Kohtuasi T‑1/08

Buczek Automotive sp. z o.o.

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Poola terasetööstuse restruktureerimine – Avalik‑õiguslike võlanõuete sissenõudmine – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see tagasi nõudma – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi – Vastuvõetavus – Riigiabi mõiste – Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Komisjoni otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks – Eri abisaajatelt tagasinõutavate summade kindlaksmääramine

(EÜ artikli 230 neljas lõik)

2.      Riigiabi – Mõiste – Eelis, mis tuleneb sellest, et ametiasutused hoiduvad avalik‑õiguslike võlanõuete sissenõudmise eesmärgil algatamast finantsraskustes ettevõtja suhtes pankrotimenetlust

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Avalik‑õiguslike võlanõuete sissenõudmine finantsraskustes ettevõtjalt

(EÜ artikli 87 lõige 1)

4.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta – Konkurentsi kahjustamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise määratlemine – EÜ artikli 87 lõike 1 sõnastuse lihtne kordamine – Ebapiisav põhjendamine

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja artikkel 253)

1.      Füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamise vastu. Selline huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamisel endal võivad olla õiguslikud tagajärjed ja et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu.

Komisjoni otsuse puhul, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks ja määratakse selle tagastamine, on ettevõtjal huvi asjaomase otsuse tühistamise vastu, kui komisjon määrab sellega temalt teatud summa tagasinõudmise. Seevastu ei saa käesolevas kohtuasjas asuda seisukohale, et tal on huvi ka sellise otsuse täies ulatuses tühistamise vastu, millega määratakse kindlaks teistelt abisaajatelt tagasinõutavad summad.

(vt punktid 34, 35, 37 ja 38)

2.      Mis puudutab eelisega EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses seonduvat tingimust, siis on abi mõiste üldisem kui toetuse mõiste, kuna see hõlmab mitte ainult positiivseid sooritusi, nagu toetused ise, vaid ka riigi sekkumisi, mis erineval moel vähendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kulusid, olles toetustega sama laadi ning identsete tagajärgedega, kuid mis ei ole toetused selle sõna kitsas tähenduses. EÜ artikkel 87 ei tee vahet riigi sekkumiste põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende mõju põhjal.

Finantsraskustes ettevõtja puhul, kellel on kohustused avalik‑õigusliku võlausaldaja ees, võib asjaolu, et ametiasutused ei otsusta ettevõtja suhtes pankrotimenetluse algatamise kasuks ning rahulduvad õigusnormides ette nähtud avalik‑õiguslike võlanõuete sissenõudmise menetluste jätkamisega – isegi kui nad teevad seda vajaliku hoolsusega –, kujutada endast eelist. Nimelt on mis tahes maksejõuetusmenetluse – olgu selle tulemuseks kas maksejõuetuks tunnistatud äriühingu saneerimine või äriühingu likvideerimine – minimaalne eesmärk kõnealuse äriühingu suhtes esinevate nõuete rahuldamine ja tema kohustuste täitmine. Selles kontekstis on maksejõuetuks tunnistatud äriühingu vabadus nii oma vara haldamisel või tegevuse korraldamisel piiratud. Seega, kui ametiasutused ei taotle ettevõtja suhtes pankrotimenetluse algatamist, jätavad nad sellele äriühingule teatud ajavahemiku, mille jooksul ta saab vabalt kasutada oma vara ning jätkata oma tegevust, andes talle seeläbi eelise, mis võib kujutada endast riigiabi.

(vt punktid 68, 69 ja 77)

3.      Selle väljaselgitamiseks, kas riiklik meede kujutab endast riigiabi EÜ artikli 87 tähenduses, tuleb kindlaks teha, kas abi saanud ettevõtja on saanud majandusliku eelise, mida ta ei oleks normaalsetes turutingimustes saanud. Selleks tuleb sissenõudmata avalik-õiguslike võlanõuete puhul võrrelda asjaomaseid avalik‑õiguslikke isikuid eraõigusliku võlausaldajaga, kes püüab saavutada talle finantsraskustes võlgniku poolt võlgnetavate summade tasumist.

Iga ettevõtja võlausaldaja peab juhul, kui see ettevõtja, kes seisab silmitsi oma finantsolukorra olulise halvenemisega, teeb võlausaldajatele äriühingu saneerimiseks ning selle pankroti ärahoidmiseks ettepaneku sõlmida kokkulepe või rida kokkuleppeid oma võlgade ümberkujundamiseks, tegema valiku lähtudes ühelt poolt ettepandud kokkuleppe raames talle pakutavast summast ning teiselt poolt summast, mis tal on oma hinnangul võimalik tagasi saada ettevõtja võimaliku pankroti korral. Võlausaldaja valikut mõjutavad mitu asjaolu, näiteks see, kas tema võlanõue on hüpoteegiga tagatud, eelisjärjekorras rahuldatav või tavaline, tema käsutuses olevate võimalike tagatiste laad ja ulatus, hinnang, mille võlausaldaja annab äriühingu saneerimise edukusele ning kasu, mida ta saaks ettevõtja pankroti korral. Sellest tuleneb, et komisjon peab iga asjaomase avalik‑õigusliku isiku puhul ning eespool nimetatud asjaoludega arvestades välja selgitama, kas avalik‑õiguslik isik kustutas võlad ilmselgelt suuremas ulatuses, kui seda oleks teinud hüpoteetiline eraõiguslik võlausaldaja juhul, kui ta oleks olnud ettevõtjaga seonduvalt asjaomase avalik‑õigusliku isikuga samalaadses olukorras ning kui ta oleks püüelnud talle võlgnetavate summade tagasisaamise poole. Hüpoteetiline eraõiguslik võlausaldaja peab valima olukorras, kus ei ole sõlmitud võla ümberkujundamise kokkulepet, ühelt poolt õigusnormides ette nähtud võlanõuete sissenõudmise menetluse ettenähtava tulemuse ja teiselt poolt summa vahel, mis tal on oma hinnangul võimalik tagasi saada äriühingu pankrotimenetluse tagajärjel.

Kuivõrd siseriiklikel ametiasutustel, kes püüavad sisse nõuda avalik‑õiguslikke võlanõudeid, ei lasu mingisugust kohustust kasutada ära kõiki nende käsutuses olevaid võlanõuete sissenõudmise meetodeid, lasub neil selleks, et nende sekkumist ei määratletaks riigiabina, ainuüksi kohustus toimida sarnaselt normaalsetes turutingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldajaga.

Kui aga on olemas mitu võlanõuete sissenõudmise meetodit, siis tuleb võrrelda eri meetodite eeliseid, et teha kindlaks see meetod, mille oleks valinud eraõiguslik võlausaldaja, ja komisjon ei saa vaatamata ulatuslikule kaalutlusõigusele, mille olemasolu tuleb tema puhul tunnistada, sest tegemist on keerulise majandusliku hinnanguga, jätta asjakohase teabega põhjendamata järeldust, millele ta enda väitel sellise võrdlemise alusel jõudis.

Nimelt ja hoolimata sellest, et Liidu kohtu poolt teostatav kontroll on äärmiselt piiratud, peab ta eeskätt kontrollima mitte üksnes esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldatavust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid kujutavad endast kogu asjakohast teavet, mida tuleb arvesse võtta, ja kas need toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.

(vt punktid 70, 82–85, 87 ja 89)

4.      Meetme riigiabina määratlemise korral on põhjendamise kohustuse kohaselt nõutav, et oleksid ära näidatud põhjused, miks on komisjon seisukohal, et kõnealune abimeede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Mis puudutab tingimust, mis seondub riikidevahelise kaubanduse kahjustamisega ning tingimust, et kahjustatakse või ähvardatakse kahjustada konkurentsi, siis piisab nende tingimuste täitmise hindamisel arvesse võetud asjaolude ja õiguslike kaalutluste kokkuvõtlikust esitamisest. Komisjon ei ole kohustatud teostama asjaomaste sektorite tegeliku olukorra, hageja turuosa, konkurentidest ettevõtjate seisundi ja kõne all olevate toodete ja teenuste liikmesriikidevahelise vahetuse voogude majanduslikku analüüsi, kui ta on selgitanud, miks vaidlusalune abi kahjustab konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellegipoolest, isegi juhul, kui abi andmise asjaoludest ilmneb, et see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust ja kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, peab komisjon vähemalt viitama nendele asjaoludele oma otsuse põhjendustes.

Riigiabi valdkonnas tehtud otsus on EÜ artikli 253 tähenduses ebapiisavalt põhjendatud siis, kui see piirdub liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamist ja konkurentsi kahjustamist või kahjustamise ähvardamist puudutavas EÜ artikli 87 lõike 1 sõnastuse lihtsa kordamisega ega sisalda mis tahes isegi lühidat kokkuvõtet asjaoludest ja õiguslikest kaalutlustest, mida võeti nende tingimuste täitmise hindamisel arvesse ja seda isegi mitte nende asjaolude kirjelduses, mille raames kõnealust abi anti.

(vt punktid 101, 102 ja 105–107)