Language of document : ECLI:EU:F:2015:60

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

18. juuni 2015

Kohtuasi F‑27/13

CX

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Distsiplinaarmenetlus – Ametisse nimetava asutuse ja distsiplinaarnõukogu roll ja pädevus – Distsiplinaarkaristus – Madalamale palgaastmele viimine pärast edutamisotsust – Sanktsiooni proportsionaalsus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega CX palub sisuliselt esiteks tühistada 5. juuni 2012. aasta otsuse, millega Euroopa Komisjon määras talle distsiplinaarkaristuseks palgaastmelt AD 9 palgaastmele AD 8 viimise, ning teiseks mõista komisjonilt välja hüvitis talle väidetavalt tekitatud kahju eest.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta CX‑i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Menetlus distsiplinaarnõukogus – Personalieeskirjade IX lisas kindlaksmääratud tähtaeg – Mittekohustuslik tähtaeg – Hea halduse reegel

(Personalieeskirjad, IX lisa artikli 22 lõige 1)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarnõukogu ja ametisse nimetava asutuse vastav roll ja pädevus – Etteheidetavate asjaolude tõelevastavuse hindamine

(Personalieeskirjad, IX lisa artiklid 18 ja 25)

3.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Tähtaeg – Administratsiooni kohustus tegutseda mõistliku aja jooksul –Hindamine

(Personalieeskirjad, IX lisa)

4.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Madalamale palgaastmele viimine – Seos seejärel tehtud ja sama ametnikku puudutava edutamisotsusega

(Personalieeskirjad, artiklid 45 ja 86)

5.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Madalamale palgaastmele viimine – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Ulatus

(Personalieeskirjad, IX lisa artikkel 9)

1.      Personalieeskirjade IX lisa artikli 22 lõikes 1 sätestatud tähtaeg ei ole kohustuslik tähtaeg. Säte näeb ette hea halduse reegli, mille eesmärk on nii administratsiooni kui ka ametniku huvides ära hoida distsiplinaarmenetlust lõpetava otsuse vastuvõtmine põhjendamatult hilja. Sellest tuleneb, et distsiplinaarmenetlust läbiviivad asutused on kohustatud juhtima distsiplinaarmenetlust hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga distsiplinaarmenetlusega seonduv toiming sooritatakse mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut. Selle tähtaja järgimata jätmine, mida saab hinnata üksnes iga konkreetse juhu asjaolude alusel, võib kaasa tuua tähtaega ületades võetud akti tühistamise, eelkõige kaitseõiguste rikkumise korral.

(vt punkt 38)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsus N vs. komisjon, T‑198/02, EU:T:2004:101, punkt 125, ja François vs. komisjon, T‑307/01, EU:T:2004:180, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika.

2.      Ametisse nimetav asutus võib analüüsida ja hinnata distsiplinaarmenetluse aluseks olevaid asjaolusid teistmoodi, kui seda on tehtud distsiplinaarnõukogu arvamuses, tingimusel et tema sellekohane otsus on üksikasjalikult põhjendatud.

Nimelt ükski personalieeskirjade säte ei näe ette, et distsiplinaarnõukogu arvamus on sellele asutusele siduv osas, mis puudutab kaebuse aluseks olevate faktide tuvastamist. Personalieeskirjade IX lisa artikli 18 koostoimes artikliga 25 tõlgendamisest tuleneb vastupidi, et distsiplinaarnõukogu – mis on konsultatiivorgan – arvamus ei ole selles suhtes ametisse nimetavale asutuse siduv.

Personalieeskirjade IX lisa artikkel 18 ei näe nimelt ette, et distsiplinaarnõukogu arvamus oleks heakskiitev.

Seevastu tuleneb personalieeskirjade IX lisa artiklist 25, et ametisse nimetaval asutusel on õigus tugineda lõplikuks muutunud karistusotsuses tuvastatud faktidele, isegi kui kõnealune ametnik vaidlustab nende faktide tõelevastavuse distsiplinaarmenetluses. Teisisõnu, seadusandja kavatses piirata ametisse nimetava asutuse pädevust distsiplinaarmenetluse aluseks olevat faktide olemasolu hindamisel sellisel konkreetsel juhul, kui samade asjaolude alusel on algatatud kriminaalmenetlus. Seevastu ei ole ette nähtud, et ametisse nimetav asutus ei või täielikult või osaliselt kalduda kõrvale distsiplinaarnõukogu arvamusest.

Distsiplinaarnõukogult ei ole siiski võetud ära konsultatiivorgani põhiülesannet ja asjaomasel ametnikul on põhitagatis, kuna asutusel on kohustus põhjendada, kui ta valib distsiplinaarnõukogu arvamusest kõrvalekaldumise, sealhulgas faktiliste asjaolude hindamise vallas.

(vt punktid 54–58)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus F. vs. komisjon, 228/83, EU:C:1985:28, punkt 16.

Esimese Astme Kohus: kohtuotsus Stevens vs. komisjon, T‑277/01, EU:T:2002:302, punkt 76, ja kohtumäärus Di Rocco vs. EMSK, T‑8/92, EU:T:1992:122, punkt 28.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Bedin vs. komisjon, F‑128/14, EU:F:2015:51, punkt 30.

3.      Hea halduse põhimõttest tuleneb, et distsiplinaarmenetlust läbiviivad asutused on kohustatud juhtima distsiplinaarmenetlust hoolsalt ja tegutsema selliselt, et iga menetlustoiming sooritatakse mõistliku aja jooksul pärast sellele eelnenud toimingut. Distsiplinaarmenetluse ebamõistlik kestus võib tuleneda nii eelnevate haldusjuurdluste läbiviimisest kui ka distsiplinaarmenetlusest endast. Tähtaja mõistlikkust hinnatakse iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtudes vaidluse olulisusest huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning hageja ja pädevate asutuste käitumisest.

(vt punkt 77)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus A ja G vs. komisjon, F‑124/05 ja F‑96/06, EU:F:2010:2, punktid 390–393.

4.      Mis puudutab ametnikku, kelle kohta on tehtud otsus, millega talle on distsiplinaarkaristuseks määratud palgaastme alandamine, ja seejärel on teda otsusega tagasiulatuvalt edutatud, siis on need otsused kaks eraldiseisvat ja autonoomset haldusakti, mis põhinevad kahel erineval õiguslikult alusel: üks personalieeskirjade artiklil 86 ja teine artiklil 45. Samuti on neil kahel otsusel erinevad ja vastandlikud eesmärgid. Selles suhtes ei ole personalieeskirjades kuskil ette nähtud, et palgaastme alandamise distsiplinaarotsus on automaatselt ülimuslik hilisema edutamisotsuse suhtes, kui mõlemad otsused on tehtud sama ametniku või teenistuja kohta.

Pealegi on edutamine õigusakt, mis oma olemuselt ei ole edasilükkava või tühistava tingimusega ega ole ka ajas piiratud. Nimelt, personalieeskirjade artikleid 4 ja 6 arvestades tuleb asuda seisukohale, et personalieeskirjad ei luba ametniku või teenistuja ajutist edutamist alates konkreetse aasta 1. jaanuarist kuni näiteks järgmise aasta 1. juulini.

(vt punktid 95, 99 ja 100)

5.      Mis puudutab määratava distsiplinaarkaristuse valikut vastavalt personalieeskirjade IX lisa artiklile 9, siis ametisse nimetaval asutusel ei ole pädevust karistada asjaomast ametnikku nii, et ta „määrab” ta konkreetsele palgaastmele, vaid tal on pädevus üksnes tema palgaastet kas ajutiselt või lõplikult alandada, võrreldes selle palgaastmega, millel ametnik tegelikult oli selle karistuse kohaldamise hetkel.

(vt punkt 101)