6. detsembril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 28. septembri 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F-13/10, De Nicola versus EIB
(kohtuasi T-618/11 P)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Carlo De Nicola (Strassen, Luksemburg) (esindaja: advokaat L. Isola)
Teine menetluspool: Euroopa Investeerimispank
Nõuded
Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:
tühistada:
23. septembri 2009. aasta otsus, millega apellatsioonikomitee jättis rahuldamata apellandi kaebuse 2008. aasta hindamisaruande peale, ja sellega seotud aktid;
2008. aasta hindamisaruanne tervikuna;
18. märtsil 2009 otsustatud edutamised;
kõik seotud, eelnevad või järgnevad aktid, sh personaliosakonna antud suunised (esimese kohtuastmes toimunud menetluses piirdus hageja selles osas kohaldamata jätmise nõudega);
mõista seonduv mittevaraline ja varaline kahju ning kohtukulud välja EIP-lt, mõistes summalt välja ka intressi ja arvestades raha väärtuse vähenemist;
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Kõnesolev apellatsioonkaebus esitati Avaliku Teenistuse Kohtu 28. septembri 2011. aasta otsuse peale, millega jäeti rahuldamata apellandi hagi, mille ese oli nõue tühistada esiteks Euroopa Investeerimispanga apellatsioonikomitee 23. septembri 2009. aasta otsus, teiseks hageja 2008. aasta hindamisaruanne, kolmandaks 18. märtsi 2009. aasta edutamisotsused, neljandaks edutamata jätmise otsus ja viiendaks nõue mõista hageja poolt väidetavalt kantud mittevaraline ja varaline kahju välja EIP-lt.
Oma nõudeid põhjendab apellant järgmiselt:
A) tühistamisnõuded
1. apellant väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus jättis sisuliselt lahendamata nõude tühistada apellatsioonikomitee otsus, mis on lisatud tema isikutoimikule ja võib mõjutada negatiivselt tema tulevast teenistuskäiku;
2. apellant on seisukohal, et kuivõrd ta vaidlustas erinevatel alustel kaks erinevat akti, ei saa Avaliku Teenistus Kohus õiguspäraselt otsuse langetamisest keelduda, võttes ühelt poolt arvesse seda, et Avaliku Teenistuse Kohus on ise alati välistanud tuletatud tühisuse (st tühisus, mille toob ühe akti tühistamine või kehtetuks tunnistamine kaasa sellega seotud, eelnevatele või järgnevatele aktidele, mis ei ole autonoomsed ja on esimesega otseselt seotud) ja teiselt poolt arvestades, et C. De Nicolal on ilmne huvi saada uus otsus apellatsioonikomiteelt, mis on pädev vaidluse sisuliselt lahendama ja võib erinevalt Üldkohtust isegi asendada De Nicola ülemuste hinnangu oma hinnanguga;
3. seoses hindamisaruande vaidlustamisega heidab apellant ette, et Avaliku Teenistuse Kohus jättis omal algatusel õigusvastaselt arvesse võtmata apellandile aasta jooksul osaks langenud arvukad tõendatud ahistamisjuhtumid, pöörates nii ümber tõendamiskoormise ning jättis otsuse langetamata peaaegu kõigi apellandi vastuväidete kohta, sh väide, et teatavaid töösooritusi on hinnatud ebakohaste eesmärkide põhjal, väide, et temapoolne erakordne initsiatiivi ülesnäitamine jäeti arvestamata, kuna hindaja tegutses halvas usus, jne;
4. apellant väidab ka, et edasikaevatud otsuse põhjendus on väär tulenevalt tema nõude moonutamisest ning sellest, et otsus jäeti langetamata tema väite kohta, et "Hindamiste praktiline juhend" on õigusvastane, kuna see on suunatud "sõprade", mitte "parimate" edutamise võimalikuks tegemisele ning kohtuliku kontrolli vältimisele, kuna sellega muudeti iga-aastane hindamine absoluutsest suhteliseks ega täpsustatud kordagi, mis tingimustel tuleb sooritust pidada suurepäraseks, väga heaks, heaks, ootuspäraseks või mitterahuldavaks;
5. viimaseks heidab apellant ette, et välja ei ole toodud kriteeriume, mille alusel tõlgendati tema poolt apellatsioonikomiteele esitatud nõuet ja mille alusel välistati võimalus, et enda edutamata jätmist vaidlustades ei soovinud ta vaidlustada üksnes neid EIP otsustatud edutamisi, mis on dokumenteeritud.
B) Kahju hüvitamise nõuded
6. EIP toimingutest tingitud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõude osas väidab apellant, et Avaliku Teenistuse Kohus kaitses õigusvastaselt omal algatusel EIP-d, piirates tema nõuet vastuväidete alusel, mida EIP ei esitanud, ja jättes seejärel nõude rahuldamata, tuues põhjenduseks poolelioleva menetluse, millest EIP oli loobunud ja mida ei eksisteeri, kuna see ei ole tõendatud, kuna kodukord ei näe seda ette või siis kuna väidetavalt sarnane nõue oli menetluses erinevates kohtuastmetes;
7. C. De Nicola väidab veel, et sisuliselt jäeti otsus langetamata tema nõude kohta kohaldada tema siseriiklikus õiguses ette nähtud aegumistähtaegu, mida ta oli põhjendanud asjaoluga, et tema tööleping on eraõiguslik ja nõrgema lepingupoolena on tal õigus, et tema lepingu suhtes kohaldataks soodsaimaid norme;
8. viimaseks väidab apellant, et Avaliku Teenistuse Kohtu otsus põhines valel eeldusel, kuna tema kavatses vaidlustada oma tööandja õigusvastase käitumise, samas kui kohus keskendus õigusvastase akti tuvastamisele, väites, et võib tema eraõigusliku töölepingu suhtes kohaldada sätteid, mis on sõnaselgelt kirja pandud avalike teenistujate jaoks.
____________