EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
1. detsember 2011(*)
Kohustuslik liikluskindlustus – Direktiiv 84/5/EMÜ – Artikli 1 lõige 4 ja artikli 2 lõige 1 – Kolmandast isikust kannatanu – Otsene või kaudne juhtimisvolitus – Direktiiv 90/232/EMÜ – Artikli 1 esimene lõik – Direktiiv 2009/103/EÜ – Artikkel 10, artikli 12 lõige 1 ja artikli 13 lõige 1 – Liiklusõnnetuses kannatanu, kes viibib kaassõitjana sõidukis, mille juhina ta on kindlustatud – Kindlustuspoliisiga kindlustamata isiku juhitud sõiduk – Kindlustatud kannatanu, kes ei jää kindlustuse alt välja
Kohtuasjas C‑442/10,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) 26. augusti 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. septembril 2010, menetluses
Churchill Insurance Company Limited
versus
Benjamin Wilkinson,
ja
Tracy Evans
versus
Equity Claims Limited,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees J.‑C. Bonichot, kohtunikud A. Prechal, L. Bay Larsen, C. Toader ja E. Jarašiūnas (ettekandja),
kohtujurist: P. Mengozzi,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 7. juuli 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Churchill Insurance Company Limited, esindajad: barrister F. Randolph ja S. Worthington, QC,
– B. Wilkinson, esindajad: C. Quigley ja S. Grime, QC,
– T. Evans, esindajad: G. Wood ja C. Quigley, QC,
– Equity Claims Limited, esindajad: W. R. O. Hunter, QC, keda volitas solicitor J. Herzog,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Seeboruth,
– Euroopa Komisjon, esindajad: K.‑P. Wojcik ja N. Yerrell,
olles 6. septembri 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, lk 11) artikli 12 lõike 1 ja artikli 13 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuasjades, milles vaidlevateks poolteks on esimesel juhul Churchill Insurance Company Limited (edaspidi „Churchill”) ja B. Wilkinson ning teisel juhul T. Evans ja Equity Claims Limited (edaspidi „Equity”) ning mis käsitlevad liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 10; edaspidi „esimene direktiiv”) artikli 3 lõike 1 kohaselt:
„Iga liikmesriik võtab […] kõik vajalikud meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks kõnealuste meetmete põhjal.”
4 Nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1984, L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 06/07, lk 3; edaspidi „teine direktiiv”) põhjendustes 6–8 on märgitud:
„tuleb ette näha organ, kes tagaks, et kannatanu ei jääks hüvitisest ilma, kui õnnetuse põhjustanud sõiduk on kindlustamata või tundmatu; ilma et muudetaks liikmesriikides kohaldatavaid sätteid, mis käsitlevad kõnealuse organi makstava hüvitise esmajärgulist või teisejärgulist laadi ja regressi suhtes kohaldatavaid eeskirju, on oluline sätestada, et sellises õnnetuses kannatanu saaks kõigepealt pöörduda vahetult nimetatud organi poole; liikmesriikidele tuleks anda võimalus kohaldada kõnealuse organi poolt hüvitise maksmise suhtes teatavaid piirangutega erandeid ja sätestada, et tundmatu sõiduki poolt varakahju hüvitamine võib pettuseohu vältimiseks olla piiratud või välistatud;
kannatanute huvides on, et teatavate erandiklauslite mõju piirduks kindlustusandja ja õnnetuse põhjustanud isiku omavaheliste suhetega; varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite puhul võivad liikmesriigid kindlaks määrata, et hüvitist maksab eespool nimetatud organ;
kõnealuse organi finantskohustuste leevendamiseks võivad liikmesriigid sätestada teatava omavastutuse kohaldamise, kui organ maksab hüvitist kindlustamata sõidukite või olenevalt asjaoludest varastatud või vägivaldselt omandatud sõidukite poolt varale tekitatud kahjude eest”.
5 Teise direktiivi artikli 1 lõige 4 näeb ette, et iga liikmesriik loob organi või annab volitused mõnele organile, kelle ülesandeks on maksta vähemalt kindlustuskohustuse piires hüvitist varakahjude või isikukahju eest, mille on põhjustanud tundmatu või kindlustamata sõiduk (edaspidi „riigiorgan”). Selle lõike kolmandas lõigus on sätestatud:
„Liikmesriigid võivad vabastada kõnealuse organi hüvitise maksmisest, kui tegemist on isikutega, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, ja organ suudab tõestada, et need isikud teadsid, et sõiduk oli kindlustamata.”
