EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
29. aprill 2015(*)
[Tekst, mida parandati 13. mai 2015. aasta kohtumäärusega]
Avalik teenistus – Edutamine – 2011. aasta edutamine – Edutatavate ametnike nimekirja kandmata jätmine – Personalieeskirjade artikkel 45 – Kaheaastane teenistusstaaž palgaastmes – Ajutise teenistujana töötatud aja arvesse võtmata jätmine – Erinev kohtlemine asjaomaste töötajate töölevõtmise õigusliku vormi tõttu – Direktiiv 1999/70/EÜ – [parandatud 13. mai 2015. aasta kohtumäärusega] ETUC, UNICE ja CEEP raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 4 – Tuginemise võimalikkus – Väljajätmine
Kohtuasjas F‑78/12,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
Viara Todorova Androva, Euroopa Liidu Nõukogu ametnik, elukoht Rhode-Saint-Genèse (Belgia), esindaja: advokaat M. Velardo,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Herrmann ja M. Bauer,
kostja,
keda toetavad
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja G. Gattinara,
ja
Euroopa Liidu Kontrollikoda, esindajad: T. Kennedy, N. Scafarto ja K. Zavřelová, hiljem N. Scafarto,
menetlusse astujad,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president K. Bradley (ettekandja), kohtunikud H. Kreppel ja M. I. Rofes i Pujol,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. jaanuari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 V. Todorova Androva esitas hagiavaldusega, mis saabus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 25. juulil 2012, hagi, milles ta taotleb sisuliselt esiteks, et tühistataks Euroopa Liidu Nõukogu otsus mitte kanda teda 2011. aasta edutamise raames edutatavate ametnike nimekirja, ning teiseks, et talle hüvitataks varaline ja mittevaraline kahju, mida ta selle otsuse õigusvastasuse tõttu väidetavalt kandis.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 45 lõike 1 vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:
„Ametialane edutamine toimub ametisse nimetava asutuse või ametiisiku otsusega artikli 6 lõiget 2 silmas pidades. Selleks nimetatakse ametnik tema tegevusüksuse järgmisele kõrgemale palgaastmele. Edutamiseks valitakse välja eranditult need ametnikud, kes on oma palgaastmele vastaval ametikohal töötanud minimaalselt kaks aastat, võrreldes enne seda edutamiseks kõlblike ametnike teeneid. […]”
3 Nõukogu võttis 28. juunil 1999 vastu direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).
4 Direktiivile 1999/70 lisatud ETUC, UNICE ja CEEPi raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe”) klausli 1 kohaselt on selle eesmärk järgmine:
„[…]
a) parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise;
b) luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.”
5 Raamkokkuleppe klauslis 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte” on sätestatud:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
[…]
4. Eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevad nõuded on tähtajaliste töötajate ja alatiste töötajate jaoks ühesugused, välja arvatud juhul, kui eri pikkusega teenistusaega käsitlevatel nõuetel on objektiivsed põhjused.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 Nõukogu võttis hageja tööle alates 1. juulist 2006 ajutise teenistujana Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused”) artikli 2 punkti b tähenduses. Ta määrati palgaastmele AD 5 ning võeti tööle administraator‑lingvistina peasekretariaadi personali ja halduse peadirektoraadi kirjaliku tõlke ja dokumentide koostamise osakonna bulgaaria keele üksusesse. Oli nähtud ette, et teenistusleping niisugusena, nagu seda muutsid selle üksteisele järgnevad lisad, lõpeb 31. detsembril 2010.
7 Et hageja osales vahepeal edukalt konkursil EPSO/AD/166/09, nimetati ta 23. novembri 2010. aasta otsusega, mis jõustus 1. detsembril 2010, katseajal olevaks ametnikuks palgaastmega AD 5. Personalieeskirjade artikli 32 kolmanda lõigu alusel säilis hagejal teenistusstaaž palgajärgus, mille ta oli omandanud siis, kui oli ajutine teenistuja, ja seepärast määrati ta palgajärku 4.
8 Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pärast nimetamist katseajal olevaks ametnikuks täitis hageja edasi samu ametikohustusi, mida ta oli täitnud juba ajutise teenistujana.
9 Hageja nimetati alaliselt ametisse 12. juuli 2011. aasta otsusega, mis jõustus 1. septembril 2011.
10 Ametisse nimetav asutus avaldas 12. septembri 2011. aasta personaliteatega nr 87/11 2011. aasta edutamise raames edutatavate ametnike nimekirja. Hageja nime selles ei olnud.
