KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 8. septembril 20051(1)
Kohtuasi C‑293/04
Beemsterboer Coldstore Services BV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Gerechtshof te Amsterdam (Madalmaad))
Ühenduse tolliseadustik – Tasumisele kuuluva tollimaksu järelarvestuskanne – Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni tagasiulatuv kohaldamine – Liikumissertifikaat EUR.1 – Kolmandatest riikidest pärinevate toodete sooduskohtlemine vabakaubanduslepingu alusel – Teadmata päritoluga või import – Tõendamiskoormus vajalike dokumentide mittesäilitamisel
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusemenetlus käsitleb tolliõiguse küsimusi, mis on tõusetunud teadmata päritoluga või importimisel ühenduse tolliterritooriumile 1997. aastal. Põhiküsimus on sealjuures, kas ühenduse tolliseadustiku(2) artikli 220 lõike 2 punkti b uut redaktsiooni, mis on kehtestatud määrusega nr 2700/2000(3), võib kohaldada tagasiulatuvalt ja kuidas tuleb nimetatud sätet tõlgendada.(4) Kõnealune säte määrab üksikasjalikult, millistel tingimustel on heausksed võlgnikud kaitstud seaduse alusel tasumisele kuuluva imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise eest, kui toll on teinud eksimuse kolmandast riigist sissetoodud kauba sooduskohtlemisel.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse tolliseadustik
2. Ühenduse õigusliku raamistiku käesolevas kohtuasjas määravad tolliseadustiku sätted tasumisele kuuluva tollimaksu summa arvestuskande tegemise ja võlgnikule teatamise kohta (tolliseadustiku artikkel 217 jj).
3. 1. jaanuaril 1994. aastal jõustunud tolliseadustiku artikli 220 esialgne redaktsioon sätestab muu hulgas:
„1. Kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (järelarvestuskanne). Tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada.
2. Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui:
[…]
b) tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta”.
4. 19. detsembril 2000. aastal jõustunud määrusega nr 2700/2000 muudeti tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b sõnastust järgmiselt (edaspidi ka „tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uus redaktsioon”)(5):
„2. Välja arvatud artikli 217 lõike 1 teises ja kolmandas lõigus nimetatud juhtudel, ei tehta järelarvestuskannet, kui
[…]
b) tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.
Kui sooduskohtlemine on kaubale määratud halduskoostöö süsteemi alusel, milles osalevad kolmanda riigi asutused, loetakse nende asutuste väljaantud ebaõigeks osutunud sertifikaat eksimuseks, mida ei oleks olnud võimalik esimese lõigu kohaselt avastada.
Ebaõige sertifikaadi väljaandmist ei loeta eksimuseks, kui sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et sertifikaadi väljaandnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele.
Vastutav isik võib toetuda heausksusele, kui ta saab tõendada, et on asjaomaste kaubandustoimingute ajal nõuetekohaselt hoolitsenud selle eest, et kõik sooduskohtlemise kohaldamise tingimused oleksid täidetud.
Vastutav isik ei saa toetuda heausksusele, kui Euroopa Komisjon on Euroopa Ühenduste Teatajas avaldanud teatise, kus avaldatakse kahtlust, kas abisaav riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt.”
B. Euroopa ühenduste ja Eesti Vabariigi vaheline vabakaubandusleping
5. 18. juulil 1994 Brüsselis allkirjastatud vabakaubanduslepingule Euroopa ühenduste ja Eesti Vabariigi vahel(6) on lisatud protokoll nr 3 mõiste „pärinevad tooted” määratluse ning halduskoostöö meetodite kohta (edaspidi „protokoll nr 3”), mille uus redaktsioon jõustus 1. aprillil 1997.(7)
6. Selleks et Eestist pärinevatele toodetele saaks ühendusse importimisel kohaldada vabakaubanduslepingust tulenevaid soodustusi, tuleb protokolli nr 3 artikli 16 kohaselt üldjuhul esitada liikumissertifikaat EUR.1, mille näidis on toodud III lisas.
