ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

10. aprill 2019(*)

Subsiidiumid – Indiast pärit keragrafiitmalmist torude import – Rakendusmäärus (EL) 2016/387 – Lõpliku tasakaalustava tollimaksu kehtestamine – India kava, millega kehtestatakse rauamaagi ekspordimaks ja kahesuguse kaubaveo poliitika, mis on ekspordiks mõeldud rauamaagi veo suhtes ebasoodne – Määruse (EÜ) nr 597/2009 (asendatud määrusega (EL) 2016/1037) artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkt iv – Rahaline toetus – Kaupade pakkumine – Tegevus, mis seisneb eraõigusliku asutuse „volitamises“ täitma ülesannet, mis kujutab endast rahalist toetust – Määruse nr 597/2009 artikli 4 lõike 2 punkt a – Subsideerimise konkreetsus – Määruse nr 597/2009 artikli 6 punkt d – Kasu arvutamine – Kahju liidu tootmisharule – Hinna allalöömise ja kahjumarginaali arvutamine – Põhjuslik seos – Subsiidiumidevastase uurimise konfidentsiaalsete andmetega tutvumise õigus – Kaitseõigused

Kohtuasjas T‑300/16,

Jindal Saw Ltd, asukoht New Delhi (India),

Jindal Saw Italia SpA, asukoht Trieste (Itaalia),

esindajad: advokaadid R. Antonini ja E. Monard,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland ja G. Luengo,

kostja,

keda toetab

Saint-Gobain Pam, asukoht Pont-à-Mousson (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid O. Prost, A. Coelho Dias ja C. Bouvarel,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada hagejaid puudutavas osas nõukogu 17. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/387, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2016, L 73, lk 1),

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius, P. Nihoul, J. Svenningsen (ettekandja) ja U. Öberg,

kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 4. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejad Jindal Saw Ltd, mis on India õiguse alusel asutatud äriühing, ja Jindal Saw Italia SpA, mis on Jindal Saw’ kontserni kuuluv Itaalia äriühing, tegelevad muu hulgas India turule ja ekspordiks mõeldud keragrafiitmalmist torude tootmise ja müügiga. Käesolevas kohtuasjas asjakohasel perioodil osalesid kolm seotud äriühingut, nimelt Jindal Saw Italia, Jindal Saw España SL ja Jindal Saw Pipeline Solutions, UK (edaspidi koos „Jindal Saw’ müügiüksused“) Jindal Saw’ toodete turustamises Euroopa Liidus.

2        10. novembril 2014 esitasid Saint-Gobain Pam, Saint-Gobain Pam Deutschland GmbH ja Saint-Gobain Pam España S.A. (edaspidi koos „kaebuse esitaja“) vastavalt nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2014. aasta määrusega (EL) nr 37/2014 (ELT 2014, L 18, lk 1) (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21)), määruse nr 1225/2009 artikli 5 alusel Euroopa Komisjonile kaebuse algatada Indiast pärit kõrgtugevast malmist torude importi käsitlev dumpinguvastane uurimine.

3        Teatega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 20. detsembril 2014 (ELT 2014, C 461, lk 35), algatas komisjon kõnealust importi käsitleva dumpinguvastase menetluse (edaspidi „dumpinguvastane menetlus“).

4        Samal ajal, 26. jaanuaril 2015 esitas kaebuse esitaja vastavalt nõukogu 11. juuni 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2009, L 188, lk 93), mida on muudetud määrusega nr 37/2014 (edaspidi „alusmäärus“) (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55), alusmääruse artikli 10 alusel komisjonile kaebuse, et viimane algataks samuti kõnealust importi käsitleva subsiidiumidevastase uurimise, väites, et India tootjate puhul esineb erinevat subsideerimist, eelkõige rauamaagi soetamisega seotud subsiidium.

5        Teatega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11. märtsil 2015 (ELT 2015, C 83, lk 4) (edaspidi „algatamisteade“), algatas komisjon kõnealuse impordi suhtes subsiidiumidevastase menetluse (edaspidi „subsiidiumidevastane menetlus“).

6        Jindal Saw esitas 24. juunil 2015 komisjonile oma märkused dumpingut, liidu tootmisharule tekitatud kahju ja liidu huvi käsitleva analüüsi teatavate aspektide kohta. Need märkused hõlmasid nii dumpingu- kui ka subsiidiumidevastast menetlust.

7        Komisjon võttis 18. septembril 2015 vastu rakendusmääruse (EL) 2015/1559, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2015, L 244, lk 25) (edaspidi „ajutine dumpinguvastane määrus“). Nimetatud määruses oli vaatlusalune toode määratletud kui Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torud.

8        Jindal Saw esitas 23. oktoobril 2015 dumpinguvastases menetluses oma märkused esialgse teabe kohta, taotledes samal ajal komisjoni poolt ärakuulamist.

9        Kohtumine korraldati 20. novembril 2015. Jindal Saw saatis 24. novembril 2015 komisjonile kirja, milles ta kinnitas sellel koosolekul arutatud teatavaid üksikasju, eelkõige neid, mis puudutavad vaatlusalust toodet, nagu see on määratletud ajutises dumpinguvastases määruses, ja hinna allalöömise arvutamist, ning esitas 27. novembril 2015 komisjonile pärast kohtumist dumpinguvastase menetluse raames oma märkused. 9. detsembril 2015 edastas ta komisjonile dumpinguvastase menetluse ja subsiidiumidevastase menetluse raames teatavad märkused, mis eelkõige puudutavad esiteks rauamaagi ekspordimaksu subsideerivat laadi, teiseks kahju liidu tootmisharule, kolmandaks ajutises dumpinguvastases määruses määratletud vaatlusaluse toote kasutajate poolt küsimustikule antud vastuseid ja neljandaks selle toote määratlusest nende torude väljajätmist, mis ei ole seest ega väljast kaetud.

10      Komisjon teavitas 22. detsembril 2015 Jindal Saw’d olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti kehtestada nimetatud toote impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti kehtestada sellise impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (edaspidi „lõplik avalikustamine“). Jindal Saw palus enne oma märkuste esitamist 12. jaanuari 2016. aasta kirjas nelja konkreetse punkti kohta täiendavat teavet. Ta palus subsiidiumidevastase menetluse raames 13. jaanuari 2016. aasta kirjas komisjonil teatada talle transpordikulu „ümardatud keskmise“ arvutusviis. Komisjon vastas sellele taotlusele 19. jaanuari 2016. aasta kirjaga.

11      Jindal Saw esitas 20. jaanuaril 2016 dumpinguvastases ja subsiidiumidevastases menetluses oma märkused lõpliku avalikustamise kohta.

12      Komisjon saatis 27. jaanuaril 2016 Jindal Saw’le täiendava lõpliku avalikustamise teate, mis puudutab subsiidiumidevastase menetluse raames subsiidiumide arvutustes tehtud parandusi. Märkuste esitamise tähtaeg oli 29. jaanuar 2016.

13      Jindal Saw osales 28. jaanuaril 2016 komisjoni korraldatud kohtumisel. Sellel kohtumisel keskenduti eelkõige järeldustele, mis puudutavad subsiidiumi, mille moodustab rauamaagi ekspordimaks ja kahesuguse kaubaveo poliitika rauamaagi puhul (Dual Freight Policy, edaspidi „DFP“), arvutusi kõikide väidetavate subsiidiumide kohta, liidu tootmisharule tekitatud kahju ja dumpingut. Samal päeval saatis komisjon Jindal Saw’le kirja, milles teatas mõningatest parandustest, mis ta tegi dumpinguvastases ja subsiidiumivastases menetluses liidu tootmisharu puudutavate kahjunäitajate arvutuste kohta. Märkuste esitamise tähtaeg oli 1. veebruar 2016.

14      Jindal Saw saatis 1. veebruaril 2016 komisjonile kaks kirja, milles ta esitab oma märkused esiteks liidu tootmisharu mõningate kahjunäitajate osas tehtud arvutuste kohta ja teiseks 28. jaanuari 2016. aasta koosoleku kohta. Kõnealused kirjad sisaldasid ka mitmeid teabenõudeid.

15      Komisjon võttis dumpinguvastase ja subsiidiumidevastase menetluse lõpus 17. märtsil 2016 vastu rakendusmääruse (EL) 2016/387, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2016, L 73, lk 1, edaspidi „vaidlustatud määrus“), ja rakendusmääruse (EL) 2016/388, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes (ELT 2016, L 73, lk 53), mille kohta esitati tühistamishagi kohtuasjas Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑301/16).

16      Vaidlustatud määruses määratleti vaatlusalune toode lõplikult kui keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torud, mille hulka ei kuulu sisemise ja välise kattekihita keragrafiitmalmist torud […], mis pärinevad Indiast ja kuuluvad CN-koodide ex 7303 00 10 ja ex 7303 00 90 alla (edaspidi „vaatlusalune toode“).

 Menetlus ja poolte nõuded

17      Hagejad esitasid hagiavaldusega, mis saabus 13. juunil 2016 Üldkohtu kantseleisse, käesoleva hagi. Kostja vastus, repliik ja vasturepliik esitati 27. septembril ja 21. novembril 2016 ning 26. jaanuaril 2017.

18      Pärast Üldkohtu kodade koosseisu muutumist määrati kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulus esimesse kotta.

19      Hagejad esitasid 11. ja 21. novembril 2016 ning 14. veebruaril 2017 hagiavalduses, repliigis ja vasturepliigis sisalduva teatava teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused. Komisjon esitas 24. oktoobril 2016 kostja vastuse ühe lisa konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

20      Saint-Gobain Pam esitas 18. oktoobril 2016 Üldkohtu kantseleisse käesolevas kohtuasjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse. Üldkohtu esimese koja president rahuldas selle taotluse 19. jaanuari 2017. aasta määrusega.

21      Menetlusse astuja esitas 6. märtsil 2017 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukoha. Komisjon ja hagejad esitasid selle seisukoha kohta oma märkused 24. märtsil ja 19. aprillil 2017.

22      Üldkohus kohustas 20. juulil 2017 Üldkohtu kodukorra artikli 91 punkti b alusel kodukorra artikli 103 lõiget 1 arvestades komisjoni esitama vajalikud andmed, mis võimaldavad kontrollida vaidlustatud määruse põhjenduses 284 viidatud näpuvea tagajärgede kohta (edaspidi „näpuviga“) kostja vastuses antud teatavate selgituste tõelevastavust.

23      Komisjon esitas Üldkohtu määratud menetlustoiminguga nõutavad andmed digitaalsel kujul 10. augustil 2017.

24      Otsusega, millest pooltele teatati 14. septembril 2017, paluti hagejaid esindavatel advokaatidel menetlust korraldava meetme raames teatud tingimustel tutvuda nende andmetega Üldkohtu kantselei tööruumides. Andmetega tutvumine leidis aset 26. ja 27. septembril 2017.

25      Hagejad esitasid 18. oktoobril 2017 pärast seda, kui nende advokaadid olid asjaomaste andmetega tutvunud, omapoolsed märkused (edaspidi „18. oktoobri 2017. aasta märkused“). Samal päeval esitasid hagejad mõningate nimetatud andmete osas menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

26      Komisjon esitas 14. novembril 2017 taotluse käsitleda menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsena mõningaid andmeid, mida on mainitud 18. oktoobri 2017. aasta märkustes.

27      Komisjon esitas 18. oktoobri 2017. aasta märkuste kohta oma märkused 22. novembril 2017.

28      Menetlusse astuja esitas 18. oktoobri 2017. aasta märkuste ja komisjoni märkuste kohta oma märkused 15. detsembril 2017.

29      27. aprillil 2018 palus Üldkohus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata mitmetele küsimustele ja esitada teatavaid dokumente. Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul. Neile anti võimalus esitada oma märkusi nende vastuste kohta, mida nad samuti tegid ettenähtud tähtaja jooksul.

30      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

31      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

32      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 4. juuli 2018. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

 18. oktoobri 2017. aasta märkuste vastuvõetavus

33      Hagejad esitasid 18. oktoobri 2017. aasta märkused alljärgnevas kontekstis.

34      Komisjon teavitas huvitatud isikuid näpuvea olemasolust alles haldusmenetluse lõppetapis. See viga, mis puudutab teatavaid liidu tootmisharu kahjunäitajaid, seisnes liidu tootmisharu teatava eksportmüügi kui liidus toimunud müügi arvessevõtmises. Kokkuvõttes korrigeeris komisjon andmeid liidu tootmisharu liidus toimunud müüki puudutavas osas, samuti parandas muid näitajad, mida näpuvea järelmõju mõjutas.

35      Hagiavalduses väitsid hagejad, et komisjon ei olnud teinud kõiki parandusi, mida näpuvea korrigeerimine hõlmas.

36      Komisjon selgitas kostja vastuses üksikasjalikult, et näpuviga tehti teatavate arvandmete, mis olid kantud tabeli abil koostatud arvutipõhisesse arvutustabelisse, transkriptsiooni käigus, mis oli lisatud spetsiaalses arvutipõhises arvutustabelis liidu tootja küsimustiku vastustele ning et see viga ei mõjutanud muid näitajaid kui need, mida korrigeeriti, kuna teised näitajad olid välja toodud eraldi arvutipõhistes arvutustabelites.

37      Komisjon on seisukohal, et ainsad kahjunäitajaid, mis olid mõjutatud ja mida korrigeeriti, olid need, mille jaoks tekitati spetsiaalses arvutustabelis integreeritud arvutusmeetodites automaatsed seosed andmetega, mida näpuviga puudutas.

38      Komisjon tegi ettepaneku teha asjaomased andmed, mis on alusmääruse artikli 29 tähenduses konfidentsiaalsed, Üldkohtule kättesaadavaks, arvestades Üldkohtu kodukorra artikli 103 kohaldamist, mis võimaldaks hagejatel kontrollida eespool punktides 36 ja 37 esitatud selgitusi.

39      Pärast seda, kui Üldkohus oli 20. juulil 2017 määranud menetlustoimingu, esitas komisjon Üldkohtu kantseleisse mälupulga, mis sisaldas esitamisele kuuluvaid andmeid. 14. septembril 2017 teatavaks tehtud otsusega ja koostoimes selle menetlustoiminguga kutsuti hagejaid esindavaid advokaate tutvuma – tingimusel, et nad allkirjastavad konfidentsiaalsuskokkuleppe – mälupulgal sisalduvate dokumentidega Üldkohtu tööruumides, ainuüksi selleks, et kontrollida kostja vastuses näpuvea mõju kohta esitatud teatavate selgituste tõelevastavust.

40      18. oktoobri 2017. aasta märkustes, mille hagejad esitasid pärast andmetega tutvumist, ei vaidle nad vastu nende selgituste tõelevastavusele, kuid väidavad, et on avastanud asjaomastes dokumentides viis uut viga, mis kinnitavad mõningaid nende etteheiteid.

41      Esimese võimalusena väidab komisjon, et 18. oktoobri 2017. aasta märkused on vastuvõetamatud, kuna need puudutavad selliseid küsimusi, mida Üldkohtu määratud menetlustoiming ja menetlust korraldav meede ei reguleeri. Teise võimalusena väidab ta, et hagejate tuvastatud vigade parandamine ei muutnud vaidlustatud määruse raames tehtud analüüsi.

42      Menetlusse astuja, kelle käest on pärit suurem osa asjaomastest konfidentsiaalsetest andmetest, väidab sisuliselt seda, et alusmäärus ei luba ettevõtja loata nende konfidentsiaalsete andmete avalikustamist, mille ettevõtja on liidu institutsioonidele subsiidiumidevastase menetluse raames edastanud. Teise võimalusena palub menetlusse astuja ulatuslikumat juurdepääsu kui see, mis talle on asjaomastele andmetele juba võimaldatud.

43      Kõigepealt tuleb märkida, et viis viga, millele hagejad viitavad 18. oktoobri 2017. aasta märkustes, ei ole seotud Üldkohtu menetlustoimingust ja menetlust korraldavast meetmest pärit näpuveaga ega ole seega seotud nende meetmete esemega.

44      Seejärel tuleb märkida, et alusmäärus reguleerib üksikasjalikult huvitatud isikute juurdepääsu subsiidiumidevastase uurimise raames kogutud andmetele. Selles on ette nähtud menetluslike tagatiste täielik süsteem, mille eesmärk on ühelt poolt anda huvitatud isikutele võimalus kaitsta tõhusalt oma huve ja teiselt poolt tagada vajaduse korral dumpinguvastase uurimise käigus kasutatud teabe konfidentsiaalsus, ning see sisaldab eeskirju, mis võimaldavad need kaks nõuet omavahel ühitada (vt analoogia alusel 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. nõukogu, T‑424/13, EU:T:2016:378, punkt 96).

45      Sellega seoses kehtestab alusmääruse artikli 29 lõige 1 põhimõtte, mille kohaselt ametiasutused käsitlevad sellisena mis tahes konfidentsiaalset teavet, kui selleks on mõjuvad põhjused. Sama artikli lõige 5 keelab muu hulgas komisjonil avalikustada nimetatud määruse alusel saadud mis tahes teavet, mille puhul on seda esitanud isik taotlenud konfidentsiaalsena käsitlemist, ilma viimase eriloata, ja välja arvatud sõnaselgelt ette nähtud erandi puhul, avalikustada eelkõige liidu ametiasutuste koostatud sisedokumente.

46      Alusmäärus sisaldab ka rea sätteid, mis võimaldavad ühitada nõudeid, mis on seotud huvitatud isikute õigustega kaitsta tõhusalt oma huve, konfidentsiaalse teabe kaitse vajadusest tulenevate nõuetega. Esiteks piirab alusmääruse artikli 11 lõike 7 ja artikli 30 alusel huvitatud isikutele kättesaadava teabega tutvumise võimalust sellise teabe konfidentsiaalsus. Teiseks, alusmääruse artikli 29 lõiked 2–4 näevad ette teatava arvu kohandusi seoses teabe konfidentsiaalsusega, et kaitsta nende huvitatud isikute õigusi.

47      Käesoleval juhul sisaldavad dokumendid, millega oli hagejate advokaatidel lubatud tutvuda, vaid äriandmeid liidu tootmisharu moodustavast kolmest äriühingust kahe kohta. Tegemist on andmetega, mis on konfidentsiaalsed alusmääruse artikli 29 tähenduses ja seda ei ole pooled vaidlustanud.

48      Seega on tegu dokumentidega, mille avalikustamist hagejad ei saanud alusmääruse alusel nõuda. Nende dokumentidega oli lubatud tutvuda ainult nende advokaatidel ja seda üksnes selleks, et võimaldada kontrollida komisjoni näpuveast põhjustatud tagajärgi Üldkohtu otsuse raames, millega on dokumentidega tutvumise õigus rangelt piiratud, selleks et tagada hagejate kaitseõiguste järgimine, nagu tuleneb Üldkohtu määratud menetlustoimingust ja menetlust korraldavast meetmest.

49      Esiteks oli Üldkohtu määratud menetlustoiming sõnastatud täpselt. Komisjonil tuli esitada üksnes andmed, mis olid otseselt vajalikud, et kontrollida näpuvea põhjuse ja järelmite kohta kostja vastuses antud teatavate selgituste tõelevastavust.

50      Teiseks, otsus, millest pooltele teatati 14. septembril 2017, nägi menetlust korraldava meetme raames ette kõnealuste andmetega tutvumise üksnes selleks, et tagada hagejate kaitseõigused käesoleva menetluse raames nimetatud selgituste osas, ja mitte selleks, et tagada hagejatele teave, mis ei kuulu alusmäärusega huvitatud isikutele ette nähtud tagatiste hulka, mis läheks nimetatud andmete konfidentsiaalsust arvestades vastuollu. Lisaks olgu märgitud, et haldusmenetluses on hagejate õigused tagatud alusmääruse artikli 11 lõikega 7 ning artiklitega 29 ja 30.

51      Eelnevast tuleneb, et käesolevat kohtuasja ei saa samastada olukorraga, milles Üldkohus otsustas kodukorra artikli 103 lõike 3 alusel ja selle artikli lõikes 2 ette nähtud kaalumise lõpus teha ühele poolele üldkorras teatavaks konfidentsiaalse teabe või dokumendid, mille on esitanud teine pool. Siinses asjas andis Üldkohus hagejate advokaatidele spetsiaalselt õiguse tutvuda komisjoni kasutatud arvutipõhiste arvutustabelitega, et teha kindlaks vaidlusalused näitajad üksnes selleks, et kontrollida teatavate kostja vastuses antud selgituste tõelevastavust näpuvea mõju kohta eelkõige osas, mis puudutab nendes arvutustabelites tekitatud seoseid. Kokkuvõttes ei saa hagejad väita, et neil oli üldine õigus tutvuda uue teabega, mille valdamine võimaldaks neil esitada uusi väiteid või etteheiteid, mida tuleb kodukorra artikli 84 alusel pidada vastuvõetavaks.

52      Siinkohal tuleb märkida ka seda, et hagejad ei palunud Üldkohtul võimaldada neil kõnealuste dokumentidega tutvuda selleks, et need oleksid nende käsutuses üldkorras. Vastupidi, repliigis taotlesid hagejad dokumentidega tutvumist sõnaselgelt üksnes selleks, et kontrollida näpuvea mõju kohta kostja vastuses esitatud teatavate selgituste tõelevastavust.

53      Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes tuleb 18. oktoobri 2017. aasta märkused jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

54      Seega puudub vajadus teha otsus menetlusse astuja teise võimalusena esitatud nõude osas saada õigus asjaomaste andmetega põhjalikumalt tutvuda.

 Sisulised küsimused

55      Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad sisuliselt seitse väidet alusmääruse erinevate rikkumiste kohta, nimelt:

–        esimene väide, et rikutud on alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv, tõlgendatuna koostoimes selle artikli punkti 1 alapunkti a punktiga iii, mis on sisuliselt identsed 15. aprillil 1994. aastal Marrakechis alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1A sisalduva subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu (ELT 1994, L 336, lk 156; edaspidi „STM leping“) artikli 1.1 punkti a 1 alapunktiga iv ja artikli 1.1 punkti a 1 alapunkti 1 alapunktiga iii;

–        teine väide, et rikutud on alusmääruse artiklit 10 ja kaitseõigusi;

–        kolmas väide, et rikutud on alusmääruse artikli 4 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a;

–        neljas väide, et rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 2, artikli 6 punkti d ja artikli 15 lõiget 1;

–        viies väide, et rikutud on alusmääruse artikli 8 lõikeid 1, 2 ja 5 ning sellest tulenevalt artikli 15 lõiget 1;

–        kuues väide, et rikutud on alusmääruse artikli 8 lõikeid 1, 2, ja 4–7, artikli 9 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 6;

–        seitsmes väide, et rikutud on alusmääruse artikli 30 lõikeid 4 ja 5 ning kaitseõigusi.

56      Kõigepealt tuleks analüüsida järjestikku teist ja seitsmendat väidet.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artiklit 10 ja kaitseõigusi

57      Teise väite raames, mis on jaotatud kaheks osaks, leiavad hagejad, et lisades uurimisse DFP, olgugi et seda meedet ei ole mainitud ei uurimise aluseks olevas kaebuses ega uurimise algatamise teates, rikkus komisjon alusmääruse artiklit 10 ja Jindal Saw’ kaitseõigusi.

58      Esimeses väiteosas leiavad hagejad, et kuna alusmääruse artikli 10 lõike 2 punkt c näeb ette, et kaebus peab sisaldama tõendit subsideerimise olemasolu kohta ning et praegusel juhul kaebus DFP-d puudutavas osas seda ei sisaldanud, siis oleks komisjon pidanud algatama uue eraldi menetluse, kas uue kaebuse alusel või ex officio. Nad lisavad, et komisjon ei saa jätta endale õigust uurida muid subsiidiume, mis võivad uurimise käigus selguda, peale nende, mida ta on nimetanud uurimise algatamise teates.

59      Teises väiteosas leiavad hagejad, et lisades uurimisse DFP, rikkus komisjon Jindal Saw’ kaitseõigusi, kuna viimast teavitati uurimise esemest alles lõpliku avalikustamise teatavaks tegemisel ning seetõttu olid tal DFP kohta märkuste esitamiseks üksnes samad tähtajad ja eelinfo nagu need, mis tal olid teiste uurimise aspektide osas.

60      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

61      Esimese väiteosaga seoses tuleb märkida, et vastavalt alusmääruse artikli 10 lõikele 1 nõuab subsiidiumidevastase uurimise algatamine üldjuhul, et kaebus esitatakse liidu tootmisharu nimel. Vastavalt selle määruse artikli 10 lõikele 2 peab niisugune kaebus sisaldama piisavat tõendusmaterjali tasakaalustatava subsiidiumi olemasolu kohta. Selle määruse artikli 10 lõike 2 punkt c käsitleb seda, kuidas esitatakse „tõendid kõnealuse subsiidiumi […] laadi […] kohta“.

62      Hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette DFP lisamist uurimisse, olgugi et seda ei olnud kaebuses mainitud, ning rikub seeläbi alusmääruse artikli 10 lõikeid 1 ja 2.

63      Sellel etteheitel aga puudub faktiline alus, kuna DFP-le oli kaebuses osutatud. Nimelt viitas kaebaja oma kaebuses India valitsuselt saadud dokumentidele, milles oli nii rauamaagi ekspordimaksu kui ka DFP-d mõlemat mainitud, tõendamaks, et valitsuse eesmärk oli edendada rauamaagi eksporti. Lisaks osundas kaebuse esitaja terasetööstuse töörühma aruande, mis käsitleb 2011. aastal avaldatud 12. viie aasta plaani, tekstiosale, mille kohaselt „[k]äesoleval ajal edendatakse riigist pärit rauamaagi eksporti […] 20% eksporditollimaksu määramisega ja ekspordiks mõeldud rauamaagi […] raudtee kaubaveo mahtude olulise suurendamisega“.

64      Lisaks, nagu komisjon märkis, ajavad hagejad segi rauamaagi pakkumisega seotud subsideerimiskava ja sellise kavaga seotud spetsiaalse instrumendi. Nii kaebuses kui ka uurimise algatamise teates on viidatud asjaolule, et India valitsus volitas eraõiguslikku asutust täitma ülesannet või suunas teda täitma ülesannet, mis seisneb kõrge kvaliteediga rauamaagi pakkumises tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Ei kaebus ega uurimise algatamise teade polnud seetõttu piiratud ekspordimaksuga. Seega tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

65      Eelnevast nähtub, et ka väite teisel osal puudub faktiline alus. Arvestades, et kaebus puudutas DFP-d, oli Jindal Saw enne lõpliku avalikustamise dokumendi esitamist detsembris 2015 teadlik asjaolust, et DFP oli osana kõnealusest subsiidiumikavast asjasse puutuv.

66      Igal juhul tuleb märkida, et kõik väited, mida Jindal Saw komisjonile haldusmenetluse ajal esitas, puudutasid küsimust, kas ekspordipiirangud üldiselt, olenemata sellest, milline on nende täpne laad, võivad endast kujutada rahalist toetust või mitte.

67      Lisaks ei eristanud Jindal Saw oma märkustes ekspordimaksu ja DFP-d, vaid esitas uuesti argumendi, mis puudutas ekspordipiiranguid üldiselt. Seetõttu hõlmasid Jindal Saw’ märkused ekspordipiirangu kohta kahte meedet, mis tervikuna võttes kujutavad endast kõnealust subsiidiumikava.

68      Seega tuleb tagasi lükata teise väite teine osa ning seega teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Seitsmes väide, mis puudutab alusmääruse artikli 30 lõigete 4 ja 5 ning kaitseõiguste rikkumist

69      Seitsmes väide koosneb sisuliselt kahest osast.

70      Esimeses osas väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 30 lõiget 4 ja Jindal Saw õigust olla ära kuulatud, kuna ei andnud viimasele üle teatavaid dokumente, mida hageja oli nõudnud 1. veebruari 2016. aasta kahe kirjaga.

71      Hagejad väidavad kohtupraktikale tuginedes, et kui liidu institutsioonidel on lai kaalutlusõigus, on liidu õiguskorraga tagatud õiguste järgimine seda olulisem ning et nende õiguste hulgas on ka õigus olla tõhusalt ära kuulatud. Siiski ei saa täielikult välistada, et kui Jindal Saw’l oleks olnud võimalus esitada märkusi teabe kohta, mida ta oli palunud seoses kahjunäitajatega, mida näpuviga mõjutas, ja liidu tootmisharu kuludega, sealhulgas müügi-, üld- ja halduskuludega ja teiste Saint-Gobain Pami kontserni kuuluvate müügiüksuste üldkuludega, oleks haldusmenetlus võinud kaasa tuua teistsuguse tulemuse, mis oleks tema jaoks olnud soodsam, kuna komisjon oli märkuste tõttu, mille huvitatud isikud talle edastasid, oma seisukohta juba eelnevalt revideerinud.

72      Teises väiteosas leiavad hagejad, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 30 lõiget 5 ja äriühingu Jindal Saw õigust olla ära kuulatud, kuna ei andnud viimasele piisavalt aega, et esitada pärast muudetud kahjunäitajatest teatamist oma märkusi. Sellega seoses väidavad nad, et ei saa täielikult välistada võimalust, et kui Jindal Saw’le oleks pärast muudetud kahjunäitajatest teatamist antud nimetatud sätte eeskirjadele vastav tähtaeg, oleks ta saanud esitada põhjalikumaid märkusi, mis oleks võinud viia komisjoni oma seisukoha muutmiseni.

73      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.

74      Sissejuhatuseks tuleb esmalt märkida, et kui subsiidiumidevastasest uurimisest huvitatud isikud, eelkõige asjaomased eksportivad tootjad soovivad oma huvide kaitsmiseks tutvuda teabega, mis puudutab asjaolusid ja kaalutlusi, mis võivad olla aluseks subsiidiumidevastastele meetmetele, on komisjon kohustatud järgima teatavaid menetluslikke põhimõtteid ja tagatisi.

75      Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et alusmääruse artiklis 30 on sätestatud teatavad eeskirjad asjaomaste isikute õiguse kohta olla ära kuulatud, mis on liidu õiguskorras tunnustatud põhiõigus. See artikkel sätestab lõikes 2 õiguse saada teavet olulistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatseti soovitada lõplike tasakaalustavate tollimaksude kehtestamist. Lisaks sätestab sama artikli lõike 4 teine lõik, et kui komisjon kavatseb vastu võtta otsuse, mis põhineb varem teatatutest erinevatel faktidel ja kaalutlustel, tuleb tal neist teatada niipea kui võimalik, ja lõige 5, et asjaomastele isikutele peab üldjuhul olema antud vähemalt kümme päeva aega, et esitada märkusi, ning et see aeg võib olla lühem, kui tegemist on täiendava lõpliku avalikustamisega.

76      Teiseks, väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kaitseõiguste austamisest tulenevaid nõudeid tuleb järgida mitte üksnes menetluse raames, mille tulemusel võidakse määrata sanktsioone, vaid ka dumpinguvastase määruse vastuvõtmisele eelneva uurimismenetluse raames, mis võib asjasse puutuvaid ettevõtjaid mõjutada otseselt ja isiklikult ning sisaldada nende jaoks ebasoodsaid tagajärgi. Eelkõige tähendab kaitseõiguste järgimine uurimismenetluse ajal huvitatud ettevõtjatele teabe andmise raames seda, et nendel ettevõtjatel peab olema selle menetluse käigus võimalik tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet subsiidiumi ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (vt analoogia alusel 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

77      Ent kuigi kaitseõiguste järgimisel on subsiidiumidevastastes uurimismenetlustes määrav tähtsus (vt analoogia alusel 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika), võib kaitseõiguste järgimise eiramine viia tasakaalustava tollimaksu kehtestava määruse tühistamiseni vaid juhul, kui on võimalik, et niisuguse eeskirjade eiramise tõttu jõuti haldusmenetluses teistsuguse tulemuseni, mõjutades seega konkreetselt asjaomase poole kaitseõigusi (vt analoogia alusel 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, C‑141/08 P, EU:C:2009:598, punkt 107).

78      Tuleb siiski märkida, et sellele poolele ei saa panna kohustust tõendada, et komisjoni otsus oli teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna nimetatud pool oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi (vt selle kohta analoogia alusel 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      See-eest peab asjaomane pool konkreetselt tõendama, kuidas ta oleks saanud oma kaitse paremini ette valmistada, kui sellist puudust ei oleks esinenud, mitte piirduma tõdemusega, et tal oli võimatu esitada oma seisukohti hüpoteetiliste olukordade suhtes (vt analoogia alusel 1. juuni 2017. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu, T‑442/12, EU:T:2017:372, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Teiseks tuleb märkida, et käesolevas asjas lõpliku avalikustamise teates tegi komisjon huvitatud isikutele teatavaks kõik faktid ja kaalutlused, mida ta pidas vajalikuks ja mille alusel ta kavatses kehtestada tasakaalustavad tollimaksud, sealhulgas kahjunäitajate arvandmed ja nende näitajate suundumuste analüüsi. Konkreetsemalt tõi komisjon esmalt välja, et liidu tootmisharu müügimaht vähenes rohkem kui 6% ning et tootmisharu kaotas langeva nõudlusega turul ligikaudu 2,5% oma turuosast. Teisalt märkis komisjon endiselt nimetatud tootmisharuga seoses, et madal kasumlikkus, millega kaasnes müügi ja turuosa vähenemine liidus, asetas selle tootmisharu väga raskesse majanduslikku ja finantsolukorda, ning jõudis kõigi oluliseks peetavate kahjunäitajate üldise analüüsi põhjal ning raskeks peetava majandus- ja finantsolukorra tõttu järeldusele, et liidu tootmisharu on saanud olulist kahju alusmääruse artikli 8 tähenduses.

81      Esimene etteheide puudutab esiteks alusmääruse artikli 30 lõike 4 teise lõigu rikkumist, mida tuleb lugeda koostoimes sama artikli lõikega 2, ja teiseks kaitseõiguste rikkumist põhjusel, et kahes Jindal Saw’ 1. veebruari 2016. aasta kirjas, millest üks käsitleb näpuvea avastamise tõttu muudetud kahjunäitajatest teatamist ja teine erinevaid liidu tootmisharu kulusid, taotletud teavet talle ei avalikustatud.

82      Kõigepealt, mis puudutab selle teabe avalikustamata jätmist, mida Jindal Saw taotles liidu kahjunäitajatesse tehtud paranduste kohta, siis tuleb esmalt märkida, et komisjon märkis oma 28. jaanuari 2016. aasta kirjalikus teatises, millega teavitas Jindal Saw’d liidu tootmisharu kahjunäitajatesse tehtud parandustest, sõnaselgelt, milliseid näitajaid näpuvea avastamise tõttu muudeti ja need on kahjunäitajad, mis puudutavad esiteks kogutarbimist liidust, teiseks eksportivate tootjate turuosa, kolmandaks liidu tootmisharu turuosa ja neljandaks liidu tootmisharu müügihinda. Seejärel olid kirjaliku teatise lisas asjaomased arvnäitajad esitatud vahemikena nagu lõpliku avalikustamise dokumendis. Lõpuks märkis komisjon nimetatud kirjalikus teatises sõnaselgelt, et need parandused ei toonud kaasa muudatusi ei suundumuste kohta tehtavates järeldustes ega lõplikes järeldustes, mis olid huvitatud isikutele eelnevalt edastatud.

83      Nendest järeldustest tuleneb, et näpuvea parandamise tulemusel komisjoni tehtud muudatused ei kujuta iseenesest olulisi fakte ja kaalutlusi alusmääruse artikli 30 lõike 2 tähenduses, kuna need muudatused ei toonud kaasa muutust suundumustes, millel kahjuhinnang põhines. Seega ei olnud komisjon kohustatud alusmääruse, eelkõige selle artikli 30 lõike 4 teise lõigu alusel teavitama Jindal Saw’d nimetatud muudatustest ega a fortiori kohustatud rahuldama viimase taotlust saada selle kohta täiendavat teavet. Seega ei ole ta rikkunud alusmääruse artikli 30 lõikeid 2 ja 4.

84      Mis puudutab lisaks väidet, et rikutud on õigust olla ära kuulatud, siis tuleb sedastada, et komisjon edastas oma 28. jaanuari 2016. aasta kirjalikus teatises kõik vajalikud andmed, mis võimaldasid Jindal Saw’l väljendada oma seisukohta näpuvea parandamise tulemusel tehtud muudatuste kohta, mida Jindal Saw oma 1. veebruari 2016. aasta esimeses kirjas ka tegi. Siinkohal tuleb lisaks märkida, et hagejad ei ole Üldkohtu menetluses esitanud ühtki uut märkust lisaks nendele, mille nad esitasid komisjonile juba 1. veebruaril 2016. Seega tuleb tõdeda, et komisjon võttis vaidlusaluse määruse vastu pärast seda, kui Jindal Saw’l oli olnud võimalus esitada kõik vajalikud märkused, ning et hagejad ei ole käesolevas menetluses tõendanud, et Jindal Saw oleks haldusmenetluses saanud omale tagada parema kaitse.

85      Teiseks, mis puudutab asjaolu, et teatavaid liidu tootmisharu kulusid käsitlevat teavet on avalikustatud, siis tuleb märkida, et komisjoni poolt oleks olnud hea haldustava sellele taotlusele vastata ainuüksi selleks, et anda teada, et tegemist oli konfidentsiaalse teabega, millega tutvumist ei saanud ta Jindal Saw’le võimaldada. Siiski ei tähenda sellele teabenõudele konkreetse vastuse andmata jätmine, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 30 lõike 4 teist lõiku koostoimes selle artikliga 2, kuna Jindal Saw’ taotletud täiendav teave ei kujutanud endast olulisi uusi asjaolusid ja kaalutlusi.

86      Nimelt nähtub juba ajutisest dumpinguvastasest määrusest, mis võeti vastu 18. septembril 2015 paralleelse dumpinguvastase uurimise raames ja mis käsitles sama toodet nagu vaatlusalune toode, samuti samu eksportivaid tootjaid ning mis sisaldas liidu tööstusharu kahju identset hindamist, et komisjon ei võtnud nimetatud tööstusharu kasumlikkuse arvutamisel arvesse mitte üksnes selle tootmisharu tootmisüksuste müügi-, haldus- ja teisi üldkulusid, vaid ka nimetatud tööstusharu müügiüksuste kulusid. Sellega seoses on ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 92 märgitud, et „[k]omisjon määras koostööd tegevate liidu tootjate kasumlikkuse kindlaks, esitades samasuguse toote müügi eest liidu sõltumatutele tarbijatele saadud maksueelse netokasumi protsendina selle müügi käibest“ ning et „[e]namik [samasuguse] toote müügist liidus toimus koostööd tegevate liidu tootjate müügiga tegelevate [üksuste] kaudu ja nende kulusid ja kasumlikkust võeti arvesse“.

87      Asjaolu, et Jindal Saw ei tuvastanud ega saanud õigesti aru nende selgituste ulatusest, mis olid esitatud ajutises dumpinguvastases määruses ja üle korratud subsiidiumidevastast menetlust puudutavas lõpliku avalikustamise dokumendis, mille kohaselt liidu tootmisharu müügiüksuste kulusid oli selle tootmisharu kasumlikkuse arvutamisel arvesse võetud, ei tähenda, et komisjoni poolt 28. jaanuari 2016. aasta koosolekul selle kohta antud täpsustused kujutasid endast uusi asjaolusid ja olulisi kaalutlusi. Seega ei ole komisjon selles osas rikkunud alusmääruse artikli 30 lõikeid 2 ja 4.

88      Samuti tuleneb asjaolust, et asjaomane teave, mis puudutab liidu tootmisharu kasumlikkuse arvutamise raames selle tootmisharu müügiüksuste kulude arvessevõtmist, oli teada alates 19. septembrist 2015, mil Euroopa Liidu Teatajas avaldati teade ajutise dumpinguvastase määruse kohta, et Jindal Saw’l olid olemas vajalikud andmed, et esitada tõhusalt oma seisukohad kõnealuse arvutuse kohta.

89      Järelikult tuleb esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

90      Mis puudutab teist etteheidet, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 30 lõiget 5 sellega, et Jindal Saw’l ei olnud kümmet päeva, või igal juhul piisavalt aega, et esitada teatavatesse kahjunäitajatesse tehtud muudatuste kohta oma märkusi, siis tuleb märkida, et see säte ei tähenda, et komisjon on kohustatud andma huvitatud isikutele tähtaja märkuste esitamiseks kõikide muudatuste kohta, mille ta teeb pärast nende märkusi lõpliku avalikustamise kohta. Selline kohustus oleks olnud siis, kui komisjoni 28. jaanuari 2016. aasta kirjalik teatis oleks sisaldanud olulisi asjaolusid ja kaalutlusi alusmääruse artikli 30 lõike 2 tähenduses, mis käesoleval juhul nii ei olnud.

91      Igal juhul tuleb märkida, et hagejad ei ole Üldkohtu menetluses esitanud näpuvea parandamise kohta muid argumente, kui need, mida Jindal Saw oli juba esitanud oma 1. veebruari 2016. aasta esimeses kirjas.

92      Kokkuvõttes ei võimalda miski asuda seisukohale, et subsiidiumidevastane menetlus oleks viinud teistsuguse tulemuseni, kui Jindal Saw’l oleks olnud rohkem aega esitada selle kohta oma märkusi.

93      Lisaks tuleb rõhutada, et isegi pärast Üldkohtu määratud menetlust korraldava meetme raames nende dokumentidega tutvumist, mis sisaldavad andmeid, mida näpuviga võis tõenäoliselt mõjutada, ei ole hagejad selle veaga seoses esitanud ühtki uut argumenti, tunnistades, et nimetatud vea korrigeerimine ei vajanud muid parandusi kui need, mida oli komisjon teinud ja millest oli Jindal Saw’d 28. jaanuaril 2016 teavitatud.

94      Seetõttu tuleb teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja sellest tulenevalt seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.

 Esimene väide, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv rikkumist

95      Esimese väite raames vaidlevad hagejad vastu sisuliselt sellele, et kõnealused ekspordipiirangud, st rauamaagi ekspordimaks ja DFP kujutavad endast „rahalist toetust“ alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis on sisuliselt identne STM lepingu artikli 1.1 punktiga a 1. See väide jaguneb kaheks osaks.

–       Esimese väite esimene osa, mis puudutab „ülesandeks tegemise“ kindlakstegemiseks vale õigusliku kriteeriumi kohaldamist ning ilmseid hindamisvigu

96      Esimeses väiteosas esitavad hagejad kolm etteheidet, milles leiavad sisuliselt, et komisjon kohaldas vale õiguslikku kriteeriumi, et tuvastada India valitsuse tegevus, mis seisneb India rauamaagi tootjatele „ülesandeks tegemises“ alusmääruse artikli 3 lõike 1 punkti a alapunkti iv tähenduses pakkuda rauamaaki vaatlusaluse toote omamaisele tootmisharule, ning on lisaks teinud mitu hindamisviga.

97      Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a kohaselt on tegu „rahalise toetusega“, kui valitsus „teeb mõnele eraõiguslikule asutusele ülesandeks täita üht või mitut alapunktides i, ii ja iii nimetatud ülesannetest, mis on tavaliselt valitsusel, ja menetlus ei erine tegelikult valitsuste poolt tavaliselt järgitavast menetlusest“.

98      Vaidlustatud määrusest tuleneb, et käesoleval juhul on asjakohane üksnes mõiste „ülesandeks tegema“, mida ei ole alusmääruses määratletud.

99      Tuleb siiski märkida, et esiteks on vastavalt alusmääruse põhjendusele 5 selle määruse eesmärk eelkõige võtta liidu õigusaktidesse „võimalikult suurel määral üle“ STM lepingu eeskirjad, ja teiseks, et alusmääruse artikkel 3 „Subsiidiumi mõiste“ ja selle lepingu artikkel 1 on oma sõnastuse poolest suures osas identsed ja sisu poolest täiesti identsed.

100    Ent kuigi liidu kohtutel ei ole veel olnud võimalust tõlgendada alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv, on WTO vaidluste lahendamise organ korduvalt kohaldanud STM lepingu vastavaid sätteid.

101    Sellega seoses tuleb märkida, et alusmääruse sätteid tuleb tõlgendada võimalikult suurel määral STM lepingu vastavatest sätetest lähtudes (vt analoogia alusel 11. juuli 2017. aasta kohtuotsus Viraj Profiles vs. nõukogu, T‑67/14, ei avaldata, EU:T:2017:481, punkt 88).

102    Seega tuleb alusmääruse artiklit 3, mille eesmärk on rakendada STM lepingu artiklit 1, tõlgendada võimalikult suurel määral viimati nimetatud sättest lähtudes

103    Lisaks, kuigi STM lepingu tõlgendamine WTO vaidluste lahendamise organi poolt ei ole Üldkohtu jaoks vaidlustatud määruse kehtivuse hindamisel siduv, ei takista miski Üldkohtul sellele viitamast, kui arutusel on alusmääruse nende sätete tõlgendamine, mis vastavad STM lepingu sätetele (vt analoogia alusel 11. juuli 2017. aasta kohtuotsus Viraj Profiles vs. nõukogu, T‑67/14, ei avaldata, EU:T:2017:481, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    Esimeses etteheites väidavad hagejad sisuliselt, et India valitsus sekkus ekspordipiirangute kehtestamisel üksnes üldiste reguleerimisvolituste raames, ega kasutanud neid volitusi viisil, mis oleks India rauamaagi tootjad viinud selleni, et pakkuda rauamaaki vaatlusaluse toote omamaisele tootmisharule tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Ekspordipiirangute konkreetne mõju eelkõige India rauamaagi tootjate õigusele kasutada oma äristrateegia määratlemisel otsustusvabadust, ei ole teada ja on kõrvaline.

105    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

106    Tuleb märkida, et alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a mõte on määratleda mõiste „rahaline toetus“ nii, et jätta selle hulgast välja valitsuse meetmed, mis ei kuulu ühessegi selles sättes loetletud kategooriasse. Selles kontekstis on alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punktides i–iii loetletud konkreetsed olukorrad, mida tuleb pidada selliseks, mis hõlmavad valitsuse rahalist toetust, see tähendab rahaliste vahendite otsest või kaudset ülekandmist, valitsuse loobumist tavaliselt laekuvatest tuludest või kaupade või teenuste osutamist. Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv teine taane näeb ette, et kui valitsus teeb eraõiguslikule asutusele ülesandeks täita üht või mitut seal loetletud ülesannetest, on see sama, kui valitsus annab rahalist toetust alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a tähenduses.

107    Nagu komisjon välja tõi, nähtub sellest, et alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv teine taane on sisuliselt „kõrvalehoidmise vastane säte“, mille eesmärk on tagada, et kolmandate riikide valitsused ei saaks kõrvale hoida subsiidiume käsitlevatest eeskirjadest, võttes meetmeid, mis näiliselt ei kuulu kitsas tähenduses selle määruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punktide i–iii kohaldamisalasse, kuid millel on tegelikult samaväärne mõju.

108    Järelikult, selleks et tagada alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv teise taande maksimaalselt kasulik mõju, tuleb mõistet „ülesandeks tegemine“ selle sätte tähenduses tõlgendada kui mis tahes valitsuse tegevust, millega otseselt või kaudselt pannakse eraõiguslikule asutusele kohustus täita üht nimetatud määruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punktides i–iii osutatud liiki ülesannet.

109    Käesolevas asjas on India valitsus rauamaagi ekspordipiirangud kehtestanud ekspordimaksu ja DFP kujul. Siiski tuleb tõdeda, et on võimalik piisavalt täpselt kindlaks määrata, millisele tasandile peab toote ekspordi kallinemine jääma, et selle toote eksport ei oleks enam omamaiste tootjate jaoks majanduslikult huvipakkuv. Sel viisil saaks nimetatud valitsus nende piirangute kaudu praktiliselt samasuguse tulemuse, nagu ta oleks saanud siis, kui ta oleks pannud India kaevandusettevõtjatele otseselt vastutuse pakkuda rauamaaki omamaisel turul.

110    Selleks et teha kindlaks rahalise toetuse olemasolu, tegi komisjoni viie-etapilisel testil põhineva analüüsi, mis nähti ette WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruandes, mis võeti vastu 23. augustil 2001 vaidluses „Ühendriigid – Meetmed, millega käsitletakse ekspordipiiranguid subsiidiumidena (WT/DS 194/R)“ ja milles tõlgendati STM lepingu artiklit 1.1 punkti a 1 alapunkti iv ekspordipiirangute kontekstis.

111    Kõnealuse analüüsi põhjal leidis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 177, et India valitsus oli volitanud kaevandusettevõtteid ellu viima eraldatud siseturu loomiseks selle valitsuse poliitikat ning pakkuma rauamaaki omamaistele raua- ja terasetootjatele, põhjenduses 180, et kõiki rauamaaki kaevandavaid äriühinguid tuleks käsitada eraõiguslike asutustena, põhjenduses 219, et need äriühingud pakkusid rauamaaki omamaisele turule tegelikust maksumusest väiksema tasu eest, põhjenduses 221, et riigi territooriumil oleva tooraine pakkumine riiklikele äriühingutele on tavapäraselt valitsuse ülesanne ning lõpuks kõnealuse määruse põhjenduses 225, et praktika, kus turule sekkutakse kaudselt ekspordipiirangute kaudu, on „tavapäraselt valitsuste poolt järgitav praktika“.

112    Kõnealuse analüüsiga, mis on sõnastatud vaidlustatud määruse põhjendustes 135–229, tegi komisjon kindlaks, et India valitsus on kõnealuse ekspordipiirangu kaudu üritanud India kaevandusettevõtetele leida võimalust – mis on märgitud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punktis iii – nagu antud asjas – pakkuda rauamaaki India turule. Nimelt, selle asemel, et osta rauamaaki ja pakkuda seda nimetatud turule ise, kehtestas India valitsus süsteemi, mille abil India rauamaagi tootjad saaksid seda pakkuda nimetatud turule ekspordipiirangute tõttu, mis muudavad rauamaagi eksportimise äriliselt ebaatraktiivseks.

113    Sellest, et India valitsus on sellise süsteemi välja töötanud ning 2007. ja 2008. aastal kehtestanud, annavad tunnistust erinevad tõendid, mida komisjon on vaidlustatud määruses maininud. Nii on vaidlustatud määruse põhjenduses 145 märgitud, et 2005. aastal koostas India teraseministeeriumi poolt moodustatud eksperdirühm aruande („Dangi aruanne“), milles märgiti, et India jaoks tuleb säilitada, tugevdada ning võimendada eelist, mis seisneb juurdepääsus omamaistele rauamaagivarudele.

114    Lisaks sellele nähtub vaidlustatud määruse põhjenduses 153, 157 ja 158 esitatud asjaoludest, et India valitsus järgis India rauamaagi ekspordi arengut ning kontrollis, kas kõnealused ekspordipiirangud avaldasid soovitud mõju, milleks on rauamaagi pakkumine India turul, kohandades regulaarselt nende piirangute taset, eelkõige rauamaagi ekspordimaksu määra, et tagada soovitud tulemus.

115    Samuti nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 158, et terasetööstuse töörühma aruanne 12. viie aasta plaani kohta, mis on avaldatud 2011. aasta novembris, näitas India valitsuse selget tahet kasutada rauamaagi ekspordi vältimiseks kõrgemaid maksumäärasid vajadusega ekspordimakse edaspidi tõsta ja näha lisaks ette võimalus kehtestada vajaduse korral täiendavaid meetmeid.

116    Nende kaalutluste põhjal ja võttes arvesse India rauamaagi tootjate märkimisväärseid esialgseid investeeringuid ja kõrgeid püsikulusid, järeldas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 169, et „India valitsus julgusta[s] rauamaagitootjaid omamaise turu varustamise eesmärgil oma tootmist säilitama, vaatamata asjaolule, et ratsionaalne turustaja [oleks] kohanda[nud] oma toodangu mahtu olukorras, kus eksport ei ole soodustatud“, ning selle määruses põhjenduses 171, et India rauamaagi tootjad olid valitsuse poolt „volitatud“ pakkuma kaupu omamaistele rauamaagi kasutajatele, st terasetootjatele.

117    Seega hagejad eksisid, kui väitsid, et India valitsus sekkus turul üksnes oma reguleerimisvolituste raames ning et sekkumise mõju ei ole teada ja on kõrvaline. Seevastu, nagu nähtub eespool punktidest 112–116, töötati kõnealused ekspordipiirangud välja ning kehtestati ilmse eesmärgiga pakkuda rauamaaki India turule, ning need säilitati ja kohandati selle eesmärgi saavutamiseks vajalikul viisil. Lisaks on see valitsus ise kinnitanud oma suunatud ekspordipiirangute poliitika edu, nagu on täpsustatud ka vaidlustatud määruse põhjenduses 173. Seega, kui India teraseministeeriumi söe ja terase alaline komitee soovis oma 29. augusti 2013. aasta 38. aruande jaoks teada saada „millises ulatuses tol hetkel rauamaagile kohaldatav ekspordimaksu määr või[s] ära hoida rauamaagi eksportimist ja kas seda oli vaja edaspidi üle vaadata“, märkis nimetatud ministeerium muu hulgas, et ta „o[li] seda küsimust [India] rahandusministeeriumiga korduvalt arutanud selleks, et koguda rauamaagi ekspordimaksu sobivas määras eesmärgiga eksporti tõhusalt ära hoida ja parandada rauamaagi kättesaadavust omamaise raua- ja terasetootmisharu jaoks taskukohase hinnaga“ ning et „rauamaagi ekspordimaksu kehtestamine kõrgemas määras o[li] kooskõlas [India] valitsuse poliitikaga“.

118    Lisaks ei saa nõustuda hagejate väitega, mille kohaselt näitavad asjaolud, et uurimisperioodi mõne kuu lõikes oli rauamaagi hind India turul kõrgem kui maailmaturu hind ja et pärast uurimisperioodi importis Jindal Saw enda kasutatavat rauamaaki, et kõnealustel piirangutel võivad, aga ei pruugi olla tagajärjed, mis sõltuvad turutingimustest ja turuosaliste otsustusvabadusest. Tõepoolest seisneb India valitsuse rahaline toetus rauamaagi enda pakkumises. Asjaolu, et uurimisperioodi mõne kuu lõikes müüdi rauamaaki India turul kõrgema hinnaga kui maailmaturul, on küsimus, mis ei puuduta kõnealuse rahalise toetuse olemasolu, vaid võimaliku kasu olemasolu. Kuid nagu hagejad ise rõhutasid, tuleb lahus hoida rahalise toetuse olemasolu ja kasu olemasolu. Lisaks ei mõjuta iseenesest sellise toetuse olemasolu asjaolu, et ettevõtja, kellel võib olla õigus saada rahalist toetust, otsustab seda mitte saada.

119    Lõpuks, miski ei viita sellele, et kõnealused piirangud kehtestati selleks, et koguda avaliku sektori tulusid, mis kinnitab mõttekäiku, et kõnealuste maksumeetmete ja tariifsete meetmetega soovis India valitsus rakendada poliitikat, mille eesmärk oli tagada rauamaagi pakkumine India turul.

120    Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

121    Teises etteheites väidavad hagejad, et alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv tuleb tõlgendada nii, et igal juhul on tarvis valitsuse aktiivsemat rolli kui lihtsalt julgustamine, selleks et tema tegevust isikute või üksustega seoses omamaisel turul saaks pidada eraõigusliku asutuse „volitamiseks“ teatud ülesannete täitmiseks selle sätte tähenduses. Antud asjas see nii ei ole.

122    Siinkohal väidavad hagejad, et komisjon on selle analüüsimisel, kas India valitsuse toetus vaatlusaluse toote omamaisele tootmisharule oli ka tegelikult valitsuse poliitika eesmärk ja mitte pelgalt viimase reguleerimisvolituste kasutamise kõrvalmõju, põhinenud vääral õiguslikult kriteeriumil. Nimelt oleks ta pidanud analüüsima seda, kas India kaevandusettevõtete poolt rauamaagi pakkumine nimetatud tootmisharule oli „sunnitud“ või kujutas selline tarnimine endast pelgalt „valitsuse reguleerimise kõrvalmõju“ vastavalt WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikoja 20. juuli 2005. aasta aruandele vaidluses „Ühendriigid – Koreast pärit muutmälude (Dynamic Random Access Memory) pooljuhtide tasakaalustava tollimaksu uurimine“ (WT/DS 296/AB/R).

123    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

124    Kõigepealt, mis puudutab hagejate argumenti, et India valitsusel ei olnud aktiivsemat rolli kui lihtsalt julgustamine, siis piisab, kui märkida, et kehtestades asjaomased ekspordipiirangud konkreetses kontekstis, mida iseloomustab märkimisväärse suurusega algsete investeeringute olemasolu ja kõrged püsikulud, mis ei võimaldanud India kaevandusettevõtetel vähendada oma tootmismahtu, piiras India valitsus nende ettevõtjate tegevusvabadust, piirates praktikas nende võimalusi otsustada, millisel turul oma tooteid müüa.

125    Selles küsimuses ei ole hagejad esitanud ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla komisjoni analüüsi. Tõepoolest ei saa pidada asjaolu, et India valitsus on kehtestanud ekspordipiirangud ning on neid pidevalt kohandanud nii, et tagada nende piirangutega taotletav eesmärk, omamaiste rauamaagi tootjate pelgaks julgustamiseks. Vastupidi, just India valitsuse tegevuse tõttu on need tootjad pidanud müüma oma tooteid India turul.

126    Nagu on märgitud apellatsioonikogu aruande punktis 110 vaidluses „Ühendriigid – DRAM“ (vt eespool punkt 122), tuleb sedastada, et kuigi volitust täidetakse tavaliselt formaalselt, võib see olla ka informaalne ning et lisaks võib volitamisel olla ka muid viise, nii formaalseid kui ka informaalseid, mida valitsus võib samadel eesmärkidel kasutada.

127    Praegusel juhul asjaolu, et India valitsus kehtestas rauamaagi ekspordipiirangud ja kohandas neid pidevalt, et tagada sama tulemus nagu siis, kui ta ise oleks rauamaaki India turule pakkunud, kujutab endast niisugust informaalset volitust. Seetõttu on komisjon sellise asjaolu tuvastamisel tegelikult tuvastanud, et nimetatud valitsusel oli aktiivne roll, mida ei saa samastada pelgalt julgustamisega.

128    Niisiis ilmneb, et hagejate argument, et India valitsus piirdus lihtsalt julgustamisega ega täitnud aktiivset rolli, põhineb vaidlustatud määruse ebatäpsel tõlgendamisel.

129    Järelikult tuleb teine etteheide tagasi lükata.

130    Kolmandas etteheites väidavad hagejad, et komisjon leidis oma analüüsis vääralt, et kõnealused ekspordipiirangud kujutavad endast eraõigusliku asutuse „volitamist“ täita üht alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punktides i–iii nimetatud ülesannet, tuginedes üksnes mõjutatud ettevõtjate tagasisidele ja nende piirangute mõjule turul. Hagejad on seisukohal, et komisjon oleks pidanud analüüsima üksnes India valitsuse võetud konkreetseid meetmeid, võtmata arvesse kõnealuste meetmete mõju India turule.

131    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

132    Hagejate väide käesoleva etteheite põhjendamiseks põhineb samuti vaidlustatud määruse vääral tõlgendusel. Nagu nähtub eespool punktidest 112–116, ei tuginenud komisjon üksnes ekspordipiirangutest puudutatud ettevõtjate tagasisidele ja piirangute mõjule India turul. Komisjon analüüsis India valitsuse tegevust ja viimase vahetu poliitika ja eraõiguslike ettevõtjate tegevuse vahelist seost. Tõepoolest, nimetatud valitsuse rakendatud konkreetsed meetmed, mida komisjon oma analüüsis arvesse võttis, ei ole mitte üksnes kõnealused ekspordipiirangud kehtestanud õigusaktid, vaid ka pidev turujärelevalve ja ekspordipiirangute mõju ning kõnealuste piirangute tulemusel tehtud muudatuste analüüsimine, et tagada taotletava eesmärgi saavutamine. Seega väidavad hagejad vääralt, et komisjon põhines oma analüüsis üksnes nimetatud piirangutest mõjutatud asjaomaste ettevõtjate tagasisidele ja nende piirangute mõjule turul.

133    Hagejate argumendid, milles nad oma esimese väite esimese osa põhjendamiseks tuginevad WTO vaidluste lahendamise organi praktikale, ei sea kahtluse alla kõiki eelnevaid kaalutlusi. Tõepoolest, õiguslikud asjaolud või õigusküsimused, mis olid hagejate poolt esile tõstetud kolme vaidluse keskmes, ei ole sarnased käesoleva kohtuasja asjaoludega, kuna need aruanded ei ole käesoleva asja raames asjakohased.

134    Esiteks, mis puudutab vaidlust „Ühendriigid – ekspordipiirangud“ (vt eespool punkt 110), siis see käsitles küsimust, kas Ühendriikide õigusaktid tasakaalustavate tollimaksude valdkonnas, mis Kanada hinnangul samastasid valitsuse regulatiivse tegevuse, millega piiratakse kauba eksporti, see tähendab ekspordipiirangu „rahalise toetusega“ STM lepingu artikli 1.1 punkti a 1 tähenduses, olid viimasega kooskõlas. Seetõttu ei puudutanud antud vaidlus konkreetseid ekspordipiiranguid, mida analüüsiti poliitiliste deklaratsioonide põhjal seoses eesmärgiga tagada teatava toote pakkumine siseturul, et toetada mingit tööstusharu.

135    Teiseks, mis puudutab WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruannet, mis koostati 16. novembril 2012 vaidluses „Hiina – Ühendriikidest pärit suundorienteeritud struktuuriga lehtvaltstoodetele kehtestatud tasakaalustavad tollimaksud ja dumpinguvastased tollimaksud“ (WT/DS 414/R), mida kinnitas apellatsioonikogu aruanne ja kus olid arutusel impordi vabatahtliku piiramise kokkulepped, siis selles ei olnud valitsuse tegevuse ja väidetava rahalise toetuse vaheline seos sarnane sellega, mis tuvastati käesolevas asjas seoses nimetatud vaidluses vaatlusaluse meetme liigi ja rahalise toetuse laadiga. Nimetatud juhtumi puhul leidis Hiina Rahvavabariik, et vabatahtlikud piiramise kokkulepped, millega piiratakse asjaomase toote importi Ühendriikidesse, tõid kaasa rikkuse ülekandmise selle toote omamaistelt ostjatelt nimetatud toodet valmistavale omamaisele tootmisharule, mida võib käsitada rahalise toetusena STM lepingu artikli 1.1 punkti a 1 alapunkti iv tähenduses, arvestades selle meetme mõju erasektorile, mis tingis viimastele varade ülekandmise kõrgemate hindade maksmise teel. Nimetatud vaidluse jaoks loodud vaekogu asus seisukohale, et asjaolu, et selline valitsuse meede nagu piirimeede toob kaudselt kaasa turul hinnatõusu, ei anna alust järeldada, et selle meetmega volitas valitsus eraõiguslikke ostjaid varasid otse üle kandma tootmisharule, mis müüb kaupa asjaomasel turul, või suunab neid seda tegema.

136    Kolmandaks, mis puudutab WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruannet, mis koostati 16. jaanuaril 2015 vaidluses „Ühendriigid – Tasakaalustusmeetmed, mis puudutavad teatavaid Hiinast pärit tooteid“ (WT/DS 437/R), mis on kooskõlas STM lepingu artikliga 11.3, siis see vaidlus käsitles omamaise tootmisharu esitatud tõendite uurimist, et teha kindlaks, kas need on piisavad, et põhjendada praegusel juhul Ühendriikides subsiidiumidevastase uurimise algatamist.

137    Vaekogu leidis, et vaidlus puudutas küsimust, kas uurimisasutus on tegutsenud viisil, mis on kooskõlas STM lepingu artiklitega 11.2 ja 11.3, ning algatas subsideerimisvastase uurimise väidete ja tõendite alusel, mis näitasid, et rahalist toetust oli antud välisriigi valitsuse kohaldatavate ekspordipiirangute tõttu ja selle riigi territooriumil hindadele kehtestatud piirangute tõttu. Ent selles vaidluses ei sisaldanud kaebus ühtki tõendit asjaomaste piirangute seire- ja kohanduste osas.

138    Eelnevast tuleneb, et võttes arvesse nimetatud vaidluses vaekogu hinnatud olukorda, ei ole sellekohane aruanne põhimõtteliselt asjasse puutuv käesoleva juhtumi puhul, kus rauamaagi omamaiste tootjate volitamine oma toodete pakkumiseks omamaisele turule ei põhine mitte üksnes ekspordipiirangutel endil ja konkreetsel terasetööstuse toetuspoliitikal, vaid ka kõikidel tõenditel meetmete pideva kohandamise kohta, et saavutada soovitav eesmärk.

139    Lisaks peavad hagejad vääraks järeldusi, mis komisjon tõi välja esiteks vaidlustatud määruse põhjenduses 186 ja mis puudutavad India valitsuse poliitika mõju India turule ning mille kohaselt tõi see poliitika kaasa rauamaagi ekspordimahtude „tähelepanuväärse vähenemise“, samas kui kõnealuste ekspordipiirangute kehtestamise – s.o 2007. ja 2008. aasta – ning 2015. aasta vahelisel ajal oli India rauamaagi toodangu langus suurem kui eksport, ning teiseks selle määruse põhjenduses 190, milles ta sisuliselt leiab, et kõnealused ekspordipiirangud on tekitanud rauamaagi ülepakkumise India turul, samas kui asjaomasel perioodil vähendati ületootmist rohkem kui poole võrra.

140    Selle kohta aga tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud määruse põhjendustes 183 ja 184 esitatud arvandmed näitavad, et India rauamaagi tootmine oli aastatel 2007 kuni 2015 langenud. See tootmine on aga India rauamaagi tarbimisega võrreldes olnud samal perioodil alati ülemäärane, mistõttu hoolimata tootmise langusest, jäi see pidevalt piisavale tasemele, et katta sisetarbimise vajadusi, mis vastas India valitsuse poolt kõnealuste ekspordipiirangute kehtestamisega taotletavatele eesmärkidele.

141    Teiseks tuleb märkida, et rauamaagi omamaine tarbimine oli alates nimetatud piirangute kehtestamisest peaaegu pidevalt kasvanud ning et täiendav tarbimine puudutas Indias toodetud rauamaaki, kusjuures selle toote import jäi peaaegu muutumatuks. Ent kuna omamaise rauamaagi tootmine samal perioodil vähenes, ja võttes arvesse maailmaturu kõrgemat hinnataset, siis näis paradoksaalne asjaolu, et sisetarbimise suurenemine oli Indias toodetud rauamaagi omamaise toodanguga täielikult kaetud, kuna võttes arvesse rauamaagi maailmaturu hinda, oleks moonutamata turuolukorras olnud rauamaagi India tootjate jaoks kasumlikum oma toodangut pigem eksportida, kui müüa seda omamaisel turul.

142    Lisaks ei arvesta hagejad asjaolu, et omamaise rauamaagi tootmise vähenemine Indias tulenes mõningates India osariikides ebaseadusliku kaevandamise ja keskkonnarikkumiste tõttu kaevanduste sulgemise kohta tehtud kohtuotsustest, nagu märkis ka komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 187. Asjaolu, et rauamaagi ületootmine Indias – viidates nimetatud määruse põhjendusele 190 –, see tähendab omamaise toodangu ülejääk võrrelduna summeeritud omamaise tarbimise ja ekspordiga, millest on lahutatud import, pärast kaevanduste sulgemist langes, ei muuda vääraks komisjoni järeldust, mis puudutab ületootmist turul kogu vaatlusaluse perioodi jooksul.

143    Järelikult tuleb kolmas etteheide ja seetõttu ka esimese väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

–       Esimese väite teine osa, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a kohaldamisel mõistete „rahaline toetus“ selle sätte tähenduses ja „kasu“ nimetatud artikli punkti 2 tähenduses segiajamist

144    Hagejad väidavad, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv ja on teinud ilmse hindamisvea, ajades segi mõisted „rahaline toetus“ artikli 3 punkti 1 tähenduses ja mõiste „kasu“ selle artikli punkti 2 tähenduses. Sellega seoses väidavad nad esiteks, et need mõisted hõlmavad kahte eraldiseisvat õiguslikku elementi, mis koos võimaldavad kindlaks määrata, kas subsiidium loetakse olemasolevaks, ja teiseks, et tuvastamaks rahalise toetuse olemasolu, ei ole vaja tugineda mõistele „piisavast väiksema tasu eest“, millele on osutatud alusmääruse artikli 6 punktis d, mis puudutab rahalise toetuse saajale määratud kasu arvutamist. Seega kritiseerivad nad asjaolu, et vaidlustatud määruses tehtud kogu komisjoni analüüs, mis käsitles valitsuse poolt India rauamaagi tootjate „volitamist“ pakkuda rauamaaki vaatlusaluse toote omamaisele tootmisharule, oli seotud üksnes küsimusega, kas India rauamaagi tootjad olid pakkunud seda maaki asjaomase toote omamaisele tootmisharule „piisavast väiksema tasu eest“, ehkki see küsimus oli asjakohane vaid selles osas, kas kaupade väidetavast pakkumisest sai nende saaja kasu.

145    Selle väiteosa põhjendamiseks tuginevad hagejad WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikogu aruandele, mis võeti vastu 23. märtsil 2012 vaidluses „Ühendriigid – Suurte tsiviilõhusõidukite kaubandust mõjutavad meetmed – Teine kaebus“ (WT/DS 353/AB/R) ja WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruandele, mis võeti vastu 11. aprillil 2005 vaidluses „Korea – Kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate laevade kaubandust mõjutavad meetmed – Teine kaebus“ (WT/DS 273/R).

146    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

147    Kõigepealt tuleb märkida – nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 181–219, mis asuvad kõnealuse määruse selles osas, mis käsitleb rahalise toetuse olemasolu analüüsimist –, et komisjon analüüsis üksikasjalikult India rauamaagi turu arengut. Määruse põhjenduses 190 märkis komisjon, et „[v]aatamata langusele rauamaagi tootmises, osutavad näitajad siiski India turu pidevale mõistetamatult liigsele tootmisvõimsusele võrrelduna summeeritud omamaise tarbimise ja ekspordiga, millest on lahutatud import“ ning see asjaolu „on viinud rauamaagi ülepakkumiseni siseturul, nagu India valitsus kinnitab, ja mida ta taotles“. Määruse põhjenduses 192 märkis ta, et „rauamaagi ekspordimaksu eesmärk ei olnud [mitte] ekspordi lõpetamine, vaid selle vähendamine, suurendades samal ajal [selle] maagi kättesaadavust kodumaisel turul.

148    Pärast neid järeldusi märkis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 200, et ta analüüsis, kas ja milline on rauamaagi ülepakkumise mõju India valitsuse ekspordipiirangute tõttu rauamaagi hinnale India siseturul.

149    Eeltoodust nähtub, et komisjon analüüsis rahalise toetuse olemasolu analüüsimise raames alles pärast seda, kui oli tuvastanud, et kõnealused ekspordipiirangud põhjustasid India turul rauamaagi ülepakkumise, lisaks turuanalüüsile ka nende piirangute võimalikku mõju rauamaagi hinnale India siseturul.

150    Seejärel, lugedes tervikuna vaidlustatud määruse põhjendusi 230–271, mis asuvad jaotises „Kasu“, nähtub, et komisjon analüüsis põhjalikult kasu kriteeriumi, mis eristub selgelt analüüsist, mille ta tegi rahalise toetuse olemasolu kohta ja millega hagejad menetluse suulises osas Üldkohtu esitatud küsimusele antud vastuses nõustusid.

151    Lisaks tuleb märkida, et hagejate tuginemine WTO vaidluste lahendamise organi praktikale põhineb kontekstist välja võetud tsitaatidel. Esiteks, mis puudutab apellatsioonikogu aruannet vaidluses „Ühendriigid – Suured tsiviilõhusõidukid (teine kaebus)“ (vt eespool punkt 145), siis tuleb märkida, et selleks juhtumiks moodustatud vaekogu aruandes, mis võeti vastu 31. märtsil 2011 (WT/DS 353/R), pidas vaekogu vajalikuks tekitada uue kriteeriumi, et kontrollida, kas kõnealused meetmed antud asjas kujutasid endast „rahalist toetust“ STM lepingu artikli 1.1 punkti a 1 alapunkti i tähenduses. Uus kriteerium seisnes selle kindlaksmääramises, kas riigihankelepingute raames osutatud teenustest sai kasu osaline, kes nende eest maksis (valitsus) või see osaline, kes sai nende teenuste eest tasu. Pärast uue kriteeriumi kohaldamist järeldas vaekogu, et kõnealustest teenustest sai kasu see, kes sai nende eest tasu ja mitte valitsus, kes nende eest maksis ning et seetõttu oli tegemist „rahalise toetusega“ nimetatud sätte tähenduses.

152    Selles asjas takistas niisuguse kriteeriumi kohaldamine rahalise toetuse olemasolu küsimuse eristamist küsimusest, kas esines kasu, mille tulemusel – kui oleks tuvastatud kasu olemasolu valitsuse jaoks – ei oleks määratluse kohaselt olnud tegu rahalise toetusega ja vastupidi. Sel põhjusel jättis apellatsioonikogu selle kriteeriumi kohaldamata, lähtudes sellest, et vaekogu kasutatud lähenemisviis võis tähendada STM lepingu artiklis 1.1 märgitud subsiidiumi määratluse kahe eraldiseisva elemendi segiajamist.

153    Teiseks, samamoodi käsitlesid vaidluses „Korea – Kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavad laevad“ (vt eespool punkt 145) moodustatud vaekogu aruande tekstilõigud, millele hagejad osundasid, olukorda, milles Euroopa Liit käsitas tõendina Korea valitsuselt saadud „volitamise“ või „suunamise“ kohta asjaolu, et finantseerimisasutused osalesid raskustes olevate äriühingute ümberkorraldamises selle asemel, et otsida võimalusi suurendada rahaliste vahendite juurdevoolu just nende äriühingute likvideerimise teel. Sellises olukorras esines „kasu“, olgugi et väidetav rahaline toetus seisnes ümberkorralduses, vaid siis, kui niisugune ümberkorraldus ei toimunud tavapärastele turutingimustele vastavatel tingimustel. Seetõttu ei olnud võimalik eristada rahalise toetuse ja kasu olemasolu hindamist.

154    Lisaks tuleb märkida, et erinevalt hagejate viidatud kahes vaidluses arutusel olnud olukorrast (vt eespool punkt 145), ei muudaks see, kui eemaldada komisjoni analüüsist, mille viimane tegi rahalise toetuse kohta, kaalutlused kõnealuste ekspordipiirangute mõju kohta India turule – s.o kaalutlused, mille asjakohasusele hagejad vaidlevad vastu rahalise toetuse olemasolu analüüsi raames – komisjoni analüüsi, mille kohaselt tõid kõnealused ekspordipiirangud kaasa rauamaagi pakkumise suurenemise India turul, mida komisjon pidas samaväärseks rauamaagi pakkumisega.

155    Järelikult tuleb esimese väite teine osa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis puudutab alusmääruse artikli 4 lõike 1 ja lõike 2 punkti a rikkumist

156    Hagejad leiavad kolmandas väites, mis koosneb kahest osast, teise võimalusena esimese väite suhtes, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 4 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna leidis, et kõnealune subsiidium oli konkreetne. Nad viitavad selleks WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikogu aruandele, mis võeti vastu 25. märtsil 2011 vaidluses „Ühendriigid – Dumpinguvastased tollimaksud ja tasakaalustavad tollimaksud, mis puudutavad teatavaid Hiinast pärit tooteid“ (WT/DS 379/AB/R).

–       Kolmanda väite esimene osa, mis käsitleb rauamaagi pakkumises seisneva subsiidiumi mittekonkreetset laadi

157    Selle väite esimeses osas leiavad hagejad, et rauamaak on raua ja terase, mis on kaks majanduses laialdaselt kasutatavat sisendit, tooraine. Seega ei ole Indias võimalik täpselt tuvastada ja piiritleda nende teadaolevate ettevõtjate ja tööstuste arvu, kes võivad saada kasu rauamaagi pakkumise suurenemisest India turul tegelikust maksumusest väiksema tasu eest. Lisaks sellele ei saanud Indias rauamaagi pakkumisest väidetavalt kasu mitte üksnes terasetööstus, kuna asjaga olid seotud ka muud olulised tööstusharud, nagu tsemendi, söe- ja rauasulami sektor.

158    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väiteosa põhjendatusele vastu.

159    Vaidlustatud määrusest nähtub, et komisjon analüüsis, kas rauamaagi ekspordimaks ja DFP vastasid kolmandale ja viimasele tingimusele, mis on nõutavad, et tuvastada tasakaalustatava subsiidiumi olemasolu, ehk selle „konkreetsus“ alusmääruse artikli 4 tähenduses.

160    Selle kohta märkis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 272, et võttes arvesse kõnealuste meetmetega puudutatud kaupu, on kasusaajaks üksnes terasetootmine või teatav tootmisharu, ja leidis, et ei olnud nõutav, et subsiidium piirduks asjaomase tööstusharu alamkategooriaga, selleks et seda saaks pidada konkreetselt määratletuks. Seevastu – erinevalt teistest toorainetest, nagu nafta, gaas või vesi, ning pigem sama moodi kasvava metsaga – ei saa rauamaaki, eriti kõrge kvaliteediga rauamaaki kasutada piiramatul arvul tootmisharudes, vaid piiratud hulgas ettevõtetes ja tööstustes, eelkõige keragrafiitmalmist torude tootmisharus. Komisjon viitab sellega seoses WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikogu aruandele, mis võeti vastu 19. detsembril 2014 vaidluses „Ühendriigid – Tasakaalustavad meetmed teatavatele Indiast pärit kuumvaltsitud süsinikterasest toodetele“ (WT/DS 436/AB/R).

161    Sama moodi komisjoniga tuleb märkida, et asjakohane küsimus selle kindlaksmääramisel, kas kõnealused ekspordipiirangud on „konkreetsed“ alusmääruse artikli 4 lõike 2 tähenduses, ei ole mitte see, kas rauda ja terast kasutatakse majanduses üldiselt, vaid see, kas rauamaaki kasutatakse majanduses üldiselt.

162    Tõepoolest, ainsad ettevõtjad, kes saavad rauamaagi ekspordipiirangutest kasu, on India ettevõtjad, kes kasutavad rauamaaki järgmises tootmisetapis, eelkõige terasetööstus. Asjaolu, et rauamaak on terasetööstuse peamine tooraine, ei tähenda, et see on India majandusele tervikuna peamine tooraine, nagu vesi, nafta ja gaas, mida kasutavad lugematud tööstused ja ettevõtted. Rauamaaki ei saa seega võrrelda teiste sisenditega.

163    Lisaks, isegi kui on võimalik, et kõnealustest ekspordipiirangutest võivad kaudselt kasu saada järgnevas tootmisetapis terasetööstuse ettevõtted, kes kasutavad rauda ja terast, kuna see tööstusharu toob nimetatud ettevõtjatele kasu, mis on seotud rauamaagi pakkumise subsideerimisega, ei saa selle tulemusel terasetööstusele antavat toetust ennast pidada mittekonkreetseks alusmääruse tähenduses.

164    Lisaks ei tähenda asjaolu, et subsiidiumist saab kasu terve tööstusharu, et seda ei võiks pidada „konkreetseks“ subsiidiumiks alusmääruse artikli 4 lõike 2 tähenduses. Selle sätte enda kohaselt ei või subsiidiumi konkreetselt anda mitte üksnes ettevõttele, vaid ka „tootmisharule või ettevõtete või tootmisharude rühmale“.

165    Mis puudutab hagejate väidet, mille kohaselt on muud olulised tööstusharud, nagu tsemendi, söe- ja rauasulami sektorid, samuti puudutatud, siis tuleb märkida, et see põhineb pelgalt seisukohtadel, mille kinnituseks ei esita hagejad ühtki näidet teiste tööstussektorite tarbimismahu kohta, mistõttu ei saa välistada, et niisugune tarbimine on väga väike.

166    Igal juhul tuleb selle kohta märkida, et vastavalt WTO vaidluste lahendamise organi vaekogu aruandele vaidluses „Ühendriigid – Teatavad terasest lametooted – India“ (WT/DS 436/R), mida kinnitab konkreetsuse küsimuses sama vaidluse apellatsioonikogu aruanne (WT/DS 436/AB/R) (vt punkt 160 eespool), mis käsitleb samuti meetmeid, mida India valitsus on võtnud seoses rauamaagiga, võib seda maaki puudutavat subsiidiumi pidada konkreetseks.

167    Oma aruandes leidis vaekogu, et „kuna [oli] tõendatud, et subsiidiumi saamise võimalus [oli] piiratud, on see subsiidium konkreetne STM lepingu artikli 2 tähenduses“ ning et „kuigi selline võimalus [oli] piiratud asjaolu tõttu, et üksnes teatud ettevõtjaid võisid kasutada subsideeritud toodet, [oli] subsiidium konkreetne“.

168    Seega tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on India valitsuse meetmed, mis puudutavad üksnes rauamaaki, „konkreetsed“ alusmääruse artikli 4 tähenduses, mida on ka WTO vaidluste lahendamise organ märkinud seoses STM lepingu artikliga 2. Seetõttu tuleb kolmanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Kolmanda väite teine osa, mis käsitleb rauamaagi ekspordimaksus seisneva subsiidiumi mittekonkreetsust

169    Käesoleva väite teises osas märgivad hagejad, et Indias on väga erinevaid ekspordimakse. Seetõttu on lugematu arv neid tootmisharusid, mis võivad saada kasu järgnevatel turgudel tegutsevatele tööstustele ette nähtud toetuspoliitikast, mida India valitsus ekspordipiirangute kehtestamise kaudu väidetavalt läbi viib. Seepärast ei saa komisjon järeldada kõnealuste ekspordipiirangute konkreetsust, ilma et ta analüüsiks teisi Indias kehtivaid ekspordimakse ja valitsuse võimalikke sekkumisi, mis on seotud nende maksudega.

170    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väiteosa põhjendatusele vastu.

171    Tuleb märkida, et selle väite teine osa põhineb asjaolul, et väidetavalt on Indias ekspordimaksud kehtestatud paljudele toodetele. Esiteks tuleb märkida, et kõnealused ekspordipiirangud ei seisne mitte ainult ekspordimaksus, vaid need koosnevad kahest meetmest, nimelt rauamaagi ekspordimaks ja DFP, ning et need kaks meedet kujutavad endast India valitsuse poliitika väljundit India terasetööstuse subsideerimiseks.

172    Teiseks, isegi kui eeldada, et India valitsus on kehtestanud mitu subsiidiumi, mis põhinevad ekspordipiirangute mehhanismil ja on suunatud erinevate tööstussektorite toetamiseks, tuleb arvestada veel seda, et konkreetsuse nõue puudutab mõlemat neist subsiidiumidest, ja mitte asjaolu, et valitsus kasutab subsideerimist vaid piiratult.

173    Seetõttu piisas komisjoni jaoks kõnealuste toetusmeetmete, eelkõige rauamaagi ekspordimaksu laadi analüüsimisest, ilma et tal oleks olnud vaja analüüsida ka muid tooteid puudutavaid ekspordimakse. Nagu komisjon märkis, on iga ekspordimaks välja töötatud eraldi, puudutab erinevaid tooteid ja sellest võivad kasu saada erinevad ettevõtjad, mistõttu võimaldab vaid üks iga ekspordimaksu käsitlev erianalüüs teha kindlaks, kas see kujutab endast konkreetset subsiidiumi või mitte.

174    Igal juhul ei ole hagejad tõendanud, et rauamaagile kehtestatud kõnealused piirangud oleksid osa horisontaalsest toetuspoliitikast, mis puudutab kõiki India tööstusharusid, mis tegutsevad sektorites, mis asuvad sarnaste meetmete esemeks olevate toodete järgmises tootmisetapis.

175    Seega tuleb kolmanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja ühtlasi kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mis puudutab alusmääruse artiklit 3 punkti 2, artikli 6 punkti d ja artikli 15 lõike 1 rikkumist

176    Neljas väide, mis jaguneb kahte ossa ja mis sama moodi kolmanda väitega on esitatud esimese väite suhtes teise võimalusena ning puudutab vaidlustatud määruses sisalduvaid hinnanguid kasu olemasolu kohta.

–       Neljanda väite esimene osa, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 15 lõike 1 teise lõigu rikkumist

177    Selle osa analüüsimiseks tuleb sissejuhatuseks märkida, et alusmääruse artikkel 3 sätestab, et subsiidium loetakse olemasolevaks, kui lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, st kui on olemas päritolu- või ekspordiriigi valitsuse „rahaline toetus“ ja kui seeläbi saadakse „kasu“. Kõnealuse määruse artiklid 6 ja 7 täpsustavad subsiidiumisaaja „kasu“ arvutamise korra. Lõpuks näeb sama määruse artikli 15 lõike 1 teine lõik ette, et ühtki tasakaalustavat meedet ei kehtestata, kui on tõendatud, et asjaomased eksportijad ei saa enam subsiidiumidest kasu.

178    Esimese väiteosa raames esitavad hagejad kaks etteheidet. Esimese etteheite kohaselt, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 2 rikkumist, väidavad nad peamiselt seda, et kasu arvutamine, nagu seda tegi komisjon, näitas, et uurimisperioodi 12. kuust viiel kuul maksis Jindal Saw ostetud rauamaagi eest küllaldasest tasust suuremat tasu, mis tähendab, et ta maksis kõrgemat hinda, kui oli komisjoni kasutatud võrdlushind. Lisaks oli nende sõnul subsiidiumimarginaal pärast uurimisperioodi lõppu vähenenud, nii et ajakohastatud arvutus näitas tõenäoliselt „negatiivset kasu“. Seega leiavad hagejad, et komisjon ei oleks pidanud järeldama, et Jindal Saw sai kasu.

179    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

180    Sellega seoses tuleb märkida, et alusmääruse artikli 5 sõnastusest nähtub, et tasakaalustatava subsiidiumi summat arvutades lähtutakse kasust, mille subsiidiumi saaja „uurimisperioodil uurimistulemuste järgi subsideerimisest“ sai. Sellest järeldub, et kasu hindamiseks tuleb arvesse võtta kogu uurimisperioodi. See tähendab eelkõige, et kui tegu on rahalise toetusega – nagu käesoleval juhul – sellistele kaupadele, mille hinnad on kõikuvad, on oluline küsimus, kas kasu saadi kogu uurimisperioodi arvesse võttes, ja mitte küsimus, kas kasu saadi sellisel perioodil igal ajahetkel. Nimetatud määrusest nimelt ei nähtu, et selleks, et kõnealust meedet saaks käsitada subsiidiumina, peab sellest saama kasu pidevalt. Antud asjas on seega määrav küsimus, kas kasu arvutamine kogu uurimisperioodi kohta tõendas Jindal Saw’ kasuks positiivse subsiidiumimarginaali olemasolu, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 265.

181    Samadel põhjustel, mis on seotud asjaoluga, et rauamaagi hinnad on kõikuvad, ei ole asjasse puutuv ka see, kui vaidlustatud määruse õiguspärasuse hindamisel näitaks hiljutisem arvutus, et kõnealune rahaline toetus ei too enam India eksportivatele tootjatele kaasa kasu konkreetsel ajahetkel, kuna arvesse tuleb võtta vaid uurimisperioodi jooksul saadud kasu.

182    Seega tuleb märkida, et vaidlustatud määrus põhineb järjekindlalt järeldusel, et kõnealune rahaline toetus tõi Jindal Saw’le uurimisperioodil kasu, mistõttu ei ole esimene etteheide põhjendatud.

183    Teises väiteosas, mis on esitatud teise võimalusena, väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 15 lõike 1 teist lõiku ning on teinud ilmse hindamisvea, kuna kehtestas tasakaalustusmeetmed, olgugi et Jindal Saw ei ole väidetavat subsiidiumi saanud, kuna viimane importis pärast uurimisperioodi peaaegu kogu ostetava rauamaagi, mida on komisjon ka kontrollinud. Seega ei oleks viimane pidanud järeldama, tuginedes uurimisperioodi kohta tehtud järeldustele, et Jindal Saw saab lähitulevikus subsiidiumi, samas kui tasakaalustusmeetmete kehtestamise hetkel mingit subsiidiumi ei esinenud.

184    Mis puudutab võimalust, et Jindal Saw hangib taas India turult, siis ei ole komisjon tõendanud, et rauamaagi maailmaturu hinnatase oli peamine põhjus, miks Jindal Saw ei ostnud enam rauamaaki Indiast ning et maailmaturu hindade tõus viis ta uuesti rauamaaki ostma India turult. Selle kohta märgivad hagejad, et Jindal Saw’l tuli maksta oma rauamaagi importimisega seotud transpordikulud, selleks et vedada need tehasesse, mis tähendab, et rauamaagi import Austraalia FOB-hinna eest oli kulukam kui hankimine India turult. Lisaks ei saanud komisjon välistada võimalust, et maailmaturu hinnad lähitulevikus langevad.

185    Mis puudutab siinses asjas alusmääruse artikli 15 lõike 1 teise lõigu kohaldatavust, siis väidavad hagejad, et kõnealuse sätte kohaldamisala selles nimetatud teise olukorra osas ei ole piiratud „ühekordse ja mittekorduva subsiidiumi“ juhtudega, nagu väidab komisjon. Hagejad viitavad sellega seoses WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikogu aruandele, mis võeti vastu 17. detsembril 2007 vaidluses „Jaapan – Koreast pärit dünaamilistele muutmäludele kehtestatud tasakaalustavad tollimaksud“ (WT/DS 336/R).

186    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu selle väite põhjendatusele.

187    Alusmääruse artikli 15 lõike 1 teise lõigu kohaselt ühtki tasakaalustavat meedet ei kehtestata, kui on tõendatud, et asjaomased eksportijad ei saa enam subsiidiumidest kasu.

188    Käesoleval juhul, võttes arvesse kõnealuse rahalise toetuse laadi, võib sellest saadava kasu osatähtsus rauamaagi tegelikust maksumusest madalama hinnaga pakkumise tõttu varieeruda, või isegi hetkeks kaduda, kuna see kasu põhineb tegelikult rauamaagi hindadel maailmaturul, kus Austraalia turg on tüüpiline, ning mille hinnad on kõikuvad. Siiski tuleb märkida, et ekspordipiirangud, mis moodustavad sellise rahalise toetuse, on alalised. Seega ei anna kasu võimalik kadumine teatud ajahetkel mingit teavet selle olemasolu kohta tulevikus. Niisiis oleks vastuoluline takistada tasakaalustavate tollimaksude kehtestamist, kuna päeval, mil need tuleks kehtestada, tooks „tegelike“ hindade kõikumine kaasa uurimisperioodil õiguspäraselt tuvastatud kasu ajutise kadumise.

189    Kuid nagu komisjon on välja toonud, kuivõrd õigusaktid, millega nähakse ette kõnealused ekspordipiirangud, jäävad kehtima, ei saa välistada, et vastusena rauamaagi rahvusvahelise nõudluse ja pakkumise kõikumistele rahvusvahelised hinnad lähitulevikus uuesti tõusevad, või et India hinnad langevad, mille tagajärjel on tegemist taas kasuga.

190    Erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei toeta seda seisukohta vaekogu aruanne vaidluses „Jaapan – DRAM“ (vt eespool punkt 185). See vaidlus nimelt käsitles mittekorduvaid subsiidiume ning selles tekkis küsimus, kas need subsiidiumid avaldasid tasakaalustusmeetmete kehtestamise ajal endiselt mõju. Nagu vaekogu välja tõi, ei ole tarvis asuda seisukohale, et uurimisasutus oli kohustatud nende meetmete kehtestamise ajal läbi viima uue uurimise, selleks et kinnitada selle subsiidiumi jätkumist, mille olemasolu oli tuvastatud uurimisperioodi ajal, kuna see läheks vastuollu uurimisperioodide kasutamise enda eesmärgiga.

191    Seoses küsimusega – kas komisjoni ülesanne oli tõendada – nagu väidavad hagejad – esiteks, et rauamaagi vastav hinnatase nii maailmaturul kui ka India turul oli peamine põhjus, miks Jindal Saw ei pakkunud enam rauamaaki Indias, ja teiseks, et rauamaagi hinna tõus maailmaturul viis Jindal Saw’ uuesti enda kasutatava rauamaagi hankimiseni India turult – tuleb märkida, et komisjonil tuleb tõendada, et subsiidium oli uurimisperioodil olemas. Sellegipoolest, kui pärast seda perioodi väidab subsiidiumi saaja, et subsiidiumi ei ole enam olemas või vähemalt tema seda ei saa, siis rakendatakse tõendamiskohustust ümberpööratult.

192    Seega, kui ettevõtja väidab nagu käesoleval juhul, et ta ei soovi hankida toorainet parima olemasoleva hinna eest, mis oleks vastuolus igasuguse majandusliku loogikaga, siis tuleks tal vähemalt esitada veenvaid selgitusi selle kinnitamiseks, mida aga hagejad ei teinud, kuna nad ei selgitanud, miks Jindal Saw loobus India turult hankimisest olukorras, kus kõnealuste ekspordipiirangute tõttu oli rauamaagi hind sellel turul taas maailmaturu hindadest madalam.

193    Neid asjaolusid arvestades tuleb ka neljanda väite esimese osa teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seega kogu esimene osa tervikuna tagasi lükata.

–       Neljanda väite teine osa, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 alapunkti d rikkumist ning sellest tulenevalt ka nimetatud määruse artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumist

194    Neljanda väite teise osa raames, mis sisaldab kolme etteheidet, väidavad hagejad, et kuna komisjon arvutas vääralt kõnealuse rahalise toetusega saadud väidetava kasu, on ta rikkunud alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 alapunkti d ning sellest tulenevalt ka nimetatud määruse artikli 15 lõike 1 kolmandat lõiku.

195    Nagu eespool punktis 177 on märgitud, näeb alusmääruse artikkel 3 ette, et subsiidium loetakse olemasolevaks, kui on olemas valitsuse „rahaline toetus“ ja kui seeläbi saadakse „kasu“. Kõnealuse määruse artiklid 6 ja 7 täpsustavad subsiidiumisaaja „kasu“ arvutamise korra.

196    Mis puudutab rahalist toetust, mis seisneb valitsusepoolses kaupadega varustamises, siis näeb alusmääruse artikli 6 punkt d sisuliselt ette, et varustamisega saadakse kasu, kui see toimub piisavast väiksema tasu eest.

197    Sama säte kehtestab eeskirjad, mida kohaldatakse juhul, kui varustamise riigis ei ole turutingimusi, mida oleks võimalik asjakohaste võrdlusarvudena kasutada selleks, et hinnata vaatlusaluse toote puhul piisava tasu määra. Sellisel juhul korrigeeritakse asjaomases riigis valdavaid tingimusi kulude, hindade ja muude selles riigis kasutusel olevate tegelike faktorite alusel tavapärastele turutingimustele vastava sobiva summa võrra või kasutatakse mõne muu riigi turul või maailmaturul valdavaid tingimusi, mis on kasu saajale kättesaadavad.

198    Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud määruse punktidest 230 ja 231, et komisjon määras subsiidiumi saajate saadud kasu kindlaks, arvutades esiteks kahe India asjaomast toodet eksportiva tootja, kes tegid uurimise käigus koostööd, uurimisperioodil ostetud rauamaagi keskmise kaalutud ostuhinna. Kaalutud keskmine arvutati kuu lõikes ja toimetatuna kaevandusest tehasesse Indias. See hind sisaldas transpordikulu, mis arvestati nende kahe eksportiva tootja vastavate transpordikulude keskmise alusel. Keskmine ostuhind arvutati hindade ja koguste alusel, mis olid tehing-tehingu järel kahe India tootja poolt esitatud arvetel loetletud, arvestades teatavaid sobivaks peetud kohandusi (vt nimetatud määruse põhjendused 232, 254, 257 ja 260) eelkõige keskmise transpordikulu osas, selleks et oleks võimalik tuvastada tehasesse tarnitud rauamaagi keskmine ostuhind.

199    Teiseks, komisjon nägi ette sobiva võrdlushinna, et määrata võrdlemise teel kindlaks, kas kasu oli olemas. Sellega seoses otsustas ta – olles tuvastanud, et kõnealused rauamaagi ekspordipiirangud puudutasid kõiki India turul tehtud tehingud ning et ei olnud võimalik kindlaks määrata, milline oleks ostuhind sellel turul olnud niisuguste piirangute puudumisel – vastavalt alusmääruse artikli 6 punkti d teise lõigu alapunktile ii võrdlemisel arvesse võtta mõne muu riigi turul või maailmaturul valdavaid tingimusi, mis on kasu saajale kättesaadavad (vt vaidlustatud määruse põhjendused 235–240).

200    Praegusel juhul otsustas komisjon viidata Austraalia hindadele, mida käesoleva kohtuasja raames ei ole vaidlustatud. Kuna tal ei olnud teada hinnad Austraalia kaevandusest hankimise tasandil ja võttes arvesse asjaolu, et India hinnad sisaldasid transpordikulu kaevandusest tehasesse, pidas komisjon kohaseks lisada ka transpordikulud, mida oleks tulnud Austraalia rauamaagi ostjal Austraalia kaevandusest vedamise eest tasuda, selleks et võrrelda turustamise staadiumis kulusid, mis vastavate andmete puudumise tõttu asendati transpordikuludega kaevandusest sadamasse (vt vaidlustatud määruse põhjendus 241).

201    Kolmandaks, komisjon võrdles selle alusel „India kaevandusest India tehasesse viidud (kuid mitte tehases maha laaditud) rauamaagi omamaist hinda“ ja „Austraalia kaevandusest sadamasse viidud (kuid mitte sadamas maha laaditud) rauamaagi omamaist hinda“ (vaidlustatud määruse põhjendus 255). Tema sõnul kujutab nende kahe ostuhinna, mida on korrutatud uurimisperioodil ostetud ja vaatlusaluse toote tootmiseks kasutatud rauamaagi mahtudega, erinevus endast „säästu“, mille said India tootjad, kes ostavad rauamaaki India moonutatud turult, võrreldes hinnaga, mida nad oleksid pidanud maksma moonutuste puudumisel. Kokkuvõttes kujutab see kogusumma endas kasu, mida uurimisperioodil said India valitsuselt India tootjad (vaidlustatud määruse põhjendused 258, 259 ja 261).

202    Neljandaks, et määrata kindlaks subsiidiumimäär iga uurimisega koostööd tegeva India tootja kohta, võrdles komisjon subsiidiumide kogusummat kogu uurimisperioodi aegse vaatlusaluse toote käibega vastavalt alusmääruse artikli 7 lõikele 2, arvestades, et subsiidium andis soodustuse kogu vaatlusaluse toote toodangu valmistamiseks ja mitte ainult eksporditava toodangu valmistamiseks (vaidlustatud määruse põhjendus 262). Subsiidiumimäär oli äriühingu Jindal Saw India puhul 3,91% (vt vaidlustatud määruse põhjendus 271).

203    Esimeses etteheites väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 alapunkti d, kuna määras Jindal Saw’ saadud soodustuse kindlaks, ilma et ta oleks põhinenud tegelikele kuludele, millest äriühing oli teda teavitanud kauba „mahalaadimise hinna“ vormis, mis sisaldas rauamaagi ostuhinda ning transpordikulu kaevanduse ja tema Indias asuvate tehaste vahel. Hagejate sõnul ei võinud komisjon tugineda keskmisele müügihinnale, mis sisaldab „standardset kaalutud keskmist transpordikulu kaevanduse ja tehase vahel“ Indias.

204    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle etteheite põhjendatusele vastu, väites esiteks, et arvutades rauamaagi India keskmist ostuhinda, mis sisaldab uurimismenetluses koostööd teinud kahe India eksportiva tootja kantud transpordikulusid, oli eesmärk võimaldada kindlaks määrata, milline oli mis tahes India kaevandusest päris rauamaagi hind, ning teiseks, et väljaspool Indiat rakendatava kohase võrdlushinna võrdlemise raames oleks mis tahes muu meetodi kasutamine toonud nende eksportivate tootjate jaoks kaasa kunstliku kasu või kahju vastavalt nende tegelikele logistikakuludele ja vahemaale, mis eraldab nende tehaseid kaevandustest, kust nad rauamaaki hangivad.

205    Seepärast on vaja analüüsida, kas käesolevas asjas võis komisjon õiguspäraselt tuvastada kasu olemasolu mõlema uurimismenetluses koostööd teinud India eksportiva tootja jaoks, võttes arvesse rauamaagi keskmist ostuhinda Indias, mis ei sisaldanud mitte nende eksportivate tootjate tegelikult kantud kulusid, vaid „standardset kaalutud keskmist transpordikulu“, mis arvutatakse viimaste poolt teatavaks tehtud transpordikulude põhjal.

206    Selleks et kindlaks teha, kas alusmääruse artiklit 6, eelkõige selle alapunkti d tuleb tõlgendada nii, et komisjon on kasu arvutamisel kohustatud võimaluse korral arvesse võtma iga eksportiva tootja makstavat hinda eraldi, või on tal lubatud arvutada see kasu keskmise hinna alusel, mis sisaldab transpordikulusid, mis vastavad uurimismenetluses koostööd teinud eksportivate tootjate kantud kulude põhjal tuvastatud keskmisele, tuleb analüüsida selle sätte sõnastust, konteksti ja eesmärki.

207    Kõigepealt tuleb märkida, et alusmääruse artikli 6 pealkiri on „Subsiidiumi saaja saadud kasu arvutamine“. Termin „subsiidiumi saaja“, mida on kasutatud ainsuses, on uuesti esitatud selle artikli sissejuhatavas lauses. Lisaks nähtub sõnastusest „subsiidiumi saaja saadud kasu“, et kasu olemasolu kindlaksmääramine puudutab konkreetselt füüsilist või juriidilist isikut. Sellest tuleneb, et kasu tuleb kindlaks määrata ja arvutada iga subsiidiumi saaja puhul eraldi vastavalt igaühe olukorrale.

208    Järgmisena nähtub alusmääruse artiklist 5, et nimetatud määruse artikkel 6 näeb ette peamised suunised subsiidiumi summa väljaarvutamiseks „subsiidiumi saaja saadud kasu“ mõttes. Need suunised käsitlevad rahalisi toetusi, mida on antud osaluste, laenude, laenugarantiide ning valitsuse poolt kaupade ja teenuste varustamise ja kaupade ostmise vormis. Vastavalt nendele peamistele suunistele on soodustusega tegemist siis, kui konkreetselt subsiidiumi saaja on saanud rahalist toetust soodsamatel tingimustel kui need, millistel ta turule sisenes.

209    Mis puudutab konkreetsemalt kaubaga varustamist, siis näeb alusmääruse artikli 6 alapunkt d ette, et kasuga on tegemist vaid siis, kui „varustatakse piisavast väiksema tasu eest“ „[ning] [t]asu piisavus määratakse vaatlusaluse toote või teenuse puhul valdavate turutingimuste suhtes sellega varustamise või selle ostmise riigis, sealhulgas hind, kvaliteet, kättesaadavus, turustatavus, vedu ja teised ostu- või müügitingimused“.

210    Antud sõnastusest nähtub, et „kasu“ kindlaksmääramine hõlmab võrdlust ning et see peab, kuivõrd selle mõte on hinnata makstud tasu piisavust tavapäraste turutingimuste suhtes, üldjuhul varustamise riigis, arvesse võtma nende kulude kõiki komponente, mis kaasnevad subsiidiumi saaja jaoks valitsuse poolt varustatud kava vastuvõtmisega. Nimelt võib subsiidiumi saaja jaoks olla tegemist „kasuga“ üksnes siis, kui tänu valitsuse rahalisele toetusele on ta paremas olukorras kui sellise toetuse puudumisel. Seega nähtub sellest sättest, et komisjoni poolt kasu arvutamiseks kasutatud meetod peab võimalikult suurel määral võimaldama kajastada subsiidiumi saaja tegelikult saadud kasu.

211    Siiski tuleb tõdeda, et meetod, mida komisjon kasutas vaidlustatud määruses kõnealuse juhtumi puhul, ei vasta sellele eesmärgile. Nimelt ei võimalda see komisjonil kontrollida, kas mõlemad eksportivad tootjad said tegelikult kasu ja kas konkreetne eksportiv tootja on valitsuse antud rahalise toetuse tõttu tegelikult paremas olukorras, kui ta oleks olnud selle toetuse puudumisel. Seega, võttes arvesse nende kahe eksportiva tootja keskmisi ühekordseid transpordikulusid, ei saa komisjon välistada võimalust, et üks neist ei saa kasu, eriti seetõttu, et tegelikud transpordikulud, mida ta kandis, on niisugused, mis nullivad igasuguse kasu, mis on seotud toote enda soodsama hinnaga.

212    Ent alusmääruse artikli 3 punktidest 1 ja 2 nähtub, et subsiidiumi saab pidada selle eksportiva tootja jaoks olemasolevaks üksnes juhul, kui eksportiv tootja saab valitsuse rahalisest toetusest tegelikult kasu.

213    Sellest järeldub, et alusmääruse artikli 6 sõnastust, eesmärki ja konteksti arvestades ei saa seda niisuguses olukorras nagu käesolevas asjas, kus on vaid kolm eksportivat tootjat ja kaks nende hulgast on teinud uurimismenetluses koostööd, tõlgendada nii, et see võimaldab komisjonil arvutada mõlema koostööd tegeva eksportiva tootja saadud kasu keskmise ostuhinna alusel, mis sisaldab transpordikulusid, mis vastab nende kahe eksportiva tootja kantud kulude põhjal tuvastatud keskmisele, mitte aga nende mõlema poolt tegelikult makstud hindade alusel, mille hulgas on nende tegelikud transpordikulud.

214    Neil asjaoludel tuleb märkida, et ei saa välistada, et selline individuaalse kasu arvutamine oleks võinud viia järelduseni, et Jindal Saw ei saanud kõnealuste ekspordipiirangute kehtestamise tulemusel kasu ning et arvestades alusmääruse artiklis 3 ette nähtud tingimusi, ei esinenud selle eksportiva tootja puhul nende piirangutega seotud subsiidiumi.

215    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka komisjoni poolt esitatud argumendid.

216    Nii on see esiteks väite puhul, et rakendatud metoodika kasutamist põhjendas vajadus võrrelda keskmise põhjal saadud võrdlushinda teise hinnaga, mis peaks ise koosnema keskmisest hinnast.

217    Asjaolu, et komisjonil tuli vastavalt alusmääruse artikli 6 punkti d alapunktile ii aluseks võtta võrdlushind väljastpoolt Indiat, ei tähenda, et tal tuli arvutada rauamaagi keskmine ostuhind Indias, lähtudes mis tahes India kaevandusest.

218    Alusmäärus ei tee nimelt vahet kasu arvutamisel olukordades, kus komisjonil tuleb lähtuda selle sätte kohaldamisest.

219    Sellega seoses ei saa nõustuda komisjoni argumentidega, mille ta esitas vastuseks Üldkohtu küsimustele menetlust korraldavate meetmete raames ja mille kohaselt alusmääruse artikli 6 alapunktis d esiteks sõnastuse „olemasolevad tingimused“ ja teiseks „valdavad tingimused“ kasutamine, mis on märgitud vastavalt nimetatud alapunkti d esimeses lõigus ja teises lõigu alapunktis ii, tähendab, et võrdlushind ei pea tingimata vastama eksportiva tootja konkreetsele olukorrale, vaid võib viidata turul valdavatele tingimustele. Kõnesolevad mõisted puudutavad mõlemal juhul võrdlushinda, mis tuleb kindlaks teha ja mitte kaupade pakkumises seisneva rahalise toetuse saaja poolt makstud hindu, mida tuleb võrrelda võrdlushinnaga, et määrata kindlaks, kas toetuse saaja sai tegelikult parema hinna kui see, mis ta oleks saanud turult valitsuse sekkumiseta. Seevastu ei anna miski alust järeldada, et selle kindlakstegemisel, kas subsiidiumi saaja maksis valitsuse pakutavate kaupade ostmisel tegelikust maksumusest madalama hinna, tuleb arvesse võtta üksnes subsiidiumi saaja makstud hindu, mis kajastavad „olemasolevaid turutingimusi“ või turul „valdavaid tingimusi“.

220    Teiseks, nagu märkisid hagejad, ei too kunstlikku kasu või kahju kaasa see, kui iga eksportiva tootja puhul võimaliku kasu olemasolu uurimiseks kasutatakse viimase poolt tegelikult kantud transpordikulusid, mis põhinevad tegelikel logistikakuludel ja vahemaal tema tehaste ja kaevanduste vahel, kust ta rauamaaki hangib. Nimelt oleks väidetavate subsiidiumide puudumisel saanud iga eksportiv tootja samasugust kasu või kahju, kuna neil olid ühesugused transpordikulud.

221    Kolmandaks ei saa järeldada WTO vaidluste lahendamise organi aruandest vaidluses „Ühendriigid – süsinikteras – India“ (vt eespool punkt 160), et komisjon oli India eksportivate tootjate puhul kohustatud tegema võrdluse ühe keskmise hinna põhjal.

222    Seevastu nähtub WTO vaidluste lahendamise organi aruandest vaidluses „Ühendriigid – süsinikteras – India“ (vt eespool punkt 160), et uurimisasutusel peab olema võimalik kohandada võrdlushinda nii, et see kajastaks turutingimusi. Kõnealuses vaidluses kajastas uurimisasutuse valitud võrdlushind kättetoimetamisviisi, mis puudutas pakkumise riigis vaid väga väheseid tehinguid ega peegeldanud seega kõnealusele kaubale üldjuhul kohaldatavaid kättetoimetamiskulusid. Apellatsioonikogu leidis, et meetod, mida uurimisasutus praegusel juhul kasutas „kasu“ arvutamiseks, peab võimaldama teha võrdlushinna kohandusi, selleks et kajastada kättetoimetamistasusid, mis lähenevad rohkem nendele kättetoimetamistasudele, mida pakkumise riigis üldjuhul kohaldatakse kõnealusele kaubale. Tuleb märkida, et ükski eespool esitatud kaalutlustest ei takistanud komisjonil määramast kahte võrdlushinda kindlaks sellises olukorras nagu käesoleva juhtumi puhul, kus kõne all oligi vaid kaks eksportivat tootjat, kes ei kasutanud tingimata sama kättetoimetamisviisi, ning see võimaldas tal teha võrdluse ostuhinna alusel, mis sisaldab iga eksportiva tootja kohta tema poolt tegelikult makstud transpordikulusid.

223    Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et komisjon rikkus Jindal Saw’le kõnealustest ekspordipiirangutest tuleneva kasu olemasolu kindlaksmääramisel alusmääruse artikli 6 alapunkti d.

224    Ent nagu nähtub eespool punktis 214 esitatud tõdemusest, võis see viga käesoleval juhul viia järelduseni, et Jindal Saw sai pärast kõnealuste ekspordipiirangute kehtestamist kasu sellise kasu puudumisel.

225    Nimelt, nagu nähtub komisjoni 25. mai 2018. aasta vastustest Üldkohtu küsimustele, olid Jindal Saw’ tegelikult kantud transpordikulud kõrgemad kui need, mida komisjon võttis keskmisena arvesse ja mis sisaldusid rauamaagi India keskmises ostuhinnas. Selline erinevus transpordikuludes näitab, et hind, millega Jindal Saw hankis rauamaaki India turult, oli tegelikult kõrgem, kui komisjoni poolt tasumäära kindlaksmääramisel kasutatud keskmine ostuhind, mis paratamatult avaldas mõju kasule, mida see eksportiv tootja võis saada.

226    Neil asjaoludel tuleb märkida, et nimetatud viga võib seada kahtluse alla vaidlustatud määruse õiguspärasuse, muutes kehtetuks kogu komisjoni analüüsi subsiidiumi enda olemasolu kohta, kuna komisjon ei ole õiguslikult põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt tuli Jindal Saw’ valmistatud toote importimisele kehtestada tasakaalustav tollimaks (vt selle kohta analoogia alusel 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, T‑192/08, EU:T:2011:619, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

227    Seega tuleb nõustuda neljanda väite teise osa esimese etteheitega, ilma et oleks vaja anda hinnang selle väiteosa teisele ja kolmandale etteheitele, mis puudutavad vastavalt alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 alapunkti d rikkumist, kuna komisjon valis standardse keskmise transpordikulu arvutamiseks Jindal Saw’ kättetoimetamiskulude hulgast vääralt teatavad komponendid juhuslikult, ning selle määruse artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumist, kuna komisjon fikseeris tasakaalustava tollimaksu määra tasakaalustatavatest subsiidiumidest kõrgemale tasemele.

 Viies väide, mis puudutab alusmääruse artikli 8 lõigete 1, 2 ja 5 ning artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumist

228    Viienda väite raames, mida tuleb uurida selles osas, milles see võib viia vaidlustatud määruse ulatuslikuma tühistamiseni, väidavad hagejad, et komisjon ei põhinenud liidu tootmisharu kahju kindlaksmääramisel otsesel tõendusmaterjalil ega objektiivsel uurimisel. Nende väitel ei võrrelnud komisjon, selleks et analüüsida subsideeritud impordi mõju nimetatud tööstusharu samasuguse toote hinnale, ja eriti selleks, et kindlaks määrata vaatlusaluse toote hinna allalöömist kõnealuse tootmisharu samasuguse toote suhtes, hindu ei samal kaubandustasandil ega turustusetapis ega vastaval kaubandustasandil, millega rikkus alusmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 2.

229    Hagejad on seisukohal, et komisjon kasutas järeldusi, mis põhinevad vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutustel, liidu tootmisharu kahju kindlakstegemiseks ja selle toote impordi ning nimetatud kahju põhjusliku seoses tuvastamiseks samamoodi nagu kahjumarginaali arvutamiseks. Sellest tulenevalt mõjutavad hindade allalöömise arvutustes tehtud vead vaidlustatud määruse muid osi. Täpsemalt öeldes tähendaks kahjumarginaali määramine ülemäära kõrgele tasemele seda, et selle määrusega kehtestatud tasakaalustava tollimaksu summa ületab maksumäära, millest piisaks nimetatud tootmisharule tekitatud kahju kõrvaldamiseks, ning see rikub alusmääruse artikli 15 lõike 1 kolmandat lõiku.

230    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu. Ta väidab, et hagejate argumendid ei ole piisavalt täpselt sõnastatud. Lisaks toimus tema sõnul – erinevalt sellest, mida väidavad hagejad – hindade allalöömise arvutamine hindade võrdlemise alusel samal kaubandustasandil ja asjakohases etapis.

231    Komisjon märgib, et alusmäärus ei määratle viisi, kuidas tuleb hindade allalöömist arvutada, ning et kohtupraktika ei näe samuti selle arvutamiseks ette ühtki kindlat meetodit.

232    Lisaks tuletab komisjon meelde, et kõik hindade allalöömise arvutustes kasutatud andmed on huvitatud isikutele edastatud.

233    Komisjon märgib lisaks, et alusmäärusest, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, ei tulene, et hindade allalöömise arvutused peavad põhinema tegelikel hindadel, mille puhul tuleb arvesse võtta tegelikku konkurentsi turul ja kliendi seisukohta, nagu väidavad hagejad.

234    Lõpuks väidab komisjon, et igal juhul on kõnealuste impordihindade allalöömine vaid üks märk selle kohta, et liidu tootmisharu sai olulist kahju, et hindade allalöömisega seotud järeldusi, mis puudutavad teist India eksportivat tootjat, kes tegi uurimismenetluses koostööd, ei ole vaidlustatud ning et kõnealuse impordi ja nimetatud tööstusharule tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose analüüs ei põhine mitte üksnes hinnaga, vaid ka mahuga seotud kaalutlustel, kuna viimane võib ise kujutada endast piisavat alust, et järeldada põhjusliku seose olemasolu.

235    Käesolevas väites leiavad hagejad selgelt, et komisjon on teinud hinna allalöömise arvutustes vigu, mis kujutavad endast alusmääruse artikli 8 rikkumist ja mõjutavad vaidlustatud määruse kehtivust.

236    Tuleb märkida, et alusmääruse artikli 8 lõike 1 kohaselt peab kahju tuvastamine põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida esiteks subsideeritud impordi mahtu ja subsideeritud impordi mõju samasuguste toodete turuhindadele liidus, ja teiseks kõnealuse impordi edaspidist mõju liidu tootmisharule.

237    Mis puudutab konkreetsemalt subsideeritud impordi mõju hindadele, siis näeb alusmääruse artikli 8 lõige 2 ette kohustuse uurida, kas subsideeritud impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine liidu tootmisharu samasuguse toote suhtes või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või on hinnatõusud, mis muidu aset leiaksid, olulisel määral takistatud.

238    Alusmäärus ei sisalda hindade allalöömise mõiste määratlust ega näe ette selle arvutamise meetodit.

239    Kõnealuse impordihinna allalöömise arvutamine toimub vastavalt alusmääruse artikli 8 lõigetele 1 ja 2, selleks et kindlaks määrata liidu tootmisharule impordiga tekitatud kahju, ning seda kasutatakse laiemalt selleks, et hinnata kahju ja määrata kindlaks kahjumarginaal, nimelt sellise kahju kõrvaldamist võimaldav tase. Kohustus viia läbi subsideeritud impordi mõju objektiivne uurimine, mis on ette nähtud artikli 8 lõikes 1, näeb ette õiglaselt võrrelda vaatlusaluse toote hinda ja asjaomase tootmisharu samasuguse toote hinda liidu territooriumil toimuva müügi ajal. Selleks et tagada õiglane võrdlus, tuleb hindu võrrelda samal kaubandustasandil. Nimelt toob erinevatel kaubandustasanditel makstavate hindade võrdlus, ilma et need sisaldaksid kõiki selle kaubandustasandiga seotud kulusid, mida tuleb arvesse võtta, igal juhul kaasa kunstlikud tulemused, mis ei võimalda nõuetekohaselt hinnata liidu tootmisharu kahju. Niisugune võrdlus kujutab endast selle tootmisharu kahju arvutamise õiguspärasuse tingimust (vt selle kohta analoogia alusel 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu, T‑122/09, ei avaldata, EU:T:2011:46, punktid 79 ja 85).

240    Vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 293 arvutati hindade allalöömise marginaal käesolevas asjas järgmiselt:

„Eksportivate tootjate ja liidu tootmisharu esitatud teabe alusel tegi komisjon kindlaks hindade allalöömise uurimisperioodil, võrreldes selleks:

a)      liidu tootjate kaalutud keskmisi müügihindu tooteliigi kohta sõltumatutele klientidele liidu turul, mis kohandati tehasehindade tasemele, ning

b)      analoogseid kaalutud keskmisi hindu tooteliigi kohta, mis oli India koostööd tegevate tootjate poolt imporditud ja müüdi esimesele sõltumatule kliendile liidu turul, ning mis tehti kindlaks CIF-hinna alusel, ja mida kohandati impordijärgseid kulusid arvesse võttes.“

241    Vaidlustatud määruse põhjendusest 382 nähtub, et selle määruse põhjenduse 293 punktis b osutatud hinnad vastavad ekspordihinnale, nagu see on kujunenud dumpinguvastase menetluse raames.

242    Lisaks järeldas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 301, et äriühingu Jindal Saw toodetud vaatlusaluse toote müümisel liidus oli kaalutud keskmine hinna allalöömise marginaal 30,9%, st et hinnad, millega Jindal Saw toodet liidus müüs, olid 30,9% madalamad kui liidu tootmisharu samasuguse toote hinnad.

243    Vaidlustatud määruse põhjendusest 293 nähtub, et hindu võrreldi samal kaubandustasandil, nimelt võttes liidu tootmisharu müügi puhul arvesse tehasest hankimise tasandi hindu ja Jindal Saw’ müügi puhul CIF-hindu. Sellegipoolest märkis komisjon menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu küsimustele antud vastustes esiteks, et tegelikult võeti sellises võrdluses nimetatud tootmisharu puhul arvesse kas siis tootmisettevõtete tehasest hankimise tasandi hindu, kui viimased müüsid otse sõltumatutele klientidele, või müügiettevõtete tehasest hankimise tasandi hindu, ning teiseks, Jindal Saw’ puhul CIF-hindu, mis vastavad ekspordihinnale, nagu see on arvutatud paralleelse dumpinguvastase menetluse raames, et määrata kindlaks dumpingumarginaal, võttes arvesse erinevaid kohandusi, mis on eelkõige mõeldud näitama vaatlusaluse toote ekspordihinda enne Jindal Saw’ müügiüksuste sekkumist.

244    Komisjon märgib sellega seoses, et liidu tootmisharu müügiüksuste müüki tuleb pidada „tehasehinnaga samaväärseks“ müügiks, kuna neid võeti hinna allalöömise arvutamisel nõuetekohaselt arvesse kui nimetatud tootmisharu samasuguse toote „tehasehinnaga“ müüki. Seetõttu toimus vastavate hindade võrdlus samal kaubandustasandil.

245    Selle seisukohaga ei saa nõustuda.

246    Kuigi komisjon märkis vaidlustatud määruse põhjenduses 293 ja kohtuistungil, et ta võttis liidu tootmisharu hindade võrdlemisel arvesse liidu tootjate hindu „tehasest hankimise tasandil“, siis tegelikult võrdles ta nimetatud tootjate esimestelt sõltumatutelt klientidelt küsitavaid müügihindu Jindal Saw’ CIF‑hindadega.

247    Ent kuna komisjon kasutas liidu tootjate samasuguse toote puhul esimestelt sõltumatutelt ostjatelt küsitavaid müügihindu, siis pani nõue võrrelda hindu samal kaubandustasandil talle kohustuse võrrelda neid hindu esimestelt sõltumatutelt ostjatelt küsitavate hindadega ka Jindal Saw’ toodete puhul.

248    Lisaks tuleb märkida, et toodete turustamisel mitte vahetult tootja poolt, vaid müügiüksuse vahendusel, kaasnevad nende üksuste enda kulud ja kasumimarginaal, mistõttu on viimaste poolt sõltumatutelt ostjatelt küsitavad hinnad üldjuhul kõrgemad, kui tootjate poolt otse sellistele ostjatele toimuva müügi puhul. Müügiüksuste kohaldatavaid hindu ei saa seega samastada tootjate kohaldatavate hindadega.

249    Seetõttu, samastades sarnaselt eespool punktis 244 märgitule hinna allalöömise arvutamise raames rakendatud hindade võrdlemiseks müügiüksuste poolt sõltumatutelt ostjatelt küsitavaid hindu ja tootjate poolt sellistelt ostjatelt otsemüügi raames küsitavaid hindu üksnes liidu tootjate samasuguse toote osas, võttis komisjon selle toote puhul arvesse suurendatud hinda ja seetõttu ebasoodsamat hinda Jindal Saw’ jaoks, kelle müük liidus toimus suuremalt jaolt müügiüksuste kaudu ja kelle olukord erines selles osas teise uurimises koostööd teinud eksportiva tootja olukorrast.

250    Lisaks, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei nähtu Üldkohtu 30. novembri 2011. aasta otsusest Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu ja komisjon (T‑107/08, EU:T:2011:704), et vaatlusaluse toote puhul oleks ta pidanud arvesse võtma hindu, millega toode lubati vabasse ringlusse, mis praegusel juhul vastasid India eksportivate tootjate toodete osas CIF‑hinnale.

251    Nimelt nähtub selle kohtuotsuse punktidest 62 ja 63, et Üldkohtu hinnangul peaksid hinna allalöömise arvutamisel kasutatavad hinnad olema sõltumatute ostjatega kokku lepitud hinnad, ehk hinnad, mida viimased oleksid saanud arvesse võtta, et otsustada, kas nad ostavad liidu tootjate tooteid või kõnealuste eksportivate tootjate tooteid, ja mitte hinnad vaheetapil.

252    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuna komisjon võttis arvesse liidu peamise tootjaga seotud müügiüksuste rakendatud hindu, selleks et määrata kindlaks liidu tootjate samasuguse toote hind, jättes aga arvesse võtmata Jindal Saw’ müügiüksuste müügihindu, et määrata kindlaks viimase valmistatava vaatlusaluse toote hinda, ei saa asuda seisukohale, et hinna allalöömise arvutamine toimus sama kaubandustasandi hindade võrdlemisel.

253    Ent nagu nähtub eespool punktist 239, kujutab hindade võrdlemine samal kaubandustasandil endast tingimust, et vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutamine oleks õiguspärane. Seega tuleb sellist hindade allalöömise arvutamise viisi, mida kasutas komisjon vaidlustatud määruses, pidada alusmääruse artikli 8 lõikega 1 vastuolus olevaks.

254    Niisiis tuleb nentida, et Jindal Saw’ tooteid puudutavate hindade allalöömise arvutamise vaidlustamine hagejate poolt on põhjendatud.

255    Eelnevast tuleneb, et Jindal Saw’ toodete puhul vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutamisel tehtud komisjoni vea tulemusel võeti arvesse nimetatud hinna allalöömist, mille olulisus või isegi olemasolu ei ole nõuetekohaselt tuvastatud.

256    Siiski rõhutas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 338 olulisust, mida ta omistas hinna allalöömise olemasolule. Ta tõi kõnealuse määruse põhjendustes 339 ja 340 välja, et vaatlusaluse toote müük märkimisväärselt madalamate hindadega kui liidu tootjate hinnad, mis tulenes hindade allalöömisest rohkem kui 30%, selgitas ühelt poolt nimetatud toote müügimahu ja turuosa suurenemist ja teiselt poolt nimetatud tootmisharu võimatust suurendada müügimahtu liidu turul tasemele, mis oleks taganud jätkusuutliku kasumitaseme. Põhjenduses 340 sedastas komisjon, et selle tootmisharu hindadest märkimisväärselt madalama hinnaga import alandas märgatavalt hindu liidu turul ja takistas seetõttu hinnatõusu (mis muidu oleks toimunud), ning tuvastas sellise impordi ja liidu tootjate hindadest märkimisväärselt madalamate hindade ning selle tootmisharu saadud kahju ajalise kokkulangevuse.

257    Vaidlusaluse määruse põhjendustest, millele on osundatud eespool punktis 256, tuleneb, et hindade allalöömise arvutamine nimetatud määruses põhineb järeldusel, et vaatlusaluse toote import on põhjustanud liidu tootmisharule kahju. Ent vastavalt alusmääruse artikli 1 lõikele 1 ja artikli 8 lõikele 5 on põhjusliku seose olemasolu subsideeritud impordi ja liidu tootmisharule tekitatava kahju vahel tasakaalustava tollimaksu kehtestamiseks vajalik tingimus.

258    Lisaks, nagu hagejad väidavad käesoleva väiteosa kolmanda etteheite raames, ei saa välistada, et kui hinna allalöömine oleks arvutatud õigesti, oleks liidu tootmisharu kahjumarginaal olnud madalam kui subsiidiumi määr. Ent sellisel juhul tuleks tasakaalustava tollimaksu summat vastavalt alusmääruse artikli 15 lõike 1 kolmandale lõigule vähendada määrani, millest piisab nimetatud kahju kõrvaldamiseks.

259    Seetõttu puudutab käesolev väide, millega tuleb nõustuda, hinnanguid, mis moodustavad vajaliku aluse, et maksustada tasakaalustava tollimaksuga Jindal Saw’ valmistatud vaatlusaluse toote import, mistõttu tuleb see määrus nimetatud äriühingut puudutavas osas vastavalt eespool punktis 226 märgitud kohtupraktikale tühistada, ilma et oleks vajalik analüüsida kuuendat väidet.

 Kohtukulud

260    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

261    Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole sama artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud. Käesoleva kohtuvaidluse asjaolusid arvestades tuleb Saint-Gobain PAMi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/387, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indiast pärit keragrafiitmalmist (kõrgtugevast malmist) torude impordi suhtes, Jindal Saw Ltd-d puudutavas osas.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Jindal Saw’ ja Jindal Saw Italia SpA kohtukulud.

3.      Saint-Gobain Pam kannab ise oma kohtukulud.

Pelikánová Valančius Nihoul

Svenningsen       Öberg

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. aprillil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

18. oktoobri 2017. aasta märkuste vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Teine väide, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artiklit 10 ja kaitseõigusi

Seitsmes väide, mis puudutab alusmääruse artikli 30 lõigete 4 ja 5 ning kaitseõiguste rikkumist

Esimene väide, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a punkti iv rikkumist

– Esimese väite esimene osa, mis puudutab „ülesandeks tegemise“ kindlakstegemiseks vale õigusliku kriteeriumi kohaldamist ning ilmseid hindamisvigu

– Esimese väite teine osa, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a kohaldamisel mõistete „rahaline toetus“ selle sätte tähenduses ja „kasu“ nimetatud artikli punkti 2 tähenduses segiajamist

Kolmas väide, mis puudutab alusmääruse artikli 4 lõike 1 ja lõike 2 punkti a rikkumist

– Kolmanda väite esimene osa, mis käsitleb rauamaagi pakkumises seisneva subsiidiumi mittekonkreetset laadi

– Kolmanda väite teine osa, mis käsitleb rauamaagi ekspordimaksus seisneva subsiidiumi mittekonkreetsust

Neljas väide, mis puudutab alusmääruse artiklit 3 punkti 2, artikli 6 punkti d ja artikli 15 lõike 1 rikkumist

– Neljanda väite esimene osa, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 15 lõike 1 teise lõigu rikkumist

– Neljanda väite teine osa, mis puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 alapunkti d rikkumist ning sellest tulenevalt ka nimetatud määruse artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumist

Viies väide, mis puudutab alusmääruse artikli 8 lõigete 1, 2 ja 5 ning artikli 15 lõike 1 kolmanda lõigu rikkumist

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: inglise.