ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
15. veebruar 2023(*)
Energeetika – ACERi pädevus – Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust – Õigusnormi rikkumine – Määruse (EL) 2019/943 artikli 2 punkt 1 – Väljaastumislepingu artikkel 92 – Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 308 ja 28. lisas sätestatud ad hoc erandi tegemise kord
Kohtuasjas T‑492/21,
Aquind Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik),
Aquind Energy Sàrl, asukoht Luxembourg (Luksemburg),
Aquind SAS, asukoht Rouen (Prantsusmaa),
esindajad: solicitor S. Goldberg ja avocat E. White,
hagejad,
versus
Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ACER), esindajad: P. Martinet ja E. Tremmel, keda abistas avocat B. Creve,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Parlament, esindajad: A. Tamás ja O. Denkov,
ja
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Lo Monaco, L. Vétillard ja É. Sitbon
menetlusse astujad,
ÜLDKOHUS (teine koda),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud P. Škvařilová-Pelzl ja I. Nõmm (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik I. Kurme,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 24. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hagejad Aquind Ltd, Aquind Energy Sàrl ja Aquind SAS paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) apellatsiooninõukogu 4. juuni 2021. aasta otsuse, mis käsitleb vabastustaotlust seoses Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa põhivõrkusid ühendava elektrivõrkudevahelise ühendusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Aquind Ltd on Ühendkuningriigis asutatud aktsiaselts. Ta on Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa põhivõrkusid ühendava elektrivõrkudevahelise ühenduse projekti (edaspidi „võrkude sidumise projekt Aquind“) edendaja.
3 Aquind Ltd esitas 17. mail 2017 taotluse, et saada võrkude sidumise projektile Aquind Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 714/2009 võrkudele juurdepääsu tingimuste kohta piiriüleses elektrikaubanduses ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1228/2003 (ELT 2009 L 211, lk 15) artikli 17 alusel vabastus. Taotlus esitati Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi riiklikele reguleerivatele asutustele, milleks on vastavalt Commission de régulation de l’énergie (energiaregulatsiooni komisjon, edaspidi „CRE“) ja Office of Gas and Electricity Markets (gaasi- ja elektrituru amet, edaspidi „Ofgem“).
4 Kuna liikmesriikide reguleerivad asutused ei jõudnud vabastustaotluse suhtes kokkuleppele, edastasid nad määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 5 alusel selle vastavalt 29. novembril ja 19. detsembril 2017 ACERile, et viimane teeks ise otsuse.
5 ACER jättis 19. juuni 2018. aasta otsusega võrkude sidumise projekti Aquind kohta esitatud vabastustaotluse rahuldamata (edaspidi „ACERi otsus“).
6 Aquind Ltd esitas 17. augustil 2018 selle otsuse peale kaebuse ACERi apellatsiooninõukogule (edaspidi „apellatsiooninõukogu“).
7 Apellatsiooninõukogu jättis 17. oktoobri 2018. aasta otsusega ACERi otsuse muutmata ja võrkude sidumise projekti Aquind kohta esitatud vabastustaotluse rahuldamata.
8 Aquind Ltd esitas selle otsuse vaidlustamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2018. Üldkohus tühistas nimetatud otsuse 18. novembri 2020. aasta kohtuotsusega Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542).
9 Apellatsiooninõukogu uuendas 5. veebruaril 2021 Aquind Ltd poolt ACERi otsuse peale esitatud kaebuse menetluse.
10 19. mail 2021 toimus apellatsiooninõukogu istung.
11 Apellatsiooninõukogu võttis 4. juunil 2021 vastu vaidlustatud otsuse, milles ta leidis, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna Brexiti järel ei ole tal enam pädevust teha otsust menetluses, mis puudutab võrkude sidumise projekti Aquind kohta esitatud vabastustaotlust.
Poolte nõuded
12 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ACERilt.
