4. juulil 2012 esitatud hagi - Saksamaa versus komisjon

(Kohtuasi T-295/12)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: T. Henze ja J. Möller ning advokaadid T. Lübbig ja M. Klasse)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

-    tunnistada kehtetuks Euroopa Komisjoni 25. aprilli 2012. aasta otsus Saksamaa meetme SA.25051 (C 19/2010) (ex NN 23/2010) kohta, mille Saksamaa võimaldas loomsete jäätmete hävitamisega tegelevale sihtasutusele Zweckverband Tierkörperbeseitigung in Rheinland-Pfalz, im Saarland, im Rheingau-Taunus-Kreis und im Landkreis Limburg-Weilburg (teatavaks tehtud numbri all K(2012) 2557 lõplik);

-    mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

Esimene väide: ELTL artikli 107 lõike 1 ja artikli 106 lõike 2 rikkumine, kuna komisjon eksis, kui ta jättis arvesse võtmata asjaolu, et sihtasutuse lisavõimsuse säilitamine kujutab endast üldist majandushuvi pakkuvat teenust ja kuna komisjon ületas olulisel määral oma kaalutlusõiguse piire, mille on määratlenud liidu kohus. Eelkõige jättis komisjon arvestamata sellega, et liidu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab ta liikmesriikide kaalutlusruumi üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel kontrollida üksnes "ilmse kaalutlusvea korral" ega saa asendada liikmesriigi pädeva asutuse hinnangut enda omaga.

Teine väide: ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumine, kuna komisjon eksis, kui ta järeldas, et esineb majanduslik eelis, kui ta hindas asjaolusid kohtuotsuses Altmark määratletud kriteeriumide alusel; nende kriteeriumide kohaselt ei saa avalike teenuste osutamise kohustusega tekkivate kulude korvamine kujutada endast soodustust ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjon eksis oma hinnangus kõigi nelja kohtuotsuses Altmark määratletud kriteeriumi kohaldamisel. Näiteks kolmandat Altmark kriteeriumi silmas pidades ei ole komisjon piirdunud üksnes selle alusel hinnatava küsimusega, kas soodustus ületab avalike teenuste osutamise kohustusega tekkivate kulude korvamiseks vajaliku. Selle asemel on komisjon nõuetevastaselt kontrollinud, kas silmas pidades võimalikke episootia stsenaariume on Zweckverband Tierkörperbeseitigung poolt säilitatud lisavõimsus ülemäärane; sellele küsimusele vastas komisjon vaatamata vastupidisele ekspertarvamusele jaatavalt.

Kolmas väide: ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumine, kuna komisjon eksis, kui ta tuvastas, et esinevad liikmesriikide kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamise kooseisutunnused. Samas möönis komisjon, et Zweckverband Tierkörperbeseitigungil on kõnealuses jäätmetöötluse valdkonnas piirkondlik monopol, milles ei esine õiguspärast konkurentsi. Komisjon ei jõudnud aga sellest tulenema pidavale järeldusele, et liikmesriikide kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamise võimalus on välistatud seetõttu, et Zweckverband Tierkörperbeseitigung ei paku konkurentsi teistele ettevõtjatele ega isegi mitte teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjatele.

Neljas väide: ELTL artikli 106 lõike 2 rikkumine, kuna komisjon eksis, kui ta hindas nimetatud sätte kohase loa andmise tingimusi. Eelkõige jättis komisjon vaidlustatud otsuses arvestamata asjaoluga, et nimetatud sätte kohaselt tuleb hinnata seda, ega avalike teenuste osutamise kohustusega tekkivaid kulusid ei hüvitata ülemääraselt. Komisjon ei saa kõrvale kalduda nimetatud sättes esitatud eeldustest ja vaidlustada teenuse kulude ulatust ja siseriikliku ametiasutuse poolt asjaomases valdkonnas tehtud poliitiliste otsuste põhjendatust või käitaja majandusliku tõhusust.

Viies väide: sekkumine liidu ja liikmesriikide pädevusse ja liidu õigusest tuleneva subsidiaarsuse põhimõtte rikkumine, kuna komisjon on asendades pädeva ametiasutuse hinnangut enda omaga jämedalt eiranud liikmesriikide ja selle ametiasutuste ainuõigust otsustada valitava meetme kindlaksmääramise ja avaliku huvi teenuse määratlemise osas (ELTL artikli 14 ja artikli 5 lõike 3 rikkumine).

Kuues väide: komisjoni hindamisviga ja liidu õigusest tuleneva üldise mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine, kuna komisjon ei piirdunud avaliku teenuse määratluse kontrollimisel ilmse kaalutlusvea esinemise kontrolliga.

Seitsmes väide: vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmine (ELTL artikli 1296 lõike 2 rikkumine). Komisjon ei ole esitanud mingeid selgitusi väite kohta, et pädevad ametiasutused, seadusandja ja Saksamaa föderaalne halduskohus on liidu kohtupraktika tähenduses teinud "ilmse kaalutlusvea" sellega, et nad on käsitlenud lisavõimsuse säilitamist üldist majandushuvi pakkuva teenusena.

____________