ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
6. juuni 2019(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab endast sõidukit VW Caddy – Varasem ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjus – Eristatavus – Asjatundlik kasutaja – Erinev üldmulje – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Kehtetuks tunnistamise taotleja tõendamiskoormis – Varasema disainilahenduse reprodutseerimisega seotud nõuded
Kohtuasjas T‑192/18,
Rietze GmbH & Co. KG, asukoht Altdorf (Saksamaa), esindaja: advokaat M. Krogmann,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: S. Hanne,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli,
Volkswagen AG, asukoht Wolfsburg (Saksamaa), esindaja: advokaat C. Klawitter,
mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2018. aasta otsuse (asi R 1244/2016‑3) peale, mis käsitleb Rietze ja Volkswageni vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: president A. M. Collins (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja G. De Baere,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. märtsil 2018,
arvestades EUIPO esitatud kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2018,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 29. mail 2018,
arvestades 24. jaanuaril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Volkswagen AG-le kuulub Euroopa Liitu nimetav rahvusvahelise disainilahenduse registreering, mille registreerimistaotlus esitati 1. veebruaril 2010 ja mille Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni rahvusvaheline büroo registreeris samal päeval viitenumbriga DM/073118‑3 ja mis avaldati 31. oktoobri 2010. aasta väljaandes Bulletin du bureau international de l’OMPI, (edaspidi „vaidlusalune disainilahendus“).
2 Tooted, mille puhul kasutamiseks vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 12‑08 ja vastavad kirjeldusele: „mootorsõidukid“. Vaidlusalune disainilahendus on kujutatud järgmiselt:
|
|
|
Vaade 1 | Vaade 2 | Vaade 3 |
|
|
|
Vaade 4 | Vaade 5 | Vaade 6 |
|
|
|
Vaade 7 | Vaade 8 | Vaade 9 |
|
Vaade 10 |
3 Hageja Rietze GmbH & Co. KG, kes turustab miniatuurseid mudelautosid, esitas 5. jaanuaril 2015 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 106f alusel koosmõjus sama määruse artikli 25 lõike 1 punktiga b taotluse disainilahenduse õiguslike tagajärgede Euroopa Liidus kehtetuks tunnistamise kohta, kuna vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne selle määruse artikli 5 kohaselt ja sellel puudub eristatavus määruse artikli 6 tähenduses.
4 Hageja väitis kehtetuks tunnistamise taotluses, et vaidlusalune disainilahendus kujutab endast mahtuniversaali VW Caddy disainilahendust, mille menetlusse astuja oli turule toonud 2011. aastal. Tõendamaks varasema disainilahenduse avalikustamist, viitas hageja selle sõiduki varasemale mudelile, nimelt mudelile VW Caddy (2K) Life, mille menetlusse astuja tõi turule 2004. aastal. Hageja tugines oma taotluses eelkõige ühenduse disainilahendusele nr 49895‑0002, mille registreerimist menetlusse astuja oli taotlenud 7. juulil 2003 ja mis avaldati 9. detsembril 2003, (edaspidi „varasem disainilahendus“).
5 EUIPO tühistamisosakonna 20. juuni 2016. aasta otsusega tunnistati vaidlusalune disainilahendus kehtetuks, kuna sellel puuudus eristatavus vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 6.
6 Menetlusse astuja esitas 7. juulil 2016 määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
7 EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2018. aasta otsusega (asi R 1244/2016‑3) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebus rahuldati, tühistati tühistamisosakonna otsus ja jäeti rahuldamata vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlus. Apellatsioonikoda otsustas, et vaidlusalune disainilahendus on uudne määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses ja see on eristatav selle määruse artikli 6 tähenduses.
Poolte nõuded
8 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
9 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
10 Hageja põhjendab oma hagi üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koosmõjus sama määruse artikli 4 lõikega 1 ja artikliga 6. Sisuliselt heidab ta apellatsioonikojale ette, et viimati nimetatu asus seisukohale, et vaidlusalune disainilahendus on eristatav, kuna üldmulje, mille see asjatundlikule kasutajale jätab, erineb üldmuljest, mille varasem disainilahendus jätab selle kasutajale.
