Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 7. mail 2024(1)
Kohtuasi C‑4/23 [Mirin](i)
M.‑A. A.
versus
Direcţia de Evidenţă a Persoanelor Cluj, Serviciul stare civilă
Direcţia pentru Evidenţa Persoanelor şi Administrarea Bazelor de Date din Ministerul Afacerilor Interne,
Municipiul Cluj-Napoca,
menetluses osalesid:
Asociaţia Accept,
Consiliul Naţional pentru Combaterea Discriminării
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Judecătoria Sectorului 6 Bucureşti (Bukaresti 6. sektori esimese astme kohus, Rumeenia))
Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artikli 21 lõige 1 – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikides – Ühendkuningriigis elav isik, kellel on selle ja ühe teise liikmesriigi kodakondsus – Selle teise riigi asutuste keeldumine kanda tema sünniakti esimeses riigis seaduslikult saavutatud eesnime‑ ja soovahetus – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on perekonnaseisuakti lubatud muuta ainult jõustunud kohtuotsuse alusel – Ühendkuningriigi liidust väljaastumise mõju
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ELL artiklit 2, ELTL artikleid 18, 20 ja 21 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta(2) artikleid 1, 7, 20, 21 ja 45.
2. Taotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on üks Rumeenia kodanik ja selle liikmesriigi ametiasutused, kelle ülesanne on perekonnaseisuaktide registrite pidamine ja isikukoodi haldamine,(3) ning mis tekkis viimaste keeldumise tõttu tunnustada ja kanda tema sünniakti tema uus eesnimi ja sooline identiteet,(4) mis on saadud(5) Ühendkuningriigis, mille kodakondsus sellel isikul samuti on.
3. See kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada oma otsuseid, mis käsitlevad liidu kodanike isikliku staatuse tunnustamist ja põhinevad ELTL artiklil 21, pädevuse raames, mis liikmesriikidel isikute perekonnaseisu ja tsiviilõigusliku seisundi valdkonnas on.
II. Õiguslik raamistik
A. Väljaastumisleping
4. Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingus(6), mis võeti vastu 17. oktoobril 2019 ja jõustus 1. veebruaril 2020 ning kiideti heaks nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135(7), on preambuli neljandas ja kaheksandas lõigus märgitud:
„MEENUTADES, et ELi lepingu artikli 50 kohaselt, koostoimes Euratomi asutamislepingu artikliga 106a ja võttes arvesse käesolevas lepingus sätestatud korda, lõpeb liidu ja Euratomi õiguse tervikuna kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes alates käesoleva lepingu jõustumise kuupäevast,
[…]
ARVESTADES, et nii liidu kui ka Ühendkuningriigi huvides on kindlaks määrata ülemineku- või rakendusperiood, mille jooksul […] peaks liidu õigus, kaasa arvatud rahvusvahelised lepingud, olema kohaldatav Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis ning omama üldreeglina sama mõju nagu liikmesriikide puhul, selleks et vältida segadust ajavahemikul, mil toimuvad läbirääkimised edasisi suhteid käsitleva(te) lepingu(te) üle.“
5. Väljaastumislepingu artiklis 126 „Üleminekuperiood“, mis paikneb selle lepingu neljandas „üleminekut“ käsitlevas osas, on sätestatud:
„Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“
6. Selle lepingu artikli 127 „Ülemineku kohaldamisala“ lõike 1 esimeses lõigus ja lõikes 6 on nähtud ette:
„1. Üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.
[…]
6. Iga viidet liikmesriikidele lõike 1 alusel kohaldatavas liidu õiguses, nagu seda rakendatakse ja kohaldatakse ka liikmesriikides, mõistetakse üleminekuperioodil selliselt, et see hõlmab Ühendkuningriiki, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.“
B. Rumeenia õigus
7. 16. oktoobri 1996. aasta seaduse nr 119/1996 perekonnaseisuaktide kohta (Legea nr. 119/1996 cu privire la actele de stare civilă)(8) (edaspidi „seadus nr 119/1996“) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 9 sätestatud:
„Juhul kui perekonnaseisuametnik või töötaja, kes täidab perekonnaseisuülesandeid, keeldub koostamast akti või registreerimast sissekannet, mis kuulub tema ametikohustuste hulka, võib kahjustatud isik kooskõlas seadusega pöörduda kohtualluvust omavasse kohtusse.“
8. Selle seaduse artiklis 43 on nähtud ette:
„Sünniaktides ja vajaduse korral abielu- ja surmaaktides registreeritakse sissekanded, mis on seotud isiku perekonnaseisus toimunud muutustega, järgmistel juhtudel:
[…]
f) nimevahetus;
[…]
i) soovahetus, pärast jõustunud kohtuotsust.“
9. Selle seaduse artikli 57 lõikes 1 on sätestatud:
„Perekonnaseisuakte ja neis sisalduvaid sissekandeid võib tühistada, täiendada või muuta ainult jõustunud kohtuotsuse alusel.“
10. Seaduse nr 119/1996 artiklite 1, 2 ja 10 jj alusel annavad asutused, kelle ülesanne on perekonnaseisuaktide registrite pidamine, välja sünni‑, abielu‑ ja surmatunnistusi perekonnaseisuaktide alusel, mida nad säilitavad, kuid ei kopeeri neid täies ulatuses.
11. Valitsuse 30. jaanuari 2003. aasta määruse nr 41/2003 füüsiliste isikute nimede saamise ja muutmise kohta halduslikul teel (Ordonanța Guvernului nr. 41/2003 privind dobândirea și schimbarea pe cale administrativă a numelor persoanelor fizice)(9) artikli 4 lõike 2 punktis 1 oli ette nähtud:
„Nimevahetustaotlusi loetakse põhjendatuks järgmistel juhtudel:
[…]
l) kui isiku soovahetus on kiidetud heaks jõustunud ja muutmatu kohtuotsusega ning ta taotleb soole vastavat nime, esitades kohtumeditsiinilise dokumendi, milles on tema sugu märgitud.“
12. Valitsuse 26. jaanuari 2011. aasta otsusega nr 64/2011, millega kiidetakse heaks perekonnaseisualaste sätete ühetaolise kohaldamise metoodika (Hotărârea Guvernului nr. 64/2011 pentru aprobarea Metodologiei cu privire la aplicarea unitară a dispozițiilor în materie de stare civilă), heaks kiidetud metoodika artikli 131 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Isikukood antakse sünniakti soo ja sünnikuupäeva kohta kantud andmete alusel.“
13. See isikukood kantakse perekonnaseisuaktidesse.(10)
14. Rumeenia isikutunnistuste ja passide väljaandmist käsitlevate õigusnormide kohaselt(11) kantakse nendesse dokumentidesse muu hulgas nende omanike perekonnanimi, eesnimi, sugu ja isikukood. Nende andmete muutustel välisriigis ei saa olla õigusjõudu Rumeenias, kui perekonnaseisuosakonnad ei ole neid eelnevalt registreerinud kas passi väljaandmisel, kui tegemist on perekonna‑ ja eesnime vahetusega, või isikutunnistuse väljaandmisel, kui tegemist on perekonnaseisuandmete muutustega. Valitsuse erakorralise määruse nr 97/2005 artikli 19 punkti i alusel annab ametiasutus, kelle ülesanne on rahvastikuregistri pidamine, soovahetuse korral välja uue isikutunnistuse.
C. Ühendkuningriigi õigus
15. 2004. aasta soo tunnustamise seaduse (Gender Recognition Act 2004) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis)(12) artikli 2 lõike 1 ja artikli 3 kohaselt pöördub üle 18‑aastane isik, kes soovib, et tema avaldatud sugu tunnustataks seaduslikult, soo tunnustamise komiteesse, kes vaatab läbi tõendid, mis ta on soo tunnustamise tunnistuse(13) saamiseks esitanud. Tõenditeks on esiteks diagnoos, milles vastav eriarst või ‑psühholoog diagnoosib soodüsfooria, ning teiseks isiku ausõnaline kinnitus, et ta on elanud vastavalt omandatavale soole vähemalt kaks aastat ja et tal on kavas elada vastavalt omandatavale soole kogu ülejäänud elu.
16. Selle seaduse artikli 9 lõikes 1 on sätestatud, et lõpliku tunnustamistunnistuse väljaandmisega kaasneb taotleja omandatud soo täielik tunnustamine igas mõttes. Seda tunnistust ei saa siiski kasutada isikut tõendava dokumendina.(14)
17. 1994. aasta määruse aktide (nimevahetus) registreerimise kohta (Enrolment of Deeds (Change of Name) Regulations 1994)(15) järgi võib Commonwealthi kodanik oma perekonna‑ või eesnime muuta lihtsalt enda avaldusega, st deed poll’iga, mille saab vähemalt 18‑aastaste isikute puhul registreerida High Court of Justice (England & Wales), King’s Bench Divisioni (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), kuninglik osakond, Ühendkuningriik) kantseleis. Niisugusel juhul avaldatakse see The London Gazette’is. Registreerimine ei ole kohustuslik, sest nimevahetust võib tõendada ükskõik missugusel õiguslikul teel.
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
18. Rumeenia kodakondsusega põhikohtuasja kaebaja(16) registreeriti sündimisel 24. augustil 1992 Cluj-Napocas (Rumeenia) naissoost isikuna.
19. Kolinud 2008. aastal koos oma vanematega Ühendkuningriiki, sai kaebaja 21. aprillil 2016 naturalisatsiooni korras Briti kodakondsuse. Sellest ajast peale on tal kaks kodakondsust: Rumeenia ja Briti.
20. Kaebaja vahetas 21. veebruaril 2017 oma eesnime ja ametliku soo deed poll’i menetluse kohaselt naisest meheks.
21. Pärast selle toimingu tegemist vahetas ta ringi mõned ametlikud dokumendid, mille Briti ametiasutused olid välja andnud, nimelt oma juhiloa ja passi.
22. Kaebaja sai 29. juunil 2020 Ühendkuningriigis Gender Recognition Certificate’i (tunnustamistunnistus) – dokumendi, mis kinnitab, et tema sooline identiteet on mees.
23. Mais 2021 palus kaebaja nende kahe Ühendkuningriigis saadud dokumendi, st deed poll’i ja tunnustamistunnistuse alusel Cluji perekonnaseisuosakonnal teha tema sünniakti kanded eesnime‑ ja soovahetuse ning isikukoodi muutuse kohta, et see vastaks meessoole, ning anda talle välja uus sünnitunnistus, mis sisaldab seda uut teavet.
24. Et nimetatud osakond keeldus seda tegemast, esitas kaebaja 14. septembril 2021 Judecătoria Sectorului 6 Bucureştile (Bukaresti 6. sektori esimese astme kohus, Rumeenia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, samad nõuded kaebuse raames, mis on esitatud Cluji perekonnaseisuosakonna, siseministeeriumi rahvastikuregistri pidajast ja andmebaaside haldajast direktoraadi ning Cluj-Napoca linnavalitsuse vastu.
25. Kaebaja väidab, et ta palub eelotsusetaotluse esitanud kohtul määrata, et tema sünniakt viiakse kooskõlla tema soolise identiteediga, mida on Ühendkuningriigis lõplikult tunnustatud. Ta palub kohaldada vahetult liidu õigust, eelkõige iga liidu kodaniku õigust liidu territooriumil vabalt liikuda ja elada, et ta võiks seda õigust kasutada takistusteta tänu reisidokumendile, mis on kooskõlas tema soolise identiteediga, milleks on mees. Tema sõnul kaasneks sellega, kui teda kohustatakse läbima uut kohtumenetlust Rumeenias, mille eesmärk on otseselt soovahetuse tunnustamise saavutamine, tema jaoks oht, et lahendus on vastupidine sellele, mille valisid Briti ametiasutused, sest Euroopa Inimõiguste Kohus(17) on otsustanud, et Rumeenia menetlus on ebaselge ja selle tulemus ennustamatu.(18)
26. Rumeenia ametiasutused, kes on vastustajad, väidavad, et kaebusega püütakse saavutada oma välisriigis toimunud muutustest tuleneva uue isikliku sotsiaalse staatuse tunnustamist. Seaduse nr 119/1996 artikli 43 punkti i kohaselt kantakse perekonnaseisuandmete muutused soovahetuse korral aga sünniaktidesse jõustunud kohtuotsuse alusel.
27. Sellesse menetlusse paluti astuda Consiliul Naţional pentru Combaterea Discriminăriil (diskrimineerimisvastase võitluse riiklik nõukogu, Rumeenia) ja rahuldati Asociația Accepti (ühing Accept) kaasnev taotlus astuda kaebaja toetuseks menetlusse.
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab kõigepealt Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale, eelkõige 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsusele Garcia Avello(19), 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusele Grunkin ja Paul(20), 8. juuni 2017. aasta kohtuotsusele Freitag(21) ning 14. detsembri 2021. aasta kohtuotsusele Stolichna obshtina, rayon „Pancharevo“(22) ning avaldab siis kahtlust, kas riigisisesed õigusnormid on kooskõlas liidu kodakondsusega seotud õigustega osas, milles need õigusnormid kohustavad asjaomast isikut läbima uut kohtumenetlust liikmesriigis, mille kodakondsus tal on, ehkki ta läbis juba edukalt menetluse teises liikmesriigis, mille kodakondsus tal samuti on, ja seda olenemata selles teises riigis toimunud menetluse laadist, olgu see siis konkreetselt kohtu‑ või haldusmenetlus.
29. Lõpuks leiab see kohus, et lahendus põhikohtuasjas sõltub ka Ühendkuningriigi liidust väljaastumise tagajärgede selgitusest. Konkreetselt on nii, et jaatava vastuse korral esimesele küsimusele tuleb täpsustada, kas liikmesriik on kohustatud tunnustama niisuguse soovahetuse menetluse õiguslikke tagajärgi, mis algatati riigis, mis selle menetluse alguses oli liikmesriik, kuid selle menetluse lõppemise kuupäevaks juba liidust lahkunud.
30. Selles olukorras otsustas Judecătoria Sectorului 6 București (Bukaresti 6. sektori esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas asjaolu, et [seaduse nr 119/1996] artikli 43 punktis i ja artiklis 57 ei tunnustata soo ja eesnimega seotud perekonnaseisu sissekannete muudatusi, mille on saavutanud kahekordse (Rumeenia ja teise liikmesriigi) kodakondsusega transsooline mees teises liikmesriigis soo juriidilise tunnustamise menetluses, ning et Rumeenia kodanikult nõutakse, et ta läbiks Rumeenias kohaliku rahvastikuregistri ja perekonnaseisuameti vastu algusest peale eraldi kohtumenetluse – menetluse, mis ei ole [EIK] arvates selge ega ettenähtav ([kohtuasi X ja Y vs. Rumeenia]) ning mis võib lõppeda otsusega, mis on vastupidine teises liikmesriigis tehtud otsusega –, on vastuolus liidu kodakondsuse õiguse kasutamisega ([ELTL] artikkel 20) ja/või liidu kodaniku vaba liikumise ja elamise õigusega ([ELTL] artikkel 21 ja [harta] artikkel 45) väärikuse, seaduse ees võrdsuse ja mittediskrimineerimise tingimustes ([ELL] artikkel 2, [ELTL] artikkel 18 ning [harta] artiklid 1, 20 ja 21), austades õigust era‑ ja perekonnaelule ([harta] artikkel 7)?
2. Kas eelmise küsimuse vastust mõjutab […] Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust, eelkõige kui i) perekonnaseisu muutmise menetlust alustati enne Brexitit ning see lõpetati üleminekuperioodil ja ii) Brexiti mõju viitab sellele, et isik võib kasutada Euroopa kodakondsusega seotud õigusi, kaasa arvatud vaba liikumise ja elamise õigust, ainult Rumeenia isikut tõendavate või reisidokumentide alusel, millel ta on naissoost ja tal on naissoost eesnimi, vastupidi soolisele identiteedile, mida on juba juriidiliselt tunnustatud?“
31. Kaebaja ja ühing Accept, Cluj-Napoca linnavalitsus, Rumeenia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon esitasid kirjalikke seisukohti. Kaebaja ja ühing Accept, Saksamaa, Ungari, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon vastasid suuliseks vastamiseks mõeldud küsimustele, mille Euroopa Kohus esitas neile 23. jaanuaril 2024 toimunud kohtuistungil.
IV. Õiguslik analüüs
32. Eelotsusetaotlus puudutab nõuet, mille eesmärk on saavutada eesnime‑ ja soovahetuse kandmine sünniakti dokumentide alusel, millest üks registreeriti Ühendkuningriigis enne selle riigi liidust väljaastumist ja teine enne väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperioodi lõppu. Kaebaja, kes on oma elukohariigi Ühendkuningriigi kodanik ja oma sünniriigi Rumeenia kodanik, väidab, et tema soolisele identiteedile vastava reisidokumendi vormistamine võimaldab tal kasutada oma õigust liidus selle kodanikuna vabalt liikuda ja elada.
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on esiteks tekkinud küsimus, kas liidu õigusest lähtudes on põhjendatud keeldumine tunnustada sünniakti ajakohastamise eesmärgil liidu kodaniku isikuandmete muutusi, mis saavutati riigis, kus liidu õigus oli tookord kohaldatav. Teiseks soovib ta, et Euroopa Kohus täpsustaks, millised järeldused tuleb teha Ühendkuningriigi liidust väljaastumisest.
A. Kas olukorral, kus liidu kodanik palub kanda oma sooline identiteet oma sünniakti, on seos liidu õigusega?
34. Liidu õiguse praeguses seisus ei reguleeri mingid õigusnormid ega kohtupraktika küsimusi, mis käsitlevad sugu või soolist identiteeti puudutava teabe ajakohastamist liidu kodaniku sünniliikmesriigi perekonnaseisuaktides teises liikmesriigis koostatud aktide või tehtud otsuste alusel.
35. Esiteks tuleb meenutada, et ükski määrus, mis käsitleb koostööd tsiviilasjades, ei ole kohaldatav. Isikute staatus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(23) kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud ning seda alates konventsioonist kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(24). Vaidluse ese ei kuulu ka nõukogu 27. novembri 2003. aasta rakendusmääruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000(25) kohaldamisalasse.
36. Lisaks, kuigi liidu seadusandja on võtnud meetmeid, et hõlbustada perekonnaseisuaktide liikumist, ei ole ta käsitlenud nende tagajärgi, nagu tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL) 2016/1191, millega edendatakse kodanike vaba liikumist, lihtsustades teatavate avalike dokumentide Euroopa Liidus esitamise nõudeid, ja muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012(26) pealkirjast. Selles määruses, mille õiguslik alus on muu hulgas ELTL artikli 21 lõige 2, on nähtud ette mitmekeelsed vormid ja üldine vabastus legaliseerimisest liidus. Riikide perekonnaseisuaktide registrite ajakohastamise küsimust ei ole käsitletud, ehkki seda oli käsitletud komisjoni rohelise raamatu „Vähem bürokraatiat kodanike jaoks: avalike dokumentide vaba ringluse edendamine ja perekonnaseisuaktide õigusjõu tunnustamine“(27) punktis 4.
37. Teiseks puudutab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika perekonnaseisuküsimustes ainult perekonnaseisuaktidesse kantud perekonna‑ ja eesnime. Euroopa Kohus on otsustanud, et kuigi isiku isikuandmete perekonnaseisuaktidesse kandmist reguleerivad õigusnormid kuuluvad liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid seda pädevust teostades siiski järgima liidu õigust ja eriti EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad liidu iga kodaniku vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.(28)
38. Kolmandaks on Euroopa Kohus meenutanud, et „[i]sikute tsiviilõiguslik seisund – mille alla kuuluvad abielu ja põlvnemise eeskirjad – on valdkond, mis kehtiva liidu õiguse kohaselt kuulub liikmesriikide pädevusse, ja liidu õigus seda pädevust ei kahanda. Liikmesriigid on seega vabad valima, kas samasooliste isikute abielu ja nende vanemlus riigisiseses õiguses ette näha või mitte. Siiski peab iga liikmesriik selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ja konkreetsemalt EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad iga liidu kodaniku vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, tunnustades selleks isikute tsiviilõiguslikku seisundit, nagu see on kinnitatud teises liikmesriigis vastavalt selle riigi õigusele“.(29)
39. Nii on seotus liidu õigusega väljakujunenud kohtupraktika alusel isikutel, kes on liikmesriigi kodanikud ja elavad seaduslikult teise liikmesriigi territooriumil.(30) Seega võib iga liidu kodanik niisuguses olukorras tugineda selle staatusega kaasnevatele õigustele, sealhulgas ELTL artikli 21 lõikes 1 sätestatud õigustele, vajaduse korral ka oma päritoluliikmesriigi vastu.(31)
40. Käsitletaval juhul on selge, et kaebaja on liidu kodanikuna kasutanud ELTL artikli 21 kohaselt oma õigust vabalt liikuda ja elada muu liikmesriigi territooriumil kui tema päritoluliikmesriik ning on saanud selle esimese liikmesriigi kodakondsuse.
41. Lisaks tugineb kaebaja päritoluliikmesriigis õigustele, mille ta on omandanud pärast seda, kui kasutas õigust vabalt liikuda Ühendkuningriiki, mis tookord oli liidu liikmesriik. Lõpuks, alates hetkest, mil see riik ei ole enam liidu liikmesriik, soovib kaebaja vabalt liikuda liidu territooriumil Rumeenia isikut tõendavate ja reisidokumentidega liidu kodanikuna, mida ta on ainult tänu Rumeenia kodakondsusele.(32)
42. Kaebaja olukord kuulub seega liidu õiguse kohaldamisalasse. Kas niisuguse seisukoha võib siiski kahtluse alla seada see, et ta tugines oma õigustele Rumeenias pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist?
B. Väljaastumislepingu mõju
43. Esiteks tuleb meenutada, et:
– Ühendkuningriik astus 31. jaanuaril 2020 liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest välja ning
– väljaastumislepingu artikli 2 punkti e kohaselt, tõlgendatuna koostoimes selle lepingu artikliga 126, on lepingus ette nähtud üleminekuperiood, mis kestab 1. veebruarist 2020, mil see leping jõustub, kuni 31. detsembrini 2020. Sel ajavahemikul oli liidu õigus Ühendkuningriigi suhtes ja selle territooriumil kohaldatav lepingu artikli 127 lõike 1 esimese lõigu kohaselt, kui lepingus ei olnud sätestatud teisiti.
44. Teiseks tõden, et:
– väljaastumislepingu üheski sättes ei ole ette nähtud selle artiklis 127 sätestatud põhimõtte erandit, mis käsitleks põhikohtuasjas kohaldatavaid liidu õigusnorme, ning
– käsitletaval juhul nõutakse teises liikmesriigis, et kohaldataks Ühendkuningriigis liikumisvabaduse kasutamise tagajärgi, mis saavutati vastavalt enne selle liikmesriigi liidust väljaastumist ja üleminekuperioodi lõppu. 21. veebruaril 2017 muudeti nimelt deed poll’i menetluse tulemusena põhikohtuasja kaebaja eesnime ja sugu ning 29. juunil 2020, s.o üleminekuperioodi kestel, anti välja tunnustamistunnistus, st akt, mis kinnitas tema soolist identiteeti, milleks on mees.
45. Sellest tuleb minu arvates järeldada, et seda üleminekuperioodi kestel koostatud tunnustamistunnistust on vaja asjaomases liikmesriigis käsitada teise liikmesriigi ametliku dokumendina(33) taotluse läbivaatamise päeval kohaldatava liidu õiguse kohaselt.
46. Niisugune kvalifikatsioon ei saa sõltuda üleminekuperioodi lõpust ja seega kuupäevast, mil asjaomane isik selle tagajärgede kohaldamist nõuab.(34) Seepärast võib liikumisvabaduste piirangut, mis kaebaja sõnul esineb,(35) kui tema sünniakti keeldutakse ajakohastamast, põhimõtteliselt hinnata ELTL artiklist 21 lähtudes.
47. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kahe küsimusega – mida minu arvates tuleb analüüsida koos – sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 21 ning harta artikleid 7 ja 45 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad tunnustamast ja kandmast selle liikmesriigi kodaniku – kes on ka Briti kodanik – sünniakti eesnime ja soolist identiteeti, mis avaldati ja omandati seaduslikult Ühendkuningriigis, kui see riik oli veel liidu liikmesriik esimese avalduse ajal ja liidu õigus oli veel kohaldatav teise avalduse ajal, ning seda põhjendusel, et riigisisese õigusnormi kohaselt sõltub võimalus saavutada niisuguse kande tegemine sellest, et esimese liikmesriigi kohus tunnustab soovahetust.
48. Tuleb niisiis teha kindlaks, missugused perekonnaseisualased tagajärjed võivad liidu õiguse kohaselt vaidlusaluste aktidega kaasneda.
C. Teises liikmesriigis saavutatud eesnime‑ ja soovahetuse perekonnaseisualane tunnustamine liikmesriigis
49. Teises liikmesriigis koostatud avalike dokumentide tagajärgede liikmesriigis tunnustamise tingimuste kohta märgin esiteks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab enesestmõistetavaks, et põhikohtuasjas käsitletavad aktid, mis ei ole ei perekonnaseisuaktid ega kohtuotsused, on kehtivad ja neil võivad olla samad perekonnaseisualased kaebaja identiteeti puudutavad tagajärjed,(36) mida on tunnustanud Briti ametiasutused, kes andsid välja uue passi ja juhiloa eesnime ja soo vahetamise avalduse (deed poll) tulemusena, kusjuures tunnustamistunnistuse kohta ei tehta mingit täpsustust.(37)
50. Mis puudutab teiseks liidu kodaniku sünniakti ajakohastamise taotlust, siis tuleb viidata Euroopa Kohtu perekonnaseisu käsitlevatele otsustele, mis puudutavad eranditult liikmesriigi asutuste keeldumist tunnustada ees‑ või perekonnanime, mille on samalaadsetel asjaoludel nagu põhikohtuasjas saanud selle liikmesriigi kodanik, kes kasutas oma õigust vabalt liikuda ja kellel on ka teise liikmesriigi kodakondsus, kusjuures ees‑ või perekonnanimi määratakse kindlaks selles viimases liikmesriigis kehtivate õigusnormide kohaselt.(38)
51. Euroopa Kohus on kõigepealt leidnud, et „isiku ees- ja perekonnanimi on osa tema identiteedist ja eraelust, mille kaitse on ette nähtud [harta] artiklis 7 ning 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 8“. Euroopa Kohus on ka otsustanud, et kuigi harta artiklis 7 ei ole seda sõnaselgelt mainitud, on isiku ees‑ ja perekonnanimi seotud tema era‑ ja perekonnaeluga, kuna see on vahend isiku eristamiseks ja tema perekondliku kuuluvuse määramiseks.(39)
52. Seejärel on Euroopa Kohus otsustanud, et keeldumine tunnustada liidu kodaniku nime, mis saadi seaduslikult teises liikmesriigis, võib takistada ELTL artikliga 21 tagatud õigust liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada segaduste ja ebamugavuse tõttu, mis võivad tekkida lahknevusest kahe nime vahel, mida kasutatakse sama isiku puhul, nii tema isiku kui ka perekondlike sidemete laadi tõendamisel.(40)
53. Lõpuks, kui riigisiseses õiguses on veel muid õiguslikke aluseid nime vahetamiseks asjaomase isiku taotlusel, on Euroopa Kohus otsustanud, et selleks, et neid saaks kogumis pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, on vaja, et need ei muudaks võimatuks või ülemäära raskeks ELTL artikliga 21 tagatud õiguste rakendamist. Lisaks peab olukorras, kus liidu õiguses puuduvad perekonnanime muutmist käsitlevad õigusnormid, riigisiseses õiguses ette nähtud kord olema kooskõlas võrdväärsuse põhimõttega.(41)
54. Nendes kohtuotsustes, mis põhinevad igale liidu kodanikule tagatud õigusel vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, on Euroopa Kohus pooldanud seda, et perekonnaseisuaktid viiakse liikmesriigis vastavusse teises liikmesriigis saadud perekonna‑ või eesnimega kas nime andmist käsitlevate õigusnormide alusel(42) või vahatahtliku vahetamise tulemusena.(43)
55. Selle kohtupraktika aluseks on loogika, et teises liikmesriigis saadud perekonna‑ või eesnime, mitte haldusakti või kohtuotsust, tunnustatakse automaatselt liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse kontekstis ja et asjaomane isik saaks nende riikide vahel vabalt liikuda. See loogika erineb niisiis välisriigi akti või kohtuotsuse tagajärgede tunnustamise loogikast rahvusvahelise eraõiguse meetodite kohaselt,(44) mis õigustab erinormide väljatöötamist muudel alustel kui ELTL artikkel 21.(45)
56. Selles olukorras tuleb teha kindlaks, missugustel tingimustel võib selle kohtupraktika üle kanda, eristades akte, millega on tegemist põhikohtuasjas, sest Euroopa Kohus on juba võtnud seisukoha uue eesnime automaatse tunnustamise kohta.
1. Eesnimevahetus
57. Käsitletaval juhul on selle eesnimevahetuse kohta, mille kaebaja Ühendkuningriigis saavutas enne oma soolise identiteedi tunnustamist, selge, et eesnimi, mis on kaebaja Briti passis ja juhiloal, ei ole sama, mis on kantud Rumeenia perekonnaseisuregistrisse ja haldusdokumentidesse. Nagu kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Bogendorff(46), ja veelgi enam uue eesnime valimise korral, mis on seotud hilisema soolise identiteedi avaldusega, ei ole mingit kahtlust, et mitu eesnime, mida kannab sama isik, võivad tekitada sellele isikule suuri halduslikke, kutsealaseid ja eraelulisi ebamugavusi.
58. Järelikult kujutab liikmesriigi ametiasutuste keeldumine tunnustada eesnime niisugusena, nagu see on omandatud teises riigis, mis tookord oli liidu liikmesriik, endast ELTL artikliga 21 igale liidu kodanikule tagatud vabaduste piirangut.
59. Ei eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Rumeenia valitsus ei maini mingit erilist põhjust, mis võiks õigustada keeldumist tunnustada ja kanda kaebaja sünniakti seda uut, Ühendkuningriigis saadud eesnime, välja arvatud põhjus, mis puudutab soolise identiteedi tunnustamist, mida Rumeenia pädevad ametiasutused ei tunnusta.(47) See kohus ei ole muide viidanud ühelegi nimevahetust käsitlevale erisättele peale õigusnormi, mis on seotud soovahetusega. Pealegi ei ole ta esitanud mingit teavet välisriigi otsuse tunnustamise menetluse kohta kooskõlas liidu õigusega perekonna‑ või eesnime alal.(48)
60. Lisaks ei ole põhikohtuasja asjaoludel sellega, et uue eesnime tunnustamine seoti soolise identiteedi tunnustamisega, järgitud tõhususe põhimõtet ega tagatud nende õiguste kaitset, mis kaebajal liidu õiguse ja eelkõige ELTL artikli 21 alusel on.(49) Lõpuks ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineda avalikku korda või võrdset kohtlemist käsitlevatele põhjendustele, et keelduda eesnime vahetamisest.(50)
61. Olen seega arvamusel, et neid asjaolusid arvestades ei ole kaebaja sünniakti ajakohastamisel mingeid raskusi lahutada eesnimevahetuse tunnustamine soovahetuse tunnustamisest, ehkki eesnimi on seotud teise sooga kui see, millega sündimisel registreeritud sugu sotsioloogiliselt seostatakse.
62. Lisaks olen seisukohal, et niisuguses olukorras tuleb uue eesnime automaatse tunnustamise otsuse ulatuse hindamisel väljuda faktilisest raamistikust, milles Euroopa Kohtu poole pöördutakse, ja pidada mõeldavaks, et sellisel tunnustamisel võib olla tagajärgi muudele perekonnaseisuaktidele, näiteks asjaomase isiku pereliikmete perekonnaseisuaktidele, millesse on kantud vahetuseelne eesnimi, st eelkõige abieluaktile või kooseludokumendile või ka lapse sünniaktile.
63. Leian, et kui see on perekonnaseisualastes õigusnormides ette nähtud, peavad uue eesnime tunnustamisel olema tingimusteta tagajärjed, seda enam, et sellega ei muudeta kolmandate puudutatud isikute identiteeti – erinevalt sellest, kui tunnustatakse abikaasa valitud või saadud või ka lastele edasi antud perekonnanime vahetust. Ja vastupidi, kui ajakohastamist ei järgne, tuleneb sellest lahknevus perekonnaseisuaktide vahel, mis takistab ELTL artikliga 21 tagatud õiguste kasutamist, kui pereliikmed soovivad neid kasutada perekondlike sidemete alusel, mida nad peavad tõendama.
64. Seepärast ei tohiks Euroopa Kohtu vastuse ulatus minu meelest olla piiratud asjaomase isiku sünniaktiga. Seega tuleb ELTL artiklit 21 üldjuhul tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad kandmast perekonnaseisuaktide registrisse eesnime, mille selle liikmesriigi kodanik sai teises liikmesriigis, mille kodakondsus tal samuti on, riigisisese õigusnormi alusel, mille kohaselt sõltub niisuguse kande saavutamine sellest, et esimese liikmesriigi kohus on soovahetust tunnustanud.
2. Soovahetus
65. Käsitletaval juhul seisneb varem käsitlemata küsimus, mille Euroopa Kohus peab lahendama, küsimuses, kas tema kohtupraktika perekonnaseisu alal, mis puudutab liikmesriigis nime saamise piiriüleseid tagajärgi, on igati üle kantav.
a) Analoogia Euroopa Kohtu nime käsitleva kohtupraktikaga
66. Kõigepealt tuleb rõhutada, et ehkki 26. juuni 2018. aasta kohtuotsuses MB (soovahetus ja vanaduspension)(51) täpsustas Euroopa Kohus, et „kuigi liidu õigus ei mõjuta liikmesriikide pädevust isikute perekonnaseisu ning soovahetuse õigusliku tunnustamise valdkonnas“,(52) ei puudutanud kohtuasi, milles tehti see kohtuotsus, teises liikmesriigis saadud soolise identiteedi õiguslikku tunnustamist liikmesriigis.(53)
67. Tuleb seega otsustada, kas ainult Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb liidu kodaniku identiteedi ühe elemendi, nime vahetuse täieõiguslikku tunnustamist liikmesriigis selle kandmiseks perekonnaseisuandmetesse teises liikmesriigis, kohaldatakse samadel tingimustel, kui tegemist on soomärkega sünniaktis.
68. Analüüsi algupooles võib olla tarvis anda jaatav vastus, milles on kasutatud sama sõnastust nagu kohtuotsuses Freitag(54), kolmel põhjusel.
69. Kõigepealt tuleb märkida, et enamikus liikmesriikides(55)on soomärge samasugune isiku identiteedi koostisosa nagu perekonna‑ ja eesnimi.(56) Kõige sagedamini on see seotud sünniakti kantud sooga,(57) nagu mõnikord ka perekonnanimi.(58)
70. Seejärel on vaja juhtida tähelepanu, et uue perekonna‑ või eesnime nende perekonnaseisuandmetes registreerimise eesmärgil tunnustamise alused, milleks on ELTL artiklist 21 ning harta artikliga 7 ja EIÕK artikliga 8 kaitstud õigusest eraelu austamisele tulenevad nõuded,(59) kohustavad mitte võtma liidu kodanikult peamist osa tema õigustest, mille tema staatus talle annab, ja seda tema identiteedi kõikides aspektides.
71. Lisaks on niisugune lahendus kooskõlas EIK nüüdseks väljakujunenud kohtupraktikaga, mis rajaneb EIÕK artiklil 8 ja käsitleb soolise identiteedi austamist.(60)
72. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole küll seisukohta võtnud nime‑ või soovahetuse otsuste tunnustamise juhtumite kohta,(61) kuid on korduvalt kinnitanud, et era‑ või perekonnaelu austamine toob kaasa riigi positiivse kohustuse see tagada nii, et võetakse meetmed nii perekonna‑ ja eesnime(62) kui ka soolise identiteedi(63) vahetuse tunnustamiseks ning sellest järelduste tegemiseks perekonnaseisuandmete seisukohast.
73. Tuleb ka tõdeda, et 25 liikmesriiki 27‑st on näinud ette perekonnaseisuandmete muutmise menetlused, et sündides saadud seadusjärgset identiteeti muudetaks sugu puudutava individuaalse valiku tagajärjel,(64) mis kinnitab, et käesoleva ettepaneku punktis 70 nimetatud põhimõtete põhjal välja pakutud lahendus on asjakohane, analoogia alusel nime käsitleva kohtupraktikaga.
74. Lisan, et see, kui liikmesriigis puuduvad soovahetuse avaldust käsitlevad õigusnormid, ei kujuta minu arvates endast takistust ELTL artikli 21 seisukohast ning seda EIK praktikast tuleneva positiivse kohustuse(65) ja analoogia tõttu, mida võib näha kohtuotsusega Grunkin ja Paul. Selles kohtuotsuses võttis Euroopa Kohus seisukoha lapse niisuguse nime tunnustamise küsimuses, mis koosneb isa ja ema nimedest, samas kui Saksa õiguses ei olnud niisugust topeltnime ette nähtud.(66)
75. Mis puudutab viimaks Euroopa Kohtu analüüsitud liikumisvabaduse piirangu õigustusi, siis ta on seisukoha võtnud konkreetselt eesmärgi kohta takistada vabatahtliku nimevahetuse korral riigisisestest isikute õiguslikku seisundit käsitlevatest õigusnormidest möödahiilimist nii, et liikumisvabadust ja sellest tulenevad õigusi kasutatakse ainult sel eesmärgil. Ta on sel puhul meenutanud, et 9. märtsi 1999. aasta kohtuotsuse Centros(67) punktis 24 otsustas ta, et liikmesriigil on õigus võtta meetmeid, mille eesmärk on takistada seda, et tänu aluslepingu alusel loodud võimalustele püüavad mõned tema kodanikud vabaneda põhjendamatult sellest, et nende suhtes kohaldatakse riigisiseseid õigusnorme, ning et õigussubjektid saavad põhjendamatult või pettuse teel tugineda liidu õigusnormidele.(68)
76. Mis puudutab soolise identiteedi tunnustamist, siis on vaja võtta arvesse, et liikmesriikide õigusnormid selles valdkonnas on praegu vähem välja kujunenud kui olid nimevahetust käsitlevad õigusnormid hetkel, mil Euroopa Kohus seisukoha võttis.(69) Mõned liikmesriigid on näinud ette enesemääramise menetluse,(70) samas kui teistes liikmesriikides on EIK praktika(71) tõttu tõendamisnõudeid muudetud või need isegi kaotatud.(72)
77. Sellegipoolest ei saa soovahetuse korral kohaldatavate materiaalõiguste niisugune mitmekesisus viia selleni, et aktsepteeritakse mõjuvaid põhjuseid seda mitte tunnustada.(73) Et on vaja tagada kodakondsusega kaasnevate õiguste tagajärjed, õigustab see mitmekesisus üksnes tugevdatud järelevalvet nende õiguste kasutamise tingimuste üle, et vältida kuritarvitusi.
78. Seega, nagu kohtuistungil välja pakutud, näib mulle kuritarvituste ohu vältimiseks sobiv, et kehtestada võiks elukoha‑ ja kodakondsusetingimusi,(74) mille abil kontrollitakse tihedate sidemete olemasolu liikmesriigiga, kus vahetus aset leidis.(75)
79. Eespool tutvustatud põhimõtete kohaldamise kohta põhikohtuasjas märgin, et ainus põhjendus, mis õigustab seda, et eelotsusetaotluses kirjeldatud soolise identiteedi avalduse tulemusel toimunud soovahetust keeldutakse tunnustamast ja kandmast sünniakti ilma menetluseta,(76) on põhjendus, et eksisteerib muid õiguslikke aluseid, mis võimaldavad saavutada soovahetuse Rumeenias.
80. Kohtuotsus X ja Y vs. Rumeenia(77) tõendas aga äsja – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on märkinud –, et seda riigisisest menetlust ei saa pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, sest see muudab ELTL artikliga 21 antud õiguste kasutamise võimatuks või ülemäära raskeks.(78)
81. Seega võib Euroopa Kohus põhikohtuasja asjaolusid arvesse võttes – nagu eelnevates, liidu kodaniku nime käsitlevates kohtuotsustes – asuda seisukohale, et see, kui Rumeenia ametiasutused keelduvad tunnustamast soolist identiteeti, mis saadi Ühendkuningriigis, kui liidu õigus oli veel kohaldatav, kujutab endast ELTL artikliga 21 igale liidu kodanikule tagatud vabaduste põhjendamatut piirangut.
82. Analüüsi hilisemas osas tõstatab selle otsuse üldise ulatuse hädavajalik hindamine samadel alustel nagu Euroopa Kohtu kohtupraktikas nime valdkonnas kasutatavad alused küsimuse, milliseid piiranguid võivad tingida soo sünniakti kandmise konkreetsed tagajärjed isiklikule seisundile.
b) Kas näha ette nime käsitleva kohtupraktika ülevõtmise piirid?
83. Soo sünniakti kandmisel on konkreetseid tagajärgi isiklikule seisundile. Millised järeldused tuleks sellest vastaval juhul teha, lähtudes Euroopa Kohtu viimastest otsustest, mis käsitlevad tingimusi, mille korral peavad liikmesriigi perekonnaseisuaktidel olema tagajärjed teises liikmesriigis, st kohtuotsustest Coman jt ning Pancharevo?
1) Soo perekonnaseisuandmetesse kandmise konkreetsed tagajärjed isiklikule seisundile
84. Soolise identiteedi avaldusel on isikute seisundile tagajärgi, mida nimel ei ole. Nimevahetus võib küll muuta ahelreaktsioonina nende isikute nimesid, kellele nimi edasi anti või kes selle valisid.(79) Sellegipoolest ei saa soolise identiteedi avaldust võrdluses nimega käsitada tahteavaldusena, mis piirdub asjaomase isiku identiteediga.
85. See avaldus muudab nimelt nii asjaomase isiku isiklikku kui ka perekondlikku seisundit. See on näiteks siduv nende õiguste kasutamisel, mis jäävad seotuks soolise erinevusega (abielu, põlvnemine, pension(80), tervis, spordivõistlused jm).
86. Järelikult, kuna perekonnaseisuaktide ajakohastamist õigustab eesmärk tagada asjaomase kodaniku ja tema pereliikmete vaba liikumisega seotud õigused,(81) on nagu eesnimevahetuse korral(82) kindlasti vaja vastata küsimusele, missugused tagajärjed kaasnevad ahelreaktsioonina liikmesriigis tunnustatud soolise identiteedi avalduse niisuguse registreerimisega teistele perekonnaseisuaktidele, näiteks abieluaktid või laste sünniaktid, mis koostati enne seda avaldust(83) samas liikmesriigis või teistes liikmesriikides, nagu näitavad kohtuotsused Coman jt ning Pancharevo.
2) Teises liikmesriigis saavutatud soolise identiteedi avalduse tunnustamise ja perekonnaseisuregistrisse kandmisega kaasnevad tagajärjed
87. Järeldan kohtuotsustest Coman jt ning Pancharevo, et Euroopa Kohus valvab, et järgitaks põhimõtet, mille kohaselt ei kahanda liidu õigus liikmesriikide pädevust niisuguste perekonnaseisualaste kannete tegemise valdkonnas, mis toovad kaasa samasooliste abielu institutsiooni või kahe samasoolise vanemaga loodud põlvnemissideme tunnustamise. Viimasel juhtumil on selgelt meenutatud, et liikmesriikidel ei ole perekonnaseisualast kohustust.(84)
88. Olen seega arvamusel, et küsimus, missugused tagajärjed on sellel, kui liikmesriigis tunnustatakse teises liikmesriigis koostatud soomärget käsitlevaid akte või otsuseid, kerkib teistsugusest vaatevinklist, kui Euroopa Kohus on arutanud seoses nimega.(85)
89. Kuigi kohtuotsuses Coman jt leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigil on kohustus tunnustada samasooliste abielu, mis on sõlmitud mõnes teises liikmesriigis selle riigi õiguse kohaselt, täpsustas ta, et seda abielu tuleb tunnustada ainuüksi kolmanda riigi kodanikule tuletatud elamisõiguse andmiseks, kuid see tunnustamiskohustus ei tähenda, et nimetatud liikmesriik peaks oma riigisiseses õiguses ette nägema samasooliste abielu instituudi.(86)
90. Kohtuotsuses Pancharevo otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriigi ametiasutused peavad andma oma kodanikule välja isikutunnistuse või passi teises liikmesriigis koostatud sünniakti alusel, sõltumata sellest, kas lapse kohta on koostatud uus sünniakt, sest esimest akti tuleb tunnustada.(87)
91. Nendes kahes kohtuotsuses on Euroopa Kohus langetanud otsuse, mis on jätkuks antud või valitud nime piiriüleseid tagajärgi käsitlevale väljakujunenud kohtupraktikale. Ta on meenutanud liikmesriikide pädevust isikute õigusliku seisundi alal(88) ja kohustust tagada ELTL artiklist 21 tulenevad õigused, kusjuures see kohustab siis tunnustama samasooliste abielu(89) või samasoolistest vanematest põlvnemise sidet, mis on registreeritud teises liikmesriigis.(90) Viimasel juhul määrati liikmesriigis koostatud perekonnaseisuaktis põlvnemissidemete olemasolu kindlaks ainult selleks, et teine liikmesriik saaks anda oma kodanikele välja reisidokumendi,(91) ilma et sellel oleks mingeid tagajärgi selle liikmesriigi perekonnaseisuaktide registrite pidamisele.
92. Järelikult tuleb nende kohtuotsuste põhjal lahenduses, mis valitakse teises liikmesriigis saavutatud soolise identiteedi avalduse tunnustamise tulemusena toimunud soovahetuse tunnustamisel ja perekonnaseisuaktide registrisse kandmisel ning rajaneb kahel nõudel, st isiklikul sõltumatusel(92) ja liidu kodanike liikumisvabadusel,(93) minu arvates ette näha teatavad piirid.
93. See lahendus seisneb selles, et liikmesriikide kohustust registreerida isiku identiteeti puudutava teabe muutus olenevalt valitud soost piiratakse ainult tema sünniaktiga, kui sellel võib olla tagajärgi teistele perekonnaseisuaktidele. Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtule, mis on sõnastatud üldiselt, piiraks ELTL artiklist 21 tulenevate põhimõtete tagajärgi perekonnaseisu alal asjaomase isiku isikuandmetega,(94) mis on mõeldud eelkõige tema liikumiseks liidu territooriumil, st isikutunnistuse või passi väljaandmiseks.(95)
94. See lahendus toob kaasa, et asjaomase isiku pereliikmeid puudutavate perekonnaseisuaktide ajakohastamine ei ole liidu õiguse järgi kohustuslik, sest see ajakohastamine eeldaks, et seejärel tunnustatakse perekonnaseisuaktide registrites samasooliste abielu(96) või põlvnemisi samasoolistest vanematest,(97) mida ei saa liidu õiguse kohaselt liikmesriikidele kohustuslikuks teha.
95. Niisugusest vaatevinklist võib ELTL artiklil 21 põhinevat vahendit, mis mõnevõrra leevendab lahknevust abielupaari või sama pere liikmete perekonnaseisuaktide vahel ning mida Euroopa Kohus on juba nimetanud, kohandada nii, et soolise identiteedi avaldusel on tagajärjed ainult isikutunnistuse, elamisloa või passi väljaandmise ajal juba olemasolevatest perekonnaseisuaktidest tulenevale teabele, kooskõlas Euroopa Kohtu kohtuotsustes Coman jt ning Pancharevo kindlaks määratud kohtupraktikaga.
96. See lahendus ei ole küll rahuldav, võttes arvesse õigust perekonnaelu austamisele ja lapse huve, sest transsooline isik peab saama tõendada oma perekonnaseisuaktidega kindlaks määratud perekondlikke sidemeid. Olen nimelt arvamusel, et kuigi haldusdokumendi väljaandmise lahutamine perekonnaseisuaktide registri pidamisest on mõeldav väljumise korral territooriumilt, mille kodakondsus kodanikul on, ei vasta see nõudele, et sinna naasmise korral ei tohi tema elus esineda ebamugavusi.(98)
97. Et liidu kodaniku teises liikmesriigis toimunud identiteedimuutuse tunnustamine liikmesriigis põhineb ELTL artiklil 21, on siiski üksnes liikmesriigid pädevad määrama kindlaks tagajärgi isikute õiguslikule seisundile, mis tulenevad kõikide perekonnaseisuaktide omavahel vastavusse viimisest.(99)
98. EIK leiab samuti, et tuleb kaaluda, kummad on tähtsamad, kas avalikud huvid, mis on perekonnaseisuküsimuste korraldamise raames kaalul,(100) või isikute soolise identiteedi tunnustamine.(101) Seejuures tuleb arvesse võtta erinevaid nõudeid liikmesriikides.(102)
99. Olen seega arvamusel, et ELTL artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriigi pädevad asutused keelduvad tunnustamast ja kandmast ilma menetluseta selle liikmesriigi kodaniku sünniakti tema soolist identiteeti, mille ta on saavutanud teises liikmesriigis, mille kodakondsus tal samuti on. Asjaolu, et riigisiseses õiguses on ette nähtud soovahetuse menetlus, ei saa niisugust keeldumist õigustada.
100. Võttes arvesse kõiki esitatud asjaolusid, mis puudutavad teises liikmesriigis saavutatud eesnime‑ ja soovahetusi, ning põhikohtuasja asjaolusid, teen Euroopa Kohtule ettepaneku anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastus perekonnaseisuküsimustes, mis on piiratud asjaomase liidu kodaniku sünniaktiga ja sõnastatud üldiselt, kusjuures seda vastust täiendab täpsustus Ühendkuningriigi liidust väljaastumise mõju puudumise kohta.
V. Ettepanek
101. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Judecătoria Sectorului 6 București (Bukaresti 6. sektori esimese astme kohus, Rumeenia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. ELTL artiklit 21 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7 ja 45
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi asutused keelduvad tunnustamast ja kandmast selle liikmesriigi kodaniku sünniakti tema eesnime ja soolist identiteeti, mille ta on avaldanud ja saavutanud seaduslikult teises liikmesriigis, mille kodakondsus tal samuti on.
Soovahetuse kohtu‑ või haldusmenetluse olemasolu ei saa niisugust automaatset tunnustamist takistada.
Küll aga ei kahanda liidu õigus liikmesriikide pädevust näha oma riigisiseses õiguses ette selle tunnustamise ja muudesse perekonnaseisuaktidesse kandmise tagajärjed ega pädevust isikute õigusliku seisundi alal, millesse abielu ja põlvnemist käsitlevad õigusnormid kuuluvad.
2. Asjaolul, et Ühendkuningriigis saavutatud eesnime‑ ja soovahetuse tunnustamise ja perekonnaseisuaktide registrisse kandmise taotlus esitati liidu liikmesriigis kuupäeval, mil liidu õigus ei olnud Ühendkuningriigi suhtes enam kohaldatav, ei ole tähtsust.