KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 31. jaanuaril 2018(1)
Kohtuasi C‑527/16
Salzburger Gebietskrankenkasse,
Bundesminister für Arbeit, Soziales und Konsumentenschutz,
menetluses osalesid:
Alpenrind GmbH,
Martin-Meat Szolgáltató és Kereskedelmi Kft,
Martimpex-Meat Kft,
Pensionsversicherungsanstalt,
Allgemeine Unfallversicherungsanstalt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajad – Sotsiaalkindlustus – Töötajad, kes on lähetatud muusse kui tööandja asukoha liikmesriiki – Määrus (EÜ) nr 987/2009 – Artikli 5 lõige 1 ja artikli 19 lõige 2 – Porditav dokument A1 – Siduv mõju – Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjoni otsus, mis puudutab porditava dokumendi A1 tagasivõtmist – Porditava dokumendi A1 tagasiulatuv mõju – Porditava dokumendi A1 väljastamine pärast töötaja vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikli 12 lõige 1 – Lähetatud isikute mitteasendamise tingimus
I. Sissejuhatus
1. Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsusetaotlus puudutab määruse (EÜ) nr 883/2004(2) artikli 12 lõike 1 ning määruse (EÜ) nr 987/2009(3) artikli 5 lõike 1 ja artikli 19 lõike 2 tõlgendamist.
2. Eelotsusetaotlus on esitatud ühelt poolt Salzburger Gebietskrankenkasse (Salzburgi liidumaa haigekassa, Austria; edaspidi „Salzburgi haigekassa“) ja Bundesminister für Arbeit, Soziales und Konsumentenschutz’i (töö-, sotsiaal- ja tarbijakaitseküsimuste liiduminister, Austria) ning teiselt poolt ühe Austria ja kahe Ungari ettevõtja vahelise vaidluse raames, mis puudutab Austriasse lähetatud töötajate suhtes kohaldamisele kuuluvate sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kindlaksmääramist.
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese ja teise eelotsuse küsimusega palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, milline mõju on porditaval dokumendil A1(4), mis on väljastatud määruse nr 987/2009 artikli 19 lõike 2 kohaselt selleks, et tõendada, milliseid õigusakte isiku suhtes määruse nr 883/2004 II jaotise kohaselt kohaldatakse. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimusega, kas porditav dokument A1 on siduv vastuvõtva liikmesriigi kohtule ELTL artikli 267 tähenduses. Jaatava vastuse korral küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teise küsimusega sisuliselt seda, kas porditav dokument A1 on siduv ka siis, kui sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjon (edaspidi „halduskomisjon“(5)) on teinud otsuse, mis puudutab selle dokumendi tagasivõtmist, ent dokumendi väljastanud asutus ei ole dokumenti tagasi võtnud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib ka porditava dokumendi A1 siduva mõju kohta juhul, kui see dokument on väljastatud pärast asjasse puutuva töötaja vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist, ning vastaval juhul ka selle dokumendi võimaliku tagasiulatuva mõju kohta.
4. Kolmanda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuidas tõlgendada määruse nr 883/2004 artikli 12 lõiget 1, mille kohaselt kohaldatakse tööandja poolt teise liikmesriiki lähetatud töötaja suhtes teatud tingimustel jätkuvalt päritoluliikmesriigi sotsiaalkindlustusega seotud õigusakte. Selles osas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas nimetatud sätet, mis nõuab, et lähetatud isikut „ei saadeta teist lähetatud isikut asendama“ (edaspidi „mitteasendamise tingimus“), on rikutud, kui asendavat töötajat ei läheta mitte sama tööandja, vaid teine tööandja, ning kas seejuures on tähtis, kas nende kahe tööandja asukoht on samas liikmesriigis või kas nende vahel on isiklikke ja/või organisatsioonilisi seoseid.
II. Liidu õigus
A. Määrus nr 883/2004
5. Määruse nr 883/2004 II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisalduva artikli 11 „Üldeeskirjad“ lõikes 1 ja lõike 3 punktis a on sätestatud:
„1. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.
[…]
3. Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:
a) liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte.
[…]“
6. Määruse nr 883/2004 samas jaotises sisalduva artikli 12 „Erieeskirjad“ lõike 1 algses redaktsioonis oli sätestatud:
„Isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle see tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist isikut asendama.“
7. Põhikohtuasjas vaidluse all oleval perioodil, st 1. veebruari 2012 ja 13. detsembri 2013 vahelisel ajal, muudeti määruse nr 883/2004 artikli 12 lõiget 1 määrusega nr 465/2012, mis jõustus 28. juunil 2012.(6) Sätte viimases osas sisaldunud väljend „teda ei saadeta teist isikut asendama“ asendati väljendiga „teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama“(7).
8. Määruse nr 883/2004 V jaotises „Muud sätted“ sisalduva artikli 76 „Koostöö“ lõikes 6 on sätestatud:
„Raskuste korral käesoleva määruse tõlgendamisel või rakendamisel, mis võiksid ohtu seada sellega hõlmatud isiku õigused, võtab pädeva liikmesriigi või isiku elukohajärgse liikmesriigi asutus ühendust asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide asutuse või asutustega. Kui lahendust ei leita mõistliku aja jooksul, võivad asjaomased asutused paluda halduskomisjonil sekkuda.“
B. Määrus nr 987/2009
9. Määruse nr 987/2009 I jaotises „Üldsätted“ sisalduvas artiklis 5 „Teises liikmesriigis välja antud dokumentide ja tõendusmaterjalide õiguslik jõud“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.
2. Kui esineb kahtlus dokumendi kehtivuses või selles esitatud asjaolude täpsuses, palub dokumendi saanud liikmesriigi asutus dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajaduse korral kõnealuse dokumendi tagasivõtmist. Dokumendi väljastanud asutus vaatab dokumendi väljastamise põhjused läbi ja vajaduse korral võtab dokumendi tagasi.
3. Kui esineb kahtlus dokumendi kehtivuses või selles esitatud asjaolude täpsuses, palub dokumendi saanud liikmesriigi asutus dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajaduse korral kõnealuse dokumendi tagasivõtmist. Dokumendi väljastanud asutus vaatab dokumendi väljastamise põhjused läbi ja vajaduse korral võtab dokumendi tagasi.
4. Kui asjaomased asutused ei saavuta kokkulepet, võib pädevate võimuorganite vahendusel pöörduda halduskomisjoni poole mitte varem kui kuu aega pärast seda, kui dokumendi saanud asutus esitas taotluse. Halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.“
10. Määruse nr 987/2009 II jaotises „Kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine“ sisalduva artikli 19 „Teabe edastamine asjaomastele isikutele ja tööandjatele“ lõikes 2 on sätestatud:
„Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte põhimääruse II jaotise alusel kohaldatakse, esitab asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel tõendi kõnealuste õigusaktide kohaldamise kohta ja märgib vajaduse korral, millise kuupäevani ja millistel tingimustel.“
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
11. Austrias asutatud Alpenrind GmbH on kariloomade ja lihaga kauplemise sektoris tegutsev äriühing. 1997. aastast käitab ta Salzburgis tapamaja, mida ta üürib.
12. 2007. aastal sõlmis Alpenrind (või tema õiguseellaseks olnud äriühing S GmbH) Ungaris asutatud äriühinguga Martin-Meat Szolgáltató és Kereskedelmi Kft (edaspidi „Martin-Meat“) lepingu, mille kohaselt kohustus viimane tegema liha tükeldamise ja pakkimise töid. Neid töid tegid Alpenrindi tegevuskohtades Austriasse lähetatud töötajad.(8) Martin-Meat tegi neid töid kuni 31. jaanuarini 2012.
13. 24. jaanuaril 2012 sõlmis Alpenrind Ungaris asutatud äriühinguga Martimpex-Meat Kft lepingu, mille kohaselt kohustus viimane tegema liha lõikamise ja pakendamise töid 1. veebruarist 2012 kuni 31. jaanuarini 2014. Neid töid tegid Alpenrindi tegevuskohtades Austriasse lähetatud töötajad.
14. Alates 1. veebruarist 2014 andis Alpenrind uuesti Martin-Meatile ülesande teha kõnealuseid liha lõikamise ja pakendamise töid eelnimetatud tegevuskohtades oma töötajatega.
15. Ungari pädev asutus väljastas vaidlusalusel perioodil, st 1. veebruarist 2012 kuni 13. detsembrini 2013 Martimpex-Meatis töötanud 250 töötajale porditavad dokumendid A1, mis tõendasid, et nende töötajate suhtes kohaldatakse Ungari sotsiaalkindlustussüsteemi vastavalt määruse nr 883/2004 artiklitele 11–16 ja määruse nr 987/2009 artiklile 19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et need dokumendid väljastati „osaliselt tagasiulatuvalt ning osaliselt juhtudel, mil Austria sotsiaalkindlustusasutus oli juba teinud (lõplikult jõustumata) otsuse, et asjasse puutuvale töötajale laieneb kohustuslik kindlustus Austria õiguse kohaselt“.(9) Kõigis neis dokumentides oli Alpenrind märgitud tööandjaks töö tegemise kohas.
16. 13. detsembri 2013. aasta otsusega otsustas Salzburgi haigekassa, et ülalnimetatud isikutele laienes vaidlusalusel perioodil Austrias kohustuslik kindlustus vastavalt Austria sotsiaalkindlustust käsitlevatele õigusaktidele.
17. Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria) tühistas 7. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega Salzburgi haigekassa otsuse viimase pädevuse puudumise tõttu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et seda kohtuotsust põhjendati eeskätt sellega, et „igaühele neist isikutest, kellele Austrias kohustuslikku kindlustust laiendati, on Ungari pädev sotsiaalkindlustusasutus väljastanud [porditava] dokumendi A1, mis tõendab, et vastav isik on kindlaksmääratud kuupäevast alates tööl Ungaris [Martimpex-Meati] töötajana, kellele laieneb kohustuslik kindlustus ning kes on tõenäoliselt lähetatud Austriasse [Alpenrindi] igal konkreetsel vormil näidatud tähtajaks, mis hõlmab vaidlusalust perioodi“.
18. Salzburgi haigekassa ning töö-, sotsiaal- ja tarbijakaitseküsimuste liiduminister esitasid selle kohtuotsuse peale Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus) kassatsioonkaebuse, leides, et porditavatel dokumentidel A1 ei ole absoluutset siduvat mõju. Need pooled leidsid, et see siduv mõju põhineb ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtte järgimisel. Ungari pädev asutus olevat aga käesoleval juhul seda põhimõtet rikkunud. Sellega seoses esitas töö-, sotsiaal- ja tarbijakaitseküsimuste liiduminister kassatsioonimenetluses dokumendid, millest nähtub, et halduskomisjon otsustas 20. ja 21. juunil 2016, et Ungari oli asjasse puutuvate töötajate suhtes end ebaõigesti pädevaks tunnistanud ning sellest tulenevalt tuleb porditavad dokumendid A1 tagasi võtta.
19. Vaidlusega mitte seotud delegatsioonide poolt ühehäälselt tehtud 20. ja 21. juuni 2016 otsustega kiitis halduskomisjon heaks halduskomisjoni lepitusnõukogu (edaspidi „lepitusnõukogu“) 9. mai 2016. aasta arvamuse Austria Vabariigi ja Ungari vahelise vaidluse kohta.(10) Sellest arvamusest tuleneb, et halduskomisjoni menetluse ajendiks oli Austria Vabariigi ja Ungari vahel mitu aastat kestnud vaidlus, mis puudutas Martin-Meati ja Martimpex-Meati ning Alpenrindi vahel sõlmitud lepingute raames esimese kahe äriühingu poolt Austriasse lähetatud töötajate suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramist. See vaidlus seondub määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimuse tõlgendamist puudutavate üldisemate aruteludega halduskomisjonis.(11)
20. Lepitusnõukogu toetas 9. mai 2016. aasta arvamuses Austria Vabariigi seisukohta, leides sisuliselt, et asjaolu, et töötaja lähetajaks on muu tööandja kui see, kes oli varem lähetatud töötaja tööandjaks, ei välista olukorra käsitamist „asendamisena“ määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tähenduses.(12) Selle põhjal leidis lepitusnõukogu, et kõnealusel juhul olid porditavad dokumendid A1 asendavatele töötajatele väljastatud ekslikult ning need tuli põhimõtteliselt tagasi võtta alates kuupäevast, mil Ungari pädevat asutust teavitati ja mil ta sai tõendid olukorra kohta vastuvõtvas liikmesriigis. Mööndes siiski, et porditavate dokumentide A1 tagasiulatuv tagasivõtmine põhjustaks olulisi haldusraskusi ning kahjustaks asjasse puutuvaid töötajaid, pakkus lepituskomisjon välja, et Austria Vabariik ja Ungari jõuaksid selles küsimuses kokkuleppele.(13)
21. Vaidlust pole selles, et Ungari pädev asutus asjasse puutuvatele töötajatele väljastatud porditavaid dokumente A1 pärast halduskomisjonis toimunud menetlust tagasi ei võtnud ega kehtetuks ei tunnistanud. Ungari ja Austria valitsuse märkustest nähtub, et need kaks liikmesriiki pidasid läbirääkimisi dokumentide tagasivõtmise korraldamise osas, ent praegu on läbirääkimised peatatud ootuses, et Euroopa Kohus teeks otsuse käesoleva eelotsusetaotluse kohta.
22. 14. septembri 2016. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 14. oktoobril 2016, otsustas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas siduv mõju, mis on […] määruse […] nr 987/2009 artikli 5 kohaselt dokumentidel määruse […] nr 987/2009 artikli 19 lõike 2 tähenduses, kehtib ka menetluses, mille on algatanud kohus ELTL artikli 267 tähenduses?
2. Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:
a) Kas nimetatud siduv mõju kehtib ka juhul, kui eelnevalt on sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjonis toimunud menetlus, mille tulemusel ei ole saavutatud kokkulepet ega vaidlusaluseid dokumente tagasi võetud?
b) Kas nimetatud siduv mõju kehtib ka juhul, kui dokument A1 väljastatakse alles pärast seda, kui vastuvõttev liikmesriik on formaalselt tuvastanud enda õigusnormidel põhineva kohustusliku kindlustuse olemasolu? Kas siduv mõju kehtib sellisel juhul ka tagasiulatuvalt?
3. Juhul kui teatud tingimustel on dokumentidel [määruse nr 987/2009] artikli 19 lõike 2 tähenduses piiratud siduv mõju:
Kas [määruse nr 883/2004] artikli 12 lõikes 1 sisalduvat asendamiskeeldu rikutakse, kui asendavat töötajat ei läheta mitte sama tööandja, vaid mõni teine tööandja? Kas seejuures on oluline,
a) kas teise tööandja asukoht on samas liikmesriigis nagu esimesel tööandjal või
b) kas esimese ja teise lähetava tööandja vahel on isikulised ja/või organisatsioonilised seosed?“
23. Kirjalikud seisukohad esitasid Salzburgi haigekassa, Alpenrind, Martin-Meat ja Martimpex-Meat,(14) Austria, Belgia, Tšehhi Vabariigi, Saksamaa, Iirimaa, Ungari ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon. 28. septembril 2017 toimunud kohtuistungil esitasid oma suulised seisukohad Salzburgi haigekassa, Alpenrind, Martin-Meat ja Martimpex-Meat, Austria, Tšehhi Vabariigi, Iirimaa, Prantsusmaa, Ungari ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.
IV. Analüüs
A. Esimene eelotsuse küsimus
24. Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas määruse nr 987/2009 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigi pädeva asutuse poolt nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 alusel väljastatud porditav dokument A1, mis tõendab, et töötaja on määruse nr 883/2004 II jaotise kohaselt kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis, on siduv teise liikmesriigi kohtule ELTL artikli 267 tähenduses.(15)
25. Nagu kõik selle küsimuse kohta Euroopa Kohtule märkusi esitanud pooled peale Salzburgi haigekassa,(16) leian alljärgnevatel põhjustel, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.(17)
26. Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on tõend E101 (mida kasutati enne porditava dokumendi A1 kasutuselevõttu(18)) seni, kuni seda ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud, siduv selle liikmesriigi õiguskorras, kuhu töötaja töötamiseks siirdub, ja seega siduv ka selle viimase liikmesriigi asutustele. Sellest tuleneb, et vastuvõtva liikmesriigi kohus ei ole pädev kontrollima tõendi E101 kehtivust nende faktiliste asjaolude seisukohast, mille alusel tõend väljastati.(19)
27. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et hetkel kehtiva määrusega nr 987/2009 kodifitseeriti Euroopa Kohtu praktika, andes tõendile E101 siduva laadi ning seda väljastavale asutusele ainupädevuse tõendi kehtivust hinnata.(20) Nimetatud määruse artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.(21)
28. Minu hinnangul ei saa mitte millestki järeldada, et selle kodifitseerimise raames oleks liidu seadusandjal olnud kavatsus piirata määruse nr 987/2009 artiklis 5 nimetatud dokumentide siduvus üksnes liikmesriikide sotsiaalkindlustusametitega ning seeläbi eemalduda Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mille kohaselt on tõend E101 siduv ka teiste liikmesriikide kohtutele.(22)
29. On tõsi, et määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikes 1 teiste liikmesriikide kohtuid ei nimetata. Tuleb aga tõdeda, et kõnealuse sätte sõnastamisel on kasutatud suurel määral sama sõnastust, mida Euroopa Kohus on kasutanud tõendit E101 käsitlevas kohtupraktikas. Euroopa Kohus on samuti leidnud, et tõend E101 on siduv selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus asjaomane töötaja töötab, ning et seni, kuni seda tõendit ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud, peab see pädev asutus võtma arvesse ajaolu, et töötaja suhtes on juba kohaldatav selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusõigus, kus asub tema tööle võtnud ettevõtja, ning see asutus ei saa seega kohaldada kõnealuse töötaja suhtes omaenda sotsiaalkindlustusskeemi.(23) Lisaks sellele on määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud, et selles sättes nimetatud dokumente aktsepteeritakse niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud, mis kinnitab järeldust, et see säte ei luba teisel liikmesriigil oma kohtute kaudu nimetatud dokumentide kehtivust kahtluse alla seada.
30. Määrusega nr 987/2009 seonduvatest ettevalmistavatest materjalidest ei nähtu samuti viiteid liidu seadusandja soovile eemalduda Euroopa Kohtu praktikast, mis puudutab tõendi E101 siduvat mõju liikmesriigi kohtutele. Vastupidi, nimetatud määruse vastuvõtmiseni viinud ettepanekust tuleneb, et selle eesmärk oli üksnes määruse nr 574/72 sätete lihtsustamine ja ajakohastamine.(24)
31. Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 987/2009 põhjendusest 12 nähtub, et selles määruses sätestatud meetmed ja menetlused „tulenevad [Euroopa Kohtu] praktikast, halduskomisjoni otsustest ning enam kui 30-aastasest sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kogemusest asutamislepinguga ette nähtud põhivabaduste raames“.(25) See märkus lubab arvata, et kui liidu seadusandja oleks soovinud tõendi E101 siduvat mõju käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast eemalduda, oleks ta seda sõnaselgelt väljendanud.
32. Mis puudutab viimaks määruse nr 987/2009 artiklit 6, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, siis tuleb märkida, et selles sättes nähakse ette sotsiaalkindlustuse valdkonda reguleerivate õigusaktide ajutine kohaldamine juhul, kui kahe liikmesriigi asutuste vahel esineb erimeelsusi kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise suhtes.(26) Miski ei luba minu hinnangul aga asuda seisukohale, et liidu seadusandja oleks soovinud piirata selle sätte kaudu kõnealuse määruse artiklis 5 nimetatud dokumentide siduvat mõju. Sellega seoses tuleb märkida, et artikli 6 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda vaid juhul „kui [määruses nr 987/2009] ei sätestata teisiti“.(27)
33. Eeltoodu põhjal tuleb minu hinnangul asuda seisukohale, et võttes vastu määruse nr 987/2009 artikli 5 lõike 1, soovis liidu seadusandja lihtsalt kodifitseerida tõendi E101 siduvat mõju käsitlenud Euroopa Kohtu praktika. Seetõttu leian, et kõnealune kohtupraktika on mutatis mutandis kohaldatav porditavatele dokumentidele A1.
34. Lisan veel, et määruse nr 987/2009 artikli 5 lõike 1 tõlgendamine nii, et porditava dokumendi A1 siduv mõju piirdub üksnes liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutustega, võiks jätta selle sätte kasuliku mõjuta. Nagu Euroopa Kohus tõendi E101 osas märkinud on, siis kui pädeval liikmesriigi asutusel oleks oma liikmesriigis, see tähendab asjaomase töötaja suhtes vastuvõtvas liikmesriigis lubatud kohtusse pöördudes saavutada tõendi E101 kehtetuks tunnistamine, võiks see kahjustada liikmesriikide pädevate asutuste vahelisel lojaalsel koostööl põhinevat süsteemi.(28)
35. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi määrustes nr 1408/71 ja nr 574/72 sätestatud varasem regulatsioon ei sisaldanud määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikele 1 vastavat sätet, rajas Euroopa Kohus tõendi E101 siduvat mõju käsitleva praktika määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1 (vastab praegu kehtiva määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikele 1(29)) sätestatud sotsiaalkindlustusega seotud küsimustes siiski ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise põhimõttele, liidu piires liikuvatele isikutele õiguskindluse tagamise põhimõttele ning ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevale liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö põhimõttele.(30) Need kaalutlused kehtivad minu meelest täielikult ka määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 puhul.
36. Eeltoodut silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele nii, et määruse nr 987/2009 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nimetatud määruse artikli 19 lõike 2 alusel liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljastatud porditav dokument A1, mis tõendab, et töötaja on määruse nr 883/2004 II jaotise kohaselt kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis, on siduv teise liikmesriigi kohtule ELTL artikli 267 tähenduses seni, kuni seda ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud.(31)
B. Teine eelotsuse küsimus
37. Teine eelotsuse küsimus, mis on esitatud vaid juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, jaguneb kaheks osaks, mis puudutavad erinevaid olukordi. Esimeses osas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus porditava dokumendi A1 siduva mõju kohta juhul, kui halduskomisjonis on toimunud menetlus (teise eelotsuse küsimuse punkt a). Teises osas küsib see kohus, kas porditaval dokumendil A1 on siduv mõju juhul, kui see väljastati pärast asjasse puutuva töötaja vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist, ning kui jah, siis kas sel dokumendil on tagasiulatuv mõju (teise eelotsuse küsimuse punkt b). Käsitlen neid kahte olukorda järgemööda.
1. Esimene olukord: halduskomisjonis toimunud menetlus (teise eelotsuse küsimuse punkt a)
38. Teise eelotsuse küsimuse punktiga a küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus porditava dokumendi A1 siduva mõju kohta juhul, kui halduskomisjonis toimunud menetlus ei päädinud kokkuleppe sõlmimise ega vaidlusaluste dokumentide tagasivõtmisega.
39. Oma põhjendustes toob eelotsusetaotluse esitanud kohus välja, et selle küsimuse eesmärk on kindlaks teha, kas „vähemalt pärast halduskomisjonis toimunud menetlust, mis ei päädinud kokkuleppega (millega kahe liikmesriigi asutused asuvad seisukohale, et tõend on kehtiv ja õige) ega viinud ka vaidlusaluse dokumendi tagasivõtmiseni (kas seetõttu, et selle menetluse tulemusel ei antud vastavat soovitust, või sellepärast, et tõendi väljastanud asutus seda soovitust ei järginud), on selle dokumendi siduv mõju kadunud ning võib läbi viia menetluse kohustusliku kindlustuse tuvastamiseks“.
40. Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest tuleneb, et konkreetsel juhul pöördusid asjasse puutuvad liikmesriigid halduskomisjoni poole, kes tegi otsuse, mis puudutas kõnealuste porditavate dokumentide A1 tagasivõtmist. Teiseks tuleneb sealt, et Ungari pädev asutus neid dokumente pärast selle komisjoni menetlust siiski tagasi ei võtnud.(32)
41. Neil asjaoludel leian, et teise eelotsuse küsimuse punktiga soovitakse sisuliselt kindlaks teha, kas porditav dokument A1 kehtib ka sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus halduskomisjon on teinud otsuse, mis puudutab selle dokumendi tagasivõtmist, ent dokumendi väljastanud asutus ei ole nimetatud dokumenti tagasi võtnud.(33)
42. Salzburgi haigekassa ning Austria, Belgia, Tšehhi Vabariigi(34) ja Prantsusmaa valitsus teevad sisuliselt ettepaneku vastata sellele küsimusele eitavalt. Nimetatud pooled ja huvitatud isikud tuginevad selles osas iseäranis ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevale liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö põhimõtte rikkumisele, kuivõrd dokumendi väljastanud asutus halduskomisjoni otsusele vastavalt porditavat dokumenti A1 kehtetuks ei tunnistanud ega tagasi ei võtnud. Teised Euroopa Kohtule märkused esitanud pooled ja huvitatud isikud seevastu leiavad, et halduskomisjoni menetlus ei tohiks avaldada mõju porditava dokumendi A1 siduvale mõjule. Alljärgnevatel põhjustel olen sellisel veendumusel ka mina.
43. Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev kohtuasi erineb kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus A-Rosa Flussschiff,(35) selle poolest, et käesoleval juhul algatasid asjaomased liikmesriigid menetluse halduskomisjonis, kes tegi otsuse, mis puudutas kõnealuste porditavate dokumentide A1 tagasivõtmist.(36) Minu arvates ei saa see erinevus siiski mõjutada eelnimetatud kohtuotsusest tulenevat järeldust, mis põhineb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikal,(37) mille kohaselt on tõend E101 (millest on saanud porditav dokument A1) siduv nii töö tegemise koha liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutustele kui ka selle liikmesriigi kohtutele.
44. Leian, et määruse nr 987/2009 artikli 5 lõike 1 tõlgendamine selliselt, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav kaotab porditav dokument A1 oma siduva mõju, viiks tegelikult selleni, et siduva iseloomu omandaksid halduskomisjoni poolt tehtud otsused. Minu meelest oleks selline tulemus kehtiva õigusliku raamistikuga kokkusobimatu.
45. Sellega seoses tasub meenutada, et kohtuotsuses Romano(38) leidis Euroopa Kohus, et nii esmasest õigusest, mis reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu poolt komisjonile nõukogu kehtestatud õigusnormide rakendamiseks antud pädevust, kui ka [EMÜ] asutamislepinguga kehtestatud kohtusüsteemist tuleneb, et niisugust organit nagu halduskomisjon ei saa nõukogu volitada andma „õigustloovaid akte“. Euroopa Kohtu hinnangul ei saa niisuguse organi otsus hoolimata asjaolust, et see võib liidu õiguse rakendamiseks kohustatud institutsioone abistada, kohustada institutsioone liidu õigusnormide rakendamisel järgima teatud meetodeid või andma teatud tõlgendusi. Euroopa Kohus järeldas sellest, et halduskomisjoni vastuvõetud vaidlusalune otsus „ei olnud siduv“ eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks.(39)
46. Kuigi iseäranis Lissaboni lepinguga esmasesse õigusesse tehtud muudatuste järel võib mõistagi küsida, kas see kohtupraktika on jätkuvalt kohaldatav, eriti mis puudutab võimalust anda õiguslikke tagajärgi loovate otsuste tegemise pädevus sellisele organile nagu halduskomisjon,(40) ei võimalda ükski asjaolu eeldada, et liidu seadusandjal oleks tegelikult olnud kavatsus halduskomisjonile sellist pädevust anda.
47. Määruse nr 883/2004 artikli 72, kus on loetletud halduskomisjoni ülesanded, punktis a on sätestatud, et see komisjon „tegeleb kõigi [sellest] määrusest ja [määrusest nr 987/2009] või nende alusel sõlmitud lepingutest või kokkulepetest tulenevate haldus- ja tõlgendusküsimustega, ilma et see piiraks asjaomaste võimuorganite, asutuste ja isikute õigust kasutada liikmesriikide õigusaktides, [määruses nr 883/2004] või asutamislepingus ettenähtud menetlusi ja võimalust pöörduda kohtusse“.(41) Euroopa Kohus on varasema määruse nr 3(42) artiklis 43 sisaldunud peaaegu identse sätte kohta otsustanud, et „[halduskomisjoni] otsuste õigusjõud on määratletud nimetatud artikli 43 tekstis endas“ ning et „see tekst ei mõjuta pädevate kohtute pädevust hinnata [määruse nr 3] sätete kehtivust ja sisu, [selle komisjoni] otsustel on nende suhtes üksnes arvamuse väärtus“(43).
48. Seonduvalt menetluse algatamisega halduskomisjonis on määruse nr 883/2004 artikli 76 lõikes 6 sätestatud, et kui lahendust ei leita mõistliku aja jooksul, võivad asjaomased asutused paluda sel komisjonil sekkuda. Määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikes 4 on veel täpsustatud, et halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.(44) Mõiste „püüab erimeelsused lahendada“, mida kasutatakse samuti määruse nr 987/2009 artikli 6 lõikes 3 ning halduskomisjoni otsuses A1(45), näitab minu arvates selgelt selles komisjonis toimuva menetluse mittesiduvat iseloomu.(46)
49. Tõendiga E101 seonduv Euroopa Kohtu praktika näib mulle samuti põhinevat eeldusel, et halduskomisjoni otsustel sellist siduvat mõju ei ole. Selle kohtupraktikaga tuvastas Euroopa Kohus, millised võimalused on liikmesriigil ühe või mitme liikmesriigiga tekkinud erimeelsuste korral küsimuses, millised sotsiaalkindlustusalased õigusaktid konkreetsel juhul kohaldamisele kuuluvad.(47) Euroopa Kohus leidis, et esiteks tuleks pidada läbirääkimisi asjasse puutuva dokumendi väljastanud asutusega. Juhul, kui asjasse puutuvad asutused kokkuleppele ei jõua, võivad nad teiseks pöörduda halduskomisjoni poole. Viimaks, kui ka viimati nimetatu ei suuda pädevate asutuste erimeelsusi lahendada, jääb vastuvõtvale liikmesriigile võimalus, ilma et see piiraks kohtussepöördumise võimaluste kasutamist liikmesriigis, mille asutus tunnistuse väljastas, algatada ELTL artikli 259 alusel viimati nimetatud liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus.(48) Seevastu ei viita Euroopa Kohus selles kontekstis võimalusele esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi halduskomisjoni otsuse peale, mis olnuks minu meelest siiski loogiline, kui Euroopa Kohus oleks leidnud, et selle komisjoni otsusel on siduv mõju.(49)
50. Eelneva põhjal leian, et määrustega nr 883/2004 ja nr 987/2009 loodud praeguses süsteemis ei ole halduskomisjoni otsustel, mis seonduvad kahe või mitme liikmesriigi vaheliste erimeelsustega küsimuses, millised sotsiaalkindlusalased õigusaktid konkreetsel juhul kohaldamisele kuuluvad, siduvat mõju. Sellest tuleneb minu meelest, et halduskomisjonis toimunud menetlus ei saa mõjutada porditava dokumendi A1 siduvat mõju.
51. Teisisõnu olen seisukohal, et isegi sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus asjasse puutuvad liikmesriigid on määruse nr 883/2004 artikli 76 lõike 6 ja määruse nr 987/2009 artikli 5 lõike 4(50) kohaselt pöördunud halduskomisjoni poole ning see komisjon on teinud otsuse, mis puudutab porditava dokumendi A1 tagasivõtmist, on see dokument siduv seni, kuni selle väljastanud asustus ei ole seda tagasi võtnud või tühiseks tunnistanud.
52. Minu hinnangul on see nii sõltumata sellest, kas liikmesriik, kus asub dokumendi väljastanud asutus, on halduskomisjoni menetluse raames rikkunud ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva lojaalse koostöö põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kui vastuvõttev liikmesriik leiab, et esimene liikmesriik on rikkunud talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi, on tal võimalik esitada ELTL artikli 259 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi või pöörduda komisjoni poole kõnealuse liikmesriigi suhtes meetmete võtmiseks.(51)
53. Eeltoodut silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teise eelotsuse küsimuse punktile a, et porditav dokument A1 on siduv ka olukorras, nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus halduskomisjon on teinud otsuse, mis puudutab selle dokumendi tagasivõtmist, ent dokumendi väljastanud asutus ei ole nimetatud dokumenti tagasi võtnud.
2. Teine olukord: porditava dokumendi A1 tagasiulatuv mõju (teise eelotsuse küsimuse punkt b)
54. Teise eelotsuse küsimuse punktiga b küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas porditav dokument A1 on siduv ka siis, kui see dokument on väljastatud pärast asjasse puutuva töötaja vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist, ning kui jah, siis kas sel dokumendil on tagasiulatuv mõju.
55. Märgin kõigepealt, et tegemist ei ole hüpoteetilise küsimusega, nagu leiab Ungari valitsus. See valitsus leiab nimelt, et käesoleval juhul ei nähtu, et Ungari pädev asutus oleks porditavad dokumendid A1 väljastanud tagantjärgi pärast seda, kui Austria asutused olid otsustanud, et asjasse puutuvatele isikutele laieneb Austria sotsiaalkindlustussüsteem.
56. Tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses on Euroopa Kohus pädev otsustama üksnes liidu õigusnormide tõlgenduse või kehtivuse üle, lähtudes talle siseriikliku kohtu poolt esitatud asjaoludest. Järelikult puudub Euroopa Kohtul pädevus otsustada põhikohtuasja asjaolude üle, kuna nimetatud küsimused kuuluvad liikmesriigi kohtu ainupädevusse.(52) Eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsusetaotluses märkinud, et kõnealused porditavad dokumendid A1 olid osaliselt väljastatud tagantjärgi ning osaliselt pärast asjasse puutuvate töötajate Austria sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist.(53)Sellest tulenevalt on vajalik teise eelotsuse küsimuse punktile b vastata.
57. Alpenrindi, Martin-Meati ja Martimpex-Meati ning Tšehhi Vabariigi, Iirimaa, Ungari ja Poola valitsuse ning komisjoni eeskujul ja vastupidi Salzburgi haigekassa ning Austria, Belgia ja Saksamaa(54) valitsuse seisukohtadele leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Leian alltoodud põhjustel, et porditav dokument A1 on siduv ka juhul, kui see on väljastatud pärast asjasse puutuva isiku vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist, ning sellisel juhul on kõnealusel dokumendil tagasiulatuv mõju.
58. Nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et tõendil E101 võib olla tagasiulatuv mõju. Euroopa Kohus leidis, et sellise tõendi andmisega pädev asutus üksnes kinnitab, et asjasse puutuva töötaja suhtes laienevad kogu selle aja jooksul, mil ta teises liikmesriigis tööd teeb, jätkuvalt selle asutuse asukohaks oleva liikmesriigi õigusaktid. Euroopa Kohtu hinnangul oleks küll eelistatav, et see asutus väljastaks selle dokumendi enne asjasse puutuva perioodi algust, ent ta võib seda teha selle perioodi kestel või ka pärast seda. Selles olukorras ei takista miski seda, et tõendil E101 võib vajaduse korral olla tagasiulatuv mõju.(55)
59. See kohtupraktika on minu arvates mutatis mutandis kohaldatav ka uues õiguslikus raamistikus.(56) Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 883/2004 artikli 12 kohaldamise menetlust käsitleva määruse nr 987/2009 artikli 15 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et „[k]ui isiku tegevus toimub muus liikmesriigis kui [määruse nr 883/2004] II jaotise kohaselt pädevas liikmesriigis, teavitab tööandja või asjaomane isik, juhul kui isiku tegevus ei toimu palgatööna, sellest võimaluse korral eelnevalt selle liikmesriigi pädevat asutust, kelle õigusakte kohaldatakse. Nimetatud asutus väljastab asjaomasele isikule [määruse nr 987/2009] artikli 19 lõikes 2 osutatud tunnistuse ja muudab viivitamata kõnealuse isiku suhtes [määruse nr 883/2004] artikli 12 alusel kohaldatavaid õigusakte käsitleva teabe kättesaadavaks selle liikmesriigi pädeva võimuorgani nimetatud asutusele, kus tegevus toimub“.(57)
60. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab siiski ka küsimuse, kas porditaval dokumendil A1 on siduv mõju ka juhul, kui see on väljastatud alles pärast seda, kui on otsustatud, et asjasse puutuvale töötajale laieneb vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võiks asuda seisukohale, et otsused, millega tuvastatakse sellise kindlustuskohustuse tekkimine, on samuti käsitatavad määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikes 1 nimetatud „dokumentidena“, mis annaks sellistele otsustele teiste liikmesriikide asutuste suhtes samuti siduva mõju.
61. See põhjendus ei ole veenev.
62. Esiteks leian, et selline tõlgendus ei ole kooskõlas määruse nr 987/2009 tekstiga. Meenutan, et nimetatud määruse artikli 5 lõige 1 käsitleb liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 kohaldamise eesmärgil ning tõendusmaterjale.(58) Otsus selle kohta, et teatud isikule laieneb selle riigi sotsiaalkindlustussüsteem, ei näita selle isiku olukorda määruse nr 987/2009 artikli 5 lõike 1 tähenduses, vaid selle eesmärk on vastava isiku õiguslik seisund kindlaks määrata. Lisaks on määruse nr 987/2009 artikli 19 lõikes 2 sätestatud, et selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte määruse nr 883/2004 II jaotise alusel kohaldatakse, esitab tõendi kõnealuste õigusaktide kohaldamise kohta asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel.(59) Otsust, millega määratakse, et teatud isikule laieneb teatud liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem, ei tehta „asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel“ viimati nimetatud sätte tähenduses, vaid pigem asjasse puutuva asutuse algatusel.
63. Teiseks, nagu ma juba käesolevas ettepanekus välja tõin, tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 987/2009 artikli 5 lõike 1 vastuvõtmisel soovis liidu seadusandja kodifitseerida Euroopa Kohtu praktika, mis käsitles tõendi E101 siduvat mõju.(60) See kohtupraktika käsitleb üksnes tõendeid E101 (millest sai porditav dokument A1), mitte aga muud liiki dokumente.(61) Samuti näib mulle sellega seoses, et kohtuotsus Banks jt puudutas põhikohtuasjas käsitletavaga sarnast olukorda, kus asjasse puutuvad tõendid E101 olid vähemalt osaliselt väljastatud pärast seda, kui oli määratud, et asjasse puutuvatele töötajatele laieneb vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustussüsteem(62). See asjaolu ei mõjutanud aga Euroopa Kohtu hinnangut, mille kohaselt oli neil tõenditel siduv mõju.
64. Kolmandaks leian, et tõlgendusega, mille kohaselt saaks otsust, et isikule laieneb teatud liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem, käsitada määruse nr 987/2009 artikli 5 lõikes 1 nimetatud „dokumendina“, kaasneksid kohatud või lausa meelevaldsed tagajärjed. Nagu ka Poola valitsus kinnitas, ärgitaks selline lähenemine liikmesriikide asutusi võidujooksule, kus igaühe eesmärk on teha esimesena otsus, et isik kuulub tema sotsiaalkindlustuskaitse alla, mis aga võiks kahjustada asjasse puutuvate isikute õiguskindlust.(63) Nimelt oleks igal liikmesriigil sel juhul finantshuvi olla esimene.
65. Eeltoodut silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teise eelotsuse küsimuse punktile b nii, et porditav dokument A1 on siduv ka juhul, kui see dokument on väljastatud pärast asjasse puutuva isiku vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist, ning sel juhul võib sel dokumendil olla tagasiulatuv mõju.
66. Lisan sellega seoses, et see, kas porditava dokumendi A1 väljastanud asutus rikkus ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevat lojaalse koostöö kohustust, väljastades selle dokumendi pärast asjasse puutuva isiku vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindustamist, või see, kas asjasse puutuvad asutused oleksid pidanud selles olukorras lähtuma määruse nr 987/2009 artiklist 6, ei mõjuta selle dokumendi siduvat mõju.(64) Meenutuseks, et kui liikmesriik leiab, et teine liikmesriik on rikkunud talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi, on tal võimalik esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastavalt ELTL artiklile 259.(65)
C. Kolmas eelotsuse küsimus
1. Küsimuse ese ja pakutud tõlgendused
67. Kolmas eelotsuse küsimus puudutab määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimust.(66) Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et see küsimus on esitatud üksnes juhuks, kui porditaval dokumendil A1 on teatud tingimustel vaid piiratud siduv mõju. Lähtudes minu ettepanekust esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele antavate vastuste kohta, ei oleks niisiis põhimõtteliselt vajalik kolmandale eelotsuse küsimusele vastata.
68. Pidades silmas, et kolmas eelotsuse küsimus on põhikohtuasja sisuks oleva Austria Vabariigi ja Ungari vahelise erimeelsuse keskmes,(67) esitan igaks juhuks siiski alljärgnevalt oma märkused selles küsimuses.
69. Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaselt „isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle see tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist isikut asendama“.(68) Käesolevas kohtuasjas vaidluse all oleva ajavahemiku kestel asendati väljend „teda ei saadeta teist isikut asendama“ väljendiga „teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama“.(69)
70. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi selle mitteasendamise tingimuse ulatuse osas ja eriti seoses küsimusega, kas seda on rikutud niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus töötajat ei asendanud mitte sama tööandja, vaid teine tööandja. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi Martimpex-Meati poolt vaidlusaluseks perioodiks lähetatud töötajad ei asendanud tegelikult ühtki selle äriühingu töötajat, asendasid nad tõenäoliselt Martin-Meati töötajaid.(70) Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib samuti, kas selles osas on tähtis, kas nende kahe tööandja asukoht on samas liikmesriigis (kolmanda eelotsuse küsimuse punkt a) või kas nende tööandjate vahel on isiklikke ja/või organisatsioonilisi seoseid (kolmanda eelotsuse küsimuse punkt b).
71. Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimuse tõlgendamise osas kaitsti Euroopa Kohtus kahte seisukohta.
72. Esimese lähenemise kohaselt, mis vastab Salzburgi haigekassa ning Austria, Belgia, Tšehhi Vabariigi, Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse, samuti komisjoni seisukohale, keelab mitteasendamise tingimus lähetatud töötajate igasuguse asendamise nii sama tööandja kui ka teiste tööandjate poolt. Selle kohaselt ei ole see tingimus täidetud, kui tööandja B lähetab töötaja teise liikmesriiki, et teha seal tööd, mida eelnevalt tegi tööandja A poolt lähetatud töötaja, ning seejuures pole oluline, kas nende tööandjate vahel on isiklikke ja/või organisatsioonilisi seoseid. Selline mitteasendamise tingimuse lai tõlgendus vastab mutatis mutandis sellele, mis on esitatud halduskomisjoni praktilises juhendis.(71)
73. Teise lähenemise kohaselt, mis vastab Alpenrindi ning Ungari ja Poola valitsuse seisukohale, tuleks mitteasendamise põhimõtet tõlgendada kitsamalt. Seda tingimust ei ole rikutud, kui tegemist on lähetamistega erinevate tööandjate poolt ilma, et selles osas oleks oluline, kas asjasse puutuvate tööandjate asukoht on samas liikmesriigis.(72)
74. Nende kahe lähenemise aluseks on erinevad vaatenurgad. Esimese lähenemise kohaselt ei tuleks mitteasendamise tingimust käsitleda üksnes päritoluliikmesriigi vaatepunktist, vaid ka vastuvõtva liikmesriigi omast. See tingimus välistaks niisiis selle, et vastuvõtvas liikmesriigis täidaksid teatud ülesandeid või teeksid töid pidevalt lähetatud töötajad, kellele ei laiene selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem.
75. Selle lähenemisega kaasneks praktikas esiteks see, et tööandja B ei saaks oma töötajaid teise liikmesriiki lähetades tugineda määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikele 1, kui tööandja A on eelnevalt selles liikmesriigis samade teenuste osutamiseks seda korda kasutanud. Teiselt poolt ei saaks vastuvõtvas riigis olev teenuste saaja (st antud juhul Alpenrind) selle lähenemise korral sõlmida erinevate ettevõtjatega üksteisele järgnevalt lepinguid, mis puudutavad samade tööde tegemist lähetatud töötajate poolt, kellele vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustussüsteem ei laiene.
76. Teise lähenemise aluseks on seevastu päritoluriigi ja töötajaid lähetava tööandja asukohariigi vaatenurk. Selle lähenemise kohaselt on oluline vaid see, kas tööandja vaatepunktist vaadates on tegemist lähetatud töötajate asendamisega või mitte.
77. Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kuidagi viidanud sellele, et talle põhikohtuasjas avaldunud asjaolud annaksid aluse kahtlustada pettust või kuritarvitust.(73) Lähtun niisiis eeldusest, et kolmas eelotsuse küsimus ei puuduta pettuse või kuritarvitusega seotud juhtumeid.
78. Järgnevalt tuleb märkida, et eelotsusetaotluses ei ole viiteid sellele, et käesoleval juhul oleksid asjasse puutuvate tööandjate, st Martin-Meati ja Martimpex-Meati vahel isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed, ega ka andmeid selliste võimalike seoste iseloomu kohta.(74) Kolmanda eelotsuse küsimuse punktiga b küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, kas asjasse puutuvate tööandjate vahel selliste seoste olemasolu on oluline määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tõlgendamise seisukohast.(75)
79. Alljärgnevalt analüüsin esiteks seda, kas juhul, kui asjasse puutuvate tööandjate vahel isiklikke ja/või organisatsioonilisi seoseid ei ole, on määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimusega vastuolus see, kui tööandja lähetab töötaja liikmesriiki sellist tööd tegema, mida eelnevalt tegi teise tööandja poolt lähetatud töötaja (2. jagu).
80. Märgin juba kohe, et minu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Leian, et alltoodud põhjustel ei ole mitteasendamise tingimuse lai tõlgendamine põhjendatud ning miski ei takista tööandjal B lähetada töötajat kooskõlas määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikega 1, kui tööandja A on varem töötaja samamoodi lähetanud.
81. Teiseks analüüsin kolmanda eelotsuse küsimuse punkte a ja b, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas kolmandale eelotsuse küsimusele antav vastus sõltub esiteks sellest, kas tööandjate asukoht on samas liikmesriigis, või teiseks sellest, kas nende vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed. Sellega seoses selgitan esmalt, miks ma leian, et kummagi tööandja asukoht ei ole mitteasendamise tingimuse seisukohast asjasse puutuv (3. jagu). Teiseks käsitlen lühidalt juhtumit, mil asjasse puutuvate tööandjate vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed (4. jagu).
2. Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tõlgendamine
a) Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sisalduv regulatsioon
82. Määruse nr 883/2004 II jaotise sätted, mille hulka artikli 12 lõige 1 kuulub, loovad tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mille eesmärk on see, et liidu piires liikuvad töötajad alluksid ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteemile, et vältida mitme liikmesriigi õigusaktide samaaegset kohaldamist ja sellest tekkida võivaid raskusi.(76)
83. Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkis a on sätestatud üldnorm, mille kohaselt kohaldatakse liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes selle liikmesriigi õigusakte (lex loci laboris).(77) Nimetatud määruse artikli 12 lõike 1 kohaselt kohaldatakse tööandja poolt teise liikmesriiki tööle lähetatud töötaja suhtes jätkuvalt päritoluliikmesriigi õigusakte. Teisisõnu on määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 tööandjale ette nähtud võimalus teatud tingimustel lähetada oma töötajaid teise liikmesriiki ilma, et ta peaks neid töötajaid kindlustama teise liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis.
84. Kõnealuse artikli 12 lõige 1 on eelkõige mõeldud selleks, et hõlbustada teenuste osutamise vabadust ettevõtjate jaoks, kes lähetavad töötajaid muudesse liikmesriikidesse kui oma asukohajärgne liikmesriik. Selle eesmärk on eemaldada võimalikud takistused töötajate liikumisvabaduselt ning soodustada turgude omavahelist majanduslikku põimumist, vältides samal ajal halduslikke probleeme eriti töötajate ja ettevõtjate jaoks.(78)
85. Tuleb täpsustada, et vastupidi Salzburgi haigekassa ning Austria, Belgia, Tšehhi Vabariigi, Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse ning komisjoni seisukohale ei saa määruse nr 883/2004 artikli 12 lõiget 1 käsitada „erandina“. Nagu selle artikli pealkirjast sõnaselgelt tuleneb, on tegemist erinormiga sellise erilise olukorra jaoks, mis õigustab kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel teistsuguste kriteeriumide kasutamist.(79) Selles kontekstis on Euroopa Kohus määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punkti a (mis kehtis enne määruse nr 883/2004 artikli 12 lõiget 1) kohta leidnud, et „nimelt võib teatavas eriolukorras selle [määruse nr 1408/71] artikli 13 lõike 2 punktis a (praegu määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a) sätestatud üldreegli ühetine ja lihtne kohaldamine ärahoidmise asemel tingida nii asjaomase töötaja ja tööandja kui ka pädevate ametiasutuste seisukohalt haldusraskusi, mis võivad mõjutada tõkestavalt selle määrusega hõlmatud isikute vaba liikumise teostamist […]. Selliseid olukordi käsitlevad konkreetsed normid sisalduvad eelkõige määruse nr 1408/71 artiklis 14 [praegu määruse nr 883/2004 artiklis 12]“.(80)
86. Neil asjaoludel leian, et pole mis tahes põhjust tõlgendada määruse nr 883/2004 artikli 12 lõiget 1 eriti kitsalt.
b) Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimus
87. Määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaselt kohaldatakse lähetatud töötaja suhtes jätkuvalt päritoluliikmesriigi õigusnorme tingimusel, et „teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama“.
88. Määruse nr 3 artikli 13 punkti a (mis kehtis enne määruse nr 883/2004 artikli 12 lõiget 1) algses redaktsioonis sellist mitteasendamise tingimust sätestatud ei olnud, vaid see lisati sellesse sättesse määrusega nr 24/64/EMÜ.(81) Viimati nimetatud määruse põhjendusest 1 nähtub, et „[määruse nr 3] artikli 13 punkti a kohaldamist on teatud määral kuritarvitatud ning see säte tuleb üle vaadata, tõkestamaks selliseid kuritarvitusi, ent jättes lähetatud töötajatele võimaluse, et nende suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kus asub nende tavapärane töökoht“.
89. Mina loen mitteasendamise tingimuse saamisloost välja, et selle tingimuse puhul oli liidu seadusandja eesmärk täita määruses nr 3 ilmne lünk, mis seisnes selles, et teatud tööandjad hiilisid mööda lähetuse kestusega seotud tingimusest,(82) tehes lähetatud töötajate hulgas vajalikke vahetusi selleks, et nende töötajate osas kuuluksid jätkuvalt kohaldamisele päritoluriigi õigusaktid, mille kohaselt oli sotsiaalmaksukoormus väiksem kui vastuvõtvas riigis.(83) Edaspidi jäeti mitteasendamise tingimus seda sisuliselt muutmata alles määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punkti a ja seejärel määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikesse 1.(84)
90. Käesolevas kohtuasjas tõusetub küsimus, kas liidu seadusandja soovis mitteasendamise tingimuse sätestamisega ühtlasi ennetada ka muid olukordi peale selle, kus sama tööandja teeb lähetatud töötajate hulgas vahetusi selleks, et mööda hiilida lähetuse kestust puudutavast tingimusest, ning eelkõige, kas ta soovis keelata järjestikused lähetamised erinevate tööandjate poolt.
91. Minu arvates see nii ei ole.
92. Esiteks ei nähtu ei määruste nr 3, nr 1408/71 ega nr 883/2004 tekstidest ega nendega seotud ettevalmistavatest materjalidest midagi, mis seadusandja sellisele tahtele viitaks.
93. Kuigi määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 sõnastusest, mille kohaselt ei või lähetatud töötaja olla saadetud „teist lähetatud isikut asendama“, ei saa lõplikku järeldust teha, leian siiski, et see toetab tõlgendust, mille kohaselt ei ole mitteasendamise tingimuse eesmärk vältida üksteisele järgnevaid lähetamisi erinevate tööandjate poolt. Grammatiliselt viitab määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kõigis keeleversioonides peale saksa keele esinev väljend „saadeta […] asendama“ minu meelest sellele, et tööandja lähetab töötaja selleks, et asendada teist lähetatud töötajat.(85)
94. Kui tegemist pole kuritarvitusega, siis ei ole tööandja B poolt töötaja lähetamise eesmärk tööandja A poolt lähetatud töötaja asendamine. Selle eesmärk on pigem teenuse osutamine vastuvõtvas liikmesriigis. Lisan sellega seoses, et pole isegi selge, kas tööandja B on teadlik tööandja A poolsest eelnevast töötajate lähetamisest.(86)
95. Lisaks kinnitab väljend „saadeta […] asendama“ minu meelest väidet, et mitteasendamise tingimust tuleb käsitada üksnes töötajat lähetava tööandja vaatepunktist. Meenutuseks, et määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 on sätestatud, millistel tingimustel võib tööandja oma töötajaid lähetada ilma, et nende suhtes kuuluks kohaldamisele selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem.(87) Selles sättes on sätestatud tingimus, et (see tööandja) ei tohi saata lähetatud töötajat teist lähetatud isikut asendama. Grammatiliselt tõlgendades lähtub mitteasendamise tingimus üksnes töötajat lähetava tööandja vaatenurgast.
96. Seetõttu leian, et määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 tähenduses ei ole tegemist „asendamisega“, kui tööandja B lähetab töötaja selleks, et teha tööd, mida eelnevalt tegi tööandja A poolt lähetatud töötaja. Teisisõnu olen seisukohal, et miski ei takista tööandjal B töötaja lähetamist. Sellest tuleneb samuti, et vastuvõtvas liikmesriigis oleval teenuse saajal ei ole takistust sõlmida erinevate ettevõtjatega järjestikusi lepinguid, mis puudutavad samade tööde tegemist lähetatud töötajate poolt, kelle suhtes vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid kohaldamisele ei kuulu.
97. Lisan sellega seoses, et vastupidise tõlgenduse tagajärjeks võib olla see, et tööandja B satuks halvemasse olukorda kui tööandja A pelgalt sellest asjaolust tulenevalt, et viimane oli esimene, kes määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud võimalust kasutas (põhimõte „kel paremus ajas, sel paremus õiguses“). Minu hinnangul ei võimalda aga miski eeldada, et liidu seadusandja oleks sellist tulemust soovinud. Selline tõlgendus võiks niisiis minu meelest tuua kaasa selle, et kõnealusesse sättesse lisandub uus tingimus, mida sätte sõnastusest ei tulene ning mis oleks minu meelest huvitatud isikute jaoks vastuolus õiguskindluse põhimõttega.(88)
98. Seda arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 883/2004 vastuvõtmisel oli liidu seadusandja lähetatud töötajate asendamisega seotud problemaatikast täiesti teadlik ning talle oli ka teada, milliseid majanduslikke eeliseid annab nimetatud määruse artikli 12 lõige 1 tööandjale ning kaudselt tema lepingupartnerile vastuvõtvas liikmesriigis. Kui seadusandja oleks soovinud vältida järjestikusi lähetamisi erinevate tööandjate poolt, oleks ta seda kahtlemata palju selgemalt väljendanud.
99. Teiseks, mis puudutab kuritarvituste vältimise eesmärki, siis leian, et miski ei luba eeldada, et üldiselt on tegemist kuritarvitusega, kui tööandja B lähetab oma töötajad kooskõlas määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikega 1 tegema töid, mida eelnevalt tegid tööandja A poolt lähetatud töötajad. Meenutan lisaks, et sellisel juhul ei pea tööandja B tingimata tööandja A poolsest eelnevast töötajate lähetamisest üldse teadlik olema.(89)
100. Kolmandaks leian, et mitteasendamise põhimõtte lai tõlgendamine, mille kohaselt hõlmaks see ka järjestikusi lähetamisi erinevate tööandjate poolt, võiks kahjustada määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 eesmärke. Meenutuseks, et selle sätte eesmärk on hõlbustada teenuste osutamise vabadust ja isikute vaba liikumist ning soodustada turgude omavahelist majanduslikku põimumist, vältides samal ajal halduslikke probleeme eriti töötajate ja ettevõtjate jaoks.(90)
101. Mitteasendamise tingimuse laia tõlgendamisega kaasneks praktikas see, et tööandjal ei ole töötaja lähetamise ajal kindlust selles, kas lähetatud töötaja on olukorras, mis kuulub määruse nr 883/2004 artikli 12 lõike 1 kohaldamisalasse, ning kas sellest tulenevalt laieneb sellele töötajale lähetamise ajal päritoluliikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem või vastuvõtva riigi oma. Tööandja B võib õiguspäraselt eeldada, et määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud. Kui hiljem peaks ilmnema, et eelnevalt tegi selles liikmesriigis asjasse puutuvat tööd tööandja A poolt lähetatud töötaja, peaks tööandja B selle tõlgenduse kohaselt nõustuma sellega, et tema poolt lähetatud töötajale laieneb vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustussüsteem. See oleks nii ka sõltumata sellest, et päritoluriigi pädev asutus on väljastanud porditava dokumendi A1, mis tõendab, et nimetatud töötaja on kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis.(91)
102. Selline areng võiks märkimisväärselt mõjutada neid majanduslikke tingimusi, milles tööandja B vastuvõtvas riigis oma teenuseid osutab,(92) ning tuua tööandja B ja asjasse puutuva töötaja jaoks kaasa ka haldusraskusi, mis seonduvad eelkõige töötaja liitumisega vastuvõtva riigi sotsiaalkindlustusüsteemiga, päritoluliikmesriigis juba tasutud sotsiaalkindlustusmaksete tagasinõudmisega ning porditava dokumendi A1 väljastanud asutuse poolt selle tagasivõtmisega. Leian, et selline tööandjale B tekkiv ebakindlus ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ning võib kahjustada teenuste osutamise vabadust ning isikute vaba liikumist liidu piires, vastupidi eesmärgile, mis on määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikel 1.
103. Eeltoodud põhjendusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimus ei keela ühel tööandjal lähetada töötajat tegema tööd, mida eelnevalt tegi teise tööandja poolt lähetatud töötaja.
104. Täielikkuse huvides peab rõhutama, et minu poolt määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikele 1 antud tõlgendus erineb halduskomisjoni omast.(93) Selles osas piisab tõdemusest, et liidu seadusandjal on vabadus seda määrust muuta, kui ta soovib selles sättes sisalduvat mitteasendamise tingimust laiendada ka järjestikustele lähetamistele erinevate tööandjate poolt. Kehtivas õiguslikus raamistikus ei näe ma siiski ühtki põhjust, miks sellist tulemust soovida.
3. Olukord, kus tööandjate asukoht on samas liikmesriigis (kolmanda eelotsuse küsimuse punkt a)
105. Kolmanda eelotsuse küsimuse punktiga a küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas kolmandale eelotsuse küsimusele antavat vastust võib mõjutada see, kui asjasse puutuvate tööandjate asukoht on samas liikmesriigis.
106. Leian kahtluseta, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.
107. Eelnevast analüüsist ei tulene ühtki põhjust, mis õigustaks vahetegemist tulenevalt sellest, kus on kummagi tööandja asukoht. Leian niisiis, et määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimus ei keela ühel tööandjal lähetada töötajat tegema tööd, mida eelnevalt tegi teise tööandja poolt lähetatud töötaja, sõltumata sellest, kas nende tööandjate asukoht on samas liikmesriigis või mitte.
108. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmanda eelotsuse küsimuse punktile a, et kolmanda eelotsuse küsimuse seisukohast ei ole oluline, kas asjasse puutuvate tööandjate asukoht on samas liikmesriigis.
4. Olukord, kus tööandjate vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed (kolmanda eelotsuse küsimuse punkt b)
109. Kolmanda eelotsuse küsimuse punktiga b küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas kolmandale eelotsuse küsimusele antavat vastust võib mõjutada see, kui asjasse puutuvate tööandjate vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed.
110. Tuleb meenutada, et põhjendused, mille esitasin seoses määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise põhimõtte tõlgendamisega, puudutasid olukorda, kus asjasse puutuvate tööandjate vahel isiklikke ja/või organisatsioonilisi seoseid ei ole.(94) Meenutan ka, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole mingil moel viidanud käesoleval juhul asjasse puutuvate tööandjate vahel selliste isiklike ja/või organisatsiooniliste seoste olemasolule või nende olemasolul nende iseloomule.(95)
111. Selles olukorras piirdun üksnes tähelepanekuga, et juhul, kui asjasse puutuvate tööandjate vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed, tuleb minu hinnangul uurida, kas nende tööandjate poolt töötajate lähetamise eesmärk on määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimustest möödahiilimine. Meenutuseks, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei või liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ning liidu õigusnormide kohaldamisala ei saa laiendada sellisel määral, et see kataks ettevõtjate kuritarvitusi.(96)
112. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole siiski kuidagi viidanud sellele, et talle põhikohtuasjas avaldunud asjaolud annaksid aluse kahtlustada pettust või kuritarvitust.(97) Selles olukorras leian, et Euroopa Kohus ei peaks selles küsimuses põhjalikumat seisukohta võtma.
113. Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmanda eelotsuse küsimuse punktile b, et kui asjasse puutuvate tööandjate vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed, tuleb uurida, kas nende tööandjate poolt töötajate lähetamise eesmärk on määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimusest kõrvalehiilimine.
V. Ettepanek
114. Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega nr 465/2012, artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et määruse nr 987/2009, mida on muudetud määrusega nr 465/2012, artikli 19 lõike 2 alusel liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljastatud porditav dokument A1, mis tõendab, et töötaja on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mida on muudetud määrusega nr 465/2012, II jaotise kohaselt kindlustatud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis, on siduv teise liikmesriigi kohtule ELTL artikli 267 tähenduses seni, kuni seda ei ole tagasi võetud või kehtetuks tunnistatud.
2. Porditav dokument A1 on siduv ka olukorras, nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus halduskomisjon on teinud otsuse, mis puudutab selle dokumendi tagasivõtmist, ent dokumendi väljastanud asutus ei ole nimetatud dokumenti tagasi võtnud.
See on nii ka juhul, kui see dokument on väljastatud pärast asjasse puutuva isiku vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemis kindlustamist. Sel juhul võib sel dokumendil olla tagasiulatuv mõju.
3. Määruse nr 883/2004, mida on muudetud määrusega nr 465/2012, artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et selles sättes nimetatud mitteasendamise tingimus ei keela ühel tööandjal lähetada töötajat teise liikmesriiki tegema tööd, mida eelnevalt tegi teise tööandja poolt lähetatud töötaja, ning seda sõltumata sellest, kas asjasse puutuvate tööandjate asukohad on samas liikmesriigis.
Kui aga asjasse puutuvate tööandjate vahel on isiklikud ja/või organisatsioonilised seosed, tuleb uurida, kas nende tööandjate poolt töötajate lähetamise eesmärk on määruse nr 883/2004 artikli 12 lõikes 1 sätestatud mitteasendamise tingimusest kõrvalehiilimine.