EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
5. oktoober 2023(*)
Eelotsusetaotlus – Ühine varjupaiga- ja täiendava kaitse poliitika – Direktiiv 2011/95/EL – Artikkel 12 – Pagulasseisundi välistamine – Isik, kes on registreeritud ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni Lähis-Idas (UNRWA) juures – Tingimused selleks, et sel isikul oleks ipso facto õigus direktiivist 2011/95 tulenevatele hüvedele – UNRWA kaitse või abi lakkamine – Arstiabi osutamata jätmine – Tingimused
Kohtuasjas C‑294/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 22. märtsi 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. mail 2022, menetluses
Office français de protection des réfugiés et apatrides
versus
SW,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos ning kohtunikud L. S. Rossi (ettekandja), J.-C. Bonichot, S. Rodin ja O. Spineanu-Matei,
kohtujurist: N. Emiliou,
kohtusekretär: ametnik M. Siekierzyńska,
arvestades kirjalikku menetlust ja 26. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– SW, esindaja: avocat P. Spinosi,
– Prantsuse valitsus, esindajad: J.-L. Carré ja J. Illouz,
– Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja M. Van Regemorter,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja J. Hottiaux,
olles 4. mai 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 12 lõike 1 punkti a.
2 Taotlus on esitatud SW ja Office français de protection des réfugiés et apatrides’i (Prantsusmaa pagulaste ja kodakondsuseta isikute kaitse amet; edaspidi „OFPRA“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane jättis rahuldamata SW taotluse pagulasseisundi või teise võimalusena täiendava kaitse saamiseks.
Õiguslik raamistik
Rahvusvaheline õigus
Genfi konventsioon
3 Genfis 28. juulil 1951 allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) jõustus 22. aprillil 1954. Seda on täiendatud ja muudetud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis omakorda jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“).
4 Genfi konventsiooni artikli 1 punktis D on sätestatud:
„Konventsiooni ei kohaldata isikule, keda kaitseb või abistab ÜRO asutus või allasutus, välja arvatud pagulaste ülemkomissar.
Kui kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud ning isiku seisundit ei ole sellekohastele ÜRO Peaassamblee resolutsioonidele tuginedes määratletud, on tal ipso facto õigus saada selle konventsiooniga ette nähtud soodustusi.“
ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas (UNRWA)
5 ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas (United Nations Relief and Works Agency for Palestine Refugees in the Near East; edaspidi „UNRWA“) asutati ÜRO Peaassamblee 8. detsembri 1949. aasta resolutsiooniga nr 302 (IV) Palestiina pagulaste abistamise kohta.
6 UNRWA tegevuspiirkond hõlmab viit sektorit: Gaza tsooni, Jordani Läänekallast, Jordaaniat, Liibanoni ja Süüriat.
7 ÜRO Peaassamblee 13. detsembri 2019. aasta resolutsioon nr 74/83 Palestiina pagulaste abistamise kohta (edaspidi „resolutsioon nr 74/83“) – mis oli kohaldatav ajal, kui võeti vastu OFPRA peadirektori otsus, mis on põhikohtuasjas kõne all – on sõnastatud järgmiselt:
„Peaassamblee,
[…]
arvestades, et [UNRWA] on oluline ÜRO organisatsioon, mis alates oma asutamisest rohkem kui 65 aastat tagasi parandab Palestiina pagulaste rasket olukorda, osutades neile haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- ja hädaabiteenuseid ning jätkates tööd pagulaslaagrite elutingimuste parandamise, mikrofinantseerimise, kaitse ja hädaabi vallas,
[…]
võttes teadmiseks ka üldvoliniku 31. mai 2019. aasta aruande, mis on esitatud peasekretäri aruande punkti 57 kohaselt ning milles väljendatakse muret organisatsiooni tõsise finantskriisi pärast, mis seab tõsiselt ohtu ameti suutlikkuse jätkata Palestiina pagulastele oluliste programmide pakkumist kõigis tegevuspiirkondades,
[…]
väljendades sügavat muret okupeeritud aladel elavate Palestiina pagulaste eriti raske olukorra pärast, eelkõige seoses nende ohutuse, heaolu ja elutingimustega sotsiaal-majanduslikust seisukohast,
[…]
1. Märgib kahetsusega, et ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 194 (III) lõikes 11 ette nähtud pagulaste repatrieerimist ega neile hüvitise maksmist ei ole veel toimunud ning seetõttu on Palestiina pagulaste olukord endiselt tõsist muret tekitav ning nad vajavad jätkuvalt abi oma põhivajaduste rahuldamiseks tervishoiu, hariduse ja toimetuleku vallas;
[…]
3. Rõhutab vajadust jätkata [UNRWA] tööd ja seda, kui oluline on [UNRWA] tegevus, mida ei tohi takistada, ja tema teenused, sealhulgas hädaabi, seoses Palestiina pagulaste heaolu, kaitse ja inimarenguga ning piirkonna stabiilsusega, senikaua kui Palestiina pagulaste küsimus ei ole saanud õiglast lahendust;
[…]
7. Otsustab pikendada organisatsiooni volitusi kuni 30. juunini 2023, ilma et see piiraks resolutsiooni 194 (III) punkti 11 kohaldamist.“
8 ÜRO Peaassamblee 12. detsembri 2022. aasta resolutsiooniga nr 77/123 pikendati UNRWA volitusi kuni 30. juunini 2026.
