Kohtuasi C‑196/15

Granarolo SpA

versus

Ambrosi Emmi France SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Paris)

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 5 punktid 1 ja 3 – Pädev kohus – Mõisted „lepingutega seotud asjad“ ja „lepinguväline kahju“ – Pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine – Kahju hüvitamise hagi – Mõisted „kaupade müük“ ja „teenuste osutamine“

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 14. juuli 2016. aasta otsus

1.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Valikuline kohtualluvus – Kohtualluvus lepinguvälise kahju korral – Mõiste – Kahju hüvitamise hagi, mille aluseks on pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine – Väljaarvamine – Tingimus – Vaikiva lepingulise suhte olemasolu – Siseriikliku kohtu hinnang – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 5 punkt 3)

2.        Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Valikuline kohtualluvus – Artikli 5 punkti 1 alapunkt b – Pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhted – Võimalus kvalifitseerida need kaupade müügilepinguks või teenuste osutamise lepinguks olenevalt lepingu iseloomulikust kohustusest – Siseriikliku kohtu hinnang

(Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 5 punkti 1 alapunkt b)

1.        Määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kahju hüvitamise hagi, mille aluseks on pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete järsk katkestamine, ei puuduta lepingulist kahju selle määruse tähenduses, kui poolte vahel oli vaikiv lepinguline suhe, selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, olenemata sellest, kuidas kvalifitseeritakse see siseriiklikus õiguses. Selle tõendamine, mille eesmärk on kindlaks teha niisuguse vaikiva lepingulise suhte olemasolu, peab tuginema ühtsete tõendite kogumile, mille hulka võivad kuuluda muu hulgas pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhete olemasolu, poolte heausksus, tehingute regulaarsus ja nende areng aja jooksul, mis väljendub kogustes ja väärtuses, võimalikud kokkulepped võetavate hindade ja/või tehtud hinnaalanduste kohta ning kirjavahetus.

(vt punktid 22, 25, 26 ja 28 ning resolutsiooni punkt 1)

2.        Määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et pika aja jooksul väljakujunenud ärisuhted tuleb kvalifitseerida „kaupade müügilepinguks“, kui asjassepuutuva lepingu iseloomulik kohustus on asja tarne, või „teenuste osutamise lepinguks“, kui see kohustus on teenuste osutamine; selle peab välja selgitama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Esiteks, kaupade müügiks saab kvalifitseerida kahe ettevõtja pika aja jooksul välja kujunenud ärisuhted, kui suhted piirduvad üksteisele järgnevate lepingutega, mille kõigi esemeks on kauba tarnimine ja äraviimine. Seevastu ei vasta selline kvalifitseerimine tüüpilise edasimüügilepingu ülesehitusele, millele on iseloomulik kahe ettevõtja vahel edaspidiseks sõlmitud raamleping, mille ese on tarnimise või varustamise kohustus.

Teiseks, mis puudutab lepingu kvalifitseerimist „teenuste osutamise lepinguks“, siis tähendab mõiste „teenused“ selle sätte mõttes, et vähemalt see lepingupool, kes teenust osutab, sooritab tasu eest mingi kindla tegevuse. Selles määratluses sisalduv esimene kriteerium ehk tegevuse olemasolu vastab lepingu puhul, mille kohaselt müüb üks pool teise poole tooteid, selle poole tehtavale iseloomulikule sooritusele, kes turustamist tagades osaleb asjassepuutuvate toodete leviku edendamises, eelkõige tänu asjaolule, mille kindlakstegemine on siseriikliku kohtu pädevuses, et edasimüüja suudab pakkuda klientidele teenuseid ja eeliseid, mida ei saaks anda tavaline turustaja, ja vallutada niimoodi tarnija toodetele palju suurema osa kohalikust turust. Mis puudutab kriteeriumi, mille kohaselt sooritatakse tegevus tasu eest, siis ei saa seda käsitada kitsas tähenduses teatava rahasumma maksmisena. Selles suhtes tuleb arvesse võtta eeskätt asjaolu, et edasimüügileping põhineb üldjuhul edasimüüjate valikul tarnija poolt, mis võib anda edasimüüjatele konkurentsieelise sellega, et ainult nendel on õigus müüa tarnija tooteid teataval territooriumil, või vähemalt sellega, et kõnealune õigus on vähestel edasimüüjatel. Lisaks näeb edasimüügileping sageli ette edasimüüja abistamise reklaamkandjatele juurdepääsul, oskusteabe edasiandmisel koolituste teel või maksesoodustuste osas. Nende asjaolude esinemise kindlakstegemine on asja sisuliselt arutava kohtu ülesanne.

(vt punktid 35, 37–41, 44 ja resolutsiooni punkt 2)