EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)
27. november 2007(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Ühine ravikindlustusskeem – Kooselu – Personalieeskirjade artikkel 72 – Personalieeskirjade VII lisa artikkel 1 – Ravikindlustuseeskirjade artikkel 12
Kohtuasjas F‑122/06,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Anton Pieter Roodhuijzen, Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnik, elukoht Luxembourg, esindaja: advokaat É. Boigelot,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees H. Kreppel, kohtunikud H. Tagaras (ettekandja) ja S. Gervasoni,
kohtusekretär: ametnik S. Boni,
arvestades kirjalikus menetluses ja 12. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnik A. P. Roodhuijzen palub 23. oktoobril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses tühistada 28. veebruaril 2006 tehtud ja 20. märtsil 2006 kinnitatud komisjoni otsus, milles keeldutakse tunnustamast tema kooselu Maria Helena Astrid Hartiga ja seega keeldutakse Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemi (edaspidi „ühine ravikindlustusskeem”) kohaldamisest, ning tühistada ametisse nimetava asutuse 12. juuli 2006. aasta otsus, millega A. P. Roodhuijzeni kaebus rahuldamata jäeti.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 72 lõige 1 sätestab:
„Ametnik, tema abikaasa, kui abikaasal ei ole muu õigusnormi kohaselt õigust saada samasuguseid ja sama tasandi hüvitisi, ning ametniku lapsed ja muud ülalpeetavad VII lisa artikli 2 tähenduses on haiguste vastu kindlustatud 80% ulatuses kuludest, võttes arvesse eeskirju, mis on koostatud ühenduse institutsioonide kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. Seda määra tõstetakse 85%ni järgmiste teenuste puhul: konsultatsioonid ja visiidid, kirurgilised operatsioonid, haiglaravi, farmaatsiatooted, radioloogia, analüüsid, laboratoorsed uuringud ja arsti retsepti alusel antud proteesid, välja arvatud hambaproteesid. Seda määra tõstetakse 100%ni tuberkuloosi, lastehalvatuse, vähktõve, vaimuhaiguste ja muude haiguste puhul, mida ametisse nimetav asutus või ametiisik peab sama raskeks haiguseks, ning varase diagnoosi uuringute ja sünnituse puhul. 100%list hüvitist ei kohaldata siiski kutsehaiguse või õnnetuse korral, mille korral kohaldatakse artiklit 73.
Ametniku elukaaslast käsitatakse ravikindlustusskeemis abikaasana, kui VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c esimesed kolm tingimust on täidetud.
[…]”
3 Personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõige 2 sätestab:
„Majapidamistoetust antakse järgmistele isikutele:
a) abielus ametnik;
b) ametnik, kes on lesk, lahutatud, seaduslikult lahus elav või vallaline ja kellel on üks või mitu artikli 2 lõigetes 2 ja 3 nimetatud ülalpeetavat last;
c) ametnik, kes on püsivas vabaabielus, tingimusel et:
i) paar esitab õigusdokumendi, mida tunnustab liikmesriik või liikmesriigi mis tahes pädev asutus, teadvustades nende staatust vabaabielupartneritena,
ii) kumbki partner ei ole abielus või muus vabaabielus,
iii) partnerid ei ole järgmistes sugulussuhetes: vanem, laps, vanavanem, lapselaps, vend, õde, tädi, onu, venna‑ või õelaps, väimees, minia,
iv) paar ei saa sõlmida seaduslikku abielu liikmesriigis; käesoleva punkti kohaldamisel leitakse paaril olevat võimalus seaduslikult abielluda üksnes sel juhul, kui osapooled täidavad kõiki liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimusi, mis võimaldavad sellisel paaril abielluda;
[…]”
4 Euroopa ühenduste ametnike ravikindlustuseeskirjade (edaspidi „ühised eeskirjad”) artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:
„Kindlustatud isiku kaudu on artiklites 13 ja 14 sätestatud tingimuste kohaselt kindlustatud:
– kindlustatud isiku abikaasa, kui ta ei ole ise selles skeemis kindlustatud,
– kindlustatud isiku tunnustatud partner, isegi kui ta ei täida personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c viimases taandes sätestatud tingimust,
– abikaasa või tunnustatud partner, kes on võtnud puhkuse isiklikel põhjustel personalieeskirjades sätestatu kohaselt.” [mitteametlik tõlge]
5 Nagu nähtub brošüürist, mille komisjon oma vastusele lisas ja mis on komisjoni sõnul saadud Hollandi ametiasutustelt, nähakse siseriiklikus õiguses traditsioonilise abielu kõrval ette veel kaks kooseluvormi: registreeritud kooselu (geregistreerd partnerschap) ja kooselu kokkulepe (samenlevingsovereenkomst). Kui esimesena nimetatud kooseluvormil on varalised ja mittevaralised õiguslikud tagajärjed, mis sarnanevad suures osas abielusuhtest tulenevate tagajärgedega, siis teisena nimetatud kooseluvorm põhineb seevastu poolte vabal tahtel ja tekitab nende vahel põhimõtteliselt vaid sellised tagajärjed, mis tulenevad nende vahelises kokkuleppes ettenähtud õigustest ja kohustustest.
Vaidluse taust
6 Hageja, kes on Hollandi kodanik, on 15. veebruarist 2006 Eurostati ametnik. Ta taotles 20. veebruaril 2006, et komisjon tunnustaks tema kooselu Maria Helena Astrid Hartiga, millele laieneb Madalmaades notari juures 29. detsembril 2005 koostatud kooselu kokkulepe (samenlevingsovereenkomst), et tema elukaaslasele saaks kohaldada ühist ravikindlustusskeemi.
