Kohtuasi T‑565/08
Corsica Ferries France SAS
versus
Euroopa Komisjon
Riigiabi – Merekabotaaži sektor – Üldist majandushuvi esindav teenus – Turumajanduses tegutseva eraõigusliku investori test – Liikmesriikide sotsiaalpoliitika – Ümberkorraldusabi – Tühistamisotsuse mõju
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (neljas koda), 11. september 2012
1. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253)
2. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta – Põhjendamiskohustuse ja ametisaladuse pidamise kohustuse vaheline suhe
(EÜ artiklid 253 ja 287)
3. Kohtumenetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest
(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõige 1)
4. Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused – Huvitatud isikute puhul kaitseõiguste välistamine
(EÜ artikli 88 lõige 2 ja EÜ artikkel 253)
5. Konkurents – Üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamiseks volitatud ettevõtjad – Üldist majandushuvi esindavate teenuste määratlemine – Liikmesriikide kaalutlusõigus – Piirid – Komisjoni kontrolli piirdumine ilmse vea kindlakstegemisega
(EÜ artikli 86 lõige 2)
6. EÜ asutamisleping – Omandiõigused – Liikmesriikide vabadus tegelda majandustegevusega – Suhe riigiabialaste õigusnormidega
(EÜ artikli 87, lõige 1 ja EÜ artikkel 295)
7. Riigiabi – Mõiste – Hindamine eraõigusliku investori kriteeriumi kohaselt – Vajadus võrrelda avalik-õigusliku investori tegevust erakapitalil põhineva valdusühingu või kontserni tegevusega, millega taotletakse tulusust pikaajalises perspektiivis
(EÜ artikli 87 lõige 1)
8. Riigiabi – Mõiste – Hindamine eraõigusliku investori kriteeriumi kohaselt – Ettevõtja sotsiaalse vastutuse ning ettevõtluse konteksti arvesse võtmine – Täiendavad koondamishüvitised – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artikli 87 lõige 1)
9. Riigiabi – Mõiste – Hindamine eraõigusliku investori kriteeriumi kohaselt – Komisjoni kohustus täpselt määratleda riigi majandustegevus, selleks et oleks võimalik määratleda võrdlusaluseks olevaid eraõiguslikke investoreid – Niisuguse määratluse puudumisel õigusnormi rikkumine
(EÜ artikli 87 lõige 1)
10. Riigiabi – Mõiste – Õiguslik tähendus – Tõlgendamine objektiivsete asjaolude alusel – Kohtulik kontroll
(EÜ artikli 87 lõige 1)
11. Riigiabi – Mõiste – Eraõigusliku investori kriteerium – Kapitalisüst – Eraõiguslike ja avalik-õiguslike investorite kapitalisüstide samaaegsus – Hindamiskriteeriumid
(EÜ artikli 87 lõige 1)
12. Riigiabi – Mõiste – Riigi meede, millega vähendatakse ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust – Hõlmamine – Ettemakse jooksevkontole ettevõttest koondatud töötajate jaoks, et katta tulevaste täiendavate hüvitiste maksumus – Hõlmamine
(EÜ artikli 87 lõige 1)
1. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 42)
2. EÜ artikkel 287 sätestab, et ühenduse institutsioonide liikmed, ühenduse ametnikud ning muud teenistujad ei tohi avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni. Siiski, mis puudutab EÜ artiklis 253 kehtestatud institutsioonide aktide põhjendamise kohustust, ei saa põhjenduste puudumist põhjendada nimetatud artikli 287 ette nähtud kohustusega hoida ametisaladust. Kohustust hoida ärisaladust ei saa seetõttu tõlgendada nii laialt, et see võtab põhjendamiskohustuselt liikmesriikide ja huvitatud poolte kahjuks selle peamise sisu. Riigiabi valdkonnas vastu võetud otsuse põhjendamise nõuet ei saa määratleda lähtuvalt üksnes selle liikmesriigi huvist saada teavet, kes on nimetatud otsuse adressaat. Nimelt juhul, kui liikmesriik on saanud komisjonilt selle, mida ta taotles, see tähendab heakskiidu oma abikavale, võib tema huvi, et põhjendatud otsus adresseeritakse temale, erinevalt abi saaja konkurendi huvist, olla üksnes väga väike.
(vt punkt 43)
3. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 44)
4. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 50)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 56 ja 65)
6. Riigi sekkumine ettevõtja kapitali võib olenemata sekkumise vormist olla riigiabi. EÜ asutamislepingu artikli 295 kohaselt ei mõjuta asutamisleping siiski omandiõigust liikmesriikides. Nii on liikmesriigid vabad otseselt või kaudselt tegelema majandustegevusega sama moodi kui eraettevõtjad. Avaliku ja erasektori võrdse kohtlemise põhimõttest tuleneb, et liikmesriigid võivad investeerida majandustegevusse ning riigi poolt tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse antud kapitali ei saa pidada riigiabiks.
