KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 27. oktoobril 2022(1)
Kohtuasi C‑144/21
Euroopa Parlament
versus
Euroopa Komisjon
Tühistamishagi – 18. detsembri 2020. aasta rakendusotsus C (2020) 8797, millega antakse teatavate kroomtrioksiidi kasutusalade osaline autoriseering – Määrus (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) – Artikli 60 lõige 4 – Nn sotsiaal-majanduslik autoriseerimismenetlus – Aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevate riskide analüüs – Sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate puudumise analüüs
Sisukord
1. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse jagada selgitusi selle analüüsi kohta, mis Euroopa Komisjonil tuleb teha kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist käsitleva REACH-määrusega(2) välja töötatud süsteemi raames – selgitades seda aspekti, millistel tingimustel võib see institutsioon anda autoriseeringu sellise väga ohtliku aine kohta, nagu seda on käesolevas kohtuasjas käsitletav kroomtrioksiid.
2. Käesolevas kohtuasjas esitatud tühistamishagiga on Euroopa Parlament vaidlustanud 18. detsembri 2020. aasta rakendusotsuse C (2020) 8797, millega anti [REACH-määruse] alusel teatavate kroomtrioksiidi kasutusalade osaline autoriseering (Chemservice GmbH jt, edaspidi „vaidlustatud otsus“).
3. Käesolev kohtuasi on eriti tähtis selle kindlaks määramisel, millise ulatusega peab täpselt olema see analüüs, mida tuleb eeskätt teha väga ohtliku aine kasutamise nn sotsiaal-majandusliku autoriseerimismenetluse raames, mis on ette nähtud REACH-määruse artikli 60 lõikes 4. Oma hagis esitatud argumentidega nõuab parlament nimelt, et Euroopa Kohus hindaks komisjoni vaidlustatud otsuses tehtud analüüsi mõlema tingimuse aspektist, mida see säte väga ohtliku aine kasutamise autoriseerimiseks selles menetluses nõuab: et esiteks kaaluks sotsiaal-majanduslik kasu üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid ja teiseks puuduksid sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad.
I. Õigusliku raamistiku kirjeldus
4. REACH-määrus on liidus peamine kemikaale reguleeriv õigusakt. Artikli 1 lõike 1 kohaselt on selle määruse eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni.(3) Selline kõrge kaitstuse tase tagatakse liidus toodetud, liitu imporditud või liidus turule viidud kemikaalide ühtse kontrollisüsteemi abil, mis põhineb nende ainete registreerimisel, hindamisel ja autoriseerimisel ning vajaduse korral nende kasutamise piirangutel.(4)
5. REACH-määruse artikli 1 lõikes 3 on esiteks sätestatud, et selle määruse aluseks on põhimõte, et tootjad, importijad ja allkasutajad on kohustatud tootma, turule laskma või kasutama aineid, mis ei kahjusta inimeste tervist ega keskkonda, ja teiseks põhinevad selle määruse sätted ettevaatuspõhimõttel.
6. Nagu on muu hulgas täpsustatud määruse põhjendustes 69 ja 70, pööratakse REACH-määruses väga ohtlikele ainetele erilist tähelepanu. Nimelt kehtib nende ainete suhtes REACH-määruse VII jaotises ette nähtud autoriseerimise kord. Selle määruse artiklis 55 on märgitud, et niisuguse korra eesmärk on „tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase ohjamise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad“.
7. Nagu on sätestatud REACH-määruse artiklites 56 ja 58, ei saa tootjad, importijad või allkasutajad seetõttu pärast kindlaksmääratud kuupäeva kasutada ega turule viia väga ohtlikke aineid, mis on kantud selle määruse XIV lisasse, välja arvatud juhul, kui selle aine kasutusala on autoriseeritud või kohaldatakse mõnda muud REACH-määruses nimetatud tingimust.(5)
8. Tootjad ja importijad võivad esitada autoriseeringutaotluse aine turuleviimiseks, omakasutuseks ja aine kasutamiseks nende allkasutajate poolt.(6) Ehkki need taotlused esitatakse Euroopa Kemikaaliametile (edaspidi „kemikaaliamet“)(7), mis on asutatud REACH-määrusega, et hõlbustada selle sätete kohaldamist, teeb autoriseerimise kohta otsuse komisjon(8). Autoriseerimisotsustes täpsustatakse muu hulgas hõlmatud kasutusala(sid), autoriseeringu läbivaatamistähtaega ja autoriseeringu andmise tingimusi.(9)
9. REACH-määruse artiklis 60 on sätestatud kaks alternatiivset menetlust, mille kohaselt võib komisjon väga ohtlike ainete kasutamiseks autoriseeringu anda: esiteks antakse REACH-määruse artikli 60 lõike 2 kohaselt autoriseering siis, kui aine kasutamisest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud (nn piisava ohjamise menetlus); teiseks näeb REACH-määruse artikli 60 lõige 4 ette nn sotsiaal-majandusliku menetluse.
10. Selle kohta on määruse artikli 60 lõigetes 4, 5 ja 7 sätestatud:
„[…]
4. Kui autoriseeringut ei saa anda lõike 2 alusel või lõikes 3 nimetatud ainetele, võib autoriseeringu anda ainult juhul, kui tõendatakse, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid, ning puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad. Vastav otsus võetakse vastu artikli 64 lõike 4 punktides a ja b viidatud riskianalüüsi komitee [edaspidi „RAK“] ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee [edaspidi „SMAK“] arvamusi arvestades ning pärast kõikide järgmiste asjaolude arvesse võtmist:
a) aine kasutamisest tulenev risk, sealhulgas kavandatavate riskijuhtimismeetmete asjakohasus ja tõhusus;
b) taotleja või muu huvitatud isiku poolt tõendatud sotsiaal-majanduslik kasu, mis tuleneb aine kasutamisest, ja autoriseeringu andmisest keeldumise sotsiaal-majanduslikud mõjud;
c) taotleja poolt artikli 62 lõike 4 punkti e alusel esitatud alternatiivsete ainete või taotleja poolt artikli 62 lõike 4 punkti f alusel esitatud mis tahes asendamisplaani analüüs ning artikli 64 lõike 2 alusel esitatud mis tahes kolmanda isiku panused;
d) olemasolev teave mis tahes alternatiivsete ainete või tehnoloogiate põhjustatud riskidest inimeste tervisele või keskkonnale.
5. Sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kättesaadavust hinnates võtab komisjon arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, sealhulgas järgmisi:
a) kas, võttes arvesse riskijuhtimismeetmete asjakohasust ja tõhusust, vähenevad alternatiivsetele ainetele ülemineku tulemusena üldised riskid inimeste tervisele ja keskkonnale;
b) alternatiivide tehnilist ja majanduslikku teostatavust taotleja jaoks.
[…]
7. Autoriseering antakse üksnes juhul, kui taotlus vastab artikli 62 nõuetele.“
11. REACH-määruse artikli 62 „Autoriseeringutaotlused“ lõike 4 punktides d ja e on sätestatud:
„Autoriseeringutaotlus sisaldab järgmist teavet:
[…]
d) kemikaaliohutuse aruanne vastavalt I lisale (kui seda ei ole juba esitatud registreerimistaotluse osana), mis hõlmab aine(te) XIV lisas määratletud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale;
e) alternatiive käsitlev analüüs, milles kaalutakse nendega seonduvaid riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust, sealhulgas vajaduse korral teave taotleja asjakohase uurimis- ja arendustegevuse kohta; […].“
12. Komisjon võtab autoriseeringutaotluse kohta otsuse vastu REACH-määruse artiklis 64 ette nähtud korras. Muu hulgas hõlmab see määruse artikli 64 lõike 2 kohaselt konsulteerimist avalikkusega, mis annab kolmandatele isikutele võimaluse esitada teavet alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kohta. REACH‑määruse artikli 64 lõigete 3 ja 4 kohaselt peavad nii RAK kui ka SMAK, mis on kemikaaliametis mitmesuguste ülesannete täitmiseks mõeldud üksused,(10) esitama oma arvamuse taotluse põhiaspektide kohta. Nagu on ette nähtud REACH-määruse artikli 64 lõikes 8, koostab komisjon otsuse eelnõu kolme kuu jooksul alates nende arvamuste saamisest ja teeb lõpliku otsuse vastavalt kohaldatavale komiteemenetlusele.(11)
II. Vaidluse taust
13. Kroomtrioksiid on REACH-määruse tähenduses väga ohtlik aine. See on kantud määruse XIV lisa loetellu. Sellise aine kasutamiseks on kohustuslik saada autoriseering.(12)
14. Lanxess Deutschland GmbH ja teised ettevõtjad (edaspidi „taotlejad“) esitasid 2015. aastal taotluse, millega palusid autoriseerida kuus kroomtrioksiidi kasutuskategooriat.
15. Kuus kasutuskategooriat, mille autoriseerimist taotleti, on järgmised: kroomitrioksiidi kasutamine segude koostises („1. kasutusala“); kasutamine funktsionaalseks kroomimiseks („2. kasutusala“); kasutamine dekoratiivseks funktsionaalseks kroomimiseks („3. kasutusala“); kasutamine pinnatöötluseks (muu kui funktsionaalne kroomimine ja dekoratiivne funktsionaalne kroomimine), mida kasutatakse lennundus- ja kosmosetööstuse rakendustes („4. kasutusala“); kasutamine pinnatöötluseks (muu kui tinatatud terase passiveerimine või elektrolüütiline tinatamine – ETP), mida kasutatakse arhitektuuri, autotööstuse, metallitootmise ja -viimistluse ning üldise tööstustehnoloogia sektori rakendustes (muu kui funktsionaalne kroomimine või dekoratiivne funktsionaalne kroomimine) („5. kasutusala“) ning kasutamine tinatatud terase passiveerimiseks (ETP) („6. kasutusala“).
16. Komisjon sai 30. septembril 2016 taotluse kohta RAKi ja SMAKi arvamuse.
17. Parlament võttis 27. märtsil 2019 vastu resolutsiooni, millega ta avaldas otsuse esimesele eelnõule vastuseisu. Sisuliselt põhinesid parlamendi vastuväited asjaolul, et taotlejate esitatud teabes on suuri lünki ning seega ei saa autoriseeringu tingimuste täitmist korralikult hinnata, eriti mis puutub ohutumate alternatiivide olemasolusse või nende puudumisse. Parlamendi väitel on see nii seda enam, et aine kavandatud kasutusalade kirjeldus on nii üldine, et autoriseeringu kohaldamisala tuleks seetõttu äärmiselt lai. Selle kohta märkis parlament ka, et komisjoni lähenemisviis – nõuda taotluse lünkade kõrvaldamiseks taotlejatelt, et nad esitaksid puuduvad andmed läbivaatamise aruandes – ei ole liidu kohtupraktikaga kooskõlas.(13)
18. Selle resolutsiooni peale jättis komisjon oma otsuse eelnõu kohaldamisalast välja 3. kasutusala kategooria (dekoratiivne funktsionaalne kroomimine). Muus osas jäi komisjon oma algse lähenemisviisi juurde, mis seisnes autoriseeringu andmises teatavate tingimuste ja piirangutega, ning 18. detsembril 2020 tegi ta vaidlustatud otsuse.
III. Vaidlustatud otsus
19. Vaidlustatud otsuses märkis komisjon kõigepealt, et kroomtrioksiidile saab autoriseeringu anda üksnes REACH-määruse artikli 60 lõike 4 alusel.(14)
20. Selles kontekstis analüüsis komisjon esiteks põhjendustes 9–15 selles sättes ette nähtud kahest tingimusest esimest, nimelt kas sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest tulenevad riskid inimeste tervisele või keskkonnale.
21. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 9 märkis komisjon, et „[o]ma arvamustes 1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta jõudis RAK järeldusele, et taotluses kirjeldatud riskijuhtimismeetmed ja käitlemistingimused ei ole töötajatele avalduvate riskide vähendamiseks asjakohased ega tõhusad“.
22. Täpsemalt märkis komisjon selle otsuse põhjenduses 10, et „1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta järeldas RAK ka, et kuna mõõdetud kokkupuute kohta on andmeid piiratud koguses, valitseb töötajate kokkupuute osas suur määramatus. Lisaks tegi RAK järelduse, et taustteabe üldise puudumise tõttu on taotluses kirjeldatud käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete seost konkreetsete tööde ja kasutuskohtade kohta avaldatud kokkupuutetasemega raske kindlaks teha, mistõttu RAK ei saa täiendavat hinnangut anda. Määramatus valitseb kokkupuuteandmete usaldusväärsuse ja representatiivsuse suhtes ning nende seose suhtes konkreetsete rakendatud riskijuhtimismeetmetega, eriti mis puutub 4. kasutusalasse, mille puhul taotlus puudutab vanni sukeldamise kõrval ka muid tegevusi, sealhulgas pindade töötlemist pihusti, valtsi ja harjaga ning viimistlustöid, ning taotlejad ei suutnud kõigi nende töödega seotud summaarset kokkupuudet täielikult hinnata. Komisjon märgib siiski, et see määramatus ei takistanud SMAKil taotlust täiendavalt analüüsida“.
23. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 märkis komisjon, et „1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta leidis RAK lisaks, et määramatus esineb ka hinnangus sellele, milline on laiema elanikkonna kokkupuude keskkonna kaudu kohalikul tasandil, eriti mis puutub kroom(VI) heitmesse heitvee kaudu. See on eriti oluline selles küsimuses, mis puutub suukaudsesse kokkupuutesse joogivee kaudu. Siiski leidis RAK, et laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduva riski hindamine on piisav, et SMAK saaks täiendavat analüüsi teha, märkides, et taotlejate lähenemine põhineb hüpoteesidel, mis võivad laiemale elanikkonnale avalduvaid riske üle hinnata“.
24. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 12 leidis komisjon, et „[m]ääramatuse tõttu töötajatele ja laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduva riski hindamisel soovitas RAK oma arvamustes 1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta kehtestada täiendavaid seiretingimusi ja -eeskirju. Pärast RAKi hinnangu läbivaatamist nõustus komisjon selle järeldusega“.
25. Seejärel märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 15, et „[o]ma arvamustes kroomtrioksiidi 1., 2., 4., 5. ja 6. kasutusala kohta, mida on taotluses kirjeldatud, jõudis SMAK järeldusele, et igast sellisest kasutusalast tulenev üldine sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles neist tuleneva riski inimeste tervisele“.
26. Teiseks analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 16–24 teist tingimust, mis on REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 autoriseeringu andmiseks ette nähtud, nimelt sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate puudumist.
27. Seoses 2., 4. ja 5. kasutusalaga märkis komisjon selle otsuse põhjenduses 18, et „[o]ma arvamustes 2., 4. ja 5. kasutusala kohta jõudis SMAK järeldusele, et sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid ei ole olemas. Taotletud kasutusalade väga suure ulatuse tõttu ei saanud SMAK siiski välistada võimalikku ebaselgust alternatiivide tehnilise teostatavuse osas piiratud arvu konkreetsete kasutusviiside puhul, mida nende kasutusalade kirjeldused hõlmavad. Komisjon nõustub SMAKi järeldusega“.
28. Sellest tulenevalt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 19, et „[t]agamaks, et autoriseering hõlmaks üksnes neid kasutusalasid, mille jaoks sobivaid alternatiive ei leidu, on vaja 2., 4. ja 5. kasutusala kirjeldust veelgi täpsustada, ühitades seda taotluses esitatud ja SMAKi analüüsitud alternatiivide analüüsi järeldustega. Komisjon leiab, et taotlejad on tõendamisega, et 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks sobivaid alternatiive ei ole, täitnud oma tõendamiskohustuse üksnes kasutusalade sellises kitsendatud ulatuses“.
29. Selle otsuse põhjenduses 20 lisas komisjon, et „[s]eepärast tuleks 2., 4. ja 5. kasutusala kirjeldust veelgi täpsustada, nimetades kasutusviise, mille puhul mõni […] olulistest toimenäitajatest on ette nähtud kasutusala jaoks vajalik“, ning esitas 2., 4. ja 5. kasutusala kohta loetelu olulistest toimenäitajatest.(15)
30. Sellest mõttekäigust lähtudes tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 järelduse, et olles analüüsinud SMAKi hinnangut ja võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, on ta nõus järeldusega, et 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks ei ole sobivaid alternatiivseid aineid ega tehnoloogiaid olemas.
31. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 26 märkis komisjon, et tema „hinnang tugineb kõigile hetkel olemas olevatele asjakohastele teaduslikele tõenditele, mida RAK on hinnanud, ning tema järeldused tuginevad selliste järelduste tegemiseks piisavate tõendite olemasolule“. Komisjon leidis siiski, et täiendavad teadusandmed võimaldaksid tal edaspidi rajada oma hinnangu kindlamale või laiemale tõenduslikule alusele ning seepärast on asjakohane nõuda kokkupuute ja heitmete kohta täiendavat teavet.
32. Järgmiseks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 27, et selle otsuse kohaldamise hõlbustamiseks on vaja 2., 4. ja 5. kasutusalaga seoses nõuda, et autoriseeringu valdajate allkasutajad lisaksid teavitamisdokumenti, mille nad REACH-määruse artikli 66 lõike 1 kohaselt kemikaaliametile saadavad,(16) selgituse vaidlustatud otsuses loetletud oluliste toimenäitajate kohta, mida on neile kasutamiseks vaja, sealhulgas põhjenduse, miks need on sellise kasutamise jaoks vajalikud.
33. Nende kaalutluste põhjal andis komisjon vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikega 1 taotlejatele autoriseeringu 6. kasutusala jaoks; 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks ainult juhul, kui mõni seal nimetatud olulistest toimenäitajatest on kasutusala jaoks vajalik; ning 1. kasutusala jaoks seoses kasutamisega segude koostises 2., 4., 5. ja 6. kasutusala jaoks selles ulatuses, milles need on autoriseeritud.
34. Sama otsuse artikli 1 lõigetes 2–4 on järgmiseks sätestatud, et seevastu 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks kroomtrioksiidi autoriseeringut ei anta, kui ükski seal nimetatud oluline toimenäitaja ei ole kasutusala jaoks vajalik.
35. Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Autoriseeringu valdajad koostavad konkreetsete protsesside, toimingute ja tööde kohta eraldi kokkupuutestsenaariumid (sealhulgas automaat-/manuaalsüsteemide ja avatud/suletud süsteemide ning nende kombinatsioonide kohta) ning kirjeldavad iga konkreetse stsenaariumi raames riskijuhtimismeetmeid ja käitlemistingimusi, millega kontrollitakse töötajate kokkupuudet kroom(VI)-ga ja selle heidet keskkonda ning mis esindavad kõiki kasutuskohti, kus autoriseeritud kasutusaladega tegeldakse. Kokkupuutestsenaariumid sisaldavad teavet selliste riskijuhtimismeetmete ja käitlemistingimuste rakendamisest tulenevate kokkupuutetasemete kohta. Autoriseeringu valdajad valivad kokkupuutestsenaariumides kirjeldatud riskijuhtimismeetmed välja kooskõlas direktiivi 2004/37/EÜ artikliga 5. Autoriseeringu valdajad dokumenteerivad ja põhjendavad riskijuhtimismeetmete valikut ning teevad asjaomased dokumendid vastaval nõudmisel kättesaadavaks selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus autoriseeritud kasutamine toimub.
3. Autoriseeringu valdajad annavad nende allkasutajate käsutusse, kelle suhtes käesolevat otsust […] kohaldatakse, hiljemalt 18. märtsiks 2021 ajakohastatud ohutuskaardil konkreetsed kokkupuutestsenaariumid. Autoriseeringu valdajad ja allkasutajad rakendavad tarbetu viivituseta riskijuhtimismeetmeid ja käitlemistingimusi, mida on konkreetsetes kokkupuutestsenaariumides kirjeldatud.“
36. Vaidlustatud otsuse artiklis 5 on sätestatud, et seoses 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseerimisega peavad allkasutajad lisama oma REACH-määruse artikli 66 lõike 1 kohases kemikaaliametile esitatavas teavitamisdokumendis selgituse kroomtrioksiidi artikli 1 lõikes 1 loetletud oluliste toimenäitajate kohta, mida on neile kasutamiseks vaja, sealhulgas põhjenduse, miks need olulised toimenäitajad on sellise kasutamise jaoks vajalikud.
IV. Poolte nõuded
37. Parlament palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 5 ning artiklid 2, 3, 4, 5, 7, 9 ja 10 osas, milles need puudutavad 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseerimist, ning osas, mis puudutab 1. kasutusala autoriseerimist segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks; teise võimalusena palub ta tühistada vaidlustatud otsus tervikuna; ta palub mõista kohtukulud välja komisjonilt ja kemikaaliametilt.
38. Komisjon palub esimese võimalusena Euroopa Kohtul jätta rahuldamata parlamendi nõuded tühistada vaidlustatud otsus osaliselt; teise võimalusena jätta rahuldamata parlamendi nõuded tühistada vaidlustatud otsus tervikuna; vaidlustatud otsuse tühistamise korral palub ta jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed kehtima; ta palub mõista kohtukulud välja parlamendilt.
39. Kemikaaliamet, kellel lubati käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtu presidendi 17. septembri 2021. aasta määrusega menetlusse astuda, esitas menetlusse astuja seisukohad komisjoni nõuete toetuseks.
V. Hagi analüüs
A. Poolte argumendid
40. Oma hagi põhjenduseks on parlament esitanud üheainsa väite: et on rikutud on REACH-määruse artikli 60 lõikeid 4 ja 7. See ainus väide jaguneb kolmeks osaks.
1. Ainsa väite esimene osa, mis puudutab lõpliku hinnangu andmata jätmist riskidele, mida põhjustatakse inimeste tervisele ja keskkonnale
41. Oma ainsa väite esimeses osas heidab parlament komisjonile ette, et kui too autoriseeris kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutusala, samuti 1. kasutusala segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks, andmata lõplikku hinnangut riski kohta, mida need kasutusalad inimeste tervisele ja keskkonnale põhjustavad, rikkus ta REACH-määruse artikli 60 lõiget 4. Selline hindamata jätmine vähendab paratamatult ka selle hindamise väärtust, mille eesmärk on kontrollida, kas „sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid“, nagu see säte nõuab.
42. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 10–12 on selgelt väljendatud, et 1., 2., 4. ja 5. kasutusala puhul on töötajatele ja laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduva riski hindamine suure määramatusega ning selle määramatuse tõttu soovitas RAK kehtestada lisatingimusi ja seire-eeskirju. Konkreetsemalt ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 10, et see määramatus oli eriti suur selles osas, mis puutub töötajate kokkupuutesse kõnealuse ainega, ning see takistas andmast sellele riskile tõsiseltvõetavat hinnangut. Selle komitee arvamustest selgub, et iga kasutusala puhul, mille autoriseeringut taotleti, oli teave, mille taotlejad olid esitanud selleks, et saaks hinnata riski inimeste tervisele ja keskkonnale, sedavõrd ebatäielik ja nii ebarepresentatiivne, et komiteel tuli järeldada, et nende riskide ulatuse ja taseme suhtes valitseb suur määramatus.
43. Parlamendi väitel ei ole kokkupuuteandmed, mille taotlejad käesolevas asjas esitasid, representatiivsed ega vasta REACH-määruse artikli 62 lõike 4 punktile d ja I lisa punktile 5.2.4. Kuigi on tõsi, et RAK leidis, et taotlejate kasutatud meetod võib andmete vähest representatiivsust (need puudutasid vähem kui 3% asjaomastest ettevõtjatest) selgitada, ei nõustunud RAK sellega oma arvamuses otsesõnu ega ka õigustanud seda.
44. Parlament lisab, et kui taotlus ei oleks olnud liiga suure ulatusega, oleks saanud esitada mõõdetud kokkupuuteandmeid (või vähemalt representatiivseid modelleeringuandmeid) ning piisava kasutamistingimuste ja riskijuhtimismeetmete kirjelduse kõigi taotletud kasutusalade kohta, nagu on nõutud REACH-määruse artikli 62 lõike 4 punktis d ja I lisa punktis 5.2.4. Järgmiseks märgib parlament, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks ta järeldas, et vaatamata andmete ebapiisavale representatiivsusele ja täheldatud suurele määramatusele on taotlejad oma tõendamiskohustuse täitnud, ning piirdus vaid märkimisega, et selline määramatus ei takistanud SMAKil taotlust edasi analüüsida.
45. Kui vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 seati autoriseerimise tingimuseks, et läbivaatamisaruandes esitataks olulised andmed (näiteks kokkupuutestsenaariumid ja nendega seotud riskijuhtimismeetmed), mis kõnealusest riskihinnangust puudusid, siis tehti seda just eelmainitud puuduste kõrvaldamiseks. Seega ilmneb vaidlustatud otsusest endast, et esiteks puudus komisjonil autoriseeringu andmise ajal märkimisväärne hulk teavet, mille taotlejad oleks pidanud REACH-määruse artikli 62 lõike 4 punkti d kohaselt esitama ning mida tal oleks olnud vaja oma hinnangu andmiseks vastavalt selle määruse artikli 60 lõikele 4, ning teiseks olid vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 sätestatud tingimused mõeldud nende autoriseeringutaotluses ja selle taotluse põhjal antud hinnangus esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Lisaks eksib komisjon REACH-määruse artiklite 56 ja 66 tõlgendamisel, kui ta kirjeldab neid sätteid nii, justkui nende kohaselt oleks lubatud, et esialgse autoriseeringu jaoks olulise teabe esitaksid alles allkasutajad pärast autoriseeringu andmist.
46. Sellistel asjaoludel ei saanud komisjon parlamendi arvates usaldusväärselt ja lõplikult otsustada, et „sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid“, nagu nõuab artikli 60 lõige 4. Kui komisjon ei ole lõplikult kindlaks teinud, et see tingimus on täidetud, ei tohi autoriseeringut siiski anda ning autoriseeringutaotluse puudusi ei saa kõrvaldada autoriseerimisotsuses tingimuste kehtestamise teel.
47. Komisjon väidab, et ta ei ole rikkunud oma kohustust anda lõplik hinnang riskidele, mida põhjustatakse inimeste tervisele ja keskkonnale, nagu nõuab REACH-määruse artikli 60 lõige 4.
48. Mis tahes teaduslik hinnang kätkeb juba definitsiooni kohaselt määramatust. Määramatuse esinemine ei ole asjaolu, mis teaduslikku hinnangut kuidagi rikuks. Seega ei ole vaja, et komisjon mis tahes määramatuse kõrvaldaks või nõuaks, et autoriseeringu taotleja tõendaks vastupidist.
49. Vaatamata parlamendi mainitud määramatusele, mida on RAKi arvamuses esile tõstetud ja mida vaidlustatud otsuses mööndakse, on komisjon seisukohal, et taotlejad on oma tõendamiskohustuse täitnud. Ta leiab, et selle põhjal oli tal võimalik anda hinnang, et sotsiaalmajanduslik kasu kaalub üles riskid inimeste tervisele või keskkonnale. Sellise hinnangu mõte ei ole mitte asjakohane riskijuhtimine igal aine kasutamise üksikjuhul, vaid see peaks võimaldama riskide ja kasu asjakohast vaagimist.
50. Kemikaaliohutuse aruandes esitatud teave oli tema arvates piisav, võimaldamaks RAKil riski asjakohaselt hinnata ja SMAKil riski/kasu hindamisest järeldus teha, mis tegi kokkuvõttes komisjonil võimalikuks kontrollida, kas tingimus, et sotsiaal-majanduslik kasu kaaluks üles aine kasutamise riskid inimeste tervisele või keskkonnale, on täidetud. Komisjon ei eita määramatuse olemasolu, kuid teadusekspertide hinnangul ei olnud see määramatus selline, et oleks takistanud järeldamast, et esimene tingimus on täidetud.
51. Mis puutub konkreetsemalt määramatusse töötajate kokkupuute suhtes, selgitab komisjon esiteks põhjuseid, miks RAK leidis, et kuigi kemikaaliohutuse aruandes on mõõdetud kokkupuuteandmeid piiratud koguses, piisab esitatud andmetest selleks, et tema saaks asuda hindama ning SMAK saaks jätkata kasu ja riskide suhte vaagimist.
52. Kõigepealt, mis puutub 1. kasutusalasse, siis RAK soovitas SMAKi poolse täiendava hindamise jaoks kasutada kokkupuute maksimaalset kogutaset, mis oli taotlejate hinnangul 0,5 μg/m3. Mis puutub 2., 4. ja 5. kasutusalasse, siis kuna potentsiaalsete allkasutajate hulk, kes võiksid taotlusest ja sellele järgnevast autoriseeringust kasu saada (2. kasutusala kohta teatasid taotlejad kuni 1590 kasutuskohast eri liidu liikmesriikides), siis nende kohta küsis RAK taotlejatelt selgitusi. Nende täpsustuste peale nõustus RAK, et kasutatud andmete piiratud hulk tulenes ka kasutatud meetodist (mis keskendus isikute kokkupuute seireandmetele, mitte staatilistele seireandmetele), mille tõttu kasutati ainult osa kättesaadavatest andmerühmadest.
53. Lisaks märkis RAK tema sõnul, et taotlejate esitatud hiljutistes, sealhulgas sõltumatutes uuringutes leiduvad arvukad kokkupuuteandmed lisasid nende kokkupuutehinnangule usaldusväärsust (2., 4. ja 5. kasutusala puhul) või suunasid SMAKi kasutama halvima stsenaariumi mudelit (worst case approach 1. kasutusala puhul). Ning viimaks: taotlejad esitasid kõigi kasutusalade kohta andmemodelleeringud ning RAK leidis, et need kinnitavad mõõteandmeid.
54. Teiseks ei saa komisjoni arvates taotlejatelt oodata – ja see ei oleks ka proportsionaalne –, et nad esitaksid mõõdetud kokkupuuteandmeid rohkem kui 1500 allkasutaja kasutuskoha kohta, arvestades, et need kasutajad ei pruugi autoriseeringu andmise ajaks kõik veel teadagi olla.
55. Kolmandaks näitab asjaolu, et asjakohased kokkupuuteväärtused 2 μg/m3 (2., 4. ja 5. kasutuskategooria puhul) ja 0,5 μg/m3 (1. kasutuskategooria puhul) on vastavalt üks viiendik ja üks kahekümnendik kohustuslikest liidu piirnormidest, mille ulatuses võib praegu kehtivate õigusnormide kohaselt töökeskkonnas kroom(VI)-ühenditega kokku puutuda, seda, et vaidlustatud otsus aitab kokkupuudet vähendada, parandades töötajate kaitset, ja on seega eesmärkidega kooskõlas.
56. Neljandaks soovitas RAK ka täiendavaid tingimusi ja seire-eeskirju, mida vaidlustatud otsuses korrati ja mille eesmärk oli kokkupuudet töökeskkonnas veelgi vähendada.
57. Selle kohta, et väidetavalt ei ole taotlejad täitnud tõendamiskohustust, märgib komisjon, et REACH-määrus ei näe taotlejatele ette sellist tõendamisstandardit nagu „igasuguse mõistliku kahtluse puudumine“ või „määramatuse puudumine“. Vastupidi, piisavad objektiivsed tõendid peaksid võimaldama usutaval ja usaldusväärsel teabel põhineva lõpliku eksperdihinnangu anda.
58. Komisjoni sõnul ei võta parlament arvesse, et seda, kas REACH-määruse artikli 60 lõike 4 esimene tingimus on täidetud, hindab teaduslikult ka SMAK. Oma arvamustes hindas SMAK riski/kasu suhet, selgitades põhjusi, miks RAKi hinnatud andmed olid piisavad, ning esitas selle kohta järelduse. Täpsemalt: võttes arvesse RAKi täheldatud määramatust ja selleks, et kontrollida riski/kasu hindamise usaldusväärsust, lähtus SMAK täiendavast konservatiivsest stsenaariumist (worst case scenario), mille põhjal ta järeldas, et tal ei ole kahtlusi, mis annaksid alust muuta taotlejate järelduse – et kroomtrioksiidi edasisest kasutamisest saadav kogukasu kaalub üles riski inimeste tervisele – kehtivust. Komisjon analüüsis RAKi ja SMAKi arvamusi põhjalikult ning leidis, et need on täielikud, sidusad ja asjakohased.
59. Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei ole vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 sätestatud seirenõuded mõeldud taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 2 eesmärk oli nõuda täiendavat teavet kokkupuute ja heite kohta, nagu oli soovitatud kemikaaliameti arvamustes. Esiteks võimaldab see anda põhjalikuma ülevaate kõnealustest protsessidest, käitlemistingimustest ja riskijuhtimismeetmetest konkreetsete tööde puhul, mis saadakse autoriseeringu valdajatelt koostöös nende allkasutajatega. Teiseks on see nõue kooskõlas REACH-määruse üldise loogikaga, mis põhineb pideva täiustamise põhimõttel ja mille konkreetne eesmärk on tõsta aja jooksul keemiatoodete valdkonna õigusnormide kvaliteeti selle abil, et andmeid ainete kohta kogutakse ja parandatakse määruse huvides pidevalt edasi.
60. Kemikaaliamet, kes astus menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, väidab esiteks, et taotlejate esitatud andmed olid töötajate kokkupuute suhtes representatiivsed. Mööndes küll, et RAKi hinnangul ei saa teha järeldust, et taotlejate esitatud mõõteandmed töötajate kokkupuute kohta on representatiivsed kõigi allkasutajate kohta, rõhutab kemikaaliamet eelkõige, et see komitee ei tuginenud üksnes taotlejate esitatud mõõteandmetele. Ta olevat analüüsinud ka üldsusele kättesaadavatest teoreetilistest käsitlustest ja uuringutest saadud andmeid, mida on kogunud nii asja käsitlev ettekandja kui ka taotlejad, ning viimaste esitatud kokkupuute modelleeringuandmeid.
61. Oma arvamustes 2., 4. ja 5. kasutusala kohta juhtis RAK mitmel puhul tähelepanu esitatud andmetest tulenevale määramatusele. Ometi leidis RAK, et summaarset kokkupuutetaset 2 μg Cr(VI)/m³, mis on taotlejate arvutuste kohaselt maksimaalne summaarne kokkupuuteväärtus 8 tunni jooksul, on mõistlik käsitada halvima stsenaariumina. See on põhjus, mille alusel sai see komitee töötajate kokkupuute kohta seoses 2., 4. ja 5. kasutuskategooriaga hinnangu anda, tuginedes esitatud andmetele, ning leida, et taotlejate arvutatud kokkupuutetase 2 μg Cr(VI)/m³ on SMAKi sotsiaal-majandusliku analüüsi jaoks sobiv lähtepunkt.
62. Teiseks väidab kemikaaliamet, et kuivõrd vaidlustatud otsus põhineb RAKi hinnangul laiema elanikkonna kokkupuute kohta, põhineb see otsus andmetel, mis kajastavad piisavalt hästi seda, kui suurt kokkupuudet võib kroomtrioksiidi edasine kasutamine laiemale elanikkonnale põhjustada.
63. Kolmandaks väidab kemikaaliamet, et RAKi ja SMAKi hinnang andsid komisjonile tõepoolest piisavalt teavet, et otsustada, kas autoriseeringu andmise eelised kaaluvad üles autoriseeritud kasutusaladest tulenevate riskidega seotud kulud. Täpsemalt nõustus SMAK oma hinnangus RAKi arvamusega, et taotlejate esitatud arvutusi, mis põhinevad hinnangul ainega kokku puutuva elanikkonna ja kokkupuute kestuse kohta, võib kasutada vähijuhtumite statistilise hinnangu ning seega ka aine edasise kasutamise kulude kvantifitseerimisel. Esineva määramatuse tõttu otsustas SMAK siiski aine edasise kasutamisega seotud kulude hindamisel lähtuda halvimast stsenaariumist. Töötajate, konkreetsel juhul inimeste tervisele avaldatava mõju arvutamisel tähendas see, et kui mõju töötajate tervisele rahasse arvutada, sai SMAK tulemuseks suurema summa kui see, mille olid arvutanud taotlejad. Isegi aine edasisel kasutamisel tekkivaid kulusid nii pessimistlikult arvestades kinnitas SMAK ikkagi taotlejate hinnangut, mille kohaselt kaalub edasise kasutamise kasu üles sellest tulenevad riskid inimeste tervisele.
2. Ainsa väite teine osa, mis puudutab sobivate alternatiivsete ainete ja tehnoloogiate puudumist 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks
64. Oma ainsa väite teises osas väidab parlament, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega rikuti REACH-määruse artikli 60 lõiget 4, kuna erinevalt sellest, mida see säte nõuab, jättis komisjon kontrollimata, ega autoriseeringutaotluse esemeks olevate 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks ei ole sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid. Eriti kritiseerib parlament komisjoni lähenemisviisi seda osa, et komisjon kasutas vaidlustatud otsuse põhjendustes 18, 19, 20 ja artiklis 1 väljendit „olulised toimenäitajad, mis on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud“, et piirata autoriseeringu kohaldamisala olukorras, kus on ebaselge, kas leidub sobivaid alternatiive.
65. REACH-määruse artikli 60 lõige 4 paneb sobivate alternatiivide olemasolu puudutava tõendamiskohustuse autoriseeringu taotlejale. Sellest tulenevalt peavad riski, et selliste alternatiivide olemasolu ei pruugi olla võimalik kindlaks teha, kandma taotlejad. Järelikult peaks alternatiivide olemasolu hindamine võimaldama komisjonil saada selles suhtes ammendava vastuse enne, kui ta saab autoriseerimisotsuse vastu võtta. Sobivate lahenduste olemasolu või puudumise suhtes valitsev ebaselgus takistab see-eest komisjonil autoriseeringut anda. Võimalus siduda autoriseerimine teatavate tingimustega ei võimalda komisjonil kõrvaldada puudusi taotlejate esitatud analüüsis alternatiivide kohta ega puudujääke või lünki selle hindamises.
66. Kuigi käesoleval juhul kinnitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 19, et taotlejad täitsid tõendamiskohustuse, tõendades, et 2., 4. ja 5. kasutuskategooria jaoks puuduvad alternatiivsed lahendused, võttis ta ise arvesse, et see on nii üksnes „selliste kasutusalade kitsendatud ulatuses“ ehk nende kasutusalade sellises kitsas ulatuses, mille komisjon ise kindlaks määras. Seega kehtestati vaidlustatud otsuses autoriseerimisele tingimused, mille eesmärk on kõrvaldada puudused taotlejate esitatud analüüsis alternatiivsete lahenduste kohta (liiga üldiste ja piiratud andmete esitamine, arvestades kasutusalade väga laiahaardelist kirjeldust).
67. Lisaks ei ütle väljend „olulised toimenäitajad, mis on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud,“ midagi lõplikku sobivate alternatiivide puudumise kohta, mis tuleb kindlaks teha enne autoriseeringu andmist. Teisisõnu, kui komisjon autoriseeris kroomtrioksiidi kasutamise teatud kasutusalal sellisel juhul, kui mõni vaidlustatud otsuses loetletud „olulistest toimenäitajatest“ peaks selle kasutusala jaoks vajalik olema, ei teinud ta kindlaks, kas mõni neist toimenäitajatest on kõnealuseks otstarbeks tõepoolest vajalik, see tähendab ega seda ei ole võimalik saavutada mõne alternatiivse tehnoloogia või aine abil või igatahes ilma selle aineta, mille jaoks autoriseeringut taotletakse.
68. Seda, et sobivate alternatiivide olemasolu analüüs oli ebapiisav, kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendus 27 ja artikkel 5. Allkasutajatele pandud teavitamiskohustus näitab, et ka selle väidetavalt kitsendatud ulatuse raames, mille komisjon piiritles väljendiga „olulised toimenäitajad“, oli ikkagi ebaselge, kas 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks puuduvad sobivad alternatiivid. Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 1 koostoimes artikliga 5 jätab otsuses loetletud oluliste toimenäitajate selgitamise ja tõendamise, et mõni neist toimenäitajatest on ette nähtud kasutusviiside jaoks tõepoolest vajalik, allkasutajate hooleks. Teisisõnu peaksid allkasutajad autoriseerimisotsuse kohaselt näitama kroomtrioksiidi kasutades, et sellise kasutusala jaoks on vaja mõnd olulist toimenäitajat, mille jaoks alternatiivset lahendust ei ole. See näitab, et vaidlustatud otsuses enne tehtud analüüs alternatiivsete lahenduste puudumise kohta 2., 4. ja 5. kategooria kasutusalade jaoks ei olnud tegelikult otsustav ning kohustus tõendada, et kroomtrioksiid on tõepoolest nende kasutusalade jaoks „vajalik“, mis tähendab, et ühtki sobivat alternatiivi ei leidu, on jäetud allkasutajatele. Täiendava teabe abil, mida vaidlustatud otsus allkasutajatelt nõuab, peaks olema võimalik hinnata, kas ette nähtud kasutusalade jaoks alternatiivsete lahenduste puudumise tingimus on täidetud, kuid üksnes tagantjärele: alles pärast seda, kui komisjon on nende kasutusalade jaoks autoriseeringu andnud.
69. Pealegi, tegelikult ei piira väljendi „olulised toimenäitajad“ lisamine antud autoriseeringu kohaldamisala. Kuna komisjon ei näidanud vaidlustatud otsuses, millal ja mis asjaoludel on need „olulised toimenäitajad“ kõnealuste kasutusalade jaoks vajalikud, on see väljend puhttautoloogiline, kuna see viitab üksnes REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud üldistele tingimustele: et ainele võib anda autoriseeringu ainult juhul, kui see on ette nähtud kasutusala jaoks vajalik. Seda enam, et vaidlustatud otsuses on „oluliste toimenäitajatena“ loetletud tegelikult kõik kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kategooria kasutusalade toimenäitajad, mida SMAK oma arvamustes nimetas. Vaidlustatud otsuses ei ole kusagil täpsustatud, millistel asjaoludel on sellised toimenäitajad vajalikud ehk millal puuduvad sobivad alternatiivid, mispuhul oleks ainet konkreetse kasutamisviisi jaoks lubatud kasutada. Selle hindamine jäetakse täielikult allkasutajate hooleks.
70. Kõigest sellest ilmneb, et komisjon ei kontrollinud enne autoriseeringu andmist, ega ei leidu sobivaid alternatiive, nagu nõuab REACH-määruse artikli 60 lõige 4, ja seetõttu on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega seda sätet rikutud.
71. Parlament lisab, et allikate kohaselt, mis olid kättesaadavad autoriseeringutaotluse esitamise ajal, olid 2., 4. ja 5. kasutusala alla kuuluvate eri üksikrakenduste jaoks alternatiivsed ained või tehnoloogiad tegelikult turul olemas. Vastavalt kohustusele kontrollida REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimusi, sealjuures ex officio, oleks komisjon pidanud enne autoriseeringu andmist neid võimalusi kontrollima ja kindlaks tegema, kas need on „sobivad“ või mitte. Vaidlustatud otsuses ei ole sellisest kontrollimisest aga kusagil juttu.
72. Komisjon on seisukohal, et ta ei ole rikkunud oma kohustust kontrollida, ega autoriseeritud kasutusalade jaoks ei ole sobivaid alternatiive, nagu nõuab REACH-määruse artikli 60 lõige 4.
73. Komisjon juhib tähelepanu, et REACH-määruse artikli 62 lõike 3 kohaselt võib taotlusi esitada „ühe või mitme kasutusala“ kohta. REACH-määruse VII jaotises ei ole ainsatki sätet, kus oleks kehtestatud reeglid selle kohta, kuidas kasutusala tuleb autoriseeringutaotluses kirjeldada, ega ka nõutava täpsusastme kohta. Kasutusala või -alade piiritlemine, mille jaoks autoriseeringut taotletakse, on taotlejate ülesanne. Tarneahelas ülalpool asuvate ettevõtjate (tavaliselt aine tootjate või importijate) võimalus esitada taotlus kogu tarneahela jaoks (nn upstream application) võimaldab autoriseerimissüsteemi ratsionaliseerida.
74. Komisjoni arvates tekib sellises kontekstis järgmine oluline küsimus: kas piisab, kui taotleja tõendab, et ükski alternatiivne aine ega tehnoloogia ei sobi kõigi allkasutajate vajaduste täitmiseks, või peab komisjon veenduma, et ükski alternatiivne aine ega tehnoloogia ei vasta iga konkreetse kasutaja vajadustele eri sektorites, võttes arvesse nende eripära? Olles esimestes autoriseerimisotsustes kasutanud esimest lähenemisviisi, järgib komisjon nüüd keskteed.
75. Käesolevas asjas leidis komisjon kogu olemasoleva teabe põhjal, et on usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitavad üldiselt ja horisontaalselt, et nii 2., 4. ja 5. kasutusala puhul ei ole sobivaid alternatiivseid lahendusi, nagu need on autoriseeringutaotluses määratletud kõigi nimetatud sektorite osas. Siiski võttis komisjon ka arvesse, et taotlejad ei ole tõendanud sobivate lahenduste puudumist iga võimaliku edasise allkasutusviisi jaoks, mis võiks neis eri sektorites ette tulla. Täpsemalt veendusid kemikaaliamet ja komisjon, et ainel on teatavad spetsiifilised toimed ja tehnilised omadused, millele ei suuda 2., 4. ja 5. kasutusala raames tegelikult vastata ükski alternatiiv. Siiski ei olnud kemikaaliametil ja komisjonil võimalik ammendavalt ja kindlalt kontrollida, kas igal olemasoleval allkasutajal ja allkasutusviisil, mis autoriseeringu kohaldamisalasse kuuluvad, on tehniliselt neid toimeid ja tehnilisi omadusi vaja. Komisjon hindas ja tuvastas, et need tehnilised omadused on tootenõuete ning seadmete ohutuse ja normidele vastavuse jaoks olulised ning tunduvalt madalama kvaliteedi aktsepteerimine ei ole 2., 4. ja 5. kasutusalal tehniliselt teostatav, kui võtta arvesse kõiki eri sektoreid või eri allkasutusviise. Lisaks võttis komisjon arvesse asjaolu, et keerukates tarneahelates ja tootmisprotsessides on oluline, et aine vastaks kõigile nõuetele, sest eri tootmisetapid on omavahel seotud ja neid ei saa eri lõikudeks jagada.
76. Komisjon hindas seega põhjalikult aine kasutamise võimalikke alternatiive ning analüüsis üksikasjalikult tervet 2., 4. ja 5. kasutusala rakendusvaldkonda, sealhulgas eri sektoreid ja allkasutusviise, mida hõlmasid need kasutusalad, mille jaoks autoriseeringut taotleti. Komisjon võttis vastu otsuse, milles loetleti iga konkreetse kasutusala jaoks selle aine olulised toimenäitajad, mida ei oleks suutnud pakkuda ükski teostatav alternatiiv ning mida ta pidas selle kasutusala jaoks vajalikuks, ja autoriseeris ainult sellised kasutusalad, mille jaoks sellised olulised toimenäitajad on vajalikud.
77. Seega anti vaidlustatud otsusega autoriseeringutaotluse peale üksnes osaline autoriseering (ja ühtlasi lükati taotlus osaliselt tagasi), nagu on selgelt näha selle otsuse artikli 1 lõigetest 2–4. Kõik allkasutajad, kes väidavad, et nad kasutavad autoriseeringu saanud ainet, peavad avaldama kemikaaliametile need kasutusalad, milleks nad ainet selle autoriseeringu alusel kasutavad, ja nimetama ära aine olulise(d) toimenäitaja(d), mida on nende tegevuse jaoks tehniliselt vaja, selgitades selle põhjust. REACH-määrus kohustab liikmesriikide pädevaid asutusi, kellel on juurdepääs kemikaaliameti allkasutajate registrile, tagama selle määruse rakendamise ja nõuetekohase kohaldamise. Seevastu ei hinnanud komisjon alternatiivseid lahendusi eraldi iga allkasutaja või toote puhul (mis oleks sõltuvalt täpsusastmest eeldanud tuhandete või isegi miljonite eraldi hinnangute andmist), mida REACH-määrus tegelikult ei nõuagi. REACH-määruse enda kohaselt seisneb pädevate asutuste roll kontrollimises, kas allkasutajad kasutavad ainet tõepoolest mõne autoriseeritud kasutusala piires, mitte ei kasuta seda mingil muul autoriseerimata viisil. Selline kemikaaliameti teavitamine ei hõlma mingeid kaalutlusi ega analüüsi alternatiivide olemasolu kohta.
78. Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei pane vaidlustatud otsuse artiklis 5 sisalduv tingimus allkasutajatele mingit kohustust esitada andmeid alternatiivide sobivuse kohta. Pigem nõuab see neilt, et nad tõendaksid pädevatele asutustele, et need kroomtrioksiidi olulised toimenäitajad on nende kasutusviisi jaoks tõesti vajalikud. Allkasutajad peavad teatama oma konkreetsest kasutusviisist ning avaldama kemikaaliametile, mis on see tööstus-, keemia- või muu protsess, mida nad oma tegevuse jaoks kasutavad ja mille jaoks on (seaduse kohaselt või tehniliselt) vaja mõnd loetletud olulistest toimenäitajatest. Järgmiseks väidab komisjon, et parlament ei saa tugineda eelviidatud kohtuotsusele komisjon vs. Rootsi. See kohtuotsus ei keela komisjonil kitsendada oma autoriseeringute ulatust objektiivsete kriteeriumidega.
79. Edasi väidab komisjon, et kui Euroopa Kohus peaks nõudma autoriseeringutaotlusega hõlmatud allkasutusviiside hindamist, mis oleks üksikasjalikum ja spetsiifilisem kui praegu nõutav hindamine, muutuks kogu autoriseerimisprotsess palju keerulisemaks, kui see praegu juba on. See läheks esiteks vastuollu REACH-määruse eesmärgiga edendada liidu tööstuse konkurentsivõimet, eriti kui võtta arvesse võimalikku mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Teiseks väljuks sobivate alternatiivide hindamise nõudlikum kontseptsioon kemikaaliameti haldussuutlikkuse piirest, mida on REACH-määruses sõnaselgelt arvesse võetud,(17) ja sunniks autoriseerimisele kuuluvate ainete arvu piirama. Alternatiividele anda tulevate hinnangute arvu paisumine blokeeriks lõpptulemusena uute väga ohtlike ainete määramist. Järkjärgulisuse põhimõtte kohaselt peaks hindamine, mida komisjon oma kaalutlusõiguse alusel teeb, muutuma aja jooksul rangemaks. See, kuidas komisjon ja kemikaaliamet autoriseeringutaotlusi hindavad, on aastatepikkuse kogemuse vili ning põhineb väga peenel tasakaalul, kus ühel kaalukausil on teaduslikud ja sotsiaal-majanduslikud kaalutlused ning teisel REACH-määruse arvukad eesmärgid.
80. Viimaks, kui parlament viitab avalikult kättesaadavatele allikatele, milles on mainitud kroomtrioksiidi asenduslahendusi, peab ta silmas üht Saksamaa Liitvabariigi tööohutus- ja töötervishoiuinstituudi uuringut, mis avaldati 2020. aastal, tähendab, 5 aastat pärast autoriseeringutaotluse esitamist. Komisjon ei nõustu sellega, kuidas parlament seda uuringut tõlgendab.
81. Kemikaaliamet märgib komisjoni toetuseks menetlusse astujana esiteks, et SMAK leidis oma arvamuses, et taotlejad on alternatiive põhjalikult hinnanud, eriti mis puutub tehnilise teostatavuse aspekti. Tõsi, SMAK leidis, et 2., 4. ja 5 kasutusala puhul ei ole taotlejate lähenemisviis päris rahuldav. Siiski kiitis see komitee heaks taotlejate järelduse kolme kasutusala kohta: et kokkuvõttes ei olnud alternatiivseid ja tehniliselt teostatavaid lahendusi sulgemiskuupäevaks nähtavasti olemas.
82. Teiseks leiab kemikaaliamet, et taotlejad on piisavalt tõendanud, et kui piiritleda need kasutusalad oluliste toimenäitajatega, puuduvad nende jaoks sobivad alternatiivid. Vähendamaks ebaselgust juhtude suhtes, mille puhul alternatiive võib juba leiduda, kitsendas komisjon autoriseeringut nii, et see kehtiks üksnes kasutusaladele, mis nõuavad tehnilisi toimenäitajaid, mida ei saa olemasolevate alternatiividega asendada. Need olulised toimenäitajad on objektiivsed kriteeriumid. Seega peab allkasutaja andma järelevalveasutustele üksnes teavet, mis tõendaks, et objektiivsete tehniliste vajaduste tõttu või õigusnormide kohaselt on see oluline toimenäitaja vajalik. Allkasutajal ega järelevalveasutusel ei ole vaja subjektiivselt hinnata, kas alternatiivne lahendus on olemas või mitte.
83. Taotlejad määrasid need olulised toimenäitajad kindlaks, kui nad piiritlesid oma autoriseeringutaotluses ja olemasolevate alternatiivide analüüsis kasutusviisi. Samuti olid taotlejad need, kes tõendasid, et taotletud kasutusalade jaoks ei ole alternatiivseid lahendusi, kui neid olulisi toimenäitajaid on vaja.
3. Ainsa väite kolmas osa, mis puudutab autoriseeringu ekslikku andmist hoolimata sellest, et autoriseeringutaotluses oli puudusi
84. Oma ainsa väite kolmandas osas väidab parlament, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikuti ka REACH-määruse artikli 60 lõiget 7, milles on sätestatud, et autoriseering antakse üksnes juhul, kui taotlus vastab REACH-määruse artikli 62 lõike 4 nõuetele. Kuna kõnealusel juhul sisaldas autoriseeringutaotlus lünklikku teavet ja ebatäpsusi, rikuti autoriseerimisega seda sätet.
85. Esiteks tuleneb hagiavalduse ainsa väite teises osas esitatud kaalutlustest, et esialgne autoriseeringutaotlus ei kirjeldanud kavandatud kasutusalasid piisavalt täpselt ega sisaldanud seega kogu asjakohast teavet alternatiivide analüüsimiseks ja järelikult ei olnud see taotlus REACH-määruse artikli 62 lõike 4 punktiga e kooskõlas. Teiseks tuleneb ainsa väite esimeses osas esitatud kaalutlustest, et esialgne autoriseeringutaotlus ei sisaldanud kogu asjakohast teavet, et hinnata kõnealuse aine kasutamisest tulenevaid riske inimeste tervisele ja keskkonnale, seega ei olnud taotlus kooskõlas sama artikli punktiga d.
86. Komisjon väidab seevastu, et taotlejate esitatud autoriseeringutaotlus oli kooskõlas REACH-määruse artikli 60 lõikega 7, mida kinnitab asjaolu, et nii RAK kui ka SMAK leidsid, et vaatamata teatud lünkadele vastab taotlus selles artiklis sätestatud kriteeriumidele.
B. Õiguslik analüüs
1. Esialgsed märkused
87. Oma hagiga palub parlament vaidlustatud otsuse osaliselt tühistada, nimelt osas, mis puudutab kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseeringuid ning 1. kasutusala autoriseeringut seoses kroomtrioksiidi kasutamisega 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks mõeldud segudes. Juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et selle otsusega antud 6. kasutusala autoriseering on teiste kasutusalade autoriseeringutega lahutamatult seotud, palub parlament teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus tervikuna.
88. Selle kohta tuleb sissejuhatuseks märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu akti osaline tühistamine võimalik üksnes siis, kui need osad, mille tühistamist taotletakse, on ülejäänud aktist eraldatavad. Selle kohta on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et eraldatavuse nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamisega muutub akti sisu.(18)
89. Käesolevas asjas paistab vaidlustatud otsus olevat konkreetsete kasutusalade jaoks antud üksikautoriseeringute kogum. Sellest järeldub, et kui jätta arvestamata 1. kasutusala, mille autoriseering on sõltuvuses teistest kasutusaladest,(19) ei mõjuta see, kui mõne konkreetse kasutusala autoriseering peaks tühistatama, muu kasutusala autoriseeringut ega muuda järelikult selle akti sisu.
90. Järelikult tuleb parlamendi hagi minu hinnangul vastuvõetavaks tunnistada, kuna selles nõutakse vaidlustatud otsuse osalist tühistamist üksnes kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutusala suhtes ning 1. kasutusala suhtes seoses kroomtrioksiidi kasutamisega 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks mõeldud segudes.
91. Enne, kui argumente, mille parlament oma ainsa väite kolmes osas esitas, üksikasjalikult analüüsida, pean ma eelnevaga arvestades siiski vajalikuks juhtida tähelepanu teatavatele kohtupraktikas välja töötatud põhimõtetele selle analüüsi kohta, mida tuleb REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud nn sotsiaal-majandusliku autoriseerimismenetluse raames teha. Need kohtupraktikast tulenevad põhimõtted annavad olulisi suuniseid, millest lähtudes ma analüüsin seejärel eelviidatud argumente, mis hagiavalduses esitati.
2. Kohtupraktikast tulenevad põhimõtted REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimuste analüüsi kohta
92. Kõigepealt tuleb märkida, et liidu kohtutel on juba olnud võimalus selgitada, et REACH-määruse artikli 60 lõikest 4 koostoimes selle põhjendusega 69(20) tuleneb, et nn sotsiaal-majanduslikus autoriseerimismenetluses on tõendamine, et selles sättes autoriseeringu andmiseks ette nähtud kaks tingimust on täidetud, autoriseeringu taotleja ülesanne.(21)
93. Tõendamiskoormise langemisega taotlejale kaasneb, et tema kannab ka riski, et võib osutuda võimatuks välja selgitada, kas tuleks otsustada, et üks või mõlemad REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimustest on täidetud.(22)
94. Selles kontekstis täpsustab REACH-määruse artikli 62 lõige 4 seda, millist teavet peab autoriseeringu taotleja autoriseeringutaotluse esitamisel andma. Täpsemalt nõuab see säte, et autoriseeringutaotlusega oleks eeskätt kaasas kemikaaliohutuse aruanne.(23) See aruanne tuleb koostada vastavalt selle määruse I lisale ning peab hõlmama asjaomase aine XIV lisas nimetatud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale.
95. Eelviidatud I lisa punktist 5.2.4 nähtub konkreetsemalt, et kemikaaliohutuse aruandes esitatud hinnang kõikide nende elanikkonna rühmade (töölised, tarbijad ja isikud, kellel on tõenäoline kokkupuude ainega keskkonna vahendusel) puhul peab arvestama teatavat hulka selles punktis loetletud aspekte, mille hulgast esimesena nimetatud aspekt on „nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikud andmed kokkupuute kohta“.
96. Kohtupraktikast tuleneb lisaks see, et REACH-määruse artikli 60 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud tingimuste kontrollimisel on komisjoni ülesanne teha kindlaks, kas kõik asjakohased faktid ning nendega seonduvad tehnilised ja majanduslikud hinnangud võimaldavad järeldada, et selles sättes ette nähtud tingimused on tõepoolest täidetud.(24) Selles kontekstis tuleb komisjonil asjakohast teavet omal algatusel analüüsida, kuna tema roll ei ole vahekohtuniku roll, kelle pädevus piirduks otsuse tegemisega ainult autoriseerimismenetluses osalejate esitatud teabe ja tõendite põhjal. Kui komisjon täidab kohustust REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimusi omal algatusel kontrollida, peab ta hea halduse huvides ja oma hoolsuskohustust arvestades aitama oma vahenditega kaasa oluliste faktiliste asjaolude ja tegurite kindlakstegemisele.(25)
97. Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et RAKi ja SMAKi arvamused on teaduslike arvamuste väärtusega ja need arvamused ei ole komisjonile siduvad. Siiski ei ole komisjonil keelatud võtta osaliselt või tervikuna üle mõne kemikaaliameti komitee arvamuses esitatud hinnanguid, ja seda pealegi ilma, et ta peaks neid uuesti esitama või enda põhjendused nendega iga kord asendama.(26)
98. Sellises kontekstis ei saa komisjon siiski võtta otsust autoriseeringu kohta vastu vaid lihtsate oletuse põhjal, mida tema käsutuses olev teave ei kinnita ega lükka ümber.(27)
99. Seevastu selleks, et teha lõplik järeldus REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud kahe tingimuse täitmise kohta, peab komisjon enne seda kontrollima piisavas koguses olulist ja usaldusväärset teavet, mis lubaks järeldada, kas seda, et tingimus ei ole täidetud, või olgugi et otsuse tegemise kuupäeval esineb selles osas veel määramatust, võib seda pidada väheoluliseks.(28)
100. Kui REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 autoriseeringu andmiseks ette nähtud tingimuse kontrollimise lõppedes esineb teadusliku hinnanguga seoses ikka veel määramatust, mida ei ole kõrvaldanud ei need tõendid, mille autoriseeringu taotleja on kas komisjoni või mõne kemikaaliameti komitee taotlusel esitanud, ega need, mille on kogunud komisjon või nimetatud komiteed või ka kolmas isik või liikmesriigid, tuleb järeldada, et põhimõtteliselt ei ole nimetatud tingimus täidetud ja komisjonil ei ole seetõttu õigust anda autoriseeringut, isegi mitte tingimuslikku.(29)
101. Tingimuste kohta, mille komisjon võib autoriseeringu andmisele seada, ilmneb kohtupraktikast, et olenemata nende sisust ei saa REACH-määruse artikli 60 lõike 8 ja lõike 9 punktide d ja e kohaselt kehtestatud tingimuste eesmärk põhimõtteliselt olla autoriseeringutaotluses või autoriseeringu taotleja esitatud alternatiivide analüüsis ega ka komisjonipoolse REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimuste analüüsis esineda võivate puuduste kõrvaldamine.(30)
102. Teisisõnu: võimalust seada autoriseeringule teatavad tingimused ei saa tõlgendada nii, nagu oleks komisjonil lubatud jätta lahtiseks küsimus, kas REACH-määruse artikli 60 tingimused on täidetud, ja reageerida niisugusele olukorrale, seades autoriseeringule tingimused, mille eesmärk on kõrvaldada puudused või lüngad hindamises, mille tegemine on eelviidatud sätte kohaselt tema kohus.(31)
103. Nimelt peab komisjon REACH-määruse artiklis 60 ette nähtud tingimuste kontrollimisel tuvastama, kas kõik asjaomased faktilised asjaolud ja nendega seotud tehnilised ja majanduslikud hinnangud võimaldavad teha järelduse, et selles sättes ette nähtud tingimused on tõepoolest täidetud. Kui see nii ei ole, ei ole komisjonil õigust autoriseeringut anda, isegi mitte tingimuslikku.(32)
104. Poolte argumente tuleb analüüsida eelmistes punktides viidatud kohtupraktikast tulenevate põhimõtete alusel.
3. Ainsa väite esimene osa, mis puudutab lõpliku hinnangu andmata jätmist riskidele, mida põhjustatakse inimeste tervisele ja keskkonnale
105. Oma ainsa väite esimeses osas väidab parlament sisuliselt, et vaidlustatud otsuses sisalduv hinnang sellele, kas esimene REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimus on täidetud – kas „sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid“ –, on paratamatult puudulik, sest töötajatele ja laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduvate riskide hindamine on suure määramatusega, mida vaidlustatud otsus ise otsesõnu möönab ja mis tuleneb sellest, et taotlejate autoriseeringutaotluses selle kohta esitatud andmed on ebarepresentatiivsed ja ebatäielikud. Komisjon ei andnud seega lõplikku hinnangut riskide kohta, mida kroomtrioksiid inimeste tervisele ja keskkonnale põhjustab, leidis ekslikult, et taotlejad on oma tõendamiskohustuse täitnud, ning üritas neid autoriseeringutaotluses ja selle taotluse põhjal antud hinnangus esinevaid puudujääke korvata tingimuste kehtestamisega.
106. Neile etteheidetele vastamiseks tuleb vaidlustatud otsust üksikasjalikult analüüsida, võttes arvesse kemikaaliameti nõuandekomiteede asjakohaseid arvamusi.
a) Vaidlustatud otsuse analüüs
107. Esiteks, mis puutub nende riskide hindamisse, mida kroomtrioksiidi kasutusalad töötajatele põhjustavad, siis nagu selgub vaidlustatud otsuse põhjendusest 10, märkis komisjon ise otsesõnu, et 1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta järeldas RAK oma arvamuses, et töötajate ainega kokkupuute osas valitseb „suur määramatus“, kuna mõõdetud ehk tegelikel andmetel põhineva kokkupuute kohta on taotlejad esitanud ainult piiratud koguses andmeid.
108. Viidatud põhjenduses 10 märkis komisjon ka sõnaselgelt, et RAK järeldas lisaks, et „taustteabe üldise puudumise tõttu“ on taotluses kirjeldatud käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete seost konkreetsete tööde ja kasutuskohtade kohta avaldatud kokkupuutetasemega raske kindlaks teha, mistõttu RAK ei saa täiendavat hinnangut anda.
109. Samas põhjenduses 10 märkis komisjon samuti, et see määramatus valitseb „kokkupuuteandmete usaldusväärsuse ja representatiivsuse suhtes ning nende seose suhtes konkreetsete rakendatud riskijuhtimismeetmetega“, eriti mis puutub 4. kasutusalasse, mille puhul taotlus hõlmab vanni sukeldamise kõrval ka muid tegevusi, sealhulgas pindade töötlemist pihusti, valtsi ja harjaga ning viimistlustöid, ning taotlejad ei suutnud kõigi nende töödega seotud summaarset kokkupuudet täielikult hinnata.
110. RAKi arvamuse 1., 2., 4. ja 5. kasutusala analüüs võimaldab vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 esitatud kaalutlusi põhjalikumalt mõista.
111. Nii selgub RAKi arvamusest 1. kasutusala kohta, et see komitee leidis kokkupuute analüüsi tulemuseks, et „ligi 30 kasutuskoha puhul töötajate kokkupuute hindamisel valitseb suur määramatus, kuna kokkupuuteandmed on piiratud (8 mõõtmist) ja varieeruvad ning kuna taustteave valdavalt puudub“. Samuti märkis RAK, et seda määramatust „oleks saanud vähendada modelleeringuandmetega, mida taotlejad siiski ei esitanud, kuigi RAK neid küsis“.(33)
112. Samas arvamuses märkis RAK ka, et taotlejad ei ole tõendanud käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete seost nende enda teatatud kokkupuutetasemetega, kuna puudub mõõtmiste taustteave, mistõttu RAK ei saanud täiendavat hinnangut anda.(34) See mõjutas ka autoriseeringutaotluses kirjeldatud käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete asjakohasuse ja tõhususe analüüsi, mille tulemusel jõudis RAK järeldusele, et nende tingimuste ja meetmete kirjelduse osas ja nende suutlikkuse suhtes töötajatele tekkivat riski piisavalt piirata valitseb „suur määramatus“(35).
113. Mis puutub 2., 4. ja 5. kasutusalasse, siis vastavatest RAKi arvamustest ilmneb, et see komitee täheldas iga taotletud kasutusala puhul, et ühelt poolt potentsiaalsete kasutuskohtade koguarv, mille hõlmamist autoriseeringutaotlusega taotlejad võimalikuks pidasid (ehk kuni 1590 kasutuskohta), ja autoriseeringut taotlenud ettevõtjate konsortsiumi (Chromium Trioxide REACH Authorization Consortium) liikmete arv, mis on üle 150 ettevõtja, ei olnud kooskõlas teiselt poolt esitatud mõõteandmetega kokkupuute kohta (1.–5. kasutusala kohta 6–23 kasutuskohta).(36)
114. Sellest tähelepanekust neis RAKi arvamustes ilmneb, et andmed, mille taotlejad autoriseeringutaotluses töötajate kokkupuute kohta esitasid, hõlmasid ainult 0,3%–1,44% kasutuskohtadest, milles pidi hakatama tegelema nende kroomtrioksiidi kasutusaladega, mille jaoks autoriseeringut taotleti.
115. Konkreetsemalt 2. kasutusala kohta selgub RAKi vastavast arvamusest, et funktsionaalse kroomimisega potentsiaalselt tegelevate töökohtade arv ELis oli taotlejate hinnangul kuni 1590, kuid nende kokkupuutehinnang põhines andmetel, mida olid seitsmes eri riigis mõõtnud 23 äriühingut, kes moodustavad alla 2% sellise kasutusalaga tegelevatest äriühingutest.(37)
116. Mis puutub 4. ja 5. kasutusalasse, siis selgub RAKi vastavatest arvamustest, et nende kasutusaladega potentsiaalselt tegelevate kasutuskohtade arv ELis oli taotlejate hinnangul vastavalt kuni 374 ja kuni 515, ent taotlejate hinnang kokkupuutele pinnaviimistluse käigus põhines andmetel, mida olid mõõtnud 11 ettevõtet (kes moodustavad ligi 3% äriühingutest, kelle ülesanne on taotlejate hinnangul selliste kasutusaladega tegeleda), ja andmetel, mis on saadud peamiselt Lääne-Euroopa riikide uuringutest.(38)
117. Kõigi nende kolme kasutusala kohta märkis RAK oma arvamustes, et isegi kui kõige uuematest uuringutest saadud andmete (ja 2. kasutusala puhul taotlejate esitatud modelleeringuandmete) kohta võis leida, et need kinnitavad taotlejate hinnangut, et maksimaalne individuaalse kokkupuute väärtus on 2 μg Cr(VI)/m³, näitavad nii neist uuringutest saadavad andmed kui ka taotlejate esitatud andmed, et kokkupuute määr varieerub sellises ulatuses, et küünib ka kõrgema kokkupuutemäärani, kui välja pakutud 2 μg Cr(VI)/m³. See tähelepanek viis RAKi järeldusele, et on selgeid tõendeid suuremast kokkupuutest, kui esitatud väärtus.(39)
118. RAK leidis 4. ja 5. kasutusala kohta ka, et mõne nende kasutusalade alla kuuluva tegevuse(40) kohta oli esitatud ainult modelleeringuandmeid ning taotlejad ei suutnud kõigi nende tegevustega seotud summaarset kokkupuudet täielikult hinnata; RAK järeldas aga, et töötajate kokkupuute usaldusväärseks hindamiseks oleks vaja mõõdetud ehk tegelikke andmeid.(41)
119. Kõigi eelnimetatud kasutusalade (1., 2., 4., ja 5. kasutusala) kohta järeldas RAK ka, et kõige suurem määramatus johtub selge seose puudumisest käitlemistingimuste, riskijuhtimismeetmete ning konkreetsete tööde ja kasutuskohtade osas esitatud kokkupuuteväärtuste vahel, ning ta pidas selle puudumist sõnaselgelt taotluse suureks nõrkuseks.(42)
120. Teiseks, mis puutub nende riskide hindamisse, mida põhjustab inimeste kaudne kokkupuude kroomtrioksiidi keskkonda sattumise tõttu, selgub vaidlustatud otsuse põhjendusest 11, et komisjon leidis RAKi järelduse põhjal, et määramatust esineb ka selle hindamisel, milline on laiema elanikkonna kokkupuude keskkonna kaudu kohalikul tasandil, eriti mis puutub kroom(VI) heitmesse heitvee kaudu, ning see on eriti märkimisväärne, kui kõne all on suukaudne kokkupuude joogivee kaudu.
121. Kõigi nelja kõnealuse kasutusala (ehk 1., 2., 4. ja 5. kasutusala) kohta selgub vastavatest arvamustest, et RAK järeldas, et taotlejad ei ole heitme kohta heitvees hinnangut esitanud, mis suurendab määramatust RAKi analüüsis. RAK märkis neis arvamustes otsesõnu, et seda küsimust oleks tulnud taotlejate analüüsis põhjalikumalt käsitleda ning seega on nende väide, et selline heide on vähetähtis, endiselt kahtlane. Neist arvamustest nähtub lisaks, et RAK pidas ebaselgeks ka seda, kui representatiivsed on esitatud andmed laiema elanikkonna kokkupuute kohta aine sissehingamise teel – olgugi et see komitee leidis, et taotlejate käsituses hinnati „suurema osa“ elanikkonna kokkupuudet „tõenäoliselt“ üle –, kuivõrd taotlejate esitatud vastavad andmed esindavad umbes 1% neist ettevõtetest, kes tegutsevad 2. kasutusalal, ning alla 2% neist, kes tegutsevad 4. ja 5. kasutusalal.(43)
b) Hinnang
122. Vaidlustatud otsuse ja RAKi arvamuste analüüsist eelnevates punktides selgub peamiselt, et nagu komisjon ka ise oma menetlusdokumentides möönab, esines pärast kogu kättesaadava asjakohase teabe analüüsimist endiselt ohtralt ning vaidlusaluses otsuses komisjoni antud hinnangul „suurt“ määramatust selles suhtes, mis puutub kokkupuutesse – eriti töötajate omasse – kroomtrioksiidiga nende kasutusalade raames, mille jaoks autoriseeringut taotleti.
123. Selle kohta väidab komisjon, et mis tahes teaduslik hinnang kätkeb juba definitsiooni kohaselt määramatust ning teaduslikku hinnangut see iseenesest ei riku. Nagu on aga näha eespool punktis 99 viidatud kohtupraktikast, on Euroopa Kohus REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimuste analüüsis lubatava määramatuse taseme ühemõtteliselt kindlaks määranud, täpsustades, et see peab olema „väheoluline“.
124. Eelmistes punktides tehtud analüüsist ilmneb siiski, et kõnealusel juhul ei saa määramatust, mis kroomtrioksiidiga kokkupuute suhtes endiselt valitseb, pidada selle kohtupraktika tähenduses lihtsalt „väheoluliseks“, kuna vähemalt töötajate osas on määramatus endiselt „suur“. Pealegi ei ole seda määramatust, mis valitseb seoses töötajate kokkupuutega või seoses inimeste kaudse kokkupuutega, mis tekib kroomtrioksiidi keskkonda sattumise tõttu, ei vaidlustatud otsuses ega RAKi arvamustes „väheoluliseks“ kvalifitseeritud.
125. Edasi ilmneb sellest analüüsist, et määramatus valitses ühe põhiteguri suhtes, mida tuleb analüüsimisel arvesse võtta, kui eesmärk on teha kindlaks, kas REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud esimene tingimus on täidetud – tingimus, mis puudutab kõnealuse aine kasutamisest tulenevat riski ning riskijuhtimismeetmete asjakohasust ja tõhusust. Selle kohta tuleb märkida, et selle sätte punktis a on sõnaselgelt sätestatud, et seda tegurit võetakse nn sotsiaal-majandusliku autoriseerimismenetluse raames tehtavas analüüsis arvesse.
126. Järgmiseks ilmneb nendest RAKi arvamustest – ja seda möönis oma menetlusdokumentides ka komisjon ise –, et osa sisulist määramatust kroomtrioksiidiga kokkupuute suhtes ja seega selle aine kasutamisest tuleneva riski suhtes ei ole tingitud mitte taotluse enda laadist, vaid taotleja valitud lähenemisest, mis puutub taotluse väga suurde ulatusse ja nende valitud metoodikasse, mis vähendasid tuntavalt analüüsimiseks kättesaadavaid andmeid.(44)
127. Sellega seoses tuleb korrata, et nagu on märgitud punktides 92 ja 93, lasub kohustus tõendada, et REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimused on täidetud, kohtupraktika kohaselt siiski autoriseeringu taotlejal ja tema riskib ka sellega, et mõne sellise tingimuse täitmist ei pruugi olla võimalik kindlaks teha. Seda enam peab selline põhimõte kehtima siis, kui selles sättes ette nähtud tingimuste analüüsimise lõppedes endiselt valitsev suur määramatus seoses andmetega, mida on vaja asjakohaseks teaduslikuks hindamiseks, on taotleja enda valiku tagajärg.
128. Selle kohta tuleb veel märkida, et vaidlustatud otsuse ja RAKi arvamuste analüüsist, mis on tehtud eespool punktides 107–121, selgub ka, et töötajate kokkupuudet hinnati mõõdetud andmete põhjal, mis hõlmavad igal juhul alla 3% kõigist neist kasutuskohtadest, kus peaks hakatama tegelema kroomtrioksiidi nende kasutusaladega, mille kohta autoriseeringut taotletakse, või kõigist nende kasutusaladega tegelevatest ettevõtjatest. Analüüsi, mis põhineb niivõrd piiratud hulgal tegelikel andmetel, ei saa minu arvates pidada eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika kohaseks analüüsiks, mis põhineks piisavas koguses olulisel teabel. Nagu on märgitud eespool punktis 121, olid väga piiratud representatiivsusega ka taotlejate esitatud andmed „suurema osa“ elanikkonna kokkupuute kohta ainega selle sissehingamise teel.
129. Pealegi ei vasta tegelikku kokkupuudet puudutavate andmete sedavõrd piiratud kogus minu hinnangul tingimusele, mis tuleneb REACH-määruse artikli 62 lõikest 4 koostoimes I lisa punktiga 5.2.4, mille kohaselt autoriseeringu taotleja peab esitama „nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikud andmed kokkupuute kohta“, et oleks võimalik hinnata kõigi inimeste (töötajate, tarbijate ja ainega kaudselt keskkonna kaudu kokku puutuvate inimeste) kokkupuute taset.
130. Lisaks, nagu on öeldud eespool punktis 109, rõhutas ka komisjon ise vaidlustatud otsuses samamoodi nagu RAK, et esitatud kokkupuuteandmed ei ole representatiivsed, eriti mis puutub töötajate kokkupuutesse kroomtrioksiidiga.
131. Seoses sellega märgin komisjoni ja kemikaaliameti argumendi kohta, et – RAKi analüüs tugines siiski ka muudele andmetele, näiteks hiljutistest uuringutest saadud andmetele või 2. kasutusala kohta esitatud modelleeringuandmetele – eespool viidatud RAKi arvamustest ja vaidlustatud otsusest nähtub, et need täiendavad andmed ei suutnud kõnealuse ainega kokkupuute osas valitsevat suurt määramatust kõrvaldada, eriti mis puutub töötajatesse.
132. Selle kohta tuleb märkida, et REACH-määruse põhjenduse 69 kohaselt tuleks „[i]nimeste tervise […] piisavalt kõrge taseme tagamiseks […] väga ohtlikke aineid käsitleda vastavalt ettevaatusprintsiibile, pöörates neile erilist tähelepanu“. Lisaks, nagu võib lugeda REACH-määruse ettevalmistavatest materjalidest, oli väga ohtlike ainete autoriseerimise korra eesmärk muu hulgas lahendada nende ainetega kokkupuute kohta andmete puudumise probleemid, eriti mis puutub allkasutajatesse, ning see aitab selgitada, miks nende andmete esitamise tõendamiskoormis pandi autoriseeringu taotlejale.(45)
133. Selles kontekstis on lähenemisviis, mis võimaldab autoriseerida väga ohtliku aine kasutusalasid nii, et tuginetakse äärmiselt piiratud arvule tegelikele ja konkreetsetele andmetele, mida kinnitavad üldised andmed, mis ei suuda hajutada suurt püsima jäänud määramatust, minu arvates ilmses vastuolus vajadusega käidelda neid aineid erilise tähelepanuga. Kui nõustuda, et isik võib sellise aine kasutamiseks autoriseeringut taotleda, esitades vaid väga piiratud koguses tegelikke ja konkreetseid andmeid olukorra kohta nendes kasutuskohtades, kus seda ainet kasutama hakatakse, minnakse minu arvates REACH-määrusega loodud süsteemi loogikaga selgelt vastuollu.
134. Pealegi ei saa tõendamiskoormisega seotud nõuded sõltuda autoriseeringutaotluse ulatusest selles mõttes, et neid saaks võtta vähem rangena, kui taotlus puudutab suurt hulka kasutusalasid ning seega ka palju kasutuskohti ja ettevõtjaid, kes on nende kasutusaladega potentsiaalselt seotud. Seetõttu ei saa minu arvates nõustuda komisjoni argumendiga, et ei oleks olnud proportsionaalne nõuda taotlejatelt, et nad esitaksid kõigi taotlusega hõlmatud kasutusalade kohta mõõdetud andmed rohkem kui 1500 kasutuskohast, kus allkasutajad tegutsevad. Ei olnud vaja, et taotlejad esitaksid andmeid kõigi allkasutajate kasutuskohtade kohta, kuid vaja oli esitada representatiivseid andmeid ja piisavas koguses olulist teavet, et teadusliku analüüsi aluseks oleks saanud võtta tegelikke andmeid, mis kajastaksid nõuetekohaselt ja mitte abstraktselt tegelikku kokkupuudet selle väga ohtliku ainega, iseäranis töötajate kokkupuudet.
135. Tõsi küll, nagu komisjon ainsa väite teist osa puudutavates argumentides märkis,(46) aitab tarneahelas ülalpool asuvate ettevõtjate võimalus esitada taotlus kogu tarneahela kohta (nn upstream application) autoriseerimissüsteemi ratsionaliseerida ja tõhusamaks muuta. Sellise ratsionaliseerimise ohvriks ei saa siiski tuua põhjalikkust, millega analüüsitakse väga ohtlike ainetega kokkupuute mõju inimeste tervisele. Kohtupraktika kohaselt peab teave, millel analüüs põhineb, olema ka sedalaadi autoriseeringutaotluste puhul oluline, usaldusväärne ja koguselt piisav, ning kui seejärel peaks ikka veel esinema määramatust, peab olema alust pidada seda väheoluliseks, muidu ei saa autoriseeringut anda.
136. Nagu aga vaidlustatud otsusest ja RAKi arvamusest selgelt näha, ei olnud käesoleval juhul see ilmselt nii, kuna andmeid tegeliku kokkupuute kohta väga ohtliku ainega on vähe, aine kasutuskohad ja käitlemistoimingud varieeruvad suures ulatuses ning puudub piisavalt selge seos käitlemistingimuste, riskijuhtimismeetmete ning konkreetsete tööde ja kasutuskohtade kokkupuuteväärtuste vahel.
137. Järgmiseks on minu arvates edutu komisjoni argument, mis on ära toodud eespool punktis 55, nimelt, et vaidlustatud otsus aitab ikkagi töötajaid kaitsta, vähendades nende kokkupuudet kroomtrioksiidiga võrreldes sellega, mida kehtivad õigusnormid lubavad. Miski REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ei näe nimelt ette, et väga ohtliku aine autoriseerimine oleneks asjaolust, kas autoriseerimisotsus vähendab kokkupuudet selle ainega, võrreldes kehtivate õigusnormidega.
138. Mis puutub argumenti, et parlament ei võtnud arvesse SMAKi arvamust, märgin kõigepealt, et komisjon ei ole andnud ühtegi täpset viidet, mis kinnitaks tema väidet, et SMAK selgitas põhjusi, miks RAKi hinnatud andmed olid piisavad. Eelnevates punktides mainitud ning komisjoni ja RAKi mööndud suure määramatuse esinemisel ei saa niisugust ainega kokkupuutest tuleneva riski hindamist, mida tehti käesolevas asjas ning mille põhjal seejärel riske ja kasu tasakaalustatult vaagitakse, nagu nõuab nn sotsiaal-majandusliku autoriseerimismenetluse raames REACH-määruse artikli 60 lõige 4, igatahes pidada eespool punktides 99 ja 100 viidatud kohtupraktikas sõnastatud nõuetega kooskõlaliseks.
139. Parlament väidab lisaks, et kui vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 määrati autoriseerimise tingimuseks, et läbivaatamisaruandes esitataks olulised andmed, mis kõnealusest riskihinnangust puudusid, siis tehti seda just eelmainitud määramatuse ja puuduste kõrvaldamiseks.
140. Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artiklis 2 on autoriseeringu valdajatele ja allkasutajatele ette nähtud hulk kohustusi. Selle artikli kohaselt tuleb autoriseeringu valdajatel välja töötada konkreetsed kokkupuutestsenaariumid (artikli 2 lõige 2), teha need kättesaadavaks allkasutajatele, kes on kohustatud neid rakendama (artikli 2 lõige 3), ning neid stsenaariume kontrollida ja need kinnitada, analüüsides allkasutajate käest saadud mõõteandmeid tegeliku kokkupuute kohta ainega ning selle heitmete kohta (artikli 2 lõige 4). Autoriseeringu valdajad ja allkasutajad peavad seejärel rakendama seireprogramme, mis oleks käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete suhtes representatiivsed (artikli 2 lõige 6). Seejärel peavad allkasutajad andma seireprogrammide abil kogutud teabe kemikaaliameti ja autoriseeringu valdajate käsutusse, et kokkupuutestsenaariume kontrollida ja need kinnitada (artikli 2 lõige 9).
141. Kuigi selles kontekstis ei takista miski kehtestamast tingimusi, mis võimaldaksid aja jooksul saada väga ohtliku aine kasutamise protsessist üksikasjalikuma pildi tänu andmetele, mida esitavad autoriseeringu valdajad koostöös oma allkasutajatega, on vaidlustatud otsuse põhjenduses 12 siiski sõnaselgelt öeldud, et oma arvamustes 1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta soovitas RAK „[m]ääramatuse tõttu töötajatele ja laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduva riski hindamisel“ kehtestada täiendavaid seiretingimusi ja -eeskirju.
142. Käesoleva ettepaneku punktides 100–102 viidatud kohtupraktika kohaselt ei või REACH-määruse artikli 60 lõike 8 ja lõike 9 punktide d ja e kohaselt kehtestatud tingimuste eesmärk siiski olla autoriseeringutaotluse võimalike puuduste ega ka REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimuste analüüsil ilmnenud olulise määramatuse kõrvaldamine; käesolevas kohtuasjas vaidlustatud otsuses on ilmselgelt aga ette nähtud just nii.
143. Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb parlamendi hagi ainsa väite esimese osaga minu arvates nõustuda.
4. Ainsa väite teine osa, mis puudutab sobivate alternatiivsete ainete ja tehnoloogiate puudumise 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks kontrollimist
144. Oma ainsa väite teises osas väidab parlament, et komisjon ei kontrollinud enne autoriseeringu andmist kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks, ega ei leidu sobivaid alternatiivseid aineid ega tehnoloogiaid, nagu nõuab REACH‑määruse artikli 60 lõige 4, seetõttu on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega seda sätet rikutud.
145. Sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu sellele, et nn sotsiaal-majanduslikus menetluses nõuab REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud teine tingimus, et väga ohtliku aine kasutamiseks võib autoriseeringu anda ainult siis, kui ei leidu sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid.
146. Selle kohta on REACH-määruse põhjenduses 12 ja artiklis 55 märgitud, et selle määrusega loodava uue süsteemi üks peamine eesmärk on soodustada ohtlike ainete asendamist lõpuks vähem ohtlike ainete või tehnoloogiatega ning teatud juhtudel selline asendamine tagada, kui leidub majanduslikult sobivaid ja tehniliselt rakendatavaid alternatiive.
147. Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et REACH-määruse artikli 60 lõige 4 ei luba komisjonil autoriseerida väga ohtliku aine kasutamist, kui selle võib asendada muu sobiva ainega. Järelikult ei saa komisjon sellist autoriseeringut anda enne, kui ta on alternatiivi puudumise nõuetekohaselt tuvastanud.(47)
148. Selleks et poolte argumente selle kohta saaks käsitleda, tuleb minu arvates kõigepealt üksikasjalikult analüüsida komisjoni käsitust REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud teisest tingimusest, nagu see ilmneb vaidlustatud otsusest koostoimes nii SMAKi arvamusega kui ka komisjoni enda ja kemikaaliameti menetlusdokumentides antud selgitustega.
a) Komisjoni käsitus vaidlustatud otsuses
149. Vaidlustatud otsusest nähtub, et lähtudes oma analüüsist ning võttes arvesse SMAKi arvamust, sai komisjon teha järelduse, et taotlejad on tõendanud horisontaalselt ja üldiselt, et nii, nagu 2., 4. ja 5. kasutusala on autoriseeringutaotluses määratletud, ei leidu nende jaoks kõigis nimetatud sektorites sobivaid alternatiivseid lahendusi.(48)
150. Kasutusalade, mille jaoks autoriseeringut taotleti, väga suure ulatuse tõttu võttis komisjon siiski kooskõlas SMAKi arvamuses nendituga ka arvesse, et taotlejad ei olnud tõendanud sobivate lahenduste puudumist iga võimaliku edasise allkasutusala jaoks, mis võiks neis eri sektorites ette tulla.(49)
151. Selles kontekstis pidas komisjon selle tagamiseks, et autoriseering hõlmaks üksnes neid kasutusalasid, mille jaoks sobivaid alternatiive ei leidu, vajalikuks „2., 4. ja 5. kasutusala kirjeldust“, mille taotlejad olid oma taotluses esitanud, „veelgi täpsustada“. Komisjon täpsustas kõnealuste kasutusalade kirjeldust, viidates teatud „olulistele toimenäitajatele“, mille ta oli kindlaks määranud ning mis on tema hinnangul ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud.
152. Nagu kemikaaliamet menetlusse astujana selgitas, on need olulised toimenäitajad, mis on vaidlustatud otsuse põhjenduses 20 loetletud ja mis on eespool 15. joonealuses märkuses nimetatud, objektiivsed kriteeriumid – näiteks korrosioonikindlus, kõvadus, niiskus- või kuumakindlus, toiduohutus jne –, mille eesmärk on autoriseeritud kasutusala kitsendada.
153. Sellisest käsitusest lähtudes andis komisjon vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 autoriseeringu 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks üksnes selleks puhuks, kui mõni seal nimetatud olulistest toimenäitajatest on ette nähtud kasutusala jaoks vajalik. Seevastu sama artikli lõigetes 2, 3 ja 4 keeldus ta autoriseeringu andmisest, kui ükski nimetatud olulistest toimenäitajatest ei ole ette nähtud kasutusala jaoks vajalik.
154. Seega tundub, et kui tõlgendada vaidlustatud otsust toimikus esitatud teabest lähtudes, järeldub sellest otsusest, et kui näiteks korrosioonikindlus (4. kasutusala oluline toimenäitaja) on vajalik ühe lennundustööstuses kasutatava pinnatöötlustoimingu jaoks (4. kasutusala), siis kuulub kroomtrioksiidi kasutamine selle kasutusala autoriseeringu kohaldamisalasse. Seevastu juhul, kui ühtki vaidlustatud otsuses seoses 4. kasutusalaga nimetatud olulistest toimenäitajatest ei ole sellesse kasutusalasse kuuluva toimingu jaoks vaja, ei kuulu kroomtrioksiidi kasutamine vaidlustatud otsusega selle kasutusala jaoks antud autoriseeringu kohaldamisalasse.
155. Selles kontekstis leidis komisjon ka, et selle otsuse kohaldamise hõlbustamiseks on vaja 2., 4. ja 5. kasutusalaga seoses nõuda, et autoriseeringu valdajate allkasutajad lisaksid kemikaaliametile saadetavasse teavitamisdokumenti selgituse vaidlustatud otsuses loetletud oluliste toimenäitajate kohta, mida on neile kasutamiseks vaja, sealhulgas põhjenduse, miks need on sellise kasutamise jaoks vajalikud.(50) Selleks on vaidlustatud otsuse artiklis 5 pandud allkasutajatele kohustus esitada kemikaaliametile selgitus kroomtrioksiidi oluliste toimenäitajate kohta, mida on neile kasutamiseks vaja, sealhulgas põhjendus, miks need olulised toimenäitajad on selle kasutusala jaoks vajalikud.
156. Parlament vaidleb vastu nii komisjoni analüüsile selles osas, mis puutub järeldusse REACH-määruse artikli 60 lõike 4 tähenduses sobivate alternatiivide puutumise kohta, kui ka mõiste „olulised toimenäitajad“ kasutamisele selleks, et hajutada ebaselgust sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate olemasolu suhtes. See institutsioon leiab ka, et allkasutajate teavitamiskohustuses seisneva tingimuse eesmärk on tegelikult vähendada puudujääke alternatiivide olemasolu analüüsis. Seevastu komisjon ja kemikaaliamet kaitsevad vaidlustatud otsuses kasutatud lähenemisviisi.
157. Selles kontekstis leian ma, et sisuliselt tuleb in concreto analüüsida kaht küsimust: esiteks tuleb SMAKi vastavast arvamusest lähtudes hinnata komisjoni analüüsi selle kohta, kas eelviidatud sätte tähenduses sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad on olemas või mitte; teiseks tuleb hinnata meetodit, mida komisjon sobivate alternatiivide olemasolu suhtes kahtluste hajutamiseks kasutas ning mille eesmärk on täpsustada nende kasutusalade ulatust, mille jaoks taotlejad autoriseeringut taotlesid, kitsendades autoriseeringut viitega olulistele toimenäitajatele koos allkasutajatele pandud teavitamiskohustusega.
b) Sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate analüüs
158. Esiteks, mis puutub analüüsi, mille komisjon tegi sobivate alternatiivide olemasolu kindlakstegemiseks, siis nagu juba öeldud, tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 18, et „[o]ma arvamustes 2., 4. ja 5. kasutusala kohta jõudis SMAK järeldusele, et sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid ei ole“, kuid et „[t]aotletud kasutusalade väga suure ulatuse tõttu ei saanud SMAK […] välistada võimalikku ebaselgust alternatiivide tehnilise teostatavuse osas piiratud arvu konkreetsete kasutusviiside puhul, mida nende kasutusalade kirjeldused hõlmavad“.
159. Selles kontekstis tekib minu arvates esmalt küsimus, kas siis, kui nn sotsiaal-majanduslikus menetluses esitatakse nn upstream application nagu käesoleval juhul – ehk siis, kui tarneahelas ülalpool asuvad ettevõtjad taotlevad väga ohtliku aine kasutamise autoriseeringut kogu tarneahela jaoks, mis eeldab üldjuhul potentsiaalselt väga ulatuslikku kasutusalade kirjeldust –, piisab REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud teise tingimuse täidetuks lugemiseks sellest, et taotlejad tõendavad üldiselt ja horisontaalselt, et sel moel, nagu kasutusalad on autoriseeringutaotluses määratletud, ei leidu nende jaoks kõigis nimetatud sektorites sobivaid alternatiivseid lahendusi, või on autoriseeringu andmiseks vaja, et komisjon teeks kindlaks, et aine konkreetsete allkasutusviiside jaoks, mis neis eri sektorites esinevad, ei ole sobivaid alternatiive.
160. Selles suhtes olen seisukohal, et REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud teise tingimuse leebe tõlgendus – mis võimaldab taotlejatel upstream application’i puhul täita oma tõendamiskohustus sellega, kui nad piirduvad üldise ja horisontaalse tõendamisega, et autoriseeringutaotluses määratletud kasutusalade jaoks ei leidu sobivaid alternatiive, ega nõua põhjalikku analüüsimist, kas allkasutusviiside jaoks on alternatiivid olemas või mitte – on REACH-määruse mõtte ja eesmärkidega vastuolus.
161. Kuna selline tõlgendus ei nõua põhjalikku analüüsimist, kas aine allkasutusviiside jaoks on sobivaid alternatiive, läheb see nimelt esiteks vastuollu REACH-määruse ühe peamise eesmärgiga, mida on nimetatud sama määruse põhjenduses 12, mida on omakorda korratud eespool punktis 146, ja artiklis 55, nimelt soodustada ohtlike ainete asendamist vähem ohtlike ainete või tehnoloogiatega ning teatud juhtudel selline asendamine tagada, kui aine kasutamisele leidub majanduslikult sobivaid ja tehniliselt rakendatavaid alternatiive.
162. Teiseks, nagu on juba märgitud eespool punktis 135: kuigi nn upstream application’i tüüpi autoriseeringutaotlustest tulenev ratsionaliseerimine on soovitav, ei saa see toimuda väga ohtlike ainete autoriseerimiseks tehtava analüüsi põhjalikkuse arvelt. Seega ei saa minu arvates REACH-määruse artikli 60 lõike 4 teist tingimust tõlgendada leebelt ja nõuda analüüsilt väiksemat põhjalikkust seetõttu, et selle tingimuse täitmisel võib tekkida praktilisi raskusi nende kasutusalade väga suure ulatuse tõttu, mille jaoks autoriseeringut taotletakse. Sellega seoses tuleb meenutada, et REACH-määrus põhineb ettevaatusprintsiibil, mis eeldab tervise- ja keskkonnariski analüüsimisel maksimaalset põhjalikkust, eriti kui analüüsitakse riski, mis tuleneb väga ohtlike ainete kasutamisest, mille kohta on REACH-määruse põhjenduses 69 öeldud, et neid aineid tuleb käidelda „vastavalt ettevaatusprintsiibile, pöörates neile erilist tähelepanu“.
163. Nõustun seega parlamendiga, kui ta väidab, et asjaolu, et taotluses nimetatud kasutusalade valik on nii lai, et alternatiivide olemasolu kohta on vaja igas konkreetses kontekstis mitut eri hinnangut, ei saa õigustada leebemat suhtumist alternatiivide olemasolu hindamisel, kuna see läheks vastuollu REACH-määruse peamise eesmärgiga, mis on inimeste tervise ja keskkonna kaitse.
164. Neid kaalutlusi silmas pidades leian, et REACH-määruse artikli 60 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et komisjon on kohustatud kontrollima, kas kasutusala, mille jaoks autoriseeringut taotletakse, hõlmab erinevaid kasutusviise, mis tuleb piiritleda nõutavate tehniliste omaduste põhjal, ja on kohustatud ka iga sellise kasutusviisi kohta kindlaks tegema, kas selle jaoks on alternatiive.
165. Kui taotlejate poolt üldjoontes piiritletud kasutusalad hõlmavad aine kasutusviise, millega võivad asuda tegelema allkasutajad ja mille jaoks leidub sobivaid alternatiive, ei saa need kasutusviisid seega konkreetse kasutusala kohta antud autoriseeringu kohaldamisalasse kuuluda.
166. See ei tähenda, et komisjon peaks – nagu ta väitis – hindama iga allkasutaja või alltoote jaoks alternatiivseid lahendusi eraldi, mis võiks olenevalt täpsusastmest eeldada ebamõistlikult palju hinnanguid. See institutsioon on siiski kohustatud kindlaks tegema, ega ei leidu sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid kõigi nende kasutusalade kontekstis, mille jaoks autoriseeringut taotletakse, võttes arvesse kõiki selle aine potentsiaalseid allkasutusviise.
167. Nüüd, kui REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud teise tingimuse ulatus on sel moel kindlaks määratud, tuleb kontrollida, kas komisjoni analüüs on kõnealusel juhul selle sättega kooskõlas.
168. Seoses sellega tuleb vaidlustatud otsuse asjakohaste põhjenduste, eriti põhjenduse 18 ulatuse paremaks mõistmiseks tugineda SMAKi arvamusele 2., 4. ja 5. kasutusala kohta. Neist arvamustest ilmneb, et käesoleval juhul tuvastas SMAK järgmist:
„Taotlejad on alternatiive põhjalikult hinnanud, eriti tehnilise teostatavuse aspektist.
[…]
Arvestades, kui suur on selle kasutusala ulatus, mille autoriseerimist taotletakse, ei saa SMAK siiski välistada, et tegelikult on olemas piiratud hulgal kasutusviise, kus asendamine on juba võimalik või saab peatselt võimalikuks. Nimelt ei ole SMAKile selge, millal konkreetsete kasutusviiside alternatiivid võimalikuks saavad. Ideaaljuhul oleks SMAKile esitatud ammendav loetelu kõigist [kõnealuse] kasutusala alla kuuluvatest kasutusviisidest/osadest, et hinnata alternatiivide tegelikku teostatavust/teostamatust ja tagada, et kui asendamine on juba võimalik, siis seda ka tehtaks. SMAK tunnistab siiski, et seda on nii suure ulatusega ja seega nii palju tooteid [hõlmavate] autoriseeringutaotluste puhul raske teha. Taotlejad esitasid loetelu, mis kirjeldas asjaomaseid sektoreid üldiselt, sisaldas vastavate artiklite näiteid ja [analüüsi küsimuse kohta], kas alternatiivseid või mittealternatiivseid tehnoloogiaid, mida kolmandad isikud peavad teostatavaks, saab rakendada või mitte. Kuna kasutusala, mille jaoks autoriseeringut taotletakse, on lai ning see kasutusala hõlmab palju kasutusviise, ei saa seda loetelu ammendavaks pidada. Taotlejate väitel jäävad kasutusviisid, mille puhul asendamine on juba võimalik, nii või teisiti autoriseeringutaotluse alt välja. Siiski ei täpsusta taotlejad neid kasutusviise ega nendega seotud tehnilisi nõudeid. SMAKi hinnangul ei ole taotlejate lähenemine selle küsimuse lahendamisele päris kohane ning ta rõhutab vajadust, et taotlejad tõendaksid konkreetsemalt, et seal, kus asendamine on tegelikult võimalik, on seda ka tehtud. Seda oleks võinud teha, hinnates alternatiive kasutusalade kaupa täpsemalt ja konkreetsemalt. Üldiselt peaksid taotlejad selgitama, millised tehnilised kasutusviisid kuuluvad taotletud kasutusalasse ja millised mitte.
Olemasoleva teabe põhjal nõustub SMAK siiski taotlejate järeldusega, et kokkuvõttes ei paista kroomtrioksiidil [konkreetse kasutusala kontekstis] tehniliselt teostatavaid alternatiive olevat enne sulgemiskuupäeva. Eespool kirjeldatud kahtlusi võtab SMAK arvesse soovituses läbivaatamistähtaja ning läbivaatamisaruande tingimuse kohta.“(51)
169. Nendest arvamustest on näha, et SMAK leidis autoriseeringutaotluse väga suure ulatuse ja eelkõige kasutusalade tõttu, mille jaoks seda autoriseeringut taotleti, et ta ei suuda kindlaks teha, kas sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad, mis võimaldaksid teatavate autoriseeringutaotlusega hõlmatud kasutusviiside jaoks kroomtrioksiidi asendada, on olemas või mitte. Nendest arvamustest on ka näha, et kuigi taotlejad andsid alternatiividele ulatusliku hinnangu, leidis SMAK, et nende lähenemisviis „ei ole päris kohane“ ning nad oleksid pidanud konkreetsemalt tõendama, et tegeliku võimaluse korral on kroomtrioksiid millegagi asendatud.
170. Need kaalutlused näitavad, kui ebaselge on see, kas mõne kasutusviisi jaoks, mis kuulub autoriseeringutaotlusega hõlmatud kasutusalade alla, on sobivaid alternatiivseid ained või tehnoloogiaid. Need näitavad ka, et taotlejad ei olnud sobivate alternatiivide olemasolu kohta konkreetsete kasutusviiside tasandil piisavalt andmeid esitanud, mis tulenes sellest, et kasutusalad, mille autoriseerimist taotleti, olid taotlejate enda piiritletud kujul väga suure ulatusega.
171. Sellegipoolest leidis SMAK, et võib nõustuda järeldusega, et kokkuvõttes ei paista asjaomaste kasutusalade jaoks kroomtrioksiidil tehniliselt teostatavaid alternatiive olevat.
172. Nagu komisjon vaidlustatud otsust oma menetlusdokumentides selgitas, tuleb mõista sõna „kokkuvõttes“ nii, et peeti üldiselt ja horisontaalselt tõendatuks, et autoriseeringutaotluses piiritletud kujul ei ole kasutusalade jaoks kõigis nimetatud sektorites sobivaid alternatiive olemas, kuid see pole nii iga sellise kasutusala raamesse kuuluva kasutusviisi puhul, nagu on märgitud ka eespool punktis 160.
173. Sellest järeldub, et kõnealuste kasutusalade puhul ei saa REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimust nii, nagu seda on tõlgendatud eespool punktides 164 ja 165, täidetuks pidada.
174. Just sel põhjusel otsustas komisjon vaidlustatud otsuses kitsendada kõnealuste kasutusalade määratluse ulatust, autoriseerides sellised kasutusalad ainult tingimusel, et eelmainitud olulised toimenäitajad on selle kasutusala jaoks vajalikud, ning kehtestades lisaks vaidlustatud otsuse artiklis 5 nimetatud tingimuse ehk allkasutajate teavitamiskohustuse.
c) Kasutusalade kitsendamine oluliste toimenäitajate kaudu
175. Järgmiseks tekib seega küsimus, kas vaatamata eelmainitud ebaselgusele on komisjon REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud teise tingimuse ikkagi täitnud sellega, kui ta kitsendas kroomtrioksiidi autoriseeringu ulatust nii, et see kehtib üksnes siis, kui eelmainitud olulisi toimenäitajaid on kõnealuse kasutusala jaoks vaja, ja kehtestades ühtlasi allkasutajate teavitamiskohustuse, millest on juttu vaidlustatud otsuse artiklis 5.
176. Kahtlen siiski, kas see nii on.
177. Selle suhtes ei ole mul vaidlustatud otsust lugedes esiteks selge, milline täpne suhe on mõistel „olulised toimenäitajad“ kroomtrioksiidi asendamiseks sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate puudumisega.
178. Vaidlustatud otsusest ei selgu isegi toimikust täiendavat teavet otsides, et kui kitsendada kroomtrioksiidi kasutamise autoriseeringut 2., 4. ja 5. kasutusala puhul nii, et see piirduks olukorraga, kus mõni selles otsuses nimetatud olulistest toimenäitajatest on kasutusala jaoks vajalik, siis kuidas saab see viia järeldusele, et puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad, millega saaks kroomtrioksiidi sel kasutusalal asendada. Nii näiteks ei ole näidatud, et kitsendatud ja autoriseeritud kasutusalade raames on kroomtrioksiidi kasutamine vajalik, et tagada teatud oluline toimenäitaja (näiteks korrosiooni- või kuumakindlus), mida ei saaks tagada mingi muu alternatiivse aine või tehnoloogiaga. Selles osas leian, et vaidlustatud otsus on parimalgi juhul puudulikult põhjendatud.
179. Teiseks on väga kahtlane, kas autoriseeringu ulatust saab tegelikult kitsendada, täpsustades nende kasutusalade ulatust, mille autoriseerimist taotletakse, sellise mõistega nagu „olulised toimenäitajad“, nagu seda on tehtud vaidlustatud otsuses. Ei komisjon ega kemikaaliamet ole nimelt reageerinud parlamendi argumendile, et olulised toimenäitajad, mida komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 22 loetles, hõlmavad kõiki kroomtrioksiidi toimenäitajaid, mis on SMAKi aruannetes nimetatud.
180. Kui aga autoriseering hõlmab ette nähtud kasutusalade raames kõiki kroomtrioksiidi toimenäitajaid, on autoriseeringu kitsendamine „oluliste toimenäitajate“ väljendiga tõepoolest tautoloogiline, nagu väitis parlament. Sellisel juhul piiraks see kitsendus autoriseeringu kohaldamisala seega ainult vormiliselt, kuid mitte sisuliselt.
181. Kolmandaks tundub vaidlustatud otsuses kasutatud oluliste toimenäitajate mõiste mõnevõrra ebamäärane ja kuna selliste oluliste toimenäitajate täpseks kindlaksmääramiseks vajalikud täpsustused puuduvad, ei suuda see autoriseeringu ulatust tegelikult kitsendada.
182. Ühegi vaidlustatud otsuses nimetatud olulise toimenäitaja puhul ei ole selles otsuses nimelt selgelt täpsustatud selle olulise toimenäitaja jaoks nõutavat omaduste taset või ulatust. Nagu parlament märkis, ei paista näiteks „kõvadusel“, mida on nimetatud 2. ja 4. kasutusala jaoks olulise toimenäitajana, iseenesest tähenduslikku sisu olevat, kui selle nõude täitmiseks vajalikku kõvadusastet ei ole täpsustatud. Samuti on üldine väljend „kihi paksus“ aine kasutusala kitsendamiseks samuti sobimatu, kui puuduvad igasugused andmed nõutava paksuse kohta. Sama kehtib selliste oluliste toimenäitajate kohta nagu „kulumiskindlus“ või „korrosioonikindlus“. Sellise kindluse tehnilise täpsustuse puudumisel on need olulised toimenäitajad abstraktsed mõisted ega sobi sellisena in concreto kasutusalade ulatuse piiramiseks ja seega autoriseeringu kitsendamiseks.
183. Sellises kontekstis võib asjaolu, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 ning lõigetes 2, 3 ja 4 on öeldud, et kroomtrioksiidi kasutamine peab piirduma üksnes juhtudega, mil mõni seal nimetatud olulistest toimenäitajatest on sellise kasutusala jaoks vajalik – ilma et see muudaks seda, mida on öeldud eespool punktides 179 ja 180 –, põhimõtteliselt piirata aine kasutamist, kuna aine kasutamise autoriseering ei kehti juhtudel, kui ühtki sellist olulist toimenäitajat ei ole vaja. Kuid esmalt muudab täpsustuste puudumine nende oluliste toimenäitajate kohta sellise kitsenduse ebamääraseks ja in concreto kasutamiskõlbmatuks ning teisalt ei selgu vaidlustatud otsusest, kuidas on see, kui autoriseeringut peaks niiviisi kitsendatama, seotud sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate puudumisega.
184. Neljandaks, mis puutub tingimusse, mis on kehtestatud vaidlustatud otsuse artiklis 5 koostoimes selle põhjendusega 27 ning mis seisneb allkasutajate kohustuses esitada kemikaaliametile selgitus kroomtrioksiidi oluliste toimenäitajate kohta, mis on vaidlustatud otsuses loetletud, koos põhjendusega, miks need olulised toimenäitajad on selle kasutusala jaoks vajalikud, siis selle kohta väidab komisjon ise, et see ei puuduta kuidagi sobivate alternatiivide olemasolu.
185. Järelikult ei võimaldanud selline tingimus kuidagi vähendada eespool punktides 169 ja 170 kirjeldatud ebaselgust sobivate alternatiivide olemasolu suhtes konkreetsete kasutusviiside tasandil ega võimaldanud seega komisjonil vaatamata eelkirjeldatud ebaselgusele REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud teist tingimust täita.
186. Nagu nähtub punktides 100 ja 147 viidatud kohtupraktikast, tuleb REACH‑määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimuste täitmine igal juhul teha kindlaks enne autoriseeringu andmist ning kui nende täidetuse suhtes on märkimisväärseid kahtlusi, tuleb autoriseeringutaotlus tagasi lükata.
187. Kokkuvõttes tuleneb kõigist eeltoodud kaalutlustest minu arvates, et vaidlustatud otsusest ei ilmne esiteks, et REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud teist tingimust võiks käesoleval juhul täidetuks pidada, ning teiseks ei ole seega selle otsusega antud autoriseering selle sättega kooskõlas.
188. Esiteks, nagu nähtub eespool punktist 173, ei saanud kõnealuste kasutusalade jaoks sobivate alternatiivide olemasolu analüüsi tulemusel jõuda seisukohale, et REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimus on eespool punktides 164 ja 165 tõlgendatud kujul täidetud. Teiseks, nagu eelnevatest punktidest selgub, ei täitnud komisjon seda tingimust sellega, kui ta kitsendas vaidlustatud otsuses kindlaks määratud tingimustel kroomtrioksiidi autoriseeringu ulatust nii, et see piirduks üksnes olukorraga, kus neid eelmainitud olulisi toimenäitajaid on asjaomase kasutusala jaoks vaja, ja kehtestas vaidlustatud otsuse artiklis 5 ühtlasi allkasutajate teavitamiskohustuse.
189. Teisedki komisjoni esitatud argumendid ei suuda minu arvates seda järeldust kahtluse alla seada.
190. Konkreetsemalt tuleb minu arvates tagasi lükata eespool punktis 79 nimetatud argumendid, mis puudutavad ühelt poolt REACH-määruse eesmärki edendada liidu tööstuse konkurentsivõimet ja teiselt poolt kemikaaliameti haldussuutlikkust.
191. Esiteks ei saa nimelt liidu tööstuse konkurentsivõime edendamise eesmärgile tuginedes põhjendada leebust REACH-määruses sätestatud väga ohtlike ainete autoriseerimiskriteeriumide tõlgendamisel, mis võib potentsiaalselt õõnestada selle määruse põhieesmärki, nimelt inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge taseme tagamist. Teiseks ei tähenda REACH-määruse artikli 58 lõikes 3 sätestatud nõue – võtta arvesse kemikaaliameti suutlikkust –, millele komisjon oma argumentatsioonis tugineb, kuidagi seda, et väga ohtliku aine autoriseerimismenetlus ja selle juurde kuuluvad eri hindamised võiks kulgeda väiksema hoolsusega, kui nõuab ettevaatuspõhimõte.
192. Kõigest eeltoodust tuleneb minu arvates, et ka parlamendi ainsa väite teise osaga tuleb nõustuda.
5. Ainsa väite kolmas osa
193. Oma ainsa väite kolmandas osas väidab parlament, et arvestades väga lünklikku teavet ja arvukaid ebatäpsusi autoriseeringutaotluses, ei olnud see taotlus kooskõlas REACH-määruse artikli 62 nõuetega ning seega rikkus komisjon autoriseeringu andmisega selle määruse artikli 60 lõiget 7.
194. Viimati nimetatud sättes on ette nähtud, et autoriseering antakse üksnes juhul, kui taotlus vastab REACH-määruse artikli 62 nõuetele.
195. Täpsemalt on REACH-määruse artikli 62 lõikes 4 ette nähtud, et autoriseeringutaotlus peab muu hulgas esiteks sisaldama kemikaaliohutuse aruannet vastavalt I lisale, mis hõlmab aine(te) XIV lisas määratletud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale (punkt d) ja teiseks alternatiivide analüüsi, milles kaalutakse nendega seonduvaid riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust (punkt e).
196. Selle kohta ilmneb esiteks käesoleva ettepaneku punktides 111–121 esitatud kaalutlustest, mida on analüüsitud eespool punktides 128–130 ja 133–136, et andmeid, mille taotlejad esitasid oma autoriseeringutaotluses, oli väga piiratud koguses, kusjuures RAK ja komisjon ise ei pidanud neid representatiivseteks põhitegurite osas, mida tuleb analüüsimisel arvesse võtta, kui eesmärk on teha kindlaks, kas REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud esimene tingimus on täidetud – tingimus, mis puudutab kõnealuse aine kasutamisest tulenevat riski ning riskijuhtimismeetmete asjakohasust ja tõhusust.
197. Teiseks nähtub eespool punktidest 168–170, et taotlejad ei esitanud oma autoriseeringutaotluses piisavalt andmeid sobivate alternatiivide olemasolu kohta konkreetsete kasutusviiside tasandil, mis tulenes sellest, et kasutusalad, mille autoriseerimist taotleti, olid taotlejate enda piiritletud kujul väga suure ulatusega. Selle tagajärjel ei olnud SMAKil võimalik lõplikult otsustada, kas on olemas mingi hulk kasutusviise, mille puhul on kroomtrioksiidi asendamine tegelikult juba võimalik või saab peatselt võimalikuks.
198. Selle kohta märgin, et kuigi on tõsi – nagu väidab komisjon –, et üheski VII jaotise sättes ei ole ette nähtud täpseid eeskirju selle kohta, kuidas tuleb kirjeldada neid kasutusalasid, mille autoriseerimist taotletakse,(52) siis nagu eespool punktides 135 ja 162 on märgitud, ei vabasta asjaolu, et nn upstream application’i raames taotletakse autoriseeringut väga laialt määratletud kasutusalade jaoks, autoriseeringu taotlejat kohustusest anda täielik ja lünkadeta teave, mis on kooskõlas REACH-määruse artikli 62 lõike 4 nõuetega.
199. Kõigest eeltoodust tuleneb minu arvates, et ka parlamendi ainsa väite kolmanda osaga tuleb nõustuda.
C. Järeldus hagi kohta
200. Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb parlamendi hagi minu arvates tervenisti rahuldada.
201. Seetõttu on minu seisukoht, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, mis puudutab kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseeringut, ning osas, mis puudutab 1. kasutusala autoriseeringut seoses kroomtrioksiidi kasutamisega 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks mõeldud segudes.
VI. Vaidlustatud otsuse tagajärgede kehtima jätmise nõue
202. Kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud otsuse tühistama, nagu ma eelmises punktis soovitasin, palub komisjon jätta selle otsuse tagajärjed kehtima, kuni ta teeb selle autoriseeringutaotluse kohta uue otsuse.
203. Komisjon märgib, et REACH-määruse artikli 56 lõike 1 punkt d koostoimes artikli 58 lõike 1 punktiga c sisaldab üleminekumehhanismi, mille kohaselt võivad autoriseeringu taotleja ja tema allkasutajad jätkata aine turuleviimist ja kasutamist ka pärast sulgemiskuupäeva, kui selle kasutusala kohta on esitatud autoriseeringutaotlus vähemalt 18 kuud enne sulgemiskuupäeva ja komisjon ei ole autoriseeringutaotluse kohta veel otsust teinud.
204. Komisjon väidab, et seega oleks vaidlustatud otsuse tühistamise tagajärjeks see, et taotlejad ja nende allkasutajad saaksid jätkata aine turuleviimist ja kasutamist taotletud kasutusaladel seni, kuni komisjon teeb uue otsuse, kusjuures ilma et nende suhtes kohaldataks kontrolli, see tähendab ilma vaidlustatud otsuses ette nähtud erinevate meetmeteta, mis on sinna lisatud spetsiaalselt inimeste tervise kaitsmiseks.
205. Parlament ei ole komisjoni nõude vastu.
206. Komisjoni väidetu kohaselt suurendaks see, kui vaidlusaluse otsuse tagajärgede kehtima jätmise nõue jäetaks rahuldamata, inimeste tervise tõsise kahjustamise riski. Sellistel asjaoludel tuleb juhul, kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud otsuse tühistama, jätta otsuse tagajärjed kehtima seni, kuni komisjon on taotlejate esitatud asjaomase autoriseeringutaotluse kohta uue otsuse teinud.(53)
VII. Kohtukulud
207. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
208. Kuna eeltoodud analüüsist tulenevalt ning vastavalt ettepanekule, mille ma Euroopa Kohtule teen, tuleks jätta komisjoni nõuded rahuldamata, tuleb minu arvates vastavalt parlamendi nõudele kohtukulud välja mõista komisjonilt.
209. Kodukorra artikli 140 lõike 3 kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja, kes ei ole liikmesriik ega liidu institutsioon, kannab ise oma kohtukulud.
210. Vastavalt sellele sättele tuleb kemikaaliameti kohtukulud jätta minu arvates tema enda kanda.
VIII. Ettepanek
211. Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku.
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 18. detsembri 2020. aasta rakendusotsus C (2020) 8797, millega antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel teatavate kroomtrioksiidi kasutusalade osaline autoriseering (Chemservice GmbH jt) osas, mis puudutab kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseeringut ning 1. kasutusala autoriseeringut seoses kroomtrioksiidi kasutamisega 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks mõeldud segudes.
2. Jätta käesoleva resolutsiooni punktis 1 nimetatud otsuse tagajärjed kehtima seni, kuni komisjon on kõnealuse autoriseeringutaotluse kohta uue otsuse teinud.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
4. Jätta Euroopa Kemikaaliameti kohtukulud tema enda kanda.