Kohtuasi C‑342/05

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Soome Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade kaitse – Looduslik loomastik ja taimestik – Hundijaht

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Liikide kaitse – Erandid

(Nõukogu direktiiv 92/43, artiklid 12, 13, 14, artikli 15 punktid a ja b ning artikli 16 lõige 1)

2.        Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – Liikide kaitse

(Nõukogu direktiiv 92/43, artiklid 12, 13, 14, artikli 15 punktid a ja b ning artikli 16 lõige 1)

3.        Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Ühenduse õigusega vastuolus olevat halduspraktikat käsitlev hagi

(EÜ artikkel 226)

4.        Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43 – IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse

(Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 12 lõige 1, artikli 16 lõige 1 ja IV lisa punkt a)

1.        Direktiivi 92/43 (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) artikli 16 lõige 1 näeb ette selle direktiivi artiklites 12, 13, 14 ja artikli 15 punktides a ja b sätestatud keeldudest erandite tegemise korra, mida tuleb tõlgendada kitsalt ning mis asetab erandi tegemiseks nõutud tingimuste täidetuse tõendamise koormuse iga erandi puhul erandi kohaldamise üle otsustavale asutusele ning mille osas liikmesriigid tagavad, et igasugust kaitsealuseid liike puudutavat tegevust lubatakse ainult niisuguste täpselt ja kohaselt põhjendatud otsuste alusel, milles on viidatud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud põhjustele, tingimustele ja nõuetele.

(vt punkt 25)

2.        Ehkki vastavalt direktiivi 92/43 (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) artikli 16 lõikele 1 (mis näeb ette selle direktiivi artiklites 12, 13, 14 ja artikli 15 punktides a ja b sätestatud keeldudest erandite tegemise korra) on kõnealuste populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamine nende looduslikul levilal selles normis sätestatud erandite tegemise vältimatult vajalik eeltingimus, on niisuguste erandite tegemine erandjuhul võimalik, kui on kohaselt tõendatud, et erandid ei süvenda kõnealuste populatsioonide ebasoodsat kaitsestaatust ega takista nende soodsa kaitsestaatuse taastamist. Nagu on tõdenud komisjon direktiivis 92/43 ette nähtud ühenduse tähtsusega loomaliikide range kaitse süsteemi kohta koostatud suuniste III osa punktides 47–51, ei saa samuti välistada, et piiratud arvu isendite surmamisel puudub mõju loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 eesmärgile säilitada asjassepuutuva liigi populatsiooni soodne kaitsestaatus nende looduslikul levilal. Järelikult on kõnealuse erandi tegemine käesoleva liigi seisukohast neutraalne.

(vt punktid 28 ja 29)

3.        Isegi kui kohaldatav siseriiklik õigus on iseenesest ühenduse õigusega kooskõlas, võib kohustuste rikkumine EÜ artikli 226 mõttes tuleneda ühenduse õigust rikkuvast halduspraktikast, tingimusel et see halduspraktika on teatud määral juurdunud ning üldine.

(vt punktid 22, 33)

4.        Liikmesriik, kes lubab ennetavat hundijahti (Canis lupus – kõnealuse direktiivi IV lisa punktis a loetletud loomaliik), ilma et oleks tõendatud, et see hoiab ära olulise kahju direktiivi 92/43 (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses, rikub talle kõnealuse direktiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi.

(vt punkt 47 ja resolutiivosa)