(vt punktid 76 ja 77)
7. Eraõigusliku investori testi kohaldamiseks riigiabi valdkonnas tuleb tingimata vahet teha kohustustel, mida riik peab täitma ettevõtjana, kes tegeleb majandustegevusega, ning kohustustel, mis tal võivad lasuda avaliku võimuna. Kui nimelt riik teeb investeeringu avaliku võimu teostamisel, ei saa riigi tegevust kunagi võrrelda erakapitalil põhineva ettevõtja või eraõigusliku investori tegevusega turumajanduses.
Siiski, kui võrrelda ühelt poolt majandustegevust ja teiselt poolt avaliku võimu sekkumist, siis tuleb arvesse võtta asjaolu, et eraõigusliku investori tegevus, mida tuleb võrrelda avalik-õigusliku investori tegevusega, ei ole tingimata suhteliselt lühikeses perspektiivis tasuvust taotleva kapitali paigutava tavalise investori tegevus. See tegevus peab vähemalt olema erakapitalil põhineva valdusühingu või erakapitalil põhineva kontserni tegevus, millega järgitakse globaalset või sektoriaalset struktuurilist poliitikat ning taotletakse tulusust pikaajalises perspektiivis
(vt punktid 79 ja 80)
8. Seega on vajalik, et riigiabi kontroll kajastaks nii siseriiklike sotsiaalnormide sisu kui ka suurtes kontsernides sotsiaalsuhete praktika arengut nii erakapitalil põhinevate ettevõtjate tehtud investeeringute kui riigi investeeringute osas lähtuvalt võrdse kohtlemise põhimõttest, kahjustamata selle kasulikku mõju.
Sotsiaalses turumajanduses ei saa hoolas eraõiguslik investor tähelepanuta jätta esiteks oma vastutust kõigi ettevõtjaga seotud huvitatud isikute ees ning teiseks muudatusi sotsiaalses, majanduslikus ning keskkonnaalases kontekstis, milles ta areng jätkub. Sotsiaalset vastutust ning ettevõtluse konteksti puudutavad küsimused võivad oluliselt mõjutada hoolsa erakapitalil põhineva ettevõtja konkreetseid otsuseid ja strateegilist suunitlust. Hoolsa erakapitalil põhineva ettevõtja tegevuse pikas perspektiivis majanduslikku otstarbekust ei saa seega niisuguseid kaalutlusi arvesse võtmata hinnata.
Selles osas võib eraõigusliku investori poolt täiendavate koondamishüvitiste maksmine üldjuhul olla käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärane ja otstarbekas praktika, selleks et soodustada rahulikumat sotsiaalset dialoogi ning säilitada äriühingu või kontserni maine. Täiendavate koondamishüvitiste kulu ei tohi nimelt segi ajada sotsiaalkindlustuskaitse kuluga, mille kannab riik äriühingu likvideerimisel. Võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt on võimalus maksta täiendavaid koondamishüvitisi jäetud avalik-õigusliku ettevõtja likvideerimisel ka liikmesriikidele, kuigi nende kohustused a priori ei tohiks ületada seadusest ja kollektiivlepingust tulenevat ranget miinimumi.
Siiski ei tohiks nende täiendavate kulude kandmine õiguspärastel kaalutlustel toimuda eranditult sotsiaalsel või isegi poliitilisel eesmärgil, vastasel korral väljub see eraõigusliku investori testi raamest. Kui puudub igasugune, isegi pikas perspektiivis majanduslik otstarbekus, tuleb selliste kulude kandmist, mis ületavad kitsalt seadusest ja kollektiivlepingust tulenevaid kohustusi, lugeda seega riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
Liikmesriigi kui turumajanduses globaalse investori maine kaitse ei saa väljaspool erilisi asjaolusid ja ilma eriti veenva põhjenduseta olla piisav põhjendus, et tõendada pikas perspektiivis majanduslikku otstarbekust kanda täiendavaid kulusid, nagu täiendavad koondamishüvitised. Kui komisjonil lubada lühidalt viidata liikmesriigi kui globaalse ettevõtja mainele, et tõendada EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses abi puudumist, võiks see esiteks moonutada konkurentsitingimusi ühisturul ettevõtjate kasuks, kes tegutsevad liikmesriikides, kus avalik-õiguslik majandussektor on suhteliselt arenenum või kus sotsiaalne dialoog on eriti nõrgenenud, ning teiseks alusetult vähendada ühenduse normide kasulikku mõju riigiabi valdkonnas.
(vt punktid 81–85)
9. Eraõigusliku investori testi kontekstis on komisjonil ulatusliku kaalutlusõiguse raames kohustus määratleda riigi majandustegevus eeskätt geograafilisel ja sektoriaalsel tasandil, mille alusel tuleb hinnata selle riigi tegevuse pikas perspektiivis majanduslikku otstarbekust.
Ilma asjaomase majandustegevuse piisavalt täpse määratluseta ei ole komisjonil võimalik esiteks määratleda võrdlusaluseks olevaid eraõiguslikke investoreid ning seega teha objektiivsete ja kontrollitavate elementide alusel kindlaks nende investorite vahel piisavalt juurdunud praktikat. Teiseks on sellise võrdlusaluse puudumisel asjaomase majandustegevuse määratlemine samuti vajalik, selleks et oleks võimalik tuvastada mõistlik ja piisavalt kindel tõenäosus, et liikmesriik saab asjaomasest tegevusest kaudset materiaalset kasu, olgu see kas või pikas perspektiivis.
Sellise määratluseta on Üldkohtul põhimõtteliselt võimatu kontrollida, kas kõnealune meede on pikas perspektiivis majanduslikult otstarbekas. Selles osas rikub komisjon õigusnormi.
(vt punktid 86, 87 ja 94)
10. Riigiabi mõiste, nagu see on määratletud asutamislepingus, on õigusmõiste ja seda tuleb tõlgendada objektiivsete asjaolude põhjal. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii talle esitatud vaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni kaalutluste tehnilist või kompleksset laadi, põhimõtteliselt kontrollima küsimust täielikult, et otsustada, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 reguleerimisalasse. Liidu kohus ei pea tegema ainult kindlaks, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldatavad ja sidusad, vaid kontrollima ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.
(vt punkt 88)
11. Selleks, et teha kindlaks, kas avalikult sektorilt pärineval kapitalisüstil esinevad EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses riigiabi tunnused, tuleb hinnata, kas eraõiguslik investor oleks sarnastel asjaoludel sellise kapitalipaigutuse teinud. Juhul kui riik on kapitali otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse andnud asjaoludel, mis vastavad tavapärastele turutingimustele, ei saa seda era- ja avaliku sektori võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt kvalifitseerida riigiabiks. Seega tuleb asuda seisukohale, et avalikest vahenditest tehtud kapitalisüst vastab eraõigusliku investori kriteeriumile ega tähenda riigiabi andmist, muu hulgas juhul, kui see kapitalisüst tehakse samal ajal, kui eraõiguslik investor teeb sarnastel tingimustel samuti märkimisväärse kapitalisüsti.
Eraõiguslike ja avalik-õiguslike investorite kapitalisüstide samaaegsus on siiski kõige enam sellisena üksnes viide, mis võib kinnitada EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses abi puudumist. Nimelt kapitalisüstid peavad olema tehtud sarnastel asjaoludel. Kuna eraõigusliku investori testi eesmärk on võrrelda riigi tegevust hüpoteetilise eraõigusliku investori omaga, siis ei saa eitada, et investorite valmisolek märkimisväärselt ja samaaegselt investeerida hõlbustab sellise testi tulemusele kinnituse saamist. Siiski tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke andmeid, selleks et hinnata asjaomaste kapitalisüstide õiguspärasust, arvestades ühenduse norme riigiabi valdkonnas. Ajaline aspekt on seega loomulikult oluline, kuid samaaegsust ei saa põhimõtteliselt iseenesest piisavaks pidada.
Järelikult kuna samaaegsust ei saa lugeda viiteks, mis võib kinnitada EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses abi puudumist, ei saa seda mõistlikkusest lähtudes rangelt hinnata.
(vt punktid 115, 117 ja 118)
12. Pelgast asjaolust, et meetmega taotletakse sotsiaalset eesmärki, ei piisa riigiabi valdkonnas selleks, et meetme kvalifitseerimine riigiabiks EÜ artikli 87 tähenduses oleks kohe välistatud. Nimelt kõnealuse sätte lõige 1 ei erista riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal. Abi mõiste hõlmab avaliku sektori sekkumisi, mis erinevas vormis vähendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kulutusi.
Abi mõiste ei tähenda tingimata, et toetatakse seadusest tuleneva kohustuse täitmist, vaid pigem, et ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kulutusi vähendatakse. Selle määratlemisel, mis on ettevõtja igapäevasesse majandustegevusse kuuluv kulutus, ei tohi seega piirduda seadusest või kollektiivlepingust tulenevate kohustustega. Samamoodi ei saa asjaolu, et sotsiaalabi vahetud saajad on töötajad, olla piisav, et tõendada, et nende tööandjale ei ole riigiabi antud.
Mis puudutab meedet, mis seisneb riikliku üksuse ettemakses jooksevkontole ettevõttest koondatud töötajate jaoks, millega soovitakse katta ülevõtjate rakendatavast võimalikust töötajate arvu vähendamise kavast tulenevate tulevaste täiendavate hüvitiste maksumust, siis asjaolu, et asjaomane meede ei lähtu kitsalt seadusest ja kollektiivlepingust tulenevatest kohustustest, ei välista põhimõtteliselt seda, et tegemist võib olla riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
Lisaks annab tingdeponeerimiskonto, kuhu paigutatakse sotsiaalabiks mõeldud rahalised vahendid, ettevõtte töötajatele ajendi ettevõttest lahkuda või vähemalt lahkuda läbirääkimisi pidamata, eelkõige täiendavate koondamishüvitiste maksmise tõttu ning kõik need asjaolud annavad sellele ettevõttele kaudse majandusliku eelise.
Komisjon teeb seega ilmse hindamisvea, kui ta kvalifitseerib need sotsiaalabimeetmed meetmeteks, mis ei ole riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.
(vt punktid 136, 137, 139, 143, 144 ja 147)