KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 20. juunil 2019(1)
Kohtuasi C‑212/18
Prato Nevoso Termo Energy Srl
versus
Provincia di Cuneo,
ARPA Piemonte,
menetluses osales
Comune di Frabosa Sottana
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale amministrativo regionale per il Piemonte (Piemonte maakonna halduskohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2008/98/EÜ – Jäätmed – Keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmed – Artikli 6 lõiked 1 ja 4 – Jäätmete lakkamise staatus – Tingimused – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Direktiiv 2009/28/EÜ – Taastuvatest energiaallikatest toodetava energia edendamine – Taotlus saada luba kasutada soojus- ja elektrienergia tootmisjaamas keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmetest toodetud vedelat biokütust, ilma et kohaldataks jäätmetest energia tootmist käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme – Rahuldamata jätmine – Artikli 13 lõige 1 – Loamenetlus – Proportsionaalsus
I. Sissejuhatus
1. Oma eelotsusetaotluses küsib Tribunale amministrativo regionale per il Piemonte (Piemonte maakonna halduskohus, Itaalia) Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid(2), artiklit 6 ning direktiivi 2009/28/EÜ, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta(3), artiklit 13.
2. See taotlus esitati äriühingu Prato Nevoso Termo Energy Srl (edaspidi „PNTE“) ja Provincia di Cuneo (Cuneo provints, Itaalia) vahelises vaidluses, mis puudutab otsust jätta rahuldamata PNTE esitatud taotlus saada luba tema käitatavas soojus- ja elektrienergia tootmisjaamas kütteallika vahetamiseks, asendades seni kasutatud metaan taimsete õlide jäätmete keemisel töötlemisel saadud kütusega.
3. Sisuliselt otsib eelotsusetaotluse esitanud kohus vastust küsimusele, kas direktiivi 2008/98 artikli 6 lõigetega 1 ja 4 ning direktiivi 2009/28 artikli 13 lõikega 1 on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt laienevad õhku heidet paiskavas käitises sellise kütuse kasutamisele jäätmetest energia tootmise suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenevad piirangud, kui ministri määruses, mis on liikmesriigi üldakt, ei ole sätestatud teisiti.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Direktiivi 2008/98 artikli 3 punktis 1 on mõiste „jäätmed“ määratletud järmiselt: „mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama“.
5. Selle direktiivi artiklis 6 „Jäätmete lakkamise staatus“ on sätestatud:
„1. Teatavad täpsemalt määratletud jäätmed lakkavad olemast jäätmed artikli 3 punkti 1 tähenduses, kui nad on läbinud taaskasutamistoimingu, kaasa arvatud ringlussevõtt, ja vastavad konkreetsetele kriteeriumidele, mis töötatakse välja kooskõlas järgmiste tingimustega:
a) aineid või esemeid kasutatakse tavaliselt konkreetseks otstarbeks;
b) sellise aine või eseme jaoks on olemas turg või nõudmine;
c) aine või ese vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõudmistele ning kehtivatele õigusaktidele ja toodete suhtes kohaldatavatele standarditele ning
d) aine või eseme kasutamine ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele.
Kriteeriumid peavad vajaduse korral sisaldama saasteainete piirväärtusi ning võtma arvesse aine või eseme mis tahes võimalikku negatiivset mõju keskkonnale.
2. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, ja mis on seotud lõikes 1 sätestatud kriteeriumide vastuvõtmisega ning täpsustavad, milliste jäätmete suhtes neid kriteeriume kohaldatakse, võetakse vastu vastavalt artikli 39 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Tuleks kaaluda konkreetsete kriteeriumide väljatöötamist selle kohta, millal jäätmed lakkavad olemast jäätmed, muu hulgas vähemalt täitematerjalide, paberi, klaasi, metalli, rehvide ja tekstiili kohta.
[…]
4. Kui lõigetes 1 ja 2 sätestatud menetluse kohaselt ei ole ühenduse tasandil kriteeriume kehtestatud, võivad liikmesriigid kohaldatavat kohtupraktikat arvesse võttes iga üksikjuhtumi puhul otsustada, kas teatavad jäätmed on lakanud olemast jäätmed. […]“.
6. Direktiivi 2009/28 artikli 2 punktis h on mõiste „vedelad biokütused“ määratletud järgmiselt: „energia, sealhulgas elektri-, soojus- ja jahutusenergia (välja arvatud transpordi jaoks kasutatava energia) saamiseks kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist“.
7. Selle direktiivi artikli 13 „Haldusmenetlused, õigusaktid ja eeskirjad“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et kõik loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega tegelevate ettevõtete ja nendega seotud ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuride suhtes ning protsesside suhtes, millega biomass muundatakse biokütuseks või muudeks energiatoodeteks, on proportsionaalsed ja vajalikud.
Liikmesriigid võtavad eelkõige asjakohased meetmed, et tagada järgmist:
a) võttes arvesse liikmesriikide haldusstruktuuride ja -organisatsiooni erinevust, on riiklike, piirkondlike ja kohalike haldusasutuste asjakohased kohustused loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetluste täitmisel selgelt kooskõlastatud ja määratletud, sealhulgas ruumilise planeerimise suhtes, ning planeerimis- ja ehitustaotluste menetlemiseks on läbipaistvad tähtajad;
b) sobival tasemel tehakse kättesaadavaks mitmekülgne teave taastuvenergiat tootvate käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetlemise kohta ja taotlejatele kasutada oleva abi kohta;
c) haldusmenetlusi on asjakohasel haldustasandil tõhustatud ja kiirendatud;
d) lubade andmist, sertifitseerimist ja litsentsimist käsitlevad eeskirjad on objektiivsed, läbipaistavad, proportsionaalsed, need ei tee vahet taotlejate vahel, ning nende puhul võetakse täiel määral arvesse iga üksiku taastuvenergiatehnoloogia eripära;
e) tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavad haldustasud on läbipaistvad ja kulupõhised; ning
f) väiksemate projektide ja taastuvatest energiaallikatest energia tootmise detsentraliseeritud seadmete jaoks kehtestatakse vajadusel lihtsustatud ja vähem koormavad loamenetlused, sh lihtne teatamine juhul, kui seda võimaldab kohaldatav õigus.“
B. Itaalia õigus
8. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõige 1 võeti Itaalia õigusesse üle 3. aprilli 2006. aasta seadusandliku dekreedi nr 152 „Keskkonnanormid“(4) artikli 184ter lõikega 1.
9. Selle seadusandliku dekreedi artikli 268 punktis eee-bis on mõiste „kütus“ määratletud järgmiselt: „kõik tahked, vedelad või gaasilised materjalid, mis on V osa juurde kuuluva X lisa kohaselt ette nähtud kasutamiseks energiatootmises põletamise teel, välja arvatud jäätmed“.
10. Nimetatud dekreedi artikli 293 lõikes 1 on sätestatud, et „V osa I ja II jaotise kohaldamisalasse kuuluvates käitistes, sealhulgas lävendist väiksema võimsusega eraõiguslikes soojuselektrijaamades võib kasutada üksnes vastava kategooria käitiste jaoks V osa juurde kuuluvas X lisas ette nähtud kütuseid seal sätestatud tingimustel. Käesoleva dekreedi V osa juures olevas X lisas loetletud materjale ja aineid ei või käesoleva jaotise tähenduses kütusena kasutada, kui nende näol on tegemist jäätmetega käesoleva dekreedi IV osa tähenduses. Käesoleva dekreedi V osa juurde kuuluvas X lisas nimetamata või jäätmetena käsitatavate materjalide ja ainete […] põletamise suhtes kohaldatakse jäätmeid reguleerivaid õigusnorme“.
11. Seadusandliku dekreedi nr 152/2006 V osa juurde kuuluva X lisa II jaotise 4. jaos on biomassist saadud kütused, mida on lubatud kasutada energia tootmiseks, loetletud järgmiselt:
„a) energiakultuuridest saadud taimne materjal;
b) muuks otstarbeks kasvatatud põllukultuuride puhtmehaanilisel töötlemisel, veega pesemisel või kuivatamisel saadud taimne materjal;
c) metsamajandus-, metsahooldustöödest ja puude kärpimisest saadud taimne materjal;
d) taimne materjal, mis on saadud, töödeldes puhtmehaaniliselt ning õhu, auru või vee, sh ülekuumendatud veega toorpuitu ja selle töötlemisel tekkinud puukoort, saepuru, laaste, puiduhaket, servamisjääke ja pakkusid, toorkorgist graanuleid ja korgijääke ning pakkusid, mis ei ole saasteainetega saastunud;
e) põllumajandussaaduste puhtmehaanilisel töötlemisel, veega pesemisel või kuivatamisel saadud taimne materjal;
f) oliivide pressimisjäägid […];
g) paberivabrikutes tekkinud must leelis […];
h) peamiselt loomsest glütseriidist koosnevad töötlemata või töödeldud saadused, mis on […] kvalifitseeritud loomseteks kõrvalsaadusteks või nendest saadud toodeteks, mida võib kasutada põlemisprotsessides […]“.
