ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
9. september 2020(*)
Lepinguväline vastutus – Arengukoostöö – Liidu eelarve kaudne täitmine – Otsus, millega peatati hageja võimalus sõlmida komisjoniga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta – Õigusvastasus – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Ettekirjutuse tegemise nõue – Hilinemine – Nõutud hüvitise laadi muutmine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑381/15 RENV,
International Management Group (IMG), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid L. Levi ja J.‑Y. de Cara,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja J. Norris,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada kahju, mis hagejale väidetavalt tekitati komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas sisalduva otsusega mitte sõlmida temaga enam delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta seni, „kuni pole saadud absoluutset kindlust [tema] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes“,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president R. da Silva Passos, kohtunikud L. Truchot (ettekandja) ja M. Sampol Pucurull,
kohtusekretär: ametnik L. Ramette,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. märtsi 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
Hageja
1 Toimikus sisalduva põhikirja kohaselt asutati International Management Group (IMG) 25. novembril 1994 rahvusvahelise organisatsioonina International Management Group – Infrastructure for Bosnia and Herzegovina, mille registrijärgne asukoht on Belgradis (Serbia), eesmärgiga võimaldada Bosnia ja Hertsegoviina ülesehitamisel osalevatel riikidel kasutada selleks loodud üksust. Sellest ajast alates on hageja oma tegevust järk-järgult laiendanud ning sõlmis 13. juunil 2012 Belgia Kuningriigiga peakorterilepingu.
2 Oma tegevuse raames sõlmis hageja Euroopa Komisjoniga eelkõige liidu finantseeskirjades ette nähtud Euroopa Liidu eelarve täitmise korra – n-ö kaudne või ühine eelarve täitmine, mida on kirjeldatud edaspidi – kohaselt mitu lepingut (edaspidi „delegeerimislepingud eelarve kaudse täitmise kohta“).
Eelarve täitmine ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega (kaudne täitmine)
3 Kaudne täitmine on liidu eelarve täitmise viis, mis tuleneb nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 1/4, lk 74), muudetud 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT 2006, L 390, lk 1), artiklitest 53 ja 53d ning komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), muudetud komisjoni 23. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 478/2007 (ELT 2007, L 111, lk 13) (edaspidi koos määrusega nr 1605/2002 „2002. aasta finantseeskirjad“), artiklist 43.
4 Määruse nr 1605/2002 artikkel 53 näeb ette:
„Komisjon täidab eelarvet vastavalt artiklites 53a–53d sätestatud sätetele ühel järgmistest viisidest:
a) tsentraliseeritult;
b) koostöös liikmesriikidega või detsentraliseeritult;
c) ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega.“
5 Selle määruse artikkel 53d sätestab:
„1. Kui komisjon täidab eelarvet ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega, delegeeritakse teatavad täitmisülesanded […] rahvusvahelistele organisatsioonidele […]
[…]
2. Rahvusvahelise organisatsiooniga rahastamise kohta sõlmitud individuaalleping sisaldab üksikasjalikke sätteid rahvusvahelisele organisatsioonile antud ülesannete täitmise kohta.
[…]“.
6 Määruse nr 2342/2002 artikli 43 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„[Määruse nr 1605/2002] artiklis 53d nimetatud rahvusvahelised organisatsioonid on järgmised:
a) rahvusvahelised avalik-õiguslikud organisatsioonid, mis on loodud valitsustevahelise kokkuleppe alusel, ja nende organisatsioonide asutatud spetsialiseeritud asutused;
[…]“.
7 Määrus nr 1605/2002 asendati alates 1. jaanuarist 2013 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1). Samas näeb määruse nr 966/2012 artikli 212 punkt a muu hulgas ette, et määruse nr 1605/2002 artiklite 53 ja 53d kohaldamist jätkatakse kõikide nende kulukohustuste suhtes, mis on võetud kuni 31. detsembrini 2013.
8 Määrus nr 2342/2002 asendati alates 1. jaanuarist 2013 komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrusega (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb määruse nr 966/2012 kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1) (edaspidi koos määrusega nr 966/2012 „2012. aasta finantseeskirjad“).
9 Määrus nr 966/2012 jõustus selle määruse artikli 214 esimese lõigu kohaselt 27. oktoobril 2012. Nimetatud artikli teise lõigu kohaselt kohaldatakse seda määrust alates 1. jaanuarist 2013, mis ei mõjuta konkreetseid kohaldamise alguskuupäevi, mis on kindlaks määratud nimetatud määruse teatavates artiklites.
10 Viimati nimetatud artiklite hulgas on artikkel 58 „Eelarve täitmise viisid“, mida kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014 võetud kohustuste suhtes ja mille lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjon täidab eelarvet järgmistel viisidel:
a) otse („otsene eelarve täitmine“) oma talituste kaudu […]
b) koostöös liikmesriikidega („koostöös liikmesriikidega toimuv eelarve täitmine“) või
c) kaudselt („kaudne eelarve täitmine“), […] delegeerides eelarve täitmisega seotud ülesanded:
i) kolmandatele riikidele või nende määratud asutustele;
ii) rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende allasutustele;
[…]“.
11 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 43 „Koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega toimuva kaudse eelarve täitmise erisätted“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„[Määruse nr 966/2012] artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis ii osutatud rahvusvahelised organisatsioonid on järgmised:
a) rahvusvahelised avalik-õiguslikud organisatsioonid, mis on loodud valitsustevahelise kokkuleppe alusel, ja nende organisatsioonide asutatud spetsialiseeritud asutused;
[…]“.
OLAFi juurdlus ja sellest lähtudes võetud meetmed
12 Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teavitas 17. veebruaril 2014 komisjoni vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse nr 883/2013, mis käsitleb OLAFi juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1), artikli 7 lõikele 6, et ta on alustanud hageja kui „rahvusvahelise organisatsiooni“ õigusliku staatuse suhtes 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses juurdlust (juurdlus OF/2011/1002).
13 OLAF koostas 9. detsembril 2014 oma lõpparuande (edaspidi „OLAFi aruanne“), mille komisjon sai kätte 15. detsembril 2014. OLAFi aruanne sisaldas mitut soovitust haldus- ja finantsmeetmete võtmiseks.
14 OLAF leiab oma aruandes sisuliselt, et hageja ei ole „rahvusvaheline organisatsioon“ 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses ning et tal ei pruugigi olla iseseisvat õigusvõimet. OLAF soovitab seega komisjonil määrata hagejale haldus- ja finantssanktsioonid ning nõuda tagasi temale makstud summad.
15 Komisjon saatis 8. mail 2015 hagejale kirja (edaspidi „8. mai 2015. aasta kiri“), mille eesmärk oli teavitada hagejat meetmetest, mida ta kavatseb OLAFi aruande põhjal võtta.
