KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 26. aprillil 2018(1)
Kohtuasi C‑129/17
Mitsubishi Shoji Kaisha,
Mitsubishi Caterpillar Forklift Europe
versus
Duma Forklifts,
G.S. International
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel ((Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia))
Eelotsuse küsimus – Euroopa Liidu kaubamärk – Kaubamärgiga antavad õigused – Paralleelimport EMP‑s – Toodete uuesti märgistamine enne nende importi EMP‑sse
1. Alates identifitseerimistähise registreerimisest kaubamärgina on selle omanikul kolmandate isikute suhtes mitu õigust, mis võimaldavad kasutada seda tähist konkurentide suhtes. Täpsemalt öeldes kuulub nende õiguste hulka õigus keelata kasutada kaubamärki kaubandustegevuses ilma selle omaniku nõusolekuta.
2. Liidu õigusaktidega on kaitstud ka omaniku õigus lubada viia kaubamärgiga tähistatud tooted Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP“) territooriumil esimest korda turule. Kui seda õigust on korra juba teostatud, kaubamärgiõigus nii öelda ammendub nii, et selle omanik ei saa enam nende toodete hilisema võõrandamise vastu seista, välja arvatud teatavatel kindlaks määratud juhtudel.(2)
3. Eelotsusetaotluses esineb kaks asjaolu:
– Ühest küljest on kolmas isik ilma kaubamärgiomaniku loata eemaldanud (debranding) kaubamärgiomaniku poolt kantud kaubamärgid kahvellaaduritelt, mida ei oldud varem EMP‑s turustatud, kuna need olid suunatud tolliladustamisprotseduurile.
– Teisest küljest on kolmas isik eemaldanud sellised tähised selleks, et importida asjaomased kaubad EMP‑sse või viia need EMP‑s turule kolmanda isiku enda identifitseerimistähise all (rebranding).(3)
4. Nende asjaolude põhjal esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu oma kahtlused kaubamärgiomanikule identifitseerimistähiste suhtes kohaldatava õiguse alusel antud õiguste piirangute kohta. Täpsemalt küsib kohus, kas ülalkirjeldatud teod toime pannud kolmas isik on registreeritud kaubamärki kasutanud, rikkudes selle omanikule antud õigusi.
I. Õiguslik raamistik
5. Kaubamärkide kaitse õiguslik režiim on integreeritud liidu õigusesse nii liikmesriikide õiguse harmoniseerimismeetmetega(4) (eelkõige direktiiv 2008/95/EÜ, mille hilisemad muudatused antud kohtuasja ei mõjuta),(5) kui ka liidu kaubamärgi regulatiivsete sätetega,(6) mis kehtivad selliste ettevõtjate suhtes, kes otsustavad kasutada seda tööstusomandiõigust kontinentaalsel tasandil. (7)
A. Kaubamärgiõigus
1. Direktiiv 2008/95
6. Põhjenduses 11 on kirjas:
Registreeritud kaubamärgi eesmärk on eelkõige tagada kaubamärk kui päritolutähis ning sellega antav kaitse peaks olema absoluutne, kui märk ja tähis ning kaubad või teenused on identsed. Kaitse peaks kehtima ka siis, kui märk ja tähis ja kaubad või teenused on sarnased. […]“
7. Artikli 5 („Kaubamärgiga antavad õigused“) lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Registreeritud kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:
a) kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud;
b) kõiki tähiseid, mille identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu kaubamärgiga ja tähisega kaitstud kaupade või teenustega esineb risk, et üldsus võib need omavahel segi ajada; esineb risk, et see võib tekitada seoseid kaubamärgi ja tähise vahel.
[…]
3. Lõigete 1 ja 2 alusel võib muu hulgas keelata järgmised toimingud:
a) tähise kandmine kaupadele või nende pakendile;
b) kõnealuse tähisega kaupade pakkumine, turuleviimine või ladustamine nimetatud otstarbel või kõnealuse tähisega teenuste pakkumine või osutamine;
c) kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all;
d) tähise kasutamine äridokumentidel või reklaamides.“
8. Artiklis 7 („Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine“) on ette nähtud järgmist:
„1. Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mille on kõnealuse kaubamärgi all ühenduse turule viinud kaubamärgi omanik või mis on seal turule viidud tema loaga.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui omanikul on õiguslik põhjendus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.“
2. Määrus nr 207/2009
9. Põhjendus 9 on sõnastatud järgmiselt:
„Kaupade vaba liikumise põhimõttest tuleneb, et ühenduse kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubamärki seoses kaupadega, mille tema on kõnealuse kaubamärgiga ühenduses ringlusse lasknud või mis on seal ringlusse lastud tema nõusolekul, kui kaubamärgiomanikul ei ole õiguslikke põhjusi olla kaupade täiendava turustamise vastu.“
10. Artiklid 9 („Ühenduse kaubamärgiga antavad õigused“) ja 13 („Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine“) on samaväärsed vastavalt direktiivi 2008/95 artiklitega 5 ja 7.
B. Tollialased õigusnormid
11. Sellele kohtuasjale ajaliselt kohaldatav tolliladustamisprotseduur esines määruse (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestati ühenduse tolliseadustik(8), VII jaotise („Üldsätted“) 1. peatüki („Reguleerimisala“) artikli 135 punktis b üks erirežiim.
12. Tolliseadustiku artiklis 141 („Tavalised käitlemistoimingud“) on sätestatud:
„Tolliladustamise protseduurile või töötlemise protseduurile suunatud või vabatsoonis oleva kaubaga võib teha tavalisi käitlemistoiminguid, mille eesmärgiks on kauba säilimine, selle esitlus- või müügikõlblikkuse parandamine või turustamiseks või edasimüügiks ettevalmistamine.“
13. Tolliseadustiku rakendusmääruse artiklis 531(9) on ette nähtud, et „Ühendusevälise kauba suhtes võib teha lisas 72 loetletud tavalisi käitlemistoiminguid“. Nimetatud lisas täpsustatakse mõistet „tavalised käitlemistoimingud“ ja selles osas, mis on oluline käesoleva kohtuasja puhul, hõlmab see muu hulgas järgmist:
„16. Pakendamine, lahtipakkimine, ümberpakkimine, dekanteerimine ja lihtne mahutitesse paigutamine, isegi kui selle tulemusel muutub kaheksakohaline CN-kood; märgistuste, plommide, etikettide või muude samasuguste märkide kinnitamine, eemaldamine ja muutmine.“(10)
C. Kõlvatu konkurentsi alased õigusnormid
14. Arvestades seda, et ei saa välistada tuginemist kõlvatu konkurentsi alastele õigusnormidele, on asjakohane mainida Pariisi konventsiooni artiklit 10a, (11)mis on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Liidu liikmesriigid on kohustatud tagama liikmesriikide kodanikele tõhusa kaitse kõlvatu konkurentsi vastu.
(2) Kõlvatuks konkurentsiks loetakse iga konkurentsitoimingut, mis on vastuolus ausate tavadega tööstuses ja kaubanduses.
(3) Ilmtingimata peab keelustama:
1) kõik teod, mis võivad mis tahes viisil põhjustada konkurendi ettevõttes, toodetes või tööstuslikus või kaubanduslikus tegevuses arusaamatust;
2) valeväited kommertstegevuses, mis võivad diskrediteerida konkurendi ettevõtte ja toote reputatsiooni, tööstuslikku või kaubanduslikku tegevust;
3) teated või väited, mille kasutamine kommertstegevuses soodustab üldsuse eksitamist kaupade iseloomu, valmistusviisi, omaduste, kasutuskõlblikkuse või koguse suhtes.“
II. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused
A. Asjaolud
15. Jaapanis asuv Mitsubishi Shoji Kaisha Ltd. (edaspidi „Mitsubishi“) haldab Mitsubishi kontserni kaubamärkide portfelli rahvusvahelisel tasandil. Sellisena tegutseb see järgmiste kaubamärkide (edaspidi „Mitsubishi kaubamärgid“) omanikuna:
– kaks ELi kaubamärki: esiteks sõnamärk MITSUBISHI, mis registreeriti 24. septembril 2001, ning teiseks kujutismärk, mis registreeriti 3. märtsil 2000, mille graafika on esitatud antud lõigu järel, muu hulgas klassi 12 kuuluvate kaupade, sealhulgas mootorsõidukite, elektrisõidukite ja kahvellaadurite jaoks:
– kaks Beneluxi kaubamärki: esiteks sõnamärk MITSUBISHI, mis registreeriti 1. juunil 1974, ning teiseks kujutismärk, mis on graafiliselt kujutiselt identne liidu kaubamärgiga; mõlemad hõlmavad muu hulgas ka klassi 12 kuuluvaid kaupu, sealhulgas sõidukeid ja maismaatranspordi vahendeid.
16. Madalmaades asuval äriühingul Mitsubishi Caterpillar Forklift Europe BV (edaspidi „MCFE“) on ainuõigus EMP‑s toota ja turule viia Mitsubishi kaubamärgiga kahvellaadureid. MCFE teeb koostööd ametlike edasimüüjatega, kes turustavad kahvellaadureid EMP‑s. Väljaspool EMP‑d toodab Mitsubishi kaubamärgiga kahvellaadureid või teostab nende tootmise üle järelevalvet peamiselt Mitsubishi Heavy Industries Ltd., kes kuulub Mitsubishi kontserni, kuid on kaubamärke haldavast äriühingust sõltumatu äriühing.
17. Belgias asuva äriühingu Duma Forklifts NV (edaspidi „Duma“) põhitegevus on muu hulgas Mitsubishi, Caterpillari, Nissani ja Toyota uute ja kasutatud kahvellaadurite ülemaailmne ost ja müük. Peale selle pakub Duma müügiks enda kahvellaadureid nimega „GSI“, „GS“ või „Duma“ ning tema tegevus hõlmab kahvellaadurite, ekskavaatorite, väiketraktorite ja laadurite hulgimüüki nii EMP‑s kui ka väljaspool EMP‑d. Kuni üheksakümnendate keskpaigani kuulus ta Belgias Mitsubishi tõstukite ametlike turustajate võrku.
18. Belgias asuv äriühing G. S. International BVBA (edaspidi „GSI“) on Dumaga seotud ettevõtja, keda juhivad samad isikud ja kelle registrijärgne asukoht on sama. GSI konstrueerib ja parandab kahvellaadureid ja kahvellaaduri osi, mida ta impordib ja ekspordib hulgi maailmaturul. Ühtlasi viib äriühing kahvellaadurid vastavusse Euroopas kehtivate standarditega, märgistades need enda seerianumbriga. Pärast teatavate toimingute tegemist tarnib GSI Euroopas kehtivate standarditega vastavusse viidud seadmed Dumale, kes väljastab neile vastavusdeklaratsioonid.
19. Eelotsusetaotlusest nähtub, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2004 kuni 12. novembrini 2009 asusid Duma ja CSI tegelema Mitsubishi kaubamärki kandvate kahvellaadurite ebaseadusliku paralleelkaubandusega, see tähendab ilma nende Mitsubishi kaubamärkide omaniku nõusolekuta. See tegevus aga ei ole eelotsuse küsimuste esemeks.
20. Alates 20. novembrist 2009 omandasid Duma ja CSI seevastu sama tüüpi kahvellaadureid ühest Mitsubishi kontserni äriühingult ja paigutasid need tolliladustamise protseduurile. Laadurite viibimise ajal tolliprotseduuril mõlemad äriühingud:
– asusid masinatelt täielikult eemaldama kaubamärke, eemaldades neilt Mitsubishi kaubamärgid;
– viisid kahvellaadurid vastavusse Euroopas kehtivate standarditega;
– kinnitasid kahvellaaduritele enda kaubamärgid ja asendasid numbrimärgid ja seerianumbrid enda omadega;
– lõpuks importisid sõidukid ja müüsid need EMP‑s ja kolmandates riikides.
B. Menetlus liikmesriigi kohtutes
21. 10. novembril 2008 esitasid Mitsubishi ja MCFE hagi Rechtbank van koophandel te Brusselisse (Brüsseli kaubanduskohus), nõudes, et Duma ja GSI lõpetaksid paralleelimpordi ja kaubamärkide eemaldamise toimingud. Nimetatud kohus jättis 17. märtsi 2010. aasta kohtuotsusega kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
22. Mitsubishi ja MCFE on esimese astme kohtu otsuse edasi kaevanud. Nad paluvad kokkuvõttes Hof van beroep te Brusselil (Brüsseli apellatsioonikohus) tühistada otsus ning keelata Mitsubishi kahvellaadurite ebaseaduslik paralleelkaubandus ja samade sõidukite ebaseaduslik paralleelkaubandus pärast neilt kaubamärgi eemaldamist.
23. Apellandid väidavad apellatsioonkaebuses, et kahvellaadurite debranding’u ja erineva kaubamärgiga rebranding’uga ning nende hilisema impordiga EMP‑sse rikutakse apellatsioonkaebuse esitajate kaubamärgist tulenevaid õigusi. Lisaks toote päritolu tähistamise ülesande eiramisele rikub vaidlusalune tegevus kaubamärgiomaniku õigust kontrollida tema kaubamärki kandvate toodete esmast turuleviimist EMP‑s. Tolliladu ei tohiks muutuda õigusevabaks alaks ja pärast kaubamärkide eemaldamist ja toodete uuesti märgistamist peab tarbija jätkuvalt Mitsubishi laadureid ära tundma.
24. Duma ja GSI eitavad väidet, et Mitsubishi õigusi on rikutud. Tolliladustamisprotseduuri ajal eemaldatud kaubamärgid olid Aasia, mitte Euroopa päritolu. Lisaks sellele annab asjaolu, et nad kohandavad kahvellaadureid, et viia neid vastavusse liidu standarditega, aluse käsitleda neid kahvellaadurite tootjatena ja seetõttu on neil õigus neile toodetele enda kaubamärke kanda.
25. Kohtuasjas, milles eelotsusetaotlus on tehtud, on apellatsioonikohus juba (osaliselt) rahuldanud Mitsubishi ja MCFE hagi seoses 20. novembrile 2009 eelnenud asjaoludega. Siiski kahtleb kohus kaubamärgi meetmete kohaldatavuses sellele päevale järgnenud toimingutele, see tähendab neile, mis hõlmasid Mitsubishi kaubamärkide eemaldamist, nende asendamist teiste Duma ja GSI enda kaubamärkidega ning sõidukite numbrimärkide ja seerianumbrite eemaldamist. Kohus leiab, et Euroopa Kohus ei ole veel teinud otsust sellise kaubamärgi eemaldamise kohta, nagu teostasid Duma ja GSI.
26. Neil asjaoludel otsustas Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a. Kas direktiivi 2008/95/EÜ artikkel 5 ja nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikkel 9 hõlmavad kaubamärgiomaniku õigust takistada kolmandat isikut ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta eemaldamast kõiki kaupadele kantud tähiseid, mis on kaubamärkidega identsed (debranding), kui tegemist on selliste kaupadega nagu tolliladustamisprotseduurile suunatud kaubad, mida ei ole Euroopa Majanduspiirkonnas veel turule viidud, ja kolmas isik eemaldab tähised selleks, et importida asjaomased kaubad Euroopa Majanduspiirkonda või viia need Euroopa Majanduspiirkonnas turule?
b. Kas vastus käesoleva küsimuse punktile a sõltub sellest, kas kaubad on Euroopa Majanduspiirkonda imporditud või Euroopa Majanduspiirkonnas turule viidud kolmanda isiku enda identifitseerimistähise all (rebranding)?
2. Kas vastust esimesele eelotsuse küsimusele mõjutab olukord, kus asjaomane keskmine tarbija identifitseerib selliselt imporditud või turule viidud kaupu nende välimuse või mudeli põhjal ikkagi kaubamärgiomanikult pärinevatena?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
A. Menetlus
27. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 13. märtsil 2017, kirjalikud seisukohad esitasid Mitsubishi, Duma, Saksamaa valitsus ja komisjon.
28. 8. veebruaril 2018 toimus kohtuistung, millel osalesid Mitsubishi, Duma ja komisjoni esindajad.
B. Poolte argumentide kokkuvõte
29. Mitsubishi(12) väidab, et ainus põhjus, miks Duma ja GSI teevad väljaspool EMP‑d omandatud kahvellaaduritele kirjeldatud toiminguid, on hoida kõrvale kaubamärgiõiguse ammendumisest. Mitsubishi teeb ettepaneku tõlgendada direktiivi 2008/95/EÜ artiklit 5 ja nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 (artiklit 9) nii, et need hõlmavad kaubamärgiomaniku õigust takistada kolmandat isikut ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta eemaldamast kõiki kaupadele kantud tähiseid, kui tegemist on selliste kaupadega nagu tolliladustamisprotseduurile suunatud kaubad, mida ei ole Euroopa Majanduspiirkonnas veel turule viidud.
30. See tähendab ka seda, et direktiivi 2008/95 artikli 5 lõikes 3 ja määruse nr 207/2009 artikli 9 lõikes 2 sisalduv kaubamärgi kasutusviiside, mida omanik võib kolmandatele isikutele keelata, loend ei ole ammendav.(13) Mitsubishi arvates kujutab omaniku õigus kontrollida esimest turustamist endast kaubamärgiõiguse konkreetset eesmärki.(14) Kuigi toodete suunamist tolliladustamisprotseduurile ei loeta kaubamärgi kasutamiseks, ei tähenda see luba teha nendega toiminguid, mille ainus eesmärk on hoiduda omaniku õigusest kontrollida nende toodete ringlust turul.
31. Lisaks kahjustavad need toimingud kaubamärgi ülesandeid tagada toote päritolu ja kvaliteet,(15) nagu ka neid, mis on seotud investeeringute(16) ja reklaamiga.(17) Ta peab asjasse puutumatuks uut märgistamist importija kaubamärgiga ja seda, et tarbija tunnistaks Mitsubishi laadurite tootjaks. Need viimased andmed tähendaksid lisaks sellele, et tarbijale jääb mulje, et esialgse kaubamärgi omanikul on ärisuhe võimaldamaks Dumal ja GSI-l kasutada tootja kaubamärke, mõjutades seega tootja mainet.(18)
32. Duma seevastu leiab, et eelotsuse küsimustele tuleks vastata eitavalt. Duma tugineb väitele, et ta ei kasuta ühegi Mitsubishi Euroopa kaubamärgiga identset või sarnast tähist, kuna need seadmed imporditakse liitu ainult siis, kui need kaubamärgid on eemaldatud.(19) Ta peab kohaldatavaks Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ei saa kaubamärgiomanik keelata tolliladustamisprotseduurile suunatud kaubamärgistatud originaaltoodete, mida ei ole varem EMP‑s turustatud, pelgalt liitu sisenemist.(20)
33. Ta tuletab meelde, et selle kohtupraktika kohaselt võib õiguse omanik keelata ainult kaubamärgiga hõlmatud toodete vabasse ringlusesse viimist või nende müüki või pakkumist Euroopa Majanduspiirkonnas, millega kaasneb tingimata nende turuleviimine sellel territooriumil.(21) Kuid ta väidab, et omaniku selline õigus hõlmab ainult neid juhtumeid, kus tooted viidi turule kaubamärgiga märgistatuna.(22) Seega, kui ei kasutata Mitsubishi kaubamärkidega identseid või analoogseid märke, eitab Duma mis tahes mõju tavatarbija tajule.
34. Ka Saksamaa valitsus pooldab eelotsuse küsimustele eitavat vastust. Direktiivi 2008/95 artikli 5 ja määruse nr 207/2009 artikli 9 sõnastusest tuleneb, et kaubamärgist tulenevate õiguste kasutamine eeldab selle „kasutamist“, termin, mis on mõlemas sättes identne.(23) Süstemaatiliselt käsitledes jõuame samale tulemusele, kuna näited, mis on neis kahes sättes ette nähtud kasutusviisidena, mille puhul on nõutav kaubamärgiomaniku luba, tähendavad seda, et tähis kui selline peab osalema kaubandustegevuses, mida kaubamärgi tootelt täieliku eemaldamise puhul ei toimu. Siiski ei välista see, et kaubamärgiomanik esitab kõnealuste kaupade importimise vastu võitlemiseks õigusnormid, mis piiravad kõlvatut konkurentsi.
35. Saksamaa valitsuse arvates ei mõjuta kaubamärkide täielik eemaldamine ühtegi kaubamärgi ülesannet.(24) Veelgi vähem on siin tegemist õiguse rikkumisega kontrollida kaubamärki kandvate kaupade esmakordset turuleviimist EMP‑s, kuna kaubamärgiõigus ei kaitse kaubamärgiomanikku tema toodete turustamise eest, sõltumata nende märgistamisest.(25) Selles kontekstis jääb kõrvale asjaolu, et kohtuotsus Portakabin(26) on niisuguste hinnangutega vastuolus, kuna ei vaielda kaubamärgi täieliku tagasivõtmise üle, vaid selle üle, et kolmas isik kasutab seda reklaamis.
36. Komisjon toetab eelotsuse küsimustele jaatava vastuse andmist. Selles osas, et liidu õigus ei tunne rahvusvahelist ammendumist, nii et selles kohtuasjas võib omanik müügi puudumisel EMP‑s keelata nende tema kaubamärgiga kaupade turustamise sellel territooriumil.(27) Komisjon leiab, et kuigi juhul, kui kolmas isik suunab kaubad tolliladustamisprotseduurile, ei ole tegemist kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumisega,(28) on see nii, kui liidus toimub teatud kaubandustegevus, nagu pakkumine või reklaam, või kui on põhjust karta toodete ümbersuunamist EMP‑s.(29)
37. Komisjoni arvamuse kohaselt on Duma ja GSI kasutanud tolliladustamisprotseduuri selleks, et tuua EMP territooriumile kahvellaadureid, et nende import oleks formaalne, millisel juhul ei ole asjakohane kvalifitseerida kaupade märgistamist ebaseaduslikuks kõlvatu konkurentsi seisukohalt.
IV. Õiguslik analüüs
A. Käsitlusviis ja sissejuhatavad märkused
38. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas direktiivi 2008/95 artikkel 5 ja määruse nr 207/2009 artikkel 9 võimaldavad Mitsubishil keelata eemaldada kahvellaaduritelt kaubamärke, nagu seda on teinud Duma ja GSI.
39. Arvestades asjaolu, et ei vaielda kaubamärgiomaniku nõusoleku puudumise ega majandustegevuses osalemise (see tähendab nende kahe sätte kohaldamise kahe tingimuse) üle, keskendub küsimus peamiselt sellele, kas vaidlusaluseid kaubamärke kasutati. Järgnevalt üritangi selgitada, miks ma ei usu, et neid kasutati (B osa).
40. Kuna Duma ja GSI on pärast kaubamärkide eemaldamist kandnud oma tähised kahvellaaduritele siis, kui need olid tolliladustamisprotseduuril, pole tegemist lihtsalt juriidilise võttega, et vältida kaubamärgiomaniku õigust keelata paralleelset importi, milleks tal on õigus, kuna liidu õiguskorras ei tunnustata rahvusvahelist ammendumist. See on Mitsubishi väide, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab. Seejärel analüüsin seda, kas kaubamärgiomaniku õiguste kahjustamise puhul on tegemist seadusliku kõrvalehoidmisega või pettusega (C osa).
41. Lõpetuseks on asjakohane teha lühike viide kõlvatu konkurentsi alastele õigusnormidele, mis võiksid hõlbustada reaktsiooni sellisele tegevusele nagu kohtuasjas (D osa).
42. Enne kui asun analüüsima, teen kaks märkust. Esimene märkus on, et probleemi lahendamiseks tuleb arutelu suunata tähise kasutamisele (või mitte kasutamisele), see tähendab direktiivi 2008/95 ja määruse nr 207/2009 sätetele, millega on reguleeritud kaubamärgiomaniku õigused. Minu hinnangul on just need sätted ja mitte tollialased sätted need, mis annavad vastuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu peamisele küsimusele, mis käsitleb just nimelt direktiivi artiklit 5 ja määruse artiklit 9.
43. Teiseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ja kohtuistungil avaldatust nähtub, et Duma turustatud, algselt Mitsubishi omanduses olnud ja selle ettevõtte kaubamärkidega laadurid tegid nende paiknemise ajal tollilaos läbi struktuursed muutused. Nende muudatustega üritas Duma kohandada sõidukeid liidu õiguse ohutus- ja keskkonnanõuetega ning seejärel turustada neid EMP‑s. Turustamine toimub juba Duma enda kaubamärgi all, kes esitleb end tarbijale laadurite eest vastutavana, kelle müügijärgset teenindust tarbija eeldab, konkureerivana Mitsubishiga.
B. Kaubamärkide eemaldamine kui Mitsubishi kaubamärkide „kasutamine“
1. Kaubamärgiomaniku nõusolek
44. Euroopa Kohtu sõnul „Direktiivi[(30)] artikli 5 lõike 1 esimese lause kohaselt annab registreeritud kaubamärk omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Sama lõike punkti a alusel annab see ainuõigus omanikule õiguse takistada kolmandal isikul kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata kõiki kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud“.(31)
45. Samas märkis Euroopa Kohus et, „artiklite 5–7 kohaselt direktiivi [89/104] sätestatud ühenduse seadusandja õiguste ühenduses lõppemise põhimõte, st eeskiri, et kaubamärgist tulenevad õigused ei anna omanikule õigust keelata selle kasutamist toodete osas, mis on kõnealuse kaubamärgi all EMP turule viinud kaubamärgiomanik või tema nõusolekul. Selliste sätete vastuvõtmisega ei ole [liidu] seadusandja jätnud liikmesriikidele võimalust sätestada oma siseriiklikus õiguses kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine kolmandates riikides turustatavate toodete osas (16. juuli 1998. aasta kohtuotsus Silhouette International Schmied, C‑355/96, [EU:C:1998:374], punkt 26)“.(32)
46. Antud kohtuvaidluse eesmärgil tuleks piiritleda kaubamärgiomaniku õigus kontrollida esimest turustamist EMP‑s: „ kaup ringleb tolliasutuste vahel ja et kaup ladustatakse tollijärelevalve all olevasse lattu. Mingil juhul ei saa nimetatud toiminguid sellisena käsitleda kauba turustamisena liidus“.(33)
47. See tuleneb sellest eeldusest, et „peatamisprotseduurile suunatud kaup ei saa pelgalt selle suunamise tõttu rikkuda liidus kehtivaid intellektuaalomandiõigusi“.(34) Omaniku ainuõigust võib kahjustada ainult kaubamärgiga toodete pakkumise või müügi korral kolmandatele isikutele EMP‑s.
2. Mõiste „kasutamine“ tõlgendus
48. Euroopa Kohus on välistanud kaubamärgiõigust kahjustava kasutusviisina konkurendi kaubamärgi suulise mainimise, kaubandusettevõtjate näitel;(35) autode remondiks ja hoolduseks mõeldud lisaseadmete ja varuosade kohta tehtud teadaanded;(36) ning kaubanduslikud sildid, kui need järgivad õiguslikke tööstus- või kaubandustavasid.(37) Kohus pole aga seni tegelenud (kui ma ei eksi) „mittekasutamisega“ antud kohtuasjale analoogsetes tingimustes.
49. Kohtuasjas Portakabin(38) uuriti enam-vähem lähedast käitumist, kuid peamine eristav tegur selles oli kaubamärgi kasutamine reklaami eesmärgil, milleks kaubamärgiomanik ei olnud nõusolekut andnud.(39) Euroopa Kohus leidis, et kaubamärgiomanikul on õigus keelata reklaamijal vastuseks kaubamärgiga identsele või sarnasele märksõnale, mille reklaamija on valinud ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta, reklaamida kaupu või teenuseid, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud. Selles kohtuasjas puudutas eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus kaitstud tähise kasutamist internetireklaamis ja ilmne on just kaubamärgi eemaldamisega seotud küsimuse puudumine. Kohtuotsuses ei ole märgitud, et kaubamärgiõigusega ettevõtja väidab, et tema õigust on kaubamärgi eemaldamise ja uuesti märgistamisega rikutud.
a) Grammatiline tõlgendus
50. Semantilisest vaatepunktist on sõna kasutama esimene tähendus „millegi teenistusse andma“. Kaubamärgi kasutamine tootja toodete tuvastamiseks on seega selle kaubamärgi kasutamine.
51. Vastupidi, terve loogika kohaselt on teatud toote kaubamärgi eemaldamine või tühistamine vastupidine selle identifitseerimistähise kasutamisele. Seepärast nõustun Saksamaa valitsusega,(40) et kaubamärgi täielikku eemaldamist ei saa pidada selle kasutamiseks. Vaevalt saaks kinnitada, et kui eemaldada tootelt kaubamärk, mis eristas seda seni teistest toodetest, siis kasutab selliselt tegutsenu jätkuvalt juba kadunud tähist kui kauba päritolu tuvastavat elementi.
52. On tõsi, et kaubamärgiomanikul puudub õigus keelata selline kasutamine juhul, kui esineb mõni direktiivi 2008/95 artiklites 5 ja 1 ning määruse nr 207/2009 artiklites 9 ja 1 ette nähtud erandolukordadest. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et asjaomase kaubamärgiga identse tähise kasutamine toimub kaubandustegevuses, kui seda kasutatakse äritegevuses majandusliku kasu saamise eesmärgil, mitte erasfääris.(41) Niisiis põhjustab kaubamärgistatud tootelt kaubamärgi eemaldamine selle kaubamärgi puudumise turul, see tähendab majandustegevuses, kuna tarbijal ei ole võimalik seda märgata.
53. Nagu märgib Duma, on ainult kaks eeldust, mille puhul identifitseerimistähise puudumist võib pidada kaubamärgiomaniku õiguste rikkumiseks: a) kui kaubamärk oli toote kolmemõõtmeline vorm, mis registreeriti pärast direktiivi 2008/95 artikli 3 lõike 1 punktide b, c ja e kohaste absoluutsete registreerimisest keeldumise põhjuste läbivaatamist;(42) ning b) kui kaubamärgina registreeritud värvi kasutati kuni eristusvõime omandamiseni.(43) Ükski neist eeldustest ei vasta antud kohtuasjale.
b) Süstemaatiline tõlgendus
54. Süstemaatilisest vaatenurgast on kasulik tutvuda direktiivi 2008/95 artikli 5 lõikega 3 ja määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikega 3.Täpsustades kasutusviise, mis on ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta keelatud, ei mainita tegevust, mis seisneb kaupadelt neil selle hetkeni olnud tähise eemaldamises.
55. Kaubamärgiomaniku poolt keelatud kasutusviiside loend, nagu see on sätestatud nendes kahes artiklis, ei ole ammendav.(44) Nagu märgib aga Saksamaa valitsus, on kaubamärgi eemaldamise puudumine selles loetelus loomulik: mõlema sätte loogika kohaselt tuleb tähis, mida väidetavalt on kasutatud, turule tuua, et rakendada selle mõju kommunikatsioonivahendina.(45)
56. Kui Duma ja GSI on kõrvaldanud Mitsubishi kahvellaaduritelt kaubamärgid, asendades need enda äriühingute omadega, on mulle selge, et nad ei kasuta Mitsubishi eripäraseid märke. See oleks teisiti siis, kui tähised („Duma“ ja „GSI“), millega uuesti märgistati, sarnaneksid mingil määral Mitsubishi kaubamärgiga – seda sarnasust ei kinnita viimaste kaubamärkide omanik ega näi see ka tõenäoline (kuigi see on asjaolu, mis tuleks välja selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtul).
57. Kui see nii on, siis usun, et kaubamärgiseaduse seisukohalt ei ole oluline, kas Duma ja GSI turustatud kaubad on Mitsubishi omadega enam-vähem sarnased. Antud kohtuasjas otsitakse vastust omanikule kuuluvate kaubamärkide, see tähendab eristava tähise kui sellise, kasutamise küsimusele, mitte nendega tähistatud toodete suuremal või vähemal määral sarnasuse küsimusele.
c) Teleoloogiline tõlgendus
58. Euroopa Kohtu sõnul võivad tähised direktiivi 2008/95 artikli 2 kohaselt kaubamärgi moodustada üksnes tingimusel, et selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.(46)
59. Kaubamärk kaitseb seega viisi, kuidas selle omanik oma tooteid eristab: turuosaluse läbipaistvuse huvides antakse sellele märgile monopol, mis on kasutatav kolmandate isikute suhtes, et neid tooteid eristada, nii et need on kaitstud tähisega seotud. Kui kaubalt eemaldatakse tähis, mis selle hetkeni toodet eristas, võib see tarbijat eksitada või viia ebaausa äritegevuseni, kuid kordan, et see ei tähenda, et kaubamärki, mis kuni selle ajani oli sellele kaubale kantud, oleks vääralt kasutatud.
60. Nagu ma täiendavalt selgitan, on sellise tegevuse puhuks, mis hõlmab tarbijate petmist või ebaausaid kaubandustavasid, õiguslikult sobivaks reaktsiooniks muud menetlusvahendid.
d) Võrdleva õiguse märkus
61. Seda seisukohta kinnitab mõne liikmesriigi õigus. Toon kolm näidet.
62. Ühendkuningriigis(47) ei anna kaubamärgi eemaldamine toodetelt, millele need olid kantud, selle omanikule õigust keelata kaubamärgi eemaldamist (debranding’ut), tingimusel et see on täielik, see tähendab, et varasem kaubamärk on täielikult kõrvaldatud. Briti kohtupraktika toetab seda väidet, vastupidi sellele, et tunnistada, et igaüks, kes nii tegutseb, rikub kaubamärgiomaniku õigust keelata kolmandal isikul seda kasutada.(48)
63. Saksa õiguses toetab õigusteooria samuti seisukohta, et algse kaubamärgi eemaldamine ei vasta kaubamärgiõiguse rikkumise tunnustele.(49) See põhineb Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtupraktikal, mille kohaselt, nagu Briti kohtuotsuses, on „kui kaup, mida on muudetud või mitte, müüakse pärast tootja märgi eemaldamist, ei saa tootja tugineda kaubamärgi meetmetele, kuna tema registreeritud kaubamärgi kasutamist pole toimunud“.(50)
64. On tõsi, et Prantsusmaal on „regulaarse kaubamärgi eemaldamine või muutmine“ selle kaubamärgi omaniku õiguse rikkumine. Kuid see tuleneb sellest, et seadusandja on Prantsuse intellektuaalomandi seadustiku (Code de la propriété intellectuelle) artiklis L 713-2 sõnaselgelt sätestanud sellise tegutsemise keelu, välja arvatud kui see toimub omaniku nõusolekul.(51) Selle reegli kehtestamise vajadus, täiendamaks kaubamärgi väärkasutuse vastast kaitset, näitab, et selle reeglita ei oleks võimalik pidada seda kuuluvaks direktiivi 2008/95 artikli 5 lõikega 3 ja määruse nr 207/2009 artikli 9 lõikega 2 sätestatud kaubamärgiomaniku õiguste rühma.
65. Olles teadlik sellest, et need näited käivad riigisisese õiguse kohta, milles kehtib ammendumise põhimõte, ei ole ühelgi momendil selge, et vastuvõetud seisukoha (mille võiks kokku võtte reeglina „no use, no infringement“) põhjendus oleks selle põhimõttega seotud.
e) Seadusandja ülesanne
66. Kui liikmesriigid näitavad olulisi õiguslikke erinevusi kaubamärgi eemaldamise ja uuesti märgistamise kui kaubamärgi väärkasutamise juhu kehtestamises, on see tingitud asjaolust, et liidu seadusandja on hoidunud selles küsimuses otsust vastu võtmast. Direktiivi 2008/95 artikli 5 lõige 3 ja määruse nr 207/2009 artikli 9 lõige 2 piirduvad kaubamärkide kasutamise reguleerimisega, kuid ei lähe sellest kaugemale: seega võivad liikmesriigid dikteerida oma eeskirju eristava märgi mittekasutamise (või eemaldamise) kohta, nende poolt või nende vastu, oma normikujunduse vabaduse piires.
67. Kui me nõustume tõlgendama seda, et kasutuse puudumine kujutab endast kasutust kahe tsiteeritud sätte tähenduses, siis anname liidu õigusele tähenduse, mis minu arvates ületab selle sisu, mis nimetatud õigusnormide kohaselt tuleks neile anda ja mida liikmesriigid ette ei näinud (nagu näitab asjaolu, et mõned neist seda jätkuvalt tõrjuvad). Tõlgendusliku ülesande täitmisel leiaksime ilmselt pigem õigusloomegaseotud lahenduse.
3. Kaubamärgi ülesanded
68. Euroopa Kohtu kohtupraktikas direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 1 punktis a viidatud „topeltstandardi“ puhul on ainuõiguse kasutamine ette nähtud juhtudel, kui kaubamärgi kasutamine kolmanda isiku poolt mõjutab või võib mõjutada kahjulikult kaubamärgi ülesandeid, olgu siis tegemist kas kaubamärgi peamise ülesandega tähistada kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenuse päritolu või siis kaubamärgi muude ülesannetega.(52) Muud funktsioonid hõlmavad eelkõige selle toote või teenuse kvaliteedi ning kommunikatsiooni-, investeerimis- ja reklaamikvaliteedi tagamist.(53)
69. Igal juhul märgitakse, et Euroopa Kohus keskendub alati kaitstud tähise kasutamisele. Kuna antud kohtuasjas, nagu ma väidan, ei ole Mitsubishi kaubamärke tegelikult kasutatud, pole minu arvates vaja lahendada vaidlust nende kaubamärkide funktsioonide võimaliku halvenemise üle, vaidlust, millel on mõte ainult juhul, kui kaubamärke kasutati.
70. Kui aga kaubamärgiomaniku poolt keelatavate kasutusviiside mõiste alla oleks kuulunud ka selline tegevus, nagu praegu analüüsitu, oleks vaja uurida, kas kahjustati kaubamärgi ülesannet tähistada toodete päritolu.(54) Tegelik küsimus ongi pigem see, mis tuleb välja selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtul, mõistes, et laadimisvahendite eripärast tulenevalt, kasutatuna ladustamis- või sarnastes tegevustes, koosneb tarbijaskond üldjuhul informeeritumatest asjatundjatest.(55)
71. Nendel eesmärkidel võib asjaolu, mis kajastub põhikohtuasjas, olla asjakohane: eelotsusetaotluse esitanud kohtu (teises eelotsuse küsimuses) väite kohaselt tajusid tarbijad, vaatamata toote uuesti märgistamisele, tooteid endiselt Mitsubishist pärit olevatena, paistab olevat tõenäoline, et segadust nende ärilise päritolu suhtes ei tekkinud.(56)
C. Kaupade tolliladustamisprotseduurile suunamine
72. Eeltoodust järeldan, et selle märgi eemaldamine teatava toote puhul ei kujuta endast kaubamärgi kasutamist, milleks on selle omaniku nõusolek hädavajalik. Teise tähise toodetele kandmine annab omanikule õiguse keelata toodete turustamist üksnes juhul, kui uus märgistus on originaaltähisega identne või sarnane, mis ei tundu antud kohtuasjas olevat juhtunud.
73. Kui see on nii, on tolliõiguse kohaldamisega seotud probleemidel selle kohtuvaidlusega tegelikult palju vähem pistmist. Põhimõtteliselt ei saa kaupade viibimise ajal tollilaos toimuda rünnakut liidus kaitstud kaubamärgiõiguste vastu. Lisaks käsitletakse kaupade esmakordset turustamist EMP‑s puudutavaid küsimusi kaubamärgiõiguse seisukohast vaid siis, kui tegemist on toodetega, mille identifitseerimistähist on selle omaniku arvates rikutud. Kui on aga tegemist kaupadega, millelt tähis on eemaldatud, siis kordan, et eemaldatud kaubamärgiomanik ei saa oma reaktsioonis enam sellele õigusele (lõpuks küll teistele) tugineda.
74. Igal juhul esitan seisukoha lisaks teiste esitatud väidete suhtes.
1. Väidetav pettus
75. Mitsubishi väidab, et kaubamärgi eemaldamine ja uuesti märgistamine rikuvad tema õigust kontrollida tema kaubamärgi all pakutavate toodete esimest turustamist,(57) kuna sellise tegevuse ainus eesmärk on selle õiguse vältimine või neutraliseerimine. Ta kasutab oma väite toetuseks kohtuotsust TOP Logistics ja teised.(58)
76. Õiguse kuritarvitamise argumenti on aga raske tõendada. Tegelikult ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimusi neil tingimustel isegi esitanud. Kuid kuna kohus on laiendanud esimest küsimust (kaubamärgi eemaldamise kohta), mis käsitleb kaupade importi või turustamist EMP‑s pärast uuesti märgistamist, ei oleks sobimatu analüüsida, kas tolliõigust on selle juhtumi puhul võidud kasutada pettuse eesmärgil.
77. Euroopa Kohus on leidnud, et õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil.(59) Hindamaks, kas see nii on, peab:
– „objektiivsete asjaolude kogumist tulenema, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nendes õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud“,
– „ilmnema tahe saada liidu õigusnormidest tulenev alusetu eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused“.(60)
78. Siiski, ehkki kaubamärke eemaldades ja uuesti märgendades võivad Duma ja GSI EMP‑sse sisse tuua algselt Mitsubishi toodetud laadurid, teevad nad seda, kohandades neid Euroopa Liidu õigusaktide tehniliste nõuetega. Samuti tuleb märkida, et nad ei püüa neid müüa, näidates selle tootja kaubamärki (ega muid identifitseerimistähiseid), vaid enda kaubamärki.
79. Duma ja GSI ei lähe seega vastuollu registreeritud kaubamärgi omaniku õigusega, mis kehtib seni, kuni tooteid kasutatakse veel selle kaubamärgi all. See tuleneb direktiivi 2008/95 artikli 5 lõike 3 punktist c („kaupade importimine ja eksportimine kõnealuse tähise all“).(61)
80. Viide kohtuotsusele TOP Logistics ja teised(62) Mitsubishit tegelikult ei aita. Selles on juttu kaubamärgiomaniku õigusest kontrollida selle kaubamärgiga tähistatud toodete esimest turustamist EMP-s. Tollel juhul olid need kaubad vabasse ringlusse lastud ja seejärel aktsiisimaksu erirežiimil, millega antud juhul tegemist ei ole. Veelgi enam, Duma ja GSI toimingud laaduritega võivad lõpuks olla hõlmatud tolliseadustiku artikliga 531, mis võimaldab eelkõige tavalisi käitlemistoiminguid, mis koosnevad „kaubamärkide kinnitamisest ja eemaldamisest“.(63)
81. Kokkuvõttes ei leia ma, et kostjad oleksid toime pannud pettuse või õigusrikkumise järgmistel põhjustel:
– Kauba puhul, mis suunatakse tolliladustamisprotseduurile, peab käitlemistoimingutel, mida need peavad läbima, olema õigustatud eesmärk (kohandada need tehnilistele nõuetele) ja need tooted ei ole veel õiguslikult EMP-s.
– Kaubamärgiomanik ei saa keelata selliste toodete vabasse ringlusse lubamist nende tarbimiseks EMP-s, kui tarbija ei taju nende kaubamärke kui selliseid.
– Nendes tingimustes on omaniku olukord pigem võrreldav kaupade otseimportimisega pärast seda, kui nendelt on eemaldatud kaubamärgid ja need on uuesti märgistatud väljaspool EMP‑d.
2. Tollilaos asuva kauba kasutamine kaubandustegevuses
82. Kuigi komisjon, samuti pettust välistades, leiab, et kui oleks põhjust uskuda, et tooteid saaks EMP-st tarbijatele ümber suunata, võiks rääkida kasutamisest majandustegevuses ja seega ka kaubamärgiõiguse rikkumisest, hoolimata tolliladustamisprotseduurist, milles nad on.(64) Ta toob selle väite toetuseks mõningaid Euroopa Kohtu otsused.
83. Kolmes komisjoni viidatud otsuses käsitleti piraatkaupu (koopiaid või imitatsioone), võltsitud kaupu (kaubamärk lisati toodetele, mida ei tootnud kaubamärgi omanik)(65)või originaale, mis säilitasid tootja kaubamärgi, pärinedes kolmandatest riikidest ja millele kohaldatakse peatamiskorda. Kõigis neis asjus küsiti, kas kaubamärgiõiguse omanikul oli õigus keelata peatamiskorras oleva toote müüki või (pakkumist) ainuüksi riski tõttu, et seda turustatakse EMP‑s.(66)
84. Antud juhul on ühelt poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtu väide, et kaupa ei müüdud ega pakutud EMP‑s tootja (Mitsubishi) märgi all, kui need asusid tolliladustamisprotseduuril. Sellega seoses peab kaubamärgi omanik tõendama selliste asjaolude esinemise, mis lubavad tal kasutada (direktiivi 2008/95 artikli 5 ning määruse nr 207/2009 artikli 9) keeluõigust, tõendades, kas tema kaubamärki kandva ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse viimise või selle pakkumise või müümise, mis toob tingimata kaasa selle kauba turule viimise ühenduses.(67)
85. Seega, kuni seda liiki tõendeid ei esitata, ei saa tolliladustamisprotseduuril olevad kaubad ainuüksi selle asjaolu tõttu rikkuda tööstusomandi õigusi.(68) Sellele protseduurile suunamise ajal võidakse neid tavaliselt käidelda, mis on tolliseadustiku artikli 141 ja selle seadustiku rakendusmääruse artikli 531 alusel seaduslik tegevus.
86. Teisest küljest tulenes kaupade ümbersuunamise oht Euroopa tarbijatele nendel kolmel juhul sellest, et kaupu oleks klientidele pakkumise või edasimüügi puhul võinud EMP‑sse tuua esialgse tootja märgi all, mis toonuks kaasa kaubamärgiõiguse rikkumise. Vastupidi, antud kohtuasjas seda asjaolu ei ilmnenud: pärast tolliladustamisprotseduuri ajal toimunud käitlemistoiminguid (muu hulgas kaubamärgi eemaldamist ja uuesti märgistamist), ei olnud kaupadel turul vastas ühtegi sarnast kaupa, millel oleks sama tähis.
87. Samuti oli võimalus, et Duma ekspordib käideldud laadureid kolmandatesse riikidesse,(69) mis ei mõjutanuks mingil juhul omaniku kaubamärgiõigust, kui neid ei olnud varem vabasse ringlusse lubatud. Selles olukorras oleks kauba kinnipidamise aktsepteerimine eeldanud kaubamärgiõiguste rikkumist, mis on vastuolus eespool esitatud kohtupraktikaga.
88. Komisjon keskendub üksnes nende toodete turustamise küsimusele,(70) arvestamata kaubamärgi olemasolu või puudumisega nendel hetkel, kui nad lõpuks EMP-sse sisenevad. Need andmed on minu arvates asjakohased. Õiguslik eeldus, et tolliladustamisprotseduuril viibivad kaubad ei ole EMP turul, võrdsustasid need kaubad kolmandatest riikidest otse imporditavate toodetega, millelt oleks samuti eemaldatud kaubamärgid ja mis oleksid uuesti märgistatud: sellises olukorras ei saa kaubamärgi omanik tugineda kaubamärgist tulenevatele selliste kaupade peatamismeetmetele, mis tuleb põhikohtuasja puhul üle võtta.
89. Teisisõnu: kui kaubamärgi omanik ei saa keelata oma kaupade importi EMP-sse, kui kolmas isik on neilt ilma tema nõusolekuta kaubamärgi eemaldanud ja need uuesti märgistanud, kuna tema registreeritud tähis ei ole kasutusel, ei tohi ta seda teha ka algselt tema kaupadega, mida on samamoodi käsitletud tolliladustamisrežiimil, sest need on määratluse kohaselt ühendusvälised kaubad.
D. Õiguslik kaitse kõlvatu konkurentsi puhul
90. Koos eksitava ja võrdleva reklaamiga(71) on liidu õigus ühtlustanud osaliselt kõlvatut konkurentsi käsitlevat õigust seoses ettevõtjate kaubandustavadega nende suhetes tarbijatega.(72)
91. Seevastu kaubandusettevõtjate kõlvatu käitumine on esialgu liidu tasandil eriregulatsiooni osas vaeslapse rollis. Selle vastu võitlemiseks on vaja kasutada igas liikmesriigis kehtivaid õigusnorme. Ei saa väita nii, nagu komisjon kohtuistungil, et kuna liidus asuvate ettevõtjate vahelise kõlvatu konkurentsi eeskirjad on ühtlustamata, on soovitav kaubamärgi omaniku õigust kohtulikul teel tugevdada. Siseturu järkjärguline loomine tähendab aktsepteerida, et liikmesriikide õiguse ühtlustamise meetmete puudumisel on nendevahelised erinevused legitiimsed, kuni see olukord liidu seadusandliku tegevuse kaudu parandatakse.
92. Lisaks tuleneb direktiivi 2008/95 põhjendusest 13, et tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon, mille artiklis 10a on nõutud, et liikmesriigid tagaksid tõhusa kaitse kõlvatu konkurentsi vastu,(73)on siduv kõigi ühenduse liikmesriikide jaoks. Seepärast võib põhjendatult eeldada, et hoolimata erinevustest on kõigil liikmesriikidel olemas õigusnormid selle eesmärgi saavutamiseks.
93. On liikmesriike,(74) kes on laiendanud ebaausate kaubandustavade direktiivi sätete kohaldamist kaubandusettevõtjate suhetele üksteisega. Tegelikult võib selle direktiivi kohaselt kaubamärgi eemaldamine ja selle asendamine teisega olla tõenäoliselt ja sõltuvalt asjaoludest hõlmatud sama direktiivi artikli 5 lõike 1 üldise klausliga („ebaaus kaubandustegevus“) või sama artikli lõike 4 punktiga a („eksitav tegevus“).
94. Teistes õigussüsteemides, nagu näiteks Saksamaal, kaldub õigusteadus pidama toodetelt kaubamärgi eemaldamise ja uuesti märgistamise juhtumeid selliseks käitumiseks, mis põhimõtteliselt takistab konkurentsi (Wettbewerbsbehinderung), takistades eelkõige müüki (Absatzbehinderung) ja reklaami (Werbebehinderung).(75)
95. Neid viiteid tuues ei püüa ma ette kirjutada võimalusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus võib vaidlusaluse tegevuse kvalifitseerimiseks leida. Ma piirdun kõigest sellega, et avan perspektiivi, millest võib vaadelda menetluslikke reaktsioone võimalikule ebaseaduslikule tegevusele, mis ületab kaubamärgiseaduse õiguse ulatuse.(76)
V. Ettepanek
96. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata küsimustele, mis esitas Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia), järgmiselt:
Kaupadele kantud tähiste eemaldamise puhul kolmanda isiku poolt ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta ei ole tegemist kaubamärgi kasutamisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 ja nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 [liidu] kaubamärgi kohta artikli 9 tähenduses, kui:
– tegemist on selliste kaupadega, mida ei ole Euroopa Majanduspiirkonnas veel turule viidud, sest need on suunatud tolliladustamisprotseduurile, mille käigus neid on muudetud, et kohandada neid Euroopa Liidu tehnilistele standarditele; ning
– tähised eemaldatakse eesmärgiga importida või turustada nimetatud tooteid Euroopa Majanduspiirkonnas varustatuna (uue) kaubamärgiga, mis erineb esialgsest kaubamärgist.