Language of document : ECLI:EU:T:2022:447

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

13. juuli 2022(*)

Konkurents – Koondumised – Ravimitööstuse turg – Määruse (EÜ) nr 139/2004 artikkel 22 – Üleandmistaotlus konkurentsiasutuselt, kes ei ole liikmesriigi õiguse kohaselt pädev koondumistehingut läbi vaatama – Komisjoni otsus vaadata läbi koondumistehing – Komisjoni otsused, millega rahuldatakse teiste liikmesriikide konkurentsiasutuste taotlused ühineda üleandmistaotlusega – Komisjoni pädevus – Üleandmistaotluse esitamise tähtaeg – Mõiste „teatavakstegemine“ – Mõistlik aeg – Õiguspärane ootus – Komisjoni asepresidendi avalikud avaldused – Õiguskindlus

Kohtuasjas T‑227/21,

Illumina, Inc., asukoht Wilmington, Delaware (Ameerika Ühendriigid), esindajad: barrister D. Beard ja advokaat P. Chappatte,

hageja,

keda toetab

Grail LLC, varem Grail, Inc., asukoht Menlo Park, California (Ameerika Ühendriigid), esindajad: solicitor D. Little, advokaadid J. Ruiz Calzado, J. M. Jiménez‑Laiglesia Oñate ja A. Giraud,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Khan, G. Conte ja C. Urraca Caviedes,

kostja,

keda toetavad

Kreeka Vabariik, esindaja: K. Boskovits,


Prantsuse Vabariik, esindajad: T. Stéhelin, P. Dodeller, J.‑L. Carré ja E. Leclerc,


Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. Bulterman ja P. Huurnink,

ja

EFTA järelevalveamet, esindajad: C. Simpson, M. Sánchez Rydelski ja M.‑M. Joséphidès,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsus C(2021) 2847 (final), millega rahuldatakse Prantsuse konkurentsiasutuse taotlus vaadata läbi koondumine, mis puudutab seda, et Illumina, Inc. omandab Grail, Inc-i üle ainukontrolli (juhtum COMP/M.10188 – Illumina/Grail), teiseks komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsused C(2021) 2848 (final), C(2021) 2849 (final), C(2021) 2851 (final), C(2021) 2854 (final) ja C(2021) 2855 (final), millega rahuldatakse Kreeka, Belgia, Norra, Islandi ja Madalmaade konkurentsiasutuste taotlused selle taotlusega ühineda, ning kolmandaks komisjoni 11. märtsi 2021. aasta kiri, milles teavitatakse Illuminat ja Graili üleandmistaotlusest,

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president G. De Baere, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja), U. Öberg, R. Mastroianni ja G. Steinfatt,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 16. detsembri 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle („EÜ ühinemismäärus“) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artiklis 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.      Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 5 ja artikli 22 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat määrust kõikide [Euroopa] seisukohalt oluliste koondumiste suhtes, nagu need on määratletud käesolevas artiklis.

2.      Koondumine on [Euroopa] seisukohalt oluline, kui:

a)      kõigi asjaomaste ettevõtjate aastakäive kogu maailmas kokku on suurem kui 5000 miljonit eurot; ja

b)      vähemalt kahe kõnealuse ettevõtja aastakäive on kogu [Euroopa Liidus] eraldi suurem kui 250 miljonit eurot,

välja arvatud juhul, kui iga kõnealune ettevõtja saab rohkem kui kaks kolmandikku oma aastakäibest kogu [liidus] ühes ja samas liikmesriigis.

3.      Koondumine, mis ei ületa lõikes 2 sätestatud künniseid, on [Euroopa] seisukohalt oluline, kui:

a)      kõigi asjaomaste ettevõtjate aastakäive kogu maailmas kokku on suurem kui 2500 miljonit eurot;

b)      vähemalt kolmest liikmesriigist igaühes on kõigi asjaomaste ettevõtjate aasta kogukäive suurem kui 100 miljonit eurot;

c)      vähemalt kolmest punkti b kohaldamisel arvesse võetavast liikmesriigist igaühes on vähemalt kahe a[s]jaomase ettevõtte aastakäive eraldi suurem kui 25 miljonit eurot; ja

d)      vähemalt kahe asjaomase ettevõtja aastakäive on kogu [liidus] eraldi suurem kui 100 miljonit eurot,

välja arvatud juhul, kui iga asjaomane ettevõtja saab rohkem kui kaks kolmandikku oma aastakäibest kogu [liidus] ühes ja samas liikmesriigis.

[…]“.

2        Määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 1 kohaselt loetakse koondumine toimunuks, kui kontrolli püsiv üleminek tuleneb:

„a)      kahe või enama varem sõltumatu ettevõtja või nende osade ühinemisest, või

b)      juba vähemalt üht ettevõtjat kontrolliva isiku või isikute või ühe või mitme ettevõtja poolsest otsese või kaudse kontrolli omandamisest ühe või enama teise ettevõtja või nende osade üle, mis võib toimuda väärtpaberite või varade ostu kaudu, lepingu alusel või mis tahes muul viisil.“

3        Määruse nr 139/2004 artiklis 4 on sätestatud:

„1.      Käesolevas määruses nimetatud, [Euroopa] seisukohalt olulistest koondumistest teatatakse komisjonile enne nende läbiviimist ning pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist. […]

2.      Koondumisest, mis kujutab endast artikli 3 lõike 1 punktis a nimetatud ühinemist või artikli 3 lõike 1 punktis b nimetatud ühiskontrolli omandamist, teatavad ühiselt ühinemise osalised või need, kes omandavad ühiskontrolli. Muudel juhtudel esitab teatise isik või ettevõtja, kes omandab täieliku või osalise kontrolli ühe või mitme ettevõtja üle.

[…]

4.      Enne koondumisest teatamist lõike 1 tähenduses võivad lõikes 2 nimetatud isikud või ettevõtjad komisjonile esitada põhjendatud ettepaneku, et koondumine võib oluliselt mõjutada konkurentsi liikmesriigis asuval turul, millel on kõik konkreetse turu tunnused, ning seepärast peaks koondumise täielikult või osaliselt vaatama läbi kõnealune liikmesriik.

Komisjon edastab selle ettepaneku viivitamata kõigile liikmesriikidele. Põhjendatud ettepanekus nimetatud liikmesriigid võivad 15 tööpäeva jooksul alates ettepaneku kättesaamisest teatada, et kas nad on asja üleandmise taotlusega nõus. Kui liikmesriigid selle tähtaja jooksul taolist otsust ei tee, loetakse et ta nõustub ettepanekuga.

Kui liikmesriik ei väljenda vastuseisu, võib komisjon, kui ta leiab, et kõnealune konkreetne turg on olemas ning koondumine võib konkurentsi sellel turul oluliselt mõjutada, otsustada asja osaliselt või täielikult üle anda selle liikmesriigi pädevatele asutustele, et kohaldataks selle riigi siseriiklikku konkurentsiõigust.

Otsus asja üleandmise kohta vastavalt kolmandale lõigule tehakse 25 tööpäeva jooksul alates põhjendatud ettepaneku laekumisest komisjonile. Komisjon teavitab oma otsusest teisi liikmesriike ja asjaomaseid isikuid või ettevõtjaid. Kui komisjon selle tähtaja jooksul otsust ei tee, loetakse, et ta on vastavalt asjaomaste isikute või ettevõtjate ettepanekule otsustanud asja üle anda.

Kui komisjon otsustab või kui vastavalt kolmandale ja neljandale lõigule loetakse, et ta on otsustanud asja tervikuna üle anda, ei esitata lõikes 1 sätestatud teatist ning kohaldatakse siseriiklikku konkurentsiõigust. Artikli 9 lõikeid 6–9 kohaldatakse mutatis mutandis.

5.      Artiklis 3 sätestatud koondumise osas, mis ei ole artikli 1 tähenduses [Euroopa] seisukohalt oluline ning mida võib läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel, võivad lõikes 2 sätestatud isikud või ettevõtjad enne ja pärast pädevatele asutustele teatamist teha komisjonile põhjendatud ettepaneku, et koondumise peaks läbi vaatama komisjon.

Komisjon edastab selle ettepaneku viivitamata kõigile liikmesriikidele.

Iga liikmesriik, kes on oma siseriikliku konkurentsiõiguse alusel pädev koondumise läbivaatamiseks, võib 15 tööpäeva jooksul alates põhjendatud ettepaneku kättesaamisest teatada, kas ta on asja üleandmise taotlusega nõus.

Kui vähemalt üks kõnealune liikmesriik on vastavalt kolmandale lõigule väljendanud 15 tööpäeva jooksul vastuseisu, ei anta asja üle. Komisjon teavitab taolisest vastuseisust viivitamata kõiki liikmesriike ja asjaomaseid isikuid või ettevõtjaid.

Kui ükski liikmesriik ei ole vastavalt kolmandale lõigule väljendanud 15 tööpäeva jooksul vastuseisu, loetakse koondumine [Euroopa] seisukohalt oluliseks ning sellest teatatakse komisjonile vastavalt lõigetele 1 ja 2. Taolistel juhtudel ei kohalda ükski liikmesriik koondumise suhtes oma siseriiklikku konkurentsiõigust.“

4        Määruse nr 139/2004 artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Komisjon võib oma otsusega, mis tehakse viivitamata teatavaks asjaomastele ettevõtjatele ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, anda teatatud koondumise käsitlemise üle asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele järgmistel asjaoludel.

2.      Liikmesriik võib 15 tööpäeva jooksul pärast teate koopia kättesaamise kuupäeva omal algatusel või komisjoni üleskutsest lähtudes teatada komisjonile, kes teavitab omakorda asjaomaseid ettevõtjaid, et:

a)      koondumine ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi selle liikmesriigi turul, millel on kõik konkreetse turu tunnused, või

b)      koondumine mõjutab konkurentsi selle liikmesriigi turul, millel on kõik konkreetse turu omadused ja mis ei moodusta ühisturu olulist osa.

3.      Kui komisjon leiab kõnealuste toodete või teenuste turgu ja lõikes 7 nimetatud geograafilist võrdlusturgu silmas pidades, et selline konkreetne turg ja oht on olemas:

a)      menetleb ta asja ise vastavalt käesolevale määrusele; või

b)      annab asja tervikuna või osaliselt üle asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele, et kohaldataks selle liikmesriigi siseriiklikku konkurentsiõigust.

Kui komisjon siiski leiab, et kõnealune konkreetne turg või oht puudub, võtab ta vastu sellekohase otsuse ja adresseerib selle asjaomasele liikmesriigile ning menetleb asja ise vastavalt käesolevale määrusele.

Juhtudel, kui liikmesriik teatab lõike 2 punkti b kohaselt komisjonile, et koondumine mõjutab konkurentsi tema territooriumil asuval konkreetsel turul, mis ei moodusta [sise]turu olulist osa, annab komisjon asjaomase konkreetse turuga seotud asja tervikuna või osaliselt üle, kui ta leiab, et sellist konkreetset turgu mõjutatakse.

[…]“.

5        Määruse nr 139/2004 artikkel 22 „Koondumisasjade üleandmine komisjonile“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Üks või mitu liikmesriiki võivad taotleda, et komisjon vaataks läbi mis tahes artikli 3 määratlusele vastava koondumise, mis ei ole artikli 1 tähenduses [Euroopa] seisukohalt oluline, kuid mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil.

Taotlus esitatakse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil koondumisest teatati või, kui teatamist ei nõuta, liikmesriigis muul viisil teatavaks tehti.

2.      Komisjon teavitab liikmesriikide pädevaid asutusi ja asjaomaseid ettevõtjaid viivitamata kõikidest lõike 1 kohaselt saadud taotlustest.

Igal teisel liikmesriigil on õigus algse taotlusega ühineda 15 tööpäeva jooksul alates päevast, mil komisjon teda algsest taotlusest teavitas.

Kõik koondumisega seotud siseriiklikud tähtajad lükatakse edasi seniks, kui käesolevas artiklis sätestatud korras on otsustatud, kus koondumine läbi vaadatakse. Tähtaegade kulg jätkub hetkest, mil liikmesriik on komisjonile ja asjaomastele ettevõtjatele teatanud, et ta ei soovi taotlusega ühineda.

3.      Komisjon võib hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates lõikes 2 sätestatud tähtaja lõppemisest otsustada koondumise läbi vaadata, kui ta leiab, et see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust või võib oluliselt mõjutada konkurentsi taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil. Kui komisjon selle tähtaja jooksul otsust ei tee, loetakse, et ta on otsustanud koondumise vastavalt taotlusele läbi vaadata.

Komisjon teatab oma otsusest kõikidele liikmesriikidele ja asjaomastele ettevõtjatele. Ta võib taotleda artikli 4 kohase teate esitamist.

Taotluse esitanud liikmesriik või liikmesriigid ei kohalda koondumise suhtes enam oma siseriiklikke õigusakte.

4.      Kui komisjon vaatab koondumise läbi vastavalt lõikele 3, kohaldatakse artiklit 2, artikli 4 lõikeid 2 ja 3, artikleid 5 ja 6 ning 18–21. Artiklit 7 kohaldatakse juhul, kui kuupäeval, mil komisjon teatab asjaomastele ettevõtjatele taotluse esitamisest, pole koondumine veel läbi viidud.

Kui artikli 4 kohast teatamist ei nõuta, algab artikli 10 lõikes 1 menetluse alustamiseks sätestatud tähtaja kulg sellele päevale järgneval tööpäeval, mil komisjon teatab asjaomastele ettevõtjatele, et ta on otsustanud koondumise läbi vaadata vastavalt lõikele 3.

5.      Komisjon võib teavitada üht või mitut liikmesriiki, et tema arvates vastab koondumine lõikes 1 sätestatud tingimusele. Sellistel juhtudel võib komisjon kutsuda seda liikmesriiki või neid liikmesriike esitama lõike 1 kohast taotlust.“

 Vaidluse taust

 Asjaomased ettevõtjad ja kõnealune koondumine

6        Hageja Illumina, Inc. pakub geneetilise ja genoomilise analüüsi järjendamis- ja massiivipõhiseid lahendusi.

7        20. septembril 2020 sõlmis Illumina lepingu ja ühinemiskava Grail LLC (varem Grail, Inc.) üle – kes töötab välja vähivormide varase sõeluuringu vereproovi teste ja milles talle juba kuulus 14,5% kapitalist – ainukontrolli omandamise kohta (edaspidi „kõnealune koondumine“).

8        21. septembril 2020 avaldasid Illumina ja Grail (edaspidi „asjaomased ettevõtjad“) pressiteate selle koondumise kohta.

 Teatamata jätmine

9        Kuna asjaomaste ettevõtjate käibed ei ületa asjakohaseid künniseid, arvestades eelkõige asjaolu, et Grail ei saanud tulu üheski Euroopa Liidu liikmesriigis ega mujal maailmas, ei olnud kõnealune koondumine määruse nr 139/2004 artikli 1 tähenduses Euroopa seisukohalt oluline ning sellest ei teatatud seega Euroopa Komisjonile vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1.

10      Kõnealusest koondumisest ei teatatud ka Euroopa Liidu liikmesriikides ega Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) osalisriikides, kuna see ei kuulunud nende koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse.

 Komisjonile üleandmise taotlus

11      Komisjon sai 7. detsembril 2020 kaebuse kõnealuse koondumise kohta. 17. detsembril 2020 kohtus komisjon videokonverentsi teel kaebuse esitajaga, kes kirjeldas oma muret seoses selle koondumisega. Pärast seda kohtumist vahetas komisjon lisateavet kaebuse esitajaga ning Saksamaa, Austria, Sloveenia ja Rootsi konkurentsiasutustega, et selgitada nende võimalikku pädevust nimetatud koondumise läbivaatamiseks. Ta oli ühenduses ka Competition and Markets Authorityga (konkurentsi- ja turuasutus, Ühendkuningriik, edaspidi „CMA“), kellele kaebus samuti esitati. Komisjon jõudis esialgsele järeldusele, et kõnealune koondumine võib olla määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 kohase üleandmise esemeks, arvestades eelkõige asjaolu, et Graili tähtsus konkurentsile ei kajastunud tema käibes.

12      Komisjon teavitas 19. veebruaril 2021 liikmesriike kõnealusest koondumisest, ühelt poolt esitledes seda liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa konkurentsivõrgustiku koondumist käsitleva töörühma raames ja teiselt poolt saates neile kirja vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 22 lõikele 5 (edaspidi „kutsekiri“). Selles kirjas selgitas komisjon põhjusi, miks ta esmapilgul leiab, et koondumine vastab selle määruse artikli 22 lõike 1 tingimustele, ning kutsus liikmesriike esitama üleandmistaotlust viimati nimetatud sätte alusel. Seetõttu pidas komisjon teatud liikmesriikide konkurentsiasutustega kirjavahetust, et arutada seda kirja.

13      Komisjon võttis 26. veebruari 2021. aasta e-kirjaga ühendust hagejaga, et teha talle ettepanek telefonivestluseks kõnealuse koondumise kohta. Selles 4. märtsil 2021 toimunud vestluses teavitas ta asjaomaste ettevõtjate seaduslikku esindajat kutsekirjast ja määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 kohase üleandmistaotluse võimalusest.

14      9. märtsil 2021 esitas Autorité de la concurrence française (Prantsuse konkurentsiasutus; edaspidi „ACF“) komisjonile määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 alusel taotluse vaadata läbi kõnealune koondumine (edaspidi „üleandmistaotlus“).

15      10. märtsil 2021 teavitas komisjon määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 alusel teiste liikmesriikide konkurentsiasutusi ja EFTA järelevalveametit üleandmistaotlusest. 11. märtsil 2021 teavitas komisjon üleandmistaotlusest ka asjaomaseid ettevõtjaid, tuletades neile meelde, et kõnealust koondumist ei ole võimalik läbi viia, tingimusel et ja kuna kohaldamisele kuulub määruse nr 139/2004 artiklis 7 koostoimes selle määruse artikli 22 lõike 4 esimese lõigu teise lausega ette nähtud peatamiskohustus (edaspidi „teabekiri“).

16      24., 26. ja 31. märtsi 2021. aasta kirjades taotlesid Belgia, Kreeka, Islandi, Madalmaade ja Norra konkurentsiasutused üleandmistaotlusega ühinemist määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 kohaselt (edaspidi „liitumistaotlused“).

17      Asjaomased ettevõtjad esitasid 16. ja 29. märtsil 2021 komisjonile seisukohad, milles nad vaidlesid üleandmistaotlusele vastu. 2., 7. ja 12. aprillil 2021 vastas hageja teabetaotlustele, mille komisjon oli talle saatnud 26. märtsil ja 8. aprillil 2021.

18      Komisjon avaldas 31. märtsil 2021 suunised [määruse nr 139/2004] artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanismi kohaldamise kohta teatavat liiki koondumisasjade suhtes (ELT 2021, C 113, lk 1; edaspidi „artikli 22 suunised“).

19      19. aprilli 2021. aasta otsusega rahuldas komisjon üleandmistaotluse (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Sama päeva otsustega rahuldas ta ka liitumistaotlused, mis puudutasid vastavalt Belgiat, Kreekat, Islandit, Madalmaid ja Norrat (edaspidi koos vaidlustatud otsusega „vaidlustatud otsused“).

 Vaidlustatud otsused

 15 tööpäeva pikkuse tähtaja järgimine

20      Komisjon leidis, et 9. märtsi 2021. aasta üleandmistaotlus esitati määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus ette nähtud 15 tööpäeva jooksul, kuna kõnealune koondumine tehti Prantsuse Vabariigile kutsekirjaga teatavaks 19. veebruaril 2021 (vaidlustatud otsuse punktid 20 ja 29). Komisjoni sõnul võimaldas just see kiri, mis põhines põhjalikul uurimisel, sihipärasel analüüsil ja kaebuse esitaja esitatud teabel, Prantsuse Vabariigil viia läbi määruse nr 139/2004 artikli 22 lõikes 1 sätestatud tingimuste esialgne uurimine (vaidlustatud otsuse punktid 26 ja 28).

21      Komisjon leidis samuti, et liitumistaotlused järgivad määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teises lõigus ette nähtud tähtaega, kuivõrd Belgia Kuningriik, Kreeka Vabariik, Islandi Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Norra Kuningriik esitasid need taotlused 24., 26. ja 31. märtsil 2021, seega 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil neid oli teavitatud komisjoni 10. märtsi 2021. aasta üleandmistaotlusest (Belgia, Islandi, Madalmaade ja Norra kohta tehtud otsuste punktid 21 ja 22 ning Kreeka kohta tehtud otsuse punktid 16 ja 17).

 Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine ja konkurentsi olulise mõjutamise oht

22      Komisjon tuvastas, et kõnealune koondumine võis ühelt poolt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vaidlustatud otsuse punktid 39–45, Belgia, Islandi, Madalmaade ja Norra kohta tehtud otsuste punktid 33–39 ning Kreeka kohta tehtud otsuse punktid 28–34) ja teiselt poolt ähvardas oluliselt mõjutada konkurentsi Prantsusmaa, Kreeka, Islandi, Belgia, Norra ja Madalmaade kui Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) osalisriikide territooriumil (vaidlustatud otsuse punktid 51 ja 80, Belgiat käsitleva otsuse punktid 49 ja 78, Kreekat käsitleva otsuse punktid 41 ja 70, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punktid 46 ja 75 ning Madalmaid käsitleva otsuse punktid 50 ja 79).

 Üleandmise sobivus

23      Komisjon leidis, et kõnealune koondumine vastab määruse nr 139/2004 artikli 22 kohase üleandmise kriteeriumidele (vaidlustatud otsuse punkt 109, Belgiat käsitleva otsuse punkt 107, Kreekat käsitleva otsuse punkt 99, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 104 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 108).

24      Esimesena leidis komisjon, et teatise koondumisasjade üleandmise kohta (ELT 2005, C 56, lk 2; edaspidi „üleandmise teatis“) punktis 45 sätestatud tingimused olid täidetud (vaidlustatud otsuse punkt 85, Belgiat käsitleva otsuse punkt 83, Kreekat käsitleva otsuse punkt 75, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 80 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 84). Samuti tajutakse NGS-põhiseid vähi järjendusteste olulise arenguna vähivastases võitluses, mis on üks komisjoni peamisi prioriteete tervishoiu valdkonnas. Seetõttu oleks soovitav, et liidu tasandil käsitletaks selles osas toimuvat uurimistegevust järjepidevalt (vaidlustatud otsuse punkt 84, Belgiat käsitleva otsuse punkt 82, Kreekat käsitleva otsuse punkt 74, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 79 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 83).