Liidu õigus
9 Direktiivi 2011/95 põhjendustes 15 ja 35 on märgitud:
„(15) Need kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud, kellel lubatakse jääda liikmesriikide territooriumile põhjustel, mis ei tulene vajadusest rahvusvahelise kaitse järele, vaid kaastundest lähtuvalt või humanitaarsetel kaalutlustel, jäävad väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala.
[…]
(35) Riskid, millega riigi elanikkond või elanikkonna osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt iseenesest individuaalset ohtu, mida võiks määratleda suure kahjuna.“
10 Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
d) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, viibides väljaspool varasemat alalist elukohariiki ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12;
[…]“.
11 Direktiivi artiklis 3 „Soodsamad normid“ on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamaid norme, et otsustada, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu, kui need normid on kooskõlas käesoleva direktiiviga.“
12 Sama direktiivi artikli 4 „Faktide ja asjaolude hindamine“ lõikes 3 on sätestatud:
„Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist:
a) kõik asjaomased faktid, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sealhulgas päritoluriigi õigusnormid ja nende kohaldamise viis;
b) taotleja esitatud asjaomased avaldused ja dokumendid, sealhulgas teave selle kohta, kas taotlejat on taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda võidakse taga kiusata või talle tekitada suurt kahju;
c) taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud, sealhulgas sellised tegurid nagu taust, sugu ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju;
d) kas taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist oli seotud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks vajalike tingimuste loomise ainu- või põhieesmärgiga, et hinnata, kas kõnealune tegevus põhjustaks nimetatud riiki tagasipöördumisel taotleja tagakiusamist või talle suure kahju tekitamist;
e) kas on võimalik mõistlikult eeldada, et taotleja annab ennast mõne teise riigi kaitse alla, mille kodakondsusele tal on õigus.“
13 Direktiivi 2011/95 artiklis 6 „Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad“ on ette nähtud:
„Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised:
a) riik;
b) riiki või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid;
c) mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et punktides a ja b nimetatud osalised, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest vastavalt artiklile 7.“
14 Selle direktiivi artikli 12 „Välistavad asjaolud“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui
a) ta kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D reguleerimisalasse, mis on seotud muude ÜRO organite või agentuuride kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kaitse või abiga. Kui kõnealune kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud, ilma et kõnealuse isiku seisund oleks kooskõlas ÜRO Peaassamblee asjaomaste resolutsioonidega lõplikult kindlaks määratud, on sel isikul ipso facto õigus käesolevast direktiivist tulenevatele hüvedele;
b) tema elukohariigi pädevad asutused on tunnustanud, et tal on kõnealuse riigi kodanikega samad õigused ja kohustused või nendega samaväärsed õigused ja kohustused.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 Palestiina päritolu kodakondsuseta isik SW sündis 1976. aastal Liibanonis, kus ta elas seni, kuni lahkus sellest riigist 2019. aasta veebruaris ja saabus Prantsusmaale 11. augustil 2019. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et SW kannatab sünnist saadik raske geneetilise haiguse all, mis vajab ravi, mida UNRWA ei suutnud rahaliste vahendite puudumise tõttu talle pakkuda.
