Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 18. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑760/22
FP,
QV,
IN,
YL,
VD,
JF,
OL
menetlusosaline:
Sofiyska gradska prokuratura
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 47 ja 48 – Direktiiv (EL) 2016/343/EL – Õigus viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel – Kohtulikul arutamisel kaugosalemine videokonverentsi teel COVID‑19 pandeemia ajal – Kohustus viibida kohtulikul arutamisel
I. Sissejuhatus
1. Õigusemõistmise digiteerimine avaldab olulist mõju peamistele menetlusõigustele kriminaalmenetluses, eeskätt õigusele viibida isiklikult kohtulikul arutamisel ja kaitseõiguste tagamisele. Tulenevalt vajadusest tagada COVID‑19 pandeemia ajal õigusemõistmise järjepidevus ja avalikust huvist rahvatervise kaitse vastu võtsid liikmesriigid ja muu maailma riigid kriminaalmenetluses kasutusele videokonverentsi või hakkasid seda kasutama rohkem ja laialdasemalt.(2) Taas esile kerkivad probleemid seoses „kaugkaitsjaga“(3) tõstatavad tundlikke küsimusi selle kohta, milline on sobiv tasakaal kriminaalmenetluses peamiste menetlusõiguste kasutamise ning tõhusas õigusemõistmises digivahendite kasutamise vahel.
2. Liidu õiguses on direktiivi (EL) 2016/343(4) artikli 8 lõikes 1 sätestatud kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõigus viibida kohtulikul arutamisel, mis on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 47 ja 48 sätestatud põhiõiguse õiglasele kohtumõistmisele esmatähtis osa. Põhikohtuasjas tekib küsimus, kas selle sättega on vastuolus kriminaalkohtu otsus lubada süüdistataval osaleda kohtulikul arutamisel videokonverentsi teel hoolimata sellest, et liikmesriigi õiguses puudub selliseks osalemise viisiks konkreetne õiguslik alus. Seega annab see Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse tõlgendada õigust viibida kohtulikul arutamisel videokonverentsi või muude kaugsuhtlustehnoloogiate kasutamise kontekstis.
II. Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2016/343
3. Direktiivi 2016/343 põhjendustes 9, 33, 35 ja 48 on märgitud:
„(9) Käesoleva direktiivi eesmärk on tugevdada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kriminaalmenetluses, sätestades ühised miinimumnormid, mis käsitlevad süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kohtulikul arutelul.
[…]
(33) Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele on üks demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtteid. Kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul tugineb sellele õigusele ja see tuleks tagada kogu liidus.
[…]
(35) Kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul ei ole absoluutne. Teatavatel tingimustel peaksid kahtlustatav ja süüdistatav saama sellest õigusest selge sõnaga või vaikimisi, kuid ühemõtteliselt, loobuda.
[…]
(48) Kuna käesolevas direktiivis kehtestatakse miinimumnormid, peaks liikmesriikidel olema võimalik direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kaitse kõrgem tase. Liikmesriikide pakutava kaitse tase ei tohiks kunagi langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud hartas või [Euroopa inimõiguste konventsioonis (edaspidi „EIÕK“)], nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus.“
4. Direktiivi 2016/343 artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis sätestatakse ühised miinimumnormid, mis käsitlevad
[…]
b) õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul.“
5. Direktiivi artikli 8 „Õigus viibida kohtulikul arutelul“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutelul.
2. Liikmesriigid võivad näha ette, et kohtulik arutelu, mille tulemusena otsustatakse kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse üle, võib toimuda ilma tema kohalviibimiseta, kui
a) kahtlustatavat või süüdistatavat teavitati õigel ajal kohtulikust arutelust ja mitteilmumise tagajärgedest või
b) kahtlustatavat või süüdistatavat, keda on kohtulikust arutelust teavitatud, esindab volitatud kaitsja, kelle on valinud kahtlustatav või süüdistatav või kelle on määranud riik.“
Bulgaaria õigus
6. Seaduse, mis käsitleb parlamendi 13. märtsi 2020. aasta otsusega kehtestatud erakorralise seisukorra ajal rakendatavaid meetmeid ja tehtavaid toiminguid ning mõju ohjamist (Zakon za merkite i deystviyata po vreme na izvanrednoto polozhenie, obyaveno s reshenie na Narodnoto sabranie ot 13.03.2020 i za preodolyavane na posleditsite; edaspidi „erakorralise seisukorra ajal rakendatavate meetmete seadus“), artikli 6a lõikes 2, mis oli kohaldatav kuni 31. maini 2022, oli sätestatud:
„Erakorralise seisukorra või epideemia hädaolukorra ajal ja kaks kuud pärast selle tühistamist võib avalikke kohtuistungeid […] läbi viia kaugistungitena, kui tagatud on poolte vahetu ja virtuaalne osalemine istungil või menetluses. Toimunud kohtuistungite kohta koostatakse protokoll, mis viivitamata avaldatakse, ning kohtuistungi salvestust säilitatakse protokolli parandamise ja täiendamise tähtaja lõppemiseni, kui kohtumenetlust reguleerivas seadustikus ei ole ette nähtud teisiti. Kohus […] teavitab pooli, kui kohtuistungit kavandatakse läbi viia kaugistungina.“
7. Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks; edaspidi „NPK“) artiklis 55 on sätestatud:
„[…] Süüdistataval on järgmised õigused: […] osaleda kriminaalmenetluses“.
8. NPK artiklis 269 on sätestatud:
„(1) Süüdistatava kohalolek kohtulikul arutamisel on kohustuslik, kui teda süüdistatakse raskes kuriteos.
(2) Kohus võib määrata, et süüdistatav peab kohtusse ilmuma ka kohtuasjades, milles tema kohalviibimine ei ole tingimata nõutav, kui see on vajalik objektiivse tõe väljaselgitamiseks.
(3) Kui see ei takista objektiivse tõe väljaselgitamist, võib asja arutada ilma süüdistatava kohalviibimiseta, kui:
1. isik ei viibi aadressil, mille ta on märkinud, või on aadressi muutnud, sellest pädevat asutust teavitamata;
2. tema elukoht Bulgaarias ei ole teada ja seda ei ole põhjaliku otsingu tulemusena kindlaks tehtud;
3. talle on nõuetekohaselt saadetud kohtukutse, ta ei ole ilmumata jätmiseks esitanud mõjuvat põhjust ja järgitud on NPK artikli 247c lõikes 1 sätestatud menetlust;
4. ta viibib väljaspool Bulgaaria Vabariigi territooriumi ja:
(a) tema elukoht on teadmata;
(b) talle ei saa kohtukutset kätte toimetada muudel põhjustel;
(c) talle on kohtukutse nõuetekohaselt kätte toimetatud ja ta ei ole esitanud mõjuvaid põhjusi kohtusse ilmumata jätmiseks.“
9. NPK artikli 115 lõikes 2 on sätestatud:
„Süüdistatavat ei või küsitleda määratud kohtunik ja süüdistatavat ei või küsitleda videokonverentsi kaudu, välja arvatud juhul, kui süüdistatav viibib välismaal ja objektiivse tõe väljaselgitamine ei ole takistatud.“
10. NPK artikli 474 lõikes 1 on sätestatud:
„Kriminaalmenetluses tunnistajaks või eksperdiks oleva ja Bulgaaria Vabariigis viibiva isiku ülekuulamise ning süüdistatava osavõtul toimuva ülekuulamise võib teise riigi õigusasutus korraldada videokonverentsi või konverentskõne teel ainult juhul, kui see ei ole vastuolus Bulgaaria õiguskorra aluspõhimõtetega. Ülekuulamine videokonverentsi teel ja süüdistatava osavõtul võib toimuda ainult süüdistatava nõusolekul ning pärast seda, kui Bulgaaria asjaomane õigusasutus ja teise riigi õigusasutused on kokku leppinud videokonverentsi läbiviimise üksikasjades.“
III. Faktiliste asjaolude ja põhikohtuasja menetluse lühiülevaade
11. FPd süüdistatakse kuulumises kuritegelikku ühendusse eesmärgiga rikastuda ja panna kooskõlastatult toime karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks; edaspidi „NK“) artiklis 255 nimetatud maksusüüteod. NK kohaselt on tegemist raske kuriteoga.
12. FP on alates menetluse algusest valinud endale kaitsja.
13. Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) tunnistas 11. aprilli 2019. aasta otsusega FP süüdi ja mõistis talle kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse kolmeaastase katseajaga. Apellatsiooniastmes see otsus tühistati. Kohtuasi saadeti uueks arutamiseks endisele Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) – Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria – teisele kolleegiumile, kes esitas eelotsusetaotluse. Asja uus arutamine algas 30. juunil 2021.
14. 12. oktoobril 2021 toimunud eelistungil taotles FP võimalust osaleda menetluses kaugosalusega veebipõhise pildi ja häälega ühenduse kaudu, kuna ta elab ja töötab Ühendkuningriigis. Ta märkis, et on tutvunud kõigi menetlusdokumentidega ja et kaugosalemine ei riku tema õigusi.
15. FP kaitsja viibis kohtusaalis ja ütles, et kõiki uusi lisatavaid dokumente on õigeaegseks tutvumiseks võimalik süüdistatavale saata elektrooniliselt. Samuti märkis FP kaitsja, et süüdistataval on võimalik temaga nõu pidada eraldi ühenduse kaudu väljaspool kohtusaali ning selleks ajaks videoülekanne katkestatakse.
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lubas FP-l osaleda 12. oktoobril 2021 toimunud avalikul istungil kaugosalusega, lähtudes erakorralise seisukorra ajal rakendatavate meetmete seaduse artikli 6a lõikest 2 kooskõlas kohtu kehtestatud garantiide ja tingimustega. Järgnenud kohtuistungitel osales FP videokonverentsi teel, välja arvatud 28. veebruaril 2022 toimunud kohtuistungil, kus ta viibis isiklikult.
17. 13. juuniks 2022 kavandatud kohtuistungil soovis FP jätkata menetluses osalemist kaugosalusega. Kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtles, kas Bulgaaria õiguses on selline võimalus enam ette nähtud, võttes arvesse, et erakorralise seisukorra ajal rakendatavate meetmete seaduse artikli 6a lõige 2 ei olnud alates 31. maist 2022 enam kohaldatav. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et NKP ei võimalda süüdistatavatel osaleda kohtumenetluses videokonverentsi teel, välja arvatud teatavatel konkreetsetel juhtudel, millest ükski ei ole praeguses menetluses kohaldatav. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole videokonverentsi kasutamine Bulgaaria õiguses siiski sõnaselgelt keelatud.
18. Konkreetse õigusliku aluse puudumist arvestades tegi FP kaitsja ettepaneku, et tema klient osaleb kohtuistungil kaugosalusega, kuid teda käsitatakse puuduvana.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei rahuldanud ettepanekut käsitada FP-d puuduvana. Ta asus seisukohale, et ehkki FP ei viibi füüsiliselt kohtusaalis, saab ta kohtulikul arutamisel tegelikult osaleda.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et kuna liikmesriigi õiguses puudub videokonverentsi kasutamiseks õiguslik alus, tuleb kontrollida, kas direktiiviga 2016/343 on kooskõlas see, kui süüdistatavale antakse võimalus otsustada, kuidas täita kohustus viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel. Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas FP-d tuleks käsitada kohalviibivana, tingimusel et tema õigusi ei ole rikutud ja võetud on kõik meetmed tagamaks, et tema füüsiline kohalviibimine kohtusaalis ja tema osalemine kohtulikul arutamisel veebipõhise ühenduse kaudu teineteisest sisuliselt ei erine.
21. Neid kaalutlusi arvestades otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas süüdistatavale [direktiivi 2016/343] artikli 8 lõikest 1 koostoimes põhjendustega 33 ja 44 tulenevat õigust viibida kohtulikul arutamisel rikutakse, kui süüdistatav osaleb kriminaalasja kohtulikul arutamisel oma sõnaselgel soovil veebipõhise ühenduse kaudu, tingimusel et teda kaitseb tema valitud ja kohtusaalis viibiv advokaat, et ühendus võimaldab tal jälgida menetluse kulgu, nimetada tõendeid ja tõenditega tutvuda, et teda saab ilma tehniliste takistusteta ära kuulata ja et talle on tagatud tõhus ja konfidentsiaalne suhtlus advokaadiga?“
22. Kirjalikud seisukohad on esitanud FP, Ungari ja Läti valitsus ning Euroopa Komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
A. Eelotsuse küsimuse ümbersõnastamine
23. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses olev kohtuasi lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama.(5)
24. Käesolevas kohtuasjas tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus seetõttu, et kui isikut süüdistatakse raskes kuriteos, peab süüdistatav NPK kohaselt kriminaalmenetluses kohtuistungil viibima, kuna selles ei ole ette nähtud võimalust osaleda menetluses videokonverentsi teel. Eelotsusetaotlusest nähtub, et esineb olukordi, kus on võimalik veebi teel osaleda, nimelt kohtueelses etapis ja muudes erimenetlustes. Need olukorrad ei ole siiski põhikohtuasjas kohaldatavad.(6)
25. Põhikohtuasjas süüdistatav FP sai loa osaleda kohtulikul arutamisel kuni teatava menetlusetapini seni, kuni erakorralise seisukorra ajal rakendatavate meetmete seadus oli kohaldatav. Pärast selle seaduse kohaldamise lõppemist ja kuna puudus muu õigusnorm, mis võimaldab kohtuistungil osaleda veebipõhise ühenduse kaudu, esitas FP taotluse jätkata osalemist kohtulikul arutamisel kaugosalusega ja olla ühtlasi käsitatav puuduvana. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei rahuldanud seda taotlust, kuna leidis, et FP käsitamine puuduvana ei vasta tema tegelikule osalemisele menetluses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus asus seisukohale, et tal on võimalik lubada FP-l otsustada, kuidas täita kohustus osaleda kriminaalmenetluses (mis on sätestatud NPK artikli 269 lõikes 1) ning võimaldada tal osaleda veebipõhise ühenduse kaudu, tingimusel et on tagatud, et süüdistatav võtab menetlusest igakülgselt osa. Siiski on tal kahtlusi, kas see otsus on kooskõlas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1.
26. Eeltoodut arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kriminaalkohtu otsus anda süüdistatavale, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt kohustus viibida kohtulikul arutamisel, võimalus osaleda menetluses videokonverentsi vahendusel hoolimata sellest, et liikmesriigi õiguses puudub sõnaselge säte, mis sellist osalemise viisi võimaldaks.
B. Üldised põhimõtted seoses süüdistatava õigusega viibida kohtulikul arutamisel
27. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus viibida kohtulikul arutamisel.
28. Kohtulikul arutamisel viibimise õiguse kasutamise üldpõhimõtted on sõnastatud Euroopa Kohtu praktikas, mis põhineb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikal.