6 Sama sätte neljanda lõigu kohaselt võivad liikmesriigid ühtlasi piirata kõnealuse organi poolt makstavat hüvitist või ta selle maksmisest vabastada, kui varakahju on tekitanud tundmatu sõiduk, ning nimetatud sätte viienda lõigu põhjal võivad nad kindlustamata sõiduki tekitatud varakahju puhul lubada kuni 500 euro suurust kannatanu omavastutust.
7 Kõnealuste riigiorganite suhtes kohaldatavat normistikku on hiljem täpsustatud ja täiendatud, eeskätt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiviga 2005/14/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 88/357/EMÜ ja 90/232/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohta (ELT L 149, lk 14). Selle tulemusena on teise direktiivi artikli 1 lõike 4 kolmandast lõigust sisuliselt saanud direktiiviga 2005/14 muudetud teise direktiivi artikli 1 lõike 5 teine lõik.
8 Teise direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab:
„Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kõiki [esimese direktiivi] artikli 3 lõike 1 kohaselt väljaantud kindlustuspoliisis sisalduvaid õigusaktide sätteid või lepingu tingimusi, millega jäetakse kindlustuse alt välja sõidukid, mida kasutavad või juhivad:
– isikud, kellel ei ole selleks otseseid või kaudseid volitusi,
või
– isikud, kellel ei ole asjaomase sõiduki juhtimiseks vajalikku juhiluba,
või
– isikud, kes rikuvad asjaomase sõiduki seisukorda ja turvalisust käsitlevaid tehnonõudeid, mis on sätestatud õigusaktides,
peetakse [esimese direktiivi] artikli 3 lõike 1 kohaldamisel õigustühisteks, kui tegemist on õnnetuses kannatanud kolmandate isikute nõuetega.
Esimeses taandes nimetatud sätetele või tingimustele võib siiski tugineda isikute puhul, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, juhul kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk oli varastatud.
[...]”
9 Nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmanda direktiivi 90/232/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 129, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 249; edaspidi „kolmas direktiiv”) põhjendused 4 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:
„mootorsõidukitega toimunud õnnetustes kannatanutele tuleks tagada samalaadne kohtlemine olenemata sellest, millises ühenduse osas õnnetus toimub;
teatavates liikmesriikides on eelkõige puudujääke mootorsõidukite sõitjate kohustusliku kindlustuskaitse osas; kaitsmaks seda võimalike kannatanute eriti kaitsetut kategooriat, tuleks sellised puudujäägid kõrvaldada”.
10 Kolmanda direktiivi artikli 1 esimene lõik näeb ette:
„[Esimese direktiivi] artikli 3 lõikes 1 nimetatud kindlustus katab vastutuse sõiduki kasutamisel kõigile sõitjatele, välja arvatud juhile tekitatud vigastuste korral, ilma et see piiraks [teise direktiivi] artikli 2 lõike 1 teise lõigu kohaldamist.”
11 Direktiiviga 2009/103 on mootorsõidukite kasutamise kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse valdkonnas (edaspidi „liikluskindlustus”) varem kehtinud direktiivid kodifitseeritud ja seetõttu kehtetuks tunnistatud alates 27. oktoobrist 2009. Selle direktiivi II lisas toodud vastavustabelist nähtub, et esimese direktiivi artikli 3 lõikele 1 vastavad direktiivi 2009/103 artikli 3 esimene ja teine lõik, teise direktiivi artikli 1 lõike 4 kolmandale lõigule ja artikli 2 lõikele 1 vastavad omakorda direktiivi 2009/103 artikli 10 lõike 2 teine lõik ja artikli 13 lõige 1 ning kolmanda direktiivi artikli 1 esimesele lõigule vastab direktiivi 2009/103 artikli 12 lõige 1.
Siseriiklik õigus
12 1988. aasta liiklusseaduse (Road Traffic Act 1988, edaspidi „1988. aasta seadus”) artiklis 151, mis käsitleb kindlustusandjate kohustust täita kohtuotsus seda liiki vastutuse asjas, mis on kaetud kohustusliku tsiviilvastutuskindlustuse lepinguga, on sätestatud:
„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse, kui pärast kindlustuspoliisi [...] väljaandmist [...] kindlustuslepingu sõlminud isikule [...] tehakse käesolevat artiklit puudutav kohtuotsus.
[...]
5. Olenemata sellest, et kindlustusandjal võib olla õigus keelduda kindlustuslepingu täitmisest või sellest taganeda või on ta selle täitmisest keeldunud või sellest taganenud [...], on ta vastavalt käesoleva artikli sätetele kohustatud maksma hüvitist isikutele, kellel on kohtuotsuse kohaselt õigus hüvitist saada:
a) surmast või kehavigastusest tuleneva vastutuse puhul kogu summa, mis kuulub maksmisele kohtuotsuse kohaselt seoses selle vastutusega [...],
[...]
[...]
8. Kui kindlustusandja on käesoleva artikli kohaselt kohustatud maksma hüvitist sellise isiku vastutuse eest, kes ei ole kindlustuslepinguga kindlustatud [...], on tal õigus makstud summa tagasi nõuda sellelt isikult või isikult, kes:
a) on kindlustatud kindlustuslepinguga [...], mille tingimuste kohaselt asjaomane vastutus oleks kindlustatud, kui kindlustuslepinguga oleksid kindlustatud kõik isikud [...], ja
b) lubas kasutada sõidukit, millega seoses vastutus tekkis, või põhjustas selle kasutamise.
[...]”
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
13 B. Wilkinson oli märgitud sõidukijuhina sõiduki kasutamiseks Churchilliga sõlmitud kindlustuslepingus. 23. novembril 2005 lubas ta autot juhtida oma sõbral ja istus ise autosse kaassõitjana. Vaidlust ei ole selles, et B. Wilkinson teadis, et see isik ei olnud selle kindlustuslepinguga kindlustatud. Juht kaotas kontrolli auto üle ning see põrkas kokku vastassuunas liikunud sõidukiga. B. Wilkinson sai raskelt vigastada. Churchill tunnistas küll oma kohustust maksta B. Wilkinsonile hüvitist, kuid esitas talle kui kindlustatud isikule 1988. aasta seaduse artikli 151 lõike 8 alusel tagasinõude sama suures summas, kui ta pidi maksma hüvitist, ning B. Wilkinson vaidlustas selle. Esimese astme kohus tegi otsuse B. Wilkinsoni kasuks ja Churchill esitas selle peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
14 T. Evans, kelle omandis oli Equitys kindlustatud mootorratas, oli ainus selle sõiduki juhtimisel kindlustatud isik, kõik teised isikud jäid kindlustuse alt välja. 4. augustil 2004 lubas ta mootorratast juhtida oma sõbral ja istus ise tema taha kaassõitjana. Sõidukijuht sõitis hooletuse tõttu tagant sisse veoautole. T. Evans sai raskelt vigastada. Esimese astme kohus leidis, et kui T. Evans andis sellele sõidukijuhile loa juhtida oma mootorratast, ei mõelnud ta küsimusele, kas too on juhtimisel kindlustatud. Ühtlasi võttis ta seisukoha, et Equityl oli 1988. aasta seaduse artikli 151 lõike 8 alusel tagasinõudeõigus summas, mille ta oleks pidanud maksma T. Evansile, kuna viimane oli lubanud mootorratast juhtima isiku, kes ei olnud kindlustatud. T. Evans esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
15 Churchill ja Equity väidavad selles kohtus, et 1988. aasta seaduse artikli 151 lõige 8 ei ole selline säte, millega „jäetakse kindlustuse alt välja” direktiivi 2009/103 artikli 13 lõike 1 tähenduses, ning et mõlemal juhul oli sõidukijuhil nõutav volitus sõiduki kasutamiseks või juhtimiseks. B. Wilkinson ja T. Evans seevastu väidavad esiteks, et kui seda sätet kohaldada kindlustatud isikust kannatanu suhtes nii, et ta ei saa oma kindlustusandjalt kindlustushüvitist, siis jätab see kannatanu kindlustuse alt välja nimetatud artikli 13 lõike 1 tähenduses, ning teiseks, et selles sättes viidatud volituse puhul on tegemist kindlustusandja, mitte kindlustatu antud volitusega.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et inglise õiguse järgi toimib 1988. aasta seaduse artikli 151 lõige 8 nii, et selle tagajärjel jääb kindlustatud isik automaatselt kindlustuse alt välja, kui ta istus kaassõitjana sõidukisse, mille juhtimiseks ta on kindlustatud, ja lubas seda juhtida kindlustamata sõidukijuhil. Kohtul tekkis küsimus, kas selline väljajätmine on liidu õigusega kooskõlas ja kas kõnealust sätet saaks vajaduse korral tõlgendada kooskõlas liidu õigusega.
