AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(kolmas koda)
11. mai 2011
Kohtuasi F‑53/09
J
versus
Euroopa Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Personalieeskirjade artikkel 73 – Keeldumine tunnistamast haigust kutsehaiguseks – Kohustus viia menetlus läbi mõistliku aja jooksul
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega hageja palub esiteks tühistada komisjoni 31. juuli 2008. aasta otsus, millega keelduti tema vaevust tunnistamast kutsehaiguseks, ning teiseks mõista tema kasuks komisjonilt temale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja sümboolselt üks euro.
Otsus: Mõista komisjonilt hageja kasuks välja ühe euro suurune summa kahju hüvitamiseks. Jätta ülejäänud hagi nõuded rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja veerand hageja kohtukuludest. Jätta kolm neljandikku hageja kohtukuludest tema enda kanda.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus ‑ Töövõimetus – Erinevad korrad – Üks kutsehaiguse mõiste
(Personalieeskirjad, artiklid 73 ja 78; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikli 3 lõige 2 ning artikkel 25)
2. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Kutsehaiguse kindlakstegemine – Ametniku tõendamiskoormis
(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 3)
3. Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 23)
4. Liidu õigus – Põhimõtted – Mõistliku aja nõude järgimine – Rikkumine haldusmenetluses – Mõju
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)
1. Kui personalieeskirjades ei ole sätestatud teisiti, on mõiste „kutsehaigus” personalieeskirjade raames sama tähendusega nii personalieeskirjade artikli 73 kui ka artikli 78 kontekstis, isegi kui need sätted käsitlevad erinevaid kordi, millel on oma erisused.
Siiski ei tähenda asjaolu, et mõistel „kutsehaigus” on sama õiguslik sisu nii personalieeskirjade artikli 73 kui ka artikli 78 kontekstis, et Euroopa Liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjades ette nähtud arstlikule komisjonile on personalieeskirjade artikli 78 alusel kokkukutsutud töövõimetuskomisjoni faktilised ja meditsiinilised hinnangud siduvad ning vastupidi. Nii võivad täielikult või osaliselt püsivalt töövõimetuks tunnistamine artikli 73 alusel ja invaliidsuspensioni määramine personalieeskirjade artikli 78 alusel õiguspäraselt viia lahknevate tulemusteni sama faktilise olukorra ja iseäranis küsimuse osas, kas sama ametniku haiguse näol on tegemist kutsehaigusega.
Igal juhul on personalieeskirjade artiklites 73 ja 78 ette nähtud hüvitised esiteks erinevad ja teineteisest sõltumatud, olgugi et need võivad olla kumuleeruvad; samuti näevad need sätted ette kaks eri menetlust, milles võidakse jõuda kahe eraldiseisva, teineteisest sõltumatu otsuseni. Ehkki on teiseks soovitav, et neid menetlusi viidaks vastavalt vajadusele läbi koostöös ning et samal meditsiiniasutusel palutaks otsustada ametniku töövõimetuse eri aspektide üle, ei ole siiski tegemist asjaoludega, mis mõjutaksid ühe või teise menetluse õiguspärasust, ja ametisse nimetavale asutusele kuulub sellega seoses ja sõltuvalt asjaoludest kaalutlusõigus. Kolmandaks tuleneb ühiseeskirjade artiklist 25 sõnaselgelt, et ka täielikult ja püsivalt töövõimetuks tunnistamine personalieeskirjade artikli 73 ning samade ühiseeskirjade alusel ei piira mingilgi viisil personalieeskirjade artikli 78 kohaldamist ja vastupidi.
Sellist õiguslikku olukorda võidakse mitte pidada täielikult rahuldavaks. Selline ilmse vastuolulisuse oht on siiski iseloomulik juhul, kui seadusandja tahte kohaselt on olemas kaks korda, mille raames tegutsevad erinevaid menetlusnorme järgides kaks eraldiseisvat meditsiinilist üksust. Täpsemalt on nii, et arstlik komisjon teeb otsuse haldusjuurdluse tulemusi arvestades, samas kui see ei ole nii töövõimetuskomisjoni puhul. Kehtiva liidu õiguse kohaselt ei saa seega välistada, et need kaks komisjoni jõuavad erinevate järeldusteni sama faktilise olukorra osas.