7. Protokolli nr 3 artikkel 17 pealkirjaga „Liikumissertifikaadi EUR.1 väljastamise protseduur” sisaldab lõiget 3, mis on sõnastatud järgmiselt:
„3. Eksportija, kes taotleb liikumissertifikaadi EUR.1 väljastamist, peab olema igal ajal valmis esitama liikumissertifikaati EUR.1 väljastava eksportiva riigi tolli nõudmisel kõik vajalikud dokumendid, mis tõendavad kõnealuste toodete päritolustaatust ning ühtlasi vastavust käesoleva protokolli teistele nõuetele.”
[Siin ja edaspidi on osundatud protokolli tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
8. Sama protokolli artikli 28 lõigete 1 ja 3 kohaselt:
„1. Liikumissertifikaadi EUR.1 väljastamist taotlenud eksportija säilitab artikli 17 lõikes 3 nimetatud dokumente vähemalt kolm aastat.
[…]
3. Liikumissertifikaadi EUR.1 väljastanud ekspordiriigi toll säilitab […] taotluse blanketti vähemalt kolm aastat.”
9. Protokolli nr 3 artikli 32, mis kannab pealkirja „Päritolutõendite kontrollimine”, lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Päritolutõendite järelkontroll toimub pisteliselt või siis, kui importiva riigi tollil tekib põhjendatud kahtlus selliste dokumentide autentsuse, kõnealuste toodete päritolustaatuse või käesoleva protokolli teiste nõuete täitmise suhtes.
[…]
3. Kontrollimist teostab ekspordiriigi toll. Sel eesmärgil on tollil õigus nõuda mis tahes tõendusmaterjale ja inspekteerida eksportija arveid või teostada mis tahes muud kontrolli, mida toll peab vajalikuks.”
10. Protokolli nr 3 artikli 31 lõikes 2 on lisaks ette nähtud, et ühendus ja Eesti osutavad teineteisele pädevate tolliasutuste kaudu abi liikumissertifikaatide EUR.1 ja arvedeklaratsioonide autentsuse ning nimetatud dokumentides toodud teabe õigsuse kontrollimisel.
III. Asjaolud ja põhikohtuasi
11. 1997. aastal, seega enne Eesti Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga, imporditi Eestist ühendusse võid, kohaldades soodustollitariifi. Nimetatud sooduskohtlemise aluseks oli Euroopa ühenduste ja Eesti Vabariigi vaheline vabakaubandusleping.
12. Või deklareeris Madalmaade tolliagent Beemsterboer Coldstore Services BV (edaspidi „Beemsterboer”), kes esitas äriühingu Hoogwegt International BV (edaspidi „Hoogwegt”) nimel asjaomastele Madalmaade ametiasutustele mitu tollideklaratsiooni kauba lubamiseks vabasse ringlusse.
13. Või päritoluriigiks oli igas tollideklaratsioonis märgitud Eesti. Või päritolu tõendamiseks oli igale tollideklaratsioonile lisatud eksportija, Eesti äriühingu AS Lacto Ltd (edaspidi „Lacto”) taotluse alusel Eesti tolli poolt välja antud liikumissertifikaat EUR.1.
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel külastasid äriühingu Hoogwegt esindajad äriühingut Lacto ettevõtja usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil enne ärisuhete alustamist korduvalt. Lisaks seadis Hoogwegt Lactoga sõlmitud lepingutes tingimuseks, et eksporditava võiga on alati kaasas dokumendid, millest nähtub või Eesti päritolu, samuti liikumissertifikaat EUR.1 ja et või Eesti päritolu on selgelt märgitud ka pakendile.
15. Pärast viidete saamist Euroopa Ühenduse ja Eesti vahel või turustamisega seotud karussellpettuse(8) kohta tegi ühenduse delegatsioon koostöös kohaliku tolliga 2000. aasta märtsis Eestisse kontrollkäigu. Nimetatud kontrollkäigu raames kontrolliti muu hulgas äriühingut Lacto. Kontrollimine hõlmas ka hageja esitatud liikumissertifikaatide EUR.1 õigsust.
16. Nimetatud kontrollkäigu raames ei suutnud äriühing Lacto tõendada eksporditud või Eesti päritolu, eelkõige ei olnud ta säilitanud või päritolu kinnitavaid algdokumente. Samal ajal tuli ilmsiks, et Eesti toll ei olnud äriühingut Lacto varem põhjalikult kontrollinud, vaid oli seoses liikumissertifikaatide EUR.1 väljaandmisega nõudnud aeg-ajalt üksnes üldiste dokumentide, näiteks piima hankelepingute ja asjaomaste arvandmete esitamist.
17. 14. juuli 2000. aasta otsusega tunnistas Tallinna (Eesti) Tolliinspektsioon liikumissertifikaadid EUR.1 kehtetuks ja tühistas need. Lacto vaide alusel tunnistas Eesti Tolliamet nimetatud haldusotsuse vormilistel põhjustel ebaseaduslikuks.(9)
18. Selle tagajärjel nõudis Madalmaade toll äriühingult Beemsterboer sisse tollivormistusjärgse tollimaksu summas 1 697 095,50 Hollandi kuldnat (770 107,36 eurot). Sissenõudmisteate peale esitas Beemsterboer kõigepealt kaebuse, mis lükati tagasi, seejärel hagi Gerechtshof te Amsterdam’ile (edaspidi ka „eelotsusetaotluse esitanud kohus” või „siseriiklik kohus”).
IV. Eelotsusetaotlus ja Euroopa Kohtu menetlus
19. 14. juuni 2004. aasta otsusega peatas Gerechtshof te Amsterdami tollikolleegium kohtuliku arutamise ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uut redaktsiooni võib kohaldada juhul, kui tollivõlg on tekkinud ning selle tollivormistusjärgne sissenõudmine on toimunud enne nimetatud sätte jõustumist?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas sertifikaat EUR.1, mille kohta ei saa kinnitada, et see on tõepoolest ebaõige, kuna nende kaupade päritolu, mille kohta sertifikaat välja anti, ei leidnud järelkontrolli käigus kinnitust, samas kui nimetatud kaupadele ei kohaldatud sooduskohtlemist just üksnes sellel põhjusel, on „ebaõige sertifikaat” tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni tähenduses, ning kui see ei ole nii, siis kas huvitatud pool saab sellele sättele edukalt tugineda?
3. Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kes peab tõendama, et sertifikaat anti välja eksportija esitatud ebaõigete asjaolude alusel, või kes peab tõendama, et ametiasutused, kes sertifikaadi [EUR.1] väljastasid, ilmselgelt teadsid või oleksid pidanud teadma, et nimetatud kaubad ei vastanud sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele?
4. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas huvitatud pool saab juhul, kui tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, et algselt väljastas toll EUR.1 sertifikaadi õigetel alustel, edukalt tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kuni 19. detsembrini 2000 kehtinud redaktsioonile?”
20. Euroopa Kohtu menetluses esitasid Beemsterboer ja Hoogwegt ühiselt kirjalikud märkused. Lisaks esitasid kirjalikke märkusi Madalmaade valitsus, Itaalia valitsus ja komisjon.
V. Hinnang
A. Esimene eelotsuse küsimus: tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni tagasiulatuv kohaldamine
21. Oma esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uus redaktsioon on kohaldatav tollivõlgadele, mis on tekkinud ja mille tollivormistusjärgne sissenõudmine on algatatud enne nimetatud redaktsiooni jõustumist. Teisisõnu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uuel redaktsioonil saab olla tagasiulatuv jõud.
22. 19. detsembril 2000. aastal jõustunud määrus nr 2700/2000, millega muudeti tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b, ei sisalda üleminekusätteid. Seetõttu tuleb tõlgendamise teel selgitada, kas uut redaktsiooni saab kohaldada tagasiulatuvalt. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub vastus olulisel määral sellest, kas tegemist on menetlusnormi või materiaalõigusnormiga. Menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide nende jõustumise hetkel pooleliolevate vaidluste suhtes, seevastu materiaalõigusnorme enne nende jõustumist tekkinud asjaolude suhtes tavaliselt ei kohaldata.(10)
23. Tolliseadustiku artiklite 217–221 varasemas redaktsioonis, st määruses nr 1697/79(11), olid menetluslikud ja materiaalõiguslikud elemendid üksteisega lahutamatult seotud. Euroopa Kohtu hinnangul moodustasid nad ühtse terviku ega olnud ajalist kehtivust silmas pidades eraldi käsitletavad.(12) Käesoleval juhul ei ole oluline, kas tolliseadustiku artiklid 217–221 moodustavad omakorda sellise ühtse terviku või on iga nimetatud säte käsitletav ka eraldi.(13) Käesolevas asjas oluline säte, tolliseadustiku artikkel 220, sisaldab igatahes nii menetluslikke kui ka materiaalõiguslikke elemente.
24. Sätte sõnastus ja sisu annavad esmapilgul alust pidada sätet eelkõige menetluslikuks; tolliseadustiku artikkel 220 käsitleb nimelt „arvestuskande” tegemist, määrab tähtaja ja ei sisalda tollivõla määra suhtes erisätteid, vaid viitab „seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summale”. Tõdedes, et ka nimetatud sätte uue redaktsiooniga on püütud tasakaalustada ühelt poolt avaliku sektori eelarvelisi huve ja teiselt poolt võlgniku õiguspärast ootust, saab selgeks, et säte on igal juhul ka materiaalõigusliku olemusega: lõppude lõpuks on tolliseadustiku artikli 220 ülesanne selgitada, kas võlgnikul lasub veel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu (tagantjärele) tasumise kohustus.
25. Kuna tegemist ei ole pelgalt menetlusliku sättega, tuleks käesoleva põhikohtuasja asjaoludel, mille puhul tollivõlg tekkis ja nõuti tollivormistusjärgselt sisse enne 19. detsembrit 2000, põhimõtteliselt kohaldada artikli 220 lõike 2 punkti b esialgset, mitte aga uut redaktsiooni.(14)
26. Siiski võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ka materiaalõigusliku sisuga sätteid tõlgendada erandlikult enne nende jõustumist tekkinud olukordadele kohalduvatena, ja nimelt „niivõrd, kuivõrd selline mõju võib tuleneda nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest”.(15) Otsustav on seejuures, et ei rikutaks materiaalõigusnormide tagasiulatuva kohaldamise keelu aluseks olevaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.(16) Ühenduse materiaalõigusnormide tagasiulatuv kohaldamine on nimelt lubatud vaid siis, „kui taotletav eesmärk seda nõuab ja kui huvitatud isikute õiguspäraseid ootusi on nõuetekohaselt arvesse võetud”.(17)
27. Käesoleval juhul on piisavalt järgitud nii õiguskindluse kui ka õiguspärase ootuse põhimõtet. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni tagasiulatuv kohaldamine on kooskõlas mõlema nimetatud põhimõttega.
28. Tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte on ühenduse õiguse aluspõhimõte, mis nõuab õiguslikku selgust, st sätted peavad olema selged ja täpsed, et maksukohustuslasel oleks võimalik selgelt tuvastada oma õigusi ja kohustusi ning võtta vajalikke meetmeid.(18)
29. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni peamine eesmärk oligi tollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise valdkonnas kehtiva õigusliku olukorra selgemaks muutmine kodifitseerimise ja täpsustamise abil. Komisjon märkis põhjendatult, et sellega ei ole taotletud mitte muutust, vaid üksnes selgust kolmandatest riikidest pärinevate kaupade sooduskohtlemise erijuhtude puhul. Seejuures pidas ühenduse seadusandja oluliseks täpsemalt määratleda asjaomases sättes juba varem sisaldunud mõisteid „tolli eksimus” ja „tasumise eest vastutava isiku heausksus”.(19)
30. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b varasema redaktsiooni –määruse nr 1697/79 artikli 5 lõike 2 – tõlgendus oli seevastu sisuliselt juba esile toonud olulise osa sellest, mis nüüd on kõnealuse sätte uue redaktsiooni tekstis ka selgelt sõnastatud. Nii oli juba varem sätestatud, et ebaõige liikumissertifikaadi EUR.1 väljaandmine ei ole eksimus, kui nimetatud sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel andmetel, välja arvatud juhul, kui sertifikaati väljaandev ametiasutus ilmselgelt teadis või oleks pidanud teadma, et nimetatud kaup ei vastanud sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele.(20) Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uus redaktsioon ei olnud suunatud õigusliku olukorra muutmisele, vaid õigusliku selguse saavutamisele ja teenis seega ka õiguskindluse eesmärki.
31. Õiguspärase ootuse põhimõte kuulub samuti ühenduse aluspõhimõtete hulka. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on igal ettevõtjal, kelles ühenduse institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi,(21) võimalik tugineda õiguspärase ootuse kaitsele.
32. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uus redaktsioon ei vähenda, vaid hoopis suurendab asjaomase ettevõtja õiguspärase ootuse kaitset tolli eksimuste korral kolmandatest riikidest pärinevate kaupade sooduskohtlemisel. Tolli eksimust käsitlev kõnealune säte puudutas ka varem küsimust, millistel eeldustel ei ole õiguspärase ootuse kaitse tõttu heauskselt võlgnikult enam lubatud tagasiulatuvalt sisse nõuda tasumisele kuuluvat tollimaksu,(22) samuti loeti vaadeldava sätte esialgse redaktsiooni kohaselt eksimuseks muu hulgas ebaõige sertifikaadi väljaandmine kolmandatest riikidest pärinevate kaupade sooduskohtlemisel. Nagu juba märgitud – sätte uue redaktsiooni eesmärk on üksnes kodifitseerida ja täpsustada kehtivat õiguslikku olukorda just käesoleva erijuhtumi puhul.
33. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uus redaktsioon selgitab ega muuda põhimõtteliselt kehtivat õiguslikku olukorda, seega ei teki tagasiulatuval kohaldamisel ka ettevõtjate põhjendamatu erineva kohtlemise ohtu(23) olenevalt sellest, kas asjaomane ametiasutus algatas enne 19. detsembrit 2000 tasumisele kuulunud tollimaksu sissenõudmise enne või pärast uue redaktsiooni jõustumist.
34. Seega pole tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tagasiulatuva kohaldamisega vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ega ka võrdsuse põhimõte.
35. Eeltoodu lubab jõuda üldisele järeldusele, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uus redaktsioon on kohaldatav ka tollivõlgadele, mis on tekkinud ja mille tollivormistusjärgne sissenõudmine on algatatud enne nimetatud määruse jõustumist.
B. Teine eelotsuse küsimus: liikumissertifikaatide EUR.1 käsitlemine, mille ebaõigsust ei saa tõendada
Teise küsimuse esimene osa: mõiste „ebaõige sertifikaat”
36. Teise küsimuse esimeses osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada ebaõige sertifikaadi mõistet tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni tähenduses. Sisuliselt soovib ta teada, kas liikumissertifikaati EUR.1 võib pidada ebaõigeks alati, kui nende kaupade päritolu, mille kohta sertifikaat välja anti, ei leia järelkontrolli käigus enam kinnitust.
37. Küsimuse selle osa taustaks on tõsiasi, et käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludel võimalik üheselt kindlaks teha, kas vaidlusalused liikumissertifikaadid EUR.1 olid õiged või ebaõiged. Ühelt poolt ei ole mingeid selgeid tõendeid sertifikaatide ebaõigsuse kohta, teiselt poolt ei ole enam võimalik kinnitada ka sertifikaatide õigsust, sest eksportinud äriühing Lacto ei ole säilitanud nõutavaid algdokumente.
38. Vabakaubanduslepingu protokolli nr 3 artiklist 16 tulenevalt tõendab liikumissertifikaat EUR.1, et Eestist ühendusse imporditud toodete päritoluriigiks nimetatud protokolli tähenduses on Eesti. Selline sertifikaat on niisiis sissetoodud kauba päritolu tõendav dokument,(24) mis esitatakse pädevale tolliasutusele sooduskohtlemise kohaldamiseks.
39. Sellegipoolest on võimalik liikumissertifikaadis EUR.1 märgitud kauba päritolu puudutava teabe õigsust tagantjärele kontrollida, sealhulgas teostada ühenduse kontrollkäike, nagu toimus ka käesoleval juhul.(25) Nimetatud kontrolli tagajärgede kohta märgib Euroopa Kohus Faroe Seafood kohtuasjas tehtud otsuses järgmist:
„Kui sertifikaadis EUR.1 märgitud kauba päritolu ei leia järelkontrolli käigus kinnitust, tuleb [...] asuda seisukohale, et selle päritolu on teadmata ja et sertifikaat on sellele antud ning tariifset sooduskohtlemist on selle suhtes kohaldatud ekslikult. Niisugusel juhul peab importiva liikmesriigi toll kauba sisseveol tasumata jäänud imporditollimaksu põhimõtteliselt tagantjärele sisse nõudma.”(26)
40. Liikumissertifikaadi EUR.1 tõendusjõu võib järelkontrolli käigus tagasiulatuvalt kahtluse alla seada.(27) Kui selliste järelkontrollide käigus selgub, et kõnealuse kauba päritolu on teadmata, osutub liikumissertifikaat EUR.1 vältimatu tagajärjena tagasiulatuvalt ebaõigeks, olenemata sellest, et sertifikaadis oli päritolumaaks märgitud konkreetne riik. Teisisõnu on kauba teadmata päritolu ja ebaõige liikumissertifikaat EUR.1 vaid ühe medali kaks külge.
41. Kui pidada liikumissertifikaati EUR.1 käesoleval juhul õigeks, siis peab selle tulemusena sertifikaati ka edaspidi saama kasutada asjaomase toote päritolutõendina ja kauba suhtes peab endiselt saama kohaldada sooduskohtlemist, kuigi järelkontrolli tulemusena on kauba päritolu teadmata. Võib tekkida olukord, kus pädevad ametiasutused peavad tagama sooduskohtlemise, olles samas teadlikud, et toode ei vasta selleks nõutavatele tingimustele. Sel viisil hõlbustataks ka importimisel esineda võivat eeskirjade eiramist ja pettusi.
42. Neil asjaoludel tuleb teise küsimuse esimesele osale vastata järgmiselt.
Juhul kui sertifikaati EUR.1 märgitud kaupade päritolu ei leia järelkontrolli käigus enam kinnitust, tuleb nimetatud sertifikaati pidada „ebaõigeks sertifikaadiks” tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses määrusega nr 2700/2000 kehtestatud redaktsioonis.
Teise küsimuse teine osa: tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni kohaldatavus „ebaõige sertifikaadi” puudumisel
43. Teise küsimuse teises osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas on võimalik tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uuele redaktsioonile ka sel juhul, kui tegemist ei ole „ebaõige sertifikaadiga” nimetatud sätte teise lõigu tähenduses.
44. Põhikohtuasja eespool kirjeldatud asjaoludel on tegemist ebaõige sertifikaadiga. Seetõttu ei ole teise küsimuse teisele osale vaja vastata.
C. Kolmas eelotsuse küsimus: tõendamiskoormise jaotumine
45. Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kelle kohustuseks on tõendada, et liikumissertifikaat EUR.1 põhineb eksportija esitatud ebaõigetel andmetel, ning kes peab tõendama, et sertifikaadi väljastanud ametiasutus oli või oleks pidanud olema teadlik, et nimetatud kaup ei vastanud sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni kolmanda lõigu tingimuste täidetuse tõendamiskoormist.
Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni kolmanda lõigu esimene pool: tõendamiskoormis eksportija esitatud ebaõigete asjaolude tõttu
46. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni kolmanda lõigu esimene pool sisaldab erandit teises lõigus sätestatud eksimuse eeldusest. Ebaõige liikumissertifikaadi EUR.1 väljaandmist ei loeta erandkorras tolli eksimuseks, kui nimetatud sertifikaat põhineb eksportija esitatud ebaõigetel asjaoludel.
47. Menetlusõiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt lasub tõendamiskoormis reeglina isikul, kes soovib tugineda sätte tingimustele.
48. Üldjuhul tugineb tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni kolmanda lõigu esimeses pooles sisalduvale erandile ametiasutus, kes peab tegema tasumisele kuuluva maksusumma kohta järelarvestuskande. Seega lasub sellel ametiasutusel – reeglina importiva liikmesriigi tolliasutusel – üldjuhul kohustus tõendada, et eksportija esitas tõepoolest ebaõiget teavet ja seetõttu on sertifikaat ebaõige.
49. Kirjeldatud tõendamiskoormise jaotumine on põhjendatud, sest ametiasutusel on tõendeid hankida lihtsam kui importival äriühingul. Ametiasutus võib kolmandate riikidega tehtava halduskoostöö raames saada teavet selle kohta, milliseid andmeid asjaomasel juhul tegelikult esitati ja millele liikumissertifikaat EUR.1 sisuliselt tugines. Sel eesmärgil näeb vabakaubanduslepingu protokolli nr 3 artikli 28 lõige 3 sõnaselgelt ette, et taotluse vorme tuleb säilitada vähemalt kolm aastat. Nii on võimalik taotluses esitatud faktiliste andmete alusel otsustada,(28) kas eksportija taotluses esitatud andmed olid õiged või mitte, kusjuures ekspordiriigi tollil on vastavalt protokolli nr 3 artikli 32 lõikele 3 õigus teostada mis tahes kontrolli, mida ta peab vajalikuks.(29) Eksportijal lasub protokolli nr 3 artikli 28 lõike 1 kohaselt omakorda kohustus säilitada tema poolt eksporditud kauba päritolu tõendavaid algdokumente vähemalt kolm aastat.
50. Eksportija dokumentide säilitamise kohustusest nähtub samuti, et asjaomaste ametiasutuste tõendamisvõimalused sõltuvad eksportija koostööst. Juhul kui eksportija eksporditud kauba päritolu tõendavaid dokumente õigusvastaselt ei säilita, on ka asjaomastel ametiasutustel endapoolse sekkumiseta võimatu tõendada, kas esitatud andmed olid õiged või valed. Sellisel juhul oleks ülekohtune panna tõendamiskoormis tollile. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei peaks Euroopa Ühendus kandma importijatest tarnijate ebaõige tegevuse kahjulikke tagajärgi.(30)
51. Juhul kui eksportija algselt esitatud andmete kontrollimine ei õnnestu seetõttu, et eksportija ei ole vajalikke dokumente õigusvastaselt säilitanud, tuleb tõendamiskoormis ümber pöörata. Sel juhul tuleb tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uue redaktsiooni kolmanda lõigu esimese poole kohaselt panna tõendamiskoormis võlgnikule (tasumise eest vastutavale isikule), seega peab võlgnik tõendama, et kolmanda riigi ametiasutuste väljaantud liikumissertifikaat EUR.1 põhineb õigetel faktilistel andmetel. Eksportija õigusvastane käitumine või eksimus on tasumise eest vastutava isiku tavapärane äririsk, mida ei saa tema ärisuhete raames pidada ettenägematuks. Kuigi tasumise eest vastutav isik ei saa mõjutada oma lepingupartnerite käitumist, võib ta partnerid ometi ise valida ja peab lepingupartnerite õigusvastase käitumise riski vastu võtma vajalikud abinõud, näiteks lisades nendega sõlmitavatesse lepingutesse asjaomased klauslid või sõlmides eraldi kindlustuslepingu.(31) Seega ei anna tõendamiskohustuse ümberpööramine alust „pidada [tasumise eest vastutavat isikut] vastutavaks süsteemi tõrgete eest”.(32)
52. Pealegi on tõendamiskoormise ümberpööramine juhul, kui eksportija ei ole dokumente õigusvastaselt säilitanud, kooskõlas ühenduse seadusandja sooviga vältida eeskirjade eiramist ja pettusi seoses kaupade sooduskohtlemisega impordil.(33) Vastasel juhul võib tekkida stiimul kuritarvitada sooduskohtlemist ühenduse eelarve kahjuks ja varjata sellist kuritarvitamist säilitamist vajavate dokumentide hävitamisega. Mitte viimases järjekorras viitasid sellele Euroopa Kohtus toimuvas menetluses õigusega ka Itaalia ja Madalmaade valitsus.
Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmanda lõigu teise poole uus redaktsioon: „teadlik olemisega või teadlik olema pidamisega” seotud tõendamiskoormis
53. Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmanda lõigu teise poole uus redaktsioon sisaldab erandit nimetatud lõigu esimesest poolest. Selle kohaselt on siiski just siis, kui on ilmne, et sertifikaadi välja andnud asutused olid või oleksid pidanud olema teadlikud, et kaup ei vasta sooduskohtlemise kohaldamise tingimustele, tegemist teises lõigus eeldatud eksimusega.
54. Üldjuhul tugineb eespool märgitud erandile tasumise eest vastutav isik, kelle suhtes on algatatud imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine. Kooskõlas menetlusõiguse üldtunnustatud põhimõtetega lasub seega ka tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmanda lõigu teise poole uue redaktsiooni kohaldamise eelduste tõendamiskoormis tasumise eest vastutaval isikul.
55. Vaevalt saab ühenduses asuv tasumise eest vastutav isik üksi hinnata või koguni tõendada liikumissertifikaadi EUR.1 väljaandmise ajal kolmanda riigi asjaomastel ametiasutustel olnud sisemist teavet. Nagu igal teisel kõrvalisel isikul ei ole ka tasumise eest vastutaval isikul piisavalt ülevaadet sealsete ametiasutuste sisemise olukorra kohta.
56. Tuleb siiski silmas pidada, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmanda lõigu teise poole uus redaktsioon on mõeldud kohaldamiseks juhtudel, kui on ilmne, et kolmanda riigi ametiasutused olid või oleksid pidanud olema teatud asjaoludest teadlikud. Siinkohal võib olla tegemist vaid asjaoludega, mis on tõendatavad ilma ülevaateta kolmandate riikide ametiasutustele kättesaadava teabe või kolmandate isikute ametiasutuste sisemise korralduse kohta. Juhul kui näiteks asjaomases kolmandas riigis puuduvad seadmed kõnealuse toote tootmiseks, siis on ilmne, et sellise toote päritolustaatust ei saa seostada asjaomase kolmanda riigiga.(34) Selliste või sarnaste asjaolude tõendamist võib niisiis tasumise eest vastutavalt isikult ilma pikemata nõuda.(35)
57. Eeltoodud asjaolusid silmas pidades tuleb kohaldada tõendamiskoormise jaotamist kooskõlas menetlusõiguse üldtunnustatud põhimõtetega; tõendamiskoormise ümberpööramine ei ole vajalik.
Vahejäreldus
58. Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele vastata järgmiselt.
Isik, kes soovib tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmanda lõigu uuele redaktsioonile, on kohustatud esitama oma väidete kinnitamiseks vajalikud tõendid.
Juhul kui eksportija ei ole eksporditud toodete päritolu tõendavaid vajalikke dokumente õigusvastaselt säilitanud, on tollimaksu tasumise eest vastutav isik kohustatud tõendama, et kolmanda riigi ametiasutuste väljaantud liikumissertifikaat EUR.1 põhines õigetel faktilistel andmetel.
D. Neljas eelotsuse küsimus: tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b esialgse redaktsiooni tõlgendamine
59. Oma neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b esialgset redaktsiooni. Küsimus esitati ainult puhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Kuna käesolevaga pakutava lahenduse alusel on vastus esimesele küsimusele jaatav ja järelikult kohaldatakse põhikohtuasja asjaoludele tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b uut redaktsiooni, ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.
VI. Ettepanek
60. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Gerechtshof te Amsterdami esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 220 lõike 2 punkt b Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000 kehtestatud redaktsioonis on kohaldatav tollivõlgadele, mis on tekkinud ja mille tollivormistusjärgne sissenõudmine on algatatud enne nimetatud määruse jõustumist.
2. Juhul kui sertifikaati EUR.1 märgitud kaupade päritolu ei leia järelkontrolli käigus enam kinnitust, tuleb nimetatud sertifikaati pidada „ebaõigeks sertifikaadiks” tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses määrusega (EÜ) nr 2700/2000 kehtestatud redaktsioonis.
3. Isik, kes soovib tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kolmandale lõigule määrusega (EÜ) nr 2700/2000 kehtestatud redaktsioonis, on kohustatud esitama oma väidete kinnitamiseks vajalikud tõendid.
Juhul kui eksportija ei ole eksporditud toodete päritolu tõendavaid vajalikke dokumente õigusvastaselt säilitanud, on tollimaksu tasumise eest vastutav isik kohustatud tõendama, et kolmanda riigi ametiasutuste poolt väljaantud sertifikaat EUR.1 põhines õigetel faktilistel andmetel.