Kohtuasi T‑693/16 P‑RENV‑RX
(avaldamine väljavõtetena)
HG
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda) 15. detsembri 2021. aasta otsus
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Kolmandas riigis töötamine – Administratsiooni antud pere elamispind – Seal elamise kohustuse täitmata jätmine – Distsiplinaarmenetlus – Kõrgemasse palgajärku tõusmise edasilükkamine distsiplinaarkaristusena – Liidule tekitatud kahju hüvitamine – Personalieeskirjade artikkel 22 – Hagi sisuline rahuldamata jätmine – Apellatsiooniastmes tühistamine – Apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsus, mille Euroopa Kohus on uuesti läbi vaadanud ja tühistanud – Üldkohtusse tagasisaatmine
1. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Lojaalsuskohustus – Ulatus – Rikkumise tuvastamine – Hindamiskriteeriumid – Ametniku käitumise ajendanud põhjused – Hõlmamine
(Personalieeskirjad, artikkel 11)
(vt punktid 93–98)
2. Ametnike hagid – Täielik pädevus – Ulatus – Võimalus võtta arvesse täiendav kaalutlus võrreldes vaidlustatud aktiga
(Personalieeskirjad, artikli 22 kolmas lõik ja artikli 91 lõige 1)
(vt punktid 102 ja 104)
3. Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Kohaldamisala – Ametnikule antud mitterahaline hüve – Hõlmamine
(Personalieeskirjad, artikkel 85)
(vt punkt 109)
4. Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Aegumistähtaeg – Tuginemine ametniku poolt, kes on toime pannud tõsise üleastumise – Alusetult saadu tagastamise menetlus ja liidule ametniku tõsise üleastumisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus – Erinevad kohaldamise tingimused – Lubamatus
(Personalieeskirjad, artiklid 22 ja 85)
(vt punktid 112 ja 113)
5. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarmenetluses arvesse võetav üleastumine – Üleastumise määratlemine administratsiooni poolt – Üleastumise ulatuse või laadi muutmine juurdlusetapis – Lubatavus kaitseõiguste tagamise seisukohast
(Personalieeskirjad, IX lisa artiklid 1–3 ning artikli 12 lõiked 1 ja 2)
(vt punkt 159)
6. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Menetlus – Kaitseõiguste tagamine – Juurdlustalituste tehtud uurimistoimingud – Administratsiooni kohustus lisada need toimingud distsiplinaarnõukogule ja asjaomasele ametnikule edastatud toimikusse
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt b; personalieeskirjad, IX lisa artikli 13 lõige 1)
(vt punkt 163)
7. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarkaristus – Ametisse nimetava asutuse kaalutlusõigus – Distsiplinaarnõukogu arvamus – Puudutatud isiku võimalus vaidlustada see arvamus karistuse määramise otsuse peale esitatud hagi raames – Tingimused – Distsiplinaarnõukogu hinnangu arvessevõtmine karistuse määramise otsuses
(Personalieeskirjad, IX lisa artiklid 3 ja 11–18)
(vt punkt 170)
8. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarnõukogu ja ametisse nimetava asutuse vastavad ülesanded ja volitused – Distsiplinaarnõukogu – Õigus kontrollida uurimismenetluse nõuetekohasust – Puudumine
(Personalieeskirjad, IX lisa artiklid 17 ja 18)
(vt punkt 240)
9. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Kolmandates riikides töötavate ametnike suhtes kohaldatavad eri‑ ja erandsätted – Ametikorteri käsutusse andmine – Elamispind, mis vastab suuruselt ametniku perekonna vajadustele – Kohustus elada seal koos perekonnaga – Rikkumine – Tõsine üleastumine – Liidu kantud kahju, mis vastab ametikorteri eest tasutud üürile – Ametniku kohustus see kahju hüvitada
(Personalieeskirjad, artiklid 11 ja 22; X lisa artikli 5 lõige 1)
(vt punktid 295, 300 ja 302)
10. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Tähtaeg – Administratsiooni kohustus tegutseda mõistliku aja jooksul – Hindamine
(Personalieeskirjad, artiklid 22 ja 85; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 966/2012, artikkel 81)
(vt punktid 307–310)
11. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sellistest asjaoludest teatamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Kaitse distsiplinaarmenetluse eest – Piirid
(Personalieeskirjad, artikli 22a lõige 1)
(vt punkt 315)
12. Ametnike hagid – Täielik pädevus – Ulatus – Võimalus vähendada tõsise üleastumise eest ametnikult nõutavat rahalist hüvitist – Institutsiooni poolt enda kahju täielikule tekkimisele kaasa aitamine
(Personalieeskirjad, artikli 22 kolmas lõik ja artikli 91 lõige 1)
(vt punktid 318 ja 319)
Kokkuvõte
Apellant HG töötas aastatel 2008–2013 kolmandas riigis asuvas Euroopa Komisjoni delegatsioonis nõunikuna. Sellega seoses andis komisjon alates 2008. aasta septembrist kaheks aastaks tema käsutusse komisjoni üüritud ametikorteri, mis vastas tema perekonna vajadustele.
Apellant aga kasutas seda korterit vaid mõni päev nädalas ilma perekonnata, mida ta põhjendas püsivate perekondlike ja korteris valitsevate probleemidega, millest ta oli delegatsiooni haldusjuhti alates 2008. aasta oktoobrist teavitanud.
Pärast Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) läbi viidud juurdlust, mille tulemusena tegi viimane komisjonile ettepaneku algatada apellandi suhtes distsiplinaarmenetlus ja nõuda temalt tagasi korteri eest makstud üür, ning pärast komisjoni juurdlus‑ ja distsiplinaarameti (IDOC) juurdlust otsustas komisjon 2014. aasta juulis alustada distsiplinaarnõukogus distsiplinaarmenetlus selleks, et määrata erinevate personalieeskirjadest tulenevate kohustuste rikkumise eest karistus ja et apellant maksaks tagasi üüri tulenevalt Euroopa Liidu personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklist 22, mis puudutab kahju hüvitamist, mille ametnik on liidule tekitanud. 2014. aasta oktoobri lõpus esitas distsiplinaarnõukogu oma arvamuse, milles tegi komisjonile ettepaneku nõuda apellandilt tagasi 2009. aasta jaanuari kuni 2010. aasta augusti eest tasutud üür ja määrata talle karistuseks kõrgemasse palgajärku tõusmise edasilükkamine 18 kuuks.
2015. aasta veebruaris võttis komisjoni ametisse nimetav asutus vastu otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus“), mis järgib distsiplinaarnõukogu arvamust.
Kuna apellandi kaebus vaidlusaluse otsuse peale jäeti rahuldamata, esitas ta Avaliku Teenistuse Kohtule hagi, milles palus eelkõige tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena vähendada komisjonile tagasimakstavat summat. Avaliku Teenistuse Kohus jättis hagi siiski rahuldamata(1).
Apellandi apellatsioonkaebuse alusel tühistas Üldkohus esimese astme kohtuotsuse põhjendusel, et Avaliku Teenistuse Kohus oli moonutanud toimikut ning rikkunud õigusnorme ja põhjendamiskohustust(2). Samas jättis Üldkohus sisulistes küsimustes otsuses määratud distsiplinaarkaristuse sisuliselt muutmata, kuid vähendas komisjonile võlgnetava rahalise hüvitise suurust. Üldkohus täpsustas oma otsuses muu hulgas ametnike lojaalsuskohustuse ulatust, ametniku rahalise vastutuse tekkimise tingimusi tõsise üleastumise korral ning distsiplinaarmenetlusi reguleerivaid norme.
Üldkohtu hinnang
Kõigepealt märkis Üldkohus lojaalsuskohustuse kohta, mis kehtib ametnike suhtes eelkõige personalieeskirjade artikli 11 alusel, et isiku lojaalsuse hindamine tähendab tema käitumise hindamist selle üksuse või isiku suhtes, kellele tuleb konteksti arvestades lojaalne olla, ning järelikult selleks, et teha kindlaks, kas ametnik oli liidu suhtes ebalojaalne, tuleb arvesse võtta põhjusi, mis ajendasid teda teatud viisil käituma. Samas kinnitas Üldkohus vaidlusaluse otsuse järeldust, et apellant ei olnud lojaalne, täpsustades, et olukorras, kus ametnik on taotlenud ametikorterit, mis vastab suuruselt tema pere vajadustele, peab ta lojaalsuskohustusest tulenevalt seal oma perega elama või siis teatama, et ta loobub sellest, kui püsivad raskused takistavad kauem kui mõistliku aja jooksul tema pere sissekolimist.
Sellega seoses analüüsis Üldkohus järgmiseks apellandi võimalikku rahalist vastutust personalieeskirjade artikli 22 alusel, milles on sätestatud, et ametnikult võib nõuda, et ta hüvitaks tervikuna või osaliselt liidu kahju, mis tuleneb tema kohustuste täitmisel või seoses nende täitmisega toimunud tõsisest üleastumisest.
Alustuseks tuletas Üldkohus meelde, et asja sisuliselt arutaval kohtul on personalieeskirjade artikli 22 alusel täieliku pädevuse teostamisel võimalus nii anda ametniku varalise vastutuse kindlakstegemiseks enda hinnang ja põhjendused kui ka lisada selle kohta täiendavaid kaalutlusi võrreldes vaidlusaluse otsusega.
Üldkohus kinnitas seejärel, et apellandi käitumine, nimelt see, et ta jätkas ebamõistlikult pikka aega ametikorteri ebaseaduslikku kasutamist, võtmata delegatsioonis midagi ette selleks, et ametikorter tagastada, on kvalifitseeritav tõsise üleastumisena, mis toob kaasa tema rahalise vastutuse personalieeskirjade artikli 22 alusel. Lisaks kandis liit terve üürilepingu kehtivuse ajal kahju, mis vastab kogu üürile, mis apellandi kasutusse antud ja tema perele sobiva suurusega ametikorteri eest tasuti, ilma et sellise korteri üürimine oleks põhjendatud ja ilma et sellest mingit kasu oleks saadud. Apellandi väide, et üürilepingut ei saanud esimesel aastal üles öelda, seda järeldust ei mõjuta.
Üldkohus tõdes siiski oma täielikku pädevust teostades, et komisjon, keda konkreetsel juhul esindas kohapeal delegatsiooni haldusjuht, aitas kaasa enda kantud kahju täielikule tekkimisele, kuigi ta oleks saanud selle ulatust vähendada. Seda arvestades oleks delegatsiooni haldusjuht pidanud selle asemel, et vaid juhtida apellandi tähelepanu, et tema olukord ei ole seaduslik, nõudma, et ta ametikorterist lahkuks. Käsitletava juhtumi asjaolusid arvestades leidis Üldkohus seega ex æquo et bono, et kahju eest, mille apellant liidule tekitas, väljamõistetavat hüvitist tuleb vähendada.
Seoses apellandi viitega viieaastasele aegumistähtajale, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklis 85, mis puudutab alusetult saadu tagastamise nõuet, ja teise võimalusena viieaastasele aegumistähtajale, mis on sätestatud liidu üldeelarve määruses(3), märkis Üldkohus, et selleks, et nõuda tagasi mitterahalist hüve, näiteks ametikorteri pakkumist, võivad institutsioonid sõltuvalt asjaoludest kasutada kas alusetult saadu tagastamise nõuet personalieeskirjade artikli 85 alusel või personalieeskirjade artiklis 22 ette nähtud menetlust, kuid rõhutas sealjuures, et neis kahes sättes ette nähtud menetlused erinevad nii oma laadilt kui ka sisuliste tingimuste ja kõnealuste otsuste vastuvõtmise tingimuste poolest. Kuna komisjon kasutas aga konkreetsel juhul personalieeskirjade artiklis 22 ette nähtud menetlust, ei ole selle suhtes kohaldatav personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud viieaastane aegumistähtaeg ega ka liidu üldeelarve määruses ette nähtud aegumistähtaeg. Kuna artikli 22 alusel otsuse tegemiseks ei ole seaduses aegumistähtaega sätestatud, tuli komisjonil õiguskindluse põhimõtte kohaselt teha otsus vaid mõistliku aja jooksul, mida ta juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid arvestades praegusel juhul ka tegi.
Lisaks keeldus Üldkohus käsitamast apellanti personalieeskirjade artikli 22a tähenduses kui rikkumisest teatajat tema rahalist vastutust kergendava asjaoluna. Kuigi apellant andis põhjendatult teada ühe oma kolleegi petturlikust tegevusest, ei saa siiski väita, et ta on rikkumisest teataja, kui eeldada, et rikkumisest teatajaks olemine oleks võinud olla kergendav asjaolu, sest teatavaks tehtud asjaolud olid juba teada ja neil ei olnud apellandile süüks pandud tegudega mingit pistmist.
Mis lõpuks puudutab distsiplinaarmenetlusi reguleerivaid norme, siis tuletas Üldkohus meelde, et ametnikule ette heidetud võimalikku üleastumist ei pea lõplikult sisustama juba juurdlusetapis, mis eelneb distsiplinaarmenetlusele kui sellisele, vaid selle suhtes võib juurdluse kulgu arvestades teha juurdluse käigus kohandusi. Täpsemalt määratletakse distsiplinaarnõukogus toimuva distsiplinaarmenetluse korral asjaomasele ametnikule etteheidetav üleastumine aruandes, mis esitatakse distsiplinaarnõukogu poole pöördumisel, mis toimub pärast juurdlusetappi.
Vastupidi apellandi väidetele peab seda, kas uurimismenetlus ja seejärel distsiplinaarmenetlus tervikuna olid nõuetekohased, kontrollima ametisse nimetav asutus ja vajaduse korral ka asja menetlev kohus, kuid mitte distsiplinaarnõukogu, kes peab kontrollima üksnes distsiplinaarnõukogus toimuva menetluse nõuetekohasust. Kui viimane aga leiab, et eelnev uurimismenetlus on olnud ebapiisav, peab ta seda täiendama omaenda küsimustega või isegi võistleva uurimismenetlusega.
Juurdlustalituste uurimistoimingute kohta leidis Üldkohus, et kaitseõiguste tagamiseks peavad need olema kantud distsiplinaarnõukogule ja puudutatud isikule edastatud toimikusse, eriti juhul, kui ametisse nimetav asutus või distsiplinaarnõukogu nende meetmete tulemusele tuginevad.
Lõpuks täpsustas Üldkohus, et kui tegemist on hagiga, milles nõutakse vaid ametisse nimetava asutuse lõpliku otsuse, millega määratakse karistus, tühistamist, on väited ja etteheited, mis asjaomane ametnik esitab sellele otsusele eelnevas distsiplinaarnõukogu arvamuses sisalduvate hinnangute vastu, tulemusetud vaid niivõrd, kui neist hinnangutest kaldutakse lõplikus otsuses selgelt kõrvale või jäetakse need selgelt arvesse võtmata.