16 Komisjon märkis 8. mai 2015. aasta kirjas esiteks, et ta oli nõustunud OLAFi soovitusega tugevdatud auditeerimismeetmete ja järelevalve kohta ning et varajase hoiatamise süsteemis oli hageja kohta sisestatud kontrolliteade.
17 Teiseks märkis komisjon, et ta ei taotle nende rahaliste vahendite tagasimaksmist, mis olid hagejale antud otsese eelarve täitmise lepingu alusel, ega kavatse olemasolevate tõendite alusel nõuda hagejale eelarve kaudse täitmise raames eraldatud vahendite tagastamist. Nii on komisjon seisukohal, et hagejaga sõlmitud ja kehtivate lepingute täitmist jätkatakse, nii et viimane maksab hagejale võlgnetavad summad vastutasuks viimase poolt tegelikult elluviidud tegevuste eest. Komisjon täpsustas siiski, et pooleliolevate lepingute täitmine toimub „põhjaliku järelevalve all“ ja „sobivate lisameetmetega“, et kaitsta liidu finantshuve.
18 Kolmandaks märkis komisjon, et seni, „kuni pole saadud absoluutset kindlust [hageja] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes“, ei sõlmi tema talitused hagejaga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta.
Varasemad menetlused Üldkohtus ja Euroopa Kohtus
19 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. juulil 2015 ning registreeriti numbri T‑381/15 all. Selles hagis palus ta sisuliselt tühistada 8. mai 2015. aasta kiri osas, milles komisjon andis esiteks korralduse tugevdada auditeerimismeetmeid ja järelevalvet ning sisestada varajase hoiatamise süsteemi kontrolliteade, ja teiseks keeldus tunnustamast tema staatust rahvusvahelise organisatsioonina 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses. Lisaks nõudis hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
20 Komisjon palus jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu tervikuna või osaliselt läbi vaatamata ja teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
21 Üldkohus otsustas 2. veebruari 2017. aasta kohtuotsuses IMG vs. komisjon (T‑381/15, ei avaldata, edaspidi „esimene kohtuotsus“, EU:T:2017:57):
– et otsuse tegemise vajadus on ära langenud osas, milles hageja palus tühistada taotlus sisestada tema kohta varajase hoiatamise süsteemi kontrolliteade;
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see puudutas esiteks tugevdatud auditeerimismeetmeid ja järelevalvet ning teiseks lisameetmeid liidu finantshuvide kaitseks, kuna tegemist ei olnud vaidlustatavate aktidega;
– jätta tühistamishagi ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta kahju hüvitamise hagi rahuldamata.
22 Hageja esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 11. aprillil 2017 saabunud menetlusdokumendiga esimese kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis registreeriti numbri C‑184/17 P all. Ta palus Euroopa Kohtul:
– „tühistada [esimene kohtuotsus];
– seetõttu rahuldada [tema] esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, mida on täpsustatud, ning sellest tulenevalt:
– tühistada komisjoni 8. mai 2015. aasta otsus keelduda [talle] andmast finantsmääruse alusel rahvusvahelise organisatsiooni staatust;
– mõista vastustajalt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mis on hinnanguliselt vastavalt 28 miljonit eurot ja [üks] euro;
– […]“.
23 Komisjon palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja esitas ka vastuapellatsioonkaebuse, milles ta palus Euroopa Kohtul esiteks tühistada esimene kohtuotsus osas, milles Üldkohus lükkas tagasi tema vastuvõetamatuse vastuväited, ja teiseks teha asjas lõplik otsus, jättes hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
24 Euroopa Kohtu presidendi 20. märtsi 2018. aasta otsusega liideti kohtuasi C‑184/17 P kohtuasjaga C‑183/17 P, mille ese oli apellatsioonkaebus, mille hageja oli esitanud 2. veebruari 2017. aasta kohtuotsuse International Management Group vs. komisjon (T‑29/15, ei avaldata, EU:T:2017:56) peale, millega Üldkohus oli jätnud rahuldamata tema hagi nõudega tühistada komisjoni otsus usaldada Myanmari/Birmat puudutava tegevuskava raames kaubanduse arendamise tegevusega tegelemine mitte enam talle, vaid ühele teisele üksusele.
25 Euroopa Kohus otsustas 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsuses International Management Group vs. komisjon (C‑183/17 P ja C‑184/17 P, edaspidi „apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsus“, EU:C:2019:78) järgmist:
„1. Tühistada […] 2. veebruari 2017. aasta otsus International Management Group vs. komisjon (T‑29/15, ei avaldata, EU:T:2017:56) ja [esimene kohtuotsus].
[…]
3. Tühistada Euroopa Komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas sisalduv otsus mitte enam sõlmida [hagejaga] uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta.
4. Saata kohtuasi T‑381/15 Euroopa Liidu Üldkohtule, et see teeks otsuse [hageja] nõude kohta hüvitada kahju, mis talle on [kõnesoleva] kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 nimetatud komisjoni otsusega väidetavalt tekitatud.
5. Jätta vastuapellatsioonkaebused rahuldamata.
6. Mõista kohtukulud kohtuasjades C‑183/17 P, C‑184/17 P ja T‑29/15 välja komisjonilt.
7. Otsustada kohtukulude kandmine kohtuasjas T‑381/15 edaspidi.“
Menetlus ja poolte nõuded pärast tühistamist ja tagasisaatmist
26 Üldkohtu kantselei palus 6. veebruari 2019. aasta kirjadega pooltel vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikele 1 esitada oma kirjalikud seisukohad menetluse edasise käigu kohta (edaspidi „seisukohad menetluse edasise käigu kohta“). Hageja ja komisjon esitasid need seisukohad Üldkohtu kantseleisse määratud tähtaja jooksul.
27 Üldkohtu kantselei palus 26. aprilli 2019. aasta kirjades pooltel vastavalt kodukorra artikli 217 lõikele 3 esitada täiendavad kirjalikud seisukohad (edaspidi „täiendavad seisukohad“). Hageja ja komisjon esitasid Üldkohtu kantseleisse täiendavad seisukohad määratud tähtaja jooksul, mida oli hageja vastava taotluse alusel pikendatud.
28 Komisjon palus oma täiendavates seisukohtades, et menetlus peatataks kodukorra artikli 69 alusel kuni kuupäevani, mil ta on apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse täitmise raames hageja õigusliku staatuse ümber hinnanud.
29 Hageja vaidlustas Üldkohtu kantseleisse 12. juulil 2019 saabunud kirjas komisjoni esitatud menetluse peatamise taotluse. See taotlus jäeti Üldkohtu seitsmenda koja presidendi 16. juuli 2019. aasta otsusega rahuldamata.