7 Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (edaspidi „PMO”) jättis tema kaebuse 28. veebruari 2006. aasta teatisega rahuldamata põhjusel, et hageja ja tema elukaaslase vahel sõlmitud kooselu kokkulepet ei saa pidada Hollandi õiguses (1. jaanuaril 1998 jõustunud seadus registreeritud kooselu (geregistreerd partnerschap) kohta) tunnustatud kooseluna, nagu seda nõuab personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkt c.
8 Hageja vaidlustas 13. märtsil 2006 kaebuse rahuldamata jätmise otsuse ja esitas Luksemburgis asuva Madalmaade saatkonna väljastatud tõendi, mille kohaselt on hageja ja tema elukaaslase vahel notari juuresolekul allkirjastatud samenlevingsovereenkomst Madalmaades tunnustatud ning kinnitab seega nende staatust abielus mitteolevate elukaaslastena.
9 Sellele vaatamata kinnitas komisjon 20. märtsi 2006. aasta teatisega oma 28. veebruari 2006. aasta otsust. Ta leidis, et kuigi kooselu kokkulepe kinnitab ametlikult hageja ja tema elukaaslase staatust abielus mitteolevate elukaaslastena, loob see siiski vaid selliseid õigusi ja kohustusi, milles pooled on kirjalikult kokku leppinud. Asjaolu, et kokkulepe on allkirjastatud notari juures, ei muuda seda, et tegemist on üksnes eraõigusliku lepinguga, millel ei ole kolmandate isikute suhtes õiguslikke tagajärgi ja mille suhtes ei kehti registreerimiskohustus. Personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkt c paneb aga abielus mitteolevatele elukaaslastele sellise kohustuse, luues registreerimisega õigused ja kohustused, mis on võrreldavad abielu õiguslike tagajärgedega.
10 Hageja esitas 31. märtsil 2006 kaebuse, milles ta vaidlustab liiga kitsa tõlgendamise, mille komisjon on tema arvates personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 sätete kohta andnud. Ta väitis oma kaebuses, et kokkuleppe registreerimine notari juures on piisav tingimus ning viitas konkreetsetele asjaoludele, mis tõendavad, et tema kooselu ja abielu institutsiooni vahel ei ole suuri erinevusi. Ta rõhutas eelkõige seda, et tema suhe oma elukaaslasega on kestnud üle kahe aasta, et neil on ühine laps, keda ta on ametlikult tunnustanud, ja et nad ootavad teist last. Hageja lisas, et nad on oma elukaaslasega teinud vastastikuse testamendi ja et ta on teinud elukindlustuse oma elukaaslase kasuks.
11 Ühise ravikindlustusskeemi halduskomitee (edaspidi „halduskomitee”) leidis 1. juuni 2006. aasta arvamuses hageja esitatud dokumentidele, eelkõige notari juures koostatud kooselu kokkuleppele ja Luksemburgis asuva Madalmaade saatkonna väljastatud tõendile tuginedes, et kõnealust kooselu tuleb tunnustada kooseluna, mis vastab ühiste eeskirjade artiklis 12 sätestatud tingimustele, eelkõige personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunktis i sätestatud tingimusele.
12 Halduskomitee positiivsele arvamusele vaatamata jättis ametisse nimetav asutus hageja kaebuse 12. juuli 2006. aasta otsusega rahuldamata. Ta leidis, et personalieeskirjade sätete eesmärk on piirata ühise ravikindlustusskeemi kohaldamist elukaaslastele, kes on abieluga sarnases suhtes, mis sisaldab vastastikuseid õiguseid ja kohustusi, mis on seadusega sätestatud. Ta märkis, et kooselu kokkulepe on üksnes eraõiguslik leping, mille võib sõlmida rohkem kui kahe isiku vahel ja mille sisu võivad lepingupooled ise määrata, ning et kuigi kooselu on notari juures registreeritud, ei ole sellel kooselul mingeid õiguslikke tagajärgi ja seega ei saa seda pidada vabaabieluks, nagu on ette nähtud personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c.
13 Ametisse nimetava asutuse otsus tehti hagejale teatavaks 13. juulil 2006.
Poolte nõuded
14 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada 28. veebruaril 2006 tehtud ja 20. märtsil 2006 kinnitatud otsus mitte tunnustada hageja kooselu Maria Helena Astrid Hartiga vabaabieluna ühise ravikindlustusskeemi osas;
– tühistada 12. juulil 2006 tehtud ja 13. juulil 2006 teatavaks tehtud otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta, mille hageja esitas 27. märtsil 2007 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel;
– igal juhul mõista vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõikele 2 kõik kohtukulud välja komisjonilt.
15 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagi põhjendamatuks;
– määrata kohtukulude jaotus kehtiva korra kohaselt.
Vaidluse ese
16 Hageja palub tühistada 28. veebruaril 2006 tehtud ja 20. märtsil 2006 kinnitatud otsus, milles keeldutakse tunnustamast tema kooselu oma elukaaslasega ja seega keeldutakse viimase suhtes ühise ravikindlustusskeemi kohaldamisest, ning tühistada ametisse nimetava asutuse 12. juuli 2006. aasta otsus, millega hageja kaebus rahuldamata jäeti. Siinjuures tuleb märkida, et antud asjaoludest lähtudes on väljakujunenud kohtupraktikale tuginedes Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud vaid need hageja huve kahjustavad aktid, mille vastu on esitatud kaebus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8; Esimese Astme Kohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑100/05: Chatziioannidou vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 24). Seega tuleb hageja nõudeid käsitada 28. veebruaril 2006 tehtud ja 20. märtsil 2006 kinnitatud otsuse tühistamiseks esitatud nõuetena.
Õiguslik käsitlus
17 Hageja viitab oma nõuete toetuseks personalieeskirjade artikli 72, VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti i ja ühiste eeskirjade artikli 12 rikkumisele, ilmsele hindamisveale, põhjendamiskohustuse rikkumisele ning õiguse üldpõhimõtete, nagu ametnike võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse eiramisele, samuti nende põhimõtete rikkumisele, mille kohaselt peab ametisse nimetav asutus tegema otsuse ainult õiguspäraste põhjenduste alusel, st tuginedes põhjendustele, mis on asjakohased ega sisalda ilmseid hindamis-, fakti‑ või õiguslikke vigu.
