Kohtuasi T‑190/08

Chelyabinsk electrometallurgical integrated plant OAO (CHEMK) ja Kuzneckie ferrosplavy OAO (KF)

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Endisest Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist, Hiinast, Egiptusest, Kasahstanist ja Venemaalt pärit ferrosiliitsiumi import – Ekspordihinna kindlaksmääramine – Kasumimarginaal – Hinnakohustus – Kahju – Põhjuslik seos – Kaebus – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Ekspordihinna kindlaksmääramine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 9)

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Ekspordihinna kindlaksmääramine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 9)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise määruse vastuvõtmine

(EÜ artikkel 253)

4.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Ajutise avalikustamise dokumendi enneaegne edastamine endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis asuvale tootjale

(Ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping, artikli 36 lõige 2; nõukogu määrus nr 384/96)

5.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Kaitseõigused

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 20 lõige 1)

6.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Õigus tutvuda menetluse mittekonfidentsiaalsete dokumentidega

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 6 lõige 7 ja artikli 8 lõige 4)

7.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvessevõetavad tegurid

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõiked 2, 5 ja 6, artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 4)

8.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Põhjusliku seose kindlaksmääramine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 7)

1.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõikest 9 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 9) nähtub, et komisjon ja nõukogu võivad kahel juhul asuda seisukohale, et ekspordihind ei ole usaldusväärne, st juhul kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahel on koostööleping või kui eksportija ja importija või kolmanda isiku vahel on kompensatsioonileping. Muudel juhtudel peavad institutsioonid juhul, kui ekspordihind on olemas, dumpingu kindlakstegemisel sellele tuginema.

(vt punkt 26)

2.      Vastavalt dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 9 teisele lõigule (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 9 teine lõik), kui ekspordihind arvutatakse hinna alusel, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusel, siis viiakse läbi kohandamine, et võtta arvesse kõiki importimise ja müügi vahelisel ajal tekkinud kulusid ja kasumimarginaali, et määrata kindlaks usaldusväärne ekspordihind ühenduse piiril. Algmääruse artikli 2 lõike 9 kolmas lõik (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 9 kolmas lõik) näeb ette, et kohandatavate kulude hulka kuuluvad müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi põhjendatud marginaal.

Kuigi algmääruse artikli 2 lõige 9 näeb ette, et kasumimarginaali kohandatakse, ei näe see säte ette selle marginaali arvutamise või kindlaksmääramise meetodit. Selles vaid viidatakse kohandatava kasumimarginaali põhjendatusele.

Sellise põhjendatud kasumimarginaali võib tootja ja ühendusse importija koostöölepingu korral arvutada mitte seotud importijalt pärit andmete alusel, mida see koostöö võib mõjutada, vaid sõltumatult importijalt pärit andmete alusel.

Järelikult tuleb algmääruse artikli 2 lõiget 9 tõlgendada nii, et see jätab institutsioonidele valiku sidusimportija tegeliku kasumimarginaali või sõltumatute importijate teoreetilise kasumimarginaali kasutamise vahel, kusjuures ainsaks tingimuseks on see, et nimetatud marginaal on põhjendatud.

Igal juhul on institutsioonidel kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas laiaulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu tuleb liidu kohtul teostada vaid piiratud kohtulik kontroll. Põhjendatud kasumimarginaali kindlaksmääramine ei kujuta endast selle põhimõtte kohaldamisel erandit, kuna see hõlmab tingimata keeruliste majanduslike hinnangute andmist.

(vt punktid 27–30, 38)

3.      EÜ artiklis 253 nõutavatest põhjendustest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt nähtuma vaidlustatud akti vastu võtnud liidu ametiasutuse arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ning liidu kohtul kontrolli teostada.

Sellega seoses, nõukogu ei ole dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise määruse põhistuses kohustatud vastama kõigile faktilistele ja õiguslikele küsimustele, mille huvitatud isikud on haldusmenetluses esitanud. Pealegi ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki erinevaid asjakohaseid faktilisi või õiguslikke asjaolusid, sest põhjendamisnõudeid tuleb hinnata eelkõige akti kontekstist ja kõigist antud valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes. Piisab, kui nõukogu esitab need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on niisuguse määruse seisukohalt olulise tähtsusega.

(vt punktid 44 ja 45)

4.      Ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu artikli 36 lõige 2 näeb esiteks ette, et stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu tuleb dumpingujuhtumist teavitada kohe, kui on algatatud dumpinguvastane uurimine, ning teiseks, et kui dumpingut ei ole lõpetatud või kui ühtegi muud rahuldavat lahendust ei ole leitud 30 päeva jooksul pärast stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogule juhtumi teatavakstegemist, võib võtta vajalikud meetmed. Sellest sättest tuleneb, et enne dumpinguvastaste meetmete kehtestamist peab komisjoni ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi eksportivate tootjate vahel aset leidma teabevahetus, ilma milleta ei saa selle sätte tähenduses kavandada ühtegi rahuldavat lahendust. Samal põhjusel tuleneb sellest sättest, et olulised asjaolud ja kaalutlused, mille alusel institutsioonid kavatsevad soovitada ajutiste dumpinguvastaste meetmete kehtestamist, peavad olema eksportivatele tootjatele teada, sest vastasel juhul võib neil olla keeruline pakkuda rahuldavat lahendust.

Sellest tuleneb, et endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis asuvat tootjat, kelle suhtes seda lepingut kohaldati ja kellele selle alusel edastati enneaegselt dumpinguvastaste meetmete võtmist puudutav ajutise avalikustamise dokument, ei saa pidada samas olukorras olevaks, kui tootja, kes asub muus riigis, kellega niisugust lepingut ei ole sõlmitud. Neid asjaolusid arvestades ei kujuta ajutise avalikustamise dokumendi esimesele, kuid mitte teisele tootjale edastamine endast võrdse kohtlemise rikkumist, kuna asjassepuutuvad äriühingud on erinevates olukordades ning erineva kohtlemise alus on õigusnormis.

(vt punktid 68 ja 69, 72)

5.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 20 lõiget 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõige 1) puudutab avalikustamist. Täpsemalt näeb see artikkel asjaomastele pooltele ette võimaluse taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati, ning korraldab praktilised üksikasjad. Niisiis näeb algmääruse artikli 20 lõige 1 ette, et avalikustamise taotlus esitatakse kirjalikult kohe pärast ajutiste meetmete kehtestamist ning avalikustamine toimub kirjalikult nii kiiresti kui võimalik.

Miski selle artikli sõnastuses ei võimalda järeldada, et ajutise avalikustamise dokumendi võib eksportijatele edastada alles pärast ajutiste dumpinguvastaste meetmete kehtestamist ja kirjaliku taotluse alusel. Kuigi algmääruse artikli 20 lõikest 1 saab järeldada, et asjaomased pooled ei saa taotleda avalikustamise dokumendi edastamist enne ajutiste dumpinguvastaste meetmete kehtestamist ja nad peavad oma taotluse esitama kirjalikult, ei keela see artikkel komisjonil omal initsiatiivil nimetatud dokumenti edastada enne ajutiste meetmete kehtestamist ja ilma, et talle oleks selleks saadetud mis tahes kirjalik taotlus.

(vt punktid 81 ja 82)

6.      Sisuliselt näeb dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 6 lõige 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõige 7) ette, et asjaomased isikud võivad kirjaliku taotluse korral taotleda luba tutvuda mittekonfidentsiaalse menetlustoimikuga ning nad võivad esitada märkusi selles toimikus sisalduvate dokumentide kohta, kusjuures komisjon peab neid märkusi arvesse võtma. Lisaks, algmääruse artikli 8 lõige 4 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 8 lõige 4) näeb ette, et isikutelt, kes lubavad hinnakohustuse võtta, nõutakse kohustuse mittekonfidentsiaalse versiooni esitamist, nii et selle saaks esitada asjaomastele uurimisega hõlmatud isikutele.

Miski nende sätete sõnastuses ei võimalda järeldada, et asjaolu, et tootja võetud hinnakohustus lisati mittekonfidentsiaalsesse menetlustoimikusse alles pärast ajutise määruse ametlikku avaldamist, on vastuolus algmääruse artikli 6 lõikega 7 ja artikli 8 lõikega 4. Need sätted näevad ette esiteks hinnakohustuse võtnud poolte kohustuse esitada selle kohustuse mittekonfidentsiaalne versioon ning teiseks komisjoni kohustuse anda kirjaliku taotluse esitanud asjaomastele pooltele juurdepääs nimetatud mittekonfidentsiaalsele versioonile, kuid ei sisalda mingit teavet ja a fortiori mingit kohustust selle kohta, millal tuleb hinnakohustuse koopia lisada mittekonfidentsiaalsesse menetlustoimikusse.

(vt punktid 84 ja 85)

7.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 3 lõigete 2, 5 ja 6 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõiked 2, 5 ja 6) koos lugemisest nähtub sisuliselt, et kahju tuvastamine eeldab seda, et otsese tõendusmaterjali põhjal uuritakse objektiivselt dumpinguhinnaga impordi mahu ja/või hindade taseme mõju ühenduse tootmisharu seisundile, ning see uurimine seisneb nimetatud tootmisharu seisundi jaoks asjassepuutuvate majandustegurite ja -näitajate hindamises.

Lisaks, mõiste „ühenduse tootmisharu”, millele viidatakse algmääruse artikli 3 lõigetes 2, 5 ja 6, on määratletud sama määruse artikli 4 lõikes 1 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 4 lõige 1), mis sätestab, et mõistet „ühenduse tootmisharu” tuleb tõlgendada viitena ühenduse samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 5 lõige 4) määratletud põhiosa ühenduse nende toodete kogutoodangust.

Algmääruse artikkel 5 käsitleb dumpinguvastase menetluse algatamist. Lõige 4 näeb ette, et menetluse algatamise aluseks olevat kaebust peetakse ühenduse tootmisharu poolt või selle nimel esitatuks, kui seda toetavad need ühenduse tootjad, kelle toodang moodustab ühtekokku enam kui 50% asjaomase toote ühenduse kogutoodangust.

Järelikult nähtub nende sätete analüüsist esiteks, et kui institutsioonide uurimise tulemusel jõutakse järeldusele, et ühenduse tootmisharule tekitatud kahju on oluline, siis ei ole nõutud, et kõik asjaomased majandustegurid ja -näitajad näitavad negatiivset suundumust. Teiseks peavad institutsioonid hindama dumpinguhinnaga impordi mõju kogu ühenduse tootmisharu seisundile – st kõikidele ühenduse tootjatele või vähemalt nende ühenduse tootjate seisundile, kes toetasid dumpinguvastase menetluse algatamist ja kelle kogutoodang moodustab üle 50% asjaomase toote ühenduse kogutoodangust –, kuid nad võivad vabalt valida selle tulemuse saavutamiseks kasutatava meetodi. Institutsioonid võivad näiteks otsustada tõendada nii igale ühenduse tootjale tekitatud kahju kui ka tõendada niisugust kahju kõikide algmääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 4 tähenduses ühenduse tootmisharu moodustavate ühenduse tootjate kokkuvõtlike või kaalutud andmete alusel.

(vt punktid 111–114)

8.      Dumpinguvastaste meetmete vastuvõtmisel ei tule dumpinguhinnaga impordi ja ühenduse tootmisharu kantud kahju vahelise põhjusliku seose analüüsi tingimata läbi viia ühenduse tootmisharu tasandil tervikuna, mistõttu ei saa ühele ühenduse tootjale muu teguriga kui dumpinguhinnaga import põhjustatud kahju arvesse võtta. Nimelt peavad institutsioonid dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 3 lõikes 7 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõige 7) silmas peetud „mitteomistamise” analüüsi raames esiteks uurima kõiki muid teadaolevaid tegureid, mis dumpinguhinnaga impordiga samal ajal ühenduse tootmisharule kahju tekitasid, ning teiseks tagama, et nende muude tegurite tekitatud kahju ei omistataks nimetatud impordile. Algmääruse artikli 3 lõige 7 ei täpsusta, et see uurimine peab arvesse võtma ainult ühenduse tootmisharule tervikuna muude tegurite tekitatud kahju. Arvestades selle sätte eesmärki tagada, et institutsioonid eraldavad ja eristavad dumpinguhinnaga impordi kahjulikku mõju muude tegurite mõjust, on võimalik, et teatavatel asjaoludel tuleb arvesse võtta ühenduse tootjale muu teguriga kui dumpinguhinnaga import individuaalselt põhjustatud kahju, kui see süvendas kahju, mida täheldati ühenduse tootmisharu puhul tervikuna.

(vt punkt 172)