16 OFPRA peadirektor jättis 11. oktoobri 2019. aasta otsusega rahuldamata SW taotluse pagulasseisundi või teise võimalusena täiendava kaitse saamiseks.
17 Cour nationale du droit d’asile (üleriigiline varjupaigaasjade kohus, Prantsusmaa) tühistas 9. detsembri 2020. aasta otsusega selle otsuse ja andis SW-le pagulasseisundi.
18 OFPRA esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu).
19 OFPRA väidab, et Cour nationale du droit d’asile (üleriigiline varjupaigaasjade kohus) on rikkunud mitut õigusnormi. Kõigepealt ei uurinud ta, kas SW oli sunnitud lahkuma UNRWA tegevuspiirkonnast ohu tõttu tema turvalisusele. Seejärel leidis ta vääralt, et UNRWA võimetus rahastada Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku tervislikule seisundile vastavat kolmanda tasandi tervishoiuteenust on põhjus selle organi tõhusa kaitse lakkamiseks, mis võimaldab kodakondsuseta isikul nõuda Genfi konventsiooni kohaldamist. Lõpuks leidis ta ekslikult, et UNRWAd tuleb pidada võimetuks täitma oma abistamisülesannet, kuigi kolmanda tasandi tervishoiuteenuste kulude katmine ei ole selle osa ega ole tõendatud, et SW ei saanud Liibanonis asjakohast ravi.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab meelde, et resolutsiooni nr 74/83 kohaselt toimub UNRWA tegevus „seoses Palestiina pagulaste heaolu, kaitse ja inimarenguga“ ning selle eesmärk on nende „põhivajaduste rahuldamine tervishoiu, hariduse ja toimetuleku vallas“. Seega ei ole Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D kohaselt see konventsioon Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku suhtes kohaldatav seni, kuni ta UNRWA-lt tegelikult selliselt määratletud abi või kaitset saab.
21 Oma 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826) otsustas Euroopa Kohus, et nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT 2004, L 304, lk 12; ELT eriväljaanne 19/07, lk 96) artikli 12 lõike 1 punkti a teist lauset, mille sisu on identselt üle võetud direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lausesse, tuleb tõlgendada nii, et muu ÜRO organi või agentuuri kui pagulaste ülemkomissar kaitse või abi „mingil põhjusel“ lakkamine hõlmab ka niisuguse isiku olukorda, kes pärast seda, kui ta on seda kaitset või abi tegelikult kasutanud, lakkab seda kasutamast põhjusel, mis ei allu tema kontrollile ning on tema tahtest sõltumatu. Niisuguse isiku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi pädevad ametiasutused peavad taotlust individuaalsel alusel läbi vaadates kontrollima, kas see isik oli sunnitud lahkuma selle organi või agentuuri tegevuspiirkonnast; niisuguse olukorraga on tegu, kui tema isiklik seisund oli äärmiselt ebaturvaline ning asjaomasel organil või agentuuril ei olnud võimalik tagada talle selles piirkonnas elutingimusi, mis vastavad nimetatud organile või agentuurile seatud ülesandele.
22 Käesoleval juhul nähtub aga Cour nationale du droit d’asile’i (üleriigiline varjupaigaasjade kohus) 9. detsembri 2020. aasta otsusest, et selleks, et otsustada, et UNRWA kaitse või abi SW-le on lakanud ja et seetõttu võis viimane taotleda direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel pagulasseisundit ipso facto, leidis see kohus, et on tõendatud, et UNRWA ei olnud võimeline pakkuma SW-le nende tervishoiuteenuste piisavat kättesaadavust, millest sõltub tema ellujäämine, ning seega tagama SW-le elamistingimusi, mis vastaksid selle organisatsiooni abistamisülesandele, kuni selleni, et see isik satub väga ebaturvalisse olukorda, mis sunnib teda Liibanonist lahkuma.
23 Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas olenemata riigisisestest õigusnormidest, mis lubavad teatud tingimustel välismaalasel tervisliku seisundi tõttu riigis viibida ja vajaduse korral kaitsevad teda väljasaatmismeetme eest, tuleb [direktiivi 2011/95] artikli 12 lõike 1 punkti a sätteid tõlgendada nii, et haiget Palestiina pagulast, kes pärast seda, kui on tegelikult saanud UNRWA-lt kaitset või abi, lahkub selle organi tegevuspiirkonnas asuvast riigist või territooriumilt, kus on olnud tema harilik viibimiskoht, kuna seal ei ole talle need tervishoiuteenused ja ravi piisavalt kättesaadavad, mida tema tervislik seisund vajab, ning kõnealune ravikulude katmata jätmine kujutab tegelikku ohtu tema elule või kehalisele puutumatusele, võib käsitada isikuna, kelle isiklik turvalisus on tõsises ohus ning kes on olukorras, kus UNRWA-l ei ole võimalik tagada talle elutingimusi, mis vastaksid nimetatud organile seatud ülesandele?
2. Kui vastus on jaatav, siis milliste kriteeriumide alusel – näiteks haiguse raskusastme või vajalike tervishoiuteenuste laadiga seotud kriteeriumid – on võimalik niisugust olukorda tuvastada?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
24 Oma eelotsuse küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ja kui jah, siis millistel tingimustel tuleb direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teist lauset tõlgendada nii, et UNRWA kaitse või abi on lakanud, kui see organ ei ole võimeline tagama Palestiina päritolu kodakondsuseta isikule, kes saab temalt kaitset või abi, sellise arstiabi ja ravi kättesaadavust, mida tema tervislik seisund nõuab.
25 Neile küsimustele vastamiseks tuleb märkida, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a esimese lause kohaselt ei tunnustata kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut pagulasena, kui „ta kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D reguleerimisalasse, mis on seotud muude ÜRO organite või agentuuride kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kaitse või abiga“.
26 Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D esimese lõigu kohaselt ei kohaldata konventsiooni isikule, keda kaitseb või abistab „ÜRO asutus või allasutus, välja arvatud pagulaste ülemkomissar“.
27 UNRWA on ÜRO organ, mis asutati palestiinlaste kui „Palestiina pagulaste“ kaitseks ja abistamiseks. Tema volitus laieneb tegevuspiirkonnale, mis hõlmab viit sektorit: Gaza tsooni, Jordani Läänekallast (sh Ida-Jeruusalemm), Jordaaniat, Liibanoni ja Süüriat.
28 Arvestades UNRWA-le määratud ülesannet, tuleb teda pidada muuks ÜRO organiks kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, kes pakub kaitset või abi Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D tähenduses.
29 Konkreetselt on igal niisugusel isikul nagu SW, kes on registreeritud UNRWA juures, õigus saada sellelt organilt kaitset ja abi, tagamaks tema kui pagulase heaolu (3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑349/20, EU:C:2022:151, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Nimetatud Lähis-Ida aladel palestiinlaste jaoks kehtestatud spetsiaalse pagulasseisundi tõttu on vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a esimesele lausele – mis vastab Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D esimesele lõigule – põhimõtteliselt välistatud, et UNRWA juures registreeritud isikuid tunnustataks liidus pagulasena (13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑507/19, EU:C:2021:3, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teisest lausest, mis vastab Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D teisele lõigule, tuleneb siiski, et kui UNRWA kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud, ilma et nende isikute seisund oleks kooskõlas ÜRO Peaassamblee asjaomaste resolutsioonidega lõplikult kindlaks määratud, on neil isikutel ipso facto õigus direktiivist 2011/95 tulenevatele hüvedele (vt selle kohta 3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑349/20, EU:C:2022:151, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 On aga selge, et UNRWA osutatava abi saajate seisund ei ole tänaseni lõplikult kindlaks määratud, nagu see tuleneb ÜRO Peaassamblee järjestikustest resolutsioonidest.
33 Mis puudutab UNRWA kaitse või abi lakkamise mõistet direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses, siis tuleb täpsustada, et viimati nimetatud säte vastab sisuliselt direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punktile a, mistõttu viimati nimetatud sätet käsitlev kohtupraktika on esimesena nimetatud sätte tõlgendamisel asjakohane (13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑507/19, EU:C:2021:3, punkt 37).
