Liidetud kohtuasjad T‑389/19–T‑394/19, T‑397/19, T‑398/19, T‑403/19, T‑404/19, T‑406/19, T‑407/19, T‑409/19–T‑414/19, T‑416/19–T‑418/19, T‑420/19–T‑422/19, T‑425/19–T‑427/19, T‑429/19–T‑432/19, T‑435/19, T‑436/19, T‑438/19–T‑442/19, T‑444/19–T‑446/19, T‑448/19, T‑450/19–T‑454/19, T‑463/19 ja T‑465/19
Maria Teresa Coppo Gavazzi jt
versus
Euroopa Parlament
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 15. oktoobri 2020. aasta otsus
Institutsiooniline õigus – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi liikmed, kes on valitud Itaalia valimisringkondades – Ufficio di Presidenza della Camera dei deputati (saadikutekoja juhatuse büroo, Itaalia) poolt pensionide kohta otsuse nr 14/2018 vastuvõtmine – Itaalia parlamendi liikmete pensionide summa muutmine – Euroopa Parlamendi poolt pensionide summade vastav muutmine Euroopa Parlamendi teatud endiste liikmete puhul, kes on valitud Itaalias – Akti vastuvõtja pädevus – Põhjendamiskohustus – Omandatud õigused – Õiguskindlus – Õiguspärane ootus – Omandiõigus – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine
1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Riigisisene saadikutekoja otsus, millega muudetakse liikmesriigi parlamendi endiste liikmete pensioni summat – Välistamine – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi teated ja otsus, mis puudutavad seda riigisisest otsust kohaldades Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summa muutmist – Hõlmamine
(ELTL artikkel 263; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artikkel 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 62, 63 ja 65)
2. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Parlamendi juhatuse üldine pädevus parlamendiliikmeid puudutavate rahaliste küsimuste suhtes – Parlamendi administratsiooni pädevus võtta vastu üksikotsuseid, millega määratakse kindlaks parlamendiliikmete pensioniõigused – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2018/1046, artikli 73 lõige 3; Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi kodukord, artikli 25 lõige 3)
(vt punktid 83–88 ja 90–92)
3. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist
(ELTL artikkel 296 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt c)
(vt punktid 101, 109–112, 117 ja 118)
4. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Muutmine samasuguse pensioni reegli kohaselt – Nende pensionide arvutamise meetodi suhtes kaalutlusruumi puudumine – Enne põhimääruse jõustumist omandatud pensioniõigused – Tagatise puudumine pensionide summa muutumatuse suhtes
(Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artiklid 74 ja 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 126, 129–133, 138–145, 150–158 ja 160–163)
5. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Kohustus austada põhiõigusi ja liidu õiguse üldpõhimõtteid
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1; Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artikkel 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 180–182)
6. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Samasuguse pensioni reegel – Tagasiulatuva jõu puudumine – Õiguskindluse põhimõte – Rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artikkel 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 194–204)
7. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artikkel 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 205 ja 208–211)
8. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Omandiõiguse piiramine – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 17 lõige 1; Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artikkel 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 212–216, 219, 222–224 ja 227–235)
9. Euroopa Parlament – Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Euroopa Parlamendi liikmete ühtne põhimäärus – Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadi otsus, mis puudutab Euroopa Parlamendi endiste liikmete pensionide summade muutmist – Võrdse kohtlemise põhimõte – Rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi otsus 2005/684; Euroopa Parlamendi otsus parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, artikkel 75; Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri, III lisa artikli 2 lõige 1)
(vt punktid 244, 251–254, 257 ja 258)
Kokkuvõte
Kohtuotsuse Coppo Gavazzi vs. parlament (T‑389/19) kokkuvõte
Maria Teresa Coppo Gavazzi ja mitu teist füüsilist isikut, kes on Euroopa Parlamendi endised liikmed, kes valiti Itaalias, või nende üleelanud abikaasad (edaspidi „hagejad), saavad vanaduspensioni või toitjakaotuspensioni; tulenevalt riigisisesest otsusest nr 14/2018(1) otsustas Euroopa Parlament vähendada Itaalias valitud mitme Euroopa Parlamendi endise liikme (või nende üleelanud abikaasade) pensionisummat alates 1. jaanuarist 2019.
Nimelt teatas Euroopa Parlament 2019. aasta jaanuaris hagejatele, et ta on kohustatud kohaldama otsust nr 14/2008 ning seega ümber arvutama nende pensionisummad, kohaldades eelkõige Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri“), millega kehtestatakse „samasuguse pensioni reegel“(2). Selle reegli kohaselt peavad esialgse pensioni tase ja tingimused olema samasugused nagu selle pensioni tase ja tingimused, mida makstakse asjaomase Euroopa Parlamendi liikme valimisriigi parlamendi alamkoja liikmetele. Seega anti mitme 11. aprilli 2019. aasta teatega ja 11. juuni 2019. aasta lõpliku otsusega(3) (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“), mille võttis vastu Euroopa Parlamendi finantsküsimuste peadirektoraat (edaspidi „vaidlustatud otsuste vastuvõtja“), hagejatele teada nende pensionisumma muutmisest „samasuguse pensioni“ reegli kohaselt, mis on ette nähtud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjas ja otsuses nr 14/20018, vastavalt sellele, kuidas vähendatakse analoogilisi pensione, mida saadikutekoja poolt Itaalias makstakse Itaalia parlamendi endistele liikmetele. Vaidlustatud otsustes on samuti täpsustatud, et hagejate pensionide summat kohandatakse alates 2019. aasta aprillist ja sellel on tagasiulatuv mõju 1. jaanuarist 2019.
