Liidetud kohtuasjad T‑268/08 ja T‑281/08

Land Burgenland (Austria) ja

Austria Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Austria võimude poolt Bank Burgenlandi erastamise käigus Grazer Wechselseitige (GRAWE) kontsernile antud riigiabi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see tagasi nõudma – Turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteerium – Kohaldamine juhul, kui riik tegutseb müüjana – Turuhinna kindlaksmääramine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Mõiste – Avaliku võimu organi poolt eraõiguslikule isikule vara müümine soodustingimustel – Hõlmamine – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt

(EÜ artikli 87 lõige 1)

2.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Ettevõtja võõrandamine – Hinna kindlaksmääramine – Avatud, läbipaistva ja tingimusteta pakkumismenetluse tulemuse eelistamine võrreldes eksperdiarvamusega

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Ettevõtja võõrandamine –Ettearvamatu tulemus ja loamenetluse kestus, mis ei tähenda a priori ostja välistamist erainvestori poolt

(EÜ artikli 87 lõige 1)

4.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Ettevõtja võõrandamine –Vajadus mitte segamini ajada ametiasutusele avaliku võimu kandjana ning samale ametiasutusele majandustegevusega tegelemisel kehtivaid norme

(EÜ artikli 87 lõige 1)

5.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Riski arvessevõtmine müümisele kuuluva ettevõtja müügihinna kindlaksmääramisel, kui sellele ettevõtjale kohaldatakse õiguslikku tagatiskorda – Väljaarvamine

(EÜ artikli 87 lõige 1)

1.      Kaupade või teenuste tarnimine soodustingimustel võib endast kujutada riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Avaliku võimu organi poolt eraõiguslikule isikule vara müümisele kohaldatuna toob see põhimõte kaasa selle, et eelkõige tuleb kindlaks määrata, et ostja ei oleks saanud normaalsetes turutingimustes sellise müügihinnaga vara osta. Komisjon peab rakendama turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi, et teha kindlaks, kas eeldatava abisaaja makstud summa vastab hinnale, mille eraettevõtja oleks tavapärase konkurentsi tingimustes võinud määrata. Üldiselt kujutab selle kriteeriumi konkreetne kasutamine endast keerulist majanduslikku hinnangut.

(vt punktid 47 ja 48)

2.      Ettevõtja turuhind, mis tavaliselt sõltub pakkumise ja nõudluse vahekorrast, vastab kõrgeimale hinnale, mida tavalistes konkurentsitingimustes tegutsev erainvestor on valmis selle eest maksma. Juhul kui ametivõimud kavatsevad müüa neile kuuluva ettevõtja ning kui nad kasutavad selleks avatud, läbipaistvat ja tingimusteta pakkumismenetlust, võib seega eeldada, et turuhind vastab kõrgemaile pakkumisele, tingimusel et esiteks tuleb kindlaks teha, kas see pakkumine on kohustuse väärtusega ning usaldusväärne, ning teiseks, et peale hinna ei ole muude majanduslike tegurite nagu pakkumistega seotud bilansis kajastamata riskidega arvestamine põhjendatud. Seega ei tee komisjon ilmset hindamisviga, kui ta järeldab, et abi elementi saab analüüsida, lähtudes turuhinnast, mis ise põhimõtteliselt sõltub pakkumismenetluse käigus konkreetselt esitatud pakkumistest. Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse sõltumatuid eksperdiarvamusi.

Selliste eksperdiarvamuste arvessevõtmine ettevõtja turuhinna kindlaksmääramiseks oleks mõttekas ainult siis, kui ettevõtja müümiseks ei oleks läbi viidud ühtegi pakkumismenetlust, või võimalik, et ka olukorras, kui oleks jõutud järeldusele, et algatatud pakkumismenetlus ei olnud avatud, läbipaistev ja tingimusteta. Sellega seoses on vaieldamatu, et nõuetekohaselt ja tegelikult esitatud pakkumised sellise pakkumismenetluse käigus, mis algatati asjaomase ettevõtja erastamiseks, kujutavad endast tegelikult asjaomase ettevõtja turuhinna paremat ligikaudset väärtust kui sõltumatud eksperdiarvamused. Sellised eksperdiarvamused tuginevad nende läbiviimiseks valitud meetodist ja parameetritest sõltumata tulevase olukorra hindamisele ning nende tulemuseks on seega hinnang asjaomase ettevõtja turuhinnale, mis on väiksem kui see, mis tuleneb nõuetekohaselt algatatud pakkumismenetluse raames konkreetselt ja nõuetekohaselt esitatud pakkumistest. Samadel põhjustel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei pidanud vajalikuks sõltumatu eksperdi poolt analüüsi teostamist tagasiulatuvalt, ega ka seda, et ta ei täitnud oma kohustust viia läbi temale teada olevate meetmete põhjalik ja erapooletu analüüs.

Turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku müüja seisukohalt ei ole otsustavad subjektiivsed või strateegilised põhjused, mis viivad asjaomase pakkuja poolt teatud summas pakkumise tegemiseni. Turumajanduse tingimustes tegutsev eraõiguslik müüja valib põhimõtteliselt kõrgeima ostupakkumise ning seda sõltumata põhjustest, mis viisid võimaliku ostja selleni, et ta tegi teatud suurusega pakkumise.

(vt punkt 69–73, 89)

3.      Selleks et teha kindlaks, kas avaliku võimu organi poolt ettevõtja müümine eraisikule kujutab endast riigiabi, tuleb erainvestori kriteeriumi arvesse võttes asuda seisukohale, et turumajanduse põhimõtteid järgiv müüja võib otsustada madalama hinnapakkumise kasuks, kui on ilmne, et müük kõrgeima hinna pakkujale ei ole teostatav. Turumajanduse tingimustes tegutsev müüja ei otsustaks ostja kasuks, kes suure tõenäosusega ei saa pädeva ametiasutuse vajalikku luba.

Siiski ei õigusta ei loamenetluse ettearvamatu tulemus ega loamenetluse prognoositav kestus seda, et ostja kandidaat omandajana välistatakse. Mis puudutab ettevõtja müümist erastamise käigus, siis on sellise olukorraga tegu just siis, kui ei ole tegemist erilise kiireloomulisusega, mis õigustaks ettevõtja müümist teisele ostjale, ning kui ei ole tõendatud, et loamenetluse pikkus oleks oluliselt kahjustanud erastamisvõimalusi.

(vt punktid 107, 132 ja 133)

4.      Kui teha kindlaks, kas on tegu eelisega EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, siis tuleb teha vahet kohustustel, mida riik peab võtma majandustegevusega tegeleva ettevõtjana, ning kohustustel, mis tal avaliku võimu kandjana võivad lasuda. Kuigi riik tegutseb võõrandamise otsuse osas turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, teostab ta avalikku võimu, kui ta tegutseb finantssektoris osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise asutusena.

Selle põhjendamiseks, et ta keeldus asumast seisukohale, et tõenäoliselt pikem loamenetlus ettevõtja võõrandamise puhul oleks takistuseks sellele müügile, viitab komisjon sellisel juhul seega ekslikult pakkujate ebavõrdse kohtlemise ohule. Omavahel on vastuolus ühelt poolt see, et uuritakse riigi suhtumist seoses turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumiga, ning teiselt poolt see, et talle heidetakse ette diskrimineerimiskeelu rikkumise ohtu seetõttu, et loamenetluse kestus on juhul, kui ettevõtja võõrandatakse ühele pakkujale, erinev sellest, kui see võõrandatakse teisele pakkujale.

(vt punktid 128–130)

5.      Õiguslikku tagatiskorda, mis sisaldab riigi, eelkõige piirkonna ametivõimude kohustust tegutseda asjaomase krediidiasutuse maksejõuetuse või likvideerimise korral, ja mille kohaselt võivad krediidiasutuste võlausaldajad oma nõuded esitada otse tagatise andjast ametivõimu vastu juhul, kui krediidiasutus on maksejõuetu või likvideeritakse ning kui selle krediidiasutuse varast ei jätku võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ei saa võtta arvesse, kui tegemist on konkreetse tehingu analüüsimisega turumajanduste tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõttest lähtuvalt.

Eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel on otsustav tegelikult see, kas asjaomased meetmed on sellised, mida turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja, kes soovib enam-vähem pikaajaliselt kasumit saada, oleks saanud heaks kiita. Sõltumata selliste vaidlusaluste kohustuste kvalifitseerimisest, mida oleks saanud omada, on põhiline küsimus see, kas need kohustused on need, mille oleks võtnud turumajanduste tingimustes tegutsev eraettevõtja. Seega eespool kirjeldatud tunnustega õiguslikku tagatiskorda ei kehtestatud tavapärastel turutingimustel ning seda ei saa seega võtta arvesse selle hindamisel, kas liikmesriigi ametivõimud tegutsesid turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumist lähtudes.

(vt punktid 149, 157 ja 158)