Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Roma (Itaalia) 22. aprillil 2021 – DG versus Ministero dell’Interno – Dipartimento per le Libertà Civili e l’Immigrazione – Direzione Centrale dei Servizi Civili per L’Immigrazione e l’Asilo – Unità Dublino
(kohtuasi C-254/21)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Tribunale ordinario di Roma
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: DG
Vastustaja: Ministero dell’Interno – Dipartimento per le Libertà Civili e l’Immigrazione – Direzione Centrale dei Servizi Civili per L’Immigrazione e l’Asilo – Unità Dublino
Eelotsuse küsimused
1. Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile tuleb tõlgendada nii, et sama harta artiklid 4 ja 19 pakuvad põhikohtuasja tingimustes kaitset ka kaudse tagasi- ja väljasaatmise eest pärast taotleja üleandmist liidu liikmesriigile, kus ei esine süsteemseid vigu Dublini määruse1 artikli 3 lõike 2 tähenduses (kui III ja IV peatükis kehtestatud tingimuste alusel teised vastutavad liikmesriigid puuduvad) ning kes esimese rahvusvahelise kaitse taotluse juba läbi vaatas ja selle tagasi lükkas?
2. Kas teise rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisjärgse liikmesriigi kohus, kes menetleb Dublini määruse artikli 27 kohast kaebust – ning kes on seega pädev andma hinnangut liidusisesele üleandmisele, aga mitte tegema otsust kaitsetaotluse kohta – peab hindama kolmandasse riiki tagasi- või väljasaatmise ohtu olemasolevaks juhul, kui liikmesriik, kus esimene rahvusvahelise kaitse taotlus esitati, hindas direktiivi 2011/95/EL2 artiklis 8 sätestatud mõistet „riigisisese kaitse“ erinevalt?
3. Kas hinnang kaudse tagasi- ja väljasaatmise [ohu] kohta, mis antakse pärast „riigisisese kaitse“ vajaduse erinevat tõlgendamist kahe liikmesriigi vahel, on kooskõlas määruse artikli 3 lõikega 1 (teine osa) ja kolmanda riigi kodanikele kehtiva üldise keeluga otsustada, millises liidu riigis rahvusvahelise kaitse taotlus esitada?
4. Kui eelnenud küsimustele vastatakse jaatavalt:
a) kas hinnang kaudse tagasi- ja väljasaatmise ohu olemasolu kohta, mille annab selle liikmesriigi kohus, kus taotleja esitas pärast esimese taotluse tagasilükkamist teise rahvusvahelise kaitse taotluse, kohustab kohaldama artikli 17 lõikes 1 ette nähtud sätet, mis on määruses määratletud kui „kaalutlusõigust käsitlev säte“;
b) millised on kriteeriumid, mida määruse artiklis 27 [sätestatud] kaebuse saanud kohus peab lisaks III ja IV peatükis sätestatud kriteeriumidele kasutama, et ta saaks hinnata kaudse tagasi- ja väljasaatmise ohtu, arvestades, et riik, kes esimese rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatas, välistas juba selle ohu?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsember 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud) (ELT 2011, L 337, lk 9).