ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
20. märts 2013(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi CLUB GOURMET taotlus – Varasem siseriiklik kujutismärk CLUB DEL GOURMET, EN.... El Corte Inglés – Suhteline keeldumispõhjus – Kaupade ja teenuste sarnasuse puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b – Esimest korda Üldkohtus esitatud argumendid ja tõendid
Kohtuasjas T‑571/11,
El Corte Inglés, SA, asukoht Madrid (Hispaania), esindajad: advokaadid E. Seijo Veiguela ja J. L. Rivas Zurdo,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: Ó. Mondéjar Ortuño,
kostja,
teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses oli
Groupe Chez Gerard Restaurants Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik),
mille ese on kaebus Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 28. juuli 2011. aasta otsuse (asi R 1946/2010‑1) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust El Corte Inglés, SA ja Groupe Chez Gerard Restaurants Ltd vahel,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 7. novembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 8. märtsil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastust,
arvestades Üldkohtu kirjalikke küsimusi pooltele ja Üldkohtu kantseleisse 5. ja 14. novembril 2012 saabunud poolte vastuseid neile küsimustele,
arvestades 11. detsembri 2012 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Groupe Chez Gerard Restaurants Ltd esitas 24. mail 2004 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk CLUB GOURMET.
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 16, 21, 29, 30, 32 ja 33 ning vastavad neis klassides alljärgnevale kirjeldusele:
– klass 16: „paber, papp ja nendest valmistatud tooted, paberist karahvinialused, paberist laudlinad, linikud ja lauasalvrätikud, paberist kingikotid”;
– klass 21: „kastmelusikad, visplid (v.a elektrilised), pudeliavajad, köögipintslid, keraamilised majapidamiskaubad, kohviveskid, kohvikeetlid, kondiitritorbikud, toiduvormid, küpsetusvardad, toiduvalmistusnõud, korgitserid, toidupressid, lehtrid, riivid, küpsetusplaadid, jäänõud, jääkuubikuvormid, kööginõud, köögimikserid, köögitarbed, majapidamisveskid, segistid, segamislusikad, nuudlivalmistusmasinad, otsikud, pipraveskid ja soolatoosid, pipetid, veekannud, potid, taignarullid, lauanõude serviisid, spaatlid, pihustid, teesõelad (ümarad), teetoosid, teetõmbenõud, teeserviisid, kandikud, termospudelid ja veinidegusteerimissifoonid; toidumahutid, klaas-, portselan- ja savinõud”;
– klass 29: „konservitud, kuivatatud ja küpsetatud puuvili ja köögivili, tarretised, keedised, looma-, kala-, linnu- ja ulukiliha, vorstitooted, juust, supid, jogurt, oliiviõli, pasteedid”;
– klass 30: „kohvi, makarontooted, tee, kakao, jahu, suhkur, leib, kondiitritooted, maiustused, koogid, jäätis ja sorbett, võileivad, mesi, siirup, sinep, äädikas, kastmed, vürtsid ja maitseained, puuvilja-coulis”;
– klass 32: „õlu; mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid; puuviljajoogid ja puuviljamahlad; siirupid ja teised joogivalmistusained”;
– klass 33: „alkohoolsed joogid (v.a õlu); veinid, liköörid”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 25. aprilli 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 17/2005.
5 El Corte Inglés, SA esitas 22. juulil 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletud kaubamärgi registreerimisele vastulause kõigi eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas.
6 Esialgu tugines vastulause järgmisele neljale varasemale kaubamärgile:
– Hispaania kujutismärk nr 1817328, mis on registreeritud klassi 35 kuuluvate teenuste jaoks;
– Hispaania sõnamärgi taotlus nr 2229135, mis hõlmab klassi 16 kuuluvaid kaupu;
– Hispaania sõnamärgi taotlus nr 2589335, mis hõlmab klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 34 kuuluvaid kaupu;
– ühenduse sõnamärgi taotlus nr 3789054, mis hõlmab klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 35kuuluvaid kaupu ja teenuseid.
7 Seejärel lükkas ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda oma 17. juuli 2006. aasta otsusega (asi R‑343/2006‑2) ühenduse kaubamärgi taotluse nr 3789054 tagasi ja see otsus on jõustunud. Lisaks loobus hageja vastulausete osakonna menetluses oma 24. novembri 2009. aasta ja 11. augusti 2010. aasta kirjadega tuginemast oma vastulause toetuseks vastavalt Hispaania kaubamärgi taotlustele nr 2229135 ja nr 2589335.
8 Selle tulemusel põhineb vastulause veel üksnes allpool esitatud varasemal Hispaania kujutismärgil (edaspidi „varasem kaubamärk”), mis on registreeritud nr 1817328 all klassi 35 kuuluvate järgmiste teenuste jaoks: „Reklaamfraas. See kohaldub kaupadele, mis on hõlmatud kaubamärkidega nr 1013156 (klass 29), nr 1013157 (klass 30), nr 1815538 (klass 31), nr 1815539 (klass 32), nr 1013158 (klass 33), nr 1815547 (klass 42) „El Corte Inglés” (kujutismärk)”:
9 Vastulause toetuseks esitati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b ja artikli 8 lõikes 5 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b ja artikli 8 lõige 5) toodud põhjendused.
10 Vastulausete osakond lükkas 3. septembril 2010 vastulause tagasi.
11 Hageja esitas 6. oktoobril 2010 ühtlustamisametile määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale.
12 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 28. juuli 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata. Konkreetselt leidis apellatsioonikoda esimese võimalusena, et varasema kaubamärgiga tähistatud teenuste kirjeldus kujul „reklaamfraas”, milles ei mainita kaupa ega teenust, ei võimalda mingisugust võrdlust taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupadega. Teise võimalusena leidis apellatsioonikoda, et kui varasem kaubamärk peakski tähistama klassi 35 kuuluvaid „reklaamiteenuseid”, siis on vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaubad ja teenused erinevad. Nimelt on taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad suunatud keskmisele tarbijale, samas kui varasema kaubamärgiga väidetavalt tähistatud reklaamiteenused on suunatud peamiselt erialaspetsialistidest koosnevale avalikkusele. Lõpuks leidis apellatsioonikoda, et esiteks on vastandatud kaubamärgid tervikuna vaadelduna visuaalselt erinevad, teiseks puudub foneetiline sarnasus ning viimasena on nende kontseptuaalne sarnasus vähene.
Poolte nõuded
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
14 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
15 Hageja esitab üheainsa väite, mis puudutab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumist.
16 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletud kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning nende kaubamärkidega tähistatavate kaupade või teenuste identsuse või sarnasuse tõttu on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärk seostatakse varasema kaubamärgiga. Lisaks käsitatakse määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punkti a tähenduses varasema kaubamärgina liikmesriikides registreeritud kaubamärke, mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast.
17 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et asjaomased kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Sama kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki antud juhtumit iseloomustavaid asjaolusid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑162/01: Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), EKL 2003, lk II‑2821, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Kõigepealt tuleb uurida seda, millised on varasema kaubamärgiga tähistatud kaubad, sest hageja on apellatsioonikoja sellekohase hinnangu vaidlustanud.
19 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 17, et nende kaupade ja/või teenuste kirjeldus, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, ei näita selgelt varasema kaubamärgiga tähistatud teenuste olemust ja ei vasta ühelegi Nizza klassifikatsioonis loetletud kaubale ja teenusele. Lisaks ei ole „reklaamfraas” ei kaup ega teenus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Järelikult ei võimalda see kirjeldus vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja teenuste mingisugust võrdlust, nii et vastulause tuleb tagasi lükata. Apellatsioonikoda käsitles ainult teise võimalusena järgmiseks kaebust vastulausete osakonna tõlgenduse alusel, mille kohaselt väljend „reklaamfraas” tuleb samastada klassi 35 kuuluvate „reklaamiteenustega”.
20 Selle kohta väidab hageja sisuliselt, et vastavalt Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti poolt kuni aastani 1997 kohaldatud praktikale on varasema kaubamärgi taolisel „reklaamlause-kaubamärgil” õiguskaitse mitte üksnes klassi 35 kuuluvate teenuste osas, vaid samuti ühe või enama „baas-kaubamärgiga” hõlmatud kõigi kaupade ja teenuste osas. Käesoleval juhul on seega varasemal kaubamärgil, mille taotlus esitati 26. aprillil 1994 ja mis registreeriti 5. jaanuaril 1996, õiguskaitse ka klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvate, varasema kaubamärgi teenuste kirjelduses mainitud kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja teenuste osas. Seega tuleb taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenustega võrdlemisel arvesse võtta ka neid kaupu ja teenuseid, mitte üksnes klassi 35 kuuluvaid.
21 Ühtlustamisamet leiab selles küsimuses sisuliselt, et varasema kaubamärgi õiguskaitset ei ole võimalik laiendada teistesse klassidesse kuuluvatele kaupadele või siis kaupadele ja teenustele, mille puhul on tegemist kaitsega muude õiguste alusel, millele ei ole vastulauses tuginetud.
22 Nendel asjaoludel tuleb kõigepealt kindlaks määrata nende kaupade ja/või teenuste, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, kirjelduse ulatus. Sellega seoses tuleb esmalt arvesse võtta tähistatud kaupade ja/või teenuste kirjelduse sõnastust eespool punktis 8 esitatud kujul. Teiseks tuleb anda hinnang hageja poolt ühtlustamisametile esitatud täiendavatele andmetele ja kolmandaks tuleb uurida, kas ühtlustamisametil võib olla kohustus uurida teatavaid asjaolusid omal algatusel ja milline on selle kohustuse ulatus.
Varasema kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste kirjelduse sõnastus
23 Kõigepealt olgu meenutatud, et varasema kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste kirjeldus on sõnastatud järgmiselt: „[klass] 35: Reklaamfraas. See kohaldub kaupadele, mis on hõlmatud kaubamärkidega nr 1013156 (klass 29), nr 1013157 (klass 30), nr 1815538 (klass 31), nr 1815539 (klass 32), nr 1013158 (klass 33), nr 1815547 (klass 42) „El Corte Inglés” (kujutismärk)”.
24 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et loetelus on välja toodud vaid üks klassi 35 kuuluv teenus, milleks on nimelt „reklaamfraas”, ja seejärel on täpsustatud selle kavandatud kasutus. Küll aga ei nähtu eelmises punktis tsiteeritud sõnastusest, et varasemat kaubamärki tuleks käsitada nii, et see hõlmab ka kaupu, mida tähistavad ajaomase teenuse kohaldamisala moodustavatena viidatud kaubamärgid. Vastupidi sellele, mida väitis kohtuistungil hageja, ei ole samuti võimalik üksnes selle loetelu sõnastuse põhjal välja selgitada, mis kaubad on loetletud kaubamärkidega hõlmatud, sest neid kaupu ei ole määratletud konkreetselt, vaid üksnes viitega neid tähistavatele kaubamärkidele ja neid hõlmavatele klassidele. Kuna Nizza kokkuleppe klassid koondavad sageli suurt hulka väga erinevaid kaupu, siis ei ole sellised andmed konkreetsete kaupade tuvastamiseks piisavad (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 19. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑307/10: The Chartered Institute of Patent Attorneys, punktid 49, 56, 61 ja 62).
Andmed, mille hageja esitas ühtlustamisametis
25 Teiseks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on Üldkohtule esitatud hagi eesmärk ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses. Kõnealusest sättest tuleneb, et faktilistele asjaoludele, millele pooled ei tuginenud ühtlustamisameti üksuste menetluses, ei saa enam tugineda Üldkohtule esitatud hagis ja Üldkohtu ülesanne ei ole faktiliste asjaolude uuesti hindamine esimest korda alles talle esitatud tõendite alusel. Ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse õiguspärasust tuleb nimelt hinnata otsuse tegemise hetkel tema käsutuses olnud andmetest lähtuvalt (Euroopa Kohtu 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑214/05 P: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑7057, punktid 50–52, ja Euroopa Kohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑16/06 P: Les Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, lk I‑10053, punktid 136–138).
26 Tuleb nentida, et 1997. aastale eelnevale „reklaamlause-kaubamärgi” käsitlemist puudutavale Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti konkreetsele praktikale ning enne seda aastat tehtud registreeringutest tuleneva õiguskaitse ulatust käsitlevale Hispaania kohtute praktikale tugines hageja esimest korda alles Üldkohtus. Tegelikult selgub hageja poolt ühtlustamisametile esitatud kirjalike seisukohtade sõnastusest, et hageja ei ole vastulausete osakonnas ega apellatsioonikojas kordagi sõnaselgelt väitnud, et varasema kaubamärgi õiguskaitse on laiema ulatusega kui pelgalt klassi 35 kuuluvad teenused.
27 Esiteks on hageja ühtlustamisametile 22. juulil 2005 esitatud vastulause formularil ristiga tähistanud variandi, et vastulause tugineb „kõigile kaupadele/teenustele, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud”, ilma et formularist selguks, milliste kaupade või teenustega on tegemist või millistesse klassidesse need kuuluvad.
28 Teiseks on hageja selle formulari lisas, mis käsitleb vastulause üksikasjalikke aluseid, tuginenud eespool punktis 6 nimetatud neljale varasemale õigusele, kaasa arvatud varasem kaubamärk, märkides kõigi nende õiguste osas ära, millistesse klassidesse kuuluvad nendega hõlmatud kaubad või teenused. Varasema kaubamärgi osas on hageja siiski maininud üksnes klassi 35, ning klasse 29–33 ja 42, millele selle kaubamärgi õiguskaitse tema väitel laieneb, mainitud ei ole.
29 Kolmandaks teatas ühtlustamisamet 27. oktoobri 2005. aasta kirjas hagejale, et tema vastulauses puudub igasugune viide kaupadele ja teenustele, millel vastulause põhineb, ning et selles osas ei ole piisav, kui mainida üksnes, et vastulause tugineb kõigile kaupadele ja teenustele, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud. Vastuses, mille hageja saatis 28. oktoobril 2005, esitas ta varasema kaubamärgi kohta üksnes Hispaania patendi- ja kaubamärgiametis menetletavate toimikute õigusliku seisundi andmebaasi (nn „andmebaas sitadex”) väljavõtted hispaania ja inglise keeles, milles rubriigis „klass” on märgitud ainult „35”.
30 Neljandaks tõi ühtlustamisameti menetluse teine pool oma 10. juuli 2008. aasta märkustes vastulause kohta esile, et varasem kaubamärk on registreeritud klassi 35 kuuluvate teenuste jaoks, mis on määratletud mitme kaubamärgi puhul kohalduva reklaamlausena, ning et taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupadega ei ole need teenused mingil moel sarnased ega seotud. Ta lisas, et hageja vastulause ei tugine ühelegi klasse 29, 30, 32 ja 33 hõlmavale registreeringule. Vastusena ühtlustamisameti menetluse teise poole märkustele teatas hageja oma 15. detsembri 2008. aasta märkustes vastulausete osakonnale ainult seda, et varasemad õigused hõlmavad klassidesse 16, 29–35 ja 42 kuuluvaid kaupu ja teenuseid. Arvestades asjaolu, et sel kuupäeval tugines hageja vastulause veel lisaks varasemale kaubamärgile ka kahele Hispaania kaubamärgi taotlusele (vt eespool punktid 6 ja 7), ei võimaldanud selline määratlus vastulausete osakonnal aru saada, et varasemat kaubamärki tuleks käsitada muusse kui klassi 35 kuuluvaid kaupu tähistavana.
31 Viiendaks märkis vastulausete osakond oma 3. septembri 2010. aasta otsuses varasema kaubamärgiga tähistatud teenuste osas, et need on „sisuliselt määratletud klassi 35 kuuluva reklaamfraasina” ja et vastulausete osakond tõlgendab seda „üsna tavatut ja ebaselget loetelu” nii, et sellega on silmas peetud reklaamiteenuseid seoses klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvate kaupadega. Vastulausete osakond lisas, et „arvestades asjaolu, et teenuste loetelu on koondatud ainult klassi 35 nimetaja alla, siis tõlgendab vastulausete osakond seda vaid klassi 35 kuuluvaid teenuseid, mitte klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvaid kaupu/teenuseid hõlmavana”.
32 Vaatamata vastulausete osakonna sõnaselgele keeldumisele arvestada mainitud klassidesse kuuluvate kaupadega nii, nagu oleks need hõlmatud varasema kaubamärgiga, ei pidanud hageja apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjenduses endiselt vajalikuks selgelt esile tuua, et tema seisukohalt hõlmab selle kaubamärgi õiguskaitse ka neid kaupu. Hageja hoopis märkis kohe alguses selle kaebuse osas pealkirjaga „asjaolud ja menetlus”, et tema vastulause aluseks on „[varasem kaubamärgi]registreering klassi 35 jaoks”. Järgmiseks tõi hageja kaupade võrdlust käsitlevates lõikudes esile, et varasem kaubamärk hõlmab klassi 35 kuuluvaid teenuseid „reklaamiteenused seoses klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvate kaupadega” ja tugines lõppastmes üksnes argumendile, et klassi 35 kuuluvad „reklaamiteenused” on taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade suhtes täiendavad ja on seotud mõne sellise kaubaga. Seoses sellega tuleb ühelt poolt rõhutada, et varasema kaubamärgiga on hõlmatud „reklaamlause”, mitte „reklaamiteenused”, ja et seega olid hageja poolt apellatsioonikojale esitatud andmed sisuliselt puudulikud. Teiseks oleks piisanud, kui hageja – soovides tugineda asjaolule, et varasema kaubamärgi õiguskaitse hõlmab klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvaid kaupu ja teenuseid – oleks tuginenud asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasusele või vähemalt osalisele identsusele, selle asemel, et väita, et klassi 35 kuuluvad teenused on väidetavalt klassidesse 16, 21, 29, 30, 32 ja 33 kuuluvate kaupade suhtes täiendavad.
33 Sellest tuleneb, et vastupidi hageja poolt kohtuistungil esitatud väidetele ei osuta tema poolt haldusmenetluse käigus esitatud tõendid tervikuna võetuna mingil moel sõnaselgelt sellele, et hageja seisukohalt oli varasema kaubamärgi õiguskaitse laiem kui üksnes kassi 35 kuuluvaid teenuseid hõlmav. Mainitud tõendid sisaldavad hoopis arvukaid otseseid ja kaudseid viiteid sellele, et varasemat kaubamärki peeti üksnes klassi 35 kuuluvaid teenuseid tähistavaks – see ei mõjuta Üldkohtu käsitluse käesolevas staadiumis seda, kuidas tuleb sisustada määratlus „reklaamfraas”.
Ühtlustamisameti kohustus arvestada omal algatusel Hispaania õigusega
34 Siiski tuleb kontrollida, kas ühtlustamisamet oleks pidanud omal algatusel arvesse võtma asjaolu, et Hispaania õiguse kohaselt laieneb varasema kaubamärgi õiguskaitse klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvatele kaupadele, mida hõlmavad teenuste kirjelduses mainitud kaubamärgid, nagu väitis hageja kohtuistungil.
35 Selle kohta tuleb tõdeda, et põhimõtteliselt on liidu institutsiooni jaoks siseriiklike õigusnormide kindlaksmääramise ja tõlgendamise puhul, niivõrd kui see on institutsiooni tegevuseks vajalik, tegemist faktide tuvastamise, mitte õiguse kohaldamisega. Institutsioon kohaldab nimelt ainult liidu õigust. Kuigi vastab tõele, et määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiget 2, millele hageja tugineb, tuleb mõista nii, et õigusnormid, mille rikkumise korral võib esitada hagi Üldkohtule, võivad olla nii siseriiklikud kui ka ühenduse õigusnormid, kuulub siiski vaid liidu õigus sellesse õiguse sfääri, kus kohaldub põhimõte iura novit curia, samas kui siseriiklikku õigust käsitatakse faktiliste asjaolude esitamise kohustuse ja nendega seonduva tõendamiskoormise tasandil asetsevana, ja selle sisu kohta tuleb vajaduse korral esitada tõendid (kohtujurist Kokotti’i 5. juuli 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑5853, punktid 55, 56, 75 ja77; vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 47–50).
36 Mis puutub konkreetselt varasema kaubamärgi õiguskaitse ulatusse, siis võib selline tõlgendus lisaks tuleneda ka komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (muudetud kujul), eeskirja 19 lõikest 2, mis näeb ette, et „[ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul] esitab vastulause esitaja tõendeid oma varasemate kaubamärkide või õiguste olemasolu, nende kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta”. Selle määruse eeskirja 20 lõige 1 sätestab, et „[k]ui vastulause esitaja ei ole enne […] tähtaja lõppu tõendanud oma varasema märgi või õiguse olemasolu, kehtivust ja ulatust [….], lükatakse vastulause põhjendamatuna tagasi”. Nende sätete kohaselt on seega vastulause esitaja ja mitte ühtlustamisamet see, kes peab esitama tõendid vastulause toetuseks esitatud varasema õiguse kaitse ulatuse kohta.
37 Järelikult tuleb tagasi lükata hageja väide, nagu kuuluks Üldkohtu poolt ühtlustamisameti otsuste õiguspärasuse kontrollimise kontekstis siseriiklik õigus asjaomase liidu õiguse hulka. Kuigi Üldkohus võib selle kontrolli käigus tuvastada ühtlustamisameti poolt faktiliste asjaolude hindamisel tehtud vigu, on siiski nii, et asjaomased faktilised asjaolud peab selleks, et ühtlustamisamet saaks nendega arvestada, esitama ja vajadusel neid tõendama see pool, kes neile tugineda soovib.
38 Sellest tuleneb, et põhimõtteliselt peab liidu institutsioonis toimuva menetluse käigus see pool, kes soovib tugineda siseriiklikule õigusele, tõendama, et see õigus toetab tema nõudeid.
39 Tuleb möönda, et Üldkohus on seda põhimõtet täpsustanud, otsustades, et ühtlustamisamet peab omal algatusel ja vahendite abil, mis talle tunduvad sel eesmärgil kohased, tutvuma asjaomase liikmesriigi siseriikliku õigusega, kui selline teave on vajalik asjassepuutuva registreerimisest keeldumise põhjuse kohaldamise tingimuste hindamiseks, ja seda eelkõige esitatud faktide tõesuse või tõendite tõendusjõu osas (vt Üldkohtu 20. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑318/03: Atomic Austria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fabricas Agrupadas de Muñecas de Onil (ATOMIC BLITZ), EKL 2005, lk II‑1319, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 See ajendas Üldkohut asuma seisukohale, et ühtlustamisamet peab talle esitatud tõendeid hinnates arvesse võtma siseriiklikku õigust ja praktikat olukorras, kus vastulause esitaja on esitanud registriväljavõtted, mis tõendavad talle kuuluvate siseriiklike kaubamärkide registreerimist, kuid tal on võimatu tõendada nende kaubamärkide kehtivuse pikendamist, sest asjaomane siseriiklik kaubamärgiamet ei väljasta ametlikku dokumenti sellise kehtivuse pikendamise kohta (eespool viidatud kohtuotsus ATOMIC BLITZ, punktid 43–47).
41 Eespool punktis 39 viidatud lõigu kohaselt oli ühtlustamisametil lasuv kohustus tutvuda omal algatusel siseriikliku õigusega siiski allutatud tingimusele, et „selline teave on vajalik asjassepuutuva registreerimisest keeldumise põhjuse kohaldamise tingimuste hindamiseks, ja seda eelkõige esitatud faktide tõesuse või tõendite tõendusjõu osas”. Seega peab ühtlustamisamet vajaduse korral tutvuma omal algatusel siseriikliku õigusega vaid sel juhul, kui tal juba on andmeid siseriikliku õiguse kohta kas selle sisu puudutavate väidete või väidetavalt tõendusjõudu omavate esitatud tõendite kujul.
42 Nagu on märgitud eespool punktides 27–33, ei ole hageja käesoleva juhtumi puhul kunagi ühtlustamisametis sõnaselgelt väitnud, et konkreetselt varasema kaubamärgi õiguskaitse hõlmab muid kui vaid klassi 35 kuuluvaid kaupu või teenuseid. Ta on vastupidi ise mitmel korral esitanud andmeid, mille kohaselt hõlmab asjaomane kaubamärk vaid klassi 35.
43 Sellises olukorras oli nii vastulausete osakonnal kui ka apellatsioonikojal võimatu olla teadlik sellest, et varasemat kaubamärki tuleb lugeda ka „baas-kaubamärkidega” hõlmatud ja klassidesse 16, 29, 30, 31, 32, 33 ja 42kuuluvaid kaupu ja teenuseid hõlmavaks. Seega ei olnud ühtlustamisamet käesoleval juhul kohustatud tutvuma Hispaania õigusega ega seda uurima.
44 Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja argument, et ühtlustamisametil ei olnudki tegelikult vaja tutvuda Hispaania õigusega ega seda uurida, kuna hageja väitel oli ühtlustamisamet teise apellatsioonikoja 17. juuli 2006. aasta otsuses asjas R 343/2006‑2, mis käis ka hageja kohta, „nõustunud „reklaamlause-kaubamärgiga” hõlmatud klassidesse kuuluvate kaupade kohaldamisala olemasolu, sisu ja toimega” ja et apellatsioonikoda arvestas käesolevas asjas 3. septembril 2010. aastal tehtud otsuses selle otsusega.
45 Esiteks asub 17. juuli 2006. aasta otsuse esimene lõik, mida hageja tsiteerib, nimelt osas pealkirjaga „taotluse esitaja argumendid” ja teine apellatsioonikoda ei ole seega teinud muud kui toonud esile hageja esitatud argumente. Sellega seoses olgu öeldud, et hageja ei saa käesolevas asjas vaidlustatud otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks tugineda argumentidele ja faktilistele asjaoludele, mille ta esitas teist kaubamärgitaotlust käsitlevas ex parte menetluses, mitte ühtlusametis käesolevas inter partes menetluses.
46 Teiseks on apellatsioonikoda hageja tsiteeritud teises lõigus selgelt öelnud, et Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti „reklaamlause-kaubamärke” käsitlev praktika, millele hageja tugineb varasemate siseriiklike registreeringute olemasolu käsitleva argumendi raames, „ei ole prima facie asjakohane”. Hageja viidatud otsuses ei ole ühtlustamisamet seega samuti uurinud hageja argumendi, mis rajaneb Hispaania õiguse erisustel seoses „reklaamlause-kaubamärkidega”, sisulist paikapidavust. Veelgi enam ei saa möönda, et ühtlustamisamet oleks nõustunud nende erisuste olemasolu, sisu ja toimega.
47 Kolmandaks ja vastupidi hageja kinnitusele ei seisne küsimus selles, et need Hispaania õiguse erisused oleks olnud „ühtlustamisametile teada ja viimane [oleks] neid ise [käesolevas asjas] vastulausemenetluses tsiteerinud”. Nagu vastulausete osakonna poolt käesolevas asjas tehtud 3. septembri 2010. aasta otsuse sissejuhatavatest märkustest nähtub, võttis vastulausete osakond üksnes arvesse asjas R 343/2006‑2 tehtud teise apellatsioonikoja 17. juuli 2006. aasta otsuse resolutiivosa, millega lükati tagasi hageja kaebus ja keelduti lõplikult registreerimast ühte varasemat kaubamärki, millele hageja käesolevas asjas esialgu oma vastulause toetuseks tugines.
48 Kõigest eeltoodust tuleneb, et ühtlustamisametil ei olnud varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste kirjelduse teksti ega hageja poolt ühtlustamisametis esitatud andmete põhjal võimalik teada, et varasema kaubamärgi õiguskaitset käsitatakse hageja „baas-kaubamärkidega” hõlmatud, klassidesse 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 kuuluvatele kaupadele laienevana. Samuti ei pidanud ühtlustamisamet käesoleval juhul omal algatusel arvesse võtma Hispaania õiguse erisusi seoses „reklaamlause-kaubamärkidega” ega neid erisusi omal algatusel uurima.
49 Selle tõttu tuleb vastavalt eespool punktis 25 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta kõik hageja tõendid ja argumendid seoses Hispaania õigusega.
50 Järelikult piirdub käesoleva kohtuasja puhul varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste loetelu klassi 35 kuuluvate teenustega, nii nagu need on määratletud eespool punktis 8 esitatud kirjelduses.
Varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste kirjelduse tõlgendamine
51 Esimese võimalusena otsustas apellatsioonikoda, et määratlus „reklaamfraas” kui varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste kirjeldus ei vasta ühelegi Nizza klassifikatsioonis loetletud kaubale ja teenusele ega kujuta endast ei kaupa ega teenust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses ning seda ei saa käsitada „reklaamiteenuseid” tähistavana, ilma et sel moel laiendataks lubamatult varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste ulatust.
52 Vastuseks Üldkohtu kirjalikele ja kohtuistungil esitatud küsimustele seda hinnangut puudutava seisukoha kohta märkis hageja kohtuistungil, et ta ei ole põhimõtteliselt vastu sellele, et sõna „reklaamfraas” tõlgendatakse sarnaselt vastulausete osakonnaga nii, et see tähendab tegelikult reklaamiteenuseid, kuid ta rõhutas, et on vastu sellele, et varasema kaubamärgi õiguskaitse on piiratud nende teenustega, jättes kõrvale „baas-kaubamärkidega” hõlmatud kaubad. Veel leidis hageja, et varasema kaubamärgiga tähistatud, klassi 35 kuuluvad teenused on taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupadega sarnased, neid täiendavad või nendega lähedalt seotud. Selles osas tugines hageja kahele Üldkohtu otsusele, milles viimane on möönnud sarnasust ühelt poolt eelkõige klassi 35 kuuluvate teenuste ja teiselt poolt klasssidesse 5, 14, 18 ja 25 kuuluvate kaupade vahel.
53 Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et hageja need argumendid ei puuduta mingil moel apellatsioonikoja hinnangut sellisena, nagu see on toodud eespool punktis 51, ja et veelgi enam ei saa need argumendid seada seda hinnangut kahtluse alla.
54 Nagu eespool tuvastatud, iseloomustab käesoleva juhtumi asjaolusid ühelt poolt tõik, et ei varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste kirjelduse sõnastus ega hageja poolt ühtlustamisameti menetluses esitatud andmed ning väited ei osuta sellele, et selle kaubamärgi õiguskaitse oleks laiem kui selle sõnasõnaline väljendus. Teiselt poolt ei saa Üldkohus menetluslikel põhjustel arvestada Hispaania õiguse erisustega, mis hageja väitel võimaldavad tõhusalt täpsustada selle teenuste kirjelduse tähendust. Neil asjaoludel tuleb sarnaselt apellatsioonikojaga tuvastada, et varasema kaubamärgiga tähistatud teenuste kirjeldus, nii nagu see on esitatud eespool punktis 8, ei võimalda võrdlust taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupadega.
55 Seega ei teinud apellatsioonikoda viga, leides, et vastulause tuleb sel põhjusel tagasi lükata.
56 Kõike eeltoodut arvestades tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
57 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
58 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja El Corte Inglés, SA-lt.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. märtsil 2013 Luxembourgis.
Allkirjad