EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
13. detsember 2007(*)
Avalik teenistus – Ajutised töötajad – Töölevõtmine – Haldusjuhi ametikoht – Kolmandad riigid – Meditsiinitalituse negatiivne arvamus
Kohtuasjas F‑95/05,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjoni lepinguline teenistuja N, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat K. H. Hagenaar, hiljem advokaadid J. van Drooghenbroeck ja T. Demaseure ja lõpuks advokaat I. Kletzlen,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja K. Herrmann,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees S. Van Raepenbusch, kohtunikud I. Boruta ja H. Kanninen (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Boni,
arvestades kirjalikus menetluses ja 28. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja esitas faksiga hagiavalduse, mis saabus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. oktoobril 2005 (originaal esitati sama aasta 11. oktoobril), milles palus sisuliselt esiteks tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktori 15. aprilli 2005. aasta otsus, millega talle teatati, et teda ei võeta tööle komisjoni Guineas asuva delegatsiooni haldusjuhina, ning teiseks mõista komisjonilt tema kasuks välja hüvitis materiaalse ja moraalse kahju eest, mida ta väidetavalt kandis.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikli 12 lõike 2 punktis d on sätestatud:
„Ajutise töötaja võib tööle võtta ainult tingimusel, et:
[...]
d) ta on füüsiliselt võimeline oma kohustusi täitma [...].”
3 Teenistustingimuste artikli 13 esimene lõik sätestab, et „[e]nne töölevõtmist vaatab institutsiooni arst ajutise töötaja läbi, et institutsioon võiks olla kindel, et kõnealune isik vastab artikli 12 lõike 2 punkti d nõuetele”.
4 Teenistustingimuste artikli 13 teises lõigus on täpsustatud, et „[Euroopa ühenduste ametnike p]ersonalieeskirjade artikli 33 teist lõiku kohaldatakse analoogia põhjal”.
5 Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 33 teine lõik näeb ette, et „[k]ui esimeses lõigus ette nähtud tervisekontrolli põhjal antakse negatiivne meditsiiniline arvamus, võib kandidaat kahekümne päeva jooksul pärast seda, kui institutsioon on talle sellest arvamusest teatanud, taotleda, et tema juhtum esitataks läbivaatamiseks arstlikule komisjonile, mis koosneb kolmest arstist, kelle ametisse nimetav asutus või ametiisik valib institutsiooni [institutsioonide] teenistuses olevate arstide hulgast[; a]rstlik komisjon kuulab ära algse negatiivse arvamuse eest vastutava meditsiinitöötaja[; k]andidaat võib arstlikule komisjonile esitada enda valitud arsti arvamuse[; k]ui arstliku komisjoni arvamus kinnitab esimeses lõigus ette nähtud tervisekontrolli otsust, maksab kandidaat 50% arstitasudest ja lisakuludest”. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna määruse eestikeelne tõlge on ebatäpne.]
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 Hageja töötas 1993. aasta juunist kuni 1994. aasta maini komisjonis abiteenistujana, seejärel 2002. aasta 1. juulist kuni 2004. aasta 31. juulini teenistuseeskirjade artikli 2 punktis b nimetatud ajutise töötajana. Sellel viimasel ajavahemikul oli hageja kõigepealt määratud finantskontrolli peadirektoraati, seejärel alates 1. märtsist 2003 justiits‑ ja siseküsimuste peadirektoraati.
7 Hageja oli 2003. aasta 27. oktoobrist kuni 2004. aasta 31. märtsini haiguspuhkusel. 16. märtsil 2004 määrati ta individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ametisse (PMO) ning töötas seal kuni 2004. aasta 31. juulini ajutise töötajana, siis alates 2004. aasta 1. augustist lepingulise töötajana.
8 Hageja esitas 7. juulil 2004 oma kandidatuuri komisjoni Kongos asuva delegatsiooni haldusjuhi kohale, kui avaldati teade vaba ametikoha kohta (KOM/2004/2982 (lõplik)).
9 Välissuhete peadirektoraat teavitas 5. jaanuaril 2005 hagejat, et ta on edukalt läbinud valikuetapi, ning küsis temalt, kas ta nõustub määramisega mõnda muusse delegatsiooni kui Kongos asuv delegatsioon. Pärast tema jaatavat vastust paluti hagejal koostada loetelu neljast delegatsioonist, mida ta eelistab.
10 Hageja teatas 7. jaanuari 2005. aasta e‑kirjaga välissuhete peadirektoraadile, et on endiselt huvitatud määramisest Kongosse, ning väljendas samasugust huvi Guineas asetseva delegatsiooni vastu.
11 Teates vaba ametikoha kohta (KOM/2004/3510 (lõplik)), mis käsitleb Guineas asuva delegatsiooni haldusjuhi kohta, oli täpsustatud, et „ametnikuks nimetamiseks peab meditsiinitalitus eelnevalt esitama oma heakskiitva arvamuse”.
12 Hageja tuli 15. veebruaril 2005 tervisekontrolli, mis oli teates vaba ametikoha kohta (KOM/2004/3510 (lõplik)) ette nähtud.
13 Personali ja halduse peadirektoraadile saadeti 17. veebruaril 2005 välissuhete peadirektoraadi teade, et asutus, kellel on õigus sõlmida lepinguid, võtaks nii kiiresti kui võimalik delegatsioonide haldusjuhtideks teenistuseeskirjade artikli 2 punktis b nimetatud ajutiste töötajatena tööle isikud, kes olid loetelus, mis sisaldas ka hageja nime.
14 Hageja sai 28. veebruaril 2005 teada tema delegatsiooni koosseisu nimetamiseks läbi viidud tervisekontrolli tulemused.
15 Komisjoni arst A teavitas 1. märtsil 2005 hagejat, et ta kahtleb selles, et ta võib sõita Aafrikasse. Komisjoni sõnul palus doktor A järgnevalt hagejal võtta ühendust komisjoni sõltumatute ekspertiisiarstide loetelus nimetatud psühhiaatri doktor B‑ga, et see viiks läbi ekspertiisi väljaspool institutsiooni.
16 Hagejal oli 2. märtsil 2005 vestlus doktor B‑ga, kelle aruanne jõudis doktor A kätte 7. märtsil 2005. Doktor B väljendas oma arvamuses kahtlust, kas hageja psüühiline tervis võimaldab tal asuda vastutavale ametikohale Aafrikas.
17 Välissuhete peadirektoraat teatas 3. märtsi 2005. aasta kirjaga hagejale, et ootab meditsiinitalituse nõusolekut, et saaks tema delegatsiooni haldusjuhina töölevõtmise menetlust jätkata.
18 Hagejal oli 9. märtsil 2005 uus vestlus doktor A‑ga, kes ütles talle veel kord, et doktor B aruande põhjal ei laseks ta temal Guineasse sõita.
19 Doktor A teavitas 17. märtsi 2005. aasta teates välissuhete peadirektoraati, et hageja füüsiline seisund ei võimalda tal asuda tööle Guineas paikneva delegatsiooni haldusjuhina.
20 Doktor A teatas 22. märtsil 2005 hagejale faksiga viimase palvel kolme komisjoni ekspertiisiarstide loetelus nimetatud psühhiaatriaeksperdi nimed ja aadressid. Hageja ei konsulteerinud ühegagi nendest kolmest arstist.
21 Hageja esitas 4. aprillil 2005 doktor A-le nelja psühhiaatri ekspertiisiaruanded, kellega ta oli konsulteerinud omal algatusel. Tegemist oli doktor C 10. märtsi 2005. aasta tõendi, doktor D 31. märtsi 2005. aasta aruande ja 4. aprilli 2005. aasta meditsiinilis-psühhiaatrilise ekspertiisiaruandega, mille esitasid doktorid E ja F.
22 Välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktor teavitas 15. aprilli 2005. aasta teates hagejat, et „võttes arvesse negatiivset tulemust, millest meditsiinitalitus 17. märtsil 2005 teatas, ei saa 17. [veebruaril 2005] [personali ja halduse] peadirektoraadile saadetud taotlust – võtta [ta] tööle kõnesolevale kohale – rahuldada, pakkudes teenistuseeskirjade artikli 2 punktis b nimetatud ajutise töötaja lepingut, ning [...] ta ei saa seega [...] Guineas tööle asuda” (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
23 Doktor E saatis 18. aprillil 2005 doktor A‑le kirja, milles ta viitas doktor B aruandele ja sellele, millele oli alla kirjutanud eelkõige doktor F. Doktor E märkis oma kirjas, et doktor B „rõhutab, et varasemate episoodide ja isiksuseomaduste tõttu on vaja olla ettevaatlik”, samal ajal kui doktor F ja tema ise „ei [tähelda] ei meditsiinilis-psühholoogilisel läbivaatusel ega psühhomeetrilisel hindamisel vaimset patoloogiat, mis takistaks juurdepääsu niisugusele töökohale, mida [hageja] taotleb”.
24 Oma 19. aprilli 2005. aasta kirjas välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktorile väitis hageja:
„[...] vastupidi arsti [...] 17. märtsi teatele võin Teile kinnitada, et meditsiinitalituse läbi viidud tervisekontrolli tulemused, mille ärakirja ma sain, on heakskiitvad ja seega on vastus meditsiinilise sobivuse kohta „JAH”.
Võttes arvesse, et personalieeskirjade [artikkel] 33 sätestab, et „[e]nne ametisse nimetamist vaatab institutsiooni teenistuses olev arst konkursi võitja läbi, tõendamaks institutsioonile, et kõnealune isik vastab artikli 28 punkti e nõuetele” ning et [artikli] 28 [punkt] e näeb ette, et „[a]jutise töötaja võib tööle võtta ainult tingimusel, et [...] ta on füüsiliselt võimeline oma kohustusi täitma”. Mind üllatab niisiis doktor [A] 17. märtsi 2005. aasta sõnum, mis käsitleb minu „meditsiinilist sobivust”, nagu on öeldud Teie kirjas. Juhul kui soovite saada läbi viidud uuringute tulemuste ärakirja, edastan need Teile.”
25 Hageja saatis 20. aprillil 2005 personali ja halduse peadirektoraadi sotsiaalpoliitika, Luxembourgi personali, tervise ja hügieeni direktoraadi C direktorile teate, mis on sisuliselt identne eespool nimetatud 19. aprilli 2005. aasta teatega.
26 Personali ja halduse peadirektoraadi sotsiaalpoliitika, Luxembourgi personali, tervise ja hügieeni direktoraadi C meditsiinitalituse juhataja vastas hageja 20. aprilli 2005. aasta teatele selle direktoraadi direktori palvel koostatud 26. aprilli 2005. aasta teatega. Selles on selgitatud, et „iga isik, kes kandideerib delegatsiooni, peab eelnevalt läbima tervisekontrolli[; a]rst esitas [hageja] kohta negatiivse arvamuse, mis puudutab tema võimalikku määramist Guineasse, seoses sellega ja mitte personalieeskirjade [artikli] 33 raames [...] [; s]ee arvamus on mõeldud [välissuhete peadirektoraadi ametisse nimetavale asutusele], kes peab tegema lõppotsuse, kusjuures see arvamus on ainult üks element, mida ta peab seda tehes arvesse võtma”.
27 Hageja esitas 19. mail 2005 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse.
28 Ametisse nimetav asutus jättis 5. juuli 2005. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
29 Kõnesolev hagi registreeriti algselt Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑377/05.
30 Esimese Astme Kohus suunas 15. detsembri 2005. aasta määrusega nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 alusel käesoleva kohtuasja edasi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Hagi registreeriti selle kohtu kantseleis numbri all F‑95/05.
31 Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees andis 24. mai 2007. aasta määruse hagejale tasuta õigusabi andmiseks.
32 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista komisjonilt talle tekitatud materiaalse ja moraalse kahju eest välja hüvitis, mille esialgne suurus on 1 euro, seda esialgu, ning ilma et see piiraks ükskõik missuguse teistsuguse otsuse tegemist;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
33 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– teha kohtukulude osas õiglane otsus.
Tühistamisnõue
Hageja esitatud väidete ulatus
34 Vaidlustatud otsuse tühistamise nõuet põhjendab hageja oma hagiavalduses mitme väitega, mille kohaselt esiteks puudus välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktoril pädevus võtta vastu vaidlustatud otsus, teiseks kuritarvitasid doktor A, välissuhete peadirektoraat ja ametisse nimetav asutus võimu ning kolmandaks rikkus doktor A meditsiinilise arvamuse põhjendamise kohustust.
35 Komisjoni sõnul väitis hageja kõigepealt, et välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktoril puudub pädevus teha vaidlustatud otsus. Teise väite järgi kuritarvitas välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktor seda otsust tehes võimu. Kolmanda väite kohaselt tegi doktor A ilmse hindamisvea, kuritarvitas võimu ja jättis meditsiinilise arvamuse põhjendamata.
36 Oma repliigis täpsustas hageja teise ja kolmanda väite – niisugustena nagu komisjon need esitas – alust. Esiteks märgib ta, et teine väide põhineb asjaolul, et rikuti personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust, samuti õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Teiseks viitab ta, et kolmas väide põhineb asjaolul, et rikuti põhjendamiskohustust, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust.
37 Poolte seisukohtadest ilmneb, et hageja esitab sisuliselt kolm põhiväidet. Esiteks kinnitab ta, et välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktoril puudus pädevus teha vaidlustatud otsus. Teiseks väidab hageja, et vaidlustatud otsus on õigusvastane põhjendusel, et arvesse ei võetud nende arstide aruandeid ja ekspertiise, kellega ta omal algatusel menetluse ajal konsulteeris. Lisaks väidab hageja, et vastavalt personalieeskirjade artikli 33 teisele lõigule oli tal pärast seda, kui doktor A esitas oma negatiivse arvamuse, õigus pöörduda arvamuse saamiseks arstliku komisjoni poole. Kolmandaks märgib hageja, et vaidlustatud otsuse ja doktor A koostatud meditsiinilise arvamuse puhul ei ole täidetud põhjendamiskohustuse nõuded. Lisaks sisaldavad hageja argumendid nii mõndagi, mille abil püütakse tõestada võimu kuritarvitamist ja ilmset hindamisviga.
38 Hageja väidete niisugune esitus tuleneb kohtuistungi esialgsest ettekandest, mis edastati pooltele 24. mail 2007. Hageja ega komisjon ei esitanud selle ettekande kohta märkusi. Kõigepealt tuleb analüüsida teist väidet.
Teine väide
Poolte argumendid
39 Hageja sõnul ei võtnud doktor A, välissuhete peadirektoraat ja ametisse nimetav asutus esiteks arvesse doktor C tõendit, doktor D aruannet ning doktorite E ja F‑i sõnaselget ja heakskiitvat aruannet ega ka doktor E 18. aprilli 2005. aasta kirja.
40 Järelikult on ilmne, et vaidlustatud otsus tehti muudel eesmärkidel, kui väideti. Jättes need meditsiinilised dokumendid tähelepanuta, tegutses juhtkond hageja suhtes pahatahtlikult. Ükski õigusnorm ei välista võimalust võtta arvesse institutsiooniväliseid ekspertiisiaruandeid.
41 Hageja lisab, et doktor A ei edastanud juhtkonnale nende spetsialistide arvamusi, kellega ta oli konsulteerinud. Selles osas nendib ta, et on eriti märkimisväärne, et see üldarst jäi pärast seda, kui oli tutvunud äärmiselt üksikasjalike psühhiaatriliste ja psühholoogiliste aruannetega, mille olid koostanud neli vastava ala spetsialisti, oma lühikese, füüsilist seisundit puudutava diagnoosi juurde. Hageja leiab, et tal oli õigus jätta konsulteerimata doktor A soovitatud arstidega.
42 Teiseks väidab hageja, et vastavalt personalieeskirjade artikli 33 teisele lõigule oli tal pärast seda, kui doktor A esitas oma negatiivse arvamuse, õigus pöörduda arvamuse saamiseks arstliku komisjoni poole. Hageja rõhutab aga, et sai vastuseks oma 20. aprilli 2005. aasta teatele personali ja halduse peadirektoraadilt kirja, mis kandis sama aasta 26. aprilli kuupäeva ja milles talle teatati, et tema osas ei kohaldata personalieeskirjade artiklis 33 ette nähtud menetlust. Nõnda viis komisjon ta selle menetluse kasutamise võimaluse osas eksiteele.
43 Komisjon märgib, et käesoleval juhul tehti vaidlustatud otsus pärast seda, kui oli edastatud meditsiinitalituse 17. märtsi 2005. aasta arvamus, milles tõdeti, et hageja ei ole füüsiliselt võimeline täitma tema ametikohustusi Guineas.
44 Komisjon rõhutab, et teates vaba ametikoha kohta (KOM/2004/3510 (lõplik)) nõuti meditsiinitalituse eelnevat heakskiitvat arvamust. Nimelt pidi iga isik, kes kandideeris kolmandas riigis asuvasse delegatsiooni, käima tervisekontrollis, mille viib läbi komisjoni arst, et ametikohale määrav talitus võiks olla kindel, et see isik on füüsiliselt võimeline täitma kõiki kohustusi, mida tal võib olla vaja täita, võttes arvesse nende ametikohustuste laadi ja tingimusi, mis valitsevad kohas, kus neid täita tuleb.
45 Sobivust käsitleva arvamuse põhjal, mis tehti tervisekontrolli käigus, mille hageja läbis 2002. aasta juulis vastavalt personalieeskirjade artiklile 28 ja teenistuseeskirjade artiklile 13 seoses tema töölevõtmisega ajutise töötajana Brüsselis, ei saanud eeldada, et teda võib aastaid hiljem määrata mujale.
46 Spetsiaalne tervisekontroll oli seda enam põhjendatud, et esiteks tuleneb kolmandas riigis asuvas delegatsioonis töötades täidetavate ametikohustuste eripära personalieeskirjade X lisa eri‑ ja erandsätetest ning teiseks võivad tervishoiu olukord, kliima‑ ja julgeolekutingimused ning isoleerituse aste erineda tavalistest tingimustest ühenduses niisugusel määral, et need õigustavad mõnikord hüvitiste maksmist.
47 Järelikult on nõue, mille kohaselt on niisugusteks ametissenimetamisteks tarvis meditsiinilist arvamust, igati õigustatud teenistuse huvidega. Selle arvamuse puhul ei saa piirduda kandidaadi füüsilise seisundiga, vaid arvesse peab võtma ka tema psüühilist seisundit, sealhulgas koostama nende tulevaste häirete prognoosi, mis võivad seada ohtu lähitulevikus täita kavatsetavate ametikohustuste normaalse teostamise ja/või mille tõttu võib tekkida vajadus ametnik või muu teenistuja enne tähtaja lõppu kodumaale tagasi saata.
48 Komisjon märgib selles küsimuses, et hageja eksib, kui nimetab 28. veebruari 2005. aasta teate, millega talle teatati tema välisdelegatsiooni määramiseks läbi viidud tervisekontrolli tulemustest, niisuguseks heakskiitvaks arvamuseks, mida on nõutud teates vaba ametikoha kohta (KOM/2004/3510 (lõplik)). Eespool nimetatud teatega edastatakse hagejale ainult tervisekontrolli tulemused, kusjuures need loetakse peale mõne üksiku normaalseteks tulemusteks. Lisaks ilmneb ka selle teate sisust, et tegemist ei saa olla niisuguse meditsiinilise arvamusega, mida on nõutud teates vaba ametikoha kohta. Hageja endagi meelest ei kujuta see teade endast muide kõnesolevat meditsiinilist arvamust, sest ta kinnitab oma hagiavalduses, et välissuhete peadirektoraat informeeris teda 3. märtsil 2005, et ootab ikka veel meditsiinitalituse nõusolekut.
49 Mis puudutab hageja valitud eriarstide aruandeid ja ekspertiise, siis komisjon leiab, et need ei saa olla välissuhete peadirektoraadile ega asutusele, kellel on õigus sõlmida lepinguid, asjaomase isiku töölevõtmisel siduvad, sest neid ei tehtud doktor A esitatud meditsiinilise arvamuse läbivaatamise raames.
50 Komisjon ei vaidlusta seda, et teenistujal, kelle kohta esitati negatiivne arvamus, võib olla meditsiinilises plaanis õiguskaitsevahendeid. Komisjon kinnitab muide, et just selleks, et hageja saaks seda võimalust kasutada, edastaski doktor A talle kolme psühhiaatri kontaktandmed, et ta võiks saada delegatsiooni määramise menetluses teistsuguse arvamuse. Komisjon rõhutas selles küsimuses kohtuistungil, et ühenduse seadusandja ei ole näinud ette meditsiinilise arvamuse vaidlustamise menetlust välisteenistusse nimetamise osas.
51 Täiendava arvamuse taotlemine mõnelt sõltumatult eksperdilt, keda doktor A nimetas, oli doktor B ning doktorite E ja F‑i vastukäivate ekspertiiside vahel valimisel otsustav. Seega on arusaamatu, miks hageja ei konsulteerinud nende ekspertidega, kuigi küsis nende nimesid.
52 Komisjon lisab, et asjaolu, et hageja ei järginud delegatsiooni siirdumise puhul ette nähtud menetlust, ei andnud talle õigust sellele, et arvesse võetakse arvamusi, mis ta sai omal algatusel. Komisjoni sõnul ei saa ametnik või teenistuja pakkuda arvamust arstidelt, kellega ta konsulteeris omal algatusel, selle arsti arvamuse asemele, kelle ametikohustuste hulka nõutava arvamuse esitamine kuulub. Ainus viis, kuidas hageja sai vaidlustada doktor A arvamuse, oli konsulteerida mõnega arstidest, keda doktor A oma 22. märtsi 2005. aasta faksis nimetas.
53 Komisjoni arvates tuli teates vaba ametikoha kohta (KOM/2004/3510 (lõplik)) eeldatav heakskiitev meditsiiniline arvamus anda vastavalt tingimustele, mis erinevad enne töölevõtmist läbiviidavast tervisekontrollist personalieeskirjade artikli 33 ja teenistuseeskirjade artikli 13 tähenduses. Käesoleval juhul ei kohaldata niisiis neid õigusnorme. Lisaks ei reguleeri ükski õigusakt arstlikku menetlust kolmandasse riiki määramisel. Seega kasutas komisjon sõltumatut menetlust, mis loodi vaba ametikohta käsitleva teate alusel ja kehtestati teenistuse huvides.
54 Kohtuistungil täpsustas komisjon, et kui on tarvis täita ametikoht välisteenistuses, ei ole kohaldatav ka personalieeskirjade artiklis 59 ette nähtud menetlus.
55 Komisjon rõhutab seejärel, et isegi eeldusel, et doktor A arvamus on samastatav personalieeskirjade artiklis 33 ette nähtud enne töölevõtmist läbiviidava tervisekontrolliga, tuleb tõdeda, et hageja ei taotlenud doktor A arvamuse läbivaatamist personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus ette nähtud menetluse kohaselt.
56 Sellest järeldub, et kuna puudub doktor A arvamusega vastuolus olev arvamus, mis oleks tehtud selleks ette nähtud menetluse kohaselt, ei kuritarvitatud vaidlustatud otsust tehes võimu, sest see otsus põhineb üksnes doktor A arvamusel.
57 Võimu kuritarvitamise osas, mille pani väidetavalt toime doktor A, märgib komisjon, et sellel arstil oli õigus esitada negatiivne arvamus, võttes esiteks arvesse hageja tervisekaarti ja doktor B ekspertiisi ning teiseks teistsuguse arvamuse puudumist. Järelikult andis doktor A ainult professionaalse hinnangu. Lisaks ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et doktor A-l oleks olnud mingi muu motiiv.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
58 Teenistuseeskirjade artikli 10 neljanda lõigu kohaselt kohaldatakse personalieeskirjade VIIIa jaotist, millega kehtestatakse kolmandates riikides töötavate ametnike suhtes kohaldatavad eri- ja erandsätted, analoogia põhjal kolmandas riigis teenistuses oleva ajutise töötaja suhtes. Personalieeskirjade artikkel 101a, mis on selle jaotise ainus artikkel, näeb ette, et „[i]lma et see piiraks personalieeskirjade muude sätete kohaldamist, nähakse X lisaga ette eri- ja erandsätted kolmandates riikides töötavate ametnike jaoks”.
59 Tuleb märkida, et personalieeskirjade X lisa ei sisalda eri‑ või erandsätteid, mis käsitleksid tervisekontrolli töölevõtmisel.
60 Seevastu sätestab teenistuseeskirjade artikli 13 esimene lõik ametnikke käsitlevate personalieeskirjade artikli 33 esimese lõigu eeskujul, et enne töölevõtmist vaatab institutsiooni arst ajutise töötaja läbi, et institutsioon võiks olla kindel, et kõnealune isik vastab oma ametikohustuste täitmisel artikli 12 lõike 2 punktis d sätestatud füüsilise sobivuse nõuetele.
61 Personalieeskirjade artikli 33 teine lõik, mida kohaldatakse teenistuseeskirjade artikli 13 kohaselt analoogia alusel ka ajutiste töötajate suhtes, näeb lisaks ette institutsiooni arsti esitatud arvamuse institutsioonisisese edasikaebamise menetluse.
62 Selles küsimuses tuleb tõdeda, et nähes personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus ette arstliku vaidlustuskomisjoni, oli seadusandja eesmärk luua kandidaatidele täiendav tagatis ja parandada nõnda nende õiguste kaitset (Esimese Astme Kohtu 14. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑10/93: A vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑119 ja II‑387, punkt 23).
63 Esiteks, arstlik komisjon, mis koosneb kolmest arstist, kelle hulgas ei ole esialgse arvamuse, et kandidaat on sobimatu, esitanud arsti ning kes valiti institutsioonide ja mitte ainult asjaomase institutsiooni teenistuses olevate arstide seast, kujutab endast kandidaatidele reaalset täiendavat tagatist (eespool viidatud kohtuotsus A vs. komisjon, punkt 24). Teiseks tuleneb personalieeskirjade artikli 33 teisest lõigust, et kandidaat võib esitada arstlikule komisjonile enda valitud arsti arvamuse. Lisaks võib kandidaat alati taotleda ja talle tuleb võimaldada seda, et põhjused, miks esitati arvamus, et ta ei ole sobiv, edastatakse tema valitud raviarstile. Seda võib teha enne arstliku komisjoni kokkukutsumist (eespool viidatud kohtuotsus A vs. komisjon, punkt 25). Kolmandaks tuleneb personalieeskirjade artikli 33 teisest lõigust, et arstlik komisjon peab võtma aluseks institutsioonis koostatud tervisekaardi, kuulama ära arsti, kes esitas arvamuse, et kandidaat ei ole sobiv, ning arvestama kandidaadi enda valitud arsti arvamust, kui see on olemas. Arstlik komisjon võib arvesse võtta ka vestlust kandidaadi ja/või tema raviarstiga ning kõiki dokumente, mis kandidaat peab vajalikuks talle esitada. Lisaks võib arstlik komisjon kandidaadi uuesti läbi vaadata, kui peab seda vajalikuks, lastes vajadusel teha täiendavaid uuringuid või küsides teiste eriarstide arvamust. Sellest järeldub, et arstlik komisjon saab kandidaadi olukorra täielikult ja erapooletult uuesti läbi vaadata (eespool viidatud kohtuotsus A vs. komisjon, punkt 27).
64 Lisaks tuleb tõdeda, et personalieeskirjad näevad ka muudes olukordades peale töölevõtmise ette korra, mis võimaldab ametnikul esitada tervisekontrolli menetlustes oma seisukoha. Näiteks personalieeskirjade artikli 59 lõike 1 viies, kuues ja seitsmes lõik kehtestavad vahekohtusüsteemi juhuks, kui ametnik leiab, et ametisse nimetava asutuse haiguspuhkusega seoses korraldatud tervisekontrolli otsus on meditsiiniliselt põhjendamatu. Invaliidsustoetuse määramise menetluse osas näeb personalieeskirjade II lisa artikli 7 esimene lõik ette, et ametnik võib eelkõige nimetada ise ühe kolmest arstist, kellest koosneb komitee, mille ülesanne on hinnata, kas ta on töövõimetu.
65 Käesoleval juhul tuleb meenutada esiteks, et ajal, kui hageja esitas oma kandidatuuri Guineas asuva delegatsiooni haldusjuhi kohale, töötas ta komisjoni teenistuses ning ta kavatseti võtta sellele ametikohale tööle teenistuseeskirjade artikli 2 punktis b nimetatud ajutise töötajana, nagu ilmneb välissuhete peadirektoraadi 17. veebruari 2005. aasta teatest.
66 Teiseks nägi teade vaba ametikoha kohta (KOM/2004/3510 (lõplik)) ette, et kandidaadi nimetamiseks Guineas asuva delegatsiooni haldusjuhi ametikohale „peab meditsiinitalitus eelnevalt esitama oma heakskiitva arvamuse”. Käesoleval juhul esitas meditsiinitalitus arvamuse, et hageja ei sobi selleks, et ta võetaks tööle kõnesolevale ametikohale. Vaidlustatud otsusega teatati hagejale niisiis, et teda ei võeta tööle.
67 Komisjoni arvates ei näe ükski õigusakt ette hageja õigust saavutada erimenetlusega seda, et delegatsiooni määramist puudutav arsti arvamus, mille kohaselt kandidaat ei ole sobiv, vaadataks meditsiinilisest seisukohast uuesti läbi. Komisjon ei vaidle siiski vastu, et negatiivse meditsiinilise arvamuse adressaadil on meditsiinilises plaanis õiguskaitsevahendeid. Komisjon kinnitab muide, et arst edastas hagejale kolme psühhiaatriaspetsialisti kontaktandmed, et ta võiks saada teistsuguse arvamuse.
68 Hageja väidab esiteks, et töölevõtmise menetluses oleks tulnud arvesse võtta tema valitud arstide meditsiinilisi arvamusi. Teiseks leiab ta, et personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus ette nähtud võimalus pöörduda arvamuse saamiseks arstliku komisjoni poole oli tema juhtumil kohaldatav. Seega tuleb hageja seisukohta mõista nii, et see on seotud kaitseõiguste järgimisega, sest enne, kui tehti vaidlustatud otsus, ei antud talle vajalikku võimalust olla ära kuulatud eelkõige seeläbi, et menetlusse astub tema valitud arst, nagu näeb ette personalieeskirjade artikli 33 teine lõik.
69 Kõigepealt tuleb tõdeda, et komisjoni kasutatud menetluses, mille kohaselt vaidlustatud otsus tehti, ei järgitud kaitseõigustega seotud tagatisi, mis on ette nähtud personalieeskirjade artikli 33 teises lõigus.
70 Isegi kui käesoleval juhul tuleb nõustuda, et meditsiinilise arvamuse koostamise menetluses ei puudunud igasugused tagatised, mis võivad kindlustada mõlema poole ärakuulamise, sest hagejal oli võimalus konsulteerida teiste sõltumatute ekspertidega, et vaidlustada doktor A arvamus ja doktor B ekspertiis, tuleb siiski tõdeda, et see menetlus erineb oluliselt nendest, mida on kirjeldatud eespool punktides 63 ja 64, sest eelkõige ei garanteeri see, et kandidaadi enda valitud arsti arvamust võetakse lõpliku meditsiinilise arvamuse koostamisel arvesse.
71 Lisaks tuleb märkida, et komisjoni argumentidest ei ilmne, et käesoleval juhul kasutatud menetlus oli ette nähtud õigusaktiga. Lisaks ei tulene see menetlus väidetavalt ette kindlaks määratud praktikast, mida asjaomased isikud ette teavad.
72 Komisjon väidab siiski, et kuna teatud kolmandates riikides on erilised tingimused, nõuavad teenistuse huvid, et meditsiinitalitus esitaks oma arvamuse tingimustel, mis erinevad vaid esmakordsel töölevõtmisel läbiviidavat tervisekontrolli puudutavatest, teenistuseeskirjade artiklis 13 ajutiste töötajate osas ja personalieeskirjade artiklis 33 ette nähtud tingimustest. Komisjoni arvates tuleb käesoleval juhul kohaldada sõltumatut menetlust, mis loodi vaba ametikohta käsitleva teate alusel ja kehtestati teenistuse huvides.
73 Sellegipoolest ei selgitanud komisjon kohtuistungil, miks ei saa teenistuseeskirjade artiklis 13 ja personalieeskirjade artiklis 33 ette nähtud menetluse puhul arvesse võtta erinõudeid, mis käsitlevad kolmandates riikides asuvatele ametikohtadele kandideerivate isikute füüsilist sobivust. Ta ei täpsustanud ka, mil viisil õigustavad või nõuavad teenistuse huvid seda, et kandidaadil ei ole samu tagatisi kui need, mis on nähtud ette teenistuseeskirjade artiklis 13 ja personalieeskirjade artiklis 33.
74 Lõpuks ei võimalda miski teenistuseeskirjade artikli 13 ja personalieeskirjade artikli 33 alusel järeldada, et nendes sätestatud menetlust saab kohaldada ainult ajutiste töötajate suhtes, kes komisjoni esmakordselt tööle võetakse. Selles osas ei ole veenev komisjoni väide, et kandidaadid, kes võeti äsja komisjoni tööle, et suunata nad kolmandatesse riikidesse, läbisid kaks tervisekontrolli: esimese, mille sätestab personalieeskirjade artikkel 33 ja teise, mille näeb ette teade vaba ametikoha kohta. Muide, oma vastuses hageja esitatud kaebusele viitab ametisse nimetav asutus sõnaselgelt personalieeskirjade artiklile 33 ja teenistuseeskirjade artiklile 13.
75 Esitatud põhjendustest tuleneb, et ühenduse seadusandja on kehtestanud tervisekontrollimenetluse valdkonnas mehhanismid, mis annavad kandidaatidele, ametnikele ja muudele töötajatele võimaluse esitada tõhusalt oma seisukoha, võimaldades neil eelkõige saavutada enda valitud arsti sekkumise.
76 Võttes arvesse eesmärki, milleks on tagada kaitseõiguste järgimine eespool nimetatud mehhanismide abil, ning kuna puuduvad esiteks õigusnormid, mis kehtestaksid kolmandatesse riikidesse määratavate ajutiste töötajate suhtes või muudel asjakohastel põhjustel kohaldatava sõltumatu menetluse, ja teiseks põhjused, mille tõttu ei saa käesoleval juhul kohaldada personalieeskirjade artikli 33 teist lõiku, tuleb võtta seisukoht, et nende töötajate töölevõtmisel peab järgima personalieeskirjade artikli 33 teist lõiku. Käesoleval juhul eirati kasutatud menetluses personalieeskirjade artikli 33 teist lõiku, nagu on näidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 67 ja 70.
77 Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsusega rikuti personalieeskirjade artikli 33 teist lõiku.
78 Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi väiteid, mis hageja oma tühistamisnõuete raames esitas.
Kahju hüvitamise nõue
Poolte argumendid
79 Hageja väidab, et ta kandis vaidlustatud otsuse tõttu erakordset kahju, mille põhjustasid võimaluse kaotus ja tema põhiõigusi rikkuvad haldusaktid.
80 Ta taotleb, et tunnustataks põhimõtet, mille kohaselt tuleb hüvitada materiaalne (kolimiseks valmistumine, üürid jne) ja moraalne kahju. Oma repliigis taotleb hageja, et talle makstaks esialgu, ja ilma et see piiraks ükskõik missuguse muu otsuse tegemist, 1 euro suurune summa talle tekitatud materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks.
81 Komisjon väidab esiteks, et kui kahju on tekkinud administratsiooni toimingute tõttu, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused, tuleb menetluse alustamiseks esitada taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses. Käesoleval juhul ei järginud hageja seda menetlust. Tema kahju hüvitamise nõue on seega vastuvõetamatu.
82 Teiseks väidab komisjon, et hageja ei täpsustanud hagiavalduses kantud kahju ulatust. Järelikult ei täitnud ta Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõikes 1 sätestatud nõudeid. Komisjon lisab, et kuigi Esimese Astme Kohus on nõustunud, et erilistel asjaoludel ei ole tingimata vaja hagiavalduses täpsustada kahju täpset ulatust, ei ole käesoleval juhul hageja tõendanud ega isegi väitnud, et tegemist on asjaoludega, mis selle tegemata jätmist õigustavad.
83 Kolmandaks märgib komisjon, et kuna vaidlustatud otsus ei ole ebaseaduslik, ei ole vaja määrata hagejale hüvitist.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
84 Kuni Avaliku Teenistuse Kohtu oma kodukorra jõustumiseni 1. novembril 2007, kohaldati otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 4 kohaselt mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c.
85 Et hagiavaldus saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. oktoobril 2005, kohaldatakse käesoleval juhul selle kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c.
86 Nimetatud artikli kohaselt tuleb hagiavalduses muu hulgas märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Nende nõuete täitmiseks peab hagiavaldus, milles taotletakse ühenduse institutsiooni poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, sisaldama andmeid, mis võimaldaksid määratleda hageja poolt institutsioonile etteheidetavat käitumist, põhjuseid, miks hageja leiab, et selle käitumise ja väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, ning kahju laadi ja ulatust. Seevastu puudub nõudel hüvitada ükskõik milline kahju vajalik täpsus ning see tuleb järelikult tunnistada vastuvõetamatuks (Euroopa Kohtu 2. detsembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 5/71: Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, EKL 1971, lk 975, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 1. juuli 1994. aasta määrus kohtuasjas T‑505/93: Osório vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑179 ja II‑581, punkt 33; Esimese Astme Kohtu 15. veebruari 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑112/94: Moat vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑37 ja II‑135, punkt 32, ja Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2007. aasta määrus kohtuasjas T‑175/04: Gordon vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 42).
87 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et nõudes oma hagiavalduses, et „[s]edastataks [...], et tema kahju hüvitatakse talle põhimõtteliselt, kusjuures konkreetset summat täpsustatakse hiljem ning tegemist on materiaalse ja moraalse kahjuga [...], mille tekitas [komisjon]”, ei väljendanud hageja arvuliselt selle kahju suurust, mida arvab olevat kandnud. Asjaolu, et ta palus oma repliigis mõista komisjonilt tema kasuks välja hüvitis „kantud materiaalse ja moraalse kahju eest, mille esialgne suurus on 1 euro, ning ilma et see piiraks ükskõik missuguse muu otsuse tegemist”, ei kujuta endast samuti täpsustusi, mida eespool viidatud kohtupraktika kohaselt nõutakse.
88 Hageja ei too esile ka faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid väidetavalt kantud kahju ulatust hinnata (vt eespool viidatud kohtumäärus Moat vs. komisjon, punkt 35). Muidugi täpsustas ta Avaliku Teenistuse Kohtule, et talle tekkis materiaalne kahju töötasu kaotuse tõttu, mille põhjustasid keeldumine tema töölevõtmisest ja ettevalmistused reisiks, nimelt eluaseme lühiajaline üürileping, koolitused, vaktsineerimised jne. See ülevaatlik teave ei ole siiski niisugune, mis võimaldaks kahju suurust täpselt hinnata.
89 Eeldades, et materiaalne kahju on tõendatud, tuleb aga asuda seisukohale, et see oli täiesti hinnatav juba kaebuse esitamise etapis ja veelgi enam hagiavalduse esitamise ajal, sest see materiaalne kahju on tingitud esiteks sissetuleku kaotusest, mille põhjustas tööle võtmata jätmine, ja teiseks kulutustest, mis hageja Aafrikasse sõitmiseks tegi.
90 Kuigi ühenduse kohus on nõustunud, et erilistel asjaoludel ei ole tingimata vaja hagiavalduses täpsustada kahju täpset ulatust ja väljendada nõutavat hüvitissummat arvuliselt (Euroopa Kohtu 23. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑150/03 P: Hectors vs. parlament, EKL 2004, lk I‑8691, punkt 62, ja eespool viidatud kohtumäärus Osório vs. komisjon, punkt 35), tuleb käesoleval juhul märkida, et hageja ei ole selliste asjaolude olemasolu tõendanud ega neile isegi tuginenud (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärused Osório vs. komisjon, punkt 35, ja Moat vs. komisjon, punkt 37).
91 Moraalse kahju küsimuses tuleb rõhutada, et hageja ei ole seda kahju üldse hinnanud ega ole ka võimaldanud Avaliku Teenistuse Kohtul selle ulatust ja laadi hinnata. Ent olenemata sellest, kas moraalse kahju hüvitamist nõutakse sümboolselt või tegeliku hüvitise saamiseks, on hageja ülesanne täpsustada väidetava moraalse kahju olemust komisjonile etteheidetava käitumise seisukohast, seejärel täpsustada kas või ligilähedaselt kogu selle kahju hinnangulist ulatust (eespool viidatud määrus Moat vs. komisjon, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkt 45).
92 Sellest järeldub, et kahju hüvitamise nõue ei vasta vastuvõetavuse tingimustele.
93 Tuleb veel lisada, et isegi eeldades, et hageja taotles ainult sümboolset hüvitise väljamõistmist, peab asuma seisukohale, et vaidlustatud otsuse tühistamine kujutab käesoleval juhul endast piisavat ja sobivat hüvitist tema kahju eest (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 9. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑10/99: Vicente Nuñez vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑47 ja II‑203, punkt 48).
94 Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb hagi rahuldada vaidlustatud otsuse tühistamist käsitlevas osas ja jätta see rahuldamata kahju hüvitamise nõude osas.
Kohtukulud
95 Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse selle II jaotise 8. peatükki, mis käsitleb kohtukulusid, ainult nende kohtuasjade suhtes, mis algatati Avaliku Teenistuse Kohtus alates nimetatud kodukorra jõustumisest. Kohtuasjade suhtes, mis olid selles kohtus pooleli enne seda kuupäeva, kohaldatakse edasi mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.
96 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 88 alusel kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes oma kohtukulud siiski ise. Kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, võib Avaliku Teenistuse Kohus sama kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu alusel otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
97 Et komisjon on enamiku väidete osas kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista temalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni välissuhete peadirektoraadi välisteenistuse direktoraadi K direktori 15. aprilli 2005. aasta otsus, millega hagejale teatati, et teda ei võeta tööle Guineas asuva delegatsiooni haldusjuhina.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.
Van Raepenbusch | Boruta | Kanninen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |
Käesoleva otsuse tekstid ning selles viidatud ühenduse kohtute otsuste tekstid, mida ei ole veel kohtulahendite kogumikus avaldatud, on kättesaadaval Euroopa Kohtu veebilehel www.curia.europa.eu