ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
12. november 2013(*)
Riigiabi – Ungari riigi ning nafta‑ ja gaasiettevõtte MOL vaheline leping, mis käsitleb süsivesinike kaevandamisega seotud kaevandamistasu – Tasu õigusliku korra hilisem muutmine – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Valikulisus
Kohtuasjas T‑499/10,
MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt., asukoht Budapest (Ungari), esindajad: advokaat N. Niejahr, barrister F. Carlin ja advokaat C. van der Meer,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja K. Talabér-Ritz,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 9. juuni 2010. aasta otsus 2011/88/EL riigiabi C 1/09 (ex NN 69/08) kohta, mida Ungari andis äriühingule MOL Nyrt. (ELT 2011, L 34, lk 55), ja teise võimalusena nõue tühistada see otsus osas, milles on ette nähtud kohustus nõuda asjaomane summa äriühingult tagasi,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 22. jaanuari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Hageja MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt. on Budapestis (Ungari) asuv äriühing, mille peamised tegevusalad on toornafta, maagaasi ja gaasiliste ainete geoloogiline luure ja tootmine, toornaftast valmistatud toodete vedu, ladustamine ja turustamine hulgi‑ ja jaemüüjatele, maagaasi vedu ning alkeenide ja polüolefiinide tootmine ja müük.
2 Ungari reguleeris kogu kaevandustegevust, sealhulgas süsivesinike kaevandamist 1993. évi XLVIII. törvény a bányászatról’iga (1993. aasta XLVIII seadus kaevandamise kohta, edaspidi „kaevandamisseadus”). Kaevandamisseaduse kohaselt täidavad reguleerimisega seotud ülesandeid kaevandustegevuse eest vastutav minister ja kaevandusamet, mis teostab kaevandustegevuse üle järelevalvet.
3 Kaevandamisseaduse kohaselt võivad maavarade uurimistööd ja kaevandamine toimuda kahe erineva õigusliku korra alusel. Kaevandamisseaduse §‑des 8–19 on ala jaoks, mida eelkõige geoloogiliste andmete alusel loetakse kaevandatavate maavarade poolest rikkaks ning kvalifitseeritakse „suletuks” (kaevandamisseaduse § 9 lõige 1), ette nähtud niisuguse kontsessiooni kord, mis antakse hankemenetluses igale suletud alale lepingu alusel, mis sõlmitakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri ja hanke võitnud ettevõtja vahel (kaevandamisseaduse § 10–12). „Avatuks” kvalifitseeritud alasid, mis on kaevandatavatelt maavaradelt vaesemad, on võimalik kasutada kaevandamisameti antava kaevandamisloa alusel, tingimusel et taotleja täidab õiguslikud tingimused (kaevandamisseaduse § 5 lõike 1 punkt a ja lõige 4).
4 Kaevandamisseaduse §‑s 20 on ette nähtud normid, mille alusel määratakse kindlaks riigile makstav kaevandamistasu. Kaevandamisseaduse § 20 lõikes 11 on ette nähtud, et kaevandamistasu suuruseks on protsent, mis määratakse kindlaks olenevalt olukorrast kas seaduses, kontsessioonilepingus või kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel sõlmitud lepingus. Kontsessiooni korral kehtestab kaevandamistasu määra kaevandustegevuse eest vastutav minister, kes võtab arvesse kaevandamisseaduse § 20 lõikes 8 ette nähtud teatud näitajaid. Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 sätestatud lepingu korral määratakse tasumäär kindlaks selle paragrahvi alusel. Kaevandamistasu määr kehtestatakse kaevandamisseaduses, kui kaevandamistegevus toimub kaevandamisloa korra alusel (kaevandamisseaduse § 20 lõiked 2–7).
5 Kuni 2008. aastani oli kaevandamistasu määr süsivesinike, toornafta ja maagaasi kaevandamisloaga hõlmatud kaevandamise eest kindlaks määratud 12%‑le kasutatud mahu väärtusest selliste maardlate puhul, mis võeti kasutusele alates 1. jaanuarist 1998, või oli tuletatav matemaatilise valemi abil, milles võeti arvesse avaliku gaasiteenistuse ostetud maagaasi keskmist hinda koos 12% suuruse miinimummääraga selliste maagaasi maardlate puhul, mis olid kasutusele võetud enne 1. jaanuari 1998 (kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punkt b).
6 Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 on sätestatud, et kui kaevandusettevõtja, kes tegutseb kaevandamisloa alusel, see tähendab avatud alal asuvates maardlates, ei ole asunud kaevandama viie aasta jooksul loa saamisest, võib ta ühe korra taotleda kaevandusametilt kõnealuse tähtaja pikendamist kuni viieks aastaks. Kaevandusameti nõusolekul määratakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri ja kaevandusettevõtja vahelises lepingus pikendatud kasutusõigusega maardlate puhul kindlaks maavarade maht, mis on aluseks kaevandamistasu arvutamisel, ning tasumäär, mis peab olema suurem pikendamistaotluse ajal kohaldatavast määrast, ületamata seda määra rohkem kui 1,2 korda (edaspidi „pikendamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui kahte maardlat, kohaldatakse pikendamistasu määra kaevandusettevõtja kõigile maardlatele lepinguga, mille kestus on vähemalt viis aastat (edaspidi „suurendatud kaevandamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui viit maardlat, nõutakse erakorralist tasu kuni 20% summast, mis kuulub tasumisele suurendatud kaevandamistasu alusel (edaspidi „erakorraline tasu”).
7 Hageja palus 19. septembril 2005 pikendada oma kaevandamisõigusi 12 süsivesinike maardla suhtes, mis olid kaevandamisloa esemeks ja milles kaevandamisega ei olnud veel alustatud.
8 Kaevandustegevuse eest vastutav minister ja hageja allkirjastasid 22. detsembril 2005 lepingu kaevandamisloa kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel pikendamiseks seoses eespool punktis 7 nimetatud 12 süsivesinike maardlaga (edaspidi „2005. aasta leping”), kusjuures lepingu punktis 1 pikendati kõnealuses 12 maardlas kaevandamisega alustamise tähtaega viie aasta võrra ning määrati kindlaks hageja poolt riigile kõigi viie aasta eest makstav pikendamistasu (12% x 1,050 esimese aasta eest ehk 12,600%; 12% x 1,038 teise aasta eest ehk 12,456%; 12% x 1,025 kolmanda aasta eest ehk 12,300%; 12% x 1,020 neljanda ja viienda aasta eest ehk 12,240%).
9 Tulenevalt 2005. aasta lepingu punktist 4 kohaldatakse suurendatud kaevandamistasu hageja kõigile maardlatele, mida juba kasutatakse kaevandamisloa alusel, nimelt 44 süsivesinike maardlale, milles tootmine algas pärast 1. jaanuari 1998, ning 93 maagaasi maardlale, milles tootmine algas enne nimetatud kuupäeva, 15 aasta jooksul alates lepingu jõustumise kuupäevast. Pikendamise perioodi viienda aasta suurendatud kaevandamistasu määr kehtib kuni 15. aastani. Mis puudutab maagaasi maardlaid, milles tootmine algas enne 1. jaanuari 1998, siis kasutatakse kõigi viie pikendamisaasta suurenduskoefitsienti (vt eespool punkt 8) kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punktis b kindlaks määratud matemaatilises valemis, kusjuures viienda aasta suurenduskoefitsient kehtib kuni 15. aastani.
10 2005. aasta lepingu punktis 6 on ette nähtud erakorralise tasu maksmine summas 20 miljardit Ungari forinti (HUF).
11 2005. aasta lepingu punktis 9 on ette nähtud, et pikendamistasu määr, suurendatud kaevandamistasu määr, arvutamise alus, protsendi suurus ning kõik nende tasude arvutamiseks kasutatavad tegurid määratakse lepingu kogu kestuse jooksul kindlaks üksnes lepingu tingimustes ning 2005. aasta lepingus ette nähtud määrad jäävad lepingu kogu kehtivuse ajal muutumatuks.
12 Punkti 11 kohaselt jõustub 2005. aasta leping kaevandusameti resolutsiooni kehtima hakkamise kuupäevast. Sama lepingupunkt keelab pooltel ühepoolselt lõpetada 2005. aasta lepingut, välja arvatud juhul, kui kolmas isik omandab hageja kapitalis üle 25% suuruse osaluse.
13 Kaevandusameti 23. detsembri 2005. aasta resolutsiooniga, mille ese on 2005. aasta leping, kinnitati selle tähtaja pikendamist, mis on antud eespool punktis 7 loetletud 12 süsivesiniku maardla kasutamisega alustamiseks, ning hagejal lasuvaid makseid, mille suurus on ette nähtud kõnealuses lepingus.
14 2007. évi CXXXIII. törvény a bányászatról szóló 1993. évi XLVIII. törvény módosításáról (2007. aasta CXXXIII seadus kaevandamise kohta, millega muudetakse 1993. aasta XLVIII seadust, edaspidi „muudetud kaevandamisseadus”) jõustus 8. jaanuaril 2008. Muudetud kaevandamisseadusega muudetakse kaevandamistasu määra. Muudetud kaevandamisseaduse § 20 lõikes 3 on peamiselt ette nähtud kaevandamistasu määr 30% nende maardlate kaevandamismahust, mis võeti kasutusele ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007, kaevandamisseaduse korra kohase matemaatilise valemi kohaldamine enne 1. jaanuari 1998 kasutusele võetud maagaasimaardlatele, mille puhul on tasu miinimummääraks 30%, ning kaevandamistasu diferentseeritud määra kohaldamine nende maardlate puhul, mida hakati kasutama pärast 1. jaanuari 2008, lähtuvalt kaevandatava toornafta või maagaasi mahust, nimelt 12% suurune määr aastase toodangumahu puhul, mis maagaasi puhul ei ületa 300 miljonit m3 või toornafta puhul 50 kilotonni, 20% suurune määr toodangu puhul, mille maht on maagaasi puhul 300–500 miljonit m3 ning toornafta puhul 50–200 kilotonni, ning 30% suurune määr toodangu puhul, mis ületab maagaasi puhul 500 miljonit m3 ja toornafta puhul 200 kilotonni. Lõpuks suurendatakse kõigi maardlate puhul sõltumata nende kasutusele võtmise algusest kaevandamistasu 3% või 6%, kui Brenti toornafta hind on kõrgem kui vastavalt 80 või 90 USA dollarit (USD).
15 2008. évi LXXXI. törvény egyes adó- és járuléktörvények módosításáról (2008. aasta LXXXI seadus maksude ja tasude määrade muutmise kohta) §‑ga 235 muudeti kaevandamisseadust, vähendades 12%‑ni kaevandamistasu määra maardlate puhul, mis võeti kasutusele ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007 kaasa arvatud, ning enne 1. jaanuari 1998 kasutusele võetud maagaasimaardlate puhul makstava kaevandamistasu miinimummäära. See muudatus jõustus 23. jaanuaril 2009.
Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus
16 Pärast seda, kui Euroopa Ühenduste Komisjon sai 14. novembril 2007 kaebuse, saatis komisjon Ungarile 24. jaanuaril 2008 kirja, milles ta palus viimasel esitada teatud dokumendid 2005. aasta lepingu kohta ning esitas küsimused kõnealuse lepingu ning kaevandamisseaduse ja muudetud kaevandamisseaduse kohaldamise kohta.
17 Pärast Ungarilt 17. märtsil 2008 vastuse saamist palus komisjon 18. juuni 2008. aasta kirjas esitada täiendavad täpsustused 2005. aasta lepingu kohta ning Ungari vastas sellele 8. septembril 2008.
18 Komisjon tegi 13. jaanuari 2009. aasta kirjaga Ungari ametiasutustele teatavaks oma otsuse algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus seoses 2005. aasta lepinguga, mille alusel vabastati hageja kaevandamistasu suurendamisest, nagu see tulenes muudetud kaevandamisseadusest (ELT K 74, lk 63) (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Komisjon oli seisukohal, et arvestades seda, kuidas 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduse sätted on välja töötatud, loetakse neid ühe ja sama meetme osadeks, ning olles hinnanud nende ühist mõju, jõudis ta järeldusele, et 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse koostoime tulemusel anti hagejale põhjendamatu eelis. Komisjoni arvates vastas meede EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele ja seda tuleb käsitada riigiabina, kusjuures miski ei viita sellele, et niisugune abi võiks olla ühisturuga kokkusobiv. Koos menetluse algatamise otsusega avaldati huvitatud isikutele suunatud palve esitada oma märkused.
19 Ungari esitas 9. aprilli 2009. aasta kirjaga oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta. Ungari ametiasutused olid arvamusel, et meede ei ole riigiabi, kuna 2005. aasta leping ei loonud hagejale ühtegi eelist ning ei olnud valikuline, sest lepingu kohaldamise tulemusel ei koheldud hagejat soodsamalt.
20 Hageja ja Magyar Bányászati Szövetség (Ungari Mäetööstuse Liit) esitasid kahe 27. aprilli 2009. aasta kirjaga kumbki oma märkused menetluse algatamise otsuse kohta. Hageja arvates ei olnud ta 2005. aasta lepingu kohaldamise tõttu eelisolukorras, kuna ta tasus kaevandamistasu, mis oli suurem tema konkurentide omast ning sellest, mida ta oleks maksnud ilma lepinguta, kusjuures leping oli kooskõlas kaevandamisseaduse ja selle loogikaga. Magyar Bányászati Szövetség ise rõhutas eriti vajadust, et riik seadusandja ülesannetes järgiks ettevõtjate õiguspäraseid ootusi ning õiguskindluse põhimõtet kaevandamistasu pikaajalise stabiilsuse puhul seoses maardlatega, millele kaevandamisluba oli juba väljastatud.
21 Ungari teatas 3. juuli 2009. aasta kirjas, et ta ei kavatse esitada märkusi huvitatud isikute märkuste kohta.
22 Ungari vastas 16. oktoobri 2009. aasta ja 8. veebruari 2010. aasta kirjaga komisjoni 21. septembri 2009. aasta ja 12. jaanuari 2010. aasta infonõuetele, esitades komisjoni palutud dokumendid.
23 Komisjon võttis 9. juunil 2010 vastu otsuse 2011/88/EL riigiabi C 1/09 (ex NN 69/08) kohta, mida Ungari andis äriühingule MOL Nyrt. (ELT 2011, L 34, lk 55; edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kohaselt esiteks Ungari võetud meetmed, nimelt 2005. aasta lepingus hageja kaevandamistasu kindlaksmääramine koos muudetud kaevandamisseadusest tulenevate muudatustega kujutavad endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis on ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt ühisturuga kokkusobimatu, ning teiseks peab Ungari abi hagejalt tagasi nõudma.
24 Vaidlustatud otsuses tõdes komisjon, et uuritav riigiabimeede oli 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse kogum, kuna lepingu alusel vabastati hageja seadusega kaevandamistasusse tehtud muudatustest (põhjendused 19 ja 20). Komisjon leidis, et isegi kui 2005. aasta leping oli kooskõlas veel kehtinud kaevandamisseadusega ning kuigi liikmesriik on pädev määrama kindlaks kaevandamistasu, ei olnud kaasnenud tagajärjed kindlasti kooskõlas riigiabi valdkonda reguleerivate asutamislepingu sätetega, kuigi eraldi võetuna ei olnud 2005. aasta leping ega muudetud kaevandamisseadus nende normidega vastuolus (põhjendused 52 ja 53).
25 Mis puudutab meetme valikulisuse kriteeriumi, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et võrdlusaluseks oli kaevandamisloa kord, ning lükkas tagasi argumendid, et selliseid lubasid pikendavad kokkulepped võivad endast kujutada eraldiseisvat võrdlusalust (põhjendused 61–65). Komisjoni arvates oli pikendamise leping „kahtlemata” valikuline, kuna Ungari ametiasutustel on tegutsemisruum niisuguse lepingu sõlmimiseks või sõlmimata jätmiseks ning selles lepingus sisalduvate makseelementide kindlaksmääramiseks (põhjendus 66). Komisjon rõhutas asjaolusid, mis puudutasid seda, et esiteks olid hageja tasud kuni 2020. aastani väiksemad peaaegu kõigi tema maardlate puhul, mille jaoks oli nõutav kaevandamisluba, samas kui tema konkurendid, kelle suhtes kehtis sama kord ning kes alustasid tootmist õigel ajal, pidid maksma kõrgemat tasu (põhjendus 67), ning teiseks oli hageja süsivesinike valdkonnas ainus ettevõtja, kellel pikendati kaevandamisloa alusel antud kasutusõigusi, samas kui muud pikendamised puudutasid tahkeid maavarasid kaevandavaid ettevõtjaid, kelle kaevandamistasusid ei muudetud (põhjendus 68). Komisjon leidis, et kõnealuste toimingute üksteisele järgnemine – nimelt viis, kuidas kaevandamisseaduse § 26/A lõiget 5 muudeti, selle alusel sõlmitud 2005. aasta leping ning muudetud kaevandamisseaduses sisalduvad muudatused – oli valikuline (põhjendus 69). Komisjoni hinnangul kohaldati üksnes hageja suhtes erikorda, mis kaitses teda kaevandamistasu mis tahes suurendamise eest (põhjendus 70).
26 Seoses antud eelisega lükkas komisjon vaidlustatud otsuses ümber Ungari argumendid, mille kohaselt Ungari tegutses kaevandustegevuseks lubade andmisel ettevõtjana. Komisjoni hinnangul ei kuulu kaevandamislubade andmine tegevuse hulka, millega saaksid tegeleda eraõiguslikud ettevõtjad, vaid see on avaliku võimu pädevuse teostamine, kuna maavarad kuuluvad alati riigi omandisse, lisaks ei ole ka tõendatud, et kaevandamistasu suuruse ja kaevandamisloa väärtuse vahel oleks seos (põhjendused 72 ja 73). Vastupidi Ungari väidetele leidis komisjon, et teiste ettevõtjate kaevandamistasu suurendati muudetud kaevandamisseadusest tulenevalt, täpsemalt eespool punktis 14 kirjeldatud Brenti toornafta hinnaga seotud täiendava tasu kohaldamise tõttu (põhjendused 77 ja 78). Komisjon tuvastas, et teised ettevõtjad, eelkõige uued turuletulijad peavad konkureerima hagejaga, kes on ainus, kes maksab väiksemat kaevandamistasu kuni 2020. aastani, mis on eelis pikaks ajaks (põhjendused 79 ja 80). Komisjon tõdes, et asjaolu, et hageja maksis 2006. ja 2007. aastal tasusid, mis olid 2005. aasta lepingu tõttu suuremad, ei ole oluline, kuna tegemist oli kaevandamisseaduse sätete kohaldamisega või suurendatud kaevandamistasu ja erakorralise tasu puhul summadega, mis maksti tähtaja pikendamise eest ja mis puudutasid hulka pikendatud kasutustähtajaga maardlaid, keeldudes seega arvesse võtmast neid kohustusi, mis ei olnud kuidagi seotud muudetud kaevandamisseadusest tulenevate muudatustega (põhjendused 82–86). Komisjon oli arvamusel, et meede andis hagejale eelise.
27 Vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon kokkuvõtlikult riigiabi esinemise muid tingimusi, leides, et meede toob kaasa riigi sissetulekute vähenemise, moonutab konkurentsi ja kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Komisjon järeldas, et meede on riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (põhjendused 89–91).
28 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 92–106 analüüsis komisjon riigiabi vastavust EL toimimise lepingule, märkides, et meede on oma laadilt tegevusabi ning et ükski ELTL artikli 107 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud eranditest ei ole kohaldatav. Komisjon järeldas, et meede on ühisturuga kokkusobimatu riigiabi.
29 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 107–112 vastas komisjon Ungari argumentidele, mis puudutavad õiguspärase ootuse ja omandatud õiguste järgimist ning hageja diskrimineerimist. Komisjon meenutas esiteks, et ettevõtjad saavad abi õiguspärasuse osas tugineda õiguspärasele ootusele üksnes siis, kui abi tunnistati kokkusobivaks riigiabi kontrollimise menetluse alguses, tõdes teiseks, et Euroopa Liidu vastav asutus ei andnud mingit tagatist abi kokkusobivuse kohta ja käesoleval juhul ei saa ükski erakorraline asjaolu olla aluseks õiguspärasele ootusele niisuguse kokkusobivuse suhtes, ning rõhutas kolmandaks asjaolu, et muudetud kaevandamisseadusega tõsteti juba selle seaduse jõustumise kuupäeval kasutuses olnud maardlate kaevandamistasu suurust, mis tõendab, et kaevandamisloa omanikel puudus õiguspärane ootus nende õigusliku olukorra muutumatuse suhtes (põhjendused 107–111). Diskrimineerimist puudutava argumendi kohta vastas komisjon, et kõigil ettevõtjatel tasu suurendamine ei toonud kaasa diskrimineerimist (põhjendus 112).
30 Lõpuks esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 113–120 põhjendused, miks Ungari on kohustatud hagejalt tagasi nõudma riigiabi, kuna viimasele antud eelis sai teoks kuupäeval, mil jõustusid muudetud kaevandamisseaduses sisalduvad muudatused, ehk 8. jaanuaril 2008, ning see eelis seisnes hageja kasutatavate maardlate eest tasutava kaevandamistasu ning selle tasu vahes, mida ta oleks pidanud maksma muudetud kaevandamisseaduse alusel. Komisjon märkis, et tagasimakstava abi summa arvutamisel ei tule arvesse võtta pikendamistasu, 2006. ja 2007. aasta eest makstavat suurendatud kaevandamistasu ega erakorralist tasu, vaid üksnes suurendatud kaevandamistasu, mida hageja maksab alates 8. jaanuarist 2008, mil jõustus muudetud kaevandamisseadus.
31 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:
„Artikkel 1
1. Ungari […] ja [hageja] vahel 22. detsembril 2005. aastal sõlmitud [2005. aasta] lepingus määratud kaevandamistasu ja seejärel [muudetud] kaevandamisseadusesse […] tehtud muudatused kujutavad üheskoos endast [hagejale] antud riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.
2. Artikli 1 lõikes 1 nimetatud riigiabi, mida Ungari andis õigusvastaselt ja [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes [hagejale], ei ole siseturuga kokkusobiv.
3. Ungari peab lõpetama lõikes 1 nimetatud riigiabi andmise kahe kuu jooksul pärast [vaidlustatud] otsuse teatavakstegemise kuupäeva.
Artikkel 2
1. Ungari nõuab artiklis 1 nimetatud abi abisaajalt tagasi.
2. Riigiabi summa on 28 444,7 miljonit Ungari forintit 2008. aasta eest ja 1942,1 miljonit Ungari forintit 2009. aasta eest. Ungari arvutab 2010. aasta abisumma suuruse kuni meetme tühistamiseni.
3. Tagasinõutav summa peab sisaldama intressi alates kuupäevast, mil summa abisaaja käsutusse anti, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni.
4. Intress arvutatakse liitintressina kooskõlas komisjoni [21. aprilli 2004. aasta] määruse (EÜ) nr 794/2004, [millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3),] mida on muudetud komisjoni [30. jaanuari 2008. aasta] määrusega (EÜ) nr 271/2008 [(ELT L 82, lk 1)], V peatükiga.
Artikkel 3
1. Artiklis 1 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.
2. Ungari peab tagama [vaidlustatud] otsuse täitmise nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemist.
Artikkel 4
1. Ungari esitab kahe kuu jooksul pärast [vaidlustatud] otsuse teatavakstegemist komisjonile järgmise teabe:
a) abisaajalt tagasinõutav kogusumma (põhisumma ja intressid), sh arvestuslik summa 2010. aasta eest;
b) [vaidlustatud] otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;
c) dokumendid, mis tõendavad, et abisaajale on antud korraldus abi tagastada.
2. Ungari hoiab komisjoni kursis [vaidlustatud] otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete edenemisega, kuni artiklis 1 osutatud abi on täies ulatuses tagasi makstud. Ungari esitab komisjoni nõudmisel viivitamata teabe [vaidlustatud] otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Samuti annab Ungari üksikasjalikku teavet abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja intressi kohta.
Artikkel 5
[Vaidlustatud] otsus on adresseeritud Ungari[le].”
Menetlus ja poolte nõuded
32 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2010.
33 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles on ette nähtud kohustus nõuda asjaomane summa hagejalt tagasi,
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
34 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
35 Menetlust korraldava meetme raames esitas Üldkohus pooltele mitu küsimust ning hageja vastas 8. jaanuari 2013. aasta kirjaga ja komisjon 9. jaanuari 2013. aasta kirjaga.
36 Pärast kohtuistungit andis Üldkohus hagejale võimaluse nädala jooksul alates kohtuistungi toimumisest esitada kogu teave toornafta hinnataseme kohta 2005. aasta lõpus, kui allkirjastati 2005. aasta leping, ning 2007. aasta esimeses kvartalis, kui töötati välja ja võeti vastu muudetud kaevandamisseadus, samuti hinnaprognoos 2008. aastaks.
37 Ettenähtud tähtaja jooksul hageja esitatud dokumendid edastati komisjonile märkuste esitamiseks. Pärast märkuste saamist lõpetas Üldkohus 7. veebruaril 2013 suulise menetluse.
Õiguslik käsitlus
38 Hageja esitab kolm väidet: esiteks on vaidlustatud otsusega rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseadus on käsitatavad õigusvastase ja siseturuga kokkusobimatu riigiabina, teiseks teise võimalusena on otsusega rikutud ELTL artikli 108 lõiget 1 ja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti b alapunkti v, kuna komisjon ei hinnanud 2005. aasta lepingut lähtuvalt olemasolevale abile kohaldatavatest normidest, ning kolmandaks teise võimalusena on otsusega rikutud määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 1, kuna on ette nähtud kohustus nõuda kõnealused summad tagasi.
39 Esimeses väites vaidlustab hageja selle, et kontrollitav meede kvalifitseeriti antud riigiabiks. Esimeses etteheites leiab hageja, et 2005. aasta lepingut ja muudetud kaevandamisseadust ei saa käsitada ühe abimeetmena. Teises, kolmandas ja neljandas etteheites väidab ta, et kui tuleks otsustada, et 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseadus on üks abimeede, ei ole niisugune meede vastuolus ELTL artikli 107 lõikega 1, kuna meede ei ole valikuline, ei anna talle eelist ega moonuta konkurentsi.
40 Eelkõige tuleb analüüsida esimese väite teist etteheidet, mis puudutab vaidlustatud meetme valikulisuse puudumist. Selleks tuleb kõigepealt esitada vaidlustatud otsuses sisalduv komisjoni hinnang vaidlustatud meetme valikulisuse kohta, seejärel tuua välja argumendid, mille pooled esitasid selles osas Üldkohtus, ning lõpuks Üldkohtu hinnang.
Vaidlustatud otsuses sisalduv komisjoni hinnang vaidlustatud meetme valikulisuse kohta
41 Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuse põhjendustes 56–71 vaidlustatud meetme valikulisust puudutavat tingimust.
42 Selles osas tõdes komisjon esiteks, et võrdlusaluseks oli kaevandamisloa kord (vaidlustatud otsuse põhjendus 65), mille osaks on tähtaja pikendamise lepingu mehhanism, ning lükkas tagasi Ungari argumendid, mille kohaselt on seda liiki lepingu näol tegemist autonoomse võrdlusalusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 62 ja 63). Komisjon märkis, et Ungaril on lai kaalutlusõigus kaevandamislubade pikendamisel ja järelikult kaevandamisseaduse sätete muutmisel, olles samal ajal teadlik soodsast mõjust hagejale, kes oli süsivesinike sektoris ainus pikendamise lepingu sõlminud ettevõtja. Komisjoni hinnangul oli Ungari vaba kaevandamistasu igal ajal kindlaks määrama ning seega mitte muutma kaevandamisseadust (vaidlustatud otsuse põhjendus 64). Kui pidada silmas selle mõju, siis järjestikused toimingud soodustasid komisjoni arvates konkreetset ettevõtjat.
43 Teiseks leidis komisjon, et kaevandamislubade süsteemi puhul on pikendamise leping kahtlemata valikuline, arvestades poolte tegutsemisruumi erinevate makseelementide kindlaksmääramisel või otsuse tegemisel sellist lepingut mitte sõlmida, mistõttu on Ungari ametiasutustel õigus otsustada sõlmida leping hagejaga või mõne muu ettevõtjaga turul (vaidlustatud otsuse põhjendus 66). Komisjoni arvates ei saa niisugust kohtlemist selgitada selle süsteemi loogika ega laadiga, milles maavarade väärtuselt arvutatavate kaevandamistasudega tagatakse riigile vahendid ning pikendamise lepingus ette nähtud summad tasutakse tähtaja pikendamise eest. Komisjon on aga seisukohal, et 2005. aasta lepingu sõlmimine ja muudetud kaevandamisseadus põhjustas olukorra, kus hageja maksab väiksemat kaevandamistasu kuni 2020. aastani praktiliselt oma kõikide maardlate eest, mille suhtes kohaldatakse kaevandamisluba, samas kui tema konkurendid, kes kasutavad maardlaid selliste lubade alusel ja kes alustasid tootmist õigel ajal ega sõlminud pikendamise lepingut, peavad maksma suuremat tasu (vaidlustatud otsuse põhjendus 67).
44 Kolmandaks märkis komisjon, et 2005. aasta leping oli ainus, mis sõlmiti süsivesinike sektoris, kuna teised seda liiki lepingud sõlmiti tahkete maavarade sektoris, kuid et viimaseid puudutavat kaevandamistasu muudetud kaevandamisseaduse alusel ei muudetud (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).
45 Neljandaks olid toimingute järjestikkus – nimelt viis, kuidas kaevandamisseaduse § 26/A lõiget 5 muudeti, 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseadus – hageja suhtes valikuline (vaidlustatud otsuse põhjendus 69). Kõnealuse järjestikkuse koosmõju tõttu kohaldati ainult hagejale erikorda, mis kaitses teda süsivesinike kaevandamise eest nõutava tasu mis tahes suurendamise eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 70). Komisjon jõudis järeldusele, et kuna pikendamise lepingu sõlmimine toimus ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades ja kuna tasust vabastati vaid üks ettevõtja, on valikulise tingimus täidetud (vaidlustatud otsuse põhjendus 71).
46 Seega, kui komisjon tõdes, et vaidlustatud meetmega eelistati selle kahe põhielemendi kaudu hagejat, rõhutas komisjon asjaolu, et pikendamise leping ise on valikuline tulenevalt selle üle läbirääkimise ja selle sõlmimise viisist (vaidlustatud otsuse põhjendus 66). Viidates, et 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse tõttu on kaevandamistasu madalam teiste ettevõtjate omast kuni 2020. aastani, tõi komisjon esile ainult 2005. aasta lepingu valikulisuse hageja suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 67), kuna niisugust kaevandamistasu kohaldatakse üksnes lepingu alusel, milles on kehtestatud suurendatud kaevandamistasu määr kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal ning milles on ette nähtud, et kehtestatud määrad määratakse kindlaks üksnes kooskõlas lepingu tingimustega ning need jäävad muutumatuks (2005. aasta lepingu punktid 4 ja 9). Lisaks, jõudes järeldusele, et hageja suhtes kehtis erikord, mille alusel oli ta kaitstud kaevandamistasu mis tahes tõstmise eest (vaidlustatud otsuse põhjendus 70), pidi komisjon tingimata tõdema, et vaidlustatud meetme valikulisuse kriteerium on täidetud, kuna arvestades 2005. aasta lepingu eespool toodud tunnuseid, oli nimetatud leping valikuline.
47 Seega, kui komisjon leidis, et vaidlustatud meede on siseturuga kokkusobimatu riigiabi, tugines ta 2005. aasta lepingu valikulisusele osas, millega lepingus määrati kindlaks suurendatud kaevandamistasu määr kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal ning milles nähti ette, et vastavad määrad jäävad muutumatuks.
Poolte argumendid
48 Hageja vaidleb vastu sellele, et 2005. aasta leping on valikuline. Kõigepealt märgib ta, et sätted, mille kohaselt suurendatud kaevandamistasu kohaldatakse kõigi tema maardlate suhtes, tulenevad kaevandamisseadusest, kuna selles ettenähtud tingimused on täidetud, ning need sätted on üldkohaldatavad. Edasi kinnitab ta, kõik kaevandamisloa omanikud, kes olid tema olukorraga sarnases olukorras, võisid otsustada oma kasutusõiguste pikendamise eesmärgil pidada lepingu üle läbirääkimisi kooskõlas kaevandamisseaduses selles suhtes ette nähtud korraga. Repliigis märgib ta, et komisjon ise tõdes vaidlustatud otsuses, et 2005. aasta lepingus oli tema puhul ette nähtud „standardkohtlemine” ning see ei olnud „eelis”, kuigi selles oli ette nähtud kaevandamistasu, mida ta peab maksma nimetatud lepingu kogu kehtivuse jooksul. Hageja viitab kaevandamisseaduse § 20 lõikele 11, mille kohaselt on kontsessiooni või kaevandamisloa pikendamise korral makstav kaevandamistasu see, mis on näidatud ja kokku lepitud kontsessiooni‑ või pikendamislepingus. Hageja meenutab, et haldusmenetluses selgitas Ungari, et kaevandamisprojektidesse suuri investeeringuid tegevatel ettevõtjatel on vaja pikaajalist kindlust kaevandamistasude ja kehtivate kohustuste suhtes ning et järelikult peab lepingu esemeks olev kaevandamistasu olema kindlaks määratud ja stabiilne lepingu kogu kehtivuse jooksul, kusjuures seda põhimõtet tuleb kohaldada kaevandamistasule nende maardlate puhul, mis võeti kasutusele kaevandamisloa raames.
49 Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu kolme argumendiga. Esiteks leiab ta, et seisukoht, mille kohaselt kehtestati kaevandamisseadusega üks võrdlusalus, mille piires kontsessioonid, kaevandamisload ja pikendamise lepingud on eraldiseisvad alasüsteemid, ei ole põhjendatud, kuna pikendamise lepingud on osa kaevandamisloa andmise korrast. Teiseks, kui hageja väidab, et 2005. aasta lepingu sõlmimisega ei diskrimineeritud kõiki kaevandamisloa omanikke, võrreldes hagejaga, siis on komisjon arvamusel, et ta ei võta arvesse asjaolu, et vaidlustatud meede on nimetatud lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse kogum, sest pärast selle seaduse jõustumist ei olnud hageja enam samas olukorras nagu kaevandamisloa omanikud. Kolmandaks kahtleb komisjon selles, et kaevandamisseadusega määratakse kindlaks tasude stabiilsuse reegel kaevandamisloa raames või et sobiva reguleerimissüsteemi olemasolu tagab kõigi kaevandusettevõtjate õiguskindluse juba kasutusele võetud maardlate puhul.
Üldkohtu hinnang
50 ELTL artikli 107 lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]ui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.
51 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Nii peab selleks, et meedet saaks riigiabiks kvalifitseerida, esiteks olema tegemist riigi sekkumisega või vähemalt sekkumisega riigi vahenditest, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikide vahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma abisaajale eelise ja neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt Euroopa Kohtu 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑399/08 P: komisjon vs. Deutsche Post, EKL 2010, lk I‑7831, punktid 38 ja 39, ning seal viidatud kohtupraktika).
52 Mis puudutab abisaajale eelise andmise tingimust, siis väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt loetakse riigiabiks selline sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (vt eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post, punkt 40, ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiabi mõiste sekkumise mõistest üldisem. See hõlmab mitte ainult positiivset sooritust, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu bilanssi tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu – olemata toetused selle sõna kitsas tähenduses – on samalaadsed ja samasuguse toimega (vt Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑81/10 P: France Télécom vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑12899, punkt 16, ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Mis puudutab abimeetme valikulisust, siis tuleb samuti märkida, et ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista riigi sekkumisi vastavalt põhjustele või eesmärkidele, vaid määratleb neid nende tagajärgede kaudu (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑409/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑1487, punkt 46). Seega on kõnealuse sätte kohaldamiseks nõutav üksnes kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on riiklik meede selline, et soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on samalaadses faktilises ja õiguslikus olukorras, arvestades asjassepuutuva meetmega taotletud eesmärki (vt eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon ja seal viidatud kohtupraktika). Kui see on nii, siis vastab abimeede selles sättes ette nähtud riigiabi mõiste olemuslikule valikulisuse tingimusele.
55 Enne kui hinnata, kas vaidlustatud otsuse järeldused on 2005. aasta lepingu valikulisuse osas õiguspärased, tuleb välja tuua Ungari ja hageja poolt haldusmenetluses esitatud argumendid.
56 Sellega seoses esitas Ungari haldusmenetluses palju argumente, millega ta vaidlustas 2005. aasta lepingu valikulisuse, millele oli komisjon viidanud juba menetluse algatamise otsuses, kus oli märgitud, et kontrollitav vaidlustatud meede teeb kaevandamistasu suhtes erandi ühele ettevõtjale (menetluse algatamise otsuse põhjendused 18 ja 21).
57 Uurimise esialgses staadiumis vastas Ungari 17. märtsil 2008 komisjoni küsimusele kaevandamisseaduse nende sätete kohta, mille alusel oli hagejal õigus maksta püsiva suurusega kaevandamistasu kuni 2020. aastani, viidates kõnealuse seaduse § 20 lõikele 11 ja § 26/A lõikele 5. Kaevandamisseaduse § 20 lõike 11 kohaselt peab rahalises vääringus esitatud kaevandamistasu summa olema protsent kaevandavate maavarade väärtusest, nagu on täpsustatud kõnealuses seaduses või kontsessioonilepingus või lepingus, mis on sõlmitud kooskõlas seaduse § 26/A lõikega 5. Ungari märkis, et iga kaevandusettevõtja, kellel on kaevandamisluba, võib paluda pikendada tootmise alustamise tähtaega, makstes tasu saamata jäänud tasu hüvitamiseks kooskõlas kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 toodud põhimõtetega (vt eespool punkt 6), kuid niisuguse pikendamise lepingu sõlmimine ei ole kohustuslik. Ungari tõdes, et kaevandamisseaduse alusel on võimalik pikendada kaevandamisõigusi samade põhimõtete alusel nagu kontsessioonile kohaldatavad normid. Ungari järeldas, et iga kaevandusettevõtja võib sõlmida pikendamise lepinguid mittediskrimineerival viisil, kuna sellisel ettevõtjal on õigus pikendada tootmise alustamise tähtaega, järgides kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 toodud nõudeid.
58 Ungari esitas lisaks 8. septembril 2008 täpsustused õigusliku aluse kohta, millest lähtuvalt oli ettevõtjal, kellel ei olnud õnnestunud alustada oma tootmisega ettenähtud tähtajal, võimalik maksta madalamat kaevandamistasu kui kaevandamisseaduses ette nähtud, viidates uuesti nimetatud seaduse § 20 lõikele 11, asudes seisukohale, et kui tegevus toimus kaevandamisloa alusel, oli kaevandamistasu määr kindlaks määratud sõltuvalt juhtumist kas selle seaduse § 20 lõikega 3, milles nähakse ette seadusest tulenev tasumäär kaevandatavate maavarade liigi alusel, või kaevandamisloa pikendamise korral lepinguga, mis sõlmitakse kõnealuse seaduse § 26/A lõikega 5.
59 Oma 9. aprilli 2009. aasta vastuses menetluse algatamise otsusele rõhutas Ungari kõigepealt kaevandamise sektorit reguleerivate normide loogikat, millest tuleneb, et niisugune tingimus, millega määratakse kindlaks suurendatud kaevandamistasu määr kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal ning milles nähakse ette, et sel viisil kindlaksmääratud määrad jäävad muutumatuks, on pikendamise lepingu „loomulik” element, kuna kaevandamistasu määrade hilisemaid muudatusi ei saa kohaldada niisuguses lepingus kindlaksmääratud määradele. Ungari on seisukohal, et 2005. aasta lepinguga ei kohelda hagejat soodsamalt, kuna iga samas olukorras olev kaevandusettevõtja võib eeldada, et ta saab sõlmida sarnase lepingu, milles määratakse kaevandamistasude määr kindlaks samal viisil nagu käesoleval juhul. Edasi käsitles Ungari uuesti kaevandamisseaduse § 20 lõiget 11, mille kohta Ungari märkis, et selles täpsustatakse kaevandamistasu määra arvutamise meetodeid. Ta leiab, et kuna kaevandamisseaduse § 20 lõikes 11 viidatakse lepingutele, mis sõlmitakse kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel, siis on selle seaduse § 20 lõike 11 väljaöeldud eesmärk muuta nendes lepingutes kindlaks määratud kaevandamistasu seadusest tulenevalt kohaldatavaks nende maardlate toodangule, mida lepingud puudutavad, sõltumata kõnealuses seaduses kindlaks määratud kaevandamistasu määrast. Lõpuks vaidleb Ungari vastu menetluse algatamise otsuse põhjenduses 29 esitatud järeldusele, mille kohaselt ei saa ükski teine ettevõtja turul jõuda niisuguse kokkuleppeni tingimustega, mis on ette nähtud 2005. aasta lepingus, kuna Ungari arvates oli see vastupidine sellele, mis tulenes kaevandamisseaduse § 26/A lõikest 5, nimelt et 2005. aasta leping oli ainus lepingu liik, mida oli võimalik sõlmida.
60 Peale selle esitas hageja ametlikus uurimismenetluses argumendid 2005. aasta lepingu valikulisuse puudumise kohta.
61 Oma 27. aprilli 2008. aasta märkustes leidis hageja samuti, et iga samas olukorras olev kaevandusettevõtja sõlmib kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel pikendamise lepingu, mis sisaldab samu tingimusi kui 2005. aasta leping, määrab kindlaks lepingus määratletud kaevandamistasu määra ning välistab selle, et määra hilisemal seaduse alusel muutmisel on mõju. Samuti vaidlustas ta 2005. aasta lepingu valikulisuse, tuginedes sama laadi lepingutele, mis on sõlmitud Ungari ametiasutuste ja kaevandusettevõtjate vahel tahkete maavarade sektoris ning mis sisaldavad tingimusi nagu need, millega määratakse kindlaks suurendatud kaevandamistasu määr kõigi 15 aasta jaoks 2005. aasta lepingu kehtivuse ajal ning nähakse ette, et sel viisil ette nähtud määr jääb muutumatuks. Hageja viitab kaevandamisseaduse § 20 lõikele 11, et põhjendada asjaolu, et 2005. aasta lepingus ette nähtud kaevandamistasu määr erineb sellest, mis tuleneb kaevandamisloa korrast, tõdedes, et kui seadusandja oleks soovinud, et seaduses sätestatud kaevandamistasu tulevikus muutmine asendaks 2005. aasta lepingus kindlaksmääratud tasumäära, siis oleks seadusandja pidanud lisama selles tähenduses sõnaselge sätte.
62 Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud meetme moodustavad kaks elementi, nimelt 2005. aasta leping, milles määratakse kindlaks kaevandamistasu määrad kõigile hageja maardlatele, mis on kasutusele võetud või mille kasutusele võtmist on pikendatud, kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal, ning muudetud kaevandamisseadus, millega suurendatakse kaevandamistasu määra kõigi süsivesinike maardlate puhul, millel on kaevandamisluba, ilma et see meede sisaldaks sätteid, mis puudutaksid maardlaid, mille suhtes on juba sõlmitud pikendamise leping.
63 Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et komisjon rõhutas vaidlustatud otsuse põhjenduses 53 õigesti, et 2005. aasta leping ei ole vastuolus riigiabi reguleerivate normidega. Kuna 2005. aasta lepinguga ette nähtud tasu, mida kohaldati nii juba kasutuses olnud maardlatele kui ka kaevandamisloa pikendamise esemeks olevatele maardlatele, oli kõrgem kui seadusest tulenev tasu, mis kuulus kohaldamisele kõnealuse lepingu sõlmimise hetkel, ei olnud leping ELTL artikli 107 tähenduses riigiabi tunnustega.
64 Edasi tuleb tõdeda, et kui riik sõlmib ettevõtjaga lepingu, mis ei ole ELTL artikli 107 tähenduses riigiabi tunnustega, siis ei saa asjaolu, et seejärel niisuguse lepingu välised tingimused muutuvad sel määral, et kõnealune ettevõtja on soodsamas seisundis kui need ettevõtjad, kes ei ole sarnast lepingut sõlminud, olla piisav, et lepingut ja selle väliste tingimuste hilisemat muutmist kogumis saaks pidada riigiabiks.
65 Niisuguse põhimõtte puudumise korral saaks mis tahes lepingu, mille ettevõtja sõlmib riigiga ning mis ei ole ELTL artikli 107 tähenduses riigiabi tunnustega, alati kahtluse alla seada, kui turuolukord, milles tegutseb lepingu pooleks olev ettevõtja, areneb nii, et annab ettevõtjale eelise, nagu on välja toodud eespool punktis 64, või kui riik pärast turu muutumist teostab oma reguleerivat pädevust objektiivselt põhjendatult, järgides samas sellisest lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
66 Seevastu saab niisuguste elementide kogumi, nagu komisjon vaidlustatud otsuses välja tõi, kvalifitseerida riigiabiks, kui sõlmitud lepingu tingimused pakkus riik valikuliselt välja ühele või mitmele ettevõtjale, kuid mitte niisuguste objektiivsete kriteeriumide alusel, mis tulenevad üldkehtivast õigusaktist ja on kohaldatavad kõikide ettevõtjate suhtes. Selles osas tuleb märkida, et asjaolust, et üks ettevõtja sõlmis sellist liiki lepingu, ei piisa selleks, et tuvastada lepingu valikulisus, kuna niisugune asjaolu võib olla tingitud kõikide muude ettevõtjate poolsest huvi puudusest.