12. Selle dekreedi artikli 281 lõigete 5 ja 6 kohaselt kehtestatakse V osa juurde kuuluvate lisade muudatused ja täiendused „keskkonna- ja maastiku- ning merekaitseministri [edaspidi „keskkonnaminister“] dekreediga, mille ta kooskõlastab tervishoiuministri, majandusarengu ministri ning juhul, kui need kuuluvad vastavasse pädevusvaldkonda, ka infrastruktuuri- ja transpordiministriga, olles ära kuulanud […] ühiskonverentsi“.
13. Direktiivi 2009/28 artikli 2 punkt h võeti Itaalia õigusesse üle 3. märtsi 2011. aasta seadusandliku dekreedi nr 28(5) artikli 2 lõike 1 punktiga h.
14. Selle dekreedi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et „taastuvatest energiaallikatest energiat tootvate elektrijaamade rajamiseks ja käitamiseks, sellega seotud ehitustöödeks, nende jaamade rajamisel ja käitamisel vajalike infrastruktuuride jaoks ning nende jaamadega tehtavateks olulisteks muudatusteks on vaja saada 29. detsembri 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 387[(6)] artiklis 12 ette nähtud ühtne luba“.
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
15. PNTE käitab metaaniga köetavat soojus- ja elektrienergia tootmisjaama. 8. novembril 2016 taotles see äriühing seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artikli 12 alusel Cuneo provintsilt luba selle jaama kütteallika vahetamiseks. PNTE soovib metaani asendada taimse õliga, mida toodab äriühing ALSO Srl, kes kogub ja töötleb keemiliselt friteerimisõlide jäätmeid, taimeõlide rafineerimisjääke ja nende hoidmiseks kasutatud mahutite pesujääke (edaspidi „taimne õli“).
16. ALSO-l on luba turustada seda taimset õli tootena, mis on seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 184ter tähenduses lakanud olemast jäätmed, kui sellel on nimetatud loas märgitud füüsikalis-keemilised omadused ning kui selle müügidokumentidesse on tehtud märge „jäätmete taaskasutamise saadus, mis on ette nähtud biodiislikütuse tootmiseks“.
17. PNTE-le keelduti taotletud loa andmisest, kuna selline taimne õli ei kuulu ühessegi õhku heidet paiskavates käitistes kasutamiseks lubatud kütuste kategooriasse, mis on nimetatud seadusandliku dekreedi nr 152/2006 V osa juurde kuuluva X lisa II osa 4. jaos sisalduvas loetelus. Neisse kategooriatesse kuuluvad vaid sellised taimsed õlid, mis on saadud kas energiakultuuridest või mille tootmisel on kasutatud üksnes mehaanilisi protsesse. Cuneo provints järeldas sellest, et selle dekreedi artikli 293 lõike 1 kohaselt tuleb seda taimset õli käsitada jäätmena.
18. PNTE esitas nimetatud otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Piemontele (Piemonte maakonna halduskohus, Itaalia). PNTE leiab kaebuses, et tema suhtes tehtud keelduv otsus rikub direktiivide 2008/98 ja 2009/28 teatavaid sätteid.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib seejuures, et haldusorgan, kellele PNTE loa saamiseks taotluse esitas, pidi seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 293 lõike 1 ja selle dekreedi V osa juurde kuuluva X lisa koosmõjust tulenevalt käsitama seda taimset õli jäätmena.
20. Sellisele seisukohale tuli asuda hoolimata esiteks sellest, et see taimne õli vastab tehnilisele standardile UNI/TS 11163:2009 „Vedelad biokütused, loomsed ja taimsed õlid ning rasvad, nende vahesaadused ja derivaadid – Liigitamine ja spetsifikaadid energeetikas kasutamise korral“(7), mida haldusorgan ei ole kahtluse alla seadnud.
21. Teiseks on sellisel taimsel õlil eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kütusena omaette turg, millest annab tunnistust PNTE soov soetada seda põhikohtuasjas käsitletava jaama kütmiseks.
22. Viimaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et üldiselt ei näi selline metaani asendamine taimsete õlidega olevat keskkonda kahjustav. PNTE esitas loamenetluses tehnilise aruande, mis kinnitab, et sellise asendamise üldine keskkonnabilanss oleks positiivne, mida haldusorgan ei ole kahtluse alla seadnud.
23. Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et biomassist energiat tootvate käitiste loamenetlus, mis on ette nähtud seadusandlike dekreetide nr 28/2011 ja nr 387/2003 sätetes, ei ole kooskõlastatud seadusandliku dekreedi nr 152/2006 V osa juurde kuuluva X lisa muutmise menetlusega. Selle dekreedi artikli 281 lõigete 5 ja 6 kohaselt võib kõnealust lisa muuta ainult keskkonnaministri dekreediga, mille ta on kooskõlastanud teiste pädevate ministritega.
24. Samuti ei ole ühtlustatud nimetatud dekreedi artikli 268 punktis eee-bis sätestatud mõiste „kütus“ ning mõiste „vedelad biokütused“, mida kasutatakse seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artikli 2 punktis h, millega on üle võetud direktiivi 2009/28 artikli 2 punkt h.
25. Neid põhjendusi silmas pidades otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Piemonte (Piemonte maakonna halduskohus, Itaalia) 14. veebruari 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. märtsil 2018, menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikkel 293 ja artikli 268 punkt eee-bis, mis nõuavad, et vedelat biokütust, millel on vastavad tehnilised omadused ning mille tootlikuks kasutamiseks kütusena on taotlus esitatud, tuleb ka biomassiga köetava elektrijaama loamenetluse kontekstis jäätmeks lugeda, kui seda vedelat biokütust ei ole kantud [seadusandliku dekreedi nr 152/2006] V osa juurde kuuluva X lisa II osa 4. jao punkti 1, olenemata sellest, millised hinnangud on antud toote negatiivse keskkonnamõju kohta või loamenetluse käigus esitatud vastuväidetest toote tehniliste omaduste kohta, on vastuolus direktiivi [2008/98] artikliga 6 ja igal juhul proportsionaalsuse põhimõttega?
2. Kas niisugune liikmesriigi õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artikkel 5 on [direktiivi 2009/28] artikliga 13 ja igal juhul proportsionaalsuse, läbipaistvuse ja lihtsustamise põhimõttega vastuolus [osas, kus juhuks], kui taotleja palub luba kasutada õhku heidet paiskavas käitises kütusena biomassi, ei ole ette nähtud mingit kooskõlastamist menetlusega, mis puudutab kütusena kasutamise lubamist vastavalt seadusandliku dekreedi nr 152/2006 V osa juurde kuuluvale X lisale, ega võimalust hinnata väljapakutud lahendust in concreto ühe ühtse loamenetluse raames ning teatavaid eelnevalt kindlaks määratud tehnilisi kirjeldusi arvesse võttes?“
26. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad PNTE, Cuneo provints, Itaalia ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. PNTE, Itaalia valitsus ning komisjon esitasid oma suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 13. veebruaril 2019.
IV. Analüüs
A. Sissejuhatavad kaalutlused
27. Nagu ka eelotsuse taotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, on taimne õli saadud teatud toiduks kasutatavate õlide jäätmete keemilisel töötlemisel esterdamise teel(8). Vaidlust pole selles, et enne nende töötlemist olid need jäätmed direktiivi 2008/98 artikli 3 punkti 1 tähenduses.
28. ALSO-le on antud luba, mille kohaselt võib sellise töötlemise tulemusena saadud taimset õli turustada tootena, mis on lakanud olemast jäätmed, selle kasutamiseks biodiislikütuse (ehk diiselmootorites kasutatava biokütuse) tootmisel(9). Samuti nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetest, et PNTE soetas seda taimset õli ning soovib seda kasutada muul otstarbel, nimelt kütusena õhku heidet paiskavate käitiste kategooriasse kuuluvas koostootmisjaamas.
29. Seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 268 punktist eee-bis ja artikli 293 lõikest 1 koosmõjus selle dekreedi V osa juurde kuuluva lisaga X (edaspidi koos „põhikohtuasjas vaidluse all olevad liikmesriigi õigusnormid“) tuleneb, et jäätmete keemilise töötlemise teel saadud taimsete õlide põletamine sellesse kategooriasse kuuluvates käitistes toimub vastavalt liikmesriigi õigusnormidele, mis reguleerivad jäätmetest energia tootmist. See on nõnda, kuni vastavat liiki õlisid ei ole ministri dekreediga kantud eelnimetatud lisas toodud loetellu. Cuneo provints rõhutas, et jäätmetest energia tootmine nõuab eriluba ning selle puhul kehtivad ranged eeskirjad eelkõige seoses õhku paisatava heite piirmääradega.
30. Kuna keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmed on välja jäetud nende kütusekategooriate hulgast, mida võib sellistes heidet paiskavates käitistes kasutada ilma jäätmetest energia tootmist reguleerivaid norme kohaldamata, siis on välistatud võimalus igal üksikul juhul hinnata, kas need õlid, kui neid sellisel otstarbel kasutatakse, on lakanud olemast jäätmed. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud, millised on selle välja jätmise põhjused, samas kui konkreetse juhtumi asjaolusid uurides saab jäätmeks oleku lakkamise tuvastada selliste õlide puhul, mida kasutatakse biodiislikütuse tootmiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest nähtuvalt on viimane pigem seisukohal, et selline valik ei põhine õhku heidet paiskavates käitistes sellist liiki õlide põletamisega seonduvate keskkonna- ja terviseriskide hindamisel.
31. Selgitades seda, miks keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmed sellest loetelust puuduvad, tuginevad Cuneo provints ja Itaalia seevastu just keskkonna ja tervise kaitsega seotud põhjustele. Sisuliselt väidavad viimased, et seda liiki käitistes selliste õlide põletamisel pääseb neis sisalduvaid keemilisi reaktiive atmosfääri oluliselt suuremates kogustes, kui nende tarbimise korral diiselmootoris kasutatava biodiislikütuse koostisosana. Olemasolevate teadustööde kohaselt ei olevat välistatud, et esterdatud taimsete õlide põletamisega heidet õhku paiskavas käitises kaasnevad keskkonna või inimeste tervisega seotud riskid. Need riskid olevat potentsiaalselt suuremad kui riskid, mis kaasnevad seda liiki õlide kasutamisega biodiislikütuse tootmiseks. PNTE ja komisjon ei pea seda seisukohta põhjendatuks.
32. Analüüsin eelotsuse küsimusi nende kaalutluste taustal.
B. Esimene küsimus, mis puudutab direktiivi 2008/98 artikli 6 lõigete 1 ja 4 tõlgendamist
1. Sissejuhatus
33. Esimene eelotsuse küsimus käsitleb seda, kas direktiivi 2008/98 artikli 6 lõigetega 1 ja 4 on kooskõlas sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa asutus, kellele on esitatud taotlus, et saada luba kasutada õhku heidet paiskavas käitises kütusena ainet, mis on saadud sellisete biomassijäätmete nagu taimsete õlide jäätmed keemilisel töötlemisel, hinnata selle aine tehnilistest näitajatest ja keskkonnamõjust lähtudes, kas see aine on lakanud olemast jäätmed, kuna see ei kuulu ühessegi nende õigusnormide kohaselt seda liiki käitises kasutamiseks lubatud kütuste loetelus sisalduvasse kategooriasse.
34. Tuletan siinkohal meelde, et jäätmete jäätmeks oleku lakkamist võib tuvastada kolmel erineval viisil. Esiteks võib seda teha, kohaldades konkreetseid jäätmekategooriaid puudutavaid jäätmeks oleku lakkamise kriteeriume, mis on kindlaks määratud liidu tasandil vastavalt direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikele 2(10). Teiseks, kui sellised kriteeriumid puuduvad, võib selle „juhtumipõhiselt“ – ehk konkreetses käitises taaskasutatud jäätmete voogusid puudutava üksikotsusega – otsustada liikmesriik vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 4. Kolmandaks, nagu tuleneb ka kohtuotsusest Tallinna Vesi(11), lubab see säte juhul, kui liidu tasandil kehtestatud kriteeriumid puuduvad, kehtestada liikmesriikidel liikmesriigi üldaktiga oma kriteeriumid, mille kohaselt lakkavad teatud kategooriasse kuuluvad jäätmed olemast jäätmed(12).
35. Käesoleval juhul ei ole taimsete õlide jäätmete jaoks jäätmeks oleku lakkamise kriteeriume kindlaks määratud ei liidu tasandil ega riigisiseselt. Liiati ei ole põhikohtuasjas vaidluse all olevate liikmesriigi õigusnormide kohaselt kuidagi võimalik üksikjuhtumi puhul hinnata seda, kas need õlid on lakanud olemast jäätmed, kui neid on keemiliselt töödeldud ja kui need on mõeldud kasutamiseks kütusena õhku heidet paiskavas käitises(13). Nimelt eeldab nende jäätmeks oleku lakkamine seda, et võetakse vastu ministri dekreet, millega kantakse need nende kütuste loetellu, mida on sel otstarbel lubatud kasutada ilma jäätmete põletamist reguleerivaid norme kohaldamata ning täpsustatakse vajadusel, millised kriteeriumid selleks täidetud peavad olema.
36. Selles olukorras tuleb Euroopa Kohtul esimesele eelotsuse küsimusele vastates otsustada, kas ning kui, siis mil määral peab liikmesriik liidu või liikmesriigi tasandil kehtestatud teatud liiki jäätmeid puudutavate jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide puudumise korral lubama üksikjuhtumi puhul hinnata, kas konkreetne seda liiki jäätmete voog on lakanud olemast jäätmed. Kuigi Euroopa Kohus on juba leidnud, et direktiivi 2008/98 artikli 6 lõige 4 paneb liikmesriikidele kohustuse, mitte ei anna lihtsalt võimalust uurida, kas teatud jäätmed on lakanud olemast jäätmed, ning vajadusel tuvastada, et need on lakanud olemast jäätmed (2. jagu), on vajalik täpsustada, kui avar on neile selleks antud kaalutlusõigus (3. jagu), et eelotsusetaotluse esitanud kohtul oleks võimalik hinnata põhikohtuasjas vaidluse all olevate õigusnormide kooskõla selle sättega (4. jagu).
2. Liikmesriikide kohustus mitte käsitada jäätmena ainet, mis on lakanud olemast jäätmed
37. Sõna „võivad“ kasutamisest direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 4 sõnastuses võiks arvata, et iga liikmesriik saab kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas tunnustada, et teatud jäätmed, mis ei kuulu mõnesse liidu õigusega kindlaks määratud kriteeriumidele vastavasse kategooriasse, on lakanud jäätmeteks olemast. See tõlgendus ei vasta Euroopa Kohtu praktikast tulenevale tõlgendusele. Nagu Euroopa Kohus hiljuti kohtuotsuses Tallinna Vesi(14) rõhutas, on liikmesriikidel selliste kriteeriumide puudumise korral kohustus tuvastada jäätmeks oleku lakkamine, kui jäätmed „on läbinud taaskasutamistoimingu, mis võimaldab neid kasutusele võtta, seadmata ohtu inimese tervist ja kahjustamata keskkonda“.
38. See lähenemine järgib kohtupraktikat ajast enne seda, kui direktiivi 2008/98 vastu võtmisel võeti kasutusele mõiste „jäätmete lakkamise staatus“. Selles kohtupraktikas, mille allikaks on kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt(15), sõnastati juba mõiste „jäätmed“(16) – mis eeldab kõnealuse aine ära viskamist või ära viskamise kavatsust või kohustust – tõlgendamisel põhinev test, mille alusel eristada jäätmeid sellisest ainest, mis on pärast taaskasutustoiminguid lakanud olemast jäätmed(17).