30 Komisjon esitas 24. juulil 2019 vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 2 taotluse, et ta kuulataks kohtuistungil ära.
31 Kuna Üldkohtu koosseisu muudeti 16. oktoobri 2019. aasta otsusega, määras Üldkohtu president kodukorra artikli 27 lõike 3 alusel kohtuasja uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub seitsmendasse kotta selle uues koosseisus.
32 Üldkohus (seitsmes koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele küsimused, millele ta palus enne kohtuistungit kirjalikult vastata. Pooled vastasid nendele küsimustele ette nähtud tähtaja jooksul.
33 Komisjon märkis Üldkohtu küsimustele antud vastuses, et hageja oli esitanud Euroopa Kohtule taotluse tõlgendada apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsust ja palunud Üldkohtul peatada menetlus, kuni Euroopa Kohus teeb selle taotluse kohta otsuse.
34 Üldkohtu seitsmenda koja president jättis 28. veebruari 2020. aasta otsusega menetluse peatamise taotluse rahuldamata.
35 Euroopa Kohus jättis 9. juuni 2020. aasta kohtumäärusega International Management Group vs. komisjon (C‑183/17 P‑INT, ei avaldata, EU:C:2020:447) tõlgendamistaotluse ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
36 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 12. märtsi 2020. aasta kohtuistungil.
37 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– mõista komisjonilt välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
38 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hageja kahju hüvitamise hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese pärast tühistamist ja tagasisaatmist
39 Kohtuistungil kinnitasid pooled Üldkohtu küsimusele vastates, et käesoleva vaidluse ese ei ulatu kaugemale selle kahju hüvitamisest, mis tuleneb komisjoni 8. mai 2015. aasta kirjas sisalduvast otsusest – mille Euroopa Kohus tühistas – mitte sõlmida hagejaga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta seni, „kuni pole saadud absoluutset kindlust [tema] rahvusvahelise organisatsiooni staatuse suhtes“ (edaspidi „vaidlusalune otsus“). Need avaldused kanti kohtuistungi protokolli.
Vastuvõetavus
40 Hageja palub oma seisukohtades menetluse edasise käigu kohta varalise kahju hüvitamiseks Üldkohtul:
– „kohustada komisjoni usaldama [talle] 68,5 miljoni euro suurune tegevusmaht […] kompenseerimaks [aastatel 2015–2019] tekkinud tegevuskahjumit“;
– teha komisjonile ettekirjutus „toimida nii piiratud aja jooksul, mille määramist [ta] peab mõistlikuks [kolmele] aastale“;
– „lisaks ettekirjutuse tegemisele mõista komisjonilt välja viivitusintress, mis arvutatakse alates 1. jaanuarist 2021 määraga 3,5%, mida kohaldatakse 68,5 miljoni [euro] suuruse tegevusmahu, mida ei ole hagejale usaldatud 31. detsembriks 2020, suhtes“;
– mõista komisjonilt tema kasuks välja 6,841 miljonit eurot, millele lisandub viivitusintress määras 3,5% aastas ja mis koosneb järgmistest summadest:
– 2,45 miljonit eurot „reservide taastamiseks“ seoses nii olemasolevate reservide vähenemisega ajavahemikul 2014. aasta lõpust kuni 2018. aasta lõpuni kui ka lisareservidega, mida hageja oleks tavaolukorras saanud luua;
– 3 miljonit eurot, mis tuleneb „kaudsete kulude rahastamispakettidest“, mille hageja oleks saanud, kui komisjon oleks sõlminud temaga delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta 42,5 miljoni euro ulatuses, kusjuures tuleb täpsustada, et selline kahju kaoks, kui sellised lepingud oleksid sõlmitud Üldkohtu määratud meetmete tulemusel;
– 120 000 eurot töötajate koondamishüvitisteks;
– 516 000 eurot uueks töötajate värbamiseks;
– 305 000 eurot IT‑rakenduste taastamiseks;
– 150 000 eurot muude tegevuste taastamise kulude katteks;
– 300 000 eurot teavituskampaania jaoks, mis on vajalik hageja rahvusvahelise kuvandi ja maine taastamiseks.
41 Mis puudutab mittevaralist kahju, siis esiteks nõuab hageja hüvitisena 10 miljoni euro suuruse summa maksmist, millele lisandub seadusjärgne intress määraga 3,5% aastas alates 8. maist 2015.
42 Teiseks palub ta Üldkohtul õiglase hüvitisena kohustada komisjoni:
– „avaldama pressiteade, millega [komisjon] võtab selgelt ja avalikult seisukoha, et [hageja] on tõepoolest rahvusvaheline organisatsioon finantsmääruse ja rahvusvahelise õiguse tähenduses“;
– „tunnustama, et [hagejal] on seetõttu täielik õigus osaleda krediididelegeerimise süsteemis, mis on reserveeritud rahvusvahelistele organisatsioonidele ja muudele volitatud üksustele“;
– „avaldama [hageja] nimetatud ajalehtede ja ajakirjade esilehel olulisi artikleid, millega lükatakse ametlikult ümber [hageja] kohta esitatud süüdistused ja kuuldused“.
43 Komisjon väidab esiteks, et hageja nõuded, et Üldkohus teeks talle ettekirjutusi, on vastuvõetamatud, kuna neid ei esitatud algses hagiavalduses ja hageja ei saa muuta oma nõuete olemust menetluses, mis järgneb sellele, kui kohtuasi on pärast kohtuotsuse tühistamist saadetud tagasi uueks arutamiseks. Mis puudutab nõuet teha ettekirjutus seoses varalise kahjuga, siis lisab komisjon, et liidu kohus ei tohi sekkuda haldusvõimu pädevusse ega saa seega teha institutsioonidele ettekirjutusi. Lisaks on hageja taotletud ettekirjutused vastuolus usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega ja hindamisruumiga, mis komisjonil on liidu eelarve täitmise meetmete valikul.
44 Teiseks märgib komisjon, et 6,841 miljoni euro suurune summa, mille maksmist hageja nõuab, vastab osaliselt muule kahjule kui see, millele viidati enne tühistamist ja tagasisaatmist toimunud menetluses. Hageja on muutnud vaidluse eset viisil, mis on vastuolus Üldkohtu menetlust reguleerivate eeskirjadega. Komisjon möönab siiski, et 3 miljoni euro suuruse summa maksmise nõue, mis tuleneb „kaudsete kulude rahastamispakettidest“, ei kujuta endast uut nõuet.