18 Avaliku Teenistuse Kohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt väiteid, mis on esitatud personalieeskirjade artikli 72, VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti i ja ühiste eeskirjade artikli 12 rikkumise kohta.
Poolte argumendid
19 Esiteks leiab hageja, et personalieeskirjade artiklist 72, VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunktist i ja ühiste eeskirjade artiklist 12, mida tuleb ühiselt koos käsitleda, nähtub, et personalieeskirjade artikli 72 ja ühiste eeskirjade artikli 12 kohaselt peab ametniku elukaaslane ühise ravikindlustusskeemi kohaldamiseks üksnes täitma personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c esimesed kolm tingimust, mis on sätestatud alapunktides i−iii. Veel toonitas hageja kohtuistungil, et nende sätete grammatiline tõlgendamine kinnitab seda analüüsi. Järelikult vastupidi sellele, mida väidab PMO hageja kooselu tunnustamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses ja hiljem ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, saab vabaabielu ühise ravikindlustusskeemi raames tunnustada, ilma et seda oleks tingimata vaja registreerida muul viisil kui notariaalselt tõestatud dokumendiga; komisjon ei saa seega täiendada eelnimetatud artikleid tingimustega, mida seal ei ole mainitud. Järelikult peaks abielus mitteolevatel elukaaslastel, keda liikmesriik elukaaslastena tunnustab, mis peab ilmselgelt paika hageja ja tema elukaaslase kooselu puhul, olema võimalik kasutada personalieeskirjades sätestatud soodustusi.
20 Hageja väidab sellega seoses, et lisaks personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunktides ii ja iii ette nähtud tingimustele, mis hageja puhul probleeme ei tekita, täidab ta ka alapunktis i sätestatud tingimuse. Hageja on esitanud liikmesriigi poolt tunnustatud ametliku dokumendi, milleks käesoleval juhul on notariaalselt tõestatud kooselu kokkuleppe, mis tõendab tema staatust abielus mitteoleva elukaaslasena; lisaks kõnealusele ametlikule dokumendile, mida hageja peab iseenesest piisavaks, sisaldab toimik veel Luksemburgis asuva Hollandi saatkonna väljastatud tõendit, mis kinnitab hageja kooselu tunnustamist. Komisjonil peab igal juhul arvesse võtma toimikusse lisatud kooselu kokkulepet ning ta ei saa keelduda tunnustatud elukaaslase staatusest tulenevate tagajärgede kohaldamisest hageja olukorrale ega võtta endale Madalmaade siseriikliku õiguse asjatundja rolli.
21 Lisaks märgib hageja, et komisjon tunnistas ise oma 20. märtsi 2006. aasta teatises, et hageja ja tema elukaaslase vaheline kooselu kokkulepe kinnitab ametlikult nende staatust abielus mitteolevate elukaaslastena. Seega on üllatav, et ta ei nõustu hageja ja tema elukaaslase omandatud õigusega, mis eelnevast konstateeringust tuleneb. Niivõrd kui personalieeskirjade sätted osutavad dokumendi ja olukorra tunnustamisele liikmesriigi poolt, ei saa komisjon ühenduse õiguse autonoomse tõlgendamise varjus õigustada oma keeldumist võtta arvesse esitatud dokumente ja nendega tõendatud olukorda. Pealegi on hageja ja tema elukaaslase vahel sõlmitud kokkulepe notariaalselt tõendatud dokument, st dokument, mille on koostanud avaliku halduse kandjana tegutsev isik, kellel on õigus koostada ametlikke ja täitmisele pööratavaid dokumente.
22 Hageja juhib veel tähelepanu, et personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkt iv, mis käsitleb tingimust, et elukaaslased ei saa sõlmida seaduslikku abielu liikmesriigis, on personalieeskirjade artiklis 72 ja ühiste eeskirjade artiklis12 sõnaselgelt välistatud, mis näitab selgelt, et abielu puudutav küsimus ei ole vastupidi komisjoni poolt väidetule kooselu tunnustamiseks oluline, et ametniku elukaaslasele laieneks ühine ravikindlustusskeem. Hoolimata sellest, kas abielu on võimalik või mitte, on isikutel vabadus valida või eelistada kooselu, kuna need kaks institutsiooni ei ole identsed ja nende sarnasused piirduvad avalikult teatavaks tegemisega ja sellest tuleneva tunnustamisega.
23 Lõpetuseks leiab hageja Euroopa Kohtu 17. aprilli 1986. aasta otsusele kohtuasjas 59/85: Reed (EKL 1986, lk 1283, punkt 15) viidates, et ühiskondliku suhtumise muutumine mitmetes liikmesriikides õigustab a fortiori mõistete „abikaasa” ja „elukaaslane” laia tõlgendamist, et oleks hõlmatud ka vastassoost elukaaslased, kes on tunnustatud püsivas paarissuhtes.
24 Komisjon vastab, et vastupidi hageja poolt väidetule, ei olnud seadusandja tahe laiendada ühise ravikindlustusskeemi kohaldamisala igale ametniku püsivale elukaaslasele, juhul kui nende kooselu on „tunnustatud”, vaid ainult neile, kelle kooselu on suures osas võrdväärne „abieluga” liikmesriigis, kus see sõlmiti.
25 Esiteks tuletab komisjon meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. Ühelt poolt on komisjon arvamusel, et on vaieldamatu, et nii personalieeskirjade artikli 72 kui ka VII lisa artikli 1 eesmärk on hõlmata isikuid, kes on „võrdsustatud” ametnike „abikaasadega”. Komisjoni hinnangul nähtub selline eesmärk ka personalieeskirjade artikli 72 sätetest, kus viidatakse ametniku elukaaslasele, keda saab „käsitada” abikaasana. Teisalt väidab komisjon, et personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti i „neutraalne” sõnastus on konkreetselt seletatav suure erinevusega liikmesriikides kehtivate siseriiklike õigusaktide vahel, mis käsitlevad „abieluga võrdsustatud kooselu”, ja järelikult on seadusandjal võimatu formuleerida konkreetsemat sõnastust, mis oma liigse detailsuse tõttu võib välja jätta kooseluvormid, mida mõningates liikmesriikides rakendatakse.
26 Kui ühenduse seadusandja oleks tahtnud laiendada ühist ravikindlustusskeemi teistele püsivate elukaaslaste kategooriatele, oleks ta seda sõnaselgelt sätestanud. Siinkohal väidab komisjon, et Madalmaades eksisteerib vaid ühte liiki „registreeritud kooselu”, mis on abieluga võrreldav. Hageja sõlmitud kooselu kokkulepe ei kujuta endast juriidiliselt sellist registreeritud kooselu, vaid „kooselu kokkulepet” või lepingut, mille võib sõlmida kahe või enama isiku vahel, samas kui „registreeritud kooselu” puhul sellist võimalust ei ole. Komisjon rõhutab veel, et kooselu kokkuleppe notari juures registreerimine ei ole kohustuslik, välja arvatud teatavate soodustuste saamiseks. Peale selle, kui tõeline „registreeritud kooselu” tuleneb seadusest, siis kooselu kokkulepe põhineb vaid poolte enda tahtel. Ning kui registreeritud kooselust tulenevad sellised seadusjärgsed õigused ja kohustused nagu abielu puhul, siis kooselu kokkuleppega kaasnevad ainult varalised tagajärjed.
27 Komisjoni hinnangul asjaolu, et notar on kooselu kokkulepe registreerinud ja et Madalmaad seda kokkulepet tunnustavad, ei oma asjas tähtsust. Sellisel tunnustamisel ei ole õiguslikku mõju sellele, kas „kooselu kokkulepe” võib kohustada ühenduse tööandjat laiendama ühist ravikindlustusskeemi ametniku elukaaslasele.
28 Lõpetuseks väidab komisjon vastuseks argumendile, mille hageja eespool viidatud kohtuotsusele Reed tuginedes esitas, et 31. mai 2001. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑122/99 P ja C‑125/99 P: D ja Rootsi vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑4319, punkti 37 ja 38) märkis Euroopa Kohus sõnaselgelt, et ühenduse kohus ei saa mõisteid „abielu” või „registreeritud kooselu” laialt tõlgendada, vaid üksnes seadusandja ise saab personalieeskirju muuta, et võrdsustada teatavad registreeritud kooselu vormid abieluga. Komisjon lisab, et nimetatud otsusest ilmneb selgelt veel see, et seadusandja tahtis piirata ühise ravikindlustusskeemi kohaldamist vaid neile isikutele, kellel on püsiv vabaabielu, mille tagajärjed vastavad abielule.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
29 Nagu personalieeskirjade artikli 72 sõnastusest endast tuleneb, viitab see artikkel mõiste „ametniku elukaaslane” määratlemiseks otseselt personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c esimesele kolmele tingimusele ja seega ei saa kooselu registreerimise küsimust, mis on sätestatud personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c sissejuhatavas lauses, pidada üheks eeltingimuseks. Kui seadusandja oleks tahtnud teisiti sätestada, ei oleks personalieeskirjade artiklis 72 ja ühiste eeskirjade artiklis 12 viidatud vastavalt ametniku „elukaaslasele” ja „tunnustatud elukaaslasele”, vaid „registreeritud” elukaaslasele, mida kasutatakse personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c; tuleb veel märkida, et nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), kaheksandas põhjenduses, mis puudutab abielupaaridele antavate soodustuste laiendamist muudele kooseluvormidele kui abielu, osutab „[a]metnikele, kes on vabaabielus, mida liikmesriik tunnustab püsiva paarissuhtena”, ilma et sealjuures oleks sätestatud ühtegi tingimust asjaomase suhte registreerimise kohta. Kohus peab vajalikuks antud küsimusega seoses märkida, et personalieeskirjade artiklis 72 mainitud ametniku elukaaslase mõistel ja ühiste eeskirjade artiklis 12 silmas peetud ametniku tunnustatud elukaaslase mõistel ei ole sisuliselt vahet.
30 Niisiis peab ühenduse kohus, otsustades, kas laiendada ametniku elukaaslasele ühist ravikindlustusskeemi, kontrollima, kas personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c üksnes esimesed kolm tingimust on täidetud.
31 Personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c toodud esimese kolme tingimuse puhul ei ole vaidlust selles, et kaks viimast tingimust, mis käsitlevad vastavalt tingimust, et kumbki partner ei ole muus vabaabielus ja et nad ei ole sugulussuhetes, on käesoleval juhul täidetud.
32 Lisaks sätestab esimene tingimus, mida pooled tegelikult erinevalt tõlgendavad (edaspidi „vaidlusalune tingimus”), et paar peab esitama liikmesriigi või liikmesriigi mis tahes pädeva asutuse tunnustatud ametliku dokumendi, mis tõendab nende staatust abielus mitteolevate elukaaslastena. See tingimus koosneb kolmest osast:
– esimene osa puudutab „ametliku” dokumendi esitamist isikute seisundi kohta;
– teine osa kehtestab kohustuse, et asjaomane dokument peab olema liikmesriigi poolt „tunnustatud”;
– viimaseks nõutakse kolmandas osas, et asjaomane ametlik dokument isikute seisundi kohta tõendaks „abielus mitteolevate elukaaslaste” staatust.
33 Käesoleval juhul vastab vaidlusalune tingimus esimesele kahele osale. Hageja esitas tõepoolest kooselu kokkuleppe, mille ta oli oma elukaaslasega notari juures Madalmaades sõlminud, ning Luksemburgis asuva Madalmaade saatkonna väljastatud tõendi, milles kinnitatakse, et Madalmaades tunnustatakse dokumenti, mis viitab hageja ja tema elukaaslase staatusele abielus mitteolevate elukaaslastena. Komisjon ei ole omalt poolt eitanud, et asjaomane kooselu kokkulepe on „ametlik”, ega asjaolu, et liikmesriik on seda „tunnustanud”.
34 Kolmanda osaga seoses leiab hageja, et niivõrd kui Luksemburgis asuva Madalmaade saatkonna väljastatud tõend näitab selgelt, et samenlevingsovereenkomst annab talle ja tema elukaaslasele staatuse „abielus mitteolevate elukaaslastena”, on see dokument piisav tuvastamaks, et ka vaidlusaluse tingimuse kolmas osa on täidetud.
35 Avaliku Teenistuse Kohus selle argumentatsiooniga ei nõustu. Selle hindamine, kas kaks isikut on personalieeskirjade tähenduses „abielus mitteolevad elukaaslased”, ei saa kuuluda ainuüksi liikmesriigi siseriiklike ametiasutuste pädevusse. Seega, mis puudutab iseäranis samenlevingsovereenkomst’i, ei saa „abielus mitteolevate elukaaslaste” staatuse nõue olla täidetud vaid seetõttu, et liikmesriigi tunnustatud ametlik dokument seesuguse staatuse olemasolu kinnitab. Madalmaade õigusest tulenev kooselu kokkulepe on kõigest poolte vahel vabalt määratud leping, mis peab vastama avaliku korra ja heade kommetega seotud normidele. Kõnealuse kokkuleppe võib sõlmida kahe või enama isiku vahel ning puudub igasugune seadusest tulenev kohustus lülitada sinna kohustusi või deklaratsioone, eriti seoses kohustusega omada ühist majapidamist. Lisaks seob see pooli sisuliselt vaid nende õiguste ja kohustuste osas, milles nad on ise kokku leppinud, ning kolmandatele isikutele kehtivad õiguslikud tagajärjed, mis on nagunii piiratud, eeldavad spetsiaalseid deklaratsioone ja menetlusi.
36 Järgides teatud ulatuses komisjoni seisukohta, et personalieeskirjade artikkel 72 ja ühiste eeskirjade artikkel 12 hõlmab abieluga „võrdsustatud kooselu”, tuleb seevastu tõdeda, et nimetatud sätete kohaldamisalasse kuulumiseks peab kooselul olema mõningaid sarnasusi abieluga.
37 Seda asjaolu arvesse võttes leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et vaidlusaluse tingimuse kolmas osa on vaadeldav kolme kumulatiivse lisatingimuse ühendajana.
38 Esiteks nõuab vaidlusaluse tingimuse kolmas osa ja mille tõlgendust kinnitab ka kohaldatavates personalieeskirjades kasutatud mõiste, et elukaaslased peavad moodustama „paari” ehk teisisõnu kahest isikust koosneva liidu, erinevalt muudest isikute liitudest, kes võivad olla Madalmaade õiguses sätestatud kooselu kokkuleppe poolteks. On selge, et käesoleval juhul on see nii, ja sellega nõustuvad mõlemad pooled.
39 Teiseks näitab sõna „staatus” kasutamine, et elukaaslaste suhe peab olema avalikustatud ja ametlik. Vaidlusaluse tingimuse kolmanda osa teine lisatingimus, mis seondub osaliselt vaidlusaluse tingimuse esimese osaga (vt käesoleva otsuse punkt 32), läheb siiski kaugemale nõudest esitada üksnes „ametlik” dokument. Käesoleval juhul on see nõue aga täidetud. Ühelt poolt kokkulepe, mis on koostatud notari juures, ilma et see oleks kohustuslikuks tehtud, ja mis määrab hageja ja tema elukaaslase kooselu, omandab ametlikkuse seeläbi, et selle sõlmimine on notariaalselt tõendanud; teisalt reguleerib see kokkulepe elukaaslaste kooselu sama struktureeritult ja üksikasjalikult, nagu koostatakse õigusdokumente.
40 Kolmandaks tuleb mõiste „abielus mitteolevad elukaaslased” all mõista olukorda, kus elukaaslased elavad koos ja seda kooselu iseloomustab teatav stabiilsus ning kus elukaaslasi seovad koos elades nende kooseluga seonduvad vastastikused õigused ja kohustused.
41 Käesolevas asjas on see nii.
42 Esmalt deklareerivad hageja ja tema elukaaslane nende vahel sõlmitud samenlevingsovereenkomst’i sissejuhatavas osas sõnaselgelt, et alates 1. juulist 2004 elavad nad koos ja neil on ühine majapidamine. Peale selle, nagu hageja kohtuistungil märkis, paneb kooselu kokkuleppe artikkel 7 paarile ühise elukoha omamise kohustuse.
43 Edasi märgib kohus, et hageja ja tema elukaaslase kooselu kokkulepe sisaldab laiaulatuslikke sätteid nende paarina koos elamist puudutavate õiguste ja kohustuste kohta. Kokkuleppe artikli 3 kohaselt annavad elukaaslased igapäevase majapidamise tarvis tehtud õigustoimingute tegemiseks vastastikuse volituse. Kokkuleppe artikkel 4 omalt poolt sätestab, et kõik igapäevase majapidamise tarbeks olevad esemed kuuluvad ühisvara hulka, välja arvatud kui selliseid esemed on märgitud kokkuleppe lisas või kui pooled on kirjalikult teisiti kokku leppinud. Ühisvarasse kuuluvad esemed on loetletud kokkuleppe artikli 4 lõikes 2. Lisaks kohustuvad elukaaslased kokkuleppe artikli 5 kohaselt maksma igas kuus ühisesse kassasse proportsionaalse osa oma töisest sissetulekust, et katta igapäevased majapidamiskulud. Kokkuleppe artikkel 8 sätestab veel, et iga kord, kui tekib vaidlus eseme omandi üle, loetakse see mõlemale kuuluvaks, nii et kummalegi jääb sellest jagamatu pool. Viimasena tuleb mainida kokkuleppe artiklit 9, mille kohaselt on mõlemad elukaaslased määranud vastastikku teineteist „elukaaslase pensioni” saajaks, tingimusel et vastav pensioniskeem sellist pensioni tunnustab.
44 Kuigi kooselu kokkuleppes ei ole laste kohta midagi märgitud, nähtub kostja vastusele lisatud ja käesoleva otsuse punktis 5 mainitud brošüürist, et kui vanemad on vaid elukaaslased, lubab Hollandi õigus lapse isal lapse omaksvõtmise, aga ka teatava menetluse kaudu saada lapsele samad õigused nagu siis, kui ta oleks lapse emaga abielus. Eelkõige kannab ta lapse emaga ühist vanemlikku vastutust; peale selle võib laps võtta vajaduse korral isa perekonnanime. Käesolevas asjas on hageja tunnistanud ja komisjon ei ole seda vaidlustanud, et hageja võttis oma lapse viimase sündides omaks, mis annab talle lapse isana laiaulatuslikud õigused.
45 Kuigi kooselu kokkulepe seob põhimõtteliselt vaid elukaaslasi (vt käesoleva otsuse punkt 35), tuleb veel märkida, et eespool mainitud brošüüris, kus on esmalt märgitud, et Hollandi kohtud hakkavad kohtlema kooselu sõlminud paare samal viisil nagu paare, kes on kooselu registreerinud või abiellunud („courts are starting to put couples with a cohabitation agreement on the same footing as married and registered couples”), mööndakse seejärel sõnaselgelt, et kooselu kokkuleppe sõlminud paaride puhul võidakse tunnustada kolmandaid isikuid puudutavaid tagajärgi, eriti mis puudutab vanaduspensioni; täpsemalt öeldes, nagu käesoleva otsuse punkti 43 lõpus on märgitud, on käesolevas asjas elukaaslased määranud vastastikku teineteist „elukaaslase pensioni” saajaks, tingimusel et vastav pensioniskeem sellist pensioni tunnustab.
46 Kõik need asjaolud tõendavad seda, et isegi kui hageja ja tema elukaaslase vahel sõlmitud kooselu kokkuleppest tulenevad tagajärjed ei ole nii ulatuslikud kui abielust või isegi registreeritud kooselust (geregistreerd partnerschap) tekkivad tagajärjed, võivad nad mitmes aspektis sarnased olla, kui elukaaslased määravad need kindlaks kokkuleppe teel, nagu käesoleval juhul.
47 Lähtudes eelnevatest kaalutlustest (käesoleva otsuse punktid 42−46), saab teha üksnes järelduse, et vaidlusaluse tingimuse kolmanda osa kolmas lisatingimus, mis puudutab käesoleva otsuse punktis 40 määratletud mõistet „abielus mitteolevad elukaaslased”, on täidetud ning järelikult on täidetud ka vaidlusaluse tingimuse kolmas osa.
48 Kõigest eeltoodust tuleneb, et personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c ja personalieeskirjade artiklis 72 mainitud esimesed kolm tingimust on käesolevas asjas täidetud.
49 Seesugune tõlgendus vastab ka ühiskondliku suhtumise muutumisele, mille asjakohasust personalieeskirjade tõlgendamiseks on rõhutatud eespool viidatud kohtuotsuses Reed, millele hageja oma menetlusdokumentides tugines. Sellega seoses tuleb märkida, et ühise ravikindlustusskeemi laienemine ametniku elukaaslasele hõlmab ka samasoolist elukaaslast, kuivõrd personalieeskirjade koostajad on nõustunud sellega, et abielus mitteolevatele isikutele võib anda uusi õigusi. Peale selle, vastupidi komisjoni poolt väidetule, ei lähe eespool toodud Avaliku Teenistuse Kohtu tõlgendus − tõlgendus, mis käsitleb lisaks konkreetselt mõistet „kooselu” – vastuollu kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa ühenduse kohus mõistet „abielu” laialt tõlgendada (vt eespool viidatud kohtuotsus D ja Rootsi vs. nõukogu, punktid 37−39). Käesolevas kontekstis tuleb veel märkida, et ühise ravikindlustusskeemi ametniku püsivale elukaaslasele laienemisega taotletakse solidaarsuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke, mis erinevad nendest eesmärkidest, mida taotletakse sätetega, milles antakse ametnikele puhtalt rahalised soodustused palgalisana, nagu näiteks ametniku elukaaslasele antav majapidamistoetus, mis on sätestatud personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c; seega ei ole ebamõistlik, kui viimati mainitud soodustustele kohaldatakse rangemaid nõudeid ametniku ja tema elukaaslase paarissuhte osas, kui sellise soodustuse andmisel, mis seisneb ühise ravikindlustusskeemi laienemises ametniku elukaaslasele.
50 Sellest tulenevalt leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et hageja elukaaslasele saab personalieeskirjade artikli 72 ja ühiste eeskirjade artikli 12 kohaselt kohaldada ühist ravikindlustusskeemi, millega on hõlmatud „ametniku elukaaslane” ja „kindlustatud isiku tunnustatud elukaaslane”.
51 Komisjoni vastuargumendid seda järeldust ei kummuta.
52 Iseäranis ei mõjuta ülaltoodud järeldust argument, et ühine ravikindlustusskeem hõlmab ainult abieluga „võrdsustatud” kooselu − argument, mille komisjon on tuletanud kohaldatavate eeskirjade tõlgendusest, milles ei võeta arvesse üksnes nende sõnastust, vaid ka sisu ja eesmärki, mida taotletakse õigusaktidega, kuhu need eeskirjad kuuluvad. Nõustudes sellega, et seesugust tõlgendusviisi tuleb eelistada puhtalt grammatilisele tõlgendamisele, ei näe Avaliku Teenistuse Kohus siiski mingit põhjust, miks peaks selle tulemusena hageja elukaaslase ühise ravikindlustusskeemi kohaldamisalast välja jätma. Vastupidi, järgides just komisjoni pakutud tõlgendusmeetodit, mis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast (vt Euroopa Kohtu 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, EKL 1983, lk 3781, punkt 12; Avaliku Teenistuse Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑10/06: André vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35), otsustas Avaliku Teenistuse Kohus kaugeltki mitte arvestades ainult Luksemburgis asuva Madalmaade saatkonna väljastatud tõendis toodud seisukohta, analüüsida käesoleva otsuse punktides 42−46 vaidlusaluse kooselu tegelikku sisu ning tegi sel alusel järeldusele, et sellel kooselul on sarnasusi abieluga, millest tulenevalt saab hageja elukaaslasele kohaldada personalieeskirjade artiklit 72, hoolimata asjaolust, et asjaomases siseriiklikus õiguskorras eksisteerib veel üks registreeritud kooselu vorm, mis on abielule veelgi lähemal ja mis kuulub automaatselt selle artikli kohaldamisalasse. Niivõrd kui argument kooselu ja abielu võrdsustamise kohta läheb kaugemale sarnaste aspektide nõudest, mis käesolevas asjas on täidetud (vt punkt 36 ning nimetatud aspektide kohta käesoleva kohtuotsuse punktid 38, 39 ja 40−47), tähendaks selle argumendi toetamine täiendava tingimuse lisamist, mida personalieeskirjade artikkel 72 ei sisalda.
53 Samas kontekstis tuleb tagasi lükata argument, mille komisjon personalieeskirjade artiklis 72 sätestatud väljendi „käsitatakse abikaasana” kasutamise kohta on esitanud ja milles ta väidab, et väljendi „käsitatakse” all tuleb mõista abikaasadega sisuliselt „võrdsustatud” elukaaslasi ning seega kujutab see endast tingimust, mille ametniku elukaaslane peab ühise ravikindlustusskeemi kohaldamiseks täitma. Selle tõlgendusega ei saa nõustuda. Analoogiliselt sellega, mida on kinnitatud teiste personalieeskirjade sätete (näiteks personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõige 4, mis lubab „käsitada” ülalpeetava lapsena iga isikut, keda ametnik on kohustatud ülal pidama ja kelle ülalpidamine nõuab suuri kulusid) kohaldamise kohta, tuleb personalieeskirjade artiklis 72 kasutatud väljendit „käsitatakse abikaasana” mõista üksnes nii, et ametniku elukaaslast ja abikaasat peab ühise ravikindlustusskeemi osas kohtlema samamoodi, juhul kui personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c kolm tingimust on täidetud.
54 Komisjoni seisukoha osas, mille kohaselt personalieeskirjade artikli 72 viide personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punktile c ei ole piiratud vaid mainitud sätte alapunktides i−iii toodud tingimustega, vaid hõlmab ka registreerimise nõuet sisaldavat sissejuhatavat lauset, tuleb märkida, et isegi kui personalieeskirjade artikli 72 viite taoline tõlgendamine oleks põhjendatud, tuleb siiski nõustuda hageja väidetega. Nagu hageja kohtuistungil meenutas, on kooselu kokkulepe käesoleval juhul notari ehk avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku juures registreeritud. Notari juures registreerimisega on kõnealune dokument teatud määral „ametlikuks muudetud”, mistõttu on sellel teatavad omadused, mis siseriiklikus õiguses on ametlike dokumentide puhul ette nähtud, nagu usaldusväärsus poolte nõusoleku ja allkirjade kui ka kokkuleppe sisu osas. Sellised omadused ei hõlbusta mitte ainult kooselu kokkuleppest kinnipidamist ja selle täitmist poolte vahel, vaid võimaldavad laiendada kooselu kokkuleppe õigusmõju ka kolmandatele isikutele; nagu eespool mainitud Hollandi ametiasutuste brošüürist nähtub (vt käesoleva otsuse punkt 45), võivad kolmandad isikud − näiteks pensionifondid – tunnustada kooselu kokkulepet vaid tingimusel, et see on notari juures sõlmitud. Seega, isegi kui oletada, et registreerimise tingimus tuleb täita, ei ole vastupidi komisjoni poolt väidetule selleks kohustuslik sõlmida registreeritud kooselu (geregistreerd partnerschap), kuna notari juures registreerimisega on sätte nõuded täidetud.
55 Seega ei olnud hageja käesoleval juhul kohustatud tõendama, et tema ja tema elukaaslase vahel on registreeritud kooselu (geregistreerd partnerschap), selleks et hageja elukaaslasele kohalduks ühine ravikindlustusskeem.
56 Avaliku Teenistuse Kohus märgib täiendavalt, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt on nõutav Hollandi õigusest tulenev geregistreerd partnerschap’i tüüpi kokkulepe, võib viia ebavõrdse kohtlemiseni. Kuna paljud riigid ei tunnusta geregistreerd partnerschap’iga sarnast kooseluvormi, siis võib seda tüüpi „registreeritud” kooselu komisjoni kombel nõudmise tagajärjeks olla see, et kui on tegemist abielus mitteolevate paaridega, kes eriti oma elukoha kui ka elukaaslase kodakondsuse tõttu on nende riikidega tihedamalt seotud, jääks ametniku elukaaslane lõplikult ühise ravikindlustusskeemi kohaldamisalast välja, kuna nad ei ole abielus. Seevastu juhul, kui oletada, et komisjon aktsepteerib kooselu, mis need paarid on kooselu kokkuleppega vormistanud, tähendaks tema keeldumine tunnustada nende paaride „tavalisi” kooselu kokkuleppeid, kellel on eespool kirjeldatud viisil lähedamalt seotud riikidega, kus tunnustatakse muid kooseluvorme kui abielu ja „registreeritud” kooselu, viimasena mainitud paaride ebavõrdset kohtlemist; seega keeldutakse nendele paaridele ühise ravikindlustusskeemi kohaldamisest, samas kui seda kohaldatakse paaridele, kellel on eespool mainitud sidemed riigiga, kus „registreeritud” abielu ei tunnustata. Sellist ebavõrdsust oleks veel raskem õigustada, kui tegemist on kooseluga, mis ei ole küll „registreeritud” komisjoni väljapakutud viisil, kuid mis sarnaneb abieluga palju rohkem kui Hollandi õigusest tulenev geregistreerd partnerschap. Kuigi vastab tõele, et kohtupraktikast tuleneb, et kui EÜ artiklid 12, 39, 43 ja 49 keelavad liikmesriikidel kohaldada õigusakte kodakondsuse tõttu erinevalt, ei peeta sellega silmas liikmesriikidevahelist erinevat kohtlemist, mis võib olla põhjustatud erinevate liikmesriikide õigusaktide lahknevusest, kui need puudutavad objektiivsete kriteeriumide kohaselt kõiki nende õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid nende kodakondsust arvestamata (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. juuni 1978. aasta otsus kohtuasjas 1/78: Kenny, EKL 1978, lk 1489, punkt 18; 7. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑251/90 ja C‑252/90: Wood ja Cowie, EKL 1992, lk I‑2873, punkt 19; 3. juuli 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 185/78−204/78: Van Dam en Zonen jt, EKL 1979, lk 2345, punkt 10, ja 1. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑177/94: Perfili, EKL 1996, lk 161, punkt 17), ei ole seda tüüpi ebavõrdsus, millele käesolevas punktis osutatakse, kõnealuse kohtupraktikaga hõlmatud; esiteks, erinevalt kõnealuse kohtupraktika aluseks olevast lähenemisviisist, põhineb käesolevas punktis silmas peetud ebavõrdne kohtlemine asjaomaste isikute kodakondsusel ning elukohal, mis kattub sageli kodakondsuse kriteeriumiga, teiseks kohtuasjades, mis olid eespool mainitud kohtupraktika aluseks, kerkis ebavõrdse kohtlemise küsimus seoses vaba liikumist käsitlevate eeskirjadega, samas kui käesolevas asjas on kõne all võrdse kohtlemise põhimõtte ühenduse avaliku teenistuse õiguse põhimõttena tagamine.
57 Eelnevast tulenevalt tuleb toetada väiteid, mis hageja on esitanud personalieeskirjade artikli 72, VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti i ja ühiste eeskirjade artikli 12 rikkumise kohta ning tühistada vaidlustatud otsus, ilma et oleks vaja teha otsust teiste väidete kohta, mis ei ole pealegi esitatud hagiavalduses struktureeritult, nagu komisjon on õigesti märkinud, ja millest mõningaid väiteid ei ole üldse lahti seletatud.
58 On tõsi, et Avaliku Teenistuse Kohtu poolt antud tõlgendus personalieeskirjade artiklile 72, mida tuleb käsitleda koos personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunktiga i, võib teatud juhtudel sundida ametkondi, kes menetlevad ametniku elukaaslasele üldise ravikindlustusskeemi kohaldamise kohta esitatud taotlusi, läbi viima uurimisi ja kontrolle, samas kui ühenduse seadusandja on määrusega nr 723/2004 taotlenud institutsioonide asjaajamise lihtsustamist. See eesmärk saavutatakse aga suures osas hüvitisi ja toetusi käsitlevate uute eeskirjadega, mis on ainukesed valdkonnad, millele määruse nr 723/2004 põhjenduses 26 seoses lihtsustamisega viidatakse ning mis peale selle, et nad ei seondu ühise ravikindlustusskeemi kohaldamisega, on viimasega võrreldes ka sotsiaalselt vähem tundlik (vt selle kohta käesoleva otsuse punkt 49). Ühtlasi peab lihtsustamise eesmärk igal juhul kokku sobima ülimuslike õiguspõhimõtetega ja personalieeskirjade sätetega; käesolevas asjas antud tõlgendusest ametiasutustele tekkida võivad piirangud on tingitud üksnes sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus on kohaldanud nimetatud põhimõtteid ja eeskirju selleks, et teha täpselt kindlaks personalieeskirjade artiklis 72 sätestatud mõiste „elukaaslane” tähendus.
Kohtukulud
59 Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas 29. augustil 2007 (ELT L 225, lk 1), artikli 122 kohaselt kohaldatakse kõnesoleva kodukorra jõustumisest, s.o 1. novembrist 2007 kodukorra sätteid kohtukulude ja asja läbivaatamise kulude kohta ainult nendele kohtuasjadele, mis esitatakse Avaliku Teenistuse Kohtule. Kohtuasjadele, mis on Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses enne nimetatud kuupäeva, kohaldatakse mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra asjakohaseid sätteid.
60 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, mõistetakse kohtukulud välja temalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUS KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada 28. veebruaril 2006 tehtud ja 20. märtsil 2006 kinnitatud Euroopa Ühenduste Komisjoni otsus mitte tunnustada Anton Pieter Roodhuijzeni kooselu Maria Helena Astrid Hartiga vabaabieluna Euroopa ühenduste ühise ravikindlustusskeemi ühise ravikindlustusskeemi osas.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. novembril 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
Käesolev otsus ja selles tsiteeritud ühenduste kohtute otsused, mida ei ole kohtulahendite kogumikus veel avaldatud, on kättesaadavad Euroopa Kohtu koduleheküljel: www.curia.europa.eu