17 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ilmneb kohtupraktikast, et direktiivi 2009/103 artikli 12 lõiget 1 tuleb tõlgendada laialt. Ent ta toob esile, et sellistel asjaoludel nagu talle on esitatud, tooks niisugune tõlgendamine kaasa erineva kohtlemise võrreldes juhtumiga, mida reguleerib nimetatud direktiivi artikli 10 lõige 2. Ta rõhutab ühtlasi, et sõidukis kaassõitja, kes on kindlustatud isik ja kes lubab seda juhtida kindlustamata sõidukijuhil, võib sattuda erinevasse olukorda sõltuvalt sellest, kas kaassõitja teadis või ei teadnud, et sõidukijuht ei ole kindlustatud, või sõltuvalt sellest, kas kaassõitja mõtles või ei mõelnud küsimusele, kas sõidukijuht on kindlustatud.
18 Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] direktiivi [2009/103] artikli 12 lõiget 1 ja artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega siseriikliku õiguse kohaselt jäetakse kindlustuse alt välja liiklusõnnetuses kannatanu, kui:
– liiklusõnnetuse põhjustas kindlustamata juht; ja
– see kindlustamata juht oli saanud kannatanult loa sõidukit juhtida; ning
– kannatanu oli selles sõidukis kaassõitja liiklusõnnetuse ajal; ja
– kannatanu oli asjaomase sõiduki juhtimiseks kindlustatud?
Eelkõige:
– kas niisuguse siseriikliku õigusnormiga „jäetakse kindlustuse alt välja” […] direktiivi [2009/103] artikli 13 lõike 1 tähenduses;
– kas sellises olukorras nagu käesolevas asjas käsitletu on [kindlustatu] poolt kindlustamata isikule antud luba „otsene või kaudne volitus” direktiivi [2009/103] artikli 13 lõike 1 punkti a tähenduses;
– kas vastust sellele küsimusele mõjutab asjaolu, et direktiivi [2009/103] artikli 10 kohaselt võib siseriikliku organi, kelle ülesandeks on maksta hüvitist kahju eest, mille on põhjustanud tundmatu või kindlustamata sõiduk, vabastada hüvitise maksmisest isikule, kes on vabatahtlikult sisenenud vara- või isikukahju põhjustanud sõidukisse, kui organ tõendab, et see isik teadis, et sõiduk on kindlustamata?
2. Kas vastus esimesele küsimusele sõltub sellest, kas kõnealune luba [...] anti teades, et kõnealune juht on kindlustamata, või [...] uskudes, et juht on kindlustatud, või [...] [sõltub veel ka sellest, kas] kõnealuse loa andis kindlustatud isik, kes ei olnud sellele asjaolule mõelnud?”
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
19 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal direktiiv 2009/103 veel ei kehtinud. Seega tuleb esitatud küsimust mõista nii, et see viitab mitte direktiivi 2009/103 sätetele, vaid teise ja kolmanda direktiivi vastavatele sätetele, mis olid neile asjaoludele ratione temporis kohaldatavad ja mis on hiljem üle võetud direktiivi 2009/103.
20 Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega sisuliselt selgitust, kas kolmanda direktiivi artikli 1 esimest lõiku ja teise direktiivi artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille toimel jäetakse liiklusõnnetuses kannatanu automaatselt kindlustuse alt välja, kui õnnetuse põhjustas kindlustamata juht ja kui kannatanu oli õnnetuse ajal sõidukis kaassõitja, oli selle juhtimiseks kindlustatud ja oli andnud juhile loa seda sõidukit juhtida.
21 Selles osas väidavad Churchill ja Equity kõigepealt, et direktiivi 2009/103 sätted, mis vastavad teise direktiivi artikli 2 lõikele 1, ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. 1988. aasta seaduse artikli 151 lõige 8 ei tähenda väljajätmist kohustusliku kindlustuse alt. Viimati nimetatud sätte tagajärg on nende sõnul lihtsalt see, et kui kindlustusandja on kohustatud maksma hüvitist, kuna sõidukijuhi vastutus oli kindlustamata, on tal lubatud esitada kindlustatu vastu tagasinõue, et saada hüvitis tagasi juhul, kui kannatanu lubas sellel sõidukijuhil sõidukit kasutada või põhjustas sellise kasutamise.
22 Kuid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses Euroopa Kohtu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanded üksteisest selgelt eraldatud ning üksnes viimane on pädev tõlgendama siseriiklikke õigusakte ja hindama nende tagajärgi (vt 3. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 52/76: Benedetti, EKL 1977, lk 163, punkt 25; 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑397/96: Kordel jt, EKL 1999, lk I‑5959, punkt 25, ja 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑500/06: Corporación Dermoestética, EKL 2008, lk I‑5785, punkt 21).
23 Nii nähtub eelotsusetaotlusest, et sellistel asjaoludel, nagu on kirjeldatud esimeses eelotsuse küsimuses, tõlgendab põhikohtuasja lahendav kohus 1988. aasta seaduse artikli 151 lõiget 8 mitte nii, nagu näeks see ette kindlustusandja poolt kindlustatud isikust kannatanule hüvitise maksmise, misjärel kindlustatud isik maksab selle hüvitise kindlustusandjale tagasi, vaid nagu oleks selle toimel kindlustuse alt automaatselt välja jäetud liiklusõnnetuses kannatanud kaassõitja, kes oli kindlustatud ja kes andis kindlustamata sõidukijuhile juhtimisloa.
24 Sellest järeldub, et Euroopa Kohtule käesolevas kohtuasjas esitatud küsimused ei puuduta tsiviilvastutust reguleeriva normi vastavust liidu õigusele, vaid käsitlevad sellise sätte vastavust liidu õigusele, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgenduse kohaselt piirab tsiviilvastutuse kindlustuskatte ulatust, välistades automaatselt hüvitise saamise, mis olenevalt olukorrast tuleks kindlustatule välja maksta. Seega kuuluvad esitatud küsimused igati vastava valdkonna liidu õigusaktide kohaldamisalasse.
25 Churchill, Equity ja Ühendkuningriigi valitsus väidavad veel, et esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Nimelt ei saa isikuid, kes on sellises olukorras nagu B. Wilkinson ja T. Evans, pidada õnnetuses kannatanud kolmandateks isikuteks teise direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses.
26 Ent B. Wilkinson, T. Evans ja Euroopa Komisjon leiavad, et selline siseriiklik õigusnorm, mida on kirjeldatud esimeses küsimuses, on vastuolus liidu õigusaktidega kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas. Komisjoni hinnangul ei saa nimelt jätta liiklusõnnetuses kannatanut kaassõitjaks lugemata lihtsalt sel põhjusel, et ta on ühtlasi kindlustatud isik. Järelikult tuleb komisjoni sõnul kannatanu, kes on ühtlasi kindlustatud, võrdsustada õnnetuses kannatanud kolmanda isikuga teise direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses.
27 Selles osas on oluline meenutada, et liidu õigusaktidega kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas soovitakse kindlustada liidu territooriumil põhiasukohta omavate mootorsõidukite ja nendes viibivate isikute vaba liikumine, ning tagada nende sõidukite poolt põhjustatud õnnetustes kannatanutele samasugune kohtlemine, olenemata sellest, millises liidu osas õnnetus toimus (vt eelkõige 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑129/94: Ruiz Bernáldez, EKL 1996, lk I‑1829, punkt 13, ja 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑537/03: Candolin jt, EKL 2005, lk I‑5745, punkt 17). Samuti on kolmanda direktiivi põhjenduse 5 kohaselt nende eesmärk kaitsta seda võimalike kannatanute eriti kaitsetut kategooriat, kuhu kuuluvad mootorsõidukite sõitjad, kõrvaldades sõitjate kohustusliku kindlustuskaitse osas teatavates liikmesriikides esinevad puudujäägid (19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑356/05: Farrell, EKL 2007, lk I‑3067, punkt 24).
28 Neil eesmärkidel on esimese direktiivi artikli 3 lõikega 1, mida täpsustavad ja täiendavad teine ja kolmas direktiiv, pandud liikmesriikidele kohustus tagada, et liikmesriigi territooriumil põhiasukohta omavate sõidukite kasutamisest tulenev tsiviilvastutus oleks kaetud kindlustusega, ja täpsustatud eelkõige kahju liigid ja kolmandad isikud, mis peavad olema selle kindlustusega kaetud (vt selle kohta 14. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑348/98: Mendes Ferreira ja Delgado Correia Ferreira, EKL 2000, lk I‑6711, punktid 25–27, ning 17. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑484/09: Carvalho Ferreira Santos, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 25–27).
29 Viimati mainitud küsimuses on Euroopa Kohus juba selgitanud, et esimese direktiivi artikli 3 lõike 1, teise direktiivi artikli 2 lõike 1 ja kolmanda direktiivi artikli 1 eesmärk on tagada, et kohustuslik liikluskindlustus võimaldaks hüvitada kõigile kaassõitjatele, kes said sõiduki poolt põhjustatud õnnetuses kannatada, neile tekitatud kahju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Candolin jt, punkt 27). Ta leidis samuti, et kuna kolmanda direktiivi artikkel 1 näeb ette, et kohustuslik liikluskindlustus katab vastutuse kõigile sõitjatele tekitatud isikukahju eest, välja arvatud sõidukijuht, eristab see vaid juhti ja teisi sõitjaid ning annab vaieldamatult kindlustuskaitse kõigile kaassõitjatele (eespool viidatud kohtuotsused Candolin jt, punkt 32, ja Farrell, punkt 23).
30 Seda asjaolu arvestades asus Euroopa Kohus seisukohale, et esimese, teise ja kolmanda direktiiviga taotletav eesmärk kaitsta kannatanuid, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, nõuab, et õnnetuse ajal kaassõitjana sõidukis viibinud sõidukiomaniku õiguslik olukord oleks võrdsustatud kõigi teiste õnnetuses kannatanute olukorraga (eespool viidatud kohtuotsus Candolin jt, punkt 33). Ühtlasi on ta leidnud, et selle eesmärgiga on vastuolus ka see, et siseriiklik õigusakt vähendab alusetult kohustusliku liikluskindlustusega kaetud kaassõitja mõiste ulatust, jättes selle mõiste alt välja isikud, kes asusid sõiduki sellisel osal, mis ei olnud kavandatud nende veoks ega ka sel otstarbel seadistatud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Farrell, punktid 28–30).
31 Kuna ainus vahetegu, mis on liidu õigusaktidega kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas seega lubatud – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29 ja nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 28 –, on juhi ja kaassõitjate eristamine, siis nõuab seesama kannatanute kaitse eesmärk ka seda, et selle isiku õiguslik olukord, kes oli sõiduki juhtimiseks kindlustatud, kuid viibis õnnetuse ajal sõidukis kaassõitjana, oleks võrdsustatud kõigi teiste õnnetuses kannatanud kaassõitjate olukorraga.
32 Sellest tulenevalt ei võimalda asjaolu, et isik oli kindlustatud õnnetuse põhjustanud sõiduki juhtimiseks, jätta isikut välja kolmanda isiku mõiste alt teise direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses, kui ta oli sõidukis kaassõitja, mitte juht.
33 Seoses õnnetuses kannatanud kolmandate isikute tunnustatud õigustega olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et esimese direktiivi artikli 3 lõikega 1 on vastuolus see, kui liikluskindlustusandja võib õigusaktide sätetele või lepingutingimustele tuginedes keelduda kindlustatud sõiduki põhjustatud õnnetusega nimetatud isikutele tekitatud kahju hüvitamisest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Ruiz Bernáldez, punkt 20; Candolin jt, punkt 18, ning Carvalho Ferreira Santos, punkt 29).
34 Euroopa Kohus on samuti leidnud, et teise direktiivi artikli 2 lõike 1 esimene lõik vaid kordab seda kohustust seoses selles artiklis mainitud õigusaktide sätete või kindlustuslepingu tingimustega, mis jätavad liikluskindlustuskaitse alt välja kahju, mis on tekitatud õnnetuses kannatanud kolmandatele isikutele selle tõttu, et kindlustatud sõidukit on juhtinud isik, kellel puudub selle sõiduki juhtimiseks volitus, isik, kellel puudub juhiluba, või isik, kes rikub sõiduki seisukorra ja turvalisuse kohta õigusaktides sätestatud tehnonõudeid (eespool viidatud kohtuotsused Ruiz Bernáldez, punkt 21, Candolin jt, punkt 19, ning Carvalho Ferreira Santos, punkt 30).
35 Erandina sellest kohustusest näeb teise direktiivi artikli 2 lõike 1 teine lõik tõesti ette, et kindlustusandja võib jätta hüvitise maksmata teatud kannatanutele, võttes arvesse olukorda, mille nad ise on tekitanud, nimelt isikutele, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, juhul kui kindlustusandja suudab tõendada, et nad teadsid, et sõiduk oli varastatud (eespool viidatud kohtuotsus Ruiz Bernáldez, punkt 21, ning Candolin jt, punkt 20). Sellegipoolest, nagu Euroopa Kohus on juba tuvastanud, saab teise direktiivi artikli 2 lõike 1 esimesest lõigust erandi teha ainuüksi sellel erijuhul (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Candolin jt, punkt 23).
36 Eelnevast järeldub, et kolmanda direktiivi artikli 1 esimest lõiku ja teise direktiivi artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille toimel on kindlustusandja automaatselt vabastatud kohustusest maksta hüvitist liiklusõnnetuses kannatanud kaassõitjale, põhjendusel et kaassõitja oli kahju põhjustanud sõiduki juhtimiseks kindlustatud ja sõidukijuht ei olnud.
37 Neis oludes küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult seisukohta ka selles, kas kindlustatu poolt kindlustamata sõidukijuhile antud luba juhtida on sellisel asjaoludel, nagu esinevad põhikohtuasjas, „otsene või kaudne volitus” teise direktiivi artikli 2 lõike 1 esimese taande tähenduses. Nagu toonitas kohtujurist oma ettepaneku punktis 42, esitab ta selle küsimuse selleks, et teada saada, kas õigusaktide sätteid või lepingutingimusi, millega jäetakse kindlustuskatte alt välja juhtumid, mil sõidukit juhib isik, kellele kindlustusandja ei ole andnud selleks otseseid või kaudseid volitusi, võib kasutada kannatanu vastu.
38 Selle argumendiga ei saa nõustuda. Isegi kui eeldada, et sõnad „otsene või kaudne volitus” osutavad ainult kindlustatu poolt antud volitusele, ei saa sellest mingil juhul järelduda, et see lepingutingimus, millega jäetakse kindlustuskatte alt välja juhtumid, mil sõidukit juhib isik, kes ei ole saanud kindlustusandja volitust, oleks kehtiv ja kasutatav õnnetuses kannatanud kolmanda isiku vastu. Ainus juhtum, mil õnnetuses kannatanud kolmanda isiku võib kindlustuskatte alt välja jätta, on nimelt see, millele viitab teise direktiivi artikli 2 lõike 1 teine lõik. On aga selge, et käesolevas asjas ei ole tegemist sellise juhtumiga.
39 Seoses sellega tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul ka küsimus, kas asjaolu, et teise direktiivi artikli 1 lõike 4 alusel võivad liikmesriigid vabastada riigiorgani hüvitise maksmisest, kui tegemist on isikutega, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, ja organ suudab tõendada, et need isikud teadsid, et sõiduk ja sõidukijuht olid kindlustamata, võib mõjutada esimesele küsimusele antavat vastust.
40 Selles osas on esmalt vaja rõhutada, et olukord, kus kahju tekitanud sõidukit juhtis selleks kindlustamata isik, samas kui üks sõidukijuht oli kindlustatud selle sõiduki juhtimiseks, ning olukord, millele viitab teise direktiivi artikli 1 lõike 4 kolmas lõik ja kus õnnetuse põhjustanud sõidukit ei ole mainitud üheski kindlustuspoliisis, ei ole ei samasugused ega sarnased olukorrad. Asjaolu, et sõidukit juhtis isik, keda ei ole vastavas kindlustuspoliisis nimetatud, ei anna – arvestades eelkõige liiklusõnnetuses kannatanute kaitse eesmärki, mida taotlevad esimene, teine ja kolmas direktiiv – alust järeldada, et sõiduk ei ole kindlustatud nimetatud sätte tähenduses.
41 Teiseks, nagu märkis komisjon, on riigiorgani sekkumine mõeldud viimase abinõuna, mis on ette nähtud ainult juhul, kui kahju on põhjustanud tundmatu sõiduk või sõiduk, mille puhul on jäetud täitmata esimese direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud kindlustamise kohustus.
42 Sellega on seletatav, miks liidu seadusandja – vaatamata üldisele kannatanute kaitse eesmärgile, mida taotlevad liidu õigusaktid kohustusliku liikluskindlustuse valdkonnas – lubas liikmesriikidel vabastada selle organi hüvitise maksmisest teatavatel piiritletud juhtudel, ja nimelt isikute puhul, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, kui organ suudab tõendada, et need isikud teadsid, et sõidukijuht ja sõiduk olid kindlustamata.
43 Seega asjaolu, et liikmesriigid võivad teise direktiivi artikli 1 lõike 4 kolmanda lõigu alusel vabastada riigiorgani hüvitise maksmisest isikutele, kes sisenesid kahju tekitanud sõidukisse vabatahtlikult, kui organ suudab tõendada, et need isikud teadsid, et sõidukijuht ja sõiduk olid kindlustamata, ei mõjuta antud juhul kolmanda direktiivi artikli 1 esimese lõigu ja teise direktiivi artikli 2 lõike 1 tõlgendamist.
44 Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et kolmanda direktiivi artikli 1 esimest lõiku ja teise direktiivi artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille toimel kindlustusandja vabastatakse automaatselt liiklusõnnetuses kannatanule hüvitise maksmise kohustusest, kui õnnetuse põhjustas kindlustuspoliisiga kindlustamata juht ja kui kannatanu oli õnnetuse ajal sõidukis kaassõitja, oli selle juhtimiseks kindlustatud ja oli andnud juhile loa seda sõidukit juhtida.
Teine küsimus
45 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas vastus esimesele küsimusele võib olla erinev sõltuvalt sellest, kas kindlustatud kannatanu teadis, et isik, kellel ta lubas sõidukit juhtida, ei olnud selleks kindlustatud, või kas ta uskus, et juht on kindlustatud, või veel sellest, kas ta sellele asjaolule mõtles või ei mõelnud.
46 Selles osas olgu meenutatud, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 50, et esimese direktiivi artikli 3 lõikes 1 nimetatud liikluskindlustus peab kaitsma kõiki kannatanuid peale sõidukijuhi, kes kahju põhjustas, välja arvatud juhud, mil kuulub kohaldamisele mõni esimeses, teises või kolmandas direktiivis sõnaselgelt sätestatud eranditest.
47 Seega asjaolu, kas kindlustatud kannatanu teadis, et isik, kellel ta lubas sõidukit juhtida, ei olnud selleks kindlustatud, või kas ta uskus, et juht on kindlustatud, või veel see, kas ta sellele asjaolule mõtles või ei mõelnud, ei oma esimesele küsimusele vastamisel tähtsust.
48 See ei välista siiski, et liikmesriigid võivad võtta neid asjaolusid arvesse oma õigusnormides, mis käsitlevad tsiviilvastutust, tingimusel et nad järgivad selles valdkonnas oma pädevust teostades ikkagi liidu õigust, eeskätt esimese direktiivi artikli 3 lõiget 1, teise direktiivi artikli 2 lõiget 1 ja kolmanda direktiivi artiklit 1, ning et nende õigusnormide toimel ei kaota need direktiivid oma kasulikku mõju (eespool viidatud kohtuotsused Ruiz Bernáldez, punkt 19; Candolin jt, punktid 27 ja 28; Farrell, punkt 34; Carvalho Ferreira Santos, punktid 35 ja 36, ning 9. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑409/09: Ambrósio Lavrador ja Olival Ferreira Bonifácio, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 28).
49 Seega ei saa üldiste ja abstraktsete kriteeriumide põhjal määratletud siseriiklikud õigusnormid võtta kaassõitjalt õigust saada kohustusliku liikluskindlustuse hüvitist või piirata seda õigust ebaproportsionaalselt, tuginedes vaid sellele, et ta on osalenud kahju tekitamises. Üksnes erandlikel asjaoludel võib üksikjuhtumi hindamise põhjal hüvitise suurust piirata (eespool viidatud kohtuotsused Candolin jt, punktid 29, 30 ja 35; Farrell, punkt 35; Carvalho Ferreira Santos, punkt 38, ning Ambrósio Lavrador ja Olival Ferreira Bonifácio, punkt 29).
50 Eelnevast lähtudes tuleb teisele küsimusele vastata, et vastus esimesele küsimusele ei ole erinev sõltuvalt sellest, kas kindlustatud kannatanu teadis, et isik, kellel ta lubas sõidukit juhtida, ei olnud selleks kindlustatud, või kas ta uskus, et juht on kindlustatud, või veel sellest, kas ta sellele asjaolule mõtles või ei mõelnud.
Kohtukulud
51 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmanda direktiivi 90/232/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 esimest lõiku ja nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teise direktiivi 84/5/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille toimel kindlustusandja vabastatakse automaatselt liiklusõnnetuses kannatanule hüvitise maksmise kohustusest, kui õnnetuse põhjustas kindlustuspoliisiga kindlustamata juht ja kui kannatanu oli õnnetuse ajal sõidukis kaassõitja, oli selle juhtimiseks kindlustatud ja oli andnud juhile loa seda sõidukit juhtida.
2. Vastus esimesele küsimusele ei ole erinev sõltuvalt sellest, kas kindlustatud kannatanu teadis, et isik, kellel ta lubas sõidukit juhtida, ei olnud selleks kindlustatud, või kas ta uskus, et juht on kindlustatud, või veel sellest, kas ta sellele asjaolule mõtles või ei mõelnud.
Allkirjad