34 Selle kohta on Euroopa Kohus direktiivi 2004/83 kehtivusajal küll täpsustanud, et ainuüksi asjaomase isiku lahkumine UNRWA tegevuspiirkonnast, olenemata lahkumise põhjusest, ei saa tingida selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punkti a esimeses lauses ette nähtud pagulasseisundi äravõtmist ning et järelikult ei saa pelgalt sellest piirkonnast eemalviibimist või vabatahtlikku otsust sealt lahkuda käsitada UNRWA abi lakkamisena (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Abed El Karem El Kott jt, C‑364/11, EU:C:2012:826, punktid 55 ning 59).
35 Euroopa Kohus otsustas siiski, et – vastupidi Belgia valitsuse poolt käesoleva eelotsusetaotluse raames esitatud seisukohale – mitte ainuüksi niisuguse kaitset või abi pakkuva organi või agentuuri nagu UNRWA tegevuse lõpetamine ei tingi selle organi või agentuuri pakutava kaitse või abi lakkamist, vaid ka see, kui nimetatud organil või agentuuril ei ole võimalik oma ülesannet täita (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Abed El Karem El Kott jt, C‑364/11, EU:C:2012:826, punkt 56).
36 Seevastu, kui kõnealust otsust põhjendavad asjaomase isiku tahtest sõltumatud sunnitegurid, võib niisugune olukord tingida tuvastuse, et abi, mida sellele isikule anti, on lakanud direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses (vt analoogia alusel 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Abed El Karem El Kott jt, C‑364/11, EU:C:2012:826, punkt 59).
37 See tõlgendus on kooskõlas nimetatud artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause eesmärgiga, millega soovitakse eelkõige tagada Palestiina pagulaste kui selliste kaitse jätkuvus tõhusa kaitse või abi kaudu, mitte ainult seeläbi, et tagatakse organi või agentuuri olemasolu, millel lasub ülesanne seda abi või kaitset pakkuda, ning seda senikaua, kuni nende seisund ei ole kooskõlas ÜRO Peaassamblee asjaomaste resolutsioonidega lõplikult paika pandud (vt selle kohta 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Abed El Karem El Kott jt, C‑364/11, EU:C:2012:826, punktid 60 ning 62).
38 Selles kontekstis tuleb märkida, et – vastupidi Belgia ja Prantsuse valitsuse väidetule – selleks, et teha kindlaks, kas UNRWA kaitse või abi on lakanud direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses, mistõttu rahvusvahelist kaitset taotlenud isik oli sunnitud selle organi tegevuspiirkonnast lahkuma, ei ole vaja tõendada, et UNRWA või riik, mille territooriumil ta tegutseb, kavatses tekitada isikule kahju või jätta ta oma tegevuse või tegevusetusega abist ilma. Piisab, kui tõendada, et UNRWA abi või kaitse on tõepoolest mingil põhjusel lakanud, mistõttu sellel organil ei ole enam objektiivsetel või taotleja isikliku olukorraga seotud põhjustel võimalik tagada talle elutingimusi, mis vastaksid UNRWA-le seatud ülesandele (vt selle kohta 3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑349/20, EU:C:2022:151, punkt 72).
39 Sellega seoses nähtub eelkõige resolutsioonist nr 74/83, et UNRWA osutab Palestiina pagulastele tervishoiuabi, kuna neil, kelle seisundit ei ole veel lõplikult kindlaks määratud, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 32, on jätkuvalt vaja abi, et rahuldada oma põhivajadusi tervishoiu valdkonnas.
40 Seega kuulub Palestiina pagulastele nende põhivajaduste osas antav tervishoiuabi UNRWA ülesande hulka, mistõttu asjaolu, et tal ei ole mingil põhjusel võimalik seda tervishoiuabi tagada, tähendab UNRWA abi lakkamist direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses.
41 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 50, 61 ja 62 sisuliselt märkis, seisneb UNRWA ülesanne tervishoiu valdkonnas niisuguste tervishoiuteenuste ja ravimite pakkumises, mis vastavad UNRWA abi taotlevate isikute põhivajadustele, olenemata ravi või ravimite kvaliteedist. See ülesanne ei saa seega sõltuda tema operatiivsest võimest niisugust ravi ja ravimeid pakkuda.