45 Kolmandaks rõhutab komisjon, et hageja nõudis hagiavalduses mittevaralise kahju hüvitamiseks sümboolse ühe euro maksmist. Komisjon on seisukohal, et kuigi hageja täpsustas, et see nõue esitati „tingimusel, et seda saab muuta“, ei selgitanud ta põhjuseid, miks see kahju ulatub nüüd 10 miljoni euroni. Komisjon märgib, et tõendid, mille hageja esitas oma seisukohtade lisas menetluse edasise käigu kohta, põhjendamaks oma uut nõuet, on enne esimese hagiavalduse esitamist ajakirjanduses ilmunud artiklid, kuid hageja ei ole põhjendanud, miks ta esitas need dokumendid hilinemisega. Need tõendid on seega kodukorra artikli 85 kohaselt vastuvõetamatud.
46 Hageja väidab Üldkohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes (vt eespool punkt 32) seoses komisjoni täiendavates seisukohtades nimetatud asja läbivaatamist takistavate asjaoludega kõigepealt, et kahju, mille hüvitamist ta nõuab, ja hagis esitatud kahju on identsed. Ta piirdus vaid oma nõuete täpsustamisega, muutis nõutud summade suurust ja selgitas enda „taastamisega“ seotud kahju olemust. Mittevaralise kahju osas rõhutab hageja, et tema nõue sümboolse ühe euro saamiseks oli esitatud „tingimusel, et seda saab muuta“.
47 Seejärel väidab hageja, viidates eelkõige 10. mai 2006. aasta kohtuotsusele Galileo International Technology jt vs. komisjon (T‑279/03, EU:T:2006:121), et kohtupraktikas on juba nõustutud, et pool võib kahju hüvitamise hagi raames paluda Üldkohtul teha kostjast institutsioonile ettekirjutus millegi tegemiseks või tegemata jätmiseks. Ta rõhutab, et ettekirjutusele on omane piirata institutsiooni kaalutlusõigust talle antud avaliku teenuse osutamise ülesande täitmiseks võetavate meetmete määratlemisel. Võimude lahususe põhimõttega, millele komisjon tugineb, ei ole vastuolus see, kui kohus piirab haldusvõimu pädevust. Lisaks on hageja seisukohal, et tema nõue jätab komisjonile kaalutlusruumi küsimuses, kuidas ta kavatseb määratleda hagejale usaldatava 68,5 miljoni euro suuruse tegevusmahu.
48 Lõpuks täpsustab hageja, et eespool punkti 40 esimeses kuni kolmandas taandes esitatud nõuded on esitatud kahju hüvitamise nõude asemel, mille ta oli esitanud Üldkohtule tühistamisele ja tagasisaatmisele eelnenud menetluses ja millega taotleti aastas 14 miljoni euro suuruse summa maksmist 2016. ja 2015. aasta eest.
49 Mis esimesena puudutab eespool punkti 40 esimeses kuni kolmandas taandes sisalduvaid hageja nõudeid varalise kahju mitterahalise hüvitamise kohta ja eespool punkti 42 esimeses kuni kolmandas taandes sisalduvaid nõudeid mittevaralise kahju mitterahalise hüvitamise kohta, siis tuleb märkida, et vastavalt kodukorra artikli 76 punktile e on hageja kohustatud nimetama oma nõuded hagiavalduses. Seega võib põhimõtteliselt arvesse võtta üksnes kohtumenetluse aluseks olevas hagiavalduses nimetatud nõudeid ning hagi põhjendatuse uurimisel tuleb lähtuda üksnes nendest nõuetest, mis on toodud kohtumenetluse aluseks olevas hagiavalduses (24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Epsilon International vs. komisjon, T‑477/16, ei avaldata, EU:T:2018:714, punkt 45; vt selle kohta ka 8. juuli 1965. aasta kohtuotsus Krawczynski vs. komisjon, 83/63, EU:C:1965:70, punkt 785, ja 25. septembri 1979. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, 232/78, EU:C:1979:215, punkt 3).
50 Kodukorra artikli 84 lõige 1 lubab esitada uusi väiteid tingimusel, et need tuginevad õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kohtupraktikast tuleneb, et see tingimus kehtib a fortiori nõuete mis tahes muutmise suhtes ning et kui ei esine õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, mis oleksid ilmnenud menetluse kirjalikus osas, saab arvesse võtta üksnes hagiavalduse nõudeid (13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Berliner Institut für Vergleichende Sozialforschung vs. komisjon, T‑73/08, ei avaldata, EU:T:2013:433, punkt 43, ja 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Epsilon International vs. komisjon, T‑477/16, ei avaldata, EU:T:2018:714, punkt 46).
51 Need põhimõtted on kohaldatavad käesolevas menetluses pärast tühistamist ja tagasisaatmist, kuna see kujutab endast hagiavalduse esitamisest alanud sama vaidluse osalist pikendust (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Kakol vs. komisjon, T‑641/16 RENV ja T‑137/17, ei avaldata, EU:T:2018:958, punkt 70).
52 Sellest tuleneb, et kuigi võib möönda, et hageja kohandab hagiavalduse esitamisest möödunud aja tõttu selles menetlusstaadiumis esialgsetes hüvitisenõuetes märgitud summasid tingimusel, et ta selgitab selle põhjuseid, on siiski välistatud, et ta võiks muuta nõutud kahjuhüvitise olemust ennast (vt selle kohta 15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, punkt 224, ja 11. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Biret ja Cie vs. nõukogu, T‑210/00, EU:T:2002:3, punktid 48 ja 49; vt selle kohta ja analoogia alusel ka 8. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Schwedler vs. parlament, T‑41/89, EU:T:1990:19, punkt 34).
53 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja ei esitanud hagiavalduses Üldkohtule eespool punkti 40 esimeses kuni kolmandas taandes ja punkti 42 esimeses kuni kolmandas taandes nimetatud nõudeid teha ettekirjutus millegi tegemiseks või tegemata jätmiseks, mille ta sõnastab oma seisukohtades menetluse edasise käigu kohta. Selliseid nõudeid ei ole ka repliigis ega Üldkohtu 20. oktoobri 2016. aasta kohtuistungi protokollis, mis on kodukorra artikli 114 lõike 1 kohaselt autentne dokument. Hagiavaldusest, repliigist ja sellest protokollist nähtub nimelt, et hageja nõudis enne kohtuasja uueks arutamiseks saatmist toimunud menetluses mittevaralise kahju hüvitamiseks sümboolse ühe euro maksmist ning varalise kahju eest hüvitist 14 miljonit eurot aastas alates vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisest (vt eespool punkt 22).
54 Lisaks kinnitas hageja viimati nimetatud nõudeid, kui ta palus Euroopa Kohtul esimese kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses rahuldada tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded (vt eespool punkt 22). Euroopa Kohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõuete kohta otsuse tegemiseks ei olnud tingimused täidetud, mistõttu tuli kohtuasi selles küsimuses suunata tagasi Üldkohtusse. Kahju hüvitamise nõuded, mille hageja esitas Euroopa Kohtule, ei ole siiski samad, mille ta esitas käesolevas menetluses pärast tühistamist ja tagasisaatmist.
55 Kolmandaks, mis puudutab eespool punkti 40 esimeses kuni kolmandas taandes toodud hageja nõudeid varalise kahju mitterahalise hüvitamise kohta, siis tuleb samuti märkida, et kohtupraktikas on nõustutud, et ELTL artikli 340 teisest lõigust ja ELTL artiklist 268, mis ei välista mitterahalise hüvitise maksmist, tuleneb, et liidu kohus on pädev kohustama liitu kahju hüvitamiseks mis tahes moel, mis vastab lepinguvälist vastutust reguleerivate liikmesriikide õigusnormide ühistele üldpõhimõtetele, sealhulgas ka mitterahalise hüvitise abil, kui see on kooskõlas nimetatud põhimõtetega, tehes vajaduse korral ettekirjutuse millegi tegemiseks või tegemata jätmiseks (10. mai 2006. aasta kohtuotsus Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EU:T:2006:121, punktid 62 ja 63, ning 8. novembri 2011. aasta kohtuotsus Idromacchine jt vs. komisjon, T‑88/09, EU:T:2011:641, punkt 81).
56 Käesolevas asjas hageja taotletud ettekirjutused, mille eesmärk on see, et temaga sõlmitaks kuni kolmeks aastaks delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta summas 68,5 miljonit eurot, ei võimalda siiski tagada usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte järgimist, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, mida on mainitud eelkõige ELTL artikli 310 lõikes 5 ja ELTL artikli 317 esimeses lõigus. Nimelt, kui kohus kohustaks komisjoni sõlmima hagejaga eespool nimetatud delegeerimislepingud eelarve kaudse täitmise kohta, ei oleks komisjonil enam võimalik oma kaalutlusõigust teostades ning hea halduse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid järgides kindlaks määrata ei liidu eelarve summat, mis tuleb eraldada teatavat liiki projektidele, seda, milline on selle eelarve kõige sobivam täitmise viis, ega kaudse eelarve täitmise korral seda, kes on konkreetse projekti jaoks kõige sobivam partner.
57 Lisaks, kui Üldkohus teeks eespool nimetatud eesmärkidel ettekirjutusi, siis kahjustaks see juhul, kui komisjon hindab pärast seda, kui vaidlusalune otsus on apellatsiooniastmes tehtud otsusega tühistatud, hageja rahvusvahelise organisatsiooni staatust liidu õiguse asjakohaste sätete tähenduses, selle hindamise tulemust. See hinnang on vajalik, et vastata küsimusele, kas komisjon võib talle usaldada arengukoostöö projekte, sõlmides temaga delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta.
58 Eespool punktis 57 esitatud kaalutlused kehtivad ka eespool punkti 42 esimeses kuni kolmandas taandes esitatud hageja nõuetele teha ettekirjutus, millega sisuliselt soovitakse saada komisjonilt avalikke seisukohavõtte, milles tunnustatakse hageja rahvusvahelise organisatsiooni staatust ja tema sobivust selleks, et sõlmida temaga delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta.
59 Järelikult tuleb hageja nõuded, mida on nimetatud eespool punkti 40 esimeses kuni kolmandas taandes ning punkti 42 esimeses kuni kolmandas taandes, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
60 Mis teisena puudutab eespool punkti 40 neljandas taandes esitatud hageja nõuet, siis tuleb märkida, et selles nõudes nimetatud summad vastavad muule varalisele kahjule kui need, millele viidati menetluses enne tühistamist ja tagasisaatmist, nagu nähtub eespool punktidest 53 ja 54, välja arvatud 3 miljoni euro suurune summa, mis tuleneb „kaudsete kulude rahastamispakettidest“. Hageja ei saa seega selles menetlusstaadiumis nõuda selle uue kahju hüvitamist.
61 Mis puudutab „kaudsete kulude rahastamispakettidele“ vastavat 3 miljonit eurot, siis see on seotud – nagu pooled kohtuistungil kinnitasid – „kaudsete kuludega“, mida on nimetatud dokumendi „Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostöölepingutele kohaldatavad üldtingimused“ artiklis 14.4, mis on lisatud komisjoni seisukohtadele menetluse edasise käigu kohta. See säte näeb ette, et valitud üksus võib oma üldiste halduskulude katteks saada kindla suurusega protsendi abikõlblikest tegelikest kuludest, mille ülempiir on 7% kaudsete kulude kohta. Selles menetlusstaadiumis nõutud 3 miljoni euro suurune summa tuleneb sisuliselt nimetatud protsendimäära kohaldamisest 42,5 miljoni euro suhtes, mis on hageja hinnangul nende delegeerimislepingute väärtus, mille ta oleks võinud sõlmida komisjoniga kaudse eelarve täitmise kohta aastatel 2015–2019, kui vaidlusalust otsust ei oleks olnud.
62 Kuna, nagu komisjon kohtuistungil märkis (vt eespool punkt 44), 3 miljoni euro suurune summa on selle varalise kahju nõude kohandus, mis oli üks nendest, mille hüvitamist hageja enne tühistamist ja tagasisaatmist toimunud menetluses nõudis, siis on selle summa maksmise nõue vastuvõetav.
63 Mis kolmandana puudutab 10 miljonile eurole hinnatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (vt eespool punkt 41), siis tuleb esiteks märkida, et kui hageja nõudis mittevaralise kahju hüvitamiseks sümboolse ühe euro maksmist, siis täpsustas ta, et see nõue on esitatud „tingimusel, et seda saab muuta“. Siiski tuleb tõdeda, et kuna käesolevas menetluses pärast tühistamist ja tagasisaatmist nõutud summat ei saa enam kvalifitseerida sümboolseks, on hageja muutnud väidetava mittevaralise kahju hüvitamise nõude laadi.
64 Teiseks tuleb analüüsida komisjoni väidet, et nende tõendite puhul, mille hageja esitas oma seisukohtade lisas menetluse edasise käigu kohta (vt punkt 45 eespool), esineb asja läbivaatamist takistav asjaolu.
65 Kodukorra artikli 85 lõige 1 kohaselt esitatakse tõendid ja tõendite kogumist taotletakse menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus. Selle artikli lõike 2 kohaselt võivad kohtuasja pooled repliigis ja vasturepliigis esitada oma argumentide toetuseks täiendavaid tõendeid või taotluse nende kogumiseks, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud. Lõike 3 kohaselt võivad kohtuasja pooled erandkorras esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud.