11 17. oktoobril 2011 avaldati personaliteade nr 100/11, milles esitatakse 2011. aasta edutamise raames edutatavate ametnike nimekiri. Hageja nime selles ei olnud.
12 Hageja esitas 9. detsembril 2011 kaebuse otsuse peale mitte kanda teda edutatavate ametnike nimekiri niisugusena, nagu see nimekiri on toodud personaliteates nr 87/11.
13 Ametisse nimetava asutusena tegutseva nõukogu peasekretäri asetäitja 18. aprilli 2012. aasta otsusega jäeti kaebus rahuldamata eelkõige põhjendusel, et hagejal ei ole palgaastmes kaheaastast teenistusstaaži alates tema ametnikuks nimetamisest, nagu on nõutud personalieeskirjade artiklis 45 selleks, et isiku nimi kantaks edutatavate ametnike nimekirja (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).
Menetlus ja poolte nõuded
14 Et ettekandja-kohtunik, kellele kohtuasi esialgu määrati, lahkus ametist ja kodade koosseisu muudeti, nimetas Avaliku Teenistuse Kohtu president 6. mail 2013 uue ettekandja-kohtuniku.
15 Avaliku Teenistuse Kohus teatas 24. juuni 2013. aasta kirjaga pooltele, et ta kavatseb kutsuda menetlusse astuma Euroopa Parlamenti, Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Kohut ja Euroopa Liidu Kontrollikoda, ning palus pooltel esitada selle kohta oma seisukohad.
16 Et pooled ei olnud kavandatava menetlusse astumise kutse vastu, lubati Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja presidendi 4. detsembri 2013. aasta määrusega (Todorova Androva vs. nõukogu, F‑78/12, EU:F:2013:206) komisjonil ja kontrollikojal menetlusse astuda. Parlament ja Euroopa Kohus ei soovinud astuda käesolevas kohtuasjas menetlusse.
17 Komisjon ja kontrollikoda saatsid oma menetlusse astuja seisukohad vastavalt 14. ja 15. jaanuaril 2014.
18 Nõukogu teatas 13. veebruari 2014. aasta kirjaga Avaliku Teenistuse Kohtule, et tal ei ole komisjoni ja kontrollikoja menetlusse astuja seisukohtade kohta seisukohti. Hageja esitas oma seisukohad komisjoni ja kontrollikoja menetlusse astuja seisukohtade kohta 10. märtsil 2014.
19 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada otsus mitte kanda teda 2011. aasta edutamise raames edutatavate ametnike nimekirja niisugusena, nagu see ilmneb 12. septembri 2011. aasta personaliteatest nr 87/11;
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista nõukogult välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mille ta hindas esialgu 40 000 eurole ning mis määratakse täpsemalt kindlaks kohtuasja käigus, samuti viivitusintress määraga 6,75%;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
20 Nõukogu palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Komisjon ja kontrollikoda paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõue tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus
22 Kohtupraktika kohaselt toovad vormiliselt kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud nõuded kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (kohtuotsus Balionyte-Merle vs. komisjon, F‑113/12, EU:F:2013:191, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Käsitletaval juhul tõdeb Avaliku Teenistuse Kohus, et kaebuse rahuldamata jätmise otsusega kinnitati otsust mitte kanda hageja nime edutatavate ametnike nimekirja, esitades samas selle viimase otsuse põhjendused. Niisugusel juhul tuleb tõesti analüüsida algse huve kahjustava akti õiguspärasust, võttes arvesse kaebuse rahuldamata jätmise otsuses esitatud põhjendusi, kuna need põhjendused peavad nimetatud aktiga kokku langema (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Birkhoff, T‑377/08 P, EU:T:2009:485, punktid 58 ja 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Järelikult ei ole nõudel tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus iseseisvat sisu ja hagi tuleb käsitada nii, et sellega vaidlustatakse otsus mitte kanda hagejat 2011. aasta edutamise raames edutatavate ametnike nimekirja niisugusena, nagu see ilmneb 12. septembri 2011. aasta personaliteatest nr 87/11 (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille põhjendusi on täpsustatud kaebuse rahuldamata jätmise otsusega (vt selle kohta kohtuotsused Eveillard vs. komisjon, T‑258/01, EU:T:2004:177, punktid 31 ja 32, ning Buxton vs. parlament, F‑50/11, EU:F:2012:51, punkt 21).
