7. juulil 2021 esitatud hagi – UniCredit Bank versus SRB

(kohtuasi T-402/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: UniCredit Bank AG (München, Saksamaa) (esindajad: advokaadid F. Schäfer, H. Großerichter ja F. Kruis)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Nõuded

Hageja palub:

tühistada hagejat puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu 14. aprilli 2021. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/2021/22) ja selle lisad;

mõista kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised väited.

Esimene väide: 14. aprilli 2021. aasta otsusega on rikutud olulist menetlusnormi ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses, kuna otsus ei ole nõuetekohaselt kinnitatud.

Teine väide: 14. aprilli 2021. aasta otsusega ja selle lisadega I–III on rikutud olulist menetlusnormi ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses ning õigust heale haldusele, kuna need ei sisalda piisavat põhjendust ELTL artikli 296 teise lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt.

Kolmas väide: 14. aprilli 2021. aasta otsusega ja selle lisadega I–II on rikutud harta artikli 47 esimesest lõigust tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna otsuse sisulist õigsust on kohtul praktiliselt võimatu tõhusalt kontrollida.

Neljas väide: 14. aprilli 2021. aasta otsus ja selle lisad on õigusvastased, kuna delegeeritud määruse (EL) 2015/63¹ artiklid 4–7 ja artikkel 9 on õigusvastased. Nendega on rikutud krediidiasutuste ja finantseerimisühingute õigust tõhusale õiguskaitsele, kuna nendega kaasnevad olemuslikult läbipaistmatud otsused, mis tehakse määruse nende sätete alusel.

Viies väide: Kui peaks jõutama järeldusele, et krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksete läbipaistmatu arvutamine on juba määruse nr 806/2014² artikli 70 lõikes 2 ja direktiivi 2014/59³ artikli 103 lõigetes 2 ja 7 ette nähtud, siis on need õigusaktid neljandas väites nimetatud põhjustel õigusvastased ja need tuleb seega tunnistada kohaldamatuks.

Kuues väide: 14. aprilli 2021. aasta otsus on vastuolus delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artiklite 6 ja 7 ning artikli 20 lõikega 1, kuna kostja ei võtnud riskiga korrigeerimise kordaja arvutamisel arvesse stabiilse netorahastamise kordaja (NSFR) ega omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude (MREL) riskinäitajaid, samuti mitte keerukuse („complexity“) ja kriisilahenduskõlblikkuse („resolvability“) näitajaid.

Seitsmes väide: 14. aprilli 2021. aasta otsusega ja selle lisadega I–III on rikutud olulist menetlusnormi ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses ja harta artikli 41 lõike 2 punktist a tulenevat õigust heale haldusele, kuna hagejat ei kuulatud enne otsuse tegemist ära.

____________

¹ Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante- osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

² Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).

³ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).