Kohtuasi T‑146/09

Parker ITR Srl

ja

Parker-Hannifin Corp.

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Laadimisvoolikute Euroopa turg – EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine, turu jagamine ja kaubanduslikult tundliku teabe vahetamine – Rikkumise süükspanemine – Trahvid – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise kohta – Õiguspärane ootus – Ülempiir 10% – Kergendavad asjaolud – Koostöö

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (esimene koda), 17. mai 2013

1.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Ettevõtja „majandusliku järjepidevuse” kriteerium – Tingimused

(EÜ artiklid 81 ja 82)

2.      Konkurents – Liidu eeskirjad – Rikkumised – Süüks panemine – Emaettevõtja ja tütarettevõtjad – Majandusüksus – Hindamiskriteeriumid – Eeldus, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjatele otsustavat mõju, kui ta omab nende aktsia- või osakapitalis 100% osalust – Seda eeldust ümber lükata sooviva äriühingu tõendamiskohustus

(EÜ artiklid 81 ja 82)

3.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Komisjoni suunistes määratletud arvutamismeetod – Trahvi põhisumma arvutamine – Müügiväärtuse kindlaksmääramine – Kriteeriumid

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3; komisjoni teatis 2006/C 210/02, punktid 13 ja 18)

4.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Haldusasutuse antavad konkreetsed tagatised

5.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Ülempiir – Väljaarvutamine – Arvesse võetav käive – Ettevõtjana tegutseva majandusüksuse moodustavate kõigi äriühingute kogukäive – Piirid

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

6.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus ja kestus – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Täielik pädevus – Mõju

(EÜ artikkel 81 lõige 1 ja EÜ artikkel 229; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3 ning artikkel 31)

1.      Liidu konkurentsiõiguses kohaldatavate isikliku vastutuse ja karistuste individuaalsuse põhimõtete kohaselt peab juriidiline või füüsiline isik, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, selle eest vastutama, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise hetkel ei toimu ettevõtja käitamine enam tema vastutusel. Vastutus ettevõtja või selle moodustavate üksuste rikkumise eest on seega füüsilisel või juriidilisel isikul, kes juhtis ettevõtjat rikkumise toimepanemise ajal, isegi kui rikkumisele kaasa aidanud vara ja töötajad on pärast rikkumise perioodi üle antud kolmandale isikule.

Füüsilist või juriidilist isikut, kes ei ole rikkumise toimepanija, võib aga rikkumise eest karistada, kui rikkumise toime pannud füüsilist või juriidilist isikut õiguslikult või majanduslikult enam ei eksisteeri, et vältida olukorda, kus ettevõtja pääseb karistusest lihtsalt seetõttu, et ümberkorralduste, võõrandamiste või muu juriidilise või organisatsioonilise muudatuse tõttu muutub tema isik. Tegemist on majandusliku järjepidevuse kriteeriumiga. Seega ettevõtja õigusliku vormi ja ärinime muutuse tagajärjel ei teki uut ettevõtjat, kes ei vastuta talle eelnenud ettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest, kui need kaks ettevõtjat on majanduslikust seisukohast sama ettevõtja.

Lisaks asjaolu, et juriidiline isik jääb õigussubjektina edasi tegutsema, ei välista liidu konkurentsiõiguse seisukohast, et toimuda võib selle juriidilise isiku majandustegevuse ühe osa üleminek teisele isikule, kes muutub vastutavaks esimese isiku toime pandud tegude eest. Selline karistamine on nimelt lubatav, kui neid juriidilisi isikuid kontrollis sama isik ning neid majanduslikult ja organisatsioonilistelt ühendavate tihedate seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid norme.

Ent majandusliku järjepidevusega on tegemist ainult juhul, kui ettevõtte käitamise eest vastutav juriidiline isik on rikkumise toimepanemise järel õiguslikult lõppenud olukorras, kus kahest olemasolevast ja tegutsevast äriühingust üks võõrandas teatud osa oma tegevusest teisele ning nende vahel puudus struktuuriline side.

Majandusliku järjepidevuse kriteerium võimaldab seega kohtupraktikaga rangelt määratletud erandolukordades tagada rikkumise toimepanija isikliku vastustuse põhimõtte tõhususe ja karistada juriidilist isikut, kes ei ole küll isik, kes rikkumise toime pani, kuid kellega viimasel on struktuuriline side. Komisjonil on seega majandusliku järjepidevuse kriteeriumi kohaldades õigus karistada juriidilist isikut, kes ei ole rikkumise toimepanija, olenemata mis tahes õiguslikust skeemist, mille kaudu üritatakse sama ettevõtja raames kunstlikult takistada karistuse määramist konkurentsiõiguse rikkumise eest, mille on toime pannud selle ettevõtja moodustavad üks või mitu juriidilist isikut.

Kuid majandusliku järjepidevuse kriteeriumi eesmärk ei ole olukorras, kus õigusnormid, nagu aegumist puudutavad normid, takistavad ettevõtja karistamist konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemise eest või kus ettevõtja, kes võõrandas sõltumatule kolmandale isikule rikkumise toime pannud juriidilise isiku, on lõpetatud, võimaldada tagasiulatuvalt uurida mõne teise ettevõtja vastutust ja see tuvastada tegude eest, mille pani toime esimene ettevõtja, kui just nende ettevõtjate vahel ei ole struktuurilist sidet, mis neid majanduslikus ja organisatsioonilises plaanis ühendaks või kui rikkumise toime pannud juriidilist isikut ei võõrandatud kuritahtlikel asjaoludel.

(vt punktid 85–95, 98)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 173–178, 181, 184 ja 193)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 205–212)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 217)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 227)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 246–250)