42 Nagu märkis komisjon, tähendaks selline tõlgendus – mida pooldavad Belgia ja Prantsuse valitsus ning mille kohaselt juhul, kui UNRWA ei osuta konkreetset abi, ei saa niisugust abi pidada UNRWA ülesannete hulka kuuluvaks, mistõttu ei saa selle andmata jätmine tuua kaasa järeldust, et UNRWA abi on lakanud –, et UNRWA-l lasuva „ülesande“ mõistet vähendataks üksnes tema poolt tegelikult osutatud teenusteni, jättes välja teenused, mis kuuluvad küll nimetatud organi volituste hulka, kuid mida ei osutata eelkõige eelarvepiirangute tõttu. Selline tõlgendus tekitaks huvitatud isikutele ohu, et nad ei saa tegelikult mingit tõelist rahvusvahelist kaitset, võttes arvesse ühelt poolt UNRWA tegevusetust ja teiselt poolt nende pagulasseisundi põhimõttelist välistamist.
43 Samas ei saa ainuüksi asjaolu, et ei ole võimalik pakkuda spetsiifilist hooldust või ravi, iseenesest õigustada järeldust, et UNRWA kaitse või abi on lakanud direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses.
44 Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et oleks võimalik tuvastada, et UNRWA kaitse või abi on lakanud ja et asjaomane isik on seetõttu sunnitud selle organi tegevuspiirkonnast lahkuma, on vaja, et selle isiku isiklik seisund oleks äärmiselt ebaturvaline ning nimetatud organil ei oleks võimalik tagada nimetatud isikule selles piirkonnas elutingimusi, mis vastaksid sellele organile seatud ülesandele (19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Abed El Karem El Kott jt, C‑364/11, EU:C:2012:826, punkt 63).
45 Eeltoodust tuleneb ühelt poolt, et asjaolu, et UNRWA osutatavad tervishoiuteenused on madalamal tasemel kui need, mida ta võiks saada, kui talle oleks mõnes liikmesriigis antud pagulasseisund, ei ole piisav järeldamaks, et ta oli sunnitud UNRWA tegevuspiirkonnast lahkuma.
46 Teiselt poolt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 80 ja 81 sisuliselt märkis, tuleb Palestiina päritolu kodakondsuseta isikut käsitada nii, et ta on sunnitud sellest piirkonnast lahkuma, kui asjaolu, et tal ei ole võimalik saada UNRWA-lt oma tervisliku seisundi jaoks vajalikku abi, tekitab sellele kodakondsuseta isikule reaalse ohu surra või reaalse ohu tervisliku seisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks halvenemiseks või lühendab oluliselt tema oodatavat eluiga.
47 Liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida niisuguse ohu olemasolu kõikide asjakohaste asjaolude individuaalse hindamise alusel (vt selle kohta 3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Secretary of State for the Home Department (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund), C‑349/20, EU:C:2022:151, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a teist lauset tuleb tõlgendada nii, et UNRWA kaitse või abi tuleb lugeda lakanuks, kui see organ ei ole võimeline tagama Palestiina päritolu kodakondsuseta isikule, kes saab temalt kaitset või abi, sellise arstiabi ja ravi kättesaadavust, ilma milleta ähvardaks teda reaalne oht surra või reaalne oht tervisliku seisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks halvenemiseks või oodatava eluea oluliseks lühenemiseks. Niisuguse ohu olemasolu kontrollimine on liikmesriigi kohtu ülesanne.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 12 lõike 1 punkti a teist lauset
tuleb tõlgendada nii, et
ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni Lähis-Idas (UNRWA) kaitse või abi tuleb lugeda lakanuks, kui see organ ei ole võimeline tagama Palestiina päritolu kodakondsuseta isikule, kes saab temalt kaitset või abi, sellise arstiabi ja ravi kättesaadavust, ilma milleta ähvardaks teda reaalne oht surra või reaalne oht tervisliku seisundi oluliseks, kiireks ja pöördumatuks halvenemiseks või oodatava eluea oluliseks lühenemiseks. Niisuguse ohu olemasolu kontrollimine on liikmesriigi kohtu ülesanne.
Allkirjad