EUROOPA KOHTU OTSUS (üheksas koda)
6. juuni 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Määrus (EÜ) nr 4/2009 – Artikli 12 lõige 1 – Samal ajal pooleli olevad kohtuasjad (lis pendens) – Artikkel 13 – Nõuete seotus – Mõiste
Kohtuasjas C‑381/23 [Geterfer](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Amtsgericht Mönchengladbach-Rheydti (Mönchengladbach-Rheydti esimese astme kohus, Saksamaa) 19. juuni 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. juunil 2023, menetluses
ZO
versus
JS,
EUROOPA KOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president O. Spineanu-Matei, kohtunikud J.‑C. Bonichot ja L. S. Rossi (ettekandja),
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Euroopa Komisjon, esindajad: J. Vondung ja W. Wils,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1) artiklit 12.
2 Taotlus on esitatud menetluse ajal täisealiseks saanud lapse ZO ja tema ema JSi vahelises kohtuvaidluses elatise maksmise üle.
Määrus nr 4/2009
3 Määruse nr 4/2009 põhjendused 15 ja 44 on sõnastatud järgmiselt:
„(15) Et kaitsta ülalpidamist saama õigustatud isikute huve ja edendada Euroopa Liidus tõrgeteta õigusemõistmist, tuleks [nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusest (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42)] tulenevaid kohtualluvuseeskirju kohandada. […]
[…]
(44) Käesoleva määrusega tuleks muuta määrust (EÜ) nr 44/2001, asendades selle määruse ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavad sätted. Kui käesoleva määruse üleminekusätetest ei tulene teisiti, peaksid liikmesriigid alates käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast kohaldama ülalpidamiskohustuste osas määruse (EÜ) nr 44/2001 sätete asemel käesoleva määruse kohtualluvust, kohtuotsuste tunnustamist, täidetavust ja täitmist ning õigusabi käsitlevaid sätteid.“
4 Selle määruse artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesolevat määrust kohaldatakse pere-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetest tulenevate ülalpidamiskohustuste suhtes.“
5 Määruse II peatükk „Kohtualluvus“ sisaldab artikleid 3–14.
6 Määruse artiklis 3 on sätestatud:
„Liikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama:
a) selle riigi kohtud, kus on kostja alaline elukoht [(mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“)]; või
b) selle riigi kohtud, kus on õigustatud isiku [harilik viibimiskoht]; või
c) kohus, mis on kohtu asukohariigi õiguse kohaselt pädev menetlema perekonnaseisu käsitlevaid kohtuasju, kui ülalpidamiskohustust käsitlev asi on nendega seotud, välja arvatud juhul, kui kohtualluvuse aluseks on üksnes ühe poole kodakondsus; või
[…]“.
7 Määruse nr 4/2009 artiklis 12 „Menetluses olev kohtuasi“ on sätestatud:
„1. Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama eseme ja alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad pooled, peatab see kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
2. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena, loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.“
8 Sama määruse artiklis 13 „Seotud kohtuasjad“ on sätestatud:
„1. Kui eri liikmesriikide kohtutes on lahendamisel seotud kohtuasjad, võivad kõik kohtud peale esimesena hagi saanud kohtu oma menetluse peatada.
2. Kui nimetatud kohtuasjad on pooleli esimese astme kohtutes, võivad kõik kohtud peale esimesena hagi saanud kohtu ühe poole taotlusel pädevusest loobuda, kui esimesena hagi saanud kohus on kõnealustes kohtuasjades pädev ja kui asjaomase riigi õigusaktid võimaldavad neid kohtuasju liita.
3. Käesoleva artikli tähenduses loetakse kohtuasjad seotuks, kui nad on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitatav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.“
9 Määruse artikli 24 „Tunnustamisest keeldumise põhjused“ lõike 1 punkt c on sõnastatud nii:
„Kohtuotsust ei tunnustata, kui:
[…]
c) tunnustamine on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahelises asjas liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.“
10 Määruse nr 4/2009 artikli 68 lõikest 1 nähtub, et kui artikli 75 lõikes 2 ette nähtud üleminekusätetest ei tulene teisiti, muudetakse selle määrusega määrust nr 44/2001, asendades selle määruse ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavad sätted.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Põhikohtuasja avaldaja ZO sündis 2001. aasta novembris oma isa ja põhikohtuasja kostja JSi vahel sõlmitud abielust. See abielu lahutati lõplikult 2010. aasta novembris.
12 ZO isa elab Saksamaal, samas kui tema ema elab Belgias.
13 Pärast vanemate lahkuminekut elas ZO esialgu koos oma emaga, kusjuures tema isa pidi tribunal de première instance d’Eupeni (Eupeni esimese astme kohus, Belgia) 17. detsembri 2014. aasta otsuse kohaselt maksma tema emale igakuist elatist ZO ja tema venna eest.
14 Tribunal de première instance d’Eupen (Eupeni esimese astme kohus) andis 31. augusti 2017. aasta otsusega isale „õiguse lapse peamise viibimiskoha määramiseks“.
15 ZO veedab nädala internaadis Saksamaal ja viibib isa juures peamiselt koolivaheaegadel. Eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt säilitab ZO aadressi Belgia omavalitsusüksuses, kus elab tema ema, kuid ta keeldub emaga ühendust võtmast.
16 Põhikohtuasjas nõuab ZO oma emalt alates 2017. aasta novembrist kuni täpsustamata kuupäevani elatise maksmist, mille summa tuleb veel kindlaks määrata. Ema esitab vastuväite, et samal ajal on kohtuasi pooleli teises kohtus.
17 Nimelt oli põhikohtuasja algatamise kuupäeval ema algatanud menetluse ZO isa vastu, mis oli tribunal de première instance d’Eupenis (Eupeni esimese astme kohus) juba pooleli. Selles menetluses väidab ema, et tal on õigus saada hüvitist oma tütre majutamise ja ülalpidamise eest ajavahemikul 1. augustist 2017 kuni 31. detsembrini 2018.
18 Amtsgericht Mönchengladbach-Rheydt (Mönchengladbach-Rheydti esimese astme kohus, Saksamaa) asus 3. novembri 2021. aasta kohtumääruses seisukohale, et ZO avalduse üle otsustamine on määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b alusel tema pädevuses. Ta jättis ZO avalduse siiski vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et kohtuasja menetlemine on pooleli teises kohtus (lis pendens), sest ZO ema oli varem algatanud menetluse tribunal de première instance d’Eupenis (Eupeni esimese astme kohus). Amtsgericht Mönchengladbach-Rheydt (Mönchengladbach-Rheydti esimese astme kohus) märkis eeskätt seda, et mõlemas menetluses soovitakse saada lapsele elatist, täpsustades veel, et vastavalt tsiviilseadustiku (code civil) artiklitele 203 ja 203bis on vanemad vastastikuse abistamiskohustuse tõttu kohustatud oma lapsi ülal pidama kuni nende haridustee lõpuni, seda isegi pärast laste täisealiseks, st 18aastaseks saamist.
19 Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis, Saksamaa) rahuldas 26. aprilli 2022. aasta kohtumäärusega ZO apellatsioonkaebuse Amtsgericht Mönchengladbach-Rheydti (Mönchengladbach-Rheydti esimese astme kohus) määruse peale, leides, et need kaks menetlust ei puuduta samu pooli ning neil ei ole sama ese ega alus. Ta saatis kohtuasja uueks arutamiseks ja otsuse tegemise tagasi Amtsgericht Mönchengladbach-Rheydtile (Mönchengladbach-Rheydti esimese astme kohus).
20 Viimati nimetatud kohus, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, leiab 19. mai 1998. aasta kohtuotsusele Drouot assurances (C‑351/96, EU:C:1998:242) viidates, et huvid, mis on põhikohtuasja avaldajal ja tema isal, kes on põhikohtuasja kostja tribunal de première instance d’Eupenis (Eupeni esimese astme kohus), kattuvad sedavõrd, et neid isikuid võib lis pendens’i puhul käsitada ühe ja sama poolena. Lisaks on mõlemal poolelioleval menetlusel sama ese, nimelt elatise saamiseks esitatud nõue. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi seoses määruse nr 4/2009 artikli 12 tõlgendamisega ja selle artikli 12 kohaldamisega põhikohtuasjas.
21 Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Mönchengladbach-Rheydt (Mönchengladbach-Rheydti esimese astme kohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas tegemist on samal ajal teise kohtu menetluses oleva kohtuasjaga, millel on sama ese, määruse (EÜ) nr 4/2009 tähenduses, kui Belgias on pooleli lapse isa ja lapse ema vaheline lapse ülalpidamise nõuet puudutav menetlus, samal ajal kui vahepeal täisealiseks saanud laps on ajaliselt hiljem algatanud Saksamaal oma ema vastu lapse ülalpidamist puudutava menetluse?“
Eelotsuse küsimus
22 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 4/2009 artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse olukorra, kus kohtuasja menetlemine on pooleli teises kohtus (lis pendens), tunnustamise tingimused, mis on ette nähtud selles sättes ja mille kohaselt peab hagidel olema sama ese ja need peavad olema esitatud samade poolte vahel, tuleb lugeda täidetuks, kui kuupäevaks, mil vahepeal täisealiseks saanud laps esitab liikmesriigi kohtule oma emalt elatise saamise nõude, on ema juba esitanud teise liikmesriigi kohtule nõude, milles ta nõuab lapse isalt hüvitist selle lapse majutamise ja ülalpidamise eest.
23 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et nagu nähtub määruse nr 4/2009 artikli 68 lõikest 1 ja artikli 75 lõikest 2, asendati ülalpidamiskohustuste valdkonnas selle määrusega määrus nr 44/2001, millega omakorda asendati liikmesriikide vahel 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon“).
24 Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt väitis, kehtib tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud nimetatud õigusinstrumentidest ühe sätetele, ka teiste sätetele, kui neid sätteid võib pidada „samaväärseteks“ (vt selle kohta 20. juuni 2022. aasta kohtuotsus London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association, C‑700/20, EU:C:2022:488, punkt 42).
25 Nii on see lis pendens’i olukorda käsitlevate sätete puhul, mis sisalduvad vastavalt Brüsseli konventsiooni artikli 21 esimeses lõigus, määruse nr 44/2001 artiklis 27 ja ülalpidamiskohustuste valdkonnas määruse nr 4/2009 artiklis 12 ning mille sätted on sõnastatud sarnaselt.
26 Niisiis, samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 21 esimeses lõigus ja määruse nr 44/2001 artikli 27 lõikes 1 on määruse nr 4/2009 artikli 12 lõikes 1 ette nähtud, et kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama eseme ja alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad pooled, peatab see kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena.
27 Selle lis pendens’i reegli eesmärk on – samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni artikli 21 esimeses lõigus ja määruse nr 44/2001 artiklis 27 sätestatud eeskirja oma – nõuetekohase õigusemõistmise huvides, nagu seda huvi on muu hulgas üle korratud määruse nr 4/2009 põhjenduses 15, vähendada eri liikmesriikide kohtutes samal ajal toimuvate menetluste esinemise võimalust ja vältida vastuoluliste kohtuotsuste tegemist juhul, kui sama vaidluse lahendamiseks on pädevus mitmel kohtul (vt analoogia alusel 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas Mærsk Olie & Gas, C‑39/02, EU:C:2004:615, punkt 31, ja 22. oktoobri 2015. aasta otsus kohtuasjas Aannemingsbedrijf Aertssen ja Aertssen Terrassements, C‑523/14, EU:C:2015:722, punkt 39).
28 Seega on määruse nr 4/2009 artikli 12 eesmärk vältida võimaluste piires niisugust olukorda, nagu on kirjeldatud selle määruse artikli 24 esimese lõigu punktis c, see tähendab kohtuotsuse mittetunnustamist seetõttu, et see on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud nendesamade asjaosaliste vahel selles liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse (vt selle kohta analoogia alusel 14. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Mærsk Olie & Gas, C‑39/02, EU:C:2004:615, punkt 31).
29 See lis pendens’i olukordade lahendamise mehhanism on oma olemuselt objektiivne ja automaatne ning lähtub kõnealustesse kohtutesse pöördumise ajalisest järjekorrast (vt analoogia alusel 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Aannemingsbedrijf Aertssen ja Aertssen Terrassements, C‑523/14, EU:C:2015:722, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Lisaks, võttes arvesse asjaolu, et määruse nr 4/2009 artikli 12 lõikes 1 ei ole viidatud liikmesriikide õiguskordadele, vaid osutatud mitmele sisulisele tingimusele kui poolelioleva kohtuasja (lis pendens) olukorra määratluse osistele, tuleb artiklis 12 kasutatud mõisteid pidada autonoomseteks (vt selle kohta analoogia alusel 8. detsembri 1987. aasta kohtuotsus Gubisch Maschinenfabrik, 144/86, EU:C:1987:528, punkt 11).
31 Nagu nähtub määruse nr 4/2009 artikli 12 lõike 1 sõnastusest, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, peavad lis pendens’i olukorra kindlakstegemiseks olema täidetud mitu kumulatiivset tingimust. Nii on see täidetud, kui nõuded on esitatud „ühtede ja samade poolte vahel“, neil on „sama ese“ ja „sama alus“.
32 Põhikohtuasjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas täidetud on tingimused, mis käsitlevad poolte samasust ja mõlemas pooleliolevas paralleelses menetluses esitatud nõuete eseme samasust.
33 Esiteks tuleb tingimuse kohta, et nõuded peavad olema esitatud „samade poolte“ vahel, märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused tulenevad asjaolust, et tribunal de première instance d’Eupenis (Eupeni esimese astme kohus) pooleliolev vaidlus toimub lapse ema ja lapse isa vahel, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetletav vaidlus toimub vahepeal täisealiseks saanud lapse ja tema ema vahel, mistõttu formaalselt ei ole need pooled identsed.
34 Sellega seoses on Euroopa Kohus, tõsi küll, juba otsustanud, et reeglina on oluline, et vaidluse pooled oleksid samad, sõltumata ühe või teise poole positsioonist kahes paralleelses menetluses (vt selle kohta analoogia alusel 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Aannemingsbedrijf Aertssen ja Aertssen Terrassements, C‑523/14, EU:C:2015:722, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Siiski, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, möönis Euroopa Kohus 19. mai 1998. aasta kohtuotsuses Drouot assurances (C‑351/96, EU:C:1998:242, punktid 19, 23 ja 25), mis käsitles Brüsseli konventsiooni artikli 21 esimese lõigu tõlgendamist, et formaalselt erinevatel pooltel, täpsemalt kindlustusandjal ja tema kindlustatud isikul, võivad olla kahe poolelioleva vaidluse eseme suhtes sedavõrd kattuvad ja lahutamatud huvid, et ühe isiku suhtes tehtud otsusel oleks õigusjõud teise isiku suhtes, mistõttu tuleb neid selle sätte kohaldamisel pidada üheks ja samaks pooleks.
36 Määruse nr 4/2009 artikli 12 lõike 1 puhul võib lähtuda mõiste „samad pooled“ analoogsest tõlgendusest.
37 Võttes arvesse selle määruse sisulist eset, mis – nagu on sätestatud määruse artikli 1 lõikes 1 – puudutab pere-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetest tulenevaid ülalpidamiskohustusi ja sageli seega alaealise lapse elatisnõudeid, mille on esitanud teised isikud, näiteks üks ja/või teine tema vanematest või sotsiaaltoetusi maksev avalik-õiguslik asutus, kellele on selle õigustatud isiku õigused seaduse alusel üle läinud, tuleb möönda, et teatud olukordades võivad formaalselt erinevatel pooltel olla kahe poolelioleva vaidluse eseme suhtes sedavõrd kattuvad ja lahutamatud huvid – nimelt lapse kui ülalpidamist saama õigustatud isiku huvid –, et ühe isiku suhtes tehtud otsusel oleks õigusjõud teise isiku suhtes. Niisugusel juhul peab neid pooli saama pidada üheks ja samaks pooleks nimetatud määruse artikli 12 tähenduses.
38 Seda tõlgendust toetab ka määruse nr 4/2009 artikli 3 punkt c. Nimelt on selles sättes mööndud, et ülalpidamiskohustust puudutava hagi võib täiendavalt esitada ka niisuguse perekonnaseisu käsitleva hagi raames nagu lahutusmenetluses esitatu, mille pooled on paratamatult asjasse puutuva lapse vanemad ja milles vähemalt üks vanematest esindab selle lapse huve ülalpidamiskohustust puudutavas seotud hagis.
39 Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas veenduma, et arvestades paralleelsete menetluste eset ja asjaolu, et põhikohtuasja avaldaja sai menetluse käigus täisealiseks, on selle avaldaja huvid tribunal de première instance d’Eupenis (Eupeni esimese astme kohus) tema isa huvidest sedavõrd lahutamatud, et neist kohtuasjadest ühes ühe poole suhtes tehtud kohtuotsusel oleks õigusjõud teise poole suhtes.
40 Teiseks, mis puudutab tingimust, et nõuete ese peab olema sama, siis tuleb meelde tuletada, et see tingimus tähendab, et nõuete eesmärk peab olema sama, võttes arvesse igas kohtuasjas hagejate esitatud vastavaid nõudeid, mitte aga kaitseväiteid, mille kostja võib olla esitanud (vt selle kohta analoogia alusel 8. mai 2003. aasta kohtuotsus Gantner Electronic, C‑111/01, EU:C:2003:257, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika).
41 Siinkohal nähtub eelotsusetaotlusest, et tribunal de première instance d’Eupenis (Eupeni esimese astme kohus) nõuab ema, et isa hüvitaks nende tütre majutus- ja ülalpidamiskulud, mis tekkisid ajavahemikul 1. augustist 2017 kuni 31. detsembrini 2018, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtus nõuab põhikohtuasja avaldaja oma emalt elatise maksmist rahas ajavahemikul 1. novembrist 2017 kuni täpsustamata kuupäevani, mis võib jätkuda pärast 2019. aasta novembrit, mil põhikohtuasja avaldaja sai täisealiseks.
42 Seega ei ilmne, nagu väitis ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et mõlemas kõnealuses paralleelses kohtuvaidluses esitatud nõuetel oleks sama ese. Kuigi need vaidlused puudutavad üldiselt elatise maksmist, ei ole taotlejate nõuetel sama eesmärk ja need ei puuduta sama ajavahemikku.
43 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuna määruse nr 4/2009 artikli 12 lõikes 1 ette nähtud tingimused on kumulatiivsed, ei saa Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest lähtudes tuvastada lis pendens’i olukorda.
44 Samas tuleb rõhutada – nagu komisjon õigesti märkis –, et lis pendens’i olukorra puudumine ei takista määruse nr 4/2009 artikli 13 kohaldamist, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kõnealuste nõuete vahel on piisavalt tihe side, et neid saaks pidada seotuks artikli 13 lõike 3 tähenduses, mistõttu võib see kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse peatada.
45 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 4/2009 artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et niisuguse olukorra, kus kohtuasja menetlemine on pooleli teises kohtus (lis pendens), tunnustamise tingimused, mis on ette nähtud selles sättes ja mille kohaselt peab hagidel olema sama ese ja need peavad olema esitatud samade poolte vahel, tuleb lugeda täidetuks, kui kuupäevaks, mil vahepeal täisealiseks saanud laps esitab ühe liikmesriigi kohtule oma emalt elatise saamise nõude, on ema juba esitanud teise liikmesriigi kohtule nõude, milles ta nõuab lapse isalt hüvitist selle lapse majutamise ja ülalpidamise eest, sest hagejate nõuete eesmärk ei ole sama ja need ei kattu ajaliselt. Samas ei takista lis pendens’i olukorra puudumine määruse nr 4/2009 artikli 12 lõike 1 tähenduses artikli 13 kohaldamist, kui kõnealuste nõuete vahel on piisavalt tihe side, et neid saaks pidada seotuks artikli 13 lõike 3 tähenduses, mistõttu võib see kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse peatada.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:
Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artikli 12 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
niisuguse olukorra, kus kohtuasja menetlemine on pooleli teises kohtus (lis pendens), tunnustamise tingimused, mis on ette nähtud selles sättes ja mille kohaselt peab hagidel olema sama ese ja need peavad olema esitatud samade poolte vahel, tuleb lugeda täidetuks, kui kuupäevaks, mil vahepeal täisealiseks saanud laps esitab liikmesriigi kohtule oma emalt elatise saamise nõude, on ema juba esitanud teise liikmesriigi kohtule nõude, milles ta nõuab lapse isalt hüvitist selle lapse majutamise ja ülalpidamise eest, sest hagejate nõuete eesmärk ei ole sama ja need ei kattu ajaliselt. Samas ei takista lis pendens’i olukorra puudumine määruse nr 4/2009 artikli 12 lõike 1 tähenduses artikli 13 kohaldamist, kui kõnealuste nõuete vahel on piisavalt tihe side, et neid saaks pidada seotuks artikli 13 lõike 3 tähenduses, mistõttu võib see kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse peatada.
Allkirjad