Nõue tühistada vaidlustatud otsus
25 Hageja põhjendab oma nõuet vormiliselt kolme väitega, mis on vastavalt järgmised:
– esimese kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 45 ja tehtud ilmne hindamisviga;
– teise kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet;
– kolmanda kohaselt on rikutud hoolitsemiskohustust.
26 Võttes siiski arvesse argumente, millega hageja oma nõuet põhjendab, ja täpsustusi, mis ta kohtuistungil tegi, tuleb esimest väidet mõista nii, et esimese võimalusena väidab ta, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 45, ja teise võimalusena esitab väite, mille kohaselt on personalieeskirjade artikkel 45 õigusvastane, sest eiratud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet niisugusena, nagu see on sätestatud raamkokkuleppe klauslis 4.
Esimene väide, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 45 ja et see säte on õigusvastane
– Poolte argumendid
27 Hageja väidab sisuliselt, et talle sai osaks põhjendamatu diskrimineerimine võrreldes edutatavate ametnikega, ning seda seepärast, et ta täitis ajutise teenistujana samasuguseid ametikohustusi nagu ametnik, kuid ajutise teenistujana töötatud aega ei võetud siiski arvesse, et arvutada kaheaastast teenistusstaaži palgaastmes, mis on vastavalt personalieeskirjade artiklile 45 edutamiseks vajalik. Hageja täitis alates ajutise teenistujana tööle asumisest nimelt alati samu ametikohustusi.
28 Esimese väitega niisugusena, nagu hageja täpsustas oma seisukohtades menetlusse astujate seisukohtade kohta ja kohtuistungil, kinnitab hageja esimese võimalusena, et vaidlustatud otsus põhineb personalieeskirjade artikli 45 ekslikul tõlgendusel. Nimelt tõlgendas nõukogu seda sätet nii, et arvutades kaheaastast teenistusstaaži, mis peab ametnikel olema, et neid edutataks, ei võetud arvesse võimalikku teenistusstaaži, mille olid omandanud ametnikud, kes olid – nagu hageja – enne alaliselt ametisse nimetamist ajutised teenistujad. Hageja sõnul võimaldab personalieeskirjade artikli 45 sõnastus seda arvesse võtta ja direktiiviga 1999/70 on kooskõlas ainult niisugune tõlgendus.
29 Hageja arvab, et kui personalieeskirjade artiklit 45 ei saaks tõlgendada nii, et see võimaldab võtta kõrgemale palgaastmele edutamiseks vajaliku kaheaastase teenistusstaaži arvutamisel arvesse ajutise teenistujana omandatud teenistusstaaži, oleks see artikkel vastuolus direktiiviga 1999/70 ja võrdse kohtlemise põhimõttega, mida see direktiiv väljendab, ning tuleks järelikult tunnistada õigusvastaseks.
30 Hageja sõnul otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557), et raamkokkulepet tuleb tõlgendada nii, et see keelab igasuguse „alaliste ametnike” ja „ajutiste teenistujate” erineva kohtlemise, v.a juhul kui selleks erinevaks kohtlemiseks on objektiivne põhjus, ning niisiis oli see, et isiku „ajutise teenistujana” töötamise aega enne ametnikuks saamist ei võetud arvesse selle kindlakstegemisel, kas isikut saab edutada, nimetatud raamkokkuleppega vastuolus.
31 Hageja on arvamusel, et liidu institutsioonid peavad suhetes oma töötajatega direktiivi 1999/70 järgima. Raamkokkuleppe klausel 4, mille alusel otsustas Euroopa Kohus, et ajutise teenistujana töötatud aega tuleb arvesse võtta samamoodi nagu ametnikuna töötatud aega, väljendab võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mis on „aluspõhimõte”.
32 Teise võimalusena leiab hageja, et isegi kui Avaliku Teenistuse Kohus peaks leidma, et hageja ei saa tugineda aluspõhimõtte olemasolule, on institutsioonid kohustatud tõlgendama personalieeskirjade artiklit 45 direktiivist 1999/70 lähtudes ning seda ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö kohustuse tõttu.
33 Et personalieeskirjade artiklit 45 võib tõlgendada mitmeti, arvab hageja igal juhul, et nõukogu oleks pidanud selle väljaselgitamisel, kuidas mõistet „on oma palgaastmele vastaval ametikohal töötanud minimaalselt kaks aastat” personalieeskirjade artikli 45 tähenduses tõlgendada tuleb, arvesse võtma direktiivi 1999/70 ja seega raamkokkulepet.
