Kohtuasi T‑671/11

IPK International – World Tourism Marketing Consultants GmbH

versus

Euroopa Komisjon

Rahaline abi ökoturismi projekti jaoks – Tagasinõutud summade hüvitamine – Pärast seda tehtud otsus, kui Üldkohus on tühistanud varasema otsuse, milles otsustati abi tagasinõudmine – Tasandusintress – Viivitusintress – Väljaarvutamine

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (esimene koda), 10. aprill 2013

1.      Euroopa Liidu omavahendid – Tagasinõutud summade hüvitamine – Komisjoni sellise otsuse tühistamine, milles otsustati abi tagasinõudmine – Komisjoni otsus, mis on tehtud pärast seda tühistamist – Õiguslik alus

2.      Euroopa Liidu omavahendid – Komisjoni võlakohustuse täitmine – Võlgnetav intress –Arvutamine sõltumata sellest, kas on tegemist viivitusintressi või tasandusintressiga –Eesmärk hoida ära liidu alusetu rikastumine

3.      Euroopa Liidu omavahendid – Komisjoni võlakohustuse täitmine – Võlgnetav intress – Tasandusintress – Viivitusintress – Eristamine – Viivitusintressi arvutamise alus –Põhivõlasumma pluss kogunenud tasandusintress

1.      Kui komisjon oma otsuses tunnistab, et tal on hageja suhtes teatava summa ulatuses võlakohustus, mis hõlmab ka tasandusintressi, siis ei sea asjaolu, et Üldkohus on oma varasemas otsuses, milles ta tühistas komisjoni varasema otsuse, tuvastanud, et hageja osales ökoturismi projekti rahastamiseks korraldatud konkursi ajal õigusrikkumises, kahtluse alla põhivõla olemasolu ega seda, et selles ulatuses on komisjonil kohustus maksta intressi, mis tuleb välja arvutada vastavalt asjakohastele normidele. Kuigi Üldkohus kordas oma otsuses komisjoni tuvastatud faktilisi asjaolusid nende õigusrikkumiste kohta, mille tõttu oli nimetatud rahalise abi tühistamine põhimõtteliselt põhjendatud, piirdus ta siiski vaid sellega, et tühistas nimetatud otsuse selle tõttu, et komisjon ei järginud vastavat aegumistähtaega. Seega on komisjoni hilisem otsus – milles ta mainib vähemalt hagejale tagasi maksta tulevat põhisummat, mis hõlmab tasandusintressi, ja ka nende arvutamise meetodit – põhikohtuasjas käsitletava võlanõude ainus õiguslik alus.

(vt punktid 33 ja 34)

2.      Komisjoni kohustus maksta pärast seda, kui mõni tema otsustest on tühistatud, hõlmab mitte ainult põhivõlasummat vaid ka sellelt summalt kogunenud intressi. Sõltumata intressi täpsest nimetusest, tuleb see alati arvutada Euroopa Keskpanga poolt peamistele refinantseerimistoimingutele rakendatava intressimäära alusel, tõstes seda 2 protsendipunkti võrra. Tegemist on kindlamääralise tõstmisega, mida kohaldatakse kõigil juhtudel, ilma et oleks vaja konkreetselt tuvastada, kas see tõstmine on raha väärtuse langust arvestades vaatlusalusel ajavahemikul võlausaldaja asukohaliikmesriigis põhjendatud. Sellise intressi maksmata jätmine võib viia liidu alusetu rikastumiseni. Intressimäära kindlamääraline 2 protsendipunkti võrra tõstmine loodi selleks, et vältida seda alusetut rikastumist kõigil võimalikel juhtudel.

(vt punktid 36–38)

3.      Kui komisjonil tuleb võlausaldajale võlg hüvitada või tagasi maksta, on tal tingimusteta kohustus maksta põhisummale lisaks viivitusintressi. Juhul, kui komisjon pärast seda, kui Üldkohtu otsusega on üks tema varasem otsus tühistatud, ise oma otsuses tunnistab, et tal on kohustus tagasi maksta põhisumma, ning poolte vahel on selles osas kokkulepe, tuleb viivitusintressi maksta alates Üldkohtu otsuse kuulutamisest. See kehtib sõltumata sellest, et otsus, milles komisjon tunnistas võla olemasolu, on põhivõlasumma ainus õiguslik alus.

Lisaks peab komisjon viivitusintressi välja arvutama põhivõlasumma alusel, millele oli eelnevalt liidetud tasandusintress. Kuigi üldjuhul ei ole lubatud ei enne selle kohtuotsuse kuulutamist, millega võlakohustus tuvastatakse, kogunenud tasandusintressi ega ka pärast kohtuotsuse kuulutamist kogunenud viivitusintressi kapitaliseerimist, on komisjonil siiski kohustus määrata viivitusintress kindlaks kuni võla täieliku tasumiseni, võttes aluseks põhivõlasumma, millele on liidetud varem kogunenud tasandusintress. See lähenemine eristab kohtumenetluse eelset tasandusintressi kohtumenetluse järgsest viivitusintressist, mille puhul tuleb arvesse võtta kogu kantud rahaline kahju, sealhulgas raha väärtuse langemise tõttu kantud kahju.

(vt punktid 41 ja 42)