13 ACER, keda selles osas toetab Euroopa Parlament, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
14 Euroopa Liidu Nõukogu palub sisuliselt jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
15 Hagejad esitavad hagi põhjendamiseks kaks väidet. Esimese väite kohaselt apellatsiooninõukogu eksis, kui ta sedastas, et Brexiti järel puudub tal pädevus, ja jättis seetõttu talle esitatud kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Teise väite kohaselt on rikutud nõudeid, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/942, millega asutatakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (ELT 2019, L 158, lk 22), artikli 25 lõikest 3 ja artikli 28 lõikest 4, ja mitut apellatsiooninõukogu 1. detsembril 2011 vastu võetud otsuse nr 1‑2011, millega kehtestatakse tema korraldus- ja menetluseeskirjad, sätet.
Esimene väide, mille kohaselt rikkus apellatsiooninõukogu õigusnormi, kui ta sedastas, et Brexiti järel puudub tal pädevus
16 Esimese väite raames leiavad hagejad, et vaatamata Brexitile oli apellatsiooninõukogu pädev ACERi otsust uuesti läbi vaatama pärast seda, kui Üldkohus tühistas ACERi 17. oktoobri 2018. aasta otsuse. Nad väidavad nimelt, et ELTL artikli 266 kohaselt oli nimetatud nõukogu kohustatud vastu võtma sellise uue otsuse, mille ta oleks teinud siis, kui ta ei oleks teinud Üldkohtu tuvastatud vigu, ning rõhutavad, et apellatsiooninõukogu pädevus tuleneb otseselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ELT 2009, L 211, lk 1), artiklitest 19 ja 20, mis nüüd on määruse 2019/942 artiklid 28 ja 29.
17 Lisaks väidavad hagejad, et 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalike meetmete võtmiseks oleks apellatsiooninõukogu pidanud määruse nr 713/2009 artikli 20 lõike 3 ja määruse 2019/942 artikli 29 alusel parandama vead, mis ta tegi ACERi otsuse muutmisega vastavalt oma tolleaegsele pädevusele ja kohaldatavale menetlusele, et kõrvaldada nimetatud kohtuotsuses tuvastatud õigusvastasus. Nad leiavad, et sarnaselt ELTL artikli 263 alusel esitatud hagidele tuleb apellatsiooninõukogule esitatud kaebuse vastuvõetavust hinnata selle olukorra alusel, mis valitses kaebuse esitamise ajal, ning väidavad, et ACERi otsus ja selle peale apellatsiooninõukogule esitatud kaebus on tehtud enne määruse 2019/942 jõustumist ja enne Brexitit.
18 ACER, keda toetab Euroopa Parlament, palub selle väite tagasi lükata.
19 Tuleb meenutada, et ELTL artikli 266 kohaselt nõutakse institutsioonilt, organilt või asutuselt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, selle akti tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Euroopa Kohus on sellega seoses otsustanud, et niisuguse kohtuotsusega kooskõlas tegutsemiseks ja selle igakülgseks täitmiseks peab asjakohane institutsioon järgima mitte ainult selle kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka kohtuotsuse põhjendusi, mille alusel resolutsioonini jõuti ja mis on selle põhjendamiseks vajalikud selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse tähenduse mõistmiseks möödapääsmatud (26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punkt 27).
20 Enne selliste meetmete võtmist institutsiooni, organi või asutuse poolt, kelle õigusakt on tühistatud, tekib siiski küsimus nende pädevuse kohta, kuna nad saavad tegutseda ainult oma pädevuse piires (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Lisaks ei ole ELTL artiklist 266 tulenev tegutsemise kohustus kõnealusele institutsioonile, organile või asutusele teatud pädevust andev norm ja see ei luba neil tugineda õiguslikule alusele, mis vahepeal on kehtetuks tunnistatud (vt selle kohta 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 38, ja 29. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Tilly-Sabco vs. nõukogu ja komisjon, T‑707/18, ei avaldata, EU:T:2020:160, punkt 44).
22 ELTL artiklist 266 tulenev tegutsemise kohustus ei vabasta asjaomast institutsiooni, organit või asutust kohustusest tugineda tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid sisaldava akti vastuvõtmisel õiguslikule alusele, mis esiteks annab talle pädevuse see akt vastu võtta ja mis teiseks on akti vastuvõtmise ajal kehtiv (19. juuni 2019. aasta kohtuotsus C & J Clark International, C‑612/16, ei avaldata, EU:C:2019:508, punkt 40).
23 Järelikult tuleb esimese sammuna otsustada, kas liidu institutsioon on pädev tegutsema, ning kui see on nii, siis millise konkreetse liidu õiguse sätte alusel. Alles seejärel on võimalik täpselt kindlaks määrata materiaal- ja menetlusnormid, mis reguleerivad selle institutsiooni tegutsemist. Ent kui ajal, mil liidu institutsioon, organ või asutus soovib teatavat otsust teha, puudub kehtiv õiguslik alus, siis ei ole võimalik tugineda õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtetele, kohaldamaks materiaalõigusnorme, mis varem reguleerisid varasemaid akte (kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:25, punkt 86; vt selle kohta ka 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus SP jt vs. komisjon, T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03, EU:T:2007:317, punkt 117).
24 Seda kohtupraktikat arvestades tuleb kontrollida, kas pärast 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) kuulutamist oli apellatsiooninõukogul võimalik selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid sisaldav õigusakt vastu võtta õiguslikul alusel, mis esiteks andis talle selle akti vastuvõtmise pädevuse ja mis teiseks oli nimetatud akti vastuvõtmise kuupäeval kehtiv.
25 Käesoleval juhul tuleb kindlaks teha, milliseid meetmeid oleks saanud võtta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks.
26 Sellega seoses tuleb meenutada, et Aquind Ltd esitas CRE-le ja Ofgemile taotluse, et võrkude sidumise projektile Aquind antaks määruse nr 714/2009 artikli 17 alusel vabastus. Kuna need kaks riiklikku reguleerivat asutust ei jõudnud kokkuleppele, edastasid nad vabastustaotluse vastavalt määruse nr 714/2009 artikli 17 lõikele 5 ACERile.
27 ACER jättis 19. juuni 2018. aasta otsusega võrkude sidumise projekti Aquind kohta esitatud vabastustaotluse rahuldamata. ACER leidis, et Aquind Ltd ei vasta ühele vabastuse saamise tingimusele, mis on ette nähtud määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punktis b ja mille kohaselt peab investeeringuga seotud risk olema nii suur, et ilma vabastuse saamiseta ei oleks võimalik investeerida. Apellatsiooninõukogu jättis 17. oktoobri 2018. aasta otsusega ACERi otsuse muutmata ja sellest tulenevalt võrkude sidumise projekti Aquind kohta esitatud vabastustaotluse rahuldamata.
28 Üldkohus tühistas 18. novembri 2020. aasta kohtuotsusega Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) apellatsiooninõukogu 17. oktoobri 2018. aasta otsuse, leides esiteks, et see nõukogu vaatas ACERi otsuse läbi üksnes piiratud ulatuses, ja teiseks, et ta oli kehtestanud täiendava tingimuse – s.o nõude, et enne vabastustaotluse esitamist peab olema esitatud ühishuviprojektiga seotud investeeringute jaoks rahalise toetuse taotlus –, mida õigusnormides ei ole uutele võrkude sidumise projektidele vabastuse saamiseks ette nähtud.
29 Arvestades 18. novembri 2020. aasta kohtuotsust Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542), võib selle kohtuotsuse täitmiseks vajalik meede seisneda apellatsiooninõukogu poolt ACERi otsuse uuesti läbivaatamises, ilma et ta piirduks ilmse hindamisvea kontrollimisega, tagades samas, et investeeringuga seotud riski suuruse tingimuse analüüsimisel ei korrata Üldkohtu tuvastatud viga, mis seisneb nõudes, et enne peab olema esitatud rahalise toetuse taotlus.