(vt punktid 55–60)
Viited:
Euroopa Kohus: 4. oktoober 1991, kohtuasi C‑185/90 P: komisjon vs. Gill (punktid 13–16).
Esimese Astme Kohus: 14. mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (punkt 150); 1. juuli 2008, kohtuasi T‑262/06 P: komisjon vs. D (punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 74).
2. Liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikkel 3 kehtestab kutsehaiguste kohta kaks korda.
Ühiseeskirjade artikli 3 lõige 1 näeb ette, et kui haigus sisaldub komisjoni soovitusele 90/326 lisatud „Euroopa kutsehaiguste nimekirjas” või võimalikes täiendustes, peetakse seda kutsehaiguseks. See säte kehtestab õigusliku eelduse, mis on erand üldistest tõendamist käsitlevatest normidest, ning mille eesmärk on säilitada asjaomaste ametnike õigused nende vaevuste osas, mille kohta on teaduslikult tõestatud, et need on põhimõtteliselt seotud teatud kutsetegevuse teostamisega. Nii piisab sellest, kui asjaomane ametnik tõendab, et tema tööülesannete täitmisega kaasneb oht sellesse haigusesse jääda. Seda eeldust ei saa ümber lükata see, et tööülesannete täitmise ja haiguse vaheline põhjuslik seos ei ole võib-olla kindel.
Seevastu ühiseeskirjade artikli 3 lõike 2 raames peab tööülesannete täitmise ja haiguse tekkimise vaheline põhjuslik seos olema tõendatud. Kuigi vajadus tuvastada selline põhjuslik seos sama sätte raames võib viia selleni, et teatud mitmetegurilised vaevused jäetakse kutsehaigusteks tunnistamata, ei võimalda pelk tõend selle kohta, et tööülesannete täitmine võib omada mõju mitmeteguriliste vaevuste vallandumisele, raskenemisele või süvenemisele, asuda seisukohale, et on piisavalt tõendatud, et see vaevus on kutsehaigus. Sellega seoses ei saa kohus asuda seadusandja asemele, tunnistamaks, et teatud mitmeteguriliste haiguste puhul tuleb kahtlust tõlgendada asjaomase ametniku kasuks, kui on objektiivselt võimatu teha esiteks kindlaks, kas tema tööülesannete täitmine võis tõenäoliselt mõjutada asjaomase isiku tervisliku seisundi halvenemist, ning teiseks, millisel määral see täitmine seda halvenemist võrreldes kutseväliste teguritega mõjutas.
Nii tagab ühiseeskirjade artikli 3 lõige 2 üksikjuhtude hõlmamise, kuid seda siiski tingimusel, et on õiguslikult piisavalt tõendatud, et asjaomane vaevus on kutsehaigus. Kui selles õiguslikus kontekstis teatud mitmeteguriliste vaevuste osas loobuda sellise tõendi nõudmisest või seda nõuet isegi lihtsustada, piirdudes potentsiaalse põhjusliku seose tõendamisega, siis oleks see vastuolus mitte ainult ühiseeskirjade artikli 3 lõike 2 sõnastusega, vaid samuti selle artikli eseme ja eesmärgiga, milleks on personalieeskirjade artiklit 73 rakendades tagada kutsehaiguste riskide vastane erikaitse.
Niisugustel keerukatel juhtudel, mil ametniku haigusel on mitu põhjust, millest mõned on kutsealased, teised kutsevälised, mõned füüsilised, teised psüühilised ja mis on kõik selle tekkimisele kaasa aidanud, tuleb arstlikul komisjonil kindlaks teha, kas liidu institutsioonide teenistuses ülesannete täitmisel on otsene seos ametniku haigusega, näiteks haiguse vallandanud tegurina. Sellistel juhtudel ei ole haiguse määratlemiseks kutsehaigusena nõutud, et selle ainus, põhiline, ülekaalukas või valdav põhjus peituks selles ülesannete täitmises.
(vt punktid 64–69)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 26. veebruar 2003, kohtuasi T‑145/01: Latino vs. komisjon (punktid 83, 84, 86–89).
Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2010, kohtuasi F‑79/09: AE vs. komisjon (punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).
3. Arstlikul komisjonil lasuv, liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artiklis 23 ette nähtud ülesanne anda meditsiinilistele küsimustele objektiivne ja sõltumatu hinnang eeldab esiteks, et arstliku komisjoni käsutuses oleksid kõik andmed, mida tal võib vaja minna, ja teiseks seda, et tal oleks täielik hindamisvabadus. Arstliku komisjoni antud arstlikke hinnanguid kui selliseid tuleb pidada lõplikeks, kui need on antud nõuetekohaselt. Kohtul on üksnes pädevus kontrollida esiteks, kas mainitud komisjon moodustati ja tegutses nõuetekohaselt, ja teiseks, kas komisjoni arvamus on nõuetekohane, ja eelkõige, kas see sisaldab selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning kas meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos.
Võttes arvesse kohtu piiratud kohtulikku kontrolli, ei saa arstliku komisjoni ilmsest hindamisveast tuleneva etteheitega nõustuda.
Kui arstlikul komisjonil on palutud vastata keerukatele meditsiinilistele küsimustele, mis puudutavad raskesti kindlakstehtavat diagnoosi või põhjuslikku seost asjaomase isiku vaevuste ja ühenduse institutsioonis toimunud kutsetegevuse vahel, peab arstlik komisjon oma arvamuses märkima ära eelkõige need toimiku asjaolud, millest ta lähtub, ning kui ta kaldub märgatavalt kõrvale mõnest varasemast asjakohasest ja asjaomase isiku suhtes soodsamast arstlikust hinnangust, täpsustama kõrvalekaldumise põhjused.
(vt punktid 70, 91, 92 ja 104)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi AE vs. komisjon (punktid 64 ja 65 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 89).
4. Haldusmenetluste läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on osana õigusest heale haldusele korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1.
Mõistliku aja põhimõtte rikkumine ei õigusta siiski üldiselt veninud haldusmenetluse tulemusel tehtud otsuse tühistamist. Nimelt ainult siis, kui ülemäära pikk aeg võib mõjutada haldusmenetluse tulemusel vastu võetud otsuse sisu ennast, mõjutab mõistliku aja põhimõtte eiramine haldusmenetluse kehtivust. Haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse läbivaatamise võimalik ülemäära pikk aeg ei saa põhimõtteliselt mõjutada arstliku komisjoni arvamuse ega institutsiooni lõpliku otsuse sisu. Nimelt ei saa selline aeg muuta arstliku komisjoni hinnangut selle kohta, kas haigus on kutsehaigus, välja arvatud erandjuhtudel. Kui Avaliku Teenistuse Kohus tühistaks arstliku komisjoni hinnangu põhjal tehtud otsuse, oleks selle põhiline praktiline tagajärg vastupidi see, et ta pikendaks veelgi menetlust põhjusel, et see on kestnud juba liiga kaua.
Liidu kohtul on sellegipoolest võimalik – tingimusel, et pooled on saanud esitada selle lahenduse kohta oma märkused – mõista omal algatusel administratsioonilt välja hüvitis mõistliku aja ületamise eest, kuna selline hüvitis on ametniku jaoks parim kahju hüvitamise viis.
(vt punktid 113–115 ja 120)
Viited:
Euroopa Kohus: 17. detsember 2009, kohtuasi C‑197/09 RX‑II: M vs. EMEA (punkt 41).
Esimese Astme Kohus: 11. aprill 2006, kohtuasi T‑394/03: Angeletti vs. komisjon (punktid 162–167).
Euroopa Liidu Üldkohus: 12. mai 2010, kohtuasi T‑491/08 P: Bui Van vs. komisjon (punkt 88).
Avaliku Teenistuse Kohus: 21. oktoober 2009, kohtuasi F‑33/08: V vs. komisjon (punkt 211), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑510/09 P).