34 Hageja arvab ka, et asjaolu, et kohtuotsus Rosado Santana (EU:C:2011:557) puudutab institutsioonisisest valikumenetlust, mitte edutamismenetlust, ei ole asjaolu, mis õigustaks seda, et Euroopa Kohtu valitud lahendust käesolevas kohtuasjas ei kohaldata. Edutamismenetlus aitab samamoodi nagu institutsioonisisene valikumenetlus kaasa avalike teenistujate karjääri edenemisele ning on seotud raamkokkuleppe klauslis 4 nimetatud töötingimustega.
35 Hageja sõnul ei välista personalieeskirjad järjepidevust ajutise teenistujana omandatud teenistusstaaži ja ametnikuna omandatud teenistusstaaži vahel, vaid mõnest sättest ilmneb isegi, et see järjepidevus on olemas. Personalieeskirjade artiklis 45 ei ole sõnaselgelt märgitud, et selles artiklis osundatud teenistusstaaž peab olema omandatud üksnes ametnikuna. Ka ei välista see artikkel, et arvesse võib võtta muid hindamisaruandeid peale nende, mis on koostatud sellest ajast peale, kui isik sai ametnikuks. Vastupidi, personalieeskirjade artikli 32 kolmandast lõigust ilmneb, et ametnikuks saanud ajutised teenistujad saavad säilitada varem omandatud teenistusstaaži ja seda ka juhul, kui nad võeti tööle teises õiguslikus režiimis.
36 Nõukogu väidab, et hageja väide on vastuolus seadusandja kavatsusega võtta personalieeskirjade artikli 45 kohaldamisel arvesse ainult ametnikuna töötatud aega – kavatsus, mis ilmneb väljendist „palgaastmele vastaval ametikohal töötanud” personalieeskirjade artikli 45 tekstis endas.
37 Ka eeldab hageja väide nõukogu arvates, et eksisteerib õiguslik järjepidevus ajutise teenistuja ja ametniku staatuse vahel. Personalieeskirjade ja kohtupraktika, eelkõige kohtumääruste Kyriazi vs. komisjon (F‑66/06, EU:F:2006:92) ja Pereira Sequeira vs. komisjon (F‑65/06, EU:F:2006:124) ning kohtuotsuse Toronjo Benitez vs. komisjon (F‑33/07, EU:F:2008:25) analüüsi tulemusena peaks Avaliku Teenistuse Kohus aga niisuguse õigusliku järjepidevuse välistama.
38 Lõpuks ei saa seadusandja soovi, et personalieeskirjade artikli 45 kontekstis võetaks arvesse ainult ametnikuna töötatud aega, nõukogu meelest kahtluse alla panna võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes. Kohtupraktika ning eelkõige kohtuotsuste Chetcuti vs. komisjon (C‑16/07 P, EU:C:2008:549, punkt 40) ja Wasmeier vs. komisjon (T‑381/00, EU:T:2002:190, punkt 122) kohaselt ei ole diskrimineerimist siis, kui ametnikke koheldakse teistmoodi kui ajutisi teenistujaid, sest kummagi kategooria määratlus vastab administratsiooni õiguspärastele – kas alalistele või ajutistele − vajadustele ja ülesannete laadile, mida ta peab täitma.
39 Nõukogu leiab ka, et kohtuotsuses Rosado Santana (EU:C:2011:557) valitud lahendus ei ole ülekantav käsitletavale juhtumile.
40 Kõigepealt meenutab nõukogu, et kohtuotsuses Rosado Santana (EU:C:2011:557) käsitleti küsimust, kuidas tõlgendada direktiivi, mida tuleb liikmesriigis kohaldada, ning et direktiivile saab suhetes institutsiooniga tugineda ainult kaudselt kohtuotsuses Aayhan jt vs. parlament (F‑65/07, EU:F:2009:43, punktid 113−116) välja toodud juhtudel. Raamkokkuleppe klausel 4 ei kuulu nendest juhtumitest ühegi juhtumi hulka. Eelkõige ei ole raamkokkuleppe klausel 4 niisugusena, nagu direktiiv 1999/70 selle ellu viib, üldise õiguspõhimõtte väljendus ja kuna personalieeskirjade artikli 45 sõnastus on selge, ei ole selle sätte mõtte kindlakstegemiseks vaja pöörduda direktiivi poole.
