ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

18. oktoober 2023(*)

Konkurents – Kartellid – Etüleeniturg – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Ostuhinna ühe elemendi kooskõlastamine – Kokkuleppemenetlus – Trahv – Trahvi põhisumma kohandamine – Suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkt 37 – Korduvus – Suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkt 28 – Täielik pädevus – Vastuhagi trahvisumma suurendamise kohta

Kohtuasjas T‑590/20,

Clariant AG, asukoht Muttenz (Šveits),

Clariant International AG, asukoht Muttenz,

esindajad: advokaadid F. Montag ja M. Dreher,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Boitos, I. Rogalski ja J. Szczodrowski,

kostja,

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president M. van der Woude, kohtunikud G. De Baere (ettekandja), G. Steinfatt, K. Kecsmár ja S. Kingston,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 24. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Clariant AG ja Clariant International AG esimese võimalusena tühistada osaliselt komisjoni 14. juuli 2020. aasta otsus C(2020) 4817 (final) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 kohase menetluse kohta (AT.40410 – etüleen) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) ja teise võimalusena vähendada neile nimetatud otsuses „solidaarselt“ määratud trahvi. Euroopa Komisjon nõuab vastuhagis selle trahvi summa suurendamist.

I.      Vaidluse taust

A.      Haldusmenetlus

2        29. juunil 2016 taotles üks neljast etüleeni ostuga seotud salajastes kontaktides osalenud ettevõtjast kaitset trahvide eest vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „koostööteatis“).

3        Ajavahemikus 23. maist kuni 3. juulini 2017 taotlesid nendes salajastes kontaktides osalenud kolm ülejäänud ettevõtjat samuti kaitset trahvide eest või teise võimalusena võimalust vähendada trahvisummat koostööteatise alusel.

4        Komisjon algatas 10. juulil 2018 nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 11 lõikes 6 ette nähtud menetluse nelja ettevõtja suhtes, kelle suhtes on algatatud menetlus (edaspidi koos „kartellis osalejad“), et alustada arutelusid kokkuleppe sõlmimiseks, vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1; edaspidi „kokkuleppemenetluse teatis“).

5        Hagejad kinnitasid 23. juuli 2018. aasta kirjas komisjonile oma tahet alustada arutelusid kokkuleppe sõlmimiseks.

6        Nende arutelude käigus teavitas komisjon hagejaid etteheidetest, mida ta kavatses nende kohta esitada, ning avalikustas neile toimiku peamised tõendid, millele ta nende etteheidete põhjendamisel tugines. Ta edastas neile ka hinnangu trahvivahemiku kohta, mille ta kavatses neile määrata.

7        Hagejad esitasid 20. novembril 2019 oma kokkuleppemenetluse ettepaneku vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 10a lõike 2 kolmandale lõigule, milles nad tunnistasid oma „solidaarset“ vastutust nende rikkumises osalemise eest. Nad märkisid ka trahvi maksimumsumma, millega nad kokkuleppemenetluses nõustuvad, st 159 663 000 eurot.

8        Komisjon võttis vastuväiteteatise vastu 7. veebruaril 2020. 24. veebruaril 2020 kinnitasid hagejad, et see kajastab nõuetekohaselt nende kokkuleppemenetluse ettepanekut ja et nad jätkavad täielikult kokkuleppemenetlusega.

B.      Vaidlustatud otsus

9        Komisjon võttis 14. juulil 2020 vastu vaidlustatud otsuse.

1.      Rikkumise kirjeldus

10      Komisjon tuvastas, et hagejad osalesid ühes ja vältavas rikkumises, mis seisnes tundliku hinna- ja äriteabe vahetamises ning etüleeni ostudega seotud hinnaelemendi kindlaksmääramises Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Madalmaade territooriumil ajavahemikus 26. detsembrist 2011 kuni 29. märtsini 2017 (vaidlustatud otsuse artikli 1 punkt c).

11      Süüks pandav tegevus puudutas etüleeni ostmist kaubaturult, välja arvatud kartellisiseseks kasutamiseks toodetud etüleen, st etüleen, mida tootjad tootsid ja kasutasid oma tarbeks.

12      Etüleeni osteti tavaliselt pikaajaliste tarnelepingute alusel. Etüleeni ostuhinna volatiilsuse riski kajastamiseks viitasid need tarnelepingud sageli igakuisele lepingulisele hinnale (edaspidi „ILH“). Järgmise kuu ILH koostamiseks tuli sõlmida kaks eraldiseisvat, kuid identset kahepoolset kokkulepet, mida üldiselt nimetatakse „tehinguteks“, kahe erineva tarnijate ja ostjate paari vahel. Pärast esimese tehingu tegemist võisid pooled teatada oma kokkuleppest eraõiguslikule sõltumatule teatamisasutusele, kes avaldas esimese tehingu turul. Niipea kui teine tarnijate ja ostjate paar oli sõlminud tehingu identse hinnaga, avaldasid teatamisasutused selle hinna järgmise kuu ILHna.

13      Komisjon rõhutas, et ILH ei olnud netohind, vaid teatavates tarnelepingutes kasutatud hinnavalemi muutuv element. ILH-l oli seega otsene mõju etüleeni tegelikule ostuhinnale, mis oli sõlmitud nende tarnelepingute alusel ja teatud tehingute raames hetketurul.

14      Komisjon leidis, et kartelliosalised koordineerisid oma tegevust turul kahepoolsete kontaktide kaudu, mis puudutasid ILHd, leppides kokku esiteks sihthindades, mida nad kavatsesid kasutada etüleenimüüjatega ILH läbirääkimismenetlustes, ja teiseks lõplikes ILHdes, mida nad soovisid saada ja mis põhinesid hinnategurite ja avalike analüüside ühisel hindamisel. Need osalejad leppisid kokku ka oma tulevastes positsioonides etüleenimüüjatega tehingute üle peetavatel läbirääkimistel. Lõpuks vahetasid nad teavet turusuundumuste kohta.

15      Kõnealuse tegevuse eesmärk oli mõjutada läbirääkimisi ILH üle, et saada etüleenimüüjatega sõlmitud tehingutes võimalikult madal ostuhind.

16      Komisjon järeldas, et kõnealusel tegevusel olid ELTL artikli 101 tähenduses kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tunnused, mille eesmärk oli piirata konkurentsi etüleeni ostuturul. Seega ei olnud vaja analüüsida selle tegevuse mõju sellele turule ega kontrollida, kas kartelliosalistel õnnestus lõpuks saada soovitud ILH.

17      Mis puudutab hagejate osalemist rikkumises, siis märkis komisjon esiteks, et teine hageja Clariant International nõustus tingimusteta oma vastutusega otsese osalemise eest rikkumises 26. detsembrist 2011 kuni 29. märtsini 2017, ning teiseks, et esimene hageja Clariant nõustus tingimusteta oma „solidaarse“ vastutusega tema 100% tütarettevõtja osalemise eest rikkumises 26. detsembrist 2011 kuni 29. märtsini 2017. Komisjon tuvastas seega teise hageja – tema otsese osalemise eest rikkumises – ja esimese hageja – kui teise hageja emaettevõtja – „solidaarse“ vastutuse rikkumises osalemise eest asjasse puutuval perioodil.

2.      Hagejatele määratud trahvi summa arvutamine

18      Hagejatele määrati „solidaarselt“ trahv summas 155 769 000 eurot (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c).

19      Sellega seoses võttis komisjon esimesena trahvi põhisumma arvutamisel arvesse etüleeni ostuväärtust, mis omandati ajavahemikul, mis hõlmas hagejate viimast rikkumises osalemise täisaastat, st 2016. aastat.

20      Komisjon on seisukohal, et trahvi põhisumma arvutamise lähtepunktina ei olnud kohane kasutada järgneval turul olevate toodete müügiväärtust, kuna rikkumine puudutas ostukartelli ja kõik pooled ei tegutsenud samal järgneval turul või samadel järgnevatel turgudel.

21      Lisaks leidis komisjon, et arvesse tuleb võtta üksnes esiteks etüleeni tarnelepingute alusel tehtud ostude väärtust, milles kasutatakse ILH-l põhinevat hinnavalemit, ja teiseks etüleeni hetketurul tehtud ostude väärtust, mis põhinevad ILH-l.

22      Teisena võttis komisjon trahvi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse rikkumise raskust ja kestust ning hoiatamise vajadust.

23      Arvestades kõigepealt, et rikkumine seisnes horisontaalses hinnastamises, mis on juba oma laadilt üks tõsisemaid konkurentsipiiranguid, määras komisjon raskuskoefitsiendiks 15%.

24      Seejärel võttis komisjon arvesse asjaolu, et hagejad osalesid rikkumises 26. detsembrist 2011 kuni 29. märtsini 2017, st 1921 päeva jooksul, mis vastas kestuse alusel kordajale 5,25.

25      Lõpuks määras komisjon 15% suuruse lisasumma, mida kohaldati hoiatava mõju eesmärgil seoses rikkumise raskusega.

26      Kolmandana kohandas komisjon trahvi põhisummat.

27      Esiteks, vastavalt suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised“) punktile 28 suurendas komisjon trahvi põhisummat 50%, kuna hagejad olid juba toime pannud analoogse ELTL artikli 101 rikkumise. Komisjon viitas sellega seoses oma 19. jaanuari 2005. aasta otsusele K(2004) 4876 (lõplik) [ELTL] artikli [101] ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (COMP/E‑1/37.773 – AMCA; edaspidi „monokloroäädikhappe otsus“), millega esimest hagejat ja tema tütarettevõtjat Clariant GmbH peeti vastutavaks monokloroäädikhappe turul esineva kartelli eest (edaspidi „monokloroäädikhappe kartell“).

28      Komisjon leidis samuti, et puuduvad kergendavad asjaolud, mis õigustaksid trahvi põhisumma vähendamist.

29      Teiseks, vastavalt trahvide arvutamise suuniste punktile 37 suurendas komisjon selleks, et võtta arvesse juhtumi eripära ja vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav tase, trahvi põhisummat 10%.

30      Neljandana veendus komisjon, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 ei ületa trahv 10% hagejate 2019. aasta kogukäibest.

31      Viiendana vähendas komisjon veel trahvi leebema kohtlemise alusel. Hagejate trahvi vähendati seega koostööteatise alusel 30%.

32      Kuuendana vähendati trahvisummat 10%, et kompenseerida hagejatele nende koostöö kokkuleppemenetluses.

II.    Poolte nõuded

33      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt c osas, milles see näeb ette üle 94 405 800 euro suuruse trahvi määramise;

–        teise võimalusena vähendada neile nimetatud otsuse artikli 2 punkti c alusel määratud trahvi proportsionaalse summani;

–        jätta rahuldamata komisjoni nõue suurendada neile määratud trahvi 181 731 000 euroni;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        määrata hagejatele vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis c määratud trahvi summaks 181 731 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Tühistamisnõue ja trahvisumma vähendamise nõue

35      Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad kolm väidet, millest kaks esimest on esitatud tühistamisnõude põhjendamiseks ja kolmas trahvisumma vähendamise nõude põhjendamiseks. Esimeses väites leiavad nad, et komisjon suurendas valesti trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 28 alusel. Teises väites märgivad nad, et komisjon suurendas valesti trahvi põhisummat suuniste punkti 37 alusel. Kolmas väide puudutab trahvisumma ebaproportsionaalsust võrreldes toime pandud rikkumise raskusega.

1.      Esimene väide, et komisjon suurendas valesti trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 28 alusel

36      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et vaidlustatud otsuse punktidest 107–113 nähtub, et hagejatele määrati trahv määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 3 alusel vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 10a lõikele 3.

37      Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 sätestatakse, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

38      Võimalik korduvus kuulub asjaolude hulka, mida tuleb kõnealuse rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtta (17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 63, ja 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Eni vs. komisjon, T‑558/08, EU:T:2014:1080, punkt 276; vt selle kohta ka 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 91).

39      Üks raskendavatest asjaoludest on korduvus, mida trahvide arvutamise suuniste punkti 28 esimeses taandes määratletakse kui olukorda, kus pärast seda, kui komisjon või pädev riigiasutus on avastanud ELTL artikli 101 või 102 rikkumise ettevõtja poolt, jätkub samasugune või analoogne rikkumine või pannakse toime uus rikkumine. Niisugusel juhul võib suurendada trahvi põhisummat iga tuvastatud rikkumise eest kuni 100% võrra.

40      Esimene väide jaguneb kolmeks osaks, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ning proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtet, kuna komisjon rikkus oma hindamiskohustust, teise kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon kvalifitseeris hagejad vääralt korduvateks rikkujateks, ning kolmanda kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.

a)      Esimese väite esimene osa, mille kohaselt komisjon ei kasutanud oma kaalutlusõigust

41      Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta ei võtnud piisavalt arvesse erilisi asjaolusid, mis viisid monokloroäädikhappe kartelli raames rikkumise tuvastamiseni. Komisjon piirdus vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 tõdemisega, et asjaolud, mis õigustasid nimetatud kartelli raames trahvi määramata jätmist, ei olnud käesolevas asjas asjakohased.

42      Hagejad toovad esile mitu asjaolu, mida komisjon oleks pidanud analüüsima. Nad väidavad, et monokloroäädikhappe kartelli puudutav otsus oli adresseeritud esimesele hagejale tema kui emaettevõtja vastutuse alusel. Seda kartelli rakendas nimelt äriühing, kelle esimene hageja pärast seda omandas. Omandamise ajal oli seda kartelli rakendatud juba vähemalt 14 aastat. Lisaks jätkasid monokloroäädikhappe kartelli algatanud äriühingu kaks töötajat, kes vastutasid nimetatud kartelliga seotud tegevuse eest, selles kartellis salajast osalemist ja ükski teine isik ei olnud seotud esimese hagejaga. Viimane avastas kõnealuse kartelli sisemiste kooskõlastusmeetmete abil ja teatas sellest, mistõttu komisjon andis talle täieliku kaitse trahvide eest. Mis puudutab käesolevas asjas kõne all olevat rikkumist, siis osales selles ainult üks üksik töötaja ilma hagejate kõigi teiste töötajate või juhtivtöötajate teadmata. Samas ei töötanud see isik esimese hageja juures monokloroäädikhappe turul vaidlusaluse tegevuse toimumise ajal ning ta tegutses hoolimata esimese hageja poolt nõuetele vastavuse valdkonnas võetud meetmetest.

