Ana Carla Mendes de Almeida 17. septembril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 8. juuli 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-75/21: Ana Carla Mendes de Almeida versus Euroopa Liidu Nõukogu

(kohtuasi C-576/21 P)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Apellant: Ana Carla Mendes de Almeida (esindajad: advogados R. Leandro Vasconcelos, M. Marques de Carvalho ja P. Almeida Sande)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada Üldkohtu (üheksas koda) 8. juuli 2021. aasta otsus kohtuasjas T-75/21, millega ta tunnistas hilinenult esitamise tõttu vastuvõetamatuks hagi, mille apellant oli esitanud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 263 alusel, ja mille ese oli nõue tühistada Euroopa Liidu Nõukogu 27. juuli 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1117¹ , millega nimetatakse ametisse Euroopa Prokuratuuri Euroopa prokurörid, osas, milles sellega nimetatakse Euroopa Prokuratuuri Euroopa prokuröriks ajutise töötajana palgaastmel AD 13 kuueks aastaks ilma ametiaja pikendamise võimaluseta alates 29. juulist 2020: Portugali nimetatud kandidaat José Eduardo Moreira Alves d’Oliveira Guerra;

teha ise kohtuasjas lõplik otsus, vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61, kuivõrd puudub põhjus asuda seisukohale, et menetlusstaadium seda ei lubaks, ja kuna Euroopa Kohtule on teada kõik kohtuotsuse tegemiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud;

langetada otsus kohtukulude asjus vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 38, jättes nõukogu kohtukulud nii Üldkohtu kui ka Euroopa Kohtu menetluses tema enda kanda ja mõistes temalt välja apellandi kohtukulud kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 138.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet.

Esimene väide, mille kohaselt tehti ilmselge hindamisviga ja rikuti õigusnormi osas, milles Üldkohus leidis, et edasikaebetähtaeg hakkas kulgema alates vaidlusaluse otsuse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas; apellant väidab, et rikuti liidu õiguse üldpõhimõtet, mis puudutab õigust tõhusale kohtulikule kaitsele; samuti, et rikuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta¹ artiklit 47 ja määruse (EL) 2017/1939² kohaldamisele kuuluvaid sätteid, mis tagavad kandidaatide õiguste kaitse, nagu nähtub määruse ülesehitusest; ning et rikuti Euroopa Prokuratuuri sõltumatuse põhimõtet, mis on tagatud selle määruse artiklis 6.

Apellant väidab, et tehti ilmselge hindamisviga ja rikuti õigusnormi, kuivõrd Üldkohus leidis, et edasikaebetähtaeg hakkas kulgema alates vaidlusaluse otsuse avaldamisest ELTs. Apellandile ei olnud sel kuupäeval teada asjaolud, mis võimaldanuksid vaidlusalust otsust ELTL artikli 263 alusel vaidlustada; need asjaolud tulenesid esiteks 29. novembri 2019. aasta kirjast, mille Portugali valitsus saatis Euroopa Liidu Nõukogule, esitades vastuväited kandidaatide pingereale, mille oli koostanud määruse (EL) 2017/1939 artikli 14 lõike 3 kohane valikukomisjon, ja kus see valitsus märkis ära, et eelistab muud kandidaati, ning sellest, et nõukogu selles kirjas väljendatu heaks kiitis. Üldkohtu otsuses ei ole võetud arvesse, et oli olemas niisugune kiri, mis oli vaidlusaluse otsuse aluseks ja sisaldas materiaalõigusnormi rikkumisi ning seadis küsimuse alla Euroopa Prokuröride ametisse nimetamise menetluse ülesehituse ja nende prokuröride sõltumatuse. Nõukogu aga teavitas apellanti viidatud kirjast alles 27. novembril 2020, otseselt seoses apellandi kaitseõiguste teostamisega. Apellant vaidleb vastu asjaolule, et edasikaebetähtaeg saanuks kulgema hakata enne seda kuupäeva, nagu Üldkohus oma otsuses leidis, sest sellega rikutaks liidu õiguse üldpõhimõtet, mis puudutab õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ja Euroopa Prokuratuuri sõltumatuse põhimõtet, mis on tagatud määruse (EL) nr 2017/1939 artiklis 6.

Teine väide, mille kohaselt tehti ilmselge hindamisviga ja rikuti õigusnormi, sest Üldkohus leidis, et nõukogu avaldas vaidlustatud otsuse konkreetsed põhjendused 7. oktoobril 2020, rikkudes liidu õiguse üldpõhimõtet, mis puudutab õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47.

Apellant märgib, et tehti ilmselge hindamisviga ja rikuti õigusnormi, sest Üldkohus asus seisukohale, et apellant oli igal juhul saanud vaidlusalusest otsusest teada 7. oktoobri 2020. aasta kirjas, milles nõukogu tegi talle teatavaks selle otsuse konkreetsed põhjendused. Selles kirjas ei teavita nõukogu apellanti siiski asjaolust, et oli olemas Portugali valitsuse 29. novembri 2019. aasta kiri nõukogule, ilma milleta ei oleks põhjust, mis õigustas vaidlusaluse otsuse peale hagi esitamist.

Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mille kohaselt jäeti kohaldamata vabandatavat eksimust käsitlev kohtupraktika või käsitleti seda liiga piiratult ja jäeti arvesse võtmata ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu puudutav väide.

Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei välista see, et ollakse täiesti teadlik otsuse jõustumisest ning ELTL artikli263 kohasest edasikaebetähtajast, iseenesest õigussubjekti võimalust tugineda vabandatavale eksimusele, et õigustada hagi hilinenult esitamist. Vaidlustatud kohtumääruses ei võtnud Üldkohus arvesse asjaolu, et nõukogu varjas Portugali valitsuse kirja olemasolu kuni selle hagejale teatavakstegemiseni 27. novembril 2020. Niisugune olukord võib Euroopa Kohtu praktika järgi kujutada endast vabandatavat eksimust, millega saab hagi hilinenult esitamist õigustada. Üldkohus eiras samuti väidet, mille kohaselt esinesid ettenägematud asjaolud või vääramatu jõud, argumendina, mis võimaldaks teha erandi menetlustähtaegu käsitlevate liidu sätete kohaldamisest.

____________

¹ ELT 2020, L 244, lk 18.

¹ ELT 2000, C 364, lk 1.

¹ Nõukogu 12 .oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1).