Language of document :

21. märtsil 2014 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik

(kohtuasi C-137/14)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: C. Hermes ja G. Wilms)

Kostja: Saksamaa Liitvabariik

Hageja nõuded

Hageja palub Euroopa Kohtul tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta1 (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv”) artiklist 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiivi 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll)2 artiklist 25 tulenevaid kohustusi, sest ta:

käsitab keskkonnamõju hindamise direktiivi sätteid nii nagu ei annaks need põhimõtteliselt subjektiivseid õigusi, ning välistab seega suurel määral nende õiguste maksmapaneku üksikisikute poolt (Verwaltungsgerichtsordnung’i (halduskohtumenetluse seadustik) § 113 lõige 1);

piirab otsuste tühistamise menetlusnormide rikkumise tõttu juhtumitega, mil nõutav keskkonnamõju hindamine puudub täielikult või puudub nõutav eelhindamine (Umwelt-Rechtsbehelfsgesetz’i (keskkonnaalase õiguskaitse erinõuete seadus, edaspidi „UmwRG” § 4 lõige 1), ning juhtudega, mil kaebuse esitaja tõendab, et menetlusnormide rikkumise ja tehtud otsuse vahel oli põhjuslik seos (Verwaltungsverfahrensgesetz’i (haldusmenetluse seadus, edaspidi „VwVfG”) § 46) ja kahjustatud on kaebaja õiguslikku seisundit;

piirab kaebuse esitamise õigust ja kohtuliku kontrolli ulatust vastuväidetega, mis esitati juba vastuväidete esitamise tähtaja jooksul haldusmenetluses, mis viis otsuse vastuvõtmiseni (UmwRG § 2 lõige 3 ja VwVfG § 73 lõige 6) ja

piirab pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes keskkonnaühenduste kaebuse esitamise õigust õigusnormidega, millega antakse õigusi üksikisikutele (UmwRG § 2 lõige 1 koosmõjus § 5 lõikega 1);

piirab pärast 25. juunit 2005 algatatud ja enne 12. maid 2011 lõpetatud menetlustes keskkonnaühenduste kaebuste kohtuliku kontrolli ulatust õigusnormidega, millega antakse õigusi üksikisikutele (UmwRG vana redaktsiooni § 2 lõige 1 koosmõjus UmwRG § 5 lõikega 1);

välistab UmwRG kohaldamisalast üldiselt kõik haldusmenetlused, mis on algatatud enne 25. juunit 2005 (UmwRG § 5 lõige 1).

Väited ja peamised argumendid

Sisuliselt esitatakse järgmised väited:

Vastustaja on nii ajalises kui ka sisulises mõttes rikkunud lojaalse koostöö kohustust. Näiteks kulus tal 18 kuud, et püüda teha vajalikud järeldused Euroopa Kohtu 12. mai 2011. aasta otsusest kohtuasjas C-115/093 . Sisulisest küljest on kostja kehtestatud õigusnormid ebapiisavad ja vastuolus nii eespool viidatud kohtupraktikaga kui ka Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas Altrip4 .

Liitvabariik piirab kohtulikku kontrolli üksikisikute õiguskaitse puhul endiselt kinnipidamisega eeskirjadest, mis annavad subjektiivseid õigusi nn Schutznormtheorie (kaitsenormiteooria) tähenduses. Täiendavad piirangud puudutavad nii üksikisikute kui ka ühenduste õiguskaitset. Näiteks võimaldab UmwRG loa andmise otsuste tühistamist ainult keskkonnamõju hindamise puudumise korral, mitte aga selle puuduliku teostamise puhul.

Lisaks näeb Saksamaa menetlusõiguse seisukohast õigusvastase keskkonnamõju hindamise otsuse tühistamise üksikisiku kaebuse korral ette ainult siis, kui kaebaja tõendab konkreetselt, et menetlusveata oleks see otsus olnud teistsugune, ning kui menetlusviga kahjustab kaebaja materiaalõigust.

Samuti on tõkestatud ühenduste vastuväidete esitamine kohtumenetluses, kui neid väiteid ei ole juba esitatud haldusmenetluses. Lõpetuseks ei vasta UmwRG uus redaktsioon ja asjakohane Saksa kohtupraktika olulistes aspektides keskkonnamõju hindamise direktiivi nõuetele, nagu on Euroopa Kohus üksikasjalikumalt tuvastanud otsustes Trianel ja Altrip.

Peale selle välistab UmwRG oma ajalisest kohaldamisalast menetlused, mis algatati enne direktiivi jõustumist.

Nimetatud olulised piirangud on kokkuvõttes vastuolus keskkonnamõju hindamise direktiivi eesmärgiga tagada ulatuslik õiguskaitse kooskõlas Århusi konventsiooni artikli 9 lõigetega 2 ja 3.

____________

1 ELT 2012 L 26, lk 1.

2 ELT L 334, lk 17.

3 Kohtuotsus BUND, C-115/09, EU:C:2011:289

4 Kohtuotsus Altrip, C-72/12, EU:C:2013:712