43      Lisaks väidavad hagejad, et komisjon rikkus trahvi suurendamise määra kehtestamisel proportsionaalsuse põhimõtet. Arvestades, et trahvide arvutamise suuniste punktis 28 on ette nähtud vahemik 0% ja 100% vahel, on komisjonil proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt kohustus hinnata, kus korduva rikkumise raskus selles vahemikus asetub. Hagejate sõnul ei ole vaidlustatud otsuses siiski selgitatud, miks õigustab korduva rikkumise raskus 50% võrra suurendamist.

44      Hagejad leiavad, et komisjon kasutas samu kriteeriume, et põhjendada nii korduva rikkumise tuvastamist kui ka suurenduse määra valikut, kuigi tegemist on erinevate aspektidega, mis vajavad eraldi hindamist. Lisaks on komisjoni kohaldatud kriteeriumid ühised kõikidele korduvuse juhtudele ning neile ei saa tugineda konkreetse korduvuse korral konkreetse suurendamise õigustamiseks.

45      Lisaks nähtub komisjoni otsustuspraktikast esiteks, et ainus tegur, mida võeti trahvi korduvuse alusel suurendamise kindlaksmääramisel arvesse, on varasemate rikkumiste arv, ja teiseks, et ei võeta arvesse trahvi suurendamise vahemiku alumist poolt. Komisjon rikub seega oma kohustust määrata sobiv karistus, mis kajastab konkreetse rikkumise raskust.

46      Kuna komisjon ei võtnud arvesse trahvide arvutamise suuniste punktis 28 ette nähtud trahvide suurendamise vahemiku esimest poolt ja kohaldas sama üldist 50% võrra suurendamist kõigi esimese korduvuse juhtumite suhtes, rikkus komisjon võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet.

47      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

48      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas komisjonil kaalutlusõigus, kusjuures sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks uuritavale asjale omased erilised asjaolud, asja kontekst ning trahvide hoiatav mõju; kusjuures puudub vajadus järgida kohustuslikult mingit arvesse võetavate tingimuste siduvat või ammendavat loetelu. Korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine kuuluvad komisjoni kaalutlusõiguse hulka (vt selle kohta 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punktid 37 ja 38, ning 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Nec vs. komisjon, T‑341/18, EU:T:2021:634, punktid 103 ja 104).

49      Korduvuse arvessevõtmise eesmärk on mõjutada ettevõtjaid, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju, muutma oma käitumist. Sellepärast võib komisjon igal üksikjuhul arvesse võtta sellist kalduvust kinnitavaid asjaolusid, näiteks asjaomaste rikkumiste vahelist aega (7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Arkema France jt vs. komisjon, T‑217/06, EU:T:2011:251, punkt 294, ja 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Nec vs. komisjon, T‑341/18, EU:T:2021:634, punktid 77 ja 104).

50      Mis puudutab trahvi suurendamise proportsionaalsust korduvuse alusel, siis tuleb meenutada, et Üldkohtul võib olla vaja kontrollida, kas komisjon järgis proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta suurendas määratud trahvi korduvuse alusel, ning iseäranis, kas sellisel suurendamisel võeti eelkõige arvesse aega, mis kulus asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahel (17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 70, ja 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Nec vs. komisjon, T‑341/18, EU:T:2021:634, punkt 117).

51      Käesolevas asjas suurendas komisjon hagejate trahvisummat korduvuse alusel 50%. Ta tuvastas, et ajal, mil kõnealune rikkumine toime pandi, oli esimene hageja juba monokloroäädikhappe kartelli käsitlevas otsuses tunnistatud konkurentsivastase tegevuse eest vastutavaks.

52      Täpsemalt tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 välja asjaolud, mida ta võttis arvesse korduvuse olemasolu hindamisel. Ta märkis, et:

–        käesolevas asjas süüks pandud tegevus algas hagejate osas 26. detsembril 2011, st pärast monokloroäädikhappe kartelli käsitleva otsuse vastuvõtmist 19. jaanuaril 2005;

–        nimetatud otsuse vastuvõtmise ja käesolevas asjas süükspandava tegevuse alguse vahel oli piiratud ajavahemik;

–        mõlemat rikkumist tuleb pidada trahvide arvutamise suuniste punkti 28 tähenduses „analoogseks“, kuna mõlemad on ELTL artikli 101 rikkumised;

–        esimene hageja oli Clariant GmbH - kes osales otseselt rikkumises – emaettevõtja ja moodustas temaga rikkumisperioodil ühe ettevõtja; arvesse tuli võtta ettevõtja varasemat tegevust, mitte ainult Clariant GmbH tegevust;

–        selles otsuses tuvastatud rikkumise konkreetsed asjaolud, mis õigustasid seda, et hagejad vabastati trahvist, ei ole asjakohased selle analüüsimisel, kas hagejad rikkusid konkurentsieeskirju pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist.

53      Sellest põhjendusest nähtub, et komisjon tuvastas oma kaalutlusõigust kasutades kaudsed tõendid, mis võimaldasid tal hinnata hagejate rikkumiste korduvust.

54      Täpsemalt võttis komisjon arvesse asjaolu, et esimene hageja pani toime kaks ELTL artikli 101 rikkumist, mis olid üksteisest eraldatud suhteliselt lühikese ajavahemikuga, millest piisab, et anda tunnistust kalduvusest rikkuda konkurentsieeskirju (vt selle kohta 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 40).

55      Mis puudutab suurendamismäära valikut, siis väidavad hagejad ekslikult, et komisjon ei saanud põhjendada selle määra valikut samade asjaoludega kui need, mida mainiti korduvuse olemasolu hindamisel. Korduvuse tõttu trahvi suurendamise määra valikul peab komisjon vastavalt eespool punktis 50 viidatud kohtupraktikale hindama asjaolusid, mis võimaldavad sellist korduvust iseloomustada, ning eelkõige aega, mis kulus asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahel.

56      Kuigi komisjon võib korduvuse hindamisel ja suurendamise määra valikul võtta arvesse muid kaudseid tõendeid, kuulub selline arvessevõtmine vastavalt eespool punktides 48–50 viidatud kohtupraktikale tema kaalutlusõiguse hulka. Leides käesolevas asjas, et monokloroäädikhappe kartelli käsitleva otsuse esemeks oleva rikkumise konkreetsed asjaolud, millele hagejad viitasid, ei olnud asjakohased, kasutas komisjon seega oma kaalutlusõigust.

57      Lisaks ei saa hagejad tulemuslikult tugineda asjaolule, et komisjon ei määranud 50% suurendamismäära kindlaks rikkumise erilise raskuse alusel. Komisjon võttis nimelt arvesse piiratud ajavahemikku monokloroäädikhappe kartelli käsitleva otsuse vastuvõtmise ja käesolevas asjas süükspandava tegevuse alguse vahel. Varasema rikkumise tuvastamise ja uue rikkumise vahelise aja hindamine sõltub aga kõnealusest olukorrast, mistõttu võimaldab see tõend komisjonil analüüsida korduvuse erilist raskust igal konkreetsel juhul.

58      Osas, milles hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse põhjendus 138 ei sisalda sõnaselget arutluskäiku, mis selgitaks põhjuseid, miks komisjon luges monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumisega seotud teatud asjaolud asjakohatuks, tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et selle argumendi eesmärk on viidata vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumisele. Seega analüüsitakse seda esimese väite kolmanda osa raames.

59      Hagejad väidavad veel sisuliselt, et komisjon rikub proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna tema korduvusega seotud otsustuspraktikast tuleneb, et ta võtab arvesse üksnes varasemate rikkumiste arvu ja kohaldab trahvi suurendamise määra 50% kõigil esimese korduvuse juhtudel, võtmata arvesse trahvide arvutamise suuniste punktis 28 ette nähtud vahemiku esimest poolt. Komisjoni käitumisviis ei võimalda rikkumise erilist raskust juhtumipõhiselt hinnata.

60      Tuleb siiski tõdeda, et need argumendid põhinevad komisjoni otsustuspraktika hindamisel. Euroopa Kohus on aga korduvalt leidnud, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei ole konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikuks raamistikuks ja et otsused, mis on tehtud teistes asjades, on diskrimineerimise esinemise küsimuses puhtalt informatiivset laadi (vt selle kohta 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Zucchetti Rubinetteria vs. komisjon, C‑618/13 P, EU:C:2017:48, punkt 38).

61      Igal juhul on esiteks tuvastatud, et kuigi teiste kaudsete tõendite arvessevõtmine ei ole välistatud, võimaldab kahe identse või analoogse rikkumise kordumine ja nende vahel kulunud aja arvessevõtmine komisjonil hinnata ettevõtja rikkumise korduvust konkreetsel juhul ja määrata seega kindlaks kohase suurendamismäära vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele.

62      Teiseks, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb meelde tuletada, et see põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi vs. komisjon, C‑601/18 P, EU:C:2020:751, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika). Arvestades, et hagejad tuginevad nimetatud põhimõtte rikkumisele, tuleb neil täpsustada ja tõendada, milline on olukord, mis on võrreldav teise olukorraga, mida koheldi erinevalt, või milline on erinev olukord võrreldes teise olukorraga, mida koheldi samamoodi (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 311; vt selle kohta ka 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Agrochem-Maks vs. komisjon, T‑574/18, EU:T:2020:226, punkt 105 (ei avaldata)). Hagejad viitavad aga komisjoni otsustele, selgitamata, kas nende juhtumite asjaolud olid käesoleva asjaga sarnased või erinevad.

63      Kolmandaks, mis puudutab õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist, siis piisab, kui märkida, et need väited ei ole põhjendatud.

64      Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et komisjon kasutas oma kaalutlusõigust, kui ta tuvastas korduvuse ja otsustas trahvi põhisummat suurendada 50% võrra. Lisaks ei rikkunud ta seda tehes proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet.

65      Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Esimese väite teine osa, mille kohaselt on hagejad vääralt liigitatud korduvateks rikkujateks

66      Hagejad väidavad, et komisjoni hinnangus korduvuse olemasolu kohta on rikutud õigusnorme, ja esitavad sellega seoses sisuliselt neli etteheidet, millele komisjon vastu vaidleb.

1)      Esimene argument, et monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumine ja käesolevas asjas kõne all olev rikkumine ei ole sarnased

67      Hagejad väidavad, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumine ja käesolevas asjas kõne all olev rikkumine on identsed või analoogsed rikkumised trahvide arvutamise suuniste punkti 28 tähenduses.

68      Hagejate sõnul oleks komisjon pidanud üksikasjalikult võrdlema kahte kõnealust rikkumist, mille laad ja tunnused erinesid märgatavalt. Monokloroäädikhappe kartellikokkulepe seisnes müügikartellis, mille eesmärk oli müügihindade tõus järgneval turul, avaldades kooskõlastatud teavet lõpliku müügihinna kohta. Kartelli peamine eesmärk oli säilitada mahtude jagamise süsteemi abil osalejate turuosad ja klientide turuosad, millega kaasnes kompensatsioonimehhanism, et tagada kokkulepitud koguseliste kvootide järgimine praktikas. Müügihindade kohta teabe vahetus oli selle kartelli põhieesmärki arvestades aktsessoorne.

69      Seevastu käesolevas asjas kõne all olev kartell puudutas tooraine ostmist enne. Erinevalt monokloroäädikhappe kartellist toimus etüleeni ostmisel vabal turul läbirääkimismenetlus, mille käigus võisid müüjad valida suure hulga ostjate hulgast. Süüks pandud tegevus ei hõlmanud ühtegi asjaolu turu või klientide jagamise kohta ja kartelliosalistel ei olnud mingit kontakti seoses nende vastava müügitegevusega järgneval turul. Lisaks tekkis käesolevas asjas käsitletav rikkumine ainulaadsetel asjaoludel, mis erinevad monokloroäädikhappe kartelli asjaoludest. Näiteks tulenes see käitumine õiguspärasest koostööst ostude valdkonnas kolme nimetatud osaleja vahel struktuursete ja lepinguliste sidemete tõttu.

70      Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et kaks kõnealust rikkumist, mille eest esimest hagejat ja tema tütarettevõtjaid peeti vastutavaks, kujutavad endast ELTL artikli 101 rikkumisi, mistõttu tuleb neid rikkumisi pidada trahvide arvutamise suuniste punkti 28 tähenduses analoogseteks.

71      Selles hinnangus ei ole tehtud viga. Kohtupraktika kohaselt on rikkumised korduvuse tuvastamisel analoogsed või sama laadi, kui need seisnevad ELTL artikli 101 rikkumises (vt selle kohta 12. detsembri 2007. aasta kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, T‑101/05 ja T‑111/05, EU:T:2007:380, punkt 64, ja 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, T‑161/05, EU:T:2009:366, punkt 147).

72      On tõsi, et monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumine seisnes müügikartellis, mille eesmärk oli müügihindade tõus järgneval turul, samas kui käesolevas asjas kõne all olev rikkumine seisnes ostukartellis, mille eesmärk oli saavutada tooraine, nimelt etüleeni ostuhinna madal tase. Siiski piisab, kui tõdeda, et mõlemal juhul osalesid esimene hageja ja tema tütarettevõtjad ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppes.

73      Lisaks, nagu väidab komisjon, olid need kaks kõnealust rikkumist vägagi ühiste tunnustega. Monokloroäädikhappe kartelli käsitleva otsuse resolutsioonis on nimelt märgitud, et esimest hagejat peetakse vastutavaks ELTL artikli 101 rikkumise eest, eelkõige kuna ta tõstis hindu kooskõlastatult ning vahetas teavet müügimahtude ja hindade kohta. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on märgitud, et hagejad rikkusid ELTL artiklit 101, kuna nad osalesid rikkumises, mis seisnes muu hulgas hinnaelemendi kindlaksmääramises ja hindade kindlaksmääramist puudutava tundliku äriteabe vahetamises. Viimati nimetatud otsusest nähtub samuti, et rikkumise eesmärk oli mõjutada läbirääkimisi ILH tehingute üle, et saavutada etüleeni võimalikult madal ostuhind. Sellest tuleneb, et hindade või hinnaelemendi kooskõlastatud kindlaksmääramine ja hindade või hinnaelemendi kohta teabe vahetamine esineb mõlemas kartellikokkuleppes, milles esimene hageja ning tema tütarettevõtjad osalesid.

74      Lisaks, arvestades eespool punktis 71 viidatud kohtupraktikat, ei oma analoogsete rikkumiste korduvuse hindamisel tähtsust asjaolu, et käesolevas asjas süüks pandud tegevus tekkis ainulaadsetel asjaoludel ja eelkõige teatavate osalejate vahelise seadusliku koostöö tõttu.

75      Seega ei teinud komisjon viga, kui ta tuvastas analoogse rikkumise korduvuse trahvide arvutamise suuniste punkti 28 tähenduses.

2)      Teine etteheide, mis puudutab kahe rikkumise vahelist aega

76      Hagejad leiavad, et lähtepunkt asjaomase rikkumise ja varasema rikkumise vahel kulunud aja kindlaksmääramisel on hetk, mil Clariant GmbH lõpetas aktiivselt ja omal algatusel monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumise ja taotles leebemat kohtlemist. Selle loogika kohaselt kulus kahe rikkumise vahel enam kui 12 aastat, mistõttu ei näidanud hagejad üles erilist kalduvust rikkuda konkurentsieeskirju.

77      Eelkõige nähtub 17. juuni 2010. aasta kohtuotsusest Lafarge vs. komisjon (C‑413/08 P, EU:C:2010:346), et komisjon peab nende kahe rikkumise vahel kulunud aja kindlaksmääramisel arvesse võtma pigem tegeliku rikkumise hetke kui rikkumise esmakordse tuvastamise hetke. Õigluse ja proportsionaalsuse huvides ei tuleks arvesse võtta varasema rikkumisega seotud haldusmenetluse kestust.

78      Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et hagejate rikkumine algas 26. detsembril 2011, st pärast monokloroäädikhappe otsuse vastuvõtmist 19. jaanuaril 2005, ning et nende kahe kuupäeva vahele jäi seega piiratud ajavahemik.

79      Selles hinnangus ei ole vigu. Nimelt võib komisjon eespool punktis 49 viidatud kohtupraktika kohaselt võtta korduvuse tõendina arvesse näiteks aega, mis on möödunud rikkumiste vahel.

80      Üldkohus asus seisukohale, et kui kahe rikkumise tuvastamise vahele jääb vähem kui kümme aastat, annab see tunnistust asjaomase ettevõtja kalduvusest mitte teha kohaseid järeldusi sellest, kui tema suhtes tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine (vt selle kohta 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 40, ja 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Nec vs. komisjon, T‑341/18, EU:T:2021:634, punkt 105).

81      Arvestades, et hagejate tegevus seoses käesolevas asjas kõne all oleva kartelliga algas peaaegu seitse aastat pärast monokloroäädikhappe otsuse vastuvõtmist, järeldas komisjon õigesti, et see pigem lühike ajavahemik annab tunnistust hagejate kalduvusest mitte teha kohaseid järeldusi konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamisest selles otsuses.

82      Hagejad väidavad, et lähtepunkt kahe kõnealuse rikkumise vahel kulunud aja kindlaksmääramisel pidi olema hetk, mil Clariant GmbH lõpetas aktiivselt ja omal algatusel monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumise ja taotles leebemat kohtlemist, mitte hetk, mil seda kartelli käsitlevas otsuses rikkumine tuvastati.

83      Siiski tuleb meelde tuletada, et korduvuse arvestamist õigustab täiendav hoiatamise vajadus, millest annab tunnistust asjaolu, et varasema rikkumise tuvastamisest ei piisanud uue rikkumise toimepanemise takistamiseks. Seega ilmneb korduvus tingimata pärast esimese rikkumise tuvastamist ja karistamist, kuna seda selgitab asjaolu, et esimene karistus ei olnud piisavalt hoiatav (vt selle kohta 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 392, ja 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Arkema France jt vs. komisjon, T‑217/06, EU:T:2011:251, punkt 299).

84      Lisaks nähtub trahvide arvutamise suuniste punkti 28 sõnastusest, et korduvus seisneb identse või analoogse rikkumise jätkamises või kordumises pärast seda, kui komisjon või pädev riigiasutus on „avastanud“, et asjaomane ettevõtja on rikkunud ELTL artiklit 101 või 102. Suunised ei ole trahve määrava otsuse õiguslik alus – selleks on määrus nr 1/2003 –, kuid need määravad siiski üldiselt ja abstraktselt meetodi, mida komisjon peab selle otsusega trahvisummade määramisel järgima, ning tagavad seetõttu ettevõtjate õiguskindluse (vt 5. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, T‑11/06, EU:T:2011:560, punkt 71 ning seal viidatud kohtupraktika).

85      Seega ei teinud komisjon viga, kui ta võttis esimese rikkumise tuvastamisest kulunud aja hindamisel aluseks monokloroäädikhappe otsuse kuupäeva, milles ta tuvastas, et esimene hageja ja Clariant GmbH olid toime pannud konkurentsieeskirjade rikkumise.

86      Veel tuleb märkida, et oma etteheite põhjendamiseks tuginevad hagejad 17. juuni 2010. aasta kohtuotsuse Lafarge vs. komisjon (C‑413/08 P, EU:C:2010:346) punkti 70 ekslikule tõlgendamisele. Euroopa Kohus otsustas selles punktis, et liidu kohtul võib olla vaja „kontrollida, kas komisjon järgis [proportsionaalsuse] põhimõtet, kui ta suurendas määratud trahvi korduvuse alusel, ning iseäranis, kas sellisel suurendamisel võeti eelkõige arvesse aega, mis kulus asjaomase rikkumise ja varasema konkurentsieeskirjade rikkumise vahel“. Ent hagejad tuletavad sõnadest „varasema konkurentsieeskirjade rikkumise“ vääralt seisukoha, mille kohaselt on kahe rikkumise vahel kulunud aja kindlaksmääramisel lähtepunktiks varasema rikkumise toimepanemise hetk. Eespool viidatud kohtuotsuse punktis 86 leidis Euroopa Kohus, et „Üldkohtu järeldus, mille kohaselt selleks, et komisjon võiks võtta arvesse korduvust, on piisav, kui ettevõtja on eelnevalt sama laadi rikkumise eest süüdi mõistetud, isegi kui asjaomane otsus on veel kohtulikult kontrollitav, on […] õiguslikult põhjendatud“. Viimati nimetatud punktist nähtub, et korduvuse analüüsimisel on määrav ettevõtja vastutuse tuvastamine varasema rikkumise eest.

87      Lisaks ei saa hetke, mil Clariant GmbH lõpetas monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumise ja taotles leebemat kohtlemist, pidada samaväärseks varasema rikkumise tuvastamisega, kuna komisjon ei olnud selles staadiumis veel võtnud seisukohta kõnealuse tegevuse konkurentsivastase laadi kohta ega esimese hageja ja Clariant GmbH vastutuse kohta. Trahvide eest kaitse saamise taotlus aga üksnes võimaldab komisjonil oma lõplikus otsuses tuvastada ELTL artikli 101 rikkumise (vt koostööteatise punktid 8 ja 11) (vt selle kohta 20. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus DHL Express (Italy) ja DHL Global Forwarding (Italy), C‑428/14, EU:C:2016:27, punkt 54).

88      Lõpuks ei oma käesolevas asjas korduvuse tuvastamisel tähtsust asjaolu, et varasemat rikkumist puudutav haldusmenetlus kestis mitu aastat, kuna lähtepunkt, mida tuleb aluseks võtta, on monokloroäädikhappe kartelli puudutava otsuse kuupäev.

89      Seega järeldas komisjon õigesti, et monokloroäädikhappe kartelli käsitleva otsuse vastuvõtmise ja käesolevas asjas süüks pandud tegevuse alguse vahel oli möödunud piiratud ajavahemik.

3)      Kolmas etteheide, mis puudutab rahalise karistuse varasemat määramata jätmist

90      Hagejad väidavad, et korduvuse tõttu trahvi suurendamise põhjus on lahutamatult seotud varasema rahalise karistuse hoiatava mõju ebaõnnestumisega. Sellest tuleneb, et varasema trahvi puudumist tuleb arvesse võtta juhtumi eriliste asjaolude ja vajaliku hoiatava mõju taseme uurimisel. Hagejad ei ole ettevõtjad, kellele on määratud rahaline karistus. Määratud trahvi põhisumma on iseenesest piisavalt hoiatav, ilma et trahvi suurendamine oleks põhjendatud.

91      Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et kohtupraktika kohaselt ei eelda mõiste „korduvus“ tingimata varasema rahalise karistuse, vaid üksnes liidu konkurentsiõiguse varasema rikkumise tuvastamist (25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EU:T:2005:367, punkt 363, ja 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 387).

92      Tegelikult on korduvuse arvestamise eesmärk kutsuda neid ettevõtjaid, kellel on kalduvus rikkuda konkurentsieeskirju, üles muutma oma käitumist, kui ilmneb, et nende toime pandud eelmise rikkumise tuvastamisest ei piisanud rikkumise kordumise ennetamiseks. Seega ei ole korduvuse määrav asjaolu trahvi eelnev määramine ega ammugi mitte selle trahvi summa, vaid rikkumise eelnev tuvastamine (8. juuli 2008. aasta kohtuotsus BPB vs. komisjon, T‑53/03, EU:T:2008:254, punkt 388).

93      Seega ei saa asjaolu, et hagejatele monokloroäädikhappe kartelli käsitlevas otsuses trahvi ei määratud, seada kahtluse alla trahvide arvutamise suuniste punkti 28 kohaldamist nende suhtes.

4)      Neljas etteheide, mis puudutab muude asjaolude arvesse võtmata jätmist

94      Hagejad väidavad, et komisjon ja liidu kohtud on muid asjaolusid juba arvesse võtnud, kui nad hindasid üldiselt ettevõtja kalduvust rikkuda konkurentsieeskirju. Nad leiavad, et kui komisjon oleks selliseid asjaolusid arvesse võtnud, ei oleks ta neid liigitanud korduvateks rikkujateks.

95      Siiski, nagu nähtub esimese väite esimese osa analüüsist, on korduvuse tuvastamine ja selle eripära hindamine osa komisjoni kaalutlusõigusest. Komisjon võis õigustatult piirduda järeldusega, et hagejad panid toime kaks ELTL artikli 101 rikkumist, mida lahutab suhteliselt lühike aeg, ning asuda seisukohale, et hagejate esile toodud asjaolud ei olnud asjakohased.

96      Kuna apellantide esitatud etteheited tuleb tagasi lükata, ei saa esimese väite teise osaga nõustuda.

c)      Esimese väite kolmas osa, mis tugineb põhjenduse puudumisele

97      Hagejad väidavad, et komisjon suurendas trahvi põhisummat standardse 50% võrra, esitamata põhjendust selle määra valiku kohta ja jättes tähelepanuta üksikasjalikud argumendid, mille nad esitasid haldusmenetluses.

98      Hagejad viitavad 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele Printeos jt vs. komisjon (T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 55) ja 24. septembri 2019. aasta kohtuotsusele HSBC Holdings jt vs. komisjon (T‑105/17, EU:T:2019:675, punkt 351), milles Üldkohus kohustas komisjoni põhjendama tema tehtud kohanduste täpset summat.

99      Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

100    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutav põhjendus vastama akti laadile ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma vaidlusaluse akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja liidu kohtul kontrolli läbi viia. Ei ole nõutud, et põhjenduses täpsustataks kõik asjaga seotud faktid ja õiguslikud üksikasjad, kuna kontrollides, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele hinnata selle konteksti ning kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt eelkõige 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63; 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584, punkt 23, ja 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, EU:C:2022:480, punkt 79).

101    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 üksikasjalikult põhjused, miks ta hagejate puhul korduvust arvesse võttis (vt eespool punkt 52).

102    Muu hulgas võimaldasid need kaalutlused hagejatel mõista komisjoni arutluskäiku ja vaidlustada see Üldkohtus ning Üldkohtul kontrollida nende põhjendatust.

103    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei pidanud komisjon vaidlustatud otsuses põhjendamiskohustuse raames selgitama, miks ta valis erinevate võimalike suurendamismäärade hulgast korduvuse alusel suurendamise määraks 50% (vt selle kohta 23. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Evonik Degussa ja AlzChem vs. komisjon, T‑391/09, ei avaldata, EU:T:2014:22, punkt 164 ning seal viidatud kohtupraktika).

104    Lisaks, nagu komisjon õigesti märgib, ei ole 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon (T‑95/15, EU:T:2016:722) ja 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus HSBC Holdings jt vs. komisjon (T‑105/17, EU:T:2019:675) asjakohased. Neist kohtuotsustest esimeses tuvastas Üldkohus põhjenduse puudumise seoses trahvide põhisumma vähendamise määrade kohaldamisega, mis erinevad asjaomaste ettevõtjate lõikes, rõhutades, et komisjon loobus trahvide arvutamise suunistes sätestatud üldmeetodist ja et põhjendamiskohustus oli seega seda enam jõus. Teises kohtuotsuses tuvastas Üldkohus, et vähendusteguri kindlaksmääramist ei ole põhjendatud, rõhutades, et loobumata üldmeetodist, valis komisjon müügiväärtuse kindlaksmääramiseks siiski konkreetse asendusväärtuse, kuna ettevõtjatel ei tekkinud müüki selle sõna tavatähenduses.

105    Käesolevas asjas kohaldas komisjon trahvide arvutamise suuniste punkti 28, loobumata selles ette nähtud kriteeriumidest ja kohaldades suurendamismäära, mis asus selles punktis sõnaselgelt nimetatud vahemikus. Seega ei saa tuletada ühtegi asjakohast analoogiat eespool punktis 104 viidatud kohtuotsustega.

106    Seega tuleb esimese väite kolmas osa ja järelikult esimene väide tervikuna tagasi lükata.

2.      Teine väide, et komisjon suurendas valesti trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel

107    Kõigepealt tuleb märkida, et trahvide arvutamise suuniste punktide 9–12 ja 19 kohaselt, „[i]lma et see piiraks [suuniste] punkti 37 kohaldamist, kasutab komisjon ettevõtjatele või ettevõtjate ühendusele trahvi määramisel järgmist kahest etapist koosnevat meetodit“. „Kõigepealt määrab komisjon igale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele trahvi põhisumma“ ning „[s]eejärel võib komisjon seda põhisummat suurendada või vähendada“; kusjuures on täpsustatud, et trahvi põhisumma „arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest“ „rikkumise raskusast[et]“ arvesse võttes.

108    Trahvide arvutamise suuniste punktis 13 on sätestatud, et „[t]rahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] [Euroopa Majanduspiirkonna (EMP)] asjaomasel territooriumil seotud“.

109    Trahvide arvutamise suuniste punkti 13 eesmärk on seada ettevõtjale määratava trahvi arvutamisel üldjuhul lähtepunktiks summa, mis kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust ja kõnealuse ettevõtja suhtelist osakaalu rikkumises (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 64, ja 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Zucchetti Rubinetteria vs. komisjon, C‑618/13 P, EU:C:2017:48, punkt 57).

110    Trahvide arvutamise suuniste punktis 37 on sätestatud, et „[k]uigi [nimetatud] suunistes kirjeldatakse trahvide määramise üldmeetodit, võib konkreetse juhtumi eripäradest või teataval tasemel hoiatava mõju tagamisest tingituna olla õigustatud nimetatud meetodist […] loobumine“.

111    Teine väide jaguneb kolmeks osaks, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ning proportsionaalsuse ja hea halduse põhimõtet, kuna komisjon ei kasutanud trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaldamisel oma kaalutlusõigust, teise kohaselt on rikutud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3 ning proportsionaalsuse, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet, kuna selle lõike alusel suurendati trahvi vääralt, ning kolmanda kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.

a)      Teise väite esimene osa, mille kohaselt komisjon ei kasutanud oma kaalutlusõigust

112    Hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette, et ta kohaldas trahvide arvutamise suuniste punkti 37 mehaaniliselt, kasutamata oma kaalutlusõigust.

113    Hagejad väidavad, et komisjon tugines vaidlustatud otsuses üldisele ja tõendamata oletusele, et on vähetõenäoline, et ostuväärtus kajastab ostukartellide majanduslikku mõju. Nad kinnitavad, et haldusmenetluses esitasid nad siiski arvukalt tõendeid, mis näitasid, et juhtumi konkreetsete asjaolude ja asjaomase turu tõttu ei olnud kunagi usutavat väljavaadet, et süüks pandud tegevusel oleks sellele turule vähimgi märkimisväärne mõju. Komisjon neid asjaolusid siiski arvesse ei võtnud.

114    Lisaks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta piirdus viitega oma varasemale praktikale, kuigi trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaldati vaid ühel juhul, mis puudutab ostuturul toimunud rikkumist, mille asjaolud erinesid oluliselt käesoleva juhtumi asjaoludest. Komisjon ei tegutsenud seega hoolsalt ja erapooletult kooskõlas hea halduse põhimõttega ega kasutanud oma kaalutlusõigust.

115    Hagejad väidavad, et komisjoni hinnangu puudumine laieneb ka trahvi suurendamise määra valikule, kuna ta ei selgitanud seda valikut ja piirdus vaidlustatud otsuses märkusega, et 10% võrra suurendamine oli kooskõlas tema varasema praktikaga, võtmata arvesse juhtumi eripära.

116    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

117    Tuleb meelde tuletada, et komisjonil on liidu konkurentsieeskirjade rikkumise korral trahvide arvutamise meetodi osas ulatuslik kaalutlusõigus. See meetod sisaldab erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 3 sätetega (vt 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Daimler (kartellid – prügiveoautod), C‑588/20, EU:C:2022:607, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

118    Kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 jätab komisjonile kaalutlusruumi, piirab see siiski selle kasutamist, nähes ette objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Nii piiravad komisjoni kaalutlusõiguse kasutamist käitumisnormid, mille ta ise on endale kehtestanud (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Daimler (kartellid – prügiveoautod), C‑588/20, EU:C:2022:607, punkt 59 ning seal viidatud kohtupraktika).

119    Selles kontekstis tuleneb eespool punktidest 107–110, et trahvide arvutamise suunistes sätestatud üldise meetodi kohaselt kasutab komisjon ettevõtjale määratud trahvisumma arvutamise lähtepunktina müügiväärtust, et säilitada põhimõtteliselt summa, mis kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust ja kõnealuse ettevõtja suhtelist osakaalu rikkumises. Sellele vaatamata lubab suuniste punkt 37 komisjonil siiski loobuda üldmeetodist, kui see on põhjendatud konkreetse juhtumi eripäraga või vajadusega saavutada konkreetsel juhul teatud hoiatavuse tase.

120    Käesoleval juhul leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 116–118, et arvestades, et etüleeniga seotud rikkumine kujutas endast ostukartelli ja et kõik osalejad ei tegutsenud samal järgneval turul või samadel järgnevatel turgudel, oli komisjoni arvates asjakohane arvutada trahvi põhisumma pigem ostuväärtuse kui järgnevatel turgudel müüdud toodete müügiväärtuse alusel.

121    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 141–148 leidis komisjon, et trahvi põhisumma suurendamine on trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel põhjendatud. Komisjon märkis järgmist:

–        vastavalt trahvide arvutamise suuniste punktile 5 oli konkreetse ja üldise hoiatava mõju saavutamiseks asjakohane viidata trahvide määramisel rikkumisega seotud kaupade või teenuste müügiväärtusele (vaidlustatud otsuse põhjendus 141);

–        trahvisummade kindlaksmääramise üldmeetodiga ette nähtud mehhanism on selline, et mida enam rakendatakse müügikartelli, seda suurem on müügiväärtus ja järelikult ka trahvisumma. Suuniste punkti 6 kohaselt saadakse rikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab ühel ajal rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu (vaidlusalune otsuse punkt 142);

–        käesolevas asjas kõne all olev rikkumine ei puuduta aga müügihindade, vaid ostuhindade kartelli. Sellise kartellikokkuleppe olemuslik eesmärk ei ole saavutada (ostu)hinna tõstmist, vaid vastupidi, saavutada selle hinna alandamine või takistada selle tõusu; ostuväärtust arvesse võttes trahvi määramine oleks viinud olukorrani, kus trahvisumma tase on pöördvõrdeline kartelli eesmärgiga: mida edukamalt selline kokkulepe täideti, seda väiksem on ostuväärtus ja järelikult ka trahvisumma (vaidlustatud otsuse põhjendus 143). Seega oli asjaolule, et kõnealune kartell oli ostukartell, omane, et ostuväärtus ei olnud iseenesest piisav, et kajastada rikkumise majanduslikku tähtsust. See tulenes ka asjaolust, et tavaliselt on tegutseva ettevõtja ostud väärtuse poolest väiksemad kui müük, mis toob kaasa süstemaatiliselt madalama lähtekoha trahvi põhisumma määramiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 144);

–        seega, kui nendes suunistes ette nähtud üldmeetodit kohaldataks ilma vähimagi kohanduseta, ei võimaldaks see tagada piisavat hoiatavat mõju, mis ei ole vajalik mitte ainult selleks, et karistada ettevõtjaid, keda vaidlustatud otsus puudutab (konkreetne hoiatamine), vaid ka selleks, et takistada teiste ettevõtjate sama liiki tegevust (üldine hoiatamine) (vaidlustatud otsuse põhjendus 145);

–        selle eripära arvessevõtmiseks ja piisava hoiatava mõju tagamiseks on asjakohane kohaldada vastavalt varasemale praktikale trahvi suurendamist 10% võrra kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 146);

–        vastavalt kohtupraktikale ei sõltu trahvi suurendamine suuniste punkti 37 alusel sellest, kas enne on tõendatud süüks pandud tegevuse võimalik tegelik mõju turule (vaidlustatud otsuse põhjendus 147);

–        iga poole konkreetset positsiooni võeti arvesse nii põhisumma kindlaksmääramisel, kuna ostuväärtus on kummagi poole puhul erinev, kui ka nende osalemise kestuse arvutamisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 148).

122    Komisjon on seega oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt kasutanud. Nimelt tuleneb eespool punktides 120 ja 121 esitatud kaalutlustest, et komisjon pidas selle pädevuse alusel vajalikuks kohaldada käesolevas asjas trahvide arvutamise suuniste punkti 37 ja suurendada trahvi põhisummat 10%.

123    Sellega seoses võttis komisjon arvesse juhtumi eripära, nimelt seda, et kõnealune kartell oli ostukartell ja et ostuväärtus, mida müügiväärtuse asemel arvesse võeti, ei saanud iseenesest olla adekvaatne asendusväärtus, mis kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust. Ta võttis arvesse ka vajadust saavutada trahvi hoiatav tase, leides, et kui üldmeetodit kohaldataks ilma vähimagi kohanduseta, ei oleks hoiatav mõju tagatud.

124    Hagejad väidavad, et komisjon ei kasutanud oma kaalutlusõigust, kuna ta ei võtnud arvesse seda, et süüks pandud tegevus ei mõjuta turgu.

125    Siiski piisab, kui tõdeda, et komisjon tuletas õigesti meelde, et trahvi suurendamine trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel ei sõltu sellest, kas enne on tõendatud süüks pandud tegevuse võimalik tegelik mõju turule (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 345).

126    Nimelt on trahvide arvutamise suuniste punkti 37 eesmärk võimaldada komisjonil loobuda üldisest meetodist, mis võib juhtumi eripäraseid asjaolusid arvestades mõnikord sobimatuks osutuda (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punktid 65–67, ja 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584, punkt 27). Selle lõike kohaldamiseks on ette nähtud, et üldmeetodist loobumine on põhjendatud konkreetse juhtumi eripärade või piisava hoiatava mõju tagamise vajadusega. Need kriteeriumid ei tugine aga tingimata selle mõju analüüsile, mida rikkumine turule avaldas.

127    Hagejad ei saa seega õiguspäraselt komisjonile ette heita, et ta ei kasutanud oma kaalutlusõigust, jättes analüüsimata kartelliosaliste rikkumise mõju etüleeni hinnale.

128    Lisaks ei kujuta asjaolu, et komisjon järgis sama lähenemisviisi, mida ta kasutas komisjoni 8. veebruari 2017. aasta otsuses C(2017) 900 (final), milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.40018 – autoakude ringlussevõtt) (edaspidi „autoakude ringlussevõttu käsitlev otsus“), mida Üldkohus analüüsis 23. mai 2019. aasta kohtuotsuses Recylex jt vs. komisjon (T‑222/17, EU:T:2019:356) ja 7. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Campine ja Campine Recycling vs. komisjon (T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778), endast kaalutlusõiguse kasutamata jätmist ega hea halduse põhimõtte rikkumist. Nimelt ei piirdunud komisjon viitega sellele otsusele või nendele kohtuotsustele, vaid selgitas, millised on konkreetse juhtumi eripärad ja kuidas need eripärad ei võimaldanud saavutada piisavat hoiatavat mõju.

129    Ka kohaldatud vähendusteguri määra kindlaksmääramine on oluline. Nimelt ei piirdunud komisjon tõdemusega, et 10% võrra suurendamine oli kooskõlas tema varasema praktikaga, vaid tõi esile konkreetse juhtumi eripärad ja vajaduse tagada piisav hoiatav mõju, mille tulemusel ta kohandas trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel 10% võrra. Seega kasutas ta oma kaalutlusõigust.

130    Mis puudutab hagejate seisukohta, et komisjon ei ole trahvi suurendamise määra valikut piisavalt selgitanud, siis tuleb tõdeda, et selle argumendi eesmärk on viidata vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumisele ja see tuleb tagasi lükata teise väite kolmanda osa raames esitatud põhjustel.

131    Eeltoodu alusel tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Teise väite teine osa, mis tugineb trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel trahvi suurendamise väärale kohaldamisele

132    Tuleb meelde tuletada, et valdkondades, kus komisjonil on kaalutlusruum, piirdub nende hinnangute seaduslikkuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega (18. juuli 2005. aasta kohtuotsus Scandinavian Airlines System vs. komisjon, T‑241/01, EU:T:2005:296, punktid 64 ja 79, ning 19. mai 2010. aasta kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, T‑18/05, EU:T:2010:202, punkt 120).

133    Hagejad väidavad, et trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel trahvi põhisumma kohandamise hindamisel, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 141–148, on tehtud vigu ja nad esitavad selle kohta viis etteheidet, millele komisjon vastu vaidleb.

1)      Esimene etteheide, et ostuväärtus ei sisalda rikkumise majandusliku tähtsuse alahindamist käesolevas asjas

134    Hagejad väidavad, et ei olnud kunagi usutavat väljavaadet, et kõnealusel õigusvastasel käitumisel võiks olla etüleeni ostuväärtusele vähimgi oluline mõju, mida tõendab komisjonile haldusmenetluses esitatud majandusanalüüs.

135    Eelkõige nähtub asjaomasest majandusanalüüsist, et kuna etüleeniturul on rohkem ostjaid kui tarnijaid, siis ei ole väikesel grupil ostjail võimalik kontrollida ILHga tehtud tehingute tulemust. Edasi ei järginud etüleeni hind lihtsalt nafta hinda, mis on etüleeni peamine kulutegur, vaid tõusis pidevalt aastate jooksul, sealhulgas rikkumise perioodil. Lõpuks järgivad ILHga tehtavad tehingud üldiselt prognoose, mille on avaldanud üks eraõiguslikest sõltumatutest teatamisasutustest. Asjaolu, et ILHga tehtud lõplikud tehingud jäid peaaegu alati selle organi poolt ette nähtud vahemikku, näitab, et need tehingud tehti summadega, mis olid objektiivselt sobivad ja kooskõlas turuandmetega.

136    Neid asjaolusid arvestades seavad hagejad kahtluse alla komisjoni arutluskäigu aluse osas, milles ta tuvastas, et ostuväärtus sisaldas käesolevas asjas kõne all oleva rikkumise majandusliku tähtsuse alahindamist.

137    Siiski lähtub käesolev etteheide vaidlustatud otsuse väärast tõlgendamisest.

138    Nimelt, nagu nähtub eespool punktist 120, leidis komisjon, et käesolevas asjas kõne all olev rikkumine kujutas endast ostukartelli ja et trahvi põhisumma tuleb arvutada ostuväärtuse alusel, millele hagejad vastu ei vaidle.

139    Nagu sisuliselt nähtub eespool punktist 121, tuvastas komisjon seejärel, et on vähetõenäoline, et ostuväärtus on iseenesest kohane asendusväärtus, mis kajastab rikkumise majanduslikku tähtsust. Sellega seoses selgitas ta esiteks, et ostukartelli eesmärk oli saavutada ostuhinna alandamine või takistada selle tõusu, nii et ostuväärtuse arvessevõtmine oleks viinud olukorrani, kus trahvisumma tase on pöördvõrdeline kartelli eesmärgiga. Teiseks tuvastas ta, et tegutseva ettevõtja ostud olid põhimõtteliselt väärtuse poolest väiksemad kui müük, mis tõi kaasa süstemaatiliselt madalama lähtekoha trahvi põhisumma määramiseks.

140    Seega ei põhine komisjoni arutluskäik asjaolul, et kõnealune kartell oli edukas ja võimaldas vähendada etüleeni ostuhinda, mistõttu ostuväärtuse arvessevõtmine ei olnud trahvisumma arvutamisel sobiv parameeter. See tugineb asjaolule, et sõltumata rikkumise mõjust turule on ostukartellidele omane, et ostuväärtuse arvessevõtmine ei saa iseenesest olla parameeter, mis võimaldab kajastada rikkumise majanduslikku tähtsust. Järeldus, et ostuväärtus sisaldas käesolevas asjas käsitletava rikkumise majandusliku tähtsuse alahindamist, ei põhine seega rikkumise mõjul turule, vaid ostuväärtuse puudulikul laadil, mida võeti arvesse trahvisumma arvutamisel.

141    See hinnang on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt ei ole komisjon trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaldamisel kohustatud arvesse võtma süüks pandud tegevuse võimalikku tegelikku mõju turule (vt eespool punkt 125). Hagejate esitatud majandusanalüüs, mille eesmärk on tuvastada, et kõnealune kartell ei olnud tõhus ja et kartelliosalistel ei õnnestunud mõjutada ILHga seotud tehinguid, ei saa seega kahtluse alla seada komisjoni järeldust, et ostuväärtus toob kaasa rikkumise majandusliku tähtsuse alahindamise. Hagejate argumendid tuleb seega lugeda tulemusetuks.

2)      Teine etteheide, et trahvisumma suurendamine ei olnud vajalik hoiatava mõju tagamiseks

142    Hagejad väidavad, et kuna kõnealune tegevus ei saanud tekitada kasumit, siis oli hagejatele määratud trahv ilma trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel 10% võrra suurendamata juba suurem kui oletatava kasu summa, mida nad oleksid rikkumisest mõistlikult võinud saada. Lisaks, kuna komisjon on trahvi suuniste punkti 25 alusel juba 15% suurendanud, ei saa ta nende suuniste punkti 37 alusel mehaaniliselt trahvi lisaks 10% suurendada.

143    Nagu nähtub eespool punktist 121, tuvastas komisjon, et kui kohaldataks trahvide arvutamise suunistes ette nähtud ja müügiväärtusel põhinevat üldmeetodit ilma vähimagi kohanduseta, ei võimaldaks see tagada trahvi piisavat hoiatavat mõju. See hoiatav mõju oli siiski vajalik selleks, et karistada ettevõtjaid, keda vaidlustatud otsus puudutab (konkreetne hoiatamine), ja ka selleks, et takistada teiste ettevõtjate sama liiki tegevust (üldine hoiatamine) vastavalt suuniste punktile 4. See järeldus tulenes sisuliselt asjaolust, et ostuväärtus oli rikkumise majandusliku tähtsuse kajastamiseks puudulik.

144    Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei põhine komisjoni arutluskäik seega eeldusel, et kõnealune kartell oli edukas ja tõi hagejatele tulu, vaid tõdemusel, et ostuväärtus iseenesest ei võimaldanud tagada piisavat hoiatavat mõju.

145    Sellest tuleneb, et võimalik kasu, mida hagejad võisid kartellist saada, ei ole asjakohane. Sellega seoses tuleb ka meelde tuletada, et komisjon võib arvesse võtta kartelli ebatõhusust ja seega seda, et kartelli liikmed ei saanud kasumit, mõnes muus trahvisumma arvutamise staadiumis, eelkõige raskusastme koefitsientide kindlaksmääramisel. Rikkumiste raskusastme hindamise teguritena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kartellikokkuleppe sõlmimisel, sellest saada võidud kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda liiki rikkumised liidu eesmärkidele kujutavad (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Roca Sanitario vs. komisjon, C‑636/13 P, EU:C:2017:56, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

146    Mis puudutab argumenti, et komisjon kohaldas hoiatava mõju eesmärgil juba protsenti trahvide arvutamise suuniste punkti 25 alusel, mistõttu ei ole põhjendatud täiendava suurendamise kohaldamine suuniste punkti 37 alusel, siis tuleb meenutada, et neil kahel punktil on erinev eesmärk ja neid võib kohaldada samal ajal.

147    Nimelt näeb trahvide arvutamise suuniste punkt 25 komisjonile ette võimaluse kohaldada lisasummat, et hoida ära ettevõtjate soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes või isegi muudes rikkumistes, ning seda olenemata nende rikkumises osalemise kestusest. Selle mehhanismi eesmärk on hoiatada ettevõtjaid konkurentsiõiguse rikkumise eest kas või lühikese aja jooksul. Suuniste punkti 37 eesmärk on anda komisjonile teatav paindlikkus tagamaks, et trahvi kogusumma on piisavalt suur, et see oleks juhtumi eripära arvestades hoiatav (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 346).

3)      Kolmas etteheide, mis puudutab asjaolu, et kõigile kartellidele kohaldatav suurendamine toob kaasa süstemaatilise ülemäärase hoiatava mõju

148    Hagejad väidavad, et müügikartellide raames viib komisjoni kohaldatud meetod olukorrani, kus ebatõhusate kartellide eest määratav trahv on automaatselt madalam kui tõhusate kartellide puhul määratav. Nende sõnul tagab see mehhanism, et ebatõhusate kartellide eest ei karistataks ebaproportsionaalsete trahvidega. Nad väidavad, et sama mehhanismi tuleks kohaldada ebatõhusate ostukartellide suhtes. Komisjoni lähenemisviis, mis seisneb ostukartellide trahvi 10% võrra suurendamises, viib olukorrani, kus ebatõhusaid ostukartelle koheldakse süstemaatiliselt ebasoodsamalt kui ebatõhusaid müügikartelle.

149    Tuleb tõdeda, et võrdlus ebatõhusate müügikartellidega ei ole asjakohane. On tõsi, et müügikartellide puhul viivad müügiandmed põhimõtteliselt selleni, et määratakse kindlaks trahvi põhisumma, mis on seotud rikkumise eesmärgi saavutamisega.

150    Samas tuleb tõdeda, et erinevalt müügikartellist toob ostukartelli eesmärgi saavutamine kaasa väiksema ostuväärtuse kui see, mis oleks juhul, kui rikkumist ei oleks toimunud, mistõttu ei oleks trahvil hoiatavat mõju (vt selle kohta 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 345). Nimelt, nagu komisjon vaidlustatud otsuses märkis, mida edukamalt selline kokkulepe täideti, seda väiksem on ostuväärtus ja järelikult ka trahvisumma. Seega ei ole ostuväärtus lähtepunkt, mis võiks kajastada rikkumise majanduslikku tähtsust eespool punktis 109 viidatud kohtupraktika tähenduses.

151    Teiseks ei kajasta ostuväärtuse arvessevõtmine, isegi kui kartell ei olnud tõhus, üldiselt rikkumise majanduslikku tähtsust. Nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuses, on tegutseva ettevõtja ostud põhimõtteliselt väärtuse poolest väiksemad kui müük. Vastuseks menetlust korraldavale meetmele täpsustas komisjon õigesti, et mõistlik ettevõtja määrab üldiselt kindlaks toote müügihinna kõrgemal tasemel kui selle toote ostuhind või integreeritud toote müügi korral kasutatava tooraine ostuhind. Seega on ostuväärtus põhimõtteliselt mehaaniliselt madalam kui müügiväärtus, mis õigustab vajaduse korral kohandamist trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel.

4)      Neljas etteheide, et autoakude ringlussevõttu käsitlev otsus ei ole asjakohane, kuna kõnealune kartell puudutas vaid vähese tähtsusega hinnaelementi

152    Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta viitas autoakude ringlussevõttu käsitlevale otsusele, et põhjendada trahvisumma suurendamist 10% võrra trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel, kuigi selle juhtumi asjaolud erinesid oluliselt käesoleva juhtumi asjaoludest. Kõnealune tegevus puudutas vaid äärmiselt väikest osa etüleeni ostude koguväärtusest, samas kui autoakude ringlussevõttu käsitleva otsuse esemeks olnud asjas määrasid asjaomased ettevõtjad ühiselt kindlaks tarnijatele makstud tegelikud ostuhinnad. Lisaks tuvastas komisjon viimati nimetatud asjas, et ostjad koosnesid piiratud arvust ettevõtjatest, kellel oli suur turujõud, samas kui käesolevas asjas esines turujõud ja mõju hindade kindlaksmääramisele vaid müüjate poolel. Hagejad on seisukohal, et asjaolu, et mõlemas asjas, mis on ometi erinevad, kohaldati 10% võrra suurendamist, tõendab, et neile määratud trahv ei ole rikkumisega proportsionaalne.

153    Tuleb tõdeda, et autoakude ringlussevõttu käsitlevas otsuses, mida käsitleti 23. mai 2019. aasta kohtuotsuses Recylex jt vs. komisjon (T‑222/17, EU:T:2019:356) ja 7. novembri 2019. aasta kohtuotsuses Campine ja Campine Recycling vs. komisjon (T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778), võttis komisjon trahvi põhisumma arvutamisel arvesse ostuväärtust müügiväärtuse asemel ning suurendas trahvi põhisummat 10% võrra trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel. Selle suurendamise põhjendamiseks esitas ta kaalutlused, mis puudutasid esiteks juhtumi eripära, st seda, et tegemist oli ostukartelliga, mille raames oli osalejate eesmärk säilitada võimalikult madalad ostuhinnad ja mille puhul tuli trahvisumma arvutamisel arvesse võtta ostuväärtust, ning teiseks kaalutlusi hoiatava mõju tagamise vajaduse kohta.

154    Sellest järeldub, et juhtum, mille kohta tehti autoakude ringlussevõttu käsitlev otsus, ja käesolev kohtuasi on ühiste tunnustega. Seega viitas komisjon sellele vaidlustatud otsuses asjakohaselt.

155    Lisaks ei saa hagejad tugineda võrdlusele tegeliku hinnaosa vahel, mida osalejad võisid mõjutada juhtumis, mille kohta tehti autoakude ringlussevõttu käsitlev otsus, ja käesolevas asjas. See võrdlus ei ole asjakohane, kuna puudub vajadus uurida rikkumise tegelikku mõju turule, et kohaldada trahvide arvutamise suuniste punkti 37 (vt eespool punkt 125).

5)      Viies etteheide, et ostukartellist saadav võimalik kasu on väiksem kui müügikartellidest saadav kasu

156    Hagejad väidavad, et hoiatamise vajadus on lahutamatult seotud potentsiaalsete eelistega, mida ettevõtja võib rikkumises osalemisest oodata. Nende sõnul on potentsiaalne kasu, mida ettevõtja võib hüpoteetiliselt saada ostukartellis osalemisest, juba määratluse poolest väiksem kui müügikartellide puhul ega saa õigustada trahvi täiendavat suurendamist hoiatava mõju eesmärgil. Nad kritiseerivad komisjoni loogikat, mille kohaselt kõiki määratud trahve, sealhulgas müügikartellide eest, tuleb kohandada trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel, et vältida liigset või ebapiisavat hoiatamist vastavalt arvesse võetud toodete väärtusele.

157    Kuid nagu nähtub eespool punktist 144, ei põhine komisjoni arutluskäik asjaolul, et kõnealune kartell oli edukas ja tõi hagejatele tulu, vaid tõdemusel, et ostuväärtus iseenesest ei võimaldanud tagada piisavat hoiatavat mõju. Seega ei ole asjakohane võrrelda potentsiaalseid tulusid, mida ühelt poolt ostukartelli pooled ja teiselt poolt müügikartelli pooled võivad vajaduse korral nimetatud kartellidest saada.

158    Lisaks ei saa nõustuda hagejate argumendiga, mille kohaselt tuleb komisjoni loogikat järgides iga trahvi, sealhulgas müügikartellide raames määratud trahvi süstemaatiliselt kohandada trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel. Nimelt tuleb tõdeda, et see punkt ei ole kohaldatav, kui ei tule loobuda nendes suunistes ette nähtud üldmeetodist, eelkõige kui vastavalt suuniste punktile 13 võetakse müügikartelli raames arvesse müügiväärtust. Suuniste punkti 37 kohaldatakse üksnes juhul, kui on tuvastatud, et üldmeetod ei ole kohane ja sellest tuleb loobuda, kui seda nõuavad konkreetse juhtumi eripärad või vajadus tagada teataval tasemel hoiatav mõju. Seega ei saa asuda seisukohale, et komisjon peaks sel alusel trahvisummat süstemaatiliselt kohandama.

159    Kõigest eeltoodust tuleneb, et etteheited, mis puudutavad ilmseid hindamisvigu trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaldamisel, tuleb tagasi lükata. Need argumendid ei tõenda ka seda, et trahvi suurendamine 10% oli taotletava hoiatava mõju seisukohast ebaproportsionaalne.

160    Lisaks väidavad hagejad oma arutluskäigus, et standardse suurendamise määramine ostukartellide eest trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel on vastuolus selle punkti eesmärgi ja sõnastusega ning on seega vastuolus õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõttega. Tuleb siiski tõdeda, et need väited ei ole põhjendatud.

161    Teise väite teine väiteosa tuleb seega tagasi lükata.

c)      Teise väite kolmas osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

162    Hagejad väidavad, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei selgitanud vaidlustatud otsuses, miks käesoleva juhtumi eripärad õigustavad trahvi suurendamist trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel, ega seda, miks tuli selle suurendamise määraks kehtestada 10%.

163    Sellega seoses väidavad hagejad esimesena, et vaidlustatud otsuse põhjendus 146 puudutab üksnes väidetavat üldist vajadust kohaldada trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel suurendamismäära, et saavutada hoiatav tase, selgitamata selle taseme saavutamiseks väidetavalt vajalikku konkreetset suurendamismäära.

164    Teisena ei ole komisjoni viide vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 tema varasemale praktikale asjakohane, kuna esiteks ei ole ta seotud oma varasema praktikaga ja teiseks ei saa muu juhtum, mille asjaolud erinevad käesoleva juhtumi omadest, olla õiguspärane alus, et õigustada trahvi suurendamist, mis peab olema proportsionaalne käesolevas asjas kõne all oleva rikkumise raskusega.

165    Kolmandana rikub vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 esitatud arutluskäik põhjendamiskohustust, kuna komisjon oleks pidanud täpselt selgitama, kuidas ta oma kaalutlusõigust kasutas, seda enam, et ta otsustas oma üldmeetodist loobuda ja trahvi kohandada trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel. Selline täpne arutluskäik on imperatiivne, kuna nimetatud lõige ei näe ette konkreetset kohandamisvahemikku, mis piiraks komisjoni kaalutlusõigust. Komisjon oleks pidanud esitama selged ja täpsed põhjused, miks valitud suurendamismäär oli juhtumi eripära arvestades vajalik, et saavutada hoiatav tase, ning miks väiksem summa ei oleks olnud piisav.

166    Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

167    Lisaks eespool punktis 100 meenutatud põhimõtetele tuleb märkida, et kui komisjon tugineb trahvide arvutamise suuniste punktile 37, on ta kohustatud esitama põhjused, mis lubavad tal järeldada, et tema menetluses oleva juhtumi eripäraste asjaolude tõttu või vajaduse tõttu saavutada trahvi tase, millel on hoiatav mõju, on põhjendatud see, et ta loobub nendes suunistes ette nähtud meetodist (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584, punkt 30). Põhjendamisnõuded kehtivad seda enam (13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punkt 48, ning 12. juuli 2019. aasta kohtuotsus Hitachi-LG Data Storage ja Hitachi-LG Data Storage Korea vs. komisjon, T‑1/16, EU:T:2019:514, punkt 80).

168    Käesolevas asjas esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 141–148 üksikasjalikult põhjused, mille tõttu ta järeldas, et juhtumi eripärad ja vajadus tagada trahvi hoiatav tase õigustavad loobumist üldmeetodist ja trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel selle põhisumma 10% võrra suurendamist. Nagu nähtub eespool punktist 121, märkis ta, et juhtum puudutas ostukartelli, mille puhul tuli trahvi põhisumma arvutamisel arvesse võtta ostuväärtust, kuid see väärtus on rikkumise majanduslikku tähtsust kajastava põhisumma arvutamisel siiski puudulik.

169    Lisaks tuleb tõdeda, et need kaalutlused võimaldasid hagejatel mõista komisjoni arutluskäiku ja vaidlustada selle Üldkohtus ning Üldkohtul kontrollida selle põhjendatust.

170    Lisaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei kujuta need kaalutlused endast „üldist muret“, vaid konkreetse juhtumi konkreetseid kaalutlusi, mis on seotud asjaomase kartelli laadiga, st ostukartelliga.

171    Nagu komisjon oma vastuses menetlust korraldavale meetmele ja kohtuistungil õigesti täpsustas, võivad konkreetse juhtumi eripärad trahvide arvutamise suuniste punkti 37 tähenduses olla eripärad, mis on seotud asjasse puutuva kartelli liigiga, ning need ei pea tingimata olema konkreetse juhtumi ainsad asjaolud.

172    Kuna need kaalutlused on piisavalt konkreetsed ja üksikasjalikud, on need seega kooskõlas rangema põhjendamise nõudega, mis lasub komisjonil trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaldamisel.

173    Mis puudutab trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel kohaldatud 10% suurendamismäära valiku põhjendamist, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 146 sisuliselt, et juhtumi eripära arvesse võtmiseks ja piisava hoiatava mõju tagamiseks oli komisjonil kohane vastavalt oma varasemale otsustuspraktikale ja eelkõige autoakude ringlussevõttu käsitlevale otsusele selle punkti alusel trahvisummat suurendada 10%.

174    Sellega seoses täpsustas komisjon vastuseks menetlust korraldavale meetmele ja kohtuistungil, et käesolevas asjas leidis ta, et 10% võrra suurendamine oli sobiv, nagu ta otsustas ka autoakude ringlussevõttu käsitlevas otsuses, arvestades, et trahvide arvutamise suuniste punkti 37 kohaldamine ostukartelli suhtes oli küllaltki hiljutine praktika, kuna käesolev asi oli alles teine kord, kui seda sätet pärast nimetatud otsust kohaldati.

175    Neid täpsustusi ei saa Üldkohus siiski põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimisel arvesse võtta, kuna neid ei ole vaidlustatud otsuses. Põhjendamiskohustuse täitmise hindamisel tuleb lähtuda teabest, mis oli hageja käsutuses hetkel, kui ta esitas oma hagi, ning põhjendusi ei saa esitada esimest korda ja a posteriori alles kohtus, välja arvatud erandlikel asjaoludel (vt selle kohta 19. mai 2021. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (KLM; COVID‑19), T‑643/20, EU:T:2021:286, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

176    Selliste täpsustuste puudumine ei saa siiski kaasa tuua seda, et suurendamismäära valikut ei ole põhjendatud.

177    Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad vaidlustatud otsuse põhjenduses 146, ei piirdunud komisjon sellega, et viitas suurendamismäära valiku põhjendamiseks kokkuvõtlikult autoakude ringlussevõttu käsitlevale otsusele, vaid ta viitas ka eelkõige juhtumi eripäradele ja vajadusele saavutada piisav hoiatav tase.

178    Vastavalt kohtupraktikale täidab komisjon oma põhjendamiskohustuse, kui ta esitab otsuses oma hinnangu andmisel aluseks võetud asjaolud, mis võimaldasid tal mõõta rikkumise raskust ja kestust. Kuigi komisjon ei ole kohustatud esitama kindlaks määratud trahvi arvutamise viisi iga vaheetapi kõiki arvandmeid, tuleb tal siiski selgitada, kuidas ta kaalus ja hindas arvesse võetud asjaolusid (vt 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Icap jt, C‑39/18 P, EU:C:2019:584, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika). Nagu nähtub eespool punktist 168, selgitas komisjon nõuetekohaselt asjaolusid, mida ta võttis arvesse selle kindlaksmääramisel, et trahvi põhisumma suurendamine 10% võrra oli trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel sobiv. Vastupidi hagejate väidetule, arvestades, et komisjon ei ole kohustatud esitama arvandmeid arvutamise viisi iga vaheetapi kohta, ei olnud ta kohustatud esitama täiendavaid selgitusi valitud konkreetse suurendamismäära kohta.

179    Lisaks tuleb täpsustada, et haldusmenetluses teatas komisjon hagejatele oma kavatsusest suurendada põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel. Eelkõige viimasest 29. oktoobri 2019. aasta kokkuleppekoosolekust nähtub, et komisjon teatas hagejatele selgelt, et üldmeetodi kohaldamine ostukartelli suhtes viis rikkumise majandusliku tähtsuse alahindamiseni ja muutis trahvi hoiatava mõju väikeseks, mistõttu kavatseb ta sel eesmärgil trahvi suurendada 10% võrra selle punkti alusel. Vastavalt eespool punktis 100 viidatud kohtupraktikale kuuluvad need asjaolud vaidlustatud otsuse konteksti, mille alusel tuleb hinnata, kas otsus on piisavalt põhjendatud.

180    Kõike eeltoodut arvestades tuleb teise väite kolmas osa ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata.

181    Kuna esimene ja teine väide ei ole tulemuslikud, tuleb tühistamisnõuded rahuldamata jätta. Nüüd tuleb analüüsida trahvisumma vähendamise nõudeid, mis on esitatud teise võimalusena ja mille toetuseks on esitatud kolmas väide.

3.      Kolmas väide, et trahvisumma on ebaproportsionaalne

182    Hagejad väidavad, et isegi kui Üldkohus lükkab kaks esimest väidet põhjendamatuse tõttu tagasi, tuleb asuda seisukohale, et neile määratud trahv ei ole toimepandud rikkumise raskusega proportsionaalne. Nad leiavad, et kui käesoleva juhtumi asjaolud õigustavad mis tahes suurendamist, peaks see olema oluliselt madalam kui 50% trahvide arvutamise suuniste punkti 28 alusel jätkuva rikkumise puhul ja tunduvalt madalam suuniste punkti 37 alusel suurendamise puhul.

183    Sellega seoses loetlevad hagejad teatud hulga asjaolusid, mida Üldkohus peaks oma täieliku pädevuse raames arvesse võtma, ning paluvad viimasel neid asjaolusid arvestades vähendada neile määratud trahvi summat.

184    Komisjon vaidleb viidatud asjaoludele vastu ja väidab, et hagejate nõue on põhjendamatu.

185    Seaduslikkuse kontrolli täiendab täielik pädevus, mis on ELTL artikli 261 kohaselt määruse nr 1/2003 artikliga 31 liidu kohtule antud. See pädevus annab liidu kohtule lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 63, ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 96).

186    Määratava trahvi summa kindlakstegemiseks tuleb kohtul endal hinnata käesoleva juhtumi asjaolusid ja kõnealuse rikkumise liiki. Seejuures tuleb vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 iga karistatava ettevõtja puhul arvesse võtta kõnealuse rikkumise raskust ning kestust, järgides muu hulgas põhjendamise, proportsionaalsuse, karistuste individualiseerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ilma et Üldkohus oleks kohustatud järgima suunavaid eeskirju, mis komisjon on oma suunistes ette näinud (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punktid 89 ja 90, ning 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, punktid 173 ja 174).

a)      Trahvide arvutamise suuniste punkti 28 alusel trahvi suurendamismäära vähendamise taotlus

187    Hagejad väidavad esiteks, et nad lõpetasid monokloroäädikhappe kartelli ja teatasid sellest enam kui 12 aastat enne käesolevas asjas kõne all oleva rikkumise algust, teiseks, et selle kartelli raames toime pandud rikkumine ja käesolevas asjas kõne all olev rikkumine erinevad oma olemuselt, kuna need puudutavad erinevaid tooteid ja hõlmasid erinevaid üksusi, kolmandaks, et see kartell avastati nende sisemiste vastavusse viimise meetmete abil, neljandaks, et Clariant GmbH ise ei osalenud sama kartelli loomises ja toimimises, viiendaks, et kõnealune õigusvastane tegevus tulenes varem õiguspärasest koostööst teiste kõnealuses kartellis osalejatega, kuuendaks, et ostuhindu puudutavatel rikkumistel võib üldjuhul olla konkurentsile ja eelkõige tarbijatele vähem kahjulik mõju kui müügikartellidel, ja seitsmendaks, et trahvi põhisumma suurendamine 50% võrra korduvuse alusel on ebaproportsionaalne võrreldes teiste juhtumitega, milles kehtestati sama määr, kuigi korduvus oli palju raskem kui käesolevas asjas.

188    Kõigepealt tuleb tõdeda, et trahvi vähendamiseks piirduvad hagejad nende asjaolude kordamisega, mis on juba esile toodud esimese väite raames. Ent vastavalt eespool punktis 50 viidatud kohtupraktikale leiab Üldkohus, et olenemata nendest asjaoludest ei näi 50% suurendamismäära kohaldamine ebaproportsionaalne, arvestades suhteliselt lühikest ajavahemikku, mis jäi monokloroäädikhappe kartelli käsitlevas otsuses ELTL artikli 101 esimese rikkumise tuvastamise ja vaidlustatud otsuses käsitletud sama artikli rikkumise alguse vahele.

189    Seejärel ei saa trahvi vähendamiseni viia hagejate argument, mille kohaselt 50% suurendamismäär on ebaproportsionaalne võrreldes teiste juhtumitega, kus sama määra kohaldati raskemate korduvuste korral. Selles osas piisab, kui märkida, et repliigi punktis 60 viitasid hagejad 28 otsusele, milles komisjon suurendas trahvi 50% esimese korduvuse korral nagu käesolevas asjas.

190    Lõpuks ei ole hagejate argument, mille kohaselt ostukartell on tavapärasele konkurentsile vähem kahjulik kui müügikartell, asjakohane asjaolu, et hinnata, kas trahvide arvutamise suuniste punkti 28 kohase jätkuva rikkumise puhul trahvi 50% võrra suurendamine on toimepandud rikkumise raskusega proportsionaalne. Sellega seoses tuleb igal juhul märkida, et esimene näide kartellist, mis on ELTL artikli 101 lõike 1 punktis a esile toodud ja mis on sõnaselgelt siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud, on just kokkulepe, millega „otseselt või kaudselt määratakse kindlaks ostu- või müügihinnad või mis tahes muud tehingutingimused“. Kartelli esemeks olev tegevus, st etüleeni hinna ühe elemendi kooskõlastamine, on seega ELTL artikli 101 lõikega 1 sõnaselgelt keelatud, kuna see sisaldab olulisi konkurentsipiiranguid siseturul (vt selle kohta 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Campine ja Campine Recycling vs. komisjon, T‑240/17, ei avaldata, EU:T:2019:778, punkt 297 ja seal viidatud kohtupraktika).

b)      Trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel trahvi suurendamismäära vähendamise taotlus

191    Hagejad väidavad esiteks, et majanduslik analüüs, mille nad esitasid komisjonile haldusmenetluses, näitas, et kõnealusel tegevusel ei saanud olla mingit märkimisväärset mõju etüleeni ostuhinnale, ja teiseks, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav tees, mille komisjon esitas autoakude ringlussevõttu käsitlevas asjas ja mille kohaselt ostuväärtus ei ole trahvi põhisumma jaoks sobiv alus.

192    Siiski piisab, kui märkida esiteks, et vastavalt eespool punktis 125 viidatud kohtupraktikale ei sõltu trahvi põhisumma suurendamine trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel sellest, kas enne tõendatakse süüks pandud tegevuse tegelikku mõju turule, mistõttu ei ole majandusanalüüs, mille eesmärk on tõendada, et süüks pandud tegevus ei mõjutanud etüleeni ostuhinda, asjakohane ega saa viia trahvisumma vähendamiseni. Teiseks ei näi ebaproportsionaalne 10% määra kohaldamine, mida võeti arvesse trahvi põhisumma arvutamisel, et parandada ostuväärtuse puudulikku laadi. Hagejad ei viita ühelegi muule asjakohasele asjaolule, mis võiks põhjendada selle määra vähendamist.

193    Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

194    Kõigest eeltoodust tuleneb, et trahvisumma vähendamise nõue tuleb jätta rahuldamata ja seega tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

B.      Komisjoni vastuhagi

195    Komisjon palub Üldkohtul oma täielikku pädevust teostades suurendada trahvi nii, et ta ei anna 10% soodustust hagejate koostöö eest haldusmenetluses vastavalt kokkuleppemenetluse teatise punktile 32.

196    Komisjon väidab, et käesoleva hagiga vaidlustavad hagejad trahvisumma, mis oli ometi oluline osa nende kokkuleppemenetluse ettepanekust ja mille suhtes jõuti ühisele seisukohale.

197    Sellega seoses märgib komisjon, et hagejad ei loobunud kokkuleppemenetlusest, kuigi nad ei olnud nõus trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 kohaldamisega. Vastupidi, hagejad kohustusid jätkama kokkuleppemenetlust, esitades oma kokkuleppemenetluse ettepaneku ja mööndes, et vastuväiteteatis kajastab nõuetekohaselt nende nõusolekute sisu.

198    Komisjon lisab, et võimalike vastuväidete ulatuse ja võimaliku määratava trahvivahemiku hindamise suhtes „ühise seisukoha“ olemasolu tõttu kutsub ta ettevõtjat üles esitama kokkuleppemenetluse ettepaneku. See vahemik peab sisalduma kokkuleppemenetluse ettepanekus. Ta leiab, et kuna lõplikus otsuses märgitud trahvisumma ei ületa selle vahemiku maksimumsummat, mis oli kokkuleppemenetluse ettepanekuni viinud arutelude ese, tuleb lõplikku otsust pidada selliseks, mis kajastab selle kohta kokkuleppemenetluse ettepanekut.

199    Ent see, kui hagejad vaidlustavad kokkuleppemenetluse ettepaneku olulise osa, kahjustab kokkuleppemenetluse eesmärki.

200    Esimesena väidab komisjon selle kohta, et kokkuleppemenetlus on oma laadilt vastastikune. Pooltel on võimalus ja isegi kohustus teatada kõigist takistustest, mis takistavad ühisele seisukohale jõudmist. Komisjon leiab, et lähenemine, mida hagejad haldusmenetluses kasutasid, oli puhtalt strateegiline ja on vaid üks viis trahvisumma vähendamiseks, et seejärel vaidlustada otsus samade asjaolude alusel, mis olid ühise seisukoha esemeks, et liidu kohus vähendaks tema trahvi uuesti.

201    Teisena väidab komisjon, et käesolevas asjas ei realiseeru üldiselt enam tõhususe kasv, mida kokkuleppemenetlusega soovitakse saavutada. Kokkuleppemenetluse eesmärk on esiteks võimaldada tal käsitleda kartellijuhtumeid kiiremini ja teiseks käsitleda rohkem kartellijuhtumeid samade vahenditega. Kuna aga komisjoni vahendeid kasutati nii käesoleva juhtumi haldus- kui ka kohtumenetluse etapiks, mis toob seega kaasa suurema töö, ei ole tal võimalik käsitleda suuremat hulka juhtumeid.

202    Kuigi komisjon tunnistab, et ta sai kasu asjaolust, et hagejad ei vaidlustanud teatud asjaolusid, mis on seotud nende vastutuse ja rikkumisega, ning et nad ei taotlenud juurdepääsu toimiku dokumentidele, rõhutab ta siiski, et ta investeeris lisavahendeid, et korraldada pooltega mitu koosolekut kahe vaidlusaluse suurendamise kohta. Lisaks ei säästnud ta vahendeid vastuväiteteatises ja lõplikus otsuses sisalduva trahvisumma arvutamise põhjenduse ja õigustatuse osas.

203    Komisjon rõhutab, et kokkuleppemenetluse poole koostöö ulatust ei ole võimalik tagantjärele kindlaks määrata. Ta märgib, et tal on seega raske kindlaks teha, kas ta oleks algatanud kokkuleppemenetluse, kui ettevõtjate koostöö oleks olnud piiratud või olematu, kuid teatud tõhususe kasv oleks siiski olnud võimalik.

204    Kolmandana märgib komisjon, et Üldkohus möönis 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsuses Tokai Carbon jt vs. komisjon (T‑236/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01, EU:T:2004:118), et leebema kohtlemise alusel trahvi vähendamise võib tühistada ja trahvi suurendada, kui hageja suhtumine muutub, ning et viimane vaidlustab esimest korda Üldkohtus asjaolud, mida ei ole vaidlustatud või mida haldusmenetluses ei tuvastatud. Lisaks sellele kohtuotsusele analüüsis Üldkohus teistes kohtuasjades oma täieliku pädevuse raames, kas tuleb tühistada trahvi vähendamine, mille vaidluse pooled olid saanud vastutasuks oma koostöö eest haldusmenetluses, isegi kui tühistamise tingimused ei olnud täidetud.

205    Neljandaks leiab komisjon, et hagejate õigust kohtulikule kontrollile on täielikult järgitud. Tema sõnul ei tähenda selle õiguse kasutamine seda, et hagil ei ole mingeid tagajärgi trahvile. Kokkuleppemenetluses 10% võrra vähendamise tühistamine ei kujuta endast sanktsiooni selle eest, et ta kasutas oma õigust kohtulikule kontrollile, vaid on lihtsalt selle tagajärg, et hagejad seavad kahtluse alla asjaolud, mida nad haldusmenetluses tunnistasid ja kinnitasid.

206    Seetõttu väidab komisjon, et trahvi vähendamine, mida hagejatele võimaldati, et kompenseerida nende koostöö, tuleb tühistada. Seetõttu palub ta Üldkohtul suurendada hagejatele määratud trahvi ja määrata selle summaks 181 731 000 eurot.

207    Hagejad vaidlevad komisjoni argumentidele vastu.

1.      Sissejuhatavad märkused kokkuleppemenetluse kohta

208    Kokkuleppemenetlus kehtestati komisjoni 30. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 622/2008, millega muudetakse määrust nr 773/2004, seoses kokkuleppemenetlusega kartellide puhul (ELT 2008, L 171, lk 3). Menetlust täpsustati kokkuleppemenetluse teatises.

209    Määruse nr 622/2008 põhjenduse 4 kohaselt võimaldab kokkuleppemenetlus komisjonil käsitleda kartellijuhtumeid kiiremini ja tõhusamalt. Selle menetluse eesmärk on lihtsustada ja kiirendada haldusmenetlusi, võimaldades komisjonil käsitleda rohkem juhtumeid samade vahenditega (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 60).

210    Sisuliselt näeb kokkuleppemenetlus ette, et ettevõtjad, kelle suhtes on süüstavaid tõendeid arvestades uurimine algatatud ja kes on otsustanud kokkuleppe sõlmida, kinnitavad rikkumises osalemist, loobuvad teatud tingimustel haldustoimikuga tutvumisest ja õigusest olla ära kuulatud ning nõustuvad saama vastuväited ja lõpliku otsuse kokkulepitud liidu ametlikus keeles (kokkuleppemenetluse teatise punkt 20). Kui vastuväiteteatistes arvestatakse poolte nõusolekut kokkuleppe sõlmimiseks, peavad need ettevõtjad määratud tähtaja jooksul vastuväiteteatistele ka vastama, kinnitades, et vastuväited vastavad kokkuleppe sõlmimiseks antud nõusoleku sisule ja nad jätkavad seega osalemist kokkuleppemenetluses (kokkuleppemenetluse teatise punkt 26). Vastutasuks vähendab komisjon 10% võrra trahvi, mis neile oleks määratud tavapärase menetluse tagajärjel, kohaldades trahvide arvutamise suuniseid ning koostööteatist (kokkuleppemenetluse teatise 30–33) (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punktid 61 ja 62).

211    Määruse nr 622/2008 põhjendusest 4 ja kokkuleppemenetluse teatise lõikest 5 tuleneb, et komisjon peab arvesse võtma tõenäosust jõuda osalevate pooltega mõistliku aja jooksul ühisele seisukohale võimalike vastuväidete ulatuse küsimuses, pidades silmas selliseid tegureid nagu osalevate poolte arv, vastutusega seotud tõenäolised vastandlikud seisukohad ja faktide vaidlustamise ulatus. Sellest põhjendusest ilmneb samuti, et komisjon võib arvesse võtta ka muid kaalutlusi peale tõhususe võimaliku kasvu, näiteks pretsedendi loomise võimalust. Sellest tuleneb, et komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, milliste juhtumite puhul võib kokkulepe olla asjakohane (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 64).

212    Kokkuleppemenetlus toimub peamiselt järgmisel viisil. Komisjon algatab menetluse asjasse puutuvate ettevõtjate nõusolekul (kokkuleppemenetluse teatise punktid 5, 6 ja 11). Kui menetlus on algatatud, teatab komisjon uurimise objektiks olevatele ja kokkuleppemenetluses osalevatele ettevõtjatele kahepoolsete arutelude käigus olulised tegurid, nagu „väidetavad faktid, nende õiguslik hinnang, väidetava kartelli tähtsus ja kestus, vastutuse jaotumine, tõenäolise trahvi hinnanguline tase ning võimalike vastuväidete koostamiseks kasutatud tõendid“ (kokkuleppemenetluse teatise punkt 16). See võimaldab pooltel tõhusalt esitada oma seisukohad seoses võimalike vastuväidetega nende kohta ja teha põhjendatud otsuse, kas sõlmida kokkuleppe või mitte (kokkuleppemenetluse teatise punkt 16) (20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punktid 66 ja 67).

213    Selle teabe edastamise järel on asjaomastel ettevõtjatel võimalus valida kokkuleppemenetlus ja esitada kokkuleppemenetluse ettepanek. Kokkuleppemenetluse ettepanek peab sisaldama muu hulgas poolte selget ja ühemõttelist kinnitust, et nad vastutavad rikkumise eest, nende trahvide maksimumsummat, mida komisjon kavatseb määrata ja mille nad kokkuleppemenetluses heaks kiidavad, ning kinnitust, et nad ei kavatse taotleda juurdepääsu toimikule või olla uuesti ära kuulatud ärakuulamisel, välja arvatud juhul, kui vastuväited ja komisjoni otsus ei kajasta nende kokkuleppemenetluse ettepanekut (kokkuleppemenetluse teatise punkt 20) (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 68).

214    Pärast seda, kui asjaomased ettevõtjad on vastutust tunnistanud ja esitanud kinnitusi, edastab komisjon neile vastuväiteteatised ja võtab seejärel vastu lõpliku otsuse. See tugineb peamiselt asjaolule, et pooled on ühemõtteliselt tunnistanud oma vastutust, ei ole vastu vaielnud vastuväidetele ja järgivad jätkuvalt kokkuleppemenetlust (kokkuleppemenetluse teatise punktid 23–28) (20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 69).

215    Kui asjaomane ettevõtja otsustab kokkulepet mitte sõlmida, siis lõpliku otsuse tegemist reguleerivad määruses nr 773/2004 ette nähtud üldised sätted, mitte aga kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Sama kehtib ka siis, kui kokkuleppemenetlus lõpetatakse komisjoni algatusel (kokkuleppemenetluse teatise punktid 19, 27 ja 29) (20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punkt 70).

216    Määruse nr 1/2003 artiklite 7 ja 23 alusel vastu võetud lõplikud otsused, mis on tehtud kokkuleppemenetluses, alluvad kohtulikule kontrollile vastavalt ELTL artiklile 263 (kokkuleppemenetluse teatise punkt 41).

2.      Kokkuleppemenetluse käik

217    Komisjoni ja hagejate vahelistel aruteludel ajavahemikus 18. septembrist 2018 kuni 29. oktoobrini 2019 tõi komisjon esile etteheited, mida ta kavatses nende suhtes esitada, ning oma kavatsuse trahvi suurendada trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel vastavalt 50% ja 10%. Hagejatel oli võimalus esitada oma märkused.

218    Hagejad esitasid 20. novembril 2019 kokkuleppemenetluse ettepaneku, milles nad muu hulgas tunnistasid oma vastutust käesolevas asjas kõne all olevas kartellis osalemise eest ja avaldasid, et nad on nõus trahviga, mis ei ületa 159 663 000 eurot.

219    Komisjon võttis vastu vastuväiteteatise, milles ta muu hulgas märkis ära trahvi põhisumma suurendamise trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel, märkimata siiski trahvi kavandatava suurendamise täpset määra. Vastuseks sellele teatisele kinnitasid hagejad, et see kajastab nõuetekohaselt nende kokkuleppemenetluse ettepanekut ja et nad jätkavad täielikult kokkuleppemenetlusega.

3.      Komisjoni vastuhagi põhjendatus

220    Nagu on meenutatud eespool punktis 185, on liidu kohtul lisaks pelgale karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus määratud trahv või karistusmakse oma täieliku pädevuse raames tühistada, seda vähendada või suurendada.

221    Kuigi kõige tihedamini taotlevad hagejad täieliku pädevuse kasutamist trahvisumma vähendamiseks, ei takista miski seda, et komisjon võiks samuti esitada liidu kohtule küsimuse trahvisumma kohta ning esitada nõude nimetatud summa suurendamiseks (8. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, T‑69/04, EU:T:2008:415, punkt 244).

222    Kuigi ei ole seega välistatud, et Üldkohus otsustab trahvi suurendada komisjoni vastuhagi alusel, peab komisjon siiski tõendama, et nõutud trahvisumma suurendamine on sobiv, arvestades eelkõige fakte ja asjaolusid, mis ilmnesid menetluse käigus ja millest ta ei olnud otsuse tegemise ajal teadlik. Tuleb aga tõdeda, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et selline suurendamine on käesolevas asjas asjakohane.

223    Komisjoni argumendid, mis puudutavad 10% soodustust haldusmenetluses tehtud koostöö eest, põhinevad ekslikul eeldusel, et hagejad vaidlustavad käesoleva hagiga asjaolud, mida nad möönsid oma kokkuleppemenetluse ettepanekus või millega nad selles menetluses nõustusid.

224    Sellega seoses tuleb meenutada, et kokkuleppemenetluse teatise punktis 16 on ette nähtud, et kokkuleppe sõlmimiseks peetavatel aruteludel teavitatakse pooli muu hulgas „tõenäolise trahvi hinnanguli[sest] tase[mest]“. Teatise punktist 17 nähtub, et selle asjaolu osas tuleb kahepoolsete läbirääkimiste tulemusel jõuda „ühisele seisukohale“, enne kui komisjon annab ettevõtjatele tähtaja kokkuleppemenetluse ettepaneku esitamiseks. Selle teatise punktis 20 on trahvisumma osas ette nähtud, et kokkuleppe sõlmimise ettepanekud sisaldavad „maksimaalset trahvisummat, mis komisjon poolte arvates neile määrab ja millega pooled kokkuleppemenetluse raames nõus oleksid“.

225    Seega ei ole kokkuleppemenetluse pooltelt nõutud, et nad nõustuksid trahvi lõppsumma ja kõigi selle parameetritega, nagu trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 kohased kohandused, et kokkuleppe saaks sõlmida, vaid üksnes võimaliku vahemiku või maksimaalse trahvisummaga.

226    Nagu nähtub eespool punktist 218, nõustusid hagejad käesolevas asjas kokkuleppemenetluse ettepanekus vaid maksimaalse trahvisummaga, mille komisjon kavatses neile määrata. Trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 kohased suurendamised ei olnud seega selle ettepaneku oluline osa. Seetõttu ei saa hagejate kinnitust, et vastuväiteteatis kajastab nõuetekohaselt nende kokkuleppemenetluse ettepanekut, tõlgendada kui nende punktide alusel suurendamiste heakskiitmist, seda enam, et nimetatud teatises ei olnud märgitud suurendamismäärasid, mida komisjon kavatses kohaldada.

227    Komisjoni argument, et maksimaalne trahvisumma hõlmas trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel kavandatavaid suurendusi, ei ole tulemuslik. Nimelt, nagu hagejad vastuseks menetlust korraldavale meetmele õigesti kinnitavad, ei saa asjaolu, et nad nõustusid kokkuleppemenetluse ettepanekus maksimaalse trahvisummaga, samastada sellega, et nõustuti trahvi täpse lõppsumma, selle arvutamise viisi ja arutluskäiguga, millele komisjon selle lõppsumma kindlaksmääramisel tugines.

228    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses oleks komisjon võinud otsustada mitte suurendada trahvisummat trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel või veel otsustada kohaldada lõpuks kohaldatust madalamat suurendamismäära. Seega said hagejad alles pärast seda, kui nad olid tutvunud vaidlustatud otsusega, milles komisjon otsustas lõpliku trahvisumma vastavalt kokkuleppemenetluse teatise punktile 30, tõhusalt vaidlustada selle summa arvutamise parameetrid, nagu nad väidavad vastuseks menetlust korraldavale meetmele.

229    Lisaks, nagu komisjon ise möönab, on oluline meenutada, et kokkuleppe sõlmimiseks peetud kahepoolsed arutelud ei võimaldanud jõuda komisjoni ja hagejate vahel üksmeelele trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel kohaldatud suurendamiste suhtes. Nimelt nähtub lõplikust märkusest viimase, 29. oktoobri 2019. aasta kokkuleppe koosoleku protokolli kohta, et hagejate esindaja kordas oma vastuseisu kahe eespool viidatud punkti kohaldamise suhtes. Seega ei saa asuda seisukohale, et komisjon ja hagejad jõudsid nende suurendamiste suhtes ühisele seisukohale.

230    Seega, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei nõustunud hagejad trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel kohaldatud trahvi suurendamisega sõnaselgelt oma kokkuleppemenetluse ettepanekus ning selle suhtes ei leitud ühist seisukohta. Arvestades, et käesoleva hagiga vaidlustavad hagejad neile määratud trahvisumma, väites, et nende punktide kohaldamine oli väär, ei ole komisjon suutnud tõendada, et on põhjendatud jätta hagejatele andmata 10% soodustus, mis kompenseerib hagejatele nende koostöö haldusmenetluses.

231    Komisjoni muud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

232    Esiteks väidab komisjon, et hagejad ei loobunud kokkuleppemenetlusest ega teatanud talle, et nende arvates on võimatu jõuda ühisele seisukohale, kuigi nad olid kohustatud teatama kõigist takistustest, mis takistavad sellisele seisukohale jõudmist. Ta leiab, et haldusmenetluses hagejate valitud lähenemine oli puhtalt strateegiline ja oli vaid üks vahend, mille abil saavutada trahvisumma vähendamine koostööd tehes, et seejärel liidu kohtult uuesti trahvi vähendamist taotleda.

233    Siiski, nagu nähtub eespool punktist 225, ei ole kokkuleppemenetluse pooltelt nõutud, et nad nõustuksid trahvi lõppsumma ja kõigi selle parameetritega, nagu trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 kohased kohandused, et kokkuleppe saaks sõlmida. Lisaks piisab, kui märkida, nagu on märgitud eespool punktis 229, et hagejad väljendasid oma vastuseisu trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 kohaldamise suhtes kahepoolsetel aruteludel, mistõttu vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei eksitanud hagejad komisjoni.

234    Lisaks tuleb märkida, nagu eespool punktis 211 viidatud, et komisjon säilitab kokkuleppemenetluse teatise punkti 5 kohaselt ulatusliku õiguse otsustada, milliste juhtumite puhul on asjakohane uurida poolte huvi kokkuleppe sõlmimise vastu, osaleda kokkuleppe sõlmimise arutelus, katkestada kõnealune arutelu või sõlmida lõplik kokkulepe. Komisjon võib seega igas menetluse etapis otsustada kokkuleppe sõlmimise arutelu lõpetada. Käesolevas asjas ei pidanud ta vajalikuks arutelu lõpetada, kuigi ta oli teadlik hagejate lahkarvamusest trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 kohaldamise osas.

235    Teiseks väidab komisjon, et tõhususe kasv, mida kokkuleppemenetlusega soovitakse saavutada, enam tervikuna ei realiseerunud.

236    Selle kohta tuleb meelde tuletada, et kokkuleppemenetluse eesmärk on võimaldada komisjonil käsitleda kartellijuhtumeid kiiremini ja tõhusamalt ning võimaldada tal seega käsitleda rohkem juhtumeid samade vahenditega (vt eespool punkt 209).

237    Nagu komisjon möönab, sai ta hagejatega kokkuleppemenetluse jätkamisest menetluslikku kasu. Ühest küljest oli tal võimalik koostada vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse lihtsustatud versioon ühes keeles. Teisest küljest ei olnud ta kohustatud koostama selle teatise mittekonfidentsiaalset versiooni, korraldama ärakuulamist ega andma hagejatele võimaluse toimikuga tutvuda. Seega on ta saanud kasu menetlusliku tõhususe kasvust, mis, nagu hagejad õigesti märgivad, on endiselt kindel, sõltumata käesoleva hagi esitamisest.

238    Mis puudutab lisavahendite kasutamist, et korraldada pooltega koosolekuid seoses kahe vaidlusaluse suurendamisega, siis seda tuleb pidada kokkuleppemenetlusele omaseks ressursside kasutamiseks.

239    Lisaks ei ole asjakohane see, et tagantjärele ei ole võimalik välja arvutada selle kasu suurust, mida saab haldusmenetluses kokku hoida. Kokkuleppemenetluse teatise punktist 17 nähtub, et komisjon kutsub ettevõtjat üles esitama kokkuleppemenetluse ettepanekut üksnes siis, kui ta „võtab esialgse seisukoha, et on tõenäoline, et kokkuleppemenetlus aitab üldiselt tõhustada tulemuste saavutamist“. Seega peab ta oma kaalutlusõiguse alusel a priori hindama menetluse tõhusust, arvestades pooltega alustatud arutelusid, ja otsustama selle alusel, kas jätkata kokkuleppemenetlust või mitte.

240    Kolmandaks väidab komisjon, et isegi kui ta tunnustab hagejate õigust esitada vaidlustatud otsuse peale hagi, ei tähenda selle õiguse kasutamine, et hagil ei oleks trahvile mingeid tagajärgi. Ta viitab eelkõige 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsusele Tokai Carbon jt vs. komisjon (T‑236/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01, EU:T:2004:118), mis tehti seoses trahvi vähendamisega vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4), ja milles Üldkohus leidis, et hageja trahvi vähendamise võib tühistada.

241    On tõsi, et eespool punktis 240 viidatud kohtuotsuses nõustus Üldkohus komisjoni trahvi suurendamise nõudega, märkides, et komisjon oli vastupidi kõigile ootustele, mis tal võisid mõistlikult tekkida tulenevalt hageja objektiivsest koostööst haldusmenetluses, kohustatud välja töötama ja esitama Üldkohtus kaitse, mis käsitles konkreetselt rikkumise asjaolude vaidlustamist, mille kohta ta oli eelnevalt õigesti järeldanud, et hageja ei sea neid enam kahtluse alla.

242    Siiski piisab, kui märkida, et käesolevas asjas vaidlustavad hagejad trahvide arvutamise suuniste punktide 28 ja 37 alusel kohaldatud suurendamised, mida nende kokkuleppemenetluse ettepanek ei sisaldanud ja millega nad haldusmenetluses ei nõustunud. Komisjon ei saanud seega lähtuda eeldusest, et nad ei sea neid enam hagi raames kahtluse alla.

243    Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjoni vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

244    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

245    Käesolevas asjas on hagejad kohtuasja kaotanud pooled, samas kui komisjon on kohtuasja kaotanud oma vastuhagi osas. Kuna vastuhagis palutakse trahvi suurendada suhteliselt väikesel määral, tuleb tõdeda, et kohtuasja on kaotanud peamiselt hageja. Neil asjaoludel tuleb hagejate kanda jätta nende endi kohtukulud ning mõista neilt välja 90% komisjoni kohtukuludest, komisjoni kanda jääb aga 10% tema enda kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni vastuhagi rahuldamata.

3.      Jätta Clariant AG ja Clariant International AG kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja 90% Euroopa Komisjoni kohtukuludest.

4.      Jätta komisjoni kanda 10% tema kohtukuludest.

van der Woude De Baere Steinfatt

Kecsmár       Kingston

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. oktoobril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

I. Vaidluse taust

A. Haldusmenetlus

B. Vaidlustatud otsus

1. Rikkumise kirjeldus

2. Hagejatele määratud trahvi summa arvutamine

II. Poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Tühistamisnõue ja trahvisumma vähendamise nõue

1. Esimene väide, et komisjon suurendas valesti trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 28 alusel

a) Esimese väite esimene osa, mille kohaselt komisjon ei kasutanud oma kaalutlusõigust

b) Esimese väite teine osa, mille kohaselt on hagejad vääralt liigitatud korduvateks rikkujateks

1) Esimene argument, et monokloroäädikhappe kartelli raames toime pandud rikkumine ja käesolevas asjas kõne all olev rikkumine ei ole sarnased

2) Teine etteheide, mis puudutab kahe rikkumise vahelist aega

3) Kolmas etteheide, mis puudutab rahalise karistuse määramata jätmist

4) Neljas etteheide, mis puudutab muude asjaolude arvesse võtmata jätmist

c) Esimese väite kolmas osa, mis tugineb põhjenduse puudumisele

2. Teine väide, et komisjon suurendas valesti trahvi põhisummat trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel

a) Teise väite esimene osa, mille kohaselt komisjon ei kasutanud oma kaalutlusõigust

b) Teise väite teine osa, mis tugineb trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel trahvi suurendamise väärale kohaldamisele

1) Esimene etteheide, et ostuväärtus ei sisalda rikkumise majandusliku tähtsuse alahindamist käesolevas asjas

2) Teine etteheide, et trahvisumma suurendamine ei olnud vajalik hoiatava mõju tagamiseks

3) Kolmas etteheide, mis puudutab asjaolu, et kõigile kartellidele kohaldatav suurendamine toob kaasa süstemaatilise ülemäärase hoiatava mõju

4) Neljas etteheide, et autoakude ringlussevõttu käsitlev otsus ei ole asjakohane, kuna kõnealune kartell puudutas vaid vähese tähtsusega hinnaelementi

5) Viies etteheide, et ostukartellist saadav võimalik kasu on väiksem kui müügikartellidest saadav kasu

c) Teise väite kolmas osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

3. Kolmas väide, et trahvisumma on ebaproportsionaalne

a) Trahvide arvutamise suuniste punkti 28 alusel trahvi suurendamismäära vähendamise taotlus

b) Trahvide arvutamise suuniste punkti 37 alusel trahvi suurendamismäära vähendamise taotlus

B. Komisjoni vastuhagi

1. Sissejuhatavad märkused kokkuleppemenetluse kohta

2. Kokkuleppemenetluse käik

3. Komisjoni vastuhagi põhjendatus

IV. Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: inglise.