Language of document : ECLI:EU:T:2015:652

ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

18. september 2015

Kohtuasi T‑653/13 P

Kari Wahlström

versus

Euroopa Liidu Liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuur (Frontex)

Apellatsioonikaebus – Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2010. aasta hindamine – Iga-aastane dialoog hindajaga – Eesmärkide kindlaksmääramine

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 9. oktoobri 2013. aasta otsuse Wahlström vs. Frontex (F‑116/12, EKL AT, EU:F:2013:143) peale selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 9. oktoobri 2013. aasta otsus Wahlström vs. Frontex (F‑116/12, EKL AT, EU:F:2013:143) osas, milles Avaliku Teenistuse Kohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud tühistamisväite teise ja kolmanda osa ning jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Tühistada Kari Wahlströmi kohta koostatud 2010. aasta hindamisaruanne. Mõista Euroopa Liidu Liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuurilt (Frontex) K. Wahlströmi kasuks välja hüvitis 2000 eurot. Mõista kõik käesoleva kohtuastme ja Avaliku Teenistuse Kohtu menetluse kohtukulud välja Frontexilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Menetlusnormi rikkumine aruande puhul – Tagajärjed

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne– Koostamine – Hindaja ja hinnatava vahelise dialoogi pidamise kohustuse eiramine – Oluline rikkumine

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

3.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne– Kohustus seada saavutamisele kuuluvad eesmärgid – Aruande tühistamine kindlaksmääramata jätmisel

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

4.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtu poolt faktilistele asjaoludele antud õigusliku kvalifikatsiooni kontroll Üldkohtus –Vastuvõetavus

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)

5.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne– Töötajate hindamise menetlustega seotud suunised hindajatele ja teenistujatele – Õiguslikud tagajärjed

6.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne– Koostamine – Eesmärkide ametlikult kindlaksmääramine teisele ametikohale määramisel – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

7.      Ametnike hagid – Kahju hüvitamise nõue – Sellise vaidlustatud akti tühistamine, mis ei taga mittevaralise kahju piisavat hüvitamist – Sellise teenistuja nõuetevastane hindamisaruanne, kes on oma tegevuse lõpetanud

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 21)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsused, 29.10.1980, van Landewyck jt vs. komisjon, 209/78 –215/78 ja 218/78, EU:C:1980:248, punkt 47, ja 21.3.1990, Belgia vs. komisjon, C‑142/87, Rec, EU:C:1990:125, punkt 48.

Üldkohus: kohtuotsus, 23.4.2002, Campolargo vs. komisjon, T‑372/00, EKL AT, EU:T:2002:103, punkt 39.

2.      Kvaliteetne dialoog on hindamisel esmatähtis, kuna see on võtmeküsimus ja see eeldab vahetut kontakti hindaja ja hinnatava vahel, kuna ainult selline kontakt saab soodustada avatud ja süvitsiminevat dialoogi, mis aitab neil esiteks täpselt hinnata nendevaheliste võimalike erimeelsuste olemust, põhjuseid ja ulatust ning teiseks jõuda parima vastastikuse mõistmiseni. Ilma hindaja ja hinnatava vahetu kontaktita ei täida hindamine täielikult oma ülesannet inimressursside juhtimise vahendina ja asjaomase isiku karjääriarengu edendamise vahendina.

Neil asjaoludel ei saa teenistuja lepingu pikendamata jätmise otsus, mis on tehtud enne hindamisaruande vastuvõtmist, muuta mõttetuks teenistuja ja tema hindaja vahelise dialoogi pidamist hindamismenetluses, kuna see dialoog peab võimaldama asjaomastel isikutel esiteks täpselt hinnata nendevaheliste võimalike erimeelsuste olemust, põhjuseid ja ulatust ning teiseks jõuda parima vastastikuse mõistmiseni.

Kuna hindamisaruanne põhineb subjektiivsetel väärtusotsustustel, mida võidakse muuta, tuleb asuda seisukohale, et kui teenistujat oleks enne nimetatud aruande koostamist ära kuulatud, oleks tal olnud võimalik oma seisukoht esitada ja seega oleks ta võib olla saavutanud selle, et temale aruandes antud hinnangut oleks muudetud. Järelikult teenistuja ja tema hindaja vahelise dialoogi ärajätmine hindamismenetluses on oluline rikkumine.

(vt punktid 25–28 ja 34)

Viited:

Üldkohus: kohtuotsused, 30.9.2004, Ferrer de Moncada vs. komisjon, T‑16/03, EKL AT, EU:T:2004:283, punkt 40, ning 25.10.2007, Lo Giudice vs. komisjon, T‑27/05, EKL AT, EU:T:2007:321, punktid 48 ja 49.

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 48)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 53)

Viide:

Üldkohus: kohtuotsus, 13.10.2008, Neophytou vs. komisjon, T‑43/07 P, EKL AT, EU:T:2008:432, punkt 71.

5.      Kuigi töötajate hindamise menetlustega seotud suuniseid hindajatele ja teenistujatele ei saa pidada õigusnormideks, mida administratsioon on kohustatud igal juhul järgima, kehtestatakse nendega siiski praktikat väljendavad käitumisnormid, millest administratsioon ei või konkreetses asjas kõrvale kalduda, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Nimelt, niisuguseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kohaldab neid edaspidi nendes ette nähtud juhtudel, piirab institutsioon ise oma kaalutlusõigust ja ei saa neist reeglitest kõrvale kalduda, sest vastasel korral karistataks olenevalt olukorrast teda selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellised üldise ulatusega käitumisreeglid omada õiguslikke tagajärgi.

(vt punkt 61)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, EU:C:2005:408, punktid 209–211.

Üldkohus: kohtuotsus, 9.7.1997, Monaco vs. parlament, T‑92/96, EKL AT, EU:T:1997:105, punkt 46.

6.      Kuna eesmärkide kindlaksmääramine on teenistuja soorituse hindamise ning hindamisaruande koostamise pidepunkt, siis juhul, kui kaotataks kohustus määrata teisele ametikohale määramisel asjaomasele isikule ametlikult kindlaks eesmärgid dialoogis hindajaga, oleks selle tagajärg eesmärkide kindlaksmääramisel ametnike erinev kohtlemine sõltuvalt kuupäevast, mil nad teisele ametikohale määrati.

Nimelt tähendab „eesmärkide ametlikult kindlaksmääramine“ eesmärkide kindlaksmääramist dialoogis hindajaga. Kui see oleks teisiti, viiks see selleni, et eesmärkide kindlaksmääramisel koheldakse teenistujaid erinevalt sõltuvalt kuupäevast, mil nad teisele ametikohale määrati, kuna teenistujale, kes määratakse teisele ametikohale aasta alguses, võidakse määrata uued eesmärgid iga-aastases dialoogis hindajaga, erinevalt kõnealuse aasta jooksul teisele ametikohale määratud teenistujast, kel dialoogi pidamise võimalust ei ole.

(vt punktid 62 ja 66)

7.      Kui kahju hüvitamise nõuded tuginevad vaidlustatud akti õigusvastasusele, on Üldkohtu poolt tühistamine iseenesest adekvaatne ja põhimõtteliselt piisav hüvitis kogu mittevaralise kahju eest, mis hagejale võis olla tekitatud.

Kui akti tühistamisel puudub igasugune kasulik mõju, ei saa see iseenesest olla adekvaatne ja piisav hüvitis vaidlustatud aktiga tekitatud kogu mittevaralise kahju eest. See on nii, kui hindamisaruannet tühistava otsuse rakendamisel on võimatu tagasiulatuvalt määrata eesmärke teenistujale, kes on lõpetanud on tegevuse, ning samuti korraldada ametlikult dialoogi selliste eesmärkide suhtes. Lisaks ei saa neid sooritusi uuesti hinnata uue hindamisaruande raames, võttes arvesse algusest peale kindlaksmääratud eesmärke. Seega jääb ikka kahtlus, milline oleks asjaomase isiku sooritus võinud olla siis, kui eesmärgid oleksid esialgu olnud seatud. Selle kahtluse puhul on aga tegemist kahjuga.

Järelikult ei saa hindamisaruande tühistamine iseenesest olla adekvaatne ja piisav hüvitis.

(vt punktid 82–85)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus, 28.2.2008, Neirinck vs. komisjon, C‑17/07 P, EKL AT, EU:C:2008:134, punkt 98.

Üldkohus: kohtuotsused, 11.9.2002, Willeme vs. komisjon, T‑89/01, EKL AT, EU:T:2002:212, punkt 97, ja 30.9.2009, Skareby vs. komisjon, T‑193/08 P, EKL AT, EU:T:2009:377, punkt 99.