30 Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei saa need meetmed seisneda omal algatusel niisuguse otsuse tegemises, millega hagejatele antakse taotletud vabastus. Nimelt ei nähtu 18. novembri 2020. aasta kohtuotsusest Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542), et Üldkohtu hinnangul oli määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punktis b ette nähtud investeeringuga seotud riski suurust puudutav tingimus täidetud ja et apellatsiooninõukogu peab tegema uue otsuse, mis võimaldab vabastuse anda.
31 Kuna tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete liik on kindlaks tehtud, siis tuleb välja selgitada, kas vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, s.o 4. juunil 2021, oli olemas kehtiv õiguslik alus, mis annab apellatsiooninõukogule pädevuse võtta vastu seda liiki meetmeid sisaldav otsus.
32 Sellega seoses tuleb märkida, et õiguslikku alust ja kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni järgitud menetlust puudutavad sätted on menetlusnormid (vt selle kohta 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punkt 90; 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus González y Díez vs. komisjon, T‑25/04, EU:T:2007:257, punkt 60, ja 31. märtsi 2009. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, T‑405/06, EU:T:2009:90, punkt 67). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub aga, et menetlusnorme kohaldatakse üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad (vt 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moravia Gas Storage, C‑596/13 P, EU:C:2015:203, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Kuna käesoleval juhul tühistas Üldkohus apellatsiooninõukogu 17. oktoobri 2018. aasta otsuse ja viimane pidanuks seetõttu ACERi otsuse uuesti läbi vaatama, siis oli õiguslik alus, mis andis talle pädevuse vaadata läbi ACERi otsuste – sealhulgas vabastust puudutavate otsuste – peale esitatud kaebuseid, määruse 2019/942 artikkel 28. Nimelt asendati määrus nr 713/2009 määrusega 2019/942, mis jõustus 4. juulil 2019, st enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Seega oli kõnealusel juhul põhimõtteliselt kohaldatav määruse 2019/942 artikkel 28 (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus BNetzA vs. ACER, T‑631/19, EU:T:2022:509, punktid 21 ja 81). ACERi puhul oli õiguslik alus, mis andis talle pädevuse teha vabastustaotluse kohta otsus, määruse 2019/942 artikkel 10 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943 elektri siseturu kohta (ELT 2019, L 158, lk 54) artikli 63 lõige 5.
34 Sätteid, mis annavad ACERile õiguse vaadata läbi võrkudevahelise ühenduse kohta esitatud vabastustaotlus, ja sätteid, mis võimaldavad apellatsiooninõukogul anda hinnang ACERi otsusele nimetatud taotluse kohta, saab siiski kohaldada üksnes juhul, kui vastavalt määruse 2019/943 artikli 2 punktile 1 ja määruse nr 714/2009 artikli 2 lõikele 1 kulgeb või ulatub ülekandeliin üle liikmesriikidevahelise piiri ning ühendab nende liikmesriikide riigisisesed põhivõrgud.
35 Seevastu määrused 2019/942 ja 2019/943 ei anna ACERile pädevust vaadata läbi liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste võrkude sidumise kohta esitatud vabastustaotlust, veel vähem annavad need apellatsiooninõukogule pädevuse hinnata ACERi otsust sellise taotluse kohta.
36 Ent Brexiti järel puudutab võrkude sidumise projekt Aquind nüüd liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste võrkude sidumist. Selle tõttu ei saanud ACER ega apellatsiooninõukogu tugineda 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid sisaldava otsuse vastuvõtmisel õiguslikule alusele, mis algul andis neile pädevuse selline otsus vastu võtta.
