ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

6. juuni 2007

Kohtuasi T‑432/04

Walter Parlante

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2003. aasta edutamine – Edutamisest keeldumine – Eelispunktide andmine – Teenete võrdlev hindamine – Võrdne kohtlemine – Personalieeskirjade artikli 45 üldised rakendussätted – Õigusvastasuse väide – Õiguspärane ootus

Ese:      Hagi, mille ese on nõue tühistada esiteks ametisse nimetava asutuse 5. juuli 2004. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus sama asutuse otsuse peale, millega keelduti 2003. aasta edutamise raames tema edutamisest palgaastmele C1, ja teiseks vajalikus osas selle kaebuse esemeks olev otsus.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 43 ja artikli 45 lõige 1)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

3.      Ametnikud – Edutamine – Lubadused

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

1.      Isegi sellise edutamise süsteemi raames, mis on kehtestatud komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artiklite 43 ja 45 üldiste rakendussätetega ja kus edutatavate ametnike kogutud punktide arv on nende edutamiseks määrav, ei ole asjaolu, et teatud edutamispunktide andmine kuulub peadirektorite või direktorite pädevusse, iseenesest vastuolus nõudega viia kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte ja õigusega ametikohal edasijõudmisele läbi edutatavate ametnike teenete laiendatud hindamine institutsiooni tasemel. Esiteks võimaldab nende osalemine edutamismenetluses võtta arvesse konkreetselt nende peadirektoraati või direktoraati iseloomustavaid asjaolusid, millest nad on erinevate ülemustega konsulteerides teadlikuks saanud, ning kujundada ühtse nägemuse karjääriarengu aruannetest, mille on erinevate edutatavate ametnike kohta koostanud eri hindajad. Kui võtta eriti arvesse seda, et ühel palgaastmel on arvestatav hulk edutatavaid ametnikke, on sellise süsteemi eesmärk, kus hierarhia eri tasemetel läbi viidud ametnike võrdlev hindamine väljendub edutamispunktides, anda ametisse nimetavale asutusele juurdepääs võrreldavatele teabeallikatele ja informatsioonile edutatavate ametnike teenete kohta. See vastab vajadusele viia hoolikalt ja erapooletult läbi kandidaatide võrdlev hindamine teenistuse huvides ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Mis puudutab täpsemalt selliste eelispunktide andmise korda, mis on peadirektoraatide käsutuses selleks, et edutamisel tunnustada igas peadirektoraadis oma teenete poolest silmapaistvaid ametnikke, siis ei saa seda korda pidada personalieeskirjade artikli 45 kohaselt läbi viidud laiendatud hindamise ega võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks. Edutatavate ametnike teenete selliste aspektide hindamine peab tingimata toimuma samasse peadirektoraati kuuluvate ametnikega võrreldes, kuna laiendatud hindamise nõue on täidetud siis, kui ametisse nimetav asutus võrdleb kõiki edutatavate ametnike kogutud edutamispunke sõltumata sellest, millisesse peadirektoraati nad kuuluvad. Eelnevat arvestades püütakse sellega, et peadirektoraatide kasutuses olevate eelispunktide arv on seatud sõltuvusse edutatavate ametnike hulgast nendes peadirektoraatides, vältida iga peadirektoraadi antud eelispunktide ülemäärast tõusu, mis vähendaks punktide väärtust, ning tagada edutamispunktide võrreldavus ja erinevatesse peadirektoraatidesse kuuluvate ametnike võrdne kohtlemine.

Olukorras, kus ühe peadirektoraadi eripärade tõttu takistaks eelispunkte piirarvu range kohaldamine edutatavate ametnike teenete piisavat tunnustamist, peab ametisse nimetav asutus talle edutamise valdkonnas kuuluva otsustamispädevuse raames tagama, et järgitakse personalieeskirjade artiklit 45 ja võrdse kohtlemise põhimõtet – selles osas võib osutuda sobivaks meetmeks huvitatud ametnike esitatud kaebuste järel määratlemata hulga eelispunktide andmine piirarvu väliselt.

Mis puudutab soovitavat keskmist, millest on hindajatele teada antud karjääriarengu aruande hinnetel ja hinnangutel põhinevate teenetepunktide andmise jaoks, siis kuigi on tõsi, et selle tagajärg on see, et esialgu võrreldakse neid aruandeid peadirektoraadi lõikes ning alles seejärel võrreldakse kõiki kogutud edutamispunkte komisjoni üldtasemega, ei saa seda süsteemi siiski arvustada, kuna selle legitiimne eesmärk on eri hindajate antud hinnangutest tuleneva subjektiivsuse kõrvaldamine ning seetõttu on selle eesmärk just nimelt tagada erinevatesse peadirektoraatidesse kuuluvate ametnike aruannete parem võrreldavus. Nimetatud süsteemi kui sellist ei saa pidada teenete laiendatud hindamise nõudega vastuolus olevaks.

Kuigi soovitava keskmise range kohaldamine peadirektoraatides, kus konkreetsel palgaastmel on väga piiratud arv edutatavaid ametnikke ning kes seetõttu ei kujuta endast tavapärast olukorda esindavat representatiivset valimit, võib moonutada karjääriarengu aruannete võrdlevat hindamist komisjoni tasemel, nii et see on vastuolus personalieeskirjade artikliga 45 ja võrdse kohtlemise põhimõttega, võimaldavad selle artikli üldised rakendussätted, mille on vastu võtnud kõnesolev institutsioon, siiski arvestada võimalikke erandlikke olukordi nii ametisse nimetaval asutusel ametnike esitatud vaiete lahendamisel kui ka edutamiskomiteedel, kes võivad erandkorras tühistada soovitava keskmise ületanud peadirektoraadi edutamispunktide piirarvu vähendamise, võimaldades seega tagada, et peadirektoraadis teatud palgaastme ametnike teenete hindamine teenetepunktide näol ei kajastu edutavate ametnike isiklikus olukorras ebaõiglasel viisil, mis puudutab igale peadirektoraadile antud eelispunktide hulka.

(vt punktid 56, 59–61, 63–68, 71, 72 ja 74–77)

Viited: 10. juuli 1992, kohtuasi T‑53/91: Mergen vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2041, punkt 36); 13. juuli 1995, kohtuasi T‑557/93: Rasmussen vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑195 ja II‑603, punkt 22); 16. september 1998, kohtuasi T‑234/97: Rasmussen vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑507 ja II‑1533, punkt 24); 3. oktoober 2000, kohtuasi T‑187/98: Cubero Vermurie vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑195 ja II‑885, punkt 61); 22. veebruar 2000, kohtuasi T‑22/99: Rose vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑27 ja II‑115, punkt 57); 9. juuli 2002, kohtuasi T‑233/01: Callebaut vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑115 ja II‑625, punkt 46); 19. märts 2003, liidetud kohtuasjad T‑188/01–T‑190/01: Tsarnavas vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑95 ja II‑495, punkt 121) ja 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätetega kehtestatud üleminekusätted, mis võimaldavad peadirektoraatidel anda 2003. aasta edutamise raames kuni neli täiendavat erieelispunkti selleks, et võtta arvesse ametnikke, kelle edutamiseks tehti ettepanek eelmise edutamise käigus, kuid keda ei edutatud, 150% mainitud edutamise edutamisvõimaluste piires, ei ole personalieeskirjade artikliga 45 vastuolus. Nende punktide andmisega, mis ei ole kohustuslik ega vii automaatselt edutamiseni, soovitakse tagada üleminekuperioodil ühest edutamissüsteemist teise üleminek ning tegemist on sobiva viisiga selle arvessevõtmiseks, et eelmise edutamise raames on juba tehtud ettepanek nende ametnike edutamiseks, arvestades samal ajal ka 2003. aasta edutamise raames olemasolevaid ametikohti puudutavate eelarveliste piirangutega.

Need sätted ei riiva samuti võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna täiendavate erieelispunktide eesmärk on tunnustada varasemate teenete alusel eriti edutamist väärivaid peadirektoraadi ametnikke, keda siiski ei edutatud, ei ole need ametnikud nende teenete selle aspekti osas sarnases olukorras nende ametnikega, kelle edutamiseks varasemate edutamiste raames ettepanekut ei tehtud. Samuti ei ole nad sarnases olukorras nende ametnikega, kelle edutamiseks eelmise edutamise raames ettepanek tehti, kuid keda ei edutatud ning kellele neid punkte 150% piirmäära tõttu mainitud edutamise edutamisevõimalustest anda ei saa, kuna nende viimati nimetatud ametnike teened, nagu peadirektoraadid on neid eelmise hindamise raames hinnanud, on esimesena nimetatud ametnike omast väiksemad, sest järjekord, milles ametnikud edutamisettepanekute loetelusse kantakse, sõltub selle peadirektoraadi hinnangust nende teenetele, millesse nad kuuluvad. Selles osas ei kujuta endast diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist asjaolu, et nende ametnike arv, kellele neid punkte võib anda, varieerub sõltuvalt peadirektoraatide suurusest. Vastupidi, erinevate peadirektoraatide ametnike võrdne kohtlemine tagatakse just sellega, et asjaomane piirmäär on esitatud protsendina eelmise edutamise edutamisvõimalustest ning võimaldab seega võtta peadirektoraatide lõikes arvesse igas peadirektoraadis edutatavate ametnike arvu osas esinevaid erinevusi.

(vt punktid 91, 92, 94–97 ja 106–110)

3.      Lubadus – isegi kui eeldada, et see on tõendatud – edutada ametnikku, kuna ta jäi eelmisest edutamisest välja, ei saa tekitada ametnikus õiguspärast ootust, sest see lubadus anti kohaldamisele kuuluvaid personalieeskirjade sätteid arvestamata ja rikkudes kohustust viia läbi personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud edutamiseks kõlblike ametnike teenete võrdlev hindamine.

(vt punkt 122)

Viited:

26. oktoober 2000, kohtuasi T‑138/99: Verheyden vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑219 ja II‑1001, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).