2. mail 2013 esitatud hagi - Ühendkuningriik versus komisjon

(kohtuasi T-245/13)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindajad: D. Wyatt, QC, barrister V. Wakefield ja C. Murrell)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 26. veebruari 2013. aasta otsus 2013/123/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid liikmesriikide kulutusi, lisa kande osas, mis puudutab Põhja-Iirimaa poolt eelarveaastal 2010 tehtud kulu summas 16 513 582,57 eurot ekstrapoleeritud parandust määraga 5.19% (vt ELT 2013 L 67, lk 31); ja

mõista Ühendkuningriigi kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

Esimene väide, et komisjon on teinud faktivigu ja rikkunud õigusnormi ning et ta ei võtnud arvesse kaalutlusi seoses EL fondidele tekitatava võimaliku kahju ulatuse kohta nõudeaastal 2009, mis tulenes vigadest abikõlbuliku pindala kindlaksmääramisel 2005. aastal seoses algse toetusõiguse andmisega, ning (seega) ei võtnud ta arvesse asjaolu, et enamikel juhtudel, mil põllumeestele tehti liiga suuri makseid, oli toetuse riski piiriks umbes 22% kulust, mis on teatud proportsioon kulust, mis sisaldab "pindalapõhist tegurit".

Teine väide, et komisjon on teinud faktivigu ja rikkunud õigusnormi, kuna ta järeldas vääralt, et Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development ("DARD") ei kohaldanud õigesti või üldse sätteid, mis puudutavad ebaseaduslike väljamaksete tagasinõudmist, karistusi ja tahtlikku nõuetele mittevastavust, ning et seega komisjon ülehindas ja/või ei võtnud arvesse kaalutlusi seoses võimaliku kahjuga EL fondidele. Muu hulgas komisjon:

kritiseeris vääralt rahaliste toetusõiguste väidetavat "süstemaatilist" ümberarvutust DARD poolt;

väitis vääralt, et 2005. aasta vigadel võisid olla olulised tagajärjed toetusõiguse väärtuse ajaloolisele aspektile;

kasutas üleliigsete väljamaksete arvutamiseks väära meetodit;

võttis vale hoiaku karistuste suhtes, eelkõige seetõttu, et ta:

kasutas karistuse arvutamiseks väära meetodit; ja

väitis vääralt, et karistus tuleks määrata igal aastal juhtudel, kus karistus oli kohaldatav 2005. aastal, kuid mitte järgnevatel nõudeaastatel, milleks on antud juhul 2009. aasta, mil üleliigne väljamakse tulenes samast veast, mis oli karistatav 2005. aastal;

võttis tahtliku rikkumise suhtes ebaõige lähenemisviisi.

____________