39. Selles kohtuotsuses, ja ka edaspidi. on Euroopa Kohus leidnud, et jäätmete täieliku taaskasutamise korral, mille tagajärjel on selle tulemusena saadud ainel samasugused omadused ja tunnused nagu toorainel ning see on kasutatav samasuguseid keskkonnakaitsemeetmeid rakendades, lakkab see aine olemast jäätmed. Seda siiski vaid juhul, kui selle aine valdaja seda ära ei viska või kui tal ei ole selle ära viskamise kavatsust või kohustust.(18) Mitmes järjestikuses kohtuotsuses on Euroopa Kohus neid põhimõtteid kohaldanud selleks, et teha kindlaks, millisest hetkest alates loetakse jäätmete taaskasutamine – nagu ringlussevõtt(19) või ümbertöötlemine kütusena kasutamiseks – täielikuks.(20)
40. Lähenemine, et täieliku taaskasutuse toimingu läbinud jäätmete osas jäätmeks oleku lakkamise tunnustamine on enam kui lihtsalt liikmesriikidele jäetud võimalus, on mõistetav ka direktiivi 2008/98 eesmärki silmas pidades. Nagu nähtub eeskätt selle direktiivi artiklist 1 ja põhjendustest 6–9, jaguneb selle direktiiviga taotletav keskkonnakaitse eesmärk kaheks osaks, milleks on ühelt poolt jäätmetest põhjustatud kahjulike mõjude vältimine ja vähendamine ning teiselt poolt ressursside kasutamise tõhususe parandamine. Selles valguses on Euroopa Kohus tõesti korduvalt leidnud, et mõistet „jäätmed“ tuleb tõlgendada laialt(21), et kaitsta keskkonda vastavalt selle eesmärgi esimesele osale. Selle mõiste ulatust ei tohiks siiski laiendada sedavõrd, et see hakkab pärssima jäätmete taaskasutamist ja kahjustama niisiis selle keskkonnakaitselise eesmärgi teise osa saavutamist. Ebakindlus küsimuses, kas taaskasutustoimingu läbinud jäätmed on jäätmed, võib aga jäätmehierarhiast(22) hoolimata ajendada jäätmevaldajaid jäätmeid kõrvaldama, selle asemel, et neid taaskasutada(23).
41. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1, mida on muudetud direktiiviga 2018/851, on hiljem täpsustatud, et liikmesriikidel on kohustus „võtta asjakohaseid meetmeid“ tagamaks, et ringlussevõtu või muu taaskasutamistoimingu läbinud jäätmeid ei käsitata enam jäätmetena, kui need vastavad selles sättes toodud tingimustele(24).
42. See seadusandlik muudatus ei näita minu arvates mitte murrangut võrreldes varasema süsteemiga, vaid pigem seda, et tugevdatakse liikmesriikidel lasuvat kohustust tunnustada, et täielikult taaskasutatud aine on lakanud olemast jäätmed(25). Nagu tuleneb iseäranis direktiivi 2018/851 põhjendusest 17, on sellise tugevdamise eesmärk suurendada õiguskindlust teisese toorainete turul tegutsevate ettevõtjate jaoks, et lihtsustada ringlusmajandusele üle minemist.
43. Selgitada tuleb aga seda, kui avar on liikmesriikide kaalutlusõigus hinnata direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 4 alusel, kas teatud liiki jäätmed või konkreetne jäätmete voog on taaskasutamistoimingute tulemusena kasutatav, ilma et see ohustaks inimeste tervist ja kahjustaks keskkonda.
3. Liikmesriikide kaalutlusõiguse ulatus otsustamaks, kas jäätmed on lakanud olemast jäätmed
44. Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Lapin ELY-keskus, liikenne ja infrastruktuuri(26) märkis, nähtub direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 4 sõnastusest, et juhul, kui puuduvad liidu tasandil kehtestatud kriteeriumid, millele vastavuse korral on jäätmed lakanud olemast jäätmed, peavad liikmesriigid üksnes „kohtupraktikat“ arvesse võttes iga üksikjuhtumi puhul otsustama, kas jäätmed on lakanud olemast jäätmed(27). Hiljem on Euroopa Kohus kohtuotsuses Tallinna Vesi(28) siiski leidnud, et liikmesriikide poolt kehtestatavad kriteeriumid, millele vastavuse korral on jäätmed lakanud olemast jäätmed, ning nende poolt üksikjuhtumite kohta tehtavad otsused peavad samuti tagama, et direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sõnastatud tingimused oleksid täidetud. Märgin siinkohal, et kuigi selle artikli lõikes 4 viidatakse ainult „kohtupraktikale“, on, nagu komisjon kohtuistungil märkis, nimetatud artikli lõikes 1 ette nähtud tingimused saanud tõuke Euroopa kohtu otsustest (29).
45. Selline tõlgendus on liiati kooskõlas sellega, mis on hiljem sõnaselgelt sätestatud selle direktiivi artikli 6 lõikes 4, mida on muudetud direktiiviga 2018/851(30).
46. Seda öelnud, teen ettepaneku tunnustada liikmesriikide avarat kaalutlusõigust direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavuse sisulisel hindamisel, metoodika valikul ning menetluskorra osas.
47. Kõigepealt, mis puudutab menetlust, pädevaid asutusi ning direktiivis 2008/98 määratletud asjaolude tõendamise kohustust puudutavaid norme, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuivõrd direktiivis sellekohased erisätted puuduvad, tuleb need normid kehtestada liikmesriigi õiguses, ent need ei tohi kahjustada nimetatud direktiivi eesmärki ega tõhusust. Eelkõige võib liikmesriik panna asjaolude tõendamise kohustuse isikule, kes neile asjaoludele tugineb, tingimusel, et ta ei muuda seda ülemäära koormavaks(31). Neist põhimõtetest juhindutakse eelkõige otsustades, millises menetluskorras hinnatakse seda, kas on täidetud sama direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimused, mille korral on jäätmed lakanud olemast jäätmed.
48. Teiseks ei ole direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 4 täpsustatud, millist laadi meetmeid peaks liikmesriik eelistama selleks, et liidu tasandil kehtestatud kriteeriumide puudumise korral kindlaks määrata, millisel ajahetkel lakkavad jäätmed olemast jäätmed. Neil asjaoludel näib mulle, et see, millised meetmed valida – kas teatud liiki asjaomaseid jäätmeid puudutavad üldkohaldatavad kriteeriumid või vastavat tüüpi jäätmevoogude suhtes tehtavad üksikotsused – on samuti ainult liikmesriikide otsustada(32).
49. Mis puudutab viimaks direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sõnastatud tingimustele vastavuse sisulist hindamist, siis on Euroopa Kohus kohtuotsuses Tallinna Vesi(33) leidnud, et vähemalt teatud asjaoludel(34) võib liikmesriik teatud liiki jäätmete puhul otsustada mitte ette näha kriteeriume ega võimalust üksikotsusega tuvastada, et jäätmed on lakanud olemast jäätmed. Selline otsus eeldab, et asjaomane liikmesriik leiab, et „kõiki olulisi aspekte ja kõige ajakohasemaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi“ arvesse võttes ei saa seda liiki jäätmete puhul asuda seisukohale, et need on läbinud taaskasutamistoimingu, mis võimaldab need keskkonda ja inimeste tervist kahjustamata kasutusele võtta – mistõttu ei vasta nad ka ülalnimetatud kriteeriumitele(35).
50. Mulle näib, et sellise hinnangu andmiseks tuleb liikmesriikidele jätta mitte küll absoluutne, ent arvestatav hindamisruum.
51. Tuletan siinkohal meelde, nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, et kui konkreetseid üldisi kriteeriume ei ole kehtestatud ega üksikjuhtumil põhinevat otsust tehtud, ei luba direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 loetletud tingimused iseenesest otseselt tuvastada, et jäätmed on lakanud olemast jäätmed(36). Veelgi vähem saab tõdemuseks, et teatud jäätmed on lakanud olemast jäätmed, anda otseselt alust selle artikli lõikes 4 mainitud ja nende tingimuste ajendiks olnud kohtupraktikas nimetatud test, kuna see on sõnastatud veelgi üldsõnalisemalt.
52. Ka liidu ja liikmesriikide tasandil välja töötatud jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide ning liikmesriikide poolt tehtud üksikotsustega kaasneb üldiselt nendest tingimustest kinni pidamise tagamiseks väga täpne raamistik, eelkõige jäätmete taaskasutamise tingimused.
53. Nii on määrustes, millega on liidu tasandil kehtestatud jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumid, sätestatud taaskasutamisprotsessi minevaid jäätmeid, selle protsessi tulemusena saadud materjale, töötlemisprotsesse ning tingimusi puuduvad üksikasjalikud kriteeriumid ning nõuded, millele peavad vastama nende protsesside eest vastutavad isikud. Samasugune skeem iseloomustab eelkõige Prantsusmaal(37) ja Ühendkuningriigis(38) vastu võetud õigusakte, millega määratakse jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumid taimsete õlide jäätmete jaoks. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõigetes 2 ja 3, mida on muudetud direktiiviga 2018/851, on hiljem sätestatud, et liidu või liikmesriikide tasandil vastu võetavad jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumid põhinevad samasugusel struktuuril(39).