41 Seejärel rõhutab nõukogu, et hageja ja F. J. Rosado Santana olukordade vahel on oluline erinevus, mis seisneb selles, et viimane töötas alati sama õigusliku režiimi alusel, sest ta oli „asendusametnik” ja sai siis „koosseisuliseks ametnikuks”, samas kui hageja suhtes kohaldati üksteise järel kaht erinevat režiimi, st muude teenistujate teenistustingimusi, kui ta oli ajutine teenistuja, ja siis personalieeskirju, kui ta oli ametnik.
42 Oma vastuses menetlust korraldavatele meetmetele täpsustas nõukogu oma seisukohta, tuginedes kohtumäärusele Rivas Montes (C‑178/12, EU:C:2013:150). Nõukogu arvates tuleneb sellest kohtumäärusest, et raamkokkuleppe klauslile 4 ei saa tugineda selleks, et põhjendada väidet, et personalieeskirjade artikkel 45 on õigusvastane. See klausel käsitleb tähtajalise töösuhtega töötajate diskrimineerimist ainult selle suhte kestuse alusel, samas kui käsitletaval juhul rajaneb ajutiste teenistujate ja ametnike erinev kohtlemine nende ja liidu institutsioonide vahelise töösuhte õiguslikul laadil.
43 Eeldusel, et kohtuotsuses Rosado Santana (EU:C:2011:557) valitud lahenduse saab üle kanda Euroopa Liidu avalikule teenistusele, väidab nõukogu, et administratsiooni õiguspärased vajadused ja nende – alaliste või ajutiste – ülesannete laad, mida ta peab täitma, kujutavad endast objektiivseid põhjuseid, mis õigustavad seda, et edutamisel ei võeta arvesse aega, mil hageja töötas ajutise teenistujana.
44 Komisjoni arvates peaks Avaliku Teenistuse Kohus tunnistama õigusvastasuse väite omal algatusel vastuvõetamatuks, sest kaebuses niisugust väidet ei esitatud.
45 Sisulistes küsimustes toetab komisjon kõiki nõukogu argumente, rõhutades, et ajutise teenistuja staatus erineb põhjalikult ametniku staatusest.
46 Eelkõige arvab komisjon, et asjaolul, et hageja täitis ajutise teenistujana samu ülesandeid, mis anti talle pärast nimetamist katseajal olevaks ametnikuks, ei ole vähimatki tähtsust. Komisjoni meelest on hageja väite puhul omistatud liiga palju tähtsust täiesti juhuslikele faktilistele asjaoludele ja antud põhjendamatu eelis teenistujatele, kes on alati täitnud samu ülesandeid − kõigepealt ajutiste teenistujate ja seejärel ametnikena −, võrreldes mitmesuguseid ülesandeid täitnud teenistujatega.
47 Kontrollikoda, kes nõustub nõukogu argumentidega, kinnitab oma menetlusse astuja seisukohtades sisuliselt, et raamkokkuleppe klauslile 4 ei saa tugineda suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega juhul, kui personalieeskirjade artikli 45 kohaldamisel ei võeta arvesse teenistusstaaži, mille ametnik omandas siis, kui ta oli ajutine teenistuja. Ta leiab, et niisuguse olukorraga ei rikuta diskrimineerimiskeelu põhimõtet ning see ei ole ka üksteisele järgnevate tähtajaliste lepingute või töösuhete kasutamisest tingitud kuritarvitus ning et nii või teisiti ei ole hageja sellisele kuritarvitusele tuginenud.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
48 Avaliku Teenistuse Kohus analüüsib kõigepealt küsimust, kas nõukogu eiras personalieeskirjade artikli 45 ulatust, kui tõlgendas seda nii, et see ei võimaldanud tal arvesse võtta teenistusstaaži, mille hageja omandas ajutise teenistujana, selle kaheaastase teenistusstaaži arvutamisel, mis peab hagejal olema palgaastmes omandatud, et teda võiks edutada. Personalieeskirjade artikli 45 õiguspärasuse küsimus – mille hageja esitab teise võimalusena – on käsitletaval juhul asjakohane ainult siis, kui nõukogu ei ole selle sätte tõlgendamisel eksinud.
49 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusnormide tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka eesmärke, mida taotletakse õigusaktidega, millesse need õigusnormid kuuluvad, ja nende konteksti (kohtuotsus Hoštická jt, C‑561/13, EU:C:2014:2287, punkt 29).
50 Käsitletaval juhul on personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud, et edutamiseks „valitakse välja eranditult need ametnikud, kes on oma palgaastmele vastaval ametikohal töötanud minimaalselt kaks aastat”. Selle sätte sõnastus, milles on kasutatud väljendit „palgaastmele vastaval ametikohal töötanud” ja omastavat asesõna „oma” – mis viitab „ametnikele” −, näitab aga, et ametisse nimetav asutus peab võtma arvesse üksnes teenistusstaaži, mis on omandatud selles palgaastmes ametnikuna.
51 Seda personalieeskirjade artikli 45 sõna-sõnalist tõlgendust kinnitab personalieeskirjade analüüs tervikuna. Näib nimelt, et seadusandja meelest ei esine ametnikuks saanud ajutise teenistuja karjääris mingit õiguslikku järjepidevust (vt selle kohta kohtuotsused Bellantone vs. kontrollikoda, F‑85/06, EU:F:2007:171, punkt 51; Toronjo Benitez vs. komisjon, EU:F:2008:25, punkt 87, ja kohtumäärus Prieto vs. parlament, F‑42/07, EU:F:2011:159, punkt 61).
52 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb, et personalieeskirjade artikli 34 kohaselt peavad „[a]metnikud […] enne ametisse kinnitamist läbima üheksakuulise katseaja”. Selles õigusnormis ei ole teenistujaid, kes nimetati katseajal olevateks ametnikeks pärast seda, kui nad töötasid ajutiste teenistujatena, kuidagi eristatud teistest teenistujatest, isegi kui nad täitsid nii ühes kui ta teises režiimis samu ametikohustusi. Kui hageja väide õiguslikust järjepidevusest oleks põhjendatud, ei saaks ametisse nimetatud ametnikud, kes töötasid juba ajutiste teenistujatena, sellest sättest mingit kasu.
53 Lisaks tuleb märkida, et kui seadusandja oleks tahtnud aega, mil teenistuja töötas ajutise teenistujana, arvesse võtta nii, et sellel on tagajärjed tema ametnikukarjäärile, oleks ta seda teinud sõnaselgelt. Nõnda on see personalieeskirjade artikli 32 kolmandas lõigus, mille kohaselt „[i]nstitutsiooni kehtestatud palgaastmekriteeriumide kohaselt liigitatud ajutistel töötajatel säilib ajutise töötajana omandatud staaž, kui nad nimetatakse sama palgaastme ametnikeks kohe pärast ajutise teenistuse lõppu”, ning seda erandina artikli 32 esimesest lõigust, mille järgi võetakse ametnik tööle oma palgaastme esimeses järgus. Samuti on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 40 teises lõigus sätestatud, et „[p]ersonalieeskirjade VIII lisas ette nähtud pensioniõigusliku staaži arvutamisel võetakse arvesse kogu Euroopa Liidu institutsioonide ajutise töötajana teenistuses oldud aega”.
54 Sellest järeldub, et nõukogu ei teinud mingit viga, kui tõlgendas personalieeskirjade artiklit 45 nii, et edutamismenetluses saab arvesse võtta ainult teenistusstaaži, mis on palgaastmes omandatud ametnikuna, seda enam, et muude teenistujate teenistustingimustes ei ole nähtud ette, et seda artiklit kohaldatakse siiski ühel või teisel viisil ajutiste teenistujate olukorra suhtes.
55 Seega tuleb etteheide, et personalieeskirjade artikli 45 tõlgendamisel on tehtud viga, tagasi lükata ning analüüsida hageja teise võimalusena esitatud väidet, et see artikkel on õigusvastane, mida põhjendatakse sellega, et kuna personalieeskirjade artikkel 45 ei võimalda võtta arvesse aega, mil ametnik töötas ajutise teenistujana, on sellega rikutud raamkokkuleppe klauslit 4.
56 Käsitletava juhtumi asjaoludel ja menetlusökonoomia huvides tuleb hinnata selle õigusvastasuse väite sisu, tegemata eelnevalt otsust selle vastuvõetavuse küsimuses, sest see väide on igal juhul ja tagapool esitatud põhjustel õiguslikult täiesti põhjendamatu (kohtuotsus AT vs. EACEA, F‑113/10, EU:F:2012:20, punkt 49).
57 Kõigepealt tuleb teha kindlaks, kas raamkokkuleppe klausel 4 on käsitletaval juhul kohaldatav ja seega kas väidet, et personalieeskirjade artikkel 45 on õigusvastane, saab põhjendada selle klausli eiramisega.
58 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi 1999/70 ja sellele lisatud raamkokkuleppe sätteid pidada õigusnormideks, millega kehtestatakse institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega (kohtuotsus Aayhan jt vs. parlament, EU:F:2009:43, punkt 111).
59 Need võivad siiski olla institutsioonile kohustuslikud eelkõige siis, kui need väljendavad liidu õiguse üldpõhimõtet, mida ta peab sel juhul üldpõhimõttena kohaldama (kohtuotsused Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 56; Aayhan jt vs. parlament, EU:F:2009:43, punkt 113, ning AI vs. Euroopa Kohus, F‑85/10, EU:F:2012:97, punkt 134).
60 Raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 on sätestatud keeld kohelda töötingimuste osas tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused. Selle klausli punktis 4 on sätestatud sama keeld eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevate nõuete puhul (kohtuotsused Rosado Santana, EU:C:2011:557, punkt 64, ning Valenza jt., C‑302/11−C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 39).
61 Diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtted, mida raamkokkuleppe klausli 4 punktiga 1 ellu viiakse, on aga liidu õiguskorra aluspõhimõtted (kohtuotsus Aayhan jt vs. parlament, EU:F:2009:43, punkt 101), millest lähtudes tuleb personalieeskirjade artikli 45 õiguspärasust hinnata,
62 On vaja siiski täpsustada, et tehes otsust raamkokkuleppe kohaldamise kohta liikmesriikide ametnike ja administratsioonide vaheliste vaidluste kontekstis, on Euroopa Kohus otsustanud, et võimalik koosseisuliste töötajate ja lepinguliste töötajate erinev kohtlemine ei kuulu raamkokkuleppes sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse, sest niisugune erinev kohtlemine rajaneb mitte töösuhte tähtajalisusel või tähtajatusel, vaid selle koosseisulisusel või lepingulisusel (kohtumäärus Rivas Montes, EU:C:2013:150, punktid 44 ja 45).
63 Käsitletaval juhul tuleb tõdeda, et personalieeskirjade artikliga 45 ei ole loodud mingit tähtajaliste töötajate ja tähtajatute töötajate erinevat kohtlemist. Ainus asjaolu, mida on personalieeskirjade artiklis 45 arvesse võetud, on asjaomaste teenistujate töölevõtmise õiguslik vorm, mis toob tegelikkuses kaasa ametnike omandatud teenistusstaaži ja muude teenistujate omandatud teenistusstaaži erineva käsitlemise. Kohtupraktika kohaselt ei kuulu niisugune erinev käsitlemine raamkokkuleppes sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisalasse (vt kohtumäärus Rivas Montes, EU:C:2013:150, punktid 44 ja 47).
64 Sellest järeldub, et hageja ei saa väidet, et personalieeskirjade artikkel 45 on õigusvastane, põhjendada raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 või sellega ellu viidava võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.
65 Igal juhul ei saa hageja tugineda põhimõtetele, mille Euroopa Kohus sedastas oma kohtuotsuses Rosado Santana (EU:C:2011:557). Vastavas kohtuasjas soovis põhikohtuasja hageja peamiselt vaidlustada erineva kohtlemise, mis seisnes selles, et institutsioonisiseses valikumenetluses võeti arvesse aega, mil töötati koosseisulise ametnikuna, mitte asendusametnikuna (kohtuotsus Rosado Santana, EU:C:2011:557, punkt 42). Käsitletavas kohtuasjas vaidlustab hageja erineva kohtlemise ametnike, kelle teenistusstaaži võetakse personalieeskirjade artikli 45 kohaldamisel arvesse, ja ajutiste teenistujate vahel, ükskõik kas nad on tööle võetud tähtajatu või tähtajalise lepinguga.
66 Esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet
67 Hageja märgib, et edutatavate ametnike loetelus on „mitme ametniku” nimed, kes olid nagu temagi ajutistest teenistujatest tõlkijad ja kellel on „ametis” sama teenistusstaaž, kuid kes nimetati alaliseks ametnikuks enne teda. Ametisse nimetav asutus ei viinud niimoodi edutatavate ametnike nimekirja koostades seega läbi võrdlevat analüüsi, mida tuleb kohtuparktika kohaselt teenistuse huvides ja vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele hoolikalt ja erapooletult teha, ning eelkõige tegutses ta nii, et rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet.