67 Ülejäänud osas tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel võib üks abimeede koosneda kombineeritud osadest, tingimusel et need on – võttes eelkõige arvesse nende ajalist järjekorda, eesmärki ja ettevõtja olukorda nende toimumise hetkel – niivõrd tihedalt omavahel seotud, et neid on võimatu üksteisest eraldada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. märtsi 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑399/10 P ja C‑401/10 P: Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ning komisjon vs. Prantsusmaa jt, punktid 103 ja 104). Selles kontekstis saab niisuguste osade kogumi, nagu vaidlustatud otsuses komisjoni viidatu, kvalifitseerida riigiabiks, kui riik kaitseb ühte või mitut juba turul tegutsevat ettevõtjat, sõlmides nendega lepingu, milles nähakse nende puhul ette kogu lepingu kestuse jooksul tagatud tasumäär, millega riigil on seega tahe tegutseda väljaspool oma reguleerimispädevust, suurendades tasumäära nii, et teised turul tegutsevad ettevõtjad on pandud halvemasse olukorda, sõltumata sellest, kas tegemist on lepingu sõlmimise hetkel juba olemasolevate või uute ettevõtjatega.
68 Eespool toodud kaalutluste alusel tuleb analüüsida, kas komisjon sai käesoleval juhul õigesti järeldada, et vaidlustatud meede on valikuline põhjusel, et 2005. aasta leping on valikuline osas, milles määratakse kindlaks suurendatud kaevandamistasu määr kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal ning nähakse ette, et sel viisil sätestatud määr jääb muutumatuks.
69 Esiteks tuleb täpsemalt analüüsida õiguslikku raamistikku, mida arvestades 2005. aasta leping sõlmiti.
70 Kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel võib iga kaevandusettevõtja, kes käitab süsivesinike või tahkete maavarade maardlaid, paluda pikendada oma kaevandamisõigusi ühe või mitme maardla kohta, mida ta ei ole kasutusse võtnud viie aasta jooksul alates kaevandamisloa väljastamisest. Selles osas ei ole kaevandamisseaduse § 26/A lõige 5 valikuline säte.
71 Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 66 toodud asjaolu, mille kohaselt võivad kaevandusettevõtja ja Ungari ametiasutused otsustada mitte sõlmida pikendamise lepingut, siis tuleb esiteks tõdeda, et kaevandamisseaduse § 26/A lõikest 5 ei tulene, et vaadates läbi pikendamistaotlust, võivad Ungari ametiasutused keelduda alustamast läbirääkimisi sellise lepingu sõlmimiseks, mille ese on kõnealuste kaevandamisõiguste pikendamine. Teiseks võib kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel iga kaevandusettevõtja paluda pikendada oma kaevandamisõigusi (vt eespool punkt 70). Siiski võib niisugune ettevõtja samuti otsustada mitte esitada pikendamistaotlust eelkõige finantskulu tõttu, mille toob kaasa pikendamistaotluse järel kohaldatava tasumäära suurendamine, mis sel juhul hõlmab kõiki kasutuses olevaid maardlaid (vt eespool punkt 6), või otsustada mitte nõustuda määraga, mille Ungari ametiasutused on välja pakkunud lähtuvalt pikendamistaotlusest – mistõttu pikendamise lepingut ei sõlmita.
72 Peale selle vastab tõele, et kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 on Ungari ametiasutustele jäetud kaalutlusruum, kuivõrd selles on sätestatud, et pikendamise tasumäär, mis vajaduse korral määrab suurendatud kaevandamistasu määra, ei tohi olla rohkem kui 1,2 korda suurem määrast, mida kohaldatakse pikendamistaotluse kuupäeval. Siiski ei saa niisugust kaalutlusruumi tingimata pidada selliseks, mis seab teatud ettevõtjad või teatud tootmisüksused paremasse olukorda kui teised, ega seega pidada sõlmitud pikendamislepinguid valikuliseks. Niisugune kaalutlusruum on põhjendatav erinevate teguritega, näiteks pikendatud maardlate arv ja nende eeldatav tähtsus võrreldes juba kasutuses olevate maardlatega. Täpsemalt, kui – nagu Ungari kinnitas haldusmenetluses (vt eespool punkt 57) – pikendamistaotluse kuupäeval kohaldatava tasu määra suurendamise eesmärk on hüvitada saamata jäänud tasu nende maardlate eest, mida ei võetud kasutusse viie aasta jooksul kaevandamisloa väljastamisest, siis ei ole ebaloogiline, et pikendamise tasu määr ja vajaduse korral suurendatud kaevandamistasu määr, mida kohaldatakse vastavalt nii nendele maardlatele, mille kasutamise alguse kuupäeva on pikendatud, kui ka juba kasutuses olevatele maardlatele, on kõrgemad, kui pikendatud tähtajaga maardlate arv on suur, võrreldes juba kasutuses olevate maardlate arvuga, ning oleks madalam, kui nagu käesoleval juhul pikendatud tähtajaga maardlate arv moodustab väikese osa kasutuses olevatest maardlatest. Sellest ilmneb, et kaevandamisseaduse § 26/A lõikega 5 ette nähtud kaalutlusruum võimaldab haldusvõimus tagada võrdne kohtlemine ettevõtjate vahel vastavalt sellele, kas viimased on sarnases või erinevas olukorras eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses, kohandades oma ettepaneku tasude kohta iga esitatud pikendamistaotluse tunnustega, ning et see kaalutlusruum näib olevat hindamispädevuse väljendus, mida piiritlevad objektiivsed kriteeriumid, mis ei puudu kõnealuste normidega loodud tasusüsteemis. Laiemalt tuleb märkida, et käesolevas asjas kõne all olev kaalutlusruum erineb laadilt juhtumist, kus sellise kaalutlusruumi teostamine on seotud ettevõtjale eelise andmisega. Käesoleval juhul on Ungari ametiasutuste kaalutlusruumi eesmärk kaaluda ettevõtjatele pandud täiendavat kohustust, selleks et võtta arvesse võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevaid nõudeid.
73 Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 on samuti sätestatud, et pikendamise lepingus määratakse kindlaks pikendamise tasu määrad ning kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui kahte või viit maardlat, määratakse sama lepinguga kindlaks suurendatud kaevandamistasu määr vähemalt viieks aastaks ja kehtestatakse erakorralise tasu summa (vt eespool punkt 6). Sellest sättest tuleneb, et pikendamise korral määratakse pikendamise tasu määr ja vajaduse korral suurendatud kaevandamistasu määr eranditult kindlaks pikendamise lepingus – see on põhimõte, mis on sõnaselgelt sätestatud kaevandamisseaduse § 20 lõike 11 esimeses lauses.
74 Seega, arvestades kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 sätteid, mida kohaldatakse igale ettevõtjale, kes soovib pikendada oma kaevandamisluba, ning mille alusel sõlmiti 2005. aasta leping, ei piisa asjaolust, et nimetatud lepingu kehtivuse iga aasta kohta kokkulepitud määrad on läbirääkimiste tulemus, selleks et leping tunnistada valikuliseks. Eespool punktis 72 otsustatut arvestades ei oleks see olnud teisiti, kui Ungari ametiasutused oleksid kasutanud oma kaalutlusruumi läbirääkimistel, mis viisid 2005. aasta lepinguni, milles määrati kindlaks pikendamise tasu määr ja suurendatud kaevandamistasu määr hagejale soodsamalt, kuna objektiivse põhjuseta nõustuti madala tasumääraga, võttes arvesse tasu suurendamise eesmärki kaevandamisloa pikendamisel, ning vähem soodsal viisil kõigi teiste ettevõtjate jaoks, kes püüdsid oma kaevandamisõigusi pikendada, või kui puudusid sellised ettevõtjad, siis esinesid konkreetsed kaudsed tõendid selle kohta, et hagejat koheldi põhjendamatult soodsalt. Lisaks, kuna lepingu punktides nähti ette, et lepinguliselt kindlaks määratud suurendatud kaevandamistasu määra kohaldatakse lepingu kogu kehtivuse ajal ning seda ei saa lepingu kestel ühepoolselt muuta, siis ei lisata 2005. aasta lepinguga midagi uut, võrreldes kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 kindlaksmääratud eeskirjaga, mida on meenutatud eespool punktis 73.
75 Teiseks on seega Üldkohtu ülesanne kontrollida, kas komisjon on tõendanud 2005. aasta lepingu valikulisust, arvestades eelkõige tingimust, milles määratakse kindlaks suurendatud kaevandamistasu täpne määr kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal, ning tingimust, mille kohaselt jäävad sellisena kindlaksmääratud määr muutumatuks.
76 Kõigepealt tuleb meenutada, et kaevandamisseadus on koostatud üldsõnaliselt ettevõtjate osas, kes võivad tugineda selle seaduse § 26/A lõike 5 sätetele (vt eespool punkt 70).
77 Edasi tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses piirdus komisjon tõdemisega, et hageja oli ainus ettevõtja, kes faktiliselt sõlmis pikendamise lepingu süsivesinike sektoris (vaidlustatud otsuse põhjendus 71). Nagu on aga märgitud punktides 66 ja 71, saab seda asjaolu selgitada teiste ettevõtjate huvi puudumisega ja seega pikendamistaotluste puudumisega või poolte vahel kokkuleppe puudumisega pikendamise tasumäärade kohta. Mis puudutab kahte viimast olukorda, siis kuna kaevandamisseaduses ette nähtud kriteeriumid pikendamise lepingu sõlmimiseks on objektiivsed ja kohaldatavad kõigi ettevõtjate suhtes, kes võivad olla pikendamisest huvitatud ja kes vastavad nendele kriteeriumidele, siis ei saa nõustuda sellega, et 2005. aasta lepingu sõlmimine on valikuline.
78 Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 74, kui Ungari ja hageja määrasid kindlaks suurendatud kaevandamistasu määra kõigi 15 aasta jaoks 2005. aasta lepingu kehtivuse ajal ning leppisid kokku, et sel viisil kindlaksmääratu määr jääb muutumatuks, kohaldasid nad üksnes kaevandamisseaduse § 20 lõiget 11 ja § 26/A lõiget 5, milles oli ette nähtud, et igas pikendamise lepingus määratakse kindlaks suurendatud kaevandamistasu määr lepingu kehtivuse ajaks.
79 Peale selle tuleb meenutada, et 2005. aasta lepingus sätestatud määrasid kohaldatakse hageja kõigile neile maardlatele, mida kaevandamisloa alusel juba kasutatakse, nimelt 44 süsivesinike maardlale, milles tootmine algas pärast 1. jaanuari 1998, ning 93 maagaasi maardlale, milles tootmine algas enne seda kuupäeva, samas kui pikendamine puudutab üksnes kahteteist muud maardlat, mida pikendamises kokkuleppimise ajal ei kasutatud. Neil asjaoludel saab asjaolu, et suurendamise koefitsient jääb 1,2 ülempiirist madalamale, täpsemalt 1,02 ja 1,05 vahele (vt eespool punkt 8), objektiivselt selgitada nende 12 maardla vähese tähtsusega, mida pikendamine puudutas, võrreldes 137 maardlaga, mida 2005. aastal juba kasutati (vt eespool punkt 72). Siiski tuleb tõdeda, et komisjon ei analüüsinud kõnealust aspekti, mis on asjakohane 2005. aasta lepingu puhul, mistõttu ei ilmne vaidlustatud otsusest ühtegi viidet hageja põhjendamatult soodsa kohtlemise kohta. Neil asjaoludel ei saa olla eeldatav, et hagejal oli õigus soodsamale kohtlemisele, võrreldes kõigi teiste ettevõtjatega, kes võisid temaga olla sarnases olukorras eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses.
80 Vastavalt, kuigi komisjon märkis, et tahkete maavarade sektoris on küll teisi pikendamise lepinguid, tõdes ta, et neid ei tule arvesse võtta, kuna need puudutavad teist liiki maavarasid, mille suhtes kehtivad muud kaevandamistasud, ning et nende maavarade puhul ei muudetud tasusid muudetud kaevandamisseaduse alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 68). Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 70 kohaselt tuleneb vaidlustatud meetme valikulisus 2005. aasta lepingu valikulisusest (vt eespool punkt 46), mitte aga kaevandatavate maavarade laadist, vastavat kategooriat maavarale kohaldatava tasu määrast ega asjaolust, et neid määrasid hiljem ei muudetud. Seega ei ole vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 komisjoni esitatud järeldused asjakohased, et tagasi lükata argumendid teiste pikendamise lepingute olemasolu kohta, mis on sõlmitud kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel ja 2005. aasta lepinguga sarnastel tingimustel. Oma järgitud lähenemisviisiga keeldus komisjon seega arvesse võtmast kõiki asjaolusid, mille abil oleks tal olnud võimalik hinnata, kas 2005. aasta leping oli hageja suhtes valikuline, arvestades olukorda, mis loodi teiste pikendamislepingutega, mis olid samuti sõlmitud kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel ja mille olemasolust hageja oli komisjoni juba teavitanud. Peale selle komisjon isegi ei püüdnud saada Ungari ametiasutustelt lisateavet pikendamise lepingute kohta, mille olid sõlminud tahkete maavarade sektori kaevandusettevõtjad.
81 Võttes esiteks arvesse, et pikendamise lepingute sõlmimist reguleeriv õiguslik raamistik ei ole valikuline ja esinevad kaalutlused, millega on põhjendatud Ungari ametiasutuste kaalutlusruum tasu määrasid puudutavatel läbirääkimistel, ning teiseks, et puuduvad igasugused viited sellele, et nimetatud ametivõimud oleksid hagejat kohelnud soodsamalt kui kõiki teisi ettevõtjaid, kes asuvad sarnases olukorras (vt eespool punktid 70–74, 79 ja 80), ei saa 2005. aasta lepingu valikulisust lugeda tõendatuks.
82 Lõpuks tuleb märkida, et muudetud kaevandamisseaduse alusel, mis jõustus alles 2008. aastal, tasude suurendamine leidis aset toornafta maailmahindade tõusu kontekstis, nagu seda hageja kinnitas oma menetlusdokumentides ja täpsustas kirjas, mis oli vastusena esitatud Üldkohtu vastavasisulisele palvele (vt eespool punkt 36). Kuna komisjon ei viidanud sellele, et 2005. aasta leping sõlmiti kaevandamistasude tõstmise ootuses, ei saa seda lepingut koostoimes viimati nimetatud seadusega kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 tähenduses (vt eespool punktid 64–67).
83 Seetõttu tuleb nõustuda hagi esimese väite teise etteheitega, mille kohaselt vaidlustatud meede ei ole valikuline, ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja vastata esimeses väites sisalduvatele ülejäänud etteheidetele ning teisele ja kolmandale väitele.
Kohtukulud
84 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna käesolevas asjas on komisjon kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja ka hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes,
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 9. juuni 2010. aasta otsus 2011/88/EL riigiabi C 1/09 (ex NN 69/08) kohta, mida Ungari andis äriühingule Mol Nyrt.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Forwood | Dehousse | Schwarcz |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. novembril 2013 Luxembourgis.
Allkirjad