66 Käesolevas asjas esitati hagiavaldus Üldkohtu kantseleisse 14. juulil 2015 ja repliik 13. mail 2016. Eespool punktis 64 nimetatud lisas sisalduvatel ajaleheartiklitel, v.a kaks erandit, on aga hagiavalduse esitamise kuupäevast varasem kuupäev. Esimene erand on 2015. aasta augustis avaldatud artikkel ja teine erand on artikkel, mis ei kanna kuupäeva, kuid mille sisu võimaldab mõista, et see avaldati 2015. aastal.
67 Kuna hageja ei ole selgitanud põhjusi, miks ta ei esitanud neid artikleid hagiavalduse lisana või repliigi lisana, siis ei ole kodukorra artiklis 85 ette nähtud tingimused täidetud, mistõttu need tõendid on vastuvõetamatud.
68 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et käesolev kahju hüvitamise hagi on vastuvõetamatu, välja arvatud osas, milles sellega palutakse hüvitada varaline kahju, mis väidetavalt tekkis „kaudsete kulude rahastamispakettide“ tõttu, mis on hinnatud 3 miljonile eurole, ja mittevaraline kahju, mille suurus on kohtuasja aluseks olevas hagiavalduses hinnatud sümboolsele ühele eurole.
Sisulised küsimused
69 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: liidu institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos institutsiooni tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).
Komisjonile etteheidetava tegevuse õigusvastasus
70 Institutsioonile etteheidetava tegevuse õigusvastasuse tingimus nõuab, et oleks tuvastatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt 19. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Holcim (Saksamaa) vs. komisjon, C‑282/05 P, EU:C:2007:226, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Pooled on eriarvamusel selle põhimõtte kohaldamises käesolevas asjas.
72 Hageja väidab esimesena, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade asjakohased sätted annavad õigusi rahvusvahelistele organisatsioonidele, keda need sätted puudutavad. Nende õiguste hulka kuuluvad muu hulgas üksuse õigus sellele, et teda tunnustatakse rahvusvahelise organisatsioonina, kui ta vastab kõnealustes õigusnormides selleks ette nähtud tingimustele, ning tegelik võimalus, et talle usaldatakse eelarve täitmisega seotud ülesanded ja antakse kaudse eelarve täitmise raames vastavad rahalised vahendid. Hageja sõnul ei saa komisjon pärast seda, kui ta on tunnustanud üksuse staatust rahvusvahelise organisatsioonina, enam selle küsimuse juurde tagasi pöörduda, kuna see staatus on omandatud rahvusvahelise õiguse kohaselt. Komisjon on kohustatud seda õigust järgima, eriti kui ta kohaldab liidu õigusnorme, milles viidatakse rahvusvahelisele õigusele omastele mõistetele. Lisaks väidab hageja, et hea halduse põhimõttega on vastuolus see, et komisjon võiks tema rahvusvahelise organisatsiooni staatuse kahtluse alla seada. Kohtuistungil täpsustas ta vastuseks Üldkohtu küsimusele, et see põhimõte kohustab komisjoni uurima tema olukorda hoolsalt ja erapooletult, lähtudes kogu asjakohasest teabest.
73 Teisena ei jäta 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade asjakohased sätted hageja sõnul komisjonile mingit kaalutlusõigust, mistõttu pelgalt nende rikkumine kujutab endast piisavalt selget rikkumist.
74 Komisjon vaidleb nendele hageja argumentidele vastu.
75 Kõigepealt tuleb märkida, et pool, kes palub tuvastada liidu vastutuse, peab tõendama, et selleks nõutavad tingimused on täidetud: eelkõige tingimus, mis puudutab isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist (vt selle kohta 23. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Ombudsman vs. Lamberts, C‑234/02 P, EU:C:2004:174, punkt 52; 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon, T‑399/17, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2019:384, punkt 217, ja 18. novembri 2014. aasta kohtuotsus McCoy vs. Regioonide Komitee, F‑156/12, EU:F:2014:247, punkt 90).
76 Käesolevas asjas märgib hageja õigesti, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades eelarve kaudset täitmist käsitlevates sätetes kasutatud mõisted „rahvusvahelised organisatsioonid“ ja „rahvusvaheline avalik-õiguslik organisatsioon“ on üle võetud rahvusvahelisest õigusest.
77 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õigusakte tuleb võimaluste piires tõlgendada rahvusvahelist õigust silmas pidades (14. juuli 1998. aasta kohtuotsus Bettati, C‑341/95, EU:C:1998:353, punkt 20, ja 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Philips Lighting Poland ja Philips Lighting vs. nõukogu, C‑511/13 P, EU:C:2015:553, punkt 60).
78 Nii on see mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ puhul, mis esineb eelkõige 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonis, millega kodifitseeriti rahvusvahelise tavaõiguse normid. Kohtupraktika kohaselt on need normid liidu institutsioonidele siduvad ja kuuluvad liidu õiguskorda (16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 46). Tuleb siiski täpsustada, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjad sisaldavad rahvusvahelisest õigusest lähtuvat rahvusvahelise organisatsiooni mõistet eesmärkidel, mis – kuivõrd need on lahutamatult seotud liidu eelarve täitmisega – on liidu õigusele eriomased.
79 Tuleb märkida, et komisjon peab liidu eelarvet täites eelkõige järgima usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet (vt eespool punkt 56).
80 Sellest järeldub, et kui komisjon analüüsib kaudse eelarve täitmise kohta delegeerimislepingute sõlmimise eesmärgil küsimust, kas hageja on rahvusvaheline organisatsioon, peab ta mitte ainult arvesse võtma rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis puudutavad rahvusvahelisi organisatsioone, vaid võtma ka kõik vajalikud meetmed liidu finantshuvide kaitseks vastavalt eespool nimetatud põhimõttele.
81 Seega, kui eeldada, nagu väidab hageja, et rahvusvahelises õiguses on keelatud seada kahtluse alla üksusele antud rahvusvahelise organisatsiooni staatust põhjusel, et see staatus on omandatud lõplikult, ei saa selline keeld siiski olla kohaldatav komisjoni suhtes juhul, kui ta oma liidu eelarve täitmise ülesannet täites kohaldab 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades sisalduvat rahvusvahelise organisatsiooni mõistet üksnes nende õigusnormide eesmärgi kohaselt.
82 Sellise keelu puudumine tuleneb ka apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsusest, milles Euroopa Kohus leidis järgmist:
„88 Selles osas on kohane nentida, et määruse nr 1605/2002 artiklist 53 ja artikli 53d lõikest 1 ning määruse nr 966/2012 […] artikli 58 lõikest 1 tuleneb, et komisjon võib muu hulgas täita liidu eelarvet nii, et usaldab eelarve täitmise ülesanded rahvusvahelistele organisatsioonidele.
89 Nendest sätetest tuleneb, et kui komisjon kavatseb võtta vastu otsuse, millega usaldatakse eelarve täitmise ülesanded sellel alusel teatavale üksusele, siis tuleb tal tagada, et see üksus on rahvusvaheline organisatsioon.
90 Kui pärast selle otsuse tegemist, millega usaldatakse eelarve täitmise ülesanded teatavale üksusele, kellel on rahvusvahelise organisatsiooni staatus, võtab komisjon vastu sellised otsused, nagu [vaidlusalune otsus], niisuguste asjaolude alusel, mis tema hinnangul seavad selle staatuse kahtluse alla, siis tuleb neid otsuseid nii õiguslikult kui ka faktiliselt põhjendada.“
83 Sellest järeldub, et Euroopa Kohtu hinnangul ja vastupidi sellele, mida väidab hageja, kelle argumendid on toodud eespool punktis 72, võib komisjon kaudse eelarve täitmise kohta delegeerimislepingute sõlmimisel seada kahtluse alla rahvusvahelise organisatsiooni staatuse, mida ta on teatud üksuste puhul tunnustanud, tingimusel et see kahtluse alla seadmine on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud.
84 On tõsi, et Euroopa Kohus tühistas apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuses esimese kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse osas, milles komisjon ja Üldkohus, kes jättis hageja hagi rahuldamata, olid kahtluse alla seadnud hageja rahvusvahelise organisatsiooni staatuse. Euroopa Kohus märkis siiski järgmist:
„91 [2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades] toodud mõiste „rahvusvaheline organisatsioon“ […] hõlmab […] muu hulgas mõistet „rahvusvahelised avalik‑õiguslikud organisatsioonid, mis on loodud valitsustevahelise kokkuleppe alusel, ja nende organisatsioonide asutatud spetsialiseeritud asutused“.
92 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Üldkohus ei kontrollinud vaidlusaluste otsuste õiguspärasust seda määratlust arvestades, vaid piirdus kinnitusega, et [hageja] esitatud argumendid ja tõendusmaterjalid ei lükanud ümber komisjoni kahtlusi seoses [hageja] rahvusvahelise organisatsiooni staatusega.
93 Selle kinnitusega on aga rikutud õigusnormi, kuna ükski Üldkohtu väljatoodud asjaoludest, mis peaksid võimaldama pidada […] komisjoni kahtlusi põhjendatuks, ei saa olla nende õiguslik alus.
94 Seoses esimesega nendest asjaoludest, mis puudutab küsimust, kas mitu [hageja] nimetatud riiki, kes peaksid olema tema liikmed, seda tõesti olid, ilmneb Üldkohtu enese järeldustest, et komisjoni sellekohased kahtlused puudutasid vaid „mõnda“ [hageja] liiget, ning täpsemalt viit liiget 16‑st. Kuid isegi kui oletada, et sellised kahtlused on põhjendatud, ei ole nende tagajärjeks rahvusvahelises õiguses võtta üksuselt, mille liikmed need riigid ei ole – või enam ei ole – „rahvusvahelise organisatsiooni“ staatus, eriti juhul, kui asjaomased riigid nagu käesolevas asjas moodustavad vaid väikese osa kõnealusest üksusest.
95 Teise asjaolu puhul, mis puudutab kahtlusi seoses nende isikute pädevusega, kes on esindanud teatavaid riike [hageja] asutamisakti allkirjastamisel, tuleb samuti märkida, et see võib küll seada kahtluse alla [hageja] asutamisakti allkirjastamise konkreetselt nende riikide poolt, mitte aga selle üksuse asutamist kui sellist, kuna võimalikud puudused, millele on seoses esindamisega viidatud, puudutasid vaid väikest arvu osalisriike.
[…]
97 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et [hageja] teine väide – […] mille kohaselt Üldkohus eksis, kui ta […] leidis, et komisjon ei rikkunud õigusnormi ega teinud ilmset hindamisviga, kui ta põhjendas vaidlusalus[e otsuse] vastuvõtmist oma kahtlustega seoses [hageja] „rahvusvahelise organisatsiooni“ staatusega 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses – on põhjendatud […]
104 Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 92–96, on vaidlusalu[ne otsus] õigusvasta[ne], kuna komisjoni poolt [selle] põhjenduseks esitatud asjaolud ei võimalda kahtluse alla seada [hageja] rahvusvahelise organisatsiooni staatust 2002. aasta ja 2012. aasta finantseeskirjade tähenduses. Järelikult tuleb nimetatud [otsus] täies ulatuses tühistada.“
85 Nendest põhjendustest tuleneb, et Euroopa Kohus põhjendas Üldkohtu otsuse ja komisjoni otsuse tühistamist sellega, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta seadis kahtluse alla hageja rahvusvahelise organisatsiooni staatuse üksnes selliste asjaolude alusel, mis ei õigusta ei faktiliselt ega õiguslikult niisuguse otsuse vastuvõtmist.
86 Euroopa Kohtu selline hinnang ei mõjuta siiski apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse punktidest 89 ja 90 nähtuvat põhimõtet, mille kohaselt komisjoni poolt rahvusvahelise organisatsiooni staatuse tunnustamine ei ole 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade kohaldamisel lõplik ning selle võib teatud tingimustel alati kahtluse alla seada. Seega ei tulene Üldkohtu otsuse ja komisjoni otsuse tühistamisest Euroopa Kohtu poolt, et need finantseeskirjad annavad hagejale õiguse jääda rahvusvahelise organisatsioonina tunnustatuks ja seega sõlmida komisjoniga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta.
87 Tuleb lisada, et hageja ei selgita, kuidas Euroopa Kohtu poolt apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuses tuvastatud õigusnormi rikkumine ja ilmne hindamisviga kujutavad endast selliste liidu õigusnormide rikkumist, mis annavad isikutele õigusi. Nimelt, olles meenutanud neid vigu ja väitnud, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätted, mis käsitlevad „rahvusvahelisi organisatsioone“, annavad nendele organisatsioonidele õigusi, tugineb hageja oma nõuetes argumendile, mille kohaselt rahvusvaheline õigus takistab komisjonil tema minevikus võetud seisukohta uuesti läbi vaadata; see argument tuleb eespool punktides 81–83 esitatud põhjustel tagasi lükata. Hageja ei täpsusta, millised õigusnormid talle õigusi annavad ja mida komisjon rikkus, kui ta põhjendas oma otsust mitte sõlmida temaga uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta nende kahtluste alusel, mis Euroopa Kohtu hinnangul olid ebapiisavalt põhjendatud.
