Language of document : ECLI:EU:T:2022:739

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

30. november 2022(*)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, milleks on juhtmeta kaugjuhtimispuldi seade – Kehtetuse alus – Toote väliskujunduse tunnused, mis on tingitud üksnes selle tehnilisest otstarbest – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 8 lõige 1 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktilised asjaolud ja tõendid – Määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 2 – Põhjendamiskohustus – Põhiõiguste harta artikli 41 lõige 1 ja lõike 2 punkt c

Kohtuasjas T‑611/21,

ADS L. Kowalik, B. Włodarczyk s.c., asukoht Sosnowiec (Poola), esindaja: advokaat M. Oleksyn,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: M. Chylińska ja J. Ivanauskas,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli

ESSAtech, asukoht Přistoupim (Tšehhi Vabariik),

ÜLDKOHUS (teine koda),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud I. Nõmm ja D. Kukovec (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik M. Zwozdziak-Carbonne,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 11. juuli 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja ADS L. Kowalik, B. Włodarczyk s.c. palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kolmanda apellatsioonikoja 5. juuli 2021. aasta otsuse (asi R 1070/2020-3) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Hageja esitas 7. detsembril 2017 EUIPO-le nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.

3        Ühenduse disainilahendus, mille registreerimist taotleti ja mis on käesoleval juhul vaidlustatud, on kujutatud järgmises vaates:

Image not found

4        Tooted, mille puhul kasutamiseks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 14.03 ja vastavad kirjeldusele „kaugjuhtimispuldi (juhtmeta) (seade)“.

5        Vaidlusalune disainilahendus registreeriti 7. detsembril 2017 ühenduse disainilahendusena numbriga 4 539 302-0001 ja avaldati 5. märtsi 2018. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires 2018/044.

6        EUIPO apellatsioonikoja menetluse teine pool ESSAtech esitas 20. mail 2019 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.

7        Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes artikli 8 lõigetega 1 ja 2.

8        Tühistamisosakond lükkas 6. aprillil 2020 kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi.

9        EUIPO apellatsioonikoja menetluse teine pool esitas 27. mail 2020 EUIPO-le määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

10      Vaidlustatud otsusega rahuldas EUIPO kolmas apellatsioonikoda kaebuse, tühistas tühistamisosakonna otsuse ja tunnistas vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks.

11      Sellega seoses märkis apellatsioonikoda esiteks, et kõnealuse toote – milleks on patareidega töötavate kaugjuhtimispultide patarei külge kinnitamiseks mõeldud seade – tehniline funktsioon on võimaldada lülitada patarei toide välja, kui seda ei kasutata. Teiseks tuvastas ta, et asjaomase toote väliskujunduse tunnused on järgmised: kaks kuldset ja pruuni värvi ringikujulist plaati, neid kahte plaati ühendav riba ja ühe plaadi ühel küljel olev trükkplaat, millele on paigaldatud elektroonikakomponendid. Kolmandaks leidis apellatsioonikoda, et kõik need tunnused on tingitud üksnes asjaomase toote tehnilisest otstarbest, mistõttu tuleb vaidlusalune disainilahendus määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b alusel koostoimes artikli 8 lõikega 1 kehtetuks tunnistada.

 Poolte nõuded

12      Hageja palub Üldkohtul sisuliselt:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud, sealhulgas EUIPO apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud, välja EUIPO-lt ja teiselt menetluspoolelt EUIPOs.

13      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendite vastuvõetavus

14      Hageja palub Üldkohtul tunnistada tõenditena vastuvõetavaks hagiavalduse lisades A.4–A.6 sisalduvad veebisaidi ekraanitõmmised. Tema sõnul tõendavad need dokumendid, et on olemas alternatiivid vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud toodetele ning et loomevabadus on väga piiratud.

15      EUIPO leiab, et hagiavalduse lisad A.4–A.6 ei ole vastuvõetavad, kuna neis sisalduvad dokumendid esitati esimest korda Üldkohtus.

16      Tuleb tõdeda, nagu nähtub toimikust, et hagiavalduse lisades A.4–A.6 sisalduvaid dokumente ei esitatud EUIPO menetluses, vaid need esitati esimest korda Üldkohtus.

17      Kohtupraktika kohaselt ei tohi määruse nr 6/2002 artikli 61 sõnastust arvesse võttes Üldkohtu kontroll apellatsioonikoja otsuse õiguspärasuse üle väljuda apellatsioonikojas käsitletud õiguslikust raamistikust. Seetõttu ei ole Üldkohtu ülesanne uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Nimelt oleks nende tõendite vastuvõtmine vastuolus Üldkohtu kodukorra artikliga 188, mille kohaselt ei või Üldkohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumendid muuta apellatsioonikoja vaidluse eset (vt selle kohta 23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Viejo Valle vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Établissements Coquet (Soonmustriga tass ja alustass), T‑566/11 ja T‑567/11, EU:T:2013:549, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

18      Seega tuleb esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida nende tõenduslikku jõudu (vt selle kohta 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (Ümmarguse reklaameseme kujutis), T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

19      Järelikult ei saa hagiavalduse lisades A.4–A.6 sisalduvaid dokumente arvesse võtta ja seega tuleb need lugeda vastuvõetamatuks.

 Väidete põhjendatus

20      Hageja põhjendab hagi sisuliselt kahe väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 8 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 25 lõike 1 punktiga b ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punkti c koostoimes artikli 41 lõikega 1. Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 63 lõikega 2 ning harta artikli 41 lõike 2 punkti c koostoimes harta artikli 41 lõikega 1.

21      Hagi läbivaatamist tuleb alustada teise väite analüüsimisega.

22      Teises väites heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane ei ole nõuetekohaselt käsitlenud tõendeid ja argumente, mille kehtetuks tunnistamise taotleja esitas esimest korda apellatsioonikojas, st apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjenduste lisasid nr 1–4.

23      Esiteks rikkus apellatsioonikoda hageja sõnul sisuliselt määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 1 koostoimes sama määruse artikli 63 lõikega 2. Teiseks väidab hageja, et rikutud on harta artikli 41 lõike 2 punkti c koostoimes artikli 41 lõikega 1.

24      EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.

25      EUIPO väidab esiteks, et apellatsioonikoda teostas nõuetekohaselt oma kaalutlusõigust võtta vastu menetluse teise poole esitatud tõendid, kuna käesoleval juhul olid täidetud komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ja tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimused. Teiseks märgib ta, et kuna hageja ei olnud nende tõendite vastuvõtmist vaidlustanud, ei olnud apellatsioonikoda kohustatud vastuvõtmist sõnaselgelt põhjendama.

26      Käesoleval juhul nähtub asja toimikust, et kehtetuks tunnistamise taotleja esitas apellatsioonikojale tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse koos põhjendustega ning lisad nr 1–4. Need lisad sisaldasid järgmisi tõendeid:

–        ringikujuliste integraallülituste kujutised ja nende allikatele suunavad hüperlingid (lisa nr 1);

–        YouTube’i veebisaidil kättesaadava videoni suunav hüperlink ja pildid toote kasutamise kohta (lisa nr 2);

–        varasemate disainilahenduste kujutised ja nende allikatele suunavad hüperlingid (lisa nr 3);

–        toote kirjeldus (lisa nr 4).

27      Nagu nähtub toimikust ja nagu pooled möönavad, sisaldavad apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjenduste lisad nr 1–4 faktilisi asjaolusid või tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas. Kaebuse põhjendustes esitas kehtetuks tunnistamise taotleja selle kohta ka täiendavad argumendid, mida kehtetuks tunnistamise taotluses ei esinenud.

28      Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikes 1 on sätestatud, et „[a]sju menetledes kontrollib [EUIPO] fakte omal [algatusel, seevastu] kehtetuks tunnistamisega seotud menetlustes piirdub [EUIPO] kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja argumentidega ning esitatud nõudmistega“. Sama määruse artikli 63 lõikes 2 on nähtud ette, et „[EUIPO] võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled [on jätnud esitamata või] esitanud hilinenult“.

29      Määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 sõnastusest ilmneb, et pooltele jääb üldreeglina – ja kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selle tähtaja möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määruse nr 6/2002 sätete alusel, ning EUIPO-l ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on viidatud või mis on esitatud hilinenult (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Gamet vs. EUIPO „Metal-Bud II“ Robert Gubała (Uksekäepide), T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punkt 15; vt analoogia alusel ka 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 42).

30      Täpsustades, et viimane „võib“ sellisel juhul otsustada jätta need faktilised asjaolud või tõendid arvesse võtmata, jätab see säte EUIPO-le ulatusliku kaalutlusõiguse selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, millega seoses peab viimane oma otsust samas ka põhjendama (vt selle kohta 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Uksekäepide, T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

31      Mis puutub apellatsioonikoja kaalutlusõiguse teostamisse esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud faktiliste asjaolude või tõendite võimaliku arvesse võtmise küsimuses, siis tuleb märkida, et selline arvesse võtmine võib olla põhjendatud, kui on täidetud delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimused.

32      Delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 on sätestatud:

„Määruse […] 2017/1001 artikli 95 lõike 2 kohaselt võib apellatsioonikoda arvesse võtta talle esimest korda esitatud uusi fakte ja tõendeid ainult juhul, kui:

a) need võivad esmapilgul aidata kaasa asja tulemuslikule lahendamisele ning

b) need jäid tähtaja jooksul esitamata mõjuval põhjusel, eriti kui need vaid täiendavad õigel ajal esitatud fakte ja tõendeid või kui need esitatakse selleks, et vaidlustada järeldused, mis tehti või vaadati läbi esimeses astmes tehtud edasikaevatavas otsuses tema enda algatusel.“

33      Delegeeritud määrus 2018/625 on nimelt kohaldatav ühenduse disainilahenduste valdkonnas, kuna määruse nr 6/2002 artikli 108 alusel kohaldatakse delegeeritud määruse sätteid apellatsioonikodade menetluse kohta ka nende edasikaebuste menetlemisel, mis on esitatud selle määruse nr 6/2002 artiklis 55 osutatud otsuste peale (24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lego vs. EUIPO – Delta Sport Handelskontor (Koostemängukomplekti klots), T‑515/19, ei avaldata, EU:T:2021:155, punkt 44). Viimati nimetatud artikkel puudutab muu hulgas tühistamisosakonna otsuseid, nagu käesoleval juhul.

34      Samuti tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 sisu on identne määruse 2017/1001 artikli 95 lõikega 2, millele delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sõnaselgelt viidatakse.

35      Sellest järeldub, et delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimused on mutatis mutandis kohaldatavad määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 suhtes. Seega on apellatsioonikoja võimalus võtta määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 2 alusel arvesse faktilisi asjaolusid või tõendeid, mis esitati esimest korda tema menetluses, piiritletud selle delegeeritud määruse artikli 27 lõikega 4 (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Kondyterska korporatsiia „Roshen“ vs. EUIPO – Krasnyj octyabr (Homaari kujutis), T‑254/20, ei avaldata, EU:T:2021:650, punktid 55 ja 56).

36      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Üldkohus hindama, kas apellatsioonikoda kasutas tegelikult oma laia kaalutlusõigust otsustamaks põhjendatult ja kõiki asjakohaseid asjaolusid nõuetekohaselt arvesse võttes, kas võtta tema menetluses olevas asjas arvesse esimest korda apellatsioonikojas viidatud asjaolusid või esitatud tõendeid või mitte. Ta peab ka kontrollima, kas apellatsioonikoda kasutas talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt (vt 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Uksekäepide, T‑306/16, ei avaldata, EU:T:2017:466, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleva kohtuotsuse punkti 35 arvesse võttes tuleb viimati nimetatud sätet kohaldada koostoimes delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 4.

37      Nagu nähtub määruse nr 6/2002 artikli 63 lõiget 2 käsitlevast kohtupraktikast, millele on viidatud eespool punktides 30 ja 36, peab apellatsioonikoda teostama selles sättes ette nähtud kaalutlusõigust, et otsustada, kas esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud faktilisi asjaolusid või tõendeid tuleb arvesse võtta või mitte. See kohustus on ette nähtud ka delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõiget 4 käsitlevas kohtupraktikas, mille kohaselt peab apellatsioonikoda juhul, kui ta võtab sellised tõendid vastu ja tugineb neile, nimetatud määruse artikli 62 kohaselt tingimata põhjendama, miks ta leidis, et delegeeritud määruse artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimused on täidetud (vt selle kohta analoogia alusel 30. juuni 2021. aasta kohtuotsus Skyliners vs. EUIPO – Sky (SKYLINERS), T‑15/20, ei avaldata, EU:T:2021:401, punkt 80).

38      Sellega seoses tuleb märkida, et apellatsioonikoja kohustus teostada oma kaalutlusõigust, mis on ette nähtud määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikes 2, et otsustada, kas esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud faktilisi asjaolusid või tõendeid tuleb arvesse võtta või mitte, tuleneb asutuste kohustusest põhjendada oma otsuseid.

39      Peale selle on apellatsioonikoja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmise küsimuse uurimine kohustuslik eeltingimus, et apellatsioonikoda saaks neid asjaolusid analüüsida talle esitatud kaebuse sisulise läbivaatamise raames.

40      Niisiis, mis puudutab nii esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmise küsimuse analüüsi kui ka sisuliste küsimuste analüüsi, siis peab vaidlustatud otsus vastama põhjendamiskohustuse nõuetele, mis on ette nähtud eelkõige harta artiklis 41 „Õigus heale haldusele“, täpsemini selle artikli lõikes 1 ja lõike 2 punktis c, mille rikkumistele hageja samuti viitab.

41      Sellega seoses tuleb märkida, et harta artikli 41 lõikes 1 on ette nähtud, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul“. Nimetatud artikli lõike 2 punktis c on omakorda täpsustatud, et „[s]ee õigus kätkeb […] asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid“.

42      Põhjendamiskohustusel, mis tuleneb samuti määruse nr 6/2002 artiklist 62, on kohtupraktika kohaselt kaks eesmärki: esiteks peab olema huvitatud isikutel oma õiguste kaitsmiseks võimalik mõista võetud meetme põhjuseid ja teiseks peab olema liidu kohtul võimalik kontrollida otsuse õiguspärasust (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Antrax It vs. EUIPO – Vasco Group (Radiaatorite termosifoon-soojusvahetid), T‑828/14 ja T‑829/14, EU:T:2017:87, punkt 82).

43      Otsuse põhjenduste vastavust nimetatud nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (9. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Mast-Jägermeister vs. EUIPO (Joogitopsid), T‑16/16, EU:T:2017:68, punkt 58).

44      Tuleb rõhutada, et põhjendamiskohustuse eesmärk on samuti takistada meelevaldsete otsuste vastuvõtmist. Sellel on ka enesedistsipliini nõudev mõju selles mõttes, et kui otsuse tegija on kohustatud esitama otsuse põhjused, on ta kohustatud samuti tagama, et need põhjused oleksid asjakohased, sidusad ja piisavalt täpsed.

45      Sellest järeldub, et kui apellatsioonikoda teostab talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust, peab ta põhjendama esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktide või tõendite vastuvõtmise otsust, märkides eelkõige, kas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimustest lähtudes võib neid asjaolusid ja tõendeid arvesse võtta. Käesoleval juhul tuleb niisiis kontrollida, kas apellatsiooninõukogu on nimetatud kohustust täitnud.

46      Kuigi käesoleval juhul ei ole apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses sõnaselgelt tõdenud, et apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjenduste lisades nr 1–4 esitatud faktilised asjaolud või tõendid on vastuvõetavad, tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda võttis neid tõendeid kaudselt, kuid ilmselgelt arvesse. Esiteks ei ole vaidlustatud otsuse punktis 15 esitatud poolte väidete ja argumentide esitluses mitte üksnes osutatud mitmele nendes lisades esitatud tõendile, vaid nende arvesse võtmine tuleneb ka nimetatud otsuse põhjendustes tehtud viidetest kõigile faktilistele asjaoludele, argumentidele ja tõenditele, mis esitati apellatsioonikojale. Teiseks on nii hageja kui ka EUIPO oma menetlusdokumentides nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmise puhul ühel meelel.

47      Tuleb aga nentida, et vaidlustatud otsuse põhjendus ei sisalda ühtegi asjaolu põhjuste kohta, miks apellatsioonikoda tunnistas kehtetuks tunnistamise taotleja poolt esimest korda alles apellatsioonikojas esitatud faktilised asjaolud või tõendid vastuvõetavaks.

48      Üldkohtul ei ole seega võimalik kontrollida, kas apellatsioonikoda kohaldas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõiget 4 ja kas selles sättes esitatud kaks nõuet olid täidetud enne seda, kui esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktid või tõendid vastu võeti. Eelkõige ei saa ta kontrollida, kas apellatsioonikoda uuris esiteks, kas need tõendid on esmapilgul vaidluse seisukohast asjakohased, ja teiseks võimalikke mõjuvaid põhjusi, mille tõttu need esitati hilinenult. Üldkohtul on seega võimatu teada, mis on sellise vastuvõtmise põhjendus, ja hinnata vaidlustatud otsuse põhjendatust selles küsimuses.

49      Arvestades, et vaidlustatud otsuses ei ole välja toodud esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmise põhjusi, ei ole pooltel võimalik oma õiguste kaitsmiseks saada teada nende vastuvõtmise põhjendusi.

50      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kuna vaidlustatud otsuses ei ole esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmist põhjendatud, siis ei ole apellatsioonikoda järginud nõudeid, mis tulenevad määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikest 2 ja harta artikli 41 lõike 2 punktist c koostoimes artikli 41 lõikega 1.

51      EUIPO esitatud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

52      Esiteks tuleb tagasi lükata EUIPO argument, et kuna hageja ei vaidlustanud apellatsioonikojas esimest korda apellatsioonikojale esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmist, siis ei olnud apellatsioonikoda kohustatud nende vastuvõtmist sõnaselgelt põhjendama.

53      Nimelt tuleneb kohtupraktikast esiteks, et põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel aru saada põhjustest, miks apellatsioonikoja otsus on tehtud, ning et pädeval kohtul on kontrollimiseks piisavalt tõendeid (25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Bell & Ross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – KIN (Käekella korpuse kujutis), T‑80/10, ei avaldata, EU:T:2013:214, punkt 37). Nagu eespool punktides 48 ja 49 märgitud, ei ole see aga nii käesoleval juhul.

54      Teiseks, nagu on märgitud eespool punktis 45, peab apellatsioonikoda juhul, kui ta teostab talle määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikega 2 antud kaalutlusõigust, põhjendama oma otsust esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktide või tõendite vastuvõtmise kohta, märkides eelkõige, kas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimustest lähtudes võib neid asjaolusid ja tõendeid arvesse võtta.

55      Sellest järeldub, et eespool punktis 52 osutatud EUIPO argumenti tuleb analüüsida, arvestades seda, et apellatsioonikoda on kohustatud muu hulgas märkima, kas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimusi arvestades võib esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse võtta.

56      On tõsi, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikele 1 piirdub EUIPO faktiliste asjaolude kontrollimine kehtetuks tunnistamise menetluses, nagu käesoleval juhul, poolte esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

57      Määruse nr 6/2002 artikli 63 lõige 1 ei vabasta siiski apellatsioonikoda kohustusest kontrollida ja põhjendada nende faktide või tõendite vastuvõtmist, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 alusel põhjusel, et hageja ei ole vaidlustanud nende asjaolude vastuvõetavust.

58      Nimelt peab apellatsioonikoda delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 2 kohaselt omal algatusel kontrollima õigusküsimusi, mida pooled ei ole tõstatanud, kui need puudutavad olulisi menetlusnõudeid või kui on vaja lahendada need küsimused, et tagada määruse nr 6/2002 nõuetekohane kohaldamine, võttes arvesse poolte esitatud fakte, tõendeid ja argumente (vt selle kohta analoogia alusel 10. juuni 2020. aasta kohtuotsus L. Oliva Torras vs. EUIPO – Mecánica del Frío (Sõidukite sidurid), T‑100/19, EU:T:2020:255, punktid 70–72, ja 13. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Škoda Investment vs. EUIPO – Škoda Auto (Tiivaga noole kujutis), T‑712/20, EU:T:2021:700, punkt 24).

59      Käesoleval juhul kujutab küsimus, kas esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktilisi asjaolusid või tõendeid võib delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 alusel vastu võtta, endast küsimust määruse nr 6/2002 nõuetekohase kohaldamise kohta, võttes arvesse poolte esitatud fakte, tõendeid ja argumente selle artikli lõike 2 tähenduses. Apellatsiooninõukogu peab niisiis seda küsimust analüüsima omal algatusel ja põhjendama oma vastust.

60      Seetõttu ei ole esimest korda apellatsioonikojas delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 alusel esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmine ja selle kohta vaidlustatud otsuses põhjenduste esitamine jäetud vastupidi EUIPO väidetele apellatsioonikoja kontrolli alt välja üksnes seetõttu, et hageja ei ole sellist vastuvõtmist vaidlustanud apellatsioonikoja menetluse staadiumis.

61      Kolmandaks kinnitab seda järeldust delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 eesmärk.

62      Delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 eesmärk on nimelt muu hulgas tagada menetluste sujuv ja tõhus läbiviimine EUIPOs, ajendades pooli järgima neile ette nähtud tähtaegu (vt selle kohta 19. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Masterbuilders, Heiermann, Schmidtmann vs. EUIPO – Cirillo (POMODORO), T‑76/21, ei avaldata, EU:T:2022:16, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 4 taotletakse seega üldise huvi eesmärki. Neil asjaoludel ja arvestades, et see säte ei piirdu üksnes asjaomaste poolte huvide kaitsega, ei saa tõendite vastuvõtmist reguleerivate normide järgimise kontroll olla viimaste määrata.

64      Kuna aga eespool punktis 52 viidatud EUIPO argument seab vaidlustatud otsuse põhjenduste sisu läbivaatamise seoses delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 4 sõltuvusse küsimusest, kas esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmine apellatsioonikojas vaidlustati või mitte, siis jätab see argument poolte määrata, kas kontrollitakse, et selles sättes on järgitud tõendite vastuvõetavust reguleerivaid sätteid. Apellatsioonikoja kohustus järgida seadust, eelkõige seoses tõendite vastuvõtmisega selle kontrollimisel, kas need vastavad õigusnormidele, ja oma otsust põhjendada ei saa siiski sõltuda asjaolust, kas pooled paluvad temalt sellist kontrolli.

65      Neljandaks tuleb märkida, et nagu nähtub delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõiget 4 käsitlevast kohtupraktikast, peab tõendeid esitav pool põhjendama, miks need esitati selles menetlusstaadiumis, ning tõendama, et neid ei olnud võimalik esitada tühistamisosakonna menetluse ajal (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Homaari kujutis, T‑254/20, ei avaldata, EU:T:2021:650, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Eespool punktis 52 viidatud argumendiga soovib EUIPO seada kahtluse alla eespool punktis 65 viidatud kohtupraktikas määratletud tõendamiskoormise jaotuse, soovides seada vaidlustatud otsuse sisu seoses delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 kohase kontrolliga sõltuvusse sellest, kas esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmist apellatsioonikojas vaidlustati või mitte. Apellatsioonikoja kohustus järgida seadust, eelkõige seoses tõendite vastuvõtmisega selle kontrollimisel, kas need vastavad õigusnormidele, ja oma otsust põhjendada ei saa siiski sõltuda asjaolust, kas pooled paluvad temalt sellist kontrolli.

67      Samamoodi tähendaks EUIPO esitatud seisukoht, et apellatsioonikoja menetluse pooled peavad tagama, et apellatsioonikoda täidab oma menetluslikke kohustusi, mis tulenevad delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikest 2 ja mis on siduvad ning mida ta peab täitma omal algatusel.

68      Seetõttu tuleb tõdeda, et sõltumata asjaolust, et hageja ei vaidlustanud esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktiliste asjaolude või tõendite vastuvõtmist, oli apellatsioonikoda igal juhul kohustatud vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 63 lõikele 2 koostoimes delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikega 4 nende asjaolude ja tõendite vastuvõtmist analüüsima ning põhjendama, mille tõttu ta need tõendid vastu võttis.

69      Teiseks ei saa nõustuda ka EUIPO argumentidega, millega ta soovib tõendada, et delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimused olid käesoleval juhul täidetud.

70      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt peavad otsuse põhjendused sisalduma otsuse tekstis endas ja neid ei saa esitada EUIPO hilisemate selgitustega, välja arvatud erandlikel asjaoludel, mida kiireloomulisuse puudumisel ei esine. Siit järeldub, et üldjuhul peab otsus ise olema piisav ja selle põhjendustena ei või käsitleda selliseid kirjalikke või suulisi selgitusi, mis on antud hiljem, kui asjaomase otsuse peale on juba esitatud hagi liidu kohtusse (vt 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Sony Computer Entertainment Europe vs. EUIPO – Vieta Audio (Vita), T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Gifi Diffusion vs. EUIPO – Crocs (Jalatsid), T‑424/16, ei avaldata, EU:T:2018:136, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Käesoleval juhul ei esine kiireloomulisuse puudumise tõttu erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid EUIPO-l anda hilisemaid selgitusi vaidlustatud otsuse põhjenduste täiendamiseks. Igal juhul ei saa käesolevas asjas esitatud selgitusi käsitada olemasoleva põhjenduse täiendustena, kuna tegemist on täiesti uute põhjendustega.

72      Lisaks sellele on kohtupraktika kohaselt põhjenduste puudumine iseenesest piisav, et vaidlustatud otsus tühistada (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 78). Tuleb seega tõdeda, et apellatsioonikoja tehtud vea tõttu, millele on viidatud eespool punktis 50, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

73      Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada ka kohtupraktika, mille kohaselt puudub hagejal igasugune õiguspärane huvi tugineda põhjendamiskohustuse rikkumisele juhul, kui on juba ette kindel, et pärast vaidlustatud otsuse tühistamist tuleb vastu võtta identne otsus (29. septembri 1976. aasta kohtuotsus Morello vs. komisjon, 9/76, EU:C:1976:129, punkt 11, ja 3. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Audi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TDI), T‑16/02, EU:T:2000:327, punktid 97 ja 98).

74      Nimelt ei saa esiteks välistada, et apellatsioonikoja poolt delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõikes 4 sätestatud tingimuste analüüsimine võib viia selleni, et ta jätab esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktilised asjaolud või tõendid vastu võtmata. Selles osas ei ole siiski Üldkohtu ülesanne asuda asjaomaste tõendite hindamisel EUIPO asemele (vt selle kohta 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus European Food vs. EUIPO – Société des produits Nestlé (FITNESS), T‑476/15, EU:T:2016:568, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Teiseks ei saa välistada ka seda, et kui apellatsioonikoda otsustab jätta esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktilised asjaolud või tõendid vastu võtmata, võib vaidlustatud otsuse tulemus olla teistsugune. Sellega seoses tuleb märkida, et EUIPO möönab kostja vastuses, et neile asjaoludele tugineti selleks, et toetada järeldusi, mille apellatsioonikoda tegi asjaomase toote väliskujunduse tehnilise funktsiooni hindamise kohta.

76      Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei vii tingimata selleni, et võetakse vastu identne otsus.

77      Seetõttu tuleb hageja teise väitega nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida tema teisi selle väite toetuseks esitatud argumente, eelkõige neid, mis käsitlevad määruse nr 6/2002 artikli 63 lõike 1 rikkumist.

78      Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagi rahuldada ja seega vaidlustatud otsus tühistada, ilma et esimest väidet oleks vaja analüüsida.

 Kohtukulud

79      Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

80      Hageja on palunud mõista Üldkohtu ja EUIPO menetlusega seotud kulud välja EUIPO-lt.

81      Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud seoses Üldkohtu menetlusega.

82      Mis puutub tühistamisosakonna menetluses ja apellatsioonikoja kaebemenetluses kantud kuludesse, siis tuleb meelde tuletada, et vastavalt kodukorra artikli 190 lõikele 2 käsitatakse hüvitatavate kuludena poolte vältimatuid kulusid seoses apellatsioonikoja menetlusega. See ei kehti aga tühistamisosakonna menetluses kantud kulude kohta.

83      Sellest tuleneb, et hageja taotluse mõista tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud välja EUIPO-lt saab rahuldada üksnes apellatsioonikoja menetlusega seotud vältimatute kulude osas. Seega tuleb nii viimati nimetatud menetlusega kui ka Üldkohtu menetlusega seotud kulud välja mõista EUIPO-lt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kolmanda apellatsioonikoja 5. juuli 2021. aasta otsus (asi R 1070/2020-3).

2.      Mõista nii apellatsioonikoja menetlusega kui ka Üldkohtu menetlusega seotud kulud välja EUIPO-lt.

Tomljenović

Nõmm

Kukovec

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. novembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: poola.