54. Selliste kriteeriumide välja töötamine on praktikas tehniline ülesanne, mis nõuab sagedast konsulteerimist tööstuse ja muude asjassepuutuvate pooltega ning uuringute läbi viimist selleks, et hinnata, kuidas mõjutab asjassepuutuva aine jäätmete regulatsiooni kohaldamisalast välja jätmine inimeste tervist ja keskkonda. Kui konkreetse jäätmeliigi jaoks neid kriteeriume määratletud ei ole, nõuab üksikjuhtumil põhinev hinnangu andmine sellele, kas konkreetsed seda liiki jäätmevood on lakanud olemast jäätmed, nende jäätmevoogude omaduste ranget kontrollimist, mis võimaldab tagada, et kõik need tingimused oleksid täidetud(40).
55. Kokkuvõttes nõuab jäätmeks oleku lakkamist käsitlevate kriteeriumide kehtestamine, nagu ka sellekohaste üksikotsuste tegemine liikmesriigi pädevatelt asutustelt keeruliste teaduslike ja tehniliste hinnangute andmist(41). Samuti võib liikmesriik selliste hinnangute alusel otsustada teatud jäätmeliikide osas jäätmeks oleku lakkamise kriteeriume ega üksikjuhtumil põhineva hindamise võimalust mitte kehtestada. Ei Euroopa Kohus ega liikmesriigi kohtud ei saa seda asendada enda otsusega.
56. Selles valguses leian esiteks, et kui ühtlustatud kriteeriumid puuduvad, siis ei peaks liikmesriigil põhimõtteliselt olema kohustust alustada jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide kehtestamise menetlust ega näha ette sellekohast üksikjuhtumite hindamist, kui liikmesriigi seadusandja leiab, et teatud jäätmeliikide puhul ei ole direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmine võimalik(42). Minu meelest on see seda enam nii juhul, kui kriteeriumide puudumine ja üksikjuhtumi põhisest hindamisest keeldumine puudutavad vastavat liiki jäätmeid üksnes juhul, kui neid on teatud konkreetsel viisil töödeldud ja neil on mingisugune konkreetne kasutusotstarve, ning pole välistatud, et need lakkavad jäätmeteks olemast nende teistsuguse töötlemise ja/või muu kasutusotstarbe korral.
57. Otsust jätta ette nägemata nii jäätmeks oleku lõppemise kriteeriumide välja töötamine kui ka sellekohase üksikjuhtumil põhineva hindamise võimalus, saab minu hinnangul siiski ette heita juhul, kui selle aluseks oleva eelduse esinemist – mis puudutab direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimuste mittetäitmist – on ilmselgelt valesti hinnatud. Selline piiratud kohtulik kontroll näib mulle vajalik selleks, et saavutada vajalik tasakaal liikmesriikide kaalutlusõiguse ja selle direktiiviga taotletava ringmajanduse edendamise eesmärgi vahel(43). Lisaks tuleb selle kaalutlusõiguse piiritlemisel silmas pidada sellega vältimatult kaasnevat ohtu, et liikmesriikides tekib erinev praktika selle hindamisel, millal lakkavad jäätmed olemast jäätmed, mis võib kahjustada liikmesriikide vahelist kaubandust(44).
58. Teiseks võib liikmesriik asuda teatud jäätmeliikide osas seisukohale, seda küll ilmse hindamisvea kontrollile alludes(45), et kuigi direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmist ei saa mõistlikult täielikult välistada, on nende täitmine võimalik üksnes läbi kriteeriumide määratlemise kohaseid uuringuid ja konsulteerimist hõlmava menetluse tulemusena vastu võetud liikmesriigi üldaktis.
59. Viimati nimetatud juhul ei saa liikmesriigi pädevad asutused minu meelest põhimõtteliselt jääda tegevusetuks ja takistada seeläbi selliste kriteeriumide kehtestamist või vähemalt huvitatud jäätmevaldajate poolt esile toodud asjaolude uurimist võimaldava menetluse alustamist. Jäätmete taaskasutamise edendamine nõuab, et jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide välja töötamist oleks võimalik analüüsida sellises liikmesriigi õiguses ette nähtud menetluses, mille läbi viimise kord on kooskõlas liidu õiguse tõhususe põhimõttega. Minu meelest nõuab see põhimõte, et huvitatud jäätmevaldajad saaksid taotleda selliste kriteeriumide kehtestamiseks menetluse alustamist ning et neil oleks kaebeõigus sellise taotluse rahuldamata jätmise või pädevate ametiasutuste tegevusetuse korral. Ka eeldab tõhususe põhimõte selle menetluse läbi viimist mõistliku aja jooksul(46).
4. Ilmse hindamisvea kontrollimine käesolevas kohtuasjas
60. Seda, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevate liikmesriigi õigusnormide puhul on direktiivi 2008/98 artikli 6 lõigete 1 ja 4 kohaldamisel tehtud ilmne hindamisviga, tuleb hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes on ainsana pädev hindama asjassepuutuvaid faktilisi asjaolusid.
61. Sellise vea tuvastamine tähendab, et see kohus leiab, et liikmesriigi seadusandja on ilmselgelt eksinud kas asudes seisukohale, et õhku heidet paiskavas käitises kütusena kasutatavate keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmete puhul ei ole võimalik täita vähemalt ühte selle artikli lõikes 1 sätestatud tingimust või asudes seisukohale, et nende tingimuste täitmist ei ole võimalik tagada muul moel kui seda tüüpi õlide jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide eelneval kehtestamisel üldaktiga.
62. Allajärgnevalt esitatud kaalutlused(47), mis puudutavad nende tingimuste ulatust, võivad nimetatud kohtu jaoks selgitada, kuidas seda hinnangut anda. Leian, et enne nende käsitlemist oleks tarvilik teha kaks üldist laadi täpsustust.
63. Esiteks, see, kui liikmesriigi pädev asutus tuvastab, et kui teatud kriteeriumid on täidetud, lakkavad kindlaksmääratud jäätmed teatud kasutuse korral olemast jäätmed, ei tähenda, et need jäätmed lakkaksid olemast jäätmed ka siis, kui neid kasutatakse muul eesmärgil. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimuste täitmine sõltub nimelt konkreetsest kavandatavast kasutusest ning seda tuleb seega kontrollida iga sellise kasutuse osas eraldi(48).
64. Nii vaadates ei tähenda see, et pädev asutus leidis ALSO-le antud loas selle artikli lõike 4 alusel, et taimne õli on lakanud olemast jäätmed, kui seda kasutatakse biodiislikütuse tootmiseks, mingil juhul seda, et Itaalia seadusandja oleks ületanud oma kaalutlusõiguse piire, välistades üksikjuhtumil põhineva hindamise küsimuses, kas seesama õli on lakanud olemast jäätmed, kui seda kasutatakse õhku heidet paiskavas käitises.
65. Teiseks, kui ma ei eksi, lubavad taimsete õlide jäätmete jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumid, mis on välja töötatud Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis(49), asuda seisukohale, et seda liiki õlid, kui need on keemiliselt töödeldud, on lakanud olemast jäätmed üksnes mootori-biokütusena kasutamiseks ning Ühendkuningriigis ka kodumajapidamise kütmiseks(50). Kuigi iga liikmesriik peab kaalutlusõigust teostades jäätmeks oleku lakkamise tingimuste täitmist ise hindama, võivad teistes liikmesriikides kehtestatud kriteeriumid ja tehtud otsused pakkuda kasulikke juhtnööre.
a) Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punktide a ja b kohaldamine
66. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punktide a ja b kohaselt on jäätmeks oleku lakkamise tingimuseks see, et kõnealuseid jäätmeid kasutatakse tavaliselt konkreetseks otstarbeks ning see, et nende jaoks on olemas turg või nõudmine. Need tingimused näivad kajastavat kohtupraktikat, mille kohaselt sõltub konkreetse aine käsitamine jäätmena sellest, kui suur on selle uuesti kasutamise tõenäosus, mis on suurem siis, kui sellega kaasneb majanduslik kasu(51).
67. Komisjoni dokumendis „Guidance on the Interpretation of Key Provisions of Directive 2008/98/EC on Waste“(52) on selles osas minu meelest õigesti märgitud, et vastavust neile omavahel seotud tingimustele saab kontrollida selliste asjaolude abil nagu pakkumise ja nõudlusega seotud kindlalt tuvastatud turutingimuste, kõnealuse aine kontrollitava turuhinna või kaubanduses kasutatavate spetsifikatsioonide või standardite olemasolu.
68. Vastupidi sellele, mida arvavad PNTE, Madalmaade valitsus ja komisjon, ei õigusta asjaolu, et PNTE omandas taimse õli selleks, et kasutada seda kütusena õhku heidet paiskavas käitises, tingimata iseenesest järeldust, et siin käsitletavad tingimused on täidetud. Sellise järelduse saaks teha, kui oleks tuvastatud kas see, et ühe kasutaja nõudlus on oma mahust tulenevalt piisav selleks, et tagada vastavus neile tingimustele või et keemiliselt töödeldud taimsetele õlidele on sellise kasutusega seonduvalt olemas laiem turg või nõudlus.
b) Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punkti c kohaldamine
69. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punktis c sätestatud tingimus peegeldab kohtupraktikat, mille kohaselt lakkavad jäätmed olemast jäätmed, kui need on pärast taaskasutamistoimingut kasutatavad samadel tingimustel nagu tooraine. Sellele tingimusele vastamiseks peavad taaskasutatud jäätmed vastama neile normidele, mida kohaldatakse samadel eesmärkidel kasutatavate varem kasutamata toorainete suhtes(53).
70. Asjaolu, et taimne õli vastab vedelaid biokütuseid käsitlevale UNI tehnilisele standardile, viitab küll kõnealuse tingimuse täitmisele, ent üksnes sellest ei saa seda järeldada.
71. Vastavus direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punktis c sätestatud tingimusele sõltub minu meelest suuresti sellest, kas selline esterdatud taimne õli, mis ei ole saadud jäätmetest, kuulub seadusandliku dekreedi nr 152/2006 V osa juurde kuuluvas X lisas loetletud kütusekategooriatesse. Jaatav vastus sellele küsimusele kinnitaks järeldust, et selline taimne õli vastab toodete suhtes kohaldatavatele standarditele direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punkti c tähenduses. Seevastu juhul, kui ühtki keemiliselt töödeldud taimset õli, olenemata sellest, kas see on saadud (õlikultuuridest või mitte-õlikultuuridest aetud) esimest korda kasutatavate õlide rafineerimisel või õlide jäätmete töötlemisel, ei ole lubatud selliseks otstarbeks kasutada, võiks see asjaolu viidata sellele, et seal sätestatud tingimus ei ole täidetud(54).
72. Viimati nimetatud juhul oleksid PNTE etteheited suunatud seda keeldu väljendava toodete suhtes kohaldatava normi vaidlustamisele. Minu hinnangul ei saa aga direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 alusel kahtluse alla seada seadusandlikke valikuid, mis puudutavad nimelt keskkonna ja tervise kaitsetaset, millest lähtutakse toodete reguleerimisel.
73. Küsimus sellise normi kooskõlast liidu õigusega ei tekiks siis mitte seonduvalt direktiiviga 2008/98, vaid pigem seonduvalt ELTL artiklis 34 nimetatud kaupade vaba liikumisega. Nimelt võiks see, nagu väidab PNTE, takistada keemiliselt töödeldud taimsete õlide liikumist, seades nende kasutamisele eelnimetatud käitistes ranged jäätmeõigusest tulenevad piirangud. Selline takistus oleks lubatav ainult juhul, kui see on põhjendatud, võttes arvesse liikmesriikide avarat kaalutlusruumi, eriti jäätmete kasutamise ja jäätmekäitlusega seonduvate ohtude hindamisel(55).
74. Eelotsusetaotlus ei sisalda minu meelest piisavalt andmeid, et Euroopa Kohus saaks selles iseäranis keerulises küsimuses seisukoha võtta. Eelkõige ei ole Itaalia valitsus täpsustanud, kas keemiliselt töödeldud taimsete õlide seadusandliku dekreedi nr 152/2006 V osa juurde kuuluvas X lisas toodud loetelust välja jätmise põhjuseks on üksnes põlemisel tekkiva heitega seotud ohud või on sellel ka muid eesmärke, nagu jäätmehierarhia järgimine (julgustades vajadusel eelistama jäätmete ringlussevõttu nende taaskasutamisele energiatootmises(56)) või soodustada taimsete õlide jäätmete kasutamist pigem mootoris kasutatava biokütuse kui katlakütusena(57). Ka ei ole Euroopa Kohtule antud piisavalt teavet selleks, et hinnata, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid on ühe või mitme taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed.
c) Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punkti d kohaldamine
75. Direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punkt d, milles on ette nähtud, et jäätmed võivad lakata olemast jäätmed, kui nende kasutamine ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele, peegeldab samuti selle sätte vastu võtmisele eelnenud kohtupraktikat(58).
76. Seda, et nimetatud tingimus on täidetud, ei saa minu meelest kinnitada ainuüksi asjaolu, et Cuneo provints ei ole vastu vaielnud PNTE hinnangule, et põhikohtuasjas käsitletavas koostootmisjaamas kütteallikana kasutatava metaani asendamisel taimse õliga oleks üldine keskkonnabilanss positiivne.
77. Tõsi, nagu PNTE märgib, võib taimsete õlide jäätmetest energia tootmisel olla ökoloogilisi eeliseid, kuna see võimaldab vabaneda jäätmetest, kasutades neid selle asemel, et kasutada fossiilseid kütuseid või energiakultuuridest saadud vedelaid biokütuseid, mille keskkonnabilanss on nendega kaasneda võivate kaudsete maakasutuse muudatuste mõjude tõttu vastuoluline(59).
78. Ma siiski kahtlen, kas piisab ainuüksi sellest, kui võrrelda jäätmetest saadud biokütuse kasutamise bilanssi ja asendatavate kütuste kasutamise bilanssi, mis puudutab viimaste põletamisega tavaliselt seotud heidet. See problemaatika puudutab direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punkti d kohaldamisel asjakohase võrdlusaluse kindlaks määramist.
79. Komisjoni suunisdokumendi kohaselt peab selle tingimuse täitmiseks olema tuvastatud, et aine kasutamisel nii, et see ei kuulu jäätmete suhtes kohaldatavate õigusnormide kohaldamisalasse, ei oleks keskkonnale või tervisele sellist negatiivset mõju, mis on suurem mõjust, mis kaasneks selle aine kasutamisega nii, et selle suhtes kohaldataks jäätmeid käsitlevaid norme(60). Niisiis tuleb võrrelda seda, millised ohud kaasnevad keskkonnale ja tervisele kõnealuse aine käsitamisel jäätmena ja tootena, mis on lakanud olemast jäätmed.
80. Käesoleval juhul tuleneb PNTE ja Cuneo provintsi kirjalikele seisukohtadele lisatud dokumentidest, et liikmesriigi pädevad asutused on möönnud, et kütuse asendamise keskkonnabilanss on positiivne ning sellise asendamisega kaasneks metaani põletamisega seotud heite vähenemine.(61) Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda küll kontrollima, ent nende dokumentide kohaselt ei kajasta see bilanss taimse õli põletamisega seotud muid võimalikke keskkonnamõjusid, mis puudutavad jäätmete põletamisega kaasneda võivat muude saasteainete heidet. Ka see, et taimne õli vastab vedelaid biokütuseid käsitlevale UNI tehnilisele standardile, ei taga tingimata, et sellega ei kaasne keskkonnale või tervisele selliseid ohtusid, mis on konkreetselt seotud asjaoluga, et taimne õli on saadud jäätmete töötlemisel(62).
81. Neil asjaoludel tuginevad Cuneo provints ja Itaalia valitsus ettevaatuspõhimõttele. Viimaste hinnangul ei saa käesoleva ettepaneku punktis 31 nimetatud põhjustel mõistliku teaduspõhise kindlusega välistada seda, et taimse õli kasutamisega kütusena koostootmisjaamas kaasneb kokkuvõttes negatiivne mõju keskkonnale või inimeste tervisele.
82. PNTE ja komisjon leiavad seevastu, et Itaalia asutused ei ole tõendanud ei seda, et esterdatud taimse õli põletamine kahjustab keskkonda rohkem, kui mehaaniliselt töödeldud õli põletamine ega seda, et esterdatud taimse õli kasutamine koostootmisjaama kütusena on kahjulikum, kui selle kasutamine mootoris kasutatava biokütusena. Viimaste hinnangul tuleks selle tõendamatuse tõttu lugeda direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 punktis d sätestatud tingimus sisuliselt täidetuks.
83. Tuletan siinkohal meelde, et liikmesriikidel on jäätmeks oleku lakkamise tingimustele vastavuse hindamisel minu arvates avar kaalutlusõigus. Eelkõige sõltub see hinnang iga liikmesriigi valikust, millist keskkonnakaitse taset ta liidu tasandil kehtestatud kriteeriumide puudumise korral saavutada soovib(63) ning kuidas ta suhestab omavahel kaks selle artikliga taotletavat eesmärki(64).
84. Lisaks sellele antakse selline hinnang sageli olukorras, kus teatud ainete jäätmeks oleku lakkamisega kaasnevate keskkonnaohtude osas valitseb teaduslikus mõttes teatud ebakindlus. Minu arvates on liikmesriigil aga õigus – eelkõige vastavalt ettevaatuspõhimõttele(65) – otsustada, kuivõrd kindel peab keskkonnale ja inimeste tervisele avalduvate märkimisväärsete negatiivsete mõjude puudumine olema ning milline on lubatavaks peetav ohutase, et lubada jäätmeks oleku lakkamist. Liikmesriigi otsus peab aga tuginema asjassepuutuvate tehniliste ja teadluslike andmete analüüsimisele, pidades silmas, et liikmesriigid saavad jäätmeks oleku lakkamise tingimustele vastavuse tõendamise kohustuse panna jäätmevaldajale, kes sellele tugineb(66).
5. Vahekokkuvõte
85. Eeltoodud kaalutlustel asun seisukohale, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad liikmesriigi õigusnormid ei ole direktiivi 2008/98 artikli 6 lõigetega 1 ja 4 vastuolus, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et liikmesriigi seadusandja võis ilma seejuures ilmset hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmed ei saa vastata selle artikli lõikes 1 sätestatud tingimustele, kui neid kasutatakse kütusena õhku heidet paiskavas käitises.
86. Samamoodi on see juhul, kui see kohus leiab, et liikmesriigi seadusandja võis ilma seejuures ilmset hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et nendele tingimustele vastavuse kontrollimine eeldab selle keerulist ja tehnilist laadi silmas pidades seda liiki õlide jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide kehtestamist liikmesriigi üldaktiga, tingimusel, et sellise üldakti vastu võtmise menetlus tagab direktiivi 2008/98 artikli 6 lõike 1 tõhususe.
C. Teine küsimus, mis puudutab direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 tõlgendamist
87. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2009/28 artikli 13 lõikega 1 on vastuolus põhikohtuasjas vaidluse all olevad liikmesriigi õigusnormid selles osas, et loetelu, kuhu on kantud biomassist saadavate kütuste kategooriad, mida on jäätmetest energia tootmist reguleerivaid õigusnorme kohaldamata lubatud kasutada kütusena õhku heidet paiskavas käitises, saab muuta ainult ministri dekreediga, mille vastu võtmise menetlus ei ole kooskõlastatud biomassist saadud aine kütusena kasutamiseks loa taotlemise haldusmenetlusega(67). See kohus toob esile, et sellise ministri dekreedi vastu võtmise menetuskorras ei ole liiati ette nähtud kindlaid ja selgeid tähtaegu.
88. See problemaatika puudutab vahekorda ühelt poolt direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 4 nimetatud jäätmeks oleku lakkamise tunnustamise liikmesriigi menetluskorra ning teiselt poolt direktiivi 2009/28 artikli 13 lõikest 1 tulenevate nõuete vahel. Euroopa Kohtul palutakse nimelt kindlaks määrata, kas ja kui siis millises ulatuses, mõjutab liikmesriigil lasuvaid kohustusi, mis seonduvad direktiivi 2008/98 artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavuse hindamisega, asjaolu, et aine, mille osas palub valdaja tuvastada selle jäätmeks oleku lakkamise, on käsitatav vedela biokütusena selle direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses.
89. Asetades selle problemaatika esimesele eelotsuse küsimusele vastusena pakutud analüüsi konteksti, tuleb ühelt poolt kindlaks määrata, kas direktiivi 2009/28 artikli 13 lõige 1 seab kahtluse alla seisukoha, et liikmesriigid võivad, alludes ilmse hindamisvea kontrollile, välistada teatud jäätmeliigi puhul mis tahes võimaluse, et jäätmeks olek lakkab, seejuures vajaduse korral juhul, kui neid jäätmeid on kindlaksmääratud viisil töödeldud ja/või kui need on ette nähtud kasutamiseks mingil konkreetsel otstarbel.
90. Teiseks on oluline täpsustada, kas juhul kui liikmesriik leiab, et kuigi seda võimalust ei saa kohe mõistlikult välistada, saab vastavust jäätmeks oleku lakkamise tingimustele kontrollida üksnes selle jäätmeliigi jaoks kehtestatud kriteerumide olemasolul, paneb direktiivi 2009/28 artikli 13 lõige 1 liikmesriigile täiendavaid kohustusi lisaks kohustusele kehtestada tõhususe põhimõttega kooskõlas olev menetluskord, mis võimaldab selliste kriteeriumide välja töötamist.
91. Minu poolt saavad need küsimused eitava vastuse.
92. See on nii seetõttu, et esiteks tuleb liikmesriigi sätteid, mille kohaselt ei lakka teatud biomassist saadud jäätmete kategooriad olemast jäätmed, kui neid on kütusena kasutamiseks teatud viisil töödeldud, minu hinnangul mõista teatud liiki taastuvenergia kasutamist reguleerivate sisuliste tingimustena. Sellised sätted ei takista loa andmist kõnealuste jäätmete kasutamiseks taastuvenergia allikana. Need kehtestavad sellele kasutamisele üksnes piirangud, mis tulenevad jäätmetest energia tootmist reguleerivatest normidest. Järgnevalt esitatud põhjustel leian aga, et need taastuvenergia kasutamisega seotud sisulised tingimused ei kuulu direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 kohaldamisalasse.
93. Teiseks puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused biomassiga köetava käitise kasutamise loamenetluse ja selle sätte vahelist kooskõla vaid osas, milles see menetlus ei ole seotud menetlusega, mille raames töötatakse välja liikmesriigi üldakt, mis võimaldab soovitud loa esemeks oleva kütuse jäätmeks oleku lakkamist. Lisaks küsib see kohus, kas viimati nimetatud menetlus on vajalik ja proportsionaalne. Muu hulgas alljärgnevalt esitatud põhjendustel ei reguleeri direktiivi 2009/28 artikli 13 lõige 1 minu hinnangul ka seadusandlikke menetlusi jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide kehtestamiseks.
94. Kõigepealt tuleneb selle sätte esimese lõigu sõnastusest, et „loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad“ riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest energia tootmise, ülekandmise või jaotamisega tegelevate käitiste suhtes ning protsesside suhtes, millega biomass muundatakse energiatoodeteks, peavad olema „proportsionaalsed ja vajalikud“(68). Sätte teises lõigus on liikmesriikidele pandud kohustus võtta rida seda nõuet konkretiseerivaid meetmeid, mille loetelu ei ole ammendav. Neid konkreetseid kohustusi, käsitatuna selle sätte esimese lõigu valguses, ei saa tõlgendada nii, et nende kohaldamisala on laiem kui sellel üldisel proportsionaalsuse ja vajalikkuse nõudel, mida nad täpsustavad(69).
95. Teiseks tuleneb tõlgendus, mille kohaselt kohaldub see üldine nõue ainult menetluslikku laadi sätete suhtes, ka direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 kujunemisloost. Ettevalmistavatest töödest ilmneb nimelt, et selle sätte eesmärk oli vähendada taastuvenergia kasutamise projektidele lubade ja litsentside andmise menetlusega seonduvate viivituste, halduskulude ja ebakindlusega seotud haldustakistusi(70).
96. Viimaks toetavad seda tõlgendust direktiivi 2009/28 eesmärgid ja üldine ülesehitus.
97. Nagu ka selle direktiivi artiklist 1 tuleneb, kehtestatakse sellega ainult üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Selleks seatakse sellega kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimise osakaaluga summaarses elektrienergia lõpptarbimises ja transpordisektoris. Nende eesmärkide saavutamine on omakorda suunatud sellele, et saavutada lõppeesmärk, milleks on tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaal liidus tõuseks 2020. aastaks 20%ni(71).