88 Seega tuleb tõdeda, et 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjades kaudset eelarve täitmist käsitlevad sätted, mis viitavad rahvusvahelistele organisatsioonidele, ei ole õigusnormid, mis annavad üksustele, kelle rahvusvahelise organisatsiooni staatust komisjon on tunnustanud, õiguse sellele, et seda staatust ei seataks kahtluse alla, ning et hageja ei ole tõendanud, et komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses väljendatud kahtlused kujutasid endast õigusvastasust, mis toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.
89 Mis puudutab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ette nähtud hea halduse põhimõtet, mille rikkumisele hageja viitab, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei anna see põhimõte iseenesest isikutele õigusi, välja arvatud juhul, kui see kujutab endast konkreetsete õiguste väljendust, nagu õigus asja menetlemisele erapooletult, õiglaselt ja mõistliku tähtaja jooksul (4. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EU:T:2006:292, punkt 127, ja 29. novembri 2016. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, T‑103/12, EU:T:2016:682, punkt 65; vt selle kohta ka 22. märtsi 2010. aasta kohtumäärus SPM vs. nõukogu ja komisjon, C‑39/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:157, punktid 65–67).
90 Hageja viitas käesolevas menetluses pärast tühistamist ja tagasisaatmist aga hea halduse põhimõttele, et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt ei võinud komisjon seada kahtluse alla rahvusvahelise organisatsiooni staatust, mida ta oli varem tunnustanud. Hageja väitis kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et selle põhimõtte kohaselt pidi komisjon uurima tema olukorda hoolikalt ja erapooletult, arvestades kogu asjakohast teavet.
91 Tuleb märkida, et komisjon on kohustatud tagama, et sellel üksusel, kellega ta sõlmib delegeerimislepingu eelarve kaudse täitmise kohta, on rahvusvahelise organisatsiooni staatus, isegi kui ta on selle üksusega juba sõlminud samalaadse lepingu, kuna sellise staatuse tunnustamist ei saa pidada lõplikuks (vt eespool punktid 81, 83 ja 86). Hea halduse põhimõtte ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte kohaselt (vt eespool punkt 56) ei saa komisjonile ette heita, et ta ei sõlminud üksusega uusi delegeerimislepinguid eelarve kaudse täitmise kohta, kui sellele institutsioonile teatavaks tehtud andmete põhjal saab selle üksuse rahvusvahelise organisatsiooni staatuse kahtluse alla seada.
92 Lisaks ei selgita hageja, kuidas õigusnormi rikkumine ja ilmne hindamisviga, mille tõttu Euroopa Kohus vaidlusaluse otsuse tühistas, kujutavad endast hea halduse põhimõtte rikkumist, eelkõige mis puudutab komisjoni kohustust tegutseda erapooletult, mis vastab eespool punktis 89 meenutatud kohtupraktikas esitatud tingimustele ja mis võib seega kaasa tuua liidu vastutuse.
93 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon on rikkunud isikutele õigusi andvat õigusnormi.
94 Isegi kui eeldada, et komisjon on sellise rikkumise toime pannud, tuleks liidu vastutuse tekkimiseks igal juhul veel tuvastada, et see rikkumine on piisavalt selge.
95 Kohtupraktika kohaselt on niisugune rikkumine aset leidnud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, ning selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige lahendatavate olukordade keerukust, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm liidu institutsioonile annab (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
96 Hageja väidab (vt eespool punkt 73), et ainuüksi 2002. ja 2012. aasta finantseeskirjade sätete rikkumine kujutab endast piisavalt selget rikkumist, kuna tema arvates ei ole komisjonil nende sätete järgimise osas mingit kaalutlusõigust.
97 Siiski põhineb hageja viidatud kaalutlusõiguse puudumine tema argumendil, mille kohaselt rahvusvahelise õigusega on vastuolus see, kui komisjon seab kahtluse alla rahvusvahelise organisatsiooni staatuse, mida ta varem on tunnustanud. Kuna see argument on tagasi lükatud, tuleb tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, et küsimus, kas komisjon peab tema puhul nimetatud staatust tunnustama, ei ole keeruline. Neist asjaoludest tuleneb, et komisjonil on selles osas kaalutlusõigus.
98 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et esimene liidu vastutuse tekkimise tingimus ei ole täidetud.
Järeldused
99 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab liidu vastutuse tekkimise kolme tingimuse kumulatiivsus seda, et kui üks tingimustest on täitmata, tuleb kahju hüvitamise hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida teisi tingimusi (9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 14; 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus CAS Succhi di Frutta vs. komisjon, C‑497/06 P, ei avaldata, EU:C:2009:273, punkt 40, ja 22. mai 2007. aasta kohtuotsus Mebrom vs. komisjon, T‑198/05, ei avaldata, EU:T:2007:147, punkt 34).
100 Järelikult tuleb käesolev kahju hüvitamise hagi osas, milles sellega palutakse hüvitada varaline kahju, mis hagejale väidetavalt tekkis 3 miljoni euro suuruses summas „kaudsete kulude rahastamispakettide“ tõttu, ja sümboolne ühe euro suurune mittevaraline kahju, põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
101 Arvestades kõike eespool toodut, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
102 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendis nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.
103 Euroopa Kohus tegi siiski apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuses ise otsuse kohtuasjas C‑184/17 P kantud kohtukulude kohta (vt eespool punkt 25), jättes kohtuasja T‑381/15 kohtukulude kandmise otsustamise edaspidiseks.
104 Seega tuleb Üldkohtul otsustada tema menetlustega seotud kohtukulude üle.
105 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Lisaks on kodukorra artiklis 137 ette nähtud, et kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, jaotab Üldkohus kohtukulud omal äranägemisel.
106 Esiteks tuleb märkida, et vastavalt apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsusele, millega vaidlusalune otsus tühistati, rahuldati hageja nõue osaliselt seoses Üldkohtule esitatud hagiavalduses märgitud tühistamisnõuetega. Teiseks ei seadnud see kohtuotsus kahtluse alla otsuse tegemise vajaduse osalist äralangemist ja eespool punkti 21 esimeses ja teises taandes nimetatud hageja tühistamisnõuete osalist vastuvõetamatust. Kolmandaks tuleneb eespool punktidest 68 ja 100, et tema kahju hüvitamise nõuded tuleb rahuldamata jätta.
107 Neil asjaoludel tuleb otsustada, et kumbki pool kannab Üldkohtus toimunud menetlustes ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta kahju hüvitamise hagi rahuldamata.
2. Jätta poolte kohtukulud Üldkohtu menetlustes nende endi kanda.
da Silva Passos | Truchot | Sampol Pucurull |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 9. septembril 2020.
Allkirjad