Language of document : ECLI:EU:T:2022:809

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

14. detsember 2022(*)

Toetused – Indoneesiast pärit biodiislikütuse import – Rakendusmäärus (EL) 2019/2092 – Lõplik tasakaalustav tollimaks – Määruse (EL) 2016/1037 artikli 3 punkti 1 alapunkt a – Rahaline toetus – Määruse 2016/1037 artikli 3 punkt 2 – Kasu – Määruse 2016/1037 artikli 7 lõike 1 punkt a – Tasakaalustava subsiidiumisumma arvutamine – Määruse 2016/1037 artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkt iv ja punkt 2 – Tegevus, mis seisneb selles, et eraõiguslikule asutusele „antakse volitus“ või „tehakse ülesandeks“ täita ülesannet, mis kujutab endast rahalist toetust – Piisavast väiksem tasu – Tulu- või hinnatoetus – Määruse 2016/1037 artikli 28 lõige 5 – Kasutada olevate faktide kasutamine – Määruse 2016/1037 artikli 3 punkt 2 ja artikli 6 punkt d – Kasu – Määruse 2016/1037 artikli 8 lõige 8 – Liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht – Määruse 2016/1037 artikli 8 lõiked 5 ja 6 – Põhjuslik seos – Omistamise analüüs – Mitteomistamise analüüs

Kohtuasjas T‑111/20,

PT Wilmar Bioenergi Indonesia, asukoht Medan (Indoneesia),

PT Wilmar Nabati Indonesia, asukoht Medan,

PT Multi Nabati Sulawesi, asukoht Põhja-Sulawesi (Indoneesia),

esindajad: advokaadid P. Vander Schueren ja T. Martin‑Brieu,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Kienapfel, G. Luengo ja P. Němečková,

kostja,

keda toetab

European Biodiesel Board (EBB), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid M.‑S. Dibling ja L. Amiel,

menetlusse astuja,


ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja) ning kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 13. jaanuaril 2022 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hagejad PT Wilmar Bioenergi Indonesia, PT Wilmar Nabati Indonesia ja PT Multi Nabati Sulawesi paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 28. novembri 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/2092, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes (ELT 2019, L 317, lk 42; edaspidi „vaidlustatud määrus“) neid puudutavas osas.

 Vaidluse taust

2        Hagejad on Indoneesia äriühingud, kes toodavad ja ekspordivad biodiislikütust.

3        Euroopa Liidu Nõukogu võttis 19. novembril 2013 vastu rakendusmääruse (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 315, lk 2), millega kohaldati hagejate suhtes lõplikku dumpinguvastast tollimaksu.

4        Euroopa Komisjon võttis 25. novembril 2013 vastu määruse (EL) nr 1198/2013, millega lõpetatakse subsiidiumivastane menetlus Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 330/2013, millega kehtestatakse sellise impordi suhtes registreerimisnõue (ELT 2013, L 315, lk 67).

5        Üldkohus tühistas 15. septembril 2016 rakendusmääruse nr 1194/2013 artiklid 1 ja 2 osas, mis puudutasid kahte esimest hagejat (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus PT Wilmar Bioenergi Indonesia ja PT Wilmar Nabati Indonesia vs. nõukogu, T‑139/14, ei avaldata, EU:T:2016:499).

6        Pärast Indoneesia Vabariigi taotlust esitas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaekogu 25. jaanuaril 2018 aruande Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes rakendusmäärusega nr 1194/2013 kehtestatud dumpinguvastaste meetmete kohta (WTO vaekogu 25. jaanuari 2018. aasta aruanne „Euroopa Liit“ – Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed“ (WT/DS 480/R)). WTO vaekogu järeldas, et Euroopa Liit tegutses vastuolus WTO asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189) 1 A lisas toodud üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) ja GATT VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) mitme sättega.

7        European Biodiesel Board (EBB) esitas 22. oktoobril 2018 komisjonile kaebuse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrusega (EL) 2018/825 (ELT 2018, L 143, lk 1) (edaspidi „alusmäärus“), artiklile 10. Kaebuse kohaselt subsideeriti Indoneesiast pärit biodiislikütuse importi ja seetõttu tekitati kahju liidu tootmisharule.

8        Teatega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 6. detsembril 2018 (ELT 2018, C 439, lk 16), algatas komisjon Indoneesiast pärit biodiislikütuse importi käsitleva subsiidiumidevastase menetluse.

9        Uurimisalune toode on „mittefossiilse päritoluga sünteesi ja/või hüdrogeenimise teel toodetud rasvhappe monoalküülestrid ja/või parafiinsed gaasiõlid kas puhtal kujul või segusse lisatuna (üldtuntud kui biodiislikütus), mis on pärit Indoneesiast“.

10      Indoneesias toodetud biodiislikütus on peamiselt palmiõli metüülester (edaspidi „PME“), mis on saadud toorpalmiõlist (edaspidi „toorpalmiõli“). Liidus toodetud biodiislikütus on seevastu peamiselt rapsiseemne metüülester (edaspidi „RME“), aga seda toodetakse ka muust toorainest, sealhulgas toorpalmiõlist.

11      Nii PME kui ka RME kuuluvad rasvhapete monoalküülestrite kategooriasse. Mõiste „ester“ viitab taimeõlide ümberesterdamisele, nimelt õli segunemisele alkoholiga, mille tulemusena tekib biodiislikütus ja kõrvalsaadusena glütseriin. Sõna „metüül“ osutab metanoolile, protsessis kõige rohkem kasutatavale alkoholile. Rasvhapete monoalküülestreid tuntakse ka „rasvhapete metüülestrite“ (edaspidi „FAME“) nime all. Kuigi nii PME kui ka RME on mõlemad rasvhapete monoalküülestrid, on neil ka osaliselt erinevad füüsikalised ja keemilised omadused ning eelkõige on neil erinev külmfiltri ummistuspunkt (edaspidi „CFPP“). CFPP on temperatuur, mille juures kütusefilter ummistub kristalliseeruma või tarretuma hakanud kütuseosakeste tõttu. RME puhul võib CFPP olla –14 °C, samal ajal kui PME puhul on see ligikaudu 13 °C. Turul kirjeldatakse sageli konkreetse CFPPga biodiislikütust kui FAME Xi, näiteks FAME 0 või FAME 5.

12      Subsideerimise ja kahju tekitamise uurimine hõlmas ajavahemikku 1. oktoobrist 2017 kuni 30. septembrini 2018 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2015 kuni uurimisperioodi lõpuni. Vajaduse korral uuris komisjon ka uurimisperioodile järgnenud ajavahemiku andmeid.

13      PT Wilmar Bioenergi Indonesia esitas 25. jaanuari 2019. aasta kirjas vastused subsiidiumivastasele küsimustikule, mille komisjon oli talle 19. detsembril 2018 saatnud. Komisjon viis 18.–21. märtsini 2019 hagejate ruumides Indoneesias läbi kohapealse kontrolli.

14      Hagejad esitasid paralleelselt järgmised märkused: 17. jaanuaril 2019 kaebuse kohta; 14. veebruaril 2019 EBB ja valimisse kaasatud liidu biodiislikütuse tootjate esitatud andmete kohta ning väited kahju ohu kohta; 14. veebruaril 2019 väidetavatele subsiidiumikavadele tasakaalustavate meetmete kohaldatavuse kohta ning 19. juunil 2019 EBB 29. aprilli 2019. aasta seisukohtades esitatud kahju ohu väidete kohta ja EBB impordi registreerimise taotluse kohta.

15      Komisjon võttis 12. augustil 2019 vastu rakendusmääruse (EL) 2019/1344, millega kehtestatakse ajutine tasakaalustav tollimaks Indoneesiast pärit biodiislikütuse suhtes (ELT 2019, L 212, lk 1; edaspidi „ajutine määrus“). PT Wilmar Bioenergi Indonesia ja PT Wilmar Nabati Indonesia suhtes kohaldatav ajutine tasakaalustav tollimaks oli 15,7%. Ajutine tasakaalustav tollimaks, mida kohaldati „[k]õikide muude äriühingute“ suhtes peale ajutise määruse artiklis 1 sõnaselgelt nimetatud äriühingute, oli 18%.

16      13. augustil 2019 edastas komisjon hagejatele olulised faktid ja kaalutlused, mille alusel ta võttis vastu ajutise määruse.

17      Hagejad esitasid 28. augustil 2019 oma seisukohad ajutise määruse ning nende oluliste faktide ja kaalutluste kohta, mille alusel see määrus vastu võeti.

18      Komisjon edastas 4. oktoobril 2019 olulised faktid ja kaalutlused, mille alusel ta kavatses kehtestada Indoneesiast pärit biodiislikütuse suhtes lõplikud tasakaalustavad meetmed. Hagejad esitasid nende kohta oma märkused 14. oktoobril 2019.

19      Subsiidiumidevastase menetluse lõppedes võttis komisjon vastu vaidlustatud määruse, milles ta kordas järeldusi, mille ta oli teinud ajutises määruses. Ta asus seisukohale, et Indoneesia valitsus toetas biodiislikütuse tootmisharu alusmääruse artikli 3 lõike 1 tähenduses subsiidiumide kaudu. Komisjon leidis, et see toetus toimus teatavate programmide abil. Tegemist oli eelkõige asjaoluga, et õlipalmiistanduste fond, mis on avalik-õiguslik asutus, maksis biodiislikütuse tootjatele, kes tarnisid biodiislikütust „Petrofueli üksustena“ nimetatud äriühingutele, nende üksuste makstud mineraaldiislikütuse võrdlushinna ja energeetika- ja maavarade ministri kehtestatud biodiislikütuse võrdlushinna vahe. Samuti järeldas komisjon, et Indoneesia valitsus oli andnud toorpalmiõli – tooraine, mida biodiislikütuse tootjad ostsid selle biodiislikütuseks töötlemiseks – tootjatele volituse või teinud neile ülesandeks tarnida seda toorainet piisavast väiksema tasu eest eelkõige ekspordipiirangute ja hindade kontrolli kaudu avalik-õiguslike äriühingute kontserni PT Perkebunan Nusantara (edaspidi „PTPN“) vahendusel.

20      PT Wilmar Bioenergi Indonesia ja PT Wilmar Nabati Indonesia suhtes kohaldatav lõplik tasakaalustav tollimaks oli 15,7%. Lõplik tasakaalustav tollimaks, mida kohaldati „[k]õikidele muude äriühingute“ suhtes peale vaidlustatud määruse artiklis 1 sõnaselgelt nimetatud äriühingute, oli 18%.

 Poolte nõuded

21      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

22      Komisjon, keda toetab EBB, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi PT Multi Nabati Sulawesit puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

23      Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad sisuliselt neli väidet, millest:

–        esimene käsitleb alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a, punkti 1 alapunkti a alapunkti i ja punkti 2 ning artikli 7 lõike 1 punkti a rikkumist ning komisjoni ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et õlipalmiistanduste fondilt saadud maksed kujutasid endast tasakaalustavat subsiidiumi, ning kui ta ei kohandanud kasu, mida hagejad väidetavalt said, et võtta arvesse tehtud hinnaalandusi ning väidetava subsiidiumi saamiseks kantud transpordi- ja krediidikulusid;

–        teine puudutab alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv, punkti 1 alapunkti b ja punkti 2, artikli 6 punkti d ja artikli 28 lõike 5 rikkumist ning komisjoni ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et valitsus toetas toorpalmiõli tarnimist piisavast väiksema tasu eest;

–        kolmanda kohaselt rikkus komisjon alusmääruse artikli 8 lõiget 8 ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et esineb liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht;

–        neljanda kohaselt rikkus komisjon alusmääruse artikli 8 lõikeid 5 ja 6 ning tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et Indoneesiast pärit import ähvardas tekitada liidu tootmisharule kahju, ja jättis tähelepanuta Argentinast pärit impordi mõju.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a, punkti 1 alapunkti a alapunkti i ja punkti 2 ning artikli 7 lõike 1 punkti a ning komisjon tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et õlipalmiistanduste fondilt saadud maksed kujutasid endast tasakaalustavat subsiidiumi, ning kui ta ei kohandanud kasu, mida hagejad väidetavalt said, et võtta arvesse tehtud hinnaalandusi ning väidetava subsiidiumis saamiseks kantud transpordi- ja krediidikulusid

24      Esimene väide koosneb neljast osast, mille on vaidlustanud komisjon, keda toetab EBB.

 Esimese väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon leidis, et õlipalmiistanduste fondi tehtud maksed kujutasid endast valitsuse või avalik-õigusliku asutuse rahalist toetust

25      Esimeses osas väidavad hagejad, et õlipalmiistanduste fondi tehtud maksed ei kujutanud endast valitsuse ega avalik-õigusliku asutuse rahalist toetust.

26      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima (vt 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Ulatuslik kaalutlusõigus, mis on liidu institutsioonidel kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas, hõlmab ka selle kindlaksmääramist, kas esineb rahaline toetus alusmääruse artikli 3 punkti 1 tähenduses (vt selle kohta 11. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Novatex vs. nõukogu, T‑556/10, ei avaldata, EU:T:2012:537, punktid 34 ja 35).

28      Sellega seoses tuleb rõhutada, et alusmääruse artiklis 3 on sätestatud, et subsiidium loetakse olemasolevaks, kui selle artikli punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, st kui päritolu- või ekspordiriigi valitsus on andnud „rahalist toetust“ ja kui seeläbi saadakse „kasu“.

29      Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a eesmärk on määratleda mõiste „rahaline toetus“ nii, et jätta selle hulgast välja valitsuse meetmed, mis ei kuulu ühessegi selles sättes loetletud kategooriasse. Seda silmas pidades on alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunktides i–iiii loetletud konkreetsed olukorrad, mida tuleb pidada valitsuse rahaliseks toetuseks, milleks on raha otsene või kaudne ülekandmine, tuludest loobumine, kaupade või teenuste pakkumine või kaupade ostmine, samas kui artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teine taane näeb ette, et kui valitsus annab eraõiguslikule asutusele volituse või teeb talle ülesandeks täita üht või mitut alapunktides i–iii loetletud ülesannetest, on see sama, kui valitsus annab rahalist toetust alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a tähenduses (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 106).

30      Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a sõnastusest ja eelkõige väljendist „valitsuse rahaline toetus“ ilmneb, et rahalist toetust peab olema võimalik omistada valitsusele. See säte ei sisalda siiski mingeid täpsustusi ülekantud vahendite päritolu kohta. Nii hõlmab selle artikli punkti 1 alapunkti a alapunkti i mõiste „rahaline toetus“ „valitsuse tegevust“, mis hõlmab rahaliste vahendite otsest ülekandmist, lisamata nõudeid nende vahendite päritolule. See, et rahaliste vahendite päritolu ei mõjuta valitsuse tegevuse kvalifitseerimist „valitsuse rahaliseks toetuseks“, ilmneb selgelt artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teises taandes kirjeldatud olukorras, kus valitsus annab eraõiguslikule asutusele volituse või teeb talle ülesandeks täita teatavaid ülesandeid nagu rahaliste vahendite otsene ülekandmine, kuid seal ei ole täpsustatud, milline peab olema kasutatud vahendite päritolu. Nendest sätetest nähtub, et mõiste „valitsuse rahaline toetus“ hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, mida valitsus tegelikult kasutada võib.

31      Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud määruse põhjendustest 30–33 ja hagejad ei ole seda vaidlustanud, et õlipalmiistanduste fond on avalik-õiguslik asutus. Seda asutust kasutatakse selleks, et toetada biodiislikütuse ostmist riigi asutuste nimetatud üksuste poolt, ning ta usaldas fondi korraldusasutusele (edaspidi „korraldusasutus“) palmiõlist valmistatud toodetelt ekspordimaks sissenõudmise, millest teda rahastatakse (ajutise määruse põhjendused 41–43).

32      Ajutisest määrusest nähtub, et biodiislikütuse toetusfond, mis on osa õlipalmiistanduste fondist, loodi presidendi määrusega 61/2015 (põhjendus 40) ja korraldusasutusele tehti ülesandeks nõuda palmiõlist valmistatud toodetelt sisse ekspordimaks, millest rahastatakse õlipalmiistanduste fondi (põhjendused 41 ja 42). Indoneesia valitsus andis nimelt presidendi määruse 61/2015 artikli 1 lõikega 4 korraldusasutusele õiguse kasutada toorpalmiõli ja selle derivaatide suhtes kehtestatud ekspordimakse ja eksporditollimakse, samas kui presidendi määruse 66/2018 artikli 18 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et „[fondi] kasutamise eesmärk […] on diislikütuse turu indeksipõhise hinna ja biodiislikütuse turu indeksipõhise hinna vahe katmine“ (põhjendused 58 ja 60). Nii maksab korraldusasutus diislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vahe biodiislikütuse tootjatele välja õlipalmiistanduste fondi vahenditest (põhjendus 47).

33      Esiteks väidavad hagejad, et nende vahendite päritolu ja laad, mida korraldusasutus kasutas biodiislikütuse tootjatele tehtavateks makseteks, st eksportivate tootjate tasutud ekspordimaks, on asjakohased, et teha kindlaks, kas tegemist on rahalise toetusega. Teiseks oli ekspordimaks sõnaselgelt ette nähtud selleks, et rahastada õlipalmiistanduste fondi, ning Indoneesia valitsus ei oleks saanud seda teisiti kasutada. Kolmandaks rahastati õlipalmiistanduste fondi toorpalmiõli tarneahelast sama ahela kasuks ja maksetega ei kaasnenud seega Indoneesia valitsuse jaoks mingit kulu.

34      Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud eespool punktis 30, ei sisalda alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkt a mingeid täpsustusi ülekantud vahendite päritolu kohta ja hõlmab seega kõiki rahalisi vahendeid, mida valitsus võib tegelikult kasutada.

35      Seega tuleb kõrvale jätta selle sätte tõlgendus, mille pakuvad välja hagejad ja mis võtab arvesse valitsuse rahalise toetusena makstud vahendite päritolu ja viisi, kuidas valitsus neid riigisiseste õigusnormide alusel kasutada võib. Lisaks ei tähenda asjaolu, et õlipalmiistanduste fondi käsutuses olevad vahendid on saadud eksportivate tootjate makstavast ekspordimaksust seda, et kui neid vahendeid makstakse biodiislikütuse tootjatele, et katta diislikütuse turuhinnaindeksi ja biodiislikütuse turuhinnaindeksi vahe, ei ole neid maksval avalik-õiguslikul asutusel mingeid kulusid.

36      Esiteks tuleb lisada, et seda järeldust ei sea kahtluse alla 14. juuli 1988. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon (188/85, EU:C:1988:400), millele hagejad tuginevad. Selles kohtuasjas, mille ese on hagi, milles paluti tühistada komisjoni otsus, millega komisjon lõpetas hageja kaebuse alusel algatatud subsiidiumidevastase menetluse, lükkas Euroopa Kohus tõepoolest tagasi argumendi, mille kohaselt tuleb subsiidiumi mõistet mõista laialt ja tegemist on subsiidiumiga, kui kõigi võetud meetmete tulemusel oleks subsiidiumisaajad saanud kasu. Samas kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus siiski, et nõukogu 23. juuli 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 2176/84 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT 1984, L 201, lk 1), artiklis 3 osutatud eksporditoetuse mõiste nägi liidu seadusandja ette nii, et sellega kaasnevad tingimata rahastamiskulud, mida kannab otseselt või kaudselt valitsus, ning mõiste „kulu“ ei hõlmanud pelgalt olukorda, kus riik maksis vahendeid, vaid ka olukorda, kus ta loobus maksude sissenõudmisest (14. juuli 1988. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon, 188/85, EU:C:1988:400, punkt 12). See kohtuotsus, milles ei võeta arvesse kasutatud vahendite päritolu, ei välista, et käesoleval juhul korraldusasutuse tehtud maksed, mida rahastatakse selle asutuse poolt kogutud ekspordimaksust, kujutavad endast otseselt avalik-õigusliku asutuse kantavat finantskulu.

37      Teiseks ei saa nõustuda hagejate argumendiga, mis käsitleb WTO vaidluste lahendamise organi apellatsioonikogu 12. märtsi 2012. aasta aruannet „Ameerika Ühendriigid – suurte tsiviillennukitega kauplemist mõjutavad meetmed (teine kaebus) (WT/DS 353/AB/R, punkt 617) (edaspidi „apellatsioonikogu aruanne „Ameerika Ühendriigid – suured tsiviillennukid (teine kaebus)“).

38      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt ei ole selle organi tõlgendused WTO asutamislepingu 1A lisas sisalduvale subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingule (EÜT 1994, L 336, lk 156; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82, edaspidi „subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete leping“) Üldkohtule siduvad vaidlustatud määruse kehtivuse hindamisel (vt selle kohta analoogia alusel 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Van Parys, C‑377/02, EU:C:2005:121, punkt 54; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 103, ning 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, T‑254/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:278, punkt 419).

39      Euroopa Kohus rõhutas siiski ka seda, et rahvusvahelise õiguse üldpõhimõttest, mille kohaselt tuleb lepinguid täita (pacta sunt servanda) ja mis on tagatud 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikliga 26, tuleneb, et liidu kohus peab subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel võtma arvesse tõlgendusi, mille WTO vaidluste lahendamise organ on selle lepingu eri sätetele andnud (vt analoogia alusel 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 32, ning kohtujurist Pitruzzella ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2021:533, punkt 24, mida Euroopa Kohus selles kohtasjas järgis; vt analoogia alusel ka 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidusõpe), C‑66/18, EU:C:2020:792, punkt 92). Seega ei takista miski Üldkohtul sellele viidata, kui ta tõlgendab alusmääruse sätteid, mis vastavad subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu sätetele (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 103).

40      Igal juhul on hagejate viidatud apellatsioonikogu aruande „Ameerika Ühendriigid – suured tsiviillennukid (teine kaebus)“ punktis 617 täpsustatud, et „vahendite otsene ülekanne hõlmab tavaliselt valitsuse poolt soodustatud isikule antud rahastust“. Tuleb tõdeda, et selles aruandes järeldatakse, et rahalist toetust annab „tavaliselt valitsus“, kuid vastupidi hagejate väidetele ei ole selles esitatud nõudeid valitsuse käsutuses olevate rahaliste vahendite päritolu kohta.

41      Kuna hagejate argumendid on tervikuna tagasi lükatud, tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti i ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon järeldas, et õlipalmiistanduste fondi maksed kujutavad endast toetust

42      Esimese väite teises osas väidavad hagejad, et õlipalmiistanduste fondi tehtud maksed ei kujuta endast vahendite otsest ülekandmist toetuse vormis, vaid makset biodiislikütuse ostu eest.

43      Tuleb meenutada, nagu on märgitud eespool punktides 29 ja 30, et alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunktis a on loetletud konkreetsed olukorrad, mida tuleb pidada valitsuse rahaliseks toetuseks, eelkõige vahendite otsene või kaudne ülekandmine, ning see rahaline toetus peab olema omistatav valitsusele.

44      Lisaks tuleb selleks, et hinnata, kas vahendite otsene ülekandmine on kasu, mis kujutab endast subsiidiumi alusmääruse artikli 3 tähenduses, mis võib õigustada tasakaalustava tollimaksu kehtestamist, arvesse võtta ülekande saanud ettevõtja vastutasu või samaväärse tasu puudumist.

45      Käesolevas asjas oli protsess, mille komisjon kvalifitseeris „vahendite otseseks ülekandmiseks“, ajutise määruse põhjenduste 45–50 (ka vaidlustatud määruse põhjenduses 37) kohaselt järgmine:

„(45) Täpsemalt on presidendi määruse nr 26/2016 artikli 9 lõikes 1 sätestatud, et „[uue taastuvenergia ja energia säästmise] peadirektor määrab bensiiniga tegeleva üksuse (Petrofuel Entity), kes organiseerib fondi korraldusasutuse juhtkomitee poliitikat järgides biodiislikütuse hanke fondi korraldusasutuse rahastamise raamistikus artikli 4 tähenduses“ ja kooskõlas artikli 9 lõikega 8, milles on öeldud, et „ministri nõusolekul lõike 7 tähenduses nimetab [uue taastuvenergia ja energia säästmise] peadirektor ministri nimel a. biodiislikütuse tootjad, kes biodiislikütuse hankes osalevad, ja b. biodiislikütuse mahu jaotuse biodiislikütuse tootjate vahel“. […]

(46) Biodiislikütuse tootjad, kes otsustasid osaleda ja kellele on selle määruse kohaselt kvoot eraldatud, on kohustatud müüma igal kuul teatava biodiislikütuse koguse Petrofuel Entityle. Seni on Indoneesia valitsus nimetanud selliseks üksuseks:

a) PT Pertamina (edaspidi „Pertamina“), riigile kuuluv nafta- ja gaasiettevõte, ja

b) PT AKR Corporindo Tbk (edaspidi „AKR“), erasektori nafta- ja gaasiettevõte.

(47) [Õlipalmiistanduste fond] kasutab eraldi maksesüsteemi, kus Pertamina (ja väikeste mahtude puhul AKR) maksab biodiislikütuse tootjatele diislikütuse võrdlushinna (mitte biodiislikütuse tegeliku hinna, mis oleks uurimisperioodi jooksul olnud kõrgem), kusjuures diislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vahe maksab biodiisli tootjatele [õlipalmiistanduste fondi] nimel välja korraldusasutus.

(48) Diislikütuse ja biodiislikütuse võrdlushinna määrab […] energeetika- ja maavarade minister järgmiselt:

a) diislikütuse võrdlushind põhineb Platts Singapore’i teatatud naftahindadel […] ja diislikütuse tootmishinnal Indoneesias.

b) […]biodiislikütuse võrdlushind [põhineb] toorpalmiõli omamaisel hinnal, millele lisatakse ümbertöötlemiskulud […].

(49) Täpsemalt esitab iga biodiislikütuse tootja – sealhulgas kõik eksportivad tootjad – Pertaminale (või vajaduse korral AKRile) arve biodiislikütuse koguse kohta, mida ostja on kohustatud kasutama segamiskohustuse raames [mille kohaselt on ettevõtjad mitme kasutusotstarbe, nt ühistranspordi puhul seadusega kohustatud kasutama kütusena mineraaldiislikütuse ja biodiislikütuse segu, mis koosneb vähemalt 20% ulatuses biodiislikütusest], ja Pertamina (või AKR) maksab tootjale selle perioodi eest diislikütuse võrdlushinna. […]

(50) Selleks et saada hüvitist Pertamina ja AKRi makstava hinna (aluseks on diislikütuse võrdlushind) ja biodiislikütuse võrdlushinna vahe eest, saadab biodiislikütuse tootja korraldusasutusele täiendava arve sama koguse kohta, lisades dokumentide loetelu. Kui korraldusasutus on arve kätte saanud ja kontrollinud selles sisalduvaid üksikasju, maksab korraldusasutus asjaomasele biodiislikütuse tootjale diislikütuse võrdlushinna (mille tasub Pertamina või vajaduse korral AKR) ja selleks perioodiks kehtestatud biodiislikütuse võrdlushinna vahe.“

46      Esimesena väidavad hagejad, et komisjon eksis, kui ta kvalifitseeris õlipalmiistanduste fondi tehtud maksed vahendite otseseks ülekandmiseks, mitte biodiislikütuse ostmise eest tehtud makseteks. Esiteks väidavad nad, et õlipalmiistanduste fondi maksete süsteem hõlmas Indoneesia valitsuse ja biodiislikütuse tootjate vastastikuseid kohustusi, nimelt biodiislikütuse müüki tasu eest. Hagejate ja õlipalmiistanduste fondi vahel varem sõlmitud lepingute olemasolu ning asjaolu, et esimesed esitasid maksete saamiseks teisele arveid, tuleb sellega seoses arvesse võtta. Kõnealuse toetuse laadi kindlaksmääramisel oleks tulnud arvesse võtta õlipalmiistanduste fondi olemust, mille eesmärk oli toetada biodiislikütuse ostmist ja kasutamist Indoneesia valitsuse kehtestatud biodiislikütuse segamise kohustuse täitmiseks. Teiseks ostis suurema osa biodiislikütusest hagejatelt PT Pertamina (edaspidi „Pertamina“), mis on avalik-õiguslik isik, mis on osa Indoneesia valitsusest. Kolmandaks väidavad hagejad nende asjaolude põhjal, et komisjon oleks pidanud õlipalmiistanduste fondi tehtud maksed kvalifitseerima osaks kauba ostmisest alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iii tähenduses.

47      Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjenduses 38 tõdes komisjon, et „õlipalmiistanduste fondi väljamaksed biodiislikütuse tootjatele ei kvalifitseeru Indoneesia valitsuse ja biodiislikütuse tootjate vahelise müügilepingu alusel tehtavate maksetena, vaid otsese raha ülekandmisena“.

48      Käesoleva juhtumi faktilisest kontekstist, nagu see on esitatud ajutise määruse põhjendustes 45–50 ja vaidlustatud määruse põhjenduses 37 (vt eespool punkt 45) ja mida hagejad ei ole kritiseerinud, nähtub, et presidendi määrusega 26/2016 loodud süsteemi kontekstis ei osalenud korraldusasutus biodiislikütuse tootjate ning Pertamina ja PT AKR Corporindo Tbk (edaspidi „AKR“) tehingus. Nimelt määras uue taastuvenergia ja energia säästmise peadirektoraadi peadirektor kindlaks esiteks biodiislikütuse ostmisega tegelevad üksused (korraldusasutuse juhtkomitee kehtestatud poliitika kohaselt) ja teiseks ministri nimel biodiislikütuse hangetes osalevad biodiislikütuse tootjad ning iga tootja jaoks kindlaksmääratud biodiislikütuse koguse. Nii diislikütuse kui biodiislikütuse võrdlushinna määras kindlaks energeetika- ja maavarade minister. Seejärel esitas iga tootja Pertaminale või AKRile arve biodiislikütuse koguse kohta, mida need ettevõtjad pidid segamiskohustuse alusel kasutama, ning viimased maksid tootjale diislikütuse võrdlushinna. Alles pärast selle tehingu sõlmimist saatsid biodiislikütuse tootjad korraldusasutusele täiendava arve sama biodiislikütuse koguse kohta, et neile makstaks diislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vahe, ja millele oli lisatud koopia uue taastuvenergia ja energia säästmise peadirektoraadi otsusest, mis tõendas, et neil on lubatud osaleda biodiislikütuse turgudel ja milles oli ära toodud vastavad eraldatud biodiislikütuse kvoodid, koopia biodiislikütuse müügilepingust, mis on sõlmitud Pertamina või AKRiga, tõendi, millele on alla kirjutanud Pertamina või AKR ning asjasse puutuv biodiislikütuse tootja ja millel on Indoneesia valitsuse tempel ning mis sisaldab teavet biodiislikütuse tarnekoha, koguse ja liigi kohta ning transpordikulude suuruse kohta, ning koopia kokkuleppest, mis on sõlmitud korraldusasutuse ja asjasse puutuva biodiislikütuse tootja vahel.

49      Lisaks leidis komisjon vaidlustatud määruse põhjendustes 67 ja 69 veel, et sõltumatutele tarnijatele makstava biodiislikütuse võrdlushind ei kajasta pakkumist ja nõudlust tavapärastes turutingimustes ilma valitsuse sekkumiseta ning Indoneesia valitsuse poolt biodiislikütuse võrdlushinna kindlaksmääramisel kasutatud valemi raames arvutatud töötlemiskulude summa oli liiga suur. Komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta vaidlustatud määruse põhjenduses 68 sellest olukorrast järeldas, et ilma nende makseteta oleks Indoneesia biodiislikütuse hinnad madalamad. Kuna korraldusasutuse maksed biodiislikütuse tootjatele arvutatakse biodiislikütuse võrdlushinna alusel, mis ei tulene tavapärastest turutingimustest, ei saa neid pidada lisarahaks, mida tootjatel on õigus saada vastutasuks Pertaminaile või AKRile tehtud tarnete eest.

50      Nende faktiliste asjaolude alusel ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, arvestades ulatuslikku kaalutlusõigust, mida on tunnustatud eespool punktis 27 viidatud kohtupraktikas seoses selle kindlakstegemisega, kas tegemist on rahalise toetusega alusmääruse artikli 3 punkti 1 tähenduses ja kasuga sama sätte punkti 2 tähenduses, kui ta leidis vaidlustatud määruse põhjenduses 37, et õlipalmiistanduste fondi jagatav raha ei ole „osa tasulisest lepingust (näiteks kui valitsus ostab mingi hinna eest biodiislikütust)“. Faktiliste asjaolude kirjeldusest ei nähtu nimelt, et õlipalmiistanduste fond osales biodiislikütuse tootjate ja „Petrofueli üksuste“, nimelt Pertamina ja AKRi vahelises tehingus, ega ka seda, et fond sai tehtud maksete eest mingit tasu. Seega ei võimalda tehingu laad, millele hagejad kohtuistungil tähelepanu juhtisid, järeldada, et fondi tehtud maksed olid osa vastastikuste kohustuste skeemist.

51      Seda järeldust ei sea kahtluse alla õlipalmiistanduste fondi olemus, mille eesmärk hagejate sõnul oli toetada biodiislikütuse ostmist ja kasutamist Indoneesia valitsuse kehtestatud biodiislikütuse segamise kohustuse täitmiseks. Nimelt võttis komisjon käesolevas asjas kõnealuse fondi olemust ja eesmärki õigesti arvesse ajutise määruse põhjendustes 56–61 ja vaidlustatud määruse põhjenduses 30, et kvalifitseerida fondi tehtud maksed „rahaliseks toetuseks“.

52      Lisaks ei saa seda järeldust kahtluse alla seada ka hagejate viitega apellatsioonikogu aruande „Ameerika Ühendriigid – suured tsiviillennukid (teine kaebus)“ punktidele 616 ja 617, kus on märgitud, et „sellises tehingus antakse soodustatud isikule [„toetus“], raha või selle ekvivalent, tavaliselt ilma et ta oleks kohustatud toetuse andjale mingi vastutasu andma või et temalt seda oodataks“, et „vahendite otsene ülekandmine hõlmab tavaliselt rahastust, mida valitsus annab soodustatud isikule“ ja et „[t]eatud juhtudel, nagu toetuste puhul, ei hõlma vahendite ülekandmine soodustatud isiku vastastikust kohustust“.

53      Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei saa selle organi poolt subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingule antud tõlgendused olla Üldkohtule siduvad vaidlustatud määruse kehtivuse hindamisel (vt eespool punktid 38 ja 39).

54      Liiati ilmneb hagejate tsiteeritud lõigust, et mõiste „vahendite otsene ülekandmine“ hõlmab „tavaliselt“ rahastamist, mida annab „valitsus“, ja kui tegemist on „toetusega“, „ei hõlma vahendite ülekandmine vastastikust kohustust“ ning see toimub „tavaliselt ilma, et [toetuse saaja] oleks kohustatud toetuse andjale mingi vastutasu andma või et temalt seda oodataks“.

55      Mis puudutab eespool punktis 46 esitatud hagejate argumente, siis nagu esiteks nähtub eespool punktidest 48 ja 49, ei saa korraldusasutuse poolt biodiislikütuse tootjatele tehtavaid makseid, kuna need arvutatakse biodiislikütuse võrdlushinna alusel, mis ei tulene tavapärastest turutingimustest, pidada lisarahaks, mida tootjatel on õigus saada vastutasuks Pertaminaile või AKRile tehtud tarnete eest. Seega tuleb need hagejate argumendid tagasi lükata.

56      Teiseks tuleb märkida, et ajutise määruse põhjendusest 46 nähtub, et Pertamina kuulub Indoneesia riigile. Isegi kui oletada, et vastupidi komisjoni järeldustele vaidlustatud määruse põhjendustes 48 ja 49 on Pertamina avalik-õiguslik asutus, on tegemist õlipalmiistanduste fondist ja korraldusasutusest eraldiseisva üksusega, ning miski ei viita sellele, et Pertamina tegutses biodiislikütuse ostjana koos õlipalmiistanduste fondiga, nagu väidavad hagejad. Nimelt nagu komisjon õigesti rõhutab, ei olnud Pertamina valitsuse poolt üksnes teatud ülesannete täitmiseks volitatud asutus, vaid nafta- ja gaasiettevõtja, kes täitis samu ülesandeid kui AKR, mis on eraõiguslik nafta- ja gaasiettevõtja, nagu nähtub ajutise määruse põhjendusest 46 ja vaidlustatud määruse põhjendusest 55, millele hagejad vastu ei vaielnud.

57      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb märkida, et isegi kui hagejate väited, et Pertamina oli avalik-õiguslik asutus, on õiged, põhjendaks komisjoni viga selles küsimuses vaidlustatud määruse tühistamist üksnes juhul, kui see võib kahtluse alla seada määruse õiguspärasuse, lükates ümber kogu tema analüüsi subsiidiumi olemasolu kohta (vt selle kohta analoogia alusel 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, T‑192/08, EU:T:2011:619, punkt 119); käesolevas asjas see nii ei ole.

58      Kolmandaks tähendab asjaolu, et kõnealuseid makseid ei saa kvalifitseerida tasuks biodiislikütuse ostmise eest, et käesolevas asjas kõne all olevat tehingut ei saa pidada kauba „ostmiseks“ Indoneesia valitsuse poolt ja see ei saa seega kuuluda alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iii kohaldamisalasse. Järelikult tuleb hagejate sellekohased argumendid tagasi lükata.

59      Teisena esitavad hagejad rea argumente, mille eesmärk on tõendada, et kui Üldkohus leiab, et Pertamina ei ole avalik-õiguslik asutus, „andis“ Indoneesia valitsus siiski talle „volituse“ või „tegi talle ülesandeks“ biodiislikütust osta ning et biodiislikütuse tootjatele „anti volitus“ või „neile tehti ülesandeks“ seda müüa alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv tähenduses.

60      Sellega seoses tuleb tõdeda, et komisjon ei käsitanud „vahendite otsese ülekandmisena“ mitte Pertamina poolt tasuna biodiislikütuse ostu eest diislikütuse võrdlushinna maksmist ega biodiislikütuse tootjate poolt biodiislikütuse müüki, vaid seda, et korraldusasutus, mis on avalik-õiguslik asutus, maksab diislikütuse võrdlushinna ja vaatlusaluseks perioodiks kindlaks määratud biodiislikütuse võrdlushinna vahe asjaomasele biodiislikütuse tootjale. Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkt iv, milles on silmas peetud eraõiguslike asutuste tegevust (vt tagapool punktid 111 ja 116), ei ole järelikult kohaldatav.

61      Seetõttu tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

 Esimese väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon järeldas, et läbi õlipalmiistanduste fondi maksete saadakse kasu

62      Kolmandas osas väidavad hagejad, et õlipalmiistanduste fondi tehtud maksete läbi ei saa biodiislikütuse tootjad kasu.

63      Sellega seoses tuleb märkida, et alusmääruse artiklis 3 on ette nähtud, et subsiidium loetakse olemasolevaks valitsuse „rahalise toetuse“ või „tulu- või hinnatoetuse“ puhul ja kui seeläbi saadakse „kasu“. Alusmääruse artiklid 6 ja 7 täpsustavad „kasu“ arvutamise korra. Kohtupraktika kohaselt saab soodustatud isik kasu siis, kui ta on soodsamas olukorras kui see, milles ta oleks olnud ilma toetuskavata. Alusmääruse artikli 3 punktidest 1 ja 2 nähtub veel, et subsiidiumi saab pidada selle eksportiva tootja jaoks olemasolevaks üksnes juhul, kui eksportiv tootja saab valitsuse rahalisest toetusest tegelikult kasu (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punktid 195 ja 210).

64      Esimeses etteheites väidavad hagejad, et komisjon tugines ilmselgelt väärale vastupidisele stsenaariumile, kui ta järeldas, et õlipalmiistanduste fondi ja selle maksete puudumisel ei oleks biodiislikütuse tootjad saanud Indoneesia turul oma toodet müüa ja biodiislikütuse hinnad oleksid madalamad. Kui õlipalmiistanduste fondi ei oleks, eksisteeriks siiski segamiskohustus ja segajad oleksid kohustatud ostma segamiskohustuse täitmiseks biodiislikütust ning biodiislikütuse tootjad küsiksid sama hinda kui see, mille nad oleksid võinud saada maailmaturul.

65      Käesolevas asjas leidis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 65, et õige vastupidine stsenaarium ei olnud see, kus õlipalmiistanduste fondi puudumisel maksid segajad biodiislikütuse võrdlushinna. Komisjoni sõnul ei olnud segajatel ilma segamiskohustuseta, õlipalmiistanduste fondita ja ilma viimase tehtud makseteta mingit huvi biodiislikütust osta ja biodiislikütuse tootjad ei saanud lisaraha, mis vastaks diislikütuse võrdlushinna ja Indoneesia valitsuse kehtestatud biodiislikütuse võrdlushinna vahele.

66      Ajutisest määrusest nähtub, et segamiskohustus kehtestati energeetika- ja maavarade ministeeriumi määrusega 12/2015 (põhjendus 189). Samal 2015. aastal loodi presidendi määrusega 61/2015 (põhjendus 40) biodiislikütuse toetusefond, mis on osa õlipalmiistanduste fondist, ning korraldusasutusele tehti ülesandeks nõuda sisse palmiõlist valmistatud toodetelt ekspordimaks, mis kujutavad endast õlipalmiistanduste fondi rahastamist (põhjendused 41 ja 42). Sama sättega (presidendi määruse 61/2015 artikli 1 lõige 4) andis Indoneesia valitsus korraldusasutusele õiguse kasutada palmiõli ja selle derivaatide suhtes kehtestatud ekspordimakse ja eksporditollimakse ning kehtestas biodiislikütuse ostmise ja kasutamise kohustuse (põhjendus 60). Vahendid biodiislikütuse tootjale diislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vahe tasumiseks pärinesid korraldusasutusele selliselt eraldatud vahenditest.

67      Ilmneb, et segamiskohustuse rakendamine Indoneesia valitsuse loodud süsteemis sõltus korraldusasutuse rahastamisest. Tegemist on keeruka kavaga, mille Indoneesia valitsus on kehtestanud eesmärgiga toetada biodiislikütuse ostmist riigiasutuste nimetatud üksuste poolt, nagu nähtub presidendi määrustest 24/2016 ja 26/2016 (ajutise määruse põhjendus 44). Seega on segamiskohustuse olemasolu stsenaarium ilma korraldusasutuse rahastuseta puhthüpoteetiline ning komisjonile ei saa ette heita, et ta ei lähtunud oma analüüsis sellest.

68      Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga eespool punktides 26 ja 27 viidatud kohtupraktika tähenduses, mis on kohaldatav ka subsiidiumi saaja saadud kasu olemasolu kindlakstegemisel, kui ta pidas seda kava kasu olemasolu kindlakstegemisel üheks tervikuks.

69      Teises etteheites väidavad hagejad, et komisjon järeldas vääralt, et ilma õlipalmiistanduste fondita oleks biodiislikütuse võrdlushind olnud madalam.

70      Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt on see hagejate etteheide tulemusetu. On tõsi, et komisjon rõhutas oma menetlusdokumentides ja ka kohtuistungil õigesti, et alusmääruse artikli 3 punkt 2 ei nõua, et kasu suurus arvutataks täpselt, vaid pigem tuleb kindlaks teha kasu olemasolu. Kasu arvutamine kuulus alusmääruse artiklite 6 ja 7 kohaldamisalasse. Siiski on asjaolu, et biodiislikütuse võrdlushind oli kõrgem sellest, mis oleks tulenenud turutingimustest, ilma et analüüsi praeguses etapis oleks vaja täpselt seda kvantitatiivselt kindlaks määrata, õlipalmiistanduste fondi maksete süsteemi üks aspekte, mis võimaldavad järeldada kasu olemasolu. Asjaolu, et õlipalmiistanduste fondi maksete summat võib arvesse võtta ka subsiidiumi saaja saadud kasu arvutamisel, ei tähenda, et see ei mõjuta a priori sellise kasu olemasolu kindlakstegemist.

71      Hagejate argument on seega tulemuslik.

72      Käesolevas asjas on vaidlustatud määruse põhjenduses 69 märgitud järgmist:

„Nimelt leidis komisjon, et võrdlushinnad, mida Indoneesia valitsus kohaldab, et määrata kindlaks õlipalmiistanduste fondi väljamakstava toetuse summa, ei kajasta turuhinda, sest valem, mille järgi neid arvutatakse, ei põhine turu tegelikul, moonutamata olukorral. Seda põhjusel, et ühest küljest on terve turg, nii eelnevad kui ka järgnevad turud, moonutatud ega kajasta seetõttu normaalseid, konkurentsipõhiseid turutingimusi. Teisest küljest leidis komisjon, et töötlemiskulude summa, mille Indoneesia valitsus arvutas välja biodiislikütuse võrdlushinna arvutamise valemi osana (toorpalmiõli keskmine siseturuhind, millele lisandub töötlemistasu 100 USA dollarit tonni kohta), on liiga suur. Komisjon kontrollis teatud eksportivate tootjate tegelikke töötluskulusid ja leidis, et Indoneesia arvutused esitavad neid kulusid tegelikust suuremana. Need tegelikud töötluskulud küündisid uurimisperioodil keskmiselt 60–80 USA dollarini tonni kohta.“

73      Seega nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 69, et komisjon võttis kasu olemasolu kindlakstegemisel arvesse kahte asjaolu. Esiteks järeldas ta, et terve Indoneesia turg, nii eelnevad kui ka järgnevad turud, on moonutatud ega kajasta seetõttu normaalseid, konkurentsipõhiseid turutingimusi, ning teiseks leidis ta, et töötlemiskulude summa, see tähendab 100 USA dollarit tonni kohta, mida kasutati biodiislikütuse võrdlushinna kindlaksmääramise valemis, oli liiga suur võrreldes teatavate kontrollitud eksportivate tootjate tegelike kuludega.

74      Esimesena väidavad hagejad, et biodiislikütuse võrdlushind ei kaitsnud biodiislikütuse tootjaid turu kõikumiste eest, kuna see muutus vastavalt Rotterdami (Madalmaad) toorpalmiõli „kulu, kindlustus, kaubaveo“ (CAF) hindadele.

75      Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et Indoneesia biodiislikütuse võrdlushind kujunes vastavalt toorpalmiõli Rotterdami CAF-hindadele, isegi kui see osutuks tõendatuks, ei tähenda, et see oli turuhind. Nimelt nagu komisjon õigesti toonitab, ei muuda see, et bisodiislikütuse võrdlushind kõikus vastavalt muude rahvusvaheliste hindade kõikumistele, tõsiasja, et võrdlushind oli kindlaks määratud toorpalmiõli riigisisese hinna alusel (vt ajutise määruse põhjendus 48), millesse oli sekkunud Indoneesia valitsus (vt tagapool punkt 150). Lisaks sisaldab toorpalmiõli Rotterdami CAF-hind juba veo- ja kindlustushinda, mis siseturul müüdava toote puhul nii ei ole. Seega ei saa hagejate argument üksi komisjoni järeldusi ümber lükata.

76      Teisena väidavad hagejad, et biodiislikütuse võrdlushind määrati kindlaks toorainete maksumuse põhjal, millele oli lisatud mõistlik summa erinevate töötlemiskulude katmiseks. Komisjon jättis aga arvesse võtmata asjaolu, et need „töötlemiskulud“ ei piirdunud nende kuludega, vaid sisaldasid ka mõistlikku „müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi“ summat.

77      Vaidlustatud määruse põhjendusest 81 nähtub ja hagejad ei ole sellele vastu vaielnud, et töötlemiskulud olid alates 21. märtsist 2016 fikseeritud 100 USA dollarile tonni kohta. See asjaolu näitab, et need kulud ei muutunud. Lisaks puudub ilmne seos selliste eelarvepunktide nagu „müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum“ ja „töötlemiskulude“ kululiigi vahel. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta ei lisanud eksportivate tootjate tegelikele töötlemiskuludele, mis vaidlustatud määruse põhjenduse 69 kohaselt olid uurimisperioodil 60–80 USA dollarit tonni kohta, selliseid eelarvepunkte, millel ei tundu olevat seost toote töötlemisega.

78      Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga eespool punktis 26 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ta järeldas, et Indoneesia biodiislikütuse võrdlushind oli liiga kõrge.

79      Kolmandas etteheites väidavad hagejad, et mis tahes kasu, mis tulenes õlipalmiistanduste fondi maksetest, kanti edasi „Petrofueli üksustele“.

80      Sellega seoses tuleb tõdeda, et hagejate argumendid, millega nad vaidlevad vastu neile kasu toova rahalise toetuse olemasolule, lükati esimese väite esimese, teise ja käesoleva osa raames tagasi. Samuti on selge, et asjaomased maksed, mis vastavad diislikütuse võrdlushinna ja biodiislikütuse võrdlushinna vahele, maksis korraldusasutus biodiislikütuse tootjatele, kelle hulka kuulusid ka hagejad. Hagejad ei ole esitanud piisavaid tõendeid, mis näitaksid, et osa nendest summadest või nende maksmisest saadud kasu kanti üle AKRile ja Pertaminale. Kuid sellised tõendid on nõutavad, et tõendada, et liidu institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, mis põhjendab akti tühistamist (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 62). Asjaolu, et Indoneesia valitsuse kehtestatud kavast võisid kasu saada ka AKR ja Pertamina, ei tähenda, et kasu, mida subsiidiumi saaja sai, kanti edasi nendele ettevõtjatele. Lisaks, isegi kui eeldada, et segajate suhtes kohaldati biodiislikütuse soodusostutingimusi, ostes selle diislikütuse võrdlushinnaga, mitte biodiislikütuse võrdlushinnaga, ei välista see asjaolu, et sama kava raames said biodiislitootjad muud kasu, mis tulenes korraldusasutuse tehtud maksetest.

81      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.

82      Neljandas etteheites väidavad hagejad, et komisjoni tehtud kasu analüüs ei võta arvesse asjaolu, et õlipalmiistanduste fondi rahastati eelkõige biodiislikütuse tootjate tasutud ekspordimaksudest. Nende maksude eesmärk on õlipalmiistanduste fondi rahastamine ning neid ei oleks ilma selle fondi ja selle makseteta olemas.

83      Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt on see hagejate etteheide tulemusetu. Kuna ekspordimaksud moodustavad osa õlipalmiistanduste fondi rahastamisest, siis nende roll fondi maksete süsteemis võib mõjutada subsiidiumi saaja saadud kasu. Asjaolu, et ekspordimaksude summat võidakse arvesse võtta ka siis, kui tuleb arvutada subsiidiumi saaja saadud kasu, ei tähenda, et see ei mõjuta a priori sellise kasu olemasolu kindlakstegemist.

84      Käesolevas asjas nähtub ajutise määruse põhjendusest 89 selgelt ja hagejad on nõus, et ekspordimaks ei puuduta mitte ainult biodiislikütust, vaid „toorpalmiõli ja järgmise etapi tooteid“, sealhulgas biodiislikütust. Lisaks nähtub samast põhjendusest, et ekspordimaks oli uurimisperioodil toorpalmiõli puhul palju suurem kui biodiislikütuse puhul. Selles kontekstis ei selgita hagejad, kuidas mitme toote ekspordimaks korvab nendest toodetest ühele antud subsiidiumi ja kaotaks seega selle subsiidiumi saajate saadud kasu.

85      Ilma et see mõjutaks eespool punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktikat, ei saa nõustuda lisaks argumentidega, mille hagejad on esitanud WTO organite aruannete põhjal.

86      Esiteks viitavad hagejad WTO vaekogu 9. juuni 2017. aasta aruandele „Ameerika Ühendriigid – suurte tsiviillennukitega kauplemist mõjutavad meetmed – teine kaebus (Euroopa Liidu tuginemine vaidluste lahendamise käsitusleppe artiklile 21.5)“ (WT/DS 353/RW). Vaidlus puudutas küsimust, kas Lõuna-Carolina osariigi vahendite otsest ülekandmist äriühingule Boeing hüvitas Boeing asjaomase projekti asukoha kinnisvarasse tehtud investeeringute kujul või kujutasid need endast subsiidiumi. Apellatsioonikogu leidis, et Boeingu poolt hüvitise maksmine ei ole tõendatud, kuna Lõuna-Carolina osariigi ja Boeingu vahel sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, et kinnisvara jääkväärtus tagastatakse Lõuna-Carolina osariigile. Seega ei puudutanud see vaidlus küsimust, kas ekspordimaks, mis puudutab teatud tootevalikut, korvab subsiidiumi, mida saavad neist toodetest ühe tootjad, ja hagejate argument vaekogu aruande a contrario analüüsi kohta tuleb tagasi lükata.

87      Teiseks tuginevad hagejad WTO apellatsioonikogu 8. detsembri 2014. aasta aruandele (Ameerika Ühendriigid – tasakaalustavad meetmed teatavatele Indiast pärit kuumvaltsitud süsinikterasest toodetele) (WT/DS 436/AB/R). See vaidlus puudutas küsimust, kas selleks, et kindlaks teha, kas need laenud annavad nende saajatele kasu, tuleb arvesse võtta kulusid, mida teatud laenude saajad kandsid. Seega ei puudutanud see vaidlus küsimust, kas ekspordimaks, mis puudutab teatud tootevalikut, korvas subsiidiumi, mida saavad neist toodetest ühe tootjad, ja analoogia alusel esitatud hagejate argument tuleb tagasi lükata.

88      Neil põhjustel ei saa hagejate argumentidega nõustuda ja järelikult tuleb esimese väite kolmas osa tervikuna tagasi lükata.

 Esimese väite neljas osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 7 lõike 1 punkti a ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon ei kohandanud subsiidiumi summat, et võtta arvesse tehtud hinnaalandusi ning transpordi- ja krediidikulusid

89      Neljandas osas väidavad hagejad, et tasakaalustava subsiidiumi summa arvutamisel oleks komisjon pidanud maha arvama hagejate kantud transpordi- ja krediidikulud.

90      Alusmääruse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„[…] [Tasakaalustatava subsiidiumi summa] määramisel võib subsiidiumi kogusummast maha arvata järgmised osad:

a)      taotluse lõiv või muud vältimatud kulud, et vastata subsiidiumi saamise tingimustele või saada subsiidiumi;

b)      ekspordimaksud, tollimaksud või muud toote liitu eksportimise tasud, mis on mõeldud konkreetselt subsiidiumi korvamiseks.

Kui huvitatud isik nõuab mahaarvamist, peab ta tõendama, et nõue on põhjendatud.“

91      Kõigepealt tuleb rõhutada, et alusmääruse artikli 7 lõikest 1 ja eelkõige väljendist „võib […] maha arvata“ ilmneb selgelt, et komisjonil on selle sätte kohaldamisel vastavalt eespool punktis 26 viidatud kohtupraktikale ulatuslik kaalutlusruum. Nende osade mahaarvamine tasakaalustava subsiidiumi summast eeldab, et huvitatud pool tõendab, et tema mahaarvamise taotlus on põhjendatud. Kui see tõend on esitatud, peab komisjon tegema taotletud mahaarvamise.

92      Esimesena väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud tasakaalustatava subsiidiumi summast maha arvama biodiislikütuse transpordikulud seoses müügiga Pertaminale ja AKRile, mis olid vajalikud õlipalmiistanduste fondi poolt toetuste saamiseks. Hagejad leiavad, et Üldkohus ei ole alusmääruse artikli 7 lõike 1 punkti a tõlgendamisel seotud komisjoni teatisega subsiidiumide summa arvutamise kohta subsiidiumivastastes uurimistes (EÜT 1998, C 394, lk 6; edaspidi „subsiidiumide summa arvutamise suunised“), mis piirab maha arvatavad transpordikulud nendega, mis on makstud otse valitsusele või avalik-õiguslikule asutusele.

93      Sellega seoses olgu märgitud, et suunised kujutavad endast instrumenti, milles kõrgemalseisvaid õigusnorme järgides täpsustatakse kriteeriumid, millest komisjon kavatseb tasakaalustava subsiidiumi summa arvutamisel kaalutlusõiguse teostamisel lähtuda (vt selle kohta analoogia alusel 15. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Daiichi Pharmaceutical vs. komisjon, T‑26/02, EU:T:2006:75, punkt 49). Sellest tuleneb, et kui komisjon võtab vastu suunised, ei saa ta kõrvale kalduda kõrgemalseisvast aktist, mille kohaldamise kriteeriume ta täpsustab.

94      Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kui institutsioon võtab vastu käitumisreeglid, mille eesmärk on tekitada välist mõju, nagu see on ettevõtjate suhtes kohaldatavate suuniste puhul, ja andes nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab ta ise oma kaalutlusõigust ega saa neist reeglitest kõrvale kalduda, vastasel juhul leitakse, et tema otsustes on olenevalt olukorrast rikutud selliseid õiguse üldpõhimõtteid nagu võrdse kohtlemise või õiguspärase ootuse kaitse põhimõte. Seega ei saa välistada, et teatud tingimustel ja olenevalt nende sisust võivad sellised üldkohaldatavad käitumisreeglid tekitada õiguslikke tagajärgi (vt analoogia alusel 28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punktid 210 ja 211).

95      Subsiidiumide summa arvutamise suunistes on pealkirja all „G. Subsiidiumide summast mahaarvatavad osad“ ette nähtud, et „ainsad lõivud või kulud, mida võib tavaliselt maha arvata, on need, mis makstakse uurimisperioodil otse valitsusele“, et „[t]uleb näidata, et selline makse on subsiidiumi saamiseks kohustuslik“ ja et „maha arvata [ei saa] makseid, mis on tehtud subsiidiumi taotlemise käigus eraõiguslikele isikutele, nt advokaatidele, raamatupidajatele“.

96      Need täpsustused peavad olema kooskõlas kõrgemalseisva aktiga, mida need selgivad. Esiteks on täpsustus, et tuleb tõendada, et mahaarvatavad lõivud ja kulud on „subsiidiumi saamiseks kohustuslikud“, kooskõlas alusmääruse artikli 7 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimusega, et mahaarvatavad lõivud ja kulud peavad subsiidiumi saamiseks olema „vältimatud“. Teiseks on selle sättega kooskõlas ka täpsustus, et „ainsad lõivud või kulud, mida võib tavaliselt maha arvata, on need, mis makstakse uurimisperioodil otse valitsusele“. Võttes arvesse komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust selles valdkonnas vastavalt eespool punktis 91 viidatud kohtupraktikale, ei piiranud komisjon vastupidi hagejate väidetele vääralt mahaarvatavaid lõivusid ja kulusid, kui ta täpsustas suunistes, et alusmääruse artikli 7 lõike 1 punktis a mainitud „taotluse lõiv või muud vältimatud kulud, et vastata subsiidiumi saamise tingimustele“, on need, „mis makstakse uurimisperioodil otse valitsusele“.

97      Järelikult kohaldas komisjon vaidlustatud määruse põhjendustes 87–92 transpordikulude mahaarvamise taotluse suhtes subsiidiumide summa arvutamise suuniseid õigesti.

98      Ent käesolevas asjas ei väida hagejad esiteks, et biodiislikütuse tarnimisega seotud transpordikulud maksti uurimisperioodil otse Indoneesia valitsusele. Teiseks ei saa nõustuda nende argumendiga, et transpordikulud olid vajalikud selleks, et saada õlipalmiistanduste fondilt makseid, mis sõltusid biodiislikütuse tarnimisest. Nimelt olid need kulud seotud üksnes hagejate ja Pertamina või AKRi vahelise müügilepingu täitmisega. Asjaolu, et selleks, et saada korraldusasutuselt makseid, pidid biodiislikütuse tootjad lisama oma arvele rea dokumente, sealhulgas teavet tarnitud biodiislikütuse tarnekoha, kogu ja liigi ning transpordikulude kohta, ei tähenda, et need kulud olid „kohustuslikud subsiidiumi saamiseks“ subsiidiumide summa arvutamise suuniste tähenduses ega muuda seda järeldust.

99      Järelikult tuleb need argumendid tagasi lükata.

100    Teisena väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud tasakaalustatavate subsiidiumide summast maha arvama krediidikulu, mis on seotud õlipalmiistanduste fondi tehtud maksetega. Hagejad on seisukohal, et nad saavad õlipalmiistanduste fondilt nõuda biodiislikütuse müügi hinna selle osa, mida ta peab neile maksma, alles siis, kui Pertaminale või AKRile on arve väljastatud. Fond kontrollib esitatud andmeid mitu korda ning hagejad saavad makse alles mitu kuud pärast Pertaminale või AKRile arve saatmist. Hagejad täpsustasid kohtuistungil, et krediidikulu sõltub ajast, mis jäi biodiislikütuse tarnimise ja õlipalmiistanduste fondi tehtud maksete vahele.

101    Tuleb tõdeda, et need krediidikulud – eeldusel, et need on tõendatud – tulenevad Indoneesia valitsuse kehtestatud menetlusest ja hagejate poolt korraldusasutusele esitatud tõendavate dokumentide menetlemise ajast vastavalt ajutise määruse põhjendustes 49 ja 50 kirjeldatud menetlusele. Sellest järeldub, et need ei ole „vältimatud kulud, et vastata subsiidiumi saamise tingimustele“ alusmääruse artikli 7 lõike 1 punkti a tähenduses. Need kulud ei ole ka „lõivud ja kulud […], mis makstakse otsuse valitsusele“ subsiidiumide summa arvutamise suuniste tähenduses, sest need kulud on seotud õlipalmiistanduste fondi menetlustähtaegadega, mistõttu ei saa neid pidada fondile „otse makstud“ summadeks. Lisaks viitavad hagejad ajavahemikule, mis jääb ühelt poolt biodiislikütuse tarnimise ja Pertaminale või AKRile arve saatmise kuupäeva ning teiselt poolt väljamaksete kuupäeva vahele. Selle hindamisel, kas krediidikulud on subsiidiumi saamiseks vältimatud, ei ole aga asjakohane mitte biodiislikütuse tarnimise või Pertaminaile või AKRile arve saatmise kuupäev, vaid hilisem kuupäev, mil arve saadetakse fondile, mis on fondilt väljamaksete saamiseks vajalik formaalsus. Seega ei tõenda hagejad sellise argumendiga, et neil tekivad krediidikulud fondilt toetuse väljamaksmisega.

102    See argument tuleb seega tagasi lükata.

103    Kolmandana väidavad hagejad, et nad on selleks, et saada õlipalmiistanduste fondilt makseid, kandnud ka „kulu, mis tulenes kohaldatud hinnaalandustest“ ja mille komisjon oleks pidanud tasakaalustatavatest subsiidiumide summast maha arvama.

104    Komisjon väidab vastu, et hagejad ei ole uurimise käigus väitnud, et subsiidiumi summat tuleb kohandada, et võtta arvesse Pertaminale ja AKRile müüdud biodiislikütuse nüüdisväärtust. Kinnitamata, et nad esitasid vastavasisulise nõude, väidavad hagejad, et komisjoni käsutuses oli vajalik teave ning hea halduse põhimõtte kohaselt oleks ta pidanud etendama aktiivsemat rolli ja asuma seisukohale, et huvitatud isikute esitatud tõendid põhjendavad mahaarvamist.

105    Selles küsimuses tuleb märkida, et alusmääruse artikli 7 lõikest 1 tuleneb, et kui isik nõuab mahaarvamist, „peab ta tõendama, et nõue on põhjendatud“. Käesoleva asja asjaoludest, mis on välja toodud eespool punktis 104, nähtub, et hagejad ei ole sellist nõuet esitanud ega esitanud ka selle kohta vajalikke täpsustusi. Tasakaalustavast subsiidiumi summast kulude mahaarvamise kontekstis ja arvestades komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust vastavalt eespool punktis 91 viidatud kohtupraktikale ei saa komisjonile aga ette heita, et ta ei ole kulusid omal algatusel maha arvanud.

106    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb see argument ja seega esimese väite neljas osa tervikuna tagasi lükata.

107    Kuna kõik esimese väite raames esitatud argumendid on tagasi lükatud, tuleb see väide tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv, punkti 1 alapunkti b ja punkti 2, artikli 6 punkti d ja artikli 28 lõiget 5 ning komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et valitsus toetas toorpalmiõli tarnimist piisavast väiksema tasu eest

108    Teine väide koosneb kolmest osast, mille on vaidlustanud komisjon, keda toetab EBB.

 Teise väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv ja artikli 28 lõiget 5 ning komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et toorpalmiõli tarnijatele oli antud volitus või neile oli tehtud ülesandeks tarnida toorpalmiõli piisavast väiksema tasu eest

109    Esimeses osas väidavad hagejad, et komisjon järeldas ekslikult, et Indoneesia valitsus on andnud toorpalmiõli tarnijatele volituse või teinud neile ülesandeks tarnida oma tooteid piisavast väiksema tasu eest esiteks eksporditollimaksu ja ekspordimaksu kaudu ning teiseks PTPNi poolt, mis on Indoneesia valitsuse 100% osalusega toorpalmiõli tootja, läbipaistva „hinna kindlaksmääramise“ kaudu. Hagejad väidavad samuti, et Indoneesia toorpalmiõli tarnijaid ei ähvardata või veenda kuidagi, et sundida neid müüma oma toodet siseturul madalamate hindadega.

110    Kõigepealt tuleb meenutada, et liidu institutsioonide ulatuslik kaalutlusõigus kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas vastavalt kohtupraktikale hõlmab ka alusmääruse artikli 3 punkti 1 tähenduses rahalise toetuse olemasolu kindlaksmääramist (vt eespool punktid 26 ja 27).

111    Alusmääruse artiklis 3 on sätestatud, et subsiidium loetakse olemasolevaks, kui selle punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, st kui tegemist on päritoluriigi või ekspordiriigi valitsuse „rahalise toetusega“ ja kui seeläbi saadakse „kasu“. Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a kohaselt on tegemist „rahalise toetusega“, kui valitsus „[annab] mõnele eraõiguslikule asutusele [volituse või teeb talle] ülesandeks täita üht või mitut alapunktides i, ii ja iii nimetatud ülesannetest, mis on tavaliselt valitsuse ülesanne, ja menetlus ei erine tegelikult valitsuste poolt tavaliselt järgitavast menetlusest“. [täpsustatud sõnastus]

112    Mõisted „volituse andmine“ või „ülesandeks tegemine“ ei ole alusmääruses määratletud.

113    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguses määratlemata terminite tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda nende tähendusest tavakeeles, võttes samas arvesse terminite kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, millesse need kuuluvad (vt selle kohta 3. septembri 2014. aasta kohtuotsus Deckmyn ja Vrijheidsfonds, C‑201/13, EU:C:2014:2132, punkt 19, ning 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu, C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269, punkt 52).

114    Sellega seoses tuleb märkida, et alusmääruse artikli 3 eesmärk on määratleda mõiste „subsiidium“, millega võib kaasneda tasakaalustav tollimaks.

115    Tuleb märkida, et alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a mõte on määratleda mõiste „rahaline toetus“ nii, et jätta selle hulgast välja valitsuse meetmed, mis ei kuulu ühessegi selles sättes loetletud kategooriasse. Selles kontekstis on alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunktides i–iii loetletud konkreetsed olukorrad, mida tuleb pidada sellisteks, mis hõlmavad valitsuse rahalist toetust, see tähendab vahendite otsest või kaudset ülekandmist, valitsuse loobumist tavaliselt laekuvatest tuludest või kaupade või teenuste pakkumist. Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teine taane näeb ette, et kui valitsus annab eraõiguslikule asutusele volituse või teeb talle ülesandeks täita üht või mitut seal loetletud ülesannetest, on see sama, kui valitsus annab rahalist toetust alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a tähenduses (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 106).

116    Selles kontekstis on alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teine taane sisuliselt kõrvalehoidmisvastane säte, mille eesmärk on tagada, et kolmandate riikide valitsused ei saaks kõrvale hoida subsiidiume käsitlevatest eeskirjadest, võttes meetmeid, mis näiliselt ei kuulu kitsas tähenduses selle määruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunktide i–iii kohaldamisalasse, kuid millel on tegelikult samaväärne mõju (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 107). Selline on ka WTO apellatsioonikogu tõlgendus subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1.1 punkti a alapunkti 1 alapunktile iv, mille sisu on sarnane alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv sisuga (vt WTO apellatsioonikogu 27. juuni 2005. aasta aruanne „USA – Koreast pärit dünaamiliste muutmälude (DRAMS) tasakaalustava tollimaksu uurimine“ (WT/DS 296/AB/R, punkt 113), edaspidi „apellatsioonikogu aruanne „USA – DRAMS“)).

117    Tavakeeles tähendab mõiste „volitust andma“ „ülesannet või ametit kellelegi usaldama, käsundama, delegeerima, nimetama“. Kohtupraktikas on seda mõistet alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teise taande täieliku soovitava toime tagamiseks tõlgendatud nii, et see tähistab „valitsuse mis tahes tegevust, millega otseselt või kaudselt pannakse eraõiguslikule asutusele kohustus täita üht nimetatud määruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunktides i–iii osutatud liiki ülesannet“ (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 108). Sellest järeldub, et mõiste „ülesandeks tegema“, mis tavakeele tähenduses tähendab „nõudma, määrama, dikteerima, kohustama, ettekirjutust tegema, sundima“, hõlmab kogu ametivõimude tegevust, mis seisneb eraõigusliku asutuse suhtes otseselt või kaudselt oma võimu teostamises, et viimane täidaks mõnda sellist ülesannet, nagu on silmas peetud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunktides i–iii.

118    Lisaks ilmneb selgelt rinnastavast sidesõnast, mis tähistab alternatiivi „või“ „volitust andma“ ja „ülesandeks tegema“ vahel, et need kaks tegevust võivad toimuda teineteisest sõltumatult, kuid ka koos. Lisaks ilmneb alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv teise taande tõlgendusest, mis ei piira „volituse andmises“ või „ülesandeks tegemises“ seisneva tegevuse laadi või eset, ning eespool punktis 117 viidatud kohtupraktikast, mis võtab arvesse „valitsuse mis tahes tegevust“, et see tegevus ei pea tingimata olema eraldiseisvana käsitletava akti või meetme tagajärg, vaid see võib olla ka mitme võetud meetme koostoime.

119    Neid kaalutlusi arvestades tulebki analüüsida komisjoni järeldust, mille kohaselt selliste meetmete nagu eksporditollimaks ja ekspordimaks, toorpalmiõli omamaiste hindade de facto kontroll PTPNi kaudu ja subsiidiumide andmine toorpalmiõli tootjatele, püüdis Indoneesia valitsus saavutada toorpalmiõli tootjatelt selle toote tarnimist Indoneesia turul piisavast väiksema tasu eest.

–       Eksporditollimaks ja ekspordimaks

120    Esimeses etteheites väidavad hagejad, et komisjon järeldas ekslikult, et eksporditollimaksu, mille määr uurimisperioodil oli 0%, ja ekspordimaksu, mis oli maks, mis pidi tulu tooma, ja mille määr 2018. aasta detsembris oli 0%, tagajärjeks oli see, et toorpalmiõli tarnijatele „anti volitus“ või neile tehti ülesandeks tarnida oma tooteid piisavast väiksema tasu eest.

121    Ajutise määruse põhjendustest 113–117 nähtub, et käesolevas asjas kehtestas Indoneesia valitsus toorpalmiõlile eksporditollimaksu ja ekspordimaksu.

122    Ajutise määruse põhjenduste 87 ja 88 kohaselt kehtestati eksporditollimaks 1994. aastal ning 2016. aasta redaktsioonis seisnes see toorpalmiõli ja muude toodete, sealhulgas biodiislikütuse (mille määr oli süstemaatiliselt madalam kui toorpalmiõli suhtes kohaldatav määr) progresseeruvas tariifiskaalas. Indoneesia eksportijad tasusid toorpalmiõli ekspordilt tollimaksu, mis oli seotud Indoneesia valitsuse võrdlushinnaga. Seega, kui Indoneesia valitsuse kehtestatud ekspordi võrdlushind kasvas, kasvasid ka eksporditollimaksud. Kui võrdlushind oli alla 750 USA dollari tonni kohta, oli kohaldatav eksporditollimaksu määr 0%. Uurimisperioodil jäi toorpalmiõli hind alla 750 USA dollari tonni kohta ja seetõttu eksporditollimaks tasumisele ei kuulunud.

123    Ajutise määruse põhjenduse 89 kohaselt kehtestas Indoneesia valitsus 2015. aastal toorpalmiõlile ja järgmise etapi toodetele ka ekspordimaksu. Uurimisperioodil oli ekspordimaks 50 USA dollarit tonni kohta ja biodiislikütuse puhul 20 USA dollarit tonni kohta.

124    Selleks et tõendada ajutises määruses, mille järeldusi on korratud vaidlustatud määruses (põhjendused 102–161), rahalise toetuse olemasolu, viis komisjon läbi WTO asjaomasel menetluspraktikal põhineva analüüsi.

125    Selle analüüsi põhjal leidis komisjon ajutise määruse põhjendustes 111–157, et Indoneesia valitsuse tegevus toorpalmiõli tootjate suhtes oli tegevus, millega „antakse volitus“ või „tehakse ülesandeks“ tarnida oma tooteid oma riigi kasutajatele piisavast väiksema tasu eest, et luua Indoneesias toorpalmiõli siseturg, kus hinnad olid kunstlikult madalad. Seejärel märkis komisjon selle määruse põhjenduses 160, et kõiki Indoneesia toorpalmiõli tootjaid tuleb pidada eraõiguslikeks asutusteks, ning sama määruse põhjendustes 162 ja 169, et need ettevõtjad tarnisid toorpalmiõli siseturul piisavast väiksema tasu eest. Lõpuks leidis komisjon sama määruse põhjenduses 170, et Indoneesia territooriumilt pärit toorpalmiõli tarnimine Indoneesia biodiislikütuse tootmisharule oli tavaliselt valitsuse ülesanne. Komisjon leidis samas põhjenduses nimelt, et selle ülesande hulka kuulub see, kui oma loodusvarade üle suveräänsust omava riigi valitsus kehtestab regulatiivsed tingimused, mille alusel tarnitakse riigi toorainet selle riigi ettevõtjatele.

126    Kõnealuse analüüsiga tuvastas komisjon, et nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 134, soovis Indoneesia valitsus eksporditollimaksu ja ekspordimaksu abil koostoimes muude meetmetega, nagu on rõhutatud vaidlustatud määruse põhjendustes 103, 146 ja 157, saada toorpalmiõli tootjatelt Indoneesia turul toorpalmiõli tarneid piisavast väiksema tasu eest. Nimetatud valitsus kehtestas nimelt ekspordipiirangute süsteemi, mis muutsid toorpalmiõli ekspordi äriliselt mitteatraktiivseks.

127    Asjaolu, et Indoneesia valitsus on sellise süsteemi loonud ja sisse seadnud, näitavad mitu asjaolu, mida komisjon on maininud vaidlustatud määruses ja ajutises määruses.

128    Nii on ajutise määruse põhjenduses 116 märgitud, et Indoneesia valitsus on eksporditollimaksu süsteemi sidunud vahetult toorpalmiõli rahvusvaheliste hindadega, mitte aga muude andmetega (nagu tootmistase või keskkonnamõju), et avaldada mõju eksportivate tootjate makstud hindadele. Selles põhjenduses toodud tabelist 1 nähtub, et Indoneesia valitsus jälgis hindade arengut rahvusvahelisel tasandil ja kohandas eksporditollimaksude taset vastavalt nendele hindadele, mille tulemusel vähenes eksporditasuvus.

129    Komisjon märkis ajutise määruse põhjenduses 119 samuti, et Indoneesia tolli- ja kaudsete maksude peadirektoraat selgitas 2015. aastal avalikult, et eksporditollimaksude eesmärk oli tagada tooraine kättesaadavus ja hoogustada omamaise palmiõlitööstuse järgmiste etappide kasvu, mille lahutamatu osa on biodiislikütuse tootmine.

130    Mis puudutab ekspordimaksu, siis rõhutas komisjon ajutise määruse põhjenduses 117, et selle kehtestamine 2015. aastal langes kokku perioodiga, mil Indoneesia hinnad olid peaaegu identsed ülemaailmsete hindadega ja see võimaldas biodiislikütuse tootjatel osta toorpalmiõli hindadega, mis olid madalamad kui tavaliselt pakutavad hinnad. Veel selgitas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 114, et see maks rahastas õlipalmiistanduste fondi ja toetas subsiidiumide abil tegelikult eranditult biodiislikütuse tootmisharu.

131    Vaidlustatud määruse põhjendustes 128 ja 129 on mainitud ka kahte uurimisperioodist hilisemat ajakirjandusartiklit, mis kinnitavad selle perioodi kohta komisjoni tehtud järeldusi. Nii prognoosis Indoneesia palmiõliühenduse peasekretär 19. detsembri 2018. aasta artiklis, et toorpalmiõli eksport võib suureneda niipea, kui ekspordimaks on langenud nullini. 6. detsembri 2018. aasta artiklis leiab sõltumatu analüütik, et ekspordimaksu kaotamine suurendab Indoneesia palmiõlieksportijate konkurentsivõimet tänu säästudele, millest suurem osa jõuab kõrgemate omamaiste toorpalmiõlihindade kaudu tõenäoliselt tagasi Indoneesia põllumajandustootjatele.

132    Nende kaalutluste põhjal järeldas komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 118, et „Indoneesia valitsuse kehtestatud üldine ekspordipiirangute süsteem on mõeldud tooma kasu biodiislikütuse tootmisharule, hoides toorpalmiõli omamaised hinnad kunstlikult madalal“.

133    Sellega seoses väidavad hagejad esimesena, et eksporditollimaks, mille määr oli uurimisperioodil 0%, ei võimaldanud anda toorpalmiõli tarnijatele volitust või teha neile ülesandeks tarnida oma tooteid piisavast väiksema tasu eest.

134    Siiski, nagu on märgitud eespool punktides 122 ja 128, sidus Indoneesia valitsus eksporditollimaksude süsteemi otseselt toorpalmiõli rahvusvaheliste hindadega. Sellest tuleneb, et asjaolu, et eksporditollimaks oli uurimisperioodil 0%, oli tingitud konkreetsetest turutingimustest, nagu on rõhutatud vaidlustatud määruse põhjenduses 113. Nimelt oli rahvusvaheliste hindade madal tase iseenesest piisav, et ärgitada toorpalmiõli tootjaid rahuldama esmajärjekorras sisenõudlust. Nagu komisjon õigesti rõhutab, kui Indoneesia valitsuse kavatsus oli seda tollimaksu enam mitte koguda, siis oleks ta selle kaotanud. Lisaks, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud määruse põhjendusest 118, võttis komisjon arvesse just eksporditollimaksu ja ekspordimaksu (viimast koguti uurimisperioodil) ühist mõju Indoneesia valitsuse kehtestatud ekspordipiirangute üldise süsteemina, mis oli loodud selleks, et soodustada biodiislikütuse tootmisharu, hoides toorpalmiõli omamaised hinnad kunstlikult madalal tasemel.

135    Seega tuleb tagasi lükata hagejate argument, et komisjoni mis tahes viide eksporditollimaksule tuleb jätta tähelepanuta.

136    Teisena väidavad hagejad, et ekspordimaksu kehtestamisega teostas Indoneesia valitsus oma üldist reguleerimispädevust tulu saamiseks tarbekaupade ekspordilt, mis – kuigi nende suhtes kohaldati ekspordimaksu – jäid eksporditurgudel konkurentsivõimeliseks.

137    Esiteks väidavad hagejad, et komisjon möönis vaidlustatud määruse põhjenduses 62, et kui Indoneesia valitsus otsustas rahastada õlipalmiistanduste fondi ekspordimaksust, teostas ta lihtsalt oma üldist reguleerimispädevust, ning seda otsust ei saa kvalifitseerida „volituse andmise“ või „ülesandeks tegemise“ tegevuseks. Hagejad viitavad oma argumentide toetuseks apellatsioonikogu aruandele „USA – DRAMS“.

138    Selles küsimuses tuleb tõdeda, et võttes kõnealused ekspordipiirangud vastu konkreetses kontekstis, kus ühelt poolt oli eksporditollimaks seotud toorpalmiõli rahvusvaheliste hindadega ja see suurenes siis, kui need hinnad tõusid, ja kus teiselt poolt kehtestati ekspordimaks ajavahemikul, mil Indoneesia hinnad olid peaaegu identsed ülemaailmsete hindadega, piiras valitsus nende ettevõtjate tegevusvabadust, piirates praktikas nende võimalusi otsustada, millisel turul oma tooteid müüa (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw et Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 124).

139    Seda järeldust ei sea kahtluse alla vaidlustatud määruse põhjenduses 62 esitatud komisjoni analüüs, kui ta juhtumi ühte teist aspekti, st kasu olemasolu käsitledes märgib, et „kõik toorpalmiõli väärtusahelaga seotud äriühingud, sealhulgas biodiislikütuse tootjad, peavad määruse alusel [ekspordi]maksu maksma“, ning järeldab sellest, et ei ole asjakohane väita, et õlipalmiistanduste fondi rahastati eravahendtest, vaid pigem rahastati seda „Indoneesia valitsuse tavapärasest maksu- ja riigitulu kogumise tegevusest“.

140    Nimelt, ilma et see mõjutaks eespool punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktikat, ei tähenda see komisjoni märkus, et vastupidi WTO apellatsioonikogu tõlgendusele, millele hagejad viitasid, st apellatsioonikogu aruande „USA – DRAMS“ punkt 115, tõlgendas ta alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti a alapunkti iv „niivõrd laialt, et see lubab liikmesriikidel kehtestada toodetele tasakaalustusmeetmeid, kui valitsus kasutab pelgalt oma üldiseid regulatiivseid volitusi“.

141    Käesolevas asjas ei saa asjaolu, et Indoneesia valitsus on kehtestanud ekspordipiirangud ning on neid pidevalt kohandanud nii, et tagada nende piirangutega taotletava eesmärgi saavutamine, pidada omamaiste toorpalmiõli tootjate pelgaks julgustamiseks. Vastupidi, Indoneesia valitsuse nende meetmete tulemusel müüsid kõnealused tootjad oma tooteid omamaisel turul piisavast väiksema hinna eest, mis on tagajärg, mida vastupidi hagejate väidetule ei saa pidada „pelgalt valitsuse regulatiivse tegevuse kõrvalmõjuks“ apellatsioonikogu aruande „USA – DRAMS“ punkti 114 tähenduses (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 125).

142    Seetõttu tuleb see hagejate argument tagasi lükata.

143    Teiseks väidavad hagejad, et dokumendid ja teatised, millele komisjon viitas ajutise määruse põhjendustes 118–121, et põhjendada oma järeldust, et Indoneesia valitsus järgis sõnaselgelt strateegilist eesmärki toetada ja arendada biodiislikütuse tootmisharu, eelkõige üritades vähendada toorpalmiõli hinda, puudutavad eksporditollimaksu, mille määr oli 0% ja millel ei olnud seetõttu mõju toorpalmiõli tootjatele, mitte ekspordimaksu. Hagejate sõnul olid need kaks vahendit eraldiseisvad ja ekspordimaksu eesmärk oli rahastada õlipalmiistanduste fondi, mitte vähendada toorpalmiõli omamaiseid hindu.

144    See hagejate argument põhineb ajutise määruse vääral tõlgendusel. Pärast seda, kui komisjon oli nimetatud määruse põhjenduses 118 teatanud, et osa dokumente osutab Indoneesia valitsuse strateegilisele eesmärgile, viitas ta Indoneesia valitsuse avalikele avaldustele, mis puudutasid eksporditollimaksu ja ekspordimaksu (põhjendus 119), ning WTO ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) aruannetele, mis puudutasid eksporditollimaksu (põhjendused 120 ja 121). Seejärel on komisjon põhjenduses 122 keskendunud oma analüüsis ekspordimaksule ja leidnud, et selle õlipalmiistanduste fondile eraldatud maksu eesmärk oli toetada biodiislikütuse tootmisharu, nagu suurem osa selle fondi rahast. Nendest põhjendustest nähtub, et komisjon uuris ajutise määruse põhjenduses 123 ja vaidlustatud määruse põhjenduses 118 nii eksporditollimaksu kui ka ekspordimaksu enne nende ekspordipiirangute eesmärkide kohta järelduste tegemist. Lisaks tuleb meenutada, et hagejate argumendid, mis puudutavad asjaolu, et eksporditollimaksu määr oli uurimisperioodil 0%, lükati eespool punktis 134 juba tagasi.

145    Neid kaalutlusi ei lükka ümber asjaolu, nagu väidavad hagejad, et ekspordimaks on kohaldatav ka biodiislikütuse ekspordi suhtes ja et see on kehtestatud selleks, et toetada õlipalmiistanduste fondi. Esiteks nähtub ajutise määruse põhjendusest 117, et see maks oli toorpalmiõli puhul tunduvalt kõrgem kui rafineeritud toodete nagu biodiislikütuse puhul, ja teiseks toetab komisjoni järeldusi asjaolu, et ekspordimaks eraldati õlipalmiistanduste fondile, kes omakorda vastutas eespool punktis 45 kirjeldatud süsteemi raames tehtavate maksete eest.

146    Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga punktides 26 ja 27 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ta järeldas ajutise määruse põhjenduses 123, et „Indoneesia valitsuse kehtestatud ekspordipiirangute süsteemi eesmärk [oli] biodiislikütuse tootmisharu otsene ja kaudne toetamine ja see ei ol[nud] lihtsalt üldiste regulatiivsete volituste „kõrvalmõju““; seda järeldust on korratud vaidlustatud määruse põhjenduses 118.

147    Kolmandaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määruse põhjenduses 115 esitatud komisjoni järeldus, et „Indoneesia valitsuse ekspordilõivu kehtestamine 2015. aastal [langes] kokku perioodiga, mil Indoneesia toorpalmiõli hinnad olid peaaegu identsed maailmaturu hindadega“, on täiesti oletuslik ega tõenda, et ekspordimaks kehtestati toorpalmiõli hindade alandamiseks, mis muutusid pidevalt sõltuvalt maailmaturu hindadest. Hagejad väidavad samuti, et komisjon leidis vaidlustatud määruse põhjenduses 116 vääralt, et ekspordimaks oli täitnud oma eesmärgi, milleks on toorpalmiõli hinna langus Indoneesia siseturul. Hagejate sõnul vastas toorpalmiõli sisehindade ja ekspordihinna erinevus ekspordimaksule 50 USA dollarit tonni kohta. Lisaks on toorpalmiõli hinna langus Indoneesia turul selgitatav tarbekaupade maailmaturu kokkuvarisemisega.

148    Tuleb rõhutada, et hagejad ei sea kahtluse alla komisjoni tuvastatud faktilisi asjaolusid, st esiteks, et ekspordimaksu kehtestamine langes kokku Indoneesia turul toorpalmiõli hinna langusega, ja teiseks, et ajutise määruse põhjenduses 192 esitatud tabelis 2 tuvastatud biodiislikütuse tootmise kasv tõi kaasa toorpalmiõli sisetarbimise kasvu 2016. aastal, nagu on tõdetud ajutise määruse põhjenduses 117. Lisaks nähtub hagejate repliigis esitatud tabelist, et Indoneesia siseturul toorpalmiõli hind langes sel perioodil ja Indoneesia toorpalmiõli hind oli üldreeglina maailmaturu hinnast madalam.

149    Nende argumentidega ei sea hagejad kahtluse alla mitte komisjoni tuvastatud faktiliste järelduste õigsust, vaid nende faktiliste asjaolude hindamise nimetatud institutsiooni poolt. Kohtupraktika kohaselt ei kujuta Üldkohtu kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid rajavad oma järeldused subsiidiumidevastase kaitsepoliitika valdkonnas, endast aga faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks nende institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võisid olla institutsioonide tehtud järelduste aluseks. Seega ei pea Üldkohus mitte üksnes kontrollima esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende alusel on tehtud (vt 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

150    Käesolevas asjas hindas komisjon kõnealuseid andmeid, lähtudes ekspordipiirangute üldise süsteemi eesmärgist. Üldkohus tõdeb aga, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas vaidlustatud määruse põhjenduses 118 andmete kogumi põhjal, nimelt eksporditollimaksu ja ekspordimaksu olemasolu, Indoneesia valitsuste avalduste, WTO aruannete ja OECD aruannete, toorpalmiõli sisetarbimise kasvu ja selle toote hindade languse põhjal Indoneesia turul pärast ekspordimaksu kehtestamist, et üldine ekspordipiirangute süsteem on mõeldud tooma kasu biodiislikütuse tootmisharule, hoides toorpalmiõli omamaised hinnad kunstlikult madalal, selle asemel et olla vaid riigitulu kogumiseks mõeldud valitsuse meetmete kõrvalmõju.

151    Neljandaks väidavad hagejad, et ekspordimaksu tagajärg ei olnud toorpalmiõli ekspordi piiramine, kuna toorpalmiõli tootjad ekspordivad ikka kuni 70% oma toodangust.

152    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nimelt ei tähenda asjaolu, et 70% Indoneesia toorpalmiõlist eksporditi seda, et toorpalmiõli tootjad võisid vabalt teha ratsionaalse valiku oma toote eksportida ja saada sellest kohast tasu. Vastupidi, nagu komisjon õigesti rõhutab, rahuldasid toorpalmiõli tootjad kõigepealt sisenõudlust, mis vastas 30%-le toodangust vastavalt vaidlustatud määruse põhjenduses 153 viidatud avalikele allikatele, ning alles seejärel nad eksportisid. Sellest nähtub, et need tootjad ei soovinud eksportida suuremat osa oma toodangust seal, kus hinnad olid kõrgemad, kuna potentsiaalset täiendavat eksporditulu piirasid Indoneesia valitsuse kehtestatud ekspordipiirangud.

153    Kuna see argument lükati tagasi, tuleb esimene etteheide tervikuna tagasi lükata.

–       PTPNi hinnakontroll

154    Teises etteheites väidavad hagejad, et komisjon järeldas vääralt, et Indoneesia valitsus vähendas toorpalmiõli hinda siseturul PTPNi kaudu.

155    Kõigepealt tuleb meenutada, nagu nähtub ajutise määruse põhjendustest 91–99 ja 126 ning vaidlustatud määruse põhjendustest 120 ja 123, et arvestades toorpalmiõli tarnijate ja PTPNi koostöö puudumist, kohaldas komisjon alusmääruse artikli 28 lõiget 1 ja tugines oma järelduste tegemisel kasutada olevatele faktidele.

156    Esimesena heidavad hagejad komisjonile ette seda, et ta järeldas, et PTPN kehtestas oma toorpalmiõli hinnad kunstlikult madalale tasemele ega tegutsenud turul ratsionaalse ettevõtjana. Nad väidavad, et PTPN, kes esindas vaid 6–9% toorpalmiõli kogutarnetest Indoneesias, ei määranud oma hindu kindlaks, kuna esiteks määrati need hinnad kindlaks igapäevaste enampakkumiste kaudu, mis kajastasid pakkumist ja nõudlust Indoneesias, ning teiseks asjaolu, et Indoneesia toorpalmiõli hind oli maailmaturgude hinnast madalam, oli tingitud sellest, et Indoneesia oli maailmas toorpalmiõli peamine tootja. Toorpalmiõli kaheksa tarnija esitatud teabest nähtub, et nende toorpalmiõli müük oli kasumlik, mis näitab, et nad järgisid PTPNi hindu, kuna nad pidasid neid kasumlikuks, ning see tähendab ka seda, et PTPN tegutses ratsionaalse ettevõtjana.

157    Sellega seoses nähtub ajutise määruse põhjendustest 128–131, et PTPN on 100% avalik-õiguslike äriühingute kontsern, mis on Indoneesia valitsuse kontrolli all ja kes toodab erinevaid tarbekaupu, sealhulgas toorpalmiõli.

158    Ajutise määruse põhjendustes 132 ja 133 on selgitatud ning poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et PTPN korraldas oma toorpalmiõli müümiseks igapäevaseid enampakkumisi. Enne igapäevase pakkumismenetluse alustamist määras PTPN kindlaks päeva hinnasoovituse, kuid ta ei olnud kohustatud sellest hinnasoovitusest madalamaid pakkumusi tagasi lükkama.

159    Komisjon tugines kasutada olevatele faktidele, et järeldada, et PTPN kehtestas oma toorpalmiõli hinnad kunstlikult madalale tasemele. Esiteks nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 151, et Indoneesia valitsus mõjutas PTPNi otsuseid tema hinnapoliitika kohta. Nimelt, kui toorpalmiõli ostuks pakutud hind oli madalam kindlaksmääratud päeva hinnasoovitusest, võis PTPNi nõukogu, kus oli esindatud ainult Indoneesia valitsus, otsustada pakkumuse vastu võtta, mida ta regulaarselt tegi. Teiseks nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 125 ja ajutise määruse põhjendusest 135, et kättesaadavast teabest nähtus, et Indoneesia valitsuse suuniseid järgides kandis PTPN viimastel aastatel kahjumit. Kolmandaks, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 122–124, ei suutnud komisjon saada ühtegi tõendit, mis tõendaks, et hinnasoovitud kajastas mis tahes turuhinda, mis tulenes võistupakkumisest. Vastupidi, toorpalmiõli omamaine hind oli madalam kõigist rahvusvahelistest võrdluskriteeriumidest.

160    Neid järeldusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et nagu nähtub ajutise määruse põhjendusest 146, esindab PTPN ainult 6–9% toorpalmiõli kogutarnetest Indoneesias, millest hagejate sõnul tuleneb, et toorpalmiõli ostjad, kes on suurettevõtjad, on vastavalt pakkumisele ja nõudlusele võimelised oma hinnad peale suruma nii PTPNile kui ka toorpalmiõli väikestele tarnijatele.

161    Nimelt tuleb märkida, et turgu iseloomustab tõepoolest selline tasakaalustamatus, mis on soodne toorpalmiõli ostjatele, kes on suurettevõtjad, kellel on „tasakaalustav ostujõud“. Komisjon tunnistas seda ajutise määruse põhjenduses 146. See asjaolu ei saa siiski kahtluse alla seada järeldust, et Indoneesia valitsus oli suuteline rakendama PTPNi vahendusel hindade kindlaksmääramise mehhanismi. Nimelt, nagu märkis komisjon ajutise määruse põhjenduses 146, ilma et talle oleks vastu vaieldud, oli toorpalmiõli turu üks teine tunnus – seekord pakkumise poolel – turu killustatus suure hulga väikeste ettevõtjate, eelkõige üksikute põllumajandustootjate vahel. Sellises kontekstis, kui PTPN oli määranud päeva kohta hinna, oli toorpalmiõli tarnijatel, kellest igaühel oli väike turuosa, väga raske kehtestada kõrgemaid müügihindu, seistes silmitsi ostjatega, kellel oli märkimisväärne ostujõud. Seega tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt takistas turustruktuur PTPNil hindasid kehtestada. Vastupidi, ilmneb, et see turustruktuur oli tegur, mis võimaldas PTPNil kehtestada toorpalmiõli hinnad.

162    Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas vaidlustatud määruse põhjendustes 124 ja 125 kasutada olevate faktide põhjal, et PTPN ei tegutsenud turul ratsionaalse ettevõtjana ja määras toorpalmiõli hinna võrdluskriteeriumidest madalamale tasemele.

163    Teisena vaidlevad hagejad vastu ajutise määruse punktis 145 toodud komisjoni järeldusele, mille kohaselt „toorpalmiõli ühikuhinna igapäevase avaldamisega määrab Indoneesia valitsus maksimumhinna, millega kaupa sel konkreetsel päeval müüakse“. Hagejate sõnul on toorpalmiõli tarbekaup, mida müüakse kogu maailmas erinevate laialdaselt kättesaadavate näitajate põhjal, ning ei ole ebatavaline, et selle hind järgib konkreetseid suundumusi, ja komisjoni analüüs näitab, et Indoneesia toorpalmiõli turg on väga konkurentsivõimeline.

164    Vaidlustatud määruse põhjendusest 160 nähtub, et komisjon järeldas, et käesolevas asjas tegutses Indoneesia valitsus PTPNi vahendusel Indoneesia siseturul hindade kehtestajana ning kõik toorpalmiõli sõltumatud tarnijad järgisid neid hinnanäitajaid. Nimelt tõendas komisjon kõigepealt ja hagejad ei sea neid järeldusi tulemuslikult kahtluse alla – nagu nähtub eespool punktidest 157–159 –, et PTPN kehtestas oma toorpalmiõli hinnad kunstlikult madalale tasemele. Seejärel märkis komisjon ajutise määruse põhjendustes 140 ja 141, et PTPN avaldas oma veebiplatvormil igapäevaste pakkumismenetluste tulemuse alati kell 15.30 pakkumismenetluse päeval, esitades toorpalmiõli täpse ühikupõhise pakkumismenetluse hinna, ning igapäevased läbirääkimised muude toorpalmiõli tarnijate kui PTPNi ja toorpalmiõli ostjate vahel, mille lähtehind vastas PTPNi kindlaksmääratud päevahinnale, toimusid üldiselt pärast seda, kui PTPNi pakkumismenetluse tulemused teada olid. Toorpalmiõli igapäevane hind siseturul kajastas suuresti PTPNi korraldatavate igapäevaste enampakkumiste müügihinda ja lisaks oli eksportivate tootjate poolt toorpalmiõli tootjatele, kes ei kuulunud riigile, makstav ühikuhind uurimisperioodil alati identne PTPN sama päeva hinnaga või sellest madalam. Lõpuks, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendusest 138, leidsid need asjaolud aset kontekstis, kus Indoneesia valitsus võttis meetmeid, mis piirasid tarnijate võimalusi oma toorpalmiõli eksportida.

165    Sellises kontekstis ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et Indoneesia valitsus oli rakendanud toorpalmiõli tarnijatele suhtes eespool punktides 116–118 viidatud kohtupraktika tähenduses tegevust, mis seisnes volituse andmises või ülesande tegemises, läbipaistvate „hindade kindlaksmääramise“ kaudu PTPNi poolt.

166    Kolmandana väidavad hagejad, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 28 lõiget 5, kuna ta ei võtnud arvesse teavet, mille nad olid talle PTPNi tegevuse kohta esitanud.

167    Kohtupraktikast nähtub, et selleks, et mitte ohustada liidu kaubanduse kaitsemeetmete tõhusust, lubab alusmääruse artikkel 28 institutsioonidel tugineda kasutada olevatele faktidele iga kord, kui liidu institutsioonid puutuvad kokku uurimise käigus koostööst keeldumise või koostöö puudumisega (vt selle kohta analoogia alusel 26. jaanuar 2017. aasta kohtuotsus Maxcom vs. City Cycle Industries, C‑248/15 P, C‑254/15 P ja C‑260/15 P, EU:C:2017:62, punkt 67), kohustamata neid siiski tuginema parimatele kättesaadavatele andmetele (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 94). Sellest tuleneb, et komisjoni ulatuslik kaalutlusõigus kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas vastavalt eespool punktis 26 viidatud kohtupraktikale on kasutatav ka alusmääruse artikli 28 kohaldamisel.

168    Alusmääruse artikli 28 lõige 5 näeb ette, et kui komisjoni järeldused põhinevad selle artikli lõike 1 sätetel, eelkõige kaebuses esitatud teabel, siis „tuleb seda […] kontrollida muude[, …] sõltumatute kättesaadavate allikate alusel või muudelt huvitatud isikutelt uurimise ajal saadud teabe alusel“, „asjakohaselt ning uurimise tähtaegu arvesse võttes“.

169    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, nagu komisjon õigesti rõhutab, et hagejad ei kritiseeri alusmääruse artikli 28 lõike 1 kohaldamist (vt eespool punkt 155). Nad väidavad, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma teavet, mille nad esitasid alusmääruse artikli 28 lõike 5 alusel uurimise käigus.

170    Hagejad ei sea aga oma menetlusdokumentides kahtluse alla komisjoni tuvastatud faktilisi asjaolusid, vaid neile antud hinnangut. Komisjoni järeldusi ei sea kahtluse alla faktilised asjaolud, millele nad viitavad, st asjaolu, et kaheksa Wilmari kontserniga seotud toorpalmiõli tarnija müük oli kasumlik ja et toorpalmiõli on maailmas laialdaselt kättesaadavate näitajate alusel müüdav tarbekaup.

171    Igal juhul õigustab vajadus tagada kaubanduse kaitsemeetmete tõhusus sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas ka seda, et neil institutsioonidel on lubatud tugineda selliste kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile, nagu esitatud eespool punktides 158 ja 159, et tuvastada, et toorpalmiõli on tarnitud piisavast väiksema hinna eest (vt selle kohta analoogia alusel 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Maxcom vs. Chin Haur Indonesia, C‑247/15 P, C‑253/15 P ja C‑259/15 P, EU:C:2017:61, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

172    Seega tuleb hagejate need argumendid ja järelikult ka teine etteheide tervikuna tagasi lükata.

–       Tegevus, mis seisneb „volituse andmises“ või „ülesandeks tegemises“

173    Kolmandas etteheites esitavad hagejad rea argumente, et tõendada, et Indoneesia toorpalmiõli tarnijaid ei ähvardatud ega veendud kuidagi müüma Indoneesia turul toorpalmiõli madalama hinnaga.

174    Tuleb tõdeda, et selle etteheite raames kordavad hagejad teatud argumente ekspordimaksu mõju kohta, mis on eelnevate etteheidete analüüsimisel juba tagasi lükatud. Nimelt lükati eespool punktides 136–153 juba tagasi argumendid, mis puudutavad ekspordimaksu mõju ehk asjaolu, et suurem osa Indoneesia toorpalmiõli toodangust eksporditakse, toorpalmiõli tarnijate valikut müüa siseturul või maailmaturul, ekspordimaksu mõju toorpalmiõli omamaistele hindadele ning toorpalmiõli Indoneesia ja maailmaturu hindade suhet.

175    Hagejad vaidlevad vastu ka järeldustele, mis komisjon tegi ajutise määruse põhjendustes 153 ja 154 viidatud kahest ajakirjandusartiklist, väites, et komisjon ei ole tõendanud põhjuslikku seost Indoneesia valitsuse poolt toorpalmiõli tootmisharule antava toetuse ja väidete vahel, mille kohaselt kasutati seda toetust selleks, et veenda neid toorpalmiõli tarnima piisavast väiksema tasu eest. Hagejate sõnul puudutasid kõnealused artiklid Indoneesia valitsuse antud toetust väikepõllumajandustootjatele, mille eesmärk oli rahuldada koguse, mitte hindade osas toorpalmiõli tarbimise suurenemist. Puuduvad mis tahes vormis veenmine ja ähvardused, mille eesmärk oleks see, et neid toorpalmiõli koguseid tarnitaks piisavast väiksema tasu eest.

176    Hagejate see argument põhineb ajutise määruse vääral tõlgendusel. Nende kahe ajakirjandusartikli eesmärk on näidata, nagu väidab komisjon oma menetlusdokumentides ja ajutise määruse põhjenduses 153, et Indoneesia valitsus sekkus toorpalmiõli turul ennetavalt, et ärgitada toorpalmiõli tarnijaid täitma neile antud juhiseid, ning andis selleks subsiidiume, et tagada, et toorpalmiõli tootjaid Indoneesia valitsuse eesmärkide rakendamisega ei kahjustata. Komisjon selgitab samas põhjenduses, et Indoneesia valitsus toetas toorpalmiõli tootjaid peamiselt biodiislikütuse tootjate huvides. Lisaks ei käsitlenud komisjon neid subsiidiume eraldi, vaid osana selliste meetmete kogumist, mille kaudu Indoneesia valitsus ärgitas toorpalmiõli tootjaid müüma oma tooteid kohalikul tasandil madalamate hindadega kui need, mida nad muidu oleksid kohaldanud (ajutise määruse põhjendus 162).

177    Seega tuleb see etteheide ja seega teise väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

 Teise väite teine osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b ja komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et Indoneesia valitsus toetas biodiislikütuse tootjate tulu

178    Teise väite teises osas heidavad hagejad komisjonile ette, et ta leidis, et esineb biodiislikütuse tootjate tulu- ja hinnatoetus alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b tähenduses.

179    Sellega seoses tuleb tõdeda, et hagejad ei vaidle selles väiteosas vastu mitte Indoneesia valitsuse võetud meetmete olemasolule, mida komisjon kirjeldas ajutise määruse põhjendustes 188–190, mille järeldusi korrati vaidlustatud määruse põhjenduses 169, vaid nende kvalifitseerimisele „tulu- või hinnatoetuseks“ alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b tähenduses.

180    Kuna seda väljendit ei ole alusmääruses määratletud, tuleb seda eespool punktis 113 viidatud kohtupraktika kohaselt tõlgendada vastavalt selle tavatähendusele, võttes arvesse selle kasutamise konteksti ja nende õigusnormide eesmärke, mille osaks see on.

181    Alusmääruse artikli 3 eesmärk on määratleda mõiste „subsiidium“, mis õigustab tasakaalustava tollimaksu kehtestamist. Täpsemalt on alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunktis a ette nähtud, et subsiidium loetakse olemasolevaks, kui tegemist on „rahalise toetusega“, „või“ alapunkti b kohaselt, kui esineb „mis tahes tulu või hinnatoetus GATT 1994 XVI artikli tähenduses“. Sellest tuleneb, et alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b eesmärk on näha ette alapunktis a osutatud subsiidiumile alternatiivne subsiidiumivorm, nagu näitab selgelt sellise rinnastava sidesõna kasutamine, mis tähistab alternatiivi „või“, et laiendada selle sätte kohaldamisala.

182    Seda sätet kasutatakse subsiidiumi olemasolu kindlaksmääramise kontekstis ning selle tõlgendamiseks on selles sättes sõnaselgelt viidatud GATTi XVI artiklile, millest ka liidu seadusandja soov piirata ise oma tegevusruumi GATTi ja WTO eeskirjade kohaldamisel (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud artikkel hõlmab „igasuguseid subsiidiume, sealhulgas igas vormis sissetuleku- või hinnatoetust, mis toimib otse või kaudselt selliselt, et see suurendab mis tahes toote tema territooriumilt eksporti või vähendab selle toote tema territooriumile importi“. Sellest tuleneb, et „sissetuleku- või hinnatoetus“ on selle sätte tähenduses subsiidiumi vorm ning see säte keskendub mõjule, mida see subsiidium avaldab ekspordile ja impordile.

183    Tavatähenduses tähendab mõiste „toetus“ „abi“, „tuge“, „kaitset“, „abistamist“ või „toetamist“ ning „toetama“ tähendab „püsti hoidma, kandma, toeks olema“ või „abistama, tuge pakkuma, julgustama, aitama“. Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b ja GATTi XVI artikli sõnastusest tuleneb, et esineda võib „mis tahes“ tegevus või „igas vormis“ tegevus – väljend, mis jätab avatuks „väliskuju“, „aspekti“, „konfiguratsiooni“ või „tegutsemise või toimimise viisi või laadi“. Seega tuleb väljendit „tulu- või hinnatoetus“ tõlgendada nii, et see hõlmab valitsuse igasugust tegevust, mis otseselt või kaudselt viib tulu või hindade stabiilsuse säilitamiseni või toob kaasa nende tõusu. Alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunktis b sisalduv viide GATTi artiklile XVI tähendab, et arvesse tuleb võtta ka selle tegevuse mõju ekspordile ja impordile.

184    Käesolevas asjas leidis komisjon selleks, et tuvastada ajutises määruses, mille järeldusi on korratud vaidlustatud määruse põhjenduses 169, tulu- või hinnatoetuse esinemine, et meetmete kogumiga, st toorpalmiõli ekspordipiirangud, siseturul toorpalmiõli hindade de facto kindlaksmääramine kunstlikult madalale tasemele ja otsetoetused toorpalmiõli tootjatele, et innustada neid valitse eesmärke täitma, ja mida tuleb mõista biodiislikütuse tootmisharu arengu soodustamise laiemas kontekstis, sh kohustuslike segamisnõuete ja õlipalmiistanduste fondi loomise kaudu biodiislikütuse tootjate kasuks, kavatses Indoneesia valitsus turul sekkuda, et tagada kindel tulemus, st et biodiislikütuse tootjad saavad kasu toorpalmiõli kunstlikult madalatest hindadest, mis moodustavad umbes 90 % nende tootmiskuludest.

185    Komisjon järeldas ajutise määruse põhjenduses 191, et Indoneesia valitsuse tegevus aitas kaasa biodiislikütuse tootjate saadud tulule, võimaldades neil saada juurdepääsu oma peamisele toorainele ja kuluelemendile maailmaturuhinnast madalama hinnaga, mis väljendus seejärel kunstlikult suuremas kasumis, mis tulenes peamiselt ekspordist kolmandate riikide turgudele. Komisjon tuvastas ka biodiislikütuse ekspordi suure kasvu 2018. aastal, nagu nähtub ajutise määruse põhjenduses 192 esitatud tabelist 2. Seda analüüsi korrati tervikuna vaidlustatud määruses (vt vaidlustatud määruse põhjendus 169).

186    Esimesena väidavad hagejad, et mõiste „tulu- või hinnatoetus“ tõlgendus on vastuolus WTO menetluspraktikaga, nimelt kaalutlustega, mis sisalduvad WTO vaekogu 15. juuni 2012. aasta aruandes „Hiina – Ühendriikidest pärit suundorienteeritud struktuuriga lehtvaltstoodetele kehtestatud tasakaalustavad tollimaksud ja dumpinguvastased tollimaksud“ (WT/DS 414/R). Täpsemalt viitavad nad selle aruande punktile 7.85, milles asuti seisukohale, et „väljend „hinnatoetus“ ei hõlma valitsuse igasugust sekkumist, mis võib mõjutada hindu, nagu tollimaksud ja koguselised piirangud“, ning et „[e]elkõige ei ilmne selgelt, et [artikli 1.1 punkti a alapunkt 2] hõlmas kõiki valitsuse meetmeid, mis muidu ei kujuta endast rahalist toetust, kuid millel võib olla turule, sh hindadele kaudne mõju“.

187    Ilma et see mõjutaks eespool punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktikat, tuleb märkida, et selles asjas võttis vaekogu seisukoha vabatahtlike piiravate lepete kohta, mis piiravad terase importi Ameerika Ühendriikidesse ja mille puhul ta leidis, et neil oli hindadele juhusliku tähtsusega teisejärguline kõrvalmõju. Ta leidis, et subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingu artikli 1 lõike 1.1 punkti a alapunktis 2 sisalduv lause „igas vormis […] hinnatoetus“ ei ole selliste lepete hõlmamiseks piisavalt laia ulatusega. Seega ei puudutanud see vaidlus meetmeid, millel oleks sama eesmärk ja laad kui need, mida analüüsiti vaidlustatud määruses, eelkõige spetsiifilisi ekspordipiiranguid ja hindade de facto kindlaksmääramist ettevõtja kaudu, milles 100% osalus kuulus Indoneesia valitsusele.

188    Teisena heidavad hagejad komisjonile ette, viidates ajutise määruse mitmele põhjendusele, et ta järeldas ekslikult esiteks, et Indoneesia valitsusel oli kavatsus edendada biodiisli kasutamist Indoneesias toorpalmiõli hindade alandamise teel, ja et teiseks eksisteeris meetmete kogum, mille eesmärk oli toetada biodiislikütuse tootmisharu ning mis tõendas tulutoetuse esinemist.

189    Esimese punkti kohta tuleb märkida, et hagejad ei sea kahtluse alla tõendeid, mida komisjon kasutas, et tõendada Indoneesia valitsuse kavatsust toetada riiklikku biodiislikütuse tootmisharu, vaid asjaolu, et need tõendid puudutavad nimetatud valitsuse kavatsust toetust pakkuda toorpalmiõli hindade langetamise teel.

190    See argument põhineb aga ajutise määruse vääral tõlgendusel. Esiteks on ajutise määruse põhjenduses 182 nimetatud ekspordimaks ja eksporditollimaks üks meetmetest, mis võimaldasid komisjonil järeldada, et toorpalmiõli tarnijatele anti volitus või neile tehti ülesandeks tarnida toorpalmiõli piisavast madalama tasu eest (vt eespool punktid 121–132). Sama kehtib ka ajutise määruse põhjenduses 186 mainitud õlipalmiistanduste fondi puhul, mida rahastati ekspordimaksuga toorpalmiõlilt ja selle derivaatidelt (ajutise määruse põhjendus 117). Teiseks ilmneb ajutise määruse lugemisel, et komisjon tõendas kõigepealt Indoneesia valitsuse kavatsust toetada omamaist biodiislikütuse tootmisharu põhjendustes 182–186, enne kui ta tõi põhjendustes 188–190 välja erinevad vahendid, mille kaudu Indoneesia valitsus sekkus toorpalmiõli turul, et hoogustada biodiislikütuse tootmisharu arengut.

191    Eelmises punktis meenutatud põhjendustest nähtub, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud Indoneesia valitsuse kavatsust toetada biodiislikütuse tootmisharu arengut toorpalmiõli turul sekkudes, ja see hagejate argument tuleb tagasi lükata.

192    Teise punkti osas viitavad hagejad oma väidete toetuseks, mis puudutavad biodiislikütuse tootmisharu toetavate meetmete kogumit, eelmise osa raames esitatud argumentidele. Kuna hagejate teise väite esimene osa lükati tagasi, tuleb ka see argument tagasi lükata.

193    Kolmandana väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, kuidas see meetmete kogum otseselt või kaudselt tõi kaasa Indoneesia territooriumilt pärit toote ekspordi suurenemise või selle toote impordi vähenemise tema territooriumile, nagu nõuab GATTi artikkel XVI. Ajutise määruse põhjenduses 192 esitatud tabeli 2 andmetest nähtub esiteks, et Indoneesia biodiislikütuse eksport aastatel 2015–2018 vähenes märkimisväärselt, ja teiseks on tõenäolisem, et see meetmete kogum vähendas biodiislikütuse eksporti, kuna see soodustab sisetarbimist, samas kui meetmed, millel väidetavalt on mõju toorpalmiõlile, on biodiislikütuse tootjate jaoks samad, olenemata sellest, kas nad ekspordivad või mitte.

194    Sellega seoses tuleb esiteks rõhutada, nagu tegi ka komisjon ajutise määruse põhjenduses 193, et selle määruse põhjenduses 192 esitatud tabeli 2 andmed näitavad, et Indoneesia biodiislikütuse eksport vähenes märgatavalt ajavahemikul, mil kehtisid liidu kaubanduse kaitsemeetmed (2013. aasta novembri ja 2018. aasta märtsi vahel) ning suurenes seejärel 2018. aastal 847,59% võrra võrreldes 2017. aastaga (vt ajutise määruse põhjendused 281, 282, 322 ja 323). Lisaks, nagu märgib komisjon põhjenduses 193, kaasnes ekspordi vähenemisega liidu kaubanduse kaitsemeetmete kohaldamise perioodil varude suurenemine.

195    Teiseks, nagu komisjon ajutise määruse põhjenduses 191 õigesti märgib, võimaldasid Indoneesia valitsuse kehtestatud meetmed biodiislikütuse tootjatel saada juurdepääs oma peamisele toorainele ja kuluelemendile maailmaturuhinnast madalama hinnaga, mis seejärel väljendus kunstlikult suuremas kasumis, mis tuleneb peamiselt ekspordist kolmandate riikide turgudele. Lisaks ei sea asjaolu, et segamiskohustuse eesmärk on suurendada biodiislikütuse omamaist tarbimist, kahtluse alla järeldust, et kõik Indoneesia valitsuse poolt kehtestatud meetmed, sealhulgas õlipalmiistanduste fondi poolt vahendite otsene ülekandmine, mõjutasid biodiislikütuse eksporti.

196    Seega tuleb need hagejate argumendid tagasi lükata.

197    Nendest järeldustest tuleneb, et komisjon ei rikkunud alusmääruse artikli 3 punkti 1 alapunkti b ega teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et Indoneesia valitsuse rakendatud meetmeid võib pidada biodiislikütuse tootjatele antud tulu- või hinnatoetuseks.

 Teise väite kolmas osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 punkti d ning komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu biodiislikütuse tootjate saadud kasu kindlaksmääramisel

198    Teise väite kolmandas osas väidavad hagejad, et kuna komisjon tuvastas kasu olemasolu ja võttis selle kasu arvutamisel aluseks valed võrdlushinnad, siis rikkus ta alusmääruse artikli 3 punkti 2 ja artikli 6 punkti d.

199    Sellega seoses tuleb märkida, et alusmääruse artiklis 3 on sätestatud, et subsiidium loetakse olemasolevaks valitsuse „rahalise toetuse“ või „tulu- või hinnatoetuse“ esinemisel ja kui seeläbi saadakse „kasu“. Alusmääruse artiklid 6 ja 7 täpsustavad saadud „kasu“ arvutamise korra. Mis puudutab rahalist toetust või tulu- või hinnatoetust, mis seisneb valitsuse poolt kaubaga varustamises, siis on alusmääruse artikli 6 punktis d sisuliselt ette nähtud, et varustamisest saadakse kasu, kui seda tehakse piisavast väiksema tasu eest (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punktid 195 ja 196).

200    Nimetatud määruse artikkel 6 kehtestab eeskirjad, mille alusel määratakse olenevalt meetme liigist kindlaks, kas meedet võib pidada „kasuks, mida subsiidiumi saaja sai“. Vastavalt nendele eeskirjadele esineb kasu siis, kui konkreetselt subsiidiumi saaja on saanud rahalist toetust, mis võimaldab tal saada soodsamaid tingimusi kui need, mis ta turul oleks saanud. Mis puudutab konkreetsemalt kaubaga varustamist, siis näeb alusmääruse artikli 6 punkt d ette, et kasuga on tegemist vaid siis, kui „varustatakse piisavast väiksema tasu eest“, kusjuures „[t]asu piisavus määratakse kõnealuse toote või teenuse puhul valdavate turutingimuste suhtes sellega varustamise või selle ostmise riigis, sealhulgas hind, kvaliteet, kättesaadavus, turustatavus, vedu ja teised ostu- või müügitingimused.“ Sellest sõnastusest nähtub, et „kasu“ kindlaksmääramine hõlmab võrdlust ning see peab, kuivõrd selle mõte on hinnata makstud tasu piisavust tavapäraste turutingimuste suhtes, üldjuhul varustamise riigis, arvesse võtma nende kulude kõiki komponente, mis kaasnevad subsiidiumi saaja jaoks valitsuse poolt varustatud kauba vastuvõtmisega. Seega nähtub sellest sättest, et komisjoni poolt kasu arvutamiseks kasutatud meetod peab võimalikult suurel määral võimaldama kajastada subsiidiumi saaja tegelikult saadud kasu (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw et Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punktid 208–210).

201    Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 170 ja 171, et komisjon määras kasu olemasolu kindlaks, kasutades võrdluse tegemiseks võrdlushinnana toorpalmiõli Indoneesiast ülejäänud maailma ekspordiks franko laeva pardal (FAB) hindu, nagu need olid toodud Indoneesia ekspordistatistikas, ning ta arvutas subsiidiumi saaja saadud kasu uurimisperioodil iga kuu kohta arvutatud toorpalmiõli võrdlushindade ja siseturul ostetud toorpalmiõli eest makstud hindade vahena.

202    Hagejad väidavad, et komisjon lähtus biodiislikütuse tootjate saadud kasu kindlaksmääramisel väärast võrdlusalusest, et järeldada, et toorpalmiõli tarniti Indoneesia turul piisavast väiksema tasu eest.

203    Esimesena väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud tasu piisavuse analüüsimisel võtma võrdlusaluseks riigis kohaldatavad hinnad, mille määras kindlaks turg.

204    Siiski järeldas komisjon ja hagejate argumendid tema järelduste kummutamiseks lükati juba käesoleva väite esimeses osas tagasi, et toorpalmiõli hinnad Indoneesia turul määras kindlaks PTPNi ja et viimase pakutud hinnasoovitus ei kajastanud mingit turuhinda, mis tulenes võistupakkumisest (vaidlustatud määruse põhjendused 124 ja 148).

205    Seega, arvestades turumoonutusi Indoneesia valitsuse sekkumise tõttu (ajutise määruse põhjendus 198), võis komisjon ajutise määruse põhjenduses 197 õiguspäraselt leida, et toorpalmiõli ostuhinda tuleb võrrelda alusmääruse artikli 6 punkti d kohase võrdlusalusega, mistõttu tuleb hagejate argument tagasi lükata.

206    Teisena väidavad hagejad, et komisjon võrdles Indoneesia siseturul toorpalmiõli hindu vääralt Malaisia omamaiste hindade ja Indoneesia ekspordihindadega. FAB-ekspordihind hõlmab eelkõige ekspordimaksu, mis ei koorma sisetehinguid. Lisaks oleks komisjon pidanud tegema võrdlushinna kohandusi, et tagada, et kasutatud võrdlusalus kajastaks tingimusi, milles toorpalmiõli oleks müüdud turutingimustel.

207    Kõigepealt nähtub nii vaidlustatud määruse põhjendusest 182 kui ka ajutise määruse põhjendusest 198, et komisjon ei kasutanud kõnealuse kasu summa kindlaksmääramiseks võrdlushinnana Malaisia hindasid. Asjaolu, et – nagu märgivad hagejad – komisjon võrdles Indoneesia toorpalmiõli omamaiseid hindu Malaisia hindadega, et jõuda järeldusele, et PTPNi kehtestatud hind ei olnud õiglane ja hinnad Indoneesia siseturul olid turuhinnast madalamad, ajutise määruse ühes teises osas (põhjendus 163), ei oma tähtsust biodiislikütuse tootjate saadud kasu kindlaksmääramise kontekstis. Järelikult tuleb see hagejate väide tagasi lükata.

208    Seejärel nähtub ajutise määruse põhjendusest 198, et komisjon leidis, et toorpalmiõli Indoneesiast ülejäänud maailma ekspordi FAB-hinnad kujutasid endast sobivat võrdlusalust, kuna need olid kehtestatud vaba konkurentsi põhimõtete kohaselt, kajastasid Indoneesia turul valitsevaid tingimusi, neid ei moonutanud valitsuse sekkumine ning need olid seega parim näitaja selle kohta, milline oleks olnud Indoneesia omamaine hind, kui ei oleks olnud valitsuse sekkumisest tingitud moonutusi. Selle analüüsi vastu väidavad hagejad, et isegi kui eeldada, et toorpalmiõli hinnad Indoneesia siseturul on moonutatud, ei ole FAB-ekspordihind asjakohane võrdlushind, kuna seda ennast moonutavad ekspordipiirangud.

209    Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nimelt asjaolu, et Indoneesiast toorpalmiõli ekspordi FAB-hind hõlmab ekspordimaksu mõju, nagu komisjon vaidlustatud määruse põhjendustes 173 ja 181 täpsustab, ei tähenda, et see hind on moonutatud. Vastupidi, arvestades, et toorpalmiõli hind siseturul oli piisavast väiksem meetmete kogumi tõttu, sh eksporditollimaks ja ekspordimaks ning hindade kindlaksmääramine PTPNi poolt, vastas toorpalmiõli ekspordihind pärast ekspordimaksu tasumist, nagu komisjon õigesti rõhutab, ekspordihindadele, mida müüjad pakkusid. Kuigi ekspordimaks on üks meetmetest, mille tulemusena ärgitatakse toorpalmiõli tarnijaid müüma siseturul piisavast väiksemate hindadega, ei muuda see Indoneesia FAB-ekspordihinda kasu arvutamisel võrdlushinnana sobimatuks. Nimelt, nagu komisjon õigesti leidis, võimaldas see hind vastavalt alusmääruse artikli 6 punktis d kehtestatud eeskirjale ja eespool punktis 200 viidatud kohtupraktikale kajastada võimalikult suurel määral subsiidiumi saaja tegelikult saadud kasu.

210    Lõpuks tuleb tagasi lükata ka hagejate argument, et komisjon oleks pidanud võrdlushinda kohandama. Nimelt esiteks lükati eelmises punktis tagasi hagejate väide, mille kohaselt oleks tulnud ekspordimaks maha arvata. Teiseks, kui eeldada, et hagejad väidavad, et võrdlushinna muud kohandamised olid vajalikud, ei ole nad esitanud piisavaid tõendeid, mis näitaksid, millised on need kohandused ja miks need olid vajalikud. Kuid sellised tõendid on nõutavad, et tõendada, et liidu institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, mis põhjendab akti tühistamist (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 62).

211    Kolmandana viitavad hagejad oma argumentide põhjendamiseks WTO apellatsioonikogu 8. detsembri 2014. aasta aruandele (USA – tasakaalustavad meetmed teatavatele Indiast pärit kuumvaltsitud süsinikterasest toodetele) (WT/DS 436/AB/R), mille punktides 4.148 ja 4.151 on märgitud, et „see, et teha kindlaks, kas tasu on „piisavast väiksem“ artikli 14 punkti d tähenduses, eeldab võrdlusväärtuse valimist – st hind, mis on võrdlusalus – millega võrrelda valitsuse poolt asjaomase kauba eest võetud hinda“ ning see võrdlusalus „peab olema moodustatud turu määratletud hindest identsete või sarnaste kaupade jaoks, mis seonduvad, viitavad või on seotud asjaomase kauba olemasolevate turutingimustega varustamise riigis“. Ilma et see mõjutaks eespool punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktikat tuleb tõdeda, et selles aruandes tehtud järeldused ei sea kahtluse alla eespool punktides 201, 205 ja 208 kirjeldatud komisjoni analüüsi, milles on samuti viidatud sama toote kättesaadavale turuhinnale, eelkõige arvestades selle aruande punktis 4.155 esitatud kaalutlust, mille kohaselt „[k]uigi võrdlusaluste analüüs algab sellega, et uuritakse asjaomase kauba hindu selles riigis, ei ole kohane kasutada neid hindu, kui neid ei ole määranud turg“.

212    Järelikult tuleb see argument ja seega teise väite kolmas osa tervikuna tagasi lükata.

213    Neid kaalutlusi arvestades tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, et komisjon on rikkunud alusmääruse artikli 8 lõiget 8 ja teinud ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et esineb liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht

214    Kolmandas väites leiavad hagejad, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 8 lõiget 8 ja tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et esineb liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht, tuginedes väärale eeldusele, et liidu tootmisharu oli haavatavas olukorras.

215    Komisjon, keda toetab EBB, vaidleb sellele väitele vastu.

216    Käesolevas asjas järeldas komisjon vaidlustatud määruse põhjendustes 319 ja 320, et liidu tootmisharule ei tekkinud uurimisperioodi jooksul olulist kahju, isegi kui see tootmisharu ei olnud tugev. Ta leidis siiski, et käesolevas asjas esineb sellele tootmisharule olulise kahju tekitamise oht.

217    Kõigepealt tuleb sellega seoses meenutada, et alusmääruse artikli 2 punkti d määratluse kohaselt on „kahju“, kui seda ei ole määratletud teisiti, liidu tootmisharu oluline kahjustamine, liidu tootmisharu olulise kahjustamise oht või sellise tootmisharu rajamise oluline pidurdamine ning seda tõlgendatakse kooskõlas artikli 8 sätetega.

218    Alusmääruse artikli 8 lõige 1 reguleerib kahju tuvastamist. Selle raames peab objektiivselt uurima esiteks subsideeritud impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul ning teiseks kõnealuse impordi mõju liidu tootmisharule.

219    Alusmääruse artikli 8 lõige 4 näeb ette, et uurides subsideeritud impordi mõju asjaomasele liidu tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tegureid ja majandusnäitajaid, mis mõjutavad selle tootmisharu olukorda, sealhulgas seda, et tootmisharu ei ole veel täielikult toibunud varasema subsideerimise või dumpingu mõjust.

220    Alusmääruse artikli 8 lõikes 5 on täpsustatud, et liidu tootmisharu olukorda käsitlevate asjakohaste tõendite abil tuleb tõendada, et sellele tootmisharule on tekitatud kahju. Täpsemalt on selles artiklis ette nähtud, et tuleb tõendada, et lõike 2 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 4 kohaselt mõjutanud liidu tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada (vt selle kohta analoogia alusel 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, C‑10/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:865, punkt 49).

221    Alusmääruse artikli 8 lõige 8 reguleerib „olulise kahju ohu tuvastamist“. Selles on täpsustatud, et see oht tuleb tuvastada faktide, mitte üksnes väidete, oletuste või kaudse võimaluse põhjal, ning muudatus asjaoludes, mis tekitaksid olukorra, mille puhul subsiidium põhjustaks kahju, peab olema selgelt prognoositav ja peatselt toimuv. Sellest järeldub, et kahju ohu tuvastamine peab tulenema selgelt juhtumi asjaoludest. Samuti järeldub sellest, et kahju, mille oht esineb, peab toimuma lähiajal (vt analoogia alusel 29. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Hubei Xinyegang Steel vs. nõukogu, T‑528/09, EU:T:2014:35, punkt 54).

222    Selles sättes on mitteammendavalt loetletud tegurid, mida tuleb olulise kahju ohu olemasolu tuvastamisel arvesse võtta (vt analoogia alusel kohtujurist Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. nõukogu ning nõukogu vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2015:767, punkt 44).

223    Lisaks on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et kahju tekitamise ohu olemasolu, nagu ka kahju olemasolu, tuleb tuvastada subsiidiumivastase meetme vastuvõtmise kuupäeva seisuga, arvestades liidu tootmisharu olukorda sellel kuupäeval. Nimelt ainult seda olukorda arvestades saavad institutsioonid kindlaks teha, kas tulevase subsideeritud impordi peatselt toimuv kasv võib sellele tootmisharule tuua kaasa olulise kahju juhul, kui ei rakendata mingeid kaubanduse kaitsemeetmeid. Liidu institutsioonid võivad teatud juhtudel siiski arvesse võtta uurimisperioodist hilisemaid andmeid (vt analoogia alusel 4. veebruari 2021. aasta kohtuotsus eurocylinder systems, C‑324/19, EU:C:2021:94, punktid 40 ja 41).

224    Samuti tuleb meelde tuletada, et eespool punktis 26 viidatud kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima. Sellises kontekstis tuleb asuda seisukohale, et kahju ohu analüüs eeldab keerukate majandusküsimuste hindamist ning kohtulik kontroll selle hinnangu üle peab seega piirduma materiaalõigus- ja menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega. See piiratud kohtulik kontroll ei tähenda, et liidu kohus ei kontrolli seda, kuidas institutsioonid on tõlgendanud majandusliku iseloomuga andmeid (vt analoogia alusel 29. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Hubei Xinyegang Steel vs. nõukogu, T‑528/09, EU:T:2014:35, punkt 53, ning selle kohta 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, T‑254/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:278, punkt 149). Seega ei pea Üldkohus täpsemalt mitte üksnes kontrollima esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende alusel on tehtud (vt analoogia alusel 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 64).

225    Lõpuks on komisjoni järeldus liidu tootmisharu olukorra kohta, mis on tehtud alusmääruse artikli 8 lõike 4 tähenduses liidu tootmisharule tekitatud olulise kahju analüüsimisel, põhimõtteliselt asjakohane sellele tootmisharule alusmääruse artikli 8 lõike 8 tähenduses olulise kahju tekitamise ohu analüüsimise raames (vt analoogia alusel 4. veebruari 2021. aasta kohtuotsus eurocylinder systems, C‑324/19, EU:C:2021:94, punkt 42).

226    Just neid põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida, kas komisjon rikkus artikli 8 lõiget 8, kui ta jõudis ajutise määruse põhjenduses 360 järeldusele, mida on korratud vaidlustatud määruse põhjenduses 405, et liidu tootmisharu habrast majandusolukorda võib süvendada kiire ja pidev Indoneesiast pärit biodiislikütuse subsideeritud import, mis kujutas uurimisperioodil endast olulise kahju ohtu liidu tootmisharule.

227    Komisjon väidab, et isegi kui eeldada, et ta tegi vea, kui leidis, et liidu tootmisharu oli habras, võib ta igal juhul asuda seisukohale, et liidu tootmisharu olukord peaks lähitulevikus muutuma ja sellega kaasneb oluline kahju. Neil asjaoludel tuleb hagejate kolmas väide, mis ei sea kahtluse alla olulise kahju ohu analüüsi seda osa, igal juhul tagasi lükata.

228    Olgu märgitud, et kuigi alusmääruse artikli 8 lõige 1 nõuab, et „kahju tuvastamise“ raames peab eelkõige objektiivselt uurima subsideeritud impordi edaspidist mõju liidu tootmisharule, ning selle uurimise käigus hinnatakse vastavalt alusmääruse artikli 8 lõikele 4 kõiki asjakohaseid liidu tootmisharu olukorda mõjutavaid tegureid ja näitajaid, ei nõua alusmäärus sõnaselgelt sellist uurimist selle määruse artikli 8 lõike 8 tähenduses kahju ohu analüüsi puhul. Liidu tootmisharu olukorda mõjutavate asjaomaste tegurite uurimine kahju ohu kontekstis on siiski vajalik, kuna see võimaldab anda ülevaate liidu tootmisharu olukorrast, mida silmas pidades saavad institutsioonid hinnata, nagu nõuab alusmääruse artikli 8 lõige 8, kas edasise peatselt toimuva impordi korral muutuks liidu tootmisharul lasuv olulise kahju oht oluliseks kahjuks, juhul kui ei rakendata kaitsemeetmeid. Teisisõnu on vaja selleks, et institutsioonid saaksid kindlaks teha, kas esineb liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise oht, samas kui tulenevalt selle ohu määratlusest ei ole sellel tootmisharul asjaomasel hetkel varalist kahju vaatamata subsideeritud impordi mõjule uurimisperioodi jooksul, teada selle tootmisharu hetkeolukorda (vt selle kohta analoogia alusel 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punkt 31, ning kohtujuristi Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. nõukogu ning nõukogu vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2015:767, punktid 43–48).

229    Nagu hagejad õigesti rõhutavad, nähtub käesolevas asjas ajutise määruse põhjendusest 360, et kahju ohu olemasolu tuvastamisel võeti arvesse liidu tootmisharu olukorda. Seega ei puudu komisjoni järeldusel liidu tootmisharu olukorra kohta seos kahju ohu analüüsiga (vt selle kohta analoogia alusel 29. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Hubei Xinyegang Steel vs. nõukogu, T‑528/09, EU:T:2014:35, punkt 58). Seega võiks kolmas väide, kui sellega nõustuda, seada kahtluse alla komisjoni olulise kahju ohu olemasolu järelduse põhjendatuse.

230    Seega tuleb eespool punktis 227 esitatud komisjoni argument tagasi lükata ja analüüsida hagejate kolmandat väidet.

231    Hagejad väidavad, et liidu majandusnäitajate analüüs ei näita liidu tootmisharu habrast majandusolukorda. Kõik tegurid, välja arvatud turuosad, paranesid 2015. aasta ja uurimisperioodi vahel ning müük vähenes 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel vaid väga vähe. Oma kinnituste põhjendamiseks esitasid hagejad Üldkohtule tabeli koos oma analüüsiga andmete kohta, mis kajastavad liidu tootmisharu majanduslikku olukorda ja mida komisjon ajutises määruses arvesse võttis.

232    Kõigepealt tuleb tõdeda, et hagejate seisukohad võtavad arvesse komisjoni esitatud andmeid, mis ei puuduta ainult uurimisperioodi, vaid ka kogu „vaatlusalust perioodi“, st ajavahemikku 1. jaanuarist 2015 kuni uurimisperioodi lõpuni (ajutise määruse põhjendus 13). Kohtupraktika kohaselt on „vaatlusaluse perioodi“ kindlaksmääramise aluseks soov võimaldada komisjonil uurida pikemat perioodi kui see, mida hõlmab uurimine ise, selleks et põhjendada oma analüüsi tegelike ja võimalike suundumustega, mille tuvastamiseks on vaja piisavalt pikka ajavahemikku (vt selle kohta analoogia alusel 7. mai 1991. aasta kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punkt 87, ning 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, T‑254/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:278, punkt 337).

233    Jõudmaks järeldusele, et liidu tootmisharu ei olnud uurimisperioodil tugev, võttis komisjon ajutise määruse põhjendustes 309–340 arvesse mitut mikro- ja makromajanduslikku näitajat ning kinnitas seda analüüsi vaidlustatud määruse põhjendustes 279–317, milles ta analüüsis põhjendustes 321–341 ka uurimisperioodist hilisemaid majandusnäitajaid.

234    Esimesena, mis puudutab makromajanduslikke näitajaid, siis väidavad hagejad esiteks, et liidu toodang, tootmisvõimsus ja tootmisvõimsuse kasutamine muutusid ajavahemikus 2015. aastast kuni uurimisperioodini positiivselt.

235    Sellega seoses tuleb märkida, et ajutise määruse põhjenduses 268 esitatud tabelist 3 nähtub, et pärast 2015. ja 2017. aasta vahel toimunud tõusu jäi liidu toodang 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel peaaegu stabiilseks (vähene kasv 13 071 053 tonnilt 13 140 582 tonnile püsiva indeksiga 111), samas kui samal perioodil suurenes liidu tarbimine, nagu nähtub ajutise määruse põhjenduses 271 esitatud tabelist 4 (14 202 128 tonnilt 15 634 102 tonnile, kasv 10,08%). Sellest tuleneb, et liidu toodang ei järginud liidu tarbimise suurenemist, st nõudlust. Lisaks ilmneb ajutise määruse põhjenduses 309 esitatud tabelist 8, et liidu tootmisvõimsus kasvas veidi ajavahemikus 2015–2016 (16 009 878 tonnilt 16 561 814 tonnile) ning 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel (16 594 853 tonnilt 17 031 230 tonnile), samas kui tootmisvõimsuse kasutamine, mis pärast 2015., 2016. ja 2017. aasta kasvu 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel veidi kahanes.

236    Nende andmete põhjal leidis komisjon ajutise määruse põhjenduses 310, et liidu tootmisharu tootmisvõimsuse suurenemine oli oluliselt väiksem kui nõudluse kasv, kuna see tootmisharu sai turu kasvust kasu vaid väga väikeses ulatuses subsideeritud impordi olulise suurenemise tõttu, eriti uurimisperioodil.

237    Kuna see tuvastatud asjaolu, mis vastab analüüsitud andmetele ja toetab järeldust, et liidu tootmisharu olukord oli habras, tuleb hagejate esimene argument tagasi lükata.

238    Teiseks väidavad hagejad, et müügimaht kasvas.

239    Siiski nähtub ajutise määruse põhjenduses 314 esitatud tabelist 9 selgelt, et kuigi müügimaht liidu turul suurenes ajavahemikus 2015–2017, vähenes see müük 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel, mis – nagu komisjon märkis ajutise määruse põhjenduses 317 – vastab Indoneesiast pärit impordi tollimaksude kaotamisele. Seega tuleb hagejate see argument tagasi lükata.

240    Kolmandaks väidavad hagejad, et liidu tootmisharu säilitas suure turuosa, mis jäi vahemikku 81–95%.

241    Siiski tuleb tõdeda, et ajutise määruse põhjenduses 314 esitatud tabelist 9 nähtub, et liidu tootmisharu turuosa vähenes 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel oluliselt (91,6%-lt 81,5%-le). Ajutise määruse põhjenduses 317 selgitab komisjon ning hagejad ei sea seda küsimust tulemuslikult kahtluse alla oma argumentides, mis käsitlevad Argentinast pärit importi (vt tagapool punktid 285–293), et vähenemine on selgitatav Indoneesiast pärit impordi tollimaksude kaotamisega, mis muutis turu olukorda 2018. aastal uurimisperioodi ajal. Neid andmeid arvestades tuleb see hagejate argument tagasi lükata.

242    Neljandaks väidavad hagejad, et tööhõives ja tootlikkuses avalduvad positiivsed suundumused.

243    Nimelt nähtub ajutise määruse põhjenduses 319 esitatud tabelist 10, et liidu tootmisharu töötajate arv suurenes veidi ajavahemikus 2015. aastast kuni uurimisperioodini (78 töötajat). Siiski vähenes tootlikkus 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel (4782 tonnilt töötaja kohta 4625 tonnile töötaja kohta). Sellest tuleneb, et töötajate arvu vähesest suurenemisest üksi ei piisa, et lükata ümber komisjoni järeldused, mis tulenevad makromajanduslike näitajate kogumist. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et kuigi institutsioonide uurimine peab viima järeldusele, et kahju tekitamise oht on suur, ei ole nõutud, et kõik asjakohased majandustegurid ja -näitajad näitaksid negatiivset suundumust (vt selle kohta analoogia alusel 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon, T‑675/15, ei avaldata, EU:T:2018:209, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

244    Sellest tuleneb, et hagejate need argumendid tuleb tagasi lükata.

245    Teisena, mis puudutab mikromajanduslikke näitajaid, siis väidavad hagejad esiteks, et müügihinnad liidus ja tootmiskulud arenesid sarnaselt.

246    Tuleb tõdeda, et ajutise määruse põhjenduses 325 esitatud tabelist 11 nähtub, et pärast seda, kui ajavahemikus 2015–2017, mil Indoneesiast pärit impordi suhtes kehtis tollimaks, olid hinnad tõusnud, langesid need 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel 832 eurolt tonni kohta 794 eurole. Samuti nähtub ajutise määruse põhjenduses 325 esitatud tabelist 11, et tootmiskulud vähenesid 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel 827 eurolt tonni kohta 791 eurole tonni kohta. Siiski nähtub selle tabeli kõigist andmetest, eelkõige müügihinna langusest, et liidu tootmisharu ei saanud sellest kulude alanemisest kasu, kuna ta pidi selle languse täielikult oma klientidele üle kandma, nagu komisjon ajutise määruse põhjenduses 328 õigesti märgib. Seega tuleb hagejate see argument tagasi lükata.

247    Teiseks väidavad hagejad, et keskmine tööjõukulu töötaja kohta on positiivselt muutunud.

248    Ajutise määruse põhjenduses 330 esitatud tabelist 12 ilmneb siiski, et pärast seda, kui see kulu oli aastatel 2015–2016 oluliselt langenud, jäi see 2016. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal peaaegu stabiilseks. Järelikult tuleb see hagejate argument tagasi lükata.

249    Kolmandaks väidavad hagejad, et rahavood, müügitasuvus ja investeeringutasuvus on positiivselt muutunud.

250    Sellega seoses tuleb tõdeda, et ajutise määruse põhjenduses 334 esitatud tabelist 14 nähtub, et rahavood suurenesid ajavahemikus 2015–2017 (oluline suurenemine aastatel 2016–2017) ning seejärel langesid 2016. aasta tasemele. Vastupidi hagejate väidetele ei ole seega võimalik tuvastada positiivset arengut.

251    Mis puudutab investeeringutasuvust, siis see suurenes aastatel 2015–2016 märkimisväärselt ja jäi seejärel suhteliselt stabiilseks (18% 2016. aastal, 16% 2017. aastal ja 17% uurimisperioodil). Ent see areng ning liidus sõltumatutele klientidele müügi tasuvuse stabiliseerumine 0,8%-le 2017. aastal ja uurimisperioodi jooksul ei saa kahtluse alla seada komisjoni järeldusi liidu tootmisharu üldise olukorra kohta. Nagu komisjon kohtuistungil väitis, on see kasumlikkuse määr madal ega ole piisav, et tagada pikaajalist tootmisharu püsimajäämist.

252    Hagejad vaidlevad vastu ka järeldustele, mille komisjon tegi uurimisperioodile järgnevat perioodi puudutavate arvandmete põhjal.

253    Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on luba võtta teatud asjaoludel arvesse uurimisperioodist hilisemaid andmeid põhjendatud uurimiste raames, mille ese ei ole kahju tuvastamine, vaid kahju ohu kindlaksmääramine, mis oma laadilt eeldab tulevikku suunatud analüüsi. Neid andmeid võib seega kasutada selleks, et kinnitada või ümber lükata prognoose, mis sisalduvad komisjoni määruses, millega kehtestatakse ajutine tasakaalustav tollimaks, ja võimaldada prognooside kinnitust leidmise korral kehtestada lõplik tasakaalustav tollimaks. Siiski peab liidu kohus saama kontrollida liidu institutsioonide otsust kasutada andmeid uurimisperioodile järgneva perioodi kohta (vt analoogia alusel 4. veebruari 2021. aasta kohtuotsus eurocylinder systems, C‑324/19, EU:C:2021:94, punkt 41).

254    Käesolevas asjas uuris komisjon vaidlustatud määruse põhjendustes 321–341 andmeid ajavahemiku kohta 2018. aasta oktoobrist kuni 2019. aasta juunini (edaspidi „uurimisele järgnenud periood“) ja järeldas, et liidu tootmisharu majanduslik olukord on uurimisperioodile järgneval perioodil veelgi halvenenud.

255    Hagejad väidavad, et kuigi see teave oli puudulik, ilmneb esiteks, et müük ja tootmisvõimsuse kasutamine jäid stabiilseks, ning teiseks on tasuvus paranenud, kuna tootmiskulud vähenesid rohkem kui ühiku müügihinnad.

256    Tuleb aga tõdeda, et vaidlustatud määruse põhjenduses 325 esitatud tabelist 2, mille andmeid hagejad ei ole vaidlustanud, nähtub, et nii liidu tootmisharu toodang kui müük vähenes uurimisperioodi ja uurimisele järgnenud perioodi vahel (vastavalt 2 510 356 tonnilt 1 824 599 tonnile ning 2 524 646 tonnilt 1 871 962 tonnile). Ka tootmisvõimsuse kasutamise tase vähenes veidi (82%-lt 80%-le). Lisaks, kuigi on tõsi, et ühiku tootmiskulu langes 791 eurolt 760 eurole tonni kohta, langes ühiku müügihind samuti 4 euro võrra tonni kohta. See vähenemine vähendab täheldatud tasuvuse kerget paranemist, mis ei saa kahtluse alla seada komisjoni järeldusi liidu tootmisharu olukorra kohta, mis tuginevad kõigile selles küsimuses asjakohastele asjaoludele.

257    Seega tuleb hagejate argumendid, millega soovitakse ümber lükata analüüs liidu tootmisharu olukorra kohta, ja seega kolmas väide tagasi lükata.

 Neljas väide, et on rikutud alusmääruse artikli 8 lõikeid 5 ja 6 ning komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta järeldas, et Indoneesiast pärit import ähvardas liidu tootmisharule kahju tekitada, ja jättis tähelepanuta Argentinast pärit impordi mõju

258    Neljas väide koosneb kahest osast, millele komisjon, keda toetab EBB, vastu vaidleb.

259    Kõigepealt tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on vastavalt alusmääruse artikli 1 lõikele 1 ja artikli 8 lõikele 5 põhjuslik seos subsideeritud impordi ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel tasakaalustava tollimaksu kehtestamiseks vajalik tingimus (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 257). Sama põhimõtet kohaldatakse ka siis, kui lõplik tasakaalustav tollimaks põhineb liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohul.

260    Alusmääruse artikli 8 lõigete 5 ja 6 kohaselt on institutsioonid esiteks kohustatud uurima, kas kahju, millele nad kavatsevad tugineda, tuleneb tegelikult subsideeritud impordist. Tegemist on nn omistamise analüüsiga. Teiseks peavad nad kõrvale jätma igasuguse muudest teguritest tuleneva kahju, nii et muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks nimetatud impordile. Tegemist on nn mitteomistamise analüüsiga (vt analoogia alusel 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Yingli Energy (China) jt vs. nõukogu, T‑160/14, ei avaldata, EU:T:2017:125, punkt 189 ja seal viidatud kohtupraktika).

261    Need sätted ei pane institutsioonidele mingit kohustust omistamise ja mitteomistamise analüüsi vormi või järjekorra suhtes, mille nad peavad läbi viima. Seevastu on nendes sätetes ette nähtud, et need analüüsid tuleb teha nii, et need võimaldavad eraldada ja eristada subsideeritud impordi kahjulikku mõju muude teguritega põhjustatud kahjulikust mõjust (vt analoogia alusel 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, T‑192/08, EU:T:2011:619, punkt 38).

262    Nagu liidu kohus on juba täpsustanud, on alusmääruse artikli 8 lõigete 5 ja 6 eesmärk ühelt poolt tagada, et liidu institutsioonid eraldavad ja eristavad subsideeritud impordi kahjulikku mõju muude tegurite mõjust, sest kui nad hoiduksid erinevate tegurite mõju eraldamast ja eristamast, ei saaks nad õiguspäraselt järeldada, et subsideeritud import on liidu tootmisharule kahju tekitanud. Teiselt poolt ei ole nende eeskirjade eesmärk mitte anda liidu tootmisharule vajalikust ulatuslikumat kaitset (vt selle kohta analoogia alusel 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, C‑535/06 P, EU:C:2009:498, punkt 90; 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, C‑10/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:865, punkt 39, ning 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Godrej Industries ja VVF vs. nõukogu, T‑6/12, EU:T:2013:408, punkt 63).

263    Lisaks puudutab liidu institutsioonide ulatuslik kaalutlusõigus ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas vastavalt eespool punktis 26 viidatud kohtupraktikale eelkõige kõiki liidu tootmisharule tekitatud kahju kindlaksmääramise tingimusi subsiidiumidevastases menetluses, sealhulgas põhjuslikku seost, ning seega peavad hagejad esitama tõendid, mis võimaldavad Üldkohtul tuvastada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea kahju ja kahju põhjuste kindlakstegemisel (vt selle kohta analoogia alusel 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑443/11, EU:T:2014:774, punktid 323–325).

264    Neljanda väite esimeses osas vaidlustavad hagejad omistamise analüüsi, mille komisjon viis läbi vaidlustatud määruse põhjendustes 406–415. Teises väiteosas kritiseerivad nad sama määruse punktis 416 jj tehtud mitteomistamise analüüsi.

 Neljanda väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 8 lõiget 5 ja komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, kui ta järeldas, et Indoneesiast pärit import ähvardab tekitada kahju

265    Neljanda väite esimeses osas väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, et Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi ja liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel on põhjuslik seos.

266    Sellega seoses tuleb rõhutada, et subsideeritud impordi mõju tuvastamine samasuguste toodete hindadele liidu turul alusmääruse artikli 8 lõike 1 alusel erineb sellest, mille eesmärk on tõendada alusmääruse artikli 8 lõikes 5 osutatud põhjusliku seose olemasolu subsideeritud impordi ja liidu tootmisharule tekkinud kahju vahel. Alusmääruse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud kindlaksmääramise eesmärk on tõendada subsideeritud impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul. See kindlaksmääramine eeldab subsideeritud impordi hindade ja liidu tootmisharu samasuguste toodete hindade suhte analüüsimist. Alusmääruse artikli 8 lõikes 5 ette nähtud tuvastamise eesmärk on omakorda luua seos subsideeritud impordi ja liidu tootmisharu kahju kui terviku vahel. Isegi kui need kaks tuvastamist on oma eesmärgi poolest erinevad, võetakse tõendeid kahju olemasolu kohta, sealhulgas neid, mis puudutavad impordi mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul, arvesse siiski komisjoni analüüsi raames, mis puudutab põhjuslikku seost, mis on ette nähtud alusmääruse artikli 8 lõikes 5. Seega on hinna allalöömise ja üldisemalt subsideeritud impordi mõju tuvastamine sarnaste toodete hindadele liidu turul, ja põhjusliku seose tuvastamine alusmääruse artikli 8 lõike 5 alusel seotud (vt selle kohta analoogia alusel 30. novembri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu ja komisjon, T‑107/08, EU:T:2011:704, punkt 59, ning 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon, edasi kaevatud, T‑254/18, EU:T:2021:278, punkt 363).

267    Käesolevas asjas võttis komisjon ajutise määruse põhjenduses 361 põhjusliku seose tuvastamisel arvesse Indoneesiast pärit impordi kasvu uurimisperioodil, Indoneesiast pärit biodiislikütuse hindade allalöömist ja asjaolu, et see import tõi kaasa liidu tootmisharu hindade languse. Ta märkis ajutise määruse põhjenduses 362 ja vaidlustatud määruse põhjenduses 407, et see olukord tõi kaasa liidu tootmisharu turuosade kaotuse vaatamata tootmise ja tootmisvõimsuse suurenemisele ning asjaolule, et see tootmisharu ei saanud parandada oma kasumimarginaali, mis ei olnud rahuldav turutingimustes, mis muidu olid soodsad. Seega järeldas komisjon ajutise määruse põhjenduses 365, mida kinnitati vaidlustatud määruse põhjenduses 415, et Indoneesia biodiislikütuse subsideeritud import kujutab endast liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu.

268    Kõigepealt tuleb tagasi lükata hagejate väide, mille kohaselt Indoneesiast pärit import ei olnud liidu tootmisharu haavatavuse põhjus ja seega ei saa see import olla sellele tootmisharule kahju tekitamise ohuks. Nimelt, nagu komisjon õigesti rõhutab, ei puuduta käesolevas asjas asjakohane analüüs küsimust, kas Indoneesiast pärit import on liidu tootmisharu haavatava olukorra põhjus, vaid küsimust, kas see import kujutab endast lähitulevikus olulise kahju tekitamise ohtu.

269    Esimesena väidavad hagejad, et ajutises määruses toodud tabelites esitatud andmetest nähtub, et Indoneesiast pärit impordi turuosade kasv 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel, mis on ebaseaduslikuks tunnistatud dumpinguvastaste meetmete, mis blokeerisid Indoneesia importi, tühistamise loogiline tagajärg (vt eespool punktid 3–6), oli väiksem kui liidu tootmisharu turuosade vähenemine, mis tähendab, et Indoneesia import lihtsalt täitis tühimiku, mida liidu tootmisharu ei täitnud ning ei põhjendanud liidu tootmisharu turuosade kaotust.

270    Sellega seoses tuleb tõdeda, et hagejad ei sea kahtluse alla andmeid, mida komisjon kasutas oma järeldustele jõudmiseks. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et liidu tootmisharu toodang kasvas 2017. aasta ja uurimisperioodi vahel veidi, 13 071 053 tonnilt 13 140 852 tonnile (ajutise määruse põhjenduses 268 esitatud tabel 3), samas kui liidu tarbimine suurenes märkimisväärsemalt samal perioodil, 14 202 128 tonnilt 15 634 102 tonnile (ajutise määruse põhjenduses 271 esitatud tabel 4). Samal perioodil kasvas Indoneesiast pärit import 24 984 tonnilt 516 088 tonnile (ajutise määruse põhjenduses 280 esitatud tabel 5) ehk 1965,67% ehk 491 104 tonni võrra, ning liidu tootmisharu müügimaht liidu turul vähenes 13 004 462 tonnilt 12 741 791 tonnile (ajutise määruse põhjenduses 314 esitatud tabel 9) ehk vähenes 262 671 tonni võrra. Lisaks kasutas liidu tootmisharu samal perioodil üksnes 77% oma tootmisvõimsusest (ajutise määruse põhjenduses 309 esitatud tabel 8).

271    Eelmises punktis esitatud andmetest nähtub, et vaatamata tarbimise suurenemisele ja seega nõudluse kasvule liidu turul vähenes liidu tootmisharu müük samal turul vaatamata märkimisväärse kasutamata tootmisvõimsuse olemasolule, samas kui Indoneesiast pärit import suurenes samal ajal 1965,67% võrra. Seega ei teinud komisjon ilmset hindamisviga eespool punktis 263 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ta vaidlustatud määruse põhjenduses 407 leidis, et impordi suurenemine uurimisperioodil, hindade allalöömine ja Indoneesiast pärit subsideeritud impordi surve liidu tootmisharu hindadele tõi tootmise ja tootmisvõimsuse suurenemise kiuste kaasa liidu tootmisharu turuosa kaotuse ning takistas liidu tootmisharul saada muidu soodsast turuolukorrast kasu.

272    Hagejad väidavad, et Indoneesiast pärit import ei suurene tulevikus. Esiteks on kõrge CFPPga biodiislikütuse nõudlus on piiratud. Teiseks piiravad liidus PME kasutamist kaks hiljuti vastu võetud õigusakti: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82) ning komisjoni 13. märtsi 2019. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/807, millega täiendatakse direktiivi 2018/2001 selliste maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga lähteainete kindlaksmääramise osas, mille tootmise ala on märkimisväärselt laienenud suure süsinikuvaruga maale, ning maakasutuse kaudse muutuse väikese riskiga biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste sertifitseerimise osas (ELT 2019, L 133, lk 1).

273    Esiteks, nagu komisjon õigesti rõhutab, ei seadnud hagejad kahtluse alla tema järeldusi liidus toodetud biodiislikütuse ja Indoneesiast pärit biodiislikütuse konkurentsisuhte kohta ning asjaolu, et viimane avaldab hindadele survet (vaidlustatud määruse põhjendus 254). Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjenduses 353 esitatud tabelist 4, on Indoneesiast pärit impordi maht uurimisele järgneva perioodi kolme kvartali jooksul suurem kui selle impordi maht uurimisperioodi nelja kvartali jooksul.

274    Teiseks leidis komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 360 õigesti, et direktiivi 2018/2001 mõju ei olnud ettenähtav ning „see ei mõjuta praegust analüüsi, mis käsitleb kahju ohtu, mida Indoneesia import võib tulevikus liidu tootmisharule tekitada“. Nimelt tuleb tõdeda, et see direktiiv võeti vastu pärast uurimisperioodi ning vastavalt direktiivi artikli 36 lõikele 1 möödus selle ülevõtmistähtaeg alles 30. juunil 2021. Lisaks, vastavalt selle direktiivi artikli 26 lõikele 2 on selliste „biokütuste, vedelate biokütuste ja biomasskütuste […], mis on toodetud maakasutuse kaudse muutuse suure riskiga toidu- ja söödakultuuridest, mille kasvatamise ala on märkimisväärselt laienenud suure süsinikuvaruga maale,“ impordi täielik piiramine järkjärguline alates 31. detsembrist 2023 direktiivi artikli 26 lõike 2 kohaselt.

275    Teisena väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud seost Indoneesiast pärit impordi kasvu ja liidu tootmisharu kasumlikkuse probleemide vahel. Ajutises määruses toodud tabelites esitatud andmetest nähtub, et liidu tootmisharu kasumlikkus jäi uurimisperioodil positiivseks ning Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharu kasumlikkuse vahel puudub seos. Uurimisele järgneva perioodi andmed kinnitavad seda seose puudumist.

276    Nimelt nähtub ajutise määruse põhjenduses 334 esitatud tabelist 14, et liidu tootmisharu kasumlikkus jäi uurimisperioodil stabiilseks (0,8%). Siiski, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjenduses 329 esitatud tabelist 3, vähenes kasumlikkus uurimisele järgneval perioodil ja pärast kasumlikkuse suurenemist 2018. aasta neljandas kvartalis 10,8%-le uurimisperioodist madalamale tasemele või isegi negatiivsele tasemele (–5%) 2019. aasta teises kvartalis. Lisaks nähtub vaidlustatud määruse põhjenduses 353 esitatud tabelist 4, et Indoneesiast pärit import oli 2019. aasta esimeses ja teises kvartalis suurem võrreldes 2018. aasta neljanda kvartaliga, mille jooksul liidu tootmisharu kasumlikkus suurenes.

277    Järelikult ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta järeldas, et Indoneesiast pärit biodiislikütuse impordi ja liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel on põhjuslik seos.

278    Järelikult tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

 Neljanda väite teine osa, mille kohaselt on rikutud alusmääruse artikli 8 lõiget 6 ja tehtud ilmseid hindamisvigu Argentinast pärit biodiislikütuse impordi mõju analüüsimisel

279    Neljanda väite teises osas väidavad hagejad, et komisjon ei võtnud mitteomistamise analüüsis arvesse kahju ohtu, mida põhjustas Argentinast pärit biodiislikütuse import, mida käsitleb komisjoni 11. veebruari 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/244, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks Argentinast pärit biodiislikütuse impordi suhtes (ELT 2019, L 40, lk 1).

280    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktist 260, peab komisjon alusmääruse artikli 8 lõikes 6 ette nähtud mitteomistamise analüüsi raames kõrvale jätma igasuguse muudest teguritest tuleneva kahju, nii et muude teguritega tekitatud kahju ei omistataks subsideeritud impordile.

281    Sel eesmärgil peab komisjon kontrollima, kas nende muude tegurite mõju ei katkesta põhjuslikku seost ühelt poolt asjaomase impordi ja teiselt poolt liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel. Samuti peab ta kontrollima, et nende muude tegurite põhjustatud kahju ei võetaks arvesse kahju tuvastamisel, sest isegi kui mõni muu konkreetne tegur ei katkesta põhjuslikku seost vaatlusaluse impordi ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel, võib see liidu tootmisharule tekitada iseseisva kahju. Kui aga komisjon leiab, et olenemata neist teguritest on selle impordi põhjustatud kahju oluline, võib selle tagajärjel tuvastada põhjusliku seose kõnealuse impordi ja liidu tootmisharule põhjustatud kahju vahel (vt selle kohta analoogia alusel 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, T‑162/14, ei avaldata, EU:T:2017:124, punktid 182–185 ja seal viidatud kohtupraktika).

282    Lisaks võib komisjon kohtupraktika kohaselt omistada subsideeritud impordile vastutuse kahju eest, isegi kui selle mõju moodustab vaid osa ulatuslikumast kahjust, mis on omistatav muudele teguritele. Tasakaalustavate tollimaksude kehtestamine on võimalik, isegi kui need ei lahenda probleemi, mille liidu tootmisharule tekitavad muud tegurid (vt selle kohta analoogia alusel 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsus Canon jt vs. nõukogu, 277/85 ja 300/85, EU:C:1988:467, punktid 62 ja 63; 29. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Sinochem vs. nõukogu, T‑97/95, EU:T:1998:9, punktid 99–103, ning 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Yingli Energy (China) jt vs. nõukogu, T‑160/14, ei avaldata, EU:T:2017:125, punkt 192). Seega selleks, et oleks põhjuslik seos subsideeritud impordi ja kahju või liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel alusmääruse sätete tähenduses, ei ole vaja, et see import oleks selle kahju ainus põhjus.

283    Seejuures ei ole vaja asjaomase teguri täpset mõju välja tuua ega isegi mitte selle suurust kindlaks teha või arvudes väljendada (vt selle kohta 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Yingli Energy (China) jt vs. nõukogu, T‑160/14, ei avaldata, EU:T:2017:125, punkt 195; vt analoogia alusel ka 4. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, T‑300/03, EU:T:2006:289, punkt 269).

284    Veel on oluline meenutada, et pooled, kes tuginevad vaidlusaluse määruse õigusvastasusele, peavad esitama tõendid, mis kinnitavad, et need tegurid võisid avaldada nii olulist mõju, et liidu tootmisharule tekitatud kahju ning põhjusliku seose olemasolu selle kahju ja dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi vahel ei ole tõendatud ning need tuleb järelikult kahtluse alla seada (vt selle kohta analoogia alusel 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus CHEMK ja KF vs. nõukogu, C‑13/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:780, punkt 75, ja 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Transnational Company „Kazchrome“ ja ENRC Marketing vs. nõukogu, C‑10/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:865, punkt 28).

285    Käesolevas asjas hindas komisjon vastupidi hagejate väidetule vaidlustatud määruse põhjendustes 416–460 liidu tootmisharule kahju tekitada võivate muude tegurite mõju. Selles kontekstis hindas ta eelkõige vaidlustatud määruse põhjendustes 416–420 ja ajutise määruse põhjendustes 368–370 Argentinast pärit biodiislikütuse impordi mõju.

286    Täpsemalt märkis komisjon ajutise määruse põhjenduses 368, et Argentinast pärit import oli saavutanud 2017. aastal 2,8% suuruse turuosa, mis tõusis uurimisperioodil ligikaudu 10%‑ni, kuid selle suhtes viidi läbi uurimine, mille tulemusel kehtestati lõplik tasakaalustav tollimaks ja nõustuti kohustusega 2019. aasta veebruaris. Nii järeldas ta vaidlustatud määruse põhjendustes 417 ja 418, et Argentinast pärit import oli osa uurimisperioodil liidu tootmisharule kahju tekitamise ohust, mistõttu komisjon kehtestas selle impordi suhtes meetmed 2019. aasta veebruaris ja nõustus hinnakohustustega, kuid see asjaolu ei tähenda, et Indoneesiast pärit import ei kujutanud endast samuti kahju ohtu, eriti pärast Argentinast pärit impordi suhtes kehtestatud meetmete jõustumist.

287    Esimesena väidavad hagejad, et Argentinast pärit impordi kasv oli kolm korda suurem kui Indoneesiast pärit impordil ja Argentina impordi hinnad olid palju madalamad, mis tähendab, et see import oli kahju ohu peamine põhjus. Lisaks väidavad hagejad, et Indoneesiast pärit import uurimisperioodil oli 516 088 tonni ehk 3,3% suurune turuosa ning uurimisele järgneval perioodil oli see 581 086 tonni ehk 5% turuosa, mis komisjoni arvates tähendas rakendusmääruse 2019/244 põhjenduse 466 kohaselt, et see eksport on lähitulevikus kahju peamine põhjus. Uurimisele järgneval perioodil vähenes Argentina turuosa 4,1%, samas kui Indoneesia turuosa suurenes 1,7%, Malaisia turuosa suurenes 0,9%, Hiina turuosa jäi stabiilseks ja liidu tootmisharu turuosa suurenes 1,5%. Indoneesia biodiislikütuse hinnad jäid madalamaks Argentina biodiislikütuse hindadest ning liidu tootmisharu kasumlikkus paranes.

288    Hagejad rõhutavad, et liiati lubas komisjon 11. veebruari 2019. aasta rakendusotsusega (EL) 2019/245, millega kiidetakse heaks kohustused, mis on pakutud pärast Argentina päritolu imporditud biodiislikütusele lõpliku tasakaalustava tollimaksu kehtestamist (ELT 2019, L 40, lk 71), importida ligikaudu 10% liidu keskmisest tarbimisest 2014. aastast kuni uurimisperioodini (mis hagejate sõnul vastab 1 233 417 tonnile aastas ehk enam kui kaks korda rohkem Indoneesia impordimahust). Komisjon leidis seega, et Argentina import ei peaks põhimõtteliselt mõjutama liidu tootmisharu üldist tulemuslikkust. Vaatamata rakendusmääruse 2019/244 vastuvõtmisele on see import endiselt liidu tootmisharule kahju tekitamise oht, kuna sellele ei kohaldata tasakaalustavat tollimaksu, kui see ei ületa 1 233 417 tonni aastas ja kui see vastab minimaalsele impordihinnale. Vaidlustatud määruse tabelitest 2 ja 6 nähtub, et Argentinast pärit import jätkub Indoneesiast pärit impordi mahust suuremas mahus ning et Indoneesiast pärit impordi hinnad olid uurimisperioodil, nagu see on määratletud rakendusmääruses 2019/244, kõrgemad kui Argentinast pärit impordi hinnad.

289    Kõikide nende argumentidega väidavad hagejad sisuliselt, et esiteks on Argentinast pärit import jätkuvalt liidu tootmisharule kahju tekitamise ohutegur, ja teiseks ei kujuta üldises kontekstis pärast rakendusmääruse 2019/244 vastuvõtmist Indoneesiast pärit import endast liidu tootmisharule kahju tekitamise ohtu.

290    Esimese punkti osas tuleb siiski meenutada, et vastavalt eespool punktis 282 viidatud kohtupraktikale võib komisjon omistada subsideeritud impordile vastutuse kahju eest isegi siis, kui selle mõju moodustab vaid osa ulatuslikumast kahjust, mille võib omistada muudele teguritele. Subsideeritud import ei pea tingimata olema kahju või kahju ohu ainus põhjus. Argentinast pärit biodiislikütuse impordiga seonduva kahju ohu püsimine ei välistanud seega vaidlustatud määruses tehtud komisjoni järeldust kahju muu ohu olemasolu kohta, mida põhjustab biodiislikütuse Indoneesia import.

291    Teise punkti osas leidis komisjon õigesti, et Argentinast pärit import ei katkestanud põhjuslikku seost ühelt poolt Indoneesiast pärit impordi ja teiselt poolt liidu tootmisharule põhjustatud kahju ohu vahel, kuna Argentinast pärit impordile oli juba kohaldatud tasakaalustavaid meetmeid (vaidlustatud määruse põhjendus 418). Komisjon leidis samuti õigesti, et vaatamata sellele impordile oli Indoneesiast pärit impordi põhjustatud kahju oht oluline ning võimalik on tuvastada põhjuslik seos selle impordi ja liidu tootmisharule kahju tekitamise ohu vahel. Nimelt nähtub vaidlustatud määruse põhjenduses 430 esitatud tabelist 6, mille andmetele hagejad vastu vaielnud ei ole, et uurimisele järgnenud perioodil olid Argentina ja Indoneesia turuosa peaaegu samad (vastavalt 5,7% ja 5%), samas kui Indoneesiast pärit impordi hind (655 eurot tonni kohta) olid madalam kui Argentinast pärit impordi hind (673 eurot tonni kohta). Indoneesiast pärit impordi ja Argentinast pärit impordi hinna erinevus toetab komisjoni järeldust, mille kohaselt oli Indoneesiast pärit impordi põhjustatud kahju oht oluline vaatamata Argentinast pärit impordi olemasolule.

292    Igal juhul ei ole hagejad tõendanud, nagu nad peavad vastavalt eespool punktis 284 viidatud kohtupraktikale tegema, et Argentinast pärit impordil võis olla nii oluline mõju, et liidu tootmisharule kahju tekitamise ohu olemasolu ning põhjuslik seos subsideeritud Indoneesia impordi ja liidu tootmisharule kahju tekitamise ohu vahel ei ole tõendatud.

293    Lisaks ei saa nõustuda hagejate väidetega, mis tuginevad rakendusmääruse 2019/244 põhjendustes 463 ja 466 tehtud komisjoni järeldustele, nimelt ei olnud tõenäoline, et 5% suurusele turuosale vastav Indoneesiast pärit biodiislikütuse import on lähitulevikus kahju peamine põhjus. Esiteks puudutavad need komisjoni järeldused erinevat uurimisperioodi, nimelt ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2017, mille jooksul olid Indoneesiast pärit impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed jätkuvalt jõus. Teiseks muutus olukord Indoneesiast pärit importi käsitleva uurimisperioodi jooksul, kuna – nagu komisjon õigesti rõhutab – Argentinast pärit impordi negatiivne mõju neutraliseeriti rakendusmääruse 2019/244 vastuvõtmisega 2019. aasta veebruaris, mis muutis olukorda liidu turul. Kolmandaks ei välistanud komisjon – märkides, et ei olnud tõenäoline, et Indoneesiast pärit biodiislikütuse import on lähitulevikus kahju „peamine“ põhjus –, et see import võib kujutada endast liidu tootmisharule kahju põhjust või kahju tekkimise ohtu.

294    Sellest tuleneb, et komisjoni analüüs on kooskõlas eespool punktides 280–282 esitatud põhimõtetega ja ta ei ole teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas põhjusliku seose olemasolu Indoneesiast pärit impordi ja liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel. Seega tuleb hagejate argumendid tagasi lükata.

295    Teisena väidavad hagejad, et komisjoni poolt mitteomistamise analüüsi ebajärjekindlust rõhutab WTO organite menetluspraktika.

296    Hagejad viitavad oma väidete toetuseks kahele WTO vaekogu kahele aruandele. Esiteks on tegemist WTO vaekogu 25. aprilli 2017. aasta aruandega „Hiina – Kanadast pärit pabermassi impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed“ (WT/DS 483/R), mille punktis 7.150 on märgitud järgmist:

„Dumpinguta impordi, mida müüdi dumpinguhinnaga impordi hindadega sarnaste hindadega, turuosa suurenemist ei uuritud […] dumpinguhinnaga impordi ja olulise kahju vahelise põhjusliku seose tõendamisel. […] Me oleksime siiski oodanud, et mõistlik ja objektiivne uurimisasutus uurib neil asjaoludel vähemalt dumpinguhinnaga impordi võimalikku rolli nende hindade languses, mille puhul [uurimisasutus] tuvastas, et see on aidanud kaasa olulise kahju tekitamisele omamaisele tootmisharule.“

297    Teiseks on tegemist WTO vaekogu 6. detsembri 2017. aasta aruandega „USA – Indoneesiast pärit teatud kaetud paberi suhtes kehtestatud dumpinguvastased ja tasakaalustavad meetmed“ WT/DS 491/R), mille punktides 7.211 ja 7.233 on rõhutatud, et:

„Käsitledes [küsimust, kas uurimisasutus on taganud, et Indoneesiast pärit subsideeritud impordile ei omistataks (tulevast) kahju, mida võivad põhjustada väidetavad „muud tegurid“, analüüsime, kas [uurimisasutus] on andnud rahuldava selgituse nende muude tegurite võimaliku kahjuliku mõju laadi ja olulisuse kohta, mida on eristatud subsideeritud impordi kahjulikust mõjust, ning seda, kas […] selgitused võimaldavad meil kindlaks teha, et järeldused, millele ta jõudis, on sama mõistlikud nendega, millele võiks jõuda erapooletu ja objektiivne uurimisasutus esitatud asjaolude ja argumentide alusel […] [J]uhul, kui muud tegurid on kaasa aidanud omamaise tootmisharu haavatavusele, ootaksime, et uurimisasutus võtab nende tegurite tulevast tõenäolist mõju arvesse ja hindab neid, et tagada, et mingit nendest muudest teguritest tulenevat tulevast tõenäolist kahju ei omistataks sellele impordile.“

298    Ilma et see mõjutaks eespool punktides 38 ja 39 viidatud kohtupraktikat, tuleneb vaidlustatud määruse ja ajutise määruse põhjusliku seose analüüsile pühendatud osast, eelkõige vaidlustatud määruse põhjendustest 416–420 ja ajutise määruse põhjendustest 368–370, mis puudutavad Argentinast pärit importi, et komisjoni analüüs on kooskõlas WTO vaekogu aruannetes esitatud põhimõtetega. Nimelt hindas komisjon Argentinast pärit biodiislikütuse impordi rolli ja mõju liidu tootmisharule (vaidlustatud määruse põhjendused 430–433 ja ajutise määruse põhjendused 367–370) ning esitas piisavad selgitused selle impordi tõenäolise kahjuliku mõju laadi ja olulisuse kohta, eelkõige ajutise määruse põhjendustes 370 ja 431, enne vaidlustatud määruse põhjenduses 431 tehtud järeldust, et see import ei saanud enam olla osa ohust liidu tootmisharule.

299    Seega tuleb tagasi lükata hagejate argumendid WTO aruannete kohta.

300    Kolmandana väidavad hagejad, et komisjon rikkus nende õigust heale haldusele, kuna ta ei analüüsinud hoolikalt ja erapooletult kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid asjaolusid seoses Argentinast pärineva impordiga, ja eelkõige ei võtnud ta arvesse tema enda rakendusmääruses 2019/244 tehtud järeldusi.

301    Sellega seoses olgu meenutatud, et õigus heale haldusele eeldab hoolsuskohustust, mis paneb pädevale institutsioonile kohustuse käsitleda juhtumi kõiki olulisi asjaolusid hoolikalt ja tähelepanelikult (vt 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑643/11, EU:T:2014:1076, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

302    Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 416–420 ja ajutise määruse põhjendustest 368–370, et komisjon uuris hoolikalt ja erapooletult olulisi asjaolusid, et teha kindlaks, kas Argentinast pärit import võis pehmendada või katkestada põhjusliku seose Indoneesiast pärit subsideeritud impordi ja liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohu vahel. Kuna hagejate argumendid, millega soovitakse tõendada vastupidist, lükati tagasi, tuleb neljanda väite teine osa ning järelikult see väide tervikuna tagasi lükata.

303    Eeltoodut arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et menetlusökonoomia kaalutlustel oleks vaja teha otsust komisjoni argumentide kohta, millega seatakse kahtluse alla hagi vastuvõetavus ühe hageja, PT Multi Nabati Sulawesi osas (26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52).

 Kohtukulud

304    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt komisjoni ja EBB nõudele jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ning mõista komisjoni ja EBB kohtukulud välja hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja PT Wilmar Bioenergi Indonesialt, PT Wilmar Nabati Indonesialt ja PT Multi Nabati Sulawesilt.

Gervasoni

Madise

Nihoul

J. Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. detsembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: inglise.