29. Euroopa Kohus on konkreetsemalt märkinud, et direktiivi 2016/343 põhjenduse 47 kohaselt on direktiiv kooskõlas hartas ning EIÕKs tunnustatud põhiõiguste ja põhimõtetega, kaasa arvatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsioon ja kaitseõigused.(7)
30. Direktiivi põhjendusest 33 tuleneb, et kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel tugineb õigusele õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud EIÕK artiklis 6, millele vastavad – nagu on täpsustatud selgitustes põhiõiguste harta kohta – harta artikli 47 teine ja kolmas lõik ning harta artikkel 48. Euroopa Kohus peab seega tagama, et tõlgendusega, mille ta viimati nimetatud sätetele annab, oleks tagatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega.(8)
31. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub, et süüdistatava kohtusse ilmumine on kriminaalasjas õiglase menetluse huvides ülioluline ning kohustus tagada süüdistatavale õigus viibida kohtusaalis on üks EIÕK artikli 6 põhielemente.(9)
32. Peale selle tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et ehkki EIÕK artikli 6 lõike 3 punktis c on igale kuriteos süüdistatavale antud õigus „kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil […]“, ei ole selles täpsustatud selle õiguse teostamise viisi. Seega on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et EIÕK „jätab konventsiooniosalistele õiguse valida, millised vahendid on vajalikud selle tagamiseks, et [see õigus] oleks nende kohtusüsteemides tagatud, ning EIK ülesanne on üksnes kindlaks teha, kas nende valitud meetod on kooskõlas õiglase kohtumenetluse nõuetega“.(10)
33. Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, et arvestades kaitseõigusi, mis on tagatud muu hulgas EIÕK artikli 6 lõike 3 punktiga c, tähendab süüdistatava võimalus kohtuistungil osaleda süüdistatava õigust teda puudutavas menetluses tõhusalt osaleda.(11) Üldjuhul hõlmab see peale tema õiguse viibida kohtulikul arutamisel ka õigust menetlust kuulata ja jälgida.(12)
34. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel, mis on sätestatud direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1, peab olema tagatud nii, et seda saaks kriminaalasja kohtulikul arutamisel kasutada tingimustel, mis on kooskõlas õiglase kohtumenetluse nõuetega. See õigus ei piirdu niisiis lihtsalt süüdistatava kohaloleku tagamisega tema suhtes alustatud menetluse raames toimuvatel kohtuistungitel, vaid eeldab, et süüdistataval oleks võimalik kohtuistungitel tegelikult osaleda ja kasutada selleks kaitseõigusi.(13)
C. Videokonverentsi kasutamine kriminaalmenetluses Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt
35. Euroopa Inimõiguste Kohus on analüüsinud teatavaid probleeme seoses kohtuistungi läbiviimisega videokonverentsi teel, lähtudes EIÕK artiklist 6 tulenevast õigusest õiglasele kohtumenetlusele. Sellega seoses saab tema kohtupraktikast tuletada mõned juhtpõhimõtted.(14)
36. Euroopa Inimõiguste Kohus võttis eesmärgi kehtestada kohtuistungitel veebipõhise osalemise põhimõtted ühes olulises kohtuasjas Marcello Viola vs. Itaalia.(15) Selles kohtuasjas käsitleti EIÕK artikli 6 väidetavat rikkumist seoses videokonverentsi kasutamisega kriminaalkohtumenetluses Itaalia õigusaktides sätestatud korras. Need õigusaktid võeti vastu seoses võitlusega maffiakuritegude vastu. Need võimaldasid kriminaalkohtul määrata süüdistatava osalemine kohtuistungil veebi teel teatavate seaduses sätestatud piiravate tingimuste esinemise korral.
37. Selles kohtuotsuses meenutab Euroopa Inimõiguste Kohus esmajärjekorras aluspõhimõtteid seoses sellega, et süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel ja osaleda tegelikult kohtumenetluses on äärmiselt tähtis.(16)
38. Seoses nende põhimõtete kohaldamisega konkreetses kohtuasjas märkis Euroopa Inimõiguste Kohus siis, et võimalus osaleda menetluses videokonverentsi teel on sõnaselgelt sätestatud Itaalia õiguses, kus on välja toodud kohtuasjad, kus saab videokonverentsi kasutada, asutus, kes on pädev seda määrama, ning tehniline kord audiovisuaalühenduse loomiseks. Ta märkis, et Itaalia konstitutsioonikohus on otsustanud, et see on kooskõlas (Itaalia) põhiseaduse ja EIÕK-ga.
39. Peale selle rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus, et see meetod on lubatav ka tunnistajatelt või ekspertidelt ütluste võtmisel, võimalusel süüdistatava osalusega, tingimusel et sellekohased riigisisesed ega rahvusvahelised õigusaktid seda ei keela. Sellega seoses viitas ta mitmele rahvusvahelisele õigusaktile peale EIÕK.(17)
40. Eeltoodut arvestades asus Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohale, et „kostja osalemine menetluses videokonverentsi teel ei ole iseenesest [EIÕK-ga] vastuolus“. Siiski leidis ta, et kohtu ülesanne on tagada, et seda meedet kasutatakse alati õiguspärasel eesmärgil ja et selle kasutamise kord on kooskõlas EIÕK artiklis 6 sätestatud nõuetekohase menetluse nõuetega.(18)
41. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et selles konkreetses kohtuasjas vastas apellandi osalemine apellatsioonimenetluses videokonverentsi teel EIÕK-s sätestatud õiguspärastele eesmärkidele, milleks on korrakaitse, kuritegevuse ärahoidmine, tunnistajate ja süütegude ohvrite kaitse seoses nende õigusega elule, vabadusele ja turvalisusele ning kohtumenetluses mõistliku tähtaja nõude järgimine.(19) Ta analüüsis, kas menetluse läbiviimise kord oli kooskõlas kaitseõigustega, ja tegi siis järelduse, et õigust õiglasele kohtumenetlusele ei ole rikutud.
42. Edasises kohtupraktikas seoses videokonverentsi kasutamisega kriminaalmenetluses kohaldas Euroopa Inimõiguste Kohus kohtuotsuses Marcello Viola sõnastatud põhimõtteid, peamiselt videokonverentsi teel osaleva süüdistatava esindamise tõhususe aspektist.(20) Näiteks rõhutas Euroopa Inimõigute Kohtu suurkoda kohtuotsuses Sakhnovskiy vs. Venemaa(21), et videokonverents kui menetluses osalemise viis ei ole asja õiglase ja avaliku arutamise mõistega iseenesest vastuolus. Siiski tuleb tagada, et süüdistatav saab menetlust jälgida ja olla ära kuulatud ilma tehniliste takistusteta ning et tagatud on tõhus ja konfidentsiaalne suhtlemine kaitsjaga.(22)
43. Euroopa Inimõiguste Kohtu praegune praktika videokonverentsi kasutamise kohta käsitleb peamiselt selliseid olukordi, kus videokonverentsi kasutamine on pigem erandlik ja kus süüdistatav kaebas selle menetluses osalemise meetodi üle. Seni ei ole olnud kohtuasja vastupidise olukorra kohta, kus süüdistatav kaebab, et menetluses kaugosalust võimaldava õigusliku raamistiku puudumine rikub õigust viibida kohtulikul arutamisel.(23)
44. Väärib märkimist, et kohtuasjas Dijkhuizen vs. Madalmaad kaebas kaebaja, et tema õigust õiglasele kohtumenetlusele on rikutud sellega, et tal ei võimaldatud osaleda kohtulikul arutamisel füüsiliselt või videkonverentsi teel.(24) Selles kohtuasjas peeti kaebaja kinni kolmandas riigis, kes ei võimaldanud välisriikidele välja anda sellist isikut, kes on selles kolmandas riigis kinni peetud kuriteos kahtlustatavana. Ehkki Madalmaade õiguses on sätestatud võimalus osaleda kohtulikul arutamisel videokonverentsi teel, keeldus kaebaja korduvalt sellisel viisil osalemast. Ta taotles seda alles menetluse hilisemas etapis. Sel ajal oleks kohtuasja menetlus tulnud taas peatada, et riigi kohus oleks saanud teha kõik vajalikud ettevalmistused. Seega leidis riigi kohus, et süüdistatav oli loobunud õigusest olla ära kuulatud videokonverentsi teel.(25) Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et selle kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades ei ole tegemist artikli 6 rikkumisega.
45. Isegi kui õigust õiglasele kohtumenetlusele kohtuasja asjaolusid arvestades ei rikutud, jääb kohtuotsus Dijkhuizen vs. Madalmaad asjakohaseks näiteks. Sellest nähtub, et võib esineda olukordi, kus süüdistatav tahab osaleda kohtulikul arutamisel videokonverentsi teel. Videokonverentsi saab kasutada vahendina, mis hõlbustab kohtulikul arutamisel viibimise õiguse kasutamist olukordades, kus süüdistataval on võimatu või äärmiselt keeruline viibida kohtulikul arutamisel füüsiliselt.
46. Samuti on minu arvates asjakohane märkida, et Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindav komisjon (CEPEJ) on välja andnud suunised videokonverentsi kasutamiseks kohtumenetluses („Guidelines on videoconferencing in judicial proceedings“; edaspidi „CEPEJ suunised“).(26) CEPEJ suunistes on kirjas peamised meetmed, mida riigid ja kohtud peavad võtma tagamaks, et videokonverentsi kasutamine kohtumenetluses ei kahjustaks EIÕK artiklis 6 sätestatud õigust õiglasele kohtumenetlusele. Suunistes on välja toodud neli aluspõhimõtet, kõigile kohtumenetlustele kohalduvad juhised, kus rõhutatakse kriminaalmenetluse erisusi, ning juhised videokonverentsi korralduslike ja tehniliste aspektide kohta.
47. CEPEJ suunistes kirjeldatud põhimõtetes on rõhutatud seda, kui tähtis on tagada alati õigus õiglasele kohtumenetlusele, seaduslikkuse põhimõte, menetluse õiglus ja kaitseõigused. Konkreetsemalt on CEPEJ suuniste esimeses põhimõttes märgitud, et kõiki EIÕK-s sätestatud õiglase kohtumenetluse tagatisi kohaldatakse kõigis kohtumenetlustes toimuvatele kaugistungitele. Teise põhimõtte kohaselt „peavad riigid kehtestama õigusliku raamistiku, kus on sätestatud selged alused, mis võimaldavad kohtutel korraldada kohtumenetluses kaugistungeid“. Kolmanda põhimõtte kohaselt „on kohtul kohaldatava õigusliku raamistiku piires õigus otsustada, kas mõni konkreetne istung tuleb korraldada kaugistungina, et tagada menetluse üldine õiglus“. Viimaks on neljandas põhimõttes ette nähtud, et „kohus peab tagama poole õiguse tulemuslikule kaitsja abile kõigis kohtumenetlustes, sealhulgas nende suhtluse konfidentsiaalsuse“.
48. Konkreetsemalt kriminaalmenetlusega seoses on CEPEJ suunistes märgitud, et olukordades, kus „õigusaktides ei ole nõutud süüdistatava vabatahtlikku ja teavitatud nõusolekut, peab kohtu otsus tema osalemise kohta kaugistungil täitma õiguspärast eesmärki“. Samuti rõhutatakse neis seda, kui tähtis on tagada süüdistatava tõhus osalemine ja esindamine.
49. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ja CEPEJ suunistest tuleneb, et kaugosalemine kohtulikul arutamisel võib olla EIÕK-ga kooskõlas, tingimusel et kõik õiglase kohtumõistmise tagatised on olemas. Seda, kas kaugosalemine on kooskõlas õigusega õiglasele kohtumenetlusele, tuleb analüüsida seoses konkreetse kohaldatava õigusliku raamistikuga ning selles sätestatud tingimuste ja kordadega, mida videokonverentsi kasutamisele kohaldatakse.
D. Videokonverentsi kasutamine kriminaalmenetluses EL õiguse kohaselt
50. Liidu tasandil ei ole videokonverentsi kasutamine liikmesriikide kriminaalmenetluses ühtlustatud. Videokonverentsi kasutamise eeskirjade ühtlustamine puudutab üksnes piiriüleseid olukordi, mida on käsitletud konkreetsetes liidu õigusaktides.(27) Viimase sellekohase arenguna võeti vastu määrus (EL) 2023/2844.(28)
51. Esmalt tuleb märkida, et see määrus ei ole kohaldatav põhikohtuasja asjaoludel. Pealegi ei piirata määruses sätestatud eeskirjades menetlusõigusi, mis on sätestatud hartas ja liidu õigusaktides, näiteks menetlusõiguste direktiivides, sealhulgas direktiivis 2016/343, ning eelkõige ei piirata nendes õigust viibida kohtulikul arutamisel.(29) Peale selle ei kohaldata määruses 2023/2844 sätestatud norme, mis käsitlevad videokonverentsi kasutamist kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö menetlustes toimuvate kohtuistungite puhul, videokonverentsi vahendusel toimuvatele kohtuistungitele, mida korraldatakse tõendite kogumiseks või sellise kohtuliku arutamise läbiviimiseks, mille tulemusena võidakse teha otsus kahtlustatava või süüdistatava süü või süütuse kohta.(30)
52. Võttes arvesse, et määrus 2023/2844 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, ei ole selle sätetel tarvis pikemalt peatuda. Piisab märkimisest, et selle sätetes tunnustatakse, kui oluline on taotleda süüdistatava või süüdimõistetud isiku nõusolekut videokonverentsi või muu kaugsidetehnoloogia kasutamiseks kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö menetluses korraldataval kohtuistungil.(31) Peale selle peavad sellise tehnoloogia kasutamist õigustama kohtuasja konkreetsed asjaolud. Selles määruses on ühtlasi eraldi käsitletud kaugsidetehnoloogia vastavust andmekaitsepõhimõtetele ja küberturvalisuse kõrget taset.(32)
E. Küsimus, kas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 1 võimaldab kohtulikul arutamisel osalemist videokonverentsi teel
53. Selles analüüsi osas käsitlen põhjalikumalt küsimust, kas liikmesriigid võivad näha ette, et direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 sätestatud õigust „viibida“ kohtulikul arutamisel saab kasutada videokonverentsi teel, eelkõige olukorras, kus süüdistatav on sellist viibimise viisi sõnaselgelt taotlenud ja tingimused tema osalemiseks on täidetud.
54. Kooskõlas eespool viidatud kohtupraktikaga(33) peab Euroopa Kohus tagama, et tõlgendusega, mille ta direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikele 1 annab, oleks kaitse tagatud tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega.
55. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõike 1 sõnastusest nähtub selgelt, et liikmesriigid peavad võimaldama kahtlustatavatel ja süüdistatavatel viibida kohtulikul arutamisel.(34)
56. Euroopa Kohus tõlgendas seda sätet kohtuotsuses HN (menetlus riigi territooriumilt välja saadetud süüdistatava suhtes) seoses küsimusega, kas liikmesriikidel on võimalik muuta selline viibimine kohustuslikuks. Sellega seoses leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2016/343 artiklis 8 on piirdutud sellega, et on ette nähtud ja piiritletud kahtlustatava ja süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel ning sellest õigusest tehtavad erandid, ilma et see siiski paneks liikmesriikidele ülesandeks kehtestada kahtlustatavale või süüdistatavale kohustus viibida kohtulikul arutamisel või keelata liikmesriikidel seda teha.(35)
57. Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus, et selle direktiivi artiklist 1 nähtub, et direktiivi eesmärk on kehtestada ühised miinimumeeskirjad, mis käsitlevad süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte kriminaalmenetluses ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel, mitte aga kriminaalmenetlust ammendavalt ühtlustada.(36)
58. Direktiivi 2016/343 põhjenduse 10 kohaselt kehtestatakse direktiiviga kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste kaitse ühised miinimumnormid, et suurendada liikmesriikide usaldust üksteise kriminaalõiguse süsteemide vastu, aidates sellega kaasa kriminaalasjades tehtavate otsuste vastastikuse tunnustamise hõlbustamisele.(37)
59. Peale selle tuleb märkida, et arvestades selle direktiiviga läbi viidud ühtlustamise minimaalset laadi, ei saa seda tõlgendada nii, nagu oleks see täielik ja ammendav instrument.(38)
60. Arvestades nimetatud direktiiviga tehtud ühtlustamise piiratud ulatust ja asjaolu, et direktiiv ei reguleeri küsimust, kas liikmesriigid võivad nõuda kahtlustatava või süüdistatava ilmumist tema kohtulikule arutamisele, leidis Euroopa Kohus, et kohustusliku kohalviibimise küsimus kuulub üksnes riigisisese õiguse kohaldamisalasse.(39)
61. Seda põhjendust võib analoogia alusel kohaldada küsimusele, kas liikmesriigid võivad näha ette, et õigust viibida kohtulikul arutamisel saab süüdistatava taotlusel kasutada videokonverentsi teel. Selles sättes ei ole sellise võimaluse kohta mitte midagi öeldud ja ammugi ei reguleerita sellega kriminaalasja kohtulikku arutamist videokonverentsi teel. Direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 on tunnistatud, kui tähtis on õiglase kohtuliku arutamise tagamiseks see, et süüdistatav viibiks arutamisel. Miinimumstandardi kohaselt hõlmab kohalviibimise õiguse põhitagatis õigust viibida füüsiliselt kohtusaalis. Arvestades seda, kui tähtis on kahtlustatavate ja süüdistatavate füüsilise kohalviibimisega seotud põhitagatis, ei saa seda õigust asendada virtuaalse kohalviibimisega vastu süüdistatava tahtmist.(40) Peale selle peab igasugune piirang õigusele viibida kohtulikul arutamisel olema õiguspärase eesmärgiga ja olema kooskõlas harta artikliga 52.
62. Kuid nagu juba välja toodud, on direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 kehtestatud raamid kahtlustatavate ja süüdistatavate õigusele viibida kohtulikul arutamisel. Kuna direktiivis ei ole täpsustatud selle õiguse kasutamise viisi, jätab see liikmesriikidele mõningase vabaduse valida oma kohtusüsteemis vahendid selle õiguse tagamiseks, mis võimaldab neil näha ette täiendavaid kohtulikul arutamisel viibimise viise. Nagu nähtub direktiivi 2016/343 põhjendusest 48, on liikmesriikidel võimalik direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kaitse kõrgem tase.(41) Selles põhjenduses on ühtlasi märgitud, et liikmesriikide pakutava kaitse tase ei tohiks kunagi langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud hartas või EIÕK-s, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus.
63. Seetõttu ei ole direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 vastuolus liikmesriikide otsus lubada kohtulikul arutamisel viibimise õigust kasutada videokonverentsi teel või muu kaugsuhtlustehnoloogia vahendusel, kui süüdistatav on seda sõnaselgelt taotlenud.
64. Kui liikmesriik lubab süüdistataval kasutada õigust viibida kohtulikul arutamisel kaugosalusega, ei tohi tema kehtestatud eeskirjad siiski olla vastuolus direktiivi 2016/343 eesmärgiga.(42) Sellega seoses on direktiivi põhjenduses 9 märgitud, et direktiivi eesmärk on tugevdada õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kriminaalmenetluses, sätestades ühised miinimumnormid, mis käsitlevad õigust viibida kohtulikul arutamisel. Seega peavad liikmesriigid veenduma, et kahtlustatava või süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutamisel, mis on sätestatud direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1, on tagatud nii, et seda saaks kasutada viisil, mis on kooskõlas harta artikli 47 teises ja kolmandas lõigus ning artiklis 48 sätestatud õiglase kohtumenetluse nõuetega. Konkreetsemalt rääkides peab see isik olema võimeline osalema tegelikult menetluses ning kasutama kaitseõigusi tõhusalt.
65. Läti valitsus viitas konkreetselt näitele oma riigisisesest õigusest, mis võimaldab süüdistataval osaleda kohtulikul arutamisel videokonverentsi teel, kui ta on andnud selleks täieliku ja teavitatud nõusoleku ning see toimub viisil, mis tagab õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele.
66. Olukorras, kus liikmesriigi asjaomane seadusandlik raamistik on kooskõlas õiglase kohtuliku arutamise nõuetega ja kus kahtlustatav või süüdistatav taotleb sellise osalemisviisi kasutamist ning osaleb tegelikult kohtulikul arutamisel, ei saa asuda seisukohale, et see isik on loobunud direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 tagatud õigusest viibida kohtulikul arutamisel.
67. Arvestades direktiivi 2016/343 piiratud ühtlustamisulatust ja põhikohtuasjas käsitletava küsimuse piiratud kohaldamisala, ei ole tarvis püüda anda põhjalikke juhiseid nõuete kohta õiglasele kohtulikule arutamisele, mis toimub kaugosaluse teel. Piirdun järgmise tähelepanekuga. Videokonverentsi kasutamine kriminaalmenetluses ja kohtuliku arutamise digiteerimine laiemas mõttes ei ole eraldiseisev eesmärk, vaid vahend kriminaalmenetluse õigluse suurendamiseks,(43) mis on osa „inimkesksest“ lähenemisest kohtumõistmisele.(44) Selles kontekstis võimaldab direktiivi 2016/343 artikli 8 lõige 1 liikmesriikidel sätestada kahtlustatavale või süüdistatavale võimaluse osaleda kohtulikul arutamisel kaugosalusega, tingimusel et on tagatud õigus õiglasele kohtumenetlusele.
F. Kohaldamine käesolevale kohtuasjale
68. Praeguses kohtuasjas nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistas süüdistatava õigust osaleda menetluses videokonverentsi teel olenemata sellest, et Bulgaaria õiguses puudub konkreetne õigusnorm, mis võimaldab raskes kuriteos süüdistataval isikul menetluses sellisel viisil osaleda.(45) Õigusnorm, mis võimaldas sellisel viisil osaleda COVID‑19 pandeemiast tingitud erakorralise seisukorra ajal, oli põhikohtuasjas istungi toimumise ajaks kehtivuse kaotanud.
69. Seega kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus eeskätt selles, kas selle kohtu otsus võimaldada menetluses osaleda videokonverentsi teel on kooskõlas direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 hoolimata sellest, et puudub konkreetne õiguslik alus.
70. Vastus neile kahtlustele nähtub selgelt eelmises jaotises olevast analüüsist. Kuivõrd direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikega 1 ei reguleerita videokonverentsi kasutamist kriminaalmenetluses, ei ole sellega vastuolus liikmesriigi, näiteks Bulgaaria õigusaktid, milles on sätestatud, et füüsiliselt kohal viibimine on raskena kvalifitseeritud õigusrikkumiste korral kohustuslik, ja kus ei võimaldata üldise menetlusnormina osalemist veebi teel. Liidu õiguse praeguses arengujärgus on liikmesriikide endi otsustada, kas ja millistel juhtudel sätestada võimalus osaleda kriminaalmenetluses kaugosaluse teel.(46)
71. Seda enam ei ole direktiivi 2016/343 artikli 8 lõikes 1 antud süüdistatavale ega kahtlustatavale õigust valida, kas osaleda isiklikult või videokonverentsi teel.
72. Samuti ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud teabest, et FP on kaugosalust võimaldavate tehniliste vahendite puudumise tõttu jäetud ilma tegelikust võimalusest kasutada oma õigust viibida kohtulikul arutamisel.(47)
73. Kuna liidu tasandil ühtlustamine puudub, nagu komisjon sisuliselt välja tõi, ei saa direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 1 tõlgendada nii, et see reguleerib põhikohtuasjas käsitletavat olukorda, kus kriminaalkohus otsustab lubada kasutada videokonverentsi hoolimata sellest, et liikmesriigi õigusaktides puuduvad sätted, mis sellist osalemise viisi võimaldavad. Asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis kõik vajalikud meetmed tagamaks, et videokonverents toimub viisil, mis on kooskõlas õigusega õiglasele kohtumenetlusele, eeltoodud järeldust ei muuda, arvestades, et puudub ühtlustamine liidu tasandil ja konkreetne õiguslik alus. Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse õiguspärasust kontrollida liikmesriigi õigusest lähtudes.
74. Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tuleb direktiivi 2016/343 artikli 8 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega ei reguleerita videokonverentsi kasutamist kriminaalmenetluses, vaid selle üle otsustamine kuulub liikmesriikide pädevusse. Konkreetsemalt ei reguleerita selle sättega olukorda, kus kriminaalkohus otsustab anda süüdistatavale, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt kohustus viibida kohtulikul arutamisel, võimaluse osaleda menetluses videokonverentsi vahendusel hoolimata sellest, et liikmesriigi õiguses puudub sõnaselge säte, mis sellist osalemise viisi võimaldab.
V. Ettepanek
75. Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 8 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et sellega ei reguleerita videokonverentsi kasutamist kriminaalmenetluses, vaid selle üle otsustamine kuulub liikmesriikide pädevusse. Konkreetsemalt ei reguleerita selle sättega olukorda, kus kriminaalkohus otsustab anda süüdistatavale, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt kohustus viibida kohtulikul arutamisel, võimaluse osaleda menetluses videokonverentsi vahendusel hoolimata sellest, et liikmesriigi õiguses puudub sõnaselge säte, mis sellist osalemise viisi võimaldab.