37 Seda järeldust arvestades tuleb kindlaks teha, kas ACERil ja apellatsiooninõukogul oli võimalik 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid sisaldava otsuse vastuvõtmiseks tugineda mõnele muule kui määrustes 2019/942 ja 2019/943 ette nähtud õiguslikule alusele.
38 Sellega seoses reguleerivad liidu ja Ühendkuningriigi vahelist suhet esiteks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7; edaspidi „väljaastumisleping“) ning teiseks ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu (ELT 2021, L 149, lk 10; edaspidi „kaubandus- ja koostööleping“) sätted.
39 Esiteks, mis puudutab väljaastumislepingut, siis selle artikli 92 „Pooleliolevad haldusmenetlused“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Liidu institutsioonid, organid ja asutused on ka edaspidi pädevad haldusmenetlustes, mis algatati enne üleminekuperioodi lõppu seoses järgmisega: a) liidu õiguse järgimine Ühendkuningriigi või Ühendkuningriigis elavate füüsiliste isikute või seal asutatud juriidiliste isikute poolt või b) konkurentsi Ühendkuningriigis käsitleva liidu õiguse järgimine.“
40 Väljaastumislepingu artikli 92 lõige 4 sätestab, et liit edastab Ühendkuningriigile loetelu kõigist individuaalsetest pooleliolevatest haldusmenetlustest, mis jäävad lõike 1 kohaldamisalasse, kolme kuu jooksul pärast üleminekuperioodi lõppu.
41 Kõigepealt tuleb märkida, et säte, mille mõte on selge ja üheselt mõistetav, ei nõua mingit tõlgendamist (25. novembri 2009. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, T‑376/07, EU:T:2009:467, punkt 22, ja 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Société générale vs. EKP, T‑757/16, EU:T:2018:473, punkt 33). Väljaastumislepingu artikli 92 lõike 1 pelk lugemine võimaldab järeldada, et selle lepingu kohaldamisala ei laiene haldusmenetlustele, mis puudutavad võrkude sidumisega seotud vabastustaotlusi, mis on esitatud määruse 2019/943 artikli 63 alusel. Väljaastumislepingu artikkel 92 annab nimelt liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele pädevuse üksnes teatavates haldusmenetlustes, mis käsitlevad liidu õiguse järgimist Ühendkuningriigi institutsioonide, organite ja asutuste või Ühendkuningriigis elavate või asutatud füüsiliste või juriidiliste isikute puhul. Liidu institutsioonidel, organitel ja asutustel on seega pädevus uurida ja vajaduse korral määrata sanktsioone Ühendkuningriigi institutsioonidele, organitele ja asutustele ning seal elavatele või asutatud füüsilistele või juriidilistele isikutele, kui menetlus on algatatud enne üleminekuperioodi lõppu.
42 Järgmiseks tuleb tõdeda, et 10. mai 2021. aasta e-kirjas kinnitas komisjon apellatsiooninõukogule, et käesoleva juhtumiga seotud haldusmenetlus väljaastumislepingu artikli 92 lõike 4 alusel koostatud haldusmenetluste loetelusse ei kuulu. Tuleb täpsustada, et mainitud sättes on ühemõtteliselt ette nähtud, et loetelu, mille liit edastab Ühendkuningriigile kolme kuu jooksul pärast üleminekuperioodi lõppu, hõlmab „kõiki“ pooleliolevaid haldusmenetlusi, mis jäävad viidatud artikli lõike 1 kohaldamisalasse, ja seega ei ole tegemist „puhtalt informatiivse“ loeteluga, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad.
43 Lisaks avaldasid CRE ja Ofgem 27. jaanuaril 2021 selle kohta enda veebisaitidel teatise, milles märgiti, et võrkude sidumise projekti Aquind kohta esitatud vabastustaotluse menetlus on otsustatud lõpetada, kuna määruse 2019/942 artiklis 63 ette nähtud vabastuse andmise kord ei ole pärast Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi liidust väljaastumist enam selle projekti suhtes kohaldatav.
44 Lõpuks ja vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei peegelda väljaastumislepingu artikkel 92 üldpõhimõtet, mille kohaselt ei peaks Brexit pooleliolevaid menetlusi katkestama. Nagu ACER õigesti rõhutas, kujutab see säte endast hoopis erandit üldpõhimõttest, mille kohaselt liidu õigus – ja seega liidu organite pädevus – ei ole Ühendkuningriigi suhtes pärast tema liidust ja liidu õiguskorrast väljaastumist enam kohaldatav.
45 Teiseks, mis puudutab kaubandus- ja koostöölepingut, siis selle artiklis 309 on sätestatud järgmist:
„Kumbki pool tagab, et erandeid, mis on liidu ja Ühendkuningriigi võrkude vahelistele ühendustele poole jurisdiktsioonis tehtud [määruse 2019/943] artikli 63 […] alusel, ja mille sätteid kohaldatakse ka pärast üleminekuperioodi, kohaldatakse endiselt nende jurisdiktsiooni õiguse ja kohaldatavate tingimuste kohaselt.“
46 Kaubandus- ja koostöölepingu artiklit 309, mille mõte on selge ja üheselt mõistetav, ei ole vaja tõlgendada. Selles on nimelt silmas peetud üksnes „tehtud“ erandeid, st olemasolevaid erandeid, ning seega ei puuduta see vabastustaotlusi, mille hindamine on alles pooleli. Seetõttu ei saa apellatsiooninõukogu võtta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid, tehes kaubandus- ja koostöölepingu artikli 309 alusel võrkude sidumise projektile Aquind erandi.
47 Kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 308 ja 28. lisas on ette nähtud spetsiaalne erandi tegemise kord. Nimelt on selles sättes ja lisas, millele see säte viitab, ette nähtud, et pool võib otsustada mitte kohaldada artikleid 306 ja 307 – mis näevad muu hulgas ette jaotusvõrkude kättesaadavuse, nendega liitumise ja nende kasutamise tasud – uuele taristule, kui taristuinvesteeringuga seotud risk on nii suur, et ilma vabastuse saamiseta ei oleks võimalik investeerida.
48 Sellegipoolest ei anna ei artikkel 308, 28. lisa ega ka ükski muu kaubandus- ja koostöölepingu säte ACERile ja seega apellatsiooninõukogule mingit pädevust teha otsuseid elektrivõrkudevaheliste ühenduste kohta esitatud vabastustaotluste suhtes. Nagu apellatsiooninõukogu õigesti rõhutas, eeldab erandi tegemise korra rakendamine asjaomaste liikmesriikide ja Ühendkuningriigi poolset planeerimist ja toiminguid.
49 Lisaks on ühelt poolt liidu siseturu eeskirjadest erandi tegemise korra kohaldamisala ning teiselt poolt kaubandus- ja koostöölepingu artiklis 308 ja 28. lisas sätestatud erandi tegemise korra kohaldamisala erinevad. Nimelt puudutab teisena nimetatud kord üksnes erandeid kaubandus- ja koostöölepingu eeskirjadest, see tähendab nendest, mis sisalduvad lepingu artiklis 306 ja käsitlevad ülekande- ja jaotusvõrkude kättesaadavust kolmandatele isikutele, ning nendest, mis sisalduvad sama lepingu artiklis 307 ja käsitlevad võrgu käitamist ja ülekandevõrguettevõtjate eraldamist.
50 Järelikult ei saa apellandid tugineda kaubandus- ja koostöölepingu artiklile 308 ja 28. lisale, väitmaks, et apellatsiooninõukogu oli pädev võtma 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid.
51 Sellest järeldub, et ei ole olemas ühtki määruse nr 713/2009 artikli 20 lõikega 3 ega määruse 2019/942 artikliga 29 samaväärset sätet, mis annaks ACERile ja apellatsiooninõukogule pädevuse tegutseda liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste võrkude sidumise juhtudel ning annaks neile pädevuse kohaldada määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punktis b ja määruse 2019/943 artiklis 63 sätestatud materiaalõigusnorme.
52 Ükski hagejate argument ei võimalda apellatsiooninõukogu arutluskäigu põhjendatust kahtluse alla seada.
53 Esiteks tuleb tagasi lükata hagejate väide, et „tähtaja ennistamine“ tähendab, et ACER peab uuendama enda menetluse alates hetkest, mil õigusvastasus ilmnes, ning peab võtma vastu uue otsuse, mis ei sisalda Üldkohtu otsuses tuvastatud õigusvastasust ja millega vabastustaotlus seega rahuldatakse.
54 Sellest väitest aga ei piisa, et seada kahtluse alla asjaolu, et apellatsiooninõukogu ei ole enam pädev ACERi otsust läbi vaatama. Lisaks, nagu on rõhutatud eespool punktis 30, ei leidnud Üldkohus, et määruse nr 714/2009 artikli 17 lõike 1 punktis b ette nähtud investeeringuga seotud riski suurust puudutav tingimus on täidetud ning et apellatsiooninõukogu on seega kohustatud vastu võtma uue otsuse, mis võimaldab vabastuse anda.
55 Teiseks on hagejate väitel vabastustaotlusi puudutavad otsused oma olemuselt deklaratiivsed ja jõustuvad kõnealuse taotluse esitamise kuupäeval. Nende hinnangul tuleks selle tõttu vabastust, mille kohta nad esitasid 2017. aastal taotluse, pidada „olemasolevaks erandiks“ kaubandus- ja koostöölepingu artikli 309 tähenduses.
56 Selle väitega ei saa nõustuda. Apellatsiooninõukogu leidis õigesti, et otsus, millega rahuldatakse võrkudevahelise ühenduse kohta esitatud vabastustaotlus, on akt, mis tekitab õiguslikke tagajärgi alates selle vastuvõtmisest, ja et seega muutub selle vabastuse saaja õiguslik olukord alles akti vastuvõtmise hetkel. Selline otsus ei saa seega luua uusi õigusi tagasiulatuvalt alates vabastustaotluse esitamisest.
57 Kolmandaks on väär hagejate väide, et määruse 2019/942 artikkel 29 annab apellatsiooninõukogule pädevuse võtta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid.
58 Nimelt on määruse 2019/942 artikli 29 viimases lauses sätestatud, et „ACER võtab Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks kõik vajalikud meetmed“, korrates seega ELTL artikli 266 sisu. Ent vastavalt viimati nimetatud artiklit käsitlevatele kaalutlustele, mis on esitatud eespool punktides 19–22, ei saa ka määruse 2019/942 artiklist 29 tulenev tegutsemiskohustus kujutada endast ACERi pädevuse alust ega võimaldada tal tugineda õiguslikule alusele, mis vahepeal on minetanud kohaldatavuse käesoleva asja suhtes. Järelikult oli apellatsiooninõukogu poolt ACERi otsuse läbivaatamisel seoses 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalike meetmetega nõutav, et apellatsiooninõukogul oleks selleks pädevus vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, mida tal aga käesoleval juhul ei olnud.
59 Kõike eeltoodut arvestades ei rikkunud apellatsiooninõukogu õigusnormi, kui ta leidis, et ta ei ole Brexiti järel enam pädev tegema otsust ACERi otsuse kohta, võttes 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid.
60 Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse 2019/942 artikli 25 lõike 3 ja artikli 28 lõike 4 nõudeid ning mitut apellatsiooninõukogu kodukorra sätet
61 Hagejad väidavad, et apellatsiooninõukogu on rikkunud määruse 2019/942 artikli 25 lõiget 3 ja artikli 28 lõiget 4 ning oma kodukorra sätteid. Nad taunivad nimelt asjaolu, et üks apellatsiooninõukogu liige puudus 19. mai 2021. aasta istungilt, heidavad selle nõukogu teistele liikmetele ette nende vaikimist istungil, väidavad, et istungi protokoll ei olnud piisavalt üksikasjalik, ning märgivad, et kuna ACERi veebisaidil ei avaldatud apellatsiooninõukogu liikmete nõupidamiste protokolli, siis ei ole neil võimalik teada, kas kõik apellatsiooninõukogu liikmed olid sellel koosolekul kohal ja osalesid otsustusprotsessis.
62 ACER, keda toetab Euroopa Parlament, palub selle väite sisuliselt tulemusetuna tagasi lükata, kuna hagejate väidetud rikkumiste puudumise tõttu ei oleks vaidlustatud otsuse sisu olnud teistsugune.
63 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole hagejal mingit õiguspärast huvi otsuse tühistamiseks vorminõuete rikkumise tõttu, kui haldusasutusel ei ole mingit kaalutlusõigust ja ta peab toimima nii, nagu ta seda tegi, kuna sellisel juhul saaks selle otsuse tühistamisega kaasneda üksnes uus otsus, mis on sisu poolest identne tühistatud otsusega (6. juuli 1983. aasta kohtuotsus Geist vs. komisjon, 117/81, EU:C:1983:191, punkt 7; vt selle kohta ka 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Italian International Film vs. EACEA, T‑676/13, EU:T:2016:62, punkt 54, ja 7. juuli 2021. aasta kohtuotsus HM vs. komisjon, T‑587/16 RENV, ei avaldata, EU:T:2021:415, punkt 30).
64 Veel vähem on hagejal põhjendatud huvi nõuda teatud valdkonnas tegutsemisest keeldumise otsuse tühistamist konkreetse väite alusel juhul, kui asjaomasel institutsioonil ei ole igal juhul mingit pädevust selles valdkonnas tegutseda, mistõttu sellise otsuse tühistamine selle väite alusel saab kaasa tuua vaid uue otsuse, millega keeldutakse selles valdkonnas tegutsemast (14. juuli 2020. aasta kohtumäärus Shindler jt vs. komisjon, T‑627/19, EU:T:2020:335, punkt 49).
65 Esimese väite analüüsimine aga näitab, et igal juhul ei olnud apellatsiooninõukogu Brexiti järel enam pädev võtma 18. novembri 2020. aasta kohtuotsuse Aquind vs. ACER (T‑735/18, edasi kaevatud, EU:T:2020:542) täitmiseks vajalikke meetmeid.
66 Järelikult, nagu ACER õigesti märgib, tuleb teine väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida selle põhjendatust, ja seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
67 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Samas näeb kodukorra artikkel 135 ette, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest, või ei mõisteta temalt üldse kohtukulusid välja.
68 Kuigi käesolevas asjas on hagejad kohtuvaidluse kaotanud, on apellatsiooninõukogu pädevuse puudumine siiski Brexiti tagajärg. See hagejate tahtest sõltumatu sündmus leidis aset ACERi organite menetluse ajal pärast seda, kui Üldkohus oli apellatsiooninõukogu algse otsuse tühistanud. Neid erilisi asjaolusid arvestades leiab Üldkohus, et käesolevat juhtumit õiglaselt hinnates tuleb jätta hagejate ja ACERi kohtukulud nende endi kanda.
69 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Euroopa Parlament ja nõukogu kannavad seega kumbki ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Aquind Ltd, Aquind SASi, Aquind Energy Sàrl-i ja Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Ameti (ACER) kohtukulud nende endi kanda.
3. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu kannavad ise oma kohtukulud.
Tomljenović | Škvařilová-Pelzl | Nõmm |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. veebruaril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad