EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
4. juuni 2015(*)
Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artikkel 27 – VI lisa R jao punkti 1 alapunktid a ja b – Mõiste „pensionid, mida on õigus saada kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel” – Mitterahalised hüvitised – Tagasiulatuv pensioni andmine elukohaliikmesriigi õigusaktide alusel – Tervishoiuhüvitiste saamine tingimusel, et isik on sõlminud kohustusliku ravikindlustuse – Elukohaliikmesriigi kohustuslikku ravikindlustust käsitlevate õigusaktide alusel antav tõend, et isik ei ole kindlustatud – Sellele liikmesriigile kindlustusmaksete tasumise hilisema kohustuse puudumine – Kõnealuse tõendi tagasiulatuv tühistamine – Kohustusliku ravikindlustusega tagasiulatuvalt liitumise võimatus – Ravikindlustuse katkemine – Määruse nr 1408/71 kasulik mõju
Kohtuasjas C‑543/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Centrale Raad van Beroep’i (Madalmaad) 15. oktoobri 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. oktoobril 2013, menetluses
Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank
versus
E. Fischer-Lintjens,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Ó Caoimh (ettekandja), C. Toader, E. Jarašiūnas ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank, esindaja: H. van der Most,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. de Ree ja M. Bulterman,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja A. Wiedmann,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja M. van Beek,
olles 12. veebruari 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT L 392, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), artiklit 27 ning nimetatud määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunkte a ja b.
2 Taotlus esitati Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbanki (sotsiaalkindlustusasutuse haldusnõukogu, edaspidi „SVB”) ja E. Fischer-Lintjensi vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb asjaolu, et College voor zorgverzekeringen (ravikindlustusamet, edaspidi „CVZ”) – asutus, mille pädevusi teostab nüüdsest SVB – tühistas tõendi, mille eesmärk oli näidata, et E. Fischer-Lintjens ei pidanud sõlmima Madalmaade ravikindlustust ja et seega ei pidanud ta tasuma kindlustusmakseid (edaspidi „tõend, et isik ei ole kindlustatud”).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 1408/71 artikkel 27 asub selle III jaotise „Eri liiki hüvitistega seotud erisätted” 1. peatükis „Haigus ning rasedus ja sünnitus”. Kõnealune artikkel 27 „Mitme riigi õigusaktide alusel makstavad pensionid, kui elukohariigis on õigus saada hüvitisi” on sõnastatud järgmiselt:
„Pensionär, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, millest ühe territooriumil ta elab, ja kellel on õigus saada hüvitisi oma elukohariigi õigusaktide alusel, arvestades vajaduse korral artikli 18 ja VI lisa sätteid, saab selliseid hüvitisi koos oma pereliikmetega elukohajärgselt asutuselt ja selle asutuse kulul, nii nagu asjaomane isik oleks pensionär, kelle pensioni makstaks üksnes tema elukohariigi õigusaktide alusel.”
4 Samas 1. peatükis asuv artikkel 28 „Ühe või enama riigi õigusaktide alusel makstavad pensionid, kui elukohariigis ei ole õigust saada hüvitisi” näeb ette hüvitiste andmise ja nende kulude kandmise eeskirjad, mida kohaldatakse pensionäri suhtes, kellel on õigus saada pensioni ühe liikmesriigi õigusaktide alusel või kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel ning kellel ei ole õigus saada hüvitisi liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil ta elab, kuid kes saab selliseid hüvitisi endale ja oma pereliikmetele nii, nagu oleks tal õigus saada hüvitisi pensionide suhtes pädeva liikmesriigi või vähemalt ühe pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, juhul kui ta elaks sellise liikmesriigi territooriumil.
5 Nimetatud määruse artiklis 84a „Käesoleva määrusega hõlmatud asutuste ja isikute vahelised suhted” on ette nähtud:
„1. Käesoleva määrusega hõlmatud asutused ja isikud on kohustatud vahetama vastastikku teavet ja tegema koostööd, et tagada käesoleva määruse nõuetekohane rakendamine.
Vastavalt headele haldustavadele vastavad asutused mõistliku ajavahemiku jooksul kõigile järelepärimistele ning annavad asjaomastele isikutele teavet, mida viimased vajavad neile käesoleva määrusega antud õiguste teostamiseks.
Asjaomased isikud teavitavad pädeva riigi asutusi ja elukohariigi asutusi nii kiiresti kui võimalik mistahes muutustest nende isiklikus või perekondlikus olukorras, mis mõjutavad nende õigusi käesoleva määrusega sätestatud hüvitistele.
2. Lõike 1 kolmandas lõigus viidatud teavitamiskohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua võrdeliste meetmete rakendamise vastavalt siseriiklikele õigusaktidele. Sellele vaatamata on need meetmed samaväärsed nendega, mida rakendatakse sarnastes situatsioonides siseriiklike õigusaktide alusel, ega muuda taotlejatele käesoleva määrusega antud õiguste teostamist võimatuks või ületamatult raskeks.
[...]”
6 Sama määruse VI lisa „Teatavate liikmesriikide õigusaktide kohaldamise erikord” sisaldab R jagu, mille punkti 1 „Ravikindlustus” alapunktides a ja b on ette nähtud:
„a) Seoses õigusega mitterahalistele hüvitistele Madalmaade õigusaktide kohaselt käsitatakse käesoleva määruse III jaotise 1. ja 4. peatüki rakendamiseks selliste õigustatud isikutena:
i) isikuid, kes Madalmaade ravikindlustusseaduse (Zorgverzekeringswet [edaspidi „Zvw”]) artikli 2 kohaselt peavad kindlustuse sõlmima ravikindlustusandjaga,
[...]
b) Punkti a alapunktis i nimetatud isikud peavad vastavalt [Zvw] sätetele sõlmima kindlustuse ravikindlustusandjaga [...]”
Madalmaade õigus
Üldine vanaduspensioni seadus
7 Üldise vanaduspensioni seaduse (Algemene ouderdomswet, edaspidi „AOW”) artikli 14 lõikes 1 on ette nähtud:
„Vanaduspensioni määrab ja tõstab asjaomase isiku taotluse alusel Sociale verzekeringsbank.”
8 AOW artiklis 16 on sätestatud:
„1. Vanaduspensioni makstakse selle kuu esimesest päevast, mil õigustatud isik täidab pensioniõiguse omandamiseks ette nähtud tingimusi.
2. Erandina lõikest 1 ei saa vanaduspensioni maksmine alata varem kui üks aasta enne selle kuu esimest päeva, mil esitati avaldus või määrati pension asutuse omal algatusel. Sociale verzekeringsbank võib erijuhtudel teha eelmises lauses sätestatust erandi.”
Erakorraliste ravikulude üldseadus
9 Erakorraliste ravikulude üldseaduse (Algemene wet bijzondere ziektekosten, edaspidi „AWBZ”) artikli 5 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:
„1. Käesoleva seaduse sätete alusel kindlustatuks loetakse isik, kes
a) on Madalmaade resident;
b) ei ole Madalmaade resident, kuid kes tulenevalt teenistus- või töösuhte raames Madalmaades töötamisest on kohustatud maksma tulumaksu.
[...]
4. Dekreediga või dekreedi alusel võib kindlustatud isikute ringi erandina lõikest 1 laiendada või piirata.”
10 AWBZ artikkel 5c on sõnastatud järgmiselt:
„Sociale verzekeringsbank teeb omal algatusel ja vajaduse korral taotluse alusel kindlaks, kas füüsiline isik vastab artiklites 5 või 5b või nende artiklite alusel kehtestatud tingimustele, et teda saaks pidada kindlustatud isikuks vastavalt käesolevale seadusele.”
Sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikute ringi laiendamist ja piiramist käsitlev 1999. aasta dekreet
11 Sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikute ringi laiendamist ja piiramist käsitleva 1999. aasta dekreedi (Besluit uitbreiding en beperking kring verzekerden volksverzekeringen 1999, edaspidi „KB 746”) artikli 21 lõigetes 1 ja 6 on ette nähtud:
„1. [AWBZ] alusel ei ole kindlustatud isik, kes elab Madalmaades, kuid kellel on Euroopa Ühenduste Nõukogu määruse või Madalmaade ja ühe või mitme riigi vahel sõlmitud sotsiaalkindlustuslepingu alusel õigus nõuda Madalmaades mitterahalisi hüvitisi, mida antakse isikule põhimõtteliselt mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi, mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigi või Madalmaadega sotsiaalkindlustuslepingu sõlminud riigi kulul.
[...]
6. Sociale verzekeringsbank väljastab lõigetes 1–4 nimetatud isikute taotlusel tõendi selle kohta, et isik ei ole kindlustatud.”
Ravikindlustusseadus
12 Zvw artikli 2 lõike 1 kohaselt:
„Isik, kes on AWBZ ja sellel põhinevate õigusnormide alusel automaatselt kindlustatud, on kohustatud sõlmima ravikindlustuse või laskma ennast kindlustada artiklis 10 nimetatud riski suhtes.”
13 Zvw artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Ravikindlustusasutus on asjaomase taotluse alusel kohustatud sõlmima iga tema tegevuspiirkonnas elava kindlustuskohustusliku isikuga või kindlustuskohustusliku isiku eest ning iga välismaal elava kindlustuskohustusliku isikuga või kindlustuskohustusliku isiku eest ravikindlustuslepingu.”
14 Zvw artikli 5 lõigetes 1 ja 5 on ette nähtud:
„1. Ravikindlustuskaitse algab päevast, mil artikli 3 lõike 1 kohane taotlus saabub ravikindlustusasutusse. [...]
[...]
5. Ravikindlustuskaitse kehtib – vajaduse korral erandina tsiviilseadustiku 7. osa artikli 925 lõikest 1 – tagasiulatuvalt,
a) kui see algab nelja kuu jooksul kindlustuskohustuse tekkimise päevast, kuni selle kohustuse tekkimise päevani.
[...]”
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 E. Fischer-Lintjens elas alates oma sünnikuupäevast 1. detsembrist 1934 kuni 1. septembrini 1970 Madalmaades. Seejärel elas ta Saksamaal kuni 1. maini 2006, mil ta naasis Madalmaadesse, kus ta sellest ajast alates elab.
16 Alates 2004. aasta oktoobrist on E. Fischer-Lintjens saanud Saksamaa pädevalt asutuselt lesepensioni. Pärast 2006. aastal Saksamaalt Madalmaadesse elama asumist lasi ta vormi E 121 kasutades ennast arvele võtta Madalmaade ravikindlustusasutuses CZ (edaspidi „CZ”) ja omandas vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 28 õiguse saada 1. juunist 2006 Madalmaades mitterahalisi hüvitisi, mille kulud kandis Saksamaa pädev asutus. E. Fischer-Lintjens tegi Saksamaal oma ravikindlustuse jaoks makseid.
17 E. Fischer-Lintjens sai 20. oktoobril 2006 CVZ‑lt AWBZ alusel tõendi, et isik ei ole kindlustatud, mille eesmärk oli tõendada Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid koguvale ametiasutusele, et Madalmaades ei olnud vaja kindlustusmakseid tasuda. E. Fischer-Lintjens märkis vormile, mille ta pidi selle tõendi saamiseks täitma, et ta ei saanud Madalmaade õigusaktide alusel pensioni ega ka hüvitisi, vaid sai pensioni Saksamaa õigusaktide alusel.
18 Eeldusel, et asjaolud ei muutu, pidi see tõend kehtima 1. juunist 2006 kuni 31. detsembrini 2010.
19 Kuigi E. Fischer-Lintjens oli saanud 65‑aastaseks, millest tulenevalt sai ta AOW alusel Madalmaades 1. detsembrist 1999 pensioniõiguse, taotles ta seda pensioni alles 2007. aasta maikuus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul arvas E. Fischer-Lintjens enne taotluse esitamist ekslikult, et tal ei ole õigust pensioni saada.
20 SVB määras ja maksis 8. novembri 2007. aasta otsusega, mida muudeti 24. aprillil 2008, E. Fischer-Lintjensile vastavalt AOW artikli 16 lõikele 2 pensioni tagasiulatuvalt üks aasta alates taotluse esitamise kuu esimesest päevast ehk 1. maist 2006.
21 E. Fischer-Lintjens ei teatanud ei CZ‑le, CVZ‑le ega ka Saksa ravikindlustusasutusele sellest olukorra muutusest enne kui 2010. aasta oktoobris.
22 E. Fischer-Lintjens täitis 21. oktoobril 2010 vormi, mille CVZ oli saatnud tema taotluse peale pikendada tõendit, et ta ei ole kindlustatud, ning märkis seal, et ta saab alates 1. maist 2006 AOW alusel vanaduspensioni.
23 CVZ teatas 2. novembri 2010. aasta otsusega E. Fischer-Lintjensile, et ta peab end AWBZ ja Zvw alusel kindlustama ja seega peab ta tasuma kindlustusmakseid Madalmaades, sest ta ei ole enam mõnes KB 746 artikli 21 lõikes 1 viidatud olukorras ja sellest tulenevalt on tal alates 2006. aasta juunist kindlustuskohustus. Seetõttu tühistas CVZ tõendi, et E. Fischer-Lintjens ei ole kindlustatud (edaspidi „tühistamisotsus”) ja CZ lõpetas tema ravikindlustuslepingu. Kõnealusel tühistamisel ja lepingu lõpetamisel oli tagasiulatuv mõju alates 1. juunist 2006.
24 Seejärel maksis Saksa ravikindlustusasutus tagasi rohkem kui 5000 euro suuruse summa, mille E. Fischer-Lintjens oli alates 1. juunist 2006 Saksamaal sissemaksetena tasunud.
25 CZ nõudis seepeale E. Fischer-Lintjensilt tagasi ravikulud, mis olid kõnealusele Saksa asutusele tagasi makstud ja mille summa oli üle 11 000 euro. CVZ sõnul võib ravikindlustusel olla vastavalt Zvw artikli 5 lõikele 5 tagasiulatuv jõud ainult siis, kui see on sõlmitud nelja kuu jooksul pärast kindlustuskohustuse tekkimist. Seetõttu peab E. Fischer-Lintjens tasuma ise asjaomasele Saksa asutusele tagasi makstud ravikulud ajavahemiku eest, mil tal ei olnud ravikindlustust, st alates 2006. aasta juunist kuni 1. juulini 2010, kusjuures alates viimati nimetatud kuupäevast oli E. Fischer-Lintjensil Madalmaade ravikindlustus.
26 E. Fischer-Lintjens esitas 7. detsembril 2010 CVZ‑le tühistamisotsuse peale vaide.
27 Alates 15. märtsist 2011 sai SVB-st asutus, kes on pädev andma vabastust AWBZ alusel ette nähtud kindlustamiskohustusest ja väljastama tõendit, et isik ei ole kindlustatud. CVZ poolt enne viidatud kuupäeva väljastatud tõendid loetakse SVB poolt väljastatud tõenditeks.
28 SVB tunnistas 21. aprilli 2011. aasta otsusega E. Fischer-Lintjensi poolt tühistamisotsuse peale esitatud vaide põhjendamatuks. Rechtbank Roermond (Roermondi esimese astme kohus) rahuldas oma 17. jaanuari 2012. aasta otsusega E. Fischer-Lintjensi kaebuse selle otsuse peale. Nimetatud kohus leidis, et E. Fischer-Lintjensile väljastatud tõend, et ta ei ole kindlustatud, oli ette nähtud niisuguste õiguslike tagajärgede tekitamiseks, mida ei saanud kaotada tõendi tühistamisega.
29 SVB esitas selle kohtuotsuse peale Centrale Raad van Beroepile (kõrgeim halduskohus) apellatsioonkaebuse, väites et tõend, et isik ei ole kindlustatud, oli sarnaselt vormiga E 121 puhtdeklaratiivne dokument. SVB arvates ei tulene siseriiklikest õigusaktidest mingeid õiguslikke tagajärgi, mis erineksid määruse nr 1408/71 kohaldamise õiguslikest tagajärgedest.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et SVB-l oli õigus tõend, et isik ei ole kindlustatud, tagasiulatuvalt tühistada, kuid tõendi tühistamisel ei võtnud SVB piisavalt arvesse E. Fischer-Lintjensi huve. Kohus leiab, et eelkõige õiguskindluse põhimõttest võib tuleneda, et tegelik pädevus pensione määrata ja kanda mitterahaliste hüvitiste kulusid tekib üksnes alates kuupäevast, mil tehti pensioni määramise otsus, milles tuvastati, et asjaomasel isikul on tõesti õigus taotletud pensionile. Sel põhjusel küsib kohus, kuidas teha kindlaks kuupäev, millal oli E. Fischer-Lintjensil nimetatud määruse artikli 27 tähenduses tegelikult „õigus saada” põhikohtuasjas käsitletavat pensioni, sest kohus leiab, et kui kõnealune artikkel on kohaldatav tagasiulatuvalt, toob see põhimõtteliselt kaasa erinevaid tagasiulatuva jõuga õiguslikke tagajärgi, sealhulgas käesoleval juhul kohustuse omada Madalmaade ravikindlustust.
31 Neil asjaoludel otsustas Centrale Raad van Beroep menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas mõistet „õigus saada” määruse nr 1408/71 artikli 27 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses tuleb tõlgendada nii, et tegemaks kindlaks, millisest kuupäevast tuleb pensioni maksta, on määrav kuupäev, mil tehti pensioni määramise otsus ja mille järel pensioni maksti, või tagasiulatuvalt määratud pensioni alguse kuupäev?
2. Juhul kui mõistega „õigus saada” on mõeldud tagasiulatuvalt määratud pensioni alguse kuupäeva:
Kas selle tõlgendusega on kooskõlas, et määruse nr 1408/71 artikli 27 kohaldamisalasse kuuluv pensioniõiguslik isik ei saa Madalmaade õigusaktide kohaselt sõlmida samasuguse tagasiulatuva jõuga ravikindlustust?”
Eelotsuse küsimused
32 Alustuseks tuleb märkida, et küsimused on esitatud põhikohtuasja eriomases kontekstis, kus esiteks määrati E. Fischer-Lintjensile 2007. aasta novembris tagasiulatuvalt alates 1. maist 2006 Madalmaade pension ja teiseks sai E. Fischer-Lintjens 20. oktoobri 2006. aasta tõendiga, et ta ei ole kindlustatud, tõendada Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid koguvale ametiasutusele, et tal ei olnud Zvw artikli 2 lõikest 1 koostoimes määruse nr 1408/71 VI lisa R jao punkti 1 alapunktiga a tulenevat kohustust sõlmida Madalmaade ravikindlustus, sest ta kuulus nimetatud määruse artikli 28 kohaldamisalasse ja seega oli tal õigus Madalmaade haigushüvitistele Saksamaa pädeva asutuse kulul. Kõnealune tõend, et ta ei ole kindlustatud, tühistati siiski 2. novembril 2010 tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2006.
33 Selles kontekstis tuleb meenutada, et pensionärid, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi – sealhulgas oma elukohariigi, Madalmaade – õigusaktide alusel, peavad eelnimetatud määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunktide a ja b kohaselt selleks, et neil oleks õigus saada Madalmaade pädeva asutuse kulul haigushüvitisi kõnealuse liikmesriigi õigusaktide alusel, nagu on ette nähtud sama määruse artiklis 27, sõlmima vastavalt Zvw artiklile 2 ravikindlustusandjaga kindlustuslepingu. On selge, et Zvw artikli 5 lõigete 1 ja 5 kohaselt võib nimetatud kindlustusel olla tagasiulatuv jõud üksnes siis, kui see on sõlmitud nelja kuu jooksul pärast kindlustuskohustuse tekkimist.
34 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleb seega määrata kindlaks kuupäev, millest alates oli E. Fischer-Lintjensil õigus saada Madalmaade kõnealuseid hüvitisi Madalmaade pädeva asutuse kulul, mis vastaks kuupäevale, mil E. Fischer-Lintjens lakkas kuulumast määruse nr 1408/71 artikli 28 kohaldamisalasse ja kuulus selle määruse artikli 27 kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siiski, et olenemata sellest võimalikust kuupäevast võib Zvw artikli 2 ja artikli 5 lõike 5 kohaldamine jätta E. Fischer-Lintjensi teatavaks perioodiks ravikindlustusest ilma, sest need sätted takistavad kindlustuse tagasiulatuvat sõlmimist sellistel asjaoludel nagu E. Fischer-Lintjensi olukorras. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samas, et võib asuda seisukohale, et E. Fischer-Lintjensi ravikindlustuse katkemine ajavahemikul 8. november 2007, mil talle tehti esimene Madalmaade pensioni makse, kuni 1. juuli 2010, mil E. Fischer-Lintjens liitus Madalmaade ravikindlustusega, tuleneb üksnes sellest, et ta sõlmis Madalmaade kindlustusandjaga ravikindlustuse liiga hilja. Seega peab E. Fischer-Lintjens kandma sellest tuleneva kahju ise.
35 Seega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1408/71 artiklit 27 koostoimes selle määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunktidega a ja b tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on selle sättega vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mis ei võimalda isikul, kellele see liikmesriik on üks aasta tagasiulatuvalt määranud pensioni, liituda kohustusliku ravikindlustusega samasuguse tagasiulatuva jõuga.
36 Niisiis tuleb kindlaks teha, millisest kuupäevast alates said Madalmaad põhikohtuasja asjaoludel määruse nr 1408/71 artikli 27 alusel pädevuse sellise pensionäri suhtes nagu E. Fischer-Lintjens.
37 Selle määruse sätted, mis määravad kindlaks kohaldatava õiguse, moodustavad kollisiooninormide süsteemi, mille täielikkuse tulemusena piiratakse siseriiklike seadusandjate pädevust määrata nende asjassepuutuva siseriikliku õiguse ulatust ja kohaldamistingimusi seoses isikutega, kelle suhtes see õigus kehtib, ja territooriumiga, kus tekivad siseriiklike sätete õiguslikud tagajärjed (vt eelkõige kohtuotsus van Delft jt, C‑345/09, EU:C:2010:610, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Kuna määruses nr 1408/71 ette nähtud kollisiooninormid on seega liikmesriikidele imperatiivsed, on Euroopa Kohus juba leidnud, et seda enam ei saa asuda seisukohale, et nende normide kohaldamisalasse kuuluvad kindlustatud isikud võiksid neist tagajärgedest hoiduda, omades võimalust otsustada, et need normid nende suhtes ei kehti. Selles määruses kehtestatud kollisiooninormide süsteemi kohaldamine sõltub vaid objektiivsest olukorrast, kus asjassepuutuv töötaja on (vt selle kohta kohtuotsus van Delft jt, C‑345/09, EU:C:2010:610, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 Samuti tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt pole nimetatud määruse nende sätete eesmärk, mis määratlevad kohaldatava õiguse, mitte ainult erinevate siseriiklike õigusaktide samaaegse kohaldamise ja sellest tuleneda võivate probleemide vältimine, vaid ka selle takistamine, et sama määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jääks sotsiaalkindlustuse vallas kaitseta neile kohaldatavate õigusaktide puudumise tõttu (vt selle kohta kohtuotsus Mulders, C‑548/11, EU:C:2013:249, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Nagu kohtujurist on märkinud oma ettepaneku punktis 41, järeldub sellest, et määruse nr 1408/71 kollisiooninormide üks eesmärk on see, et iga kindlustatu, kes kuulub määruse kohaldamisalasse, oleks järjepidevalt kaetud, ilma et isikute või liikmesriikide pädevate asutuste kaalutlusotsused saaks seda järjepidevust mõjutada.
41 Kõnealuse määruse artikkel 27 käsitleb pensionäri, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, millest üks on tema elukohaliikmesriik, ja kellel on õigus saada oma elukohariigis hüvitisi haiguse ning raseduse ja sünnituse korral. Selle artikli eesmärk koostoimes sama määruse artikliga 28 on määrata esiteks kindlaks asutus, kelle ülesanne on anda pensionäridele asjaomaseid hüvitisi haiguse ning raseduse ja sünnituse korral, ja teiseks asutus, kes kannab selle kulud (vt selle kohta kohtuotsus Rundgren, C‑389/99, EU:C:2001:264, punktid 43 ja 44).
42 Kuna nende artiklitega kehtestatud süsteem loob seega seose pensionide määramise pädevuse ja mitterahaliste hüvitiste kulude kandmise kohustuse vahel, sõltub see kohustus pensionide määramise tegelikust pädevusest. Järelikult ei saa mitterahaliste hüvitiste kulude kandmist panna selle liikmesriigi asutuse ülesandeks, kellel on pensionide osas ainult hüpoteetiline pädevus. Sellest järeldub, et kui määruse nr 1408/71 artikkel 27 viitab sarnaselt sama määruse artiklile 28 pensionile, mida on õigus saada, on sellega silmas peetud pensioni, mida asjaomasele isikule tegelikult makstakse (vt selle kohta kohtuotsus Rundgren, C‑389/99, EU:C:2001:264, punkt 47).
43 Seega tuleb E. Fischer-Lintjensi omaga samasuguses olukorras oleva isiku Madalmaade pensioni käsitada nii, et seda on õigus saada määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses alates selle ajavahemiku algusest, mille eest isikule asjaomast pensioni tegelikult maksti, olenemata kuupäevast, mil õigus sellele pensionile ametlikult tuvastati. Sellist pensioni on seega õigus saada kogu nimetatud ajavahemiku eest, sealhulgas vajaduse korral siis, kui asjaomane ajavahemik algab enne selle pensioni määramise otsuse kuupäeva.
44 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et põhikohtuasjas kõne all olevat pensioni maksti E. Fischer-Lintjensile Madalmaade õigusaktide alusel 1. maist 2006 alanud ajavahemiku eest ka tegelikult. Järelikult tuli seda käsitada nii, et alates nimetatud kuupäevast oli pensioni „õigus saada” määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses, et anda E. Fischer-Lintjensile hüvitisi.
45 Lisaks, nagu märkis Saksamaa valitsus oma kirjalikes seisukohtades, seaks väljendi „õigus saadaˮ artikli 27 tähenduses mis tahes muu tõlgendus liikmesriigi pädevuse, mis tal selle määruse alusel antavate hüvitiste osas on, ajalise kohaldamise sõltuvusse sellest, kui kiiresti menetlevad liikmesriigi asutused pensionitaotlusi; see läheks vastuollu nimetatud määruse ühe eesmärgiga, mis nagu Euroopa Kohus on käesoleva kohtuotsuse punktis 40 juba sedastanud, on selle tagamine, et iga kindlustatu, kes kuulub määruse kohaldamisalasse, oleks järjepidevalt kaetud.
46 Peale selle ilmneb Euroopa Kohtule esitatud materjalidest, mida ei ole vaidlustatud, et pärast seda, kui tagasiulatuvalt tühistati tõend, et isik ei ole kindlustatud, ei olnud E. Fischer-Lintjensil 2006. aasta juuni ja 2010. aasta 1. juuli vahelisel ajavahemikul enam ravikindlustust, kuigi ta oli Saksamaal tasunud selle perioodi eest eelnevalt ravikindlustusmakseid, mis maksti talle tühistamisotsuse tõttu seejärel tagasi.
47 Selle kohta selgitab Madalmaade valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et põhikohtuasjas kõne all olevad Madalmaade õigusaktid välistavad põhimõtteliselt Madalmaade ravikindlustuse mis tahes tagasiulatuva jõu, võttes arvesse kindlustuse eesmärki tagada tulevase kahju hüvitamine, mis ei olnud kindlustuslepingu sõlmimise ajal veel tekkinud, ja eesmärki ergutada asjaomaseid isikuid, kes peavad Madalmaade õiguse kohaselt kindlustuslepingu sõlmima, tegema seda võimalikult kiiresti. Selline tagasiulatuva jõu puudumine tagab Madalmaade valitsuse väitel solidaarsuse, mis on ravikindlustussüsteemi alus, ja hoiab ära kuritarvitamise. Hoolimata asjaomasest üldisest välistamise põhimõttest, on Madalmaade seadusandja näinud ette piiratud erandi, mille kohaselt juhul, kui ravikindlustus hakkab kulgema neli kuud pärast kindlustuskohustuse tekkimist, on sellel kindlustusel tagasiulatuv jõud kuni kuupäevani, mil nimetatud kohustus tekkis. Juhul kui tagasiulatuv jõud kuulub kohaldamisele – mis ei saa kõne alla tulla põhikohtuasjas, sest E. Fischer-Lintjensi kindlustuskohustus tekkis 1. mail 2006 –, on see piiratud nelja kuuga.
48 Liikmesriigil võib tõepoolest olla seaduslik õigus piirata tagasiulatuva jõuga ravikindlustuse sõlmimist, et julgustada isikuid, kes peavad sellise kindlustuse sõlmima, tegema seda võimalikult kiiresti. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et sissemaksete tasumise kohustus, mille alus on hüvitiste saamise õiguse olemasolu, isegi kui asjaomaseid hüvitisi tegelikult ei maksta, on siseriiklikes sotsiaalkindlustussüsteemides kehtivale solidaarsuspõhimõttele omane, kuna niisuguse kohustuse puudumisel võib see ajendada huvitatud isikuid ootama riski realiseerumist, enne kui nad teevad süsteemi rahastamiseks sissemakse (vt selle kohta kohtuotsus van Delft jt, C‑345/09, EU:C:2010:610, punkt 75).
49 Siiski peavad liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidega – mille korraldamine on nende riikide pädevuses – liitumise tingimused järgima liidu õigust ega või viia selleni, et selliste siseriiklike õigusaktide kohaldamisalast, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, jäetakse välja isikud, kellele määruse nr 1408/71 alusel neid samu õigusakte kohaldatakse (vt selle kohta kohtuotsused Kits van Heijningen, C‑2/89, EU:C:1990:183, punkt 20, ja Salemink, C‑347/10, EU:C:2012:17, punktid 38–40).
50 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 53 ja 54 sisuliselt märkis, tuleb samas tõdeda, et sellised siseriiklikud õigusaktid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, toovad endaga kaasa olukorra, kus isikul, kellele tema elukohajärgse liikmesriigi asutused on nimetatud määruse artikli 27 alusel määranud pensioni, mida makstakse tagasiulatuvalt rohkem kui neli kuud alates pensioni määramise otsuse tegemisest, on võimatu täita seadusest tulenevaid tingimusi ja sõlmida selles liikmesriigis ravikindlustus tähtajaga, mis võimaldab tal kasutada neljast kuust pikemat tagasiulatuvat jõudu, kuigi selle ajani kandis tema ravikindlustuskulud teise liikmesriigi pädev asutus.
51 Seega on käesolevas asjas selge, et isegi kui E. Fischer-Lintjens oleks Madalmaade pädevaid asutusi teavitanud Saksa pensioni saamisest 8. novembril 2007 ehk päeval, mil SVB tegi otsuse, et E. Fischer-Lintjensil on õigus Madalmaade pensionile tagasiulatuvalt alates 1. maist 2006, ei oleks ta Zvw artikli 5 lõikes 5 sisalduva piirangu tõttu saanud liituda kohustusliku ravikindlustusega, mis oleks andnud talle kaitse alates 1. maist 2006. Põhikohtuasja asjaoludel on ilmne, et E. Fischer-Lintjens ei saanud kuidagi vältida kindlustuskaitse katkemise perioodi.
52 Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 39 meenutatud kohtupraktikale ei saa aga selline kindlustatud isik nagu E. Fischer-Lintjens, kes kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, jääda sotsiaalkindlustuse vallas kaitseta talle kohaldatavate õigusaktide puudumise tõttu (vt analoogia alusel kohtuotsus Kuusijärvi, C‑275/96, EU:C:1998:279, punkt 28).
53 Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 55 ja 56, tuleneb sellest, et piirang, mille on kehtestanud niisugused siseriiklike õigusaktide sätted nagu põhikohtuasjas, mille tulemusel ei saa E. Fischer-Lintjensiga samasuguses olukorras olev isik täita oma kohustusi, mis tulenevad määruse nr 1408/71 artiklist 27 koostoimes määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunktidega a ja b, kahjustab nimetatud määrusega kehtestatud kollisiooninormide süsteemi kasulikku mõju ja sellest määrusest tulenevalt kindlustatutel lasuvaid kohustusi. Eelkõige ei ole võimalik tagada selle süsteemi – mis on kohustuslik nii liikmesriikidele kui ka asjaomastele isikutele – kasulikku mõju, kui need liikmesriigid võivad oma siseriiklike õigusaktidega jätta asjaomase isiku nagu E. Fischer-Lintjens ilma võimalusest täita täielikult talle sama määrusega pandud kohustusi.
54 Selles osas ei saa nõustuda Madalmaade valitsuse väitega, et E. Fischer-Lintjensi ravikindlustuse katkemine, eelkõige ajavahemikul 2007. aasta novembrist kuni 2010. aasta juulini, tuleneb ainuüksi asjaolust, et viimane ei teavitanud Madalmaade pädevat asutust oma pensioniõiguste muutusest.
55 Määruse nr 1408/71 artikli 84a lõige 1 näeb ette, et määrusega hõlmatud asutused ja isikud on kohustatud vahetama vastastikku teavet ja tegema koostööd. Sellal kui need isikud peavad teavitama kõnealuseid asutusi nii kiiresti kui võimalik mis tahes muutustest nende isiklikus või perekondlikus olukorras, mis mõjutavad nende õigusi nimetatud määrusega sätestatud hüvitistele, peavad asutused andma vastuseks asjaomaste isikute sama määrusega seotud taotlustele teavet, mida viimased vajavad neile määrusega nr 1408/71 antud õiguste teostamiseks.
56 See teave võib vajaduse korral sisaldada piisavaid andmeid, et võimaldada isikul sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas aru saada, et tal oli kohustus sõlmida Madalmaades ravikindlustus.
57 Siiski tuleb märkida, et määruse artikli 84a lõike 2 kohaselt võib selle artikli lõike 1 kolmandas lõigus viidatud teavitamiskohustuse mittetäitmine kaasa tuua üksnes proportsionaalsete meetmete rakendamise vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, kusjuures need meetmed peavad esiteks olema samaväärsed nendega, mida rakendatakse sarnastes situatsioonides siseriiklike õigusaktide alusel, ja teiseks ei tohi need muuta taotlejatele selle määrusega antud õiguste teostamist võimatuks või ületamatult raskeks.
58 Sellega ei ole aga tegemist juhul, kui siseriikliku õigusakti kohaldamine viiks selleni, et E. Fischer-Lintjensiga samasuguses olukorras olev asjaomane isik jäetakse teatavaks ajavahemikuks ilma igasugusest sotsiaalkindlustuse kaitsest, ilma et võetaks arvesse kõiki olulisi asjaolusid, eelkõige tema isiklikku olukorda puudutavaid asjaolusid nagu vanus, tervislik seisund ja eemalviibimine Madalmaadest pika aja jooksul. Lisaks on eriti oluline asjaolu, et E. Fischer-Lintjens tasus ajavahemikul 2007. aasta novembrist kuni 2010. aasta oktoobrini Saksamaal ravikindlustusmakseid.
59 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 1408/71 artiklit 27 koostoimes määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunktidega a ja b tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludega samasuguses olukorras oleva isiku pensioni tuleb käsitada nii, et seda on õigus saada alates selle ajavahemiku algusest, mille eest isikule asjaomast pensioni tegelikult maksti, olenemata kuupäevast, mil õigus sellele pensionile ametlikult tuvastati, sealhulgas vajaduse korral siis, kui asjaomane ajavahemik algab enne sama pensioni määramise otsuse kuupäeva. Määruse nr 1408/71 artikleid 27 ja 84a koostoimes määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunktidega a ja b tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on nendega vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mis ei võimalda isikul, kellele see liikmesriik on üks aasta tagasiulatuvalt määranud pensioni, liituda kohustusliku ravikindlustusega samasuguse tagasiulatuva jõuga, ja mis jätavad selle isiku ilma igasugusest sotsiaalkindlustuse kaitsest, võtmata arvesse kõiki olulisi asjaolusid, eelkõige tema isiklikku olukorda puudutavaid asjaolusid.
Kohtukulud
60 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006, artiklit 27 koostoimes kõnealuse määruse nr 1408/71 VI lisa R jao punkti 1 alapunktidega a ja b tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludega samasuguses olukorras oleva isiku pensioni tuleb käsitada nii, et seda on õigus saada alates selle ajavahemiku algusest, mille eest isikule asjaomast pensioni tegelikult maksti, olenemata kuupäevast, mil õigus sellele pensionile ametlikult tuvastati, sealhulgas vajaduse korral siis, kui asjaomane ajavahemik algab enne sama pensioni määramise otsuse kuupäeva.
Määruse nr 1408/71, määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud määrusega nr 1992/2006, artikleid 27 ja 84a koostoimes määruse VI lisa R jao punkti 1 alapunktidega a ja b tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas on nendega vastuolus liikmesriigi õigusaktid, mis ei võimalda isikul, kellele see liikmesriik on üks aasta tagasiulatuvalt määranud pensioni, liituda kohustusliku ravikindlustusega samasuguse tagasiulatuva jõuga, ja mis jätavad selle isiku ilma igasugusest sotsiaalkindlustuse kaitsest, võtmata arvesse kõiki olulisi asjaolusid, eelkõige tema isiklikku olukorda puudutavaid asjaolusid.
Allkirjad