AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

9. detsember 2010

Kohtuasi F‑83/05

Kristine Ezerniece Liljeberg jt

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Ametisse nimetamine – Enne uute personalieeskirjade jõustumist reservnimekirja kantud jurist‑lingvistid – Diskrimineerimine võrreldes liidu teistesse institutsioonidesse ja organitesse tööle võetud jurist‑lingvistidega

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega K. Ezerniece Liljeberg ja üheksa teist ametnikku, kes on komisjoni jurist‑lingvistid, paluvad peamiselt tühistada 6. oktoobri 2004. aasta ametisse nimetamise otsused osas, milles nad määratakse palgaastmele A*6, kuigi nad oleks pidanud määrama palgaastmele A*7.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool hagejate kohtukuludest. Jätta pool hagejate kohtukuludest nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Uue karjäärisüsteemi kehtestamine määrusega nr 723/2004 – Palgaastmele määramise üleminekusätted

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikli 13 lõige 2; nõukogu määrus nr 723/2004)

2.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Kõrgemale palgaastmele määramine – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikli 13 lõige 2; nõukogu määrus nr 723/2004)

3.      Ametnikud – Ametisse nimetamine – Palgaastme vastavus ametikohale – Kõrgema palgaastmega ametikohale nimetamine – Õigus uue palgaastme määramisele – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

4.      Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Erineva kategooriate ametnike erinev kohtlemine personalieeskirjadega ettenähtud tagatiste osas – Diskrimineerimise puudumine

5.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused

6.      Ametnikud – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Ulatus – Piirid

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikli 13 lõige 2)

1.      Palgaastmele määramise otsused, mille on personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõike 2 alusel vastu võtnud teised institutsioonid peale komisjoni, on meetmed, millele ei saa viidata selle väite põhjendamiseks, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Mis puudutab etteheidet, et komisjoni poolt palgaastmele A*6 määratud jurist‑lingviste diskrimineeritakse võrreldes sama konkursi edukalt läbinud isikutega, kes määrati teiste institutsioonide poolt palgaastmele A*7, siis personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõikest 2 nähtub, et iga institutsioon on pädev otsustama, kas määrata jurist‑lingvist palgaastmele A*7. Sellest järeldub, et nimetatud sätte alusel institutsiooni tööle võetud ja asjaomasele palgaastmele määratud ametnikke tuleb lugeda nendest ametnikest erinevas olukorras olevateks, kes võeti tööle teise institutsiooni, kes otsustas jätta nimetatud sätte kohaldamata.

Kuna iga institutsioon otsustab ise, kas jurist‑lingvisti määramiseks palgaastmele A*7 tuleb personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõiget 2 kohaldada, nagu eespool meenutati, siis samas reservnimekirjas olemine ei ole selle sätte kohaldamisel asjakohane. Kohtupraktika, mille kohaselt sama konkursi edukalt läbinud isikud on samas olukorras, puudutab ametnike töölevõtmist samasse, mitte erinevatesse institutsioonidesse. Kuigi Amsterdami lepingu artikli 9 lõikes 3 väljendatud avaliku teenistuse ühtsuse põhimõtte kohaselt kehtivad liidu kõikide institutsioonide ametnikele ühtsed personalieeskirjad, ei tähenda see põhimõte ka, et institutsioonid peavad ühtemoodi kasutama kaalutlusõigust, mis neile personalieeskirjadega on antud, vaid neile kehtib personalijuhtimises just vastupidi autonoomia põhimõte.

(vt punktid 55, 58 ja 59)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 16. september 1997, kohtuasi T‑220/95: Gimenez vs. Regioonide Komitee (EKL AT 1997, lk I‑A‑275 ja II‑775, punkt 72).

2.      Kui administratsioonil on lai kaalutlusõigus sätte kohaldamise üle otsustamiseks, peab administratsioon selleks, et mitte võtta sellest sättelt igasugust kasulikku mõju, hindama asjaomase sätte võimalikku kohaldamist konkreetset situatsiooni silmas pidades.

Personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõike 2 kohaselt võivad institutsioonid võtta tööle ametnikke jurist‑lingvistide kohustuste täitmiseks palgaastmetel A*7 või AD 7, mis tähendab, et ametisse nimetaval asutusel ei ole kohustust seda sätet kohaldada ning äsja tööle võetud ametnikel ei ole õigust nõuda kõrgemale palgaastmele määramist.

Kuna ametisse nimetaval asutusel on lai kaalutlusõigus selles osas, kas personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõiget 2 otsustada kohaldada või mitte, siis palgaastmele määramise otsuse kohtulik kontroll ei saa asendada ametisse nimetava asutuse antud hinnangut. Seega peab liidu kohus piirduma kontrolliga selle üle, kas aset on leidnud oluliste menetlusnormide rikkumine, kas ametisse nimetav asutus on tuginenud oma otsuses ebatäpsetele või mittetäielikele sisulistele asjaoludele, kas otsus on langetatud võimu kuritarvitades, ilmset hindamisviga tehes või see on ebapiisavalt põhjendatud või kas ametisse nimetav asutus kasutas oma kaalutlusõigust valesti.

(vt punktid 75–77)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 1995, kohtuasi T‑17/95: Alexopoulou vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑227 ja II‑683, punkt 21); 26. oktoober 2004, kohtuasi T‑55/03: Brendel vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑311 ja II‑1437, punkt 60); 15. november 2005, kohtuasi T‑145/04: Righini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑349 ja II‑1547, punkt 53).

Avaliku Teenistuse Kohus: 26. aprill 2006, kohtuasi F‑16/05: Falcione vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑3 ja II‑A‑1‑7, punkt 49); 20. september 2007, kohtuasi F‑111/06: Giannopoulos vs. nõukogu (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑253 ja II‑A‑1‑1415, punkt 52).

3.      Isegi kui ametnik nõustub sellisel ametikohal töötamisega, mille palgaaste on kõrgem kui tema ametikohal, siis põhimõte palgaastme vastavuse kohta ametikohale ei anna ametnikule mingit õigust määrata tema ametikohale kõrgem palgaaste.

Igal ei juhul ei pane personalieeskirjade või muude teenistujate teenistustingimuste sätted administratsioonile kohustust võtta konkursi edukalt läbinud isikute varasemat olukorda arvesse nende palgaastme ja ‑järgu määramisel.

(vt punktid 89 ja 90)

Viited:

Euroopa Kohus: 12. juuli 1973, kohtuasi 28/72: Tontodonati vs. komisjon (EKL 1973, lk 779, punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 7. mai 1991, kohtuasi T‑18/90: Jongen vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑187, punkt 27); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punkt 182).

Avaliku Teenistuse Kohus: 12. märts 2009, kohtuasi F‑104/06: Arpaillange jt vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑57 ja II‑A‑1‑273, punkt 106).

4.      Liidu poolt tööle võetud erinevate isikurühmade staatuse erinevusi ei saa seada kahtluse alla, olgu siis tegemist kas ametnike kui selliste või muude teenistujate teenistustingimustega hõlmatud erinevatesse kategooriatesse kuuluvate teenistujate töölevõtmisega, kuna iga teenistujate kategooria määratlus vastab liidu administratsiooni õigustatud vajadustele ja tema täidetavate alaliste või ajutiste ülesannete olemusele.

(vt punkt 93)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 17. november 2009, kohtuasi F‑57/08: Palazzo vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑437 ja II‑A‑1‑2731, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

5.      Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb kõigile üksikisikutele, kelle olukorrast ilmneb, et administratsioon on neile täpseid ja ühtelangevaid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi.

Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peab administratsioon huvitatud isikule andma kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlaid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on adresseeritud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas personalieeskirjade sätete ja üldiselt kohaldatavate õigusnormidega või vähemalt nende võimalik nõuetevastasus ei tohi olla ilmne mõistlikule ja hoolikale ametnikule arvestades temale teadaolevaid asjaolusid ning tema võimet teostada vajalikku kontrolli.

Mis puudutab palgaastmele määramise otsuseid, siis üksuse juhataja võimalikud märkused ei kujuta endast kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit teavet, kuna palgaastmele määramise otsuseid on pädev tegema ainult ametisse nimetav asutus.

(vt punktid 98, 99 ja 101)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. juuli 1999, kohtuasi T‑203/97: Forvass vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑129 ja II‑705, punkt 70); 11. juuli 2002, kohtuasi T‑381/00: Wasmeier vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑125 ja II‑677, punkt 106); eespool viidatud kohtuasi Righini vs. komisjon (punktid 130 ja 131); 8. detsember 2005, kohtuasi T‑237/00: Reynolds vs. parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 146).

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. september 2008, kohtuasi F‑51/07: Bui Van vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑289 ja II‑A‑1‑1533, punkt 55); 11. mai 2010, kohtuasi F‑55/09: Maxwell vs. komisjon (punkt 87).

6.      Hoolitsemiskohustus peegeldab vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes. See põhimõte tähendab, et ametniku või teenistuja olukorda puudutavat otsust tehes võetakse arvesse kõiki administratsiooni otsust mõjutada võivaid olulisi asjaolusid ning arvestatakse sedasi mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huvidega. Ametnike õigusi ja huve kaitstakse aga sedavõrd, kuivõrd see on kooskõlas kehtivate normidega.

Hoolitsemiskohustus ei muuda personalieeskirjade XIII lisa artikli 13 lõikega 2 pakutud võimalust administratsiooni kohustuseks. Seega siis, kui ametisse nimetav asutus jättis artikli 13 lõike 2 kohaldamata, ei ole tegemist hoolitsemiskohustuse rikkumisega.

(vt punktid 110 ja 111)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Forvass vs. komisjon (punktid 53 ja 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑101/05: Grünheid vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑55 ja II‑A‑1‑199, punkt 149).