Language of document : ECLI:EU:T:2022:242

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

27. aprill 2022(*)

Vahekohtuklausel – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) alusel sõlmitud toetusleping – Rahastamiskõlbulikud kulud – Tagastamisnõue – Finantsaudit – OLAFi uurimine – Huvide konflikt perekondlike või emotsionaalsete sidemete tõttu – Heausksuse põhimõte – Perekonnaseisul põhineva diskrimineerimise keelu põhimõte – Õiguspärane ootus – Tühistamishagi – Võlateated – Lepinguga lahutamatult seotud dokumendid – Vaidlustamatud aktid – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Vastuvõetamatus

Kohtuasjas T‑4/20,

Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologii, asukoht Wrocław (Poola), esindaja: advokaat Ł. Stępkowski,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Araujo Arce ja J. Estrada de Solà,

kostja,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president H. Kanninen, kohtunikud M. Jaeger (ettekandja) ja M. Stancu,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades kirjalikus menetluses esitatut ning konkreetselt järgmist:

–        taotlus, mille hageja esitas 3. jaanuaril 2020 Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel eraldi dokumendiga ja milles ta palub jätta hagiavalduses sisalduvad teatud andmed üldsusele avaldamata;

–        kostja vastus, mis esitati Üldkohtu kantseleile 20. mail 2020 ja milles komisjon täpsustab, et ei ole selle taotluse vastu, mille hageja kodukorra artikli 66 alusel esitas;

ning 5. oktoobri 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologii palub oma hagis esimese võimalusena tuvastada ELTL artikli 272 alusel, et Euroopa Komisjoni lepingust ei ole tekkinud võlanõuet, mida puudutavad kuus 13. novembril 2019 väljastatud võlateadet, mille kogusumma on 180 893,90 eurot – mis hõlmab põhisummat 164 449 eurot ning kahjuhüvitist ja intressi summas 16 444,90 eurot –, ning määrata, et komisjon peab tagasi maksma nendes võlateadetes nimetatud summad, ning teise võimalusena tühistada ELTL artikli 263 alusel komisjoni poolt hagejale 12. novembril 2019 saadetud kiri.

I.      Vaidluse taust

2        Hageja on uurimisinstituut, kellega otsustati sõlmida kolm toetuslepingut teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) (edaspidi „seitsmes raamprogramm“) raames.

3        Komisjon sõlmis 2007. aasta detsembrist kuni 2010. aasta juulini mitu toetuslepingut, muu hulgas lepingud nr 215669‑EUWB, 248577‑C2POWER ja 257626‑ACROPOLIS (edaspidi vastavalt „toetusleping EUWB“, „toetusleping C2POWER“ ja „toetusleping ACROPOLIS“ või koos „kõnesolevad toetuslepingud“), erinevate liikmesriikide uurimisasutustest koosneva kolme konsortsiumiga, millest igaühte juhib koordinaator. Kuigi komisjoni peamised lepingupartnerid olid konsortsiumide koordinaatorid, oli igal toetusesaajal kõnesolevate toetuslepingute osapoole staatus.

4        Hagejaga, kelle nimi oli siis Wrocławskie Centrum Badań EIT+, otsustati sõlmida kolm kõnealust toetuslepingut.

5        Toetuslepingu C2POWER suhtes – nagu teistegi toetuslepingute suhtes, mis sõlmiti seitsmenda raamprogrammi raames (projektid SAPHYRE ja FIVER) – viidi 12.–14. augustil 2013 läbi audit, mille komisjoni ülesandel tegi välisauditiühing.

6        Hageja esitas 11. oktoobril 2013 täiendava teabe, mida audiitorid 14. augustil 2013 korraldatud auditi lõpetamise koosolekul küsisid.

7        Audiitorid saatsid 17. veebruaril 2014 hagejale auditiaruande esialgse projekti. Hageja edastas 7. märtsi 2014. aasta kirjaga oma seisukohad selle aruande kohta.

8        Komisjon saatis 22. aprilli 2014. aasta kirjaga hagejale 21. märtsi 2014. aasta lõpliku auditiaruande (nr 13‑BA 222‑030) toetuselepingu C2POWER ning projektide SAPHYRE ja FIVER kohta (edaspidi „lõplik auditiaruanne“) ning teatas talle, et loeb auditi lõppenuks.

9        Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) saatis uurimise OF/2013/0325/A 3 raames 15. septembril 2014 hagejale kui puudutatud isikule palve esitada dokumendid töötundide kohta, mille üks tema töötaja oli deklareerinud (edaspidi „kõnesolev töötaja“) Euroopa Liidu rahastatud projektide teostamise raames. Hageja esitas 8. oktoobril 2014 OLAFi küsitud dokumendid.

10      OLAF palus 10. oktoobri 2014. aasta kirjaga hagejal esitada veel tõendavaid dokumente oma kahe muu töötaja kohta. Hageja esitas 6. novembri 2014. aasta kirjaga küsitud dokumendid.

11      OLAF teatas 15. jaanuaril 2015 hagejale kui uurimisest puudutatud isikule, millist tegevust talle ette heidetakse, sealhulgas tema kaasaaitamine valedeklaratsioonidele, mille esitasid oma tööaja kohta kõnesolev töötaja ja tema kaks muud töötajat.

12      Hageja edastas 27. jaanuaril 2015 OLAFile oma seisukohad, milles ta vaidles OLAFi väidetele vastu.

13      OLAF teatas 1. juunil 2015 hagejale uurimise lõpetamisest ja esitas oma soovitused, mille ta oli edastanud Poola kohtutele ja komisjoni pädevatele talitustele.

14      Hageja saatis 25. juunil 2015 OLAFile kirja, mis sisaldas teatud hulka teabepäringuid ja milles küsiti teatud tõendavaid dokumente ja muu hulgas üht OLAFi uurimisaruande eksemplari.

15      OLAF edastas 10. augustil 2015 hagejale küsitud teabe, v.a teabe, mille suhtes kohaldatakse rangeid konfidentsiaalsus‑ ja isikuandmete kaitse nõudeid, mille hulka kuulub ka tema uurimisaruanne. OLAF täpsustas seega vaidlusaluseid faktilisi asjaolusid ning seda, milliste ajavahemike ja projektidega need on seotud (st kõnesolevad toetuslepingud ning projektid SAPHYRE ja ONEFIT), ning soovitusi, mis saadeti pädevale peadirektoraadile asjaomase summa sissenõudmise kohta.

16      Hageja palus 1. septembri 2015. aasta kirjaga OLAFil anda talle üksikasjalikku teavet ja esitada asjasse puutuvad õigusnormid tema uurimise kohta. OLAF vastas 9. novembril 2015.

17      Komisjon teatas 7. augustil 2018 hagejale oma kavatsusest väljastada kaks võlateadet 374 188 euro suuruses põhisummas ja 30 200 euro suuruse kahjuhüvitise ja intressina, tuginedes OLAFi järeldustele, mis käsitlesid kõnesolevaid toetuslepinguid ning projekte SAPHYRE ja ONEFIT.

18      Hageja saatis 26. oktoobril 2018 komisjonile kirja, milles ta vaidles OLAFi järeldustele vastu ja palus komisjonil enne sissenõudmismeetmete võtmist kaaluda mitut faktilist ja õiguslikku asjaolu.

19      Komisjon teatas 22. juuli 2019. aasta kirjaga hagejale, et hageja teatud seisukohad panid teda oma esialgset arvamust muutma. Täpsemalt, hageja kahe muu töötaja tööjõukuludega lõpuks nõustuti ja tagasi lükati ainult kõnesoleva töötajaga seotud tööjõukulud, mis puudutavad ajavahemikku 2010. aasta augustist kuni 2012. aasta oktoobrini, mille tulemusel oli sissenõutav kogusumma 180 895,90 eurot.

20      Hageja saatis 29. augustil 2019 komisjonile veel teise kirja, milles ta vaidles komisjonile vastu ja palus viimati nimetatul kavandatavate meetmete puhul võtta arvesse tema täiendavaid seisukohti.

21      Komisjon vastas hagejale 12. novembri 2019. aasta kirjaga, jäädes oma seisukoha juurde, ning teavitas teda võlateadete väljastamisest (edaspidi „vaidlustatud otsus“). See kiri oli lisatud 13. novembri 2019. aasta e‑kirjale, millele olid ka lisatud võlateated nr 3241913641 (toetusleping ACROPOLIS, põhisumma 72 592 eurot), nr 3241913642 (toetusleping EUWB, kahjuhüvitis ja intress summas 7259,20 eurot), nr 3241913643 (toetusleping EUWB, põhisumma 64 818 eurot), nr 3241913644 (toetusleping C2POWER, kahjuhüvitis ja intress summas 6481,80 eurot), nr 3241913645 (toetusleping C2POWER, põhisumma 27 039 eurot) ning nr 3241913647 (toetusleping ACROPOLIS, kahjuhüvitis ja intress summas 2703,90 eurot), mis kuuluvad tasumisele 30. detsembril 2019.

22      Hageja tasus 23. detsembril 2019 komisjonile täielikult kõik nõutud summad.

23      Hageja seadis 24. detsembri 2019. aasta kirjaga vaidlustatud otsuse, komisjoni 13. novembri 2019. aasta e‑kirja ja sellele e‑kirjale lisatud võlateadete sisu kahtluse alla ning vaidlustas need.

II.    Poolte nõuded

24      Hageja palub sisuliselt Üldkohtul:

–        rahuldada ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi ja esiteks tuvastada, et komisjoni poolt sisse nõutavat lepingulist võlanõuet ei ole tekkinud, ning teiseks, et 13. novembri 2019. aasta võlateadetega nr 3241913641 (72 592 eurot), nr 241913643 (64 818 eurot) ja nr 3241913645 (27 039 eurot) sissenõutud tööjõukulud on rahastamiskõlbulikud;

–        määrata, et komisjon peab tagastama koos intressiga summad, mis ta hagejalt sisse nõudis 13. novembri 2019. aasta võlateadetega nr 3241913641, nr 3241913642, nr 3241913643, nr 3241913644, nr 3241913645 ja nr 3241913647, kuna need summad maksti talle esialgu tagasi tingimusel, et lahendus nende suhtes sõltub käesoleva menetluse tulemusest;

–        teise võimalusena rahuldada tema ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi ja tühistada vaidlustatud otsus;

–        igal juhul mõista kohtukulud välja komisjonilt.

25      Komisjon palub sisuliselt Üldkohtul:

–        jätta ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        otsustada, et 180 893,90 euro suurune summa, mis sisaldab põhisummat 164 449 eurot ja 16 444,90 euro suurust kahjuhüvitist ja intressi ning mida on nimetatud 13. novembri 2019. aasta võlateadetes nr 3241913641, nr 3241913642, nr 3241913643, nr 3241913644, nr 3241913645 ja nr 3241913647, vastab kuludele, mis ei ole rahastamiskõlbulikud;

–        teise võimalusena jätta ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Andmete üldsusele avaldamata jätmise taotlus

26      Hageja esitas 3. jaanuaril 2020 Üldkohtu kantseleile Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel eraldi dokumendiga taotluse jätta hagiavalduses sisalduvad teatud andmed üldsusele avaldamata, et tagada esiteks isikuandmete kaitse ja teiseks ärisaladuse kaitse.

27      Selle taotlusega soovib hageja sisuliselt, et avaldamata jäetaks järgmist liiki andmed:

–        tema endiste ja praeguste töötajate nimed;

–        kolmandate isikute nimed;

–        tema töötajate töölepingute sisu;

–        selline muu teave hagiavalduses või lisades, mis võimaldab üldsusel isiku tuvastada;

–        tema organisatsiooni struktuur;

–        OLAFi aruanne juhul, kui see esitatakse.

28      Lisaks palub hageja, et juhul, kui käesolev kohtuotsus avaldatakse, avaldataks ainult väljavõtted, millest ei ilmne nende isik, keda see menetlus puudutab, ega avalikustata tema organisatsiooni struktuuri üksikasju, tema juhtimistavasid või tema tegevust tööandjana.

29      Esiteks tuleb meelde tuletada, et sobitades omavahel kohtuotsuste avalikkuse nõuet ning õigust isikuandmete ja ärisaladuse kaitsele, peab kohus iga juhtumi asjaolusid arvestades selgitama välja õiglase tasakaalu, olles võtnud arvesse ka üldsuse õigust tutvuda kohtuotsustega vastavalt ELTL artiklis 15 sätestatud põhimõtetele (vt selle kohta 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Broughton vs. Eurojust, T‑87/19, ei avaldata, EU:T:2020:464, punkt 49).

30      Käsitletaval juhul tuleb kõigepealt märkida, et käesolevas kohtuotsuses ei esitata hageja endiste ja praeguste töötajate nimesid, kolmandate isikute nimesid ega muud teavet, mis sisaldub hagiavalduses või lisades ning võib võimaldada üldsusel isiku tuvastada.

31      Seejärel on vaja juhtida tähelepanu, et OLAFi aruannet puudutav taotlus on esemetu, sest seda aruannet ei ole esitatud.

32      Mis puudutab lõpuks töölepingute sisu, hageja organisatsiooni struktuuri, tema juhtimistavasid ja teavet tema tegevuse kohta tööandjana, siis käesolevas kohtuotsuses on esitatud ainult teave, mille avaldamata jätmine võib kahjustada üldsuse tutvumist nende kohtuotsustega ja nendest arusaamist.

33      Teiseks tuleb märkida, et käesolevas kohtuotsuses toodud teave kas esitati ja seda arutati 5. oktoobril 2021 toimunud avalikul kohtuistungil või ei ole selle avaldamata jätmise taotlust piisavalt põhjendatud ning seega ei ole mingit õiguspärast põhjust hageja taotlust rahuldada (vt selle kohta 21. juuli 2017. aasta kohtumäärus Polskie Górnictwo Naftowe i Gazownictwo vs. komisjon, T‑130/17 R, EU:T:2017:541, punkt 62, ja 21. juuli 2017. aasta kohtuotsus PGNiG Supply & Trading vs. komisjon, T‑849/16 R, EU:T:2017:544, punkt 57).

B.      ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi

1.      Nõue tuvastada, et lepingust tulenevat nõuet ei ole tekkinud ja tööjõukulud on rahastamiskõlbulikud, ning sissenõutud summade tagastamise nõue

34      Hageja põhjendab oma esimese võimalusena ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi nõudeid nelja väitega, mille kohaselt on rikutud kõnesolevate toetuslepingute sätteid, Belgia õigust, Poola tööõigust ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

a)      Esimene väide, et on rikutud kõnesolevate toetuslepingute sätteid

35      Hageja põhjendab oma esimest väidet kolme väiteosaga.

1)      Esimene väiteosa, et on rikutud kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikeid 1 ja 6 sellega, et vahendid ja kindlasummaline hüvitis nõuti sisse ühepoolselt

36      Oma esimeses väiteosas vaidleb hageja vastu nii komisjonipoolse sissenõudmise kui ka tema määratud kindlasummalise hüvitise õiguspärasusele, lähtudes seda pädevust reguleerivatest lepingutingimustest.

37      Ta leiab, et kuigi kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõige 6 võimaldab komisjonil võtta niisuguseid meetmeid nagu sissenõudmiskorralduste väljastamine või karistuste määramine, tuleb seda pädevust kasutada, lähtudes auditi järeldustest nende lepingute II lisa artikli II.22 lõike 1 tähenduses.

38      Esiteks nõudis komisjon aga hagejalt makset, tuginemata auditi järeldustele osas, mis puudutab toetuslepinguid EUWB ja ACROPOLIS, ning toetuslepingut C2POWER puudutavas osas tegi ta seda, tegutsedes vastupidi auditi järeldustele, millega ta ometigi oli nõustunud.

39      Teiseks tugines komisjon tema sõnul OLAFi uurimisaruandele, mis ei kujuta endast finantsauditit kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõike 1 tähenduses. Selles küsimuses kinnitab hageja, et kuigi kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõige 8 võimaldab komisjonil pöörduda OLAFi poole, et viidaks läbi kohapealsed kontrollid, ei võimalda see tingimus tal siiski kõrvale kalduda nende lepingute II lisa artikli II.22 lõikest 6.

40      Hageja järeldab sellest, et kohaldatavad lepingusätted ei võimalda komisjonil toimida nii, nagu ta toimis, kui ta nõudis ühepoolselt sisse vahendid ja kindlasummalise hüvitise selle asemel, et esitada maksenõue pädevale kohtule, ning vaidlustas üksnes faktilised asjaolud, põhjendamata seda tõenditega.

41      Hageja lisab, et vastupidi komisjoni väidetele ei anna nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74; edaspidi „finantsmäärus“), ega ELTL artikkel 317 üksi talle sõltumatut lepingulist volitust midagi vastavalt kõnesolevatele toetuslepingutele sisse nõuda, kui puudub mis tahes lõplik auditiaruanne või minnes vastuollu niisuguse aruande järeldustega.

42      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

43      Esimesena sisaldab kõnesolevate toetuslepingute II lisa 3. jagu „Kontroll ja sanktsioonid“ artiklit II.22 „Finantsauditid ja kontrollid“, milles on esiteks ette nähtud auditimenetlused ja teiseks kontrollimenetlused.

44      Mis puudutab auditimenetlusi, siis kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikes 1 on ette nähtud, et „igal ajal projekti elluviimise vältel ja kuni viis aastat pärast projekti lõppu võib komisjon lasta läbi viia finantsauditeid kas välisaudiitoritel või komisjoni enda teenistustel, sh OLAFil“. Selles artiklis on veel märgitud, et „[a]uditeerimismenetlus loetakse algatatuks komisjoni vastava kirja kättesaamise kuupäeval“, et „[n]eed auditid võivad puudutada finants-, süsteemseid ja muid aspekte (näiteks raamatupidamis‑ ja juhtimispõhimõtted) seoses toetuslepingu nõuetekohase täitmisega“, ning et „[n]eed auditid tehakse konfidentsiaalselt“.

45      Kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikes 6 on lisatud, et „[a]uditi järelduste põhjal võtab komisjon kõik sobivad meetmed, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas tema poolt tehtud kõigi või osa maksete sissenõudekorralduste esitamine ja kõigi kohaldavate karistuste määramine“.

46      Mis puudutab kontrollimenetlusi, siis kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikes 8 on ette nähtud uurimismeetmete võtmise võimaluse kohta, et „[l]isaks võib [komisjon] korraldada kohapealset kontrolli ja inspekteerimist vastavalt nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 [OLAFi] juurdluste kohta [ning] nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (Euratom) nr 1074/1999 [OLAFi] juurdluste kohta“.

47      Eelnevast tuleneb, et niisugused kontrollimenetlused, nagu on nähtud ette kõnesolevates toetuslepingutes, on meetmed, mis kuuluvad pooltele siduvasse lepingulisse raamistikku ning asetsevad autonoomselt kõrvuti auditimenetlustega.

48      Teisena on selleks, et võimaldada läbi viia kõnesolevate toetuslepingute II lisa artiklis II.22 nimetatud menetlusi, nimetatud lisa artikli II.3 punktis g ette nähtud, et „iga toetusesaaja peab […[esitama otseselt komisjonile, sh [OLAFile] ja kontrollikojale kogu teabe, mis on kontrollide ja auditite raames vajalik“.

49      OLAFi 15. septembri 2014. aasta kirjal, milles palutakse hagejal esitada teatud dokumendid (vt punkt 9 eespool), on just konkreetselt see eesmärk, mis õigustab uurimismeedet kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti g alusel.

50      OLAFi menetlus asetub seega lepingulisse raamistikku, mille pooled on loonud.

51      Kolmandana on tähelepanuväärne, et 15. septembri 2014. aasta dokumentide esitamise taotlus ei põhine kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikel 3. Selles on ette nähtud:

„Toetusesaajad säilitavad kõik toetuslepinguga seotud dokumentide originaalid või erandjuhtudel nõuetekohaselt tõestatud ärakirjad – sh elektroonilised ärakirjad – kuni viis aastat alates projekti lõppemisest. Need dokumendid tuleb esitada komisjonile, kui neid nõutakse toetuslepinguga seotud auditi tegemise ajal.“

52      Kuigi sellel klauslil põhinev taotlus võimaldab saavutada sama tulemuse nagu kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti g alusel esitatud taotlus, kohaldatakse selle lisa artikli II.22 lõiget 3 ainult auditimenetluste, mitte kontrollimenetluste raames. Muide, sama arutluskäik on kohaldatav selle toetuslepingu II lisa artikli II.22 lõike 3 ja selle artikli II.22 lõike 8 vastavate kohaldamisalade piiritlemiseks.

53      Seega kuulub menetlus, mille OLAF käsitletaval juhul läbi viis, kõnesolevates toetuslepingutes ette nähtud kontrollimenetluste hulka.

54      Neljandaks tuvastas komisjon käsitletaval juhul läbi viidud kontrollimenetluse raames eeskirjade eiramised, mille hageja toime pani ja mis toob kaasa selle, et teatud kulud ei ole rahastamiskõlbulikud.

55      Selles küsimuses tuleb märkida, et kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.21 lõike 1 teises lõigus on ette nähtud, et „[j]uhul, kui toetusesaajalt tuleb [liidule] võlgnetav summa sisse nõuda pärast [seitsmenda raamprogrammi] raames sõlmitud toetuslepingu ülesütlemist või selle täitmist, siis nõuab komisjon võlgnetava summa tagasimaksmist, väljastades asjaomase toetusesaaja suhtes sissenõudekorralduse“.

56      Vastavalt sellele klauslile, millel vaidlustatud otsus sõnaselgelt põhineb, oli komisjonil õigus teha kontrollimenetluse tulemusena järeldus, et hagejalt tuleb võlgnetavad summad sisse nõuda.

57      Seega, vastupidi hageja väidetele, mille kohaselt ei võimalda esiteks kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõige 8 komisjonil selle lisa artikli II.22 lõikest 6 kõrvale kalduda ning teiseks ei saa komisjon kõnesolevate toetuslepingute kohaselt eirata lõplikku auditiaruannet, on menetlus käsitletaval juhul sõltumatu auditimenetlusest, mida hageja silmas peab.

58      Tuleb märkida, et kõnesolevate toetuslepingute artikli 9 lõikes 1 on sõnaselgelt märgitud, et neid lepinguid „reguleerivad […] üldeelarve suhtes kohaldatav finantsmäärus ja selle rakenduseeskirjad […]“.

59      Finantsmääruse artiklis 119 on sätestatud:

„1.      Toetuse summa loetakse lõplikuks alles siis, kui institutsioon on lõpliku tegevus- ja raamatupidamisaruande heaks kiitnud, ilma et see takistaks institutsiooni tegemast hilisemaid kontrollimisi.

2.      Kui abisaaja ei täida oma juriidilisi või lepingulisi kohustusi, peatatakse toetuse maksmine ja toetust vähendatakse või toetuse andmine lõpetatakse rakenduseeskirjades sätestatud juhtudel, olles abisaajale eelnevalt andnud võimaluse esitada oma seisukohad.“

60      Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et finantsmääruse artiklis 119, põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, ei ole kehtestatud konkreetset menetluslikku erikorda, millisel viisil tuvastatakse eeskirjade eiramised kontrollimenetlustes, mis on algatatud pärast tegevus- ja raamatupidamisaruande heakskiitmist.

61      Seejärel tuleb märkida, et selle sätte rakenduseeskirjad, mis kehtisid põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal, ei sisalda ka rohkem sellekohaseid nõudeid. Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmääruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad, (EÜT 2002, L 357, lk 1), artikli 183 esimese lõigu punkt a ja teine lõik annavad pädevale eelarvevahendite käsutajale eelkõige õiguse nõuda, et toetusesaaja maksaks heakskiidetud tööprogrammi mittenõuetekohase täitmise korral võrdelise osa tagasi.

62      Lõpuks, vastates kohtuistungil esitatud küsimusele, nõustus hageja, et finantsmääruse artikkel 119 on lepingulise raamistiku suhtes kohaldatav, ilma et see piiraks rikkumise tuvastamist.

63      Järelikult ilmneb eelnevast, et komisjonile ei saa ette heita, et ta ei järginud käsitletaval juhul läbi viidud kontrollimenetluses ette nähtud menetluslikke nõudeid.

64      Viiendaks ei ole vaidlust küsimuses, et nende seisukohtade tulemusena, mille hageja oma 26. oktoobri 2018. aasta kirjas esitas, vähendas komisjon sissenõutavaid summasid. Vaidlustamaks OLAFi aruande järeldusi, millel komisjoni nõuded põhinevad, tugines hageja muu hulgas lõplikule auditiaruandele. Seega võttis komisjon sissenõudmiskorralduste koostamisel arvesse hinnanguid, mis tulenevad nii auditimenetlusest kui ka kontrollimenetlusest. Komisjon tegutses volituste raames, mis on talle antud kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõike 6 ja artikli II.21 lõike 1 teise lõiguga, mida peegeldab vaidlustatud otsus.

65      Järelikult ei ole neid lepinguklausleid rikutud menetluses, mida komisjon järgis nende summade sissenõudmisel, mida ta pidas tasumisele kuuluvaks. Seega tuleb esimene väiteosa tagasi lükata.

2)      Teine väiteosa, et on rikutud kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.14 lõike 1 punkte a ja b tegelikele kuludele vastavate maksete nõudega

66      Teises väiteosas kinnitab hageja, et komisjon oli kohustatud nõustuma, et kõnesoleva töötajaga seotud tööjõukulud on tegelikud, sest lõplikus auditiaruandes oli konkreetselt kinnitatud, et need on õiged – järeldus, millega komisjon oma 22. aprilli 2014. aasta kirjas nõustus.

67      Hageja järeldab sellest, et kui komisjon kaldus kõrvale audiitorite järeldustest, jättes sellise pädevuse siiski põhjendamata, ega esitanud selgitusi OLAFi järelduste asjakohasuse kohta, ehkki ta heitis need osaliselt kõrvale, siis eiras komisjon kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.14 lõike 1 punkte a ja b ning tegi seega faktivea.

68      Hageja lisab, et komisjoni seisukoht toetuse saaja kulude rahastamiskõlbulikkuse tõendamise koormise jaotumise kohta ning komisjoni pädevus nõuda rahastus sisse ei puutu asjasse. Ta rõhutab selles küsimuses, et kuna käsitletaval juhul on esitatud lõplik auditiaruanne, mis kinnitab, et vaidlusalused kulud on tõesti tegelikud, lasub komisjonil tõendamiskoormis selle tõendamisel, et see aruanne on ekslik ja teatud tööjõukulud ei ole rahastamiskõlbulikud.

69      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

70      Kõigepealt tuleb märkida, et hageja argumendid tema esimese väite teise väiteosa raames seisnevad selles, et komisjonile heidetakse ette lepingutingimuste rikkumist sellega, et ta eiras lõpliku auditiaruande väidetavat siduvust.

71      Esiteks ei ilmne audititele antav niisugune väärtus kõnesolevate toetuslepingute tingimustest. See, et neil on tõendav väärtus ainult esialgu, on seevastu ette nähtud kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikes 1, mis annab võimaluse teha uued auditid viie aasta jooksul pärast asjaomase projekti lõpuleviimist. Samuti võimaldab kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõige 8 komisjonil alustada uurimisi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 [OLAFi] juurdluste kohta (EÜT 1999, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91), mis tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1).

72      Teiseks, nagu ilmneb eespool punktides 58–62 esitatud kaalutlustest, asetub vaidlustatud otsus finantsmääruse artikli 119 raamistikku, mille esimene lõige näitab selgelt, et see, et institutsioon on lõpliku tegevus- ja raamatupidamisaruande heaks kiitnud, „[ei takista] institutsiooni tegemast hilisemaid kontrollimisi“.

73      Seega ei saa lõplikku auditiaruannet isegi pärast komisonipoolset heakskiitmist pidada millekski, mis on komisjonile siduv ja muutumatu. Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, et tegemata faktiviga, mis kujutab endast kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.14 lõike 1 punktide a ja b rikkumist, oli komisjon kohustatud nõustuma, et kõnesoleva töötajaga seotud tööjõukulud on tegelikult tekkinud, sest auditis, mille järeldused oli ta enne heaks kiitnud, oli nõustutud, et need on tegelikud.

74      Samadel põhjustel ei ole asjakohane hageja argument, et komisjon ei ole tõendanud, et lõplik auditiaruanne on ekslik. Eespool punktis 72 esitatud kaalutlustest ilmneb nimelt kõnealuste lepingutingimuste suhtes, et finantsaruandes tuvastatu ei ole komisjonile siduv, kui sellest auditist hilisem kontroll seab selle tulemused kahtluse alla.

75      Eelneva põhjal tuleb teine väiteosa tagasi lükata.

3)      Kolmas väiteosa, et on rikutud esiteks kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti n, kui komisjon tuvastas huvide konflikti ohu perekondlike sidemete tõttu, ning teiseks on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7 ja 9, kuna teda on diskrimineeritud perekonnaseisu tõttu

76      Kõigepealt leiab hageja, et komisjon ei oleks tohtinud järeldada, et esineb huvide konflikti oht kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti n tähenduses, mis seab kahtluse alla kõnesoleva töötaja töötundide arvestuse usaldusväärsuse seetõttu, et tema abikaasal oli juurdepääs sellele arvestusele.

77      Hageja väidab selles küsimuses, et hoolimata asjaolust, et talle sellest teatati, jättis komisjon esiteks arvesse võtmata, et nii kõnesoleva töötaja kui ka tema abikaasa üle tegid järelevalvet nende vastavad ülemused, kes kontrollisid, kas kõnesoleva töötaja töötunnid on tegelikud, ning teiseks ei võtnud komisjon arvesse funktsionaalse, hierarhilise või orgaanilise sideme puudumist abikaasade vahel. Hageja rõhutab selles küsimuses, et komisjon on teinud faktivea, eeldades, et kõnesoleva töötaja abikaasa sekkus sisuliselt, sest tegelikult oli abikaasa juurdepääs selle töötaja tööaja arvestusele puhtalt halduslik ning sel abikaasal ei olnud nende andmete muutmiseks mingit pädevust. Lisaks märgib hageja, et audiitorid olid kontrollinud tööaja registreerimise korda ja selle heaks kiitnud. Veel kinnitab hageja, et mingit huvide konflikti ohtu ei olnud, nagu näitab see, et abikaasade vastavad ülemused ei tuvastanud mingit juhtumit seoses võimalike pettustega tööajaarvestuses.

78      Seejärel märgib hageja, et ei ole ühtegi õigusnormi, mis nõuaks, et abikaasad oleksid samal töökohal rangelt eraldatud. Ta rõhutab, et käsitletaval juhul võetud meetmed (kahekordne sõltumatu järelevalve, töötamine eraldi osakondades) kujutavad endast vähem sekkuvat meetodit selle tagamiseks, et tööajaarvestus, millele kõnesoleva töötaja abikaasa oma halduskohustuste tõttu ligi pääses, on õige.

79      Lõpuks arvab hageja, et komisjoni seisukoht kujutab endast diskrimineerimist perekonnaseisu alusel, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 7 ja 9, sest see, kui abikaasadele kehtestataks eraldi töötamise kohustus ainult seetõttu, et nad on abikaasad, oleks samaväärne sellega, et kui puudub tegelik põhjus kahelda nende aususes, koheldakse neid tööl ebavõrdselt ja/või diskrimineerimisega. Hageja vaidleb vastu komisjoni seisukohale, mille kohaselt tulnuks kõnesoleva töötaja abikaasa töökohustused korraldada nii, et välditaks huvide konflikti, sest niisugune meede kujutaks endast diskrimineerimist perekonnaseisu alusel.

80      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

81      Kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkt n näeb ette, et iga toetusesaaja peab võtma kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida igasugust huvide konflikti ohtu, mis on seotud majanduslike huvide, poliitiliste või rahvuslike sarnasuste, perekondlike või emotsionaalsete sidemete või ükskõik missugust muud liiki huvidega, mis võivad projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist kahjustada.

82      Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väitele ei ilmne kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punktist n, et majanduslike, emotsionaalsete või perekondlike sidemete olemasolu võimaldab oletada, et eksisteeris huvide konflikti oht, mis võis projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist kahjustada.

83      Eeldus, mis võib tuleneda majanduslike, emotsionaalsete või perekondlike sidemete olemasolust, on piiratud huvide konflikti ohu olemasoluga. Nii ilmneb kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punktist n ümberlükatav eeldus, et niisugune oht esineb, näiteks kui isikud, kellel on perekondlikud või emotsionaalsed sidemed, on ühel või teisel viisil kaasatud samasse projekti. Käsitletaval juhul tuleb abielusideme tõttu kõnesoleva töötaja ja tema abikaasa vahel lähtuda sellest eeldusest.

84      Seega, kuigi komisjon võib kohaldada seda eeldust, peab ta siiski esitama kõik asjaolud, mis näitavad, et võidi kahjustada asjaomase projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist.

85      Seepärast tuleb kõigepealt analüüsida hageja esitatud asjaolusid, mille eesmärk on lükata ümber eeldus, et valitseb huvide konflikti oht, kusjuures sellele, kas on täidetud emotsionaalsete ja perekondlike sidemete tingimus, ei ole vastu vaieldud.

86      Hageja argumendid, mis põhinevad hierarhilise ja organisatsioonilise sideme puudumisel, ei kõrvalda huvide konflikti ohtu, sest käesoleva kohtuasja kontekstis, kus kõnesoleva töötaja abikaasa kiitis heaks tema tööaja arvestused, ei saa perekonnaseisu mõju välistada ainuüksi seepärast, et töökeskkonnas puudub alluvussuhe.

87      Järelikult esineb käsitletavas olukorras tõesti huvide konflikti oht kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti n tähenduses.

88      Seega tuleb kõigepealt analüüsida komisjoni esitatud asjaolusid, mis puudutavad selle võimaluse tõendamist, et kahjustatakse asjaomase projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist.

89      Kõnesoleva töötaja abikaasa töö laadi kohta hageja juures ilmneb toimikust, et ta töötas põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal hageja rahandusosakonnas ning et tema ametikoht oli „seitsmenda raamprogrammi projektijuht“, teda nimetati ka „seitsmenda raamprogrammi toetuste põhikoordinaatoriks“. Selles ametis oli tal – nagu hageja kinnitab – „põhikirjajärgne juurdepääs oma abikaasa tööaja arvestusele, mis seitsmenda raamprogrammi toetuste saamiseks esitati, ja ta allkirjastas neid kuni 2012. aasta novembrini“.

90      Esiteks, mis puudutab kõnesoleva töötaja abikaasa ametikohustusi seoses selle töötaja tööaja arvestusega, siis tuleb tuvastada, et kuigi hageja kinnitab, et kõnesoleva töötaja abikaasa tegi kontoritööd ning vastutas eelkõige seitsmenda raamprogrammi toetustega seotud dokumentide kogumise ja säilitamise eest, ilmneb kõnesoleva töötaja tööaja arvestusest, mille hageja esitas hagiavalduse lisana A.16, et tema abikaasa kiitis heaks selle sisu, sest termin „heaks kiidetud“ (approved) on nendel dokumentidel kõnesoleva töötaja abikaasa allkirja kõrval.

91      Mis puudutab teiseks hageja väidet, et kõnesoleva töötaja abikaasal ei olnud võimalik ametlikke dokumente muuta, siis niisugune väide muudab võimaluse, et asjaomase projekti nõuetekohast elluviimist kahjustatakse, veel tõenäolisemaks, sest – nagu on tõendatud punktis 90 eespool – kuigi ta kiitis oma abikaasa tööaja arvestuse heaks, ei olnud tal isegi võimalust seda muuta, kui see on väär.

92      Tuleb seega järeldada, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et asjaomase projekti nõuetekohast elluviimist võidi kahjustada.

93      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja väide, et kõnesoleva töötaja abikaasa tegevust kontrollisid tema ülemused kahekordselt. Asjaolusid, mille eesmärk on tõendada võimalust, et asjaomase projekti nõuetekohast elluviimist kahjustatakse, tuleb hinnata, lähtudes sellest, et hageja ei ole suutnud ümber lükata väidet, et valitses olukord, mis tekitab huvide konflikti (vt punkt 87 eespool). Selles osas tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele eksisteerib kõnesoleva töötaja ja tema abikaasa vahel tõepoolest funktsionaalne side. Asjaolust, et tema abikaasa kiidab tema tööajaarvestuse heaks, ilma et tal oleks võimalust seda muuta, ehkki ta tundub ilma igasuguse kahtluseta olevat selle arvestuse „järelevaataja“ (supervisor), piisab asumaks seisukohale, et hageja loodud kontrollisüsteem ei vasta nõudele, mida ta peab täitma ja mille kohaselt peab ta võtma vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida igasugust sellist huvide konflikti ohtu perekondlikus või emotsionaalses plaanis, mis võib kahjustada asjaomase projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist, vastavalt kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punktile n.

94      Seega ei ole komisjon kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti n rikkunud, kui ta asus seisukohale, et hageja ei võtnud kõiki vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida igasugust sellist huvide konflikti ohtu perekondlikus või emotsionaalses plaanis, mis võib kahjustada asjaomase projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist.

95      Lisaks, mis puudutab kõigepealt hageja kaalutlusi selle kohta, et audiitorid kiitsid heaks tööaja registreerimise korra, milles osalesid kõnesolev töötaja ja tema abikaasa, siis tuleb viidata eespool punktides 73 ja 74 esitatud järeldustele, mis käsitlevad lõplikus auditiaruandes antud väärtushinnanguid.

96      Mis puudutab seejärel hageja vastuväiteid, et puuduvad konkreetsed tõendid huvide konflikti ohu kohta, siis piisab, kui märkida, et kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti n sõnastuses endaski ei ole nõutud, et see konflikt oleks tõendatult avaldanud mõju lepingu täitmisele või selle kuludele.

97      Lõpuks tuleb väite kohta, et komisjoni seisukoht kujutab endast diskrimineerimist perekonnaseisu tõttu, mis on vastuolus harta artiklitega 7 ja 9, juhtida tähelepanu, et väidetav rikkumine ei puuduta lepingutingimuste mittenõuetekohast täitmist.

98      Tuleb siiski meelde tuletada, et Üldkohtul on juba olnud võimalus otsustada, et hartas, mis on osa esmasest õigusest, on artikli 51 lõikes 1 ilma eranditeta ette nähtud, et need sätted „on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele“, ning seega on põhiõiguste eesmärk reguleerida liidu institutsioonidele antud pädevuste kasutamist, sh lepingulises raamistikus (3. mai 2018. aasta kohtuotsus Sigma Orionis vs. komisjon, T‑48/16, EU:T:2018:245, punktid 101 ja 102, ning 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Sigma Orionis vs. REA, T‑47/16, ei avaldata, EU:T:2018:247, punktid 79 ja 80; vt ka analoogia alusel 13. mai 2020. aasta kohtuotsus Talanton vs. komisjon, T‑195/18, ei avaldata, EU:T:2020:194, punkt 73).

99      Samamoodi jäävad liidu institutsioonid, organid ja asutused lepingu täitmisel seotuks neile hartast ja liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevate kohustustega (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 86). Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et kui pooled annavad lepingus vahekohtuklausliga liidu kohtule pädevuse vaadata läbi selle lepinguga seotud vaidlusi, siis on nimetatud kohus sõltumata lepingus määratletud kohaldatavast õigusest pädev hindama võimalikke harta ja liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumisi (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Inclusion Alliance for Europe vs. komisjon, C‑378/16 P, EU:C:2020:575, punkt 81).

100    Käsitletaval juhul on perekondlike või emotsionaalsete sidemete tõttu tekkida võiva mis tahes huvide konflikti vältimise nõude eesmärk hoida ära erapooletuse ja objektiivsuse nõude tõsine ja ilmselge rikkumine (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 141) ning seda nõuet peab järgima ennekõike isik, kes vastutab liidu toetatava projekti kallal töötavate teadlaste tööaja arvestuste kinnitamise eest. Seega, eeldusel et käsitletav eeskiri, mille eesmärk on tagada huvide konflikti puudumine, võib riivata harta artiklitega 7 ja 9 tagatud õigusi, ei riivata mitte nende õiguste olemust, vaid äärmisel juhul piiratakse nende kasutamist. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võib proportsionaalsuse põhimõtet järgides seada hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste kasutamise piiranguid üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

101    Nii on see käsitletaval juhul. Mis puudutab sellise eelduse puhul kõigepealt liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvat eesmärki, siis niisuguse piirangu eesmärk on tagada hea finantshalduse põhimõtte järgimine sellisena, nagu see on sätestatud ELTL artiklis 317. Seejärel tuleb märkida, et see piirang on vajalik, sest komisjonil, kes ei ole otseselt selle juures, kui toetusesaaja ülesandeid täidab, ei ole muid vahendeid töötaja deklareeritud tööjõukulude õigsuse kontrollimiseks kui vahendid, mis tulenevad eelkõige usaldusväärse tööajaarvestuse esitamisest (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Amitié vs. komisjon, T‑234/12, ei avaldata, EU:T:2015:601, punkt 210 ja seal viidatud kohtupraktika). Lõpuks tuleb tõdeda, et see piirang ei ole ebaproportsionaalne, sest esiteks ei riivata harta artiklitega 7 ja 9 kaitstud õiguste olemust ennast, nagu on rõhutatud eespool punktis 100, ning teiseks, nagu märgib komisjon, võib täita nõude vältida igasugust huvide konflikti perekondlike või emotsionaalsete sidemete tõttu minimaalsete organisatoorsete kohanduste abil. Seega tuleb hageja väited, et esineb diskrimineerimine, tagasi lükata, sest esiteks põhinevad need harta artiklite 7 ja 9 rikkumise esinemisel ning teiseks ei ole niisugune rikkumine eeldusel, et see on huvide konflikte puudutava õigusnormi vaidlustatud kohaldamist arvestades võimalik, tõendatud.

102    Eelneva põhjal tuleb kolmas väiteosa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

b)      Teine väide, et on rikutud Belgia õigust

103    Kõigepealt tuletab hageja meelde, et kõnesolevad toetuslepingud sisaldavad viidet Belgia õigusele.

104    Tuginedes Belgia õigusele, põhjendab hageja oma teist väidet niisiis kolme väiteosaga.

105    Kõigepealt leiab hageja, et komisjoni seisukoht käsitletaval juhul viib eelduseni, nagu ta oleks käitunud pahauskselt; selle eelduse tõttu otsustas komisjon ühepoolselt, et lepingut on rikutud, ilma et seda oleks tuvastatud lõplikus auditiaruandes, ning osas, mis puudutab toetuslepingut C2POWER, tegutses komisjon vastupidi auditi järeldustele. Seega rikkus komisjon lepingute heauskse täitmise põhimõtet, mis on sätestatud Belgia tsiviilseadustiku (code civil belge) artiklites 1134 ja 1135.

106    Seejärel heidab hageja komisjonile ette, et viimane lähtus hageja kõnesoleva töötaja tööjõukulude tagastamise nõude puhul ühest OLAFi uurimisaruandest, mis jääb väljapoole asjaomast lepingulist raamistikku ja mille tõendav väärtus on kaheldav. Komisjon otsustas ise mitte järgida kõiki selle aruande järeldusi ega selgitanud mitte ainult põhjuseid, miks ta jättis kõrvale lõplikus auditiaruandes tuvastatu, ilma et oleks siiski tõendanud hageja õigusvastast käitumist, vaid ka seda, miks ei võtnud ta lõpuks arvesse kulusid, mida ta leidis olevat „selgelt liiga suured“, st kulusid, mis ületavad piiri, mille kindlaksmääramine ei ole kõnesolevate toetuslepingute tingimustega seotud. Seega eiras komisjon Belgia tsiviilseadustiku artiklis 1315 sätestatud tõendamiskoormist käsitlevat õigusnormi, mille kohaselt peab kohustust tõendama see, kes nõuab selle täitmist.

107    Lõpuks leiab hageja, et ta tasus komisjoni nõutud maksed, samas kui komisjonil ei olnud õigust neid sisse nõuda. Seega rikkus komisjon Belgia tsiviilseadustiku artikleid 1235, 1376 ja 1377, jättes tagastamata summad, mis talle olid makstud ja mis ta oli saanud võla puudumise tõttu põhjendamatult.

108    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

109    Teise väite kahte esimest väiteosa tuleb käsitleda koos.

110    Esimesena tuleb ühelt poolt märkida, et vastupidi hageja väidetele ei põhine komisjoni tagastamisnõue – nagu on järeldatud eespool punktis 65 – väljaspool lepingulist raamistikku koostatud uurimisaruandel. Teiselt poolt on vaja korrata, et samuti on järeldatud, et lõplikus auditiaruandes tuvastatu ei olnud komisjonile siduv (vt punktid 73 ja 74 eespool).

111    Teisena tuleb analüüsida küsimust, millisel alusel põhineb komisjoni tagastamisnõue, et teha kindlaks, kas sellega rikuti nii lepingute heauskse täitmise põhimõtet – kuna eeldati hageja pahausksust – kui ka tõendamiskoormist käsitlevat õigusnormi, jättes esitamata asjaolud, mis võimaldavad seda nõuet põhjendada.

112    Esiteks tuleb märkida, et üldiselt tunnustatud õiguspõhimõtte kohaselt kohaldab iga kohus omaenda menetluseeskirju, kaasa arvatud kohtualluvuse eeskirju (vt selle kohta 8. aprilli 1992. aasta kohtuotsus komisjon vs. Feilhauer, C‑209/90, EU:C:1992:172, punkt 13). Õigusnormid, mis on mõeldud reguleerimaks tõendamiskoormist, tõendite lubatavust, väärtust ja tõendusjõudu, jäävad siiski selle põhimõtte alt välja, sest need ei ole menetlus‑, vaid materiaalõigusnormid, kuna need määravad ära subjektiivsete õiguste olemasolu tingimused, valdkonna ja nende lõppemise põhjused. Kohaldatava õiguse valik auditeeritud lepingutes puudutab seega ka tõendamist käsitlevaid õigusnorme (8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Amitié vs. komisjon, T‑234/12, ei avaldata, EU:T:2015:601, punkt 115).

113    Seega reguleerib käsitletaval juhul tõendamiskoormise jaotumist toetusesaaja kulude rahastamiskõlbulikkuse osas Belgia tsiviilseadustiku artikkel 1315, milles oli sätestatud, et isik, kes kohustuse täitmist nõuab, peab selle olemasolu tõendama, ning vastupidi, isik, kes väidab, et tema kohustus on lõppenud, peab põhjendama maksmist või asjaolu, mis tõi kaasa tema kohustuse lõppemise.

114    Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et niisuguse lepingu raames, mis sisaldab vahekohtuklauslit ELTL artikli 272 tähenduses, peab pool, kes deklareeris komisjonile kulud liidu rahastuse saamiseks, tõendama, et need kulud vastavad toetuslepingutes ette nähtud rahastamistingimustele (vt selle kohta 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus ANKO vs. komisjon, T‑771/14, ei avaldata, EU:T:2017:27, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Kolmandaks, nagu on märgitud eespool punktis 101, ei ole komisjonil, kes ei ole otseselt selle juures, kui toetusesaaja ülesandeid täidab, muid vahendeid tema deklareeritud tööjõukulude õigsuse kontrollimiseks kui vahendid, mis tulenevad eelkõige usaldusväärse tööajaarvestuse esitamisest (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Amitié vs. komisjon, T‑234/12, ei avaldata, EU:T:2015:601, punkt 210 ja seal viidatud kohtupraktika).

116    Neljandaks ilmneb kohtupraktikast, et kui isik jätab täitmata kohustuse esitada usaldusväärsed tööajaarvestuse tabelid, et põhjendada töötajate kohta deklareeritud kulusid, siis on see piisav alus kõigi nende kulude tagasilükkamiseks (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Technion ja Technion Research & Development Foundation vs. komisjon, T‑216/12, EU:T:2015:746, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, kui toetusesaaja deklareeritud kulud ei ole asjaomase toetuslepingu alusel rahastamiskõlblikud, sest need ei ole kontrollitavad ja/või usutavad, ei jää komisjonil muud võimalust kui nõuda toetus põhjendamata summade ulatuses tagasi, kuna õigusliku aluse põhjal, mida see toetusleping endast kujutab, on kõnealusel institutsioonil lubatud liidu eelarvest välja maksta vaid nõuetekohaselt põhjendatud summasid (vt 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, C‑584/17 P, EU:C:2020:576, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

117    Käsitletavas asjas on eespool punktis 92 järeldatud, et vaidlusalused tööajaarvestused ei paku nõutavat usaldusväärsuse tagatist, sest on huvide konflikti oht, mis võib kahjustada asjaomase projekti erapooletut ja objektiivset elluviimist.

118    Esiteks võib rõhutada, et huvide konflikti oht kujutab endast ebanormaalset olukorda, milles tehtud kulutused ei pruugi olla tegelikud või ei ole neid kandnud toetusesaaja ise või isegi ei pruugi neid olla kasutatud ainuüksi asjaomase projekti elluviimiseks kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.14 lõike 1 punktide a, b ja e tähenduses. Järelikult kujutab see, kui lepingupartner jätab täitmata kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punktis n ette nähtud lepingulise kohustuse võtta kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida igasugust huvide konflikti ohtu, tema lepinguliste kohustuste mittenõuetekohast täitmist. See õigustab niisiis kulude sissenõudmist määruse nr 2342/2002 artikli 183 alusel (vt selle kohta 22. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus EKETA vs. komisjon, T‑198/17, ei avaldata, EU:T:2019:27, punkt 91). Teiseks, kui komisjon esitab konkreetsed asjaolud, mis viitavad ohule, et deklareeritud tööaeg ei vasta rahastamiskõlbulikkuse tingimustele – nagu see on siis, kui tuvastatakse huvide konflikti oht –, eeldatakse, et see ei ole rahastamiskõlbulik, ning toetusesaaja peab tõendavate asjaolude abil vastupidist tõendama, et rahastamiskõlbulikkuse tingimusi järgiti nõuetekohaselt (vt selle kohta 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus EKETA vs. komisjon, C‑273/19 P, EU:C:2020:852, punktid 74–77, ning 22. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus EKETA vs. komisjon, T‑166/17, ei avaldata, EU:T:2019:26, punkt 61).

119    Järelikult, kuna hageja ei esitanud tõendeid, et huvide konflikti ohtu ei ole, ega järginud seega kohustust esitada usaldusväärsed tööajaarvestused deklareeritud tööjõukulude tõendamiseks, ei ole hageja täitnud kohustust, mis tal on tõendamiskoormise jaotumist käsitlevate õigusnormide järgi. Seega oli komisjonil õigus nõuda sisse summad, mille ta leidis olevat alusetult välja makstud, st kõik kõnesoleva töötajaga seotud tööjõukulud, mis on näidatud tema abikaasa heaks kiidetud tööajaarvestustes, ning ta ei rikkunud lepingute heauskse täitmise põhimõtet Belgia tsiviilseadustiku artiklite 1134 ja 1135 tähenduses ega selle seadustiku artiklis 1315 sätestatud tõendamiskoormist käsitlevaid õigusnorme.

120    Asjaolu, et viidatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted määrati kindlaks kontekstis, kus ei olnud järgitud kohustust esitada finantsauditi käigus usaldusväärseid tööajaarvestusi deklareeritud tööjõukulude tõendamiseks, ning et käsitletaval juhul ei seadnud finantsaudit, mille tulemusena koostati lõplik auditiaruanne, kahtluse alla selle tööajaarvestuse usaldusväärsust, mille hageja kõnesoleva tööaja kohta esitas, ei mõjuta nende põhimõtete kohaldamise asjakohasust käesoleva hagi raames. Nagu on märgitud eespool punktides 73 ja 74, ei ole selles aruandes tuvastatu komisjonile siduv.

121    Lisaks ei vii asjaolu, et komisjon ei järginud lõpuks kõiki OLAFi uurimisaruande järeldusi, selle aruande tõendava väärtuse kahtluse alla seadmiseni. Kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.22 lõikes 8 viidatud määruse nr 883/2013, millega tunnistati kehtetuks määrused nr 1073/1999 ja nr 1074/1999, põhjendusest 31 ilmneb, et liidu institutsioonid otsustavad, milliseid meetmeid tuleb pärast lõpetatud uurimist võtta OLAFi koostatud uurimise lõpparuannete põhjal. Lisaks on määruse nr 883/2013 artikli 11 lõikes 1 selgelt mainitud, et uurimisaruandele lisatakse soovitused võimalike meetmete võtmise kohta. Seega on komisjonil õigus võtta arvesse ainult osa sellest, mis on OLAFi uurimisaruandes tuvastatud, ilma et see seaks tuvastatu tõendavat väärtust kahtluse alla.

122    Lõpuks, kuna komisjonil oli õigus nõuda sisse kõik kulud, mida kanti kõnesoleva töötajaga seoses, ei saa hageja vastu vaielda asjaolule, et komisjon otsustas kohaldada ülemmäära, mistõttu nõudis nendest sisse ainult ühe osa, kuna hagejal puudub põhjendatud huvi.

123    Eelneva põhjal tuleb järeldada, et teise väite esimene ja teine väiteosa on põhjendamatud.

124    Järelikult langeb kolmanda väiteosa ese ära ja see tuleb tagasi lükata.

125    Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

c)      Kolmas väide, et on rikutud Poola õigust

126    Kõigepealt märgib hageja, et kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.15 lõikes 1 on konkreetne viide riigisisesele õigusele, mis reguleerib toetusesaajate sõlmitud töölepinguid. Ta leiab seega, et tuleb asuda seisukohale, et töösuhtele, mis tal oli esiteks kõnesoleva töötajaga ja teiseks tema abikaasaga, oli kohaldatav Poola õigus.

127    Esiteks väidab ta aga, et on rikutud Poola tööseadustiku paragrahvi 140 koostoimes § 18 lõikega 2, mis lubavad nn „projektitööd“ (system zadaniowego czasu pracy), sest komisjon väidab, et kõnesolev töötaja oleks pidanud tegema „teatud hulga ületunde“ ja „töötama ebamõistlikult pikka aega“ kolmes paralleelses töösuhtes, sh suhe, mille ta sõlmis hagejaga projektitöö süsteemi kohaselt. Hageja sõnul ei eelda see Poolas seaduslik süsteem pidevat füüsilist kohalolekut töökohal ja tagab nii paindlikkuse ja võimaluse täita mitmesuguseid ülesandeid (multitasking), tingimusel et töötaja täidab oma ametikohustusi.

128    Teiseks väidab hageja, et rikutud on Poola tööseadustiku § 113 koostoimes harta artiklitega 7 ja 9, mis keelas faktiliste asjaolude asetleidmise ajal hagejal eraldada kõnesolevat töötajat ja tema abikaasat töö juures teineteisest ainuüksi nende abielu tõttu, sest niisugune eraldamine kujutab endast diskrimineerimist perekonnaseisu tõttu.

129    Seejärel märgib hageja, et komisjon ei ole viidanud konkreetsetele põhjustele, miks ta paneb kahtluse alla kõnesoleva töötajaga seotud tööjõukulud ajavahemikul 2010. aasta augustist kuni 2012. aasta oktoobrini, nõustudes samas selle töötajaga seotud tööjõukuludega 2012. aasta novembris, ehkki tema abikaasal oli juurdepääs ka tema 2012. aasta novembrikuu tööaja arvestusele.

130    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

131    Esiteks tuleb märkida, et isegi kui kolmanda väitega nõustuda, on tööajaarvestus sellegipoolest endiselt ebausaldusväärne, sest asjaolu, et kõnesolev töötaja võis teha suure hulga töötunde tema kaasatuse tõttu mitmesugustesse projektidesse, ei mõjuta asjaolu, et nende tundide suhtes kohaldati kinnitamise korda, mille hageja kehtestas, rikkudes kõnesolevate toetuslepingute II lisa artikli II.3 punkti n.

132    Seejuures tuleb korrata, et kulud, mida peetakse rahastamiskõlbmatuteks, hõlmavad ajavahemikku 2010. aasta augustist kuni 2012. aasta oktoobrini. Kõik seda perioodi puudutavad tööajaarvestused kinnitas aga kõnesoleva töötaja abikaasa. Osas, milles hageja kordab oma vastuväiteid tõendamiskoormist käsitleva kohtupraktika asjakohasuse kohta, mis puudutab tööaja arvestuse usaldusväärsust, tuleb viidata punktile 92 eespool.

133    Teiseks, mis puudutab väidet, et on rikutud Poola tööseadustiku § 113, siis tuleb viidata punktile 101 eespool, milles on järeldatud, et ei ole võimalik tuvastada mingit diskrimineerimist perekonnaseisu alusel.

134    Lisaks rõhutab hageja oma argumentides Poola tööseadustiku § 140 rikkumise kohta komisjoni lähenemise ebaloogilisust, sest komisjon kritiseerib kõnesoleva töötaja abikaasa juurdepääsu oma mehe tööaja arvestusele kogu vaidlusalusel ajavahemikul, kuid nõustub selle asjaoluga ajavahemikul 2012. aasta novembrist kuni detsembrini, kuigi kõnesoleva töötaja abikaasa ei olnud enam hageja töötaja alles alates 2013. aasta jaanuarikuust.

135    Hageja argumendi tagasilükkamiseks piisab viitamisest punktile 122 eespool, milles on järeldatud, et tal puudub põhjendatud huvi.

136    Seega tuleb eespool esitatud põhjustel ja kuna hageja argumendid ei mõjuta vaidluse lahendust, kolmas väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

d)      Neljas väide, et lepingute heauskse täitmise nõude ja lepingutingimuste kuritarvitamise keelu raames on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

137    Oma neljandas väites leiab hageja sisuliselt, et lepinguliste suhete raames, milles komisjon kohustusi võtab, tuleb järgida õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Käsitletaval juhul rikkus komisjon sellega, et kiitis kõigepealt heaks kõik lõpliku auditiaruande järeldused, mis puudutavad muu hulgas kõnesoleva töötaja tööjõukulude rahastamiskõlbulikkust, ja hiljem lükkas need kulud tagasi, tema sõnul nimetatud põhimõtet, sest hagejal võis tekkida õiguspärane ootus, et kõnesoleva töötaja tööjõukulud on rahastamiskõlbulikud.

138    Hageja lisab, et õiguslikult ei ole põhjendatud argumendid, mille komisjon on esitanud, et välistada võimalus, et hagejal võis tekkida õiguspärane ootus seepärast, et oli olemas audit, milles ei tuvastatud rikkumist.

139    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

140    Tuleb meelde tuletada, et eespool punktides 73 ja 74 on järeldatud, et lepingutingimustest ilmneb, et lõplik auditiaruanne ei olnud komisjonile siduv. Seega ei saanud hagejal tekkida õiguspärast ootust, hoolimata heakskiidust, mille komisjon selle auditi tulemustele andis.

141    Lisaks ilmneb lõplikust auditiaruandest, et audiitorid märkisid sõnaselgelt, et nende töö eesmärk „ei ole pakkuda mingit tagatist, et süsteemi sisekontroll ise on tervikuna adekvaatne“. Ehkki audiitorid ei tuvastanud oma töö käigus erilisi nõrkusi hageja sisekontrolli süsteemis, mis puudutab toetuslepingut C2POWER käsitlevate finantsaruannete ettevalmistamist ja esitamist, piisab lihtsalt selle töö eesmärgi suhtes esitatud kahtlustest, mis lähtuvad selle süsteemi adekvaatsuse tagatistest, et see tooks kaasa ebakindluse, mis takistab igasuguse õiguspärase ootuse tekkimist.

142    Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata ning tagasi lükata tuleb ka nõue tuvastada, et komisjoni poolt sissenõutavat lepingust tulenevat nõuet ei ole tekkinud, ning nõue tuvastada, et rahastamiskõlbulikud on tööjõukulud, mida nõutakse tagasi toetuslepinguid puudutavaid põhisummasid käsitlevates võlateadetes, mille eesmärk on väljaarvestatud summade tagastamine.

2.      Nõue mõista komisjonilt välja viivis

143    Kuna on asutud seisukohale, et tagasi tuleb lükata väited, millega püütakse põhjendada nõudeid, milles palutakse tuvastada, et komisjoni poolt sissenõutavat lepingust tulenevat nõuet ei ole tekkinud, ning tuvastada, et rahastamiskõlbulikud on tööjõukulud, mida nõutakse tagasi toetuslepinguid puudutavaid põhisummasid käsitlevates võlateadetes, mille eesmärk on väljaarvestatud summade tagastamine, tuleb tagasi lükata ka nõue mõista komisjonilt välja viivis, kuna sellel puudub ese.

144    Et eelneva põhjal on tagasi lükatud kõik ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi põhjendamiseks esitatud väited ja rahuldamata jäetud kõik nõuded, tuleb käsitletav hagi rahuldamata jätta.

C.      ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi

145    Teise võimalusena esitab hageja hagi ELTL artikli 263 alusel, sest ta leiab, et vaidlustatud otsus on akt, mida saab vaidlustada selle sätte alusel.

146    Komisjon väidab, et ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu.

147    Selles küsimuses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hagejat mõne institutsiooniga siduva lepingu olemasolu korral saab liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel hagi esitada üksnes siis, kui vaidlustatud akti eesmärk on tuua kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis paigutuvad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet ning mis eeldavad, et lepingupooleks olev institutsioon täidab talle kui haldusorganile antud avaliku võimu volitusi (vt 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

148    Selles olukorras tuleb seega analüüsida, kas komisjoni 13. novembri 2019. aasta e‑kirjale lisatud vaidlustatud otsus koos vaidlusaluste võlateadetega on nende aktide hulgas, mille liidu kohus võib ELTL artikli 263 lõike 4 alusel tühistada, või on see hoopis lepingulist laadi (vt 14. juuni 2012. aasta kohtumäärus Technion ja Technion Research & Development Foundation vs. komisjon, T‑546/11, ei avaldata, EU:T:2012:303, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

149    Käsitletaval juhul ilmneb vaidlustatud otsusest esiteks, et komisjon esitas rahalise nõude ja näitas ära selle summa, väljastades mitu võlateadet, ning teiseks, et komisjon esitas kommentaarid hageja vastuväidete kohta. Seega ei välju miski lepingulisest raamistikust ega väljenda avaliku võimu teostamist.

150    Tuleb märkida, et hageja arvates muutis vaidlustatud otsus tunduvalt tema õiguslikku olukorda, sest komisjon nõudis temalt teatud rahasumma tasumist. Nagu ilmneb aga punktist 65 eespool, asetub tagastamisnõue kõnesolevate toestuslepingute tingimuste raamistikku.

151    Eeldusel, et hageja püüdis neid võlateateid vaidlustada, tuleb tuvastada, et need dokumendid ei kujuta endast vaidlustatavaid akte ELTL artikli 263 tähenduses.

152    Nimelt ei saa võlateadet, mille on väljastanud komisjon ning mis käsitleb toetuslepingu kohaselt tasumisele kuuluvaid summasid, pidada lõplikuks aktiks, mille peale saab esitada tühistamishagi, kuna see sisaldab teavet, mis puudutab viivist, mis kaasneb tuvastatud nõudega selle tähtpäevaks tasumata jätmise korral, võla võimalikku tasaarvestamist või varem antud võimaliku tagatise realiseerimist, samuti võimalust pöörata nõue täitmisele ning teha kanne andmebaasi, millele on juurdepääs liidu eelarvevahendite käsutajatel, isegi kui see on sõnastatud nii, et võib jääda mulje, et seda sisaldava võlateate näol on tegemist komisjoni lõpliku aktiga. Niisugune teave saab igal juhul ja oma laadilt olla vaid teave, millega valmistatakse ette komisjoni akt kõnealuse nõude sissenõudmiseks, kuna võlateates ei võta komisjon seisukohta meetmete suhtes, mida ta kavatseb kasutada selle nõude sissenõudmisel, millele lisandub viivis alates võlateates kindlaks määratud tasumise tähtpäevast. Sama kehtib sellise võimalikke sissenõudmise viise käsitleva teabe kohta (vt selle kohta 20. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Mezhdunaroden tsentar za izsledvane na maltsinstvata i kulturnite vzaimodeystvia vs. komisjon, T‑819/14, EU:T:2016:256, punktid 46, 47, 49 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

153    Sellest järeldub, et kõnesolevate võlateadete peale ei saa liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel esitada hagi, sest need kuuluvad puhtalt lepingulisse raamistikku, millest need on lahutamatud, ega tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis jääksid kõnesolevatest toetuslepingutest tulenevatest tagajärgedest väljapoole ja eeldaksid, et komisjon teostab talle kui haldusorganile antud avalikku võimu.

154    Nii ei ole see juhul, kui komisjon on teinud otsuse ELTL artikli 299 alusel (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus ADR Center vs, komisjon, T‑644/14, EU:T:2017:533, punktid 207 ja 208). Käsitletaval juhul ei ole komisjon aga vastu võtnud niisugust akti.

155    Tuleb märkida, et kuna tagastamine toimus, ei pidanud komisjon pärast võlateadete väljastamist niisugust akti vastu võtma. Õigusega heale haldusele oleks vastuolus õhutada hagejat jätma võlateate kohaselt tasumisele kuuluvad summad maksmata selleks, et võimalik võlateate väljastamisest hilisem otsus tehtaks ja oleks vaidlustatav ELTL artikli 263 lõike 4 alusel (vt selle kohta 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Terna vs. komisjon, T‑387/16, EU:T:2018:699, punkt 35).

156    Käsitletaval juhul ei ole siiski rikutud hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, sest temalt ei võetud tema võimalust tagastatud summasid vaidlustada.

157    Sellega seoses tuleb märkida, et tühistamishagi vastuvõetamatus ei tohi võtta asjaomaselt lepingupartnerilt õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, sest juhul, kui ta peab seda vajalikuks, on tal õigus kaitsta oma seisukohta ELTL artikli 272 kohase lepingulisel alusel esitatud hagi raames (vt selle kohta 20. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Mezhdunaroden tsentar za izsledvane na maltsinstvata i kulturnite vzaimodeystvia vs. komisjon, T‑819/14, EU:T:2016:256, punktid 46, 47, 49 ja 52).

158    Käsitletaval juhul esitas hageja tõesti ELTL artikli 272 alusel hagi ja väiteid, millega seda hagi põhjendati, analüüsis pädev kohus (vt selle kohta eespool punkt 144).

159    Seega ei mõjuta ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi vastuvõetamatuks tunnistamine hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

160    Järelikult tuleb ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

161    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes ei ole vaja võtta seisukohta taotluste kohta, mille hageja on esitanud kodukorra artikli 88 lõike 1 ning artikli 89 lõike 3 punktide a ja d alusel.

IV.    Kohtukulud

162    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

163    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologiilt.

Kanninen

Jaeger

Stancu

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. aprillil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.