25      Teisena tuletas komisjon meelde, et artikli 22 suunistes selgitatakse, kuidas tuleb kohaldada üleandmise teatises sätestatud kriteeriume juhtudel, kui liikmesriikide asutused ei ole pädevad koondumist läbi vaatama. Komisjoni sõnul kuulub kõnealune koondumine nende suuniste kohaldamisalasse, kuna see eeldab sellise ettevõtja omandamist, kelle tähtsus konkurentsile ei kajastu tema käibes (vaidlustatud otsuse punktid 86 ja 87, Belgiat käsitleva otsuse punktid 84 ja 85, Kreekat käsitleva otsuse punktid 76 ja 77, Norrat ja Islandit käsitlevate otsuste punktid 81 ja 82 ning Madalmaid käsitleva otsuse punktid 85 ja 86).

26      Lisaks märkis komisjon, et kõnealust koondumist ei rakendatud ja sellest ei teatatud teistes liikmesriikides (vaidlustatud otsuse punkt 88, Belgiat käsitleva otsuse punkt 86, Kreekat käsitleva otsuse punkt 78, Norrat ja Islandit käsitlevate otsuste punkt 83 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 87).

27      Kolmandana analüüsis komisjon asjaomaste ettevõtjate argumente liidu õiguse üldpõhimõtete ja kaitseõiguse järgimise kohta (vaidlustatud otsuse punkt 89, Belgiat käsitleva otsuse punkt 87, Kreekat käsitleva otsuse punkt 79, Norrat ja Islandit käsitlevate otsuste punkt 84 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 88).

28      Esiteks, mis puudutab tema pädevust, siis leidis komisjon, et määruse nr 139/2004 artikkel 22 lubab liikmesriikidel taotleda, et neile antaks üle koondumisjuhtum, „mille jaoks neil puudub pädevus“, kui selles sättes ette nähtud õiguslikud tingimused on täidetud. Nagu on meenutatud artikli 22 suunistes, tuleneb see järeldus kõnealuse sätte grammatilisest tõlgendamisest ning seda kinnitavad ka selle seadusandlik kujunemislugu, määruse nr 139/2004 eesmärk, üldine ülesehitus ja kontekstipõhine tõlgendamine ning komisjoni praktika.

29      Täpsemalt, määruse nr 139/2004 artikkel 22, milles on ammendavalt loetletud õiguslikud tingimused, millele peavad vastama üleandmistaotlused, ei nõua, et „sellise taotluse esitanud liikmesriigil oleks pädevus asjaomane koondumine läbi vaadata“, vaid selles tunnistatakse nii sõnaselgelt kui ka kaudselt, et taotlus võib pärineda liikmesriigilt, kus asjaomasest koondumisest teatamist ei nõuta. Komisjon tuletas meelde, et alates nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT 1989, L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) vastuvõtmisest oli eesmärk võimaldada komisjonil kontrollida koondumisi, mis võivad konkurentsivastase tegevusega tekitada siseturul kahju ja mida liikmesriikide asutused ei saa läbi vaadata. Määruse nr 139/2004 artikli 22 kitsa tõlgendamise tulemuseks võib olla selliste koondumiste ja nende piiriülese mõju kontrolli takistamine. Liikmesriik, kellel ei olnud koondumiste kontrolli süsteemi, oleks võinud juba taotleda üleandmist komisjonile määruse nr 4064/89 alusel, nagu on kinnitatud 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsuses Kesko vs. komisjon (T‑22/97, EU:T:1999:327). Komisjon tuletas meelde, et ta nõustus sellega, et ilma koondumiste kontrolli süsteemita liikmesriigid liituvad teise liikmesriigi esitatud üleandmistaotlusega. Komisjon on seisukohal, et kui liidu seadusandja oleks tahtnud piirata määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamisala, jättes niisugused liikmesriigid välja, oleks ta võinud kasutada sama pädevuse kriteeriumi kui see, mis on ette nähtud selle määruse artikli 4 lõikes 5 (vaidlustatud otsuse punkt 90, Belgiat käsitleva otsuse punkt 88, Kreekat käsitleva otsuse punkt 80, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 85 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 89).

30      Teiseks, mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtet, millele on viidatud määruse nr 139/2004 põhjenduses 8, siis tuletas komisjon meelde, et liidu seadusandja on otsustanud, et koondumisjuhtumi võib talle üle anda vastavalt selle määruse artiklis 22 ette nähtud tingimustele. Subsidiaarsuse põhimõte on kohaldatav üksnes valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, kui on vaja kindlaks teha, ega liikmesriigid ei saa kavandatavat meedet piisavalt ellu viia. Pädevuse puudumise tõttu ei oleks aga liikmesriigid saanud kõnealust koondumist läbi vaadata (vaidlustatud otsuse punkt 92, Belgiat käsitleva otsuse punkt 90, Kreekat käsitleva otsuse punkt 82, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 87 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 91).

31      Kolmandaks, mis puudutab asjaomaste ettevõtjate õiguspärase ootuse kaitset, siis märkis komisjon, et liikmesriikide õigus anda talle määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel üle koondumisjuhtumeid, millest ei olnud vaja nendes riikides teatada, on alati olemas olnud. Tema varasem praktika, mille eesmärk on heidutada liikmesriike, kes ei ole pädevad, esitamast üleandmistaotlust, ei tähenda, et ta välistas selle sätte kohaldamise kõikide tulevaste juhtumite suhtes. Vastupidi, 9. juuli 2014. aasta valges raamatus [liidu] ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamise kohta (COM(2014) 449 (final)) (edaspidi „2014. aasta valge raamat“) kinnitati sõnaselgelt seda õigust. Komisjon leidis, et ta ei andnud mingit täpset, tingimusteta ega ühtelangevat tagatist, mis välistaks teatavad üleandmistaotlused tulevikus. Ka oma 11. septembri 2020. aasta kõnes ei andnud komisjoni asepresident selliseid tagatisi, vaid märkis, et seda varasemat praktikat on vaja muuta ja see ei toimu üleöö (vaidlustatud otsuse punkt 94, Belgiat käsitleva otsuse punkt 92, Kreekat käsitleva otsuse punkt 84, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 89 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 93).

32      Neljandaks, mis puudutab õiguskindlust, siis leidis komisjon, et kõnealuse koondumise teatamisest möödunud aega ja võimalikku negatiivset mõju asjaomastele ettevõtjatele tasakaalustas koondumise võimalik oluline negatiivne mõju konkurentsile, mida oli vaja uurida (vaidlustatud otsuse punkt 100, Belgiat käsitleva otsuse punkt 98, Kreekat käsitleva otsuse punkt 90, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punkt 95 ning Madalmaid käsitleva otsuse punkt 99).

33      Nimelt on kõnealuse koondumise võimalik mõju konkurentsile siseturul ja Euroopa tarbijatele esmapilgul märkimisväärne. Komisjon märkis, et ta sai sellest koondumisest teada 2020. aasta detsembris kaebuse kaudu. Ta vaatas kohe läbi juhtumi asjaolud ja pärast seda, kui teda oli teavitatud asjaolust, et koondumine ei ületa ühegi liikmesriigi asjakohaseid künniseid, saatis ta viimastele kutsekirja. Lisaks, arvestades asjaolu, et kõnealust koondumist ei saanud läbi viia USA kohtus poolelioleva menetluse tõttu, oli aja möödumise mõju asjaomastele ettevõtjatele piiratud (vaidlustatud otsuse punktid 97–99, Belgiat käsitleva otsuse punktid 95–97, Kreekat käsitleva otsuse punktid 87–89, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punktid 92–94 ning Madalmaid käsitleva otsuse punktid 96–98).

34      Viiendaks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis leidis komisjon, et asjaomaste ettevõtjate pakutud kitsas tõlgendus on vastuolus määruse nr 139/2004 artikli 22 sõnastuse ning selle sätte eesmärgi ja üldise ülesehitusega. Tema hinnang oli kooskõlas selle põhimõttega, kuna selles võeti eelkõige arvesse küsimusi, kas asjaomane koondumine oli juba läbi viidud, kas sellest oli teatatud ühes või mitmes liikmesriigis, kes ei ole taotlenud selle üleandmist, ja kas see seostub „märkimisväärse konkurentsivõimelisuse“ eesmärgiga, mis ei kajastu tema käibes. Komisjon täpsustas sisuliselt, et arvukate koondumiste hulgas, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised määruse nr 139/2004 artikli 1 tähenduses, vastab vaid väike arv koondumisi ühelt poolt selle määruse artikli 22 tingimustele ja on teiselt poolt käsitletavad sobivana üleandmiseks vastavalt artikli 22 suunistele. Selliseid juhtumeid võib seega pidada erandlikuks (vaidlustatud otsuse punktid 102 ja 103, Belgiat käsitleva otsuse punktid 100 ja 101, Kreekat käsitleva otsuse punktid 92 ja 93, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punktid 97 ja 98 ning Madalmaid käsitleva otsuse punktid 101 ja 102).

35      Kuuendaks lükkas komisjon põhjendamatuse tõttu tagasi asjaomaste ettevõtjate argumendid, mille kohaselt on rikutud nende õigust olla ära kuulatud ning õigluse ja hea halduse põhimõtteid. Ta rõhutas, et teavitas hagejat oma kutsekirja saatmisest 26. veebruaril 2021 ehk enne üleandmistaotluse saamist. Komisjon leidis, et tema lähenemine on seega kooskõlas artikli 22 suuniste punktiga 27, mille kohaselt juhul, kui üleandmistaotlus on läbivaatamisel, teatab ta sellest tehinguosalistele niipea kui võimalik. Selle punkti eesmärk on muu hulgas juhtida tähelepanu võimalikule koondumise peatamise kohustusele. Samuti teavitas komisjon asjaomaseid ettevõtjaid õigel ajal üleandmistaotlusest, mis neile kohe pärast selle kättesaamist edasi saadeti (vaidlustatud otsuse punktid 104–108, Belgiat käsitleva otsuse punktid 102–106, Kreekat käsitleva otsuse punktid 94–98, Islandit ja Norrat käsitlevate otsuste punktid 99–103 ning Madalmaid käsitleva otsuse punktid 103–107).

 Menetlus ja poolte nõuded

36      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. aprillil 2021.

37      Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja Üldkohtu kodukorra artiklite 151 ja 152 alusel taotluse lahendada käesolev asi kiirendatud menetluses. Üldkohus rahuldas selle taotluse 3. juuni 2021. aasta otsusega.

38      Grail, Inc. taotles Üldkohtu kantseleisse 7. juunil 2021 saabunud dokumendiga käesolevas menetluses menetlusse astumist hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president andis 2. juuli 2021. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Samal päeval võetud menetlust korraldava meetmega lubati Grail, Inc-il esitada menetlusse astuja seisukohad vastavalt kodukorra artikli 154 lõikele 3 koostoimes kodukorra artikli 145 lõikega 1 ja artikli 89 lõike 3 punktiga b.

39      Kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus kolmanda koja ettepanekul anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.

40      Üldkohtu kantseleisse vastavalt 22. juunil ning 6., 21. ja 29. juulil 2021 saabunud dokumentidega palusid Madalmaade Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Kreeka Vabariik ja EFTA järelevalveamet luba astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president andis vastavalt 12. ja 22. juuli ning 6. augusti 2021. aasta otsustega ning 25. augusti 2021. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Menetlust korraldava meetmena lubati vastavalt 16. ja 23. juulil ning 13. ja 25. augustil 2021 Madalmaade Kuningriigil, Prantsuse Vabariigil, Kreeka Vabariigil ja EFTA järelevalveametil esitada menetlusse astuja seisukohad vastavalt kodukorra artikli 154 lõikele 3 koostoimes artikli 145 lõikega 1 ja artikli 89 lõike 3 punktiga b.

41      Üldkohtu kantseleisse 13. augustil 2021 saabunud dokumendis palus Computer & Communications Industry Association luba astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president lükkas menetlusse astumise taotluse 6. oktoobri 2021. aasta määrusega tagasi.

42      Üldkohtu kantseleisse 18. augustil 2021 saabunud dokumendiga teatas hageja Üldkohtule, et ta omandas samal päeval kõik Grail, Inc. aktsiad, sõlmides samal ajal varade eraldamise kokkuleppe.

43      Üldkohtu kantseleisse 5. oktoobril 2021 saabunud dokumendiga esitas hageja taotluse menetlust korraldavate meetmete võtmiseks. Komisjon esitas oma seisukohad selle taotluse kohta 19. oktoobril 2021. Hageja esitas 29. oktoobril 2021 seisukohad komisjoni nimetatud seisukohtade kohta.

44      Menetlusse astujad esitasid menetlusse astuja seisukohad selleks ettenähtud tähtajal.

45      Komisjon taotles 7. oktoobril 2021 Graililt menetlusse astuja staatuse äravõtmist. Hageja, Kreeka Vabariik ja Grail esitasid oma seisukohad selle taotluse kohta vastavalt 3. ja 4. novembril 2021.

46      Kuna koja kaks liiget on ametist lahkunud ja valitud on uus koja president, määras kolmanda koja president 19. oktoobri 2021. aasta otsusega kodukorra artikli 17 lõike 2 alusel koostoimes kodukorra artikli 27 lõikega 5 kaks kohtunikku kohtukoosseisu täiendama.

47      Üldkohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) otsustas 11. novembril 2021 avada menetluse suulise osa.

48      Samal päeval esitas Üldkohus kodukorra artikli 89 lõike 3 punktide a ja b alusel võetavate menetlust korraldavate meetmete raames komisjonile kirjalikke küsimusi vaidluse teatavate aspektide kohta. Komisjon vastas nendele küsimustele määratud tähtaja jooksul.

49      Üldkohtu kantseleisse 6. detsembril 2021 saabunud dokumendiga esitas hageja taotluse menetlust korraldavate meetmete võtmiseks. Komisjon, EFTA järelevalveamet, Grail, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik esitasid oma seisukohad selle taotluse kohta vastavalt 9. ja 10. detsembril 2021.

50      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 16. detsembri 2021. aasta kohtuistungil.

51      Hageja, keda toetab Grail, palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsused ja teabekiri;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

52      Komisjon, keda toetavad EFTA järelevalveamet, Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Graili menetlusse astuja staatuse äravõtmise taotlus

53      Komisjon, keda toetab Kreeka Vabariik, väidab sisuliselt, et pärast hageja 18. augusti 2021. aasta kirja, milles teatati Üldkohtule, et ta omandas samal päeval kõik Grail, Inc. osad (vt eespool punkt 42), sai viimasest Grail LLC ehk täielikult hageja kontrollitud uus üksus, mistõttu Grail kaotas talle 2. juuli 2021. aasta määrusega antud menetlusse astuja seisundi (vt eespool punkt 38). Nii majanduslikust kui ka juriidilisest vaatenurgast on menetlusse astumise ese ära langenud ning Grail LLC huvid langevad nüüd kokku hageja huvidega, kes käesolevas menetluses neid täielikult esindab. Kuna Grail LLC ei esitanud kodukorra artikli 143 lõikes 1 ette nähtud tähtaja jooksul uut menetlusse astumise taotlust, järeldab komisjon, et Graili kui menetlusse astuja staatus tuleks ametlikult ära võtta.

54      Hageja ja Grail vaidlevad komisjoni argumentidele vastu, kuna Grail LLC on Grail, Inc. õigusjärglane, kelle huvi käesoleva vaidluse lahenduse vastu säilib. Komisjoni enda sõnul on Grail LLC hagejast eraldiseisev, sõltumatu ja autonoomne üksus, kes tegutseb sõltumatu juhtimise all eraldiseisva strateegia alusel.

55      Ühelt poolt piisab, kui märkida, et Grail LLC on Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud juriidiline isik, kes on Grail, Inc. õigusjärglane. Nii on ta Grail, Inc. üldõigusjärglane vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (vt selle kohta 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Marine Harvest Norway ja Alsaker Fjordbruk vs. nõukogu, T‑113/06, ei avaldata, EU:T:2012:135, punktid 24–33) alates 18. augustist 2021.

56      Sellega seoses on juba otsustatud, et juriidilise isiku esitatud tühistamishagi alusel algatatud menetlust võib tema üldõigusjärglane jätkata, eelkõige juhul, kui see juriidiline isik lakkab olemast, samas kui kõik tema õigused ja kohustused lähevad üle uuele isikule, kuna üldõigusjärglane asendab tingimata automaatselt oma õiguseellase (vt selle kohta 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Marine Harvest Norway ja Alsaker Fjordbruk vs. nõukogu, T‑113/06, ei avaldata, EU:T:2012:135, punkt 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

57      Teiselt poolt, isegi kui hageja tõesti kontrollib Grail LLCd täielikult, on ta siiski õiguslikult eraldiseisev üksus, kellel on kohtumenetlusõigus- ja teovõime ning kes suudab tõendada oma huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teisele lõigule koostoimes põhikirja artikli 53 esimese lõiguga. See kehtib seda enam, et hageja kehtestas varade eraldamise kokkuleppe (vt eespool punkt 42) ja komisjon võttis oma 29. oktoobri 2021. aasta otsusega C(2021) 7675 (final) (juhtum COMP/M.10493 – Illumina/Grail) ajutised meetmed vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 8 lõike 5 punktile a, nõudes, et Grail LLC säilitataks hagejast eraldiseisva, sõltumatu ja autonoomse üksusena, mis tegutseb sõltumatu juhtimise all eraldiseisva strateegia alusel.

58      Sellest tuleneb, et käesolevas kohtuvaidluses on Grail LLC astunud üldõigusjärglasena Grail, Inc. asemel menetlusse menetlusse astujana, kelle suhtes kohaldatakse Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) presidendi 2. juuli 2021. aasta määruse (vt eespool punkt 38) resolutsiooni. Selle kohta tuleb täpsustada, et Grail LLC-l säilib kõnealuse koondumise teise osalisena huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu samamoodi nagu tema õiguseellasel Grail, Inc-l (vt selle kohta analoogia alusel 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Marine Harvest Norway ja Alsaker Fjordbruk vs. nõukogu, T‑113/06, ei avaldata, EU:T:2012:135, punkt 30).

59      Järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni taotlus võtta ära Graili menetlusse astuja staatus.

 Vastuvõetavus

60      Esitamata kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet, väidab komisjon, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Kreeka Vabariik, et käesolev hagi on vastuvõetamatu. Ta väidab esiteks, et üleandmistaotlus ei kujuta endast komisjoni akti, teiseks, et teabekiri asendati vaidlustatud otsusega, ja kolmandaks, et vaidlustatud otsused kujutavad endast ettevalmistavaid akte, mille õigusvastasuse võib tõstatada hagi raames, mis on esitatud kõnealuse koondumise kohta tehtud lõpliku otsuse peale.

61      Hageja, keda toetab Grail, leiab, et käesolev hagi on vastuvõetav.

62      Esimesena, mis puutub üleandmistaotlusesse, siis nähtub hagiavalduse lühendatud versioonist, eelkõige selle punktis 214 selle taotluse kohta esitatud nõude väljajätmisest, et käesolevas kiirendatud menetluses ei ole see taotlus hagi ese. Seetõttu on komisjoni argumendid selle taotluse kohta tulemusetud ja need tuleb tagasi lükata.

63      Teisena tuleb seoses vaidlustatud otsustega meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 tähenduses kõik liidu institutsioonide võetud meetmed, mille eesmärk on sõltumata nende õiguslikust vormist luua siduvaid õiguslikke tagajärgi (13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 54; 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 47, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus thyssenkrupp Electrical Steel ja thyssenkrupp Electrical Steel Ugo vs. komisjon, C‑572/18 P, EU:C:2021:317, punkt 46).

64      Et teha kindlaks, kas vaidlustatud akt tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuleb lähtuda selle sisust. Neid siduvaid õiguslikke tagajärgi tuleb hinnata lähtuvalt objektiivsetest kriteeriumidest, nagu asjaomase akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse selle akti vastuvõtmisega seotud asjaolusid ning akti vastu võtnud institutsiooni pädevust (vt selle kohta 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 55; 25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑599/15 P, EU:C:2017:801, punkt 48, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus thyssenkrupp Electrical Steel ja thyssenkrupp Electrical Steel Ugo vs. komisjon, C‑572/18 P, EU:C:2021:317, punkt 48).

65      Juriidilise või füüsilise isiku esitatud tühistamishagi puhul on vajalik, et vaidlustatud akti siduvad õiguslikud tagajärjed puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 37, ning 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus VodafoneZiggo Group vs. komisjon, C‑689/19 P, EU:C:2021:142, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Vaidlustatavateks aktideks on niisiis põhimõtteliselt meetmed, mis kinnitavad haldusmenetluse lõppedes institutsiooni lõpliku seisukoha ja tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, ning nende hulka ei kuulu vahemeetmed, mille eesmärk on valmistada ette lõplik otsus ja mis selliseid tagajärgi ei tekita. Seetõttu ei ole vahemeetmed, mis väljendavad institutsiooni hinnangut ja mille eesmärk on valmistada ette lõplik otsus, põhimõtteliselt aktid, mille peale võib esitada tühistamishagi (vt 6. mai 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank jt vs. EKP, C‑551/19 P ja C‑552/19 P, EU:C:2021:369, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

67      Käesolevas asjas võeti vaidlustatud otsused vastu vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 3 esimesele lõigule. Sellest sättest nähtub, et koondumise läbivaatamine komisjoni poolt selle artikli alusel toimub otsuse vormis. ELTL artikli 288 neljanda lõigu esimese lause kohaselt on „[o]tsus […] tervikuna siduv“. Seega oli liidu seadusandjal kavatsus anda nendele otsustele siduv olemus (vt selle kohta analoogia alusel 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 44).

68      Samuti tuleb märkida, et vaidlustatud otsuste tulemusel kuulub kõnealune koondumine määruse nr 139/2004 kohaldamisalasse, isegi kui see ei ole Euroopa seisukohalt oluline selle artikli 1 tähenduses, mistõttu see määrus ei ole kohaldatav vaikimisi. Täpsemalt tingivad vaidlustatud otsused vastavalt nimetatud määruse artikli 22 lõike 4 esimesele lõigule selle koondumise suhtes artikli 2, artikli 4 lõigete 2 ja 3 ning artiklite 5, 6 ja 8–21 kohaldamise, mis määravad kindlaks koondumise hindamise kriteeriumid, komisjoni otsustuspädevuse ning menetluse ja võimalikud sanktsioonid. Samuti on määruse nr 139/2004 artiklis 7 ette nähtud peatamiskohustus vastavalt selle määruse artikli 22 lõike 4 esimese lõigu teisele lausele kohaldatav kõnealuse koondumise suhtes, takistades selle läbiviimist seni, kuni seda ei ole tunnistatud siseturuga kokkusobivaks.

69      Seevastu, nagu väidab hageja, ei vaataks vaidlustatud otsuste puudumisel kõnealust koondumist määruse nr 139/2004 raames läbi komisjon ning sellele ei kohaldataks selle määruse alusel võimalikke piiranguid ja sanktsioone, sealhulgas peatamiskohustust, vaid selle võib liidus kohe läbi viia.

70      Seega, arvestades seda, et iga otsus, mis toob kaasa koondumise läbivaatamisel kohaldatava õigusliku korra muutmise, võib mõjutada asjaomase tehingu osaliste õiguslikku seisundit, tekitavad vaidlustatud otsused hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad tema huve, kuna need muudavad oluliselt tema õiguslikku seisundit (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Cableuropa jt vs. komisjon, T‑346/02 ja T‑347/02, EU:T:2003:256, punktid 61 ning 64).

71      Lisaks, lõpetades üleandmismenetluse, mis algatati määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 kohase üleandmistaotluse alusel ja mis vastavalt selle lõikele 2 võimaldas liitumistaotluste esitamist, kinnitavad vaidlustatud otsused lõplikult komisjoni seisukohta kõnealuse koondumise üleandmise küsimuses. Nende otsustega nõustus komisjon taotlustega, arvestades asjaomaste ettevõtjate seisukohti, ja otsustas seetõttu kõnealuse koondumise läbi vaadata. Vastavalt määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud menetlusele määratakse seega kindlaks koht, kus koondumine läbi vaadatakse, mis toob kaasa pädevuse ülemineku komisjonile (vt eespool punktid 68–70). Nende otsuste lõplikkust ja tagasipööramatust kinnitab ühelt poolt nimetatud artikli lõike 3 esimese lõigu esimeses lauses ette nähtud kümne tööpäeva pikkune tähtaeg, mille jooksul komisjon pidi tegema otsuse üleandmise kohta, ja teiselt poolt asjaolu, et seisukoha esitamata jätmise korral loetakse, et ta on otsustanud koondumise vastavalt taotlusele läbi vaadata.

72      Nii lõpetavad vaidlustatud otsused määruse nr 139/2004 artiklis 22 sätestatud üleandmismenetluse, mis on erimenetlus, mis erineb sellest menetlusest, mis peab võimaldama institutsioonil otsustada koondumistehing lubada või keelata (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 11, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus thyssenkrupp Electrical Steel ja thyssenkrupp Electrical Steel Ugo vs. komisjon, C‑572/18 P, EU:C:2021:317, punkt 49).

73      Vastupidi komisjoni ja Kreeka Vabariigi seisukohale ei ole vaidlustatud otsused võrreldavad otsusega algatada ametlik uurimismenetlus määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel. Kuna koondumiste kontrolli menetlus koosneb kahest etapist, ei kujuta selle sätte alusel vastu võetud otsus endast kontrollimenetluse lõpptähtaega ega määra lõpliku otsuse tegemist selle määruse artikli 8 alusel. Nii on selle määruse artikli 6 lõike 1 punkti c alusel tehtud otsus ettevalmistav meede, mille ainus eesmärk on sellise uurimise algatamine, mille eesmärk on anda juhtnööre, mille abil on võimalik selgitada välja asjaolud selleks, et komisjon võiks selle menetluse lõpuks teha lõpliku otsuse koondumise siseturuga kokkusobivuse suhtes (vt selle kohta 31. jaanuari 2006. aasta kohtumäärus Schneider Electric vs. komisjon, T‑48/03, EU:T:2006:34, punkt 79, ja 27. novembri 2017. aasta kohtumäärus HeidelbergCement vs. komisjon, T‑902/16, ei avaldata, EU:T:2017:846, punktid 18, 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika). Seevastu ei kuulu vaidlustatud otsused kõnealuse koondumise siseturuga kokkusobivuse hindamise konteksti, vaid nende eesmärk on teha lõplik otsus koondumise üleandmise kohta, lõpetades sama määruse artiklis 22 ette nähtud erimenetluse (vt eespool punktid 71 ja 72). Nendes otsustes rahuldas komisjon – esitades põhjused, miks ta leidis, et selle artikli tingimused on täidetud – üleandmise ja liitumise taotlused, mille tagajärjel kuulub koondumine määruse nr 139/2004 kohaldamisalasse (vt eespool punkt 68). Nimetatud otsused ei ole seega sisulist otsust ette valmistavad vahemeetmed, vaid määratlevad komisjoni lõpliku seisukoha üleandmistaotluse kohta.

74      Samuti ei kohusta käesolev hagi liidu kohut andma hinnangut komisjoni vahemeetmetele ega küsimuses, mille kohta tal ei ole veel olnud võimalust esitada oma seisukohta, mistõttu ei tohiks selle tagajärg olla ennatlik sisuliste vaidluste suhtes ning haldus- ja kohtumenetluste erinevate etappide segiajamine (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 20; 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 51, ning 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑415/15 P, EU:C:2017:216, punkt 45). Eelkõige ei saa see hagi sundida Üldkohut otsustama kõnealuse koondumise kokkusobivuse üle siseturuga, mis on määruse nr 139/2004 artiklis 6 sätestatud läbivaatamise menetluse esemeks, vaid üksnes üleandmisega nõustumise ja komisjoni poole pöördumise seaduspärasuse üle määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel ning kohaldatava õigusliku korra muutumise üle, mille see kaasa toob (vt selle kohta ja analoogia alusel 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 52).

75      Igal juhul, isegi kui asuda seisukohale, et vaidlustatud otsused on määruse nr 139/2004 artikli 6 alusel algatatud läbivaatamismenetlust lõpetavale otsusele eelnevad vaheaktid, tuleb meenutada, et iseseisvaid õiguslikke tagajärgi tekitava vaheakti peale võib esitada tühistamishagi, kui selle akti õigusvastasust ei saa kõrvaldada hagi abil, mis on esitatud lõppotsuse peale, mille koostamise üht etappi see akt endast kujutab (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ungari vs. parlament, C-650/18, EU:C:2021:426, punkt 46). Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, kuna vaidlustatud otsuste tagajärg on määruse nr 139/2004 kohaldamine kõnealusele koondumisele ja kuivõrd eelkõige määruse nr 139/2004 artikkel 7 koosmõjus selle artikli 22 lõike 4 esimese lõigu teise lausega toob kaasa peatamise (vt eespool punkt 68), ei võimalda tühistamishagi otsuse peale, millega lõpetati määruse nr 139/2004 artikli 6 alusel algatatud menetlus, kaotada selle peatamiskohustuse tõttu koondumise viivitamisega läbiviimise tagajärgi. Vaidlustatud otsuste peale peab seega olema võimalik esitada tühistamishagi.

76      Järelikult kujutavad vaidlustatud otsused endast vaidlustatavaid akte ELTL artikli 263 tähenduses.

77      Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argumendid, mis tulenevad 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsusest Kesko vs. komisjon (T‑22/97, EU:T:1999:327). Esiteks ei võtnud Üldkohus selles kohtuotsuses seisukohta küsimuses, kas otsus, millega rahuldatakse liikmesriigilt pärinev üleandmistaotlus, kujutab endast vaidlustatavat akti. Teiseks ei olnud vaja arvesse võtta sellise otsuse siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna nimetatud kohtuotsus puudutas – nagu komisjon ise möönab – hagi, mis oli esitatud sisulistes küsimustes tehtud otsuse peale, st määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 3 alusel siseturuga kokkusobimatuks tunnistamise peale, mis takistas asjaomase koondumise püsivat läbiviimist. Kolmandaks tugineti kohtuasjas, milles tehti 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsus Kesko vs. komisjon (T‑22/97, EU:T:1999:327), selle määruse artikli 22 rikkumisele, et vaidlustada komisjoni pädevust algatada menetlus nimetatud määruse artikli 6 lõike 1 punkti c alusel, ning selle eesmärk oli välja selgitada, kas komisjon oli õiguslikult piisavalt kontrollinud, et üleandmistaotlus pärines liikmesriigilt. See kohtuotsus vastas seega konkreetsele küsimusele, mis ei olnud võrreldav käesolevas asjas tekkinud küsimusega.

78      Järelikult on käesolev hagi vastuvõetav osas, milles see on esitatud vaidlustatud otsuste peale.

79      Kolmandana, mis puudutab teabekirja, siis tuleb meelde tuletada, et see kiri teavitas asjaomaseid ettevõtjaid üleandmistaotlusest vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 esimesele lõigule. On tõsi, et see teave tekitab selle määruse artikli 22 lõike 4 esimese lõigu kohaselt selle artiklis 7 ette nähtud peatamise kohustuse. Nagu komisjon õigesti väidab, ei kinnita see kiri siiski komisjoni lõplikku seisukohta koondumise läbivaatamise suhtes ega sea koondumisele seda kohustust lõplikult, vaid üksnes esialgu, et tagada võimaliku üleandmistaotluse soovitav toime. Nimelt järgnes sellele kirjale käesolevas asjas vaidlustatud otsuste tegemine, millega komisjon nõustus üleandmisega ja kohaldas kõnealusele koondumisele lõplikult seda määrust, sealhulgas peatamiskohustust (vt eespool punktid 68 ja 72). Teabekiri on seega üleandmismenetluse raames vaid vaheetapp, mis lõpeb komisjoni lõpliku seisukohavõtuga üleandmistaotluse kohta vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 3 esimesele lõigule.

80      Seega on teabekiri vaidlustatud otsuste vahe- ja ettevalmistav meede eespool punktis 66 viidatud kohtupraktika tähenduses. Järelikult võib vastavalt kohtupraktikale selle kirja võimalikule õigusvastasusele tugineda nende otsuste peale esitatud hagi toetuseks, kusjuures need otsused on omakorda vaidlustatavad aktid (vt selle kohta 11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 12, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus thyssenkrupp Electrical Steel ja thyssenkrupp Electrical Steel Ugo vs. komisjon, C‑572/18 P, EU:C:2021:317, punkt 50).

81      Järelikult on käesolev hagi vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud teabekirja peale.

82      Kõike eeltoodut arvestades tuleb käesolev hagi tunnistada vastuvõetavaks osas, milles sellega taotletakse vaidlustatud otsuste tühistamist, ja vastuvõetamatuks osas, milles see on esitatud teabekirja peale.

 Sisulised küsimused

 Kokkuvõte tühistamisväidetest

83      Käesolevas kiirendatud menetluses esitab hageja oma hagi toetuseks kolm väidet.

84      Esimeses väites kinnitab hageja, et komisjonil puudub pädevus algatada määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel koondumise uurimist, kui koondumine ei vasta tingimustele, mis võimaldavad liikmesriigil, kes on taotlenud koondumise üleandmist komisjonile, vaadata see läbi vastavalt koondumiste kontrolli reguleerivatele riigisisestele õigusnormidele. Teises väites leiab hageja, et kõnealuse koondumise üleandmist taotleti hilinenult, ja teise võimalusena, et komisjoni hilinemine kutsekirja saatmisel rikub õiguskindlust ning õigust heale haldusele. Kolmandas väites heidab hageja komisjonile ette õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rikkumist, kuna komisjoni konkurentsivolinik oli märkinud, et komisjoni poliitika ei muutu enne artikli 22 suuniste kehtestamist.

 Esimene väide, et komisjonil puudub pädevus

85      Hageja, keda toetab Grail, väidab, et komisjon tõlgendas määrust nr 139/2004 vääralt, kui ta leidis vaidlustatud otsustes, et ta võib selle määruse artikli 22 alusel esitatud üleandmistaotluse rahuldada olukorras, kus selle taotluse esitanud liikmesriikidel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide alusel õigust nimetatud taotluse esemeks olevat koondumist läbi vaadata. Sisuliselt leiab hageja, et sellises olukorras võimaldab nimetatud määruse artikli 22 lisaeesmärk üksnes liikmesriigil, kellel sellist kontrollisüsteemi ei ole, esitada üleandmistaotlus, vältimaks seda, et tema territooriumi mõjutavat koondumist ei kontrollita. Seevastu juhul, kui liikmesriik on vastu võtnud oma õigusaktid koondumiste kontrolli valdkonnas ja seega määratlenud asjaolud, mille esinemisel ta kontrollib koondumisi, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised, on see liikmesriik kasutanud pädevust koondumiste kontrollimiseks ja tema huvid on piisavalt kaitstud. Sellise liikmesriigi jaoks piirduvad üleandmistaotlused nende juhtumitega, mis kuuluvad tema kontrolli alla ja mille kohaldamisala on liikmesriigi seadusandja määratlenud. Liikmesriigil ei ole vaja lisapädevust, et anda koondumise kontrollimine üle komisjonile. Samuti leiavad hageja ja Grail, et komisjoni seisukoht on vastuolus käibekünnistel põhineva „ainukontrolli“ eesmärgiga ning eesmärgiga võimaldada pädevatel liikmesriigi asutustel delegeerida oma läbivaatamispädevus komisjonile, kui viimane on koondumise läbivaatamiseks paremas olukorras. Nad vaidlevad vastu sellele, kuidas komisjon tõlgendas määruse nr 139/2004 artikli 22 sõnastust, ja heidavad talle ette, et ta ei võtnud arvesse selle sätte konteksti. Komisjoni seisukoht on vastuolus ka õiguskindluse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning nõuaks õigusnormide muutmist. Kuivõrd selle määruse artikkel 22 on erandlik, tuleb seda tõlgendada kitsalt.

86      Komisjon, keda toetavad Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja EFTA järelevalveamet, väidab sisuliselt vastu, et hageja eiras grammatilise tõlgenduse ülimuslikkust ega võtnud arvesse määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lauseosa selget ja täpset sõnastust. Kuna tegemist on õigusnormiga, milles on sätestatud tingimused, mille esinemisel ta on pädev, ei ole õigusaktide muutmine vajalik. Nimetatud artiklis ei tehta mingit vahet selle järgi, kas liikmesriigil on riigisisene koondumiste kontrolli süsteem või mitte, ning hageja tõlgendust ei saa ühitada liidu õiguse ja EMP õiguse ühetaolise kohaldamise põhimõttega. Taotledes tehingu üleandmist komisjonile, teostab liikmesriik pädevust, millel on liidu õiguses iseseisev alus. Komisjon ja Kreeka Vabariik leiavad, et kitsas tõlgendamine ei ole võimalik lahendamaks pädevuse olemasolu küsimust ega tähenda lisanõuete kehtestamist õigusnormis, kui neid ei ole selles ette nähtud. Ainukontrolli süsteem ei ole määruse nr 139/2004 eesmärk, vaid selle oluline osa. Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik ja EFTA järelevalveamet rõhutavad ka, et üleandmismehhanismid toimivad tõhusate korrektiivmeemetena, et võimaldada tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi sõltuvalt nende mõjust konkurentsistruktuurile liidus.

87      Käesoleva väite raames peab Üldkohus tõlgendama määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu ulatust, mille alusel ACF esitas oma üleandmistaotluse. Täpsemalt peab Üldkohus analüüsima küsimust, kas komisjon on selle sätte alusel pädev koondumist läbi vaatama, kui üleandmistaotlus pärineb liikmesriigilt, kus on riigisisene koondumiste kontrolli süsteem, kuid asjaomane koondumine ei kuulu nende riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse.

88      Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on. Samuti võib liidu õigusnormi kujunemislugu anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (vt 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid), C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimest lõiku tõlgendada grammatiliselt, kontekstipõhiselt, teleoloogiliselt ja ajalooliselt.

–       Grammatiline tõlgendus

89      Tuleb märkida, et kuna määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud, et „[ü]ks või mitu liikmesriiki võivad taotleda, et komisjon vaataks läbi mis tahes artikli 3 määratlusele vastava koondumise, mis ei ole artikli 1 tähenduses [Euroopa] seisukohalt oluline, kuid mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil“, sätestab see neli kumulatiivset tingimust koondumise komisjonile üleandmise taotluse rahuldamiseks. Esiteks peab üleandmistaotlus pärinema ühelt või mitmelt liikmesriigilt, teiseks peab taotluse esemeks olev tehing vastama nimetatud määruse artiklis 3 esitatud koondumise määratlusele, täitmata selle artiklis 1 sätestatud Euroopa seisukohalt olulisuse künniseid, kolmandaks peab koondumine mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust ja neljandaks peab koondumine ähvardama oluliselt mõjutada konkurentsi taotluse esitanud liikmesriigi või liikmesriikide territooriumil.

90      Seega ei nähtu selle sätte sõnastusest, et selleks, et liikmesriik võiks koondumise üle anda komisjonile, peab koondumine kuuluma asjaomase liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse, ega ka seda, et liikmesriigil peab olema selline kontrollisüsteem.

91      Vastupidi, väljend „mis tahes koondumine“, nagu seda on kasutatud määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus, näitab, nagu väidab komisjon, et koondumise võib üle anda olenemata sellest, kas koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid on olemas või mitte, kui eespool punktis 89 nimetatud kumulatiivsed tingimused on täidetud.

92      Seevastu hageja ja Graili välja pakutud lisatingimus, mille kohaselt peab üleandmistaotluse esemeks olev koondumine kuuluma taotleva liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse, ei nähtu määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu sõnastusest.

93      Lisaks, arvestades, et see sõnastus ei tee liikmesriikide vahel vahet selle alusel, kas nad on kehtestanud selleks riigisisesed õigusnormid või mitte, on isegi liikmesriigil, kellel sellist süsteemi ei ole, nagu Luksemburgi Suurhertsogiriik, õigus taotleda koondumise üleandmist komisjonile selle sätte alusel, mida möönab ka hageja.

94      Seega, ilma et oleks võimalik teha lõplikku järeldust, viitab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu grammatiline tõlgendus sellele, et liikmesriigil on õigus anda mis tahes koondumine, mis vastab selles artiklis sätestatud kumulatiivsetele tingimustele, üle komisjonile ja seda sõltumata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest.

95      Seejärel peab Üldkohus otstarbekaks jätkata ajaloolise tõlgendamisega, kuna see võib täpsustada liidu seadusandja kavatsust, kui ta kehtestas määruse nr 139/2004 artikli 22, mida tuleb arvesse võtta selle sätte teleoloogilise ja kontekstipõhise tõlgendamise raames.

–       Ajalooline tõlgendamine

96      Esimesena nägi esimene määrus kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, st määrus nr 4064/89, selle artiklis 22 ette mehhanismi, mis võimaldab anda koondumisjuhtumi üle komisjonile. Selle artikli lõige 3 oli sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjon leiab liikmesriigi taotluse põhjal, et artiklis 3 määratletud koondumine, mis pole ühenduse seisukohalt oluline artikli 1 tähenduses, tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mille tagajärjel tõhus konkurents oleks asjaomase liikmesriigi territooriumil oluliselt takistatud, võib ta niivõrd, kui see koondumine mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, teha artikli 8 lõike 2 teises lõigus ning lõigetes 3 ja 4 sätestatud otsuseid.“

97      See üleandmismehhanism loodi eelkõige liikmesriikide jaoks, kellel ei olnud veel koondumiste kontrolli süsteemi (vt komisjoni 31. jaanuari 1996. aasta roheline raamat ühinemismääruse läbivaatamise kohta, KOM(96) 19 (lõplik), punkt 97; komisjoni 11. detsembri 2001. aasta rohelise raamatu nõukogu määruse nr 4064/89 läbivaatamise kohta, KOM(2001) 745 (lõplik) (edaspidi „2001. aasta roheline raamat“), punkt 84, ja komisjoni ettepaneku nõukogu määruse kohta ettevõtjate koondumiste üle („EÜ ühinemismäärus“) (EÜT 2003, C 20, lk 4; edaspidi „2003. aasta ettepanek“) punkt 21). Täpsemalt ilmneb, et kõnealune üleandmismehhanism järgnes Madalmaade Kuningriigi, kellel sel ajal sellist süsteemi ei olnud, soovile lasta komisjonil uurida tema territooriumile negatiivse mõjuga koondumisi, tingimusel et need koondumised mõjutavad ka liikmesriikidevahelist kaubandust, mistõttu nimetatud mehhanismi nimetatakse „Madalmaade klausliks“ (vt komisjoni talituste töödokument, mis on lisatud komisjoni teatisele nõukogule, „Aruanne määruse nr 139/2004 toimimise kohta“, SEK(2009) 808 (lõplik)/2, 30.6.2009, punkt 133).

98      Asjaolu, et määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 sätestatud üleandmismehhanism pidi peamiselt teenima liikmesriike, kellel ei olnud koondumiste kontrolli süsteemi, ei välista siiski seda, et seda mehhanismi võivad kasutada ka teised liikmesriigid. Seda kinnitab termini „eelkõige“ kasutamine komisjoni 31. jaanuari 1996. aasta rohelise raamatu ühinemismääruse läbivaatamise kohta punktis 97 (vt eespool punkt 97), mille kohaselt seda sätet „peetakse üldiselt kasulikuks vahendiks eelkõige liikmesriikidele, kellel ei ole praegu koondumiste kontrolli süsteemi“. Miski selles määruses ei viita sellele, et liidu seadusandja kavatses näha selle mehhanismi ette vaid sellistele esimestele riikidele või eelistada neid selles osas, eriti sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas. Vastupidi, selles sättes kasutatud mõiste „liikmesriik“ hõlmab kõiki liikmesriike, tegemata vahet kontrollisüsteemi olemasolu või puudumise alusel. Nii kinnitab määruse nr 4064/89 kahekümne üheksas põhjendus komisjoni õigust tegutseda „asjaomase liikmesriigi taotluse korral […] juhul, kui tõhus konkurents kõnealuse liikmesriigi territooriumil oleks oluliselt takistatud“.

99      Pidades silmas liikmesriikide koondumiste kontrolli süsteemide järkjärgulist kehtestamist ja asjaolu, et juba 2001. aasta rohelise raamatu vastuvõtmise kuupäeval ei olnud sellist süsteemi ette nähtud ainult Luksemburgi Suurhertsogiriigis, tõdes komisjon 2001. aasta rohelise raamatu punktis 85, et „tegelikult oli artikli 22 lõike 3 kohaldamise võimalus selle algkujul väga piiratud“. Selle praktilise tähtsuse vähenemine enamiku liikmesriikide jaoks asjaolu tõttu, et neil olid sellised riigisisesed kontrollisüsteemid, ei tähenda tingimata – vastupidi sellele, mida näib arvavat hageja –, et nende tuginemine määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikele 3 on nüüd välistatud.

100    Teisena laiendati määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 sätestatud üleandmismehhanismi eesmärke järk-järgult aja jooksul.

101    Kui riigisiseste koondumiste kontrolli süsteemide arv liidus suurenes, käsitati seda üleandmismehhanismi samuti vahendina, millega tõhustada ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamist piiriülese mõjuga tehingutele ning tagada „ainukontrolli“ põhimõte ja vältida sama koondumise paralleelset läbivaatamist mitme liikmesriigi konkurentsiasutuste poolt. Nagu on märgitud 2001. aasta rohelise raamatu punktis 86, kajastuvad need eesmärgid muudatustes, mis tehti nõukogu 30. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97, millega muudetakse määrust nr 4064/89 (EÜT 1997, L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164), mis andis paljudele liikmesriikidele võimaluse esitada ühiseid üleandmistaotlusi (vt määruse nr 1310/97 põhjendus 13).

102    Seega oli määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 sätestatud üleandmismehhanism mõeldud selleks, et võimaldada liikmesriikidel taotleda komisjonilt piiriülese mõjuga koondumise läbivaatamist olukorras, kus selle määruse artiklis 1 ette nähtud künniseid, mis põhimõtteliselt piiritlevad nimetatud määruse kohaldamisala, ei ole ületatud. Määruse nr 4064/89 artikkel 1 kajastas seda rolli osas, milles see nägi ette selle määruse kohaldamise kõigile ühenduse seisukohalt olulistele koondumistele, „[p]iiramata artikli 22 kohaldamist“.

103    Vastupidi sellele, mida näib arvavat hageja, viidates määruse nr 1310/97 eesmärgile vältida korduvaid teateid ja võimaldada koondumist läbi vaadata selleks paremas olukorras oleval asutusel, nagu see on märgitud 2003. aasta ettepanekule lisatud pressiteates, ei välista üleandmismehhanismi erinevad eesmärgid teineteist vastastikku, vaid täiendavad üksteist. Nimelt oli 2001. aasta rohelise raamatu punkti 86 kohaselt seadusandja kavatsus tugevdada ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamist piiriülese mõjuga tehingutele, tagada ainukontrolli põhimõte ja lahendada mitme teavitamise probleem (vt ka eespool punkt 101). Seda kinnitab ka asjaolu, et eesmärke laiendati järk-järgult aja jooksul, ilma et oleks loobutud selle mehhanismi algsetest eesmärkidest (vt eespool punktid 97–99 ja 101).

104    Seega ei saa määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 sätestatud üleandmismehhanismi eesmärkide arengut mõista nii, et see piirab selle kohaldamisala, vaid et see rõhutab eesmärki vaadata läbi piiriülese mõjuga koondumisi.

105    Kolmandana kinnitavad seda tõlgendust 2003. aasta ettepaneku järelmeetmed määruse nr 4064/89 uuesti sõnastamise ja määruse nr 139/2004 vastuvõtmise kontekstis.

106    Esiteks eristas 2003. aastal välja pakutud artikli 22 versioon nimelt ühelt poolt selle lõikes 1 ühe või mitme liikmesriigi poolt määruse nr 139/2004 praeguse artikli 22 lõikega 1 sarnastel tingimustel esitatud üleandmistaotlust ja teiselt poolt selle lõikes 3 vähemalt kolmelt „liikmesriigilt, kellel on vastavalt oma riigisisesele konkurentsiõigusele pädevus koondumine läbi vaadata“, pärinevat üleandmistaotlust, misjuhul on ilmne komisjoni ainupädevuse aluseks olev olulisus Euroopa seisukohalt.

107    Määruse nr 139/2004 vastuvõtmise ajal ei võetud seda lõiget 3 üle artiklisse 22, vaid see lisati muudetud kujul mainitud määruse artikli 4 lõikesse 5, mis puudutab seega koondumisi, mida võib kontrollida vähemalt kolme liikmesriigi riigisisese konkurentsiõiguse alusel. Seevastu 2003. aasta ettepaneku artikli 22 ülejäänud osa, eelkõige selle lõige 1, võeti üle ilma oluliste muudatusteta. Ent erinevalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 5 sõnastusest ei viidanud liidu seadusandja määruse nr 139/2004 artiklis 22 liikmesriigi pädevusele oma riigisisese õiguse alusel. See näitab, et seadusandja ei soovinud piirata selle liikmesriigi õigust taotleda „mis tahes koondumise“ üleandmist komisjonile.

108    Teiseks ei jäänud komisjon 2003. aasta ettepanekus „kohustusliku 3+ süsteemi“ juurde, mis muudaks vähemalt kolmes liikmesriigis teatatava koondumise automaatselt Euroopa seisukohalt oluliseks, nagu see oli välja pakutud 2001. aasta rohelises raamatus (vt eelkõige kõnealuse rohelise raamatu punktid 60 ja 62). Komisjon leidis, et sellise süsteemi puhul on vaja kindlaks teha, kas koondumine ületab vähemalt kolmes liikmesriigis teatamiskünnised, ning et asjaolu, et tema pädevuse aluseks on riigisiseste teatamiskünniste tõlgendamisel erinevad riigisisesed kriteeriumid või kontseptsioonid, kahjustaks õiguskindlust, arvestades eelkõige ohtu, et ta ise, liikmesriigid ja koondumise osalised tõlgendavad riigisisest õigust erinevalt (2003. aasta ettepaneku punktid 13–15).

109    Komisjon eelistas seega üleandmismehhanismide ulatuslikumat kasutamist, eelkõige seda, mis on ette nähtud määruse nr 139/2004 artiklis 22 (2003. aasta ettepaneku punkt 18), mis vastupidi „kohustuslikule 3+ süsteemile“ ei näinud seega eeldavat riigisiseste teatamiskünniste tõlgendamist. See kinnitab analüüsi, mille kohaselt võib üle anda koondumise, mis ei kuulu üleandmist taotleva liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse. Seevastu hageja soovitud tõlgendus nõuaks just seda, et komisjon tõlgendaks enne taotleva liikmesriigi riigisisese õiguse ulatust, ning see võib anda aluse komisjoni ja liikmesriikide erinevatele tõlgendustele ehk probleemile, mida on kirjeldatud 2001. aasta rohelise raamatu punktis 59 ja 11. joonealuses märkuses. Selline tõlgendus seaks seega nimetatud artikli kohaldamise sõltuvusse tingimustest, mis on seadusandlikus menetluses sõnaselgelt tagasi lükatud.

110    Samuti leidis Üldkohus 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsuses Kesko vs. komisjon (T‑22/97, EU:T:1999:327, punkt 84), et komisjoni pädevuses ei ole otsustada liikmesriigi konkurentsiasutuse pädevuse üle esitada määruse nr 4064/89 artikli 22 alusel üleandmistaotlus, vaid ta peab üksnes kontrollima, kas see taotlus oli esmapilgul liikmesriigi taotlus.

111    Kolmandaks tuletas komisjon 2003. aasta ettepaneku punktis 21 meelde, et „[selle artikli] üks algsetest ülesannetest on võimaldada liikmesriikidel, kellel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme, anda üle tehingud, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust“. [Siin ja edaspidi on ettepanekut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.] Märkides, et ainult Luksemburgi Suurhertsogiriik on veel sellises olukorras, leidis ta, et „ei tule täielikult kaotada võimalust, et ainult üks liikmesriik annab juhtumid komisjonile üle“. Kui see tõendab, et algul pidi määruse nr 4064/89 artikkel 22 teenima peamiselt liikmesriike, kellel endal koondumiste kontrolli süsteemi ei olnud, kinnitab viide „ühele“ algsele funktsioonile eespool punktides 98 ja 99 tehtud järeldust, et sama artikli kohaldatavus ei piirdu selle olukorraga, vaid laieneb kõigile liikmesriikidele, sealhulgas neile, kellel on see süsteem olemas.

112    Neljandaks märkis komisjon 2003. aasta ettepaneku punktis 22, et tema pakutud lihtsustatud üleandmissüsteemi eesmärk on muu hulgas muuta artiklis 22 sisalduv üleandmine kohaldatavaks enne teatamise etappi, kuna „süsteemi peamine lünk seisneb selles, et üleandmise sätteid kohaldatakse alles pärast koondumistehingust teatamist“. See tõdemus piirdub enne määruse nr 139/2004 vastuvõtmist esinenud olukorra kirjeldamisega, mida iseloomustavad – nagu on märgitud ka nimetatud punktis 22 – „suur aja- ja haldussuutlikkuse kaotus“ ning „kulutused ja tehingus osalevate ettevõtjate tarbetu suurenenud töökoormus“, kuna neil osalistel ei olnud võimalust taotleda koondumise üleandmist varases staadiumis, teatades sellest otse komisjonile, ilma liikmesriigi asutuste vahenduseta. See olukord käsitleb seega vaid koondumisi, millest teavitatakse liikmesriigi tasandil. Nimetatud määruse artikli 4 lõigetega 4 ja 5 lahendati aga see probleem, võimaldades koondumise osalistel taotleda, et koondumine antaks üle enne teatamist. Seevastu ei ole määruse artikli 22 sisu oluliselt muudetud (vt eespool punkt 107). Tuleb meelde tuletada, et liidu seadusandja on kindlaks määranud erinevad kohaldamistingimused juhuks, kui liikmesriik annab koondumise artikli 22 alusel üle komisjonile. Nimetatud artikli kohaselt võib ka liikmesriik, kellel ei ole koondumiste kontrolli valdkonnas riigisiseseid õigusnorme, esitada üleandmistaotluse, nagu nähtub samuti 2003. aasta ettepaneku punktist 21 (vt eespool punkt 111), mis välistab tingimata igasuguse eelneva teatamise selles riigis.

113    Viiendaks on 2003. aasta ettepaneku punktis 24 selgitatud, et „vastavalt artiklile 22 võivad liikmesriigid anda komisjonile üle tehingud, mis ei ületa ühinemismääruse artikli 1 lõigetes 2 ja 3 sätestatud käibekünniseid, kuid millel võib olla oluline piiriülene mõju“. Nii kinnitab see punkt eesmärki võimaldada komisjonil läbi vaadata piiriüleseid koondumisi, mis ei ületa liidu koondumiste kontrolli süsteemi künnist (vt eespool punktid 102 ja 104).

114    Kuuendaks näeb määruse nr 139/2004 artikkel 1 sarnaselt määruse nr 4064/89 artikliga 1 ette selle määruse kohaldamise kõigile Euroopa seisukohalt olulistele koondumistele, „[i]lma et see piiraks […] artikli 22 kohaldamist“. Asjaolu, et see sõnastus on läbi aegade püsinud peaaegu muutumatuna ja seda on täiendatud üksnes määruses nr 139/2004 viite lisamisega selle määruse artikli 4 lõikele 5 (vt allpool punkt 121), viitab sellele, et määruse nr 139/2004 artikli 22 eesmärk on võimaldada komisjonil vaadata läbi piiriüleseid koondumisi, mis jäävad nimetatud määruse künnistest allapoole (vt eespool punkt 102).

115    Neljandana, mis puudutab komisjoni hilisemat seisukohta määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi kohta – nagu see on esitatud üleandmise teatises, 18. juuni 2009. aasta aruandes määruse nr 139/2004 toimimise kohta (KOM(2009) 281 (lõplik)), 2014. aasta valges raamatus, komisjoni talituste töödokumendis „[Liidu] koondumiste kontrolli menetlus- ja kohtulike aspektide hindamise kokkuvõte“ (SWD(2021) 67 (final), 26.3.2021) ning artikli 22 suunistes –, siis tuleb meelde tuletada, et need dokumendid avaldati pärast selle määruse vastuvõtmist ning liidu seadusandja ei saanud neid seega selles staadiumis arvesse võtta. Seega ei ole need asjakohased nimetatud määruse ajaloolisel tõlgendamisel ega järelikult ka käesoleva vaidluse lahendamisel.

116    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades kinnitab ajalooline tõlgendamine, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimene lõik lubab liikmesriigil, olenemata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest, komisjonile üle anda sellised koondumised, mis ei ületa selle määruse artiklis 1 sätestatud käibekünniseid, kuid millel võib olla oluline piiriülene mõju.

117    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja esitatud kaalutlused, millega ta soovib tõendada, et pädevuse üleandmine koondumise üleandmise raames ei ole mõeldud kasutamiseks juhul, kui liikmesriik ei ole pädev asjaomast koondumist läbi vaatama oma koondumiste kontrolli süsteemi kohaselt. Nimelt, nagu väidab komisjon, puudutab määruse nr 4064/89 kahekümne seitsmes põhjendus, mille kohaselt ei tohi liikmesriigid kohaldada ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste suhtes oma konkurentsi käsitlevaid riigisiseseid õigusakte, üksnes nimetatud määruse artiklit 21, mis reguleerib pädevuse jaotust komisjoni ja liikmesriikide vahel. Määruse nr 1310/97 põhjenduses 10 sisalduv viide liikmesriikide huvide kaitsele rõhutab eesmärki võimaldada liikmesriigil lasta komisjonil vaadata läbi selle liikmesriigi territooriumile negatiivse mõjuga koondumisi. Sarnane viide sisaldub määruse nr 139/2004 põhjenduses 11, mida analüüsitakse koos määruse teiste asjasse puutuvate põhjendustega teleoloogilise tõlgenduse raames (vt allpool punktid 140–148).

–       Kontekstipõhine tõlgendamine

118    Esimesena, mis puudutab määruse nr 139/2004 õiguslikku alust, siis on selle esimeses volituses märgitud, et see põhineb EÜ artiklitel 83 ja 308 (nüüd ELTL artiklid 103 ja 352).

119    Sellega seoses on oluline märkida, nagu on selgitatud määruse nr 139/2004 põhjenduses 7, et ehkki EÜ artiklid 81 ja 82 (nüüd ELTL artiklid 101 ja 102) on kohaldatavad teatavate koondumiste suhtes, „ei hõlma need siiski kõiki tehinguid, mis võivad osutuda kokkusobimatuks [EÜ] asutamislepingus ettenähtud moonutamata konkurentsi süsteemiga“. Järelikult pidi see määrus põhinema lisaks EÜ artiklile 83 ka EÜ artiklil 308, mille kohaselt võib liit endale anda oma eesmärkide saavutamiseks vajalikud lisavolitused.

120    Ent vastupidi sellele, mida näib arvavat hageja, ei mõjuta asjaolu, et määrus nr 139/2004 põhines ka EÜ artiklil 308, selle määruse artikli 22 tõlgendamist, vaid näitab lihtsalt, et liidu seadusandja kavatses kasutada liidu koondumiste kontrolli süsteemi jaoks piisavalt laia õiguslikku alust, mis on kooskõlas protokolliga (nr 27) siseturu ja konkurentsi kohta (ELT 2016, C 202, lk 308), mille kohaselt hõlmab siseturg süsteemi, mis tagab, et konkurentsi ei kahjustata, ning selleks võtab liit vajaduse korral meetmeid aluslepingute sätete, sealhulgas ELTL artikli 352 kohaselt.

121    Teisena on määruse nr 139/2004 artikli 1 lõikes 1, milles on määratletud selle määruse kohaldamisala, sõnaselgelt viidatud selle artiklile 22. Täpsemalt on ette nähtud, et „[i]lma et see piiraks [selle määruse] artikli 4 lõike 5 ja artikli 22 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat määrust kõikide [Euroopa] seisukohalt oluliste koondumiste suhtes, nagu need on määratletud käesolevas artiklis“. Koondumine on Euroopa seisukohalt oluline, kui nimetatud määruse artikli 1 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud käibekünnised on ületatud.

122    Määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 5 ja artikli 22 lõige 1 lubavad komisjonile anda üle koondumise, „mis ei ole [selle määruse] artikli 1 tähenduses [Euroopa] seisukohalt oluline“. Need sätted ei põhine seega käibekünnistel, vaid muudel selles sättes ette nähtud tingimustel (vt allpool punkt 126).

123    Sellest tuleneb, et määruse nr 139/2004 kohaldamisala ja sellest tulenevalt ka komisjoni pädevus koondumiste läbivaatamiseks sõltuvad peamiselt Euroopa seisukohalt olulisust kindlaks määravate käibekünniste ületamisest ja teise võimalusena nimetatud määruse artikli 4 lõikes 5 ja artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanismidest, mis täiendavad neid künniseid, lubades komisjonil läbi vaadata teatud koondumisi, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised.

124    Seega, võttes arvesse, et artiklit 22 on määruse nr 139/2004 artikli 1 lõikes 1 sõnaselgelt mainitud, kuulub artikkel 22 selle määruse nende sätete hulka, mis määravad kindlaks komisjoni pädevuse koondumiste kontrolli valdkonnas.

125    Kolmandana ei saa määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 5 – mis samuti võimaldab poolte taotlusel ja enne sellest teatamist anda koondumine, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline, liikmesriigilt komisjonile üle – põhjendada seda määruse artikli 22 tõlgendust, mida toetavad hageja ja Grail.

126    Nimelt erinevad nende kahe sätte kohaldamise tingimused fundamentaalselt, kuna esimeses on sõnaselgelt ette nähtud, et üleantavat koondumist peab olema „või[malik] läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel“, samas kui teist kohaldatakse „mis tahes […] koondumise[suhtes], mis […] mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi [üleandmist] taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil“. Erinevalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikest 5 ei mainita selle määruse artiklis 22 riigisisest konkurentsiõigust. See erinevus seisneb ühelt poolt liidu seadusandja valikus mitte piirata liikmesriigi võimalust taotleda koondumise läbivaatamise üleandmist komisjonile nimetatud määruse artikli 22 kohaselt (vt eespool punkt 107) ning teiselt poolt nende sätete erinevates eesmärkides. Kuigi määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 5 eesmärk on – nagu möönab ka hageja ise – anda koondumise osalistele võimalus taotleda varases staadiumis koondumise üleandmist komisjonile, et vältida korduvaid teateid erinevatele pädevatele liikmesriikide asutustele (vt selle määruse põhjendus 16 ja eespool punkt 112), järgib nimetatud määruse artikkel 22 samuti eespool punktides 102, 113 ja 114 mainitud eesmärki võimaldada piiriüleseid koondumisi läbi vaadata.

127    Neljandana ei vasta määruse nr 139/2004 artikkel 22 ka määruse artikli 4 lõikes 4 ja artiklis 9 sätestatud üleandmismehhanismidele, mis reguleerivad Euroopa seisukohalt olulise koondumise üleandmist liikmesriigi pädevatele asutustele.

128    Nimelt, kuigi määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 4 kolmanda lõigu ja artikli 9 lõike 1 kohaselt võib sellise koondumise poolte taotlusel või komisjoni algatusel anda üle liikmesriigi „pädevatele asutustele“, ei viita artikli 22 lõige 1 sellistele asutustele, vaid „ü[hele] või mit[mele] liikmesrii[gile]“, kes „võivad taotleda“ koondumise üleandmist komisjonile. Lisaks ei sisalda artikli 22 lõige 1 erinevalt artikli 4 lõike 4 esimesest lõigust ja artikli 9 lõikest 1 täpsustust „[e]nne […] teatamist“ ega eelda „teatatud koondumise“ olemasolu, vaid see on koostatud avatumalt, kuna seda kohaldatakse „mis tahes […] koondumise[le]“.

129    Järelikult ei saa määruse nr 139/2004 artiklit 22 tõlgendada selle määruse artikli 4 lõikes 4 ja artiklis 9 sätestatud üleandmismehhanismidest lähtudes. See tuleneb eelkõige asjaolust, et selles ei ole sõnaselgelt nõutud, et liikmesriigi konkurentsiasutus oleks pädev läbi vaatama üleandmistaotluse esemeks olevat koondumist, ega ka seda, et sellest koondumisest teatataks.

130    Viiendana, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu ja selle artikli teiste sätete omavahelist seost, siis tuleb esiteks märkida, et nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 teine lõik näeb ette, et üleandmistaotlus „esitatakse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil koondumisest teatati või, kui teatamist ei nõuta, liikmesriigis muul viisil teatavaks tehti“. See säte reguleerib seega ühelt poolt olukordi, kus koondumistest teatatakse pädevale liikmesriigi konkurentsiasutusele ja mis kuuluvad seega selle liikmesriigi koondumiste kontrolli süsteemi kohaldamisalasse, ning teiselt poolt, nagu väidavad komisjon ja Prantsuse Vabariik, olukordi, kus koondumistest ei teatata, vaid lihtsalt tehakse teatavaks asjaomasele liikmesriigile kas seetõttu, et need ei kuulu nimetatud süsteemi kohaldamisalasse, või seetõttu, et sellist süsteemi ei eksisteeri. Seega ei saa sellest lõigust järeldada, et määruse nr 139/2004 artikkel 22 on kohaldatav liikmesriikide suhtes, kellel on koondumiste kontrolli riigisisene süsteem, üksnes juhul, kui asjaomased koondumised kuuluvad selle süsteemi kohaldamisalasse.

131    Teiseks ei saa hageja ja Grail tugineda asjaolule, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et „[k]omisjon teavitab liikmesriikide pädevaid asutusi ja asjaomaseid ettevõtjaid viivitamata kõikidest [selle artikli] lõike 1 kohaselt saadud [üleandmise] taotlustest“, kuna „pädevatele asutustele“ viitamise eesmärk on tagada, et komisjon teavitab koondumisasjade eest tavaliselt vastutavaid liikmesriigi asutusi üleandmistaotlusest. See teave võimaldab neil asutustel võtta seisukoht võimaliku liitumistaotluse esitamise suhtes selle määruse artikli 22 lõike 2 teise lõigu alusel, kujutades endast seega eeltingimust, et liitumisõigust saaks tõhusalt kasutada. Seevastu ei ütle viide nimetatud asutustele midagi nende läbivaatamispädevuse täpse ulatuse kohta vastavalt riigisisesele õigusele seoses üleandmistaotluse esemeks oleva koondumisega, mida komisjon ei ole kohustatud kontrollima (vt selle kohta 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsus Kesko vs. komisjon, T‑22/97, EU:T:1999:327, punkt 84).

132    Kolmandaks on määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teises lõigus ette nähtud, et „[i]gal teisel liikmesriigil on õigus algse [üleandmise] taotlusega ühineda“, mis on kooskõlas selle artikli lõikega 1 ja kinnitab, et iga liikmesriik võib esitada selle artikli alusel üleandmise või liitumistaotluse, olenemata sellest, milline on tema koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatus.

133    Neljandaks tähendab asjaolu, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 kolmandas lõigus on sätestatud, et „[k]õik koondumisega seotud siseriiklikud tähtajad lükatakse edasi […]“, vastupidi sellele, mida väidab Grail, üksnes seda, et kui niisugune riigisisene tähtaeg kulgeb, siis see peatatakse. See on vajalik selleks, et vältida olukorda, kus üleandmistaotluse menetlemine komisjoni poolt häiriks riigisiseseid koondumiste kontrolli süsteeme, mille läbivaatamise ajakavad on tihti väga lühikesed. Seevastu ei mõjuta see säte olukorda, kus asjaomane koondumine ei kuulu sellise riigisisese süsteemi kohaldamisalasse, kui see süsteem on olemas.

134    Viiendaks, mis puudutab seda, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 3 kolmas lõik sätestab, et „[üleandmise t]aotluse esitanud liikmesriik või liikmesriigid ei kohalda koondumise suhtes enam oma siseriiklikke õigusakte“, siis vastupidi sellele, mida leiab hageja, püütakse sellega tagada, et nende liikmesriikide konkurentsiasutused ei võta hiljem enam selle koondumise sisu suhtes seisukohta, minnes vastuollu komisjoni otsustega. See oht võib esineda eelkõige juhul, kui nimetatud asutused ei jaga komisjoni lõppjäreldust. Igasuguse vastuolu vältimiseks ei piirdu see säte ainult koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormidega, vaid on sõnastatud laiemalt, viidates riigisisesele konkurentsiõigusele tervikuna. Seevastu tuleneb sellest sättest, et liikmesriigid, kes ei ole esitanud üleandmistaotlust, võivad jätkata oma riigisisese konkurentsiõiguse kohaldamist asjaomasele koondumisele. Seega, arvestades selle sõnastust ja eesmärke, ei saa sellest järeldada, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 3 kolmas lõik nõuab, et kavandatav koondumine kuuluks riigisisest kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse.

135    Kuuendaks sätestab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 4 esimene lõik, et selle artiklis 2, artikli 4 lõigetes 2 ja 3 ning artiklites 5, 6 ja 8–21 sätestatud eeskirju kohaldatakse, kui komisjon vaatab läbi talle liikmesriigi üle antud koondumist.

136    Mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 7 peatamiskohustust, siis on see selle artikli 22 lõike 4 esimese lõigu teise lause kohaselt „kohaldata[v] juhul, kui kuupäeval, mil komisjon teatab asjaomastele ettevõtjatele taotluse esitamisest, pole koondumine veel läbi viidud“. See säte võtab seega arvesse asjaolu, et enne üleandmistaotluse esitamist ei kuulu koondumine, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline, määruse nr 139/2004 kohaldamisalasse ja et järelikult ei takista see peatamiskohustus selle läbiviimist. Selleks, et koondumise võiks liidus läbi viia, on siiski vaja, et selle peatamist ei nõua liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivad õigusnormid. Sellest tuleneb, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 4 esimene lõik hõlmab nii olukordi, kus üleandmistaotluse esemeks olev koondumine ei kuulu – nagu käesolevas asjas – ühegi riigisisese õigusnormi kohaldamisalasse, kui ka olukordi, kus sellised õigusnormid on kohaldatavad, kuid ei näe ette koondumise peatamist.

137    Seitsmendaks, määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 kohaselt „[võib komisjon] teavitada üht või mitut liikmesriiki, et tema arvates vastab koondumine [selle artikli] lõikes 1 sätestatud tingimusele“. Kuna see sõnastus viitab üksnes nendele kriteeriumidele, ei nõua see, et koondumine kuuluks koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse.

138    Kaheksandaks, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 22 teisi sätteid, siis tuleb tõdeda, et need ei sisalda ühtegi asjakohast asjaolu, mis võiks aidata rohkem selgitada nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 esimese lõigu sisu.

139    Seega tuleneb kontekstipõhisest tõlgendusest, et määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel võib esitada üleandmistaotluse olenemata koondumiste kontrolli riigisiseste õigusnormide ulatusest.

–       Teleoloogiline tõlgendamine

140    Esiteks nähtub määruse nr 139/2004 põhjendustest 5, 6, 8, 24 ja 25, et selle määruse eesmärk on võimaldada tõhusat kontrolli kõigi koondumiste üle, millel on oluline mõju liidu konkurentsistruktuurile. „Ainukontrolli“ põhimõtte kohaselt vaadatakse neid koondumisi läbi üksnes liidu tasandil.

141    Nagu on märgitud kontekstipõhise tõlgendamise raames (vt eespool punkt 123), on nimetatud määruse eesmärk vastavalt selle põhjendustele 9–11 seada komisjoni uurimispädevus sõltuvusse peamiselt Euroopa seisukohalt olulisust kindlaks määravate käibekünniste ületamisest, täiendades neid künniseid eeskirjadega, mis reguleerivad koondumiste üleandmist, mis peab olema „tõhusaks korrektiivmeetmeks“.

142    Seda silmas pidades on üleandmismehhanismid vahend, mille eesmärk on kõrvaldada lüngad peamiselt käibekünnistel põhinevale süsteemile omases kontrollis, mis oma jäikuse tõttu ei ole võimeline hõlmama kõiki koondumistehinguid, mis väärivad läbivaatamist Euroopa tasandil (vt ka eespool punktid 102, 113 ja 114). Nagu rõhutab määruse nr 139/2004 põhjenduses 11 kasutatud väljend „korrektiivmeede“, loovad need mehhanismid seega komisjonile lisapädevuse, mis annab talle vajaliku paindlikkuse, et saavutada selle määruse eesmärk võimaldada kontrolli koondumiste üle, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul.

143    Määruse nr 139/2004 artikkel 22 tagab selle eesmärgi, andes vajaliku paindlikkuse, et vaadata liidu tasandil läbi koondumisi, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul ja mis – kuna käibekünniseid ei ületata – jääksid kontrolli alt välja nii liidu kui ka liikmesriikide koondumiste kontrolli süsteemi alusel.

144    Lisaks, kuna sellisel juhul nagu käesolev, kui Euroopa ja liikmesriigi tasandil ei ületata käibekünniseid, saab üksnes komisjon ühe või mitme liikmesriigi taotlusel pädevaks seda koondumist läbi vaatama, kuuluvad määruse nr 139/2004 artikli 22 eesmärkide hulka ka liikmesriikide huvide kaitse, subsidiaarsuse, õiguskindluse, mitmekordse teatamise vältimise, „ainukontrolli“ ja kõige sobivama asutuse poole pöördumise eesmärgid, nagu need on märgitud selle määruse põhjendustes 11, 12 ja 14.

145    Teisena on määruse nr 139/2004 põhjendustes 15 ja 16 sisuliselt meelde tuletatud materiaalseid kohaldamistingimusi, mis peavad olema täidetud, et ühest küljest oleks komisjonil õigus anda koondumine üle liikmesriigile selle määruse artikli 4 lõike 4 või artikli 9 alusel ja teisest küljest võidaks koondumine vastupidi üle anda liikmesriigilt komisjonile määruse artikli 4 lõike 5 või artikli 22 alusel. Nii toovad need esile erinevused ühelt poolt määruse nr 139/2004 artikli 22 ja teiselt poolt nimetatud määruse artikli 4 lõigete 4 ja 5 või artikli 9 vahel, mis on esitatud eespool punktides 125–129.

146    Täpsemalt, kui määruse nr 139/2004 põhjenduses 16 – mis käsitleb koondumise üleandmist komisjonile enne sellest teatamist, mis on ette nähtud selle määruse artikli 4 lõikes 5 – on sõnaselgelt nõutud, et koondumist oleks „võimalik läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel“, siis määruse põhjendus 15, mis käsitleb koondumise komisjonile üleandmise kõiki muid vorme, sealhulgas määruse artiklis 22 osutatut, sellist nõuet ei sisalda. Viimane põhjendus rõhutab nimelt, et „[l]iikmesriigil peaks olema võimalik anda komisjonile üle koondumisasi, mis ei ole [Euroopa] seisukohalt oluline, kuid mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi asjaomase liikmesriigi territooriumil“. Selles on ka märgitud, et „[k]omisjonil peaksid olema volitused koondumisasja läbivaatamiseks ja lahendamiseks seda taotleva liikmesriigi või liikmesriikide nimel“.

147    Seega kinnitavad määruse nr 139/2004 põhjendused 15 ja 16 eespool punktides 126 ja 129 esitatud järeldust, mille kohaselt erinevad selle määruse artikli 22 kohaldamise tingimused oluliselt teistest üleandmismehhanismidest.

148    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et teleoloogiline tõlgendus kinnitab, et määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel esitatud üleandmistaotluse võib esitada olenemata koondumiste kontrolli riigisiseste õigusnormide ulatusest.

149    Seda järeldust ei sea kahtluse alla viide, et „[t]aotlusega peaks saama ühineda teised liikmesriigid, kelle pädevusse koondumisasja läbivaatamine samuti kuulub“, nagu seda on kasutatud määruse nr 139/2004 põhjenduses 15, millele hageja ja Grail viitavad oma seisukoha põhjendamiseks.

150    Nimelt piirdub see viide meeldetuletusega, et teised liikmesriigid võivad ühineda üleandmistaotlusega vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teise lõiguga kehtestatud uuele võimalusele, mis täiendab määrusega nr 1310/97 kehtestatud ühiseid üleandmistaotlusi, et vältida sama koondumise paralleelset läbivaatamist mitme liikmesriigi poolt (vt eespool punkt 101). Selles kontekstis, arvestades, et määruse nr 139/2004 eesmärk on samuti vältida sellist paralleelset läbivaatamist (vt selle määruse põhjendused 12 ja 14), kirjeldab nimetatud viide hüpoteesi, et asjaomane koondumine kuulub mitme riigisisese koondumiste kontrolli korra kohaldamisalasse. Seda tõlgendust kinnitab nimetatud määruse põhjenduse 15 ülejäänud osa, mis viitab riigisiseste tähtaegade peatumisele, mis eeldab – nagu väidab komisjon – sellise riigisisese süsteemi õigusnormide kohaldatavust. Seega tuleb sarnaselt EFTA järelevalveametiga asuda seisukohale, et kõnealust põhjendust tuleb mõista nii, et see kirjeldab ühte määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teise lõigu kohaldamisalasse kuuluvatest olukordadest, nimelt juhtumit, mille tõttu lisati võimalus ühineda üleandmistaotlusega.

151    Kui määruse nr 139/2004 põhjendust 15 tuleks seevastu tõlgendada vastuolus selle määruse artikli 22 lõike 2 teise lõigu ühemõttelise sõnastusega (vt eespool punkt 132) nii, et liikmesriik peab olema pädev oma riigisisese õiguse kohaselt, ei saaks liikmesriik, kellel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivaid õigusnorme, nagu Luksemburgi Suurhertsogiriik, kunagi ühineda üleandmistaotlusega, või kui – nagu näib väitvat hageja – seda tõlgendust laiendataks määruse nr 139/2004 artikli 22 lõikele 1, ei saaks see liikmesriik kunagi esitada üleandmistaotlust. Hageja ja Grail ei ole aga isegi tuginenud sellisele tulemusele, mis on vastuolus kõnealuse artikli kujunemislooga (vt eespool punkt 97).

–       Hageja ja Graili muud argumendid

152    Hageja ja Graili muud argumendid ei sea eeltoodud kaalutlusi kahtluse alla.

153    Esimesena, mis puudutab hageja kinnitust, et liikmesriik – kes on määratlenud tingimused, mille alusel ta kontrollib koondumisi, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised – „kasutas oma pädevust“, mistõttu tal ei ole enam võimalust anda koondumine komisjonile üle, siis tuleb meenutada, et nagu on märgitud määruse nr 139/2004 põhjenduse 8 viimases lauses ja nagu nähtub selle määruse artiklist 21, kuuluvad kõik koondumised, mida see määrus ei hõlma, põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse. Sellest järeldub, et vastavalt ELL artikli 4 lõikes 1 koostoimes ELL artikliga 5 sätestatud pädevuse andmise põhimõttele kuulub koondumine – mis juhul, kui määruse nr 139/2004 artiklis 1 ette nähtud käibekünniseid ei ületata, ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse – vaikimisi liikmesriikide pädevusse. Seega on viimased liidu õiguse seisukohalt endiselt pädevad esitama üleandmistaotlust nimetatud määruse artikli 22 alusel.

154    Selles kontekstis on oluline täpsustada, et riigisisest õigust saab kohaldada üksnes koondumiste suhtes, mis kuuluvad põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse. On tõsi, et kui selline koondumine ei kuulu näiteks juhul, kui vajalikke käibekünniseid ei ületata, koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse, ei ole liikmesriigi konkurentsiasutustel pädevust seda läbi vaadata. See tulemus ei tähenda aga seda, et liikmesriik oleks pädevuse andmise põhimõtte alusel kaotanud oma üldise pädevuse või välistaks oma üldise pädevuse – mis tal on vaikimisi – kõigi koondumiste puhul, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised, vaid üksnes seda, et riigisisese õiguse kohaselt ei ole tema asutused pädevad tegelema selle koondumisega liikmesriigi tasandil. Viimati nimetatud aspekt puudutab riigisisese pädevuse teostamist või jaotust, mistõttu ei saa sellest sõltuda liikmesriigi pädevus esitada üleandmistaotlus määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel.

155    Kuivõrd see artikkel viitab sõnaselgelt „liikmesriikidele“, annab see neile otseselt õiguse taotleda koondumise üleandmist komisjonile selles artiklis loetletud tingimustel. Hageja väide, et liikmesriik võib riigisiseseid õigusnorme rakendades kaotada talle liidu õigusega antud õiguse, ei ole aga mitte ainult raskesti ühitatav ELL artikli 4 lõikest 1 koostoimes ELL artikliga 5 tulenevate nõuetega (vt eespool punkt 153), vaid sellel puudub ka alus liidu kohtute praktikas. Samuti on see vastuolus määruse nr 139/2004 artikli 22 ühetaolise kohaldamisega, seades ebasoodsamasse olukorda liikmesriigid, kes on kehtestanud koondumiste kontrolli süsteemi, võrreldes nendega, kellel seda süsteemi ei ole, kuna viimastel on õigus taotleda mis tahes koondumise üleandmist, samas kui esimesed saavad sellise taotluse esitada üksnes koondumiste puhul, mis kuuluvad selle süsteemi kohaldamisalasse.

156    Liikmesriigi õigusnormide asjakohatust määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamisel kinnitab 15. detsembri 1999. aasta kohtuotsus Kesko vs. komisjon (T‑22/97, EU:T:1999:327). Nimelt leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 84, et kui komisjonile esitatakse määruse nr 4064/89 artikli 22 lõike 3 alusel üleandmistaotlus, tuleb tal üksnes kontrollida, kas see taotlus on esmapilgul liikmesriigi taotlus, mitte otsustada kohaldatava riigisisese õiguse alusel liikmesriigi asutuse pädevuse üle, kes esitas taotluse selle riigi nimel ja huvides.

157    Teisena, mis puudutab ELL artikli 5 lõigetes 1 ja 3 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtte väidetavat rikkumist, mida on rakendatud protokolliga (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta (ELT 2016, C 202, lk 206), siis tuleb meenutada, et selle põhimõtte kohaselt võib liit võtta meetmeid valdkondades, mis ei kuulu tema ainupädevusse, ainult niisuguses ulatuses ja juhul, kui liikmesriigid ei suuda riigi, piirkonna või kohalikul tasandil piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke, vaid neid saab kavandatud meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil.

158    Nii koosneb nimetatud põhimõte ühelt poolt negatiivsest tingimusest, mille kohaselt ei suuda liikmesriigid kavandatud eesmärke piisavalt saavutada, ja teiselt poolt positiivsest tingimusest, mille kohaselt saab neid eesmärke nende ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil. Need kaks subsidiaarsuse põhimõtte osist on lõppkokkuvõttes kahest erinevast vaatenurgast seotud ühte ja sama küsimusega, kas nende eesmärkide saavutamiseks tuleb võtta meetmeid liidu või liikmesriikide tasandil (kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Pillbox 38, C‑477/14, EU:C:2015:854, punkt 165).

159    Subsidiaarsuse põhimõtte järgimist kontrollib liidu kohus (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punkt 113).

160    Käesolevas asjas kohaldatakse seega subsidiaarsuse põhimõtet, kuna määrusega nr 139/2004 kehtestatud liidu koondumiste kontrolli süsteem põhineb EÜ artiklil 308 (nüüd ELTL artikkel 352) (vt eespool punkt 118) ega kuulu seega liidu ainupädevusse.

161    Kuna hageja ei viita määruse nr 139/2004 õigusvastasusele, ei vaidlusta ta – nagu nähtub määruse nr 139/2004 põhjendustest 6 ja 8 – selle määruse kooskõla selle põhimõttega. Üldkohtu kontroll selle põhimõtte üle piirdub seega vaidlustatud otsustes määruse nr 139/2004 artiklile 22 antud tõlgendusega, mille kohaselt võib selle sätte alusel esitada üleandmistaotluse, olenemata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest.

162    Sellega seoses tuleb ühelt poolt tõdeda, et koondumisi, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust, saab liidu tasandil paremini kontrollida. Täpsemalt on komisjonil määruse nr 139/2004 alusel selleks, et hinnata koondumise kokkusobivust siseturuga, laiemad hindamiskriteeriumid ja volitused kui liikmesriigi konkurentsiasutusel, kelle volitused piirduvad üheainsa liikmesriigi territooriumiga.

163    Teiselt poolt võimaldab vaidlustatud otsustes määruse nr 139/2004 artiklile 22 antud tõlgendus liikmesriigil lasta komisjonil vaadata läbi koondumine, mis – nagu käesolevas asjas – ei kuulu koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse ega ole selle määruse artikli 1 tähenduses Euroopa seisukohalt oluline, ähvardades oluliselt mõjutada konkurentsi tema territooriumil ja mõjutades liikmesriikidevahelist kaubandust. See tõlgendus tagab seega, et koondumise, mida hoolimata neist olulistest negatiivsetest tagajärgedest ei uuri ei liikmesriigi asutused ega komisjon, saab läbi vaadata komisjon. Tegemist on seega meetmega, mida liikmesriigid ei saa ellu viia. Vastupidi, niisuguses olukorras on tingimata vaja tegutseda liidu tasandil.

164    Lisaks, nagu väidavad komisjon ja Prantsuse Vabariik, tagab liikmesriikide huvide austamise ka asjaolu, et määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamisel võib komisjon koondumise läbi vaadata üksnes liikmesriigi üleandmistaotluse alusel. Neid huve kaitseb veelgi enam nimetatud määruse artikli 22 lõike 3 kolmandas lõigus ette nähtud koondumise kontrolli piiratud territoriaalne ulatus. Nimelt ei saa selle sätte kohaselt asjaomase koondumise suhtes enam kohaldada oma riigisisest konkurentsiõigust üksnes liikmesriik, kes on sellise taotluse esitanud oma vabal tahtel (vt eespool punkt 134).

165    Seega vastab vaidlustatud otsustes määruse nr 139/2004 artiklile 22 antud tõlgendus, mille kohaselt võib selle sätte alusel esitada üleandmistaotluse, olenemata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest, subsidiaarsuse põhimõttele. Eelkõige tagab see, nagu on märgitud määruse nr 139/2004 põhjenduses 11, et see artikkel kujutab seda põhimõtet silmas pidades endast tõhusat korrektiivmeedet, kaitstes liikmesriikide huve. Samuti tagab see tõlgendus vastavalt nimetatud määruse põhjendusele 14, et asja menetleb mainitud põhimõttest lähtudes kõige sobivam asutus (vt ka eespool punkt 144).

166    Hageja ei saa seda järeldust kahtluse alla seada väitega, et subsidiaarsuse põhimõte piirab määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamist liikmesriikide suhtes, kes on kehtestanud oma riigisisese koondumiste kontrolli süsteemi, kuna see põhimõte reguleerib, nagu on märgitud ELL artikli 5 lõikes 1, liidu, mitte liikmesriikide pädevuse teostamist. Samamoodi ei ole asjakohane 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt (C‑547/14, EU:C:2016:325, punktid 216–218), millele viitab hageja, kuna selles üksnes tuletatakse meelde subsidiaarsuse põhimõtte kontrolli liikmesriikide parlamentide ja liidu kohtu poolt.

167    Kolmandana, mis puudutab ELL artikli 5 lõigetes 1 ja 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb meelde tuletada, et see põhimõte näeb ette, et liidu tegevuse sisu ja vorm ei tohi minna kaugemale sellest, mis on vajalik aluslepingute eesmärkide saavutamiseks.

168    See põhimõte nõuab seega, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑128/15, EU:C:2017:3, punkt 71; 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punkt 104, ja 20. juuni 2018. aasta kohtuotsus České dráhy vs. komisjon, T‑325/16, EU:T:2018:368, punkt 113).

169    Käesolevas asjas ei väida hageja, et määrus nr 139/2004 on proportsionaalsuse põhimõtte alusel õigusvastane, kuna Üldkohtu kontroll selle põhimõtte üle piirdub vaidlustatud otsustes määruse nr 139/2004 artiklile 22 antud tõlgendusega, mille kohaselt võib selle sätte alusel esitada üleandmistaotluse, olenemata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest.

170    Mis puudutab sellest tõlgendusest mõjutatavate koondumiste, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised ja mis ei kuulu riigisisesesse kontrollisüsteemi, väidetavat suurt arvu, siis piisab märkimisest, et tegemist on põhjendamata argumendiga, mis ei tõenda, et nimetatud tõlgendus on ebaproportsionaalne eesmärgiga vaadata läbi koondumisi, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul. Samuti ei saa nõustuda väitega, et see tõlgendus eeldab ettevõtjate jaoks keerulist menetlust, kohustades neid „mitteametlikult“ teatama, kuna sellist teatamist ei ole määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud ega selle tõlgenduse kohaselt nõutud.

171    Lisaks võimaldab vaidlustatud otsustes antud tõlgendus, mille kohaselt võib määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel esitada üleandmistaotluse, olenemata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest, komisjonil selle artikli alusel vaadata koondumist läbi vaid teatavatel konkreetsetel juhtudel ja väga täpselt määratletud tingimustel, nimelt kui artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud neli kumulatiivset tingimust on täidetud (vt eespool punkt 89). Arvestades neid selgeid ja täpseid kohaldamistingimusi, mis piiravad märgatavalt komisjoni tegutsemisruumi, ei ole see tõlgendus sobimatu, et saavutada eesmärk vaadata läbi koondumisi, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul.

172    Seega on vaidlustatud otsustes määruse nr 139/2004 artiklile 22 antud tõlgendus kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega lähe – nagu leidis liidu seadusandja selle määruse põhjenduses 6 – kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada eesmärk tagada, et konkurentsi siseturul ei kahjustataks.

173    Neljandana, mis puudutab väidetavat õiguskindluse põhimõtte rikkumist, siis tuleb märkida, et see põhimõte, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, nõuab ühest küljest, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne, ning teisest küljest, et selle kohaldamine oleks tema subjektidele ettenähtav. Nimetatud põhimõte nõuab esmajoones seda, et õigusnormid peavad võimaldama asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punktid 127 ja 128 ning seal viidatud kohtupraktika).

174    Käesolevas asjas toob hageja ja Graili pooldatud tõlgendus – mis seab määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamise sõltuvusse koondumiste kontrolli riigisisese süsteemi nõuetest, nähes ette teatud erandi liikmesriikidele, kellel sellist süsteemi ei ole – kaasa ebakindluse koondumiste osas, mis kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse.

175    Eelkõige tooks see tõlgendus ühelt poolt kaasa õiguskindlusetuse, mis on seotud erinevate kriteeriumide ja mõistetega, mis määravad kindlaks liikmesriikides kehtivate koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisala. Määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamine sõltub seega asjaoludest, mille komisjon nende ettenägematuse tõttu 2003. aasta ettepanekus tagasi lükkas (vt eespool punkt 108). See tõlgendus läheks ka vastuollu kohtupraktikaga, mille kohaselt ei ole komisjoni ülesanne võtta seisukoht liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevuse kohta esitada üleandmistaotlusi (15. detsembri 1999. aasta kohtuotsus Kesko vs. komisjon, T‑22/97, EU:T:1999:327, punkt 84). Teiselt poolt ei saa see tõlgendus pakkuda suuremat ettenähtavust, sest liikmesriik, kellel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivaid õigusnorme, võib alati taotleda koondumisjuhtumi komisjonile üleandmist selle artikli alusel. Täpsemalt ei selgita hageja ja Grail, kuidas õiguskindlus oleks käesoleval juhul olnud suurem, kui Prantsuse Vabariigi asemel oleks vaidlustatud otsuse esemeks oleva üleandmistaotluse esitanud Luksemburgi Suurhertsogiriik, kellel sellised õigusnormid puuduvad.

176    Seevastu seab vaidlustatud otsustes antud tõlgendus, mille kohaselt võib määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel esitatud üleandmistaotluse esitada olenemata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest, selle artikli kohaldamise sõltuvusse üksnes artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud neljast kumulatiivsest tingimusest, mida on meelde tuletatud eespool punktis 89. Need tingimused tagavad, et seda sätet kohaldatakse liidus ühetaoliselt, nagu väidab komisjon.

177    Määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 5 sätestatud üleandmismehhanismi kohaldamine sõltub omalt poolt liikmesriikide riigisisesest konkurentsiõigusest (vt eespool punkt 126). See on siiski seletatav eesmärgiga vältida sama koondumise paralleelset läbivaatamist mitme liikmesriigi asutuste poolt (vt ka eespool punkt 126), mis põhjendab – nagu möönab ka hageja ise – „viidet pädevatele asutustele, kellele tuleks muidu teatada“. Kuivõrd nimetatud määruse artiklil 22 on aga ka muid eesmärke, eelkõige võimaldada „korrektiivmeetmena“ tõhusat kontrolli kõigi koondumiste üle, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul ning mis – kuna käibekünniseid ei ületata – jäävad liidu ja liikmesriikide koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalast välja (vt eelkõige eespool punktid 102, 113, 114 ja 142), nõuab see liidu õigusel põhinevaid selgeid ja täpseid kohaldamistingimusi.

178    Seega tagab liidus vajaliku õiguskindluse ja määruse nr 139/2004 artikli 22 ühetaolise kohaldamise ainult vaidlustatud otsustes antud tõlgendus.

179    Seda hinnangut ei sea kahtluse alla hageja muud argumendid.

180    Ühelt poolt tuleb osas, milles hageja viitab Euroopa Kohtu järeldusele 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon (C‑202/06 P, EU:C:2007:814, punkt 38) vajaduse kohta määrata ettenähtavalt kindlaks asutus, kes on pädev koondumist läbi vaatama, märkida, et vaidlustatud otsustes antud tõlgendus ei muuda liikmesriigi asutuste ja liidu vahelise pädevuse selget jaotust, mis põhineb määruse nr 139/2004 artiklis 1 sätestatud käibekünnistel. Täpsemalt, kui neid künniseid ei ületata, on üksnes liikmesriikide asutused pädevad asjaomast koondumist läbi vaatama või esitama üleandmistaotluse vastavalt selle määruse artiklile 22 (vt eespool punkt 153). Koondumise osalised ei ole seega kohustatud koondumisest komisjonile teatama ega hindama, kas nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 tingimused on täidetud. Ka ei saa neile määrata sanktsioone sama määruse artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses aktiivse „teatavakstegemise“ puudumise korral. Seega saab pädeva asutuse tuvastada ettenähtavalt.

181    Teiselt poolt, mis puudutab argumenti, et komisjonil on vastavalt artikli 22 suuniste punktile 21 võimalik koondumine läbi vaadata tükk aega pärast selle läbiviimist, siis tuleb meelde tuletada, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et selle artikli alusel esitatud üleandmistaotlus „esitatakse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil koondumisest teatati või, kui teatamist ei nõuta, liikmesriigis muul viisil teatavaks tehti“. Nagu nähtub eespool punktist 130, kohaldatakse neid tähtaegu ka juhtudel, kui riigisisese koondumiste kontrolli süsteemi künniseid ei ole ületatud ajal, kui koondumisest teatatakse liikmesriigile. Kuna nimetatud määruse artikli 22 alusel esitatud üleandmistaotlus on piiritletud täpsete tähtaegadega, on tagatud õiguskindluse põhimõtte järgimine. Sama kehtib kiiruse nõude kohta koondumiste kontrollimisel, millele osutab hageja, viidates 14. juuli 2006. aasta kohtuotsusele Endesa vs. komisjon (T‑417/05, EU:T:2006:219, punkt 209), ja tehingute kehtivuse kaitse kohta, mida on meelde tuletatud määruse nr 139/2004 põhjenduse 34 viimases lauses ja millele hageja samuti tugineb oma argumentides.

182    Viiendana, mis puudutab määruse nr 139/2004 kohaste üleandmiste erandlikku laadi, millele tugineb hageja, siis säilitab vaidlustatud otsustes antud tõlgendus selle laadi, kuna komisjoni kontrollipädevus sõltub jätkuvalt peamiselt sellest, kas kõnealuse määruse artiklis 1 määratletud käibekünnised on ületatud, ning kuna kõnealuse määruse artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanism on üksnes lisapädevus – mis võimaldab komisjonil teatud erijuhtudel ja väga täpsetel tingimustel (vt eelkõige eespool punktis 89 esitatud nelja kumulatiivset kohaldamistingimust) vaadata ühe või mitme liikmesriigi taotlusel läbi koondumise, mis vaatamata oma piiriülesele mõjule jääb neist künnistest allapoole –, mis võtab arvesse selle artikli 22 kui „korrektiivmeetme“ ülesannet. Sama kehtib 3. aprilli 2003. aasta kohtuotsuse Royal Philips Electronics vs. komisjon (T‑119/02, EU:T:2003:101, punkt 354) analoogia alusel kohaldamise kohta, millele viitab hageja ja mis nõuab, et määruse nr 139/2004 artiklis 9 ette nähtud üleandmise tingimusi tõlgendataks kitsalt. Lisaks, arvestades eespool punktis 89 nimetatud nelja kumulatiivset kohaldamistingimust, näib – nagu väidab Prantsuse Vabariik –, et nende tehingute arv, mis võivad kuuluda nimetatud määruse artikli 22 kohaldamisalasse, on piiratud.

183    Kõiki eeltoodud kaalutlusi – eelkõige määruse nr 139/2004 artikli 22 grammatilist, ajaloolist, kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendust – arvestades tuleb järeldada, et liikmesriigid võivad selles sättes ette nähtud tingimustel esitada selle sätte kohase üleandmistaotluse olenemata sellest, milline on nende koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatus.

184    Järelikult toimis komisjon õigesti, kui ta vaidlustatud otsustega rahuldas üleandmistaotluse ja liitumistaotlused määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel. Vastupidi sellele, mida leiavad hageja ja Grail, ei olnud selle sätte kohaldamiseks käesolevas asjas vaja muuta õigusnorme ega üle vaadata Euroopa seisukohalt olulisust puudutavaid künniseid.

185    Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et üleandmistaotlus on esitatud hilinenult ning teise võimalusena, et on rikutud õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid

–       Väite esimene osa, et üleandmistaotlus on esitatud hilinenult

186    Hageja, keda toetab Grail, leiab, et üleandmistaotlus esitati pärast määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus ette nähtud tähtaja möödumist. Komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et selleks, et liikmesriigile oleks teatatud selle sätte tähenduses, ei tule teatada mitte ainult koondumise olemasolust, vaid ka teabest, mis võimaldab koondumise esialgset konkurentsianalüüsi. Komisjoni tõlgenduse tagajärg oleks see, et koondumisest tuleks de facto teatada kõikides liikmesriikides, isegi kui selle suhtes ei kehti teatamiskohustus. Hageja ja Grail meenutavad, et kõnealust koondumist käsitleti 21. septembri 2020. aasta pressiteates, CMA esialgses uurimises 2020. aasta novembris ja detsembris ning Federal Trade Commissioni (föderaalne konkurentsiamet, Ameerika Ühendriigid; edaspidi „FTC“) 9. novembri 2020. aasta „teises taotluses“. Samuti teatas üks ACFi juht 23. märtsil 2021 toimunud konverentsil, et ACF jälgib turgu määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamiseks kõlblike koondumiste leidmiseks. Neid asjaolusid arvestades leiab hageja, et ACF oli tõenäoliselt koondumisest teadlik enne kutsekirja saamist. Kuna see kiri, üleandmistaotlus ja teabekiri põhinevad teabel, mis oli avalikkusele teada juba 21. septembril 2020, oleks ACF või liikmesriigi mis tahes muu asutus võinud läbi viia kõnealuse koondumise esialgse analüüsi sel kuupäeval ja igal juhul enne 19. veebruari 2021. Grail lisab, et komisjon tunnistas, et enne kutsekirja saatmist alustas ta liikmesriigi asutustega dialoogi, et teha kindlaks, kas üks neist on hindamiseks pädev.

187    Komisjon ja Prantsuse Vabariik väidavad sisuliselt vastu, et „teatavakstegemine“ määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 tähenduses tähendab, et asjaomasele liikmesriigile tuleb saata konkreetne teave, mis võimaldab tal anda selle sätte sisulistele tingimustele esialgne hinnang. Nad leiavad, et kõnealuse koondumise pelk avalik teade pressiteates ei saanud kaasa tuua selles sättes ette nähtud tähtaja kulgema hakkamist ning igal juhul oli see niisuguse esialgse hinnangu andmiseks ebapiisav. Vastasel juhul takistaks see koondumiste üleandmist reguleerivate eeskirjade tõhusust. Asjaomased ettevõtjad oleksid pidanud olema teadlikud asjaolust, et koondumine võib tekitada konkurentsiprobleeme, ning oleksid võinud võimaliku üleandmise kohta selgituste saamiseks edastada liikmesriikide pädevatele asutustele ja komisjonile teavet, mida nad pidid edastama FTC‑le ja Department of Justice’ile (justiitsministeerium, Ameerika Ühendriigid). Komisjon väidab, et CMA olukord erines ACFi omast, kuna ühest küljest võttis kaebuse esitaja temaga ühendust ja teisest küljest oli talle hageja tegevusest juba teatatud. Peale selle ei toimunud temapoolset läbivaatamist ka 15 tööpäeva jooksul alates kõnealusest koondumisest teatamisest 21. septembril 2020.

188    Teise väite esimeses osas palutakse Üldkohtul tõlgendada määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teist lõiku, eelkõige väljendit „[huvitatud] liikmesriigi[le] teatavaks te[gemine]“, millest selle sätte kohaselt hakkab kulgema 15 tööpäeva pikkune tähtaeg üleandmistaotluse esitamiseks, kui koondumisest teatamist ei nõuta.

189    Selleks tuleb vastavalt eespool punktis 88 viidatud kohtupraktikale tõlgendada määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teist lõiku grammatiliselt, kontekstipõhiselt, teleoloogiliselt ja ajalooliselt. Selles kontekstis tuleb arvesse võtta asjaolu, et liidu õigusaktid koostatakse paljudes keeltes ja kõik keeleversioonid on autentsed – asjaolu, mis võib nõuda keeleversioonide võrdlemist (vt selle kohta 26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Hessischer Rundfunk, C‑422/19 ja C‑423/19, EU:C:2021:63, punkt 65, ning 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Läti vs. komisjon, T‑661/14, EU:T:2016:412, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

190    Esimesena, mis puudutab grammatilist tõlgendust, siis tuleb meelde tuletada, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teine lõik näeb ette, et „[üleandmise t]aotlus esitatakse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil koondumisest teatati või, kui teatamist ei nõuta, liikmesriigis muul viisil teatavaks tehti“.

191    Nii seab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teine lõik 15 tööpäeva pikkuse tähtaja kulgemise sõltuvusse kahest alternatiivsest tingimusest: ühelt poolt kuupäevast, mil teatati üleandmistaotluse esemeks olevast koondumisest, või teiselt poolt, kui sellist teatamist ei nõuta, siis koondumise „teatavakstegemisest“ asjaomasele liikmesriigile.

192    Mis puudutab teist alternatiivset tingimust, siis tuleb märkida, et sõna „teatavakstegemine“ ei anna suuniseid küsimuse kohta, kas see peab tulenema teabe aktiivsest edastamisest või passiivsest teadmisest koondumise kohta, ega selle teabe sisu kohta, mis peab olema liikmesriigi valduses, et teatavakstegemist saaks pidada tõendatuks. Neist aspektidest esimese kohta tuleb märkida, et erinevad keeleversioonid ei lange kokku. Kui määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu saksa-, inglis-, horvaadi-, hispaania-, prantsus-, ungari-, itaalia-, hollandi- ja portugalikeelses versioonis kasutatud sõnadest nähtub, et „teatavakstegemine“ peab seisnema „toimingus“, eelkõige „edastamises“, siis selle sätte bulgaariakeelne versioon lubab arvata, et mis tahes teadmine koondumisest on piisav.

193    Sätte keeleversioonide erinevus tähendab, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada, lähtudes selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (vt selle kohta 28. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Borealis Polyolefine jt, C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2016:311, punkt 90, ning 26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Hessischer Rundfunk, C‑422/19 ja C‑423/19, EU:C:2021:63, punkt 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

194    Mis puudutab eespool punktis 192 mainitud teist aspekti, siis arvestades seda, et ükski keeleversioon ei reguleeri asjaomasele liikmesriigile „teatavakstegemise“ ulatust ja sisu, peavad need asjaolud olema kindlaks määratud muude tõlgendusmeetoditega.

195    Teisena ei võimalda ka ajalooline tõlgendamine selgitada määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu sõnastust.

196    Esiteks vastab nimisõna „teatavakstegemine“, nagu seda on kasutatud määruse nr 4064/89 esialgse versiooni artikli 22 lõikes 4, määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus kasutatud tegusõnale „teatavaks tegema“. Teiseks oli määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikesse 4 määrusega nr 1310/97 sisse viidud väljend „teatavakstegemine liikmesriigile“ – nagu on märgitud 2001. aasta rohelise raamatu punktides 91, 92 ja 98 – sõnastatud sama ebatäpselt ja ebaselgelt kui väljend „huvitatud liikmesriigile teatavakstegemine“. Kolmandaks, vaatamata 2003. aasta ettepanekus taotletud kavatsusele selgitada määruse nr 4064/89 artikli 22 kohast üleandmismenetlust (vt selle ettepaneku punkt 27), ei toonud määrus nr 139/2004 sellist selgitust.

197    Lisaks sellele, mis puudutab ühelt poolt üleandmise teatist ja artikli 22 suuniseid, mis nõuavad piisava teabe esitamist, et võimaldada üleandmise kriteeriumide esialgset hindamist (vt selle teate 43. joonealune märkus ja nimetatud suuniste punkt 18), ning teiselt poolt 2014. aasta valget raamatut, mis nõuab lihtsalt koondumisest teadmist (vt nimetatud valge raamatu punkt 69), siis tuleb meelde tuletada, et need dokumendid ei ole ajaloolise tõlgendamise seisukohalt asjakohased, kuna need on vastu võetud pärast määruse nr 139/2004 vastuvõtmist (vt eespool punkt 115).

198    Kolmandana, mis puudutab kontekstipõhist tõlgendust, siis esiteks viitab asjaolu, et koondumisest teatamine ja „teatavakstegemine“ on alternatiivid, mis toovad määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu kohaselt kaasa samad õiguslikud tagajärjed ehk 15 tööpäeva pikkuse tähtaja kulgema hakkamise (vt eespool punkt 191), iseenesest sellele, et nende sisu on võrreldav.

199    Teiseks, nagu märgib Prantsuse Vabariik, tuleb määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teist lõiku osas, milles selle esimeses lauseosas viidatakse „[üleandmis]taotlusele“, tõlgendada koostoimes selle sätte esimese lõiguga, milles on sätestatud üleandmistaotluse esitamise tingimused (vt eespool punkt 89). Nende kahe lõigu vahelisest seosest tuleb järeldada, et koondumise „teatavakstegemine“ peab – nagu väidab komisjon – võimaldama asjaomasel liikmesriigil viia läbi nende tingimuste esialgne hindamine ja hinnata üleandmistaotluse esitamise otstarbekust. Kui see oleks teisiti, võiks seda liikmesriiki kohustada ettevaatusabinõuna ja üksnes 15 tööpäeva pikkuse tähtaja järgimise eesmärgil esitama koondumise üleandmistaotluse, isegi kui ei ole kindel, et need tingimused on täidetud.

200    Kolmandaks sätestavad teised üleandmismehhanismid, mis on esitatud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõigetes 4 ja 5 ning artiklis 9, sarnaselt selle määruse artikli 22 lõike 1 teisele lõigule, et asjaomastel liikmesriikidel on üleandmise kohta seisukoha võtmiseks 15 tööpäeva pikkune tähtaeg. Tähtaja kulgema hakkamine sõltub kas teatise koopia või põhjendatud ettepaneku edastamisest, mis peab vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 802/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, L 133, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 88), mida on muudetud komisjoni 5. detsembri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1269/2013 (ELT 2013, L 336, lk 1), artikli 6 lõikele 1 sisaldama vähemalt võrdväärset teavet, et võimaldada sellel liikmesriigil hinnata, kas üleandmise tingimused on täidetud. Isegi kui määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 kohaldamise tingimused erinevad teiste üleandmismehhanismide omadest (vt eespool punktid 125–129), näib selle määruse ühetaolisel tõlgendamisel olevat järjepidev, et mõistet „teatavakstegemine“ – nagu seda on kasutatud nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 teises lõigus – tuleks käsitada nii, et see tähistab nende kohaldamistingimuste kohaldamise võimalikkuse hindamist võimaldava teabe aktiivset edastamist.

201    Neljandaks on määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teises lõigus, mis reguleerib liitumistaotlusi, ette nähtud ka 15 tööpäeva pikkune tähtaeg selliste taotluste esitamiseks. Selle sätte kohaselt hakkab see tähtaeg kulgema „päevast, mil komisjon [liikmesriikide pädevaid asutusi] algsest taotlusest teavitas“. Ka selle tähtaja kulgema hakkamise hetk sõltub seega asjakohase teabe aktiivsest edastamisest.

202    Viiendaks põhinevad ka muud liidu koondumiste kontrolli süsteemi reguleerivad normid asjakohase teabe aktiivse edastamise põhimõttel. Näiteks tuleb koondumistest, mis on määruse nr 139/2004 artikli 1 tähenduses Euroopa seisukohalt olulised, selle määruse artikli 4 kohaselt komisjonile teatada enne nende läbiviimist ning uurimise tähtaeg hakkab vastavalt selle määruse artikli 10 lõikele 1 kulgema alles „teatise kättesaamise päevale järgneval päeval või, kui teatises esitatud teave on puudulik, täieliku teabe kättesaamise päevale järgneval tööpäeval“.

203    Viidates aga määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus ette nähtud tähtaja kulgema hakkamiseks ajahetkele, mil avalikustati kõnealune koondumine, eelkõige pressiteadete ja meediakanalite kaudu, osutab hageja asjaolule, mis ei ole seotud liidu koondumiste kontrolli süsteemiga üldiselt ega konkreetselt üleandmismehhanismidega, milles ei komisjon ega liikmesriikide konkurentsiasutused ei pea aktiivselt otsima teavet koondumiste kohta, mida võidakse selle süsteemi alusel läbi vaadata.

204    Seega, võttes arvesse eespool punktides 198–203 esitatud konteksti, tuleb järeldada, et „teatavakstegemine“ määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses peab oma vormi poolest seisnema asjaomasele liikmesriigile asjakohase teabe aktiivses edastamises ja selle sisu osas peab see sisaldama piisavat teavet, et liikmesriik saaks läbi viia selle lõike esimeses lõigus ette nähtud tingimuste esialgse hindamise.

205    Neljandana kinnitab seda hinnangut ka määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu teleoloogiline tõlgendus.

206    Nimelt nähtub määruse nr 139/2004 põhjendustest 11 ja 14, et koondumiste üleandmine peab toimuma tõhusalt. See välistab, nagu väidavad komisjon ja Prantsuse Vabariik, nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 teise lõigu sellise tõlgenduse, et liikmesriigid on ühelt poolt kohustatud pidevalt jälgima koondumiste avalikke teadaandeid, et teha kindlaks need, mille võib anda üle selle artikli alusel, ning teiselt poolt peavad liikmesriigid selleks, et järgida 15 tööpäeva pikkust tähtaega, esitama ennetavalt üleandmistaotlused koondumiste kohta, mille osas ei ole kindel, et selle artikli kohaldamise tingimused on täidetud.

207    Samuti tagab üksnes see tõlgendus õiguskindluse huvides, et tähtaja kulgema hakkamise hetk on selgelt määratletud ja sama kõigi koondumiste puhul, mis võivad kuuluda nimetatud artikli 22 kohaldamisalasse juhul, kui teatamist ei nõuta. Piisava teabe aktiivne edastamine takistab tõepoolest tähtaja kulgema hakkamise hetke sõltumist ettenägematutest ja ebakindlatest asjaoludest, nagu meediakajastuse ulatus või pressiteadete üksikasjalikkuse tase. Samal põhjusel tagab see ka selle, et alates sellest hetkest on asjaomasel liikmesriigil üleandmistaotluse esitamiseks aega kõigest 15 tööpäeva.

208    Viiendana on ainult eespool punktis 204 esitatud tõlgendus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, mis nõuab – nagu nähtub eespool punktis 173 viidatud kohtupraktikast – ühelt poolt seda, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne, ning teiselt poolt seda, et selle kohaldamine oleks tema subjektidele ettenähtav. Nimetatud põhimõte nõuab täpsemalt seda, et liidu õigusnormid peavad võimaldama asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt.

209    Nimelt muudab see tõlgendus subjektidele määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu kohaldamise ettenähtavaks, kuna see seab 15 tööpäeva pikkuse tähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse asjakohase teabe edastamisest, mis võimaldab huvitatud liikmesriigil esialgu hinnata, kas selle lõike esimese lõigu tingimused on täidetud. Nii tagab see, et selle tähtaja algus ja koondumise osaliste kohustused on selgelt määratletud (vt ka eespool punkt 207). Eelkõige võivad viimased teavet edastades olla kindlad, et kõnealune tähtaeg on kulgema hakanud ja et üleandmistaotlust ei ole pärast tähtaja möödumist enam võimalik esitada.

210    Seevastu ei võimalda hageja seisukoht sellist ettenähtavust või selgust. Ühest küljest näib hageja nimelt seadvat 15 tööpäeva pikkuse tähtaja kulgema hakkamise sõltuvusse üksnes koondumise olemasolu puudutavast teabest. Pelk teadlikkus koondumise olemasolust ei võimalda aga liikmesriigil viia läbi määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu kohaldamise tingimuste esialgset hindamist. Selle tagajärjel peaks asjaomane liikmesriik juhul, kui tal ei õnnestu koguda selleks hindamiseks piisavalt teavet, esitama ettevaatusabinõuna üleandmistaotluse, mille ainus eesmärk on sellest tähtajast kinni pidada, ilma et ta isegi teaks, kas need tingimused on täidetud (vt ka eespool punktid 199 ja 206). Teisest küljest viitab hageja hetkele, mil liikmesriik oleks võinud koondumisest teada saada, mis tähendab tegelikult, nagu väidavad komisjon ja Prantsuse Vabariik, et liikmesriigid on selleks, et mitte välja jätta selle määruse artikli 22 kohaldamisalasse kuuluda võivat koondumist, kohustatud pidevalt ja hoolsalt jälgima ajakirjandust ning avalikke teadaandeid kogu maailmas (vt samuti eespool punkt 206). Selles kontekstis puutuvad nad kokku pressiteadetega ja meediakajastustega, mille ulatus, kättesaadavus, keel, üksikasjalikkuse tase või muud omadused võivad suurel määral varieeruda (vt ka eespool punkt 207). Seega on hageja kaitstav tõlgendus liiga ebaselge, et võimaldada subjektidel selgelt teada oma õigusi ja kohustusi. Pealegi võtaks selline tõlgendus nimetatud määruse artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanismilt ära selle soovitava toime, kuna see tekitab märkimisväärset halduskoormust ja on ebatõhus.

211    Kõiki eeltoodud kaalutlusi, eelkõige määruse nr 139/2004 konteksti ja eesmärki ning õiguskindluse põhimõtet arvestades tuleb mõistet „teatavakstegemine liikmesriigis“, nagu see esineb selle määruse artikli 22 lõike 1 teises lõigus, tõlgendada nii, et see nõuab asjasse puutuva teabe aktiivset edastamist sellele liikmesriigile, võimaldades tal esialgu hinnata, kas selle artikli kohase üleandmistaotluse esitamise tingimused on täidetud. Järelikult hakkab selle tõlgenduse kohaselt selles sättes ette nähtud 15 tööpäeva pikkune tähtaeg kulgema, kui koondumisest teatamist ei nõuta, alates hetkest, mil see teave edastati.

212    Käesolevas asjas on selge, et asjaomased ettevõtjad ei edastanud kunagi aktiivselt mis tahes teavet kõnealuse koondumise kohta ACFile või liitumistaotlused esitanud liikmesriikide konkurentsiasutustele. Hageja ja Grail ei ole tõendanud, et need asutused said enne kutsekirja kättesaamist asjakohase teabe, mis võimaldas neil anda määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu kohaldamise tingimustele esialgne hinnang muude allikate või vahendite abil, vaid piirdusid oletusega, et ACF „oli [koondumisest] tõenäoliselt teadlik“ enne seda hetke. Vaidlustatud otsuse punktist 25 nähtub, et ACF kinnitas oma 29. märtsi 2021. aasta e-kirjas komisjonile, et see ei ole nii. Prantsuse Vabariik rõhutas oma 6. detsembri 2021. aasta seisukohas hageja menetlust korraldavate meetmete taotluse kohta samuti, et ACF sai koondumisest teada alles 19. veebruaril 2021 ehk kuupäeval, mil komisjon saatis kutsekirja ja esitas koondumise liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa konkurentsivõrgustiku koondumist käsitleva töörühma raames (vt eespool punkt 12). Mis puudutab teiste liikmesriikide asutusi, siis nähtub komisjoni vastusest Üldkohtu ühele kirjalikule küsimusele, et enne seda kuupäeva vahetas ta teavet üksnes Saksa, Austria, Sloveenia ja Rootsi konkurentsiasutustega, et selgitada, kas nad olid pädevad kõnealust koondumist läbi vaatama (vt ka eespool punkt 11). See teabevahetus ei ole aga käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane, kuna nimetatud asutused ei ole esitanud ei üleandmistaotlust ega liitumistaotlust määruse nr 139/2004 artikli 22 lõigete 1 ja 2 alusel.

213    Lisaks, kuna puuduvad tõendid asjakohase teabe aktiivse edastamise kohta ACFile või liitumistaotlused esitanud liikmesriikide konkurentsiasutustele asjaomaste ettevõtjate, muude allikate või vahendite abil, ei oma tähtsust see, kas kutsekiri, üleandmistaotlus ja teabekiri tuginesid teabele, mis oli avalikkusele teada 21. septembril 2020. Sama kehtib asjaolu kohta, et CMA uuris kõnealust koondumist 2020. aasta novembris ja detsembris.

214    Seega, nagu märgib Prantsuse Vabariik ja nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 20, võimaldas käesoleval juhul just kutsekiri neil asutustel viia läbi määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu kohaldamise tingimuste esialgse hindamise ning kujutab endast seega „teatamist“ selle lõike teise lõigu tähenduses. Kuivõrd see oli 19. veebruari 2021. aasta kiri ja üleandmistaotlus esitati 9. märtsil 2021 (vt eespool punktid 12 ja 14), siis järgiti 15 tööpäeva pikkust tähtaega ning nimetatud kirja ei saa pidada hilinenuks.

215    Järelikult ei ole teise väite esimene osa põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

–       Teine osa, et õiguskindluse põhimõtet ja „hea halduse“ põhimõtet rikuti

216    Käesoleva väite teises osas väidab hageja, et isegi kui asuda seisukohale, et kõnealusest koondumisest „teatati“ Prantsuse asutustele või üleandmistaotlusega liitumist taotlenud asutustele kutsekirjaga, oli komisjonil selle kirja saatmiseks kulunud viivitus vastuolus õiguskindluse aluspõhimõttega ja kohustusega tegutseda mõistliku aja jooksul vastavalt „hea halduse“ põhimõttele.

217    Selle kutsekirja saatmise ajaks oli komisjon kõnealusest koondumisest teadnud juba kuid tänu teabele, mis pärines avalikest allikatest, FTC‑lt ja kolmandalt isikult. Komisjon ja FTC teavitavad teineteist koondumistehingutest, eelkõige enne seda, kui FTC esitab – nagu käesolevas asjas 9. novembril 2020 – „teise taotluse“. Vaidlustatud otsusest nähtub, et pärast kaebuse esitamist oli komisjon teadlik sellest koondumisest ja võimalikest konkurentsiprobleemidest, mille ta tõstatas detsembris 2020 ja mis viisid aruteludeni teise konkurentsiasutusega – keda ei ole nimetatud, kuid kelle kohta hageja eeldas, et tegemist oli CMAga –, kes andis kõnealusele koondumisele esialgse hinnangu 2020. aasta novembris ja detsembris.

218    Hageja ja Grail väidavad 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsusele Eagle jt vs. komisjon (T‑144/02, EU:T:2004:290, punktid 57 ja 58) tuginedes, et komisjon on kohustatud järgima mõistliku aja nõuet. Kuna liidu seadusandja kehtestas lühikesed tähtajad koondumiste kontrollimiseks, eelkõige määruse nr 139/2004 artikli 22 raames, siis on asjaolu, et komisjon ootas mitu kuud enne kutsekirja saatmist, vastuolus hea halduse ja õiguskindluse aluspõhimõttega, mis takistas asjaomastel ettevõtjatel võimalikult vara teada, millised konkurentsiasutused olid pädevad kõnealust koondumist läbi vaatama. Selles osas on komisjon kohustatud tegutsema võimalikult kiiresti, et mitte rikkuda 15 tööpäeva pikkust tähtaega, ning teostama oma pädevust suurima hoolikuse ja hoolsusega. Grail täpsustab sisuliselt, et 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Eagle jt vs. komisjon (T‑144/02, EU:T:2004:290, punktid 57 ja 58) hõlmab olukordi, kus õigusnormides ei ole sõnaselgelt kindlaks määratud tähtaega, mistõttu tuleb määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 alusel kutsekirja saatmise mõistlikku aega tõlgendada seda kohtupraktikat silmas pidades. Komisjon tegutses ja teavitas asjaomaseid ettevõtjaid oma kavatsusest kohaldada kõnealusele koondumisele oma määruse nr 139/2004 artiklit 22 puudutavat uut lähenemisviisi ülemäärase viivitusega, mis rikkus õiguskindluse põhimõtet. Graili sõnul ei saa komisjonil olla rohkem aega sellise kirja saatmiseks, kui on liikmesriikide käsutuses, et teha kindlaks, kas nimetatud määruse artikli 22 lõike 1 tingimused on täidetud, mida nõuab ka eesmärk, et üleandmised otsustatakse võimalikult kiiresti. Kohtuistungil täpsustasid hageja ja Grail Üldkohtu suulisele küsimusele vastates sisuliselt, et nii toimides rikkus komisjon ka nende kaitseõigust eelkõige seetõttu, et õigel ajal seisukoha esitamise võimaluse puudumine võttis neilt võimaluse parandada olulisi faktivigu; selle kohta tehti kohtuistungi protokolli kanne.

219    Hageja ja Grail leiavad, et komisjon teadis või oleks võinud teada piisavalt asjaolusid 2020. aasta septembriks, et saata kutsekiri. Asjakohane teave oli avalikkusele kättesaadav alates kõnealuse koondumise teatest, mida kinnitab asjaolu, et kutsekirjas nimetatud tõendid pärinevad hiljemalt sellest kuust ning et komisjon mainib kostja vastuses 21. septembri 2020. aasta aruannet. Isegi pärast kaebuse saamist ootas komisjon ligikaudu kaks kuud enne selle kirja saatmist. Grail vaidleb vastu komisjoni poolt sel ajavahemikul läbiviidud uurimise hoolsusele, mis piirdus avalikult kättesaadava teabe ja kaebuse esitaja väidete kontrollimisega, ilma et ta oleks asjaomaste ettevõtjatega ühendust võtnud. Lisaks sellele on komisjoni argument, mis käsitleb enne kutsekirja saatmist möödunud aega, nimelt kõnealuse koondumise võimalike tagajärgede „põhjalikku“ analüüsi, vastuolus komisjoni väitega, et nimetatud kiri sisaldab vaid esialgset järeldust.

220    Komisjon, keda toetab Kreeka Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu. Eelkõige ei teavitanud FTC teda oma uurimisest enne kaebuse saamist 7. detsembril 2020 ega CMA kõnealuse koondumise läbivaatamisest. Igal juhul tegutses ta pärast selle kaebuse saamist mõistliku aja jooksul. 15 tööpäeva pikkune tähtaeg hakkab kulgema alles pärast koondumise teatavakstegemist liikmesriigis, samas kui määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 kohase kutsekirja võib väljastada, kui sellist teatavakstegemist ei ole toimunud. Hageja ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse punktides 5–7 kirjeldatud asjaolude arengut, mis tõendab, et pärast seda, kui kaebuse esitaja oli temaga ühendust võtnud, tegutses komisjon hoolikalt ja põhjendamatu viivituseta, eelkõige selleks, et kontrollida tema väiteid ning põhjalikult uurida kõnealuse koondumise võimalikke tagajärgi. Samuti alustas ta dialoogi liikmesriigi asutustega, et teha kindlaks, kas üks neist oli pädev seda koondumist hindama, mistõttu tema hindamise kestus oli sobiv CMA omaga, et hinnata kõnealuse koondumise võimalikku mõju Ühendkuningriigis. Komisjon vaidleb vastu ka hageja argumentidele õiguskindluse kohta. Täpsemalt ei selgita hageja, kuidas väidetav hilinemine mõjutas vaidlustatud otsuse sisu või asjaomaste ettevõtjate õiguslikku olukorda. Kohtuistungil märkis ta, et hageja ja Grail ei ole väitnud, et rikutud on nende kaitseõigust seoses tähtaja väidetava ebamõistlikkuse ja viivitusega, nagu nõuab kohtupraktika, ega täpsustanud põhjusi, miks selline rikkumine aset leidis.

221    Määruse nr 139/2004 artikkel 22 ei näe komisjonile ette sõnaselget tähtaega, et teavitada vastavalt selle lõikele 5 liikmesriike koondumisest, mis vastab üleandmise kriteeriumidele.

222    Nimelt piirdub määruse nr 139/2004 artikli 22 lõige 5 sätestamisega, et „[k]omisjon võib teavitada üht või mitut liikmesriiki, et tema arvates vastab koondumine lõikes 1 sätestatud tingimusele“, ning et „[s]ellistel juhtudel võib komisjon kutsuda [neid] esitama lõike 1 kohast taotlust“.

223    Sellegipoolest on mõistliku aja nõude järgimine konkurentsipoliitikas haldusmenetluste läbiviimisel liidu õiguse üldpõhimõte, mida on osana õigusest heale haldusele korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1, mille järgimise tagab liidu kohus. Mõistliku aja põhimõtte võimalik rikkumine saab vaidlustatud otsuse tühistamist õigustada vaid juhul, kui sellest tuleneb samuti asjaomase ettevõtja kaitseõiguste rikkumine (vt selle kohta 4. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Omya vs. komisjon, T‑145/06, EU:T:2009:27, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus SNCF vs. komisjon, T‑242/12, EU:T:2015:1003, punktid 392 ja 393 ning seal viidatud kohtupraktika). Samuti ajendab õiguskindluse tagamise põhinõue, mis välistab selle, et komisjon viivitab oma volituste teostamisega määramata aja, kui kohaldatavas õigusaktis ei ole ette nähtud tähtaega, liidu kohut analüüsima, kas haldusmenetlusest ilmneb, et see institutsioon on liigselt viivitanud (vt selle kohta 24. septembri 2002. aasta kohtuotsused Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punktid 140 ja 141, ning 22. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Itaalia ja Eurallumina vs. komisjon, T‑60/06 RENV II ja T‑62/06 RENV II, EU:T:2016:233, punktid 180 ja 182 ning seal viidatud kohtupraktika).

224    Kui liidu õigusnorm ei määra kindlaks menetlustähtaega, siis hinnatakse institutsioonil akti vastuvõtmiseks kulunud aja mõistlikkust iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel, nagu kohtuasja keerukus ning vaidluse olulisus huvitatud isiku jaoks (vt selle kohta 25. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EU:C:2007:52, punkt 116; 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX-II, EU:C:2013:134, punktid 28 ja 29, ning 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P–C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 82).

225    Arvestades neid kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid, ei saa komisjon juhul, kui talle esitatakse – nagu käesolevas asjas – kaebusega teavet, mis võimaldab tal hinnata, kas koondumine täidab määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamise tingimusi, lükata tähtajatult edasi oma kavatsuste teatavakstegemist liikmesriikidele selle sätte lõike 5 alusel. Vastupidi, sellisel juhul peab ta pärast vajalikke esialgseid kontrolle ja analüüse võtma mõistliku aja jooksul seisukoha küsimuses, kas üleandmistaotluse tingimused on täidetud ja kas sellest tuleb teavitada asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike.

226    Eespool punktis 224 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 kohaldamiseks mõistliku aja põhimõtte osas arvesse võtta selle määruse aluseks olevaid tõhususe ja kiiruse põhieesmärke (vt eespool punktid 206 ja 207) ning asjaolu, mida hageja on õigesti rõhutanud, et liidu seadusandja eesmärk oli kindlaks määrata liikmesriikide ja liidu asutuste sekkumiste selge jaotus ning et ta soovis tagada koondumistehingute kontrolli tähtaegade jooksul, mis sobiksid samal ajal kokku nii hea halduse põhimõtte kui ka ärielu nõudmistega (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, C‑202/06 P, EU:C:2007:814, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika) ning seega koondumiste kontrolli menetlusega asjaomastele ettevõtjatele kaasnevate probleemidega. Samamoodi tuleb maksimaalse õiguskindluse ja hea ning tõhusa haldustöö tagamiseks lühikese aja jooksul võimalikult kiiresti kindlaks määrata konkurentsiasutus, kes on pädev konkreetset koondumist läbi vaatama (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, C‑202/06 P, EU:C:2007:255, punkt 44).

227    Eespool punktides 223–226 esitatud kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid arvestades peab Üldkohus otstarbekaks analüüsida kõigepealt küsimust, kas komisjon järgis käesolevas asjas määruse nr 139/2004 artikli 22 lõiget 5 kohaldades mõistliku aja põhimõttest tulenevaid nõudeid, ja seejärel, kas selle põhimõtte võimalik järgimata jätmine tõi kaasa hageja kaitseõiguste rikkumise.

228    Esimesena, mis puudutab mõistliku aja põhimõtte järgimist, siis nähtub lisateabest, mille komisjon esitas vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et komisjon sai kõnealusest koondumisest teada 7. detsembril 2020 kaebuse esitamise järel (vt eespool punkt 11). Sellest kuupäevast alates möödus seega 47 tööpäeva pikkune aeg kuni kutsekirja saatmiseni 19. veebruaril 2021 (vt eespool punkt 12).

229    Selle aja jooksul, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse punktidest 5 ja 6 ning Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastustest, pidas komisjon 17. detsembril 2020 kaebuse esitajaga videokonverentsi kõnealuse koondumise teemal, vahetas hagejaga täiendavat teavet, viis läbi turu-uuringuid ning oli ühenduses nelja liikmesriigi potentsiaalselt pädevate konkurentsiasutuste ja CMAga, kellele kaebus samuti esitati (vt eespool punkt 11).

230    Mis puudutab teavet kõnealuse koondumise kohta, siis nähtub kutsekirjast, et komisjon tugines eelkõige pressiteadetele, aruannetele, prospektidele ja esitlustele, mis olid avalikult kättesaadavad internetis ja avaldatud hiljemalt 21. septembriks 2020 (vt selle kirja 1. ja 5.–9. joonealune märkus) ehk kuupäevaks, mil avalikult teatati kõnealusest koondumisest (vt eespool punkt 8). Samuti on seal märgitud, et selle koondumise vaatas läbi FTC, kelle „teine taotlus“ tehti Üldkohtu kirjaliku küsimuse peale esitatud teabe kohaselt talle teatavaks 17. detsembri 2020. aasta videokonverentsil, ning seal viidatakse Securities and Exchange Commissioni (börsitehingute komisjon, Ameerika Ühendriigid) 24. novembri 2020. aasta vormile „S‑4“, mille täitis hageja (vt selle kirja 11. joonealune märkus).

231    Täpsemalt on komisjon seoses kriteeriumide, mis käsitlevad liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatavat mõju ja konkurentsile avaldatava olulise mõju ohtu nende territooriumil, hindamisega – välja arvatud ühes ebaselge päritoluga koosolekudokumendis (vt kutsekirja 28. joonealune märkus) – kasutanud sarnast teavet (vt selle kirja 12.–15., 24., 26. ja 27. joonealune märkus), millest kõige hiljutisem puudutab ühe Graili konkurendi omandamist 2021. aasta jaanuaris (vt selle kirja 15. joonealune märkus). Viidatakse ka konkurentsiprobleemidele, mida FTC ja CMA on seoses kõnealuse koondumisega esitanud oma veebisaitidel (vt selle kirja 17. joonealune märkus), ning CMA 24. oktoobri 2019. aasta aruandele, mis käsitleb esialgseid järeldusi hageja ühe teise omandamise projekti kohta ja mis on samuti internetis kättesaadav (vt selle kirja 18., 22., 25. ja 29. joonealune märkus). Nagu komisjon kinnitas Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates, ei olnud ta CMA uurimisest teadlik enne 7. detsembrit 2020.

232    Sellest tuleneb, et komisjon kasutas teavet, millest suur osa oli kaebuse saamise ajal avalikult kättesaadav. Nagu nähtub kutsekirja sisust, oli tal pärast teatavate aspektide kontrollimist kaebuse esitajaga, eelkõige 17. detsembri 2020. aasta videokonverentsil, võimalik seega suhteliselt kiiresti viia läbi vajalikud kahepoolsed kontaktid nelja konkurentsiasutusega, kes võisid olla kõnealuse koondumise läbivaatamiseks pädevad, koondumise peamiste tunnuste väljaselgitamiseks, et anda esialgne hinnang küsimuses, kas koondumine võib vastata määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 kohaldamise tingimustele ning kas tuli teavitada liikmesriike vastavalt nimetatud sätte lõikele 5.

233    Sellega seoses, võttes arvesse liidu koondumiste kontrolli süsteemi tõhususe ja otstarbekuse põhieesmärke (vt eespool punkt 226) ning käesoleva kohtuasja asjaolusid, ei näi 47 tööpäeva pikkune tähtaeg kaebuse esitamise ja kutsekirja saatmise vahel põhjendatud.

234    Esiteks tuleneb määruse nr 139/2004 artikli 10 lõikest 1 koostoimes sama määruse artikli 6 lõikega 1, et koondumise eelkontrolli etapi tähtaeg on 25 tööpäeva, mille jooksul peaks komisjon tegema otsuse küsimuses, kas koondumine tekitab tõsiseid kahtlusi kokkusobivuses siseturuga. Võttes arvesse asjaolu, et komisjon peab vajaduse korral selles etapis läbi viima koondumise suhteliselt täieliku sisulise läbivaatamise, siis võib mõistlikult eeldada, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 alusel koostatud kutsekirja saatmisele eelnev uurimine, mis tähendab üksnes selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide esialgset hindamist, ei ületa 25 tööpäeva pikkust tähtaega.

235    Teiseks, nagu on märgitud eespool punktides 212–214, tuleb arvesse võtta asjaolu, et kutsekiri on üksnes „teatavakstegemine“ määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses, mis varasema teatamise või teatavakstegemise puudumisel toob kaasa 15 tööpäeva pikkuse tähtaja kulgema hakkamise üleandmistaotluse esitamiseks asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide poolt. Kui esitatakse selline taotlus, on igal teisel liikmesriigil õigus sellega 15 tööpäeva jooksul ühineda (selle määruse artikli 22 lõige 2). Alles kümne tööpäeva jooksul alates lõikes 2 sätestatud tähtaja lõppemisest võib komisjon otsustada koondumise läbi vaadata (nimetatud määruse artikli 22 lõige 3). Nii toob sama määruse artikli 22 lõike 5 kohase kutsekirja saatmine kaasa selle, et kulgema hakkab mitu muud suhteliselt lühikest tähtaega, mis eelneb komisjoni otsuse tegemisele, millega komisjon alustab asjaomase koondumise läbivaatamist. Seega möödus käesoleval juhul 90 tööpäeva kaebuse saamisest 7. detsembril 2020 kuni vaidlustatud otsuste vastuvõtmiseni 19. aprillil 2021.

236    Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et koondumisest, mis ei ole määruse nr 139/2004 artikli 1 tähenduses Euroopa seisukohalt oluline, ei pea vastavalt sama määruse artikli 4 lõikele 1 komisjonile teatama. Sellise koondumise osalised satuvad siiski oluliselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes koondumise osalistega, millest tuleb teatada ajavahemiku jooksul, mis jääb ühelt poolt vajaduse korral, kui kaebus esitatakse, komisjoni poolt koondumise olemasolu kohta esitatud teabe ja teiselt poolt komisjoni poolt koondumise heakskiitmise kohta otsuse tegemise vahele, mille kestus on, nagu käesoleval juhul, sama pikk kui määruse nr 139/2004 artikli 8 lõigete 1–3 kohase põhjaliku uurimise etapp, mis eeldab keerukat majanduslikku hindamist koondumise kokkusobivuse kohta siseturuga ja mille jaoks on kõnealuse määruse artikli 10 lõikes 3 ette nähtud 90 tööpäeva pikkune tähtaeg.

237    Neljandaks ei saa komisjon käesoleval juhul põhjendada 47 tööpäeva möödumist kaebuse saamisest kuni 2020. aasta lõpus koostatud kutsekirja saatmiseni, millest ajavahemik 24. detsembrist 2020 kuni 1. jaanuarini 2021 kujutas endast puhkepäevi vastavalt tema 28. jaanuari 2019. aasta otsuse Euroopa Liidu institutsioonide 2020. aasta puhkepäevade kohta (ELT 2019, C 38, lk 4) artiklile 1 ja 2. märtsi 2020. aasta otsuse Euroopa Liidu institutsioonide 2021. aasta puhkepäevade kohta (ELT 2020, C 69, lk 8) artiklile 1. Peale selle suutis komisjon pärast kaebuse esitamist ühendust võtta palju kiiremini ja paralleelselt nelja võimaliku pädeva liikmesriigi konkurentsiasutusega, st Saksamaa, Austria, Sloveenia ja Rootsi asutustega, et teada saada, kas võidakse saavutada vastavate riigisiseste õigusaktide kohased pädevuse künnised; ta tegi seda alles 2021. aasta jaanuaris ja veebruaris, nagu nähtub tema vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele.

238    Seega, võttes arvesse määruses nr 139/2004, eelkõige selle artiklis 22, ette nähtud lühikesi tähtaegu, ei piisa pelgast asjaolust, et komisjon tegeles asjakohasel ajavahemikul 7. detsembrist 2020 kuni 19. veebruarini 2021 toimiku uurimisega, nagu nähtub Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuse lisas toodud tabelist, et asuda seisukohale, et see periood vastas mõistlikule ajale.

239    Sellest järeldub, et kutsekiri saadeti ebamõistliku aja jooksul.

240    Teisena tuleb meelde tuletada, et konkurentsi valdkonna haldusmenetluses tehtud otsuse tühistamine on mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu õigustatud vaid juhul, kui see otsus toob kaasa ka asjaomase ettevõtja kaitseõiguste rikkumise. Seevastu, kui ei ole tuvastatud, et ülemäärane menetlusaeg mõjutas asjaomaste ettevõtjate võimekust end tõhusalt kaitsta, ei mõjuta mõistliku menetlusaja põhimõtte järgimata jätmine selle haldusmenetluse kehtivust (vt selle kohta 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punktid 42 ja 43; 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, C‑414/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:301, punktid 84 ja 85, ning 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus PROAS vs. komisjon, C‑616/13 P, EU:C:2016:415, punkt 74), vaid siis on sanktsioon selle eest Üldkohtule esitatav kahju hüvitamise hagi (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bolloré vs. komisjon, C‑414/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:301, punktid 106 ja 109).

241    Käesolevas asjas väitsid hageja ja Grail kohtuistungil, et mõistliku aja ületamine tõi kaasa nende kaitseõiguste rikkumise eelkõige põhjusel, et komisjon oleks pidanud nendega ühendust võtma ja nad ära kuulama enne kutsekirja saatmist, et võimaldada neil esitada seisukohti ja parandada teatavaid olulisi faktivigu; selle kohta tehti kanne kohtuistungi protokolli.

242    Need ebamäärased selgitused ei ole siiski piisavad, et tõendada hageja ja Graili kaitseõiguste rikkumist. Sellega seoses märkis komisjon kohtuistungil õigesti, et ühelt poolt oli kutsekiri üksnes ettevalmistav akt menetluses, mille tulemusel võetakse vastu otsus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 3 esimese lõigu alusel, ning teiselt poolt said asjaomased ettevõtjad tõhusalt esitada oma seisukohad enne selle vastuvõtmist.

243    Nimelt ühelt poolt ei ole vahemeetmed, nagu kutsekiri, mille eesmärk piirdub lõpliku otsuse ettevalmistamisega, ette nähtud hageja huvisid mõjutavate siduvate õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks ning seetõttu ei ole need võimelised teda eraldiseisvalt kahjustama, kui väidetavale õigusvastasusele saab tugineda lõpliku otsuse suhtes, mille ettevalmistavaks aktiks need on, mistõttu neid meetmeid ei saa vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale edasi kaevata (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punktid 50–54).

244    Samuti ei suutnud ei hageja ega Grail piisavalt täpsustada väidetavaid „olulisi faktivigu“, mis sisaldusid vaidlustatud otsuses ja juba kutsekirjas ning võisid seega otsustavalt mõjutada ACFi üleandmistaotluse sisu. Kuivõrd nad väidavad, et selle kirja punktis 26 on sarnaselt vaidlustatud otsusega ekslikult märgitud, et Grailil on turul „tegelikke“ konkurente, siis piisab, kui märkida, et ei nimetatud kiri ega taotlus ei põhine sellel määratlusel. Vastupidi, üleandmistaotluses põhjendatakse konkurentsi kahjustamise olulise ohu olemasolu eelkõige sellega, et ühelt poolt „seisab G[rail] vähktõve tuvastamise testide sektoris silmitsi mitme oma tooteid juba turustavate või selleks valmistuvate ettevõtjate olemasoluga“ ja teiselt poolt „võib uuel üksusel olla võime piirata või suurendada nende NGSide kättesaadavust G[raili] potentsiaalsete konkurentide kahjuks vähktõve sõeltestide sektoris“, ning seega potentsiaalse konkurentsi olemasoluga Graili ja nende ettevõtjate vahel kõnealuse koondumise elluviimise korral.

245    Teiselt poolt, kuivõrd nende huve kahjustavad vaidlustatud otsused, mitte kutsekiri, oli asjaomastel ettevõtjatel õigus olla ära kuulatud, mis on osa kaitseõigustest, tagades neile võimaluse teha nende otsuste vastuvõtmiseni viiva haldusmenetluse raames tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt selle kohta 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 121), kuid mitte selle kirja kui vahemeetme saatmisele eelnevas etapis. Hageja ega Grail ei vaidlustanud aga seda, et neil oli võimalik esitada oma seisukohad enne vaidlustatud otsuste tegemist, vaid nad kaebasid üksnes selle üle, et neile ei antud seda võimalust palju varem. Vaidlust ei ole selles, et asjaomaseid ettevõtjaid teavitati kutsekirja saatmisest 4. märtsil 2021 (vt eespool punkt 13), st kuus tööpäeva enne sama määruse artikli 22 lõike 1 teises lõigus sätestatud tähtaja möödumist, mille jooksul on liikmesriikidel kohustus esitada üleandmistaotlus. Komisjon teavitas neid üleandmistaotlusest samuti 11. märtsi 2021. aasta teabekirjaga (vt eespool punkt 15) ning nad esitasid oma seisukohad 16. ja 29. märtsil 2021 (vt eespool punkt 17). Asjaomaseid ettevõtjaid teavitati seega pikka aega enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist 19. aprillil 2021 ning neil oli korduvalt võimalus esitada oma seisukoht haldusmenetluses, mille tulemusel tehti need otsused.

246    Neil asjaoludel tuleb hageja kaitseõiguste rikkumist käsitlev argument tagasi lükata.

247    Järelikult tuleb teise väite teine osa tunnistada põhjendamatuks, mistõttu tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

248    Samuti tuleb tagasi lükata 6. oktoobri ja 6. detsembri 2021. aasta taotlused, millega hageja palus Üldkohtul võtta menetlust korraldavad meetmed, et saada teavet ühelt poolt komisjoni ja ACFi vahelise teabevahetuse ning komisjoni poolt kõnealusest koondumisest teadasaamise kohta (esimene taotlus) ning teiselt poolt kuupäeva kohta, mil komisjon mainis seda koondumist esimest korda Prantsuse Vabariigile, ja dokumentide kohta, mille komisjon esitas liikmesriikidele nimetatud koondumisele viidates (teine taotlus).

249    Nimelt, nagu tuleneb eeltoodud kaalutlustest, võis Üldkohus ühelt poolt teostada oma kontrolli üleandmistaotluse väidetava hilineva laadi üle (vt eespool punktid 212–214), nagu on väidetud esimese väiteosa raames, ning teiselt poolt oli Üldkohtul õigus tuvastada kutsekirja saatmiseks kulunud aja ebamõistlikkus (vt eespool punktid 228–239), nagu on väidetud teise väiteosa raames, tuginedes menetluse käigus poolte esitatud menetlusdokumentidele ja muudele dokumentidele, eelkõige arvestades Üldkohtu 11. novembri 2021. aasta kirjalikule küsimusele esitatud komisjoni vastuseid ja Prantsuse Vabariigi 6. detsembri 2021. aasta seisukohti.

250    Samuti tuleb meelde tuletada, et Üldkohus on ainupädev otsustama, kas on vaja täiendada lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet (vt 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Mamoli Robinetteria vs. komisjon, C‑619/13 P, EU:C:2017:50, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. novembri 2020. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, C‑446/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:918, punkt 53).

 Kolmas väide, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet on rikutud

251    Hageja, keda toetab Grail, väidab, et vaidlustatud otsused rikuvad õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid. Sisuliselt väidab ta, et ajal, mil asjaomased ettevõtjad olid kõnealuses koondumises kokku leppinud, ei aktsepteerinud komisjon oma poliitika alusel üleandmistaotlusi koondumiste kohta, mis ei kuulunud koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Komisjoni asepresidendi 11. septembri 2020. aasta kõnest nähtub, et seda poliitikat kohaldatakse kuni selle muutmiseni, avaldades uued suunised 2021. aasta keskpaigas. Grail leiab, et see tõendab, et komisjon oli teadlik oma lähenemise muutmise olulisusest, mis on vastuolus rahvusvahelise konkurentsivõrgustiku (ICN) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) järelduste ja soovitustega. Hageja ja Grail rõhutavad selle kõne selget ja tingimusteta olemust, eelkõige mis puudutab uue üleandmispoliitika rakendamise protsessi ja ajakava. Hageja märgib ka, et artikli 22 suunised võeti vastu pärast kutsekirja saatmist ja avaliku konsultatsioonita.

252    Komisjon, keda toetab Kreeka Vabariik, leiab, et hageja väited õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Seoses õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ei ole ta tõendanud, et komisjon andis täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi, vaid piirdus ebamäärase viitega väidetavale otsustuspraktikale. Täpsemalt kinnitas komisjon 2014. aasta valges raamatus sõnaselgelt, et liikmesriigid võivad taotleda sellise koondumise üleandmist, mis ei kuulu koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Seda võimalust ei ole üheski ametlikus dokumendis välistatud ning komisjon on juba nõustunud selliste koondumiste üleandmisega. Komisjoni asepresidendi 11. septembri 2020. aasta kõne kujutab endast üldist poliitilist avaldust tema tulevase praktika kohta, mis kinnitab, et komisjon ei ole põhimõtteliselt välistanud selliste koondumiste käsitlemist. Prantsuse Vabariik tuletab muu hulgas meelde, et ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust olukorra säilimise suhtes, mida on võimalik muuta, ning et komisjon nõustus kõnealuse koondumise üleandmisega alles pärast artikli 22 suuniste avaldamist. Komisjon lisab, et miski ei takistanud hagejal tema või liikmesriigi konkurentsiasutustega ühendust võtmast. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta tegutses väidetavalt komisjoni antud tagatistele tuginedes.

253    Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuigi hageja tugineb kolmanda väite raames nii õiguskindluse põhimõttele kui ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, puudutavad tema argumendid tegelikult ainult seda teist põhimõtet, nagu väidab komisjon.

254    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et liidu pädevad asutused on andnud huvitatud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ning ühtelangevaid tagatisi (vt 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 144 ning seal viidatud kohtupraktika). See õigus on nimelt igal õigussubjektil, kellel liidu institutsioon, organ või asutus on konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootusi. Niisuguse tagatisena on käsitatav mis tahes vormis edastatud täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave (vt 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P–C‑633/11 P, EU:C:2013:387, punkt 132 ning seal viidatud kohtupraktika), tingimusel et see vastab kohaldatavatele normidele (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Probelte vs. komisjon, T‑67/18, EU:T:2019:873, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

255    Selleks et tõendada väidetavat poliitikat, mille kohaselt komisjon ei nõustunud määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel üleandmistaotlustega koondumiste puhul, mis ei kuulu koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse, tugineb hageja käesolevas asjas kutsekirja punktile 5, vaidlustatud otsuse punktile 94, üleandmise teatise punktile 7 ja komisjoni asepresidendi 11. septembri 2020. aasta kõnele. Grail viitab ka INC ning OECD järeldustele ja soovitustele.

256    Esimesena, mis puudutab neid järeldusi ja soovitusi, siis piisab, kui tõdeda, et need ei pärine liidu ametiasutustelt ega vasta seega eespool punktis 254 viidatud kohtupraktika tingimustele.

257    Teisena, mis puudutab hageja viidatud dokumente, siis tuleb meelde tuletada, et kutsekirjas leidis komisjon esialgu, et kõnealune koondumine võib olla määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 kohase üleandmise esemeks (vt eespool punkt 12) – seisukoht, mida ta kinnitas vaidlustatud otsusega ACFi üleandmistaotlust rahuldades (vt eespool punktid 19 ja 21–35). Arvestades komisjoni seda seisukohta, mille ta võttis konkreetselt kõnealuse koondumise suhtes, ei saa hageja nendele dokumentidele tugineda, et tõendada konkreetsete tagatiste andmist väidetava vastupidise poliitika säilitamiseks. Arvestades seda, et ühelt poolt sisaldavad kutsekirja punkt 5 ja vaidlustatud otsuse punkt 94 varasema olukorra lihtsat kirjeldust ning teiselt poolt ei olnud neid dokumente veel olemas ajal, mil sõlmiti kokkulepe ja ühinemiskava, s.o 20. septembril 2020 (vt eespool punkt 7), ei saanud need asjaomastel ettevõtjatel samuti tekitada õiguspärast ootust.

258    Mis puudutab üleandmise teatise punkti 7, siis selles on märgitud, et „vastavalt [määruse nr 139/2004] artiklile 22 [on] komisjonil ja liikmesriikidel küllaltki suur otsustamisvabadus asjade üleandmise suhtes, mis kuuluvad „algul nende pädevusse“, või nende vastuvõtmise suhtes, mis ei kuulu „algul nende pädevusse““.

259    Seega piirdub see punkt ühelt poolt komisjoni laia kaalutlusõiguse rõhutamisega konkurentsipoliitika valdkonnas (vt selle kohta 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Furukawa Electric vs. komisjon, T‑444/14, ei avaldata, EU:T:2018:454, punkt 222 ja seal viidatud kohtupraktika) ning teiselt poolt liikmesriikide ja komisjoni pädevuste jaotuse, nagu see on esitatud eespool punktis 153, rõhutamisega. Seevastu ei kinnita ükski neist asjaoludest komisjoni väidetava poliitika olemasolu, millele tugineb hageja. Seda järeldust kinnitavad üleandmise teatise punktid 42–45, mida tuleb tõlgendada, nagu väidab Prantsuse Vabariik, koostoimes selle teatise punktiga 7 ning milles on täpselt välja toodud asjakohased kriteeriumid, mis reguleerivad määruse nr 139/2004 artikli 22 kohast üleandmist, ilma et oleks mainitud sellist väidetavat praktikat.

260    Kolmandana tuleb seoses komisjoni asepresidendi kõnega meenutada, et see kõne puudutas „[liidu] koondumiste kontrolli tulevikus“ ja see kanti ette Rahvusvahelise Advokaatide Assotsiatsiooni 24. iga-aastase konkurentsikonverentsi raames 11. septembril 2020. Vaidlust ei ole selles, et see kõne puudutas komisjoni üldist poliitikat koondumiste valdkonnas ega maininud kõnealust koondumist, mille kokkulepe ja ühinemiskava sõlmiti hiljem, s.o 20. septembril 2020 (vt eespool punkt 7). Nimetatud kõne ei saanud seega sisaldada täpseid, tingimusteta ega ühtelangevaid tagatisi selle koondumise käsitlemise kohta.

261    Mis puudutab seda üldist poliitikat, siis on komisjoni asepresident tõesti märkinud oma 11. septembri 2020. aasta kõnes, et varem oli „komisjonil praktika, mis seisnes liikmesriikide asutuste heidutamises anda üle koondumised, mille läbivaatamiseks nad ise ei ole pädevad“. Sellest ei tulene siiski, et selliste koondumiste üleandmine oleks põhimõtteliselt välistatud, vaid – nagu näitab sõna „heidutama“ – komisjon kavatses üksnes veenda liikmesriike selles olukorras üleandmistaotluse esitamata jätma. Nagu väidab komisjon, kinnitas komisjoni asepresident, et „sellel tegevusel ei ole kunagi olnud eesmärki takistada komisjoni tegelemast juhtumitega, mis võivad tõsiselt mõjutada konkurentsi siseturul“.

262    Isegi kui eeldada, et asjaomased ettevõtjad võivad tugineda sellele praktikale, võis komisjon seega siiski leida, et kõnealune koondumine võis oluliselt mõjutada konkurentsi siseturul, ning sel põhjusel saata kutsekirja ja rahuldada üleandmistaotluse ning alustada selle läbivaatamist. Järelikult ei ole komisjoni asepresidendi kõnes teade „lähenemise muutmisest“ tulevikus ja selle rakendamise ligikaudsest ajakavast asjakohane ning hageja ja Graili argumendid selle teate järgimata jätmise kohta tuleb tulemusetuna tagasi lükata. Sama kehtib ka argumentide kohta, mis puudutavad asjaolu, et artikli 22 suunised võeti vastu pärast kutsekirja saatmist.

263    Seega ei ole hageja – kes ei väida, et ta oleks komisjonilt saanud täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi kõnealuse koondumise käsitlemise kohta – tõendanud ka selliste tagatiste olemasolu koondumiste suhtes, mis ei kuulu üldiselt koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Vastupidi, nagu väidavad komisjon ja Prantsuse Vabariik, tuleneb 2014. aasta valgest raamatust, et seda artiklit kohaldatakse selliste koondumiste suhtes (vt 2014. aasta valge raamatu 45. joonealune märkus).

264    Seda hinnangut kinnitab asjaolu, et komisjon on hiljuti, nagu ta oma 6. veebruari 2018. aasta otsusele (juhtum M.8788 – Apple/Shazam), 15. märtsi 2018. aasta otsusele (juhtum M.8832 – Knauf/Armstrong), 26. septembri 2019. aasta otsusele (juhtum M.9547– Johnson & Johnson/Tachosil) ja 2. aprilli 2020. aasta otsusele (juhtum M.9744 – Mastercard/Nets) viidates õigesti väidab, rahuldanud mitu määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teise lõigu kohast liitumistaotlust, mille esitasid liikmesriigid, kelle asutused ei olnud vastavalt nende koondumiste kontrolli reguleerivatele riigisisestele õigusnormidele pädevad läbi vaatama nende taotluste esemeks olevaid koondumisi.

265    Igal juhul ei saa hageja vastavalt eespool punktis 254 viidatud kohtupraktikale tugineda dokumentidele või avaldustele, mille eesmärk on juhul, kui neid tõlgendataks nii, nagu ta seda nõuab, piirata liikmesriikide õigust taotleda määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel üleandmist selles määruses sätestatud tingimustel (vt eespool punkt 155). Kuivõrd esimesest väitest nähtub, et vaidlustatud otsused põhinesid selle artikli ulatuse õigel tõlgendusel, ei saa hageja samuti tugineda komisjoni otsustuspraktika ümberkujundamisele (vt selle kohta analoogia alusel 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, T‑99/04, EU:T:2008:256, punkt 163).

266    Arvestades eeltoodut, tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

267    Järelikult, kuna ükski hageja poolt oma hagi põhjendamiseks esitatud väidetest ei ole põhjendatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

268    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

269    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Selle artikli lõige 2 sätestab, et menetlusse astumisel kannavad EMP lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, ja EFTA järelevalveamet ise oma kohtukulud. Vastavalt nimetatud artikli lõikele 3 võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole nimetatud lõigetes 1 ja 2, kannab ise oma kohtukulud.

270    Järelikult kannavad Kreeka Vabariik, Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik, EFTA järelevalveamet ja Grail ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Illumina, Inc. kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Kreeka Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, EFTA järelevalveameti ja Grail LLC kohtukulud nende endi kanda.

De Baere

Kreuschitz

Öberg

Mastroianni

 

      Steinfatt

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. juulil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: inglise.