Hagejad esitasid nende otsuste tühistamiseks hagid, tuginedes väidetele, mis puudutasid eelkõige nende vastuvõtja pädevuse puudumist, õigusliku aluse puudumist, õigusnormi rikkumist otsuse nr 14/2018 määratlemisel ning mitme liidu õiguse üldpõhimõtte rikkumist.
Üldkohus jättis laiendatud koosseisus koja 15. oktoobri 2020. aasta otsusega need hagid rahuldamata.
Üldkohus, kes esiteks käsitles küsimust, millised on tema pädevuse piirid tühistamishagi puhul(4), täpsustas, et ta ei ole pädev otsustama otsuse nr 14/2018 õiguspärasuse üle, kuna tegemist on riigisisese ametivõimu vastu võetud aktiga. Ta märgib seevastu, et ta on pädev analüüsima, kas parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikliga 75, mis käsitleb muu hulgas vanaduspensione(5) (edaspidi „rakendusmeetmed“), ning kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja sätetega, milles on kehtestatud „samasuguse pensioni“ reegel(6), on rikutud liidu õiguse kõrgemalseisvaid norme. Üldkohus lisab samuti, et ta võib analüüsida, kas nii vaidlustatud otsused kui ka samasuguse pensioni reegli alusel otsuse nr 14/2018 sätete kohaldamine Euroopa Parlamendi poolt on kooskõlas liidu õigusega.
Analüüsides teisena väidet vaidlustatud otsuste vastuvõtja pädevuse puudumise kohta, meenutab Üldkohus, et parlamendi juhatusel on parlamendiliikmeid puudutavate rahaliste küsimuste valdkonnas üldine pädevus.(7) Nii võib Euroopa Parlamendi administratsioonile anda pädevuse võtta vastu üksikotsuseid parlamendiliikmeid puudutavate rahaliste küsimuste valdkonnas, kuna selle institutsiooni juhatus on määranud kindlaks pädevuse piirid ja rakenduseeskirjad. Üldkohus rõhutab seda pädevuse jaotust arvestades, et Euroopa Parlament võib anda oma administratsioonile pädevuse võtta vastu üksikotsuseid pensioniõiguste ja pensionide suuruse kindlaksmääramise valdkonnas. Seetõttu järeldab Üldkohus, et vaidlustatud otsuste vastuvõtjal oli vaidlustatud otsuste vastuvõtmise pädevus, kuna tema puhul oli tegemist edasivolitatud eelarvevahendite käsutajaga seoses vanaduspensionidega.
Kolmandana lükkab Üldkohus tagasi väite, et rakendusmeetmete artiklit 75 on vääralt kohaldatud, leides, et Euroopa Parlament tugines vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel õiguspäraselt nii sellele sättele kui ka „samasuguse pensioni“ reeglile. Nii märgib ta kõigepealt, et erandina rakendusmeetmetes ette nähtud normidest, mille kohaselt tunnistati kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri kehtetuks põhimääruse jõustumise päeval, milleks on 14. juuli 2009(8), on „samasuguse pensioni“ reegel hagejatele jätkuvalt kohaldatav. Seejärel rõhutab Üldkohus, et kuigi rakendusmeetmete artikli 75 kaks lõiget puudutavad Euroopa Parlamendi endiste liikmete õigust vanaduspensionile, on nende vastavad kohaldamisalad erinevad.
Esiteks kohaldatakse rakendusmeetmete artikli 75 lõike 1 esimest lõiku endiste parlamendiliikmete suhtes, kes hakkasid oma vanaduspensioni saama enne parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist, see tähendab enne 14. juulit 2009, ning kes kuuluvad pärast seda kuupäeva jätkuvalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisas (edaspidi „III lisa“) kehtestatud pensioniskeemi kohaldamisalasse. Nende parlamendiliikmete olukorra kohta märgib Üldkohus, et „samasuguse pensioni“ reegli kohaselt peab Euroopa Parlament oma endise liikme pensioni taseme ja tingimused kindlaks määrama kohaldatavas riigisiseses õiguses sätestatud normide alusel, see tähendab käesoleval juhul otsuses nr 14/2018 sätestatud normide alusel. See kohustus lasub Euroopa Parlamendil, kellel ei ole mingit ruumi autonoomse arvutusmeetodi jaoks, kogu vanaduspensionide maksmise ajavahemiku jooksul, tingimusel et on järgitud liidu õiguse kõrgemalseisvaid norme, sealhulgas õiguse üldpõhimõtteid ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“). Peale selle järeldab Üldkohus, et pensionide summa vähendamine nende normide alusel ei kahjusta pensionide saajate omandatud vanaduspensioni õigusi, kuna ei artikli 75 lõike 1 esimene lõik ega III lisa ei taga pensionide summa muutumatust. Üldkohtu arvates ei tohi artiklis 75 nimetatud omandatud pensioniõigusi segi ajada väidetava õigusega saada kindlaksmääratud pensionisummat.
Teiseks kohaldatakse rakendusmeetmete artikli 75 lõiget 2 endiste parlamendiliikmete suhtes, kes on hakanud oma vanaduspensioni saama pärast parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist, ja sellega on tagatud, et kuni selle kuupäevani omandatud vanaduspensioni õigused säilivad.(9) Üldkohus märgib siiski, et see säte,(10) milles on selgelt eristatud „omandatud vanaduspensioni õigusi“ „pensionidest“, ei taga selle pensionisumma muutumatust selles mõttes, et seda summat ei saa muuta. Lisaks rõhutab Üldkohus, et eesmärk, mis on neil kahel nõudel, millele endised parlamendiliikmed peavad vastama, et saada oma vanaduspensioni(11), on seada nende pensionide tegelikule saamisele tingimusi, tagamata siiski nende pensionide summa muutumatust. Lisaks on nende nõuete järgimise kohustus üksnes pensionisaajatel, mitte Euroopa Parlamendil.
Neljandana ja viimaseks lükkab Üldkohus tagasi väite, et rikutud on mitut liidu õiguse ja harta üldpõhimõtet. Üldkohus rõhutab kõigepealt, et Euroopa Parlament on kohustatud arvutama ja vajaduse korral ajakohastama Itaalias valitud Euroopa Parlamendi endistele liikmetele makstava pensioni summa, tehes seda tulenevalt otsusest nr 14/2018, välja arvatud siis, kui selle otsuse kohaldamine toob kaasa harta(12) või nende üldpõhimõtete rikkumise. Seejärel möönab Üldkohus õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta, et vaidlustatud otsuste mõju ulatus tagasi ajani enne nende vastuvõtmise kuupäeva, alates nimelt 1. jaanuaril 2019. Ta rõhutab siiski, et see on seletatav Euroopa Parlamendi kohustusega kohaldada „samasuguse pensioni“ reeglit.(13) Nimelt ei olnud hagejatel selle reegli ja sellest tulenevalt otsuse nr 14/2018 sätete alusel alates sellest kuupäevast enam õigust oma pensionile suuruses, nagu see oli arvutatud enne seda kuupäeva. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist käsitleva etteheite kohta märgib Üldkohus, et Euroopa Parlament ei kaldunud kõrvale hagejatele III lisaga loodud pensioniskeemiga ühinemisel antud täpsest ja tingimusteta kinnitusest, et neile on tagatud „samasugune pension“ kui valimisriigi parlamendisaadikutele.
Lisaks, mis puudutab omandiõiguse rikkumist(14) käsitlevat väidet, siis märgib Üldkohus, et vähendades hagejate pensionide summat, ei jätnud Euroopa Parlament hagejaid ilma osast nende pensioniõigustest ega muutnud nende õiguste sisu. Seejärel jõuab Üldkohus järeldusele, et see hagejate omandiõiguse piirang on eelkõige hartas ette nähtud nõudeid arvestades põhjendatud. Selles osas märgib ta ühelt poolt, et omandiõigust ei saa tõlgendada nii, et see annab õiguse kindlaksmääratud summas pensionile. Ta rõhutab teiselt poolt, et seda seadusega ette nähtud piirangut võib põhjendada esiteks otsusega nr 14/2018 taotletava üldise huvi eesmärgiga, milleks on range eelarve kontekstis avaliku sektori kulutuste ratsionaliseerimine, kusjuures kohtupraktikas on juba mööndud, et selline eesmärk võib põhjendada põhiõiguste riivet, ning teiseks III lisas sõnaselgelt kinnitatud õiguspärase eesmärgiga maksta hagejatele pensione, mille tase ja tingimused on samasugused nagu selle pensioni tase ja tingimused, mida saavad saadikutekoja liikmed.
Lõpuks lükkab Üldkohus võrdsuse põhimõtte rikkumise üle otsustades tagasi väite, mille kohaselt samastas Euroopa Parlament seda põhimõtet rikkudes hagejad saadikutekoja endiste liikmetega. Selles osas märgib Üldkohus, et hagejad ei ole tõendanud, et nende olukord on täiesti erinev saadikutekoja endiste liikmete olukorrast. Lisaks lükkab Üldkohus tagasi väite, et Euroopa Parlament kohtles hagejaid erinevalt teistest Euroopa Parlamendi endistest liikmetest, kes valiti Prantsusmaal või Luksemburgis ning kellele samuti laieneb III lisaga(15) loodud pensioniskeem. Seega otsustab Üldkohus, et hagejad ei ole samas olukorras kui teised Euroopa Parlamendi endised liikmed, kes valiti Prantsusmaal või Luksemburgis, kuna eelkõige ei ole nende pensionid reguleeritud mitte Itaalia õiguses sätestatud normidega, vaid muude neile konkreetselt kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega.