EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

20. aprill 2023(*)

Tühistamishagi – Rakendusotsus C(2020) 8797 – Autoriseering kroomtrioksiidi teatud kasutusaladele – Määrus (EÜ) nr 1907/2006 – Kemikaalide registreerimine, hindamine, autoriseerimine ja piiramine – Artikkel 60 – Autoriseeringu andmine – Kohustus tõendada, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid ning et puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad – Artikkel 62 – Autoriseeringutaotlused – Artikkel 64 – Autoriseerimisotsuste tegemise kord

Kohtuasjas C‑144/21,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel 5. märtsil 2021 esitatud tühistamishagi,

Euroopa Parlament, esindajad: C. Ionescu Dima, M. Menegatti ja L. Visaggio,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lindenthal ja K. Mifsud-Bonnici,

kostja,

keda toetab:

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: W. Broere, M. Heikkilä ja T. Zbihlej,

menetlusse astuja,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president C. Lycourgos ning kohtunikud L. S. Rossi, J.‑C. Bonichot (ettekandja), S. Rodin ja O. Spineanu-Matei,

kohtujurist: G. Pitruzzella,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 27. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Parlament palub oma hagis Euroopa Kohtul tühistada komisjoni 18. detsembri 2020. aasta rakendusotsuse C(2020) 8797, millega anti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel osaline autoriseering kroomtrioksiidi teatud kasutusaladele (Chemservice GmbH jt) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), artikli 1 lõiked 1 ja 5 ning artiklid 2–5, 7, 9 ja 10 osas, milles need sätted puudutavad 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseerimist, ning osas, mis puudutab 1. kasutusala autoriseerimist segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1; parandus ELT 2007, L 136, lk 3; muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 1272/2008; ELT 2008, L 353, lk 1) (edaspidi „REACH-määrus“), põhjendustes 1, 8, 12, 22, 69, 70, 72, 73, 77, 82 ja 119 on märgitud:

„(1)      Määrus peaks tagama inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge taseme ning samuti ainete (nii ainetena kui ka segu või toote koostises esineva ainena) vaba ringluse, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni. Käesolev määrus peaks samuti edendama ainete ohtlikkuse hindamise alternatiivsete meetodite arengut.

[…]

(8)      Eriti tuleks arvesse võtta määruse võimalikku mõju väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) ning vajadust vältida nende igasugust diskrimineerimist.

[…]

(12)      Käesoleva määrusega loodava uue süsteemi oluliseks eesmärgiks on soodustada ohtlike ainete asendamist lõpuks vähemohtlike ainete või tehnoloogiatega, ning kui leidub majanduslikult sobivaid ja tehniliselt rakendatavaid alternatiive, siis selline asendamine tagada. […]

(22)      Autoriseeringute andmist käsitlevad sätted peaksid tagama siseturu hea toimimise, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide nõuetekohase ohjamise. [Euroopa] Komisjon peaks andma autoriseeringu ainete turule viimiseks ja kasutamiseks üksnes juhul, kui nende kasutamisest tulenevad riskid on võimalusel piisavalt ohjatud või kui nende kasutamist on võimalik põhjendada sotsiaal-majanduslike vajadustega ning ei leidu sobivaid majanduslikult ja tehniliselt rakendatavaid alternatiive.

[…]

(69)      Inimeste tervise (pöörates sealhulgas tähelepanu asjakohastele elanikkonnarühmadele ja vajadusel elanikkonna teatavatele haavatavatele alarühmadele) ning keskkonna kaitse piisavalt kõrge taseme tagamiseks tuleks väga ohtlikke aineid käsitleda vastavalt ettevaatusprintsiibile, pöörates neile erilist tähelepanu. Autoriseering tuleks anda, kui autoriseerimist taotlev füüsiline või juriidiline isik suudab autoriseeringut väljastavale asutusele tõendada, et aine kasutamisest tulenevad ohud inimeste tervisele ja keskkonnale on piisavalt ohjatud. Sellegipoolest võib kasutamist siiski lubada, kui on võimalik näidata, et aine kasutamisest tulenev sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisega seotud ohud, ning puuduvad sobivad majanduslikult ja tehniliselt otstarbekad alternatiivsed ained või tehnoloogiad. Võttes arvesse siseturu tõrgeteta toimimist, on asjakohane, et lube väljastavaks asutuseks oleks komisjon.

(70)      Väga ohtlike ainete kahjustavat mõju inimeste tervisele ja keskkonnale tuleks vältida asjakohaste riskijuhtimismeetmete kohaldamise teel, et tagada aine kasutamisest tulenevate ohtude piisav ohjamine ning et järk-järgult asendada need ained sobiva ohutuma ainega. Riskijuhtimismeetmeid tuleks kohaldada selleks, et tagada, et kui aineid toodetakse, turule viiakse ja kasutatakse, jääks kokkupuude nende ainete ning sealhulgas heidete, emissioonide ja kadudega kogu elutsükli jooksul allapoole lävitaset, mille ületamise korral võib tekkida kahjulikke mõjusid. Iga aine korral, millele on autoriseering antud, ning iga muu aine korral, millega kokkupuute ohutut taset pole võimalik kindlaks teha, tuleks alati võtta meetmeid kokkupuute ja emissiooni vähendamiseks tehniliselt ja praktiliselt võimaliku määrani, et vähendada kahjulike mõjude tõenäosust. Piisava ohjamise tagamiseks võetavad meetmed tuleks määratleda kõigis kemikaaliohutuse aruannetes. Neid meetmeid tuleks kohaldada ning vajaduse korral soovitada teistele turustusahelas allpool asuvatele osalistele.

[…]

(72)      Et toetada väga ohtlike ainete lõplikku asendamist sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, peaks kõik autoriseerimise taotlejad esitama alternatiivide analüüsi, võttes arvesse nende riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust, kaasa arvatud teavet iga uurimis- või arendustegevuse kohta, mida taotleja ette võtab või plaanib ette võtta. Peale selle tuleks autoriseeringud teatud aja möödumisel läbi vaadata, kusjuures läbivaatamise tähtaeg määratakse kindlaks iga üksiku juhtumi puhul eraldi, ning autoriseeringutele kehtestatakse tavaliselt tingimused, sealhulgas seire.

(73)      Ainete ning segude ja toodete koostises esinevate ainete asendamist tuleks nõuda siis, kui antud aine tootmine, kasutamine või turuleviimine põhjustab lubamatut ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, võttes arvesse sobivate ohutumate alternatiivsete ainete ja tehnoloogiate kättesaadavust ning lubamatut ohtu põhjustava aine kasutusaladest tulenevaid sotsiaal-majanduslikke eeliseid.

[…]

(77)      Pidades silmas teostatavust ja praktilisi kaalutlusi nii füüsiliste kui juriidiliste isikute puhul, kes peavad koostama taotlused ja rakendama asjakohaseid riskijuhtimismeetmeid, kui ka ametiasutuste puhul, kes peavad autoriseerimistaotlusi läbi töötama, tuleks autoriseeringu andmise menetlust kohaldada samaaegselt ainult piiratud arvu ainete suhtes ning taotluste jaoks tuleks kehtestada realistlikud tähtpäevad, vabastades autoriseerimisest teatud kasutusalad. Ained, mis vastavad autoriseerimise kriteeriumidele, tuleks kanda kandidaatainete loetellu, mis lõpptulemusena lülitatakse autoriseerimismenetlusse. Nimetatud loetelus identifitseeritakse selgelt ameti tööprogrammi kuuluvad ained.

[…]

(82)      Autoriseerimistingimuste tõhusa seire ja jõustamise võimaldamiseks peaksid tarnijale antud autoriseeringust kasu saavad allkasutajad teavitama ametit aine omapoolsest kasutamisest.

[…]

(119)      Peale ühenduse õigusaktide rakendamises osalemisele peaksid liikmesriikide pädevad ametiasutused oma läheduse tõttu liikmesriikide sidusrühmadele osalema sellise teabe vahetamisel, mis käsitleb ainetega seotud riske ja füüsiliste või juriidiliste isikute kohustusi kemikaale käsitlevate õigusaktide alusel. Samal ajal on vaja teha tihedat koostööd ameti, komisjoni ja liikmesriikide pädevate ametiasutuste vahel, et tagada ülemaailmse teabevahetusprotsessi ühtsus ja tõhusus.“

3        REACH-määruse artikli 1 „Eesmärk ja reguleerimisala“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.      Käesoleva määruse eesmärk on tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, kaasa arvatud ohtlike ainete hindamise alternatiivsete meetodite edendamine, ning samuti ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni.

2.      Käesoleva määrusega nähakse ette sätted ainete ja segude kohta artikli 3 tähenduses. Kõnealuseid sätteid kohaldatakse ainete tootmisele, turuleviimisele või kasutamisele nii ainetena kui ka segu või toote koostisainetena ning segude turuleviimisele.

3.      Käesoleva määruse aluseks on põhimõte, et tootjad, importijad ja allkasutajad peavad tagama, et nad toodavad, viivad turule või kasutavad selliseid aineid, mis ei kahjusta inimeste tervist või keskkonda. Määruse sätted põhinevad ettevaatuspõhimõttel.“

4        Määruse artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.      aine – looduslik või tootmismenetluse teel saadud keemiline element või selle ühendid koos püsivuse säilitamiseks vajalike ja tootmismenetlusest johtuvate lisanditega, välja arvatud lahustid, mida on võimalik ainest eraldada, mõjutamata aine püsivust või muutmata selle koostist;

2.      segu – kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus;

3.      toode – ese, millele antakse tootmise käigus teatud kuju, pinnaviimistlus või kujundus, mis määrab tema funktsiooni suuremal määral kui tema keemiline koostis;

[…]

13.      allkasutaja – ühenduses asutatud füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole tootja või importija, kuid kes kasutab ainet ainena või segu koostisainena oma tööstusliku või kutsealase tegevuse käigus. Levitaja või tarbija ei ole allkasutajad. Artikli 2 lõike 7 punkti c kohaselt vabastatud reimportijat käsitatakse allkasutajana;

[…]

18.      amet – käesoleva määrusega asutatud Euroopa Kemikaaliamet;

[…]

24.      kasutusala – mis tahes töötlemine, valmistamine, tarbimine, ladustamine, säilitamine, töötlemine, mahutitesse paigutamine, ühest mahutist teise üleviimine, segamine, toote valmistamine või mis tahes muu kasutamine;

[…]

37.      kokkupuutestsenaarium – tingimuste, sealhulgas käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete kogum, mis kirjeldab aine valmistamist või kasutamist selle elutsükli vältel ning seda, kuidas tootjad või importijad ohjavad või soovitavad allkasutajatel ohjata selle kokkupuudet inimeste ja keskkonnaga. Kokkupuutestsenaariumid võivad hõlmata ühte konkreetset protsessi või kasutusala või vajaduse korral mitmeid protsesse ja kasutusalasid;

38.      kasutus- ja kokkupuutekategooria – suurt hulka protsesse ja kasutusalasid hõlmav kokkupuutestsenaarium, mille korral protsessidest ja kasutusaladest antakse teada vähemalt kasutusala lühikese üldkirjelduse vormis;

[…]“.

5        REACH-määruse VII jaotis, mis sisaldab artikleid 55–66, käsitleb niisuguste ainete autoriseerimist, mis inimeste tervisele või keskkonnale tõsise ja tihtipeale pöördumatu mõju avaldamise tõttu on kvalifitseeritavad „väga ohtlike aineteks“.

6        Selle määruse artiklis 55 „Autoriseeringu eesmärk ja asendamise kaalutlused“ on ette nähtud:

„Käesoleva jaotise eesmärk on tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase ohjamise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad. Selleks peavad kõik autoriseeringut taotlevad tootjad, importijad ja allkasutajad analüüsima alternatiivide kättesaadavust ja kaaluma nendega kaasnevaid riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust.“

7        Määruse artikli 56 „Üldsätted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tootja, importija või allkasutaja ei vii ainet kasutamiseks turule ega kasuta seda ise, kui see aine on kantud XIV lisasse, välja arvatud järgmistel juhtudel:

a)      aine või segu või toote koostises esineva aine selline kasutusala, milleks ainet turule viiakse või milleks ta ise ainet kasutab, on autoriseeritud vastavalt artiklitele 60–64, või

[…]

d)      artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis i osutatud kuupäev on saabunud ja kuigi taotlus esitati 18 kuud enne seda kuupäeva, pole otsust autoriseerimise kohta veel vastu võetud, või

[…]“.

8        REACH-määruse artiklis 57 „XIV lisasse kantavad ained“ on ette nähtud:

„Järgmised ained võib kanda XIV lisasse artiklis 58 sätestatud korras:

a)      ained, mis vastavalt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT 2008, L 353, lk 1),] I lisa punkti 3.6 kriteeriumidele, klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria kantserogeensuse ohuklassi kuuluvateks aineteks;

b)      ained, mis vastavalt [määruse nr 1272/2008] I lisa punkti 3.5 kriteeriumidele, klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria sugurakke ohustava mutageensuse ohuklassi kuuluvateks aineteks;

[…]“.

9        Määruse artiklis 58 „Ainete kandmine XIV lisasse“ on sätestatud:

„1.      Kui võetakse vastu otsus kanda XIV lisasse artiklis 57 nimetatud ained, tehakse nimetatud otsus artikli 133 lõikes 4 sätestatud korras. Otsus sisaldab iga aine kohta järgmist:

a)      ainet identifitseerivad andmed vastavalt VI lisa punktile 2;

b)      artiklis 57 osutatud aine olemuslik(ud) omadus(ed);

c)      üleminekukord:

i)      kuupäev(ad), alates millest on aine turuleviimine ja kasutamine keelatud, välja arvatud juhul, kui selleks on antud autoriseering (edaspidi „sulgemiskuupäev“), mille puhul tuleks arvestada vastava kasutusala jaoks kindlaks määratud tootmistsüklit, kui see on asjakohane;

ii)      kuupäev või kuupäevad vähemalt 18 kuud enne sulgemiskuupäeva(sid), mis ajaks peavad taotlused olema laekunud, kui taotleja soovib jätkata aine kasutamist või viia aine turule teatavateks kasutusaladeks pärast sulgemiskuupäeva(sid); selline kasutamise jätkumine on lubatud pärast sulgemiskuupäeva, kuni võetakse vastu otsus autoriseeringu andmise kohta;

[…]

3.      […]

XIV lisasse kantavate ainete arvu ja lõike 1 alusel kindlaks määratud kuupäeva puhul tuleb võtta arvesse ameti suutlikkust käsitleda taotlusi ettenähtud aja jooksul. Amet esitab oma esimese soovituse XIV lisasse kantavate prioriteetsete ainete kohta hiljemalt 1. juuniks 2009. Amet esitab vähemalt igal teisel aastal edasised soovitused täiendavate ainete kandmiseks XIV lisasse.

[…]“.

10      Komisjoni 17. aprilli 2013. aasta määruse (EL) nr 348/2013, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) XIV lisa (ELT 2013, L 108, lk 1), alusel kanti kroomtrioksiid selle olemuslike omaduste tõttu nimetatud lisasse 1A kategooria kantserogeense ja 1B kategooria mutageense ainena.

11      REACH-määruse artiklis 60 „Autoriseeringu andmine“ on sätestatud:

„1.      Komisjon vastutab autoriseerimist käsitlevate otsuste tegemise eest kooskõlas käesoleva jaotisega.

2.      Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, antakse autoriseering siis, kui aine kasutamisel selle XIV lisas kirjeldatud olemuslikest omadustest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud vastavalt I lisa punktile 6.4 ja dokumenteeritud taotleja kemikaaliohutuse aruandes, võttes arvesse artikli 64 lõike 4 punktis a viidatud riskianalüüsi komitee arvamust. Autoriseeringu andmisel ja kõikidel selles sätestatud tingimustel arvestab komisjon kõigi otsuse tegemise ajal teada olevate heidete, emissioonide ja kadudega, sealhulgas difuussetest või dispergeerivatest kasutustest tulenevate riskidega.

[…]

4.      Kui autoriseeringut ei saa anda lõike 2 alusel või lõikes 3 nimetatud ainetele, võib autoriseeringu anda ainult juhul, kui tõendatakse, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid, ning puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad. Vastav otsus võetakse vastu artikli 64 lõike 4 punktides a ja b viidatud riskianalüüsi komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamusi arvestades ning pärast kõikide järgmiste asjaolude arvesse võtmist:

a)      aine kasutamisest tulenev risk, sealhulgas kavandatavate riskijuhtimismeetmete asjakohasus ja tõhusus;

b)      taotleja või muu huvitatud isiku poolt tõendatud sotsiaal-majanduslik kasu, mis tuleneb aine kasutamisest, ja autoriseeringu andmisest keeldumise sotsiaal-majanduslikud mõjud;

c)      taotleja poolt artikli 62 lõike 4 punkti e alusel esitatud alternatiivsete ainete või taotleja poolt artikli 62 lõike 4 punkti f alusel esitatud mis tahes asendamisplaani analüüs ning artikli 64 lõike 2 alusel esitatud mis tahes kolmanda isiku panused;

d)      olemasolev teave mis tahes alternatiivsete ainete või tehnoloogiate põhjustatud riskidest inimeste tervisele või keskkonnale.

5.      Sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kättesaadavust hinnates võtab komisjon arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, sealhulgas järgmisi:

a)      kas, võttes arvesse riskijuhtimismeetmete asjakohasust ja tõhusust, vähenevad alternatiivsetele ainetele ülemineku tulemusena üldised riskid inimeste tervisele ja keskkonnale;

b)      alternatiivide tehnilist ja majanduslikku teostatavust taotleja jaoks.

[…]

7.      Autoriseering antakse üksnes juhul, kui taotlus vastab artikli 62 nõuetele.

[…]“.

12      Määruse artikli 62 „Autoriseeringutaotlused“ lõikes 4 on ette nähtud:

„Autoriseeringutaotlus sisaldab järgmist teavet:

a)      aine (ainete) identifitseerimisandmed vastavalt VI lisa punktile 2;

b)      taotleja(te) nimi (nimed) ja kontaktandmed;

c)      autoriseeringutaotlus, milles täpsustatakse, missugus(t)eks kasutusala(de)ks autoriseeringut soovitakse, ning milles kirjeldatakse aine kasutamist segude ja/või toodete koostises, kui see on asjakohane;

d)      kemikaaliohutuse aruanne vastavalt I lisale (kui seda ei ole juba esitatud registreerimistaotluse osana), mis hõlmab aine(te) XIV lisas määratletud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale;

e)      alternatiive käsitlev analüüs, milles kaalutakse nendega seonduvaid riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust, sealhulgas vajaduse korral teave taotleja asjakohase uurimis- ja arendustegevuse kohta;

f)      kui punktis e osutatud analüüsist nähtub, et on olemas artikli 60 lõike 5 asjaoludega sobivad alternatiivid, esitatakse asendusplaan ning taotleja kavandatud meetmete ajakava.“

13      Määruse artiklis 64 „Autoriseerimisotsuste tegemise kord“ on sätestatud:

„1.      Amet teatab taotlejale taotluse kättesaamise kuupäeva. Ameti riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee esitavad oma arvamuste eelnõud kümne kuu jooksul alates taotluse saamise kuupäevast.

2.      Võttes arvesse teabele juurdepääsu käsitlevaid artikleid 118 ja 119, teeb amet oma veebilehel kättesaadavaks üldise teabe kasutusalade kohta, mille kohta on saabunud taotlused, ja autoriseeringute läbivaatamise kohta ning määrab tähtpäeva, mis ajaks võivad asjast huvitatud kolmandad isikud esitada teavet alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kohta.

3.      Oma arvamust ette valmistades kontrollib iga lõikes 1 viidatud komitee esmalt, kas taotlus sisaldab kogu artiklis 62 kirjeldatud teavet, mis on asjakohane tema pädevuse seisukohalt. Vajaduse korral esitavad komiteed teineteisega konsulteerides taotlejale ühise taotluse täiendava teabe saamiseks, et viia taotlus vastavusse artikli 62 nõuetega. Kui sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee peab seda vajalikuks, võib ta nõuda, et taotleja või kolmas isik esitaks kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavat teavet võimalike alternatiivsete ainete ja tehnoloogiate kohta. Komiteed võtavad samuti arvesse kolmandate isikute esitatud teavet.

4.      Arvamuste eelnõud sisaldavad järgmisi elemente:

a)      riskihindamise komitee: taotlusele vastavast aine kasutusalast tulenevate inimeste tervise- ja/või keskkonnariskide, sealhulgas riskijuhtimismeetmete asjakohasuse ja tõhususe hindamine ja võimalikest alternatiividest tulenevate riskide hindamine, kui see on asjakohane;

b)      sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee: sotsiaal-majanduslike tegurite hindamine ning taotlusele vastava aine kasutusalaga seotud alternatiivide olemasolu, sobivus ja tehniline teostatavus, kui taotlus on esitatud kooskõlas artikliga 62[,] ning käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud kolmandate isikute panused.

[…]

8.      Komisjon koostab autoriseeringu andmise otsuse eelnõu kolme kuu jooksul alates ameti arvamuste saamisest. Lõplik otsus autoriseeringu andmise või autoriseeringu andmisest keeldumise kohta tehakse artikli 133 lõikes 3 osutatud korras.

[…]“.

14      REACH-määruse I lisa „Ainete hindamist ja kemikaaliohutuse aruannete koostamist käsitlevad üldsätted“ sisaldab punkti 5 „Kokkupuute hindamine“, milles on täpsustatud, et hindamine koosneb kahest etapist. „Kokkupuute hindamises“ seisneva 2. etapiga seoses on punktis 5.2.4 sätestatud:

„Koostatakse hinnang kõikide nende elanikkonna rühmade (töölised, tarbijad ja isikud[,] kellel on tõenäoline kokkupuude ainega keskkonna vahendusel) […] kokkupuute taseme kohta […]. Eelkõige arvestatakse kokkupuudet käsitlevas hinnangus järgmisi aspekte:

–        nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikud and[m]ed kokkupuute kohta,

[…]“.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

15      Kroomtrioksiid kuulub oma kantserogeensete ja toksiliste omaduste tõttu REACH-määruse XIV lisasse kantud „väga ohtlike“ ainete hulka. Selle aine kasutamiseks on selle määruse artikli 56 lõike 1 punkti a kohaselt vaja autoriseeringut.

16      Lanxess Deutschland GmbH ja teised ettevõtjad (edaspidi „taotlejad“) esitasid 2015. aastal autoriseeringutaotluse kuue kroomtrioksiidi kasutuskategooria kohta.

17      Kuus kasutuskategooriat, mille jaoks autoriseeringut taotleti, on järgmised: kasutamine segude koostises („1. kategooria“); kasutamine funktsionaalseks kroomimiseks („2. kategooria“); kasutamine dekoratiivseks funktsionaalseks kroomimiseks („3. kategooria“); kasutamine pinnatöötluseks (muu kui dekoratiivne funktsionaalne kroomimine) lennundus- ja kosmosetööstuses („4. kategooria“); kasutamine pinnatöötluseks (muu kui tinatatud terase passiveerimine (elektrolüütiline tinatamine – ETP)), mida kasutatakse ehituse, autotööstuse, metallitootmise ja -viimistluse sektoris ning tehnikatööstuse üldsektorites (muu kui funktsionaalne või dekoratiivne kroomimine) („5. kategooria“), ning kasutamine tinatatud terase passiveerimiseks (ETP) („6. kategooria“).

18      Riskianalüüsi komitee (edaspidi „RAK“) ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee (edaspidi „SMAK“) poolt REACH-määruse artikli 64 kohaselt antud arvamused avaldati 2016. aasta septembris.

19      Parlament võttis 27. märtsil 2019 vastu resolutsiooni, millega avaldas otsuse esimesele eelnõule vastuseisu. Sisuliselt põhinesid parlamendi vastuväited asjaolul, et taotlejate esitatud teabes on suuri lünki ning seega ei saa autoriseeringu andmise tingimuste täitmist korralikult hinnata, eriti mis puutub ohutumate alternatiivide olemasolusse või nende puudumisse. Parlamendi väitel on see nii seda enam, et kõnealuste aine kavandatud kasutusalade kirjeldus on nii üldine, et autoriseeringu kohaldamisala tuleks äärmiselt lai. Selles osas leidis parlament ka, et komisjoni lähenemisviis – nõuda taotluses lünkade kõrvaldamiseks taotlejalt, et ta esitaks puuduvad andmed läbivaatamise aruandes – ei ole kooskõlas Üldkohtu 7. märtsi 2019. aasta otsusega Rootsi vs. komisjon (T‑837/16, EU:T:2019:144).

20      Parlamendi resolutsiooni peale jättis komisjon oma otsuse eelnõu kohaldamisalast välja 3. kategooria (kasutamine dekoratiivseks funktsionaalseks kroomimiseks). Muus osas jäi komisjon oma algse lähenemisviisi juurde, mis seisnes autoriseeringu andmises teatavate tingimuste ja piirangutega.

21      Komisjon tegi 18. detsembril 2020 vaidlustatud otsuse.

 Vaidlustatud otsus

22      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 märkis komisjon, et kroomtrioksiidile saab autoriseeringu anda üksnes REACH-määruse artikli 60 lõike 4 alusel.

23      Komisjon analüüsis põhjendustes 9–15 selles sättes ette nähtud kahest tingimusest esimest, nimelt seda, mille kohaselt sotsiaal-majanduslik kasu peab üles kaaluma aine kasutamisest tulenevad riskid inimeste tervisele või keskkonnale.

24      Täpsemalt on põhjendused 10–12 ja 15 sõnastatud järgmiselt:

„(10)      1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta järeldas RAK ka, et kuna mõõdetud kokkupuute kohta on andmeid piiratud koguses, valitseb töötajate kokkupuute osas suur määramatus. Lisaks tegi RAK järelduse, et taustteabe jätkuva puudumise tõttu on raske kindlaks teha taotluses kirjeldatud käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete seost konkreetsete tööde ja kasutuskohtade kohta avaldatud kokkupuutetasemega, mistõttu RAK ei saa täiendavat hinnangut anda. Määramatus valitseb kokkupuuteandmete usaldusväärsuse ja representatiivsuse suhtes ning nende seose suhtes rakendatud riskijuhtimismeetmetega, eriti mis puutub 4. kasutusalasse, mille puhul taotlus puudutab vanni sukeldamise kõrval ka muid tegevusi, sealhulgas pindade töötlemist pihusti, valtsi ja harjaga ning viimistlustöid, ning taotlejad ei suutnud kõigi nende töödega seotud summaarset kokkupuudet täielikult hinnata. Komisjon märgib siiski, et see määramatus ei takistanud SMAK‑l taotlust täiendavalt analüüsida.

(11)      1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta leidis RAK lisaks, et määramatus esineb ka hinnangus sellele, milline on laiema elanikkonna kokkupuude ainega keskkonna kaudu kohalikul tasandil, eriti mis puutub kroom (VI) heitmesse heitvee kaudu. See on eriti oluline selles küsimuses, mis puutub suukaudsesse kokkupuutesse joogivee kaudu. Siiski leidis RAK, et laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduva riski hindamine on piisav, et SMAK saaks täiendavat analüüsi teha, ja märkis, et taotlejate lähenemine põhineb hüpoteesidel, mis võivad laiemale elanikkonnale avalduvaid riske üle hinnata. Ehkki taotlejad hindasid piirkondlikku kokkupuudet, ei peetud seda asjakohaseks, sest kroom (VI) muundub enamikul keskkonnatingimustel kiiresti mittekantserogeenseks kroomiks (III).

(12)      Määramatuse tõttu töötajatele ja laiemale elanikkonnale keskkonna kaudu avalduva riski hindamisel soovitas RAK oma arvamustes 1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta kehtestada täiendavaid seiretingimusi ja -eeskirju. Pärast RAK hinnangu läbivaatamist nõustub komisjon selle järeldusega.

[…]

(15)      Oma arvamustes kroomtrioksiidi 1., 2., 4., 5. ja 6. kasutusala kohta, mida on taotluses kirjeldatud, jõudis SMAK järeldusele, et igast sellisest kasutusalast tulenev üldine sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles neist tuleneva riski inimeste tervisele. […] 2., 4., 5. ja 6. kasutusala kohta leidis SMAK, et aine kasutamisest tulenev sotsiaal-majanduslik kasu, mis on kindlaks määratud üksnes hinnangulise kahjumi ja töökaotustega seotud sotsiaalsete kulude alusel, kaalub selgelt üles rahas väljendatud mõju inimeste tervisele, mis on arvutatud kõige halvema stsenaariumi alusel. […]“. [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

25      Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuse põhjendustes 16–24 teist tingimust, mis on REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 autoriseeringu andmiseks ette nähtud, nimelt sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate puudumist.

26      Eeskätt põhjendused 18–20 ja 22 on sõnastatud järgmiselt:

„(18)      Oma arvamustes 2., 4. ja 5. kasutusala kohta jõudis SMAK järeldusele, et sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid ei ole olemas. Taotluses nimetatud väga erinevate kasutusalade tõttu ei saanud SMAK siiski välistada võimalikku ebaselgust alternatiivide tehnilise teostatavuse osas piiratud arvu konkreetsete kasutusviiside puhul, mida nende kasutusalade kirjeldused hõlmavad. Komisjon nõustub SMAK järeldusega.

(19)      Tagamaks, et autoriseering hõlmab üksnes neid kasutusalasid, mille jaoks sobivaid alternatiive ei leidu, on vaja 2., 4. ja 5. kasutusala kirjeldust veelgi täpsustada, ühitades seda taotluses esitatud ja SMAK analüüsitud alternatiivide analüüsi järeldustega. Komisjon leiab, et taotlejad on tõendamisega, et 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks sobivaid alternatiive ei ole, täitnud oma tõendamiskohustuse üksnes seoses nende piiratud kasutusaladega.

(20)      Seepärast tuleks 2., 4. ja 5. kasutusala kirjeldust veelgi täpsustada seoses kasutusaladega, mille puhul järgmised olulised toimenäitajad on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud […].

[…]

(22)      Lisaks on komisjon teadlik taotluse esemeks olevate kasutusaladega seotud tarneahelate keerukusest, alternatiivide võimalikuks kasutuselevõtuks vajalikest tähtaegadest ja investeeringutest ning sellest, kui palju aega on vaja selle industrialiseerimiseks ning tarneahelast tulenevate toodete kvalifitseerimiseks. Olles analüüsinud SMAK hinnangut ja võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, on komisjon nõus järeldusega, et 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks ei ole sobivaid alternatiivseid aineid ega tehnoloogiaid olemas.“

27      Lisaks on põhjendused 26 ja 27 sõnastatud järgmiselt:

„(26)      Komisjoni hinnang tugineb kõigile hetkel olemas olevatele asjakohastele teaduslikele tõenditele, mida RAK on hinnanud, ning ta tegi oma järeldused lähtuvalt nende tõendusjõust, mis on selleks piisav. Täiendavad teadusandmed võimaldaksid komisjonil siiski edaspidi rajada oma hinnangu kindlamale või laiemale tõenduslikule alusele. Seepärast on asjakohane nõuda kokkupuute ja heitmete kohta täiendavat teavet.

(27)      Käesoleva otsuse kohaldamise hõlbustamiseks on lisaks vaja 2., 4. ja 5. kasutusalaga seoses nõuda, et autoriseeringu valdajate tarnitavate ainete allkasutajad lisaksid teavitamisdokumenti, mille nad määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 66 lõike 1 kohaselt kemikaaliametile saadavad, selgituse käesoleva otsuse artikli 1 lõikes 1 loetletud oluliste toimenäitajate kohta, mida on nende kasutamiseks vaja, sealhulgas põhjenduse, miks need on sellise kasutamise jaoks vajalikud.“

28      Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 anti autoriseering taotletud kroomtrioksiidi viiele kasutuskategooriale järgmiselt täpsustatud piirides:

–        1. kasutuskategooria jaoks, mis seisneb kasutamises segude koostises 2., 4., 5. ja 6. kasutusala jaoks;

–        2. kasutuskategooria jaoks, mis seisneb funktsionaalses kroomimises, kui ettenähtud kasutuse jaoks on vajalik mõni järgmistest olulistest toimenäitajatest: kulumiskindlus, kõvadus, kihi paksus, korrosioonikindlus, hõõrdetegur või mõju pinna morfoloogiale;

–        4. kasutuskategooria jaoks, mis seisneb kasutamises pinnatöötluseks (muu kui funktsionaalne või dekoratiivne kroomimine), mida kasutatakse lennundus- ja kosmosetööstuses, kui ettenähtud kasutuse jaoks on vajalik mõni järgmistest olulistest toimenäitajatest: korrosioonikindlus, aktiivne korrosioonitõrje, keemiline püsivus, kõvadus, nakkuvuse suurendamine (nakkuvus järgneva pinnakatte või värviga), temperatuuritaluvus, haprumiskindlus, kulumiskindlus, organismide sadestumist takistavad pinnaomadused, kihi paksus, painduvus ja eritakistus;

–        5. kasutuskategooria jaoks, mis seisneb kasutamises pinnatöötluseks (muu kui tinatatud terase passiveerimine (elektrolüütiline tinatamine – ETP)), mida kasutatakse ehituse, autotööstuse, metallitootmise ja -viimistluse sektoris ning tehnikatööstuse üldsektorites (muu kui funktsionaalne või dekoratiivne kroomimine), kui ettenähtud kasutuse jaoks on vajalik mõni järgmistest olulistest toimenäitajatest: korrosioonikindlus, aktiivne korrosioonitõrje, kihi paksus, niiskuskindlus, nakkuvuse suurendamine (nakkuvus järgneva pinnakatte või värviga), eritakistus, keemiline püsivus, kulumiskindlus, elektrijuhtivus, sobivus substraadiga, (termo)optilised omadused (välimus), kuumakindlus, toiduohutus, kihi pinge, elektriisolatsioon või sadestuskiirus;

–        6. kasutuskategooria jaoks, mis seisneb tinatatud terase passiveerimises (ETP).

29      Selle otsuse artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:

„Autoriseeringu valdajad koostavad konkreetsete protsesside, toimingute ja tööde kohta eraldi kokkupuutestsenaariumid (sealhulgas automaat-/manuaalsüsteemide ja avatud/suletud süsteemide ning nende kombinatsioonide kohta) ning kirjeldavad iga konkreetse stsenaariumi raames riskijuhtimismeetmeid ja käitlemistingimusi, mis on kasutusele võetud selleks, et piirata töötajate kokkupuudet kroom (VI)-ga ja selle heidet keskkonda, ning mis esindavad kõiki kasutuskohti, kus autoriseeritud kasutusaladega tegeldakse. Kokkupuutestsenaariumid sisaldavad teavet selliste riskijuhtimismeetmete ja käitlemistingimuste rakendamisest tulenevate kokkupuutetasemete kohta.

Autoriseeringu valdajad valivad eraldi kokkupuutestsenaariumides kirjeldatud riskijuhtimismeetmed välja kooskõlas [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (kuues üksikdirektiiv nõukogu direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (ELT 2004, L 158, lk 50; ELT eriväljaanne 05/05, lk 35)] artikliga 5. Autoriseeringu valdajad dokumenteerivad ja põhjendavad riskijuhtimismeetmete valikut ning teevad asjaomased dokumendid vastaval nõudmisel kättesaadavaks selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus autoriseeritud kasutamine toimub.“

30      Vaidlustatud otsuse artiklis 5 on sätestatud, et seoses 2., 4. ja 5. kasutuskategooriaga „peavad allkasutajad lisama [REACH-määruse] artikli 66 lõike 1 kohases ECHA‑le esitatavas teavitamisdokumendis selgituse kroomtrioksiidi artikli 1 lõikes 1 loetletud oluliste toimenäitajate kohta, mida on nende kasutamiseks vaja, sealhulgas põhjenduse, miks need olulised toimenäitajad on sellise kasutamise jaoks vajalikud“.

 Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus

31      Parlament palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 5 ning artiklid 2–5, 7, 9 ja 10 osas, mis puudutab 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseerimist, ning osas, mis puudutab 1. kasutusala autoriseerimist segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        esimese võimalusena jätta rahuldamata vaidlustatud otsuse osalise tühistamise nõue;

–        teise võimalusena jätta rahuldamata vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamise nõue;

–        juhul, kui Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud otsuse, jätta selle tagajärjed kehtima, ja

–        mõista kohtukulud välja parlamendilt.

33      Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 27. mail 2021 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 130 alusel selles kohtuasjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse. Euroopa Kohtu president rahuldas selle avalduse 17. septembri 2021. aasta määrusega.

34      ECHA esitas menetlusse astuja seisukohad komisjoni nõuete toetuseks.

 Tühistamisnõuded

 Osalise tühistamise nõude vastuvõetavus

35      Esimese võimalusena palub parlament Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 5 ning artiklid 2–5, 7, 9 ja 10 osas, mis puudutab 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseerimist, ning osas, mis puudutab 1. kasutusala autoriseerimist segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks.

36      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et liidu akti osaline tühistamine on võimalik üksnes siis, kui need osad, mille tühistamist nõutakse, on ülejäänud aktist eraldatavad. Selle kohta on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et see tingimus ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamise tagajärjel muutuks akti selle osa sisu, mida ei tühistata (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑205/16 P, EU:C:2017:840, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Käesoleval juhul koosneb vaidlustatud otsus reast kroomtrioksiidi erinevate kasutusalade autoriseeringutest ning parlamendi esimese võimalusena esitatud nõude eesmärk on vaid vaidlustatud otsuse tühistamine osas, mis puudutab 2., 4. ja 5. kasutusala, ning 1. kasutusala osas, mis puudutab segude koostamist nende kasutusalade jaoks.

38      Järelikult ei mõjutaks vaidlustatud otsusega nendele kasutusaladele antud autoriseeringu võimalik tühistamine muudele kasutusaladele antud autoriseeringut ega muudaks seega otsuse selle osa sisu, mida ei tühistata.

39      Seda arvestades on seega vastuvõetav parlamendi poolt esimese võimalusena esitatud nõue tühistada vaidlustatud otsuse osad, mis on selle otsuse ülejäänud osast eraldatavad.

 Sisulised küsimused

 Sissejuhatavad märkused

40      Tuleb meenutada, et autoriseeringu sellisele REACH-määruse XIV lisasse kantud ainele nagu kroomtrioksiid võib anda kahel juhul, nimelt:

–        REACH-määruse artikli 60 lõike 2 alusel, kui aine kasutamisest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud,

–        või teise võimalusena selle määruse artikli 60 lõike 4 alusel, kui tõendatakse, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid, ning puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad.

41      Käesoleval juhul leidis komisjon, et mõnest kroomtrioksiidi kavandatud kasutusalast inimeste tervisele tulenev risk ei ole piisavalt ohjatud, ning tugines seetõttu REACH-määruse artikli 60 lõikele 4, et anda vaidlustatud otsusega autoriseering selle aine teatavatele kasutusaladele.

42      Parlament põhjendab oma hagi üheainsa väitega, et komisjon ei kontrollinud piisavalt REACH-määruse artikli 60 lõigetes 4 ja 7 kehtestatud tingimuste täitmist.

43      Sellega seoses on Euroopa Kohus esiteks otsustanud, et REACH-määruse artikli 60 lõikest 4 koostoimes selle põhjendusega 69 tuleneb, et autoriseeringu taotleja peab tõendama, et selles artiklis ette nähtud autoriseeringu andmise tingimused on täidetud (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, punkt 33).

44      REACH-määruse artikli 62 lõikes 4 on täpsustatud, millist teavet peab autoriseeringu taotleja autoriseeringutaotluse esitamisel andma. Nii peab selle sätte punkti d kohaselt olema taotlusele lisatud selle määruse I lisale vastav kemikaaliohutuse aruanne, mis käsitleb aine kasutamisega inimeste tervisele või keskkonnale avaldatavaid riske, mis tulenevad selle määruse XIV lisas kirjeldatud aine olemuslikest omadustest.

45      Viidatud I lisa punkti 5.2.4 kohaselt peab kemikaaliohutuse aruandes esitatud hinnang kõikide elanikkonna rühmade (töölised, tarbijad ja isikud, kellel on tõenäoline kaudne kokkupuude ainega keskkonna vahendusel) kokkupuute taseme kohta tuginema eelkõige „nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikel andmetel kokkupuute kohta“.

46      Teiseks on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et REACH-määruse artikli 60 lõiked 4 ja 5 panevad komisjonile kohustuse kontrollida, kas artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimused on tõepoolest täidetud. Kui komisjon leiab uurimise tulemusel ning kõiki taotleja ja teiste isikute esitatud või tema enda kogutud tõendeid arvestades, et taotleja ei ole täitnud tal lasuvat tõendamiskoormist, peab see institutsioon keelduma taotletud autoriseeringu andmisest (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, punkt 33).

47      Komisjoni abistab selle pädevuse teostamisel ECHA, kellega seoses näeb REACH-määruse artikkel 64 ette, et kaks komiteed – RAK ja SMAK – esitavad kumbki oma arvamuse autoriseeringutaotluse kohta.

48      Nii on RAK kohta selle määruse artikli 64 lõike 4 punktis a ette nähtud, et selles teostatakse „kasutusalast tulenevate inimeste tervise- ja/või keskkonnariskide, sealhulgas riskijuhtimismeetmete asjakohasuse ja tõhususe hindam[ist] ja võimalikest alternatiividest tulenevate riskide hindami[st], kui see on asjakohane“. SMAK peab nimetatud määruse artikli 64 lõike 4 punkti b kohaselt hindama „sotsiaal-majanduslik[k]e tegur[eid] ning taotlusele vastava aine kasutusalaga seotud alternatiivide olemasolu, sobivus[t] ja tehnili[st] teostatavus[t], kui taotlus on esitatud kooskõlas artikliga 62[,] ning käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud kolmandate isikute panuse[i]d“.

 Ainsa väite esimene osa

–       Poolte argumendid

49      Parlament väidab oma ainsa väite esimeses osas, et komisjon rikkus REACH-määruse artikli 60 lõiget 4, kuna ta andis autoriseeringu väga ohtliku aine, nimelt kroomtrioksiidi kasutusaladele, ilma et ta oleks enne jõudnud lõpliku hinnanguni sellest kasutamisest inimeste tervisele tuleneva ohu kohta. Nii ei olnud komisjonil võimalik veenduda, et „sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid“, nagu see säte nõuab.

50      Parlament tuletab meelde, et REACH-määruse artikli 62 lõike 4 punkt d nõuab, et autoriseeringutaotluse osaks oleks „kemikaaliohutuse aruanne vastavalt I lisale […], mis hõlmab aine(te) […] riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale“, ning et selle lisa punktis 5.2.4 on ette nähtud, et kokkupuute hindamisel võetakse muu hulgas arvesse „nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikke andmeid kokkupuute kohta“.

51      Ent RAK arvamustest, mille järeldused on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 10 ja 11, nähtub, et taotlejate poolt 1., 2., 4. ja 5. kasutusala kohta esitatud teave ei ole piisavalt representatiivne, arvestades mõõdetud kokkupuuteandmete vähesust, ega usaldusväärne, eriti töötajate kokkupuute osas, ning et samuti puudub piisav teave käitamistingimuste, riskijuhtimismeetmete ja kokkupuuteväärtuste kohta konkreetsete ülesannete ja kohtade puhul.

52      Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 12, otsustas komisjon RAK sõnaselge soovituse alusel kehtestada täiendavaid seiretingimusi ja -eeskirju. Nii seadis vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 2 autoriseeringute andmise tingimuseks, et autoriseeringu valdajad esitaksid läbivaatamisaruandes olulised andmed, nagu kokkupuutestsenaariumid ja nendega seotud riskijuhtimismeetmed, mis riskihinnangust puudusid. Selline tingimus näitab, et komisjon ei saanud usaldusväärselt ja kokkuvõtvalt kindlaks teha, kas „sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid“.

53      Komisjon väidab enda kaitseks, et mis tahes teaduslik hinnang sisaldab juba oma olemuselt määramatust. Vaatamata hageja mainitud ebamäärasusele, mis nähtus juba RAK arvamusest ja mida on igati tunnistatud ka vaidlustatud otsuse põhjendustes, leiab komisjon, et taotlejad täitsid neil lasuva tõendamiskoormise. Ta leiab, et ta oli võimeline hindama asjaolu, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles ohu inimeste tervisele.

54      Mis puudutab määramatust seoses töötajate kokkupuutega, siis märgib komisjon esiteks, et vaatamata kemikaaliohutuse aruandes sisalduvate mõõdetud kokkupuuteandmete piiratud hulgale leidis RAK, et esitatud andmed olid piisavad, et viia hindamine läbi ja võimaldada SMAK-l kaaluda eeliseid võrreldes riskidega, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 10.

55      Teiseks ei saanud taotlejatelt oodata, et nad esitaksid mõõdetud kokkupuuteandmeid enam kui 1500 allkasutaja kasutuskoha kohta, arvestades et nende kasutajate arv ei pruukinud autoriseeringu andmise ajal veel teadagi olla.

56      Kolmandaks näitab asjaolu, et asjasse puutuvad kokkupuuteväärtused 2 μg/m³ 2., 4. ja 5. kasutuskategooria puhul ning 0,5 μg/m³ 1. kasutuskategooria puhul on vastavalt üks viiendik ja üks kahekümnendik kohustuslikest Euroopa Liidu piirnormidest, mille ulatuses võib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/2398, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (ELT 2017, L 345, lk 87), kohaselt töökeskkonnas kroom (VI) ühenditega kokku puutuda, seda, et vaidlustatud otsus aitab kokkupuudet vähendada, parandades töötajate kaitset, ja on seega autoriseeringu eesmärkidega kooskõlas.

57      Neljandaks soovitas RAK ka täiendavaid seiretingimusi ja -eeskirju, mida vaidlustatud otsuses korrati ning mille eesmärk on kokkupuudet töökeskkonnas veelgi vähendada.

58      Arvestades RAK täheldatud määramatust, ja selleks, et kontrollida riski/kasu hindamise usaldusväärsust, lähtus SMAK – nagu komisjon selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 15 – kõige konservatiivsemast stsenaariumist, mille põhjal ta järeldas, et kroomtrioksiidi edasisest kasutamisest saadav kogukasu kaalub üles riski inimeste tervisele.

59      Komisjon analüüsis RAK ja SMAK arvamusi põhjalikult ning leidis, et need on täielikud, sidusad ja asjakohased. Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei ole vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 sätestatud seirenõuded mõeldud „taotluse puuduste“ kõrvaldamiseks, vaid nende eesmärk on nõuda täiendavat teavet kokkupuute ja heite kohta, nagu oli soovitatud ECHA arvamustes. See nõue on kooskõlas REACH-määruse üldise loogikaga, mis põhineb pideva täiustamise põhimõttel ja mille konkreetne eesmärk on tõsta aja jooksul keemiatoodete valdkonna õigusnormide kvaliteeti selle abil, et andmeid ainete kohta kogutakse ja parandatakse regulatsiooni huvides pidevalt edasi.

60      ECHA väidab komisjoni nõuete toetuseks esitatud menetlusse astuja seisukohtades, et SMAK võttis töötajate kokkupuute osas jätkuvalt esinevat määramatust arvesse, valides kõige konservatiivsema stsenaariumi, mistõttu see määramatus ei sea kahtluse alla selle komitee järeldust, mille kohaselt kaalub lubatud kasutusalade sotsiaal-majanduslik kasu üles riski inimeste tervisele.

–       Euroopa Kohtu hinnang

61      Ainsa väite esimeses osas heidab parlament komisjonile ette viimase hinnangut, et kroomtrioksiidi 1., 2., 4. ja 5. kasutuskategooria, millele komisjon autoriseeringu andis, sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles selle kasutuse riskid inimeste tervisele, kuigi komisjonil ei olnud enne oma hinnangu andmist nende riskide kohta piisavalt täielikku ja usaldusväärset hinnangut.

62      Esiteks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 10, rõhutas RAK oma arvamustes, et töötajate kokkupuudet käsitlevad andmed kõigi asjaomaste kasutusalade kohta ei ole usaldusväärsed, kuna „jätkuvalt puudub taustteave“ selle kohta, mis tingimustes mõõtmisi tehti.

63      Konkreetsemalt kirjeldab RAK oma arvamuses 2. kasutuskategooria (funktsionaalne kroomimine) kohta neid raskusi järgmiselt: „Oluline määramatus tuleneb sellest, et puudub käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete selge seos konkreetsete tööde ja kasutuskohtadega, mis võiksid taotlust õigustatult põhjendada. RAK leiab, et tegemist on taotluse märkimisväärse nõrkusega, kuna kroomistamiskohad on väga erinevad, mis puudutab näiteks hoone sisseseadet, kroomimistoimingute ulatust ja sagedust, protsessi automatiseerituse taset, elektrolüüsi kasutamist, töödeldud osade suurust ja lokaalse imurventilatsiooni kättesaadavust, mis mõjutavad kokkupuudet ja kokkupuute piiramiseks vajalikke riskijuhtimismeetmeid.“

64      Teiseks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 10 ise möönis, tuvastas RAK oma arvamustes märkimisväärse määramatuse töötajate kokkupuute osas, mis tulenes mõõdetud kokkupuuteandmete vähesusest.

65      Seega, kuigi taotlejate hinnangul oli liidus potentsiaalselt kuni 1590 kohta, kus tegeletakse funktsionaalse kroomimisega (2. kasutuskategooria), põhines nende töötajate kokkupuutehinnang andmetel, mida olid 7 eri riigis mõõtnud 23 äriühingut, kes moodustavad alla 2% sellise kasutusega tegelevatest äriühingutest. Kuigi pinnaviimistlusega (4. ja 5. kasutuskategooria) potentsiaalselt tegelevate kohtade arv liidus oli taotlejate hinnangul vastavalt 374 ja 515, tuginesid nad töötajate kokkupuute hindamisel sama moodi andmetele, mida mõõtsid 11 ettevõtjat, kes esindavad vähem kui 3% sellise kasutusega tegelevatest äriühingutest, ja mis põhinesid peamiselt Lääne-Euroopa riikides läbi viidud uuringutel.

66      Seega tuleb märkida, et võttes arvesse suuri erinevusi kroomimiskohtade vahel mitmes olulises aspektis, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63, nende kroomimiskohtade väikest arvu, kust pärinevad andmed, millele taotlejad oma hinnangus tuginesid, ning asjaolu, et puudub taustteave nendes kohtades valitsenud tingimuste kohta, ei ole taotlejate esitatud töötajate kokkupuuteandmed representatiivsed.

67      Kolmandaks, mis puudutab selle riski hindamist, mis tekib laiema elanikkonna kokkupuutest aine keskkonda sattumise tõttu, siis peab RAK kahetsusväärseks, et taotlejad ei olnud esitanud hinnangut sellise heitme kohta heitvees. Siiski, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 11, ei hinnanud see komitee seda lünka määravaks kahel põhjusel: taotlejate esitatud hüpoteesides hinnati tõenäoliselt laiemat elanikkonda ähvardavaid ohte suuremaks ja kroom (VI) muutub enamikus keskkonnatingimustes kiiresti mittekantserogeenseks kroomiks (III).

68      Eeltoodust tuleneb, et taotlejate esitatud andmed töötajate ja laiema elanikkonna kokkupuute kohta kroomtrioksiidiga kasutusalade tõttu, mille jaoks autoriseeringut taotleti, ei olnud representatiivsed, usaldusväärsed ega täielikud. Pealegi on komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjendustes 10–12 möönnud, et kroomtrioksiidiga kokkupuute hindamisel esines määramatust.

69      Tõsi, nagu komisjon õigesti märgib, sisaldab iga teaduslik hinnang juba oma olemuselt teatud määramatust, mistõttu ei saa ametiasutustele seada tingimuseks, et nad peavad suutma selle täielikult kõrvaldada.

70      Ent komisjon võib anda taotletud autoriseeringu REACH-määruse artikli 60 lõike 4 alusel üksnes juhul, kui selles sättes ette nähtud tingimused on tegelikult täidetud ja kui ta leiab pärast põhjalikku uurimist ning piisava hulga olulise ja usaldusväärse teabe kontrollimist, et selles osas püsinud määramatus on väheoluline (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, EU:C:2021:131, punktid 33 ja 35).

71      Nagu aga kohtujurist oma ettepaneku punktis 124 märkis, ei ole kõnealusel juhul määramatust, mis valitseb seoses töötajate kokkupuutega või elanikkonna kaudse kokkupuutega, mis tekib kroomtrioksiidi heite keskkonda sattumise tõttu, ei vaidlustatud otsuses ega RAK arvamustes „väheoluliseks“ kvalifitseeritud. Vastupidi, selle otsuse põhjenduses 10 peab komisjon ise määramatust töötajate osas „suureks“. Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 119, pidas RAK nelja asjasse puutuva kasutuskategooria osas „kõige suuremaks määramatuseks“ ja taotluse „suureks nõrkuseks“ seda, et puudus selge seos käitlemistingimuste – mis konkreetsete tööde ja kasutuskohtade osas varieerusid –, riskijuhtimismeetmete ning esitatud kokkupuuteväärtuste vahel.

72      Lisaks tuleb meenutada, et kroomtrioksiid kuulub „väga ohtlike ainete“ hulka, millele tuleb REACH-määruse põhjenduse 69 kohaselt pöörata vastavalt ettevaatuspõhimõttele erilist tähelepanu. Nagu aga kohtujurist oma ettepaneku punktis 133 sisuliselt märkis, oleks lähenemisviis, mis võimaldab autoriseerida kroomtrioksiidi kasutusalasid nende kasutusalade kohta äärmiselt piiratud arvu andmete alusel, ilmselgelt vastuolus eesmärgiga käidelda seda ainet erilise tähelepanuga.

73      Komisjon vaidleb siiski vastu määramatuse olulisusele riskihindamises, väites esiteks, et taotlejatelt ei saa nõuda kokkupuuteandmete esitamist kõigi autoriseeringutaotlusega hõlmatud kohtade suhtes, arvestades nende väga suurt arvu. Näitena märgib komisjon, et 2. kasutuskategooria (funktsionaalne kroomimine) puhul on see arv üle 1500.

74      On tõsi, nagu rõhutab komisjon, et tarneahelas ülalpool asuvate ettevõtjate – tavaliselt aine tootjate või importijate – võimalus esitada taotlus kogu tarneahela jaoks võimaldab autoriseerimissüsteemi ratsionaliseerida ja see eelis kaoks, kui taotlejatelt nõutaks andmeid kõigi allkasutajate kasutuskohtade kohta.

75      REACH-määruse I lisa punkt 5.2.4 paneb autoriseeringu taotlejale siiski kohustuse esitada „nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikud andmed kokkupuute kohta“.

76      Seoses komisjoni argumendiga, et hinnatud kohtade väike arv on põhjendatav nende kohtade väga suure arvuga, millele autoriseeringut taotleti, tuleb märkida, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 134, et taotleja tõendamiskoormisega seotud nõuded ei saa sõltuda autoriseeringutaotluse esemeks olevate kasutusalade arvust ega sellest, kui palju on kasutuskohti või ettevõtjaid, kes on nende kasutusaladega potentsiaalselt seotud. Sellise lähenemise puhul oleks riskihindamise tase seda madalam, mida laiem on taotluse ulatus, mis läheks vastuollu nii taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtte kui ka inimeste tervise ja keskkonna kaitse eesmärgiga.

77      Teiseks väidab komisjon, et igal juhul aitab vaidlustatud otsus töötajate kaitset parandades vähendada kokkupuudet kroomtrioksiidiga. Kasutajate asjakohased kokkupuuteväärtused on nimelt 2., 4. ja 5. kategooria puhul 2 μg/m³ ning 1. kategooria puhul 0,5 μg/m³, mis moodustab vastavalt ühe viiendiku ja kahekümnendiku kohustuslikest liidu piirnormidest, mille ulatuses võib praegu kehtivate õigusnormide kohaselt töökeskkonnas kroom (VI) ühenditega kokku puutuda.

78      RAK märkis oma arvamustes aga, et kokkupuuteväärtus 2 μg/m³ on üksnes taotlejate hinnang, et olemasolevad andmed näitavad kokkupuute kõikumisi, sealhulgas suurusjärgus üle 2 μg/m³, ning et ta „ilmselgelt ei nõustu taotlejate välja pakutud kokkupuutega 2 μg/m³ Cr(VI) kui rahuldavaga“.

79      Igal juhul ei vabasta asjaolu, et töötajate kokkupuuteväärtused on madalamad kui kroom (VI) kokkupuute piirväärtused, isegi kui see on tõendatud, taotlejaid kohustusest viia usaldusväärsete ja representatiivsete andmete põhjal läbi riskihindamine vastavalt REACH-määruse artikli 60 lõike 4 nõuetele koostoimes eelkõige selle määruse I lisa punktiga 5.2.4.

80      Kolmandaks rõhutab komisjon, et ta võttis riskihindamisega seotud määramatust arvesse, kehtestades RAK soovitusel täiendavaid seiretingimusi ja -eeskirju, et veelgi vähendada töötajate kokkupuudet kroomtrioksiidiga.

81      Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse artiklis 2 on autoriseeringu valdajatele ja allkasutajatele ette nähtud hulk kohustusi. Nii peavad autoriseeringu valdajad koostama konkreetsete protsesside, toimingute ja tööde kohta eraldi kokkupuutestsenaariumid (lõige 2); nad peavad tegema eraldi kokkupuutestsenaariumid kättesaadavaks allkasutajatele, kes peavad viivitamata kohaldama selliste stsenaariumide kohaseid riskijuhtimismeetmeid ja käitamistingimusi (lõige 3); nad peavad eraldi kokkupuutestsenaariume kontrollima ja need kinnitama, analüüsides allkasutajate käest saadud mõõteandmeid tegeliku kokkupuute kohta ainega ning selle heitmete kohta (lõige 4). Autoriseeringu valdajad ja allkasutajad peavad seejärel rakendama seireprogramme, mis oleks käitlemistingimuste ja riskijuhtimismeetmete suhtes representatiivsed (lõige 6). Allkasutajad peavad tegema nende seireprogrammide kaudu kogutud teabe ECHA-le kättesaadavaks, et see edastataks autoriseeringu valdajatele kokkupuutestsenaariumide kontrollimiseks ja kinnitamiseks (lõige 9).

82      Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 70 viidatud kohtupraktikast, peab komisjon enne selle sätte alusel autoriseeringu andmist kontrollima, kas REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimused on tõepoolest täidetud.

83      Kuigi komisjoni poolt vaidlustatud otsuse artikli 2 lõikes 2 kehtestatud täiendavad tingimused ja kord võivad tõesti vähendada kroomtrioksiidi kasutajate ohtlikku kokkupuudet, ei saa need meetmed seevastu heastada riskianalüüsi ebapiisavust selle otsuse vastuvõtmise kuupäeval.

84      Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsusega andis komisjon autoriseeringu kroomtrioksiidi teatud kasutusaladele inimeste tervisele avaldatava riski analüüsi alusel, mis oli nii lünklik, et ei vastanud REACH-määruse artikli 60 lõike 4 nõuetele.

85      Järelikult väidab parlament põhjendatult, et komisjon ei saanud järeldada, et nende kasutusalade sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles ohu, mida need inimeste tervisele kujutavad.

86      Seega tuleb ainsa väite esimese osaga nõustuda.

 Ainsa väite teine osa

–       Poolte argumendid

87      Parlament väidab oma ainsa väite teises osas, et komisjon on rikkunud oma kohustust kontrollida, ega lubatud 2., 4. ja 5. kasutuskategooria osas ei ole sobivat alternatiivi, nagu nõuab REACH-määruse artikli 60 lõige 4.

88      Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 18, nõustus komisjon ise SMAK järeldusega 2., 4. ja 5. kasutuskategooria kohta: taotluse esemeks olevate kasutusalade väga suure ulatuse tõttu ei saa välistada võimalikku ebaselgust alternatiivide tehnilise teostatavuse osas piiratud arvu konkreetsete kasutusviiside puhul.

89      Tõsi, selleks et tagada, et autoriseering hõlmaks ainult kasutusalasid, millele ei ole ühtegi sobivat alternatiivi, otsustas komisjon 2., 4. ja 5. kasutuskategooria puhul autoriseeringu ulatust piirata, lisades viite „olulistele toimenäitajatele, mis on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud“, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 19 ja 20. Seega kehtestab see otsus kõigi kolme kasutuskategooria oluliste toimenäitajate loetelu ja annab autoriseeringu aine kasutamiseks ainult siis ja niivõrd, kui selle kasutuse jaoks on vajalik vähemalt üks neist olulistest toimenäitajatest.

90      Komisjon leidis seega, et taotlejad täitsid tõendamiskohustuse, olles näidanud sobivate alternatiivide puudumist 2., 4. ja 5. kasutuskategooriale üksnes neis piirides.

91      Parlament leiab siiski, et viide nendele „olulistele toimenäitajatele, mis on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud“, ei kõrvaldanud määramatust, mille komisjon ise tuvastas. Pealegi on Üldkohus sõnaselgelt otsustanud, et võimalus seada autoriseeringule teatavad tingimused, näiteks need, mis on ette nähtud REACH-määruse artikli 60 lõikes 8 ja lõike 9 punktis d, ei võimalda komisjonil heastada puudusi taotlejate esitatud alternatiivide analüüsis või ka täiendada ebapiisavusi või kõrvaldada lünki komisjoni enda hinnangus (vt selle kohta 7. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, T‑837/16, EU:T:2019:144, punktid 81–83).

92      Lisaks jättis komisjon ise kontrollimata, kas sobivaid alternatiive ei ole, nagu kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjendus 27 ja artikkel 5. Nimelt kohustab see artikkel allkasutajaid lisama REACH-määruse artikli 66 lõike 1 alusel ECHA-le saadetavale teatele selgituse vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 loetletud toimenäitajate kohta, mis on nende kasutamiseks vajalikud, sealhulgas põhjenduse, miks on nende kasutamine vajalik.

93      See teabe esitamise nõue tõendab, et isegi kui autoriseering on piiratud väidetavalt nõudega, et esitataks „olulised toimenäitajad, mis on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud“, jääb siiski ebakindlaks, kas 2., 4. ja 5. kasutuskategooriale puudusid sobivad alternatiivsed lahendused. Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 1 koostoimes artikliga 5 jätab allkasutajate ülesandeks selgitada selles otsuses loetletud olulisi toimenäitajaid ja põhjendada tagantjärele, et mõni neist toimenäitajatest on ette nähtud kasutusala jaoks tõepoolest vajalik.

94      Pealegi ei piira tegelikult lisatud viide „olulistele toimenäitajatele“ antud autoriseeringu kohaldamisala. Nimelt, kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud, millal ja millistel asjaoludel on need „olulised toimenäitajad“ ette nähtud kasutusalade jaoks vajalikud, siis tuletab see viide üksnes meelde REACH-määruse artikli 60 lõike 4 üht üldnõuet, et ainele võib autoriseeringu anda üksnes juhul, kui see on kavandatud kasutuseks vajalik. See piirang on seda enam konkreetse ulatuseta, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 loetletud „olulised toimenäitajad“ hõlmavad tegelikult kroomtrioksiidi 2., 4. ja 5. kasutuskategooria puhul kõiki toimenäitajaid.

95      Komisjon märgib oma kaitseks, et ta ei ole rikkunud oma kohustust kontrollida, kas autoriseeritud kasutusalade jaoks ei ole sobivaid alternatiive, nagu nõuab REACH-määruse artikli 60 lõige 4.

96      Komisjon märgib, et kuigi ta suutis usaldusväärselt tuvastada, et ei olnud sobivat alternatiivi taotluses määratletud 2., 4. ja 5. kasutuskategooria jaoks tervikuna, ei saanud ta seda teha iga taotluses nimetatud allkasutusviisi suhtes. Seetõttu loetles ta aine „olulised toimenäitajad“, millel puudus igasugune alternatiiv, ning autoriseeris ainult sellised kasutusalad, mille jaoks sellised „olulised toimenäitajad“ olid vajalikud.

97      Seega on vaidlustatud otsuse ulatus piiratud selliste objektiivsete kriteeriumidega nagu korrosioonikindlus, püsivus ja toiduohutus, mis võimaldavad kindlaks määrata selle kohaldamisala. Allkasutajad või pädevad asutused ei tohiks mingil juhul ainet uuesti hinnata ega kasutada alternatiivlahendusi ega neid võrrelda. Aine vajalikkus kõigi tootmisahela allkasutuse kategooriate puhul on vaidlustatud otsuses tõendatud.

98      Vaidlustatud otsus on seega vaadeldav taotluse esemeks olevate kroomtrioksiidi kasutusalade osalise autoriseeringuna, nagu nähtub selgelt selle otsuse artikli 1 lõigetest 2–4. Kõik allkasutajad, kes kavatsevad kasutada autoriseeringu saanud ainet, peavad teatama ECHA‑le, millised on kasutusalad, milleks nad ainet selle autoriseeringu alusel kasutavad, ja nimetama ära aine olulise(d) toimenäitaja(d), mida on nende tegevuse jaoks tehniliselt vaja, selgitades selle põhjust. REACH-määrus kohustab liikmesriikide pädevaid asutusi, kellel on juurdepääs kemikaaliameti allkasutajate registrile, tagama selle määruse rakendamise ja nõuetekohase kohaldamise.

99      Komisjon märgib, et ta ei hinnanud alternatiive eraldi iga allkasutaja või toote suhtes, kuna see ülesanne oleks nõudnud tuhandeid või isegi miljoneid eri hindamisi olenevalt spetsiifilisuse astmest ja kuna REACH-määrus seda isegi kaudselt ei nõua.

100    Lisaks, kui Euroopa Kohus peaks nõudma autoriseeringutaotlusega hõlmatud allkasutuste hindamist, mis oleks üksikasjalikum ja konkreetsem kui praegu, muutuks kogu taotlus- ja hindamisprotsess palju keerulisemaks, kui ta juba on. See nõue oleks vastuolus REACH‑määruse eesmärgiga edendada liidu tööstuse konkurentsivõimet, võttes eriti arvesse võimalikku mõju VKEdele, nagu on meenutatud REACH-määruse põhjenduses 8. See riivaks ka nimetatud määruse eesmärki, milleks on – nagu on rõhutatud selle artiklis 55 – väga ohtlike ainete järkjärguline asendamine muude ainetega, uute ainete jätkuv sisseviimine autoriseerimissüsteemi ning regulatiivsete meetmete täiustamine aja jooksul, eelkõige antud autoriseeringute korrapärase läbivaatamise teel.

101    Lisaks ületaks alternatiivide hindamise nõudlikum käsitlus ECHA haldussuutlikkust ja kohustaks autoriseeringut vajavate ainete arvu piirama. REACH-määruse artikli 58 lõikes 3 on selgelt sätestatud, et „XIV lisasse kantavate ainete arvu ja lõike 1 alusel kindlaks määratud kuupäeva puhul tuleb võtta arvesse ameti suutlikkust käsitleda taotlusi ettenähtud aja jooksul“. Alternatiivide hindamiste mitmekordistamine takistaks uute väga ohtlike ainete määratlemist, mis tooks kaasa väikese arvu ainete ülereguleerimise. See tooks kaasa teatavate ainete asendamise teiste vähem reguleeritud ainetega, mis on vähem tuntud ja mille kohta on vähem andmeid, ning see kiirendaks üksnes REACH-määruse XIV lisasse kantud väga ohtlike ainete asendamist.

102    Lõpuks märgib komisjon, et seda määrust ei tohiks tõlgendada staatiliselt. Järkjärgulisuse põhimõtte kohaselt peaks hindamine, mida komisjon oma kaalutlusõiguse alusel teeb, muutuma aja jooksul rangemaks. Komisjoni ja ECHA lähenemisviis autoriseeringutaotluste hindamisel tuleneb paljude aastate kogemusest autoriseerimissüsteemi haldamisel ning põhineb väga hapral tasakaalul teaduslike ja sotsiaal-majanduslike kaalutluste vahel ning paljudel selle määrusega taotletavatel eesmärkidel, rõhutades alati inimeste tervise ja keskkonna kaitse eesmärki.

103    ECHA rõhutab oma menetlusse astuja seisukohtades, et komisjon ei tuginenud ühegi allkasutaja subjektiivsele hinnangule sobiva alternatiivi puudumise kohta, kuna viimased on kohustatud esitama järelevalveasutustele üksnes teavet, mis tõendab, et objektiivsete tehniliste nõuete või regulatiivsete standardite tõttu on kroomtrioksiidi kasutamine vajalik.

–       Euroopa Kohtu hinnang

104    Ainsa väite teises osas väidab parlament, et komisjon ei ole 2., 4. ja 5. kasutuskategooriale autoriseeringu andmisel täitnud oma kohustust kontrollida REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud teist tingimust – nimelt sobiva alternatiivi puudumist nende kasutusalade jaoks.

105    Sellega seoses nähtub REACH-määruse põhjendusest 12, et see tingimus taotleb selle määrusega loodud süsteemi olulist eesmärki soodustada ja teatavatel juhtudel lõpuks tagada väga ohtlike ainete asendamine vähem ohtlike ainete või tehnoloogiatega, kui on olemas majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad alternatiivid.

106    Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, panevad REACH-määruse artikli 60 lõiked 4 ja 5 komisjonile kohustuse kontrollida, kas see tingimus, nagu ka selle määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud esimene tingimus on tegelikult täidetud.

107    Samuti tuleb meenutada, et komisjoni abistavad selle ülesande täitmisel ECHA ja eriti SMAK, kes peab esitama arvamuse eelkõige alternatiivide kättesaadavuse, sobivuse ja tehnilise teostatavuse kohta.

108    Käesoleval juhul andis SMAK 2. kasutusala ja peaaegu identses sõnastuses 4. ja 5. kasutuskategooria kohta järgmise hinnangu:

„Taotlejad on alternatiive põhjalikult hinnanud, eriti tehnilise teostatavuse aspektist.

[…]

Arvestades, kui suur on selle kasutusala ulatus, mille autoriseerimist taotletakse, ei saa SMAK siiski välistada, et tegelikult on olemas piiratud hulgal kasutusviise, kus asendamine on juba võimalik või saab peatselt võimalikuks. Nimelt ei ole SMAK‑le selge, millal konkreetsete kasutusviiside alternatiivid võimalikuks saavad. Ideaaljuhul oleks SMAK‑le esitatud ammendav loetelu kõigist [kõnealuse] kasutusala alla kuuluvatest kasutusviisidest/osadest, et hinnata alternatiivide tegelikku teostatavust/teostamatust ja tagada, et kui asendamine on juba võimalik, siis seda ka tehtaks. SMAK tunnistab siiski, et seda on nii suure ulatusega ja seega nii palju tooteid [hõlmavate] autoriseeringutaotluste puhul raske teha. Taotlejad esitasid loetelu, mis kirjeldas asjaomaseid sektoreid üldiselt, sisaldas vastavate artiklite näiteid ja [analüüsi küsimuse kohta], kas alternatiivseid või mittealternatiivseid tehnoloogiaid, mida kolmandad isikud peavad teostatavaks, saab rakendada või mitte. Kuna kasutusala, mille jaoks autoriseeringut taotletakse, on lai ning see kasutusala hõlmab palju kasutusviise, ei saa seda loetelu ammendavaks pidada. Taotlejate väitel jäävad kasutusviisid, mille puhul asendamine on juba võimalik, nii või teisiti autoriseeringutaotluse alt välja. Siiski ei täpsusta taotlejad neid kasutusviise ega nendega seotud tehnilisi nõudeid. SMAK hinnangul ei ole taotlejate lähenemine selle küsimuse lahendamisele päris kohane ning ta rõhutab vajadust, et taotlejad tõendaksid konkreetsemalt, et seal, kus asendamine on tegelikult võimalik, on seda ka tehtud. Seda oleks võinud teha, hinnates alternatiive kasutusalade kaupa täpsemalt ja konkreetsemalt. Üldiselt peaksid taotlejad selgitama, millised tehnilised kasutusviisid kuuluvad taotletud kasutusalasse ja millised mitte.

Olemasoleva teabe põhjal nõustub SMAK siiski taotlejate järeldusega, et kokkuvõttes ei paista kroomtrioksiidil tehniliselt teostatavaid alternatiive olevat enne sulgemiskuupäeva. Eespool kirjeldatud kahtlusi võtab SMAK arvesse soovituses läbivaatamistähtaja ning läbivaatamisaruande tingimuse kohta.“

109    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 18 kiitis komisjon heaks SMAK arvamuse selles küsimuses järgmises sõnastuses:

„Oma arvamustes 2., 4. ja 5. kasutusala kohta jõudis SMAK järeldusele, et sobivaid alternatiivseid aineid või tehnoloogiaid ei ole olemas. Taotletud kasutusalade väga suure ulatuse tõttu ei saanud SMAK siiski välistada võimalikku määramatust alternatiivide tehnilise teostatavuse osas piiratud arvu konkreetsete kasutusviiside puhul, mida nende kasutusalade kirjeldused hõlmavad. Komisjon nõustub SMAK järeldusega.“

110    Nii tunnistas komisjon SMAK arvamuses sisalduvate järeldustega nõustudes, et püsib määramatus selles osas, kas on olemas sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad teatavate kasutusalade jaoks, mille jaoks autoriseeringut taotleti.

111    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 19, nõudis komisjon 2., 4. ja 5. kasutusala kirjelduse täiendavat täpsustamist, et autoriseering hõlmaks üksnes neid kasutusalasid, mille jaoks sobivaid alternatiive ei leidu.

112    Seetõttu otsustas komisjon, nagu ta selle otsuse põhjenduses 20 selgitab, piirata autoriseeringu ulatust kasutusviisidega, mille puhul on vaja kroomtrioksiidi „olulisi toimenäitajaid“, milleks näiteks funktsionaalse kroomimise (2. kategooria) puhul on kulumiskindlus, kõvadus, kihi paksus, korrosioonikindlus, hõõrdetegur ja mõju pinna morfoloogiale.

113    Autoriseeringu ulatuse piiramine viitega kroomtrioksiidi „olulistele toimenäitajatele“ ei taga siiski REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud teise tingimuse täitmist.

114    Esiteks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 178, ei ole nimelt võimalik järeldada sellest, et üks vaidlustatud otsuses määratletud „olulistest toimenäitajatest“ on teatud kasutusala jaoks vajalik, et sel kasutusalal puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad. Seega ei saa kroomtrioksiidi kasutamise autoriseeringu piiramine juhtudega, mil mõni olulistest toimenäitajatest on kasutusala jaoks vajalik, heastada määramatust seoses alternatiivide puudumisega teatavatel kasutusaladel.

115    Teiseks, viide vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 loetletud „olulistele toimenäitajatele“, mis on ette nähtud kasutusala jaoks vajalikud, ei piira tegelikult autoriseeringu kohaldamisala.

116    Ühelt poolt, nagu parlament oma menetlusdokumentides väidab, ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud, näivad loetletud „olulised toimenäitajad“ hõlmavat tegelikult kõiki kroomtrioksiidi toimenäitajaid 2., 4. ja 5. kasutuskategooria puhul.

117    Teiselt poolt ei ole mõistel „oluline toimenäitaja“ objektiivset sisu, kuna täpsustatud ei ole sellise toimenäitaja nõutavat toimivustaset. Seega ei ole viitel „kõvadusele“ kui toimenäitajale sisuliselt toimet, kuna nõutavat kõvaduse astet ei ole täpsustatud. Samuti ei saa viitel korrosioonikindlusele olla kasutusala autoriseeringut piiravat toimet, kuna täpsustatud ei ole korrosioonikindluse kestust ja tingimusi, mille esinemisel seda nõutakse.

118    Neil asjaoludel ei ole tegelikult autoriseeringu kohaldamisala piiramine, mis peaks sisalduma viites kroomtrioksiidi „olulistele toimenäitajatele“, tegelikult piirav, kuna selles lihtsalt meenutatakse väga ohtliku aine autoriseerimise üht tingimust, nimelt et see aine peab olema ette nähtud kasutusala jaoks vajalik (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, EU:C:2021:131, punkt 44).

119    Kolmandaks, võttes arvesse mõiste „olulised toimenäitajad“ ebatäpsust, on sellest tulenevaid autoriseeringu piire igal juhul raske tõhusalt kontrollida.

120    Seda järeldust kinnitab allkasutajatele vaidlustatud otsuse artikliga 5 pandud kohustus esitada ECHA-le selgitus kroomtrioksiidi oluliste toimenäitajate kohta, mis on kavandatud kasutamise jaoks vajalikud, sealhulgas põhjendus, miks need olulised toimenäitajad on sellise kasutamise jaoks vajalikud.

121    REACH-määruse põhjenduses 82 on küll märgitud, et „[a]utoriseerimistingimuste tõhusa seire ja jõustamise võimaldamiseks peaksid tarnijale antud autoriseeringust kasu saavad allkasutajad teavitama ametit aine omapoolsest kasutamisest“.

122    Käesoleval juhul tähendab aga vaidlustatud otsuse artiklis 5 sätestatud kohustus ühelt poolt seda, et allkasutajatelt nõutakse täiendava teabe esitamist – et saaks hinnata alternatiivide puudumise tingimust vaadeldavate kasutusalade osas – alles pärast nende kasutusalade autoriseerimist komisjoni poolt. Teiselt poolt, kuna vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt täpsustatud „oluliste toimenäitajate“ sisu, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 117, läheb vastutus selle kindlakstegemise eest, kas kroomtrioksiidi kasutamine on nõutava toimivustaseme saavutamiseks vajalik, de facto üle allkasutajatele, kellel on täielik vabadus määrata kindlaks nõutav toimivustase ja seega see, kas on olemas alternatiive või mitte.

123    Ent, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 82, peab REACH-määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimuste kontrollimine ühelt poolt toimuma enne selle sätte alusel autoriseeringu andmist ja teiselt poolt kuulub see komisjoni ainupädevusse.

124    Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei saanud järeldada, et kroomtrioksiidi kasutusaladel, mille ta vaidlustatud otsusega autoriseeris, ei olnud võimalik kasutada ühtegi sobivat alternatiivi.

125    Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada ühest küljest põhjendusega, et see tähendaks sellist nõudlikkuse taset, mis on vastuolus ühelt poolt REACH-määruse eesmärgiga edendada liidu tööstuse konkurentsivõimet ja teiselt poolt ECHA võimega autoriseeringutaotlusi ettenähtud aja jooksul menetleda.

126    Nimelt, nagu nähtub REACH-määruse põhjendusest 1, on selle määruse eesmärk tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase ning ainete vaba ringlus siseturul, edendades samas konkurentsivõimet ja innovatsiooni (7. juuli 2009. aasta kohtuotsus S.P.C.M. jt, C‑558/07, EU:C:2009:430, punkt 35). Lisaks, nagu nähtub nimetatud määruse põhjendusest 22, peaks autoriseerimine tagama siseturu hea toimimise, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide nõuetekohase ohjamise. Seetõttu ei saa üksnes liidu tööstuse konkurentsivõimega seotud kaalutlused põhjendada autoriseeringu andmist inimeste tervisele ja keskkonnale väga ohtliku aine kasutamiseks, kui see ei ole hädavajalik.

127    Teisest küljest, kuigi REACH-määruse XIV lisasse kantud ainete arv peab samuti arvesse võtma ECHA võimet menetleda taotlusi ettenähtud aja jooksul, nagu on sõnaselgelt ette nähtud selle määruse artikli 58 lõikes 3, ei tähenda see – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 191 õigesti märkis –, et väga ohtliku aine autoriseerimismenetluses nõutavad hindamised võidaks selle võimsuse piiratuse tõttu läbi viia vähem põhjalikult, kui nõuab ettevaatuspõhimõte, millele viitab selle määruse artikli 1 lõige 3.

128    Seega tuleb ainsa väite teise osaga samuti nõustuda.

129    Sellest järeldub, et autoriseerides kroomtrioksiidi kasutamise 2., 4. ja 5. kasutusalal ning selle kasutamise 1. kasutusalal segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks, rikkus komisjon talle REACH-määruse artikli 60 lõikest 4 tulenevat kohustust.

130    Niisiis tuleb ainsa väitega nõustuda, ilma et oleks vaja teha otsust selle väite kolmanda osa kohta.

131    Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 5 ning artiklid 2–5, 7, 9 ja 10 tuleb tühistada osas, milles need puudutavad kroomtrioksiidi autoriseerimist 2., 4. ja 5. kasutusalal ning selle kasutamist 1. kasutusalal segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks.

 Vaidlustatud otsuse tagajärgede ajutise kehtima jätmise nõue

 Poolte argumendid

132    Komisjon palub inimeste tervise kaitse huvides jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed kehtima kuni uue otsuse vastuvõtmiseni.

133    Ta märgib, et REACH-määruse artikli 56 lõike 1 punkt d koostoimes selle määruse artikli 58 lõike 1 punktiga c näeb ette üleminekumehhanismi, mis võimaldab autoriseeringu taotlejal ja tema allkasutajatel jätkata aine turuleviimist ja kasutamist ka pärast sulgemiskuupäeva, kui kasutusala kohta on esitatud autoriseeringutaotlus, tingimusel et taotlus on esitatud vähemalt 18 kuud enne sulgemiskuupäeva ja komisjon ei ole autoriseeringutaotluse kohta veel otsust teinud.

134    Seetõttu leiab komisjon, et kui vaidlustatud otsus tühistataks nii, et sellega ei kaasne otsuse tagajärgede kehtima jätmist, tooks see kaasa olukorra, kus taotlejatel ja nende allkasutajatel oleks lubatud jätkata kroomtrioksiidi turule viimist ja kasutamist taotletud kasutusalade jaoks kuni ajani, mil komisjon võtab vastu uue otsuse, ilma et nende suhtes kohaldataks vaidlustatud otsuses ette nähtud erinevaid riskijuhtimis- ja järelevalvemeetmeid, mis on mõeldud konkreetselt inimeste tervise kaitsmiseks.

135    Parlament ei ole komisjoni nõudele vastu.

 Euroopa Kohtu hinnang

136    ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühistatud õigusakti tagajärgi loetakse lõplikeks. Selle artikliga talle antud pädevuse teostamisel võtab Euroopa Kohus arvesse õiguskindluse põhimõtte austamist ja järgib muid avalikke või erahuvisid (25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi, C‑389/19 P, EU:C:2021:131, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

137    Kõigepealt tuleb märkida, et taotlus jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed ajutiselt kehtima saab puudutada üksnes käesoleva kohtuotsuse punktis 138 viidatud norme osas, milles need puudutavad 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseeringut ning 1. kasutusala autoriseeringut segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks.

138    Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 84 ja 124, andis komisjon ühelt poolt kroomtrioksiidi kasutusaladele autoriseeringu hinnangu alusel nende riskide kohta inimeste tervisele, mis oli liiga lünklik, et vastata REACH-määruse artikli 60 lõike 4 nõuetele, ja teiselt poolt ei saanud ta järeldada, et kroomtrioksiidi kasutusaladele, millele ta autoriseeringu andis, ei ole ühtegi sobivat alternatiivi; seetõttu oleks komisjon pidanud taotluse rahuldamata jätma.

139    Kuid käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva ja selle institutsiooni poolt vastu võetava rahuldamata jätmise otsuse vahele jääb paratamatult teatud ajavahemik. Nagu aga komisjon märgib, peab siis, kui aine on kantud XIV lisasse, tootja, importija või allkasutaja REACH-määruse artikli 56 lõike 1 punkti d kohaselt hoiduma aine kasutamiseks turule viimisest või selle ise kasutamisest, „välja arvatud [juhul, kui] artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktis i osutatud kuupäev on saabunud ja kuigi taotlus esitati 18 kuud enne seda kuupäeva, pole otsust autoriseerimise kohta veel vastu võetud“.

140    Artikli 56 lõike 1 punktis d on seega silmas peetud kahte kuupäeva, millele on viidatud REACH-määruse artikli 58 lõike 1 punkti c alapunktides i ja ii ning mis puudutavad vastavalt „sulgemiskuupäeva“, st kuupäeva, millest alates aine turuleviimine ja kasutamine on keelatud, välja arvatud juhul, kui antakse autoriseering, ning kuupäeva, mis eelneb sulgemiskuupäevale vähemalt 18 kuud ja mis tähistab autoriseeringutaotluste esitamise tähtaega, kui taotleja soovib teatavate kasutusalade osas jätkata aine kasutamist või selle turule viia pärast sulgemiskuupäeva. Viimasel juhul on nende kasutamise jätkamine lubatud pärast sulgemiskuupäeva saabumist kuni autoriseeringutaotluse kohta otsuse tegemiseni.

141    Kroomtrioksiidi kohta nähtub REACH-määruse XIV lisast, et autoriseeringutaotluse esitamise tähtpäev oli 21. märts 2016 ehk 18 kuud enne kehtivusaja sulgemiskuupäeva, milleks oli määratud 21. september 2017. Käesoleval juhul aga esitasid taotlejad oma taotluse 2015. aastal.

142    Sellest järeldub, et ajavahemikul käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni selle komisjoni otsuse tegemiseni, mis tehakse kohtuotsuse tulemusel, võiksid kroomtrioksiidi taotlejad ja allkasutajad seda ainet kasutada, ilma et nende suhtes kohaldataks vaidlustatud otsuses ette nähtud erinevaid riskijuhtimis- ja järelevalvemeetmeid. Seega on inimeste tervise kaitse huvides vajalik jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed ajutiselt kehtima.

143    Võttes arvesse ebakindlust vaidlustatud otsuse kohaldamisala osas, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 124, ei saa siiski välistada, et sellega antakse autoriseering vaidlusalustesse kategooriatesse kuuluvatele kasutusaladele, mille jaoks on olemas sobivad alternatiivid, ning et selle otsusega kaasnevad põhjendamatud riskid inimeste ja eelkõige kroomtrioksiidi kasutavate töötajate tervisele. Neil asjaoludel tuleb jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed ajutiselt kehtima ajaks, mis ei ületa ühte aastat alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast.

 Kohtukulud

144    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

145    Kuna parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 18. detsembri 2020. aasta rakendusotsuse C(2020) 8797, millega anti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel osaline autoriseering kroomtrioksiidi teatud kasutusaladele (Chemservice GmbH jt), artikli 1 lõiked 1 ja 5 ning artiklid 2–5, 7, 9 ja 10 osas, mis puudutab 2., 4. ja 5. kasutusala autoriseeringuid ning 1. kasutusala autoriseeringut segude koostamiseks 2., 4. ja 5. kasutusala jaoks.

2.      Jätta rakendusotsuse C(2020) 8797 tagajärjed kehtima ajaks, mis ei või ületada ühte aastat alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest.

3.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.