11 Nimetatud ainus väide jaguneb nelja ossa. Esiteks eksis hageja arvates apellatsioonikoda, kui ta piirdus vastandatud disainilahenduste väidetavate erinevuste loetlemisega, ilma et ta oleks neid kaalunud ja teinud vahet esteetiliste ja tehniliste omaduste vahel. Teiseks pidas ta asjatundliku kasutaja tähelepanu astet ülemäära kõrgeks ja omistas seetõttu liiga suure tähtsuse vastandatud disainilahenduste vahelistele erinevustele. Kolmandaks tegi apellatsioonikoda vigu autori loominguvabaduse hindamisel. Neljandaks ja viimaseks väidab hageja, et apellatsioonikoda jättis teatud tõendid arvesse võtmata.
12 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
13 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1891/2006, millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 6/2002 ja (EÜ) nr 40/94, et jõustada Euroopa Ühenduse ühinemine tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga (ELT 2006, L 386, lk 14), lisati määrusesse nr 6/2002 XIa jaotis, mis sisaldab artikleid 106a–106f.
14 Määruse nr 6/2002 artikli 106a kohaselt on kõigi Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute rahvusvahelise büroo peetavasse rahvusvahelisse registrisse kandmisel sama mõju kui ühenduse disainilahenduse registreerimisel EUIPOs, ja iga Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu avaldamisel väljaandes Bulletin du bureau international de l’OMPI on sama mõju kui avaldamisel väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires.
15 Määruse nr 6/2002 artikkel 106f sätestab, et rahvusvahelise registreeringu mõju võib liidus osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistada vastavalt määruse nr 6/2002 VI ja VII jaotistes sätestatud menetlusele.
16 Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b sätestab, et ühenduse disainilahendus tuleb tunnistada kehtetuks, kui see ei vasta selle määruse artiklite 4–9 tingimustele.
17 Määruse nr 6/2002 artikli 4 kohaselt kaitstakse disainilahendust ühenduse disainilahendusena üksnes juhul, kui see on uudne ja eristatav.
18 Vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b tuleb registreeritud ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamisel lähtuda sellest asjatundlikule tarbijale jäävast üldmuljest, mis peab erinema sellisest disainilahendusest jäävast üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva. Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2 täpsustab, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autorivabaduse astet disainilahenduse väljatöötamise käigus.
19 Niisiis tuleneb disainilahenduse eristatavus asjatundlikule kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste üksikasjadega, kuid võttes arvesse sedavõrd silmatorkavaid erinevusi, mis tingivad erineva üldmulje (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Disainilahenduse eristatavuse hindamisel seoses mis tahes varasema disainilahendusega tuleb arvesse võtta toote laadi, mille puhul disainilahendust kasutatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub, ja disainilahenduse autorivabaduse astet, võimalikku kunstiliste lahenduste ammendumist, mis võib ajendada asjatundlikku kasutajat olema tähelepanelikum võrreldavate disainilahenduste erinevuste suhtes, ja ka seda, kuidas asjaomast toodet kasutatakse, ja eriti seoses kasutamisel tavaliselt toimuva käsitsemisega (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Lõpetuseks tuleb märkida, et apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust tuleb hinnata üksnes määruse nr 6/2002 alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, ja mitte siseriikliku kohtupraktika alusel, isegi kui see põhineb kõnealuse määruse sätetega analoogilistel sätetel (vt 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus Murphy vs. EUIPO – Nike Innovate (elektroonilise käekella randmerihm), T‑90/16, ei avaldata, EU:T:2017:464, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Need on kaalutlused, mida arvestades tuleb analüüsida hageja argumente.
23 Ainsa väite teise osa kohta, mis puudutab asjatundliku kasutaja tähelepanu astet, tuleb võtta seisukoht enne seda, kui asuda analüüsima väite esimest osa, mis puudutab sellisele kasutajale vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje hindamist, ja seejärel uurida ainsa väite kolmandat ja neljandat osa.
Ainsa väite teine osa, mis käsitleb asjatundliku kasutaja tähelepanu astet
24 Hageja arvates pidas apellatsioonikoda asjatundliku kasutaja tähelepanu astet liiga kõrgeks ja omistas seetõttu liiga suure tähtsuse vastandatud disainilahenduste vahelistele erinevustele.
25 Kõigepealt kinnitab hageja, et asjatundlik kasutaja ei ole vaidlustatud disainilahendust sisaldava toote kasutamise käigus omandatud kogemusest kaugemale minnes suuteline eristama toote tehnilisest otstarbest tulenevaid väliskujunduse aspekte autori äranägemisel kasutatud aspektidest. Apellatsioonikoja nimetatud erinevused vastandatud disainihelendustes puudutavad hageja väitel selliseid tehnilisi aspekte, mida ei taju isik, kellel on teataval määral teadmisi mootorsõidukite tavalistest üksikosadest. See puudutab eelkõige kaitseraudu, tulesid, suunatulesid ja tagaluuke.
26 Seejärel väidab hageja, et asjatundlik kasutaja omistab vähem tähtsust erinevustele sama tootja eri mudelite puhul, mis üksteisele vahetult järgnevad, kui eri tootjate sõidukimudelite erinevustele. Sama tootja sõidukimudelite puhul on asjatundlik kasutaja disaini suhtes väidetavalt vähem tähelepanelik kui tehniliste uuenduste puhul, mis on tehtud turvalisuse, sõiduomaduste ja sõidumugavuse huvides. Lisaks märgib hageja, et esiteks ei tugine ostja VW Caddy ostmise üle otsustamisel mitte võrdlusele varasemate sõidukiseeriatega, vaid võrdlusele teiste tootjate sõidukitega. Selle argumendi toetuseks viitab hageja kehtetuks tunnistamise menetluses tehtud tühistamisosakonna 13. septembri 2016. aasta otsusele, mis on registreeritud viitenumbriga ICD 9742. Teiseks ei põhine VW Caddy edu mitte selle väliskujundusel, vaid usaldusväärsusel.
27 Viimaks viitab hageja Saksa autoajakirjanduses ilmunud artiklile, milles märgitakse, et vastandatud disainilahenduste vahel ei ole erinevusi. Hageja heidab apellatsioonikojale ette selle artikli sisu tähelepanuta jätmist ja väidab, et selles näidatakse konkreetselt, kuidas asjatundlik kasutaja neid tajub.
28 Tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt tähendab „kasutaja“ mõiste seda, et asjaomane isik kasutab toodet, milles sisaldub asjaomane disainilahendus, vastavalt selle toote kasutuseesmärgile. Määratlus „asjatundlik“ viitab muu hulgas sellele, et olemata disainer või tehnika asjatundja, tunneb kasutaja asjaomases sektoris esinevaid eri disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste üksikasjade kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pöörab ta neid tooteid kasutades asjaomastele disainilahendustele suhteliselt suurt tähelepanu (vt 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punktid 46 ja 47).
29 Asjatundliku kasutaja mõistest tuleb aru saada nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija“ – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „kutseala asjatundja“ – põhjalike tehniliste teadmistega ekspert – vahele. Niisiis võib mõistest „asjatundlik kasutaja“ aru saada nii, et see ei tähista mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastava valdkonna ulatuslikest teadmistest erilise valvsusega (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 53).
30 Lõpuks olgu märgitud, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et asjatundliku kasutaja olemus viitab sellele, et kui võimalik, võrdleb ta otseselt vaidlusalust ja varasemat disainilahendust (vt selle kohta 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Neuman ja Galdeano del Sel vs. Baena Grup, C‑101/11 P ja C‑102/11 P, EU:C:2012:641, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Käesoleval juhul kirjeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 18 ja 20 asjatundlikku kasutajat isikuna, kes olemata disainer või tehniline ekspert, tunneb mootorsõidukite sektori erinevaid disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste omaduste kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu on tema tähelepanelikkuse aste neid tooteid kasutades suhteliselt suur. Mootorsõidukite asjatundlik kasutaja on isik, kes on neist sõidukitest huvitatud, juhib ja kasutab neid ning asjakohaste ülevaadete lugemise, näituse ja autode edasimüüjate külastamise põhjal on tuttav turul olevate mudelitega. Ta on kursis asjaoluga, et tootjad ajakohastavad pidevalt turul hästituntud mudeleid nii tehniliselt kui ka nende väliskujunduse osas. Samuti teab ta, et sellise „mudelite ajakohastamisega“ viiakse ellu teatatud moesuundumusi, loobumata siiski täielikult asjaomase sõidukimudeli väliskujunduse tunnusjoontest. Apellatsioonikoja arvates ei jää ükski edaspidi punktides 40–42 loetletud erinevus siin kirjeldatud asjatundlikule kasutajale märkamata.
32 Tuleb asuda seisukohale, et hageja argumendid ei sea kahtluse alla eespool esitatud apellatsioonikoja hinnangut asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astme kohta.
33 Kõigepealt tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei ole asjatundlik kasutaja võimeline tajuma apellatsioonikoja tuvastatud erinevusi kaitseraudades, tuledes, suunatuledes ja tagaluukides seetõttu, et need puudutavad tehnilisi üksikosi. Esiteks ei ole apellatsioonikoda selgitanud, millised erinevused on vastandatud disainilahenduste suunatuledel. Teiseks nähtub vaidlustatud otsusest, et apellatsioonikoja tuvastatud erinevused kaitseraudade, tulede ja tagaluukide puhul hõlmavad nende väliskujundust ja mitte nende tehnilisi üksikosi. Seega on asjatundlik kasutaja võimeline neid tajuma. Asjaolu, et mõnedel nimetatud autoosade muudatustel võib olla ka tehniline mõju, ei oma selles osas tähtsust.
34 Samuti ei saa nõustuda hageja argumendiga, et asjatundlik kasutaja omistab vähem tähtsust erinevustele sama tootja eri mudelite puhul, mis üksteisele vahetult järgnevad, kui eri tootjate sõidukimudelite erinevustele. Nimelt ei ole hageja esitanud oma argumendi toetuseks ühtegi faktilist ega õiguslikku asjaolu, mis võiks kahtluse alla seada apellatsioonikoja hinnangu asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astme kohta vaidlusaluste disainilahenduste hindamisel. Tühistamisosakonna 13. septembri 2016. aasta otsuse osa, mida tsiteerib hageja selle argumendi toetuseks, ei ole selles osas asjakohane, kuna see ei puuduta asjatundliku kasutaja tähelepanelikkuse astet sama tootja järjestikuste mudelite suhtes, võrreldes teiste tootjate mudelitega. Lisaks tuleb märkida, et silmas pidades eespool punktides 28 ja 29 viidatud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et asjakohane ei ole hageja argument ostuotsuste põhjenduste kohta ja asjaolu, et hageja arvates ei põhine VW Caddy edu mitte selle väliskujundusel, vaid usaldusväärusel.
35 Lõpuks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt oleks apellatsioonikoda pidanud arvesse võtma saksa autoajakirjanduses väljendatud seisukohta. Ei saa välistada, et ajakirjandusartikleid saab arvesse võtta, kuid apellatsioonikoda ei ole selleks kohustatud juhul, kui ta leiab – nagu käesolevas asjas –, et esitatud seisukoht ei ole asjakohane, sest see ei kajasta asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet.
36 Seega tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Ainsa väite esimene osa, mis käsitleb asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet
37 Hageja väitel tuleneb kohtupraktikast, et EUIPO peab vastandatud disainilahenduste omadusi kaaluma, kuna erinevad omadused võivad mõjutada rohkemal või vähemal määral disainilahenduste väliskujundust. Niisiis oleks apellatsioonikoda esiteks pidanud uurima vastandatud disainilahenduste sarnasusi. Selline analüüs oleks viinud järelduseni, et vastandatud disainilahendused on enam-vähem identsed nende kere põhikuju, piirjoonte, akende kuju ja paigutuse, tuuleklaasi, kapoti, radiaatorivõre ja tulede poolest. Teiseks oleks ta pidanud tegema vahet esteetiliste ja tehniliste omaduste vahel, kuna silmas pidades tulede peamiselt tehnilist otstarvet ning üksnes kaitseraudade ja radiaatorivõrede värvuste erinevusi, on neil asjatundliku kasutaja arvates üldmuljes vähe tähtsust. Seevastu, lihtsalt vastandatud disainilahenduste väidetavate erinevuste loetlemine, nagu apellatsioonikoda tegi vaidlustatud otsuse punktis 24 jj ning punktis 33 jj, ei võimalda hageja arvates otsustada, kas asjatundliku kasutaja üldmulje oleks erinev.
38 Tuleb rõhutada, et apellatsioonikoda hindas vaidlustatud otsuse punktides 23–31 vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust, võrreldes varasema disainilahendusega. Selle hindamise aluseks kasutas ta vastandatud disainilahenduste järgmisi vaateid:
Vaidlusalune disainilahendus | Varasem disainilahendus |
|
2/5 
1/5 
3/5 
5/5 
4/5
|
39 Apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuse punktides 24–29, et vastandatud disainilahenduste vahel on selgeid erinevusi.
40 Esiteks leidis apellatsioonikoda lähtudes külg-, esi- ja tagavaadetest tervikuna, et vaidlusaluse disainilahenduse kapott on lühem ja sellest sõidukist jääb üldmulje, et see on laiem ja jässakam, samas kui varasemale disainilahendusele vastav sõiduk tundus kitsam ja kandilisem.
41 Teiseks tuvastas apellatsioonikoda esivaadete põhjal, et esinevad erinevused tulede ja esimeste kaitseraudade kujus ja paigutuses. Vaidlustatud disainilahendusel on tume radiaatorivõre, mis ulatub ühtlaselt tuledeni, tuled aga ulatuvad külgedel kerest kaugemale, meenutades niiviisi kassisilmi. Esimese kaitseraua ülemine osa on sama värvi kui sõiduk, samas kui selle sisemine osa on tume ja selles on kaks väikest ümmargust lisatuld, mis varasemal disainilahendusel puuduvad. Varasema disainilahenduse esituled on peaaegu nelinurksed ja eristuvad selgelt tumedast radiaatorivõrest, mis on samal kõrgusel ja koos samamoodi tumeda kaitserauaga moodustavad need kompaktse kuju, mis tõuseb oma värvuse tõttu ülejäänud sõiduki kerest esile (vaade 1/5). Veidi kaldu olevate tulede poolest meenutab vaidlusaluse disainilahenduse esivaade kaslase stiliseeritud nägu, millist muljet ei jää varasemast disainilahendusest. Järgmiseks, vaidlusaluse disainilahenduse küljepeeglid on sama värvi kui sõiduk, need on sisse pööratavad ja üldkujult kumerad, samas kui varasemas disainilahenduses on need lamedad ja tumedad ja eristuvad niimoodi sõiduki värvusest.
42 Kolmandaks tuvastas apellatsioonikoda tagantvaate põhjal, et vaidlusaluses disainilahenduses näib, et tagaluuk on ühes tükis ja kaitserauad sõidukiga sama värvi. Varasema disainilahenduse puhul on tagaluuk numbrimärgist kõrgemal ja tume kaitseraud eristub visuaalselt auto värvusest. Kuna kaitseraud on visuaalselt integreeritud kere sisse, siis on vaidlusaluse disainilahenduse tagavaade üldiselt „agressiivsem“ kui varasema disainilahenduse puhul. Vaidlusaluse disainilahenduse külgvaates (vaated 3.3 ja 3.7) on selgelt märgatav eesmiste ja tagumiste kaitseraudade ning esitulede värvus. Seevastu varasemas disainilahenduses toob kaitseraua tume värvus sõiduki värvuse selgelt esile ja esituled on vaevu nähtavad.
43 Apellatsioonikoda järeldas, et ükski eespool punktides 40–42 nimetatud erinevustest ei jää asjatundlikul kasutajal märkamata. Need jätavad vaidlusalusele disainilahendusele vastavast sõidukist üldmulje, mis erineb varasemale disainilahendusele vastavast sõidukist. Apellatsioonikoda leidis muu hulgas, et esitulede kuju ja paigutus annavad sõidukile teistsuguse väliskujunduse, mis kajastub üldmuljes.
44 Tuleb asuda seisukohale, et hageja argumendid ei sea kahtluse alla apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuse punktides 24–31 määratletud ja eespool punktides 40–43 korratud hinnangut.
45 Kõigepealt olgu märgitud, et vastupidi hageja kinnitusele ei piirdunud apellatsioonikoda lihtsalt vastandatud disainilahenduste erinevuste loetlemisega. Esiteks nähtub vaidlustatud otsuse punktist 24, et apellatsioonikoda võttis arvesse vastandatud disainilahenduste ühtelangevused selle kandilise kere kuju, akende arvu ja paigutuse, uste, esitulede, tagatulede ja küljepeeglite poolest. Teiseks ilmneb vaidlustatud otsuse punktidest 25–31, et ta hindas vastandatud disainilahendustest jäävat üldmuljet uurides neid esi-, külg- ja tagavaatest, mida ta vaatles eraldi ja tervikuna.
46 Hageja viitab oma argumendi toetuseks, mille kohaselt apellatsioonikoda oleks pidanud analüüsima vastandatud disainilahenduste sarnasusi, asjaolule, et 22. juuni 2010. aasta kohtuotsuse sideseadmed (T‑153/08, EU:T:2010:248) punktis 73 leidis Üldkohus, et stiliseeritud kaunistus vaidlusaluse disainilahenduse puhul ei ole vastukaaluks tuvastatud ühistele joontele ega ole järelikult piisav selleks, et see disainilahendus oleks eristatav. Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealune järeldus kujutab endast juhtumile omaste faktide tuvastamist ega ole õiguslik nõue disainilahenduse eristatavuse hindamise viisi kohta.
47 Seega tuleb järeldada, et eespool punktides 19 ja 20 viidatud Euroopa Kohtu järjepidev praktika ei nõua toote omaduste kaalumist, et otsustada, kas vaidlusalune disainilahendus jätab asjatundlikule kasutajale sellise üldmulje, nagu jääb varasemast disainilahendusest. Olukorras, kus – nagu käesolevas asjas – vastandatud disainilahenduste vaheliste silmatorkavate erinevuste hindamisel ilmneb piisava selgusega, et vaidlusalusest disainilahendusest jääb asjatundlikule kasutajale üldmulje, mis erineb varasema disainilahenduse omast, ei saa EUIPO‑lt nõuda vastandatud disainilahenduste iga omaduse kaalumist.
48 Lõpuks ei saa nõustuda argumendiga, et apellatsioonikoda oleks pidanud eristama esteetilisi ja tehnilisi omadusi. Esiteks tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtki faktilist või õiguslikku asjaolu selle väite toetuseks, et asjatundlik kasutaja omistab oma üldmulje kujundamisel vähem tähtsust tuledele, kuna neil on peamiselt tehniline otstarve ning kaitseraudade ja radiaatorivõrede värvuse erinevustele. Teiseks olgu märgitud, et kuigi need omadused täidavad tehnilist ülesannet, ei ole need puhtalt funktsionaalsed ja nende väliskujundus on muudetav, mistõttu mis tahes erinevus nende kujus ja paigutuses võib mõjutada neid sisaldavast tootest jäävat üldmuljet (vt selle kohta 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus elektroonilise käekella randmerihm, T‑90/16, ei avaldata, EU:T:2017:464, punkt 61).
49 Seetõttu tuleb ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Ainsa väite kolmas osa, mis käsitleb autorivabadust
50 Apellatsioonikoda kirjeldas vaidlustatud otsuse punktis 17 sõiduautode autorivabadust. Ta tõdes, et kõnealune vabadus on piiratud mootorsõiduki tehnilise otstarbega, milleks on vedada inimesi ja veoseid. Peale selle kehtivad õiguslikud nõuded eelkõige liiklusohutuse valdkonnas. Seevastu ei ole autori loominguvabadusele seatud mingeid piiranguid tehniliste ja õiguslike omaduste loomisel. Turu võimalikud ootused või teatud disainitrendid ei kujuta endast autorivabaduse asjakohaseid piiranguid.
51 Hageja väidab esiteks, et ainsa väite kahes esimeses osas esitatud argumendid kehtivad seda enam, et autoril on suur loomevabadus. Teiseks märgib hageja, et autorile turu poolt seatud piirangute võimalikku olemasolu ei tohiks vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel arvesse võtta.
52 EUIPO väidab vastu, et kuna hageja ei ole selles suhtes esitanud ühtki etteheidet, ei saa ta sellega seoses esitada seisukohti.
53 Tuleb meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ning Üldkohtu kodukorra artikli 177 lõike 1 punkti d alusel, tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitseks ja Üldkohus saaks teha asjas otsuse. Sama kehtib ka kõigi nõuete kohta, mille puhul tuleb esitada õiguslikud alused ja argumendid selleks, et nii kostja kui ka kohus saaksid hinnata nende põhjendatust. Järelikult peavad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, tulenema kas või kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast. Analoogseid nõudeid tuleb järgida, kui väite toetuseks esitatakse etteheide või argument (vt 13. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Biodes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Manasul Internacional (FARMASUL), T‑553/10, ei avaldata, EU:T:2013:126, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Tuleb märkida, et hageja ei ole vaidlustanud apellatsioonikoja hinnangut, mille kohaselt on autorivabadus piiratud ühelt poolt mootorsõidukite tehnilise otstarbega, milleks on inimeste ja veoste vedu, ning teiselt poolt õiguslike nõuetega, eelkõige liiklusohutuse valdkonnas. Lisaks möönavad EUIPO ja hageja, et üks või teine turu võimalik ootus või teatud disainitrendid ei kujuta endast disainilahenduse autorivabaduse asjaomast piirangut (vt selle kohta 4. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Sachi Premium-Outdoor Furniture vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gandia Blasco (tugitool), T‑357/12, ei avaldata, EU:T:2014:55, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika).
55 Lisaks olgu märgitud, et hageja ei ole esitanud ühti faktilist ega õiguslikku asjaolu oma ainsa väite kõnealuse osa toetuseks. Ta ei ole selgitanud, milles seisneb apellatsioonikoja viga autori vabadusastme hindamisel.
56 Seetõttu tuleb ainsa väite kolmas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Ainsa väite neljas osa, mille kohaselt apellatsioonikoda oleks pidanud teatud tõendeid arvesse võtma
57 Hageja väidab, et apellatsioonikoda oleks pidanud võtma arvesse esiteks illustratsiooni „VW Caddy Life (2004–2010)“, mis on esitatud veebipõhise entsüklopeedia Wikipedia ühes artiklis, ja teiseks tema kehtetuks tunnistamise taotlusele lisatud illustratsiooni, mis on võetud ühest kasutatud sõiduki müügipakkumisest. Nende illustratsioonidega arvestamine on oluline, kuna seal esitatud sõidukil on kaitseraud sama värvi kui ülejäänud sõiduk. Kaitseraudade värvuse erinevusel, mida on vaidlustatud otsuses mitmel korral esile toodud, ei ole seega tähtsust.
58 Hageja heidab apellatsioonikojale ette ka seda, et viimati nimetatu jättis tähelepanuta ühe veebiartikli, kuna seda ei olnud dokumentidele lisatud. Tema väitel oli see artikkel lisatud 13. jaanuaril 2017 apellatsioonikojale saadetud vastusele.
59 Olgu märgitud, et apellatsioonikoda toimis õigesti, kui ta jättis analüüsimata veebipõhise entsüklopeedia Wikipedia ühes artiklis esitatud illustratsiooni. Tuleb meelde tuletada, et dokumendi tõendusjõu hindamiseks tuleb teha kindlaks selles sisalduva teabe tõenäolisus ja tõelevastavus. Seejuures tuleb arvesse võtta dokumendi päritolu, koostamise asjaolusid, dokumendi adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (vt 9. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Coverpla vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Heinz-Glas (pudel), T‑450/08, ei avaldata, EU:T:2012:117, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul olgu märgitud, et kuna Wikipedia on veebipõhine entsüklopeedia, mida kõik internetikasutajad võivad igal hetkel muuta, siis tuleb sellise illustratsiooni tõenduslikku väärtust pidada eriti piiratuks (vt selle kohta 10. veebruari 2010. aasta kohtuotsus O2 (Saksamaa) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Homezone), T‑344/07, EU:T:2010:35, punkt 46).
60 Etteheite kohta, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse kasutatud sõiduki müügipakkumises esitatud illustratsiooni, tuleb märkida, et on oluline, et EUIPO talitustel on varasema disainilahenduse kujutis, mis võimaldab vaadelda selle toote väliskujundust, milles disainilahendus sisaldub, ning võimaldab varasema disainilahenduse täpselt ja kindlalt tuvastada, et vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 5–7 hinnata vaidlustatud disainilahenduse uudsust ja eristatavust ning sellest lähtuvalt asjaomaseid disainilahendusi omavahel võrrelda. Selleks et kontrollida, kas vaidlusalusel disainilahendusel tõepoolest puudub uudsus või eristatavus, on vaja, et kasutada saaks varasemat disainilahendust täpsel ja konkreetsel kujul (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 64).
61 Kehtetuks tunnistamise taotluse esitajal lasub kohustus esitada EUIPO‑le vajalikud andmed ja eelkõige peab ta täpselt ja konkreetselt identifitseerima disainilahenduse, mis väidetavalt on varasem, ning esitama vastava reproduktsiooni, et tõendada, et vaidlustatud disainilahenduse registreerimine ei ole õiguspärane (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 65).
62 EUIPO‑lt ei saa nõuda, et ta kombineeriks vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse hindamise raames varasema disainilahenduse eri osi, kuna kehtetuks tunnistamise taotluse esitaja ülesanne on esitada varasema disainilahenduse täielik reproduktsioon. Pealegi sisaldab igasugune kombinatsioon puudusi, sest see eeldab paratamatult umbkaudseid hinnanguid (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 69). Sama kehtib ka vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise kohta. Selleks et disainilahendust saaks pidada eristatavaks, peab üldmulje, mis jääb disainilahendusest asjatundlikule kasutajale, mitte erinema üldmuljest, mille on sellisele kasutajale jätnud mitme varasema disainilahenduse üksikute elementide kombinatsioon, vaid üldmuljest, mille on talle jätnud üks või mitu varasemat disainilahendust eraldi võetuna (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punkt 35).
63 Käesoleval juhul eeldab hageja, et EUIPO ei kombineeri mitte ainult varasemat disainilahendust sisaldavate eri toodete reproduktsioone, vaid ta asendab ka ühe elemendi, mis esineb enamikul reproduktsioonidel, see tähendab sõidukist erinevat värvi kaitseraua, elemendiga, mis esineb ainult ühel pildil, nimelt kaitserauaga, mis on sama värvi kui sõiduk. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ei esitanud käsitletava väite raames EUIPO‑le täpset ja täielikku disainilahenduse reproduktsiooni, mis on väidetavalt varasem. Sellest järeldub, et apellatsioonikoda ei eksinud, kui ta jättis arvesse võtmata asjaolu, et toode, mis sisaldab varasemat disainilahendust, esineb ühes sellise kasutatud sõiduki müügipakkumises, mille kaitseraud on sama värvi kui sõiduk.
64 Seoses veebiartikliga, mille apellatsioonikoda jättis tähelepanuta, olgu märgitud, et viimati nimetatu ei olnud kohustatud seda arvesse võtma, kuna see ei olnud asjakohane, sest nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 34, ei andnud see asjatundlikule kasutajale teavet disainilahenduse üldmulje kohta. Pealegi oli tähelepanek, mis on esitatud samuti vaidlustatud otsuse punktis 34, mille kohaselt kõnealust artiklit ei olnud tegelikult lisatud hageja seisukohtadele, esitatud täiendava võimalusena, mistõttu on edutu hageja etteheide, et apellatsioonikoda oleks pidanud seda arvesse võtma, kuna see oli dokumentidele lisatud.
65 Eelnevast tuleneb, et ainsa väite neljas osa tuleb tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja võtta seisukoht hageja teise nõude suhtes, milles taotletakse, et Üldkohus tunnistaks vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks.
Kohtukulud
66 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Rietze GmbH & Co. KG-lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. juunil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad