KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 18. jaanuaril 2024(1)
Kohtuasi C‑450/22
Caixabank S.A., Bankia S.A. ja Banco Mare Nostrum, S.A. õigusjärglane,
Caixa Ontinyent, S.A.,
Banco Santander S.A., Banco Popular Español, S.A. ja Banco Pastor, S.A. õigusjärglane,
Targobank, S.A.,
Credifimo, S.A.U.,
Caja Rural de Teruel, S.C.C.,
Caja Rural de Navarra, S.C.C.,
Cajasiete Caja Rural, S.C.C.,
Caja Rural de Jaén, Barcelona ja Madrid, S.C.C.,
Caja Laboral Popular, S.C.C. (Kutxa),
Caja Rural de Asturias, S.C.C.,
Arquia Bank S.A., endise nimega Caja de Arquitectos, S.C.C.,
Nueva Caja Rural de Aragón, S.C.C.,
Caja Rural de Granada, S.C.C.,
Caja Rural del Sur, S.C.C.,
Caja Rural de Albacete, Ciudad Real ja Cuenca, S.C.C. (Globalcaja),
Caja Rural Central, S.C.C. jt,
Unicaja Banco S.A., Liberbank S.A. ja Banco Castilla la Mancha, S.A. õigusjärglane,
Banco de Sabadell, S.A.,
Banca March, S.A.,
Ibercaja Banco, S.A.,
Banca Pueyo, S.A.
versus
ADICAE,
M.A.G.G.,
M.R.E.M.,
A.B.C.,
Óptica Claravisión, S.L.,
A.T.M.,
F.A.C.,
A.P.O.,
P.S.C.,
J.V.M.B., C.M.R-i õigusjärglane
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 93/13/EMÜ – Müüjate või teenuste osutajate ning tarbijate vahel sõlmitud lepingud – Kollektiivhagi menetlus – Ettekirjutust taotlev hagi ja tagasinõudehagi – Hüpoteeklaenulepingud, mille poolteks on suur hulk panku ja tarbijaid – Intressimäära muutumist piirav intressi alammäära tingimus – Läbipaistvuse abstraktne kontroll – Mõiste „keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas“
I. Sissejuhatus
1. Lepingutingimuste läbipaistvuse nõue mängib olulist rolli direktiivi 93/13/EMÜ(2) kohase tõhusa tarbijakaitse tagamisel. Lepingutingimuste läbipaistvuse hindamine ei hõlma mitte ainult vormilisi, vaid ka sisulisi kriteeriume. Tarbijale tuleb anda võimalus lepingutingimustest ja nende majanduslikest tagajärgedest täielikult aru saada. Euroopa Kohtu praktikas läbipaistvuse nõude suhtes sisulise lähenemisviisi kasutuselevõttu on õiguskirjanduses kirjeldatud kui „järkjärgulist liikumist ebaõiglaste lepingutingimuste küsimuses hoolekanderiigile omase lähenemisviisi suunas“.(3)
2. Põhikohtuasjas tekib küsimus, kas lepingutingimuste läbipaistvuse kohtulik kontroll on võimalik kollektiivse õiguskaitse menetluse raames ning kui jah, siis millistel tingimustel ja millist meetodit järgides. Samuti peab Euroopa Kohus täpsustama mõistet „keskmine tarbija“ kollektiivhagi menetlustes, mida iseloomustavad ulatuslikud, suurt hulka finantseerimisasutusi ja lepinguid hõlmavad kohtuvaidlused.
II. Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu õigus
Direktiiv 93/13
3. Direktiivi 93/13 artiklis 4 on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.
2. Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste ega hinna ja tasu piisavusega võrreldes vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“
4. Direktiivi 93/13 artiklis 5 on sätestatud:
„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. Seda tõlgendamiseeskirja ei kohaldata artikli 7 lõikega 2 ettenähtud menetluste puhul.“
5. Direktiivi 93/13 artiklis 7 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.
2. Lõikes 1 nimetatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on liikmesriigi õiguse alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, võivad kooskõlas siseriikliku õigusega pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, kes otsustavad üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõigluse üle ning võivad kohaldada asjakohaseid ja tõhusaid vahendeid, et lõpetada selliste tingimuste jätkuv kasutamine.
3. Võttes vajalikul määral arvesse siseriiklikke õigusakte, on võimalik lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada eraldi või koos ühe ja sama majandusharu mitme müüja või teenuste osutaja või nende ühingute vastu, mis kasutavad või soovitavad kasutada samu või samalaadseid üldisi lepingutingimusi.“
Hispaania õigus
Seadus 7/1998
6. 13. aprilli 1998. aasta seaduse nr 7/1998 lepingu tüüptingimuste kohta (Ley de 7/1998 sobre condiciones generales de la contratación; BOE nr 89, 14. aprill 1998; edaspidi „LCGC“) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 12 on sätestatud:
„1. Käesoleva seaduse sätetega või muude kohustuslike või keelavate õigusaktidega vastuolus olevate tüüptingimuste kasutamise või nende kasutamise soovitamise vastu võib esitada ettekirjutust taotleva hagi ja tagasinõudehagi.
2. Ettekirjutust taotleva hagi esemeks on nõue, et kohtuotsusega kohustataks kostjat kõrvaldama oma tüüptingimustest kõik tingimused, mille tühisus tuvastatakse, ja hoiduma selliste tingimuste kasutamisest tulevikus, määratledes ja täpsustades olenevalt asjaoludest lepingu sisu, mida tuleb pidada kehtivaks ja siduvaks.
Ettekirjutust taotleva hagiga koos võib esitada taoliste tüüptingimuste alusel tehtud maksete tagasinõudehagi ning samuti taoliste tingimuste kohaldamisest tulenenud kahju hüvitamise hagi.“
7. LCGC artiklis 17 on sätestatud:
„1. Ettekirjutust taotlev hagi on võimalik esitada iga müüja või teenuste osutaja vastu, kes kasutab tüüptingimusi, mille tühistus on tuvastatud.
[…]
4. Eelmistes lõigetes ette nähtud hagisid võib esitada ühiselt mitme samas majandussektoris tegutseva müüja või teenuste osutaja vastu või nende ühenduste vastu, kes kasutavad või soovitavad kasutada tüüptingimusi, mis on identsed nendega, mille tühisus on tuvastatud.“
Kuninga seadusandlik dekreet 1/2007
8. Kuninga 16. novembri 2007. aasta seadusandliku dekreediga 1/2007 heaks kiidetud tarbijate ja kasutajate kaitse üldseaduse ja seonduvate seaduste konsolideeritud redaktsioon (Texto Refundido de la Ley General para la Defensa de los Consumidores y Usuarios y otras leyes complementarias; BOE nr 287, 30.11.2007) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 53 kohaselt on ettekirjututust taotleva hagi esemeks nõue kohustada kohtuotsusega kostjat lõpetama teatav käitumine ja sellest edaspidi hoiduma. Peale selle võib hagi esitada selleks, et keelata käitumine, mis on hagi esitamise ajal lõppenud, kui on piisavaid tõendeid, mille kohaselt selline käitumine võib lähiajal jätkuda. Ettekirjutust taotlevale hagile võib juhul, kui nõutakse tühisuse tuvastamist või kehtetuks tunnistamist, liita ka kohustuste rikkumise tuvastamise, lepingu lõpetamise või ülesütlemise ning ebaõiglaseks või läbipaistmatuks tunnistatud käitumise või lepingusätete või tüüptingimuste alusel sissenõutud summade tagasnõudehagi.
Tsiviilkohtumenetluse seadus nr 1/2000
9. 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ley de Enjuiciamiento Civil; BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 72 on sätestatud, et ühe isiku poolt mitme isiku vastu või mitme isikut poolt ühe isiku vastu esitatud hagid võib liita ja menetleda korraga, kui sellised hagid on nende eseme või aluse kaudu omavahel seotud. Hagi ese või alus loetakse identseks või seotuks, kui hagid põhinevad samadel faktilistel asjaoludel.
III. Põhikohtuasja faktiliste asjaolude ja menetluste lühikokkuvõte
10. Asociación de Usuarios de Bancos, Cajas de Ahorros y Seguros de España (ADICAE) (Hispaania pankade, hoiupankade ja kindlustusettevõtjate klientide ühendus; edaspidi „ADICAE“) esitas ettekirjutust taotleva kollektiivhagi 44 Hispaanias tegutseva finantseerimisasutuse vastu. ADICAE palus oma hagiavalduses kohustada neid institutsioone lõpetama oma muutuva intressimääraga hüpoteeklaenulepingutes niisuguse tüüptingimuse kasutamise, mille kohaselt muutuva intressimäära langemine alla teatava künnise (edaspidi „intressi alammäära tingimus“) on piiratud, ja hoiduma selle tingimuse kasutamisest edaspidi. Lisaks liitis ADICAE ettekirjutust taotlevale hagile tagasinõudehagi, paludes kohustada kostjaid vaidlusaluse lepingutingimuse alusel makstud summad tagasi maksma. ADICAE palus kahel korral lisada oma hagile veel kostjaid, tõstes kostjate koguarvu 101-le.
11. Esimese astme kohus võttis hagi menetlusse. Pärast üleriigilises meedias tehtud üleskutseid astusid esitatud kollektiivhagi nõuete toetuseks individuaalselt menetlusse 820 tarbijat.
12. Esimese astme kohtu otsusega rahuldati hagi osaliselt; välja arvatud kolme finantseerimisasutuse osas, tuvastati tarbijatega sõlmitud hüpoteeklaenulepingute tüüptingimustes sisaldunud intressi alammäära tingimuste („clausulas suelo“) tühisus. Selle kohtuotsusega kohustati neid finantseerimisasutusi kõrvaldama vaidlusalused tingimused lepingutest, lõpetama nende läbipaistmatu kasutamise ja hoiduma sellest edaspidi. Samuti kohustati kohtuotsusega neid finantseerimisasutusi tagastama nende tingimuste tõttu alusetult makstud summad alates Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. mai 2013. aasta otsuse avaldamise kuupäevast.
13. Kostjateks olevad pangad esitasid esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Madridile (Madridi apellatsioonikohus), kes jättis enamiku apellatsioonkaebustest rahuldamata. Nimetatud kohus määras oma otsuses kindlaks meetodi kollektiivhagide läbipaistvuse kontrolliks (abstraktne kontroll). Täpsemalt leidis ta, et on vaja kindlaks teha, kas finantseerimisasutus varjas või moonutas asjaomase tingimuse majanduslikke tagajärgi. Ta leidis, et selline varjamine või moonutamine toimub siis, kui pank ei esita intressi alammäära tingimust samaväärselt teiste tingimustega, millele keskmine tarbija tähelepanu pöörab, peamiselt nendega, mis määravad kindlaks lepingu hinna.
14. Audiencia Provincial de Madrid (Madridi apellatsioonikohus) loetles teatavad praktikad, mis võivad tõendada vaidlusaluse tingimuse läbipaistmatust. Need praktikad on eelkõige järgmised: esiteks, intressi alammäära tingimus esitatakse sellise teabe juures, mis ei ole seotud lepingu hinnaga, või sellise lisateabe juures, mis võib seda hinda alandada, tekitades nii mulje, et kõnealuse lepingutingimuse suhtes kehtivad teatavad tingimused või kriteeriumid, mis muudavad selle kohaldamise praktikas keeruliseks; teiseks, kõnealune tingimus paigutatakse muude küsimuste käsitlemisega algavate pikkade lõikude keskele või lõppu, misläbi keskmise tarbija tähelepanu juhitakse kõrvale, ning kolmandaks, intressi alammäära tingimus esitatakse koos tingimusega, mis piirab intressimäära korrigeerimist ülespoole (intressi ülemmäära tingimus), mistõttu tarbija tähelepanu keskendub näilisele turvalisusele, et tema kasuks on baasindeksi hüpoteetilisele tõusule seatud ülempiir, juhtides tähelepanu alampiiri tähtsuselt kõrvale.
15. Pangad esitasid Audiencia Provincial de Madrid (Madridi apellatsioonikohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus).
16. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab oma eelotsusetaotluses kaks põhiküsimust. Esimene puudutab seda, kas ettekirjutust taotlev kollektiivhagi on sobiv menetlusmehhanism lepingutingimuste läbipaistvuse kontrollimiseks. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ettekirjutust taotlev kollektiivhagi eeldab juba määratlusest tulenevalt asjaomase lepingutingimuse abstraktset kontrolli, samas kui läbipaistvuse kontroll nõuab vaidlusalust tingimust hõlmava konkreetse lepingulise suhte konkreetset kontrollimist, keskendudes tarbijatele antud lepingueelsele teabele. Seetõttu kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas kollektiivhagi on sobiv üksiku lepingutingimuse läbipaistvuse kontrollimiseks. Lisaks kahtleb ta selles, kas kollektiivhagi – läbipaistvuse kontrollimiseks – saab esitada kõigi (üle saja) finantseerimisasutuste vastu, mis moodustavad koos terve riigi pangandussüsteemi, kui nende asutuste ainus ühine nimetaja on samalaadse tingimuse kasutamine nende hüpoteeklaenulepingutes.
17. Teine eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus on seotud keskmise tarbija määratlusega olukorras, kus kohtuvaidlusega hõlmatud arvukad finantseerimisasutused, kasutatud lepingumudelid ja asjaomased kliendid erinevad ning vaidlusaluseid tingimusi on kasutatud pika aja jooksul.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisene kohtupraktika näitab läbipaistvuse abstraktse kontrolliga seotud raskusi. Sellega seoses viitab ta Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) praktikale. Nimetatud kohus leidis, et ebaõiglaste tingimuste seadmise lõpetamise nõudes esitatud kollektiivhagi tagajärgede kohaldamine lepingutele üldiselt võib rikkuda sellise tarbija lepinguvabadust, kes ei soovi lepingu tühistamist. Lisaks viitab ta omaenda kohtupraktikale. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on varem otsustanud, et intressi alammäära tingimuste abstraktne kontroll on võimalik, võttes arvesse keskmise tarbija määratlust ja tüüptingimustel lepingute sõlmimise aspekte. Samas oli nendes kohtuasjades kollektiivhagi esitatud ühe finantseerimisasutuse vastu või väga väikese arvu finantseerimisasutuste vastu. Nii oli vaidlusaluseid võtteid ja tingimusi lihtsam rühmitada piiratud arvuks tüüpolukordadeks ning samuti oli praktilisem viia läbi hindamist keskmise tarbija seisukohast.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekib läbipaistvuse abstraktse kontrolli läbiviimisel veel üks keerukust lisav tegur, kui ettekirjutust taotlevale hagile liidetakse tagasinõudehagi. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et konkreetsete rahaliste tagajärgede kindlakstegemine, mida tühisuse tuvastamine võib iga asjaomase tarbija jaoks kaasa tuua, on sobivam üksiktarbijate esitatud hagide kontekstis.
20. Neid kaalutlusi arvestades otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas kollektiivhagi alusel niisuguste lepingutingimuste läbipaistvuse kontrollimiseks, mida kasutab enam kui sadakond finantseerimisasutust miljonites pangalepingutes, läbiviidav abstraktne hindamine, mille raames ei võeta arvesse lepingutingimuse õiguslike ja majanduslike tagajärgede kohta antud lepingueelse teabe põhjalikkust ega iga juhtumi ülejäänud asjaolusid lepingu sõlmimise ajal, kuulub [direktiivi 93/13] artikli 4 lõike 1 kohaldamisalasse, kui kõne all on lepingu sõlmimise asjaolud, ja sama direktiivi artikli 7 lõike 3 kohaldamisalasse, kui kõne all on sarnased lepingutingimused?
2. Kas [direktiivi 93/13] artikli 4 lõikega 2 ja artikli 7 lõikega 3 on kooskõlas abstraktse läbipaistvuskontrolli tegemine keskmise tarbija seisukohast, kui paljud lepingupakkumustest on suunatud eri spetsiifilistele tarbijarühmadele või kui lepingutingimusi kasutavad arvukad majanduslikult ja geograafiliselt väga erinevate ärivaldkondadega finantseerimisasutused väga pika aja jooksul, mille vältel on üldsuse teadlikkus nendest lepingutingimustest teinud läbi arengu?“
21. Järgmised finantseerimisasutused on esitanud kirjalikud seisukohad: Caixabank, S.A., Banco Santander, S.A., Targobank, S.A., Caja Rural de Teruel, S.C.C., Caja Rural de Navarra, S.C.C., Caja Rural de Jaén, Barcelona ja Madrid, S.C.C., Caja Rural de Asturias, S.C.C., Arquia Bank, S.A., varem Caja de Arquitectos, S.C.C., Nueva Caja Rural de Aragón, S.C.C., Caja Rural de Granada, S.C.C., Caja Rural del Sur, S.C.C., Caja Rural de Albacete, Ciudad Real ja Cuenca, S.C.C. (Globalcaja), Caja Rural Central, S.C.C. jt, Unicaja Banco, S.A., Banco de Sabadell, S.A. ning Ibercaja Banco S.A. Samuti esitasid kirjalikud seisukohad ADICAE, Hispaania, Poola ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon. Euroopa Kohus esitas pooltele kirjalikke küsimusi – vastamiseks suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil. Kõik nimetatud menetlusosalised, välja arvatud Poola ja Portugali valitsus, olid esindatud ka kohtuistungil, mis toimus 28. septembril 2023.
IV. Hinnang
Sissejuhatavad märkused vaidlusaluste intressi alammäära tingimuste („clausulas suelo“) kohtuliku kontrolli kohta
22. Enne eelotsuse küsimuste analüüsimist on oluline esitada mõned sissejuhatavad märkused intressi alammäära tingimuste kohtuliku kontrolli kohta Hispaanias ja Euroopa Kohtus.
23. Intressi alammäära tingimused olid tüüptingimused, mis sisaldusid selliste muutuva intressimääraga hüpoteeklaenulepingute tüüptingimustes, mida paljud Hispaania finantseerimisasutused tarbijatega sõlmisid. Nendega oli kehtestatud alammäär, millest allapoole muutuv intressimäär ei saanud langeda, isegi kui viitemäär langes alla selle alammäära. Nendes laenulepingutes sätestatud minimaalne intressimäär oli tavaliselt 2–5%.(4) Kui hüpoteeklaenulepingutes kasutatavad viiteintressimäärad (tavaliselt Euribor) langesid oluliselt allapoole intressi alammäära tingimustega kehtestatud künnist, mõistsid tarbijad, kes olid sõlminud selliseid tingimusi sisaldavad laenulepingud, et nad ei saa sellest langusest kasu ja et nad peavad endiselt maksma miinimumintressi, kuigi neil on muutuva intressimääraga hüpoteeklaen.(5) Üksiktarbijad ja tarbijaühendused on Hispaanias esitanud tuhandeid hagisid, nõudes intressi alammäära tingimuste õigusvastasuse tuvastamist ja enammakstud intressi tagastamist.
24. Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) analüüsis oma põhjapanevas 9. mai 2013. aasta otsuses (kinnitatud 25. märtsi 2015. aasta otsusega) intressi alammäära tingimuste õiguspärasust niisuguse kollektiivhagi kontekstis, mille tarbijate ühendus oli esitanud mitme panga vastu. Ta leidis, et sellised tingimused, mis on seotud lepingu põhieseme määratlemisega, olid tarbijate jaoks grammatiliselt arusaadavad ja täitsid seega direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2 tuleneva nõude, s.o olid koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kuigi nimetatud kohus otsustas, et tolles kohtuasjas olid intressi alammäära tingimused iseenesest õiguspärased, leidis ta, et need ei vasta sisulise läbipaistvuse nõudele.(6) See järeldus põhines asjaolul, et tarbijatele ei antud lepingu sõlmimise ajal piisavat teavet vaidlusaluse lepingutingimuse õiguslike ja finantstagajärgede kohta. Olles hinnanud neid tingimusi direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1, artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 5 sätestatud heausksuse, lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalu ja läbipaistvuse üldkriteeriumide seisukohalt, tuvastas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) nende tühisuse.
25. Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) piiras kõnealuses 9. mai 2013. aasta kohtuotsuses tühisuse tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse üksnes enammaksetega, mis olid tehtud pärast tema kohtuotsuse kuulutamist, arvestades tõsiseid majanduslikke tagajärgi, mida tagasiulatuv tagasitäitmiskohustus pangandussektorile kaasa tooks. Euroopa Kohtu otsuses Gutiérrez Naranjo jt(7) leiti, et see tagasitäitmiskohustuse ajalise kehtivuse piirang on vastuolus direktiivi 93/13 artikliga 6.
26. Analüüsin kahte eelotsuse küsimust just selles kontekstis.
Esimene küsimus
27. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad liikmesriigi kohtul kollektiivhagi menetluse raames abstraktselt hinnata lepingutingimuste läbipaistvust olukorras, kus see menetlus on algatatud suure hulga finantseerimisasutuste vastu ja hõlmab suurt hulka lepinguid.
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused kollektiivhagi sobivuse kohta lepingutingimuste abstraktseks hindamiseks tulenevad esiteks direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 sõnastusest. Selle sätte kohaselt tuleb lepingutingimuse ebaõiglust hinnata, viidates lepingu sõlmimisel kõigile selle sõlmimisega kaasnevatele asjaoludele. Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et individuaalhagide ja kollektiivhagide menetlused on erinevad: esimese puhul on tegemist vaidlusaluse tingimusega hõlmatud lepingulise suhte konkreetse analüüsiga, teise puhul aga asjaomase tingimuse abstraktse kontrolliga. Kolmandaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja asjaolude keerukust, mis tuleneb nii asjaomaste kostjate ja lepingute väga suurest arvust kui ka intressi alammäära tingimuse paljudest erinevatest sõnastusest.
29. Nende probleemide lahendamiseks on oluline kõigepealt meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb kohtuliku kontrolli laadi individuaalhagide ja kollektiivhagide menetlustes ning lepingutingimuste läbipaistvuse nõude kontrollimist. Selle kohtupraktika alusel analüüsin, kas ja millistel tingimustel on võimalik teostada läbipaistvuse kontrolli sellise kollektiivhagi raames, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
a) Kohtuliku kontrolli laad kollektiiv- ja individuaalhagide menetlustes
30. Direktiiviga 93/13 loodud kohtuliku kaitse süsteem tugineb kahte liiki hagidele: individuaalhagidele ja kollektiivhagidele. Need kahte liiki hagid on omavahel täiendavussuhtes.(8) Paralleelselt tarbija subjektiivse õigusega pöörduda kohtusse, et kontrollida, kas sellise lepingu tingimus, mille pool ta on, on ebaõiglane, võimaldab direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud mehhanism liikmesriikidel kehtestada tüüptingimustega lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste kontrolli ettekirjutust taotlevate hagide abil, mida avalikes huvides esitavad tarbijakaitseühendused.(9)
31. Ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamise eesmärki taotletakse ka direktiiviga 2009/22/EÜ,(10) mis täiendab direktiiviga 93/13 ette nähtud tarbijakaitset, tehes kättesaadavaks sobivad menetlusvahendid ettekirjutuse taotlemiseks.(11)
32. Euroopa Kohus on otsustanud, et individuaalhagidel ja kollektiivhagidel on direktiivi 93/13 raames erinevad esemed ja õiguslikud tagajärjed ning nende laad on erinev.(12) Nii peavad kohtud üksiktarbijat puudutava hagi raames konkreetselt hindama, kas juba sõlmitud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 kohaselt arvesse võtma kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid. Ettekirjutust taotleva hagi puhul on kohtu ülesanne abstraktselt hinnata, kas müüjate või teenuseosutajate poolt tarbijatega sõlmitud lepingutes kasutatud tingimused on ebaõiglased. Peale selle tähendab ettekirjutust taotlevate hagide ennetav laad ja pärssiv eesmärk ning samuti nende sõltumatus mis tahes konkreetsest ning individuaalsest vaidlusest tingib selle, et sellise hagi võib esitada ka siis, kui tingimusi, mille kasutamise keelamist taotletakse, ei ole konkreetsetes lepingutes kasutatud.(13)
33. Tuleb märkida, et ebaõiglaste tingimuste abstraktne kontroll on eriomane direktiivi 93/13 artiklis 7 ette nähtud kollektiivse õiguskaitse mehhanismidele.(14) Lepingu kõigi konkreetsete asjaolude arvessevõtmine on asjakohane üksnes individuaalhagi raames.(15) See tuleneb nimetatud direktiivi artikli 4 lõikest 1, mille kohaselt hinnatakse kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid, „ilma et see piiraks artikli 7 lõike 2 kohaldamist“. Seega on kohtulik kontroll kollektiivhagide menetlustes alati abstraktne, olenemata sellest, kas kontrollitavaid tingimusi on konkreetsetes lepingutes kasutatud või mitte.
34. Individuaal- ja kollektiivhagide mõju osas on ebaõigluse tuvastamine individuaalhagi raames siduv üksnes seoses menetluse pooleks oleva tarbijaga. Kollektiivhagide puhul võib ebaõigluse tuvastamine kehtida laiemalt. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriigi õigusnormid võivad näha ette müüja või teenuste osutaja vastu esitatud hagist tuleneva ebaõiglaseks tunnistamise mõju ultra partes.(16)
35. Kollektiivhagi abstraktse kontrolli mehhanismid täiendavad tarbija subjektiivset õigust esitada individuaalhagi, millega seoses tuleb arvesse võtta kõiki tema lepingu asjaolusid. Kuna kollektiiv‑ ja individuaalhagi on omavahel täiendavussuhtes, tuleb direktiiviga 93/13 loodud kohtuliku kaitse süsteemi raames tagada mõlemat liiki hagi esitamise võimalus. Seega ei takista individuaalhagi suhtes kohaldatavad nõuded, eelkõige vajadus võtta arvesse kõiki lepingu individuaalseid asjaolusid, esitamast kollektiivhagi, mis on eraldiseisev mis tahes konkreetsest vaidlusest ja konkreetsetest asjaoludest.
36. Individuaal- ja kollektiivhagid on direktiiviga 93/13 loodud tervikliku tarbijakaitsesüsteemi osad.
b) Lepingutingimuste läbipaistvuse kontroll
37. Läbipaistvuse nõue tuleneb reeglist, et lepingutingimused peavad olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles (direktiivi 93/13 artikli 4 lõige 2 ja artikkel 5).(17) Lisaks tuleneb direktiivi 93/13 põhjendusest 20 ja selle lisa punkti 1 alapunktist i, et tarbija peab eelnevalt teadma kõiki lepingutingimusi, et ta saaks asjaolusid täielikult teades otsustada, kas ta soovib end nende tingimustega siduda.(18)
38. Täpsemalt ei ole direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt ebaõigluse hindamine seotud „lepingu põhiobjekti mõistega ega hinna ja tasu piisavusega võrreldes vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles“. Sellest järeldub, et selle lepingutingimuste ebaõiglase laadi kontrollimehhanismi erandi kohaldamine seoses nn põhitingimustega (edaspidi „põhitingimuste erand“) sõltub nende tingimuste läbipaistvusest.
39. Direktiivi 93/13 artiklis 5 on sätestatud üldisem läbipaistvuse reegel, mis nõuab, et kirjalikud lepingutingimused peavad olema „[alati]“ koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Seda sätet võib mõista – nagu õiguskirjanduses väidetakse – läbipaistvuse „üldpõhimõttena“.(19)
40. Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiivi 93/13 artiklis 4 sätestatud läbipaistvusnõue on sama ulatusega kui selle direktiivi artiklis 5 sätestatud läbipaistvusnõue.(20)
41. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb läbipaistvuse nõuet mõista laialt(21) ning see hõlmab nii vormilisi kui ka sisulisi kriteeriume.(22) Üldiselt viitab vormiline läbipaistvus asjakohase teabe sõnastusele ja selle tarbijale esitamise meetodile. Näiteks komisjoni suunistes ebaõiglaste tingimuste kohta on läbipaistvuse hindamisel asjakohaste teguritena loetletud lepingutingimuste esitamise järgmised aspektid: visuaalse esituse selgus; asjaolu, kas lepingu ülesehitus on loogiline ja kas olulised sätted on toodud piisavalt hästi välja ja neid ei ole peidetud muude sätete hulka; või kas tingimused sisalduvad lepingus või kontekstis, kus neid võib põhjendatult eeldada, sealhulgas koos muude seotud lepingutingimustega.(23)
42. Lepingutingimuste sisulise läbipaistvuse(24) kontroll läheb kaugemale sellest, kas lepingutingimused on lihtsas ja arusaadavas keeles, ning hõlmab küsimust, kas lepingutingimus võimaldab tarbijal mõista selle tegelikke tagajärgi.
43. Sellega seoses on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tarbija jaoks ülimalt oluline enne lepingu sõlmimist saadud teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta. Eeskätt just selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib end müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustel lepinguliselt siduda.(25) Seega tuleb seda läbipaistvuse nõuet mõista nii, et selle kohaselt ei pea lepingutingimus tarbija jaoks olema mitte ainult vormiliselt ja grammatiliselt arusaadav, vaid samuti peab keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, olema võimalik aru saada selle lepingutingimuse konkreetsest toimimisest ning täpsete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal hinnata niisuguse lepingutingimuse majanduslikke tagajärgi – mis võivad olla märkimisväärsed – oma finantskohustustele.(26)
44. Senini on Euroopa Kohus läbipaistvuse nõuet analüüsinud individuaalhagide kontekstis, võttes arvesse direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 ja artiklit 5, ning peamiselt seoses laenulepingutega. Sellises kontekstis tuleb läbipaistvuse nõude järgimist hinnata, võttes arvesse kogu asjakohast teavet ja kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, sealhulgas reklaami ja teavet, mida vaidlusaluste laenulepingute läbirääkimistel ei esitanud mitte ainult laenuandja ise, vaid ka mis tahes muu isik, kes osales ettevõtja nimel asjaomaste laenude turustamises.(27) Konkreetsemalt peab liikmesriigi kohus kõiki lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid arvesse võttes kontrollima, kas konkreetsel juhul tehti tarbijale teatavaks kõik asjaolud, mis võivad mõjutada tema kohustuse ulatust ning võimaldavad tal hinnata eeskätt oma laenu kogumaksumust.(28) Selle hinnangu andmisel asjakohaste tegurite hulka kuulub ka sõnastus, mida finantseerimisasutus kasutab lepingueelsetes ja lepingulistes dokumentides.(29)
45. Sellest järeldub, et liikmesriigi kohus peab individuaalhagide menetluses läbipaistvuse kontrollis arvesse võtma kõiki laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolusid. Tuleb siiski märkida, et suur osa läbipaistvuse kohtuliku hindamise elementidest põhineb objektiivsel hindamisel. Liikmesriigi kohus hindab tüüptingimust, mis sisaldub eelnevalt sõnastatud standardsetes lepingu- ja lepingueelsetes dokumentides, mille müüja või teenusosutaja on eelnevalt koostanud laenude jaoks, mida pakutakse määramata arvule tarbijatele. Pealegi ei kasutata läbipaistvuse kontrollimisel võrdlusalusena konkreetset individuaalset tarbijat, vaid keskmist tarbijat, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas.(30)
46. Keskmise tarbija mõiste on fictio juris, mis kaldub taandama ühisele nimetajale olukorrad, mis on väga erinevad.(31) Sellisena on see objektiivne võrdlusalus. Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et läbipaistvuse nõude järgimist tuleb kontrollida tavapäraselt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija objektiivse standardi alusel.(32) Sellele standardile ei vasta muu hulgas ei keskmisest tarbijast vähem informeeritud tarbija ega tarbija, kes on viimasest paremini informeeritud.(33)
47. Võttes arvesse kõiki läbipaistvuse kontrolli moodustavaid elemente, mis on Euroopa Kohtu praktikas välja arendatud, siis on õiguskirjanduses õigesti märgitud, et „läbipaistvuse kriteeriumi täitmise künnist“ on olulisel määral tõstetud,(34) kohandades keskmise tarbija mudelit „tarbijate tegeliku käitumisega tüüplepingute sõlmimisel“(35).
48. Veel ühe näitena võib esile tuua, et välisvaluutas nomineeritud lepingutega seotud kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, ehkki asjaomane tarbija oli saanud märkimisväärsel hulgal teavet, et läbipaistvuse nõuet ei saa täita üksnes teabe – isegi kui seda on hulgaliselt – edastamisega tarbijale. Tarbijat tuleb teavitada ka majanduslikust kontekstist, mis võib mõjutada vahetuskursside muutumist, ning talle tuleb anda võimalus mõista konkreetselt võimalikke tõsiseid tagajärgi tema rahalisele olukorrale.(36)
49. Mida kõrgem on läbipaistvusnõude täitmiseks vajalik künnis, seda madalamad võivad olla eeldused keskmise tarbija suhtes.(37) Lisaks peab müüja või teenuste osutaja kohtule tõendama, et täidetud on tema lepingueelset tegevust ja lepingute sõlmimist puudutavad kohustused, mis on eelkõige seotud lepingutingimuste läbipaistvusega ning tulenevad eelkõige direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 2.(38)
50. Seoses keskmise tarbija mudeli objektiivse standardiga ja läbipaistvusnõudele täitmisele kõrge künnise kehtestamisega on lepingutingimuste läbipaistvuse kohtulik kontroll muutunud individuaalhagi menetluse kontekstis objektiivsemaks, tuginedes lepingute standardiseerumisele.
51. Neid kaalutlusi arvesse võttes analüüsin järgmisena, kas kollektiivhagi on sobiv õiguskaitsemehhanism läbipaistvuse kontrollimiseks.
c) Kollektiivhagi sobivus lepingutingimuste läbipaistvuse kontrollimiseks
52. Direktiiviga 93/13 kehtestatud süsteemis ei sõltu lepingutingimuste ebaõigluse ega läbipaistvuse kohtulik kontroll selleks kasutatava hagi liigist, olgu siis tegemist individuaal- või kollektiivhagiga. Direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 algusosas, mis näeb ette lepingutingimuse ebaõigluse individuaalse hindamise, on sätestatud, et seda hinnatakse „ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist“. Kooskõlas eespool viidatud vastastikuse täiendavuse lähenemisviisiga ei välista konkreetses lepingus sisalduva tingimuse võimaliku ebaõigluse individuaalne hindamine selle tingimuse abstraktset hindamist kollektiivhagi raames.
53. Mis puudutab läbipaistvuse nõuet, siis ei viita miski direktiivis 93/13 sellele, et selle kontrollimine oleks kollektiivhagi raames välistatud. Esiteks on läbipaistvus eeltingimus direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 sätestatud „põhitingimuste erandi“ kohaldamiseks. Kui lepingutingimuste läbipaistvuse kontrollimine ei oleks kollektiivhagi menetluses võimalik, tähendaks see, et „põhitingimused“ jäetakse selliste menetluste puhul alati kontrolli alt välja. Muidu ei oleks võimalik kontrollida, kas need on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.
54. Teiseks ei eristata direktiivi 93/13 artiklis 5(39) individuaal- ja kollektiivhagisid, välja arvatud kohaldatava tõlgendamisreegli osas. Sellest sättest tuleneb, et tarbijale kõige soodsama tõlgendamiseeskirja esimust ei kohaldata liikmesriikide poolt artikli 7 lõike 2 alusel ette nähtud kollektiivse õiguskaitse menetluste kontekstis.(40)
55. Artiklis 5 sätestatud kitsas erand viitab sellele, et läbipaistvusnõue on seotud tüüptingimusega, mitte selle tingimuse kontrollimiseks kohtule esitatud hagi liigiga. Nagu ma eespool märkisin,(41) on artikkel 5 keskne säte, mis näeb ette „üldpõhimõtte“, mis ei saa piirduda üksnes individuaalhagide menetlustega. Võttes arvesse selle olulisust direktiiviga 93/13 kehtestatud kaitsesüsteemis, peab läbipaistvuse nõue olema artikli 7 lõikes 2 ette nähtud kollektiivse õiguskaitse mehhanismide puhul võrdselt kehtiv.(42)
56. Selle asemel, et välistada läbipaistvuse kontrollimine kollektiivhagi menetluses, tuleb seda kohtulikku kontrolli pigem kohandada vastavalt kollektiivhagide eesmärgile ja õiguslikele tagajärgedele.
57. Nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt märkis, nurjaks teistsugune tõlgendus kollektiivhagide eesmärgi, jättes läbipaistvuse nõude kohtuliku kontrolli alt välja, kuigi kollektiivne õiguskaitse on direktiivis 93/13 ette nähtud tarbijakaitsesüsteemi oluline osa.
58. Lisaks oleks selline välistamine vastuolus kohtuliku kaitsega, mis on tagatud direktiiviga 2009/22, mis – nagu eespool märgitud – täiendab direktiiviga 93/13 ette nähtud tarbijakaitset. Direktiiviga 2009/22 ühtlustati selle I lisas loetletud direktiividega, sealhulgas direktiiviga 93/13 hõlmatud tarbijate kollektiivsete huvide kaitseks esitatavad ettekirjutust taotlevad hagid. Ettekirjutust taotleva hagi võib esitada direktiivi 93/13 mis tahes sätte, sealhulgas läbipaistvust käsitlevate sätete rikkumise peale.
59. Lepingutingimuste läbipaistvuse analüüsi väljajätmine kollektiivhagide kontekstis ei oleks kooskõlas ka hiljutiste asjakohaste seadusandlike arengutega tarbijate kollektiivsete huvide kaitse menetlusmehhanismide tugevdamiseks, nimelt esindushagisid käsitleva ja direktiivi 2009/22 kehtetuks tunnistava direktiivi 2020/1828 vastuvõtmisega.(43) Direktiivi 2020/1828 kohaldatakse esindushagide(44) suhtes, mis esitatakse selle direktiiv I lisas osutatud liidu õigusaktide, sealhulgas direktiivi 93/13 sätete rikkumise korral.(45) Kui neid arenguid eirata ja tõlgendada direktiivi 93/13 nii, et läbipaistvuskontroll ei ole kollektiivhagide puhul asjakohane, killustaks ja kahjustaks see tõsiselt nüüdseks direktiiviga 2020/1828 täiendatud tarbijakaitsesüsteemi tõhusust. See tooks kaasa tõsise tagasilöögi tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmisel.
60. Mis puudutab läbipaistvuse nõude kohtuliku kontrolli elemente kollektiivhagi menetlustes, siis on võimalik eelmises osas viidatud kohtupraktika üle võtta kasutatavat menetlusmehhanismi arvestavate vajalike kohandustega. Individuaalhagile omased elemendid, nimelt iga lepingu sõlmimisega seotud asjaolude arvessevõtmine, ei ole kohaldatavad. Seevastu läbipaistvuse kontrolli objektiivsed elemendid on läbipaistvuse abstraktsel hindamisel kohaldatavad. Selles kontekstis, nagu komisjon kohtuistungil sisuliselt märkis, peab lepingutingimust olema võimalik hinnata sõltumata iga lepingu konkreetsetest ja individuaalsetest asjaoludest. Seda võimaldab tüpiseeritud lähenemine lepingute sõlmimisele, mis kajastub keskmise tarbija standardi objektiivses tõlgendamises, sõltumata läbipaistvuse kontrollimiseks kasutatavast menetlusmehhanismist.
61. Täpsemalt, selleks et hinnata laenulepingu tingimuse vormilist ja sisulist läbipaistvust, peaks kohtulik kontroll keskenduma tüüpdokumentidele ning lepingulisetele ja lepingueelsetele tüüpvõtetele, mida asjaomane ettevõtja kasutab lepingu reklaamimisel ja pakkumisel keskmisele tarbijale. Kontroll hõlmab asjaomase ettevõtja lepingulisi, aga ka tema lepingueelseid võtteid, nimelt igale tarbijale suunatud reklaammaterjale ning lepingueelset tüüpteavet või soovitusi, mida annab mis tahes muu isik, kes selle ettevõtja nimel osaleb asjaomase laenu turustamises. Kõik need elemendid moodustavad selle, mida liikmesriigi apellatsioonikohus on õigesti kirjeldanud „lepingute sõlmimise tüüpmustrina“.(46) Sõltuvalt lepingutingimuse liigist peab liikmesriigi kohus kindlaks määrama asjakohased kriteeriumid, mille alusel tuleb läbipaistvuse nõue täita. Nende kriteeriumide alusel peab see kohus kontrollima, kas keskmine tarbija on võimeline mõistma asjaomase tingimuse konkreetset toimimist ja seega hindama selgete ja arusaadavate kriteeriumide alusel sellise tingimuse võimalikke olulisi majanduslikke tagajärgi oma rahalistele kohustustele.
62. Mis puudutab täpsemalt intressi alammäära tingimuste kontrollimist põhikohtuasjas, siis tuleb tuvastada, kas nende tingimuste kasutamine pangandusdokumentides kujutab endast tüüpdokumentidega seotud üldist praktikat. Kohtulik kontroll keskendub seejärel asjaomaste ettevõtjate lepingulistele ja lepingueelsetele võtetele, et teha kindlaks kriteeriumid, millest tulenevalt saab konkreetset tingimust pidada läbipaistvaks või mitte.
63. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, tuvastas riigisisene apellatsioonikohus teatavad võtted, mis on olulised intressi alammäära tingimuste läbipaistvuse kontrollimiseks. Nende võtete hulka kuulusid tingimuse mõju peitmine või varjamine, selle asukoht lepingus või selle esitamine koos ülespoole korrigeerimise piiramise tingimusega.(47) Kui kohtulik kontroll hõlmab rohkem kui ühte kostjat, on iga panga puhul oluline kindlaks teha, kas läbipaistvuskriteeriumid olid tema lepingute sõlmimise praktikas täidetud või mitte.(48)
64. Lisaks võib tüüplepingute intressi alammäära tingimuse läbipaistvuse hindamiseks asjakohane kriteerium hõlmata küsimust, kas tarbijale antud teabes kajastus lepingu kestus. Hüpoteeklaenuleping on pikaajaline leping või, nagu õiguskirjanduses väidetakse, lausa „eluaegne“ leping.(49) Tarbijal peab olema simulatsioonide abil võimalik mõista asjaomase tingimuse, majanduse tulevaste muutuste ja tema finantsolukorrale avalduvate majanduslike tagajärgede omavahelist suhet. Seega ei saa läbipaistvuse nõuet täita, edastades tarbijale ükskõik kui palju teavet intressi alammäära tingimuse kohta, kui see teave põhineb eeldusel, et majanduslik kontekst jääb samaks kogu lepingu kehtivuse jooksul.(50) Tarbijat tuleb teavitada sellest, et muutuvatel majanduslikel asjaoludel võivad olla intressi alammäära tingimuse kohaldamise tõttu tõsised tagajärjed tema finantsolukorrale.
65. Kokkuvõttes on läbipaistvuse kohtulik kontroll kollektiivhagi menetluses asjakohane ja võimalik. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud meetod, mida riigisisene apellatsioonikohus järgis, on selle konkreetne näide. Kohtulikku kontrolli tuleb kohandada vastavalt kollektiivhagide spetsiifilisele abstraktsioonitasandile ja see peab keskenduma teenuste osutaja tavapärasele lepingute sõlmimise praktikale suhestatuna piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija objektiivse standardiga.
d) Läbipaistvuse kontroll suure hulga teenuste osutajate vastu suunatud kollektiivhagide kontekstis
66. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu järgmine küsimus seisneb selles, kas põhikohtuasja „kvantitatiivsed“ eripärad peaksid viima järelduseni, et läbipaistvuse abstraktne kontroll ei ole asjakohane. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et erinevalt sellisest kollektiivhagist, mis on esitatud ühe finantseerimisasutuse või väga väikese arvu finantseerimisasutuste vastu, hõlmab põhikohtuasi suurt hulka kostjaks olevaid finantseerimisasutusi ja palju lepinguid, mille sõnastus ja määratlused on erinevad ning mida on kasutatud pika aja jooksul.
67. Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 3 on sätestatud, et riigisiseseid õigusakte arvesse võttes võib (kollektiivseid) õiguskaitsevahendeid „eraldi või koos“ kasutada ühe ja sama majandusharu „mitme“ müüja või teenuste osutaja vastu, kes kasutavad samu või „samalaadseid“ üldisi lepingutingimusi. Sellest sättest tuleneb, et kollektiivhagi kostjate puhul ei ole asjakohane kriteerium mitte nende arv, vaid nende kuulumine samasse majandusharusse. Mis puudutab hagi eset, siis kohtulik kontroll hõlmab samalaadseid lepingutingimusi.
68. Kostjaks olevad finantseerimisasutused, kes esitasid kirjalikud seisukohad, ning Hispaania valitsus märkisid, et kollektiivhagi esitamiseks vajalik tingimus on asjaolude „ühetaolisus“. Nende väidetest tuleneb sisuliselt, et see nõue on täidetud, kui erinevaid individuaalseid olukordi saab kollektiivselt lahendada, kuna neil on faktilisi ja õiguslikke sarnasusi, mis võimaldavad ühist hindamist. Nad väitsid, et põhikohtuasjas ei oleks tohtinud kollektiivhagi vastuvõetavaks lugeda, kuna ühetaolisuse nõuet ei järgitud.
69. Sellega seoses tuleb märkida, et ei direktiiv 93/13 ega direktiiv 2009/22 ei näe kollektiivse õiguskaitse mehhanismide kasutamise tingimusena ette asjaolude „ühetaolisust“. Direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 3 viitab materiaalõiguslike nõuetena majandusharu samasusele ja lepingutingimuste samalaadsusele. See ei sisalda menetlusnõudeid näiteks selle kohta, milline peaks olema individuaalsete nõuete samalaadsuse määr, et kohtule saaks esitada kollektiivhagi – see on riigisisese menetlusõiguse küsimus. Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse; seejuures on siiski nõutav, et need ei oleks vähem soodsad kui menetlusnormid, mida kohaldatakse riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ega muudaks tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte).(51)
70. Seega võib riigisisese menetlusõiguses ette näha, et ebaõiglaste tingimuste kontrollimiseks esitatud kollektiivhagi vastuvõetavuse vajalik tingimus on asjaomaste hagide „ühetaolisus“. Kuid kuna direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 3 näeb ette samalaadsete lepingutingimuste kohtuliku kontrolli kollektiivhagimenetluses, ei või ühetaolisuse nõuet tõlgendada nii, et kõik asjaomase hagiga hõlmatud asjaolud peavad olema identsed. Kui kollektiivhagi puhul on tegemist kostjate sama kategooriaga, sama liiki ja sama mõjuga lepingutingimusega ning sama liiki õigussuhetega, võivad kõik need asjaolud viidata selgelt sellele, et hagi alus on piisavalt samalaadne võtmaks kollektiivhagi menetlusse. Kui lepingu tüüptingimusi on võimalik kohtulikult objektiivselt hinnata, siis ei peaks olema nõutud, et võetaks arvesse faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on eriomased igale neist tingimustest puudutatud lepingule ja tarbijale.
71. Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas on olemas piisav samalaadsus, mis võimaldaks kollektiivhagi menetlusse võtta. Sellega seoses võib ta arvesse võtta, et kostjad on kõik krediidiasutused, vaidlusalused tingimused on kõik intressi alammäära tüüptingimused, õigussuhted, mille osa need intressi alammäära tingimused moodustavad, on hüpoteeklaenulepingud ja nende tingimuste mõjul on välistatud intressimäära langemine allapoole teatavat taset.
72. Minu arvates on oluline, et isegi direktiiv 2020/1828, mis on kollektiivse õiguskaitse valdkonna ühtlustamise kõige olulisem näide, ei ole sellega reguleeritud esindushagide kõiki aspekte ühtlustanud. Selle direktiivi põhjenduse 12 kohaselt peaks liikmesriikidel olema kooskõlas menetlusautonoomia põhimõttega õigus otsustada, „milline peab olema […] individuaalnõuete sarnasuse määr […], selleks et kõnealust asja oleks lubatav menetleda esindushagina“. Selles põhjenduses tuletatakse siiski meelde tõhususe põhimõtte piire, märkides et „sellised liikmesriigi õigusnormid ei tohiks takistada [direktiivis 2020/1828] nõutava esindushagimenetluse tõhusat toimimist“.
73. Ehkki direktiiv 2020/1828 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, tõid teatavad finantseerimisasutused kohtuistungil näiteid selle direktiivi riigisisestest ülevõtmistest ning täpsemalt Saksamaa ja Itaalia õigusest, mis mõlemad näevad esindushagide raames ette „ühetaolisuse“ nõude.
74. Asjaolu, et on olemas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette „ühetaolisuse“ nõude, ei võimalda siiski järeldada, et selle nõude tõttu ei ole kollektiivne õiguskaitse asjakohane juhul, kui kollektiivhagi on suunatud paljude finantseerimisasutuste vastu ja puudutab paljusid lepinguid. Asjakohane on analüüsida, kas ühetaolisuse nõude rakendamisega saavutatakse õige tasakaal kollektiivhagiga hõlmatud olukordade sarnasuse, menetlusökonoomia ja kollektiivse õiguskaitse tõhususe vahel.(52)
75. Mõned finantseerimisasutused väitsid oma menetlusdokumentides, et põhikohtuasja on võimatu hallata. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole siiski analüüsida kohtuvaidluse empiirilisi aspekte. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et asjaomased faktilised ja õiguslikud olukorrad võimaldavad asjaomaseid lepingutingimusi tüpiseeritult hinnata, on see kohus kohustatud võtma vajalikud menetluse juhtimise meetmed, et hagi oleks võimalik edasi menetleda.
76. Samas tuleb märkida, et kohtuasja mahukus ei tohiks mõjutada iga finantseerimisasutuse õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Kuna direktiivides 93/13 ja 2009/22 puudub säte, mis näeb otsesõnu ette tõhusa kohtuliku kaitse korra müüjate või teenuste osutajate suhtes, tuleb neid selles osas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades.(53) Igal finantseerimisasutusel peab olema võimalus tõendada, et tema tüüpvõtted vastavad läbipaistvuse kriteeriumidele.
77. Viimane probleem, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab, on täiendav keerukus, mis tekib käesoleval juhul seetõttu, et ettekirjutust taotleva hagiga on liidetud tagasinõudehagi, millega nõutakse tehtud maksete tagastamist vaidlusaluse lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise korral. Sellega seoses tuleb märkida, et kollektiivhagi menetluses tehtud kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramine on liikmesriigi menetlusõiguse küsimus. Võimalikud raskused täitmise etapis ei ole õiguslik kriteerium kollektiivse õiguskaitse menetluse välistamiseks.
78. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes leian, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 1 tuleb osas, milles see viitab kõikide lepingu sõlmimisega kaasnevate asjaolude arvessevõtmisele, ja selle direktiivi artikli 7 lõiget tuleb 3 osas, milles see viitab samalaadsetele lepingutingimustele, tõlgendada nii, et need lubavad liikmesriigi kohtul kollektiivhagi menetluse raames abstraktselt hinnata lepingutingimuste läbipaistvust olukorras, kus asjaomane menetlus on algatatud arvestatava hulga finantseerimisasutuste vastu ja hõlmab suurt hulka lepinguid. Selle hinnangu andmiseks peab liikmesriigi kohus kontrollima iga asjaomase finantseerimisasutuse lepingulisi ja lepingueelseid tüüpvõtteid, lähtudes piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija objektiivsest standardist.
Teine küsimus
79. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas läbipaistvuse abstraktne kontroll keskmise tarbija seisukohast on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2 ja artikli 7 lõikega 3, kui tegemist on kollektiivhagiga, mis hõlmab arvestatavat hulka finantseerimisasutusi, suurt hulka erinevaid lepinguid ja tarbijaid ning kui asjaomased tingimused on olnud lepingutes kasutusel pika aja jooksul.
80. Teisest eelotsuse küsimusest ja eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi seoses võimalusega määratleda mõiste „keskmine“ tarbija kollektiivhagi kontekstis, millel on niisugused „kvantitatiivsed“ tunnused, nagu põhikohtuasjal. Täpsemalt on eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, et kollektiivhagi hõlmab: esiteks, arvukaid erineva suurusega ning erineva struktuuri ja erinevates geograafilistes piirkondades tegutsevaid finantseerimisasutusi (väikestest kohalikest hoiupankadest mõnede suurte Euroopa pankadeni, kes tegutsevad rahvusvahelisel tasandil); teiseks, erinevaid lepinguvorme, mida iga finantseerimisasutus kasutab; kolmandaks, asjaomaste tingimuste pikka kasutusaega, ja neljandaks, erinevaid tarbijarühmi, keda on raske tüpiseerida, näiteks tarbijad, kelle hüpoteekidest tulenevaid õigusi kujundavad arendajate võetud laenud, tarbijad, kes kvalifitseeruvad sotsiaaleluasemeprogrammidesse või teatavatele vanuserühmadele suunatud munitsipaaleluasemeprogrammidesse, või tarbijad, kes saavad laenu ametikohajärgselt (näiteks avalikud teenistujad või teatavate ettevõtete töötajad).
81. Mis puudutab keskmise tarbija mõistet, siis on esimese küsimuse analüüsimisel juba märgitud,(54) et läbipaistvuse nõude järgimist tuleb kontrollida piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija objektiivse standardi alusel.(55) Sellele standardile ei vasta muu hulgas ei keskmisest tarbijast vähem informeeritud tarbija ega tarbija, kes on viimasest paremini informeeritud.(56)
82. Keskmise tarbija objektiivse võrdlusaluse eeldus direktiivi 93/13 kontekstis põhineb mõistel „tarbija“ direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses. Sellest mõistest tuleneb, et direktiiviga antud kaitse sõltub sellest, millisel eesmärgil füüsiline isik tegutseb – st need eesmärgid ei või olla seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega –, mitte aga selle isiku eriteadmistest.(57) Selle eelduse alusel on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaolu, et pangaga lepingu sõlminud füüsiline isik on selle panga töötaja, ei takista iseenesest selle isiku kvalifitseerimist tarbijaks direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses.(58)
83. Kuna tarbija võimalikud eriteadmised ei saa individuaalhagi menetluse kontekstis õigustada kõrvalekaldumist keskmise tarbija standardist, peaks sama vastama tõele eri tarbijate individuaalsete tunnuste kohta kollektiivhagi menetluses. Objektiivne mõiste „keskmine tarbija“ on kasutusel tüüptingimustel lepingute sõlmise kontekstis, sõltumata asjaomaste tarbijate omadustest või arvust.
84. Nagu ADICAE oma suulistes seisukohtades sisuliselt märkis, ei saa tarbijate vanuse, haridustaseme või elukutse erinevusi pidada määravateks kriteeriumideks, mille alusel neid tarbijaid eristada ja moodustada erinevaid tarbijarühmi. See tähelepanek on õige tingimusel, et asjaomased füüsilised isikud tegutsevad väljaspool oma kaubandus-, majandus- või kutsetegevust, ning kui kõnealuseid tingimusi ei ole eraldi läbi räägitud.(59)
85. Mis puutub erinevustesse puudutatud finantseerimisasutuste ja nende erinevate lepinguvormide vahel, siis ma ei arva, et need erinevused saaksid mõjutada keskmise tarbija mõistet. Nagu on märgitud eespool esimese küsimuse analüüsis, ei keskendu kohtulik kontroll läbipaistvuse nõude abstraktse kontrollimise raames igale lepingule ja igale tarbijale. Kohtulik kontroll keskendub lepingute sõlmimise ja lepingueelse tegevuse tavapraktikale, mida iga müüja või teenuste osutaja järgib lepingu reklaamimisel ja pakkumisel keskmisele tarbijale.(60) Seejärel peab iga müüja või teenuste osutaja (põhikohtuasjas iga finantseerimisasutus) tõendama, et tema tegevus vastab läbipaistvusnõuetele.
86. Poola valitsus märkis oma seisukohtades, et erinevate lepingute rühmade hindamisel on võimalik tugineda eri tüüpi keskmisele tarbijale. Nimetatud valitsus tegi ettepaneku, et kui krediidileping sõlmitakse konkreetse mudeli alusel, mis on suunatud konkreetsele tarbijarühmale, vastab keskmise tarbija mõiste selle rühma keskmisele liikmele, kellega leping sõlmiti.
87. Lõppkokkuvõttes on liikmesriigi kohtu ülesanne juhtida kohtumenetlust ja määrata igas kohtuasjas kindlaks selleks sobivad vahendid. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et hagi faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastavad tüüpvõtet ning et tarbijate liigitamine erinevatesse rühmadesse aitab hindamisele kaasa, tuleb tal lubada seda teha. Siiski tuleb meenutada, et keskmise tarbija mõiste on eraldiseisev iga tarbija teadmistest või võimetest. Seega ei saa kollektiivhagiga seotud tarbijaid liigitada kriteeriumide alusel, mis on vastuolus keskmise tarbija objektiivse standardiga. Seetõttu ei ole võimalik luua alarühmi tarbijate erinevate teadmiste või nende vanuse või kutseala alusel (seda viimast siis, kui nad tegutsevad eesmärkidel, mis ei ole seotud nende majandus- või kutsetegevusega). Lisaks saavad kasutatavad lepinguvormid olla eristavaks elemendiks vaid siis, kui sellel asjaolul on tegelik mõju mõistele „keskmine tarbija“, kes on sõlminud teatavat liiki lepingu. Kui kasutatud lepingu liik ei mõjuta tarbija võimet mõista intressi alammäära tingimuse kasutamise konkreetseid tagajärgi, ei saa lepingu liik olla kriteerium, milles lähtudes eristada teatud tarbijarühmi teistest.
88. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viimane probleem puudutab ajalise lõtku asjasse puutuvust keskmise tarbija mõiste kohaldamisel.
89. On tõsi, et arusaamine aja jooksul muutub. Kohtuistungil tuletati meelde Antiik-Kreeka filosoofi Herakleitose igavese muutumise doktriini, mille kohaselt „kõik muutub ja miski ei püsi paigal“.(61)
90. Neil asjaoludel nõuab keskmise tarbija mõiste, nagu komisjon kohtuistungil märkis, õiguskindluse tagamiseks teatavat stabiilsust. Arusaamise üldine areng aja jooksul ei ole iseenesest piisav tõendamaks, et keskmise tarbija arusaam vaidlusalusest lepingutingimusest on muutunud. Tuleb kindlaks teha, kas on toimunud konkreetne sündmus, mis on oluliselt muutnud keskmise tarbija arusaamist intressi alammäära tingimustest. Sellega seoses võib eriti asjakohane olla vaidlusalust lepingutingimust puudutav muudatus õiguslikus raamistikus või pöördelise tähtsusega kohtuotsus.
91. Põhikohtuasjas ei tundu asjaomaste lepingute sõlmimise ja intressimäärade languse vaheline aeg asjakohane ega piisav, et mõjutada mõistet „keskmine tarbija“. Nagu Hispaania valitsus kohtuistungil märkis, ei olnud keskmine tarbija 2010. aastal (enne kui intressimäärad kiiresti langema hakkasid) „intressi alammäära tingimustest“ rohkem teadlik kui keskmine tarbija 2000. aastal. Enne seda, kui intressi alammäära tingimused intressimäärade järsu languse tõttu hakkasid mõju avaldama, ei omanud pelk taoliste lepingutingimuste olemasolu praktilist mõju.
92. Seetõttu näib mulle, et lahendamist vajav küsimus ei ole niivõrd aja möödumise küsimus, vaid pigem küsimus, kas „keskmist tarbijat“, kes sõlmis laenulepingu pärast 2009. või 2010. aastat, tuleks kohelda teisiti kui enne seda aega laenulepingu sõlminud keskmist tarbijat. Selles suhtes tuleb riigisisesel kohtul kindlaks teha, kas intressimäärade langus viis selleni, et teadlikkus intressi alammäära tingimustest suurenes ja kas finantseerimisasutused muutsid oma praktikat ja täitsid läbipaistvusnõudeid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab samuti analüüsima, kas tarbijate arusaamises vaidlusaluste tingimuste õiguspärasuse suhtes valitses enne nende kohtulikku hindamist teadmatus. Nimetatud kohus võib käsitleda veel ka seda, kas tema enda 9. mai 2013. aasta otsus, milles ta leidis, et intressi alammäära tingimused – olles küll põhimõtteliselt õiguspärased – olid läbipaistmatud ja ebaõiglased, võis kõnealust arusaamist kuidagi mõjutada. Lõppkokkuvõttes tuleb nimetatud tuvastused teha liikmesriigi kohtul.
93. Eeltoodud kaalutlusi arvestades leian, et läbipaistvuse abstraktne kontroll keskmise tarbija seisukohast on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 2 ja artikli 7 lõikega 3. Keskmine tarbija on objektiivne standard lepingu tüüptingimuste hindamisel, sõltumata asjasse puutuvate tarbijate omadustest või arvust. Asjaolu, et põhikohtuasjas esitatud kollektiivhagi hõlmab arvestatavat hulka finantseerimisasutusi, suurt hulka erinevaid lepinguid ja tarbijaid ning et vaidlusalused tingimused on olnud lepingutesse kasutusel pika aja jooksul, ei mõjuta iseenesest mõistet „keskmine tarbija“.
V. Ettepanek
94. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 4 lõiget 1 tuleb osas, milles see viitab kõikide lepingu sõlmimisega kaasnevate asjaolude arvessevõtmisele, ja selle direktiivi artikli 7 lõiget 3 tuleb osas, milles see viitab samalaadsetele lepingutingimustele
tõlgendada nii, et need lubavad liikmesriigi kohtul kollektiivhagi menetluse raames abstraktselt hinnata lepingutingimuste läbipaistvust olukorras, kus asjaomane menetlus on algatatud arvestatava hulga finantseerimisasutuste vastu ja hõlmab suurt hulka lepinguid. Selle hinnangu andmiseks peab liikmesriigi kohus kontrollima iga asjaomase finantseerimisasutuse lepingulisi ja lepingueelseid tüüpvõtteid, lähtudes piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise tarbija objektiivsest standardist.
2. Direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 ja artikli 7 lõiget 3
tuleb tõlgendada nii, et nendega on kooskõlas läbipaistvuse abstraktne kontroll keskmise tarbija seisukohast. Keskmine tarbija on objektiivne standard lepingu tüüptingimuste hindamisel, sõltumata asjasse puutuvate tarbijate omadustest või arvust. Asjaolu, et põhikohtuasjas esitatud kollektiivhagi hõlmab arvestatavat hulka finantseerimisasutusi, suurt hulka erinevaid lepinguid ja tarbijaid ning et asjaomased tingimused on olnud lepingutes kasutusel pika aja jooksul, ei mõjuta iseenesest mõistet „keskmine tarbija“.