98. Sellega seonduvalt ilmneb ettevalmistavatest töödest, et seadusandja soovis säilitada liikmesriikide vabaduse arendada välja taastuvenergiasektor, mis kõige paremini vastaks selles riigis valitsevatele tingimustele ning kujundada energiakasutuse struktuur enda eelistustest lähtudes(72), eeldusel, et nad täidavad neile pandud kohustuslikud riiklikud eesmärgid.
99. Sellisele direktiivi 2009/28 eesmärkide ja üldise ülesehituse kirjeldusele tugineb ka lähenemine, mis valiti kohtuotsuses Elecdey Carcelen jt(73). Euroopa Kohus leidis, et selle direktiivi artikli 13 lõike 1 punkti e eesmärk on reguleerida üksnes lubade andmise, sertifitseerimise ja litsentside andmisega seotud haldusmenetlustega kaasnevaid kulusid, mitte aga piirata liikmesriikide võimalust kehtestada selliseid makse nagu maks, mida kohaldatakse tuulegeneraatorite suhtes. Euroopa Kohus rõhutas, et kuigi liikmesriikidel on kõnealuse direktiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt tulemuse saavutamise kohustus ehk kohustus saavutada kohustuslikud riiklikud eesmärgid, on neil selle eesmärgi saavutamiseks võetavate meetmete valikul kaalutlusõigus. Selles valguses tõdes Euroopa Kohus, et ei ole välistatud, et kõnealune maks muudab tuuleenergia vähem atraktiivseks või lausa kahjustab selle arengut. Euroopa Kohtu hinnangul aga tähendaks see, kui kõnealune maks takistaks asjaomasel liikmesriigil kohustusliku riikliku eesmärgi saavutamist, kõige rohkem seda, et liikmesriik rikub seda eesmärgi saavutamise kohustust. Sellise maksu kehtestamist iseenesest ei saa siiski käsitada direktiiviga vastuolus olevana. Küll aga peab see meede järgima EL toimimise lepinguga tagatud põhivabadusi(74).
100. Mulle näib, et selle kohtuotsuse aluseks olev loogika kinnitab, et selle direktiivi artikli 13 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et see piirab liikmesriikide vabadust reguleerida taastuvenergia arendamist selliste õigusnormidega, mis ei ole menetluslikku laadi.
101. Minu meelest seab see kohtuotsus kahtluse alla kohtuotsuses Azienda Agro-Zootecnica Franchini ja Eolica di Altamura(75) valitud lähenemise, millele komisjon viitab enda eelistatud vastupidise tõlgenduse toetuseks. Euroopa Kohus leidis seal seonduvalt vaidlusega, mille suhtes ei olnud direktiiv 2009/28 veel ratione temporis kohaldatav, et selle direktiivi artiklis 13 väljendub liidu õiguse üldine proportsionaalsuse põhimõte. Seetõttu analüüsis Euroopa Kohus, kas selle põhimõttega on kooskõlas liikmesriigi õigusnormid, millega keelati Natura 2000 aladele muuks kui oma tarbeks kasutatavate tuulegeneraatorite rajamine. Kuigi selles otsuses leiti, et selles sättes sõnastatud proportsionaalsuse põhimõte hõlmab kõiki taastuvenergia tootmist reguleerivaid norme ehk nii menetlus- kui materiaalõigusnorme, näib mulle, et kohtuotsuses Elecdey Carcelen jt(76) on sellest lähenemisest loobutud.
102. Järeldan sellest, et direktiivi 2009/28 artikli 13 lõikega 1 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab keemiliselt töödeldud taimsete õlide jäätmete kasutamine õhku heidet paiskava käitise kütusena toimuma vastavalt jäätmete põletamist puudutavatele normidele, kui ministri dekreediga ei ole ette nähtud teisti. Isegi kui sellised õigusnormid seavad ohtu Itaaliale pandud kohustusliku riikliku eesmärgi saavutamise (mis eelotsusetaotlusest kuidagi ei nähtu), oleks selle tagajärjeks üksnes talle pandud tulemuse saavutamise kohustuse rikkumine.
103. Seda järeldust ei väära PNTE argumentatsioon, mille kohaselt rikuvad põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid direktiivi 2009/28 artikli 13 lõiget 1, niivõrd kui neis õigusnormides sisalduv lubatud kütuste loetelu ei ole kooskõlastatud mõistega „vedel biokütus“, mis on sätestatud liikmesriigi õigusnormis, millega võetakse üle selle direktiivi artikli 2 punkt h.
104. Seda ei väära ka komisjoni poolt kohtuistungil esitatud argument, mille kohaselt on direktiivi 2009/28 artikli 17 lõikega 8 vastuolus see, et liikmesriik kohaldab jäätmeid puudutavaid õigusnorme sellise vedela biokütuse nagu taimne õli põletamise suhtes, kuigi see vastab selle artikli lõikes 1 sätestatud säästlikkuse kriteeriumile.
105. Märgin sellega seoses, et direktiivi 2009/28 artikli 2 punktis h defineeritakse üksnes selle direktiivi teistes sätetes kasutatav mõiste „vedel biokütus“. Nimetatud direktiivi artikli 17 lõikes 1 on sätestatud biokütuste ja vedelate biokütuste „säästlikkuse kriteeriumid“.
106. Vastupidi sellele, mida leiab komisjon, ühtlustatakse direktiivi 2009/28 artikliga 17, nagu tuleneb selle lõike 8 sõnastusest ja nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud(77), üksnes säästlikkuse kriteeriumid, millele peavad biokütused ja vedelad biokütused selle artikli „lõike 1 punktides a, b ja c ette nähtud eesmärkidel“ vastama. Need eesmärgid puudutavad viimatinimetatutest toodetud energia arvesse võtmist selleks, et kontrollida, millisel määral on liikmesriigid täitnud oma riiklikud eesmärgid ja oma kohustused taastuvenergia valdkonnas, ning selleks, et selgitada välja, kas biokütuste tarbimise eest saab anda rahalist toetust.
107. Euroopa Kohtu hinnangul tuleneb sellest, et direktiivi 2009/28 artikkel 17 ei kohusta liikmesriike lubama tingimusetult teistest liikmesriikidest pärit säästlike biokütuste importimist(78). Samast loogikast lähtudes ei nõua see säte minu meelest hoopiski, et liikmesriik lubaks ükskõik kas selle riigi või teise liikmesriigi territooriumil toodetud biokütuste või vedelate biokütuste piiranguteta kasutamist.
V. Ettepanek
108. Kõike eeltoodut arvesse võttes teen ettepaneku vastata Tribunale amministrativo regionale per il Piemonte (Piemonte maakonna halduskohus, Itaalia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid, artikli 6 lõigetega 1 ja 4 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille kohaselt tuleb jäätmena käsitada sellist soojus- ja elektrienergiat tootvas käitises kütusena kasutatavat ainet, mis on saadud taimsete õlide jäätmete keemilisel töötlemisel ning mis ei sisaldu sel eesmärgil kasutamiseks lubatud biomassist saadud kütusekategooriate loetelus, mida saab muuta üksnes liikmesriigi üldakti vastuvõtmise teel. Nii on see siiski vaid juhul, kui liikmesriigi seadusandja on ilmset hindamisviga tegemata leidnud:
– et sel otstarbel kasutamiseks selliselt töödeldud taimsete õlide jäätmete puhul ei ole selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimusi võimalik täita, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, või
– et nende tingimuste täitmist ei ole võimalik kontrollida muul viisil, kui seda liiki aineid puudutavate jäätmeks oleku lakkamise kriteeriumide eelneval kehtestamisel liikmesriigi üldaktiga, ning et liikmesriigi õiguses sellise akti vastu võtmiseks ette nähtud menetluskord tagab selle direktiivi artikli 6 lõike 1 tõhususe eelkõige nii, et sellega kaasnevad mõistlikud tähtajad, selle menetluse saab algatada huvitatud jäätmevaldaja taotlusel ning seal on ette nähtud õigus vaidlustada liikmesriigi pädevate asutuste keeldumine sellise taotluse rahuldamisest, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta artikli 13 lõikega 1 ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille kohaselt tuleb jäätmetest energia tootmist reguleerivaid liikmesriigi õigusnorme kohaldada juhul, kui soojus- ja elektrienergiat tootvas käitises kasutatakse kütusena niisugust jäätmetest toodetud vedelat biokütust, mis ei kuulu ühessegi nende õigusnormide kohaselt selleks lubatud kütuste loetellu kantud kategooriasse, kuna seda loetelu saab muuta üksnes liikmesriigi üldaktiga, mille vastu võtmise menetlus ei ole kooskõlastatud kõnealuse käitise kasutamise loamenetlusega.