68 Tuleb aga tõdeda, et hageja ei näita oma hagiavalduses ära, kes on need ametnikud, keda edutati niisuguse võrdleva analüüsi tulemusena, mille puhul rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet, ega esita Avaliku Teenistuse Kohtule midagi, mis võimaldaks viimasel tema argumentide õigsust kontrollida. Hageja lubab küll „paljastada” nende ametnike nimed Avaliku Teenistuse Kohtu taotlusel. Niisugusest pakkumisest hagiavalduse ebatäpsuse korvamiseks siiski ei piisa.
69 Sellest järeldub, et teine väide tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Kolmas väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust
70 Hageja leiab, et ametisse nimetav asutus ei võtnud vaidlustatud otsust tehes arvesse tema huve ja rikkus seega oma hoolitsemiskohustust.
71 Avaliku Teenistuse Kohus märgib, et kolmandat väidet ei esitatud kaebuses ning see ei ole seotud ühegi väite ega argumendiga kaebuses, milles on viidatud üksnes ilmsele hindamisveale ja selle diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumisele, mille kohaselt ei tohi olla diskrimineerimist tähtajaliste ja tähtajatute töötajate vahel.
72 Kolmas väide tuleb niisiis jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest see esitati esimest korda hagiavalduses, rikkudes sellega nõuet, mille kohaselt peab personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 alusel esitatud kaebus vastama hilisemale hagiavaldusele ning mis eeldab, et liidu kohtus esitatud väited, mis on otseselt suunatud huve kahjustatud akti vastu, esitati juba kohtueelses menetluses ja ametisse nimetav asutus või teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus sai teada, mida asjaomane isik vaidlustatud otsuses kritiseerib, vastasel korral on väide vastuvõetamatu (kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, T‑476/11 P, EU:T:2013:557, punkt 71).
73 Seega tuleb nõue tühistada vaidlustatud otsus tervikuna rahuldamata jätta.
Kahju hüvitamise nõue
74 Esiteks väidab hageja, et ta kandis varalist kahju seetõttu, et kui nõukogu oleks kandnud ta edutatavate ametnike nimekirja, siis − arvestades personalieeskirjades nimetatud keskmist palgaastmel töötamise aega, teenistusstaaži tõlkija ametis nõukogus, tema kiitvaid hindamisaruandeid ning asjaolu, et edutati mõnda ametnikku, kes täitis samu ametikohustusi nagu hageja, − oleks teda 90‑protsendilise tõenäosusega edutatud. Hageja hindab oma kahju seega 30 000 eurole, võttes arvesse seda, et tema karjäär aeglustus ning see aeglustumine avaldas mõju tema töötasule ja pensioniõigustele.
75 Teiseks kinnitab hageja, et kandis mittevaralist kahju, mida ei hüvita ainuüksi vaidlustatud otsuse tühistamine, ning seda seepärast, et isegi kui on võimalik võtta kõik meetmed, mis heastavad toimepandud õigusvastasuse, ei saa välistada, et nõukogu ainult lisab hageja nime edutatavate ametnike nimekirja, võtmata tühistava kohtuotsuse tulemusena mingeid muid meetmeid. Hageja hindab selle mittevaralise kahju 10 000 eurole.
76 Avaliku Teenistuse Kohus meenutab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob tühistamisnõude rahuldamata jätmine siis, kui kahju, mida hageja väidab end olevat kandnud, tekkis otsuse tõttu, mis palutakse tühistada, põhimõtteliselt kaasa tühistamisnõudega seotud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise (kohtuotsus Arguelles Arias vs. nõukogu, F‑122/12, EU:F:2013:185, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).
77 Käsitletaval juhul tuleb märkida, et varaline ja mittevaraline kahju, mida hageja väidab end olevat kandnud, tekkis nõukogu otsuse tõttu mitte kanda teda edutatavate ametnike nimekirja. Et nõue tühistada vaidlustatud otsus jäeti aga rahuldamata ning Avaliku Teenistuse Kohus ei tuvasta nõukogu otsuste tegemise praktikas rikkumisi, tuleb ka hageja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
78 Kõige eelneva põhjal tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
79 Kodukorra artikli 101 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 102 lõikes 1 on sätestatud, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse. Kodukorra artikli 103 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astuvad institutsioonid ise oma kohtukulud.
80 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on nõukogu oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamist, peab hageja kandma enda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja ka nõukogu kohtukulud.
81 Kodukorra artikli 103 lõike 4 esimese lause alusel kannavad komisjon ja kontrollikoda ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta V. Todorova Androva kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Kontrollikoja kohtukulud nende endi kanda.
Bradley | Kreppel | Rofes i Pujol |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. aprillil 2015 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |