Kohtuasjad T-252/07, T-271/07 ja T-272/07

Sungro, SA jt

versus

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon

Lepinguväline vastutus – Ühine põllumajanduspoliitika – Ühenduse puuvillatoetuskava muutmine – Määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV jaotise 10a peatükk, mis lisati määruse (EÜ) nr 864/2004 artikli 1 punktiga 20 – Kõnealuste sätete tühistamine Euroopa Kohtu otsusega – Põhjuslik seos

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos

(EÜ artikli 288 teine lõik)

2.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos

(EÜ artikkel 235 ja EÜ artikli 288 teine lõik; nõukogu määrus nr 1782/2003, IV pealkirja 10 a peatükk ja määrus nr 864/2004, artikli 1 punkt 20)

3.      Kahju hüvitamise nõue – Ese – Sellise kahju hüvitamine, mis tuleneb ühenduse kohtu menetlusega seotud kuludest

(EÜ artikli 288 teine lõik; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikkel 91)

1.      Selleks et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks vajalik õigusvastase käitumise ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu puudutav tingimus oleks täidetud, peab väidetav kahju piisavalt otseselt tulenema etteheidetavast käitumisest, st käitumine peab olema kahju tekkimise määrav põhjus.

Selleks et määrata kindlaks kahju, mis tekkis ühenduse institutsiooni õigusvastase tegevuse tõttu, tuleb arvesse võtta vastutuse tekkimise aluseks oleva rikkumise, mitte aga sellise akti tagajärgi, milles rikkumine sisaldub, kuna institutsioon oleks võinud või pidanud vastu võtma samade tagajärgedega akti, ilma seejuures õigusnormi rikkumata. Põhjusliku seose analüüsil ei saa võtta aluseks ebakorrektset eeldust, et õigusvastase käitumise puudumisel oleks institutsioon hoidunud tegutsemast või võtnud vastu vastupidise akti, mis oleks samuti võinud olla õigusvastane käitumine, vaid analüüsida tuleb olukorda, milles asjassepuutuv kolmas isik asub õigusvastase tegevuse tõttu, võrrelda olukorraga, milles ta oleks olnud siis, kui institutsioon oleks tegutsenud õigusnormi järgides.

(vt punktid 47 ja 48)

2.      Määrus nr 864/2004, eeskätt selle 10a peatükk, mis käsitleb puuvillatootjatele antavaid toetusi ja mis lisati määruse nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, IV jaotisesse, on – nagu nähtub selgelt määruse põhjendustest – osa nimetatud määrusega nr 1782/2003 alustatud ühise põllumajanduspoliitika reformist, mille eesmärk on suunduda hinna- ja tootmistoetuste poliitikalt põllumajandustootjate sissetulekuga seotud otsetoetuste poliitikale ning mille üks peamisi elemente on tootjate otsetoetuste toodangust lahtisidumine ja ühtse toetuskava sisseseadmine.

Seoses EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise nõudega, mille toorpuuvilla töötlejad esitasid pärast seda, kui Euroopa Kohus oli nimetatud 10a peatüki tühistanud, hüvitada kahju, mis tekitati neile väidetavalt vaidlusaluste sätete vastuvõtmisega ning nende kohaldamisega, tuleb hagejatel tõendada, et juhul kui puudub tuvastatud õigusvastasus, ei oleks vaidlusalust määrust vastu võetud või see oleks kindlasti olnud sisult teistsugune. Nimelt ei puudutanud Euroopa Kohtu otsuse kohaselt proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele tuginev kriitika mitte vaidlusaluseid sätteid endid, vaid seda, et enne nende sätete vastuvõtmist ei võetud arvesse kõiki asjassepuutuvaid elemente ja asjaolusid, kuna ei viidud läbi reformi mõju käsitlevat uuringut. Neil asjaoludel peavad seega hagejad tõendama, et kui nõukogu ei järgi uue korra vastuvõtmisel mitte üksnes õigusnorme, viies läbi reformi mõju käsitleva hinnangu, vaid ka eesmärke, millel ühise põllumajanduspoliitika reform põhineb, on selle tulemuseks vältimatult niisugune põllumajandustootjate abitoetuste süsteem ja toetuste toodangust lahtisidumise määr, mis erineb vaidlusaluste sätetega ettenähtust.

Nimelt ei ole sissetulekute vähenemine, mille põhjuseks oli reform, põhjuslikus seoses Euroopa Kohtu poolt tuvastatud õigusvastasusega, kuna see õigusvastasus ei sea kahtluse alla reformi läbiviimise otsust.

(vt punktid 60 ja 61, 63)

3.      Kulud, mis tekkisid seoses ühenduse kohtu pädevusse kuuluva kohtuliku kontrolliga, tuleb lugeda kaetuks kohtukulusid käsitlevate otsustega, mis tehakse seda liiki kuludele kohalduvate menetluslike erinormide alusel menetluse lõpetamise otsuses ning kohtukulude summa vaidlustamiseks ettenähtud erimenetluse lõpus. Need menetlused välistavad samade summade või samal eesmärgil kulutatud summade nõudmise ühenduse lepinguvälise vastutuse hagis, sh nende isikute summad, kes peavad kohtuvaidluse kaotamise tõttu oma kohtukulud ise kandma.

(vt punkt 69)